Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Eksperdi töö muutub taotluste suhtes kõvasti re?issöörikesksemaks

    Tarmo Teder

    Asute alates 1. novembrist tööle Eesti Filmi Sihtasutusse dokumentaalfilmide eksperdina. Milliste põhimõtetega selles nn doku-Lõhmuse ametis otsustama hakkate?  

    Põhimõtted vaevalt et kohe muutuvad, sest mina pole mitte doku-Lõhmus, vaid doku-Davidjants ning toon kõne all olevasse ametisse paratamatult kaasa ka enda tausta filmitegijana. Nii et siis mingil määral muutub eksperdi töö esitatud taotluste läbitöötamise puhul kõvasti re?issöörikesksemaks.

    Vahest fikseeriks üldistavalt need põhimõtted, mis kohe muutuma ei hakka, ning mis tähendab re?issöörikesksus?

    Üldistavalt öeldes on EFSi eesmärgiks toetada võimalikult erinevate filmitegijate võimalikult erineva lähenemisega filme võimalikult professionaalsel tasemel ? nii lihtne see ongi. Re?issöörikesksus tähendab, et filmi teeb valmis lõppude lõpuks filmi re?issöör (vähemalt peaks ideaalvariandis). Seega on oluline kõigi esitatud paberite tagant kuulda reaalselt nende inimeste, kes filmi valmis teevad, eelkõike aga re?issööri enda häält: kuidas tema seletab ära oma filmi olulisuse, visuaalse keele, kuidas vastab tema kõigile esitatud küsimustele. Paber kannatab tõesti kõike, eriti kui ta on veel eeskujulikult vormistatud, reaalne filmitegemine läheb aga väga tihti taotlustes kirjeldatud plaanidest kõvasti lahku.

    Peaks formuleerima ka professionaalse filmitegemise taseme?

    Hea küll, ma täpsustan. Antud kontekstis ei tähenda professionaalne filmitegemise tase isegi mitte hõlmamatuid kunstilisi kriteeriume (mida on raske filmi arendusfaasis ka kohe kindlakäeliselt paika panna), vaid näiteks elementaarseid tehnilisi nõudeid. Et helimees ei eksisteeriks ainult eelarves, vaid viibiks ka reaalselt platsil. Et ülesvõetud pilt kannataks hiljem ekraanil vaadata. Et noor filmire?issöör saaks oma projektide teostamisel tootjalt sisulist abi, mis aitaks kaasa võimalikult hea lõpptulemuse saavutamisele.

    Üldse on eesti dokumentaalfilmid idee/sisulise poole pealt tihtilugu heal tasemel, kuid sageli jätab näiteks soovida just hilisem reastatud materjali tase. Ilmselt on oma töö teinud siin üheksakümnendate kokkuhoiuaastad, kus eelarve nappuse tõttu tehti kõik, mis vähegi võimalik, ise. Aga inimaju ressursid on enamalt jaolt siiski piiratud, rääkimata omandatud oskustest, ning nüüd oleks aeg hakata jälle tähelepanu pöörama ka sellele, et film ei jätaks kiiruga kokkumonteeritud koduvideo muljet. See kõik kõlab võib-olla tähtsusetu tehnilise norimisena, aga keegi ei taha kanda kiiruga kokku traageldatud pükse või süüa poolküpset jahutoodet. Miks peaks siis filmide puhul tegema allahindlust?

    Kui suur on EFSi dokumentaalfilmide ?pott? 2005. aastaks ja palju kvartalis keskeltläbi taotlusi laekub? Sellest suhtest võiks välja tuua nõudluse ja pakkumise nii rahalise kui filmide arvulise vahekorra.

    Kui võtta arvesse, et 2003. aastal oli dokumentaalfilmide toetuste eelarve 5,05 miljonit krooni, siis 2004. aastal kasvas see kuue miljonini ? päris ilus kasv võrreldes ühe dokfilmi eelarvega. Ehk siis ?pott? on kogu aeg stabiilselt kasvanud. Teiste sõnadega tähendab see seda, et on saavutatud peamine: dokfilm on püsinud teatud tasemel, saavutanud stabiilsuse ja isegi arenenud ? meie dokumentaalfilme on näha liikumas dokumentaalfilmifestivalidel, sealjuures ka Amsterdamis, Nyonis ning mõnel tähtsamal festivalil veel.

    Tunnipikkuse dokumentaalfilmi keskmine eelarve (kui me ei arvesta madala eelarvega Eesti lugusid ? ca 105 000 krooni eelarveks) on 2002. aasta 600 000 kroonilt tõusnud 2004. aastaks ühe miljoni kroonini. Taotluste ja toetuste suhtega võrreldes võiks ideede ja tootmisse minevate filmide vahekord olla pinevam. Aastal 2004 laekus sihtasutusele 70 doku toetustaotlust, neist 12 olid mitmest eelsõelast läbi käinud ?Eesti lood?, niisiis kokku 58 taotlust. Viimasest voorust lisandus kaheksa, toetust sai neist ligi pool. See ei näita just tihedat konkurssi. Kui lisame ka ?Eesti lood?, siis anti 70 taotluse peale 40 toetust (Norras on sama vahekord üks viiele).

    2005. aastaks on planeeritud eelarve kasv ka dokumentaalfilmi valdkonnas, umbes samas mahus kui eelmisel aastal ehk siis kuni 20% mullusest. Tuleb lisada, et paljud aastail 2002 ? 2004 arendustoetust saanud filmid taotlevad tootmistoetust 2005. aasta esimeses voorus. See jätkumine on Lõhmuse taak Davidjantsi turjal. Päris doku-Davidjantsi programm hakkab välja paistma uutes ?Eesti lugudes? 2005. aasta sügisel ja 2006. aastal linastuvates dokkides.

    Tuleb endale teadvustada, et ka dokumentaalfilmi tootmine on tänapäeval enamasti vähemalt kaheaastane protsess.

    Mida peamist soovi(ta)te dokure?issööridele ja -taotlejaile?

    Mõelge enne hästi läbi, miks te seda filmi üldse teha tahate, ja alles siis, kui olete selle endale selgeks teinud, üritage valmis mõeldu oma taotluses kirja panna.

     

  • Eesti ja Soome suhteid kajastav fotonäitus „Jagatud hetked“ Pärnu Keskraamatukogus

    Eesti Instituut

    Laupäeval kl 16 avatakse Pärnu Keskraamatukogus Eesti ja Soome iseseisvuse 95. juubeliaastaks valminud fotonäitus „Jagatud hetked“, mis toob vaatajateni sündmuseid, tähtsaid hetki ja kohtumisi, mis kirjeldavad viimaste aastakümnete Eesti ja Soome vahelisi südamlikke suhteid.

    Postimehe fotograaf Peeter Langovits (s. 1948) ja Soome-eestlasest fotograaf  Toomas Dettenborn (s. 1962) on jälginud paljusid tähtsaid kohtumisi, huvitavaid inimesi ja toredaid sündmusi Eesti-Soome suhete teljel. Näitus, mis on kokku pandud fotoaparaati talletatud hetkedest, on austusavaldus kõigile neile, kes on ajanud Eesti-Soome asja ja hoolitsenud oma tööga selle eest, et meie maade suhted arenevad ja süvenevad kõigil elualadel.

    Kes olid kohal, kui Helsinki Lääneterminal pidulikult avati? Kus nõukaaegne buss KavZ praegu ringi sõidab? Milliseid Soome ja Eesti kaksikuid võib Soome ja Eesti muusikaüritustel kohata? Mis muuseum asub Äksis? Kes Eesti artistidest annab oma plaate välja Soome muusikafirma nime all? Neile ja paljudele teistele küsimustele saate vastuse.

    Näitusetekstid on pärit Sanna Immaneni sulest. Kujunduse tegi Allan Appelberg, näituse koostasid Grete Ahtola ja Jenni Kavén, selle trükkis IdLam ning välja andis Eesti Instituut Soomes. Koostööd tegi Soome Eesti-Seltside Liit SVYL. Toetasid Postimees ja Eesti Instituudi Sõprade Selts. Näitust saab sügisel näha ka Soomes Tamperes, Vaasas, Helsinkis ja Turus.

    Tere tulemast näituse „Jagatud hetked“ avamisele Pärnu Keskraamatukokku (Akadeemia 3)  laupäeval, 13. aprillil kell 16!

    Näitus jääb Pärnus avatuks 27. aprillini.

  • Selgub kõige väiklasem

    Kaarel Tarand

    Aga paljud ei saa rahu, see kõige ihaldatum tiitel on välja loosimata. Kes on Isamaa Isa, iseseisvuse aurumasina Polzunov? Juba  kolmandat aastat käib kõige 20aastaseks saamise tähistamine ja pealegi sellise hurraaga, et iseseisvuse sünnist 90 aasta möödumine, mida põhiseaduslik võim koos kodanikega tagasihoidlikul moel tähistas, kipub selle varjugi jääma. Siiamaani on, tundub, mõnelgi 20 aastat tagasi ühiskonna emotsionaalsel laineharjal purjetanul hing haige sellest, et tema ajaloolist osa pole veel piisavalt tähele pandud, õigesti raamatusse raiutud. Ja üldse ei taha need  pagana ajaloolased märgata, kirjeldada ja poodiumile tõsta epohhi suurust, võrreldes nende teiste, vanade ja tühistega. Alasti kadedus!

    Kui ajaloolased ei tee, mis siis muud, kui ise härg sarvipidi pihku ja sõitma! Teisipäeval loodigi pärast mõningasi ristimissekeldusi uus asjaosaliste eneseuurimisorgan, mille ülesandeks tuua tõde päevavalgele. Ja nimelt see tõde, et Eesti iseseisvus või vähemasti tema võtmed olla olnud hoiul Moskvas kommunistide  käes ja sealt nad toodudki. Televaataja mäletab seda tuhat korda näidatud episoodi kuulsa „Gorbatšovi koridoristseenina teisest vaatusest“. Seal nad seisavad reas, kes alandlikum, kes sirgeselgsem, ja kommunistide ülempealik suvatseb kõiki kõnetada ja kuulata peaaegu terve pooltunni. Stseenis pole täpselt näha, kas ta kellelegi midagi (iseseisvuse võtmed?) taskusse libistab, ja selle üle ilmselt siis ka vaidlus lähiaastatel edasi läheb – et kust  võtmed tulid. Kui need õnnetud tähelepanusõltlased, kelle kiituseks aastatega auk maasse räägitud, oma tõvest ähmastunud pilgu hetkekski klaariks saaksid, näeksid nad, et isegi ühe neist aastate 1988 – 1991 Kõigekõigemaks kuulutamine ei aitaks neid rohkem kui ühekordse maininguna ajalooõpikusse. Miks nii, aitab selgitada võrdlus aastatega 1916–1919. Hea õnne korral oskab uuel ajal koolis käinu nimetada õigesti  päästekomitee liikmete nimed. Aga kui küsida näiteks, kas Maanõukogu oli seesama mis Maapäev ja kas see oli eestlaste omaalgatuslik või riigivalitsuse moodustatud organ, jäävad paljud seletamisega hätta. Poliitiline veelahe Asutavas Kogus, tähtsamate rühmituste liidrid ning nende taktikalised valikud iseseisvumise teel on teema, mis nõuab ajaloolase ettevalmistust. Iseseisvuse sünniperiood oli kraad kangem asi iseseisvuse taastamisest. Eks ikka  seetõttu, et iseseisvate rahvusriikide võimalikkus oli 20 aastat tagasi maailmas üldaktsepteeritud norm (tõsi, impeeriumide käitumine erines tugevasti sellest, milleks nad konventsioone allkirjastades olid kohustunud), 90 aastat tagasi aga sulaselge hullumeelsus. Iseseisvus Eesti territooriumil de facto taastada ei olnud mingi kaelamurdev trikk, millega oleksid ainult üksikud väljavalitud hakkama võinud saada. 

    Kahju küll, kuid ei olnud meie riigi esimese põlve juhid vigadest vabad ja vaidlus selle üle, kellele kuulub iseseisvuse idee esmasõnastaja au, oli aastaid õhus. Mõni mees suutis enesele juba elu ajal ka monumendi püstitada. See kõik on hõlpsasti andestatav vähemasti tagantjärele, kui on teada vereohvri suurus. Ja see kõik on tühine väikluse kõrval, mida paarkümmend aastat tagasi täiesti ohutuid pisisammukesi astunud avalikud tegelased nüüd hulkadele  päevast päeva esitavad. President peaks neile hakkama uut teenetemärki, NSV Li rahvasaadikute kongressi liikme medalit välja kirjutama, et haigus järsult ei süveneks: ikka nii, et III klass eestimeelsetele saadikutele ja tasakaalu huvides V klass venemeelsetele. Rahvas ei ole veel küps Isamaa Isa valimiseks.

     

  • Kõlakoda — kõlakoja kaja sõltub ümbritsevast kultuurist

    Tiit Kändler EPL/teadus.ee

    Panteoni lagi on betoonist – ehitusainest, mida roomlased tundsid, ent mis pärast Rooma riigi langust unustati sootumaks. Panteoni laes on ringikujuline auk. Küllap selleks, et valgustada hiiglaslikuna tunduvat ruumi. Kuid hiljuti tuldi välja hüpoteesiga, et see auk laes tegi Panteonist omapärase hiiglasliku päikesekella. Kindlasti hoidis too auk kokku betooni, nõrgestamata koorikut kuigivõrd. Tavaliselt räägitaksegi Panteoni betoonkatusest. Miks aga unustatakse akustika? Panteonis on sammudelgi kummaline kaja, eriti siis, kui seisate ruumi keskel, kus iga sein ja  ka lae tipp on teist võrdsel kaugusel. See muudab helid omamoodi müstiliseks, sest tavaliselt sellist järelkajade koosmõju ei kohta. Ameerika avangardistlik helilooja John Cage on ütelnud umbes nii, et kui uuendad oma loomingus 20 protsenti, siis kaotad 80 protsenti kuulajatest. Kõlakodade ehk ruumide kohta, kus muusikat esitatakse, kehtib see veel rangemalt, sest heli levimist seal reguleerivad füüsikaseadused ja meie kõrvakuulmise füsioloogia.  Siin midagi muuta oleks riskantne.

    Silbitamine on vältimatu

    Kontserdisaal on tegelikult peeglisaal, ainult et nende peeglite pealt ei saa inimene end näha, küll aga muusika kaja kuulda. Kui heli satub tahkele ja kõvale pinnale, siis peegeldub see ja jõuab nõnda kuulaja kõrva ühes heliga, mis jõuab sinna otse esinejalt. Kivisein, klaas, puit ja krohv peegeldavad heli üsna väheste kadudega. Nõnda tekib ruumis leviv heli tegelikult  tuhandete peegeldunud ja otse levinud helide koosmõjul. Kontserdisaalis neelavad heli tõhusalt vaid tooliread ja kuulajad. Nii sõltubki kuulajani leviva heli kvaliteet ka sellest, kui palju on saalis kuulajaid. Täpsemalt öeldes sellest, millist saalitäituvust on akustikud saali projekteerides silmas pidades. 1980. aastatest on akustikud hakanud üha enam arhitektidega koos töötama, mis on viinud vähem riskantsete saalilahendusteni. 

    Modernse arhitektuuri koht on õues, mitte kontserdisaalis, arvavad akustikud. Kuulmisaparaat peab hakkama saama kogu selle helide virvarriga, mis kuulaja peale langeb. Kuna inimesel on kaks kõrva, saab ta heli lähtesuuna kindlaks teha. Kuidas see täpselt käib, pole küll teada, kuid püüdke heli lokaliseerida, kui teil üks kõrv on lukus või selle lihtsalt käega kinni katate. Ometi on meie kõrvade vahekaugus vaid paarkümmend sentimeetrit.  Ja lokaliseerida suudab inimene selle siis, kui heliallikast lähtuva heli tugevus on vaid tühine osa peegelduva heli kogutugevusest, võib-olla vaid viis protsenti. Just see ime võimaldabki meil üldse kontserdisaalis muusikat nautida. Tavaliselt kuulame muusikat või kõnet, mis koosneb lühikestest silpidest või nootidest, mis muutuvad ajas. Meie aju suudab selle muutuva jada kaudu välja peilida, kust heli tuleb. Palju raskem on lokaliseerida pidevat  heli – katsuge kindlaks teha, kuskohas just täpselt ventilaator sahiseb.

    Nii et silbitamine ja noodistamine pole mitte harrastus, vaid hädavajalik, et helisid üldse korralikult tajuksime. Just silbitamise tõttu surub meie kuuldeaparaat alla helipeegeldused. Me küll tajume ka varaseid peegeldusi, kuid ei ole nende mõjust teadlikud. Evolutsiooni käigus arenes välja võime kuulda heliallikat – see oli ellujäämiseks vältimatu.. Katedraalis kuuleme muidugi kajasidki,  nagu on tajunud igaüks, kes mõnes kirikus käinud. Kuid kuuleme seetõttu, et katedraali seinad ja lagi on meist ikkagi kaugel ning ajavahe kaja ja otsese heli vahel nii suur. Heli, mida me seal kuuleme, nimetatakse reverberatsiooniks ehk järelkõlaks. See tekib igas ruumis, kuid pisemates me seda ei kuule, sest aju ei lahuta järelheli põhihelist. Kirikus on lugu tegelikult keerulisem. Nagu kirjutab Tartu observatooriumi teadlane  Jaan Pelt ajakirjas Horisont, on iga orelivile summutus- ja võimenduspiirkond isesugune. Piirkondade paigutuse määrab nii pühakoja geomeetria kui ka inimeste hulk ja paigutus. Igal kirikul on oma konkreetne häälestus. Ühes kirikus võib teatud helistikes laulmine olla lihtsam, teistes jälle raskem. Nii võivad näiteks otse tuleva laine ja peegeldunud laine tihendused olla vastasfaasis, mistõttu peegeldunud laine summutab osa otselainest. Kirik on justkui filter, mis eraldab ühed sagedused teistest. Peegeldumisel tekkivad seisevlained jäävad helisema. Selleks peab kahe seina vahele mahtuma täisarv kordi laineharju. Seetõttu püüdlesid keskaegsed ehitusmeistrid selle poole, et kirikus esitatava puhul oleks eelis la-minoor helistikul.

    Järelkõla olgu optimalne

    150–100 aasta eest ehitati kontserdisaale ajaloolisest kogemusest lähtudes ja akustika  pandi paika katse-eksituse meetodil. Kuna mingeid arvutusi ei tehtud, tuli iga kord jälle justkui otsast alustada. Ruumiakustika kui teadus sai alguse umbes 1900. aasta paiku. 1895. aastal sai Harvardi ülikooli füüsik Wallace Clement Sabine ülesandeks uurida ülikooli uue kunstimuuseumi saali hirmuäratavalt kehva akustikat. Sabine kahtlustas järelkõla, ent otsustas asja põhjalikumalt uurida. Nõnda jõudis ta fundamentaalse valemi, Sabine’i võrrandini,  mille kohaselt on järelkõla aeg võrdeline ruumi ruumalaga, jagatuna heli neelava materjali hulgaga. See võrrand on siiani ruumi akustilise plaanimise aluseks. Kõnealune loengusaal tuli kõigest hoolimata siiski lammutada. Selleks, et kõne oleks arusaadav, peab järelkõla olema lühike: tüüpiliselt 0,8 ja 1,0 sekundi vahel. Sümfooniakontserdisaali optimaalne järelkõla aeg on kaks sekundit. Muusika puhul lisab järelkõla värve. Nii ei ole puupüsti saal just  kõige parem paik muusika nautimiseks, sest seal on järelkõla optimaalsest lühem. Ka peab saali lagi olema kõrgem kui puhtalt visuaalsest seisukohast võiks olla. Ruumala peab olema parajalt suur. Kui XX sajandi esimesel poolel hakati kontserdisaale istmeid suurendades mugavamaks tegema, läks nende akustika paigast. Heli neeldumist hinnati lihtsalt üle. Lahenduseks on lae tõstmine, kuid kes ikka hakkaks tõstma hirmkalli  saali lage. Psühholoogilisest küljest asja uurides jõuti järeldusele, et muusika selgus sõltub kuulaja kõrva varem ja hiljem saabunud helide omavahelisest suhtest. Nendeks uuringuteks valmistati Göttingenis ja Berliinis 1970. aastatel koguni inimese kunstpead, mille kõrvad olid varustatud mikrofonidega. Nende tummpeade abil saadi täpselt mõõta järelkajade saabumise aega. 

    Kuid kontserdisaal pole ainult arhitekti ja akustiku looming, see sõltub ka tellijast – ja siin lisanduvad mängu pragmaatilised aspektid. Kui aga saal on ehitatud, pole selle akustikat just lihtne parandada. Paraku tähendab kehv akustika ka majanduslikku kaotust. Sabine’i valem ei ütle midagi saali kuju kohta, ent kõige lollikindlam on siiski ehitada täisnurkne karpsaal. Või siis terrassidega saal. Ühendkuningriigi Bathi ülikooli arhitektuuri ja  tsiviilehituse osakonna lektor Michael Barron arvab, et akustika intensiivse uurimise periood on otsas. Kuid hääbumas on ka ultrakonservatiivse projekteerimise ajastu. Nii näiteks ehitatakse Pariisis plaanide kohaselt 2012. aastaks filharmoonia kontserdisaal, kus püütakse saavutada muusika selgust ühes järelkaja rikka mõjuga, laotades istepingid suuremale pinnale. Nii tahetakse püüda kaks vastassuunas tegutsevat kärbest ühe hoobiga. Näis, kuidas  see õnnestub.

     

  • Sellest, mis kõrvale nähtamatu

    Laur Kaunissaare

    Unistused on kahtlemata igavene teema, aga viimasel ajal on neist ja nende võimalikkusest millegipärast palju juttu. Küll on kuulutatud töö, küll ajaloo lõppu. Prantsusmaal-Saksamaal on unistuste mõttekusest ja reaalpoliitika paratamatusest räägitud seoses 68. aasta tudengiliikumise põlvkonna pensionile jäämisega. Mis see siis omal ajal oli? Tõesti viimane utoopia? Miks on just utoopia mõiste õhus? Berliini teatrifestivali „Spielzeit’Europa” selleaastaseks motoks on „paradiis praegu”. 1968. aasta lillelapsed teemaks ka Läti Uue Teatri värskes lavastuses „Vaikuse hääl”, mis selle festivali kaasfinantseerituna Berliinis esietendus.

    Kuuldavasti mängitakse lavastust Lätis kohaliku teatri- ja muusikamuuseumi ruumides, kus näeb ka sama teatri varasemat lavastust „Pikk elu”. Berliinis toimusid etendused igatahes teatrimajas. Vaatajad kutsutakse lavale, mõtteliselt justkui raudse eesriide taha, ja veel enne kui nad maha saavad istuda, mööduvad nad fotodest. Hipielu Riias. Siin linalokk, seal hiigelvunts, moodsad prillid, sulnid suudlejad, tüüned suitsetajad. Ühel fotol isegi nooruslokkis Riia Uue Teatri lavastaja Māra Ķimele. Kevadpäike paistab kõigi inimeste peale. Nagu meil omal ajal, mõtleb ehk Berliini teatrivaataja. Fotod vaikivad. Vaikuse häälega.

    Laval on räämas ühiskorter ja 14 noort näitlejat. Pikad juuksed, vuntsid, habemed, lokid. Peamiselt loomulikud. Korter on tuttav – seesama, kus 40 aastat hiljem elavad oma halenaljakat olelusvõitlust „Pika elu” pensionärid. Mõned näitlejadki on samad. Mõtteliselt on tegu ehk isegi nendesamade inimestega. Nende noorpõlvega. Noortega, kes ei aimagi, et nad kunagi samas ruumis nõnda groteskselt lõpetavad. Aga seda seost pole õnneks alla joonitud, see hõljub õhus. Nagu udusulg, mida lillelapsed ühes stseenis puhudes õhus hoiavad, et selle maha langedes muusika ei katkeks. Või on see ainult muusika, mis siis katkeks? Korter on ootusrikkalt tühi – räämas seinad, mõni mööblitükk. Veel ei ole aeg siia kuhjanud mälestusi ja noorust meenutavaid rekvisiite. On vaid lõputud mängulised stseenid süütu lillelaste ajastu teemadel. Vaikuses, sest ükski näitleja ei räägi. Sõnad on, aga vaid lauludes – läbi kogu etenduse kõlab lindilt Simon ja Garfunkel, mõtlik ja pisut imal.

    Nagu Alvis Hermanise puhul tihti, on lavastus täis süüdimatult ulakaid kujundimänge. Kui lavale saabub uus inimene või rekvisiit, ei või iial kindla peale teada, mis tast saab. Vanni valatud vesi võib osutuda sulamuusikaks. Tühjad kolmeliitrised purgid võivad olla vanale koristajale nooruspõlve varasalveks, kust lonkshaaval rõõmu juua. Raamatutest saab teha kurbusevastast kompressi. Nooruki ekstaatiline esmakohtumine ühe vanema armukesega võib toimuda mänguautoga üle daami keha sõites. Vihjed, seosed, fantaasia pillerkaar. Rütm on kiire, aga mitte piitsutatult. Lavastus koosneb piltidest. Kujundid on üllatavad, arenevad jumal teab kuhu. On ka klišeesid, aga ju neid oli 60ndate lõpuski ja eks oli neil tugev mõju ka lillelastele. Kuhu nemadki pääsesid.

    Ainult et – ei süüvita ühiskondlik-poliitilistesse tagamaadesse. Riia 1968. aasta Läti NSVs – mida see tähendas? Kurbust, valu on, aga see on kergesti haihtuv ja mesimõru – kuivõrd on valus lillelaste abiellumine ja korralikeks perekonnainimesteks saamine. On rõõm, aga… läbi naeratuste on tajuda tegelaste teatud jahmatust – nii lihtsalt see siis käibki? Mis saab sarvraam-prillidega tüdrukust 40 aasta pärast, millist kitlit ta siis kannab, jääb õhku. On see vähem valus kui poliitilised kataklüsmid? Seos „Pika eluga” polevat olnud proove alustades plaanis, see selgus alles üsna proovide lõpus. Siiski mõjub kõik kokku nagu vanainimese pühapäevahommikune unenägu. Minevik kui helesinised mäed.

    Just karmide nõukogude ühiskonna tagamaade puudutamata jätmist heitsid paljud saksa kriitikud Hermanisele ja näitlejatele ette. „Einoh, vaieldamatult andekas, aga liiga palju tuhksuhkrut,” paistsid kimbatuses kriitikud arvavat. Etendusejärgsel vestlusel arvas Hermanis selle peale, et nad tahtsidki teha helget lavastust. Miks arvavad näitekirjanikud, et mida rohkem jamasid nad tegelastele turjale laovad, seda huvitavam? Sarah Kane läks lõpuni, selles suunas on sein ees. Poliitilised seisukohad? „Kunst olgu tarbetu nagu linnulaul,” ütleb Hermanis etenduse kavalehes.

    Pimesi ei maksa Hermanist selles osas ka uskuda. Vaevalt ta isegi pimesi usub. Sest mõneti meenutab „Vaikuse hääl” Watteau’ maale – jah, sulnid armastajad, aga suvi hakkab lõppema. Ja kunsti kohtagi tsiteerib ta edasi Brodskit: „Kunst on küll tarbetu, aga mitte mõttetu.” Lillelastenostalgia magusus on petlik. Kõik taandub pealkirjale – „Vaikuse hääl”. Tegelaste vaikimine jääbki saladuseks. See on nagu peitepilt: leia etendusest vaikus ja kuula, mida see sulle räägib. Muidugi, osaliselt on tegelaste vaikimisel praktilised põhjused. Proovide käigus sattus nii, tundus lahe… Aga mis puudutab nõukogudeaegseid tagamaid, siis millegipärast meenub Oberlin Büchneri novellist „Lenz”: „Kas teie ei kuule siis midagi, kas te ei kuule seda hirmsat häält, mis karjub ümber terve silmapiiri ja mida tavaliselt kutsutakse vaikuseks?”

     

     

  • Kaks ühes tulemus on null

    Peeter Helme

    Nikolai Baturini uus romaan “Sõnajalg kivis” kujutab endast tol piiril asuvat teost. Autori eesmärgid jäävad hämaraks, tema meetodid pigem takistavad kui aitavad lugejal sukelduda romaani maailma ning identifitseerida end selle tegelastega. Kohati näib, et Baturin teeb seda lausa täiesti teadlikult.

    Suur osa romaani tegevusest toimub merel või on seotud merega. Autor annab suure andumuse ja detailsusega edasi utoopilise allveelaevahävitaja tehnilisi andmeid ning kirjeldab tulevikulaeva välimust, sisemust ja omadusi piisavalt, et anda mõista – meil on siin inimkangelaste ja ookeani kõrval tegu veel ühe tegelaskujuga. Ometi on selle kõige juures palju häirivat. Nimelt kasutab ise sõjalaevastikus teeninud Nikolai Baturin allveelaevahävitaja kirjeldamisel väljakannatamatut sõnavara. Kes Baturini elukäigu ja kogemustepagasi kohta midagi ei tea, see viiakse koheselt mõttele, et autor üritab kirjutada millestki, millest tal pole vähimatki aimu, ning see kahandab kohe romaani usutavust ja kaasakiskuvust.

    Problemaatiline on aga, et Baturin kahtlemata teab ja tunneb sõjandusterminoloogiat paremini kui nii mõnigi teine kaasaegne Eesti autor, mistõttu kerkib vältimatu küsimus – mis on tema tegevuse tõeline eesmärk? Miks läheb ta mööda olemasolevast terminoloogiast ja kasutab meelega asjatundmatusele viitavat sõnavara? Tegu ei saa ju olla mingi keeleloomelise katsega – mitte siin, mitte nii… Kas on see siis tõepoolest hoopis mingi kafkalik võte? Katse luua ise fantaasiamaailm, ent pöörata see absurdi veel enne maailma valmimist, veel enne selles valitsevate reeglite kehtestamist? Kuid ikkagi – milleks? Küsimus jääb vastuseta.

    Teist korda paneb kulmu kergitama kohtuprotsessi kirjeldus. Jällegi on see üles ehitatud nõnda, nagu poleks Baturinil õrna aimuga sellest, mis toimub kohtuhoone seinte vahel. Tõsi, autor rõhutab korduvalt, et tegu on tema loodud romaanimaailmas ainulaadse kaasusega, mille lahendamiseks on pandud kokku eritribunal nii tsiviil- kui militaarkohtunikest, lisaks on arbiitrina kaasatud ka üks Püha Tooli esindav kardinal. Ometigi mõjub ka kõik see kuidagi kahtlaselt – näiteks pole mitte ühegi kirjandusabsurdi reegli kohaselt võimalik seletada, mis sunnib Baturinit nimetama kardinali “pühaks majesteediks”!? Nii see vääratus kui ka protsessi nime all kirjeldatav jutumulin ajavad paremal juhul muigama.

    Teisest küljest on huvitav autori idee kirjeldada kohtuprotsessi, mis toimub spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud seaduste järgi ning kus prokurör ja kohtunikud ei tea mitte midagi peale neile pandud püha ülesande – langetada süüdimõistev otsus. Paralleelid Nürnbergi protsessiga on ilmsed. Kuid lugemise käigus sugeneski üsna ruttu mõte, et Baturin oleks võinud Nürnbergiga rohkem tegeleda. Või siis liikuda hoopis kaugemale, fantaasiamaailma, võtta eeskuju Kafka “Protsessist”, miks mitte ka Dan Simmonsi ulmetetraloogiast “Hyperion Cantos”, millega teatavaid paralleele “Sõnajalg kivis” militaardüstoopia isegi evib.

    Et Baturin ei otsusta lõplikult ei ühe ega teise võimaluse kasuks, siis võibki sedastada, et “Sõnajalg kivis” kannatab otsustusvõimetuse needuse all. Autor on jätnud langetamata olulise valiku, kas kalduda ühiskonnakriitilisse ja ökoloogilisse realismi, mis näib olevat teose üheks raskuspunktiks; või siis militaarsesse utopismi, mis näib samuti autorit tõmbavat.

    Kahevaheloleku hinnaks on romaanimaailma väheusutavus. Lugemist saadab püsivalt tunne, et midagi jääb puudu, midagi on valel ajal vales kohas. Selle kõrval mõjub Baturini ekstravagantne keelekasutus lihtsalt süütu naljana, mis üksikutel hetkedel isegi tõuseb kaunikõlaliseks mänguks, enamasti jääb aga justkui kohustuslikuks atribuudiks või firmamärgiks, millest ei tohi loobuda.

    Mingil äraspidisel moel osutub siingi tõeks Stefan George sedastus, et luule (resp. kirjanduse) väärtust ei otsusta mitte mõte, vaid vorm. Sellele võib vaid täpsustavalt lisada, et eriti oluline on vormi selgus, mis kasvab autori teadlikust valikust. Kõige hullem nii elus kui kunstis on aga igasugusest valikust loobumine.

     

    Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja

  • Pattulangemine ja lunastus

    Aare Ermel

     

    “Taevane lahing” linastub 2. XII kell 20.30 ja 4. XII kell 19.30 Tallinna kobarkinos.

    Mehhiklase Carlos Reygadase (s 1971) originaalne debüütlavastus “Japón” linastus PÖFFil mäletatavasti paar aastat tagasi. Tema järgmine provokatiivne filmiprojekt “Taevane lahing” tekitas furoori tänavusel Cannes’i festivalil. Reygadas šokeerib vaatajaid kohe filmi algusminuteil: noor ilus naine jagab suuseksi kõhukale keskealisele mehele. Tegemist oleks justkui kaadritega mõnest hardcore-pornokast. Seejärel kohtame samu tegelasi lennujaamas. Kindrali sohver Marcos (Marcos Hernández) ootab oma bossi tütre Ana (Anapola Mushkadiz) saabumist. Peagi saame teada, et Ana töötab pelgalt ajaviiteks pordumajas ning kasutab Marcost oma seksileluna. Mees teatab, et ta on koos oma naisega röövinud tuttava perekonna lapse, kuid too olevat ootamatult surnud. Süütundest ajendatuna otsib Marcos lunastust palverändurite juurest.

    Avameelsed seksistseenid on üksnes osa Reygadase ambitsioonikast visioonist. Erivanuste ja -suuruste inimeste kehad moodustavad Mehhiko tänavate, ehitiste ja religioosse sümboolika kõrval uhke ja meeldejääva panoraami. Hoolikalt valitud muusika (John Taverner, Johann Sebastian Bach jt) aitab luua maagilisi elamushetki. Carlos Reygadas näitab oma “Taevases lahingus” ilmaelu sellisena, nagu see on (ehk nagu see tema silmis paistab). Mõni ime siis, et režissööri on hakatud tunnustavalt nimetama sürrealistlikuks realistiks.

    Snoobliku härrasmehe lavastajadebüüt

     “Valede kammitsas” linastub 4. XII kell 17 ja 8. XII kell 14.30 Tallinna kobarkinos.

    Julian Fellowese tähetund saabus 52aastaselt, kui ta võitis parima originaalstsenaariumi Oscari, kusjuures Robert Altmani stiilse mõrvamüsteeriumi “Gosford Park” käsikiri oli tema esimene tellimustöö Hollywoodis. Sellest on möödas mitu aastat ning kogu see aeg on Fellowes muudkui midagi kirjutanud. Mullu ilmus trükist tema romaan “Snobs”, mis sai kiiresti bestselleriks. Just temale tegi hindulanna Mira Nair ettepaneku kokku panna William Makepeace Thackeray klassikaromaani “Edevuse laat” uusekraniseeringu stsenaarium. Just Julian Fellowes on see mees, kellel paluti kohendada Cameron Mackintoshi tuntud muusikali “Mary Poppins” uusima teatriversiooni dialooge. Tähelend on olnud tõesti fenomenaalne. Liiatigi, kui veel neli aastat tagasi teati teda eeskätt kui veidrustega mõisahärrat lord Angus Killwillie’t menusarjas “Oru valitseja”.

    Julian Fellowese esimene nutikalt konstrueeritud vanamoodne filmilavastus “Valede kammitsas” väärib kindlasti vaatamist. Nigel Balchini poole sajandi tagune bestseller “A Way Through the Wood” on toodud tänapäeva olustikku. Londoni tippjuristi James Manningu (Tom Wilkinson), tema noore lastetu naise Anne’i (Emily Watson) ja  kohaliku ilueedi Bill Bule’i (Rupert Everett) kohtumisega alanud tunnete virvarr ei jäta neist kedagi puutumata. Enamgi veel, senisest suhteliselt muretust idüllist jäävad järele vaid riismed. Agatha Christie’ maailmast jõutakse pigem Claude Chabroli elegantsete krimidraamade miljöösse.

     

     

  • Raamat on ka inimene!

    ASKO KÜNNAP

    Halvad oomenid

    Aga siis haaras ebamäärane õud. Selline vaikselt peale hiiliv lämbumistunne, millist kirjeldab meile hästi Edgar Allan Poe ja näitavad liikuvas pildis ameerika filmid. Ärkasid mälupildid uue eesti algusaegade kirjastuste üllitistest, kus tekst paariskülgede keskel kohinal köite vahele kadus ja kus tõlketeoste puhul nii kujundaja kui ka originaaltiitel (rääkimata kopiraidist või muust selletaolisest pudinast) saladuseks jäeti.

    Kuidas tuli Pimedus

    Tulid meelde elumaja keldriboksidest kohandatud hämarate nimedega kujundusbutiigid Tartus, kõige koleda küberneetiline sirkel nimega Corel Draw ja font nimega Brush Script. Tulid Viljandi esoteerilised ajakirjad ja kõikide pealkirjade taga langevad varjud ? vastavalt kujundaja oskustele üleminekuga või ilma, hajusad või terava servaga, tulid Okse ja Pokse.

    Ettevaatusabinõud ja julgus

    Seisin abituna raamatupoe ees trotuaaril kesk ausas lahingus langenud soomlasi, ülesöönud tuve ja kerjuseid, kogusin julgust. Jätsin kodutee hoolega meelde ? mine tea, mida nähtav kõik ei tekita: nägemis-, orienteerumis- ja liikumishäireid. Helistasin lähedastele ja andsin teada, kus ma olen, kontrollisin, kas dokumendid kaasas. Ja sisenesin kauplusesse. Turvaväravad tinisesid nagu helihark, turvamees seiras kokkukasvanud kulmude alt, müüjad asusid närviliselt kallimaid raamatuid peitma.

    Kolm tõdemust

    Ja siis järgnesid üllatused: 1) keskmine eesti raamat on täiesti äratuntavalt raamatu moodi, omab enamikku raamatu tunnustest; 2) terve rida kirjastusi pöörab lisaks kaantele tähelepanu ka sisu loetavusele; 3) kõiki raamatuid ei kujundata ega trükitagi enam põhimõttel ?homseks ja odavalt?, esineb ka juhtumeid ?ülehomseks ja osavalt?.

    Viimane flashback Mordorist

    Üllatavalt vähe aastaid tagasi moodustasid õpikud ja käsiraamatud kaks vankumatut Mordori torni. Kohtadest, kus selliseid müüdi, tuli mööduda nõiamärke tehes ja silmi varjates, et kuri ja kole ära ei kaetaks. Hea nõukaaegne komme õpikuile bizaarid kummikostüümid ülle tõmmata tundus endiselt päris terav idee. Koolilaste silmanägemise säästmiseks mähiti nõukas koletisi parema puudumisel teinekord ka tavalisse värvipaberisse. Mäletate ju küll. Aga paistab, et Mordori võimutsemisse on hakanud tekkima praod ? nägin raamatukaupluses täiesti mõistliku välimusega kooli- ja käsiraamatuid. Külm higi taandus laubalt.

    Pimeduse vastu!

    Aga asja juurde! Negatiivseid tegelasi ei taha nimetada ? nende jalad on lühikesed ja rangis, nende peas põleb endiselt müts. Nimetaks hoopiski häid, neid, kes võitlevad Valguse poolel. Kes nad sellised siis ikkagi on, need vaprad, kes tõusnud Pimeduse vastu ja kujundavad ilusaid raamatuid? Ja kes see sellist imelist, peaaegu vägivallatut ristisõda toetab, korralikku kujundust tellida oskab ja jaksab?

    Tolmunud autahvel

    Ise juba hambad nürinud vanainimene, tahaksin näha noori tegijaid ja nende arusaamatuid kujundusi ja kujundeid. Tahaks, et pärast kümneaastast laiamist ja kohati põhjendamatut loorberite kiskumist võiksid praegused roolijad rooli rahuliku südamega üle anda. Ja ise vastavalt teenetele ja juhusele rantjeedeks või prükkariteks hakata. Aga tegelikult on ikkagi nii: pöörad hea välimusega raamatu tiitellehte, otsid kujundajat ja leiad umbes sellise nime: Ruth Huimerind, Kersti Tormis, Jüri Kaarma, Anne Pikkov, Jaan Tammsaar, Kristjan Mändmaa, Piret Niinepuu-Kiik. Ja nõnda edasi, nõnda edasi. Kirjastustest jäävad silma ikka vaid need suuremad ja vanemad puugid, sekka mõni ajalehtede ja koolitusfirmade värdprojekt. Vabandust, kui keegi oluline siinkohal mainimata jäi ? kauplus suleti, tuled kustutati, ei näinud hästi enam lugeda.

    Õhku!

    Aga Tallinna ööurgaste lettidelt leiab ilusaid flaiereid, olen näinud alternatiivseid üllitisi Tartust ja ürituste plakateid veelgi mütoloogilisema nimega paigust. Veebis komistab aeg-ajalt vägagi seksikatele ja läbimõeldud kodukülgedele. Ja kangialustes võib näha grafiteid, mille tüpograafia ja kompositsioon annab konnasilmad ette suuremale osale kujundatud, küljendatud, kosseriks tunnistatud ja trükitud materjalidele. Tekib küsimus: kuhu jääb värske õhk raamatukujunduses, kuhu jäävad vihased noored rajaleidjad, kel läptop ühes ja troonilt tõugatud disainipeeru skalp teises käes!? Tahaks tunda õhku!

    Kui sõnu pole, sõima kooli!

    Igivanasti, siis kui mina ERKIs õppisin, ei õpetatud graafilise disaini vallas selles majas üldse mitte midagi. Üks õppejõud tekitas kavanditele vaid lihapirukaist rasvaseid pöidlajälgi, teist ei nähtud nädalaid. Seega ei saa hetke räbalat järelkasvu hariduse kaela ajada ? halvemaks kui õppemetoodika tollal oli, känguda see ei saa. Põrand tuli ammu vastu. Pigem vastupidi, praegu on kunstiakadeemia graafilise disaini õppetoolis, või kuis tahes seda Krabati nõiaveskit nimetataksegi, üle hulga aja päris palju lootust ja avatud aknaid. Peaaegu nagu siis, kui vana hea professor Tomberg keset pimedat keskaega praeguse õppetooli eelkäija käima lükkas.

    Üleskutse

    Palun kirjutage, toimetage, kirjastage, kujundage, illustreerige, küljendage ja trükkige ilusaid raamatuid! Me vajame selliseid! Ühes oli Leninil õigus ? peabki õppima, õppima, õppima! Ärge võrrelge end üksteisega siin konnakas, ärge vahtige liiga kaua järjest tühja kuvarit! Mõtelge ja hingake, vaadake, mida tehakse Hongkongis ja Hollandis, mida tehti kahe- ja kolmekümnendatel aastatel siinsamas kartulimaal! Lugege, mida kirjastate, lugege, mida kujundate! Ja võtke endale kõigeks selleks natuke rohkem aega! Ma tean, kui kuradi raske see on; hetkelgi hingavad hommik ja seitse tähtaega kuklasse ja ?ära mõtle, uha!? on jämeda viltariga seinale kirjutatud, kass, auto, naine ja armuke tahavad toitmist, lapsed koolitamist, mees ja toataimed jootmist. Ja ikkagi, võtke natuke rohkem aega!

    Kokkuvõtteks

    Kõik, mis väärib tegemist, väärib tegemist hästi! Kui sa armastad raamatute kirjastamist või kujundamist vaid raha pärast, siis usu, raamatud ja nende lugejad vihkavad sind vastutasuks täiesti tasuta! Nii võib rikkakski saada.

  • CARCASSONNE TALLINNAS: Jüri Arraku Carcassonne’i ja Tallinna-teemaline näitus ning loeng ja näitus Pontus de la Gardie’st

    Toomas Abiline

    Üks osa Voilą! 2013 : Prantsuse kevad Eestis programmist on pühendatud hiljutisele sõprussidemete loomisele Tallinna vanalinna ja Carcassonne’i linna vahel. Sellega seonduvalt korraldab Pratsuse Instituut Eestis koostöös Kiek in de Köki muuseumiga näituse Jüri Arraku maalidest, joonistustest ja graafikast ning loengu ja näituse Pontus de la Gardie’st. Loengu Pontus de la Gardie’st peab tema järeltulija, prantsuse preester Didier Escoupérié.

    Loeng toimub 16. aprillil 2013 kell 18.00 Kiek in de Köki muuseumis (Komandandi tee 2). Loeng on tasuta ja prantsuse keeles, tõlkega eesti keelde. Huvilistel palume end eelnevalt registreerida e-posti aadressil: katlin@ife.ee.

    Näitused on avatud 17. aprillist kuni 9. juunini 2013 Kiek in de Kökis.

    Lisainformatsiooni leiate aadressilt www.voila-voila.ee.

  • Suure õpetaja piitsahoobid

    Barbi Pilvre

    Tiit Hennoste on olnud peaaegu ainus Tartu ülikooli taustaga meediakriitik, keda praktikud on läbi aastate kuulanud. Ta on Tallinnas paiknevas ajakirjandustööstuses olnud  1990ndatest peale tegev konsultandi ja eksperdina, osaline paljudes leheuuendustes ja reformides. Näiteks Eesti Ekspressi tegemistes on ta kaasa rääkinud 1990ndate algusest, ikka ja jälle on toimetuses kuulda olnud tema nõudlikku, vastuvaidlemist mitte sallivat ninahäält. Hennoste tavalisemaid hinnanguid ajakirjanike tööle on läbi aegade olnud „õlakehitus”, talle toetudes on juhtivad toimetajad ikka viidanud töö ümberkorraldamise vajadusele. Ka toimetuste ja reklaamiosakondade olemuslikes konfliktides (kas sisu või rahateenimine) on ikka appi kutsutud  Hennoste, kes on sõltumatult positsioonilt olukorda valgustanud. Võimalik, et Hennoste abil on mõni „müüv” uuendus ajakirjanduse huvides edasi lükatud.     

    Demokraatliku ajakirjanduse ideaalid 

    Hennoste on järjekindlalt kuulutanud Põhjamaadel käibivat demokraatliku ajakirjanduse mudelit, kus sisuline valik tehakse lähtuvalt ajakirjanduslikest, professionaalsetest kriteeriumidest. Eesti ajakirjandus oli sellele Hennoste hinnangul kõige lähemal 1990ndate teisel poolel, kui ajakirjandust sai nimetada neljandaks võimuks, küll parempoolse kaldega (lk 71). Hennoste viitab tõsiasjale, et kvaliteetajakirjandus pole kuskil müügihitt, mis sundis kasumijanus omanikke ajakirjandust muutma kommertsväärtuste suunas (autor kasutab järjekindlalt sõna „kollane” kommertsi tähenduses).  Demokraatliku ajakirjanduse ideaali positsioonilt tehtud kriitika Eesti ajakirjandusmaailma kujunemise ja muutumise kohta kahel viimasel aastakümnel ongi selle tekstikogumiku juhtiv idee. Hennoste kirjutab sellest, kuidas Eestis kujunes välja ajakirjandustööstus, kus juhtmotiiviks sai kasum ning ajalehtedest kiiresti kaup. Ta näitab, et ka Eestis on kommertsmudelile vastavalt lugeja ajakirjandusmaailmas järjest enam kaup, mida müüakse reklaamiagentuuridele, pelk number, mis on oluline argument reklaamipinna müügiks. Tekstides „Armastusest abieluni: kümme aastat tiraaživõitluste ajalugu”  ja „Raha nimel, julgelt edasi. Eesti üleriigiline trükiajakirjandus enne netiajastu algust” annab Hennoste sellest protsessist hea ülevaate. Minu arvates on need selle kogumiku kõige olulisemad tekstid, mis seletavad reklaamimüügi kui telje ümber keerleva Eesti ajakirjanduse olemuse ära ka võhikule. Omanike suhtes ei tunne Hennoste mingit halastust, kirjutades Eesti ajakirjanduse selgest orientatsioonist raha teenida iga hinnaga. Ta pillab mürgise märkuse magnaat Hans H. Luige kohta, kelle ideaal oli kunagi ajakirjanikukeskne sõltumatu meedia  à la Briti Independent, kuid kelle arusaamad omandist muutusid kapitalistiks saades (lk 75). Ajakirjanduse ja poliitilise angažeerituse teemat käsitlevas tekstis „Ühe manipuleerimise analüüs. Tükike teadust” näitab ta, kuidas Mart Kadastik ja Hans Luik teise lehe hävitamise nimel manipuleerivad lugejaga ja hävitavad nii ajakirjanduse usaldusväärsuse (lk 44).

    Hennoste torkab siin-seal, et ajakirjanduse olemusest ei saada väga sageli aru, põhjuseks puudulik meediaharidus, ei mõisteta uudiste valiku põhimõtteid jms. Ise on autor ses osas vaieldamatu teerajaja oma kahes trükis ilmunud „Uudise käsiraamatu” ja lugematute sõnavõttudega. Ka kultuuriüldsus ei taipa Hennoste meelest üldse demokraatliku ajakirjanduse olemust ja näeks ajakirjanduses autoritaarset valgustuslikku institutsiooni, kus nemad ise võimupositsioonil (lk 78). Kultuuriintelligentsi suhtes, ka ajakirjanduses tegutsenute vastu on Hennoste üldse karm. Talle tuginedes on kultuuriajakirjanikke toimetustes läbi aegade nuheldud, et nad ei tegutseks ajalehes kui kultuuritegelased, avaldades ülbelt siseringi tekste, vaid kui ajakirjanikud, kelle ülesandeks on viia kultuurisündmused lugejani. Hennoste on lisaks tauninud  1990ndate lapsajakirjanikke, pooliku haridusega toimetajaid ja 2000ndate võrguajakirjanikke. Sealjuures on ta ise läbi aegade olnud osaline peaaegu kõikides olulisemates ajakirjanduspreemiate komisjonides. Selle kõige kaudu on ta aidanud jõuliselt kujundada ka Eesti ajakirjanduse nägu, aidanud esile tõsta teetähiseid, kus suunas liikuda. Armu on Hennoste silmis üldse leidnud, ja ka käesolevas raamatus nimeliselt, vaid kolm-neli uurivat ajakirjanikku, kes täidavad oma pommikoera missiooni maailmatasemel (millele tõesti pole põhjust vastu vaielda).       

    Must lammas Tartu akadeemilises ajakirjandusmaailmas

    Teada on – ja ka selles raamatus ilmneb – Hennoste vastuseis  ajakirjanduse valgustuslikule mudelile, mida on pooldanud näiteks teised Tartu ülikooli taustaga ajakirjanduseksperdid. Tallinna ajakirjandustööstuse telgitagustega tuttavana on ta seletanud ja püüdnud mõista Eesti uuema aja ajakirjanduse mehhanisme. Hennoste on näiteks erinevalt teistest kollase ajakirjanduse taunimise asemel selgitanud selle olemust, seletanud, et kollane (tabloid-) ja valge (kvaliteet)ajakirjandus on olemuselt kaks erinevat nähtust, mis pole oma olemuselt ei head ega halvad. Ta on kritiseerinud Eesti akadeemilistes ajakirjandusringkondades  käibivat loosungit, et meie varasem ajakirjandustraditsioon on olnud üksnes valgustuslik; ka selle kogumiku artiklis „Ei ole midagi uut siin päikese all. Kolm pildikest ja moraal” kirjeldab ta kommertsajakirjanduse ilmingud XIX ja XX sajandi lehtedes. Hennoste on ka ühemõtteliselt karm nõukogude aja ajakirjanduse suhtes, nägemata tollastes kompromissides midagi head, erinedes sellega samuti paljude ajakirjandusekspertidest kolleegide seisukohtadest (ja mis tõepoolest sellisel must-valgel kujul, nagu lk 67 esitatud, tundub lahmiv).  Raamatu viimases osas võtab Hennoste ette tänase ajakirjanduse, mida Eestis on korraga tabanud kolm kriisi: Internetikriis, kolletumiskriis ja majanduskriis (lk 103). Lisaks on tõsiasi valvekoera vananemine: ilma teevad samad nimed ja näod, mis 1990ndatel. Nad on aga Hennoste hinnangul jäänud kinni samadesse lehemudelitesse, mida tegid oma noorusajal, protsess on muutunud tähtsamaks kui tulemus. Pole uusi staare, kes oleksid uue, netis kasvanud põlvkonnaga samal lainel. Uuriv ajakirjandus, mis saab preemiaid, nõuab ressursse, aga ei taga lehe müügiedu. 

    Lõpuks jõuab Hennoste Interneti-ajakirjanduseni, mis on „alles lammutamise eas”, kus uudisväärtuse asemele on nihkunud kommenteerimisväärtus ehk „kommiväärtus”. Selle tulemus on sügavalt nihkes pilt, kus on unustatud ratsionaalsus (lk. 116). „Kommikoer” sai kokku pandud enne, kui Eesti Päevaleht sulges anonüümsed kommentaarid, kindlasti oleks huvitav lugeda analüüsi: kas EP Li sisu ja autorkond on Hennoste meelest muutunud seoses sellega, koos sissevaadetega ajalehe äripoolde. Üks Eesti ajakirjanduse perspektiiv võiks Hennoste arvates  peituda kommertshuvidest vabas avalik-õiguslikus ajakirjanduses ehk riiklikult rahastatavas üldlehes à la Sirp või Õpetajate Leht. Vaba maailm sellist üldiselt ei tunne, tõdeb Hennoste, aga maailm areneb sageli ootamatus suunas. Oluline on tuleviku mõttes ka, kuhu areneb avalik-õigusliku ERR i netiväljanne. Hennoste jätab lahtiseks, mis saab siis, kui see jalgu alla ei saa ja „paberleht kaob kaugele perifeeriasse” (lk 117). Netiväljaannete puhul näeb Hennoste võimalust suunavõtus usaldusväärsuse poole, ehk toimetajatöö osatähtsuse tõusu materjalide, kajastatavate sündmuste ja teemade valikul.       

    Meediakriitika tühimiku täiteks

    Hennoste raamat on vaatamata oma eklektilisusele tähtteos Eesti meediakriitikas, täites haigutava tühimiku selles valdkonnas (julgen seda väita, olles ise mõned aastad lugenud vastavaid kursusi Tartu ja Tallinna ülikoolis, lehtedest kokku ajanud käepärast materjali ja lõpuks ikka soome ja angloameerika  autorite poole pöördunud). Raamatu kaks korda läbi lugenult (ja enne tekstidega tuttav olles) jäi mull
    e aga kummaline tunne: Hennoste jätab oma kogemused ajakirjanduse telgitagustes siiski lõpuni avamata. Me aimame vastasseise omanike tahtega, ajalehemänedžmentide kurte kõrvu, käsist ja jalust seotud peatoimetajaid. Kõigest sellest oleks kunagi huvitav lugeda Hennoste kui Eesti ajakirjanduse halli kardinali mälestustest. Muidugi, see ongi konsultandi töö võlu, et ta ei vastuta tulemuse eest. Aga kuidas selle kõigega siis nii läks? Tahaks  ikka lugeda, kes täpsemalt ei kuulanud sõna ja ignoreeris nõuandeid. „Kommikoera ja pommikoera” lugedes tuleb vaid tõdeda, et lapsuke on õpetaja hinnangul tänaseks küll ülekäte läinud ning väärib vaid isa piitsahoope. Ja see ei ole mingi pedagoogiline nüpeldamine, vaid ikka surmav roosk.

Sirp