3. juunil Pirita kloostri puupüsti täis telgis esilinastunud ja nädalavahetusel ka kino Sõprus eeskavas jooksnud nelja uusima eesti lühimänguka sisulised sarnasused on hoopis suvalisemad. Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetoolis Jüri Sillarti juhendatud noorte esimesed ekraanitööd ei anna põhjust eriti hädaldada ega ka rõõmust lakke karata. Kõik on ökonoomselt paari kolme-nelja näitlejaga lahendatud linalood, mõned suisa tekstitud või siis minimaalse dialoogiga. Algus- ja lõputiitrite korrektsus jätab mulje professionaalsest pakendamisest, kuigi mõni film pole autoril mitte diplomi- ega isegi kursusetöö, vaid üldse täiesti esimene film. Algupärane stsenaarium on enamasti ikka reþissööri enda sulest ja muusika, mis siis, et kammerlikult minimalistlik, on samuti originaalne ja spetsiaalne looming.
?2.68?. Reþissöör Tanel Toom, operaator Ants Martin Vahur, monteerija Margo Siimon, muusika Virgo Sillamaa. Osades Mait Malmsten, Tõnu Aru, Inga Proode. TPÜ, 2004.
Tanel Toomi ?2.68? üritab näidata, kuidas peaaegu mitte millestki võib teha lühikese filmi. Pintsaklipslane Leonhard (Mait Malmsten) on pühendunud absurdsele saavutusele: tal on vaja aina kiiremini oma korterist alla hoovi pargitud autoni jõuda. Tõnu Aru mängitud kojamehe luuavibutamine puhta asfaldi peal on selle mõttetusega sümboolses korrelatsioonis. Toomi üldiselt tempokate kaadritega filmis hakkas häirima mõnetine psühhologiseeritus, muretseva peategelase veniv kujutamine suurtes ja keskplaanides, kuid siin võib tegu olla ka kritiseerija ?sisseelamisvõimetusega?. Veidralt vastandatud detailidega (stopper, punased ketsid, kollane lips, Isostar) gradueeritud pühendumuse taustaks antakse telekast sporti, justkui oleks pintsaklipslane Erkki Noole jt. kümnevõistluse pisikust nakkunud? Samas jutustatakse lugu sõnatult, muusikaga meeleolu mar-
keerides nagu animafilmis. Lõpuks leiab peategelane otsema tee, lamab akna all õndsana murul ja film mõjubki anekdoodina, aga lahja ja liiga venitatud anekdoodina.
?Teispool vihma?. Stsenaarium ja reþii Margus Paju, operaator Mart Taniel, monteerija Lauri Laasik. Osades Risto Kübar, Nero Urke. Margus Paju, Mart Taniel/Rudolf Konimois Film, 2004.
Selles filmis on kujundiloomet ja kunstiliselt hillitsetud sisu. Kusagil mereäärses provintsis püüab romantiline ja naiivne noormees kõiki maanteeloike ja lõpuks merdki mingi lahustuva pulbriga punaseks värvida ja sel veripunasel veel siis oma männikoorelaevukest ujutada. Loigud mõjusid kui hoiatus Tallinna linnavalitsusele, aga meri ei andnud end verevaks teha. Võiks ju otsida poliitilist allegooriat, aga sümbolism jääb peidetult ambivalentseks. Film on klorofülliline, roheka lehisfooni ja kadakatega, mingit viidet pakub räämas maamaja safrankollane uks. Meeldejäävalt hea on üks panoraamvõte, kus noormees sõidab jalgrattaga ja siis jookseb muuli tippu, kauguses merel libiseb suur reisilaev. Võiks viidata ka ühele homoseksuaalset meeleolu loovale allusioonile, kui kaksikutena paistvad tüübid üksteist põrnitsevad.
Margus Paju film pole pelk infantiilsuse ega luulelise kinnisidee illustreering, vaid sümboolne akt, mille kinnistab ka maaliliselt üpris mõjukas lõppkaader: oma laeva saanud noormees istub unistavalt merepaadis, mis seisab keset veretavat aasa all ähvardavate äikesepilvede. Mida sa hing ikka ihkad?
?Sünnipäev?. Stsenaarium ja reþii Kaupo Kruusiauk, operaator Andrus Prikk, kunstnik Jaana Jüris. Osades Tambet Tuisk, Carita Vaikjärv. TPÜ, 2004.
See on anima ja animus?e selgelt lahti mängimata lühilugu, pigem siiski vinjett. Pretensioonikas naine tuleb noore uusrikka avarasse majja (Rägavere mõisa interjöörid), laia voodisse, kus noorsand teda tordi ja veiniga ootab, ning teatab, et iga mehe sees on peidus naine. Ja mees, kelles see ideaalne naine end varjab, läheb närvi, hakkab urelema ja mingi kummastava plum-plum heli saatel mööda saale tonti otsima. Kusagilt nagu sõidaks peale rong. Olen kogenud, et helipettelised luulud projitseeritakse endast kaugemale, iseendast tulevad või keha lähedalt lähtuva kahinad omistatakse ?välisvaenlasele?.
Kruusiauk on veel liiga noor, et oma anima asjus mingit selgemat ja säravamat sõnumit kujutada. Mida peaks tähendama naise teade, et ta lõi kunagi ühe kärbse piitsaga poolsurnuks ja raius siis kirvega pooleks? Punane püstol on selge viide peenisele, erootilist tegevust aga selles laias voodis ei arendata; sümbol oleks justkui laetud ja agressiooni hõngav, aga esialgu passiivne. Püstolile sekundeerib huulepulk, mille mees aknast välja heidab.
Mõne alateadliku tungi ja sooviga mängitsev film laseb lõpus käest suurepärase puändi. Naine on oma thanatose ehk surmatungi realiseerinud, end maha lasknud, püstoli kui punase peenise käiku lasknud, kõrva taha on ketðupit niristatud. Kahjuks jääb see aga laibaks, mitte teatraliseeritud naljaks. Naine võinuks lavastada enesetapu, psühhohuligaanitseda, huulepulgaga verd markeerida, surnut teeselda, üles tõusta ja püstolit ka teisiti realiseerida, erootiliselt osavõtmatu mehe hirmu genereerida. Psühhopaatiliselt kistud ja konstrueeritud rollidega ?Sünnipäev? jääb väga pooleli, aktsiooni asemel pakutakse mingit kiimlemist ja sedagi poolikult.
?Liivakellade parandaja?. Stsenaarium ja reþii Anu Aun, autor Urmas Lennuk, operaator Kristjan-Jaak Nuudi, kunstnik Mihkel Ehala, muusika autorid Priit Pääsuke ja Taavi Laats. Osades Karol Kuntsel, Maria Soomets, Janek Joost, Peeter Tammearu. Produtsent Peeter Urbla. Exitfilm, 2004.
Anu Auna ?Liivakellade parandaja? on pesuehtne näidendfilm, mis tegelikult suuresti Urmas Lennuki näidendile ka tugineb, vaadelduist poole pikem tükk, mis tuleks saata vastavale festivalile. Lagunenud kirikus tagasivaatavalt ja seejuures selgesti arusaadavalt lahti mängivat lugu võiks vastavas kultushoones ka lavastada. Linaloos valitsevad keskplaanid ja tihedam dialoog. End kirikus varjav meespeategelane Tim (Karol Kuntsel) mõjub kui sundmõtteline revolutsionäär, ta on ideeline õigluse eest seisja ja haub kättemaksu kohtunikule, kes tema venna kord alusetult mõrva eest vangi mõistis. Kannatanud vend on surnud, ema häbis, elu tagasi kerida ei saa. Kohtuniku tütar Hea (Maria Soomets) saavutab Timiga usaldusliku sideme, hea ja südamlik Hea hakkab mässajat salaja toitma. Luuleliselt ja initsiatsioonina mõjub nende laulatuse neljasilmne etendamine küünaldega täidetud kõledas kirikus. Mõtteainet pakuvad hiired (tegelikult rotid), kes kirikus krõbistavad ja kord kohtuniku piiblit närisid. Võimu ja vaimu ning õigluse ja seaduse vastuolud põimuvad ning kiht-kihilt neid suhteid ja ühtlasi ka lugu lahti kooritakse. Nelinurk aga pingestub, Timi vintkärbik on laetud ja kohtunik (Peeter Tammearu) võetakse kaarte avava dialoogi käigus ka kirbule… kuni lõpus kõlab hoopis üks teine lask ja näidatakse ka selle tulemust.
Kas ma pean veenduma jälle ühe idealismi karilejooksus ja selle vastu protesteerima? Õnneks pole ?Liivakellade parandaja? üheselt mõistetav, vaid väikeste sümboolsustega tempereeritult psühholoogiline ja ka traagiline lugu, mille lavastamisega on Anu Aun oma reþiivõimet ja oskusi piisavalt tõestanud. Näitlejad on tööle saadud, tüübi taga võib aimata karakterit, montaaþ korralik, lugu selge ja igav ei hakka.
?Kooma?. Stsenarist, reþissöör, operaator ja helindaja Asko Kase. Võtteassistent Meelis Veeremets. Osades Rando Tammik, Mari-Liis Velberg, Jandar Aleksejev. Pikkus 15,5 min.
Asko Kase on viimastel aastatel mitmel amatöörfilmide festivalil oma lühifilmidega meelde jäänud. Autorifilm ?Kooma?, mis esilinastus kevadiste Eesti filmi päevade raames, on hoopis teisest puust kui TPÜ tegijate tükid. Peaks mõjuma nagu eksperimentaalne hoiatusfilm, aga mõtle ja kujuta, mida tahad, sest kohati kiirelt vahelduv mustvalge pildiriba mingit konkreetset lugu ei jutusta. Selles seoses sarnaneb ?Kooma? Mait Laasi esimeste segaste, kombineeritud tehnikas an
imafilmikatsetustega. ?Kooma? tuulisel undaval tehnomaastikul sekeldab noor kiilakas mees, kes vaevleb ja hetkiti ka justkui mõnuleb nägemuste küüsis. Kukub paar korda täiesti musta auku, ekraan lööb pimedaks, kostub vaid painav müra. Autori seatud helitaust on valdavalt tehnoloogiline, tööstuslikult rümav rütm, kuid sellega vaheldumisi lastakse ka meeloodilisemat klaveri heliredelit. Mängu tuuakse poeetilised regaalid nagu liblikas, äkitselt muutub mustvalge pilt erksavärviliselt hoiatavaks tuumaseeneks mingil maastikul. Antakse justkui aimu, et koomas, tegelikult pigem hallutsinatoorsete nägemuste käes või deliiriumis tõmblev noormees on samaaegselt imik. Seejuures mängib mingit, vist nagu meditsiinilise kuraatori rolli karvane, animatehnikas filmi kakerdama lülitatud mängukaru. Silm, imik, ema, lennuk, aatomipomm, tuumaseen. Sõnatu filmi alla antakse ka mõned subtiitrid nagu ?Lennata?, ?Ema on nõus ta une lõpetama?. Imiku-noormehe vastandus ja üheaegsus hakkab kuidagi toimima, aga koomas küll ei viibita. Kooma on absoluutne black out, kus aju on igasugustest nägemustest täiesti välja lülitatud tabula rasa. Tean, mida kirjutan, sest sain ise 28 aastat tagasi 14 hüpoglükokeemilist insuliinikoomat naha vahele. Hirmsad nägemused võivad tulla aga kunstlikult süstitud koomast ärkamise seisundis, kui glükoos aju rebestavalt kiiresti vereringesse tuubitakse. Asko Kase võiks oma huvipakkuva hoiatusfilmi nimetada ?Ärkamiseks? või ?Deliiriumiks?.
