Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Jaapani ürituste nädal Eesti Kunstimuuseumi muuseumites

    Eesti Kunstimuuseum

    Pikad kolmapäevad Kadriorus: Animatsiooni roll narratiivi esitamisel
    Kolmapäeval, 20. märtsil kell 18 peab japonoloog Rait Piir Kumu kunstimuuseumis loengu teemal „Animatsiooni roll narratiivi esitamisel”. Loeng on seotud näitusega „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked”. Jaapani legendaarsete animefilmide režissööride ja filmikunstnike originaaljoonistuste näitus on esimene omataoline projekt Euroopas ning on Tallinnasse jõudnud Berliinist ja Madridist. Osalemine muuseumipiletiga.

    Uus näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal” Adamson-Ericu muuseumis
    Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal”. Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate jaapani kunstnikke tööd klassikaliste teemakäsitluste võluvatest arendustest kaasaegse maailma tõlgendusteni.

    Näitusega „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal” kaasneb jaapani kultuuri tutvustav ürituste sari
    Reedel, 22. märtsil kell 14.00 ja 17.00 Sumi-e workshop’id. Juhendajad: Katori Miho, Sekiguchi Mariko, Tahara-Lundh Yumiko, Kamataki Emi ja Motoyama Michiko (Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon). Osalemine muuseumipiletiga.

    Jaapani popkultuuri päev Kumus
    Pühapäeval, 24. märtsil kell 12–17 toimuvad ekskursioonid, jaapaniteemalised interaktiivsed mängud, kassikõrvade meisterdamine, anime joonistamise töötuba, pinksiklubis lauatennise mängimine ja animetegelaste cosplay. Osalemine muuseumipiletiga.

    Natüürmordi kursus Kumus
    Uus kursus alustab 20. märtsil kell 17.00.
    Natüürmordi maalimine on suurepärane võimalus teha algajal huvilisel kunstis esmaseid katsetusi. Õppinud meistrile pakub vaikelu mitmekesist ainest kauni teose loomiseks. Kumu kunstistuudio kolmeosalisel natüürmordi kursusel maalitakse ateljees üles seatud kompositsioon õlivärvidega. Jaanuarikuu seaded on talviselt karged. Kursusel osalejatel on võimalus tutvuda Kumu ekspositsioonis esitletud vaikeludega juhendaja poolt läbi viidaval ekskursioonil ja iseseisvalt.

    Kevadised kinoneljapäevad näitusel „Ars moriendi – suremise kunst”
    Filmiõhtud algavad kell 18.00. Sissepääs muuseumipiletiga
    21. märtsil kell 18.00 „Põrgupõhja uus vanapagan” Režissöörid Jüri Müür, Grigori Kromanov, 1964.

    Ekskursioon 60+: Esimesed eesti kunstnikud
    Reedel, 22. märtsil toimub järjekordne ekskursioon sarjast 60+. Osalemine muuseumipiletiga.

    Keraamikakursus Kumus
    Laupäevaks, 23. märtsiks kella 13–15 seab Kumu keraamikaateljees vaikselt ja loovalt sisse meeleolukas töökoda. Kevadeootuses on valmis seatud värvid ja pintslid; saame teada, mis on angoobimaal ning loomulikult saab seda igaüks vastavalt oma fantaasiale katsetada. Enne rõõmsat värvimist tuleb mõistagi vaeva näha ning savile korrapärane kunstiline kuju anda. Milline vorm seekord kursuse teemaks on, selgub ateljees Aigi Orava juhendamisel. Vihjeks vaid niipalju, et valmistatav keraamiline objekt on inspireeritud lähenevast pühadeajast.

    Laupäevaakadeemia Kadrioru kunstimuuseumis
    Laupäeval, 23. märtsil kell 15 räägib Aleksandr Danilevski teemal „Repin ja Soome” (vene keeles).

    Kontserdid Nigulistes:
    23. märtsil kell 19.00 Rännak renessanssi – Josquin Deprez. Tasuta.
    26. märtsil kell 18.00. Traverse City Central High School’i koor. Kaastegev: ETV tütarlastekoor. Tasuta.

    Kumus graafikakursus „Kuivnõel ja karborundum”
    Graafikakursus toimub 25. märtsist 22. aprillini kella 18.00–19.30 viiel järjestikusel esmaspäeval. Kuivnõel ja karborundum on klassikalised graafikatehnikad – esimesega neist saab edasi anda graafilist joonisust, teisega maalilist pinda. Valminud graafikaplaadiga on võimalik paberile trükkida erinevates värvivariantides mitmeid tõmmiseid. Kursus on jõukohane kõigile, nii kunstnikele kui päris algajatele!

    Kunstikursus „Teistmoodi teisipäev” Adamson-Ericu  muuseumis
    Teisipäeval, 26. märtsil kell 17.30 juhendab kunstnik Inga Heamägi temperatehnikas maalitud pühadeehte valmistamist.

    Kumu auditooriumis
    20. märtsil kell 18.00 Kumu Dokumentaal: „Maratonipoiss” Rež. Gemma Atwal, Suurbritannia-India 2010, 90′. Tasuta.
    22. märtsil kell 18.00 Dokumentaalfilmi esilinastus „Tiiu Kirsipuu edu kood” Käsikiri ja lavastus Rein Raamat, OÜ Raamat-Film 2013, 22′. Tasuta.
    24. märtsil kell 17.00 Talvejazz 2013: Republicalma. Pilet 12/9 €

    Kiida teenindajat Kumus ja Adamson-Ericu muuseumis
    Märts on hea teeninduse kuu ning kampaanias „Kiida Teenindajat 2013” osalevad Kumu kunstimuuseum ja Adamson-Ericu muuseum, kes kutsuvad oma kõiki muuseumikülastajaid head teenindust märkama ja häid teenindajaid kiitma.

    Keelekümblusprogramm „Astu sisse! Komm herein!”
    „Come in. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina” on näitus, kus on vaatluse all sisekujunduse ja kunsti suhted Saksa kaasaegse kunstis. Muuseumitund on mõeldud saksa, vene või eesti keelekümblus- ja võõrkeele süvaõppega klasside õpilastele. Ettetellimisel.

    Telli Kadrioru kunstimuuseumis haridusprogamm või ekskursioon näitusel „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes”
    Lasteaedadele ja põhikooli nooremale astmele toimub haridusprogramm „Portree – võõrad silmad”, põhikooli vanemale astmele „Tuntud ja tundmatud” ning gümnaasiumile „Ilja Repin. Suure kunstniku maailm”. Lisaks pakutakse ettetellimisel ekskursioone nii täiskasvanutele kui ka õpilastele.

    Rööpad viivad pärandini
    Pärandiaasta raames saab koostöös Edelaraudteega märtsist maini ja septembrist novembrini igal teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval tasuta sõita põnevatesse paikadesse. Just pärandiaastat silmas pidades on Kadrioru kunstimuuseum koostöös A.H. Tammsaare muuseumiga valmistanud ette huvitava ja hariva paketi kõigile õpilastele.

    Soeta 2013. aastaks Kumu klubikaart
    Kumu klubikaardiga saab terve aasta jooksul piiramatult muuseumi külastada. Lisaks pakub kaart erinevaid muuseumisiseseid soodustusi ning kaardiomanikke hoitakse kursis kõige värskemate uudistega kunstimaastikul toimuvast.
    Kumu klubikaart on parim kingitus kunstisõbrale.

    Tulekul
    Lastepäev: Laupäev Jaapanis
    Laupäeval, 6. aprillil Adamson-Ericu muuseumi näituse „Sumi-e. Jaapani traditsioonile tušimaal” raames kutsume 7–12aastasi lapsi veetma päeva jaapani kunsti ja kommete keskel. Saame teada, mis on sumi-e ja suzuri ning uurime, mida tähendab „jaapanipärane”. Õpime originaalsete tušimaali vahenditega maalima ning avastame looduse ja esemete varjatud elu.

    Kevadised kinoneljapäevad näitusel „Ars moriendi – suremise kunst”
    Filmiõhtud algavad kell 18.00. Sissepääs muuseumipiletiga
    28. märtsil kell 18.00 „Reigi õpetaja” Režissöör Jüri Müür, 1977.

    Pikad kolmapäevad Kadriorus: Raoul Kurvitz
    Kolmapäeval, 27. märtsil kell 18 toimub Kumus artist talk Raoul Kurvitzaga.

  • MUUSEUMIAASTA: Loodusmuuseumid – kellele ja milleks?

    Maris Laja, Eesti Loodusmuuseumi direktor

    On loodusmuuseumgi oma algusaegadest peale nii hariduse, keskkonna kui kultuuri haldusala piirimail kiikunud ja ikka võimu valikule  vastavalt on teda kord siia-, kord sinnapoole sokutatud. Loodetavasti jääb püsima praegune, keskkonnaministeeriumi haldusala, mis tegelikult on sobivaim sarnaste eesmärkide ja tegevussuundade tõttu. Muuseumiaasta lõpuks on kahjuks selgeks saanud, et loodusmuuseumi uue maja ehitusplaanid on masu tõttu maetud ja jäävad paremaid aegu ootama. Kahju, aga mõistetav, rahapada leidmata on raske toimetada. Kas aga keskkonnaharidusele järgmisteks  aastateks projektipõhiselt plaanitud sajad miljonid euroraha juppideks jagatuna ka ootuspärase tulemuse annavad, seda näitab aeg. Loodusmuuseumid on maailmas ühed kõige populaarsemad muuseumid. Kas need erinevad teistest muuseumidest millegi poolest põhimõtteliselt? Eelkõige on seal hoolikalt tallel loodusteaduslikud kogud, mis on tähtsad looduse mitmekesisuse säilitamise pärast, järeltulevatele põlvkondadele kogutud geneetilisest informatsioonist  rääkimata. Loodusmuuseumi teine, ilmselt nähtavam osa, on loodushariduse pool. Eestis on praegu veel ehedat loodust ja sügavat metsa, kauneid randu ja rabaradasid. Seepärast ei üllata ühe vabahinge repliik, et parem on loodusesse minna kui mingite topiste vahel aega veeta.

    Kui palju on neid tegelikke minejaid, kes puhkepäeva hommikul perega kaubanduskeskuse retke asemel seljakoti pakivad? Kui palju on nendest minejatest neid, kes matkarajal kohatud taimede ja loomade näol äratundmis- ja jällenägemisrõõmu kogevad? Need, kes oskavad leida loomade jälgi ja teavad, et karud ja hundid ei varitse põõsas, halvad mõtted peas, et igal linnul on oma keel ja taimel oma paik, need on ka mujal elus rajaleidjad, kes oskavad näha maailma avaramalt, paremini mõista ja vastavalt sellele ka tegutseda. Inimeste väärtushinnangute ja tarbimisharjumuste muutmiseks ning mõistlikuks ja  jätkusuutlikust ressursikasutusest arusaamiseks ei piisa vaid kooliprogrammist. Selleks tuleb, nii varases eas kui võimalik, kasutada kõiki loodushuvi tekitamise võimalusi. Tahan siinkohal hea meelega seada väikese võrdusmärgi huvi ja hariduse vahele.

    Pole kahtlust, et loodusmuuseum võiks olla loodushariduse andmiseks suurepärane paik, kus on olemas nii baas kui spetsialistid, rääkimata muuseumipedagoogidest. Võime ju unistada heast  ja ühtlasest kooliharidusest, kahjuks ei jätku aga mitte igale poole karismaatilisi õpetajaid ja häid loodusetundjaid. Vähe sellest, küsitlused on näidanud, et bioloogiatunnid on koolis ühed igavamad. Kas sellisel juhul saab kindel olla, et tulevase kodaniku-otsustaja südametunnistus ärkab õigel hetkel, kui küsimuse all on mõistlik ressursikasutus, keskkonna taluvuspiir või saaste vähendamise küsimused? Nii nagu kultuur ei arene tühjas ruumis,  vaid on tihedas seoses poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete teguritega, nii on ka teadmistega looduse ja keskkonna kohta. Ei teki huvi ja mõistmist seal, kus nägema, kuulma ja vaatama ei õpetata, kus lapse maailmapilt kujuneb vaid arvuti- ja teleriekraani ees istudes. Seal saab küll kerge vaevaga teadmisi, kahjuks mitte alati armastust.

    Suured keskkonnaharidusprojektid ja määrused, säästva arengu kontseptsioonid ja tähtsate  inimeste nõupidamised – kas need head mõtted, mis kabinettides läbi mõeldakse ja siis ka seaduseks vormitakse, ka tegelikult laste ja noorteni jõuavad, on küsitav. Kui lasteaia- või kooliõpetajal endal puudub looduse kuulamise ja vaatamise haridus, kirgastatus, mis huvituma paneb, ei teki seda ka lastes. Projektid, mis kaunitest sõnadest ja ettenähtud fraasidest tulvil, saavad tänu nutikale projektikirjutajale rahastuse, mis võimaldab kindlasti kena ajaviitmise, mille sisuline kasutegur ja õpitud tarkus ei pruugi aga olla kuigi märkimisväärne. Seetõttu on muuseumidel – ükskõik mis suunalistel – oma kindel koht igas kultuuriruumis. Mida sisukam ja parem on väljapanek, mida huvitavam ja mitmekesisem on tegevus, seda laiem on inimeste hulk, kellele harivat meelelahutust pakkuda. Nii nagu arstiks ega inseneriks ei sobi igaüks, nii on ka muuseumitöötaja amet eriline – see nõuab ühtaegu nii uurimiskui  jagamisoskust. Küsimusele, kas olen nii vana, et muuseumitööle lähen, vastaksin nüüd, mõned aastad hiljem, veendunud kahjutundega, et varem selle ameti peale mõelda ei osanud.

    On see eelarvamus, ühiskonna hoiak, lihtsalt teadmatus, mis kuvab mõtteis muuseumi kui üht tolmust vanade asjade hoiuruumi. Ja kui siis lasteaialaste seast kostub etteheitev lause, et küll need siin muuseumis on ikka palju loomi ära tapnud,  tekib endalgi hirm teadmatuse suuruse ees. Muud laste ütlemised villa- ja puuvillalammaste, meie tüüpiliste metsaasukate tiigrite ja sebrade kohta või lihtsalt üllatus, kui arvatav ninasarvik metsseaks osutub, toovad küll esialgu muige näole, kuid seejärel panevad kurvalt mõtlema, kui vähe meie lapsed tegelikult loodusest teavad. Huvi tekib selle vastu, mida tunned, millega oled kokku puutunud ja millega tekib mingi  side või teadmine: olgu see taim või loom, muusika või muinasjutt. Igast muuseumisse toodud lapsest ei saa loodusteadlast või ajaloolast, rahvakultuuri uurijat või kunstnikku, aga tal peaks tekkima uudishimu ja huvi ning oskus näha ja ära tunda elu mitmekesisust ja imet. Ärme teeme muuseumidest ahhaa-keskusi, kus kogu avastamisrõõm kulgeb läbi kiire arvutiklahvide klõbina, jäägu muuseumidesse see ehedus, mis on kogusse kuuluval asjal endal.  Vaatlusoskus, meeled, taju ja teadmised tekitavad huvi, huvist sünnib arusaamine ja sellest tõusevad omakorda küsimused – igaühele neis ei ole vastust, kuid selliste küsimuste sisu on hoopis teistsugune, hoopis tõsisem.

    Mõeldes lõppeval muuseumiaastal loodusmuuseumile, jõuan ikka ja jälle nukralt selleni, et ei ole õnnestunud muuseumi baasil seni Tallinnas puuduvat keskkonnahariduskeskust luua. Põhiline on ju olemas: ühe katuse alla on koondatud loodusteaduslikud kogud ja teadurid koos muuseumipedagoogidega. Puudu on küll kohast ja ruumist, seevastu aga jagub endiselt head tahet ja lootuski pole kadunud. Seda enam, et aegamööda on meie muuseumimaastik ju uuenenud: meil on Kumu, ERMi ja vabaõhumuuseumi külastuskeskuse plaanid … Olgu üks riik nii väike kui tahes, üks hea ja sisukas Eesti loodust tutvustav muuseum kui loodushariduskeskus kuluks ära nii enda  harimiseks kui ka külalistele näitamiseks. Ei ole loodusharidus ju mitte ainult haridus, vaid tänases maailmas lausa eluküsimus …

  • „Avamaa” ehk Kuidas kasutada ära meie maaelu võimalusi?

    Evelyn M?epp

    Kuigi „Avamaa” idee lähtus osaliselt MoKSi seni korraldatud kunstisümpoosionidest (tuntud „PostsovkhoZ’ide” nime all ja korraldatud Moostes aastatel 2001–2006), oli see üritus korraldajaile eksperiment, võimalus katsetada uut laadi struktuuriga. „Avamaa” osalisteks olid valdavalt kunsti- ja arhitektuuritudengid ning aktiivselt tegutsevad loovisikud.

    Millele siis osutati pealkirjaga „Avamaa”? Praegusaja globaalsete väljakutsetega (keskkonnasaaste, energiatootmine, looduslike ressursside vähenemine, poliitiline ebastabiilsus) seoses tõstatub küsimus, kus on „avatud ruum”, „avamaa” neile, kes otsivad globaalsete massitrendide varjus sootsiumi arenguvõimalusi. Selles valguses võib Eesti XXI sajandi maatingimusi pidada viljakaiks: siin on külluses avatud (kasutamata) maad, otsitakse ja julgustatakse maaelanikkonna arengut stimuleerivaid ideesid ja projekte. Nende võimalustega seoses on kasvanud ka avaliku ja eramaa arengut puudutava kriitilise analüüsi ja debati vajadus.

    „Avamaa” viiel esimesel päeval toimusid töötoad, kuuendal päeval sai tutvuda töötubades tehtuga ja kuulata eksperimentaalmuusikat. Töötubasid oli viis. Tunnustatud Soome tegevuskunstniku ja pedagoogi Tero Nauha töötoa „3 ökoloogiat” raames käsitleti Félix Guattari ökosoofia ideid ehk uuriti ökoloogia vaimseid, sotsiaalseid ja füüsilisi aspekte. Töötoas ei loodud mitte niivõrd valmis kunstiteoseid, vaid ökosüsteeme. Töötoa „1m² elu” osalised võtsid vaatluse alla Mooste maapinna, mille uurimiseks kasutati teaduslikke ja kunstilisi vahendeid. Siim Angerpiku koordineeritud töötoas jagasid loodusteadmisi loodusteadlane, popularisaator Hendrik Relve, entomoloog Olavi Kurina maaülikoolist, botaanikud Aino Kalda ja Silvi Eilart Tartu ülikooli botaanikamuuseumist. Koostöös maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnaga koordineeris rühmitus Lahe Atmosfäär töötoa „Silotorni juhtum” tegevust. Töötoas tegutsesid kolme eesti arhitektuurikooli üliõpilased. selle otsene eesmärk oli otsida uus rakendus endisele silotornile, laiem eesmärk aga arutleda avaliku ruumi ja maa-arhitektuuri tuleviku ja võimaluste üle. Patrick McGinley töötoa „Kilomeetreid toidu kohta” tulemusi said kõik sümpoosioni osalised viiel päeval õhtusöögina maitsta. Pika tee läbinud (ehk kaugelt toodud toiduained) versus kohapeal kasvatatud toit. MoKSi meedialabori koordinaator John Grzinich viis läbi „Mutoopia”, mis toimus koostöös „3 ökoloogia” töötoaga. See algas müütide kogumisega kohalike maastike ja struktuuride kohta. Seejärel lisasid töötoalised müütidele isiklikud lood, kasutades selleks oma teadmisi ja ka retkedel kogutud materjale. Töötoa lõpul valmis koostöös kolme ökoloogia töötoaga kolm lühifilmi.

    Kuuendal päeval pärast töötubades tehtuga tutvumist kuulati eksperimentaalse folkmuusika kontserti „Mesi kõrvadele”, kus astusid üles Launau, Lauhkeat Lampaat ja Kuupuu Soomest, Michele Spanghero Itaaliast, Riho Kall, Vaikuse Koosolek, Mari Kalkun ja Tanel Kadalip Eestist ning Bērnu Rīts Lätist. Launau ja Kuupuu on mõlemad saavutanud rahvusvahelise tuntuse oma ainulaadse muusikaga, kus segunevad kaasaegne folk, neopsühhedeelia ja vabas vormis improvisatsioon. Riiast kohale sõitnud Bērnu Rīts ehk grupp arhitekte, kes loovad muusikat omatehtud pillidel ja kui vaja, siis töötlevad seda elektrooniliselt. Michele Spanghero mängis oma kontrabassil feedback-süsteemi, Lauhkeat Lampaat on vennaste Antti ja Jaakko Tolvi ühisprojekt, Mari Kalkun improviseeris hääle ja Tanel Kadalipuga kontrabassil, Vaikuse Koosolek koosseisus Anna Hints, Hellen Kõmmus, Maria Rõhu, Marja-Liisa Plats, Tanel Kapaun esitasid regilaule. Põlva poiss Riho Kall esitas kitarril, kandlel ja kassettmakil oma ja teiste poeetide laule.

    Sümpoosioni võib lugeda kordaläinuks, katsetamine uut laadi korraldusstruktuuriga andis tegijaile indu jätkata avamaal ja „Avamaaga” edaspidigi.

     

  • TEOD

    Priit Kuusk

    Kuidas niisugune eesti muusika projekt teoks sai, pealegi veel kiievlaste armastatuimas oreli- ja kammersaalis?

    Ettevõtmine sai teoks tänu Eesti saatkonna inimestele, sest Ukraina muusikud algatasid selle meie saatkonna kaudu. Huvi Eesti ja meie kultuuri vastu on Ukrainas väga suur! Eestiga seonduv – inimesed, muusika – on seal kõrges hinnas, heliloojatest eelkõige muidugi Pärt. Nad on ka Arvo Pärdi autoriõhtuid korraldanud. Ma püüdsin valida niisuguse kava, mis oleks piisavalt publikusõbralik, kuid samas mahe läbilõige headest teostest kammerlikumale koosseisule Eesti muusikaloo eri ajajärkudest. Saali, kus esinesime, peetakse nende üheks paremaks kammersaaliks, tegelikult on see hoopiski gooti stiilis kirik, kus peetakse ka jumalateenistusi.

    Kievska Kamerata on tõeliselt hea orkester, juba proovides oli suur rõõm kuulda, kuidas mõned lood erakordselt hästi toimisid. Nad ise nimetavad end solistide ansambliks ning see sound ja koosmäng, mis sealt tuli, pakkus suurt naudingut. Väga paindlik ja professionaalne ansambel – korra parandad ühe detaili ja see on „igavesti paigas”.

     

    Kas mõni Eesti teos hakkas seal uutmoodigi kõlama?

    Ise nautisin just Ester Mäe ja Jaan Räätsa oopuste täismahulist keelpillikõla, millest Eestis pahatihti puudust tuntakse. Oli ekspressiivsust, mida meie muusikas hulganisti leidub, ja oli väga kompaktset, detailides läbi tunnetatud kaunist kooskõla nagu näiteks Tõnu Kõrvitsa teoses. Nende kõlakultuur oli pigem euroopalik kui slaavilik, nagu eeldada võinuks. Orkestrile ei tekitanud mingisugust raskust kaasaegse noodikirja interpreteerimine, Kõrvitsa loo esimesel läbimängimisel kõlas see juba peaaegu niisugusena, nagu see ideaalis võiks olla. Põhjus on väga lihtne: nad teevad väga tihedat koostööd kõigi oma heliloojatega. Tõnu Kõrvitsa kohta öeldi, et igal maal on oma Silvestrov… See oli muidugi kompliment Tõnule.

    Monika Mattieseni kui ületamatu artistlikkusega solisti kaasamine oli valik, mis end järjekordselt õigustas. Juba proovis kostis mängijatelt braavohüüdeid, kontserdil lisandus ka publik. Mille üle ma erilist heameelt tundsin, oli Sumera „Muusika kammerorkestrile” – see pakkus vahest enim nii mängijatele kui publikule. Tüüri teos osutus neile aga kõige raskemaks pähkliks, nii Sumera kui Tüür võeti muusikute poolt juba edaspidiseks luubi alla. Kirikutäis publikut reageeris erakordselt tunnustavalt, mille üle ma olin isegi üllatunud, sest kartsin, et akustika ei viinud tagumistesse ridadesse kõike nii täpselt kohale.

    Viimase loona mängisime Pärdi „Fratre’st” ja ma pean tunnistama, et pärast ei olnud mitte ainult publiku seas naisterahvastel silmad märjad, vaid ka viiuldajatel tagumistes pultides. See teos mõjus küll vahetult. Kuulamas oli mitmeid tuntud muusikategelasi: Jevgeni Stankovitš tuli pärast kontserti pikalt juttu rääkima ja andis oma partituuregi kaasa. Oli muusikatudengeid kompositsiooniklassist, kes tulid juba esimesse proovi ja jälgisid tähelepanelikult, kuidas sünnib eesti muusika esitus. Näib, et huvi ja suhtumine uude muusikasse on Ukrainas äärmiselt heal tasemel. Ise tõin koju mitmeid noote ja plaate nende muusikaga.

     

    Mis oma teatris põnevat?

    Hiljutine töö oli lasteballetiga „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Aprilli alguses toome lavale igihalja muusikali „Minu veetlev leedi”, lisaks muidugi vana repertuaari dirigeerimine. Teatrivälistest tegemistest on käsil Puccini 150. sünniaastapäevale pühendatud gala ettevalmistamine 15. ja 16. maiks Pärnus ning Tallinnas. See on minu festivali „PromFest” kontsert, kus esinevad Klaudia Taevi konkursi parimad noored lauljad läbi aastate.

     

     

  • Lugeda tuleb!

    K?ud J. R.

     

    Jan Kaus, oled mõnelgi korral juhtinud tähelepanu Eesti üliliberaalsele, eelarvamusvabale kirjastussituatsioonile, mis võimaldab vähegi innukail ikka avaldada ning parimad neist saavad ka täiesti väärilise retseptsiooni ning isegi auhindade osaliseks. Kas ei peitu ses olukorras siiski oht? Kas ei peaks pürgima Soome eeskujul konservatiivsema olukorra poole, sest too tulv tingib tohuvapohu ning virvarri ka kriitikute ja toimetajate pääs, rääkimata müstilisest “tavalugejast”, kel puudub olukorrast 2000ndate kirjanduses vähimgi asjalik ülevaade?

    Sageli oodatakse selgust ja selgitamist minultki, justkui peaksin lugemishuviliselt võtma kogu vastutuse, garanteerima juba kaugele ette õige valiku. See pole aga võimalik. Tuleks otsida uusi strateegiaid ja taktikaid selliste probleemide lahendamisel. Tihtipeale võetakse liiga traagiliselt asjaolu, kui keegi autoriteediks peetu on soovitanud raamatut, mis pole soovituse kuuldavõtjale meeldinud. Ma mõistan selliseid reaktsioone üha vähem. Olen püüdnud rääkida lugemisest kui terade sõkaldest eraldamise praktikast. Kokku tuleb puutuda mõlemaga. Mul on kodus palju rohkem neid raamatuid, millesse ma suhtun leigelt/jahedalt, kui neid, mis sütitavad.

    Kirjastusturu “koondamine” tekitaks vaid kibedust. Kas pole sa seda Soome kolleegide puhul tajunud? Teisalt – minu arust esindavad igasugused apelleerimised “tavalugejale” ohtlikku meeleseisundit, kus olukorra keerukuse tajuja saab õppida abitust – selle asemel et lugeda raamatuid.

    Kuidas hindad toda üldistusjõudu, pilti, mida kirjandusmeedia uuel sajandil tollest trükimassiivist on suutnud pakkuda? Aina on heidetud ette kambavaimu ja klikivõimu, omamehelikkust jne. Olukord ei paista erinevat näiteks Vahingu-Undi põlvkonna eneseimetlusretkest või siis muust me kirjanduse seltskonnaelust. Aga kui domineeriv too vaim ikkagi tundub olevat? On meil põhjust väita, et erinevalt liberaalsest kirjastamisolukorrast on trükimeedia, kultuuri- ja kirjandusküljed maailmavaadetele või kirjandussuundadele/autoreile raskemini avanema kippunud? Millest jääb puudu?

    Minu arust jääb puudu olukorra analüüsist. Tundub kuidagi… poolikuna rääkida praegugi hinnanguliselt mingist erilisest “kambavaimust”. Kui hakata uurima, selgub, et seda ei leidu selles tähenduses, kuidas mõistet praegu kasutatakse – näiteks väites, et teatud grupp kirjanikke või kirjandusega seotud inimesi on rohkem, varjamatumalt subjektiivsed (rakendavad, viljelevad “kambavaimu”) kui teised. Tegelikult tuleks alustada leppimisest, et isegi kirjandusajalugu (mis peaks olema ju kõige objektiivsem kirjandusest rääkimise vorm) on subjektiivne. Kedagi võetakse, kedagi jäetakse; kedagi rõhutatakse, kedagi mitte. Miks nii? Tänu võtja-jätja, rõhutaja eelistustele, teatud “kambavaimule”. Seda protsessi, mida nimetaksin “subjektiivsuse koondumiseks”, tuleks kindlasti detailsemalt vaagida.

    Näide – kirjanike liidu listiski väideti äsja, et just 1990ndate lõpu põlvkond paistab tavapärasest keskendunuma “omapoiste” loogikaga silma. Ometi on selge, et näiteks 60ndate põlvkonna eestkõneleja Rein Veidemann eelistas Eesti suurima päevalehe Postimehe kirjanduskülgedel selgelt “omasid”, oma põlvkonda, harrastades “kambavaimu” palju selgemalt kui ükski 90ndate põlvkonna kirjandusmõjutaja. 1960ndate põlvkonna autorite kirjandusteosed on saanud Postimehes soliidset vastukaja, samas, enamikust 90ndate lõpu autorite loomingust mindi kaarega mööda. Ja minu arust võis see nii olla, kuna sellises valikus ja välistamises ilmneb toimetaja platvorm ning sellist selget subjektiivsust saab respekteerida. Kuid kui seda saadab retoorika, et just nooremad kipuvad tõstma esile “omasid”, siis ei ole see täpne ega õigustatud. Heitkem pilk kas või sellesse aastasse: kõige pidulikuma arvustuse Nikolai Baturini uuest romaanist kirjutas Berk Vaher, ise olen avaldanud sel aastal vaid ühe mahukama eesti kirjandust puudutava essee ning see kõneleb Hando Runneli luulest.

    Muuseas, ka su esimeses küsimuses väljendus see soov objektiivse selguse järele (“tohuvapohu ning virvarr ka kriitikute ja toimetajate pääs”). Mina olen jõudumööda ka kriitik ning minu peas ei valitse ei tohuvapohu ega virvarri. Ma suudan lihtsalt vähem lugeda kui tahaksin ja peaksin. Võib-olla tekib virvarri tunne siis, kui erinevatest lugemiskogemustest ja -ootustest tekkinud suhete võrgustikku ei suudeta tajuda/taluda?

     

    Kui 1990ndail toimunud ning eriti just selle lõpuga selginud ning piirjooned ja näo saanud kirjandusmuutus oli üsna radikaalne juba ainuüksi fakti tõttu, et ühiskondlikult muutus täiesti kirjanduse positsioon ja ka funktsioon (see polnud enam relv, pidi end uuesti looma), siis mis on viimase viie-kuue aasta viljad, uudsused, maamärgid? Mulle tundub ajuti, et kirjandus on taas muutunud elustiiliks, et nt Värske Rõhu ümber kogunenud noori kirjanikke, isegi, kui nad omavahel nii tihedalt ei lävi, saab nimetada subkultuuriks. Selle eeldus võiks ehk seista kuskil 1990ndate lõpu vaimustuses, hoolimata sellest, et uued noored autorid sageli toda seltskonda eriti ei loegi, vaid lähevad tagasi varasema juurde…

    Kõige ohtlikum “maamärk” tundubki olevat kirjanduse sees toimuv lahterdumine (mida soodustab meie kirjanduse rohkus ja kihilisus). Kõik eesti kirjandusega tegelevad inimesed peaksid püüdma lugeda võimalikult palju, hoolimata loetava põlvkondlikust kuuluvusest. Ma ei kujutagi ette, et kirjanduse lugemine poleks kirjandusest huvitunule mõtteviisiks või elustiiliks.

     

    Õigem Valem oli üks rühm 1990ndate lõpul, üks naudingulisemaid-mängulisemaid neist. Mida tähendas uus sajand ÕV-le. Kas see vaim, mõju elab su pilgu järgi kuskil?

    Õigem Valem kuulub mõtteliselt 2000ndate alguse postmodernismi “teise” selgesse lainesse. Esimene selge laine tuli Mati Undi romaaniga “Öös on asju”, etnofuturismiga ning kahe tulemise murdumiskohta võiks asetada Hirami “Mõru maigu”, mis ilmus just 1999. Õigem Valem kuulub seega sellesse mängulisse hoovusse, kus rõhku pandi just vormilisele, stilistilisele ühtsusele (sisulist ühtsust ju kooslus oma loomingus ei otsitud). Mark Raidpere fotod grimmitud ja šampuseklaasi hoidvatest luuletajatest basseinis, rollimängud trendiajakirjas, võrdlemine bändiga jms. Mulle tundub, et postmodernism hakkab lahkuma või lahtuma. Võib-olla on sellel tundel puhtalt subjektiivsed põhjused. Kui Piret Viires asetas mu “Õndsate tunni” ka postmodernismi, siis “Temas” on vormimängud nihkunud kolmandajärguliseks ning esiplaanil on traditsiooniline loo jutustamine.

    Nojah, ka Kivisildnikku saab rahulikult lugeda lähtuvalt tema tekstide sisust, teadmata midagi tema püüetest hägustada/kaotada argiväljenduse ja luule vahelisi piire.

     

  • Festival mällu

    Rait Avestik

    Oleme märganud, et pärast etendust jäävad publikule alles suveniirid, fotod, kavalehed ja muu taoline kombitav. Olulisem on aga see, kuidas etendus vaatajale mõjus, kui palju, mida ja kuidas jääb inimesse seda, mida ta endas hakkab kaasas kandma. Ja et selline mõju oleks pikaajaline.

    Festivalide talletamisega on asjad mõnevõrra erinevad ja mingis mõttes sarnased. Erinev on infohulk, teatrit on rohkem, igasugust. Suured festivalid jäävad meelde kas mõne üksiku etendusega, millest erilise õnnestumise korral võib saada pealtvaataja biograafia osa; kas sellega, et ühel päeval ühes kindlalt piiritletud maa-alal on võimalik vaadata näiteks 500 etendust; või üldise festivali atmosfääriga, mida on raske kirjeldada, aga mis festivalist festivali teeb.

    Ühtlaselt tugevat (ja/ehk kvaliteetset) ja kompaktset ükskeelset festivali aitavad mällu talletada näiteks kaks moodust (legaalset): paar võõrkeelset lavastust, mis millegi poolest on eelnevalt silma- ja kõrvatorkavaks muditud ja millel mingi seos maaga, kus festival toimub, ning paks festivaliraamat.

     

    Festivaliraamat

     

    Selle aasta eesti teatri festival meenub hiljem just nende kahe põhjuse tõttu. Olgem ausad, aastate möödudes ei mäleta enam päris täpselt, kas Ojasoo sai preemia aastal 2005 või sai 2003, või sai mõlemal või sai preemiad mingil muul üritusel. Ei ole huvitav, kui ei mäleta, mille eest sai, aga mäletada tahaks. Teatriloo, harimise ja igasuguse mälu mõttes on selle festivali raamat tänuväärt teos. Pole ju sellist kogumikku kodumaise teatri  kohta varem nähtudki. Rahulikult võib seda pea sajaleheküljelist teksti- ja fotorikast raamatut nimetada millekski enamaks kui lihtsalt teatmikuks. Tutvustav-kriitilised tekstid ja tekstilõigud kõikide festivalietenduste kohta koos intervjuudega paljude eesti teatriinimestega annab mingi pildi praegusest olukorrast eesti teatris kindlasti. Ja see pilt antakse asjatundlikult, kuna tekstide autoriteks on grupp teatrikriitikuid. Siiski häirib tuntavalt asjaolu, et raamatu sees on tekstid ilma autori nimeta. Vahest taheti sellega suurendada lugude objektiivsusprotsenti? Aga kas tavalugejale üldse ongi tähtis, kes mida kirjutas? Ja selles asi ongi. Üheaegselt raamat säilitab festivali ja paneb selle n-ö tallele ning on ka mahlakas lugemine. Aga seda eelkõige laiemale teatripublikule, sest eesti teatrit tundev inimene sealt palju uut ei leia, kaasamõtlemisainet aga küll. Seda pakub eelkõige raamatu ühe koostaja Ivar Põllu pikem essee eesti teatrist tänases turumajanduslikus olukorras. Sirbi lugejale juba mingis mahus tuttav teemaarendus vaidlema ei kutsu, mõlgutust teatri ja selle ümber toimuva teemal aga pakub. Siiski – Põllu tunneb muret ja kahtleb, kas teatriteadlik inimene suudab vahtupekstud teatrisündmuses eristada vahtu ja teatrit. Olen kindel, et oskab. Aga see on tõesti ainult asja üks külg. Teine asi on kirjutamine ja nähtu teadvustamine ja sellest teatamine. Oluliseks saab, kuhu, milleks, kui ruttu ja millest teatada-kirjutada. Paraku toetavad ikka ja jälle esinevad “teatriarvustused” Põllu kartust. Aga see on juba teine teema.

    Pole teada, kas tegijad on sellega arvestanud, aga raamat on täpselt sellise mahu ja kontseptsiooniga, et näiteks tõlge inglise keelde oleks rusikas silmaauku. Ka intervjueerijad on kodutöö teinud ning teatrisse armunud inimestele kerget lugemist jagub. Pealegi saavad nad kõige muu hulgas teada, et Rakvere teater, mis on valminud 1940, on väike teater Virumaal Põhja-Eestis. Üks väike- ja lasteteatrifoobiat põdev inimene on hädas VAT-teatriga. Ta küsib retooriliselt: “VAT-teater – kas uus Noorsooteater?” Aga ilmutab ka kindlust:  “Ja pole mingi üllatus, et pärast “Teenrit” sai paljude jaoks VAT-teatrist “päris” teater.” Eks ta ole.  

    Ja keegi nimetab Eesti Nukuteatri auhinnatud  “Troll-poissi” elitaarseks lastelavastuseks. Saan aru, mida on mõeldud, ja olen auhinnaga loomulikult nõus, aga mis asi on elitaarne lastelavastus!? Kõlab väga jubedalt. Aga sellised veidrused on üksikud, raamat on asjalik ja aitab mäletada. Sest mälu on tähtis.

     

    Välislavastused

     

    Elmo Nüganeni Toruni Wilam Horzysa nimelise teatri lavastus, mida sai näha nüüd nii Tartus kui Tallinnas, aitab festivali mäletamisele kaasa. Paraku oli see Witold Gombrowiczi “Laulatus” ja paraku Vanemuise suurel laval. Lihtsalt Undi “Laulatus” oli ees. Aga asi pole ka selles. Tugev poolakate promo sellele kõrgelt (au)hinnatud lavastusele pani midagi muud ootama. Võimsust. Tartus tundus kõik kuidagi maadlemisena kujundite ja tekstiga. Nüganen teeb väiksel laval imet, suurel laval mitte.

    Väidetava maailmaesietenduse andsid prantslased. Claude Buchvaldi lavastuses mängisid noored naised Homerose “Odüsseiat”. Prantslaste efektne ja erootiline “mäng mängus” ei pakkunud küll psühholoogilist realismi ja teist plaani otsivale vaatajale suurt midagi. Festivalile abiks ja kogemuste rikastamiseks oli see asi omal kohal. Ühesõnaga – Tartus hakkab tekkima festivaliatmosfäär.

  • VVV:Kuulid harmoonia pihta

    Vaapo Vaher

    See Dov?enko stseen kätkeb endas kirglikku kunstilist etteheidet kõigile tapjaile, harmoonia purustajaile, ilu ja elu järjepidevuse jõhkraile lõhkujaile. Filmist ?Maa? on kunstijõudu ammutanud ameerika ja itaalia eri põlvkondade kineastid, selle teose maagia haaras kunagi noori grusiinlasi Iosselianit ja ?engeliat, läbi Dov?enko ja Savt?enko jõudis oma jahmatava poeetikani Parad?anov. Jne. Ent, püha Jumal ? kui palju harmooniat katkestavaid laske sooritas Dov?enko ise! Ma ei mõtlegi tingimata sõna otseses mõttes päästikuvajutusi. Ehkki kodusõja aegu muljus ta näpp triklitki. Tütarlapsele Jelena T?ernovale kirjutas ta: ?Minu silme all võib tappa inimesi ja ma ei pilguta silmagi. Olen ise olnud kolm-neli korda surmaohus ja ka siis ei pilkunud mu silm.?

    Kuid meenutagem kurikuulsat aastat 1937, mil Dov?enko võttis Moskva Kinomaja puldist paatoslikult sõna valmiva filmi ?Revident? pihta. Filmi stsenaristiks oli põlatud kirjanik Mihhail Bulgakov ja re?issööriks verisulis Mihhail Karostin. Dov?enko hüüatas kõnetoolist: ?Võimekas noor re?issöör on kohe esimeste sammudega takerdunud formalismi ämblikuvõrku. Filmis puudub kunstiline tõde. Autorid moonutavad Gogoli klassikalise teose mõtet ja sisu.?

    Dov?enko sõnavõtt oli filmile surmakuuliks. Ja tõi sammukese veel ligemale Bulgakovi peatse lõpu. Bulgakov oli ?Revidendi? jaoks kirjutanud juba viis versiooni. Tõsi, stsenaariumi kaasautoriks oli lepingu kohaselt ka ekspansiivne nooruke re?issöör Karostin. Bulgakovile polnud Karostiniga koostöö vastu midagi, talle tõeliselt meeldis see erudeeritud, energiline, teravmeelne nooruk, kes aitas kirjanikul siseneda kinospetsiifikasse. Kogu möll ?Revidendi? ümber ja katkematu sõda Ukrainfilmi ametnikega oli kurnanud aga Bulgakovit sedavõrd, et ta tunnistas Karostinile: ?Stanislavski ja Nemirovit?-Dant?enko imesid kümneaastase koostöö kestel minust terve kastrulitäie verd, nüüdne Ukrainfilm võttis aga viimase piisa??

    Et pärast Dov?enko hävitavat sõnamulinat film seisma pannakse, oli klaar. Kuid filmigrupis leidus salajane võitleja, kes vändatut päästma asus. See oli filmi operaator, rahvusradikaalsete vaadetega Nikolai Topt?i. Ta vedas montaa?iruumist endale koju peitu kõik, mis filmiga seotud, kostüümikavandeini välja. Ja hakkas ootama öiseid uksele koputusi, sest arreteerimisest polnud justkui pääsu. Kui kaela poleks väänatud lausa poliitilist süüdistust, siis vähemasti ?sotsialistliku omandi röövimisest? polnuks pääsu. Ent ? tollal jäidki kinnivõtjad saabumata. Tõsi, Topt?i kupatati kümneks aastaks laagrisse küll, kuid juba hiljem, pärast sõda ja siis oli paragrahv tõsine, riigireetmise eest. Topt?i oli sõjaaegu okupeeritud Kiievis vändanud fa?ismimeelse filmi ?Maria sõidab Saksamaale?.

    Tagantjärgi näib situatsioon koomiliselt vastuokslik. Üks rahvuslane, Aleksandr Dov?enko (proletkultlased sõimasid teda ju hohollist natsionalistiks ja praegused ukraina radikaalid peavad teda nõukaaegseks salarahvusluse kandjaks) põrmustas väärtfilmiks pürgiva ?Revidendi?, teine nats aga korjas killud kokku ja päästis mõndagi meiegi päeviks. Kui Topt?i 1961. aastal külmalt maalt naasis, viis ta oma arhiivis säilinud fotod, kavandid ja muud tõendid ?Revidendi? väntamisest (filmilindid oli KGB siiski konfiskeerinud) ei kuhugi mujale, kui ? Aleksandr Dov?enko muuseumisse. Sest oli ju just Dov?enko filmi mõrvar, vähemasti surmaotsuse täideviija. Topt?i tutvustas muuseumi direktrissile Tatjana Derevjankole filmimise entusiastlikku lugu, trupi innustunud usku edusse, lõbusat töövaimustust võtteplatsil, õnnestunud ja üllatuslikku näitlejavalikut. Topt?i loovutas muuseumile ka oma laagrikirjad emale, kus julgelt kirjeldas, kuis Ukrainfilmi ametnikud ?mõnitasid Bulgakovit, suurt inimest?.

    Nagu me teame, armastab Saatus jälgilt irvitada. Nii selleski loos. Bulgakovile piinu valmistanud kinostuudio kuulutati 1957. aastal Dov?enko-nimeliseks.

     

  • TKM loengusarja „ERINEVAD VABADUSED: Endel Kõks ja Enn Põldroos“ 3. loeng

    Reet Pulk-Piatkowska

    Tartu Kunstimuuseumis jätkub homme, 21. märtsil sari „Erinevad vabadused: Endel Kõks ja Enn Põldroos“ 3. loenguga “Kasemets ja Cage – määramatust järgides“, kus helilooja  Märt-Matis Lill käsitleb Endel Kõksile suurt huvi pakkunud Eestis sündinud Kanada avangard-helilooja Udo Kasemetsa loomingut.

    Loengusari jätkub aprillikuus juba Enn Põldroosi retrospektiivse isiknäituse “Credo” foonil, kus tulevad vaatluse alla samad kümnendid Eestis. 18. aprillil räägib Tõnis Tatar Enn Põldroosi kunstnikuks kujunemisest pöördelistel ja modernismist mõjutatud kuuekümnendatel ning muutumistest hilisemas loomes; 25. aprillil avab Margus Kiis toonase ühiskonna kunstipoliitika telgitaguseid ning tutvustab Enn Põldroosi suurt rolli kunstipoliitika kujundajana Nõukogude Eestis.

    Läbi kahe suure isiknäituse – pagulaskunstniku Endel Kõksi ülevaatenäituse ning Enn Põldroosi retrospektiivi kulgev loengusari vaatleb suures osas samas ajas, ent erinevas ruumis kujunenud kunstnikusaatusi. Pallasest sirgunud ja 1944. aastal võõrsile põgenenud Endel Kõksile avanesid vabas maailmas hoopis teised horisondid kui temast põlvkonna jagu nooremale Enn Põldroosile, kes kujunes kunstnikuks Nõukogude Eestis. Loengutel vaagitakse mõlema kunstniku modernismist puudutatud loomingu käsitluste kõrval ka ühiskondade polaarust, tuuakse kõrvutusi autorite saatusekaaslaste loomega ning heidetakse pilk ka avangardmuusikasse.

    Loengud toimuvad neljapäevasel päeval algusega kell 17.30.  Sissepääs muuseumi pääsmega.

    NB! Täna, 20. märtsil kell 16.00 toimub Endel Kõksi kataloogi esitlus. Ühtlasi on viimast nädalat, kuni 24. märtsini avatud Endel Kõksi suurnäitus “Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”, Lepo Mikko “Ajastu peegeldused” ja Kiwa heliinstallatsioon E. Kõksi näitusel. Karin Lutsu väljapanekuga “Ühe lehe lugu” on võimalik tutvuda 7. aprillini.

    Olete väga oodatud!

  • MUUSEUMIAASTA: Kunstist teaduses ja muuseumis

    Alar Karis

    Leonhard Lapin on üle kümne aasta taguses intervjuus elegantselt sõnastanud teaduse ja kunsti seosed: „… on üks asi, millega võib liialdada ja minna lõpmatuseni, see on – analüüs. Et inimene elaks väärikalt, peab ta jätkuvalt analüüsima, liites selleks nii mõistuse, tunded kui intuitiivse sfääri”. Analüüs seostub kõigepealt teadusega.

    Analüüsita pole teadust, analüüsivõimeta inimesest  ei saa kunagi teadlast. Kitsas tavaarusaamas, mis on maailma valitsenud viimase paari-kolmesaja aasta jooksul, on loodusteadusi käsitletud analüüsiobjektina. On küll tõdetud, et loodus on elus, räägitakse ju elusloodusest, kuid uuritavat objekti on püütud kirjeldada-analüüsida vaid ratsionaalsuse kriteeriumide alusel. Tõenäoliselt oleks teadus rikkam, efektiivsem ja mõjusam, kui vaatleksime seda kunstniku silmadega või näeksime teaduses hinge, meeleolu,  tunnet, nii nagu me seda kunstis tajume. Mõte võib esialgu ketserlik tunduda, kuid süvenegem pisut. Esiteks juhib teadlast sageli samalaadne intuitsioon, uuritava objekti äratundmine, nagu kunstnikkugi. Hea teadlane on loov, lisaks ratsionaalsele analüüsile ta adub maailmu, mis jäävad ratsionaalsuse piiride taha.

    Teiseks sünnib puht teadusliku kõrval sageli maailmu, mida võib tajuda kunstina. Me  oleme harjunud sellega, et kunstnik teeb nähtamatu maailma nähtavaks. Kuid sellesama nähtamatu maailma teeb nähtavaks, tõsi küll, teisel viisil, ka teadus. Loodusteadlastele on abiks mikroskoop, mis aitab geenides, rakkudes ja kudedes nähtamatut nähtavaks teha, aga mikroskoobi kaudu nähtud maailm on sageli värvitu ja läbipaistev. Alles siis, kui lisada vaadeldavale objektile värvigeene, saab seni peidus olnud maailm nähtavaks. 

    Tulemus võib olla rabav, enamasti ongi, ka siis, kui üldse pole välja tulnud see, mis sai püstitatud teadusliku hüpoteesina. Värvilise geenimaailma müstilist vaikust, liikumist, kombinatsioone, rakukloonide tukslemist nähes tundub, et ollakse sattutud irreaalsusse, mis sarnaneb kunstimaailmaga. Just emotsionaalne side nähtuga teeb vaadeldava kunstiteoseks. Ununevad maailmad, mis olid esialgu uurimisobjektiks, ja võimust võtab lummus.  Jäädakse imetlema nähtavaks saanud maailmu, mille olemasolust tavaliselt aimugi pole. Kas see on kunst? Jah ja ei. Vaadeldavat võib tajuda kunstina, kuid seni, kuni ükski muuseum pole midagi niisugust eksponeerinud, veel enam säilitanud, tekitab küsimus teadustulemuste käsitlemisest kunstina kahtlust. Ometi näen selles võimalust ja küsin pigem, kuidas tuua kunstisaali mikroskoop, et see nähtamatu ilu nähtavaks teha.  Kolmandaks. Võib öelda, et meiegi muuseumides on installatsioone, mis on loodusest inspireeritud, on bioloogilist kunsti. Kuid kust läheb piir elusa ja elutu vahel või õigemini – elava ja sureva kunsti vahel? Kas see, kes liigub, hingab, elab, saab olla kunst? Kuivõrd tajume me kunstina näiteks tattoo’d? Vanglamaailmast välja kasvanud ja iseseisvaks kunstiliigiks kujunenud tätoveerimiskunst saab realiseeruda vaid inimihul, seega elaval. Veelgi enam, tätoveeringut  saab tänapäeval nähtavaks teha ka mingis kindlas valguses ja kaotada selle täielikult rakke surmates. Kuidas seda eksponeerida, kuidas koguda või säilitada?

    Võidakse vastu väita, et nii ei saagi küsida. Kuid kui korraldatakse näitus, Pärnu Tattoo Convention näiteks, siis räägitakse tööde eksponeerimisest ja vastavast traditsioonist. Elavat või nii-öelda elus kunsti on veelgi. Kunstina on eksponeeritud neuroteaduste  arengu tulemusi. Kui tehnoloogia abil nähtavaks teha neuroloogiline maailm, siis on imetabane vaatepilt, kuidas närvikiud liiguvad mööda aju, kuidas nad kombineeruvad, moodustades seoseid eri rakkude ja ajuosade vahel. Aga kas tuua see kõik ühel päeval kunstisaali ja -muuseumi? Kas selliseks läbimurdeks on valmis muuseumikülastaja, kas selleks on valmis kunstnikkond, kas selleks on valmis muuseumitöötaja? Kas selline aines kuulub kunsti- või hoopiski loodusmuuseumi? Vastust anda on raske. Kuid nii või teisiti on teaduse ja tehnoloogia areng võimaldanud heita pilku teadustulemustele, mida võiks käsitleda kunstiks realiseeruda võiva algena.

    Neljandaks. Aastatuhandevahetuse kunst on kaugenenud objektist ja kunsti üritatakse näidata protsessina. Kunsti kui objekti ja kunsti kui protsessi suhe on teisenenud. Loodus on alati protsess, seda on kindlasti ka kunst, kuid  kui loodus säilib ja peab vastu ka kõige suurematele katastroofidele, siis inimese loodud kunsti säilitamine võib nii mõnigi kord osutuda üle jõu käivaks. Näiteid ajaloost on tuua küllaga, kui kunsti on teadmata või teadlikult hävitatud. Hävitatud on ka teaduse ja tehnoloogia abil, püüdes „paremini” säilitada mitmekümne tuhande aasta taguseid koopamaalinguid. Aga kui tegemist on bioloogilise, elus kunstiga, on kunst seda hapram. Kui ootamatult  on kunstiks saanud näitusel ringi jooksev geenmuundatud ja ultravioletse valguse abil helenduv küülik või kui pintsliks on saanud baktereid sisaldav laboripipett, kas ja kus on siis eksponaat ja kuidas seda säilitada? Aga säilitamisega on tegemist ka siis, kui eksponaat ei jookse ega lenda.

    Toogem näiteid: Brasiilia päritolu Chicago kunstnik Eduardo Kac on kunstina esitanud bioloogilisi protsesse. Kümmekonna aasta tagusel näitusel demonstreeris  ta multimeedia vahendusel bakterite elu, DNA sünteesi jms. Interdistsiplinaarselt teadust ja kunsti seostav California kunstnik Gail Wight on kunstinäitustel demonstreerinud bioloogilisi protsesse. Kas midagi sellist oleks võimalik ka meie kunstimuuseumis, ja kui, siis kuidas peaksid kokku saama teadlane ja kunstnik? Või taandub-teiseneb idee vaid rahapuuduseks? Kas sellise uue bioloogilise kunsti sissetoomine ei suurendaks veelgi Kumu juba praegu kümnetesse  miljonitesse ulatuvaid püsikulusid? Ka see võib saada takistuseks muuseumis eksponeeritava valikul. Kuid arusaadavalt ei saa endast lugupidav kunstimuuseum muutuda kõike koguvaks ja eksponeerivaks nagu äsja Londonis avatud Museum of Everything. Diskussioon teaduse ja kunsti seoste üle pole midagi uut. Eelmise sajandi keskel Cambridge’i ülikoolis Charles Percy Snow esitatud kahe erineva kultuuri teooria on vaid üks näide.

    Ka Eestis arutleti juba 90 aasta eest kunsti ja teaduse loomispsühholoogia põhijoonte üle ja leiti, et „jäädes inimeseks kõige oma hinge mitmekesisusega, loobub teadlane oma eritegevuses täiesti tunde ilmast, tunde keelest, nii raske kui selle teostamine ka on. Paremal juhtumisel jääb see ideaaliks: tundeelule ja ta avaldustele … mitte ruumi anda”. Nii kirjutas 1920. aastal Hugo Reiman. Tänapäeva maailmas käsitletakse teaduse ja kunsti vahekorda  õnneks avaramalt. Pealegi, mitte ainult teadus ei mõjuta kunsti, vaid ka vastupidi. Jättes kõrvale Darwini või näiteks Nils Bohri, kelle teaduslikke hüpoteese on mõjutanud kubism, on ka kaasaja teadlased kunsti mõjusfääris. Kui teadmine ja teadus jäävad visuaalsuse piirimaile või selle taha, on eelkõige kunstnik see, kes teravdab piiritagust nähtamatust, andes tõuke uutele teooriatele ja hüpoteesidele. Heitkem kas või korrakski pilk tunnustatud teadusajakirjade  kaanepiltidele, kus kunst on teadlikult teaduslikku painutanud.

    Aga minevikust veel. Kui lugeda Tartu ülikoolis hariduse saanud kirurg Pirogovi päevikuid, võib sealt leida hämmastavaid ülestunnistusi teaduse ja kunsti kokkupuudetest. Näiteks – „tunnistan, et stiili huvides tõin vahel ohvriks (dissertatsiooni) sisu, kuid dissertatsioon 50 leheküljel koos arvukate joonistustega natuurist sai korralik. Loomulikus suuruses  värvilised joonistused, mida ma tegin oma preparaatidest vahetult laipade pealt, on veel tänaseni Tartu anatoomikumis”. Praegu siis TÜ ajaloo muuseumis. Ja Pirogovi topograafilise anatoomia atlas (4 kd 1851–54), mis sündis värvilistest joonistustest, on anatoomiaatlaste klassika.

    Kas teadus või kunst, võime küsida? Küllap mõlemad. Eelmine sajand olevat olnud füüsikasajand, pr
    aegune on bioloogia-, eelkõige geneetikasajand.  Kas ka bioloogilise või geneetilise kunsti sajand? Tõenäoliselt mitte. Kunstnikul on vabadus olla ühel päeval füüsik, teisel biokeemik või kõiki neid olekuid omavahel siduda ja nii uut luua. Tänapäeva teadlane on paraku enamasti teaduse peavoolu vangis. Kuid siiski tahaksin Eesti Kunstimuuseumi 90. aastapäeval küsida tulevikku vaatavalt, kas Eesti Kunstimuuseumis on võimalik veelgi tihedamalt kokku viia kunsti ja teadust, kuidas seda teha ja kuidas saaksid selleks tööks kokku kunstnik ja teadlane. Kas ja kuidas tuua laborisse kunstnik, kes teeb nähtavamaks selle, mida teadlane on püüdnud nähtavaks teha? Ja kuidas tuua selline sünergias sündinud teistsugune uus ja imeline maailm muuseumisse, olgu see kunst liikumatu või liikuv, elav või surnud, lõhnav või lõhnatu?

    Artikkel põhineb 17. novembril Eesti Kunstimuuseumi 90. aastapäeval peetud sõnavõtul Kumus.  

  • Arhitektuuribiennaalil arhitektuurile mõeldes

    Karin Hallas-Murula

    Ka Eesti meedias kirjutajad (Mark Soosaar, Maria-Kristiina Soomre, Margit Mutso) on konkreetse toru poliitilisest kontekstist kirjutades läinud hajusaks: „Seda küll võib, lausa peab tõlgendama poliitilisena, aga mitte kahtlase rahvusliku õiglustunde jaluleseadmise aktina”, kirjutab Soomre. Mark Soosaar tunnistab, et temagi ootas kriitilist sõnumit, kuid pöörab etteheite kohe positiivseks, leides, et vahvas kollases torus ongi lastel lõbusam mängida. „Kindlasti pole see rõõmsavärviline naftajuhe (?) mõeldud otseselt näpuga näitamiseks Saksamaa või Venemaa suunas,” kirjutab Margit Mutso, aga siiski leiab, et eks ta ikka „pisut etteheitvana” sellel kohal mõjub. Miks ta siis sellele kohale ehitati, kui ta isegi etteheitena ei tohtinud mõjuda?

    Toru kiitnud Maria-Kristiina Soomre süüdistas projektist teisiti arvajaid varmalt juba ette müütilises eesti kadeduses, justkui üritades eos kõik teised arvamused välistada. No ei tule see teistmoodi arvamine mingist kadedusest, vaid ikka eksponaadist endast, milles napib selget positsiooni. Puudu on see miski, mis ready-made objektist kunstnikupositsiooniga teose teeks, ja nii seda tõlgendataksegi vahvast laste mängutorust kuni poliitilise avalduseni, misjuures, nagu nüüd väidetakse, poliitilisena seda justkui võiks, aga ometi ei tohigi tõlgendada.

     

    Arhitektuur on kunst, arhitektuur on kõik

    Tänaseks Cincinnatti kunstimuuseumi direktori kohale maandunud kuraator Aaron Betsky teemavalik „Out there: Architecture Beyond Buildings” („Väljas: arhitektuur väljaspool hooneid”) soosis kõike mittearhitektuurset, sealhulgas installatsioone, mida oli tavalisest rohkem nii Giardini aias kui Arsenales. Kommertsarhitektuuri laine on kõikjal jõuliselt üle käinud ning igatsus tagasi kunsti kaitsvasse rüppe igati põhjendatud, siia juurde veel meenutusi „paberarhitektuuri” aegadest, mis paljudes leebet nostalgiat tekitavad. Ka nendes, kes vahepeal edukalt kinnisvara-arhitektuuri teinud.

    Kui Kurt Fosteri biennaalil („Metamorfoosid”, 2004) kulus mul Arsenale kuraatorinäituse vaatamiseks kaks päeva, siis Betsky ekspositsioon ei võtnud rohkem kui pool. Tuntud nimed ja suured installatsioonid täitsid järjest terveid saale, kuid väga kauaks vaatama ei paelunud. Tundub, et tänavune biennaal oli tavalisest sihiteadlikumalt meediale orienteeritud, on ju telepildis märksa lihtsam edastada efektset skulptuurarhitektuuri kui kaasamõtlemist eeldavat sõnumit „globaalsest tihedusest” (eelmise biennaali kuraatori Richard Burdetti Arsenale kuraatorinäitus „Cities”).

    Nii nad üksteisele lähenevad: meedial on vaja efektset arhitektuuri ning arhitektuur muutubki järjest show’likumaks. Suhtlemise ekstaasi nimel (Baudrillard’i väljendit kasutades) kipuvad mõlemad oma tegelikku olemust maha salgama: meedia ei edasta juba ammu enam muud kui pealispinda ning arhitektuur omakorda on valmis maha vaikima oma sügavamad tõekspidamised. Meedia püüdmise seisukohast oli küll mõistetav, kuid arhitektuuribiennaalil keeras siiski vindi üle alasti paarike Philippe Rahmi installatsiooni avamisel. Aga, noh, arhitektuuribiennaalidel on varem ka lausa pornot olnud, ikka selleks, et näidata, kuidas arhitektuur haarab elu kõigis selle avaldustes.

    Arhitektuuribiennaaliga seoses on ka juttu olnud eurovisioonistumisest: suur maht, keegi niikuinii süveneda ei jõua, nii et polegi mõtet põhjalikuma ekspositsiooniga tulla, peab olema lihtsalt vaimukas. Võib öelda, et erinevalt muusikast, kus „Rostrumid” ja Eurovisioni lauluvõistlus hoiavad kerge ja tõsisema muusika selgelt lahus, on arhitektuuribiennaal mõlema segu, kõik žanrid segamini koos.

    Eesti on seni biennaali Eurovisioni lauluvõistlusena võtnud, Veneetsias pole seni veel ühtki arhitektuuriobjekti eksponeeritud (kõige lähemal oli ehk „Simulacrum”, kuid sealgi moodustus uuemast arhitektuurist pigem „tapeet”). Vaadates, kuidas teised riigid oma arhitektuuri ei häbene, milline see ka poleks, oleks ehk meilgi aeg sellest krambist üle saada ja näidata ükskord midagigi Eesti tegelikust arhitektuurist.

    Oma maa arhitektuurist pakuvad seekord hea ülevaate Hispaania, Inglismaa ja eriti Prantsusmaa, mis on vabad eksponeerimise „atraktiivsuse” krambist ning lasevad kõnelda arhitektuuril endal. Prantsusmaa torude otsas kiikuvad maketiboksid, mida liigutada saab, oli suurepärane eksponeerimisleid, mis funktsionaalselt hästi põhjendatud. Süvenemist eeldasid loengud ja arutelud (Hollandi paviljon jm), arvutid, kust infot juurde otsida (Taani „Ecotopedia”). Kui kunsti harrastamine kõrvale jätta, domineeris biennaalil ettearvatult ökoloogiline sõnum, mis on muutunud „nii õigeks”, et seda pedaali sõtkutakse juba igal tasemel. Teravmeelsemaid ökokommentaare oli Saksa paviljoni installatsioon paradiisi aiast, kus saalitäis õunapuid oli ükshaaval prožektorite ja tilgutite alla pandud, millega neisse rohelist lahust sisestati.

    Kahetsusväärselt kaugele Arsenale lõpusoppi olid ära peidetud Hiina papist, vineerist ning ratastel majad, mis oma sõnumi poolest oleksid hoopis rohkem sobinud arhitektuurinäituse avaakordiks: papist maja (kahekorruseline ja sinna sai sisse minna) koosnes arhitektide kalkarullide torudest ning nende pappkarpidest. Iga vapralt vihma trotsinud papist „fassaadikivi” kuulutas, et ta on otse arhitekti laualt tulnud. Samas oli telliseid meenutav sein, millest enamik biennaalikülastajaid mööda jalutas, kuid kes vaatama jäi, vaatas kaua. „Tellised” olid tehtud katusekivide tükkidest, roost ja mudast. Hiinas oli võimalus ka näha, kuidas tellisehitiste lammutamise puhul need ükshaaval puhtaks toksitakse ja taaskasutusse võetakse. Meie pillavalt lammutamiskultuurilt sellist säästvust loota oleks muidugi lapsemeelsus.

     

     

     

    Venelased biennaalil

    Järgmise seisukoha eest võib mustvalge maailmapildi esindaja mind juba ette našistiks tembeldada, kuid pime pidi olema see, kes ei märganud, kui tugev oli seekord Venemaa paviljon. Moskva kaasaegse arhitektuuri keskuse tehtud ekspositsioonis ei ole mingit propagandat ega ka edvistamist. Küsimusepüstitus oli selgelt erialakeskne: vene ja välisarhitektide konkurents. Kujuteldaval malelaual mängivad vene arhitektid punastena (mõjus eneseirooniliselt), ning välisarhitektid valgetena. Kes on kapitalistliku infrastruktuuri väljaehitamises edukamad ja miks? Kommertsarhitektuuri pihta jagub irooniat mitmelt ekraanilt. Ühel neist olid vene ja välismaa staarid üksteisega dialoogi monteeritud, kus ei peljatud avameelseid nüansse (näiteks välisarhitektide kommentaarid selle kohta, kuidas Venemaal projektide kinnitamine käib). Keldrisaalis oli veel teine väga „mittevenelik” (kui „venepärasust” pealispindselt võtta) näitus, kontseptuaalne käsitlus maastikest, mis nendesse sündivat arhitektuuri „ette aimavad”. Kokkuvõttes andis see paviljon, millega kaasnes neli köidet kataloogi, väga sisutiheda ja infoküllase ülevaate praegusest Venemaa arhitektuurist. Pole vist vaja lisada, et välisarhitektide probleem on Eestiski oluline, õieti kraadi võrra teravam, sest meie arhitektuurituru parimad palad on ära napsanud vähetuntud välisarhitektid, kellega biennaalile pole mõtet tulla.

    Kui eestlaste sõber Mihhail Belov räägib Vene paviljonis ekraanil juttu, siis tema põlvkonnakaaslane Juri Avvakumov tegi ühes Veneetsia kirikus näituse „Sünnitusmaja”. Seal eksponeeritakse ka üht Vilen Künnapu installatsiooni – eestlased ja venelased on ka hoopis teisiti seotud kui ainult gaasitoruga. 

     

    Kõik on arhitektuur

    Kui arhitektuur on kõik ja eriti on ta kunst, siis võiks sama pealkirja vabalt panna ka järgmisele kunstibiennaalile. Poleks ju kunstnikud sugugi halvemad arhitektid, pigem ehk paremadki, kui kriteeriumideks ainult vormiloome ja fantaasia võtta. Pole arhitektuur võõras ka filmitegijatele ega tantsijatele, filmides lavastatakse ju ka arhitektuuri.
    Nigel Coatsi biennaaliinstallatsioonis näiteks „tantsiti ruumi”, väljas oli koomikseid ning sai ka ise planeerida-projekteerida. Vaimukas oli arhitektuuri käsitlemine spordina. Näitusesaalis rippus poksikott ja mida ägedamalt seda taoti, seda värvilisemaks ja sarvilisemaks muutus püstjas kastmaja ekraanil. Loogiline, et mida noorem arhitekt, seda kõvahäälsem ja ekstravagantsem on tema arhitektuur.

    Mitmendat korda võis näha Zaha Hadidi vanu akvarelle, aga kes neid näinud pole, neil oli kindlasti huvitav. Arsenales eksponeeriti Hadidi voolavat mööblitükki, millesarnaseid samuti varemgi nähtud, mistõttu oleksin eelistanud pigem tema uuemate tööde vaatamist. Ka tänavune premeeritu Gehry kasutas tervet saali vaid ühe toasuuruse puidust maketifragmendi jaoks (Moskvasse projekteeritav erahotell), Giardini peapaviljonis aga näitab Gehry oma vanu, juba museaalseid makette.

    Mitmeplaaniliselt tähendusrikas oli Herzog & de Meuroni ning Ai Weiwei toasuurune installatsioon, kus laeni ulatuvat globaalvõrgustikku hoidsid tugevate sõlmedena koos talupoeglikult tahumatud puutoolid.

    Huviga ootasin, kuidas Betskyga haakub Rem Koolhaas, kes arendab ju igale oma suuremale projektile teoreetilise polsterduse. Hollandi saalis näidati avamisel filmi Koolhaasi kuulsast Bordeaux’ villast (1988), kus selle arhitektuuri tutvustatakse väga omapärasel moel. Kaamera jälgib koguka koristajamammi tegemisi, kes tõmbab kardinaid, pühib tolmu, venitab tolmuimejat mööda ülimoodsaid kitsaid keerdtreppe (sest mujalt lihtsalt ei saa), suhtleb aknapesijatega, kes redelitega akrobaaditrikke teevad, ning vaatab koos torumeestega, kuidas lekkivast laest vesi otse televiisori peale soriseb. Lõpus lastakse ka arhitekt kommenteerima: „Seda ma küll ei mõelnud, et ta mööda spiraaltreppi tolmuimejat peab tirima, pühkigu lapiga,” ütleb Koolhaas. Seda filmi nagu ka biennaalifilmi, kus Betsky kommenteerib oma kuraatoripaviljoni tegemist, saab vaatamiseks laenutada meie arhitektuurimuuseumi filmoteegist, samas on olemas ka biennaali kataloogid.

    Ei tea, kas sellepärast, et olen juba pikemat aega katkisi maju pildistanud, kuid Poola paviljoni fotod jäid kohe silma. Paviljonis voodis pikutajad arvasin esialgu olevat avamismelust väsinud näitusetegijad, aga selgus, et tegemist on ettepanekuga kasutada näitustevahelisel ajal tühjana seisvaid paviljone hotellina. Paviljonipreemia võitnud Poola näituse „The Afterlife of Architecture” fotokollaažidelt näeme, kuidas Fosteri klaasist hotelli paigutatakse räpane tehas, lennujaamadesse lehmakari, uusbarokne pühamu topitakse täis veekeskuse lõbusavärvilisi torusid ja ülikooli raamatukogust saab ostukeskus. See on meie igapäevane elu, see kõik on ka arhitektuur, ees ja taga, sees ja väljas, kõrval ja juures.

     

Sirp