Kairi Orgusaar ÕRNAD SÕNAD 2005/2007. Installatsioon, klaas, puhumine, liimimine; detail. anne tiivel
Näitus “Eesti klaasikunst 70. Kümne aasta paremik
(1996–2006)” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 25. II.
Kui kümne aasta tagune suurejooneline klaasikunsti ülevaatenäitus Kunstihoones heitis pilgu eesti klaasikunsti mitme aastakümne paremikule ja igaüks võis leida endale midagi meeldivat, siis käesolev väljapanek mõjub kui värske tuuleõhk. Näib, et eesti klaasikunst on vabanemas eelmiste kümnendite raskepärasusest ja juhuslikkusest ning ebakvaliteetsest materjalist tingitud vormide kohmakusest. Stiilne ja väljapeetud valik ning kujundus, mis seekord on valminud klaasikunstnike väikese grupi ühistööna (Kati Kerstna, Virve Kiil, Mare Saare, Kairi Orgusaar), laseb kunstiteostel hingata, annab vaatajatele vabadust astuda dialoogi hapra-tugeva valgust kiirgava maailmaga.
Viimase kümne aasta jooksul on esile kerkinud uus klaasikunstnike põlvkond, kelle eneseteostuse võimalused on varasemaga võrreldes avardunud. Eesti klaasikunsti nii vanema kui ka noorema põlvkonna kunstnike tööd on leidnud rahvusvahelist tunnustust. Enam ei ole ahistust ja kammitsevaid piire. Meeldiv on tõdeda, et tohutus valikuvõimaluste mitmekesisuses ei ole noored klaasikunstnikud läinud kergema vastupanu teed, vaid on tõsiselt süvenenud endasse ja sellesse, mida neil on vaatajale öelda.
Jalutades kahes avaras näitusesaalis, saab selgeks, et selle näituse valikusõel on olnud tihe. Silma ei hakka ühtegi juhuslikku iluasja ega ka tavalist tarbevormi. Kõik eksponeeritu on sõnumiga kunst, mis teostatuna erinevates klaasitehnikates ja -vormides väljendab delikaatsel ja esteetilisel moel loojate isiklikku suhet ja arusaama ümbritsevast maailmast.
Klaasi väljendusvõimalused on mitmekesised: klaas võib lummata ja hüpnotiseerida enam kui ükski teine materjal. Vanad ja uued tehnikad käivad sõbralikult käsikäes. Noored klaasikunstnikud on üles kaevanud tuhanded aastad vanad klaasitehnikad (klaaspasta-, mosaiik-, tuumtehnika) ja loonud minimalistlikke, aga kõnekaid kunstiteoseid, mille igal millimeetril on tunda selle looja puudutust. Näiteks Liisi Junolaineni klaashelmed, Kati Kerstna “Veenus” (2005) ja “Anumad” (2006). Kuumtöötlustehnikatest kõige klassikalisema puhumistehnika kõrval näivad üha enam populaarsust võitvat sulatus- ja valamistehnikatel baseeruvad väljendusvõimalused. Neist kõige hapram, pâte de verre tehnika võimaldab tundlikult tuua esile kujutatava sisemisi struktuure. Imeline on Maret Sarapu sari “Julgeda või mitte julgeda” (2005–2007), mis meenutab õhus hõljuvaid lainelisi kraesid. Õhkõrnad, kohe-kohe tuulde haihtuvad Mare Saare “liivalilled” (“Lilled”, 2007; “Fragility”, 2007) peidavad endas nostalgiat kaugete ja imeliste kõrbemaastike järele. Kristiina Uslar sukeldub mustast hangunud klaaspurust loodud struktuuride sügavikku (“Exit”, 2006).
Mitmed klaasikunstnikud kujutavad klaasi, liiva ja aja seoseid. Sulatus- ja valamistehnikas võib luua efektseid kompositsioone, kuid mitte sugugi väikesema mõjuga ei ole Kristel Õunapuu väliselt tagasihoidlik, kuid sisutihe objekt “Minemise saladus” (2004), kus tundlikult modelleeritud alt valgustatud klaasist jalajäljed mattuvad kohati liiva alla. Merle Bukoveci kineetilised objektid “Ajatusenäitajad” (2004) demonstreerivad rahulike pealtvaatajatena ajaliiva pidevat ringlemist, mis kinnipüütuna kitsastes klaasist mõttekanalites sahistab vaikselt oma laulu. Läbi ajastute pühaks peetud religioossete teemade juurde on pöördunud Kai Kiudsoo-Värv seeriaga “Pühakud” (2005, valmistatud Tallinna Peeter-Pauli roomakatoliku kirikule), kus 11 klaastahvlile on sisse pressitud ja peale sulatatud tuntumate pühakute elufragmente. Mõni oluline koht või sündmus on kujutamist leidnud vaid salapäraste märksüsteemide näol, mis annavad vihjeid neile, kellel on kätte jõudnud aeg neid lugeda ja mõista.
Klaasi külmtöötlustehnikatest on esindatud klassikaline vasekäia graveering (Pilvi Ojamaa meisterlikud, ajatult kaunid figuraalkompositsioonid “Elaan”, “Surmatants”, 2006), lailihv ja optiline klaasilihv (Eve Koha “Kaduvik”, 2002; Virve Kiil, “Dialoog”, 2003), minimalistlikus laadis lõige, graveering ja liivsöövitus (Riho Hütt, “Piiluauk”, “Hüpe”, 2006).
Kuumtöötlustehnika üheks omapäraseks haruks peetavat leekpõletitehnikat juba aastaid viljelenud Maie Mikof-Liivik on saavutanud meisterlikkuse kõrgtaseme teoses “Pudel kalas, kala pudelis” (2002).
1980ndate lõpul alguse saanud skulptuurset suunda jätkavad tugevad ja väljakujunenud kunstnikud Ivo Lill, Eve Koha, Rait Prääts, neile sekundeerivad Sofi Arshas, Toomas Riisalu, Virve Kiil. Kõige kindlamalt ja meisterlikumalt valdab ala jätkuvalt Ivo Lill, kes esitab kolm salapärast objekti “Pööre” (2004), millesse kontsentreerunud jõudu aitab esile tõsta mahe pinnaviimistlus, mis aga ometigi varjab sisemuses toimuvat. “Sihtmärgi” puhul (2001, Kanazawa rahvusvaheline klaasinäitus, hõbemedal) on tegu kolme geomeetrilise põhivormiga (ring, kuup ja kolmnurk), efektselt on koondatud särav värv ja põnev ruumiline lõige. Kahjuks ei ole teoste eksponeerimisel maksimaalselt esile toodud neis peituvat valguskiirguse jõudu. Ootamatult mõjub uues kontekstis Rait Präätsa objekt “Kaunis hommik” (2000), kus humoorikas vormis on edasi antud igapäevaelu duaalsus. Pikemalt süüvima kutsub aga lummav “Pime maja” (2005), kus nappide vahenditega on saavutatud uskumatu ruumilisus ja sügavamõttelisus. Uudseid klaasitöötlemise tehnikaid katsetab Toomas Riisalu ja tulemuseks on kompaktne ja intrigeeriv “Susi” (2006) ja huvitava tekstuuriga “Väike osa millestki suuremast” (2006). Märksa pehmemas ja lüürilisemas klaasisulatustehnikas loodud muusikateemat jätkab Sofi Arshasi “Sonett” (2006).
Objektikunsti uudsem ja kaasaegsem suund üllatab meeldivalt. Ei mingit pompoossust, räigust ega näpuganäitamist. Kõik esitatu on karge, minimalistlik ja samas nii kõnekas. Esmajoones köidab pilku Tiina Sarapu mahukas värvitust klaasist noodipulte kujutav kompositsioon “Hääled” (2006), mis näib uues ruumis esitatuna omavat uut rolli ja tähendust. Hämmastav, kuidas lihtsa värvitu klaasi lainetavad rütmid haaravad meid kaasa oma meloodiaga, mis on hääletu ja veel kirjutamata noodilehtedel, aga ometi heliseb meis kõigis omal moel. Sellele sugestiivsele teosele sekundeerib jõulisem ja traagilisema alatooniga Eeva Käsperi “Slowly sinking” (2005/2007). Omapärasteks kujunditeks koolutatud rohekassinised ja värvitud klaasvormid on ühendatud metalltraatide haardesse, mille tulemuseks on põnev ja uudne noore kunstniku nägemus millestki mitte kohe mõistetavast. Viivi-Ann Keerdo “Aed” (2004), metallvõrgule pudenenud jäisest hingusest puudutatud sügislehed, mis ühel teisel näitusel ei mõjunud eriti veenvalt, on seekord eksponeeritud maksimaalselt hästi ja tänu õigele valgustusele hakkab teos elavama ning tekitab sooja äratundmisrõõmu.
Objektikunsti n-ö praktilisemat poolt esindavad Eva Käsperi painutatud vineerist ja klaasist väga stiilipuhtad alused “Vahepeal” (2003) ja Kalli Seina värviliste valgusefektidega taldrikud “Millimallikas” ja “Muna” (2005). Küllaltki palju nähtud lihtne motiivistik mõjub ootamatult kaasaegselt ja värskelt tänu punase ja kollase valguse täpselt välja timmitud rütmidele. Kena lisand mõnda kaasaegsesse interjööri!
Näitusel tajub nooremate kunstnike loomulikku huvi klaasikunsti piiride vastu, püüdu neid ületada. Sisemine miski tekitab soovi teha nähtavaks seda, mida nagu näikse kinni püüdvat ja mõistvat, kuid mis ometi järgmisel hetkel tundub olevat hoopis midagi muud kui eelmisel. Niimoodi tekivad õhkõrnad aimdused,
nägemused, mida püütakse valada materiaalsesse vormi, mis oma jäikuses ja lõplikkuses on vaid kauge kaja sellest, mille poole lõpmatult püüeldakse. Sellised mõtted liiguvad peas, kui liigun näitusel ja jään seisma Kairi Orgusaare klaashelmeste “Sisemine ilu” (2004) ja õhkõrna liblikaparve kujutava installatsiooni “Õrnad sõnad” (2005–2007) ees. Kogu näituse kõige poeetilisemaks teoseks pean aga Orgusaare kompositsiooni “Värske õhu piibud” (2005): 11 õhus rippuvat peenemustrilist klaaspiipu rütmistatuna vertikaalsesse ritta, neist tundub õhkuvat tõusvate tähtede, augustiöö lõhna, karge talvepäeva hingust … ja palju muud. Hetkeks tundub, et nende klaaspiipude kaudu ongi võimalik sisse tõmmata sõõm eesti klaasikunsti värsket hingust!
Huvitav, et näitusel eksponeeritu nii sõbralikult koos eksisteerib: ükski objekt ei tundu teisest ilusam, parem, kvaliteetsem olevat. Ilmselt on igaühel neist midagi olulist öelda, et väljendada ühise alge eri tahke. Jäika vormi hangununa ei mõju nad lõpliku, ilusa või inetuna, elitaarse või diletantlikuna, vaid on täis sisemist liikumist, omandades igal järgneval ajahetkel või ajastul uue elu ja uue tähenduse.
