See artikkel on „Diverse Universe’il” tekkinud mõtete ja seal peetud vestluste tulemus, sündinud tänu esitatud kunstile, esinenud kunstnikele, organisaatoritele, festivali energiale tervikuna.
John von Neumanni ja Oskar Morgensterni 1944. aastal avaldatud raamatus „Mänguteooria ja majanduslik käitumine” („Theory of Games and Economic Behavior”) on põhjendatud inimeste käitumist situatsioonis, kui konkureeritakse üksteisega ja kui ühe edu sõltub sellest, mida teine teeb. Väidetavasti panustas LKA sellesse uuringusse, et saavutada külma sõja ajal edu venelaste üle. 1982. aastal ilmus inglise teadlase John Maynard-Smithi raamat „Evolutsioon ja mänguteooria” („Evolution and the Theory of Games”), kus antakse samadele ideedele uus suund: mänguteooriaga on selgitatud evolutsioonibioloogia protsesse. Maynard-Smithi teooriast kasvas välja evolutsioonibioloogide tuntud eksperiment „vangi dilemma” („The Prisoners Dilemma”).
Kujutlege, et olete üks kahest, keda süüdistatakse samas kuritöös. Politsei on kindel, et üks teist sooritas kuritöö, kuid ei tea, kumb ning hoiab seepärast teid eraldi kongis, et teil ei oleks võimalust omavahel nõu pidada. Politsei küsib mõlemalt: „Kes seda tegi?” ja pakub teise väljaandmise eest kokkulepet. Hoolimata sellest, kes tegelikult kuritöö sooritas, on mõlemal kaks ühesugust võimalust: te võite olla kull ehk agressiivne ja öelda, et teine on süüdi, aga te võite olla ka tuvi ehk mitteagressiivne, ning vaikida. Vangide valikus, kas olla tuvi või kull, on ainult kolm võimalust. Tuvi vs. tuvi: sel juhul saavad mõlemad ainult 6 kuud; kull vs. kull: sel juhul saavad mõlemad 5 aastat; tuvi vs. kull: 10 aastat tuvile ja ei ühtegi kullile.
Sellest järeldub, et mõlemale vangile on parim, kui mõlemad käituvad tuvi kombel ja ütlevad, et nad ei tea, kes kuritöö sooritas, ega süüdista teineteist. Kuid dilemma seisneb selles, et tuvina käitudes riskivad nad ka 10aastase vangistusega, juhul kui teine käitub kullina. Võib-olla peaksid nad igal juhul käituma kullina? Mis saab, kui ka teine mõtleb samamoodi? Sel juhul on mõlemad määratud kaotama. „Vangi-dilemma” mõtte-eksperiment püstitab küsimuse: mida teha? Kuidas on õigem käituda sellises situatsioonis?
Parima strateegia leidmiseks hakkas grupp evolutsioonibiolooge korraldama festivalitaolist võistlust, „vangi-dilemma” turniiri, mille tarvis luuakse spetsiaalsed arvutiprogrammid, et mängida vangi dilemma läbi mitmeid kordi järjest, kusjuures on tähtis, et mängus võetaks arvesse vastase eelmisi käike. Võidab see, kes saab kõigi mängude tulemusena kõige vähem vangistusaastaid.
Ilmnes huvitav fenomen, kõige edukama arvuti algoritm: alguses oldi pigem tuvilikud, püüti saavutada lühemat vangistust; kui aga üks hakkas kulli mängima, pidi teine kohe sama tegema, sest vastasel juhul oleks ta kaotanud; situatsioonis „kull vs. kull” tuli üsna kiirelt tagasi tõmbuda, sest kui üks võttis tuvipositsiooni, pidi ta uskuma, et ka vastane teeb sama, sest vastasel juhul kaotavad mõlemad igal juhul mängu.
Robert Axelrod juhtis oma uurimuses „Koostöö evolutsioon” („The Evolution of Cooperation”) tähelepanu tõsiasjale, et arvutiprogrammides välja tulnud üksteise mõjutamise mudel vastab üsna täpselt sotsiaalse käitumise kuldreeglile. Kuldreegel, mis on väidetavalt inimõiguste alus, on ka enamiku religioonide kese.
Evolutsiooniteooria seisukohalt jääb ellu ainult tugevaim. „Vangi-dilemma” protsess kinnitab, et ka meie praeguses ühiskonnas valitseb reegel, et igal juhul tuleb võita ja püüda mitte kaotada. Võitmine ja kaotamine on nii probleemi kui ka lahenduse juur, nii suund kui ka allikas. Oleme haaratud eepilisse võitlusse: lõpptulemusena ei võida me võib-olla kunagi, kuid lootus jääb.
Rääkides võidust ja kaotusest, räägime võistlusest. Võistlusel on nii head kui ka halvad küljed. Võistluses tahab inimene anda endast parima. Võistlusel seisab kapitalism, mis on panustanud tehnoloogiasse ja inimeste heaolusse. Võistlusel on ka tumedad küljed: võitjate kõrval on kaotajad.
„Vangi-dilemma” turniiril on veel üks konks: võistlejad lähtusid parimast strateegiast, viimistledes ühiskonna kuldreeglit, ning võistlus jäi äärmiselt tasavägine. XX turniiril otsustas Southamtoni ülikooli võistkond panna turniiril välja ühe arvutiprogrammi asemel kuuskümmend programmi. Vastasvõistlejate programmide vastu mängisid nad universaalse moraali strateegia järgi. Kui aga mängiti sõsarprogrammi vastu, siis lasti neil võimalikult suurelt võita, sest arvesse läks turniir tervikuna.
„Diverse Universe’i” organiseerinud performance’i-grupp Non Grata on hoidunud eemale kunstimaailma põhivoolust ning eelistanud suhestuda alternatiivkunstiga. Nagu nähtub nii „vangi-dilemma” kui ka kunstimaailma jälgimisest, mõjutab kunstniku ideid ja väärtushinnanguid tema suhe võimuga ehk suurte kunstiinstitutsioonide ja kuraatoritega, keda mõjutavad omakorda organisatsioonid neist kõrgemal. Ilma tugeva mängustrateegiata ei ole võimalik sellele protsessile vastu hakata.
Ei ole tähtis, kummal pool piiri seistakse, vaid see mida tahetakse oma kunstiga öelda, ning sellele truuksjäämine. Non Grata Anonymus Boh räägib eksperimentaalse ruumi loomisest, nii füüsilises kui kontseptuaalses mõttes. Selline eksperimentaalne ruum esindab võidule suunatusele alternatiivset strateegiat.
Festivalile kutsutud kunstnikud püüdsid luua selliseid ruume, aga ka siseneda teiste loodud ruumidesse: Go-go Trash Berliini lähedal Kasselbergi kommuunis, Horse Cow (Steve Vanon) keset kõrbe asuvas autonoomses kunstnike kommuunis Sacramentos California lähedal, minu ja protoPLAY „Dekonstruktsiooni/rekonstruktsiooni” Suurbritannias tehtud projekt, kus eksperimenteerisime ajutiste tsoonide kogemusega. Need kunstnikud ei püstita küsimusi, kuidas idealistlikult muuta maailma, pigem püüavad nad luua korda keset džunglit, eemal võimust. Välja on töötatud mitmeid strateegiaid, et säilitada eksperimentaalse ruumi rikkumatust ja kaitsta seda vajaduse korral välise võimu kontsentreerumise eest: pidevalt värsket verd juurde kutsudes ning välja treenides luuakse ruum, kus on võimalik koostöö ning saab toimida tervikuna. Loomulikult ei ole Non Grata põhitegevus festivalide korraldamine: see on eelkõige rahvusvaheline performance’i-kunsti rühmitus, festivali korralduses ilmneb aga selgesti grupitöö strateegia.
Non Grata Funky Chicken kõneleb väga inimlikult grupikesksetest ideedest. Ta äratab kolleegides usaldust, sest ei rõhutata individuaalsust ning väljendatakse ennast anonüümsuse kaudu. Tegelikkuses annavad sellised „ruumid mängijatele suurema võimaluse valida tuvi ning isegi kulli roll, kusjuures individuaalset kaotust kardetakse vähem kui grupi kaotust. Mitte et grupis ei eksisteeriks poliitikat või ei oleks inimesed grupisiseselt pühalikult individuaalsed. „Vangi-dilemma” üks võti oli võistlejate nõupidamise keeld, kuid näeme, et just sellest hiilis Southamptoni võistkond mööda. Niisiis kommunikatsioonil ning, mis veel olulisem, koostööl on ülitähtis roll, et kunstniku strateegia töötaks ning see on ka üks põhjus, miks „Diverse Universe’i” festivalil sellele nii palju aega pühendatakse. Kunst on vaba, kuni me ei esita jäiku ootusi, mis toimib ja mis mitte.
Need näited ei ole unikaalsed kunstniku töö mõttes, vaid on osa laiemast ühiskondlikust mõttest. Noam Chomsky on väga selgesti kirjutanud anarho-sündikalismist, ka Interneti-põhises koostöös võib näha palju samalaadset: nagu Wikipedia, flash-mobs, mille kohta Charles Leadbeater on võtnud kasutusele mõiste „me-mõtleme” (We-think). Just sellest võib kujuneda lähiaastatel praeguse ühiskonna suurim jõud.
Raamatus „Tee tähendusrikka eluni” („How to Practice the Way to a Meaningful Life”) kirjutab dalai
-laama: „Tegelikult tunneme üksteist läbinisti kui inimesi, kes jagavad samu eesmärke: me kõik otsime õnne ega soovi kannatada”.
Eespool öeldut lihtsustades võime koostada sümmeetrilise struktuuri: kaotus võrdub kannatus, võit võrdub õnn. Kui mõelda kullist ja tuvist, võidust ja kaotusest, õnnest ja kannatusest kui evolutsiooni tuumast, siis ei ole üllatav, et leiame neid aspekte kunstis nii külluslikult. Performance’i-kunstil, kus saab osaleda ning vaadata, kuidas kunstnik püüab elada oma elu, on eriline võime esitada abstraktseid ideid päriselu võtmes. „Diverse Universe” on oma energia ja mitmekesisusega ideaalne koht, kus kultiveerida sellist meeleolu ning hiljem on vahest võimalik kasutada samu põhimõtteid ka väljaspool eksperimentaalset ruumi. Üldiselt, kui performance’i-kunst sünnib publiku saatel, siis on publik see, kes loob lava, kus kunstnik esineb. Viis, kuidas vaadatakse performance’it, publiku hoiak, kontsentratsioon (või selle puudumine) määravad töö lõpliku tähenduse. Publik loob sama palju kui kunstnik. Little Tom Non Gratast täheldas, et „Diverse Universe’i” Off-Topic’u üritusele tulnud Konteineris olid performance’i-kunsti parim publik Eestis: kunst ja publik muutsid koos ruumi. „Diverse Universe” laiendab alternatiivselt ruumi, et murda väljapoole, kutsudes kunstnikke ja publikut ühisesse eksperimentaalsesse ruumi kunsti tegema ja vaatama.
Nii tekib suhtlemiseks viljakas pinnas, mis viib kaastunde, kannatlikkuse ja tolerantsuse tekkeni. Kui seda ruumi oleks võimalik määramatult suurendada ja kui seesugune suhtumine valitsevaks saaks, siis muutuks maailm paremaks. Kuid, nagu ma ütlesin, ei puutu see asjasse. Maailm muutub ning „Diverse Universe” ei erine palju järjekindlalt korratud „vangi-dilemma” turniirist: see on võistluse vorm, kus võit ja kaotus, kull ja tuvi on määratletud sootuks laiemalt.
