Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Naistepäeva-eri: Mikkeli muuseumis räägitakse naistest Johannes Mikkeli kunstikogus

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 6. märtsil kell 18 tutvustab kunstiteadlane Anu Allikvee Mikkeli muuseumis naisi kujutavaid kunstiteoseid Johannes Mikkeli kogust. Samal ajal toimub töötoas temaatiline muuseumitund „Moekahinad” 5–11-aastastele lastele. Osalemine muuseumipiletiga.

    „Seekordsel pikal kolmapäeval mõtleme lähenevale naistepäevale ja pühendame õhtu naistele Johannes Mikkeli kunstikogusse kuuluvatel teostel,” ütles Kadrioru kunstimuuseumi kuraator Anu Allikvee. „Kunstis on naissoo esindajatel alati eriline koht olnud. Külastajad saavad tuttavaks nii armsa pisitüdruku, veetleva tütarlapse, antiikse poetessi, uhke aadlidaami kui mõnusa vanaemaga.”

    Siiski ei ole piltidel vaid elu hea ja ilus pool. Näiteks on üht daamide pidu kujutatud üsna kriitiliselt. Seetõttu vajas õrnem sugu vooruslikkuse eeskujusid. Nendeks olid ürgne emasümbol madonna ja meelelise naisetüübi esindaja Maarja Magdaleena, kes suundus patukahetsuse teele. Kuid kunstnikud pole oma loomelendu piiranud vaid maiste olevustega. Nii kohtuvad kunstihuvilised ka jumalannadega Idast ja Läänest, kes kehastavad naiselikke voorusi, ilu, headust ja armastust.

    Ekskursioon toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumides 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum, Kadrioru kunstimuuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00.

    Üritused toimuvad:

    iga kuu 1. kolmapäeval Mikkeli muuseumis

    iga kuu 2. kolmapäeval Kadrioru kunstimuuseumis

    iga kuu 3. ja 4. kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis

    Lisainfo:

    www.kunstimuuseum.ee

  • Kriitika, idiosünkraasia ja konfirmatiivsus

    Anders Härm

    Seetõttu tahaksingi  siinkohal välja pakkuda kultuuri ühe võimaliku jaotuse, kuidas lahterdada kultuuri funktsioonipõhiselt. Võib-olla olekski rohkem põhjust rääkida kultuuridest kui ühest kultuurist. Funktsiooni alusel jaotaksin kultuurid ja nende artefaktid kolmeks: kriitilisteks, idiosünkraatilisteks ja konfirmatiivseteks. Kriitilise ja idiosünkraatilise kultuuri mõiste on tuletatud Richard Rorty eesti keeles juba kümmekond aastat kättesaadavale raamatule „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” toetudes. Rorty ise sellist üldistust ei tee ja räägib eelkõige kirjandusest, kuid usun, et Rorty sõnastab siiski printsiibid, mida saab  edukalt üldistada teatud kultuuritüüpidele, sõltumata liigist. Ta analüüsib idiosünkraatilist ja kriitilist autoripositsiooni vastavalt siis Nabokovi ja Orwelli näitele toetudes järgmiselt: „Lolita ja Kalbe tuli jäävad püsima nii kaua, kuni leidub andekaid lugejaid, kes end Humberti või Kinbote’iga samastavad/…/ Orwelli parimaid romaane loetakse laialt üksnes niikaua kuni me kirjeldame 20. sajandi poliitikat nii nagu Orwell”.

    Rorty tõlgenduses seisneb nende autoripositsioonide erinevus lühidalt selles, et Orwelli raamatud aitavad meil näha ühiskonna ja institutsioonide mõju meile ning Nabokovi omad aitavad meil märgata,  milline on meie privaatsete idiosünkraasiate mõju teistele. Rorty käsitlust edasi arendades võiks kriitilise kultuuri all laiemalt mõista poliitiliselt ja sotsiaalselt angažeeritud kultuuri, mille eesmärgiks on ühiskondliku välja toimemehhanismide kriitika, teatud alternatiivsete mudelolukordade loomine aga düstoopiate läbimängimine nagu Orwelli puhul, ühesõnaga teatud ühiskondliku praktika kirjeldamine ja analüüsimine mitmesuguste vahendite abil jne. Tegemist on seega kultuurilisühiskondliku praktikaga, mis võib servapidi haakuda poliitilise aktivismi, kodanikualgatuse jms ning teises otsas  puudutada näiteks ühiskonnateooria, politoloogia, filosoofia või sotsioloogia valdkondi. Funktsionaalselt on sellise kultuuri eesmärgiks avalik dialoog ühiskondliku väljaga, seal toimuva konstruktiivne ja vahel ka mitte väga konstruktiivne kriitika, teatud naturaliseeritud mõtteviisidele, eelarvamustele ja toimemehhanismidele osutamine. Idiosünkraasia eestikeelseks vasteks võiks olla siis personaalne eripära. Mõiste ise tuleneb meditsiinist ja tähistab personaalset ülitundlikkust mingite teatud toiduainete suhtes.

    Idiosünkraatilise kultuuri all võiks siis mõista kultuuripraktikat,  mille peamiseks eesmärgiks on eneseloomine, inimese varjatud ihade ja fantaasiate kaardistamine, uurimine ja katsetamine kultuuris. Idiosünkraatiline kultuur hõlmab kõikvõimalikke teoseid, kus käsitletakse inimestevahelisi suhteid, privaatsfääri, eraelupatoloogiat, jne; ühesõnaga inimpsühholoogia peenmateeriat. Idiosünkraatiline kultuur puudutab ühelt poolt selliseid valdkondi nagu psühholoogia, psühhiaatria ning teiselt poolt kulturoloogiat, inimkäitumise uurimise kaudu ka sotsioloogiat jne. Sel on pistmist kõigega, mis puudutab inimest ühes tema vigade, kõrvalekallete ja eripäraga, mis kokku  moodustabki inimlikkuse. Funktsionaalselt ongi selle eesmärk õppida tundma oma objekti – inimest. Rortylt võetud näide Orwelli ja Nabokovi kohta aitab meil väga hästi mõista nende kahe kultuuri funktsionaalset eripära. Kuid mulle tundub, et need kaks ei ammenda kultuurilise praktika välja. Et pilt oleks täiuslik, oleks vaja mängu tuua veel kolmas ehk siis konfirmatiivse kultuuri mõiste. Rorty sellest ei räägi, sest tõenäoliselt ei pea ta sellist kultuuri üleüldse kultuuriks kunsti mõistes või see lihtsalt ei huvita teda. Ometigi on konfirmatiivne funktsioon kultuuris ajalooliselt üks olulisemaid. 

    Kuigi romantismist peale on seda funktsiooni ilmselgelt tõrjutud, pole see kuhugi kadunud. On olemas terved suured huvigrupid, kes kultuuri just selles funktsioonis näevad või neid on õpetatud seda sellises funktsioonis nägema. Konfirmatiivse kultuuri all pean ma silmas kultuuri, mille eesmärgiks on ühiskonnas domineeriva, ideoloogiliselt korrektse väärtusmaailma taastootmine, kinnistamine, rõhutamine kultuuriliste vahenditega. See on niiöelda ametlik kultuur, mis varem, ütleme, kuni XIX sajandi alguseni oligi kultuuri pärisosa. Erinevalt Jacques Lacanist, kes väitis, et kunstnikel on  ühiskonnas inimese tumedamas pooles „tuhnimise litsents” ja neile on selle eest „alati makstud”, arvan mina, et see periood, mil neile just selle eest on makstud, on siiski üpris lühike. Ajalooliselt on kunstnikele pigem makstud selle eest, et nad kehtivat väärtussüsteemi taastoodaksid, kinnistaksid ja ilustaksid. Konfirmatiivne kultuur ei pruugi sellega küll sajaprotsendiliselt kattuda, aga on kindlasti seotud propaganda mõistega.

    Viimased paar sajandit oleme läänes, kus on demokraatiast, kodaniku-, isiku- ja sõnavabadusest tehtud lipukiri, väärtustatud kultuuri sõltumatust kui ühiskonna teatud vabaduse  indeksit. See ongi fookusesse toonud idiosünkraatilise ja kriitilise kultuuri. Sellises kontekstis seostame kultuuri konfirmatiivset funktsiooni kinnistada teatud väärtusi totalitaarse ühiskonnaga. On selge, et totalitarismis on kultuuri roll ametlike väärtuste taastootjana selge ja läbinähtav. Samas ei tähenda see, et nii-öelda demokraatlikus ühiskonnas sellist kultuuri ei ole. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida ja ma alahindaksin lugejat, kui peaksin neid siinkohal hakkama üles lugema. Öelgem vaid niipalju, et paraku on just konfirmatiivset kultuuri viimasel ajal hakatud järjest hoogsamalt ja jõulisemalt riiklikul tasandil nõudma ja produtseerima. Selle tendentsi progressiooni võib jälgida sajandi algusest peale, kus konservatiivset moraali, rahvustunde õilsust ja patriotismi leitsakut taastootva kultuuri nõue on lumepallina järjest hoogu üles tõmmanud. On selge, et igas ühiskonnas on teatud ametliku kultuuri rutiin, aga selle intensiivsus ning mastaap on üks indikaatoritest, mis näitab ühiskonna enda vabameelsust või konservatiivsust, avatust välismaailmale või enesekaitsesse sulgumist, tegelikku ühiskondliku vabaduse ja sõnavabaduse määra. Samas võib kunstiliste artefaktide funktsioon ajas ka muutuda.  Kunstiajaloo üks kurioossemaid näiteid pärineb USA lähiajaloost, kui CIA hakkas pärast II maailmasõda propageerima abstraktset kunsti üle maailma, korraldades näitusi ja action painting’u üritusi. Mingil perioodil olid MoMa ja CIA teatud üksuste juhid kas omavahel lähedased sugulased või suisa samad inimesed. Abstraktsed ekspressionistid, kes kehastasid sotsialistlike realistide antipoode, rakendati Ameerika külma sõja vankri ette ja veeti nii läbi terve Euroopa ja Ladina-Ameerika. Iseenesest idiosünkraatilisest kunstist tehti konfirmatiivse propaganda relv. (See on ühtlasi ka autorite intentsioonide  ja rakendusliku funktsiooni võimaliku lahknemise näide).

    Ka Eestis leiab sellised näiteid. Tõnismäe monument oli Nõukogude ajal kahtlemata konfirmatiivse kultuuri kandja: igavene tuli, pioneeride valve, rituaalsed lilletseremooniad, ühesõnaga kõige puhtakujulisem nõukogude propaganda. Pärast kaheksakümnendaid see aga kaotas selle funktsiooni, muutudes aja jooksul idiosünkraatilise, isetekkelise leinakultuuri osaks ja sedagi üksnes ühel päeval aastas. (Just nende funktsioonide muutumisele osutas osaliselt ka Kristina Normani installatsioon Veneetsia biennaalil, mis ise kuulub kahtlemata kriitilise  kultuuri hulka). Vaevalt et see koht omas sinna kogunenud inimeste enamuse jaoks mingit poliitilist funktsiooni, enne kui seda asusid ründama eesti marurahvuslased ja vene šovinistid.

    Või siis teine näide: 1988. aasta öölaulupidu oli altpoolt tulnud initsiatiivil aset leidnud spontaanne rahvakogunemine, anarhistlik poliitiline manifestatsioon, mis kahtlemata on osa kriitilise kultuuri ajaloost. 2008. aasta „Märkamisaeg” oli ülevalt poolt organiseeritud konfirmatiivne riiklik rituaal, suure eelarvega rahvusliku propaganda üritus, mil
    lel polnud midagi pistmist sellega, mis leidis aset 1988. aastal. Oma olemuselt on  need kaks üritust täiesti vastandlikud. Vabadussõja võidu sambast, mis on kahtlemata konfirmatiivne erectus, kirjutas Krista Kodres hiljuti Eesti Päevalehes (EPL 7. VIII ) põhjaliku artikli, mis on omasuguste seas üks silmapaistvamaid, seetõttu ei hakka ma siinkohal tema kirjutatut üle kordama. Küll aga tahan üht-teist lisada. Kuigi ametlikult on tegemist Vabadussõja sambaga, on see rahva hulgas ammugi käibel vabadussambana, seega peaks see justkui kehastama või sümboliseerima vabadust. Kõige suuremad selle sümbolisatsiooni nurjumise põhjused tulenevadki asjaolust, et meie sisulist vabadust, millele saab anda ka isiku-, sõna- ja kodanikuvabaduse mõiste kaudu positiivse sisu, üritatakse defineerida riikliku vabadusena mingisuguse kristlik-militaarse sümboolika abil, mis seostub eelkõige vägivalla ja inimeste hävitamisega ning vormis, mis oma totaalsuses on peaaegu et totalitaristlik. Autorite soovitus, et samba klaasümbris peaks meile „vabaduse haprust” meelde tuletama, signaliseerib aga kaitseasendist, sest antakse mõista, justkui kusagil juba hiiliks ringi jõletud välisvaenlased, kes tahavad meie sammast kaikaga puruks peksta. Sõjamonumendina on pronkssõdur kahtlemata parem, sest leinaks  langetatud peaga soldat tuletab meile meelde seda, mida sõjas eelkõige tehakse – surrakse.

    Iseenesest on hämmastav, et Leo Kunnas jätab oma viimase artikli (17. VIII EPL) loetelus asjade hulgast, mis kindlasti tulevad, surma üldse välja. Meie kunsti- ja kultuuritegelased nõudsid millegipärast aktiivselt osadust selles konfirmatiivses projektis ja olid jõletult solvunud kui neile seda anda ei tahetud. Ka Kodres kirjutas pikalt, kuidas kultuuri areng on toimunud üksnes professionaalse eksperdi sündimise suunal, mida ei tohtivat  ignoreerida. Minu jaoks on see täiesti mõistetamatu. Konfirmatiivne kultuur on igal ajal ja iga korra ajal jäle. Leppigem sellega. Selle asemel, et nõuda „professionaalset” osadust mustvalges riiklikus propagandas, nõudkem parem kriitilise ja idiosünkraatilise kultuuri õigust elule. Nõudkem seda, et konfirmatiivset kultuuri ei produtseeritaks kriitilise ja idiosünkraatilise arvelt. Ainult sellisel nõudmisel on mingisugune mõte, kui rääkida vabadusest, demokraatiast ja iseseisvusest. Vaja on iseseisvat kultuuri, mitte iseseisvuskultuuri.

  • Jalutuskäik Galeriides

    Riin K?sepp

    Ka minu vanaema oli ideaalne, mistõttu siinkirjutajal on väga vahetu suhe antud teemaga. Üllatuseks avastasin, et Slavoj Žižek on kirjutanud, et ei tohiks arvata, nagu oleks kõige intiimsemate tunnete ülekanne ja väljaspoole-paigutamine omane nn primitiivsetele arengujärkudele. Žižek tõi näiteks teleseriaalide taustanaeru. Naerjaid peab Žižek elavaks antiigiks, klassikaliste tragöödiate koori vasteks. Kuigi kunstniku vanaema ei salli vägivalda, mida näidatakse Ameerika action-filmides, armastab ta kummalisel kombel vaadata poksi. Selliseid “vanaemasid õunapuu otsas” on vähe. Aga ka terases karastunud vanaemasid, kes elasid läbi küüditamise Siberisse.

    Soovitan kunstnikul lugeda 1977. aastal Toomas Vindi raamatut “Perekondlikud mängud”. Mitmetasandilised suhted pere ja teiste perede vahel on paratamatult ja igavikuliselt aktuaalsed. Jaanika Okk ei pidanud oma tööde puhul silmas küll päris seda, mida mõtles Vint, kuid Alice’i peeglitagusesse maailma, millest pole väljapääsu, oleme jäänud paljud. Kunstnikule ongi selline rännak genealoogilises ajas omamoodi “külaskäik koju”.

    Oki jaoks tundub oma vanaema portreteerimine aus ülestunnistus. Ka Sigmund Freud on osutanud oma psüh­ho­analüütilises kirjutises “Mina ja miski” sellele, kuidas kliiniline vaatlus õpetab meile, et viha pole mitte ainult armastuse ootamatu tavapärane saatja, mitte ainult selle sagedane eelkäija, vaid et ka mitmes olukorras muutub viha armastuseks ja armastus vihaks. Freud nimetab seda mina-sõltuvuseks. Freud pidas silmas küll seoseid Oidipuse kompleksiga, kuid muutustega puberteedieas on seotud ka Oki kontseptsioon oma näituse koostamisel. Oma mina kujuneb välja ju suures osas identifitseerumistest nn miskist lähtuvad pained.

    Peresuhetes läbielatu kunsti vahen­dusel on loojale endale tihtipeale ülestunnistus, väljaelamise ning “enesepuhastumise” võimalus. Headeks paralleelideks teatud nihestusega on antud väljapanekule Kai Kaljo tunnustatud video “Luuser” aastast 1995 või siis Ly Lestbergi fotoseeria “Pietà”. Kaudsemalt on sellise mina-sõltuvusega “väikeste” naiste võtmes oma graafikas tegelenud loomulikult ka Anu Kalm. Noorematest autoritest on oma perekonnaliikmete “pildikeste juttude” läbi fotograafia vahendusel silma torganud Eveli Varik. Maailmakunstist on näiteid loomulikult palju, aga igaühele on tähtis just tema lugu.

     

  • Lausmasenduseks pole põhjust

    Madis Kolk, “Draamake 2006” ž? esimees

    Piinlik tunnistada, aga minu kogemus eesti lasteteatrist on väga väike. Tagantjärele võin öelda, et just seetõttu oli festivalinädal mulle väga tänuväärne, tore, hariv ja ka žürii esimehe roll sisuliselt põnev. Esmapilgul oli mul raske sellele ülesandele läheneda (just selle vähese lasteteatri kogemuse tõttu) ja seepärast tõlgendasin oma rolli pigem nii: aitan ehk oma üldteatraali pilguga mitmete elualade spetsialistidel ühist keelt leida.

    Nii vähe kui ma lasteteatrisse olen sattunud, on need olnud valdavalt rõõmustavad kogemused. Eesti teatris on ju üldse väga vähe lasteteatrit ja lasteteatri kriitikagi napp. Aga seda vähestki kriitikat lugedes on mulle tundunud, et see on lasteteatri pärast väga mures. Kuulates aga suusõnalist retseptsiooni, kohtab palju ka sellist üldteada kindla peale käibekriitikat, mis mingis mõttes kehtib alati, aga mitte kunagi konkreetselt – last kui teatrivaatajat alahinnatakse. Loomulikult olen näinud lastelavastusi, mis sõna otseses mõttes seda ohtu ka kinnitavad, aga selle festivali programmile seda küll ette heita ei saa.

    Pärast festivali tekkis pigem üks üldisem küsimus: miks ikkagi tehakse lasteteatrit nii vähe? See festival ei olnud ju mitte lastelavastuste paremik, vaid ikkagi enam-vähem kõik, mis meil üldse lasteteatri vallas viimaste aastate jooksul on tehtud. Miks on lastele tehtava teatri osakaal eesti teatri repertuaaripildis ikkagi nii väike? On ju ka (esindus)teatreid, kus ei mängita üldse lastelavastusi – lõppude lõpuks ei peagi mängima, tõepoolest. Aga ikkagi…

    Seda huvitavam ja samas kummalisem oli kohtuda žürii välisliikmetega, kes on sõna otseses mõttes lasteteatrikultuurist läbi imbunud. Nende esimene küsimus žüriitöö käigus oli: millised kriteeriumid me lavastuste hindamiseks seame? Neile oli alguses isegi raske selgitada, et eesti teatri kontekstis tuleb igale lavastusele seada täiesti eraldi kriteeriumid, kuna iga teatri lastelavastusel on täiesti erinev taust ja tekkepind, mis aga teistpidi suunab just veelgi üldisemate kriteeriumide originaalsus, professionaalsus jne väärtustamiseni. Kuigi esmapilgul tundus see raske ja jättis vaese sugulase mulje, said ka väliskülalised festivali käigus sellest aru. See jutt käib kvantiteedi kohta, aga ei tähenda seda, et kui lasteteatrit on koguseliselt vähem, siis peaks jäämäe veepealset tippu kuidagi mööndustega võtma. Ohtu, mida kartsin, et lasteteatrit tuleks hinnata mingisuguste lasteteatri kriteeriumide järgi, õnneks ei täheldanud. Mõõtes lavastusi professionaalsuse mõõdupuuga, oli positiivne ikkagi positiivne sõna otseses mõttes, mitte lasteteatri kontekstis.

    Kui tulla tagasi selle valuküsimuse juurde lapse kui vaataja alahindamisest, siis neile, kes tõepoolest lavale laste ette jõudnud, seda küll ette heita ei saa, alahindamine väljendub  ikkagi rohkem repertuaariplaanis (selles, et lavale laste ette eriti ei jõutagi). Põhjusi otsides ei tahaks hakata kordama käibetõdesid, kui halvasti eesti ühiskonnas kõik on: alates sellest, kuidas meie ühiskonnas üldse inimest väärtustatakse, last sealhulgas. Nutukooriga ühinemine ei paranda ühiskonda. Aga eks see mentaliteet samadest allikatest lähtu. Samas ei saa me ju ka eitada, et viimaste aastatega on asjad Eesti (teatri)elus mitmeski suunas edenenud. Ka täiskasvanute teatris on alati võimalik külafilosoofi tasandil targutada, kuidas kommertslik teater vallutab lavad ja pakutakse vähe kunstinõudlikku teatrit jne. Kui aga päriselt silmad lahti teha, näeme hoopis seda, et iga aastaga tuleb juurde üha uusi ja ambitsioonikamaid teatreidki. Suveteater, mis oli mõned aastad tagasi puhtalt kommertsnähtus, on vaata et kunstinõudlikum kui talveteater. Positiivset arengut ei saa ju eitada. Seega ei tahaks halada, vaid pigem loota, et küllap jõuavad rõõmsamad ajad ja uued arengusuunad ka lasteteatrisse. Oleks vaid tegijatel rohkem stiimulit ja eeskujusid.

    Meie lähinaabrusest tuuakse väga palju eeskujuks Skandinaavia lasteteatrit ja kindlasti on see suund, kuhu pilk pöörata. Samas ei julge ma sada protsenti väita, et peamegi nüüd seda Rootsi mudelit eestlase hingelaadiga suhestama hakkama. Pealegi, Skandinaavia lasteteatris ja nende palju kiidetud sotsiaalselt teravas noortedramaturgias on ka palju õpikulikku või isegi võltssotsiaalsust. Ei arva, et seda peaks nüüd iga hinna eest ja asjana iseeneses hakkama kohalikku kultuuri transportima. Mõeldes kas või festivali laureaatidele (aga mitte ainult neile, tunnustamisväärset oli ka nende lavastuste hulgas, mis esimese viie hulka ei mahtunud), võib julgelt väita: meie laste- ja noorteteatris on esindatud niivõrd erinevad suunad, et lausmasenduseks küll põhjust ei näe.

  • Põhjusega mässaja

    J?n Rooste

    CD TÕNIS MÄGI. VESTLUS HERMANNIGA. © Tõnis Mägi 2005

    Kunagi oli just riigi esimesel kommertskanalil Kuku raadios üks vahva muusikasaade, kus mängiti palju vanu ja/või eriskummalisi asju. Mis veel kummalisem, seda saadet tegi üks põnevamaid eesti lauljaid. Ehk selle saate tõttu, aga ka nende laulude tõttu, mis ta tollal sisse laulis (nt plaadil “Hüüdja hääl”, 1994), jäi Tõnis Mägi mulle, tollal teismelisele, meelde kui valgustaja, inimene, kellele muusika ei ole lihtsalt meelelahutus (oi, ei – nii nagu Elvis ütles: “Ma olen kõigest meelelahutaja,” Mägi ei saaks), vaid võimalus jõuda mingi seisundi või teadmiseni. Tollal võib-olla polnudki seda nii väga vaja õpetada, see tunne ja oskus ei olnud veel paljudel kadunud. Nüüd on olukord palju halvem ning mitte olla mingi muusika “tarbija” või “tootja” on üha elutähtsam omadus.

     

    Kui otsida Eestist the voice’i või elusaks saanud blues’i, siis Mäksis on seda enim. Kui kuulata lauluvõistlusi või uute lauljate uute hittlugude esitlusi, siis on varasemate aegadega võrreldes asi ilmselt professionaalsemaks läinud, häälekool on parem ja soul’i ning isegi jazzi tehnilistele nüanssidele saadakse rohkem pihta. Aga hinge on selles kõiges vähe, nii et jääb steriilne mulje, millele nii mõnigi produtsent stuudios puldinuppudega vaid hoogu annab (kas või Liisi Koiksoni viimane, suurepärane plaat, mille ainsaks rusuvaks momendiks on professionaalsuse ja kvaliteedi ületähtsustamine, mis röövib kogu plaadilt tolle ainukordse hinge leidmise võimaluse).

    Mägi on oma plaadil “Vestlus Hermanniga” valinud hoopis teise tee, produktsiooninipid (Arvo Urbi helirežii) üsna miinimumi lähedale viinud, nii et see ei kõla küll nagu demo, aga kuidagi väikselt, intiimselt, enese jaoks tehtult küll. Võib-olla seetõttu on ta just laulumaneeri, hääle poolest siin kuidagi eriti vaba ja enesekindel, mängib falsetiga, käristab waitsilikult, sekka vilistab isegi imeõrna soolo (“Tiivad”).

    Ja kuigi ta on “Hääl”, on ta sel plaadil – mu jaoks ka kuidagi waitsilikult, Waitsi minimalistlikuma kõlaga paladele/plaatidele sarnaselt – jutustaja. Too intiimne olu võimaldab tal rääkida lugusid, raskuskese on tekstil, nii et paljud varasematelt plaatidelt tuttavad võimsad lood (kas või “Liivakell”, “Kallid külalised”) hakkavad end veelgi rohkem lahti rullima. Ekspressiivseim näide on vahest “Elutants”, kus pinge on üles ehitatud dramaatilise täpsusega; ma ei mõtle, et lavastatult, aga sellise loomuliku teatraalse kirega… Või siis viis, kuidas Hannes Varblase read “ma usun jumalat / sind usun aina vähem” (“Võrdlus”) kõlavad riivavamalt kui kunagi varem, just, jah, neisse on hing sisse lauldud. Ent see plaat on sellistest näidetest, hetkedest, lugudest tulvil.

     

    Mäe juhtum on muidugi krooniline: ta on pea alati olnud mässuline, rebell, vastanduja, vabadusvõitleja eri vormides. Kunagi rock’n’roll-elustiiliga tolles riigis, kus selle peale hästi ei vaadatud; siis vabaduselaulikuna samas riigis, kus selle peale vaadati veel halvemini; siis end vaimselt otsides ajas, kus peamiselt otsiti majanduslikku vabadust  – võtke või kolme tenori juhtum (ilmne kommertsprojekt, lood, mis Mägi, Joala ja Linna kolmekesi sisse tegid), hääle poolest oli ta sääl vabanenuim, andekaim, aga sobitus tollesse üsna steriilseks aetud (hetkiti süldilikku) sound’i kõige vähem.

    Nüüd on aeg, kus vanad staarid teevad pigem aastast aastasse “Kutse tantsule”-laadseid comeback’e, “omakirjastuslik” kammerlik plaat ei ole see, millega meediat liimile tõmmata ja müügirattaid liigutada, suvetuuride postritega masse laadaplatsile meelitada. Eks seegi ole mässu vorm, teadlik astumine tarbijaühiskonna normide vastu. Kes eesti suurtest artistidest on viimati teinud sellise endale mõeldud, iseenda hinge pärast valminud plaadi? Riho Sibula poeetilised albumid tulevad meelde… Eks neid ole paar tükki veel, ja alternatiivset pop/rock-muusikat on meil õnneks päris palju, aga massiga lööb muidugi miski muu. Säärase plaadiga ütleb Mägi noorematele, et näete, kõik ei tao ühe malliga estraadilava laudu, teisiti saab ka.

    Ega seda pole ainult eeskujuks vaja, selle plaadiga “kirjutab”/“laulab” Tõnis Mägi ka end uueks, vabamaks. See on säärane Mäks, mida on aastaid (“olen rännanud ju aastaid / see on mu elu, millest pean”; “Olen valind tee”) kuuldud – mees, hääl ja klaver/klahvka (oh, eks ole talle kaugemates kohtades ka sündipanne ette lükatud, aga Mägi pole mu teada seda teinud, mida mõni eesti staar kohe teeks – et tõuseb ja läheb minema). See sõltumatus bändist või orkestrist või kellegi teise maitsest on viinud lugude valiku filosoofiliseks-pajatavaks, siit leiab need Mäksi laulud, mis on kõnelnud elu küsimustest, elamise mõtte otsimisest, enesemääratlusest ja meditatsioonist.

     

    Eesti üks paremaid vastseid lauljaid on räppar Chalice, kes oma uusimal plaadil “Süsteemsüsteem” mitte ainult ei räpi-retsiteeri, vaid ka laulab rohkem, kusjuures Mäe laulukooli ja mõju on vähemasti ses osas tunda, et ilmselgelt on temagi jaoks tähtsaim oma lugudesse (eriti nendesse isiklikumaisse) hinge, soul’i selle sõna tõsisemas mõttes, sisse puhuda. Üks plaadi paremaid laule on tal aga just Mäksiga kahasse lauldud-mängitud “Siuhh” (millele valusalt, pilti kaasakiskuvalt, imeilusalt järgneb “vikat käis südamest läbi”), mis Eesti mõttetul popmuusikamaastikul on üks eriskummalisemaid ja väärtuslikumaid pärleid üle aastate, “aastate hitt”, mida need, kes edetabeleid kokku viitsivad hääletada, niikuinii sinna etteotsa ei vali.

     

    Ja siis jääb see plaadi viimane lugu, nimilugu “Vestlus Hermanniga”, see Hermann on Mäksi klaver ning selle albumi telg, mis teeb plaadi tegelikult kahemeheplaadiks. Või siis ühe mehe ja orgaaniliselt tema külge kasvanud pilli plaadiks. Nii et muusika enne kõike, aga mitte pelmeenikeetmise ja säärejonksutamise taustaks, vaid selline, mis kõneleb sinuga, ilma sind turu-uuringute totrais tabeleis “kultuuritarbijaks” taandamata. See võit jääb hoopis hingele.

  • Kevad on lahe

    Karl Martin Sinijärv

    Kolm noort inimest on kirjutanud kokku väikese kurja kevade. Mis seal ikka ? tore raamat on. Laseb endast kirjutada küll. Mitte liiga palju ja mitte liiga kategooriliselt muidugi. Nii noorte autorite puhul võib kõik muutuda juba järgmisel nädalal, aastast rääkimata. Aga raamat on ja ju siis taheti endist sellisel kujul esimene märk maha jätta. Sellisena siis asjast mõlgutlengi. Pigem küll autoritest eraldi, sest ega siin miskit programmilist ühtsust või kokkunõelutud kombineeringut ei ole. On väike vahva raamat, ja kevad selles naksakalt kurjake.

     Andra Teede (vt luulet lk 14 – toim) tundub esimesel pilgul üllatavalt valmis olevat, liigub omas elemendis vabalt ja sujuvalt ja on selle elemendi igati üles leidnud. Selgesti eestimaise laululuule voolujoones ? aga mitte kiiluvees ? suhisedes paneb ta oma rütmimootori tööle ja valab mõtted vormi sisse nagu kakukesed. Vorm ei hakka vastu, rütmimootor tuksub suuremate häireteta. Ja kui vormiliselt kisubki asi ehk väheke tapeediks, on sisemine tera särav ja nooruslik. Mis siis, et tuttavaid kujundeid, läikivaks kulunud riimipaaridest rääkimata, kohtab siin igal leheküljel, ei lase kirjutaja end sest segada ega lase häiruda ka lugejal. Seda sorti luule varustus on Teedel hangitud ja selle kasutamisest tunneb ta rõõmu. On enam ja vähem teismelisi teemasid, aga näiteks ?great expectations?, kus rokkarist saab säästuka turva, on üks lustlikumaid sotsiaalse luule tükikesi, mida uuemal ajal näinud olen. Hoogu ja kirjutamise mõnu on siin mitme mehe eest. Mehed, tõsi küll, alles tulevad jutuks.

    Janno Pikkat on huvitav. Isegi enam just ses mõttes, et temalt oleks meeleldi rohkem tekste näinud, kuna siin pulkneb mõte ja vormistusviis põnevalt harali. Kui Andra Teede reale saab siinse valikuga juba üsna hästi pihta, siis Pikkati asjad on mitmekülgsemad. Ja kohati on tegu väga hea luulega, mis samas ei kaldu jäljendustesse. Juba avaluuletus ?tallinna kohal jalgu? kõlab täiesti iseseisva ja kahtlemata andekana, peagi tuleb suurepärane lühipildistus puhvetitädi argipäevast ning siis kõiki kli?eedesse libastumise võimalusi pakkuv ?sa oled?. Aga meeldiva üllatusena tüürib Pikkat triviaalsustest mööda või pigem pöörab need enda kasuks. Pilotaa? on kohati täiesti virtuoosne ja ega ma teagi, kas on siin lihtsalt hea õnne ja puhta andega tegu või mees juba oskabki. Natuke vähe on objektiivsemaks otsustamiseks va materjali, nii et pole vaja veel kedagi meistriks kuulutama hakata, läheb veel uhkeks. Põnev värk igatahes käärib.

    Mart Valneri tekstid jäävad siin raamatus kõige kahvatumaks. Ilmselt on ka vormistus kolmest kohmakaim, aga eriti ei tule välja ei kärtsakat kujundit ega värsket vaatenurka. Vahest püüavad need tekstid liiasti haakida ennast eesti keeles juba kirjutatud luule külge, on sellest liigses sõltuvuses? Ma ei tea, on tunne, nagu oleksin ma seda sõnumit varem lugenud ja paraku paremas teostuses. Samas mingi raamatusisene ühine hingamine ikkagi olemas on ja kui ma kujutan ?Väikest kurja kevadet? ette teistsuguse kompositsiooniga, kus eri autorite poeesid vahelduksid, siis küllap saaks näha sootuks teistsuguseid jõujooni ja mõtteseoseid. Ühtse plokina ei hakka need asjad sedavõrd mõjuma, kuid raamatule tervikuna annavad siiski pigem ilmet juurde kui lahjendavad.

    Mida arvata, kui üldse arvata? Päris noortel kirjutajatel peaks ikka päris tingimata päris oma ajakiri olema, mida huviline huviga jälgida saaks. Muidugi saab tegelikult iga soovija oma pisiraamatu teha, ja tehaksegi, ja tihti pole need tühjagi väärt. Aga harvagi on, ja harvemgi veel leiab sellise üles. Samas adekvaatselt valitud ja toimetet tekstide regulaarne ilmutamine ajakirjas mõjuks vaieldamatult hästi kirjutaja edenemisele ja nõnda tuleksid esikkogud kindlasti tugevamad. Ühtlasi saaksid paari-üldse-mitte-halva-luuletuse-kirjutajad, kel kaugem kirjanikuambitsioon puudub, end kord-paar avaldada ja rahu maa peal. Nõrku raamatuid jälle vähem. Kuri kevad aga? Igavene vahva kolmeraamat, hindaks isegi kõrgemalt kui kolmega, mis siis, et kolm on ka väga ilus hinne. Ma kardan, et me saame neist veel kuulda. Või loodan? Ju veidike mõlemat.

     

  • Kommentaar

    ANDRUS NORAK

    Üks võimalusi Kristuse kannatustega suhestumiseks on näha Jeesusega sündinut näitena sellest, mis ikka ja jälle aset leiab. Näha seda kui sotsiaalset instinkti, käitumismaatriksit, inimkoosluse toimimisviisi, mis liiga erinevat enam parandada ei püüa, vaid nii nagu organism võõrkeha, lihtsalt ära heidab. Kas siis tapab või pagendab. Nii tehti Jeesusega ja nii tehti meiegi libahuntide ja teistega, kes kogukonnale liiga võõraks jäid. Pagendamine või hukkamine loob alati sootsiumisisest sidusust ning aitab sellel edukamalt üheskoos muudele vaenlastele vastu astuda. Et kogukond aeg-ajalt kellegi ära heidab, on seega ta ellujäämiseks lausa eluliselt oluline. Rene Girard?i sõnul kalduvad religioossetest ohverdustest loobunud kogukonnad (hilistotalitarismide näitel) ohverdama terveid ühiskonnaklasse ja etnosi, muutudes märksa vägivaldsemaks kui enne.

    Süü ehk patt tähendas algselt miasmi ehk vales kohas asuvat mateeriat. Hiljem teisenes süü millekski vaimseks. Süüd võib võtta kui küündimatust moraalse koodeksi (kümne käsu) suhtes. Teisalt viitab süü juba mainitud ohvrile, paljastades meile omase sotsiaalse intinkti ehk meie endi vägivaldsuse ning ohvri tegeliku süütuse. Sigmund Freud rääkis algmõrvast, mis meid ühise süüga seob. Girard?i sõnul oli Freudi tähelepanu keskmes asunud seksuaalsus vaid viimseks kattelooriks, mis varjab meie eest me endi vägivaldsust.

    Inimkogukondadele omase ohverdusmehhanismi äratundmine ja tunnistamine võiks olla üheks sidemeks, mis seob meid tollaste sündmustega. Üldiselt eelistame me täna pigem kas teisi süüdistada või siis ise märtripoose võtta. Tavaliselt käivadki need kaks käsikäes. Märtripoos vabastab vastutusest ja veeretab süükoorma teistele. Ühest küljest me lausa pürime kui mitte ohvriteks selle sõna algses tähenduses, siis märtriteks kindlasti. Eriti raskesti saavutatavad on rahvusliku märterluse kategooriad. Holokaust on päästmatult juutidele reserveeritud. Genotsiidi kategoorias on veel üksikuid vabu kohti; kindlasti on seal kanda kinnitanud armeenlased ja mitmed teised. Oleme sinna meiegi, eestlased, seni küll ebaõnnestunult, kippunud.

    Vahest mõistame veel ema, kes oma lapse pärast unest loobub, või siis sangarlikku eneseandmist lahinguväljal. Sõna ?ohver? kasutame täna siiski valdavalt inimese kohta, kes vastu enda tahtmist on teise vägivaldsuse tõttu kannatanud.

    Loomulikult võib Jeesust võtta ka kui pelka eeskuju. Kedagi, kelle elu on meile kas siis järgimisväärseks või hoiatavaks eeskujuks. Jeesuse eneseandmist võib käsitleda kui inimese saatust, kes jäi endale ja oma kutsumusele lõpuni truuks ning just see tõi vääramatult kaasa konflikti ja hukkumise. Küllap oleks selline, tänasesse päeva hästi sobiv käsitlus omaaegset konteksti arvestades liiga individualistlik.

    Traditsioonilise ohvrikontseptsiooni kadumine ei peegelda vahest muud kui kaugenemist iseenda ajaloo mõistmisest. Teisalt valmistab asenduskannatuse kadumine teed sellesama ohvrimehhanismi uueks esilekerkimiseks. Kas see saab olema selline kui Mel Gibsoni filmis nähtu?

  • “Poliitika eestuba” alustab Rahvakogu debatiga

    Merily Heinalo

    Neljapäeval, 7. märtsil kell 18:30 korraldab Domus Dorpatensise sari „Poliitika eestuba“ Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas Lossi 36-214 paneeldiskussiooni teemal „Rahvakogu: pingete ventiil või õigusloome tulevik?“

    Diskuteerima antud teemal tulevad EMSLi juht ja Rahvakogu üks eestvedajaid Urmo Kübar, riigikogulane ja jurist Igor Gräzin (Reformierakond) ja Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai.

    Kavas on arutatada, kui kaugel on möödunud aasta pingete tulemusena algatatud ühisloomeprojekt praeguseks ning kuhu Rahvakogu võiks ja plaanib jõuda. Lisaks uuritakse, kas see mingeid võimalusi tulevikuks pakub või on tegemist hoopis lihtlabase ventiiliga, mis uut väärtust sugugi ei loo?

    Domus Dorpatensis on avalikes huvides tegutsev sihtasutus, mille eesmärgiks on lahendada Eesti teaduse, kultuuri ja kodanikuühiskonna juurprobleeme.

    Ürituse Facebooki leht: https://www.facebook.com/events/482922095090495/

  • Kui loodus loobub inimesest

    Mathura

    Kui salapärase nime M. Night Shyamalan taha peituv noor hindu Manoj Nelliyattu Shyamalan tuli 1999. aastal välja oma esimese suurema linatööga „Kuues meel”, põhjustas see Hollywoodis tõsiseid laineid. Räägiti uuest geeniusest, originaalsest lähenemisest, küpsest debüüdist. Film kandideeris korraga kuuele Oscarile, sealhulgas parima filmi, parima algupärase käsikirja ja parima lavastajatöö eest, ja kuigi ta ühtegi neist ei võitnud, võis saavutust pidada märkimisväärseks. Pealegi peetakse „Kuuendat meelt” pöördepunktiks juba pooleldi „maha kantud” Bruce Willise karjääris (Willis mängis filmis üht peaosa) ja just „Kuuendast meelest” inspireerituna on Willis hiljem osalenud teisteski alternatiivsemat laadi linatöödes, näiteks Robert Rodrigueze kurikuulsas „Sin Citys”.

    Shyamalani teine töö „Purunematu” oli küll suhteliselt menutu, ent sellele peatselt järgnenud „Märgid” Mel Gibsoni ja Joaquin Phoenixiga peaosades tõstis Shyamalani taas kriitikute silmis noore ja ainulaadse „imelapse” staatusesse. Tulevik näis enam kui paljulubav.

     

    „Aeg on käes” on sirgjooneline lugu „Märkide” järel on olukord aga palju muutunud. Hollywoodi produtsentide silmis on Indias sündinud ja Ameerikas üles kasvanud Shyamalan iga järgmise filmiga usaldusväärsuses üha kaotanud, kuna on loobunud mitmest üpris kindlat menu tõotanud pakkumisest (neljas „Indiana Jonesi” film, „Harry Potter ja tarkade kivi”). „Märkidele” järgnenud „Küla”, mida mina pean küll Shyamalani parimaks teoseks eelnimetatud „Kuuenda meele” ja „Märkide” kõrval, jäi laiemale vaatajaskonnale liialt filosoofiliseks ega leidnud ka kriitikute laialdast heakskiitu: neile näis Shyamalani kriitika suletud ühiskonna manipulatsioonimehhanismide teemal (mis on ehk liiga ilmselgelt üle kantavad ka tänapäeval üldise massimõjutuse ja sellest kitseneva maailmatajumuse konteksti) liialt primitiivne. Julgen öelda, et „Küla” on film, mille puhul Shyamalani geniaalsust paraku ei mõistetud. „Külale” järgnenud filmis „Naine vees” (mis, muide, meie kinodesse ei jõudnudki ning seda saab näha vaid videona) vaevas teda aga ta tavapäraseim probleem: suurepärane algidee ei leia kandvat ja põhjendatud lõpplahendus. Kommertssurve all püüab Shyamalan meele järele olla nii meelelahutust otsivale õudusfilmisõbrale kui ka sõnumimõistjale, mille tulemusena muutub aga osa sõnumist seosetuks ja osa õudust koomiliseks.

    Osalt vaevab eelnimetatu Shyamalani ka tema uues linatöös „Aeg on käes” (inglise keeles „The Happening” – „ilming”, „juhtumine”), mis esilinastus kõikjal kolmeteistkümnendal ja reedel. Jutte lähenevast maailma lõpust, teadvuse nihkest ja millest kõigest liigub ning huvitav oleks olnud näha veel üht algupärast ja mõtlemapanevat nägemust sellest, mida inimkond kõige rohkem kardab. „Aeg on käes” suudabki pakkuda ses osas väikese üllatuse: katastroof ei lähtu siin välistest teguritest ent lõpuni see siiski ei veena. Näha on, et Shyamalan on ettevaatlik, tema karjääri seisukohalt on kaalul palju. Juba seekord ei suutnud hindust lavastaja leida endale Hollywoodist täit rahastamist ja pidi hädas pöörduma oma kunagise kodumaa filmiprodutsentide poole, sest uue ebaedu korral võib olukord muutuda lavastajale veelgi keerulisemaks. Paraku lahkub seegi kord popkorni krõbistaja kinost haigutava pettumusega: „Jumala igav oli!”. Filosoofilisema meelelaadiga alternatiivkino-huviline aga vangutab pead: kas ideed poleks saanud edastada selgemalt ja vähema neurootilisuseta, võib lausa tekkida kahtlus, et autori varasem sõnumlikkus oli juhuslik. 

    Tõsi, filmi „Aeg on käes” tunnustuseks võib siiski öelda seda, et süžeeliselt on tegu kõige lihtsama ja sirgjoonelisema (ja ühtlasi kõige lühema) looga Shyamalani seniste linatööde hulgas. Filmil puudub õigupoolest sissejuhatus, lugu ei tee erilisi keerdkäike ega paku väga suuri ootamatusi. Kogu lugu keerleb ühe asjaolu ümber: mingil seletamatul põhjusel hakkavad inimesed ühtäkki massiliselt iseennast hävitama (ära tapma). Näeme, kuidas peategelane, bioloogiaõpetaja Elliot (Mark Wahlberg) püüab koos oma naise (Zooey Deschanel) ja nende sõbra tütrega (Ashlyn Sanchez) selle „katku” eest põgeneda, mõistes lõpuks, et pole õigupoolest kohta, kuhu selle eest peituda. Inimesel pole looduses kohta, kuhu pageda, kui loodus ühel hetkel otsustab, et ta inimest enam ei vaja: nimelt päädib katastroofi analüüs filmis järeldusega, et inimeste kummaline käitumine tuleneb taimede eritatavast mürkainest, mis blokeerib inimeste enesealalhoiuinstinkti.

     

    Stiilselt raisatud võimalus

    Mõneti meenutab „Aeg on käes” George A. Romero „Elavate surnute ööd”, eriti neis markeeritud stseenides, kus aeg hetkeks justkui peatub ning seejärel kogevad inimesed oma olemasolu mõttetust. Paralleel Romeroga on sedavõrd kohasem, et autor ise pidas oma õudusklassikaks tõusnud filmi äärmiselt sotsiaalkriitiliseks linateoseks. Ka Shyamalani uuest filmist võiks justkui välja lugeda arvamust, et inimühiskond on jõudnud olukorrani, kus, kui jätta kõrvale instinktiivne sund enese alalhoiuks, puudub enamikul inimestel see, mille nimel elada. Näeme ju lõpuks, et see, mis sunnib inimesi ennast tapma, pole lihtsalt viirus (peategelast see näiteks ei mõjuta), vaid inimese  häälestatuse ja looduskeskkonna sobimatus. Näeme, et alles äärmises kriisis jõuavad inimesed tagasi lihtsate üldinimlike väärtuste juurde: teostumine, hoolitsus, lähedus, lapsed.

    Samas kaasneb romeroliku markeeritusega (ehkki see on tõepoolest stiilne) Shyamalani filmis ka omajagu teostuslikke probleeme. Mitte kõik ei ole siin ühtviisi kummastav ning mitmed rollisooritused lähevad omavahel konflikti. Kui Wahlbergi mängitud Elliot toimib sotsiaaldraamasse sobituva eheda ja inimliku kangelasena, siis tema naine Alma Zooey Deschaneli kehastuses mõjub reaalsusest kauges nihkes elava Barbie’na, kelle nukraid nukusilmi on raske tõsiselt võtta, veel vähem dramaatiliseks pidada. Kujutasin hetkeks ette, kuidas oleks mõjunud sama roll näiteks Nicole Kidmani esituses (mängis ju ka Kidman hiljuti ulmekatastroofis „Invasioon”), ning mõistsin, et sel juhul oleks tegu olnud suisa teise filmiga – sellisega, kus sotsiaaldraama ei muutu ka ulmemärulis kõrvaliseks täitematerjaliks.

    Ebaveenvat neurootilisust leidub ka mõnes teises tegelaskujus, näiteks toimunut selgitava teadlase puhul filmi epiloogis. Tema suurepärased argumendid muutuvad närvitseva esituslaadi tõttu haledaks koomikaks, kuigi võiksid toimida raputava puändina. Nagu üks Ameerika kriitikutest on tabavalt märkinud, ei suuda Shyamalan enam teha vahet häiriva groteski ja ülepakutud naeruväärsuse vahel.

    Ka pinevuse tekitamises jääb Shyamalan sedapuhku liialt standardsete võtete juurde. Kui ta on muidu silma paistnud just pinge alalhoidmise meistrina, etteaimamatuse säilitajana läbi kogu filmi, siis sedapuhku on liialt sagedased mitte kuhugi viivad kaadrid ärevil nägude ja ähvardava taustamuusikaga. Tõsi, see kõik on omamoodi stiilne, ent juba liialt tuttav paljudest teistestki samalaadsetest filmidest. Viimase aasta-kahe sees linastunud teostest on ses osas märksa enam õnnestunud näiteks Alfonso Cuaróni film „Inimlapsed”.

    Kokkuvõtteks võib paraku tõdeda, et vaevalt „Aeg on käes” Shyamalani aktsiaid Hollywoodis tõstab. Raske öelda, kas edaspidi võib seega andekalt hindult oodata veelgi tagasihoidlikuma eelarvega töid. Sellel asjaolul võib küll olla ka positiivne külg. Võib-olla ajendab see Shyamalani loobuma rahva lõbustamisest ja keskenduma selgemalt oma ideedele, nii nagu ta on seda teinud „Kuuendas meeles” või „Külas”. Shyamalani lood on alati ühendanud killu tänapäeva ja killu mütoloogilist reaalsust (seda selgeimalt filmis „Naine vees”), püüdnud mõista inimese maailma ja teispoolsuse suhteid (olgu selle
    ks teispoolsuseks siis surm, maaväline elu või müütilised paralleeleksistentsid) ning on ikka uskunud kõige juhtuva põhjuslikkusse ja mõtestatusse. Need on iseenesest omadused, mida meie kaasaja filmikunstis võib pidada omamoodi väärtusteks. Ehkki Shyamalan pole seejuures kunagi kordagi otseselt viidanud oma sünnimaa pärimusele või uskumustele, on tema teistsugune taust tal ikka võimaldanud tutvustada tavatuid vaatenurki ja sellist elukäsitlust, mis eemal keskpärasusest. Asjatu püüd leida üldmõistetavat keskteed ja taaskasutada oma varasemaid edumudeleid on aga seni saanud sellele filmilavastajale komistuskiviks.

     

  • Efektiivprovokatsioon või akommunikatsioon

    Indrek Grigor

    Kui varasemat Laimret iseloomustavad Anders Härmi sõnastatud eesliitelised mõistevormid pseudo-, meta-, eksperimentaalsemiootika, siis praegust Laimre tegevust võiks tähistada sõnaga „efektiivprovokatsioon”. Varem hoomamatute assotsiatiivsete jadade vallandajana ehk segaduse külvajana töötanud pealkiri on endiselt põhiline (kui mitte ainus) laimreliku kommunikatsiooni publikule suunatud element, aga pealkirja funktsioon on varasemaga võrreldes oluliselt transformeerunud ja omandanud ehtloosunglikud funktsioonid. „Väikesed puust inimesed väikeses puust linnas” ajab tartlased kindlasti tagajalgadele ehk on nii äärmiselt provokatiivne kui ka efektne, andes koosmõjus väga efektiivse tulemuse. Samas, sisenedes näituse keskkonda, ei näe seal ei Supilinna ega kampsuniga inimesi. Laimre ise eitab üldse igasugust kohavaimu võimalikkust, aga iseloomulikult ei pea seda vajalikuks kuidagi eksplitsiitselt ära mainida, vaid lähtub sellest kui enesestmõistetavusest. Ainus konkreetsem vihje leidub näitusega samanimelise lastesaate vormis videoteose lõpus, kus käpiknukk Bill Offraights küsib Maria Juurelt: „Kas sulle ei tundu, et me kõik oleme väikesed puust inimesed?”

    Niisiis on ülal välja hüütud suurem avatus siiski väga tinglik. Näituse nimitööd, viis valguskastides eksponeeritud fotot ja video „Väikesed puust inimesed väikeses puust linnas” (2007), on lisaks kõnekale, aga (kuivõrd Laimre seda klišeed tavapärases võtmes ei kasuta) liiga palju kõnelevale pealkirjale ka sisuliselt esmapilgul suhteliselt avatud.

    Kõigepealt silmatorkavad fotod. Casino ja selle ees Hummer, naftavagunid raudteel, valge maja nõmmel, Maxima supermarket ja inimesed pangaautomaadi järjekorras, kõik eksponeeritud reklaamiesteetikale kohases luksuslikus valguskasti vormis. Kui neid vaadelda sotsiaalse kriitikana, on need väga selged märgid. Välja arvatud üks, nõukogudeaegne tellistest raudteedispetšeri hoone, millega on nihestus ja ühese, olgu või väga üldiselt sotsiaalkriitika seisukohalt lähtuva interpretatsiooni võimalus juba välistatud. Kusjuures kuklas haamerdab kogu aeg küsimus: mis sellel kõigel Tartuga pistmist on?

    Edasi video, mis meenutab formaalselt ülesehituselt ennekõike lastesaadet, kus astuvad üles sotsiaalses mõttes natuke rumal nukk ja inimese kehastatud n-ö normaalne täiskasvanu, kes püüab nukule selgitada, kuidas asjad tegelikult on. Aga, kuivõrd käpiknukk Bill Offrightsi vestluskaaslaseks on Mart Juure tütar Maria Juur, tekib otsene seos „Ärapanijaga”. Nende kahe dialoog on aga täiesti mittemidagiütlev. Kimbatust tekitavalt tühi möla, mille sisuks on Tartuga seotud klišeed. Kas Emajõgi voolab vasakult paremale või vastupidi, kas Rein Raud on Tartu kaubamaja rektor, neonatsid, semiootika (saviootika) jne. Samas sisaldab see dialoog kohati ka keerulisi ja tõsiseid mõttekäike ega ole mitte mingis mõttes naljakas – posthuumor.

    Mõistet „posthuumor”, mida Laimre ise oma näituse sisulise külje tähistamiseks kasutab, kirjeldas Laimre artist talk’il Tartu kunstimuuseumis järgmise anekdoodiga. Venemaal on parasjagu valimiste aeg ja vares istub oksal, juust nokas. Rebane luusib puu alla ja lunib: „Kuule vares, ütle, kas sa hääletad Putini poolt või vastu?” Vares ei vasta, rebane muudkui lunib edasi, kuni vares vastab: „No hea küll, hea küll, hääletan poolt.” Rebane saab juustu ja jookseb minema, nagu see vana lugu ikka käib. Aga vares istub oksal ja arutab: „Kui ma oleksin öelnud, et hääletan Putini vastu, kas see oleks midagi muutnud…?” Selles jutus ei ole tegelikult mitte midagi naljakat, võime vaid kibedalt muiata, aga see ei ole enam naljakas.

    Ka Laimre näitusest on nali kadunud, aga mitte ainult sisulise taotluse, vaid ennekõike akommunikatiivse formaalse lahenduse tõttu. Fotodega kaasas käiv video on efektne ja palju lubav, tekitades vaatajas lootuse sisulise sõnumi järele, mis fotod ja video tervikusse liidaks ja näituse kontseptsiooni avaks. See jääb aga tulemata. Kes video tõesti ka kogu pikkuses ära vaatab, püüab ehk poolvägisi mõne koha peal naerda, aga on ilmselt lõpuks sama tülgastunud kui Billi vestluskaaslane Maria, kes samuti ilmselgelt ei mõista, milleks see jant, ning on lõpuks juba üsna tüdinud ilmega. Põhimõtteliselt ongi vaataja sellega osa saanud posthuumorlikust situatsioonist. See jääb aga paraku latentseks kogemuseks, mis lisaks ei tulene mitte jutu sisust, vaid pigem selle eksponeerimisest näituse kontekstis. Muidu lihtsalt mõttetu ja igav möla omandab tähenduslikkuse ootuse, mis jääb aga paraku rahuldamata. Nii kannab Laimre näitus veidral kombel just oma akommunikatiivses ja sisuliselt hermeetilises formaalses lahenduses ka näituse sisu. Nii et kui kellelgi tekib Laimre näitusel kahtlus, et see kõik on mõttetu, siis on ta tõele tegelikult lähemal kui arvata võiks.

    Kogu ekspositsioon siiski päris ilma efekti ja solvanguta läbi ei saa. Esimese näitusepoole tülgastust kompenseerib esmakordselt kevadel Hobusepea galeriis eksponeeritud „Viis kõige idiootlikumat kunstnikupositsiooni”, mis ei haaku otseselt ülejäänud ekspositsiooniga ning on oma meelelahutuslikkuses ilmselt paratamatult näituse meeldejäävaim osa. Sealjuures on see siiski väga kõnekas. Kuigi Laimre väidab, et ta on kogu aeg pedagoogi hoiakuga olnud, tundub siiski, et professori amet on seda forsseerinud. Nimetatud videoloeng ongi selle nihke otseseim näide, aga see lööb välja ka Laimre teistes projektides nagu Eesti kaasaegse kunsti muuseum, mida ta on otseselt kunstiprojektiks nimetanud, ning tema aktiivne tegevus oma üliõpilaste näituste kureerimisel. Ka „Väikeste puust inimeste” videolahendus lastesaatena ning lõpuks Laimre pöördumine märksa üldisemate ja konkreetsemalt sotsiaalsete küsimuste poole viitab just pedagoogivastutusele. Aga sellegipoolest on Laimre näitus ilma kunstniku enese seletusteta hoomamatu. Paljulubava loosungi taga varitseb jõhker depressioon, mille puhul tuleb paraku pigem kahelda, kas see ka katarsise ja arusaamiseni viib.

    30. X peeti TKMis näitusel artist talk, mille salvestust on võimalik kuulata veebilehel artishok.blogspot.com.

     

     

Sirp