Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Lollilt elasin. Aastaid jäi väheks

    Margot Visnap

     

    “Kirjad emale”: Poeg – Argo Aadli,

    ema – Anu Lamp. PRIIT PEDAJAS

     

    “Kirjad emale”, koostaja ja lavastaja Garmen Tabor. Mängivad Anu Lamp ja Argo Aadli (Tallinna Linnateater), tšellol Kaido Kelder, akordionil Tiit Kalluste. Kuressaare Linnateater ja Muhu muuseum. Esietendus Muhu saarel Koguva külas Tooma talu rehetoas 5. VIII.

     

    Samal päeval, kui Tartus tähistati suurejooneliselt lauldes eesti teatri sajandat sünnipäeva, kuhu oli kokku tulnud suur osa teatrirahvast, mängiti Tooma talu rehetoas kammerlikku lavastust “Kirjad emale”.  Omamoodi ilus žest oma tagasihoidlikkuses eriti (ju ka laulvatelt) Linnateatri näitlejatelt Anu Lambilt (ema) ja Argo Aadlilt (poeg), kes Kuressaare Linnateatri lavastuses just sel tähtsal päeval Tartust kaugel olid nõus üles astuma, väikesearvulise Muhu muuseumi rehetuppa kogunenud tänuliku publiku ees. Meie väikese reisiseltskonna teatripäeva tähistusele Muhu saarel andis vürtsi juhuslik kohtumine Jaan Toomingaga Liiva poe ees. Eksalteeritult rõõmus Tooming, eesti teatri elav legend, oli otsustanud ilmselt samuti teatri sünnipäeva ilmakärast eemal tähistada. Meenus seegi, et Toominga omaaegne lavastus “Kihnu Jõnn” aastast 1980, mida mängiti ka 21 aastat hiljem, aastal 2001, on tegelikult üks mu viimasemaid Smuuli-käsitluse suuri elamusi Eesti teatris (kuigi “Kihnu Jõnni” on lavastatud hiljemgi, 1997. aastal Endlas ja 2003. aastal Vanemuises).

    Kuressaare linnateatrit juhib möödunud aasta lõpust näitleja Piret Rauk, kelle tegevus tõotab teatrile järjekordset uut algust. On ju 1999. aastast, kui Kuressaare teater avati, käinud teatri teed ikka üle kivide ja kändude. Rauk on lubanud alustada tasa ja targu, pole aplombikaid lubadusi välja käinud, ent juba tõestanud, et ka niisugusel algusel võib olla tulevikku. Smuuli loomingu tõlgendus koostöös lavastaja Garmen Tabori (tema tegi ka uuenenud teatri esmalavastuse “Nulltund”) ja Linnateatri näitlejatega lükib värvika, kuigi väikese killu saarlaste teatri uuslavastuste ritta. Napilt tunni kestnud lavastus võlub värske Smuuli-nägemusega, tõstes suurde plaani ema ja poja valuliku, igikestva suhte. Üllatavgi, et niisuguse väikevormiga (kasutatud on Smuuli luulet) on suudetud Smuuli kohta nii palju ära öelda. Loomulikult eeldab lavastuse mõistmine Smuuli konteksti tundmist, ent ometigi on suudetud ühte tundi mahutada mõneti kogu Smuuli elu- ja loomevaevad, alates lapsepõlvest kuni elulõpu tõdemuseni: Lollilt elasin. Aastaid jäi väheks… Ootamatult kumab Smuuli ja ema suhetest läbi isegi kirjaniku hingemure: lastetus.

    Lavastuse atmosfääriloomes mängib olulist rolli mängupaik Muhu muuseum, Smuuli kodutalu rehetuba, mis annab oma eheduses vaataja kujutlusvõimele toitu: kui ema koju naasnud pojale kartulit ja silku pakub, tundub, nagu toimukski kõik siin ja praegu, päriselt. Samas toetab lavastust selle atmosfääriga lausa kongeniaalne muusikaline kujundus:  rahvaliku akordioni (Tiit Kalluste) ja  mereigatsusliku tšello (Kaido Kelder) sulam.

    Lavastus ei toeta kuidagi käibearusaama, nagu ei oskaks eesti näitlejad luulet lugeda. Anu Lamp ja Argo Aadli toovad Smuuli luule loomuliku vahetusega vaatajani, just näitlejate tõlgendus on see, mis Smuuli elu olulised verstapostid tähenduslikuks muudavad. Lühikese lavaloo lõpp, kui Anu Lamp luges Juhan Smuuli üht viimaseks jäänud luuletust “Valge laev”, sünnitas lapseliku tahtmise, et nii kirjaniku elu kui lavastus kestnuks kauem.

     

  • Seks Vaalas ehk Täna öösel me ei maga

    Maarin Ektermann

     

    Vaala galerii on initsieerinud uue seeriaürituse, mis “peab oluliseks noorte talentide toetamist, noorema kunstipubliku huvi tõstmist ning kaasaegse kunsti renomee suurendamist”1. Avalöögiks kureeris Andres Lõo grupinäituse “Sex”.

    Võtta tühi tähistaja nagu noor kunst, panna see suhestuma teise, eriti kulunud teemaga nagu seks, kutsuda kokku suur hulk kultuuristseenilt tuttavaid seltskonnainimesi ning kõige tipuks lubada pressitekstis eesti kunsti kõigi eksistentsiaalsete probleemide lahendamist – nii suure mulli puhumine võiks kõlada päris kämbilt. Kas või paroodilise kommentaarina viimase aja noore kunsti defineerimispüüetele, eriti kui seda teha eragalerii kontekstis ning kui noore kunsti nimel võtavad sõna varajases keskeas etableerunud tegelased. Lubatud pretensioonikus jäi aga lõpuni välja mängimata.

    Tundub, et kuraator oli püüdnud teha natuke klassikalist ülevaatenäitust, natukene paroodiat, natukene populaarset rahvaüritust, natukene avalikkust irriteerida. Umbes nagu paar aastat tagasi püüti filmiga “Täna öösel me ei maga” olla nii kriitikute kui publiku lemmik, paigutada end žanrite vahele ning publikumagnetina serveerida meie esimodelli näitlejana.

    Paraku oli kõigis suundades astutud ainult arglikke samme, nii et tulemuseks jäi hulk kokkukuhjatud töid, mis puudutasid teemat suuremal või vähemal määral. Kuna ka kuraatoritöö ei andnud mingit lisadimensiooni, siis kokkuvõttes jäi asi nii vormilt kui sisult mütsiga löömiseks. Üliambitsioonikas serveering õhutab muidugi viimase hetkeni kahtlustama kuraatori kurikavalalt topeltmängu, kuid päästvat ülbust ei tulnud ega tulnudki.

    Loosung tuua noor kunst galeriiseinte vahelt ja kunstioksjonitelt õue tuulduma2 on perioodiliselt korduv üleskutse, mis pakub kuraatorile magusa võimaluse olla uue põlvkonna presenteerija ja saada ka ise seeläbi värskeks ja radikaalseks. Formaalselt võttes oligi kõik korras: olid interdistsiplinaarsed tööd, ärritati kodanlast, võeti arutada alalised valuküsimused jne. Samas ei ole midagi ebaseksikamat kui noore kunsti teemaline diskussioon, mis suubub heietustesse, kuidas kunagi ei ole raha.

    Miks siis üldse kogu asjast kirjutada? Tegemist on siiski tähelepanuväärse sündmusega, aga pigem aspektist, et Vaal on võtnud noore kunsti tutvustamise oma egiidi alla. Sellega jätkab ta progressiivse lipu kandmist olukorras, kus enamik teisi eragaleriisid on alles ametis kohaliku modernismi levitamisega. Loodetavasti tuleb samast sarjast näitusi veelgi ning tegemist oli lihtsalt esimese vasikaga.

    1Näituse “Sex” pressitekst.

    2Rida näituse pressitekstist. “Sex” ise oli siiski harilik galeriinäitus.

     

  • Pealelend: Armin Kõomägi

    Tarmo Teder

    Aitäh.

    Eelmise aasta Loomingus nr 4 avaldatud novell “Anonüümsed logistikud” on üldse teie esimene novell, mis aga tunnistati kohe Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas kardate, et nii võimas debüüt võib auhinnatut kuidagi rikkuma hakata?

    Muidugi kardan.

    Ja teadvustate seda ka?

    Täiesti.

    Milline tunne teid valdas, kui sõnum auhinnast kõrvu jõudis.

    Ma hakkasin naerma, ma ei uskunud.

    Te olete küpses nooruses või väga varases keskeas (s 1969) noor ja särav autor, Eesti kirjandusmaastikul väga tähelepanuväärne debüteerija, kelle loomingus näeb Jan Kaus teravat sotsiaalset sisepilku, kuivlopsakat huumorit, unenäolist sotsiaalpsühholoogilist irooniat. Äkki on teil sihikule võetud saada 25-30-40 aasta pärast ka Nobeli kirjandusauhind?

    Ei, mul ei ole kirjanduses üldse sihikuid.

    Kirjutate vasaku või parema käega?

    Kirjutan mõlema käega, kuna kasutan klaviatuuri, aga vasak kirjutab ainult a ja e-tähte.

    See on manuaalne tehnika, pidasin silmas seda, et olete ehitanud Säästumarketi ketti, koos Guido Sammelseljaga andnud noortele kunstnikele õppereisi raha ja stipendiume. Kas nüüd kirjandus tõuseb äri kõrvalt dominandiks? Või mis teil üldse elus on kõige tähtsam tegevusala?

    Kõige tähtsam on tunda elust rõõmu ja püüda olla õnnelik. Ja seda nii, et kaasinimesed oleksid õnnelikud sinuga koos. See, kas tegevusala on äri, kirjandus, sport, film, kunst… Ma pole neid tähtsuse järjekorda pannud. Egoistlikult saan neilt aladelt positiivseid emotsioone. Äri toob sisse, kirjandus ei too sisse, viib välja, kui rääkida rahast, kirjandus on iseenda leidmine, istud maha, oled täitsa üksi. Ma lihtsalt püüan leida endas tasakaalu. Ma pole teivashüppaja, kes hüppab hommikust õhtuni.

    Tegelete oma 183 cm kasvu ja 80 kg massiga ka purjetamise ja surfamisega, mis vajavad ka tasakaalu. Samas intervjuus nimetate end aga friigiks, kel on kahju tuttavatest-sõpradest. Vahest saate seda tuttavate-sõprade amorfset mõistet konkretiseerida või mõnda nimetada, kellest teil kahju on?

    Ei, ei, see oli üldistus, võib-olla liiga äkiliselt öeldud sellest aspektist, et minu eakaaslased tunnevad liiga vähe huvi kunsti vastu. Kunsti juurde pole lihtne minna, selle asemel võid telekat vahtida või ilusa kaanega ajakirja lehitseda ja sellega aja ära veeta. Kõiki asju tuleb järjest juurde, välja arvatud aeg; sa pead seda sama aega jagama aina suurema hulga asjade ja tegevuste peale. Kunst on selline asi, mis selles asjade-tegevuste võidujooksus on kaotajaks jäänud. Ja mul on sellest kahju, kahju ka kunstist kaugele jäänud inimestest. Mina saan kunstist palju positiivseid emotsioone.  

    Kas raha võib ka anda positiivse emotsiooni?

    Kindlasti.

    Panite koos Sammelseljaga EKA tudengile välja 50 000 krooni stipendiumi, kindlasti võis see suhteliselt vaene üliõpilane sellise summa üle rõõmu tunda.

    Loodan siiralt seda sama.

    Linnulennult novellist, auhinnatud “Anonüümsetest logistikutest” rääkides mulle tundub, et sellest tuleb välja küüniline absurd, iroonia võtmes antud äärmuseni ratsionaliseeritud inimese käitumine, absoluutset ökonoomsust taotlev eluviis ja -nägemine, iroonia ja elegants on lahutamatult paaris. Kuidas kommenteerite seda üpris õnnestunud novelli?

    Ise olen ka äris seotud logistikaga, eks need impulsid nagu tulevad iseenesest ja ärikaaslastest ja kuskilt sealt on kuidagi tekkinud nägemus, kuidas me ise võiksime kõverpeeglis välja näha, kui hulluks võib ühe valdkonna karikeerimisega minna. Proovisin seda humoorikalt teha, analüüsida, kuidas ma mõtlen ja käitun, välja tuua hulluse piirini mineva professionaalse kretinismi.

    Kas te eritlete eneseirooniat või küünilisust?

    Absoluutselt ma pole halvustav, aga püüan asjades ikka näha kas või pisukestki huumori võimalust.

    Just nimelt ma tahtsingi selleni jõuda: kas olete teadlik eneses peituvast tugevast huumorivedrust? Ma usun, et kui kirjanik suudab inimestele natukenegi nalja toota, siis ta juba õigustabki sellega oma eksistentsi.

    Olen teadlik oma naljategemise tahtmisest. See  soov tuli välja nüüd teise-kolmanda klassi lühikirjandit üle vaadates – ma tahtsin saada estraadinäitlejaks, näiteks Eino Baskiniks või kellekski selliseks.

    Aga mina tahtsin esimeses klassis saada olümpiavõitjaks! Täitsa tõsiselt.

    Ah-ah-ah-aaa.

    Aitäh intervjuu eest.

     

  • Anne Parmasto isikunäitus “Hape”/ 28.3 kell 17.00 / 1Galerii

    EKL

    Anne Parmasto „Hape“
    28.03 – 30.04.2013

    Täna avatakse 1Galeriis Anne Parmasto näitus „Hape“

    1Galeriis saab alates tänasest kuni aprilli lõpuni tutvuda Anne Parmasto näitusega, kus ebatraditsiooniliste vahendite kaudu on jõutud äärmiselt tasakaalustatud tervikuni.

    „Hape“ on üllatusrohke otsing Anne Parmastu loometeel, milles leiame ootamatut visuaalset kõrgepinget ja pinevust heas suhtes mängulise hoiakuga. Klassikalise õlivärvi asemel avastame seekord neoonpihustite joad ja lõuendi asemel modelleeritud plastvahtu. Raskepärased alusmaterjalid on õilistatud peenekoeliseks faktuuriks ja toksiline värv on sublimeeritud nägemise kõrgsagedusteni.

    Anne Parmasto on sõnastanud oma teoste valmimist nõnda: „Minult on aeg-ajalt küsitud kaht asja- mida ma tahan oma tööga öelda ja millal ma tean, et töö on valmis. Vastan selle peale, et töö idee on teostunud, kui töö on teostunud. Ja töö on teostunud siis, kui sinna ei saa midagi lisada ega sealt ära võtta ilma, et see koost laguneks.“

    Praeguse näituse kontekstis võime neis näha hea kompositsiooni järjepidevust, mis on autonoomne kasutatud materjalidest ja ka loomishetke meeleseisunditest.

    Happe-seeria teoste pinnakäsitlus on reljeefne, mis tõstab maaliliste kvaliteetide kõrval esile ka graafilised omadused. Tekkinud pinnad kiirgavad vibratsioonist, sest neoonivärvide iseloom ajab vaataja nägemismeele meeldivalt segadusse. Elamus neist maalidest on efektne ja seiklusrohke, sest nägemisfookus peidab end teostel pidevalt uude kohta oodates ka vaatajalt mängulist hoiakut ja avastamisrõõmu.

    Tegu on Parmasto 33nda isiknäitusega, mis on avatud 30. aprillini. Galerii on avatud Tallinna vanalinnas aadressil Rüütli 4 kolmapäevast reedeni kl 14-19 ning laupäevast pühapäevani kl 12-19.

    Näitus sai teoks tänu Luksemburgi välisministeeriumile, MTÜ Luksemburgi Sõprade Seltsile ning Luksemburgi Kunstnike Liidule.

  • Krahvinna Sildose salongi külastas Casanova ise

    Heili Vaus-Tamm

    Ja nagu ideede generaatori puhul ideaalvariandiks – lõpuks jooksevad ideed ise tema juurde. Nii on ka Mail Sildosega. Ta on loonud mõisate barokk-kontsertide fenomeni. Kontserdi „Vivaldi, Casanova ja Veneetsia” mõte tuli aga eelmisel hooajal veel Eesti Kontserdi produtsendina töötanud Raivo Tarumilt ning hämmastavalt põhjaliku materjali Casanova elust pakkus välja ei keegi muu kui Raivo Järvi ise. Tekstist niipalju, et see on justkui uurimus: ei põhine ainult Casanova paksudel memuaariraamatutel, vaid toetub paljudele ajalooallikatele ning aastate jooksul kokku kogutule. Ja muidugi sai see ette kantud hämmastavalt „salongliku” jutuvestmismaneeriga isanda – Raivo Järvi poolt. Maardu mõisa ja hotelli Victoria järel tuli Tallinna kontserdi materjal juba peast! See lisas ühe olulise dimensiooni.

    Vahel oleks ettekantavale žestide näol küll veidi „seltskondlikku lihvi” juurde tahtnud, kohati muutusid juttu saatvad käteliigutused kramplikult korduvateks. Veidi aja pärast andis see siiski maad jälle vabamale vestlusvormile. Igal juhul nauditav ettekanne nii sisult kui vormilt. Ja, mis peaasi, tõi oma literatuursete allusioonidega ajastu hõngu palju lähemale.

    Kolmas särav meesterahvas sel õhtul oli Neeme Punder (barokkflöödid). Kui teiste ansamblikaaslaste puhul oleks tahtnud diferentseeritumat dünaamikaskaalat, siis tema muusikamaastikul oli „orgusid ja mägesid” küllaga. Kõige nauditavamaks kujunes Vivaldi sonaat flöödile, tšellole ja basso continuo’le. Sellega kontserdi esimene pool ka lõppes ning publik saadeti vaheajale. Kavas oli igati tunda läbimõeldust ja „strateegiat”. Esimese poole venitas vahest liiga pikaks viiulisonaat, mis ka kunstiliselt midagi juurde ei andnud. Kuigi, põhimõtteliselt on pillide vaheldumisi solistina ülesastumine kontserti liigendav ja värvikas vahend. Ning seda oli kasutatud põhjalikult. Tõnu Jõesaar sai soleerida sonaadis tšellole ja basso continuo’le, tema puhul võlus mahlakas täiuslik tämber. Rohkem oleks tahtnud ehk sära ja vaheldust – rokokoolikku espriid, kergust ja vaimukust.

    Kontserti ilmestasid ka ülimalt harva kuuldavad seaded. Üks neist oli Bachi seade Vivaldi kontserdile G-duur op. 7. Et selline tõsine suurkuju nagu Bach üldse kellegi teosele seadet tegema hakkas, näitab tema siirast vaimustust Vivaldi loomingust. Aga – see polnud ei Bach ega Vivaldi: viimase särava glamuuri on Bach raskepärasemaks teinud ja Bachi enda monumentaalset tõsidust selles ka pole. Huvitav näide sellegipoolest. Ega see olnud kerge ülesanne Lembit Orgsele (klavessiin), kes loo professionaalsel kõrgusel ära mängis, aga säravat elamust sellest ikkagi ei tulnud.

    Jõesaar ja Orgse olid pandud koos basso continuo osa esitama, mis sai kahtlemata selle võrra kahe pilli tämbris täiuslikum, pakkus kummalegi aga vähem enda ja pilli avamise võimalusi.

    Võimalusi oli see-eest küllaga Neeme Punderil, kes esitas naljaka loo, J.-J. Rousseau’ seade Vivaldi kontserdile „Kevad” tsüklist „Aastaajad”, maailma tuntumaid ja armastatumaid teoseid, mille orkestri ja solisti vastanduva faktuuri nüüd flööt üksi pidi ära mängima. Eks kahtlemata jäi kõnealune muusikaõhtu selle vastanduse võrra vaesemaks, aga pidi võitma peadpööritavate flöödikaskaadide võrra. Kas võitis? Esitus oli kahtlemata särav ja vaimukas, üleoleku ja võrratu stiilitundega.

    Õhtu lõputeoses, kontserdis flöödile, viiulile, tšellole ja basso continuo’le, oli tunda meistrite musitseerimist. Corelli Consortis on mänginud paljud eesti muusikud. On lastud noortel lavale tulla ja ka neil, kes muidu barokkmuusikat just tihti ei esita. Seekordne koosseis oli tunnetuslikult ühtne ja sulanduv: säravale flöödile vastas repliikides viiul, teised jäid tagasihoidlikumalt foonile.

    Kui Corelli Consort sai hiljuti 2007/2008. aasta muusikaelu rikastavate kontserdisarjade eest Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, siis uue hooaja avakontsert oli sammuke juba pärjatud rikastamisest edasi.

     

     

  • Esivanemate unustatud varjud

    Jaak L?s

     

    Filmimehed teelahkmel

    Nagu mäletatakse, tõi 1988. aasta uued tuuled ka siinse maa filmindusse. Seniste riiklike stuudiote kõrval hakati otsima uusi tegutsemisvorme. Päris täpne pole esimesi sel aastal sündinud ettevõtteid Eestis nimetada erastuudioteks, nagu märkisin eelmise esivanemate-loo pealkirjas 5. septembri Sirbis. ERF Video SP, hiljem kaubamärgiga Maurum, oli nn ühisettevõte, ainult selle Soome pool Multimedia oli puhtal kujul eraettevõte, osaühing.

    Teine perestroika’ga lubatavaks saanud ettevõtlusvorm oli väikeettevõte, esialgu pidid need toimima varem tegutsenud,  riiklikult subsideeritud või organisatsioonide juures. Maikuus 1988, napp kuu pärast ERF Video SP sündi, loodi Eesti Kinoliidu (EKL) juurde väikeettevõte Eesti Kultuurfilm.

    1987. aasta juunis oli kongressil EKLi esimeseks sekretäriks valitud Mark Soosaar. 16. mail 1988 läks Kinomajast teele Mark Soosaare kiri Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele Bruno Saulile (K-25.1.375). Kiri algas sõnadega: „Seoses Eesti NSV juhtimise peaskeemi väljatöötamisega palume tõsiselt kaaluda  Eesti Kinoliidu kui meie vabariigi filmi ja televisiooni loomekaadreid ühendava, taastootva ning juhtiva organisatsiooni üleviimist enesefinantseerimisele esialgse dotatsiooniga vabariiklikust eelarvest”. „IME” ja „enesefinantseerimine” olid esimesi üliargu liigahtusi tegeva turumajandusliku mõtlemise tähendamissõnad. Kinoliidu enesefinantseerimisega on täna, 20 aastat hiljemgi, probleeme, aga tookord usuti imesse. Soosaar jätkas: „Oleme küsimust kaalunud Eesti Kinoliidu juhatuses ja tahaksime saada oma elu tõelisteks peremeesteks. Enesefinantseerimise peamiste allikatena näeme Eesti Kinoliidu juurde loodavat filmi- ja videostuudiot „Eesti Kultuurfilm” ja laekumisi kõigilt Eesti NSV territooriumil korraldatavatelt kinoseanssidelt.” Järgnesid põhjendused, viited NLKP KK ja MN määrustele jms, nagu kord ette nägi.

    Kui kinopiletitulude ümberjaotamine, nii et sellest saaks elada EKL, osutus utoopiliseks, siis väikettevõtte loomine paistis toonasele peaministrile ilmselt vastuvõetav. Resolutsioon „Nõus” tuli Bruno Sauli esimese asetäitja Ain Soidla allkirjaga. Kas ülalpool ka usuti ettevõtmise piisavasse tulemuslikkusse, pole teada. Kinoliidu juhatuse protokollidest paistab, et Kinomajas seda usuti, aga protokollid – teadagi, mis paberid need olid. Kui palju asi tegelikult tulu võiks tuua, polnud kellelgi aimu, kuna EKL juhatuse laua taga – mis sest, et juhatuses oli Eesti parimaid filmimajanduse tundjaid – puudus otsustamise hetkel arusaamine, kuidas riik niisugust väikeettevõtet maksustama hakkab.

     

    Vastse EKFi plaanid

    31. mai koosolekul otsustas EKLi juhatus: „1. Kinnitada väikeettevõtte „Eesti Kultuurfilm” asutamisleping ja eraldada asutamisrahad”. Asutamisraha oli esialgu 30 000 rubla (Ministrite Nõukogult oli taotletud lisa 200 000, esialgu tulemusteta. Meenutame, et ERF Video SP põhikapital oli 760 000 rubla, pluss kahe miljoni marga väärtuses tehnikat soomlastelt).

    EKFi esimeseks direktoriks kinnitati Marika Ritso.

    Asutamislepingu § 2 järgi kohustus EKF „eraldatud rahade eest: kindlustama filmi „Nukuodüsseia” valmimise NSVL territooriumil; jäädvustama kolm teatrietendust videolindile; valmistama kolm 30-minutilist dokumentaalfilmi; salvestama kolm videoprogrammi Eesti kunstnike loomingust; vahendama välismaiste filmikunstnike loomingut kohalikule publikule, korraldama avalikke filmiseansse.

    Kõik nimetatud programmid on mõeldud filmi- ja videoaparatuuri hankimiseks läbi kooperatsioonitehingute”.

    25. mail kinnitatud põhikirja § 4 järgi olid „EKF loomise ja tegevuse põhilisteks eesmärkideks: pakkuda loomingulistele töötajatele võimalusi oma loomepotentsiaali paremaks rakendamiseks; tutvustada Eestis toodetud filme välisriikidele; vahendada välisriikides toodetud filme vabariigi elanikele; müüa paremaid Nõukogude Eesti filme ja videoprogramme välismaale, et saadavate vahendite arvel varustada stuudioid kaasaegse võttetehnikaga ja materjalidega”.

    Asjad ei laabunud siiski nii ladusasti nagu võib-olla ka loodeti. Juba kaks nädalat pärast EKFi asutamislepingu allkirjastamist, 15. juunil, võtab juhatus ette uue direktorikandidaadi, telemehe ja PR-geeniuse Peeter Eelsaare. Ettevõttele oli vahepeal leitud raamatupidaja. Koosolekul selgus ka, et keegi P. Newman, kes elas EKL külaliskorteris ja oli saanud liidult 4000 rubla taskuraha, polnud temale pandud lootusi õigustanud. Nagu näha muudest dokumentidest, pidi Newman varustama EKFi filmitehnikaga, mis osutus aga amortiseerunuks. Tema’p olnudki, kes pidi koos filminukkudega ja ühes salapärase J: Shakespeare’ga „odüsseiat“ tegema Nõukogudemaa avarustel, aga ei teinud ta midagi, meenutab nüüd Arvo Nuut Nukufilmist.

    Uutmistuhin oli suur, kahe nädala pärast oli juhatuse ees kaks EKFi direktorikandidaati, valituks osutus Peeter Eelsaare, kes asus tööle juulis. Esitati kandidaadid EKFi nõukogusse (hiljem eestseisus): L. Meri, E. Säde, A. Iho, T. Elmanovitš, L. Ulfsak, M. Soosaar. Parandati EKFi põhikirja. Esimene EKFi filmiüritus oli 4. juulil 1988, see oli kanadaeestlase, operaator Alar Kivilo autoriõhtu. 8. juuli Sirbis ja Vasaras ilmus Mark Soosaare vestluse Maris Balbatiga „Loodi „Eesti Kultuurfilm””, kus antakse ülevaade tegevussuundadest ja teatatakse eestseisuse täiendamisest Trivimi Vellistega Muinsuskaitse Seltsist, Kalle Liiviga Eesti Kultuurifondist ja Evald Hermakülaga Eesti Draamateatrist. Uus filmistuudio oli sündinud, ehkki – nagu Jaan Kaplinski kunagi luuletas: „üks kuningas oli kord maata…” – stuudiol ei olnud veel filme. Huvitav lisandus, et sama päeva Sirbis käis EKLi loominguline sekretär Jaan Ruus välja idee Eesti Filmikunsti Sihtkapitalist, mis oli küllap juuretiseks seejärel üheksa aastat tuurinud Eesti Filmi Sihtasutuse loomise pikale ja vaevalisele protsessile (vt „Üks võimalus juhtida filmikunsti”, Sirp ja Vasar 8. VII 1988).

     

    Filmid ja edasiminekud

    Peeter Eelsaare meenutamisi kõiki asutamislepingus märgitud ülesandeid ei täidetud või need leidsid täitmist teises vormis. „Nukuodüsseiat” ei sündinud, teatrietendusi üles ei võetud, kunstnikufilmidest valmis 1992. aastal Jaanus Nõgisto juhtimisel portreefilm Leonhard Lapinist.

    Ka asutamisleping tehti veel sama aasta lõpus ringi, mistõttu jaanuaris astus Mark Soosaar tagasi EKLi esimese sekretäri kohalt. EKL taandas end EKFist, uuteks partneriteks said Eesti Kultuurifond ja kontsern Eesti Kergetööstus. Koliti Uue tänava Kinomajast Kultuurifondi ruumidesse Olevimäel.

    Esimene film valmis 1988. aasta detsembris, see oli Tõnu Virve ja Lepo Sumera „Surmatants” (kaasautorid Proomet Torga, Hans H. Luik, Raivo Lugima), n-ö muusikavideo Bernt Notke Niguliste kiriku altarimaalist. Detsembris jäädvustasid Arvo Iho, Raivo Lugima ja Peeter Brambat esimesed „vabad” jõulud Eestis. Uuel aastal valmis kaks versiooni filmist „Jõulupildid 1988”. 1989. aastal tehti koostöös ameeriklastega film Eestimaa juutidest „Järgmine põlvkond”, valmis ka dokumentaalfilm Villem Raamist. Arenesid suhted väliseesti filmitegijatega ja -sõpradega, laienesid filmikontaktid Soomes, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.

    Lisaks eespoolnimetatud autoritele lõid filmide tegemisel kaasa Peeter Volkonski, Peep Pedmanson, Madis Mikko, Meelik Mallene, soomlane Timo Tuominen, kui nimetada ainult mõningaid. Valminud filmidest on täna raske täit ülevaadet saada, sest filmid pole arhiveeritud ning dokumentatsioon ei ole arhiividest kättesaadav. Küllap põhjalikum uurimistöö ka kunagi ära tehakse, sest periood 1987–1992 on Eesti filmi lähiajaloo põnevaim ja vastuolurikkaim. Iseseisvuspüüded, erastamine, sõltumatu tootmise rajamine, nn lahtiriigistamise algus filminduses, rahvusvahelise koostöö katse(tuse)d jne. Võiks mainida veel mõnd EKFi filmi: Arvo Iho „Sireniki krooni
    ka” (1991) ja „Impeeriumi lapsed” (1993), Peeter Brambati „Eesti funktsionalistlik arhitektuur” (1994). Viimase tööna kannab stuudio märki Peeter Brambati ja Marika Blossfeldti tantsufilm „Kuu faas” (1995). EKFi tublide sammude hulgas ei tohi nimetamata jätta Jaan Toominga 1971. aastal keelatud ja siis lõpetamata jäänud debüüdi „Lõppematu päev” valmistegemist 1990. aastal. EKF oli ka esimene Eestis tegutsev filmiettevõte, mis oli esindatud Cannes’i teleprogrammide ja -filmide turul MipCom 1990. aastal.

    EKF tegevus lõppes 1995. aastaks. Unistus oma telejaamast jäi teostumata.

    Mark Soosaar rajas 1992. aastal oma filmistuudio Weiko Saawa Film.

    Juhan Aare asutas koos Jüri Kraftiga, kes oli aktiivselt tegev teise EKFi tegevuses, 2004. aastal kolmanda Eesti Kultuurfilmi. Selle stuudio filmi „Eestlased Kremlis” korduslinastati hiljuti ETVs. Näis, kuidas läheb sellel EKFil.

    Jaan Ruus kirjutas 2000. aastal ilmunud raamatu „Eesti film, Estonian Film 1991–1999” sissejuhatavas artiklis (lk 129) muu hulgas: „1988 likvideeris ümberkorraldushoogne Eesti NSV Ülemnõukogu tollase Kinokomitee ja andis kõik kultuuriasjad moodustatavale Kultuurikomiteele.[—]Asutati esimesed erastuudiod „Eesti Kultuurfilm” (1988), „Estofilm” (1989) ja „Freyja Film” (1990). Nende tegevus jäi aga marginaalseks”.

    Stuudiote nimestik on toodud hinnangulises tsitaadis kahjuks eksitavalt napp, ehkki paljude tollal loodud filmiettevõtete seos n-ö päris kinematograafiaga oli ja on tagasivaateski kaheldav. Kuid väide, et asutatud erastuudiote tegevus jäi marginaalseks, on vaieldav: ehkki loodud filmide arvult jäid uued vanadele tegijatele tookord alla, käivitasid nad protsessid, selle laviini, mis viis riikliku filmitööstuse filmitööstuse lagunemiseni Eestis. Siin me siis praegu oleme. Kas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi kaotamine – küll vist omal ajal ainuvõimaliku ja paratamatuna tunduv – oli ka mõistlik või missugusena oleks võinud välja näha filmitoomise jätkumine, see on juba omaette jutt.

     

     

     

  • Avastatud klaas

    Kai Lobjakas

    Kullo galerii klaasinäitus on klaasiharidust pakkuvate koolide suurejoonelise ürituste sarja osa. Arusaadavalt on erialasiseselt oluline olla kursis teiste tegemiste ja suundumusega, tingib selle siis lihtsalt huvi, enese positsioneerimise vajadus või midagi muud. “Meeting Point I – Tallinn” raames avati sellesse kunstiakadeemia klaasiosakonna initsieeritud võrgustikku liitunud koolide klaasieriala üliõpilaste näitus “Discovery” ehk “Avastusreis”, mis toob kokku Euroopas õppivate tudengite tööd.

    Esmapilgul on tegu selgepiirilise kogumiga, kus kõigi tööde puhul on lähtepunktiks klaas, seega materjalikesksus, ja kus kõik autorid on üliõpilastena samas positsioonis. Näituse pealkiri ja selle taga peituv kontseptsioon avavad töödele võimalikult laia pinna, pakkudes avastusi nii valiku tegijatele (korraldajad), autoritele (kunstnikud) kui ka maksimaalselt avara pildi koondumist vaatajale. Siinkohal võiks kontseptsiooni vajaduse isegi kahtluse alla seada; koolide suundumuste(rohkuse) ja võimaluste ning erialakesksete arengusuundade näitamine ning nende toel koosluste loomine oleks olnud samuti täiesti põhjendatud. Kujunenud võrdluspilt moodustub ju tavatust ja mitmekülgsest valikust, kus kohtuvad geograafiliselt kirju seltskond ja mitmesugused materjali- ning teemakäsitlused.

    Kullo galerii kodanikuelamu eksponeerimispinna spetsiifikast tulenevalt on selle ruume täitev näitus paratamatult jaotatud tinglikeks osadeks, igaüht saadab katke avastusrändaja kujuteldavast päevikust. Näituse kontseptsiooni toetavatele anonüümsetele tsitaatidele sekundeerivad autorite kommentaarid, kus kunstnikud selgitavad oma mõttekäiku, tänu millele avaneb tööde taust ehk avastusretkede põhjendus täpsemalt. Kuna esindatud koolide taust ja ilmselt ka töödele eelnenud ülesannete püstitus erinevad suuresti, siis ei teki kõnekaid dialooge nende vahel kuigivõrd. Pigem jääb prevaleerima suur hulk lähenemisi klaasile kui materjalile ja selle avarad kasutusmeetodid. Ja see on väga hea. Nende võimalike “teeotsade” väljatoomist võibki pidada selle näituse üheks peamiseks ja kindlasti täidetud eesmärgiks.

    Kogu variatsioonirohkuse juures eristuvad siiski mitmed selged käsitlused ja lähtepunktid. Palju tegeletakse lihtsalt vormiküsimuse ja dekoratiivsusega; nii vormi otsimise kui selle mugandamisega, äraspidiste lahenduste pakkumisega. Tsentrist väljas joogiklaaside (Nina Westman) ja munakujulise kupaosa ning kõrreauguga pokaalide (Barbara Jagadics) ning supitirina siluetti kordava anuma (Anna Berglund) kõrval on mõjuvaid ausalt vormile keskendunud töid mitmelt Halle kunstiülikooli ja Londoni kuningliku kunstikolledži tudengilt. Erakordselt veenva tööna eristuvad Heike Brachlowi massiivsest pruunist klaasist nurga all seisvad ja seetõttu hõljuvalt mõjuvad silindrid “Puuduta”, mis kergemagi kontakti juures kõikuma löövad, tehes seda absoluutselt stabiilselt. Meeldiva üllatuse valmistab üks näituse väheseid installatiivseid töid. Ave Maseri “Maandumine” on tillukestest langevarjuritest ja erivärvilistest langevarjudest koosnev kompositsioon, mis täidab ruumi õhulise konstruktsioonina ja annab seinale valgustatud varjuna tööle ka graafiliselt, isegi tekstiilselt mõjuva mõõtme.

    Loomulikult liigutakse ka ehtemaastikul. Alvar Aalto vaasivormidest tuletatud sõrmuste (Susan Liebold) ja tuhmmustade klaaskorallide (Liisi Junolainen) kõrval pakub valikut ehete modifikatsioone ehk mängu ehte kui kaunistuse ja ehte kui keha täiendusega (hambad, sõrm-sõrmus) näiteks Gisela Karlestedt.

    Ei saa kuidagi mainimata jätta, et kujundus teeb mõnele tööle liiga. On tahetud kasutada põnevate ruumide kõiki pakutavaid võimalusi, kuid kohatine valgustuse ja paigutuse valik mõnes paljudest võimalikest orvadest või aknalaual paneb mitmed tööd keerulisse olukorda. need jäävad peaaegu tähelepanuta või mõjuvad unustatuna. Võib-olla ootavad avastamist?

    Eesti kunstiakadeemia klaasiosakonna initsiatiiv Mare Saare ja Tiina Sarapu ühistööna on äärmiselt tänuväärne. Anda eesti professionaalse klaasikunsti 70. sünnipäeva-aastal midagi enamat kui vaid kuiv koolidevaheline ümarlaud, mis oleks vabalt võinud formaadina valituks osutuda, on suur pingutus ja igati õnnestunud. “Mõned avastused muudavad maailma. Vähemalt kellegi oma” on üks näitust saatvatest tsitaatidest. Ma usun, et see näitus tõestab veenvalt klaasi võimalusi nii Eestis kui kogu maailmas ja toimib oma eklektilisuses kutsuva ja eriala väärtust tõstva ideelavana.

     

  • Pealelend: Peeter Tammearu, Ugala teatri juht

    R.A.

    Homme tähistab Ugala teater oma kutselisuse 80. aastapäeva. Jaanuar on ka eesti teatri aasta kontekstis kuulutatud Ugala kuuks. Mida neil puhkudel teater ette võtab ja millest vaataja teatriaastal osa saab?

    Teater tähistab kutseliseks saamise 80. aastapäeva peoõhtuga 14. jaanuaril. Ühtlasi esitletakse trükisooja “Ugala aja raamatut”. Kui foto- ja kunstinäitused välja arvata, siis teatriaasta spetsiaalaktsioone ei toimu. Tulevad esietendused. Mõtleme publiku peale. Mõtlen lavastajatest ja lavastustest. Unistan, et maja saaks korda.

    Oskate öelda, kas 80 aasta jooksul on kutselises Ugalas ka midagi samaks jäänud peale selle, et rahvas käib jätkuvalt teatris?

    Ma pole nii vana, et seda teada. Üsna palju on Ugalast räägitud kui hea ansamblimänguga teatrist. Mõned head tugitoolid on kindlasti 60 – 70 aastat kasutuses olnud.

     

  • Pärast orgiat: küünilise konservatiivi märkmed

    Valle-Sten Maiste

    Viktor Pelevin. Arvud. Varrak, 2005. 232 lk.

     “On tõsi, et ma ohverdan palju kujutlusele kohusest,

    mis eksisteerib ainult minu peas.”

    Printsess de Cleves Madame de la Fayett’i samanimelises romaanis.

    Üks levinud ning Pelevini enesegi võimendatud klišee tema loomingu kohta vannutab uskuma, et kogu sel kamarajural ei ole mingit mõtet ega sihti. Tegemist on suvaliste assotsiatsioonidega, mis ujusid pähe à la kärbseseeneleotist solgutades. Kõik on kirja pandud pulli pärast. Siin meenub muidugi popstaaride poolt ületarvitatud žest, mille kohaselt levirütm, mille peale tütarlapsed hiljem on ulguma pannud, jonksunud jala sisse pohmasita aegu peldikupotil.

    Ometi näib, et mainitu ongi parim viis Pelevinile lähenemiseks, kuna tähenduste tagaajamine võib tema puhul tõepoolest kergesti kimbatusse viia. Kindlasti ei peitu Pelevini olulisus postsoveti aega puudutavas satiiris, nagu selgust armastavad annotatsioonide kirjutajad järjekindlalt lihtsustavalt on võtnud. Nõukogude pärandi osa deliirsuseni idiootsete assotsiatsioonide juures, millest Pelevini raamatud kubisevad, tuleb muidugi tunnistada. Kuid mida uuemaid Pelevini tekste lugeda, seda enam tundub, et anekdoodid vene uusrikastest ja muud pikantsed seigad meie kummastava naaberrahva eluolust on vaid kunstlik garneering, mille mõtteks ei ole tabada ja edasi anda spetsiifilist vene elu või hinge olemust. Pigem esitavad need ülimalt abstraheeritud liialdused juba elu olemust üldse, sellises võtmes nagu Pelevini tekst seda markeerida püüab.

     

    Mis kuradi unistused?

     

    Venepärasega on Pelevinil siiski kana kitkuda. See puudutab seda “vertikaalset”, mida Vikerkaares (6/2005) kirjeldab suurepäraselt Zinovi Zinik: “Empaatia, sümpaatia, kaastunde ja osalemise mõisted muutuvad abstraktseteks, asetudes kusagile sinu igapäevamuredest kõrgemale ja kaugemale. Venelased ehitavad enda ümber väga kõrgeid tarasid, mis võimaldavad üksnes vertikaalset kommunikatsiooni – Jumala või valitsusega.” Kuulun nende hulka, kellele see, mis vene kirjanduse puhul üldiselt võlub – leppimatus igapäevasusega, lakkamatud unistused, kaugused ja ületamisiha ning selle kõige saavutamatusest tulenev traagika, nii et ihu ja hing puruks –, on aegamisi vastu hakanud. (See pole vene kirjandusest kuhugi kadunud, vaata kas või äsja eestindatud Andrei Gelassimovi “Janu”.) Mis kuradi suured küsimused ja ülemaised unistused? Inimlikkus on suutlikkus väikekodanliku ligimese elukorralduse sümboolsesse struktuuri sisse elada. Seetõttu olen nautinud Pelevini ja Igor Jarkevitši tüüpi kirjanike lõtvust ja kergemeelsust dostojevskiliku (või säästkem suurimat – turgenevliku) pärandiga ümberkäimisel. 

    Viimane teema on pankur Stjopa käekäigust Putini ajastu Venemaal jutustavas romaanis “Arvud” aga marginaalne, piirdudes juhuslike repliikide ja Meowthi – Stjopa vene päritolu inglannast sõbranna –  ühe tiraadiga. Tiraad ajendus vaidlusest, mis tekkis ühe kujundkeppimise (Stjopa seostab oma õnne, ärilist edu ja kõike muud siin maailmas numeroloogilise süsteemiga, milles edunumbriks on 34; nii püüab ta ka keppida vastavat figuratsiooni meenutavas kehaasendis) vaheajal popgrupi Tatu üle. Siin teeb Stjopa rohmakast suhtumisest lesbidesse ärritunud Meowth selgeks, mida ta arvab vene hingest ja selle nn sügavustest ja vaimsusest. Kapitalistliku vaimsuse saladus seisnevat oskuses tarbida iseenese kujundit. Venelane aga arvab, et läänes vajatakse pokemone, Shrekke ja eeslikest sellepärast, et tegu on infantiilsete tobukestega. Kuid Stjopa, välja arvatud hetked, mil ta kehastub Meowthi või dekadentliku ärikonkurendi Srakandajevi seksuaalsetele vajadustele vastu tulles pokemoniks või eeslikeseks, on Meowthi meelest lihtsalt metslane, nonentity. Kui sa ei suuda tarbida omaenese kujundit, pole sa isegi pokemonlik fantaasia, vaid lihtsalt suvaline tohlakas, kelles haigutab mõttetu tühjus, ürgne vene kaos, arvab Meowth.  

    Seda lugedes mõistame, et vaatamata originaalpealkirjale (“Arvud“ koos lühijuttude ja luuletustega ilmus ühise pealkirja all “Dialektika Perehhodnogo Perioda iz Niotkuda v Nikuda”) ei ole selles raamatus peamine ei vene ülemineku- ega Putini aeg ega midagi spetsiifiliselt venelikku. Pelevini targutustega Venemaast on samamoodi nagu Otto Weiningeri targutustega naistest: vormeli näol, mis on omistatud millelegi konkreetsele (vene hing, naine) ei ole tegemist millegi muu kui subjektiivsuse kui sellise vormeli ja fundamentaalse alusega üleüldse.

    Seetõttu luhtuvad ka katsed ülendada (tõlgendada) Pelevin vene üleminekuaja kriitikust kapitalismi kui sellise kriitikuks. Loomulikult küünib Pelevin kapitalismi luuüdini. Võib-olla on see maitseasi, kuid tundub, et idatsoonis (Žižek, Pelevin) mõistetakse kapitalismi paremini kui kusagil mujal. Mõtted nagu “Kokteil on nähtamatu (virtuaalne), nähtav (reaalne) on ainult arve”, ütles ettekandja Stjopale firmakokteili B-2 kohta. Nagu viimasel ajal sageli, ei mõistnud Stjopa, kas öeldut tuleb võtta tõsiselt, või tehakse tema arvel nalja. Lõpuks valmistas ta oma pangas pidevalt samasuguseid kokteile, ainult suurema hulga nullidega” (lk 156) või “Kogu maailmas lakkasid tarbimisühiskonna valged kristlased lapsi sünnitamast, et tõsta oma elatustaset. Kusjuures see ei sõltunud elatustasemest vaid ainult kinnismõttest, et seda peab tõstma. Niimoodi Jumal saadabki rahvaid persse” lk (93), mõjuvad globaalse kapitalismi vastu hammast ihujaile kahtlemata joovastavalt.

     

    Maistele asjadele lähemal

     

    Ometi ei rahulda Pelevin sellist lugejat lõpuni. Absurdiga on üle pingutatud ja viljeletakse mittekonstruktiivset irvitamist irvitamise enese pärast, kõlab kriitikute etteheide (Raul Sulbi, Vikerkaar 2002, nr 11-12  ja Keith Gessen, New York Review of Books 16. 12. 2004). Pelevini varased romaanid hoidsid kriitikuid veel tagasi oma läbitungimatu mitmetasandilisuse ning argise aine ja esoteerilis-filosoofiliste skeemide fantastilise ning lõpuni mõistetamatu ristamisega. Hilisem Pelevin on aga esoteerilist pagasit kergendanud ja maistele asjadele lähemale laskunud. See on Pelevini nauditavamaks, kuid ta elukäsitluse mittemõistjate jaoks ka haavatavamaks teinud. Gessen peab “Arve” koguni Pelevini nõrgimaks romaaniks, kuna absurd ja ühiskonnast johtuvad ahistused võimaldavad vabal tahtel Pelevini maailmas liikuda vaid üliväikestes doosides. Liberaalsele humanistlikule progressile, lääne mõttemaailma ühele alustoele, Pelevinist tuge ei ole ja vastavalt häälestatud kriitikud ei mõista temaga ka midagi peale hakata. 

    Kuid Pelevin ei püüagi mingiks vaba tahte ja subjektiivse vabaduse apologeediks hakata. Kuigi ta sulatab oma loomingus justnagu valimatult kõik kokku, on tema postmodernsus pealispind. Üleminekuaja Venemaa, kopiraiterite ja kapitalismi jne kohal on Pelevinit ikka huvitanud üksikisiku teadvus, subjekt, tema identiteet, olemise ja tühjuse, reaalsuse ja mitteolemise teema. Meenutagem vaid Jeltsini eksistentsi hõredust Tatarski salateadustes (“Generatsioon P”) või liblika ja unenäo teemat (“Tšapajev ja Pustota”). Pelevini huviks on üksikisiku identiteet Suure Teise taandumise ajastul, mil postmodernistlik orgia on pühkinud usu püsivatesse alustesse. Ajastu, elu  ja neis avalduvate võimaluste  mõistmisel on Pelevin ent kimbatusse ajavalt radikaalne ja otsekohene.

    Pelevin ei erine teema poolest eriti orgiajärgsest (kainenenud) Milan Kunderast, kes romaanis “Identiteet” küsib, kustmaalt reaalsus uneluseks üle läheb ja kus on (ka taluvuse) piirid. Postmodernistliku kõhulahtisuse vallapäästmisel teenekas ja nii selge, veetlev ning veenev Kundera jääb orgiajärgsete identiteediprobleemidega põrkudes aga omamoodi veetlusele vaatamata ähmaseks ning lakooniliseks, olles meie reflektoorsetest Teistest mõjutatud argipäevas minateadvuse pära
    st lausa mures. Pelevin, kelle panus orgia vohamisse Kundera kõrval kuidagi kõneväärne ei ole, tunneb end sogases vees aga koduselt.

    Nähes Pelevinis ainult irvet irve pärast ja teda positsiooni puudumises süüdistades ei ole me mõistnud, et Pelevin ei püüagi karikeerida mingit spetsiifilist (vene, kapitalistlikku) reaalsust idealistliku kohtumõistja positsioonilt. Ta pigem kirjeldab inimlikke võimalusi keset lacanlikku Reaalset kui sellist, mis inimliku kuju võtabki alles siis, kui oleme mingid nilbed (vähe põhjendatud) seadused hulpivate assotsiatsioonide ajel omaks võtnud ja neile truudust vandunud. Miks on Pelevini materjal nii kunstlikult absurdne? Muidugi mitte sellepärast, et tahetaks markeerida mingit konkreetset reaalsust, vaid pigem näidata, et väljaspool sümbolisatsiooni ei olegi muud kui kaos ja absurd. Muidugi puudub lääneliku humanisti (Gessen) jaoks Stjopa käitumises (järgida kõiges vaid numbrit 34 ja vältida numbrit 43)  mõistuspärasus ja romaan tundub inimliku jõuetuse esitusena. Pelevin ei ole aga tahtnud mitte karikeerida, vaid manifesteerida “küünilise mõistuse” ajastut, kus me teame küll, et seadus on rumal ja nilbe, aga tahame seda ikkagi. Pelevin ei propageeri mingeid vabadusi nilbete seaduste vastu, vaid sellest just kirjutabki, et vabadus ja nauding ei ole muud kui omaksvõetud nilbete kohustuse kõrvalt tekkiv lisasaadus ning reaalsus ei tugine muule kui omaksvõetud fantaasiatele. Miski ei kummuta paremini Tina Turneri iidse teesi “It takes two, baby, me and you” ekslikkust kui “Arvude” lembestseenid. Seal domineerib alati hoopis kolmas – fantasy. Meowthi elufilosoofia on arusaama,  et seks ja elu virtuaalsuses ei erine millegi poolest elust reaalsuses, kuna mõlemad vajavad fantaasia tuge, veetlevaim illustratsioon.

     

    Ohe postmodernismi üle

     

    Ei ole liialdus öelda, et Pelevini romaan on tervenisti pühendatud seaduse olemuse illustreerimisele üksikisiku psühholoogias ja elus. Pelevin muidugi näeb seaduse sisulist banaalsust ja rõvedust. Kuid selle asemel, et meid meelitada üleastumiste ja õõnestuse libedale teele, teeb ta kõik veenmaks lugejat mitte hülgama igapäevast totrust. Seadus peab olema. Olgu see siis usk 34 imettegevasse jõusse, veendumus, et kuningas ongi kuningas või raha ongi see (That’s it!). Kui meil ei oleks seadust, on vaid nonentity, tühjus. Ainult selline veendumus seletab seaduse nilbuste detailsuseni ulatuvat väljajoonistust Pelevini romaanides. Seda on saanud teha ainult seda nilbust siiralt austav ja armastav inimene. Edmund Burke rõõmustaks Pelevini üle. Kuigi meid ümbritsev sümboolne kord on kunstlik ja mitte millegi poolest loomulik, tagab siiski vaid traditsiooni ja seaduse jõud elutervise.

    Seaduse suvalisus ja nilbus ei tähenda aga kaugeltki postmodernistlikku kõikelubatavust. Seadusest tuleb kinni pidada, milleni see sind ka ei viiks. Eesli keppimine ei ole sugugi halvim, milleni probleemid panganduses, ökonoomika ja rahvamajandus, sind tänapäeval võivad viia. Meie ajal, kus eneste üksteise arvel rahuldamine on peale seksuaalsete ka ühiskondlikes ja majanduslikes suhetes võtnud niivõrd mitmekesised vormid, ei ole selles midagi ebatavalist. Kui Pelevinil üldse on sõnum, siis on see järgmine: identiteetidega ei mängita.

    Silma torkab autori sügav ja valulik ohe postmodernismi üle. Asi ei ole ainult selles, et “Arvude” protagonist tunneb end ebamugavalt, kui kasutatakse sõna “diskursus”. Muidu nii leebelt küüniline Pelevin muutub jutustajana lausa pööraselt tragikoomiliseks, kui Stjopa tahab vahetada kesta ja asendada oma õnnenumbri 34 29ga. Mida arvata identiteetide hägustamisest ja segunemisest, sellest kõneleb selget keelt ka ajupoolkerade test (lk 61), mis ahvatleb leidma viit erinevust (à 5 punkti) kahe kujutise vahel, millest ühel on Mitšurini kurk ja teisel meesterahva türa. Normaalne on piirduda ainsa erinevusega ja saavutada mitte rohkem kui viis punkti, kuna ühel pildil on selgelt kurk ja teisel siiski juba türa. Fantaasiad ei saa rahumeelselt koos eksisteerida (vt Tony Myers, “Žižek”, lk 106).

    Seadusest võib loobuda ainult kõige äärmuslikumal juhul, kui sinu elu struktureeriv sümboolne seadus ja sellest tulenev lisanauding on lõplikult paljastunud Teise pilgule ja seeläbi oma jõu kaotanud. Slavoj Žižek seletab ohverduse mõtet järgmiselt: me ei ohverda mitte selleks, et Teiselt midagi saada, vaid et teisi tüssata ja veenda, et neil puudub midagi, st nauding (“On belief”, lk 71). Nii näiteks põhineb väikekodanliku abielu fenomen tema suletusel. Tundub, et naine ohverdab end perele ja kodule, justkui saades seeläbi midagi, mis tal puudu oli. Teise pilgule paistab: nii õnnelikud noored väljast vaadates, milline on veel see tegelik (sisemine, sisuline) õnn, mis pilgu eest suletuks (koduseinte vahele) jääb? Varjatuks, saladusesfääri aga ei jäägi midagi muud kui mustad nõud, seebiseriaal ja fantaasia puudusel tülgastavaks nühkimiseks taanduma kippuv kepp. Tasub see väikekodanliku abielu väike rõve saladus vaid kõigi pilgule nähtavaks teha ja asjaosaliste rahulolu variseb.

    “Arvude” Stjopat selline saatus tababki. Tema intiimsfäär reedetakse, tuuakse avalikkuse ette ja muudetakse palaganiks. Stjopa aga ei murdu. Teda ei päästa mitte Schengeni viisa ja 10 000 dollarit, nagu võib lugeda eestinduse tagakaanelt, vaid illusioonitu arusaamine identiteedist ja elu toestavatest seadustest. Postsovetlikust deliiriumist on võrsunud  üllatavalt selge meel.

     

  • Valli Lamber Bogatkina Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Vabaduse galerii järgmine näitus:

    Valli Lember-Bogatkina

    Mina joonistan

    04.04. -16.04. 2013

Sirp