Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • ,

    Sirbi laureaadid 2009

    Sirp

    Esil on pahatihti need, kes agressiivselt esile püüdlevad, paraku ka vaimuilmas. Veerud on initsiatiivikate ja tubli tahtmise päralt ning suled ja kära aitavad võtta koha sisse ka teadatuntud raamatukirjutajana. Kas julgete huntide kultuur ka tugevamaid soosib? Võib riiulitäite kaupa raamatuid läbi lapata, kohtamata Mart Kivimäe detailideni läbi töötatud lugudega kõrvutatavat sisukust, sügavust ja haaret. Ja ometi – meie ümber tiirleb küll sadu kirjamehi, kelle kümned köited on kauplustes ja kogudes saadaval, kuid Mart Kivimäe kohta on teated meie raamatuärides täiesti ja raamatukogudes pea täiesti olematud. Sedasi on ettevõtlikkusele rajatud maailm tugevama ja olulisema välja sõelunud. Sirp on otsustanud esile tõsta Mart Kivimäe, kellelt lugude väljakauplemine on küll igavene vaev ja nende ajalehele sobivasse  formaati saamine lootusetu, kuid kelle algupärast marxismi ja ajalooteaduse ning poliitika vahekordi vaatlevad kirjatööd ei lase mugavatel käibetõdedel põhjaliku uurimise ja mõtlemise asemele astuda. Marxi haual soristamine maailma pugejalikkusest, võimuahnusest ja konformismist ei vabasta.

    V.-S. M.       

    Meelis Oidsalu

    Teatrikriitikuid pole kunagi liiga palju olnud. Ei enne ega nüüd. Palgalisi teatrikriitikuid meil ju polegi, seega kirjutatakse teatrist enamasti muu töö kõrvalt. Mõned aastakümned tagasi täiendasid teatrist kirjutajate ridu loovisiksused, kel polnud teatriteadlase või -kriitiku diplomit ette näidata (Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Jaak Allik, Marju Lauristin, Juhan Viiding  jpt). Nüüd tuleb teatrikriitikutele täiendust Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolist, aga õnneks ja vahelduseks ikka ka mujalt. Meelis Oidsalu saatis esimese teatriarvustuse Sirbile märtsis 2008. Tänaseks on temast saanud Sirbi teatrikülgede püsiautor. Tema kirjutised kõnelevad siirast huvist teatri vastu, on vabad nn „ärakirjutamise“ rutiinist ja astuvad dialoogi tegijatega, analüüsivad lavastaja ideid ja, mis vägagi oluline, panevad tähele näitlejat. Oidsalu  arvustusi on tähele pannud ka teatritegijad. Huvitav, kas Oidsalu artiklid, seega ka Sirp on rohkem tähelepanu pälvinud ka tema kolleegide hulgas kaitseministeeriumis?

    M. V.     

    Jaak Tomberg 

    Eluloolist: Jaak Tomberg on sündinud 1980. aastal Tartus, lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi (1998), Tartu ülikooli eesti kirjanduse erialal (2002), kaitsnud magistrikraadi maailmakirjanduse erialal teemal „Ekstrapolatiivne kirjutamine” (2004) ning doktorikraadi võrdleva kirjandusteaduse erialal (2009) teemal „Kirjanduse lepitav otstarve”. Lisaks teadustööle on ta tõlkinud ilukirjandust ja teooriat ning kirjutanud näidendeid („Aurora temporalis”  koostöös Andreas Waldeniga Tartu Teatrilaboris 2002. aastal) ja kriitikat. Nagu eelöeldust näha, kaitses Jaak Tomberg lõppeval aastal oma doktorikraadi. Sellest tööst tehakse, juba uuel aastal Sirbis ka juttu. Kuid selle kõrvalt või tagant on Tomberg kirjutanud Sirpi süvenenud käsitlused Andrus Kasemaa luule, Aleksei Gastevi „Töölislöögi poeesia”, Eneken Laanese „Lepitamatute dialoogide” ja kirjandusloo kohta – selle suurusest ja  väiksusest, objektiivsusest ja subjektiivsusest.

    J. K.

    Mart Kivimäe

  • „Carmen” Moskva Suures teatris

    Toomas Kuter

    Moskva Suures teatris tõi „Carmeni” uue produktsiooni välja inglane David Pountney, 22. novembri etendus oli selle produktsiooni üheksas.

    Pountney on Prosper Mérimée loo kaasaega kandnud ja sellega seoses mitmetesse stseenidesse omajagu vürtsi lisanud. Näiteks II vaatuse tegevus Lillas Pastia kõrtsis on viidud luksuslikku bordelli; IV vaatuse duetis esitab Escamillo oma fraasid otse härjavõitluselt  lavale asetatud 14 teleaparaadi vahendusel, Carmen aga vastab talle lavalt; toreadoorid naudivad rahvahulkade tähelepanu rulluiskudel uisutades jne.

    Vaatajal ei hakka kordagi igav, sest lavastuslikult on etendus liikuv, sellesse on pikitud modernsed ja ootamatud vürtsid. Hea tasakaalu sellele detailiderohkele lavastusele annavad kostüümid ja valgus (kunstnik Robert Innes Hopkins, kostüümikunstnik  Marie-Jeanne Lucca, valguskunstnik Damir Ismagilov), põhitoonideks roosa, helesinine ja veripunane. Kohati meenutab see kõik show’d, vodevilli või telesaadet.

    Tubakavabriku-esisel igavlevad sõdurid (Suure teatri lavastuses politseinikud), kes õrritavad sinna saabunud külatüdrukut Micaëlat. Viimane on sunnitud nende eest põgenema. Saabub don José, vabrikust valguvad tänavale sigaretitüdrukud, kelle suhtes José on täiesti  ükskõikne. Hetkeni, mil ilmub Carmen, kellesse José esimesest silmapilgust armub. Hooletult heidab Carmen Joséle lilleõie, mille mees lummatuna põue peidab. Vabrikus puhkeb kaklus, Carmen arreteeritakse. Carmen lubab Joséle, et kui too laseb tal põgeneda, tantsib ta talle Lillas Pastia kõrtsis. Kirest hullununa lubab José Carmenil põgeneda, misjärel ta vahistatakse.

    Angelina Švatška särav debüüt

    20. ja 22. novembril debüteeris Moskva Suures teatris Carmenina Ukraina Rahvusooperi solist Angelina Švatška, kes on ka Eesti publikule hästi tuntud. Švatška on osalenud mitmetes rahvusooper Estonia lavastustes, laulnud nimiosa 2007. aastal Pärnu Endla teatri ja „PromFesti” koostööna sündinud projektooperis „Carmen”, saavutanud II koha IV Klaudia Taevi nimelisel konkursil 2005. aastal. Tema debüüt Suures teatris kujunes õnnestumiseks ning Moskva hellitatud ooperipublik  võttis Švatška Carmeni hästi vastu. Švatška on ilusa tämbriga ühtlaselt voolav metso. Tal on mahlakas alumine register, sametine keskregister ja säravad tipud, lisaks väljatöötatud fraas ja suurepärane kantileen ning legato laulmise oskus. Braavohüüded kõlasid peale igat Švatška soolonumbrit, millest eredamateks kujunesid „Habanera”, „Seguidilla” ja II vaatuse tantsustseen. Kordagi ei eksinud Švatška stiililiselt, lauldes Carmeni partii selle ooperi  esitamise parimat konservatiivset traditsiooni silmas pidades. Hea näitlejana sooritas ta edukalt mitmed väljakutsuvad meeletused, mis olid selles lavastuses Carmeni kanda. Ta nägi efektne välja ning jätkab loodetavasti Suures teatris nii mõnegi rolliga.

    Lillas Pastia kõrtsi saabunud salakaubavedajad kutsuvad Carmenit ning tema sõbrannasid Mercédèst ja Frasquitat mägedesse kaasa. Carmen ei hooli sellest, ta ootab vabanenud  Joséd, et talle tantsida ja teda armastada. Rahvas tervitab Escamillot. Carmeni jätab Escamillo esialgu ükskõikseks. José saabudes viib Carmen mehe kirgede maailma. Kõrtsi sisenenud leitnant Zuniga avastab end vastakuti Joséga. Josél ei jää üle muud, kui Zunigat rünnata ning seejärel koos Carmeni ning salakaubavedajatega põgeneda.

     

    Don José, Escamillo ja Micaëla

    Don José rollis laulnud Suure teatri esitenor  Roman Muravitski on samuti korduvalt Eestis esinenud. Tal on suurepärased kõrged noodid – uhked, säravad ning fookuses. Ent nagu ka Eesti gastrollide puhul on juhtunud, kipub Muravitski etenduse alguses ebakindel olema. Nii ka Suure teatri „Carmenis”, kus tema esitus iga vaatusega üha paremaks läks kuni IV vaatuse duetini Carmeniga, mis oli esitatud maailmatasemel ja kus Muravitski ei jäänud milleski alla ooperiajaloo parimatele dramaatilistele tenoritele. Ülemine register kõlas tal suurepäraselt kogu ooperi ajal, samuti esitas ta kirglikult José aaria „La fleur, que tu m’avais jetée…”. Escamillot laulnud Eltšin Azizovil on võimas bariton, ent temalt oodanuks nüansirohkemat musitseerimist.

    Carmen ei hooli enam Josést, tema südamesse poeb üha enam kirg Escamillo vastu. Mercédès, Frasquita ja Carmen laovad kaarte – Carmenile ennustavad kaardid surma.  Mäekurusse, kuhu on varjunud salakaubavedajad, saabub Joséd otsiv Micaëla. Carmenit otsiv Escamillo reedab Joséle, et on naisest sisse võetud. Salakaubavedajatel õnnestub José ja Escamillo vaheline verevalamine ära hoida. Lõpuks lahkub José koos Micaëlaga, kuuldes viimaselt, et tema ema on suremas. Enne lahkumist tõotab ta Carmenile, et naaseb peagi.

    Micaëlana esinenud Suure teatri primadonna Lolitta Semenina võlus publiku eelkõige  III vaatuse aariaga, tema lüüriline sopran valdab hästi piano’t. Semenina Micaëla on lihtne ja lapselikult siiras, tulvil usku armastuse ja headuse võidusse. Huvitavad olid mõned ebatraditsioonilised fermaadid, mida Semenina selles partiis endale lubas ning mis tema rollikäsitlust rikastasid.

    Kvaliteetse paari moodustasid ka Mercédès (Darja Zõkova) ja Frasquita (Jekaterina Vassilenko), kes saatsid Carmenit tema eksirännakutel. 

     

    Lihtsad tantsustseenid ja väljamüüdud etendused

    Kogu lavastusele andsid aga sootuks teise värvi ja dimensiooni koor ning tantsurühm – koreograaf Beate Vollack oli pannud laval kõik tantsima. Liikumine ja show saatis iga koori- ja massistseeni. Tantsustseenid olid ehk teatrilava kohta harjumuspäratult lihtsad, ent seda suurem oli nende mõju.

    Rahvas laulab kiidulaulu toreadooridele,  Carmen lubab Escamillole, et saab tema omaks pärast võitu. Mercédès ja Frasquita hoiatavad Carmenit, et läheduses varitseb José, kuid Carmen ei hooli sellest. Hetkel, kui Escamillo astub areenile, saabub José, anudes viimast korda Carmeni armastust. Carmen keeldub ning José tapab ta noahoobiga südamesse samal hetkel, mil Escamillo areenil võidu saavutab.

    Carmeni ja José lõpuduett oli hingeminev, kirglik ja dramaatiline, seda nii Švatška kui Muravitski esituses. See ei jätnud külmaks ning kujunes ooperi kulminatsiooniks.

    Etendust hoidis koos dirigent Pavel Sorokin, kes pani Suure teatri kompaktse orkestri emotsionaalselt kõlama, säilitades samaaegselt konservatiivsuse, mis selle ooperi puhul sageli kaduma kipub.

    Kokkuvõttes võibki öelda, et Moskvas on „Carmeni” lavastuses leitud hea lahendus, kuidas rahuldada nii konservatiivide kui ka uudsust  armastavate ooperikülastajate maitset, mis omakorda tähendab hulgaliselt publikut ning väljamüüdud etendusi.

  • Kas tõsielu on alati fantaasiast etem?

    Toomas J?et

    Kataloonia pealinnas 31. jaanuarist kuni 3. veebruarini aset leidnud XI rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali „DocsBarcelona” ühed peategelased olid eestlased, kes said filmiideede kaitsmise foorumi 24st finaalkohast koguni kolm. Üldse esitati tänavu 144 filmiideed ning ka Rootsi suutis samuti oma kolm projekti läbi tiheda sõela suruda.

    Mida kujutab endast aga ingliskeelse sõna „pitching” taha varjuv tegevus? Ka Jaak Lõhmus on 21. IX 2007 Sirbis maininud tõika, et eesti keeles puudub ideaalselt sobiv vaste. Sama probleemi ees seisavad veel paljudki keeled, sestap oli ka antud festivalil nii katalaani kui hispaania versioonis sõna tõlkimata jäetud. Lühidalt on aga tegu foorumiga, kuhu tulevad kokku telekanalite esindajad ja filmide produtsendid ning režissöörid. Telekanalite eesmärgiks on leida häid projekte ja tegijatel soov täita eelarvet.

    Sel aastal said eestlastest võimaluse oma filmiprojekte rahastajatele tutvustada Marianna Kaat „Prodigy Between the Notes” („Imelaps nootide vahel”), Jaak Kilmi „The Last Russian Revolutionaries” („Viimased Vene revolutsionäärid”) ja Kiur Aarma „Black & White Window” („Must-valge aken”). Marianna Kaat ei olnud esimest korda väljavalitute hulgas, 2006. aastal müüs ta siinsamas projekti „Kalinovski väljak”, mis on nüüdseks juba valmis ning tiirutab mööda festivale. Film, mis äsja võitis Trieste festivalil peaauhinna, oli ka „DocsBarcelona” selle aasta publikule mõeldud väikeses, kvaliteeti kvantiteedile eelistavas kavas. Teist aastat oli programmijuhiks Euroopa mõjukaima dokumentaalfilmiloojaid ühendava organisatsiooni European Documentary Network asutaja ja seda kümme aastat juhtinud Tue Steen Müller. Alljärgnevalt väike valik nähtud kümnest linateosest, mida on põhjust esile tõsta ja miks mitte ka kodumaistele programmijuhtidele soovitada.

     

    Ahistatud mosleminaised

    Pärast 11. septembri terrorirünnakut New Yorgis on tehtud hulgaliselt nii tõsielu- kui mängufilme „Patriot Act’ile” järgnenud massilistest alusetutest arreteerimistest, kohtuprotsessidest ja piinamistest. Seetõttu sai Norra režissööri Line Halvorseni filmi „USA vs. Al-Arian” vaatama mindud teatud eelarvamusega, kuid autor oli eskendunud vastupidiselt oodatud poliitilisele diskursusele hoopis Al-Ariani pere, eelkõige abikaasa elule ja isiklikele läbielamistele seoses kohtuprotsessiga. Filmi tegijad on oma peategelastega saavutanud suure läheduse ja usalduse. Režissööri enda arvates oli põhjuseks võttegrupi koostamine vaid naisliikmetest, tänu millele tundis peategelasest palestiinlanna end kaamera ees märgatavalt mugavamalt.

    Kui oluline on dokumentalistil mõnikord arvestada antropoloogi kombel kultuuri ja religiooni eripäraga, tuli välja ka Poola viimaste aastate parima produtsendi (Krakówi festivalil kahel viimasel aastal parimaks tootjaks valitud) Krzysztof Kopczyński režiidebüüdis „Stone Silence” („Kivistunud vaikus”). Linateoses uuritakse Põhja-Afganistani mägikülas (väidetavalt) toimunud naise kividega surnuksloopimise juhtumit ja sellega seotud sündmusi, küla kokkulepitud vaikimist, valesid ning lõpuks ühe perekonna murdumist, et tõde võttegrupi ees päevavalgele tuua. Poolakas koostas Afganistanis töötamiseks kaks võttegruppi: ühe mis koosnes naistest, ja teise meestest. Põhjuseks tõsiasi, et rangemates islamikogukondades ei tohi naine võõra mehega suhelda, veel vähem end näidata. Selline võte andis tegijatele võimaluse uuritavatele võimalikult lähedale pääseda. Filmi eriliseks tugevuseks on operaatoritöö, mille eest vastutas Jacek Petrycki, kes oli ka kinolegendi Kieślowski üks operaatoreid.

    Et Poola dokumentalistikal läheb tulevikuski tõenäoliselt hästi, kinnitas Rafal Skalski oma tudengifilmiga „52%”, mida aitas toota üks eespool mainitud Poola parematest produtsentidest. 19minutiline töö on tundlik ja vaade Peterburi balletikooli sisseastumiskonkursile, kooli pürgiva tüdruku ettevalmistusperioodile ja katsetel osalemisele läheb hinge. On imetlusväärne, kui lühikese ajaga suudab autor meid protsessile kaasa elama panna, ja seda valusam on meil seedida filmi lõpupoole kõlavat kuiva vastuvõtukomisjoni esindaja otsust: „Tihhonova, Alla – ei”.

     

    Klounid ja lapsed sõjatandril

    Lapsed on peategelaseks ka Jaapani-Tšiili päritolu, kuid Hispaanias elava režissööri ja klouni Mikio Tsunekawa dokumentaalfilmis „Diario de guerra de un payaso” („Ühe klouni sõjapäevik”). Tegu on teatud mõttes reaalse road-movie’iga, kus klounid teevad tiiru peale Palestiina põgenikelaagritele, et naer pühiks kas või korraks laste peast sõjakoleduste läbielamised. Rõõmud, mis on lastel pikalt püsinud pideva hirmu ja piirangute kapslis, päästetakse taas valla. Ja nagu ütleb üks Iisraeli piirivalvur, kui klounid talle oma trikke demonstreerivad, et oh, see on kõik liiga emotsionaalne. Sama tunne võib tabada isegi põhjamaiselt jahedat kinokülastajat, nähes seda rõõmu ja kurbuse kontrasti sõjatraagikast räsitud maal.

    Pealkirjaga „La isla de Juventud” („Nooruse saar”) tähistatud film ei räägi seevastu sugugi lastest. Tegu on Kuuba saarega, mis sai oma nime kunagise revolutsiooni käigus ja tundub kui igavene mälestusmärk noortele, kes aitasid Kuuba revolutsiooni ellu viia. Filmi autor annab seitsme vananeva saareelaniku pilguga ülevaate kohalikust ajaloost ja kurvast tänapäevast, kus enamik elanikkonnast on kontrastiks pensioniealistega. Filmi noorel režissööril, mehhiklannal Ana Laura Calderónil õnnestub filmi vaatajaid mitmel korral uuesti kaasa tõmmata, mis on 72minutilise dokumentaali juures vägagi oluline. Nii näiteks võib kariibi sambarütmide saatel esitatav kiire montaaž tekitada proloogis mulje, et ees ootab rõõmsameelne retk läbi Kuuba, mis vastab stereotüüpsele ettekujutusele. Võnke ootuspärasusse toob aga hetk, mil vaatajale tutvustatakse filmi peategelasi, keda esitatakse pigem staatiliste ja liikumatutena. Autor liigub intervjueerides kergematelt teemadelt üha sügavamateni, lõpetades enesetapu ja surmaga. Kuid just siis, kui oleme taas laskunud enesekindluse seinte vahele, olles kindlad, et film viib meid edasi üha sügavamale vanaduspõlve melanhoolsesse üksindusse, leiab aset uus energiline nihe. Kaadris võtab sõna vanahärra, kes on suurushullustuse, vaimukuse ja rõõmsameelsuse võrdkuju. Nii seletab ta veendunult, et tal on teaduslikult tõestatud oskus rääkida ära ükskõik milline naine või et sel saarel pole olemas ühtegi ehitist, millele tema poleks oma kätt külge pannud.

    Filmi autor ütles pärast linastust, et võitis vanainimeste usalduse ainuüksi juba tänu sellele, et tundis nende vastu huvi. Inimesed olid oodanud, et keegi nende käest küsiks, et keegi nendega räägiks ja nende elukogemusest huvituks. Teinekord piisab nii vähesest, et häid lugusid lindile saada.

     

    Viimane tants köiel

    Palju raskem on aga dokumentalistil jäädvustada keskealiste põlvkonda, kes ei pruugi olla nii avatud ideele, et nende elu laiemale publikule esitatakse. Seda märkimisväärsem on Taani autori Nanna Frank Mølleri ülimalt intiimne ja tundlik portree kolmekümnendates aastates köietantsijast Skyist ja tema õest Ayinist enne nende viimast etendust, mille järel väike tsirkusetrupp, kuhu nad kuuluvad, laiali läheb. „Somone like you” („Samasugune nagu sina”) toob vaatajani teekonna läbi õdede lapsepõlvetraumade, köietantsija intensiivse ja riskantse töö, pettumused, lootuse ning armastuse. Trupi liikmete omavahel läbi põimunud pingelised suhted tuuakse tsirkuselavale vastandatult ilma igasuguse grimmi ja maskita päevavalgele. Vaatajal ei ole pääsu lõikava otsekohesuse, valusa aususe ega ka lõpuks armastuse pehme palsami eest. Filmi teeb visuaalselt nauditavaks meistritööks autori enda kaameratöö, meisterlikult on üles võetud eriti mõjuvad ja intensiivsed vestlused ning täiendusek
    s vaatajale puhkust andvad kaunid kaadrid maastikest ja tantsustseenidest. Kuigi „Docsbarcelona” festivalil ei anta ühtegi auhinda, oleksin just selle töö esitanud peapreemia kandidaadiks.

    Loodan, et ka Eesti kino- ja telepublikul õnnestub varsti näha mõnda siin mainitud filmi. Dokumentalistika on Euroopas ja ka Eestis tõusulainel ning miks mitte uskuda festivali programmijuhi sõnu, et „reality always beats fiction” („tõsielu lööb alati fantaasia üle”).

     

     

  • Pauli päevik: Milliseid teatrijuhte meil õigupoolest vaja oleks?

     

    Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Muidugi, kui ei tea, oleks targem vait olla. Aga päevikusse kirjutamine ei ole ju mingi avalik sõnavõtt. Ja kellega siis veel oma kõhklusi ja muresid jagada kui mitte oma päevikuga? Sest päris vait ju ka olla ei saa. Sest vaadake, mis toimub! Neli teatrit otsib korraga juhti! Ugala ja Vanemuine, Draamateater ja Rakvere. No esimesega ei ole muret. Küllap Tammearu ikka jätkab. Nii et see konkurss on rohkem nagu vormi pärast.

    Saare äraminek Rakverest tähendab seal aga kindlasti ühe tervikliku ajajärgu, Saare/Saaremäe perfektselt välja mängitud “kaduvikumeeste” valitsemisaja lõppu. Ega see lõputult kesta saanudki, kuid kahju siiski, et selle paarisrakendi eneseirooniline portreemonument vastrenoveerit teatrimaja ees juba nii ruttu lihtsalt sügavama seesmise tähenduseta mälestussambaks muutub.

    Mis Draamateatrist saab, ei tea praegu küll ei Jumal ega Juula. Avalikku konkurssi nad välja kuulutama ei pea, sihtasutuse asi – nõukogu kutsub ja nõukogu palub ka lahkuda.  Aga keda nad seekord kutsuvad?  Kindlasti neid on, kes 40 palgatuhandet vastu võtaks, nii et silm ka ei pilgu. Kas või aastakeseks või poolteiseks. Eks siis jälle paista.

    Vanemuise puhul seevastu näib, et kellelgi kuskil on kõik olnud selge juba enne avaliku konkursi väljakuulutamist – millest muidu siis need nii selgelt kallutatud konkursitingimused, mille kallal ka koerad juba korduvalt haukunud on. Karavan peab muidugi seepeale peenikest naeru, sest just selle nimel ongi keegi kõvasti tööd teinud, et kitsamas avalikkuses tekiks kindel teadmine juba ette langetatud otsusest. Nii kindlustatakse, et kandidaat, kelle pärast need hariduslikud soodustingimused konkurssi sisse kirjutati, jääbki ainsaks. Pole ju mõtet sülitada vastu tuult, mis sulle selgelt näkku puhub. Informeeritud inimene nii ei tee. Ja kes tahaks tänapäeval, et temast mõeldaks kui inimesest, kes ei taipa, kust poolt tuul puhub…

    Aga milliseid teatrijuhte siis meil õigupoolest vaja oleks? Millised on meil praegu töötavad variandid?  Näiteks n-ö ühemeheteater, Tammearu /Jalaka/ Ojasoo (ehk ajalooliselt Irdi) variant, kus kõik, nii majanduslikud kui kunstilised otsustused, on ühe mehe käes. Siin on tegelikult määravaks just kunstiline kompetents, mis sellise võimutäiuse legitimeerib. Vahel andestatakse andekale tööandjale isegi suhtlemisprobleemid.

    Sama rida ajas ju tegelikult Vanemuises ka Mäe. Aga ilma ja inimesi näinud mehena teadis Mäe suurepäraselt ka seda, mida ta teha ei tohi. Ta teadis, et ta ei tea teatrist piisavalt, et võtta ainuisikuliselt vastu kunstilisi otsuseid. Ta delegeeris need justkui alajuhtidele. See “justkui” tähendab siin aga vähemalt üht põhjust, miks Vanemuise draamajuhi kohale ei kandideerinud ükski, tõsi küll, vähestest tõsiseltvõetavaist eesti lavastajatest. Ja miks selle koha sai elus vist kaks korda lavastamist proovinud näitlejast viskiklubi liige, kellel uues ametis midagi kaotada ei ole – lihtsalt sellepärast, et tal pole senises loomeelus läinud korda seda “midagit” veel leida.

    Ja see on selge näide, et variant, kus on küll kõva direktor, kes aga ise ei ole kunstiline juht, meil siin tegelikult ei toimi. Sest tegeliku kunstilise juhi potentsiaaliga tegijad ei saa endale lubada võtta teatris vabatahtlikult sisse positsiooni nr 2. Sest see tähendab, et vastutad oma nimega otsuste eest, mida ise pole langetanud, vastutad turundusosakonna ja avalike suhete osakonna ja veel kurat teab kelle agara ogaruse või ogara agaruse eest – muidugi mitte juriidiliselt, vaid lihtsalt niisama – oma kolleegide ees. Ja publiku ees. Aga mille nimel? Seda nimetatakse motivatsiooni puudumiseks.

    Lisaks ühemeheteatreile on meil olnud (küll väga harva) tõesti töötavaid tandemeid, nagu juba mainitud Saar ja Saaremäe oma parematel päevadel Rakveres. Aga sellist Vanemuisesse praeguse seisuga ei teki.

    Tandemi moodi asi on meil ju ka Nukuteatris, kus nii direktorit kui kunstilist juhti on õnnistatud suurepärase ärivaistu, kuid mitte just liigpeene kunstimaitsega. See ei ole aga üldse õnnelik olukord, sarnase tekkimise eest Vanemuisesse hoidku meid laulujumal ise.

    Parim lahendus Vanemuisele – ja ainuvõimalik Nõgenele – on see, kui uus teatrijuht esimese sammuna kutsub Vanemuisesse kõiki kolme žanrit koos juhtima hakkava kunstilise juhi, kes sisuliselt muutuks Vanemuises inimeseks nr 1, kuigi formaalselt juhiks ja vastutaks majandusliku poole eest ikkagi konkursi korras tulnud teatrijuht. Nii on see meil näiteks Linnateatris. Seal on ju muuseas olemas ka näide, et lavapoisist võib saada suurepärane direktor, kellel pole kõrgharidust. Küllap on asjade selline käik võimalik ka valgustajate puhul. Aga teatreil on neist abi siis, kui see on tegelikult kellegi teise teater, mida nad juhivad – nii, nagu Põldmaa juhib Nüganeni teatrit.

    Jah, teater on kollektiivne kunst, mille tegemist ei saa juhtida demokraatlikult. Jah, keegi peab neis majades olema see üks ja ainuke, kelle suust langeb viimane sõna. Aga mille pealt ta seda teha saab, mis annab selleks õiguse?  Ütleme selle asja nimeks empaatiavõime. See inimkvaliteedi määravaim osa on kaasasündinud jumalaand, harvemail juhtudel omandatud isiklike kogemuste kaudu. Muuseas, see sõna iseloomustab ka härrasmeest, džentelmeni. Teatrijuht, kui ta on džentelmen, ei ütle näiteks õmblejapreilile, kes õhetavi põsi oma õigusi kaitstes teatab, et teda ei saa vallandada, kuivõrd ta on rase –  “ Et see sul ära kukuks!” Isegi mõttes mitte.

    Džentelmenidele on tuttav ka selline mõiste nagu au. Mis muuhulgas tähendab, et kõik vahendid eesmärgi saavutamiseks ei olegi lubatud – kui see peaks kellelegi üllatusena tulema. Ja veel, et kirjutatud reeglite kõrval – mis ju õigupoolest huvitavad ainult pätte, politseinikke ja advokaate – kehtivad ka kirjutamata reeglid.

    Põldmaa empaatiavõime näib põhjatu. Demjanov Vene teatrist on džentelmen. Jalakas oskab käituda nagu džentelmen, kui ta tahab. Mäe ei ole just sündinud aristokraat, aga ta on muusikuna seisnud sadu kordi publiku ees, ta teab omal nahal, mis see tähendab ja kuidas vahel on nii häbi, et… Ta tunneb inimesi, vahel neile isegi kaasa. Ja kuigi ta Vanemuisesse minnes teatrit ei tundnud ega armastanud, oli tas olemas see osa inimest, mille pealt õppida. Sellel noorhärral, kelle kleenukestele õlgadele ta nüüd oma mantli riputada kavatseb, selline taust puudub. Kõrghariduse tunnistuse võib ju kiiresti omandada, seda isiklikul kogemusel põhinevat empaatilisust loojate ja loomise suhtes aga ei osta kui tahes kalli raha eest. See on nagu vanal heal Inglismaal, kus liiga valged särgid ja liiga uued kingad vihjavad eksimatult sellele, et džentelmenid on parasjagu ühes teises kohas.

    Ja see on mage. Vanemuine kui kunstiline kollektiiv ei peaks omandama Villeri-aegse Vanemuise prožektorilao staatust: lihtsalt piisav, alati valmis tagavara maksumaksja rahaga soetatud ja ülalpeetavaid ühikuid, mida saab efektiivselt kasutada teatrikunstiga vähe seotud projektide ja eraäri ajamiseks!  

     

    9. mail

  • Lembelaegas osutab nahakunsti võimalustele

    Reet Varblane

     

    Miks nahakunstnikud valisid 2004. aasta ülevaatenäituseks lembelaeka teema? Milline peaks üldse tänapäeva tarbekunstinäitus olema?

    Maarja Undusk: Näitusemõte tekkis 2000. aastal, kui käisime nahakunstikonverentsil Hollandis, sinnasõidul külastasime Offenbachi nahamuuseumi Frankfurdi lähistel. Seal nägingi esimest korda lembelaegast. Inge Teder tundis seda ainevaldkonda juba varem. Muuseum jättis üldse sisuka ja suurejoonelise mulje. Seal tekkiski mõte, et lembelaeka võiks tuua praegusesse aega ja et kunstnikud tõlgendaksid seda. Hilisem asjakorraldus toimus nahakunstnike liidu juhatuse ja Adamson-Ericu muuseumi tihedas koostöös.

    Inge Teder: Lembelaegas on ju omapärane lehekülg kunstiajaloos. Hindan igati, et nahakunstnikud suutsid sellest ideest kinni haarata, selle tänapäeva tuua. Ütleksin, et saite ühenduse maailma ühe parema nahakunstimuuseumiga ja see on juba iseenesest midagi väärt. Sellest on kindlasti abi meie oma nahakunsti jõudmisel laiemale rahvusvahelisele pinnale.

    Pille Kivihall: Esimesel ühiskoosolekul ei julgenud veel unistadagi, et saaksime ehtsa keskaegse lembelaeka meile tuua, pakkusime seda lihtsalt maksimumprogrammina välja.

    M. U.: Originaallembelaegas ei ole tugevalt välja valgustatud, sest see oli Offenbachi muuseumi nõue.

    Kersti Koll: Tõepoolest, just valgustundlikest materjalidest esemete säilivuse tagamine nõuab spetsiaalselt mõõdetud nõrgemat valgustust. Sellele pööratakse kõigis muuseumides suurt tähelepanu.

    Lennar Mänd: Valgustuse probleem sõltub tegelikult ikkagi eelarvest, sest spetsiaalsed valgustid on ju maailmas olemas, kuid väga kallid, isegi Saksa nahakunsti muuseum Offenbachis ise ei suuda neid endale osta. Tänapäeva tehnoloogias on ju kõik võimalik.

    Ülle Kruus: Nahakunstnikud jõudsid Adamson-Ericu muuseumi 2002. aastal. Muuseumide partnerlusega läheb aega. Rariteet nõuab korralikku kindlustust, turvatasandit, klimaatilisi tingimusi. Juba Saksamaa usalduse  võitmine nõudis aega ja energiat. Objekti tõi meile aklimatiseeritavas kastikeses nende teadusdirektor dr Rosita Nenno.

    Näitus koosneb kahest osast: ajalooline ese, taust, kontekst ja teiselt poolt sinna juurde tekitatud praegune näitus. Kuidas meie kunstnikud niisuguse ideega kaasa tulid? Ja mida annavad praegused lembelaekad meie nahakunstile, aga ka laiemalt kunstile juurde?

    Illu Erma: Kui 2000. aasta reis käivitas selle idee, siis 2001. aastal käisin veel ekstra Offenbachi muuseumis üle vaatamas, mis võiks huvi pakkuda. Lembelaegas hakkas silma salapära ja müstikaga nagu keskaeg üldse, kuid selle tehnilist teostust tänapäeva kontekstis ei hooma, iseäranis, kui ei tea, kuidas see on tehtud. Vorm pole nii konkreetne.

    Kui tekkis  näituseidee, siis oli üsna loomulik siduda see ka kunstiakadeemia õppeprotsessiga. Seda enam et ?lembelaegas? märksõnana on intrigeeriv. Kuna näituse aeg lükkus edasi, siis said selle ülesande lahendada kaks kursust: kevadel ja sügisel 2004. Tulemused olid tõesti erinevad: kui kevadine kursus mängis rohkem vormi ja tehniliste võtetega, siis sügisene oli kontseptuaalsem. Tõstaksin sealt kõige intrigeerivama näitena esile Luise Laura Vatseli, kes algul reageeris teemale lausa eitavalt: mis asi see lembelaegas üldse on? Ninnu-nännu, tädide värk. Tema veenmisele läks kuu aega, et teemale võib ka miinusmärgiga läheneda. Lõpuks ta leidiski oma lahenduse metalsete naelte kaudu. See on komplektis teisega, tõelise kit?iliku roosa laekaga, kust selle avamisel kostub ?Love story?. See oli just see, mida ma ülesandest lootsin, omapoolset suhet. Suurel näitusel kaasalöömine innustab õppetegevust, paneb süvenema. Lootsin küll ka, et tuuakse mängu vanu tehnikaid ? voolimist jne. Tehnikavõlu, mis meie põlvkonnale on veel lummav, kombatavus, reljeefsus, maalilisus, siis nooremad sellega enam ei haaku. Nad ei saa aru, miks on vaja nii palju vaeva näha?

    Kui minna tudengite juurest päris nahakunstnike juurde, siis kuidas nemad ideega kaasa tulid?

    P. K.: Üllatavalt hea vastukaja. Me isegi ei osanud oodata sellist tungi: rääkimata eesti nahakunstnikest, ka kolleegid lätist ja leedust  huvitusid teemavalikust. Elo Järv, Tiina Piisang, Tiiu Vijar, Jaana Päeva pakuvad oodatult häid ideid, lihtsalt suurepärast mõtteteostust.

    M. U.: Näitusel on vormist lähtuvat lähenemist nagu nahakunstis tavaks, aga ka n-ö psühholoogilist nahka, mis mind ennast kõige enam huvitab lembelaekateema juures. Ka keskaegne lembelaegas on vormilt ja teostuselt soliidne, kuid olemuselt ebasoliidne, mis lisab nahakunstile värskendava vaatenurga.

    I. E.: Keskaeg kui selline haakub ju praeguse ajaga, on palju sarnaseid momente ja palju tõukuvaid arusaamu. See tekitabki intriigi.

    M. U.: Näitusetööd on alati pisut steriilsed, kuid lembelaegas on seotud inimsuhetega, mis teeb asja huvitavaks.

    P. K.: Minu karbiga juhtuski selline lugu: kui kirjutasin näituse reglementi, tuli minu juurde Katariina gildi üks mees, kes hakkas rääkima mingist karbist, kuhu on vaja tähed peale trükkida, ja jõudis selleni, et tal on vaja sellist karpi, kuhu saaks panna oma naisele mõeldud asjad, sest ?seda karpi ei saa ju poest osta?; ütles ta. Mina kirjutasin just seda reglemendi kohta, et kas on veel lembelaeka tarbijaid. Huvitav situatsioon: minult tahetakse lembelaegast, mina aga püüan sõnastada, kas seda on üldse vaja, ja samas püüan soovijale selgitada, et mul pole aega. Näitusele tegingi laeka, mis sisaldab mind äratanud tellija ja tema armastatu lembesümboolikat.

    I. T.: Näitus osutab ju selgelt sellele, et niisugusel esemel on sisuline ja kunstiline väärtus, et sellist asja tasub teha.

    P. K.: Selline teema osutab ju ka sellele, et nahakunstil on lõpmatult häid võimalusi teha ootamatuid valikuid.

    L. M.: Näitus on hea indikaator: ta näitab ära selle, kui paljud autorid on üldse suutnud kontseptuaalselt läheneda. Suuta märgihulgale veel midagi juurde anda, see on midagi väärt. On võimalik asi vormiliselt hästi ära teha, esimesel pilgul ka ära petta, aga seda on vähe. Selles mõttes on see kaval teema. Vana ja uue koosluse leidmine on kõnekas.

    Originaalis kasutati sellise laeka valmistamiseks nahka, kuid kas tänapäeval on mõttekas piirduda (ennast piirata) ainult ühe materjaliga? Mõttekam ongi ju ülesannet vaadata kui kontseptsiooni.

    I. T.: Lembelaekaid on ju alati tehtud kõikvõimalikest materjalidest: elevandiluust, puust, neid on tikitud nagu köiteid.

    M. U.: Algul oligi idee teha vaba näitus, kuid kuna kõik sai alguse siiski Offenbachi muuseumist ja Adamson-Ericu muuseumi ruumid on kammerlikud, siis piirdusime nahaga.

    P. K.: Minu esimene mõte oligi valguskast, kus hoiaksin juuksekarva.

    Näituse teeb huvitavaks just koostöö kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooliga; see, et tudengid on kaasa haaratud. Väga hästi on esile tulnud erinevad koolkonnad. Tartlased suhtlevad igapäevaeluga, mõtisklevad elu enese üle, akadeemia tudengid püüavad tabada nägematut.

    Mis on vahet Tallinna kunstiakadeemias ja Tartu kõrgemas kunstikoolis õpetataval nahakunstil?

    I. E.: Meil on kihilisem, kontseptuaalsem  mõtlemine, Tartus on rohkem materjali- ja vormitöötlust.

    L. M.: Arvan, et meil mängib rolli taust, mida pakub kool. Tartu võiks üritada olla iseseisvam. Kui nende töödes on rõhutatud rakenduslikkust, siis need meeldivad kohe väga. Eks seda ebamäärasust on ka meie koolis tehtud töödes märgata. Tartul on kõvasti potentsiaali, et oma nägu säilitada ja arendada.

    I. T.: Aga kuhu meie pürgime? Mis on Tallinna nägu?

    I. E.: Meil on konkreetselt välja öeldud ainult see, et asume disainiteaduskonnas, kuulume nii-öelda pehmete kunstide alla ja oleme seotud tekstiili- ja moeerialadega. Meid hinnatakse selle järgi, kuidas kõige sellega haakume. Kuidas säilitada tasakaalu traditsioonilise nahakunsti ja disaini vahel, see on k
    üsimus.

    L. M.: Nii nagu kõik muud erialad, nii areneb tänapäeval ka meie eriala. Meil on olnud arutluse all nimeküsimus, kuidas ikkagi tuleks meie eriala tänapäeval nimetada? Nimetus ?nahakunst? on suhteliselt tinglik. See osutab pigem sellele, kust me tuleme, aga mitte otseselt sellele, kuhu läheme.

    I. E.: Oleme integreeritud kogu akadeemia struktuuri. Tulevikus saab magistriõppepunktid mitme eriala peale kokku.

    See pole ju iseenesest paha.

    I. E.: See on hea, aga eeldab seda, et erialane oskus saadakse bakalaureuseõppes kätte. Praegu on käärid: algtasemel ei ole piisavalt erialatunde ? esimesel kursusel on ainult kuus erialatundi nädalas. Teisel ja kolmandal kursusel tuleb neid küll juurde, kuid kolm pluss kaks süsteemi puhul jääb kõike liiga väheseks.

    L. M.: Traditsioonilised tehnoloogiad säilitame nagunii, uued materjalid võimaldavad laiemat haaret.

    I. T.: Nahakunstieriala on ju alati võtnud teisi materjale juurde: lakkmaali, aplikatsiooni, rõhutanud paberi ja naha seost jne.

    P. K.: Samal ajal ei tasu nahatöö oskust häbeneda. Maailmas suhtutakse meisse ikka kui unikaalsesse koolkonda.

    L. M: Nahka tuleb kasutada tõesti ainult siis, kui olukord on seda väärt, et just nahk valida. Kui mõni teine materjal sobib sõnumi väljatoomiseks, sisuliselt paremini, siis tuleb seda

    kasutada. Kui pakume ainuüksi traditsioonilisi nahatehnoloogiaid, siis ei toida see tulevikus üliõpilast ära. Olulisem on õpetada struktuuri. On siiski hulk ni??e, mida meie erialaga saab täita, mille järele on vajadus.

    I. E.: Tudeng peab olema võimeline aru andma, mida ja kellele ta teeb?

    L. M.: Minu meelest on väga positiivne, et on tulnud juurde palju tööd muude materjalidega. Kui tulla tagasi näituse tööde juurde, siis hiljaaegu lõpetanud kunstnike puhul on näha, et nad valdavad erinevaid materjale laiemalt kui need kunstnikud, kes on harjunud ainult nahaga.

    I. T.: Meil on ajalooline kohustus traditsioonilise tehnika ees. Tehnika võib märkamatult käest kaduda.

    L. M.: Juba sellepärast ei usu, et traditsioon kaob, et pidevalt tegeldakse vanade asjade pinnalt uue kvaliteedi otsimisega. Ka mujal maailmas tekitas 1990ndate algul hüppe köitetehnoloogias vanade tehnoloogiate väljakaevamine ja interpreteerimine. Samasugust tsüklit on ka meil koolis näha: kui mingil hetkel tehnoloogia vajub ära, hulk aega seda ei tarvitata, siis mingi aja pärast avastavad üliõpilased vanad asjad enda jaoks uuesti. Niikaua kui  koolisüsteemis on mingisugustki järjepidevust, pole ohtu.

    Kuidas ?Lembelaeka? näitus on vastu võetud? Kuidas see on meeldinud lastele, kuidas suurtele?

    Ü. K.: Enne näituse tegemist sai koos nahakunstnikega palju mõeldud näituse aja üle: näituse sisse jäi jõuluaeg, koolivaheaeg. Pille Kivihall, Tiina Piisang ja Adamson-Ericu muuseumi pedagoog Kai Tuvik tegid esimese workshop?i jõulude eel ning koolivaheajal viidi läbi laekateemaline nahakunsti laager. Kolmel päeval töötas siin 27 last, kuigi soovijaid oli tunduvalt rohkem. Meiega isegi pahandati, miks meil pole suurem maja ja rohkem võimalusi. Laste ind oli vapustav.

    Kai Tuvik: Oli üllatav, et lapsed suutsid viis tundi jutti tegelda ühe tööga. Pille Kivihall üritas mind küll rahustada, et lapsed jõuavad ja tahavad ise teha, kuid ma ei uskunud. Üliõpilane Luise Laura Vatsel sattus meie vestlust Katariina käigu nahatöökojas pealt kuulma ja ning tahtis ise ka lapsi juhendada.

    P. K.: Idamaise konstruktsiooniga laste poolt võlukarbiks nimetatud laeka  idee võlus lapsed täielikult.

    K. T.: Lastel tuli välja tõesti vahvaid töid: ühel 13aastasel tüdrukul oli riidega vooderdatud karp, mille avamisel õhkus voodri lillelisest tekstiilist lausa lembehõngu.

    Kui palju rahvast on näitusel käinud?

    Ü. K.: Ei oska täpselt öelda, kuid iga päev on ikka mitukümmend külastajat. Ja ka kultuuriministeeriumi otsus, et kunstiaastal on muuseumid alla 18aastastele tasuta, on publikut juurde toonud. See toob küll muuseumile veerandmiljonilise augu, aga see üleskutse töötab. Pille ja Kai laagri puhul oli veel tore ka see, et lapsed viidi Katariina käigu töökotta, neile näidati tee peal keskaegset linna, nad viidi ajas tagasi. Näitusel uuriti põhjalikult siinseid lembelaekaid. Ja alles siis hakkasid nad ise midagi tegema. Tiina Piisangu juhendamisel kasutati ka isetehtud paberimassi. Laagri jooksul anti lastele erinevaid ülesandeid, nad said teadmisi ja oskusi.

    I. T.: Kas nad mõtlesid ka, kellele nad selle võlukarbi teevad?

    K. K.: Lapsed on ju nii siirad, nad teadsid täpselt, kas endale või kellelegi teisele. Isegi seda, mida nad seal hoidma hakkavad.

    Kas selle väljapaneku puhul võib rääkida tavapublikust või siiski teadlikumast, ekstra sellele näitusele tulnud külastajatest?

    Ü. K.: Eks on mõlemat, aga näituse ajastatus on olnud väga hea.

    ?Lembelaeka? näitus lõpeb 30. jaanuaril. Mis on järgmisena plaanis?

    P. K.: 2005. aasta mais tahaksime nahka parkida. See mõte on juba tükk aega õhus hõljunud. Nahaparkimispäevad viime ilmselt läbi Jõgeval.

    L. M.: Järgmine tõeliselt suur üritus on rahvusvaheline köitenäitus ?Scripta manent III?. Selle võib täitsa julgelt lugeda maailma olulisemate köitekunstinäituste hulka, nii osavõtjate kui tööde poolest. ?Scripta manent? tuleb disaini- ja tarbekunstimuuseumi alumisele korrusele ja teisele korrusele tuleb meie köitekunsti ajalooline ülevaade. Teises ruumis saab näha ka laiemalt meie ajaloolist nahakunsti.

    P. K.: ?Lembelaegas? läheb kõigepealt edasi Harjumaa muuseumisse, siis Riia tarbekunstimuuseumisse, ka Tartu Kunstimaja tahab seda saada.

    Mis saab lembelaegastest pärast näitusi? Kuidas huviline saaks endale oma lembelaeka muretseda?

    P. K.: Nahakunstnike liidul on oma kodulehekülg ja seal on väljas kõik  näituse lembelaekad, rohkemgi veel. Aadressil www. nahakunst. ee. on võimalik ühendust võtta ja kui kunstnikuga jõutakse kokkuleppele, siis võib oma meelislembelaeka koju viia.

    L. M.: Mul on hinge peal üks tõsine asi, mis on küll kontekstist väljas. Hiljaaegu toimus Otepääl suusatamise maailmakarika etapp, mille kohta räägitakse, et see oli väga hästi organiseeritud, et rajad on parimad, et kohal oli suusatajate tipp. Kas nägite, millised auhinnad olid välja pandud? Tahtsin läbi seina joosta, see oli hullem, kui eesti nahakunsti räme pilastamine. Kuidas on võimalik, et korraldajad, kes teevad kõike kõige paremini, tellivad sellised auhinnad? Oleksid siis need olnud käsitöömeistrite korralikud tööd. Kui auhinna puhul kasutatakse nahka, siis peaksid need välja nägema esteetilised, disainitud. Mujal maailmas arvatakse, et meie nahakunst näebki selline välja. Isegi ?diletantism? on nende kohta palju öeldud.

    Eks seegi kõnele kunstibaashariduse nõrkusest või lausa puudumisest.

     

  • Henno Käo ? mees, kes oskas välja mõelda

    Jaak Urmet

    Fantaasiakirjandust, s.o jutte, mille tegevus või tegelaskond väljub reaalse maailma raamidest, on sageli kirjutanud kirjanik-realistid põgusa kõrvalepõikena realismist. Vältides kergekäeliselt fantaasiaks liigitamast iga eelkooliealiste pisipalakest, kus konn ja ekskavaator omavahel räägivad või supilusikas mereröövlit mängib, vaid nõudes mitte enam jutu, vaid jutustuse tekstikude ja avaramat taustaplaani, võib siin nimetada autoreid nagu Oskar Luts (?Nukitsamees?), Eno Raud (naksitrallide lood), Aino Pervik (Kunksmoori lood), Robert Vaidlo (Kukeleegua lood), Astrid Reinla (?Miikael?), Holger Pukk (?Rong tunnelis?). Realismi-fantaasia piiri peal on Voldemar Milleri ?Tilleprintsess? ja Aimée Beekmani ?Sõnni Siim?, mudilaskirjanduse-fantaasia piiri peal Eno Raua Sipsiku lood, Uno Leiese ?Tipp ja Täpp? ja Avo Paistiku ?Klaabu?.

    Mitte kuigi pika kirjandusliku personaalnimestikuga autoritest on fantaasiat kirjutanud Irma Truupõld (?Rohelise Päikese Maa?), Pilvi Üllaste (?Lugu kahest vereliblest?), Edgar Valter (pokulood) ja Olavi Ruitlane (?Kail?). Sesse loetelusse võib leida veel pealkirju, kuid mitte just palju.

    Lastele ja noortele kirjutanud autoreid, kelle loomingus on fantastiline meetod olnud järjekindlam, leidub sootuks vähem: Juhan Jaik, Boris Kabur, Iko Maran, Vladimir Beekman, Olimar Kallas, Urmas Alas, Andrus Kivirähk?

    Ei ole raske mõista, miks valitseb realismi ülevõim ? lihtsam on olemas olevat kirjeldada, kui midagi seni olematut välja mõelda. Fantaasia kirjutamine on tegelikult kahekordne loomine: esmalt tuleb luua objekt, siis luua sellest jäädvustus kirjasõnas. See muidugi ei tähenda, et fantaasia kirjutaja oleks a priori üle realistist, kõik sõltub ikka konkreetsest teosest ja selle autorist.

     

    Jutukad, täis tonta ja tulnukaid

    Usun, et ei liialda, kui väidan: Henno Käo on eesti lastekirjanduse kõige järjekindlam autor fantaasia vallas. Alates ta esimesest raamatust ?Suure kivi lood? (1985), mis segas (pseudo)autobiograafilises võtmes realismi unenäolisuse ja viirastuslikkusega, mängis mänge aja ja ruumiga ning põimis tegelikkusesse kõhedat kosmilist salapära, on Käo looming muutunud järjest fantaasiarikkamaks. ?Suure kivi lugudele? järgnes jutukogu ?Kui mind üldse olemas ei oleks? (1986), mis kutsus lugejaid ette kujutama, kuidas oleks olla unenägu, remuneratsioon, pimedus, kilomeeter või lõõtspill. Üks tippusid Käo väljamõtlemiskunstis on Kuu tagumiselt küljelt pärit tegelase seiklustest jutustav ?Oliüks? (1989).

    Läbi läinud sajandi viimase kümnendi kuni lõppeva aastani oli Käo väga paljutootlik. Ilmusid üha uued ja uued jutukad, kõik piripardani täis tonta, tulnukaid ja muud kummalist seltskonda: ?Dondijutud? (1993), ?Olematu saar? (1997), ?Kaheksajalgade planeet? (1999), ?Ahjukoll? (2003), ?Napakad jutud? (2003) ja veel terve ports. Lisaks juttude kirjutamisele on ta joonistanud pildid rohkem kui sajasse raamatusse, sealhulgas kõigisse enda omadesse.

    Käo jutustamisstiil on mõnus ja vaimukas, olek lähedaselt vaba ja vahetu, lause lihtne ja õhuline, silmale hea lugeda, kõrvale hea kuulata, mõttele hea kaasa lehvida. Eriti ?Oliüks? on täis keelelisi vingerpusse ja sõnamängu. Heale lastekirjandusele iseloomulikult ei ole Käo raamatud mõeldud ainult lastele. Näiteks lapsele Käo juttu ette lugedes võib täiskasvanugi sellele huviga kaasa elada ja mõelda, see pakub talle  lisaks üldisele haaravusele siin-seal mõne lapse eest varjatuks jääva terase mõtte, elutarkuse või lisatähenduse.

     

    Läbi tormleva maailma eesmärgi poole

    See kõik iseloomustab ka Käo viimaseks jäänud raamatut ?Väike rüütel Rikardo? (2004). Lugu, mille tegevus toimub keskajas (see muidugi ei ole päris sama, mis vastav eera pärisajaloos, vaid on käolikult lahti võetud ja teistmoodi kokku pandud), räägib väiksest rüütlist, kes asub rännakule, et üles leida lohe ja temaga võidelda. Enne loheni jõudmist kohtub rüütel mitmesuguste tegelastega (kummitusmunk, rääkiv hobune, nõid, rääkiv vares, härjapõlvlased, sepp, tulnukad), teeb läbi moraalse katsumuse ja seisab väljas rüütellike väärtuste (võidetut ei lööda jne) eest.

    Peategelane Rikardo tuletab meelde Hannu Mäkelä härra Huud. Mõlemad vaatavad maailma justkui teiselt poolt klaasi, seisavad eemal selle tormlemisest ja virvarrist. Peategelase kohta üsna kõnekas hobuse eest hoolitsemise stseen selles raamatus tuletab meelde näiteks analoogset stseeni härra Huu lugudest, aga ka Astrid Reinla ?Miikaelist?, kus esimeses kanti hoolt taime, teises eesli eest. Erinevalt härra Huust ei ole Rikardo aga maailmast põhimõtteliselt eemalehoidja tüüp, vaid tahab vastu võtta väljakutseid ja on valmis selleks isegi läbi tormleva maailma minema. Siin meenutab ta Smuuli teoste kangelasi, kes ei lase ennast elul sinna-tänna pilduda, vaid rühivad vapralt läbi selle, nii hästi-halvasti, kui see õnnestub.

    Raamat on rikas leidliku sõnanalja ja mõttemängu poolest ning kantud üldse pingutamata voolavast humoorikusest. Leiame siit ?maapanga? mõiste maasse kaevatud raha tähenduses ja varese jutustatud ?hanekoodid?, mis kõik algasid ühtmoodi: ?Ükskord vares, harakas ja ronk?? või ?Ükskord vares, kuldnokk ja pääsuke??. Leiame varese sapise kommentaari läheduses laksutava ööbiku kohta, et ?eputavad siin kah igasugused oma tobeda lauluga? ? aga kummitusmunk jälle ?tahaks igavusest lausa surra, kui ta ei oleks juba surnud? jne.

    Paaris kohas kargab autor vahvalt ka ise juttu sisse, nagu tal ikka kombeks. Ainult et 14. peatükis on teksti ja pildi vahel vastuolu: esimene väidab, et rüütel keerutas käiakivi ja sepp hoidis mõõka, aga pildil on vastupidi. Muidu on Ülo Pikkovi pildid teksti juurde väga sobivad, ilus on ka raamatu kujundus, eriti kaane värvilahendus oran?i, punakaspruuni ja lillaga.

     

    Kõik on hästi paigas

    Lugu tutvustab lugejale keskaega: nii selle kaudu, mis tol ajal oli praegu oleva asemel (?maapank? pärispanga asemel, kuulutajad tänavatel ajalehe asemel, rajakesed metsas sirgete ja laiade maanteede asemel), kui ka (Krista Kumbergi tähelepanekul) selle kaudu, mida keskajal ei olnud (kilekott, pubi, firma).

    Aga midagi on ka läbi aja ühtmoodi olemas olnud. Nii kirjeldab Käo hobuste müümist turul: ?Paistis, et kronud poleks suutnud astuda paari sammugi, ratsaniku kandmisest või mingi koorma vedamisest rääkimata. Ent mida kehvem kaup, seda vägevam reklaam. Müüjad kiitsid ja ülistasid oma kronusid kui mitte just taevani, siis madalal rippuvate vihmapilvedeni ometi. Kummatigi leidus ka ostjaid. Järelikult oli reklaamist abi. (—) Selgub, et reklaam oli olemas keskajalgi. Pole kahtlust, et ka vanal ajal. Kindlasti leidus isegi väga vanal ajal mehi, kelle tehtud kivikirved polnud küll suuremad asjad, kuid kes need osava jutuga parimaks kiitsid.?

    ?Väike rüütel Rikardo? on suurepärane jutustus, milles kõik on kuidagi eriliselt hästi paigas ja mõjub eriliselt nõtkena. Stiilis, sisus ja lauses ei leidu midagi ülearust ega jää midagi puudu; tahaks ütelda, et kõigis neis kategooriates on Käo esile astunud ülimalt täpselt, tabavalt, lakooniliselt, võib-olla selgemalt kui kunagi varem. Ja raamatu lõpp on üks neist lõppudest, mis ka tõesti on korralik lõpp: ?Et mindi keset tihedat ürgmetsa ja oldi keset kauget keskaega, ei näe me oma sõpru enam. Kuid me võime nende peale mõtelda.?

  • TMW klassikatalentide showcase 6. aprillil kell 15 Hopneri majas

    Riina Roolaid

    Tähesadu! TMW noorte klassikatalentide showcase  Hopneri majas 6. aprillil kell 15.00

    Sel aastal on esmakordselt Tallinn Music Weeki programmis Eesti Muusika Arenduskeskuse eestvedamisel noorte klassikaplatvorm. Saab kuulda parimaid noori eesti soolo- ja kammermuusikuid. Enamik meie artiste jätkavad oma õpinguid, mitmed neist prestiižsetes Euroopa muusikakõrgkoolides. Need noored on elav näide eestlaste muusikaarmastusest ja kõrgest tasemest. Meie parimad noored pianistid, keel- ja puhkpillimängijad ning laulja esitavad eri ajastute muusikat.

    Virtuoosist intellektuaali ja boheemlaseni, nad on kõik kohal. Eesti tõusvad tähed teevad kuuenda aprilli pärastlõuna unustamatuks. Õhtujuht on Laura Põldvere!

    Millal? 6. aprill 15.00

    Kus? Hopneri maja, Raekoja plats 18, Tallinn

    Kes? Johan Randvere (klaver), Marlena Keine (sopran), Marike Kruup (viiul), Neeme Ots (trompet), trio: Linda Suss (viiul)-Theodor Sink (tšello)-Sten Heinoja (klaver), Gert-Ott Kuldpärg (saksofon), Johannes Välja (tšello), Heili Rosin (flööt), trio: Robert Traksmann (viiul)-Rasmus Raide (klaver)-Marcel Kits (tšello)

    Leia meid ka Facebookist: https://www.facebook.com/events/164019427087249/

  • Sisurikast Sirbi-aega aastal 2010!

    Sirp
    Sisurikast Sirbi-aega aastal 2010!

    sirpjouljpg

    Uuel aastal on iga reede pühapäev

  • Kõlakoda — külmetava helilooja romanss

    Tiit Kändler, EPL/teadus.ee

    Kui olete parasjagu sisse maganud, sokid sassis ja püksid triikimata, ning peate ilmtingimata õigel ajal rongile või lennukile jõudma, kas siis võtate kätte ja hakkate laulma? Ja kui, siis millist laulu – kas härgamisi venivat eleegiat või kärekiiret marssi? Aga kui ootate kella järele, kui aega on hirmpalju, enne kui saab täis see hetk, mil kohtate inimest, kellest hoolite – kas siis laulate, et aega parajaks teha? Ja kui, siis millist laulu – kiire või aeglase  rütmiga?

    Laul, muusika, on mõnes mõttes nagu aeg. Me võime näha ruumi, vähemasti asjade tõttu, mis ruumis laiali on laotatud. Ma võime tunda ostukorvi raskust, kui me ka selle hinna saame teada alles kassas. Kuid aega me ei saa näha, maitsta, katsuda, nuusutada. Aja jaoks justkui polegi mingit meelt. Kui suleme silmad, siis me ruumi ei näe. Ja kui viskame end põõsa alla pikali, siis ei taju me ostukorvi  massi. Kuid aja eest pole meil pääsu ei unes ega ilmsi. Füüsikud on maailma mitmeti seletanud ja enamjaolt tegeldakse ikka kolmemõõtmelise ruumiga ning heleda või tumeda massiga selles. Nende suuruste kohta on käibel kõige pöörasemaid hüpoteese. Ajaga tegeldakse vähem. Einstein küll lülitas aja sisse ilmaruumi ja sellega ühes selgus, et pole olemas ühest, kindlat ja absoluutset aega ka füüsika mõttes. Subjektiivne aeg sõltub niikuinii  paljudest välis- ja sisetingimustest.

     

    Kronesteesia ja muusika

    Eesti tuntumaid teadlasi Endel Tulving laskis maailmas käibele kronesteesia mõiste. „Üks kõige märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud, on tajuda aega, milles eksisteerime,” kirjutab ta. Jah, tõepoolest, me ju mäletame, mida tegime kümne minuti eest või kuidas tähistasime oma viimast sünnipäeva. „Võime tajuda aega  muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas me elame,” ütleb Tulving. Inimene on ses osas loomariigis harukordne nähtus. Ta teadvustab subjektiivset aega. Aja tajumine on seotud tihedalt muidugi teadvusega. Esmalt inimene vaid teadis, mis juhtus minevikus. Seejärel tekkis mälu minevikus rullunud ajast. Ning teadmine teadmisest.

    „Reegel on lihtne ja karm – elada tähendab eksisteeriva maailma nõudmistega kohaneda,” ütleb Tulving. Inimese evolutsioon lahknes inimeellase omast viis-kuus miljonit aastat tagasi. Kuid fossiilid jutustavad, et inimkultuur on muutunud erakordselt aeglaselt. Alles mõnikümmend tuhat aastat tagasi hakkas see plahvatuslikult kiirenema, justkui kopeerides universumi inflatsiooniteooria mudelit. Miks nii hilja, küsib Tulving. Ning esitab hüpoteesi, et kronesteesia, eriti edasi vaatav ja tulevikku suunatud kronesteesia,  paneb olulisel määral liikuma inimkultuuri. Ja kronesteesia teeb võimalikuks prefrontaalne korteks, ajukoore esiosas asuv piirkond. „Ma oletan, et kronesteesia tekkis üsna hilja inimese evolutsioonis ning ta mängis kriitilist osa kultuuri ja tsivilisatsiooni arengus, sellisel kujul, nagu me seda tunneme,” pakub ta.

    Teadaolevalt tekkis teadlik musitseerimine umbes samal ajal. Nii et meie omakorda võime oletada, et muusika, nii nagu me seda  nüüd inimkultuuriga seonduvalt nimetame, tekkis ühes inimese võimega mõtelda end teadlikult ajas tagasi ja edasi. Muusika on inimesele omase ajataju ilming.

    Ajataju jälile võib saada ka linnulaulu kuulates. Ma ei mõtle siinkohal, et ööbiku laulu nautides võib subjektiivne aeg justkui seiskuda, vaid seda, kuidas linnud oma lauluhoogu reguleerivad. Kust võtavad nad metronoomi, mille kuulmatu tiksumine ütleb,  kui kiire peab olema laul? Kuidas koordineeritakse selliseid inimese keerulisi käitumisi nagu tants, kõne, laul, mis nõuavad vahel sadade lihaste koostööd? On arvatud, et käitumise osiste ajastamine on kodeeritud erilistes aju ringteedes.

     

    Igal kraadil oma laul

    Niisiis, et uurida muusika ja eriti sellega lahutamatult seotud rütmi tajumist ja pidamist, tuleb võtta kätte ning vaadata, kuidas lind  laulab. Lind peab olema muidugi kuulekas; metsas oksal istuva linnu laulu võib küll nautida, kuid ligi sellele ei saa. Üheks soodsaks, mugavaks ja vaata et asendamatuks instrumendiks on teadlastele ses osas kujunenud sebra-amadiin. See lind kuulub kangurlindlaste sugukonda, mis on vintlastele lähedane värvuliste rühm. Ta elab troopikamaadel, näeb keskelt välja nagu täispuhutud varblane, eest aga nagu vähendatud papagoi ning tema lähim sugulane Eestis on koduvarblane. Teda saab pidada puuris ja, mis oluline – seal ei lõpe ta laululust. Nii siis uuritakse ja puuritakse vaest sebra-amadiini siit ja sealt. Ja sõna otseses mõttes puuritakse, sest tema pähe on istutatud eri eksperimentide ajal kõige erinevamaid traadikesi, et jõuda nende abil jälile, kust linnu laul tuleb.

    Teadusajakirja Nature 13. novembri numbris on avaldatud eriti huvipakkuv artikkel sebra  amadiini laulu kohta. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased Michael Long ja Michale Fee uurisid sedapuhku asja nõnda, et külmutasid sebra-amadiini aju lauluga seotud piirkonda, mis kannab nime tuumne HV keskus, lühendatult HVC. Linnu ajju pisteti tillukesed traadid, nii saadi uuritavat HV keskust nii termoelektriliselt külmutada kui ka sealset temperatuuri mõõta. Ja lind ei kohkunudki eriti, vaid hakkas narkoosist toibununa  puuris rõõmsalt laulma.

    Linnulaul on organiseeritud motiivideks, mis koosnevad kindlast silpide järjestusest, silbid komponeeritakse aga eri kõrgusega nootidest. Arvatakse, et HVC juhib silpide järjestust ja ajastust ning üks teine aju piirkond RA juhib seda, kuidas iga silpi moodustatakse. Kui nõnda, siis peaks külmutamine vaid pikendama silpidevahelist pausi, silpide kestvuse aga jätma muutumatuks. Kuid katsest  selgus, et HVC külmutamine mõjutab nii ühte kui teist, RA külmutamine aga ei mõju laulu tempole. Nii et HVC kontrollib laulu ajastust igal tasemel.

    Täpsemalt selgus, et mida külmemaks läks HVC, seda aeglasem oli laul. Näiteks suurenes laulusilpide vahe 45 protsendi võrra, kui HV keskus külmutati alla 6,6 Celsiuse kraadi peale.

    Asi on tegelikult keerulisem, kuna linnul  on HVC nii aju paremas kui vasakus poolkeras. Ja Long ning Fee tegid kindlaks, et üks kontrollib laulu üht osa, teine teist osa. Miski peab neid ajupoolte piirkondi silpide alul omavahel sünkroniseerima – küllap on need omavahel ühenduses.

    Laulu juhtimiseks aktiveeritakse erilisi neuronivõrgustikke iga 5–10 millisekundi järel. Need neuronite asurkonnad on üksteise järel ahelas ja moodustavad nõnda justkui helilindi, millelt siis RA eri lauluviise maha loeb. Aeglustame lindi liikumist ja laulu tempo aeglustub. Mida pikem on laululõik, seda aeglasemalt sealt külmutamisel laulu maha loetakse.

    Ma ei tea, kas inimlaulu kohta on selliseid uuringuid tehtud. Küll aga on uuritud, kuidas muutub inimese kontroll motoorsete lihaste üle, kui motoorset funktsiooni juhtivat aju piirkonda külmutada. Ja tulemused on samalaadsed:  liikumise rütm aeglustub.

    Kui Straussil poleks olnud raha toa kütmiseks, kas ta oleks siis komponeerinud aeglaseid valsse? Vist siiski mitte. Aju jahtub viimasena, kui kehal pole enam võtta seda sadat vattigi, mida meil selle ülalpidamiseks vaja läks.

  • Enn säde silmast ja meelest

    Enn S?

    Tänane päev nägi koos peret, mis jäänud küüraka naise hõimust.

    Üksnes mägede näod jäid vaatama tallatud kohti,

    kus seisnud kojad.

     

    Ööd ju sealmail juulis pole, päike tiirutab horisondil kui hull.

     

     

     

Sirp