Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Karolin Ott´i näituse avamine Võru Linnagalerii 09. märtsil kell 18.00

    Jana Huul

    09. märtsist kell 18.00 KAROLIN OTT’i näituse “Tagasi armastuse juurde” avamine

    Need turvalised kooliseinad, mis olid soditud erinevate seal õppinud tulevaste kunstnike poolt. See pidevalt kinnikiiluv lift, mis sind kolmanda korruse maaliklassi viis. See suur ruum, mis alati pilgeni kunstimaterjale täis. See hea ja soe enesekindlus, et ühel päeval saab sinust professionaalne kunstnik, kes veedab kõik oma tulevased päevad oma ateljees. See kõik oli justkui üks heleroosa mull, mille sees sa tudengina elasid….. Ühel hetkel lõhkeb see heleroosa mull ja sa seisad toas, mis polegi see imeliselt avar ateljee ja sina pole ikka veel see professionaalne kunstnik…sest sul polnud raha. Sa läksid tööle, et teenida raha ja võimaldada endale kõik see, aga raha pole olnud piisavalt palju ja mis peamine…sul pole olnud enam piisavalt aega…

    Ma seisan toas, mis pole isegi päris minu oma ja vaatan end ümbritsevaid asju. Need asjad räägivad mulle milliseid rolle ma olen vahepeal kandnud…kontorinaine, koduperenaine, rändur, naine oma mehele….neis rollides elades olen kaotanud aja, et keskenduda rollile, mida südames kõige rohkem igatsen. Ma võtan selle aja. Nüüd, selle näitusega.
    Ehk siis näitus keskendub minu kui noore naise minapildi leidmise otsingule ja enda erinevate rollide vahel jagamise konfliktile.

    Näituse kohta leiate infot Facebooki lehel:

    https://www.facebook.com/events/174810872666871/

    04. märtsist KRISTINA ja SYLVA VIIN – näitus “Initsiatsioon”

    06. märtsist EVELYN MÜÜRSEPP´a joonistuste näitus “Ouud, varjud ja teised joonistused”

    Näitused jäävad avatuks kuni 28. märtsini 2013.

    Galerii on avatud tööpäeviti kell 12:00 – 18:30 ning Võru Kandles toimuvate ürituste ajal.

    Näituse külastamine on tasuta.

    Võru Linnagalerii leiad internetist – www.vorulinnagalerii.ee ja Facebookist.

  • Repliik: Omaniku vastutus

    Sirp

    Üllatusega märkab tänase Sirbi lugeja, et Eesti muusikaelu viimaste nädalate kuumimas küsimuses, Tallinna Kammerorkestri tuleviku asjus, ei leia ühtki käsitlust. Põhjus on lihtne: olukorra eest vastutajad pole uusi otsuseid langetanud, uusi fakte pole välja ilmunud. Laiatarbemeedia, mis muidu kultuurielu kajastamisel kitsimast kitsim, on saanud kondi hambusse ja närib seda liigsegi isuga. Miks peaks Sirp juba avaldatud kurje sõnu veel üle võimendama, miks õli tulle valama?

    Pealtnäha kaudselt, kuid lähivaatlusel põhiliselt on tekkinud  olukorra põhjustanud Tallinna Filharmoonia omanik ehk Tallinna linnavõim. Omanik peab suutma enda kokkukeeratu ka lahendada. Kuid karta on, et mõistliku lahenduse asemel korraldab peremees hoopis netiküsitluse, kus paneb rahva valima, kas maalt välja saata Andres Mustonen või Tõnu Kaljuste.

  • Venemaa soome-ugri rahvaste kirjanduse tõlked eesti keelde 1996–2006

     

     

    Enne koitu. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton, saatesõna komi, mari ja udmurdi kirjanduse ning luuletajate kohta on kirjutanud Eva Vingiano de Pina Martins. Virgela, 1996. 347 lk.

    Raamat sisaldab viie soome-ugri rahvaste suurima kirjaniku, nende rahvaste kirjanduse rajajate loomingut. Need on komid Ivan Kuratov (1839–1875) ja Nõbdinsa Vittor (1888–1943), mari Sergei Tšavain (1888–1937), udmurdid Kuzebai Gerd (1898–1937) ja Ašaltši Oki (1898–1973). Autorid on kogumikus esindatud paarikümne valitud luuletusega, mis kuuluvad nende loomingu paremikku. Tekstid on antud originaalkeeles ja eestikeelses tõlkes.

     

    Kevadhommik. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton, saatesõnd kirjutanud Eva Vingiano de Pina Martins. Angestel, 2002. 314 lk.

    Teos sisaldab 13 suure soome-ugri klassiku luuletusi valdavalt XX sajandi 20ndatest ja 30ndatest aastatest. Esindatud luuletajaid võib nimetada represseeritute põlvkonnaks. Need on mokšad Zahhar Dorofejev (1890–1952), Mihhail Bezborodov (1907–1935) ja Maksim Beban (1913–1986), ersad Aleksandr Zinkov (1914–1943) ja Jakov Kuldurkajev (1894–1966), marid Jõvan Kõrlja (1909–1943) ja Olõk Ipai (1912–1943), udmurdid Grigori Vereštšagin (1851–1930) ja Mihhail Iljin (1878–1935), permikomid Pitju Önjö (1898–1937) ja Mihhail Lihhatšov (1901–1937) ning sürjakomid Tima Ven (1890–1939) ja Illja Vass (1895–1981). Tekstid on antud originaalkeeles ja eestikeelses tõlkes. Eessõnas käsitletakse mordva ja permikomi kirjandust. Raamat sisaldab luuletajate biograafilisi andmeid.

     

    Suvepäev. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton, eessõna kirjutanud Eva Vingiano de Pina Martins. SUKÜ, 2004. 407 lk.

    Raamat sisaldab soome-ugri rahvaste 27 luuletaja loomingut. Tegemist on valdavalt pärastsõjaaegse põlvkonnaga, kolme ersa, kahe mokša, nelja mari, nelja udmurdi, kolme permikomi, nelja sürjakomi, kahe handi, kolme mansi ja kahe neenetsi silmapaistvama kirjanikuga, kes kõik on esindatud 7 luuletusega nii originaalis kui eestikeelses tõlkes. Eessõnas käsitletakse põhjarahvaste (handi, mansi, neenetsi) kirjandust. Raamatus on iga luuletaja pilt ja biograafilised andmed.

     

    Kuum öö : soome-ugri rahvaste tänapäeva luulet = Palavu üö = Kuuma yö … [jt]. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton ja Jaan Õispuu, toimetaja Nadja Ptšelovodova. Eessõna  Jaan Õispuu, järelsõna Arvo Valton, kunstnik Piret Räni. Kirjastuskeskus, Tallinn 2006 ([Tartu]  Greif). 777 lk.

    Suures soome-ugri luuleantoloogias on esitatud 118 karjala, vepsa, ingerisoome, komi, udmurdi, mari, ersa, mokša, neenetsi luuletajate looming. Luuletused on antud originaalkeeles ja Arvo Valtoni ning Jaan Õispuu (karjala ning vepsa luule) eestikeelses tõlkes. Eessõnas käsitletakse karjala kirjanduse lugu.

     

    Sari „Soome-ugri naisluule” (Tallinn 1998–2002, kirjastus Virgela, kujundaja Kärt Summatavet). Sarja autor on Arvo Valton.

     

    Ныл йÿкан кумылсем = Neli marilannat. Tõlkinud Arvo Valton. Virgela, 1998. 319 lk.

    Kakskeelne luulekogu sisaldab Svetlana Essaulova, Valentina Iziljanova, Albertina Ivanova ja Nadežda Nikitina luuletusi (igaühelt 30 ringis). Saatesõna kirjutanud Arvo Valton.

     

    Нёль коми сьылан = Neli komilannat. Tõlkinud Leelo Tungal ja Arvo Valton. Virgela, 1998. 263 lk.

    Kakskeelne luulekogu sisaldab nelja kaasaegse komi naisluuletaja originaaltekste ja eestikeelseid tõlkeid. Aljona Jeltsova, Aleksandra Mišarina ja Niina Obrezkova luuletused on eesti keelde tõlkinud Leelo Tungal, Galina Butõreva omad Arvo Valton. Saatesõna on kirjutanud V. Djomin.

     

    Ниле ават – ниле морот = Neli mordvalannat. Tõlkinud Peeter Volkonski ja Arvo Valton. Virgela, 1998. 199 lk.

    Kakskeelne luulekogu sisaldab kahe mokša ja kahe ersa naisluuletaja loomingut. Polina Aljošina, Mariz Kemali ja Maria Malkina luuletused on eestindanud Peeter Volkonski, Anna Suldina omad Arvo Valton. Saatesõna on kirjutanud Maria Malkina.

     

    Ньыль тылскем = Neli udmurditari. Tõlkinud Ellen Niit, Valeeria Villandi ja Arvo Valton. Virgela, 2002. 299 lk.

    Kakskeelne luulekogu sisaldab nelja väljapaistva kaasaegse udmurdi luuletaja loomingut. Neist Alla Kuznetsova luuletused on eesti keelde tõlkinud Ellen Niit, Ljudmilla Kutjanova ja Galina Romanova omad Valeeria Villandi ja Tatjana Tšernova omad Arvo Valton. Saatesõna on kirjutanud udmurdi kirjandusteadlane Viktor Šibanov.

     

    Sari „Väikeste rahvaste suur kirjandus” (kirjastus Kirjastuskeskus, kujundanud Piret Räni). Sarja autor on Arvo Valton.

     

    Азвесь лодка = Hõbepaat: Udmurdi luule antoloogia. Koostanud ja tõlkinud Nadežda Ptšelovodova ja Arvo Valton. Tallinn 2005. 455 lk.

    Esinduslik kakskeelne antoloogia tutvustab eesti lugejale udmurdi luulet läbi aegade, alates rahvaluulest ja XVIII sajandi juhuluulest kuni tänapäeva väga noorte autorite mõnel puhul veel käsikirjas luuletusteni. Antoloogias on esindatud 152 autorit, enamasti paari luuletusega. Lugeja saab ülevaate udmurdi luule muutumisest poolteise sajandi jooksul, korduvad motiivid räägivad sellest, mis on rahvale oluline olnud. Hea ülevaate saab noorema põlvkonna uuema aja poeetilistest otsingutest.

    Tõlkinud ja koostanud Nadežda Ptšelovodova ja Arvo Valton. Eessõna on kirjutanud Viktor Šibanov, järelsõna Arvo Valton.

     

    Ašaltši Oki. Mu kullerkupud. Tõlkinud Arvo Valton. Tallinn 2005. 63 lk.

    Udmurdi suure luuleklassiku, tuntud poetessi kogu luulelooming eestikeelses tõlkes. Ašaltši (1898–1973) oli XX sajandi 20ndate aastate ainus suur luuletaja idapoolsetel soome-ugri aladel, praeguse udmurdi huvitava naisluule esiema. Kuna teda ähvardasid korduvalt repressioonid, jäi tema looming väikesemahuliseks, kuid peaaegu iga tema luuletus on tänapäeval saanud rahvalauluks ning tema laule esitatakse nii laval kui kodudes külalisi vastu võttes. Ašaltši sügavalt lüürilised luuletused on tõeline naise hinge peegel ning kajastavad vahest paremini kui miski muu oma ajastu soome-ugri naise elu ja unistusi.

    Eesti keelde tõlkimisel oli abiks Vassili Hohrjakov, järelsõna on kirjutanud Arvo Valton. Tekstid on eesti keeles.

     

    Prokopij Javtõsõi, Tundra elanik Nentsiko. Tõlkinud Arvo Valton. Tallinn 2005. 111 lk.

    Suure neenetsi klassiku (1933–2005) proosa- ja luuleraamat, mis on ennekõike mõeldud lastele, kuid pakub huvi ka täiskasvanutele, kui on huvi tundraelu iseärasuste, neenetsi rändrahva eluviisi ja mõttelaadi vastu. Raamatus on lühinovelle, vesteid, luuletusi, mõistatusi, mis on seotud tervikuks autori sooja, inimliku, maailma mõistva pilgu läbi. Raamat on illustreeritud kirjaniku ja kunstniku Javtõsõi enda piltidega. Tõlge on tehtud autori reaaluste abil. Järelsõna Arvo Valtonilt, tekstid on eesti keeles.

     

    Ivan Kuratov, Poleks kurbust, poleks rõõmu. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton. Tallinn 2005. 94 lk.

    Komi esiluuletaja (1839–1875), komi kirjanduse rajaja ning suurima klassiku luulekogu, mis annab ülevaate poeedi, filosoofi, teadlase luulelaadidest. Ivan Kuratov oli vägagi euroopalik luuletaja, kellele näiteks eesti XIX sajandi kirjandusest polegi vahest kedagi kõrvale panna. Samas oli Kuratov hea komi lihtrahva elu tundja, millest räägivad paljud heatahtliku huumoriga kujutatud olupildid. Mitmed tema luuletused näitavad, kui hästi oli ta kursis oma sajandi Euroopa kultuurieluga. Tekstid on eesti keeles.

     

    Albert Vanejev.
    Külmunud pihlamari. Tõlkinud Arvo Valton. Tallinn 2006.

    Komi kirjaniku luulekogumik. Tekstid on eesti keeles. Järelsõna kirjutanud Arvo Valton.

     

    Sarjas on veel ilmunud tänapäeva udmurdi luuleuuendajatest meesluuletajate – Pjotr Zahharovi („Kolmanda silma avanemine”), Šiban Viktori („Toominga vari”), Vjatšeslav Ar-Sergi („Öö niit”), Sergei Matvejevi („Ma kandun mööda linnuteed”) raamatud. Tekstid on eesti keeles. Valik loomingust ja reaalused on tehtud autorite kaasabil.

     

    Vladimir Timin, Vana-Permi poisi Tikö seiklused. Tõlkinud Arvo Valton, toimetanud Tiina Vallikivi, illustreerinud Piret Räni Kirjastuskeskus, 2006. 336 lk.

    Romaanis on juttu sellest, kuidas tegelikult kulgesid Vene ajaloos „vabatahtlikuks liitmiseks Venemaaga” nimetatavad sündmused. Tekst on eesti keeles.

     

     

    Tänapäeva soome-ugri luule sari

    Muš Nadii, Paljajalu. Kirjastuskeskus, 2006. 80 lk.

    Selle aasta jooksul ilmuvad veel udmurdi noorte luuletajate Arzami Otšei, Larisa Orehhova, komi noorte luuletajate Nina Obrezkova ja Aljona Jeltšova luuletused.

     

    Neiu ja karu: soome-ugri proosat, luulet, mälestusi, tõlkeid. Koostanud Kauksi Ülle. Tartu 2005. 185 lk.

    Soome-ugri kirjanduse antoloogia. Sellest raamatust leiab luuletusi ja proosat, etnofuturistlike kirjanike seminare on korraldanud ja raamatu koostanud Kauksi Ülle ja Irina Orehhova.

     

    Viimase kümne aastate jooksul on niisiis ilmunud 20 raamatut: 10 luuleantoloogiat, 8 ühe autori luulekogu, 1 proosaraamat ja 1 lasteraamat. Eesti lugejale on kättesaadavaks tehtud 157 udmurdi, 46 komi, 23 mari, 21 mordva, 10 karjala, 11 vepsa, 7 ingerisoome, 3 neenetsi, 3 mansi, 2 handi luuletaja (kokku 283 autori) looming.

    Tõlkimisega tegelevad Arvo Valton, Kauksi Ülle, Ellen Niit, Valeeria Villandi, Leelo Tungal, Peeter Volkonski, Taive Särg, Mihkel Kera, Niina Aasmäe, Kristiina Ehin, Aapo Ilves, Aare Pilv, ja soome-ugri noored Irina Orehhova, Nikolai Kuznetsov, Inga Ignatjeva, Aljona Vlassova, Nadežda Ptšelovodova ja Vasli Nikolajev.

    Peaaegu kõik tõlkijad töötavad venekeelsete reaalustega eesti keelt oskavate soomeugrilaste kaasabil. Venemaa alade soome-ugri-keelse ilukirjanduse otse eesti keelde tõlkijaid praegu ei ole. Nimetatud raamatud on ilmunud hõimurahvaste programmi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel.

     

    Kokkuvõtteks

    – soome-ugri kirjandusest tõlgitakse praegu rohkem luulet,

    – esialgu tõlgitakse valdavalt venekeelsete reaaluste abil,

    – eelkõige tõlgitakse autorite otsesel või keelt oskavate inimeste kaasabil,

    – tuleks korraldada kirjanduse tõlkimise õppekursusi,

    – ilmub nii antoloogiaid kui ka ühe autori raamatuid,

    – antoloogiates on enamasti tekst esitatud nii originaalkeeles kui ka tõlkekeeles, ühe autori raamatud on aga enamasti ükskeelsed, ilma originaaltekstita,

    – kõige rohkem ongi Venemaal elavate soome-ugri rahvaste kirjandust tõlgitud eesti keelde (18 raamatut 10 aasta jooksul),

    – kõige rohkem on tõlgitud ilmunud udmurdi kirjandust (8 raamatut eesti keeles, 3 raamatut ungari keeles), sealhulgas Ašaltši Oki luulekogu ungari ja eesti keeles,

    – Venemaal elavatele soome-ugri lugejatele on kõige rohkem tõlgitud just eesti kirjandust (8 raamatut udmurdi, 3 mari , 2 komi keeles).

     

     

  • Quo vadis, pärimusmuusika?

    Igor Garšnek

    Seda kirjatükki ajendas paberile panema Sirbi toimetuse ühiskülastus, tutvumaks Viljandis renoveeritava/rajatava pärimusmuusika keskuse ehitustööde ning ka pärimusmuusika leviku ja propageerimise uute ning värskete ideedega. Hoone ise – Viljandi Jaani kiriku kõrval paiknev XVII sajandist pärinev võlvkaartega laohoone, nimetame seda momendil tinglikult Kultuuriaidaks – on praegu palavikuliste ehitustööde tallermaa. Mürisevad segistid ja kraanad ning ringisaalivad töömehed ei jäta kahtluse raasugi, et järgmise aasta kevadeks koorub tellingute tagant välja Eestis ainulaadne kompleks, pärimusmuusika keskus, mis ühendab endas nii kontserdisaali, õpitubasid kui pärimusmuusika teabekeskust. Sirbi toimetuse giididena jagasid Kultuuriaidas ja selle ümber toimuva kohta lahkelt seletusi pärimusmuusika keskuse (ning ka Viljandi folgifestivali) tuntud eestvedajad Ando Kiviberg ja Aleksander Sünter.

    Viljandi on teatavasti juba kümmekond aastat tagasi omandanud Eesti kultuurimaastikul täiesti ainulaadse koha tänu igasuvistele pärimusmuusika festivalidele. Kunagisest väikesest, n-ö kohaliku tähtsusega suuremate ambitsioonideta üritusest on tänaseks saanud mitte ainult et rahvusvahelises mõõtkavas festival, vaid sisuliselt ka etnomuusika mõtteline taimelava kõigi oma õpitubade ja workshop’idega. Ja mis ei piirdu sugugi kitsalt ainult „ugri-mugri” helletustega, vaid hõlmab üha laienevalt eri maade etnilist muusikakultuuri. Seetõttu tundubki, et kui Eestis juba suur pärimusmuusika keskus rajada, siis ikka ja ainult Viljandisse. No kuhu siis veel?

    Ando Kivibergi sõnutsi on kogu see nn Kultuuriaida projekt üksipulgi ja põhjalikult läbi mõeldud ning „multifunktsionaalsus” oleks siin ehk peamine märksõna. Hoonesse rajatakse üks umbes viiesajakohaline kontserdisaal ning ka teine, pisut väiksem; sinna tulevad proovi- ja harjutusruumid ning lektooriumid. Kompleksi ehitusse on mõistagi kaasatud oma ala parimad spetsialistid – nii töötas kontserdisaali akustikalahenduse välja akustikaguru Linda Madalik, kes on näiteks ka Pärnu kontserdimaja akustilise lahenduse disainer. Tõsi, salvestusstuudiot sinna küll ei rajata, kuid Ando Kivibergi kinnitusel pole selleks ka otsest vajadust, kuna Viljandi kultuuriakadeemias on kõrgel tasemel helistuudio juba olemas. Seetõttu on optilisi kaableid kasutades võimalik luua selline lindistusvariant, et muusikud musitseerivad füüsiliselt küll Kultuuriaidas, ent digitaalne salvestusprotsess käib samaaegselt kultuuriakadeemia stuudios.

    Põhimõtteliselt uus idee on aga pärimusmuusika teabekeskuse rajamine, mille n-ö vaimseks isaks on Aleksander Sünter. See ei tähenda pelgalt noodi- ja raamatukogu ning fonoteegi loomist (seda niikuinii!), vaid olemasoleva infopanga digitaliseerimist, et seda oleks Interneti vahendusel võimalik kasutada kus tahes maailma nurgas. Näiteks kui mõni huviringi juhataja kusagil Obinitsas (või Uus-Meremaal) vajab oma töös mõne rahvalaulu salvestist (või nooti), siis saab ta selle neti vahendusel kiiresti kätte Viljandi teabekeskusesse ise kohale tulemata. Eks ta ole – kui igiammustel aegadel levis ürgne rahvalaul vaid „suust suhu” põhimõttel, siis XXI sajandil on „arvutist arvutisse” printsiip mõistagi võrreldamatult efektiivsem ja tulemuslikum. Aleksander Sünteri kinnitusel siin tühjalt kohalt ei alustata, juba praegu on olemas üsna ulatuslik fonoteek, mida on kavas üha enam laiendada-täiendada ning netis kasutatavatesse vormingutesse digitaliseerida.

    Mis puutub pärimusmuusika-alasesse õppetöösse, siis selles valdkonnas on väga mitmeid variante, alates perioodiliselt korraldatavatest õpitubadest-meistrikursustest suuremate, rahvusvahelise tähtsusega foorumiteni välja. Ning mõistagi eeldab pärimusmuusika-alane õppetöö pärimusmuusika keskuses ladusat koostööd paljude teiste õppeasutuste ja institutsioonidega. Kuidas täpsemalt see kõik sujuma hakkab, eks seda näita tõenäoliselt lähitulevik.

     

    Pärimusmuusika XXI sajandil

    Pärimusmuusikal on tänases päevas mõistagi täiesti teine roll, kui võrrelda ajaga umbes sajand tagasi. Kui varasematel aegadel väljendus pärimusmuusikas rahva (või etnilise üksuse) kollektiivne loome, mis elas läbi suulise esitustraditsiooni omaenda pidevalt varieeruvat elu, siis praeguseks on pärimusmuusika kui nähtus muutunud pigem mingiks „museaalseks” artefaktiks. Meeldib see meile või mitte, aga lihtsalt seda elukeskkonda, millele mis tahes rahva pärimusmuusika juurestik toetus veel XX sajandi esimesel poolel, pole meie globaliseeruvas-internetistuvas tänapäevas tegelikult enam olemas. Või kui marginaalselt veel mingil määral ongi, siis ehk kusagil kaugel Amazonase vihmametsades või Aafrika südames.

    Küsisin, muuseas, Ando Kivibergilt, et mis on tegelikult pärimusmuusika, et mis eristab pärimusmuusikat sellest muust, mitte-pärimuslikust helikunstist. Ja tema arvas, et pärimusmuusika olemuslikeks joonteks on ühelt poolt suuline levik ja teisalt anonüümsus. Tõepoolest, ega ühegi regilaulu autorit me ju ei tea, nii et Eesti Autorite Ühingul pole nendega küll mingit pistmist. Kuid just see suuline levik, teiste sõnadega suuline pärimuslik traditsioon paistabki olevat pärimusmuusika kui nähtuse võti.

    Ja nüüd paigutame end mõtteliselt eesti külasse aastal 1907 ning võrdleme eluolu eesti külaga aastal 2007. Pisut lihtsustades võime öelda, et sada aastat tagasi oli küla mitte ainult väikseim haldusüksus, vaid omaette kogukond, mille sidusust tsementeerisid ka mitmed hooajalised, kollektiivselt tehtud tööd nagu näiteks rehepeks või talgud. Ma ei taha sugugi väita seda, et talgute ajal, kõige kibedama tööprotsessi käigus, laulnuksid tollased talumehed-naised mõne rehepapi dirigeerimisel alati mõnda regilaulu à la “Käi kodu, karjakene, ilma vitsa võttimata”, kuid nn töölaulude olemasolu on meie folkloorses muusikakultuuris ikkagi vaieldamatu tõsiasi. Mis tähendab, et nende tekkimiseks olid omal ajal vastavad tingimused. Ning päris selge on ka, et kui talgud ükskord läbi said, siis istuti koos laua taha (või rehealusesse) maha ja pandi üheskoos väikestviisi pidu. Ja kus on pidu, seal on ka laul – ning sajand tagasi oli selleks muidugi rahvalaul koos lustlike rahvalike pillilugudega. Tahan öelda, et patriarhaalse küla kogukondlik läbikäimine oli sajand tagasi see pinnas, millest meie muusikaline folkloor ainest ja elujõudu sai.

    Aastal 2007 eesti külaelu kujutledes paneb kunagisele rehepeksule või heinateole mõtlemine loomulikult muigama. Ent muigama ei tohiks panna tõsiasi, et meie maaelu kui selline hakkab tasapisi välja surema: väikesed koolid ja külapoed pannakse kinni, viimati hakkas Eesti Post sulgema ka väiksemaid postkontoreid jne. Kogukondlikust läbikäimisest me tänapäeval enam rääkida ei saa ning seda ei kompenseeri muidugi ka külapoe taga Bocki rüüpamine. Talumeestest on tänaseks saanud ettevõtjad ning külasimmanite asemel tehakse diskosid ja saunapidusid.

    Ega sellised muutused ole toimunud mõistagi üleöö, see on pikaajalise, kuid paraku ühesuunaliselt kulgeva protsessi lõppfaas ning seda mitte ainult meil, vaid kogu globaliseeruvas-integreeruvas maailmas. Kui nüüd Eesti ühiskonnast rääkida, siis tegutsesid meil veel viie-kuuekümnendatel aastatel mitmed tuntud rahvalaulikud. Tollal korraldati nii Tartu ülikooli kui Tallinna konservatooriumi eestvedamisel rahvalaulude kogumise ekspeditsioone, käidi külast külasse ja talletati folkloorset vaimuvara. Siis veel oli, mida talletada. Enda kogemustest võin öelda, et tudengina käisin ka mina ühel säärasel rahvalaulude kogumise ekspeditsioonil Saaremaal ja Muhumaal, kuid siis oli juba seitsmekümnendate lõpp ning meie grupi „folkloorne saak” vägagi nigel. Mis need kolhoosnikud peale lorilaulude ja „Horoskoobi” lugude ikka joriseda oskasid. Kui sedagi. Praegusel Interneti- ja mp3de ajastul ei kujuta Anne Vabarna sugust rahvalaulikut meie külas aga enam ettegi.

    Kõik see, millest juttu oli, ei tähenda sugugi pessimistlikku visiooni, nagu oleks folkloorne traditsioon mingi väljasurev dinosaurus. Tõsi, spontaanse ja isetekkelise traditsioonina pole seda enam praktiliselt olemas – uusi regiviise XXI sajandil ju juurde ei tule, kuna vastavat sotsiaalset (s.t kogukondlikku) pinnastki pole enam ammu olemas. Kuid meil on Veljo Tormis, meil on nüüd EMTAs muusikalise folkloori osakond ja meil on mitmeid rahvamuusika kollektiive ning Viljandi folk. Nii et meie rahva kultuurimälus on pärimusmuusikal enesestmõistetavalt oma kindel positsioon ning meie ülesanne on seda säilitada ja vastavalt XXI sajandi võimalustele edendada. Aasta-aastalt üha suurenev ja laienev huvi pärimusmuusika vastu tegelikult ju seda näitabki, et folkloorne traditsioon pole sugugi mitte pelgalt „museaalne artefakt”. Ning Viljandis rajatav pärimusmuusika keskus paistab kujunevat sel teel omaette silmapaistvaks tuletorniks.

    Kui ennist mõtlesime end korraks aastasse 1907 ning võrdlesime seda 2007. aastaga, siis tekib ehk kiusatus fantaseerida ka muusikalisest folkloorist aastal 2107. Quo vadis, pärimusmuusika?

     

     

  • Kohaspetsiifiline kunst linnas

    Bernard Gerboud

    Linna kaunistamise tava ulatub tagasi renessanssi ning seda illustreerivad ilmekalt Giorgio Vasari Rooma kirjeldused. Praeguses maailmas on laialt levinud renessansist üle võetud põhimõtted, sealhulgas ka ühe protsendi seadus. Sellise proportsiooni põhimõtte võttis 1936. aastal kasutusele Jean Zay, et tagada ametlikult avalike hoonete kaunistamine.

    Pariisi esimesed täielikult riigi rahastatud nüüdiskunsti tellimused on kunstniku Daniel Bureni  ja arhitekti Patrick Bouchaini koostööna valminud teos “Kaks platood” Palais Royalis, François Morellet’ kontseptuaalne objekt Défense’is ja Jean Dubuffet’ maal “Figuuridega torn” Saint-Germaini saarel. Nende eesmärk on tõestada avaliku kunsti suutlikkust linnaosa mälu ja üldilme rikastamisel.

    Niisiis ei tähenda riiklik tellimus sisuliselt mitte ainult kuju (ratsa- või hauamonumenti või dekoratiivset vormi), igavikulise tähendusega mälestusmärgi püstitamist ega isegi ilustavat detaili. Pigem vastupidi. Praegused tellijad ja sponsorid toetavad pigem midagi, mis on otseselt praeguse ajaga seotud. Avaliku kunsti näideteks võivad olla Lawrence Weineri seinajoonistus Calais’ majakal (“Opus 15”, 1992) või Tuileries’ aias Pariisis (“Asetatud kindlasse punkti. Võetud kindlast punktist”), Mario Merzi valgustatud kastid Strasbourg’i trammiliini kaunistamiseks (“Fibonacci jada”, 1994), Jan Dibbetsi maapinda uuristatud medaljonid Pariisis (“Auavaldus Aragole”, 1994), Maarten van Severeni tänavapingid du Gard’i silla lähedal, François Morellet’ väljakukujundus Calais’s (“Pitsides Blériot”, 1986) või ka Oulipo visualiseeritud luuletekstid (Strasbourg’is, 1998). Avaliku ruumi mõiste on  viimasel ajal tunduvalt mitmekesistunud. Kui tavapäraselt osutab avalik ruum linna (või mõne teise asustatud paiga) olemasolule, siis nüüd  kuulub sinna ka virtuaalne veebiruum.  

    Kui küsimuse all on avalikus ruumis eksponeeritud kunst, siis tulevad kõne alla, olgu siis  avalikult või varjatult, kunsti ja esteetika, konkreetse linna ja laiemalt urbanistlikud, aga ka poliitilised ja ühiskonnakorralduslikud küsimused. On oluline rõhutada, et avalik kunst jäädvustab kollektiivsuse mõiste vormi avalikus ruumis.

    Kuigi praegusel ajal on üldkasutatavates kohtades avaliku kunsti objektide loomisel sageli kasutatud tänapäevaseid materjale ja tehnikaid,  siis  möödujad küll näevad neid, kuid ei pööra neile erilist tähelepanu, ei teadvusta nende tähendust linnaruumis. Neist ei püütagi aru saada. Avaliku kunsti vaataja pilk on sageli hajevil ja passiivne. Teatud juhtudel aga sunnib niisugune juhuslikult märgatud kunstiobjekt ise möödujat pilku peatama.

    Just nende “teatud juhtude” tõttu suudab avalik kunst panna mingi koha elama, pakkudes välja selle koha teistsuguse tajumise või lahtimõtestamise viisi. Sel juhul on kunstiteos täitnud oma eesmärgi: andnud ruumile teise mõõtme, seda elavdanud ning ühtlasi avaldanud vaatajale muljet. Järelikult rikastab kunstiteos elu ja võimaldab niiviisi välja arendada kaasaegse rahvusliku kunsti raudvara. Avalikus kohas paiknev kunst aitab kaasa sellele, et linnakodanikud hakkaksid mõtlema linnaruumi ja ka laiemalt kunsti üle. “Kus teos asub?”, “Kas see mulle meeldib?”, “Millisesse žanrisse see kuulub?” – need on mõned küsimused paljude seast, mida selline kunstiobjekt võib esile kutsuda. /—/

    Nüüdiskunsti teosed mitte ainult ei pane äratuntavaid vorme või märke “mängima”, koos toimima, vaid viivad võimalike suhete tekkimiseni möödujatega ning ka möödujate vahel. Järelikult selleks, et suurendada avaliku kunsti igakülgset mõju elanikkonnale, tuleks pöörata erilist tähelepanu teostuse praktilisele küljele, hoolikalt valida kohta, kuhu teos paigutada.

     

     

    Trammid

    1980ndate alguses otsustasid Prantsusmaa suurlinnade juhid uuesti trammitee kasuks, andes endale aru, et selle (taas)kasutusele võtmine on neli korda odavam metroo laiendamisest; et trammiliiklus ei too endaga kaasa riske liikluses ning et see on ideaalne mehhanism, mis liidab rekordilise ajaga perifeeria tsentrumi, kesklinnaga. Tollal ei kõneldud veel ökoloogiast, vaid pigem linna integratsioonist, kuna tegemist oli suurlinna elanikkonna tervikuks koondamise püüdega. Tol ajal oli tramm sotsiaalse uuenduse sünonüüm.

    Kahekümne ühe linna seas, kus on olemas trammiliiklus,  on kolmandikus trammiliikluse taastamine või loomine olnud seotud  kaasaegse kunsti riikliku tellimusprojektiga. Uue trammiliini projekteerimisse on olnud haaratud kunstnikud nagu Tobias Rehberger ja Daniel Buren Mulhouse’is, Xavier Veilhan ja Claude Closky Bordeaux’s, Chen Zen ja Alain Jacquet Montpellier’s, Bill Fontana, Pierrick Sorin jt  Lyonis, Stéphane Magnin, Pascal Pinaud ja Ange Leccia Nice’is.

     

    Marssalite bulvari tramm

    2006. aasta detsembris käiku lastud Pariisi lõunaosa Marssalite trammiliin (T3) – vaatamata neile, kes väidavad, et tuleks pigem kasutada olemasolevaid teid kui luua uusi – projekteeriti kaasaegse kiire, mugava ja keskkonnasõbraliku liiklusviisina, mis peab tunduvalt hõlbustama pariislaste ja Pariisi ümbritseva Ile-de-France’i liiklust. Ühtlasi on see kujundanud Marssalite bulvari ümber rahulikuks ja külalislahkeks linnabulvariks.

    Pariisi linn, Ile-de-France’i piirkond ja Pariisi ühistranspordi süsteem (RATP) on pööranud suurt tähelepanu bulvarite ja trammiliini kujundamisele (haljastamisele, jaamade varustamisele mööbliga, valgustusele), mis tehti ülesandeks arhitekt Antoine Grumbachile, maastikuarhitekt Michel Desvigne’ile ja valgustuskunstnikule Louis Clairile. Trammikujundusele pöörati samuti erakordselt palju tähelepanu.  

    Liini projekteerimine liideti linna- ja maastikukujunduse projektiga, kaasaegsele kunstile anti vääriline koht linnaruumis. Kogu trammitee pikkuses paigutatud tuntud kunstnike taiesed annavad ümber kujundatud bulvaritele uudse ilme. Kunsti ei näe nüüd üksnes Pariisi kesklinna muuseumides, vaid ka pariislaste elupaikades, Marssalite bulvaril ja linnaväravate juures.

    Pariisi linnavalitsuse algatusel 2002. aastal käivitatud programmi kaasrahastab ka Ile-de-France’i piirkondlik nõukogu. Sellele on aidanud kaasa ka kultuuri- ja sideministeerium, seda just kunstiteoste riikliku tellimisprogrammi kaudu. Trammitee kujundamisse kaasati sõltumatute ekspertide komitee (François Barré, Caroline Bourgeois, Michel Desvigne, Robert Fleck, Antoine Grumbach, Suzanne Pagé, André Schuch), Ile-de-France’i piirkondlike kultuuriasjade direktsioon, kultuuri- ja sideministeeriumi plastiliste kunstide osakond, Pariisi riikliku transpordi süsteem (esindas Yo Kaminagaï) ja trammide missioon (Ghislaine Geffroy). Pariisi linna peasekretariaadi egiidi all liideti sinna veel teede ja vedude ning parkide, aedade ja haljasalade direktoraat. XIII, XIV ja XV ringkonna linnapea ja nende asetäitjad kultuuri alal osalesid ise aktiivselt programmi koostamisel. 2005. aastal telliti projektide teostatavusuuringud, et tagada tööde kestvus ajas.

    Kunstnike valimisel võeti arvesse nende teoste kõrget taset ja loomingu silmapaistvat kohta kunstielus. Teostatavad objektid pidid olema tihedasti seotud linna, selle ajaloo, maastiku, elanikega. Kunstnikud süüvisid linnaellu, tutvusid põhjalikult maa-alaga ja valisid sageli (riikliku tellimuse puhul tuleb seda harva ette), ise koha, kuhu oma teos paigutada. Kuigi kõikidel kunstnikel oli tööleping, teostasid nad kõik, s.o Christian Boltanski, Angela Bulloch, Sophie Calle, Frank O. Gehry, Didier Fiuza Faustino, Dan Graham, Peter Kogler, Bertrand Lavier ja Claude Lévêque, oma projekti mängulise lusti ja mõnuga, mitte kui kohustuse.

    Prantsusmaal suhtutakse ühistranspordivahenditesse, eriti trammi, mida peetakse selles vallas nähtuseks nec plus ultra, suure lugupidamise ja armastusega. Eriti kui lisada tubli annus nüüdiskunsti või ajalugu, e
    t väärtustada kohti, millest liiklusvahendiga möödutakse ning mille tähendus just trammiliikluse tõttu on märgatavalt kasvanud. Kuid võib ka küsida, miks selleks, et tõsta linnaametnike kultuuripoliitilist taset, on vaja oodata, et hakataks arendama midagi nii grandioosset nagu trammiliiklus? Kas pole siis teisi võimalusi, näiteks kuulus ühe protsendi seadus, mida tuleb rakendada kõigi avalike hoonete puhul? Kuigi Prantsusmaal on kunstiteoste riikliku tellimise alal koostöös regioonide ja piirkondade elanikkonnaga juba 1980ndatest alates tehtud suuri edusamme, pole see siiski kaasa toonud praeguse kunsti jõudmist rahvahulkadeni.

    Kunst ei tohi olla vaid dekoratsioon, dekoratiivne lisand;  kunsti abil tuleb ja saab muuta kogu linnaelu tähendust, kui kunst integreeritakse linnaplaneerimisse juba algfaasis. /—/ Urbanismi kriisi ja kriisi ajal levivate utoopiate, mis puudutavad ühtviisi nii linna konventsionaalseid vorme kui ka inimsuhteid, tingimustes tundub, et just avaliku ruumi kunst on võimeline looma sotsiaalsete suhete võrgustikku. Lisaks sellele tuleb kohaspetsiifiliste teoste loojate puhul täheldada nende soovi teha midagi niisugust, mis ei oleks piiratud ühe valdkonnaga. Sealjuures ei ole isegi oluline, kas need teosed on traditsioonilised või novaatorlikud. Kas see  ei osuta selgelt, et linnakujundamisse tuleks kaasata ning sellele tähenduse andmisesse maastikuarhitekte, kujunduskunstnikke, disainereid, arhitekte, teisisõnu loojaid, kes on ühiskonna mõtestamise ideede kandjad, et väljuda kammitsevaist piiridest ja kujundada uus arusaam linna arendamiseks?

     

  • VVV: Fallose varjus

    Vaapo Vaher

    Ent jäide hakkas pragunema ka tollal. Kinolinal lubati juba vastassoolistel suletud huuli vastamisi suruda. Laste erootilist kiindumist käsitles nõukakinos esimest korda 58aastane, siis hiljutine stalinist Juli Raizman filmis “Aga kui see on armastus?” (1961). Seejärel võttis sama teema üles 40aastane Ilja Averbahh linaloos “Võõrad kirjad”. Siis tuli Ernest Jasani “Minu surmas tuleb süüdistada Klava K-d”. Ka kaheksakümnendate alguseks oli veel koolilaste seksuaalsus ekraanil probleemiks, siis väntas 72aastane lastekino korüfee Ilja Frez filmi “Te pole seda uneski näinud”. Keegi kriitik kirjutas selle filmirivi kohta: “Vanad targad juutidest kineastid palusid oma filmidega: jätke lapsed rahule.”

    Frezi linatöö sai nii kõrgelaubalistelt esteetidelt kui valvekriitikuilt tauniva hinnangu – ebamoraalne, ehkki teist sedavõrd moraalset filmi andis toona kõrvale otsida. Miskipärast hakkas tsensoreile filmimise aegu vastu asjaolu, et kahe armunud koolilapse nimed olid Roman ja Julia. Rööbitus Shakespeare’i “Romeo ja Juliaga” tundus ametnikele mingi salakavala riigivastase nipina ja filmitüdruk sai sunnitult nimeks Katja.

    Romat mängis Leningradi 16aastane koolipoiss Nikita Mihhailovski, Katjat aga juba 23ne abielunaine Tatjana Aksjuta. Selles tõigas tsensor amoraalsust ei haistnud. Ega seda polnud ka, huvitav vaid, et koolipoiss näis armastust sootuks olemuslikumalt tajuvat kui abielupeensusi kogenud Aksjuta. Poiss oli kõhn ja habras ning sarnanes nii näolt kui teolt samas filmis mängiva vanaproua Tatjana Peltseriga. Nii kutsutigi trupis Nikitat vaikse irooniaga Tatjana Ivanovnaks.

    Filmis kõneles koolilastest paar omavahel ebaharilikult palju ja tõsiselt surmast. Näiteks lausus Katja: “Sureme koos, ühel päeval.” Poiss aga vastas. “Ei, mina olen mees ja suren enne.” Tema sõnades peitus sedavõrd veendumust, justkui vaadanuks saatusesse.

    Nikita elu oli selleks ajaks juba keeruliseks läinud. Ema oli lahutanud ja uus mees, Leningradi režissöör Viktor Sergejev, taris poisi kuueaastaselt filmi. Poiss mängis seal Valentin Gafti poega.

    Pärast Frezi lavastust tuli uskumatu kuulsus, poissi veeti filmist filmi. Tegelikult huvitas teda aga juba alternatiivne teater. Ema suri varakult ja nooruki vallata jäi hiiglaslik korter. Sellest sai Leningradi underground-teatri kogunemispaik. Nikitas avaldus ohjeldamatu irooniku talent. Ta kõndis alasti Arlekiinina laval, peos lapselelud, ja tõi kuuldavale kõige rõvedamaid matte. Ta etendas virtuooslikke postmodernistlikke etüüde, kus kõrget segati jõuliselt madalaga ning kus seksuaalsusel ja roppustel oli hasartne roll. Ta purskuv satiiriline temperament, mille allhoovustes voogasid tõrjutud tungid, väljendas raevukat vabanemist nõukogulikust võltsmoraalist, aseksuaalsusest, komsomolilikust kohitsusest. Mihhailovski oli ka võimekas joonistaja, ta arendas välja omaenda erootilise kunstimalli, milles lapsejoonistuslik vorm ühtis ropuvõitu sisuga, naiivseksuaalsus lõbusa anekdootlikkusega, peenisest kujundas ta folkloorse tegelaskuju, miski uutmoodi Petruška.

    Nikita abiellus kaks korda, alul mannekeen Anastassiaga, siis sai aga ta armsamaks taas – Katja. Nõnda, nagu tolles Frezi filmis, kus kogu sotsialistlik ümbrus võitles armastuse vastu. Ja kus ohtralt kõneldi surmast. Nüüdki pidid nad Katjaga surmast kõnelema, sest Nikital tuvastati – verevähk.

    Inglismaal avati ta joonistuste näitus, see tõi edu ja raha. Kuid sellest jäi väheks, et palgata tipparste. Organiseeriti korjandus, omalt poolt pildusid abiraha Boriss Jeltsin, Garri Kasparov, Margaret Thatcher. Ent millal raha enne surma on võitnud? Nikita jõudis vaevu saada 27aastaseks. Komarovski kalmistule, Nikita peaotsa valmistas kunstnikust Katja vermitud risti. Religioosse fallose.

     

  • Kaduviku riigil endine, kuid värske koht ja ruum!

    Ott Karulin

    Rakverre hakati teatrimaja ehitama tollase Rakvere rahvamaja ja hariduse seltsi esimehe Jakob Liiva initsiatiivil 1927. aastal, mil alustati korjandustega ning kuulutati välja projektide konkurss. Liiva inspireeris teatrimaja ehitamist algatama Rakvere näitlejate ringi tegevus. Ehitustööde alguseni J. Ostrati kavandite järgi jõuti kaks aastat hiljem ning 28. juulil 1929. aastal pandi paika nurgakivi. Aasta hiljem olid müürid püsti ja katuski peal, kuid siis katkesid ehitustööd seltsi võlgade tõttu üheksaks aastaks. Alles 1938. aastal võttis ehitustööde lõpetamise enda peale linnavalitsus. Selleks ajaks oli esialgne projekt vananenud ning uus telliti T. Mihkelsonilt. Teatrimaja avati pidulikult 1940. aasta 24. veebruaril.

    Mitmes suurusjärgus ehitustöid on majas ikka korraldatud, kuid need olid pigem hädaabitööd, et elekter etenduste ajal ei katkeks ja vaatajaile lund kaela ei sajaks. 1980. aastatel olevat saanud teatrisaalis istudes tõepoolest lausa tähistaevast vaadata.

    Eelmisel aastal moodustati sihtasutus Rakvere Teatrimaja, mille osanikeks on kultuuriministeerium ja Rakvere linn. Septembrist 2004 algasidki ulatuslikud renoveerimistööd arhitekt Raul Vaiksoo projekti järgi. Teatrimaja vajas terviklikku lahendust: algselt pargi poole ehitatud sissekäik oli valele poole, sest linn oli arenenud teises suunas; näitlejatel polnud korralikke garderoobe; kohvik oli publiku jaoks liiga väike, rääkimata tehniliste lahenduste puudulikkusest. Raul Vaiksoo lähtus oma projektis esialgsetest Ostrati kavanditest, milles art déco’likke jooni. Maja värvigamma on must-valge, millele lisavad aktsendi vaibad, mööbel, muud aksessuaarid ja eelkõige vaatajad.

    Kui 1940. aastal avati maja aktusega ja esietenduseni jõuti alles teisel päeval, siis nüüd on kõik koos. Täna avatakse maja Rakvere teatri 66. hooaja esimese uuslavastusega, kontsertetendusega “Kaduviku riik”, kus näitlejad räägivad oma lugusid, mis seotud just Rakvere teatriga ja selle maja inimestega. “Kui inimeste pärisosaks on igavik (ja küllap on ka näitlejad inimkonna osa), siis etenduse, mängu saatus on kaduvik…” ütleb näitleja.

     

     

  • Kristiina Kaasiku maalinäitus “Aastate valgus”

    Saaremaa Kunstistuudio

    Olete kutsutud reedel, 8. märtsil kell 16:00 Saaremaa Kunstistuudiosse Kristiina Kaasiku maalinäituse “Aastate valgus” avamisele.

    Tegu on väga värvikireva väljapanekuga.

    Kunstnik on öelnud oma loomingu kohta järgmist: “Olen olnud maalija viimased 40 aastat. Mind köitnud teemade ring on aastate jooksul küll muutunud, ometi pean ka täna huvipakkuvaimaks värvimaagiat kui niisugust – täpsemalt värvide omavaheliste kõneluste metafüüsikat, mis võimaldab mul edastada puhtamaid vibratsioone ja minna nähtamatu ruumi sügavustesse.”

    Näitus jääb Saaremaa Kunstistuudios avatuks kuni 8. aprillini.

    Vaata lisainformatsiooni näituse kohta http://www.kunstistuudio.ee/galerii/kristiina-kaasik/aastate-valgus/

  • Kunsti päästmise protsent

    Kaarel Tarand

    Et eelnõu tekst on üsna lühike, trükib Sirp selle ka kõigile  lugemiseks ära. Tõsi, ilma eelnõust viis korda pikema seletuskirjata (on leitav e-õiguse andmebaasist), mis küll osaliselt avab eelnõu enda lugejale üsna ähmaseks jäävat teksti, kuid ei selgita kaugeltki kõiki tagamaid. Seda oleks tasunud teha. Tegu on siiski kaaluka valimislubadusega ning kunstnike hulgas kaua oodatud eelnõuga, mis saab kõrgendatud tähelepanu osaliseks, eriti seetõttu, et õiguslikult õnneks vähe reguleeritud kultuurielu korrastamiseks tuleb uusi eelnõusid kultuuriministeeriumist haruharva.       

    Barjääripurustajad

    Seadusemuudatuse eesmärk peaks praeguseks olema üldteada. Kujutav kunst on teiste loometegevuste hulgas jäänud rahaliselt pisut vaesema lapse ossa, sest ei ole Eestis tekkinud ega tekigi korralikku ja rahaküllast kunstiturgu, pole ka suuri ja oma riikliku eelarvereaga avalikke kunsti-institutsioone. Kunstimuuseumid – seda küll, kuid nende ostuvõime on üsna napp. 

    Ja järgmisel nädalal juubeldav Tallinna Kunstihoonegi ei suuda püsikulude kõrvalt kunstioste teha. Avaliku ruumi korrastamine kunstiteoste abil on õnnestunud mõnes Eesti linnas hästi, pealinnas aga mitte. Kogu tegevus näib juhuslik. Eelnõu seletuskirja autorid toovad lisaeesmärkidena välja veel järgmised: kaasaegse kunsti ja publiku vahelise barjääri ületamine, kunsti ja kunstnike renomee tõus, üldine kunsti- ja arhitektuurihariduse edendamine, keskkonna- ja ruumikunstidele, s.t vabadele kunstidele olulise arenguvõimaluse pakkumine. Peale esimesena nimetatu võib kõigega nõus olla. Väide  barjääri olemasolust kunstnike/kunsti ja publiku vahel ning vajadusest see ületada aga nõuaks pisut selgitamist. Kultuuriministeeriumi tellimusel 2006. aastal tehtud kultuuritarbimise uuringu järgi külastab igal aastal kunstisündmusi 37% ja teatrit 53% elanikest, raamatuid ostab 52% elanikest. Erinevus kunstisündmuste külastamise kahjuks on küll 1,4 korda, kuid see ei tohiks veel anda põhjust mingist barjäärist rääkimiseks. Samas oleks ka veider eeldada, et kõige uuenduslikum, radikaalsem kunstis võiks pälvida kohe hulkade palava armastuse. Oletan, et barjääri olemasolu on tuletatud võrgumaailma  kommentaatorite toodangu alusel, jättes tähele panemata, et võrguavarustes suudab teema näiliselt enamuse hoiakuks laiutada käputäis anonüümseid hälvikuid, kelle ettekujutuses kaasaegse kunsti sünonüüm on läbipaistvas õõnesvormis serveeritav laguprodukt. Riigiasutuse kurss ei tohiks olla iseenesele takistuste väljamõtlemine selleks, et neid kangelaslikult ületada.   

    Uus või vana?

    Eelnõu sisus vajavad enim avamist kaalutlused, miks on otsustatud piirata kunstiteoste hankimist ainult spetsiaalselt konkreetse ehitusobjekti jaoks tellitud uudisloominguga. Samuti ideekonkursi žürii moodustamise põhimõtted, kuna senine žüriide moodustamise praktika, kõige silmatorkavamalt Vabaduse väljaku võidusamba ning Tallinna linna ihaldatud Tauno Kangro Kalevipoja puhul, on kunstiüldsuse meelest kõlbmatu.  Eelnõu seletuskirja järgi reguleerivad just erilise uudisteose tellimist, välistades aga valmisloomingu ostu uue paragrahvi lõiked 3 ja 6. Juriidiline sõnavara, mille kohaselt tellib hankija „kunstiteose loomise teenust”, mitte teost ennast, võib tunduda pisut maitsetu või ebapüha, kuid ilmselt siis riigihangete seaduse raames teisiti kirjutada polnud võimalik. Eelnõu koostajate soov on eelistada elus ja tegutsevaid kunstnikke, mitte tasustada tagantjärele juba tehtu eest, vaid stimuleerida uut looma. Arusaadav. Kujutlegem aga nüüd haridusasutust, mille hankija (linn või  vald) peaks vajalikuks hariduslikel eesmärkidel esitada uutes või renoveeritud ruumides ajas võimalikult ulatuslikku läbilõiget eesti kunstist, näidata tema arenguloo olulisi momente.

    See on praeguse eelnõu raames võimatu. Kui tahta avalikku hoonesse paigutada ka varasemat kunsti, mis ei ole loodud spetsiaalselt ehitusprojekti raames ja just selle hoone jaoks, siis tuleb raha võtta kuskilt mujalt. Aga vaevalt et hankijal seda oma valijatele alati lihtne ära põhjendada on. 100 miljonit krooni maksva koolimaja puhul oleks kunstiostuks protsendiseaduse järgi üks miljon, näiteks erakogudest eesti klassikute ostmiseks tuleks välja panna teine ja kolmas. Jah, juba lahkunud klassikute teoste ostmine tähendaks võib-olla tõesti avaliku raha ebaotstarbekat suunamist kunstikaupmeeste kätte, kuid elusate, ent võib-olla loominguliselt mitte enam üliaktiivsete meistrite toetamisel ostudega võiks mõte sees olla.

    Teine võimalikult pisut hõõrumist tekitav stsenaarium käivitub, kui hanke mahult (vähemasti 750 000 eurot ehk ligi 12 miljonit krooni käibemaksuta) „protsendiseaduse” alla kuuluv ehitusobjekt juhtub olema kaitsealune mälestis. Sellistel juhtudel muutub ideekonkursi žürii töö mõttetuks, kui sellele  muinsuskaitse pärast käe ette paneb ja sunnib peale n-ö ajastutruud lahendust. Samas võib ette kujutada ka vastupidist – et 1960. aastate arhitektuurinäidet soovib hankija/omanik restaureerida võimalikult algkujulisena, selle perioodi kunsti ta aga hanke raames sinna soetada ei saa, vaid peab tellima uut kunstiteenust, mille loojate loomingulist vabadust piirab nõue „teha nii, nagu toona tehti”.       

    Kuidas piiskop, nõnda rist

    Põhiküsimus kõigi võistluste puhul seisneb selles, kes ja kuidas moodustab žürii. Arvestades küsimuse kaalu, on see eelnõus ebapiisavalt fikseeritud, jättes liialt lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi. Nagu lähiajaloost teame, ei tule sellisest ebaselgusest kunstiküsimustes muud kui pahandust. Neljanda lõike järgi soovivad eelnõu koostajad, et vähemalt  2/3 ideekonkursi žürii liikmetest kuuluksid loomeliitude liikmeskonda. Selle seaduses fikseerimise põhivooruseks tuleb lugeda, et vähemasti ei pea kunstisõbrad tulevikus kannatama omavalitsustegelaste vähe haritud või keskpärase kunstimaitse täieliku terrori all. Seletuskirja järgi kvalifitseeruvad loomeliitudest arhitektide, kunstnike, disainerite ja sisearhitektide liit. Loogiline on eeldada, et ükski neljast ei jäta võimalust kasutamata, ei loobu oma tsunfti huvide eest seismisest. Oma kolmandiku piires nimetavad žüriisse liikmed küllap ka hankijad.

    Vastupidine  oleks ju ka eriti veider – tellija ei tunne huvigi, mis kunst talle majja kipub. Miski eelnõus ei välista aga, et tellija esindajaks laseksid end nimetada minister X ja vallavanem Y, niiviisi hankeprotsessi ebatervelt politiseerides. Kui juba tahta ekspertotsust, siis tuleb see usaldada täielikult ekspertide kätte. Kui tahta rahva maitsele vastavat, tuleb eelistada valitud esindajaid. Avaliku võimu esindajad riigi- või omavalitsusasutustes, avalik-õiguslikes asutustes ja riigi asutatud sihtasutustes (nende hangetele protsendiseadust kohaldatakse) ei ole tellitavate hoonete omanikud, vaid ainult ajutised  kasutajad, kelle maitse ei tohiks määrata ajas kestva saatust. Ja mõistlik oleks mitte ülearu loota poliitikute-ametnike suuremeelsusele, vaid välistada nende osalemine kunstiotsustes seadusega. Milleks üldse ekspertide poole pöörduda, kui neid ei usaldata. Ja veel üks nüanss, mis eelnõu tekstis ei avane, seletuskirjas aga küll. Tsiteerin: „Protsendipõhimõtte kontseptsioonist lähtudes võib eeldada, et ideekonkursi žürii koosseisu kuuluvad teiste seas ka hoone või spordirajatise arhitekt ja sisekujundaja”. Jällegi hüpoteetilises olukorras, kus hankija otsustab  moodustada kuueliikmelise žürii, kus neli liiget on loomeliitudest, jääb erapooletutele ekspertidele ainult kaks kohta.

    Sisuliselt saab määravaks arhitekti ja sisekujundaja kunstimaitse. Nende liigse mõju pärssimiseks oleks samuti mõistlik, kui kunstis asjatundmatuid hankija esindajaid žüriis poleks ning asjaga otse seotud arhitektid-sisekujundajad oleksid aus vähemus otsustuskogust. Kodanikuühiskonnas delegeeritakse iga otsustamine võimal
    ikult madalale, asjaosalistele lähemale. Eksperte aga koolitatakse avaliku hüvena selleks, et nende teadmisi pärast kasutada. Nii tasub teha ka avaliku raha eest kunsti tellides.

  • Kaks kildu beebiteatrifestivalilt

    Eva-Liisa Linder

    Itaalia teatri Drammatico Vegetale „Heli” lavastaja on Pietro Fenati ja seda esitab kaks vanemaealist näitlejat Elvira Mascanzoni ja Luciano Titi, kellest viimane on ka lavastuse helilooja ja pillimängija. Mõlemad esitajad saavad kohe lähedaseks, nii kollakasroheliste sukkpükstega Elvira kui akordioni mängiv Luciano – justkui lihtsad ja mänguvalmid vanaema-vanaisa. Nad on loomulik osa laval sündivast, samamoodi nagu meie silmis jäävad loomulikuna tähelepanusõõri mänguasjad, mida näitlejad toetavad oma hääle, liigutuste ja muusikaga. Laval on vaid puitraamide ja pabertahvlitega neljaosaline sirm, lava paremas ääres akordioni mängiva Luciano jalge ees teisigi pille nagu flööt, väike klaver jt. Sündmused kasvavad kergelt ja leidlikult üksteisest välja: akordioni vahelt paistab kollane lõng, mis on paberhiire saba, hiir närib sirmi sisse augu ja lipsab sealtkaudu välja. Elvira poetab pisara ja kuivatab selle paberrätikuga, mis muutub järgmisel hetkel tema käes laevukeseks. Hiir ronib laevukesse, viskab saba vette, et kala püüda, kuid suur kala haarab sabast ja tirib ta vee alla – meri ilmub sirmile värvilise valgussõõrina, kus ujuvad kalad. Merihobu, kes sirmil elustub (kui Elvira sirmi pahupoolel pilti joonistab, ilmub see sama selgelt ka vaatajate poolele), päästab hiirekese, kes järgmises stseenis saab kohtuda rohelise ja punase sabaga hiirega. Elvira asetab paberhiired hoolikalt sirmi äärele ritta, värvilised sabad kõigil rippu, selgitades eesti keeles: „Üks hiir, kaks hiir, kolm hiir”. Seepeale lähevad hiirekesed väikesele klaverile küpsiseid näksima, mängides maha toreda klaveripala. Siis aga ärkab sinine papist (?) kass, kes tahab hiiri püüda – nüüd viskub Luciano kassina mitu korda kõhuli põrandale. Nii jätkub tegevus, kuni sinine kass, kes tahab püüda kollase nokaga lindu, ronib tuulelohele. Lohe aga lendab üha kõrgemale ja kõrgemale – ilmuvad üha väiksemad ja väiksemad tuulelohed. Elvira otsib, kelle käes on lohe nöör: päris tuulelohe saba jätkub sirmile joonistatud nöörina, selle otsa leiame väikese joonistuva tüdruku peost. Peagi hüüab ema hääl „Margherita, kodu!” ja Margherita ilmub nukuna, kes läheb koju: sirm koondub toa seinteks, valgus sumendub, sirmile ilmuvad kuu ja tähed, Luciano mängib unelaulu ja Elvira pakub lastele küpsiseid.

    Lihtsuse ja leidlikkusega paistis silma ka Turu kunstiakadeemia nukunäitleja eriala üliõpilaste lavastus „Minu lemmikmänguasi”, mida esitasid koos Soome tudengitega Turus professionaalseteks nukunäitlejateks õppivad eesti noored. Lavastust esitati erinevalt, vastavalt vanuserühmale, meie nägime 4–6aastaste oma. Sõnatu tegevustik on lihtne: lauale asetatud punutud korvist astuvad välja mänguasjad, kes uudistavad maailma ja suhtlevad üksteisega. Laua taga juhendavad ühte nukku peamiselt kaks mustades rõivastes ja mustade kinnastega tudengit. Mänguasjade iga käpaliigutus ja peapööre on hoolega läbi töötatud, väga täpseks ja usutavaks treenitud, nii et nad tõesti ärkavad „ellu”. Näiteks ronib korvist välja lõngast kootud koerake, kes peagi avastab, et tema jala küljest jookseb lõng ikka veel lõngakerani. Ta püüab oma „pommist” vabaneda, küll jalga lahti sikutades, lõnga katki hammustades kui ennast üle laua ääre kukutades, kuid miski ei aita. Lõpuks leiab ta pikad vanaaegsed käärid ja lõikab nendega lõnga läbi. Korvist ilmub ka mängukaru, kes hoogsa muusika saatel ringi vaatab, kuni märkab kõrvallaual meepurki. Selleni jõudmiseks peab ta aga jõudma mööda kaht lauda ühendavat nööri oma töntsakal karusammul teise lauani. Saanud purgi kätte, märkab ta peagi esimesel laual aga veel suuremat meepurki. Esimest leidu oleks kahju maha jätta, mistõttu ta haarab purgi kaenlasse ja alustab niimoodi teed tagasi, žongleerides üle nööri. Kuid, jõudnud sihtmärgini, ei kesta tema õnn kaua: teisele lauale on ilmunud kolmas, veel suurem meepurk. Karu on nõutu, kuid tal ei jää üle muud kui haarata nüüd juba kaks purki kaenlasse ja alustada teed kolmanda poole… Mänguasjade seiklustele kaasaelamise pinge on saalis tunda: ühtviisi hinge kinni pidades ja õnnelikult naerma pahvatades vaatavad laval toimuvat nii esirea nelja-aastane poisike kui teise rea 40-aastane isa. Õhinat tekitavad nii üllatuslikud tegevuskäigud kui mänguasjade väga usutav elluärkamine, meisterlik peentöö.

    Kahjuks ei näinud mitmeid külalislavastusi, mis on kindlasti sama toredad: ungarlaste mänguklotside elustumise lugu „Ime”, soomlaste lapsnäitlejatega lavastus „Nunnu” ja alla aastastele mõeldud „Süles”, norrakate vahtkummist torude mäng „Ooujeeih!” jmt. Aga kindel on see, et festivalilavastused olid väärt, et neid vaatama tulla. Need avardasid pilti nukuteatrist (mis võib olla ka valguse, varjude, erinevate tasapindade, kangaste, paberlaevukeste, vahtkummiribade, pliiatsite ja elava muusika teater) ja pakkusid soodsa hinna eest (mis võiks olla ka nukuteatri pileti püsihind) väga sümpaatse ja meeldejääva elamuse.

     

Sirp