Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Kunstiaasta 2007, mõned uitmõtted

    Reet Varblane

    Sama lootustandev on kunstielu elavdumine just rohujuure tasandil, olgu siis Marco Laimre juhitud kaasaja kunsti muuseumi näol Kultuurikatlas või gratalaste Container Polümeeris või Rael Arteli ja Airi Tiisbergi „Public Preparation’i” loodetavasti jätkuv arutelude, tutvustuste ja seminaride sari. Segadust (ja vastakaid tundeid) tekitab aga kunstielu pudenemine paljudeks (hõlmamatuteks) väikeüritusteks: kunstipakkumine ületab selle tarbimisvõime. Kuigi, kindla publikuga oma paikade väljakujunemine on avatud demokraatliku ühiskonna tunnus.

    Ja ega suurtest kunstisündmustestki puudus polnud: biennaalide-triennaalide ja teiste järjepidevate kunstiürituste buum välismaal, millest poleemikale vaatamata on eesti kunsti seisukohalt siiski olulisim Veneetsia biennaal (ning Marko Mäetamme kogemus: selleks, et kunstniku ideid mõistetaks, tuleb publiku harimisega vaeva näha), ning ka kodus (graafikatriennaal, rahvusvaheline konverents „Impact”, noorte kunstnike biennaal).

    Ja lõpuks, mida on tõestanud eelkõige Kumu, aga ka Kunstihoone: ka meie kunstiinstitutsioonid võivad tegutseda suurte välismaiste muuseumide (galeriide) võrdväärsete partneritena, kuid ainult riigi rahast ei jätku. Ilma erasponsoriteta enam ei saa. See tekitab aga uute probleemide rägastiku. Ja selleks peame valmis olema.

  • Millest sõltub teatrikeele mõistetavus?

    Katrin Ruus

    Islandi amatöörteatrite ühislavastus “Memento mori”.  KATRIN RUUS

     

    Neljas Põhjamaade amatöörteatrite festival  peeti Fääri saartel.

     

    2. – 8. augustini peeti Fääri saartel Tórshavnis  IV NEATA (North European Amateur Theatre Alliance) festival, mida  korraldatakse üle kahe aasta Põhjamaade Amatöörteatrite Liitu kuuluvates riikides.  Varem on festival olnud Leedus (1998), Rootsis (2002) ja Eestis (2004). Iga riigi harrastusteatrite liidu juhatus valib festivalile välja vastavat riiki esindava lavastuse. Sel aastal olid festivalile tulnud Taani, Islandi, Norra, Rootsi, Läti, Leedu, Eesti ja Fääri saarte harrastusteatrid. Gröönimaalt ja Valgevenest samuti osalema kutsutud ei saanud rahalistel põhjustel tulla ning Shetlandi saarte trupp jäi tulemata, kuna polnud lennuilma. Ilmastikuolud on Fääri saartel tõepoolest ettearvamatud: pidev udu, vihm ja tuul – sealsamas mõnel mäejalamil paistab aga päike. Ja see kõik võib ühe päeva jooksul vahelduda mitmeid kordi. Samal ajal NEATA festivaliga toimus Borđoy saarel (Fäärid asuvad kokku kaheksateistkümnel saarel) Klaksvíkis  muusikafestival, kus paljud esinemised ära jäid, kuna lennuilma polnud ja vihma sadas pidevalt. Korraldajad valmistavad aasta aega ette üht festivali, kuid looduse vastu ei saa. Fäärlased võtavad seda kui paratamatust. Suveteatrit vabas õhus neil ei tehta. Risk oleks liiga suur.

     

    Visuaalsest teatrist psühholoogilise teatrini

     

    Festivali korraldajate poolt oli algselt määratud  suunitlus ja rõhk visuaalsel-auditiivsel teatril: liikumine, muusika, tants, pantomiim. Siiski polnud sellest kinni peetud. Enamik lavastustest, mida festivalil mängiti, olid tekstikesksed. Üle keelepiiride mõistetavat teatrilaadi (muusika, helid, liikumine) kasutati  kõige selgemalt Fääri saarte  ja Eesti lavastustes. Selline valik olevat tehtud põhjusel, et paljudest riikidest polnud midagi suunitlusele vastavat välja panna.

    Teatrite tase festivalil oli ühtlane. Ehedaima mulje jättis Fääri amatöörteatritrupi Havnar Sjónleikarafelagi  lavastus “Hørpuríma” (lavastaja Hans Tórgarđ). Tegemist on muusikalise draamaga. Jutustatakse lihtsat muinaslugu armastusest, armukadedusest, kurjusest ja headusest: kahest õest üks saab mehele, teine solvub ja plaanib kättemaksu. Ta uputab oma õe ning saab mehe endale. Peagi leitakse aga merepõhjast hukkunud õe viiul ning tõde tuleb päevavalgele. Kuri õde saab karistatud. Tegelaste väljendusvahenditeks on muusikainstrumendid (flööt, tromboon, trompet, viiul), millega mängitakse läbi emotsioone ja suhteid.  Etendus käis terves teatrimajas (Fääri amatöörteatris, mille on asutanud tuntud fääri poeet Hans Andreas Djurhuus), publik liikus peaaegu iga stseeni järel teise ruumi. Atmosfäärilt meeldejäävaim ja mõjuvaim oli stseen, kus tegevus toimus “veealuses riigis”, teatrimaja keldris. Keskkond oli loodud kabareevõtmes. Kujutati suitsust baariruumi, nurgas mängis bänd. Kavalehel mainitakse, et tegemist pole muusikaliga, kuid võib-olla oli tegu muusikali kui teatrivormi uue interpretatsiooniga. 

    Et head teatrit saab teha ka muukeelsele publikule huvitavalt oma emakeeles, seda tõestasid Rootsi ja Islandi trupp.  Rootsi lavastaja ja draamakirjaniku Mathias Wiiki “Ja må jag leva” (“Õnnelikult igavesti”) on lugu kahest õest, kes kasvavad üles ühe katuse all, kuid kellel on erinevad vaated oma lapsepõlvele, keerulised suhted emaga, kes on nad maha jätnud, ning erimeelsused omavahel. Teravusi suhetesse lisab ka asjaolu, et vanem õde Kim (Josefina Olsson) on ratastoolis ning kardab üksijäämist ning abitust, noorem õde Eva (Malin Tuuvas) sooviks aga kodust lahkuda ja oma elu alustada. Tegevus leiab aset Eva 18. sünnipäeval. Etendus algas šokeeriva unenäostseeniga, kus ema (Ingegerd Svednell) ja Kim tulevad Evat sünnipäeva hommikul äratama. Laulu saatel lämmatatakse Eva padjaga. Lavastaja on osavalt põiminud reaalsuse ning õudusunenägusid-salasoove kujutavad stseenid. Mathias Wiiki sõnul on tema näidend väga lihtsakoeline ning isegi primitiivne tekst, mis on tänu headele näitlejatöödele saanud elav ja psühholoogiline. Wiik on kirjutanud veel mõningaid näitemänge, mis võiksid  huvi pakkuda  ka eesti lavastajatele.

    Islandi amatöörteatrite Hugleikur ja Leikfélag Kópavogs koostöös valminud lavastus “Memento mori” (autor Hrefna Fríđriksdóttir, kes on ka lavastuse lava- ja kostüümikunstnik, lavastaja Augusta Skúladóttir) sai algtõuke ühe Leedu kloostri külastamisest. Sajandeid tagasi ei tohtinud mungad selles kloostris rääkida, ainuke fraas, mida kasutada võis, oli “Memento mori”. See legend jäi  kahe teatritrupi liikmeid kummitama. Arutleti üheskoos surma ja surematuse teema üle. Nendest diskussioonidest sündiski dramaturgia. Kuigi tegemist oli üsna tekstikeskse lavastusega, mõjus islandi keel värske ja poeetilisena, väga head näitlejad tõid  teatrimaagia selle parimas mõttes publikuni. Põhjamaade saagadel ning muinaslugudel põhinev  teatrilaad oli Islandi lavastuse puhul kõige paremini tunnetatav. Märkimisväärne oli selle lavastuse puhul ka üheksaliikmelise trupi väga ühtlane ja hea tase, seda enam, et tegemist oli puhtalt näitlejateatriga.

    Eestit esindas seekord Võru Teatriateljee lavastusega “Hing?” (lavastaja Tarmo Tagamets). Varem on Teatriateljee NEATA festivalil Eestit esindanud 2002. aastal Rootsis. 2004. aasta novembris esietendunud “Hing?”, (koostöös Võrus tegutseva Hilaro kooriga, näitlejad Agu Trolla ja Helen Solovjev) lähtub liikumis- ja heliimprovisatsioonidest hinge ja hingetuse teemadel. Segakoori kammerkoosseis esitab lavastuse muusikalise kujundust laval, olles samuti näitlejapositsioonis. Kokku moodustab see koorilaulu ja kehakeelel põhineva, nüüdistantsu elementidega teatri lavalise kombinatsiooni. Algses variandis osales 29 kooriliiget, festivalietenduseks kohandati kooriosa 11-liikmeliseks.  Festivali avatud foorumil vastas lavastaja Tagamets küsimusele, kuidas lavastuse “Hing?” tegemise idee sündis: “Tahtsin teha oma surnud vanaisaga koos suitsu. Sellest mõttest ja tundest saigi idee alguse.”

    Teistest festivalilavastustest jäi tasemelt nõrgemaks Läti Salduse amatöörteatri Sławomir Mrożeki “Karoli” (lavastaja Robert Segliņs) lavastus.

     

    Vähe kriitilist meelt ja läbimõeldud organiseeritust

     

    Paremusjärjestust festivalil ei koostatud, kuid iga trupp sai avatud foorumil tagasiside oma  lavastuse kohta Fääri saarte ja Taani teatriprofessionaalidelt (Eyđūn Johannsen, Vár Berghamar Jacobsen, Morten Hovman). Kahjuks polnud tagasiside piisavalt adekvaatne, etenduste kriitiline analüüs ning arutelu jäid kesiseks. Korraldusliku poole pealt jäi nõrgaks ning pealiskaudseks ka 7. augusti hommikupoolikul toimunud workshop “Theatre market place”, mida viis läbi Taani Amatöörteatrite Liidu asepresident Line Hauger. Workshop’il jagati osalejad töögruppidesse, kes pidid lühikese aja jooksul välja pakkuma ning paberile kirjutama teatritegemise võimalusi, raha polevat piiranguks. Kuna koos oli siiski nii palju erinevaid rahvusi ja maailmavaateid, ei saadud selle lühikese aja jooksul väga mõttekat tulemit. Ka tehtu analüüs jäi ebapiisavaks. Workshop’iks antud kahest tunnist kasutati ära vaid üks ning ainus õnnestumine oli, et eri riikide trupiliikmed said omavahel kontaktandmeid vahetada ning edaspidiseks koostööks suusõnalisi kokkuleppeid sõlmida.

     

    Fääri keel on säilinud tänu ringtantsule

     

    Fääridel on oma  rahvusteater Gríma, kus etendati festivali raames kolme lavastust (Rootsi, Eesti, Island). Teatrimaja  ise on väike: umbes sajakohaline blackbox, mõned ruumid näitlejate garderoobideks ja grimmitoaks. Teatriko
    hvikus saab ise endale tasuta kohvi serveerida ja külmkapist koort hankida, sama ruumi nurgas seisab teatritekstide paljundusmasin. Kõik on kodune, lihtne ja ökonoomne. Ainult fääri keeles mängivas Rahvusteatris on 15 kutselist näitlejat, kuid palka makstakse vaid siis, kui neil on tööd. Aastas tehakse keskeltläbi kaks lavastust, lisaks üks lastelavastus. Näitlejaamet võib olla seega üsna ebakindel elatusallikas.

    Festivali viiendal päeval korraldati osalejatele ekskursioon. Sõideti ringi mägikülades ja Fääride kõige kõrgema mäetipu lähistel (882 m, Eysturoy saarel). Mäed, kosed ja lõpmatud rohuväljad, puid peaaegu ei olegi. Kui, siis linnades ja linna parkides, kuhu need on istutatud. Majad on siiski enamasti puidust. Ehitusmaterjal tuuakse teistelt Põhjamaadelt.  Temperatuur on talvel keskmiselt kolm ja suvel üksteist kraadi. Rahvaarv ligi 49 000, kõigil kaheksateistkümnel saarel kokku. Pealinn Tórshavn on maailma kõige väiksem pealinn, suuruselt teine linn Fääridel  on Klaksvík. Kõige olulisemaks  sissetulekuallikaks ja tööstusharuks on kalatööstus. Imestust tekitas, et Fääridel ei ole peaaegu mingit pealetükkivat välireklaami ning ameerikalikke kaubanduskeskusi. Saared kuuluvad Taani riigi koosseisu, kuid ollakse siiski sõltumatud. Erinevalt Taanist ei kuuluta Euroopa Liitu, on olemas oma parlament, lipp ja rahaühik. Räägitakse fääri keelt, mis pärineb vanast viikingiaegsest norra keelest. Keel on suudetud säilitada tänu fääri tantsule, mis sarnaneb Prantsusmaalt alguse saanud ja keskaegses Euroopas levinud ringtantsuga, mis on Fääridel siiamaani elava kultuuri osa. Tantsides lauldakse pikki lugusid ja ballaade (story-telling). Instrumentaalsaadet ei ole, ainult inimhääl ja lihtsad, rütmistavad tantsusammud.

     

    Viies NEATA festival tuleb Lätis

     

    Eesti Harrastusteatrite Liit kuulub Ülemaailmsesse Harrastusteatrite Liitu 1991. aastast (International Amateur Theatre Association IATA/AITA). Koos Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Leedu ja Läti harrastusteatrite organisatsioonidega moodustati 1998. aastal uus maailmaorganisatsiooni piirkondlik koostööorganisatsioon Põhja-Euroopa Harrastusteatrite Allianss (NEATA). NEATA juhatusse kuuluvad üheksa riigi, Taani, Soome, Rootsi, Norra, Islandi, Fääri saarte, Läti, Leedu ja Eesti Harrastusteatrite Liidu esindajad. Eestit esindab Eesti Harrastusteatrite Liidu esinaine Kristiina Oomer.  Festivalidel on osalejaid ka teistest riikidest, kes  NEATAsse ei kuulu. “See on hea tahte märk kutsuda ka teistest regioonidest külalisesinejad. Minu arvates külalised ainult rikastavad harrastusteatrite pilti,” kommenteerib Oomer.

    Festivalil leidis aset ka NEATA kohtumine, kus olid kõne all mitmed teemad: NEATA riikide tulevased koostööprojektid ja konverentsid, järgmine festival Riias, NEATA presidendi valimine aastateks 2007 – 2009 (presidendikandidaadiks esitati Line B. Hauger Taanist, asepresidendi-kandidaadiks Kristiina Oomer Eestist). Valimised on 2007. aastal maailmakongressi ajal, mis toimub 26. – 31. juulini Lõuna-Koreas.

     

    Lisa NEATA ja festivali kohta leiab aadressilt www.neata.dk

  • Kümme aastat õudusi Afganistanis

    Aarne Ruben

    Võtnud kord vene mehed kätte ja tahtnud teha suurt sõjafilmi Hollywoodi kaanonite järgi. Sikutasid süžeed siia ja sinna — ikka ei mingit tolku, välja sikutada ei suutnud. Siis astus kõrgendik appi: kõrgendikud on sõjas juba niisugused asjad, mida kaitsvad peategelased on võimalik surematuks teha. Mehed võtavad ringkaitsesse ja täristavad kuulipildujatega, ümberringi kukub musti kogusid nagu loogu. Filmi lõpus võib aga öelda: me tegime selle ära, meie võitsime. Vaat niisugused abimehed on kõrgendik ja selle kaitsmine!

    Algas selle filmi tegemine aga sellest, et vene inimene küsis: miks ei võiks meie teha niisugust filmi nagu “Me olime sõdurid”? Tuligi välja nagu nende otsene eeskuju, ainult Ameerika inglise keele asemel on puhas vene keel, liiguvad ringi demblid ja Malõšid, viski asemel juuakse ehtsat piiritust ja relvaks on AK.

     

     

    Üks jääb ellugi!

    Kunstnik hüüdnimega Vorobei on määratud Afganistani sõitvasse 9. roodu. Järgneb väljaõpe Ferganas sadistist lipniku Dõgalo käe all, kellel on närvid läbi. Võetakse ette takistusriba, heinatuustide ja kummivoolikute peksmine tääkidega, lastakse istuda kaevikus, millest tank üle sõidab, ja Vorobeile antakse ka snaipripüss. Lastakse poistel rünnata mäge, mille kivisel rinnatisel istuvad nende relvavennad, kes neid sealt alla lükkavad. Jõudnud Afganistani, satuvad mehed juba lennuväljal lahingumöllu. Möödub nädal ja nad saadetakse kõrgustikule nr 3234, kus nad peavad julgestama ühe suuremat sorti kolonni möödasõitu. Kolonn aga jääbki tulemata.

    Dessantlasi võtab vastu nende uus ülemus lipnik Hoholl, kelle närvid on kulunud kriipsusarnaseks. Kindlust ründavad pidevalt duhhid ehk, nagu neid toonases ajakirjanduses nimetati, dušmanid. Nädalatest saab terve aasta, kaotusi on 9. roodul esialgu vaid ühe mehe jagu. Kišlakk, kus laps laseb sõelapõhjaks reamees Stassi, tehakse rakettidega maatasa. Uuest, 1988. aastast on kõikidel häid lootusi, sest parasjagu käib perestroika ja saadakse aru, et sõda ei saa kaua kesta. Paraku aga…

    Näidatakse põleva transpordilennuki maandumist, sõda kõrbekoobastes ja ehtsat polgulitsi. Film päädib mastaapse sõjalise kangelasteoga, kus kogu rühmast jääb ellu vaid üks mees. Muide, on huvitav märkida, et duhhide lõpprünnakus saadab venelasi kümnete kaupa surma ka ründajate ees liduv hobusesoengu, päikeseprillidega ja palestiina rätiga mees, kelle iga liigutus kõneleb väljaõppest kusagil hoopis Afganistanist eemal. See on välismaine sõjaline instruktor, mis annab veel kord kinnitust, et venelased armastavad propaganda-sõnakõlksuna kasutada väljendit “terroristliku grupi hulgas oli ka araablasi ja neegreid”.

    Muidu on sõjavägi nagu ikka, ainult mat’id lendavad liiga sageli ja naljad on hoopis teistsugused kui kõigile tuntud Eesti armees. Ilma subtiitriteta oleks raske aru saada vene slängist. Teos on vägisõnadest ja territooriumivallutustest tiine, näidatakse pingul närvidega mehi, mis kogu seda õhustikku näiteks Eesti sõjaväest täielikult eristab. Meie armees nimelt osatakse puhata, Afganistanis on enda lõdvakslaskmine mõttetu: saad kuuli. Eesti armeele pole omane ka sealne suhtumine naistesse: reamees Ljutõi ja lipnikud võrdlevad millegagi hakkama saanud “naljavendi” alati naistemeestega: “sa ei ole naise juures”, “sa ei ole tüdrukutega aasal”, “rooma kiiremini, ega sa naise peal ei ole”, “see on RPG [granaadiheitja, mudžahiidide poolt Shaitani piibuks hüütud vene hirmurelv], see ei ole tüdruku käsi”. Siinkirjutaja mõtles filmi vaadates mitu korda, mida mõni noorem kaasmaalanna sellest kõigest võiks arvata, mõni tõeline tüdruk, kelle kätt seal reklaamitakse. Ilmselt ta lihtsalt muigaks.

     

     

    Peipsi taga Pihkvas…

    “Üheksandat roodu” vaadates on kasulik igavusehetkedel silmad kinni panna. Ent kas filmil on ka mõni õpetus jagada? Üks kasulik point, mida kõrva taha panna, on näiteks see, et pisiasjadeni treenitud sõjaline jõud, millest see lugu pajatatud, on siinsamas, meie piiri ääres. Pihkva õhudessantdiviis. Ja kui Venemaal kas või kauges tulevikus midagi juhtub… siis on need karastunud noormehed siinsamas, meie maal. Algul põldudel ja maanteedel, pärast aga juba kuumas linnalahingus. Mida teeb meie generatsioon ja mõningad järgmised põlvkonnad – meie kõik, kes oleme harjunud popkorni ja SMSidega? Mida teeksime niisuguse sissetungi korral? Oleme harjunud emigreerima juba siis, kui mõni ebasoovitav poliitiline jõud võimule tuleb, mis aga saab siis, kui tulevad Tšetšeenia karastusega mehed?

    Meie poolt astub piirile uus Jaan Tõnisson, kes nõuab, et teeksime pauku. Emigreerida enam nii palju ei jõua – laevad ei võta vastu. Pole välistatud, et paljud muukeelsed integreerimata sõdurid tulistavad Eesti võitlejaid selga. Kõrgendikke, mida kaitsta, meil eriti pole, aga see-eest on meil põhjatud sood salapäraste virvatuledega, mille alla ausa dessantlase peanupp võib jäädagi. Ta huuled aga jõuaksid ehk veel sosistada: “Pizdets!”

     

     

  • Van Goghi „Tähistaevas“ on Google Art Projecti lemmikute seas

    Vare & Jaakkola

    Maailma kunsti päeva värske statistika uurib, kuidas huvituvad inimesed kunstist võrgus.
    Täna on maailma kunsti päev ja möödub ligikaudu kaks aastat Google Art Projecti käivitamisest. Selle päeva auks ja kõigi meie partnerite jaoks on Google analüüsinud, kuidas inimesed Art Projecti kasutavad.

    Internet äratab maalid ellu. Näib, et just van Goghi „Tähistaevas“ on see, mida Art Projecti külastajad kõige enam imetlevad. Viimase kuue kuu jooksul on see olnud kõige enam vaadatud maal. Gigapiksel on äärmiselt suur värvilahutus, mida vaatajad saavad uurida pintslilöögi pisidetailideni. Kuigi miski ei ületa maali päriselt nägemist, näib võimalus uurida kunstiteost sellisel detailitasemel julgustavat vaatajaid jääma kauemaks. Üks minut on keskmine aeg, mis kulutatakse ühe pildi vaatamisele Art Projecti veebilehel, võrreldes vähem kui 20 sekundiga (mitme uurimuse kohaselt) muuseumides.

    Tähistaevas on ka üks kasutajagaleriidesse kõige enam kaasatavatest maalidest, mille abil inimesed saavad luua oma virtuaalseid kunstikogusid. Meil on sel platvormil 40 000 kunstiteost, ent mõned jäävad igavesteks lemmikuteks. Teised populaarsemad kunstiteosed on (populaarsuse järjekorras):
     
    Botticelli: Venuse sünd
    Rembrandt: Autoportree aknal
    van Gogh: Magamistuba
    Manet: Konservatooriumis
    Brueghel vanem: Viljalõikus
    van Gogh: Päevalilled
    Holbein noorem: Saadikud
    van Gogh: Põld lilledega Arles’i lähedal
    Böcklin: Surnute saar

    Tegelikult vaadati kasutajate galeriisid enam kui üksikuid kunstnikke või maale. Praeguseks on loodud 360 000 galeriid, millest 14 000 on veebis avalikud.

    Ilmselgelt on klassikud endiselt vaatajate seas populaarsed, kuid huvi moodsa kunsti vastu on suurenemas. Dali ja Klimt on kõige otsitumate kunstnike hulgas. Internet võimaldab kasutajatel uurida nüüd ühes kohas mitut žanri. Õlimaalide kõrval on Art Projectis üle 5000 objekti enam kui kolmekümnes kunstivormis, sh siidimaal, skulptuurid ja mööbel. Ei ole kuigi palju kohti, kus saab kõrvuti vaadata Brasiilia tänavakunsti ja Botticellit.

    Paljud partnerid, kes on panustanud kunstikollektsiooni, on oma muuseumid ka Street View’s välja pannud. Keskmiselt kulutavad külastajad hoonete sisemuse uurimiseks ja maalide vaatamiseks umbes kaks minutit. Valge maja on olnud Street View sihtpunkt, mida külastajad on Art Projecti raames kõige enam vaadanud. Suurem osa meist ei saa kunagi võimalust sinna sisse pääseda, kuid internet pakub suurele üleilmse tähtsusega asutuses paiknevale kunstikogule haruldast sisevaadet.

    Internet annab uue võimaluse õppida kunstiajalugu spetsialistidelt. Meie järjekordne kunstiloeng toimub täna meie G+ lehel. Seal on tutvustamiseks The Metropolitan Museum of Art ning käsitletakse teemat „Multimeedium kunstis“. Osalemiseks registreeruge siin. Saate asjatundjaid kuulata oma tugitoolist.

    Google Art Project käivitus 2011. aastal. Tänaseks on enam kui 200 muuseumi rohkem kui 40 riigist pannud inimestele võrgus vaatamiseks välja 40 000 teost. Ainus Google Art Projectis nähtav Baltikumi muuseum on Läti rahvusmuuseum aadressil: http://www.googleartproject.com/collection/national-museum-latvia.

  • Lehtede lühikesed jalad

    Kaarel Tarand

     

    Ajalehed jätsid sihilikult esitamata objektiivse ja täieliku informatsiooni seaduseelnõu tegeliku sisu kohta ja heitsid selle asemel õhku põhjenduseta kahtlusi Eesti kohtuvõimu sõltumatuse aadressil, hirmutasid avalikkust tsensuuriohuga, levitasid mõõdutundetult valeinformatsiooni (sealhulgas nn uuriva ajakirjanduse väidetavalt laia esinemise kohta Eestis) ning esitasid põhiseaduslikule rahvaesindusele ultimaatumi loobuda valitsuse esitatud eelnõu menetlemisest. Kellele on vaja valetavat ajakirjandust? /https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/ 

    *

    Kui üks seltskond valetab ühes küsimuses, siis miks peaks uskuma, et ta on muudes aus ja faktitäpne?  Eriti seltskond, kes arendab meediaettevõtluse tooteid, mille tähtsaimaks sisuks usaldusväärsus. Trükiajakirjandus jätkas eelmisel nädalal kampaania korras ähvardustööd, et sundida riigikogu valitsuse esitatud seaduseelnõu 656 SE mitte arutama ja menetlusest välja arvama.

    Neljapäeval avaldasid ajalehed valge külje, kus väideti seaduseelnõu kohta seda, mida seal ei sisaldu, nimelt, et seadusega tahetavat  hakata võimu kuritegudest teatanud anonüümseid allikaid paljastama ja väljaandeid „lihtsalt hoiatuseks trahvima”. Eriti armsalt lennutas bumerangiga endale vastu pead Postimees oma juhtkirjas: „Pressivabadus on /—/ tagatis, et riigis toimuva kohta on võimalik tõepärast teavet saada. Eriti puudutab see Eesti avaliku võimu tegemiste jälgimist ja kajastamist”. Seda kirjutati, kui paralleelselt ise just avalikku infot ehk õigusakti eelnõu ja  seletuskirja (õnneks on need meedia abitagi kõigile avalikult kättesaadavad) moonutatult vahendati.

    Ja nii kestis see terve nädalavahetuse: ise oli loodud „fakt”, seda vaidlustada kellelgi ei lastud, valeinfole aga rajati hulk kommentaare, nii et ka kurt kuulis, millist jõledat kuritegu ajakirjanduse vastu valitsus kavandavat. Mart Kadastik ironiseeris vangla võrdlust kasutades valitsuse püüde üle kaitsta ajakirjanikke, kes  kaitset ei soovi. Priit Hõbemägi kurtis, et teda (ja üldse ajakirjanikke) eelnõu kirjutamisse „ei kaasatud” (aga kuidas kaasata reguleerima neid, kelle alusväide on, et regulatsiooni pole vaja?). Muidugi on ajakirjandusjuhtidel raske tunnistada, et ka nemad ei ela seadusest kõrgemal. On ju harjutud olema „neljas võim”, kelle pilli järgi ülejäänud tantsima peavad. Ja nüüd siis tuleb keegi ja tahab ajakirjanduse sõnade eest  vähekenegi vastutama panna. Minister Rein Lang võib väita, et seaduse mõte on kaitsta ajakirjanikke (nende endi eest, ilmselt), kuid seaduse jõustumisel ei kaitstaks ennekõike mitte tuntud ja positsioonikaid, vaid vähetuntud ja ajakirjanduse väär- või valuvõtete eest kaitsetuid kodanikke – ajakirjanike eest. Praegu on „allikas”, kes on kas või korra ajakirjanikule salaja informatsiooni andnud, täielikult ajakirjaniku meelevallas. Samamoodi, nagu politseiseriaalides  sõltuvad sada protsenti politsei armust informaatoriteks tehtud endised kurjategijad.

    Põhimõte on lihtne: kui sa enam infot ei anna, siis võivad ülemused/avalikkus teada saada, kes seni infot on andnud. Kes võib kinnitada, et sellised mõistaandmised ajakirjaniku ja allika vahel ei võiks ka Eestis ette tulla? Miks, kui mitte kartusest kaotada väljapressimisvõimalus, tõrguvad ajakirjanikud allika kaitsmise seadusliku kohustuse kehtestamise vastu?  Ajalehed hõiskavad: meil on eetikakoodeks ja eneseregulatsioon! Jah, kaitsetumat kodanikku täiesti mitte rahuldav kord tõesti eksisteerib. Kui kodaniku kaitseks tuleks ka ettevõtet natukenegi distsiplineeriv seadus, muutuks ehk nii mõnigi asi ajakirjanduse suhtumises endast nõrgematesse, kelle „kaitsmisel” nõrgematele alatasa haiget tehakse. Aga seda mõtetki, et keegi võiks neilt kohtu kaudu suuremat valuraha nõuda, ei talu ei leheomanikud  ega -juhid. Kuid mille pärast veel kui mitte raha pärast peakski üks äriühing riigivõimu vastu sõjakäigu ette võtma? Eriti olukorras, kus oma traditsioonilised tuluallikad on kokku kuivanud. Ei taha enam maksta reklaamiandja, lehetellija ega üksikostja.

    Ühtki geniaalset äriplaani pole trükiajakirjanduse päästmiseks suudetud leiutada ei USAs, ei Euroopas. Eestis küll: ärimaailmale ja üldse kõigile, kes soovivad saada tulevikus  ainult endale meelepäraseid seadusi, loodab ajakirjandus edaspidi pakkuda poliitilise šantaaži teenust. Niipea kui mõni eelnõu välja ilmub, ähvardab ajakirjandus selle suure kampaaniaga ja kena kopika eest reguleeritavale meelepäraseks. Kui parlamendi liikmed peaksid praegu meediaettevõtete ähvardustele alla andma ning eelistama 656 SE sisulisele arutamisele ja ehk ka muutmisele-täiendamisele hoopis ajalehtede ees pugemise võistlust  pidada, siis astutakse põrguteele ise ja tõugatakse sinna ka riismed sellest ideaalajakirjandusest, mis kunagi demokraatia valvekoerana töötama pidi. Kodanik jääb kaitseta, võim järele valvamata ning õigusriik arendamata.

    Kurb küll, kui mõni rahvaesindaja, kelle ülesanne kodanike kaitseks seadusi teha, nüüd jalga või kätt väristama hakkab – lootuses saada mõnelt ajalehelt tindine pai.

     

  • Isade koori austusavaldus emakeelele

    Heili Vaus-Tamm

    Igal juhul olid pausid nende lihtsate triviaalsete sõnade vahel nii kõnekad, et publik püüdis kikkiskõrvul iga sõna. Päris naljakas. Edasi tuli aabitsatekste aastatest 1885, 1921, 1928, 1936 ja 1944. Kõnekad omas ajas: esimeses manitseti jumalakartusele, 1928. aastal Leningradis  välja antud aabitsas öeldakse, et kooli ei tohi minna pesemata, 1944. aasta eestimeelne aabits on kirjutatud paguluses, Stockholmis. Kuna keelealased kirjutised olid valitud peamiselt äärmusi fikseerival meetodil, siis Valdur Mikita “Metsik lingvistika” (2008) mõjus teistsugusena: autori isa, Lõuna-Eesti talupidaja väikse agraarkosmose keel erines tavakeelest.

    See oli silpide, mõminate ja loomahäältega rikastatud, pigem hingeseisundit väljendav kui  asist informatsiooni edastav onomatopoeetiline keelepruuk. Selliste peadpööritavate keeleliste uperpallide vahel mõjus muusika tasakaalustava ja stabiilsena. Valitud olid teosed Marie Underi, Paul-Erik Rummo, Betti Alveri, Gustav Suitsu ja rahvaluule tekstidele. Iseenesest hea ja kaunis poeesiast lähtuv valik, kuigi ei saa öelda, et just sõnakasutuse osas lood märkimisväärselt erinevad oleksid. Ja sõnakasutusest oleks ju  võinud sellise kontserdi puhul lähtuda. Helikeeleltki kõik (v.a Kõrvitsa teos) XX sajandi teise poole lood. Teine variant oleks olnud alustada esimeste koorilaulude rahvusromantilise püüdliku „sõnavärvimisega” ja jõuda näiteks Aintsi läbisegi hõigeldud „Aeg armastada” tekstideni või mõne silpideks lõhutud naljalooni, vahele Tormise karmi loitsu.

    See oleks näidanud, kuidas on keelekasutus muusikas läbi aegade muutunud ja milliseid vorme  võtnud. Praegune kontsert näitas küll keele enda uperpalle, aga muusikas oleks justkui kõik samaks jäänud. Meie aastatelt niigi õhuke muusikakultuur oli veel õhemana näidatud. Kaunist poeesiat ja selle väärikat esitust aga kuulsime küll. Ilu tunduski olevat valiku ainus kriteerium. Eetiline oli ka meeskoori kui meeste ja isade esinemine emakeele kandjatena. Korralik hääldus õilistas esitatava. Kõlalist vaheldust tõi Tõnu Kõrvitsa „Laulud vihmast ja  tuulest” koorile ja neljale löökpillile. Vihmapuu ja bambusest tuulekellade õrn sabin koos koorikõla liuglemise (glissando’d) ja undamisega moodustasid maagilise atmosfääri. Kõrvitsa pühendumus ja otsingud loodusvärvide ja igasuguse tuule-Thule mail on kujunemas eesti muusika omapäraseks peatükiks.

    Koori esitus oli eelkõige austav ja pieteeditundeline. Esimestes teostes jäid kõrva mõned „pehmelt ja karvaselt” harali algused. Rikkuse  ja iluga hämmastas basside sügav-sume tämber. Õnneks on seda tõrrepõhja burdooni ka piisavalt eesti muusikas kasutatud. Ester Mägi „Kerkokellas” oli kellalöögina esitatud ja dissonantsile vibreerima jäetud sõna „kell” ääretult kaunis. Koos Mägi kriipivate harmooniatega moodustus ülimalt eestilik, karge ja, nutt kurgus, emotsioon. Ka dirigendi kätekasutuse skaala laienes ja pani huviga jälgima. Fraasi „see mälestus on mulle hell” privaatne  väljamaaling ja vastukaaluks katkendik-kandiline liikumine avardasid pilti. Väga vajalikult. Lõpulooks kõlas Veljo Tormise „Kolm mul oli kaunist sõna” Paul-Erik Rummo tekstile – austusavaldus eesti keelele.

  • Enesemüümine kui argipäev

    Auri J?

    “Kõik aias”: Richard – Hannes Kaljujärv,

    Jenny – Helena Merzin. ALAN PROOSA 

     

     

    Edward Albee, “Kõik aias”. Tõlkinud Lydia Mölder ja Jaak Rähesoo. Lavastanud Roman Baskin, kunstnik Kristiina Münd, muusikaliselt kujundanud Toomas Lunge. Mängivad Hannes Kaljujärv, Maarja Jakobson, Helena Merzin, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Merle Jääger, Riho Kütsar, Marika Barabanštšikova, Katrin Pärn, Leino Rei, Piret Simson, Margus Jaanovits. Esietendus Vanemuise suurel laval 22. IX. 

     

    JACK (laisas poosis): Raha on veider värk, eks ole, Richard?

    RICHARD (nagu poisike): Ma ei tea, minul pole seda kunagi ülearu olnud.

    JACK: Ei, ma mõtlen, raha kui asi ja sümbol. Trükitud paberilipakas, kus see värv ja paber kokku ei maksa veerandit sentigi… Ometi, ilma selleta jääks maailm seisma.

     “Kõik aias”, I vaatus.

     

    Televisioonis jookseb praegu üks kummaline Sampo panga reklaam, kus rahatähtedel figureerivad näod laulavad: “Raha paneb rattad käima.” Absurdne? Üsnagi. Tõene? Kindlasti. Ja see, mispidi rattad käima lükatakse, pole oluline. Äsja Vanemuises esietendunud Roman Baskini lavastus “Kõik aias” räägibki põhiliselt rahast. Jah, ka uhkusest, auahnusest ja prestiižist, inimestevaheliste suhete ähmastumisest materiaalsete väärtuste pealetungi ja karjääritegemise tuhinas, kuid sõlmumispunktiks jääb ikka see va krabisev. Irooniline on nii käesoleva kui mitmete teiste populaarsete kultuuriproduktide puhul, et kuigi rikkaks sel alal ei saa, leidub alati raha, et finantseerida publiku köitmiseks jahmatavaid trikke. Nagu näiteks bassein-purskkaev Vanemuise suurel laval, mille demonstreerimine teatrikülastajad eranditult ahhetama tõukas. Ometi võib selletaolisest nükkest äri asemel justkui kunstile rõhudes ohtlik takistus kujuneda. Kristiina Mündi rikkalik lavakujundus on kaunis, detailne, läbimõeldud ja ka mõnevõrra häiriv. Kindlasti aitab realistlik lava näitlejat olustikku sisseelamisel, kuid mitte tingimata vaatajat teemasse süvenemisel. Olulised nüansid tekstis, miimikas ja näitlejate liikumises jäävad botaanikaaialiku roheluse varju ning selle asemel, et keskenduda näiteks Jenny (Maarja Jakobson või Helena Merzin) tegelaskuju sisevaidlustele, jääb publik hoopis vaatama, kuidas naine taimi istutab. Liigse kirevuse tõttu ei teki püsivat rütmi, kasvava pinge pulssi. Baskini lavastatud meisterlikult kiired ja hoogsad dialoogid kaotavad pikkade staatiliste stseenidega vaheldudes kohe oma mõju ega suuda kulminatsioonihetki omavahel siduda. Tihti korvatakse pause helikujundusega, kuid Toomas Lunge on jäänud seekord liigagi tagasihoidlikuks. Lava ja saali vahel ei teki aktiivset suhtlust ning ka Jüri Lumiste otsesed publikusse pöördumised ei muuda olukorda.

    Richardi tegelaskuju (Hannes Kaljujärv) mõistmisel on suur roll esimeses vaatuses korduval muusikapalal, Radamese aarial Giuseppe Verdi ooperist “Aida”. See aitab avada Richardi mõttemaailma ja motiive ning näha teda kui pühendunud ja armastavat abikaasat, kelle väärtushinnangud teiste omadest veidi erinevad. Talle ei ole oma põhimõtete mahamüümine nii enesestmõistetav ja aktsepteeritav, mistõttu ta kipub jääma materialistliku maailma hammasrataste vahele. Abikaasa Jenny on Richardi jaoks vaieldamatult olulisim ja kui too oma mehe valikuvõimalusteta olukorra ette seab, ei jää üle muud kui astuda hukutav samm iseenda reetmiseni. Richard vastandub ülejäänud korrumpeerunud seltskonnale kui naiivne (ja ajast maha jäänud?) õilishing, kelle ainsaks mõttekaaslaseks võiks ehk pidada Jacki (Jüri Lumiste), meest, kes on valel ajal vales kohas. Nagu Aida ja Radamese looski ei saavuta Richard ja Jenny oma valikutega õnne, vaid hukkuvad. “Aida” süžeed tundes on Richardi heitlused ja positsioon Kaljujärve esituses jälgitavad, kuid tekib küsimus, kas ka sellele, kes “Aidat” ei tunne. On riskantne kasutada laiale publikule suunatud lavastuses võrdlemisi spetsiifilist (sel konkreetsel juhul ka itaaliakeelset) võtit, kuna rahvas ei pruugi muid vihjeid märgata. Aga eks ole kõikide märkide madaldamine kitsama silmaringiga vaataja tarvis ka mõttetu.

    Maarja Jakobson jäi Jenny rollis veidi ebausutavaks. Tekstist lähtudes peaks ta suhetes oma mehega olema võrdlemisi tugev ja iseseisev naine (siinkohal meeldetuletus, et näidend on kirjutatud aastal 1967, kui naiste õigused ja vabadused oli aktuaalne teema), kuid Jakobson jääb liialt Kaljujärve varju. On raske uskuda, et see ongi naine, kes võtab vastu raske otsuse oma keha müüa. Niivõrd meeleheitlikku rahavajadust kahjuks esimeses vaatuses näha ei olnud. Seevastu mängib Külliki Saldre oma kõrgklassi kupeldaja rolli väärikalt ja jõuliselt ning tõuseb teiste seast tugevalt esile. Hetkekski end unustamata mõjub inglannast mrs Toothe veenvalt ning tõestab taas Saldre laia ampluaad. Teistest kõrvalosatäitjatest rääkides jäi silma, et Katrin Pärn on küll võimukas peaosatäitjana, kuid väiksemas rollis nõrga ansamblitajuga.

    “Kõik aias” on tegelikult hea ja korralik lavastus, mis oma laadilt meenutab Vanemuise publikumenu tähte “Sekstett à la carte” (lavastanud Jüri Lumiste), Baskini oma lavastustest näiteks sel suvel esietendunud “Täiskuud”. Baskinil on tundlik sotsiaalne närv ja oskus analüüsida argiprobleeme ülemäärase abstraktsuseta, samuti võime ühendada draamat ja koomikat nende vahele liigset joont tõmbamata. Ta ei moraliseeri ega õpeta, vaid demonstreerib kerge irooniaga elu vastuolulisi momente. Aga miks jääb publik jahedaks? Kas igatsetakse näha Albee’t kangema vindiga (nagu Eesti Draamateatri “Kitses”, lavastajaks Ain Prosa) või on nelikümmend aastat näidendi sünnist karastanud inimesi niivõrd, et enesemüümine on igapäevane asi?

  • Ilusad ja koledad

    Kristjan M?maa

     

    9. – 16. I oli Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas välismaiste õppejõudude juhendamisel järjekordne workshop. Sedakorda olid kohal Kaisa Lassinaro Soomest ja Bart de Baets Hollandist.

    Tudengitele tehti ülesandeks viie päeva jooksul luua esikaas ajalehele The Tallinn ’91 Onwards. Noori ärgitati mõtlema selle ajavahemiku tähendusele nende endi jaoks ning 15 aasta muutustele üldiselt. Igaüks pidi leidma sobiliku vaatenurga. Valminud esikaaned pandi kokku üheks ajaleheks ja trükiti ära.

    Nagu õppejõud Bart de Baets üllitist esitledes ütles, on tal väga hea meel, et tulemus sai pigem poeetiline kui poliitiline. Lehte sirvides võib leida nii üleskutse tulla Tallinnasse magama kui uurimuse peldikuseinte kirjutiste kohta, tundmatu terrorirühmituse manifesti ja “Eurovisiooni” võitjate galerii.

    Küsimusele, mispärast valiti väljundiks just ajaleht ning miks ajaleht kui meedium on viimasel ajal saanud üldse mõtleva disaineri lemmikuks, vastasid Kaisa Lassinaro ja Bart de Baets, et ilmselgelt on ajaleheformaadil mitmeid võluvaid omadusi. Esiteks suurus, mis võimaldab lõpuks ometi pääseda väiketrükistega peale surutud postkaardimõõdus piltide painest, odavus ja kiirus tootmisel ning ka teatav “tõeväärtus”, mida ajaleht lugeja- vaataja silmis kannab. Viimane aga avab võimaluse mitmeteks kontekstilõhkuvateks mängudeks.

    Ajalehe leiab kunstiakadeemiast ning valitud aknalaudadelt üle kogu linna.

     

  • Vangilaager ja luule

    Olev Remsu

     

    Liiga sotsialistlik?

     

    New Yorgist Amsterdami lennates võtsin lühikesel ööl raamatu kätte, lülitasin ookeani kohal norisevas lennukis kohtvalgustuse sisse ja üllatusin: see on välja antud kodu-Eestis, järelikult tiibleb teist korda üle Atlandi! Noh, ega kodune kraam pruugi kehvem olla, pealegi märkasin tiitellehe pöördel kohe, et tegemist on teise trükiga, esimest korda ilmus teos Torontos 1967. aastal. Janika Kronbergi järelsõnast saab lugeda, et käsikirja esimene variant valmis juba 1955. aastal, ent lükati mõlema väliseesti kirjastuse poolt tagasi. Ortos peetud asja koguni liiga sotsialistlikuks, lausa kommunistlikuks! Nõnda et autoril tuli teos välja anda oma kulu ja kirjadega, isegi kirjastuse nimi Libra tuli endal välja nuputada. Ja kõigest hoolimata pälvis romaan 1969. aastal väliseesti kõrgeima, Henrik Visnapuu auhinna kui parim uudisteos paguluses.

     

    Oh-oo, kindlasti väärib süvenemist!

     

    Kohe saab selgeks, et plahvatus on sõda ning varjamatult autobiograafilises romaanis kirjeldatakse vangilaagrielamusi Belgias.  Ent muud aja- ja kohamääratlusinfot napib. Lugeja peab ise pead murdma, et leida lahendus teda alati  huvitavatele esmaküsimustele (kes, kus, miks, millal ja kuidas?), vastuseid ei tooda talle kandikul ette. Ei kirjeldata niivõrd olustikku, pigem selle peegeldust peategelase silmades ja teistes meeltes. Tegemist on luuletaja psühholoogilise seestjälgimisega, millel meie kirjanduses on eeskujusidki Reed Morni ja Leo Anvelti romaanide näol. Mida siis see jälgimine endast kujutab? Minu arvates on kirjeldatud Freudi superego, mis nagu meie ajust välja roniks ning otsekui kõrvalt takseeriks, mida me mõtleme, mida me tunneme, kuidas me olukorda suhtume. Igal inimesel peaks seesugune mõõdik olema, ainult et enamasti ei saada sellele pihta, veel vähem mäletatakse superego otsustusi-hinnanguid-järeldusi. Leidub inimesi, kes säärase tüütu putuka tahtsi endast eemale peletavad, veel vähem aga sellest lugeda soovivad. Muuseas, Morni ja Anvelti teoste vastuvõtt on kõikunud väga laias vahemikus: leidub kiitjaid, leidub laitjaid, ülekaalus on need, kes üldse huvi ei tunne.

    Ainult et Asi on eelkõige luuletaja, tema keeletaju on omane poeedile. Siin asi klapib. Inimese/tegelase hingeseisundi kirjeldused vajavad rikkalikku sõnavara – ja kes teine võiks seda etemini teha kui poeet? Minu meelest paneb kirjaniku alati proovile seksuaalakti kujutamine, lugege, kui kenasti teeb seda Asi: “Hämaras tagatoas olid nad löönud põlema ühises ja kiires tules. Ei enam mõistust, ei ainukestki mõtet peas. Ei lage ega seina. Ei voodit ega valvureid teises toas. Oli vaid mingi kohutavalt kiire ja rabelev kukkumine. Mingi kärestikuline voolamine, milles ta oli tormanud kaasa väikese tahtetu tilgana, suutmata seda peatada, suutmata midagi mõelda” (lk 11).

    Edaspidigi ei kirjelda Asi mitte niivõrd tegevust, vaid tegija tunnet, tema sisekaemust. Niisugune peabki vist psühholoogiline proosa olema, eks ju? Detailid loovad usaldusväärsuse ja tõetruuduse. Prostituudi ette võtnud Pauli enda karakter kannatab aga liialduste all, tundub kohati võltsina. Kas tõesti saab üks vanginimene olla nõnda armutu vereimeja ja kröösus? Miks ta siis armastust vajab, kui talle nodi tähtsam on? Ka dialoog on liiga luuleline. Paistab, et seegi on tekkinud poeedist autori sees, pole just mahlakast elust maha kirjutatud.

     

    Kompromissitu sõjavastasus

     

    Mõnikord lonkab luuletajal prosaistile vajalik kompositsioonitaju: Asi maalitud kartsapäevad venivad, venivad ja venivad, kordus järgneb kordusele. Kirjeldatud ei olekski nagu objekti (kartsa ja Pauli kongis), kirjeldatud oleks otsekui kirjeldusvahendit, see on keelt kogu oma täiuses. Ja kes suudab nautida keelt, see võib lugeda kartsapäevi nagu luuleridu. Väljendusoskus ise on kunst. Ent pärlid asetseksid otsekui mingis kaoses, korrastav element jääb töntsiks. Kujundireas esineb ka ilmselge fakt: lk 32 on juttu Rebase rügemendile Neuhammeris jagatud suusasaabastest.

    Ikka rõhutatakse, et tegemist on sõjakaotaja hingesoppidega. Aga kas võitjal võiksid need olla teistsugused? Asi seestpoolt kirjeldatud tapmised, kiindumus relva kui elupäästjasse ei tulene minu meelest asjaolust, et tema peategelane sattus sõjas nn valele poolele. Kas sõjas saabki olla õiget poolt? Asi kompromissitu sõjavastasus on humanisti õige positsioon, sõltumata siis sõdimise tulemusest.

    Täiesti loogiliselt ja teose olemusega kokkusulanduvalt on hästi palju juttu luuletamisest. Tsiteeritakse oma südamevenda Heiti Talvikut, kirjeldatakse, kuidas Meelismaa vangilaagris oma esimesed värsid kirjutab ning mida ta seejuures tunneb. Loomepsühholoogia uurijaile peaksid need leheküljed kindlasti olema hindamatu tähtsusega autentne info. Teised luuletajad võivad kõrvutada oma loomeprotsessi Meelismaa omaga.

    Ja veel. Ma olen üsna ohtralt lugenud Nõukogude vangilaagrite koledusest, Belgias lühikest aega Teise maailmasõja järel paiknenud inglaste oma on Asi kirjelduses ehtne peasilitamine. Ja kuidas see rusub peategelast! Mis siis, kui autori alter ego oleks sattunud NKVD küüsi ja Siberisse? Täname siiski saatust, et seda ei juhtunud ning et eesti kirjandussegi kuulub mahedama režiimiga koonduslaagri sõjavangi vaatlus, mille poolest on näiteks Lääne-Euroopa maade kirjandus üsna rikas.

  • Filmipäevad kui ?Kevade? koolituba

    Tiina Tammetalu

    Meeletu suvi ajab eesti kultuuri(tööstus)töö­tajad leili, tivolit jätkub igasse külla, kontserte, suveetendusi, muusikale on kohe kogu aeg ja igal pool. Iga tuuril olev heategevuslik lauljatar tahab pärast kontserti pauku teha. Mis sest, et see kontserdipaigas ? iidse linnuse müürides ? pesapaika pidavad linnud, pääsukesed, surnuks ehmatab. Rõve müra on sellel suvel Eestis justkui kohustuslik. Seda isegi maailma vaiksema puhkekohana reklaamitud provintsikuurordis. Nii et kui saunaahju ees möödunud­aastasest ajalehest tulehakatust rebides jääb pilk pealkirjale ?Palamusel hallilt vanaviisi?, siis see mõjub magnetina! Sest? aknad klirisevad järjekordse artisti järjekordset tuuri lõpetava paugutamise rütmis.

    Palamuse nägu pärineb üle-eelmisest sa­­jandist, see on iga eestimaalase ühine mälestus. Palamuse on Oskar Lutsu tehtud ja Palamuselt on seepärast mälupildid ka neil, kes seal kunagi käinud pole ? kõrvuti mälupiltidega isiklikust lapsepõlvest. ?Kevade? koolitoa mõõde, koha vaimu pieteeditundeline aktsepteerimine, teevadki Palamusel toimuva tähelepanuväärseks ja muust eristuvaks. Tahan öelda, et Palamuse filmipäevad on paraja suurusega oma enda ?nahka? ilusti ära mahtuv asi. Teinekord on  Palamusel toimuvast jäänud  mulje kui veidi kinnisest, siseringile mõeldud üritusest, kuhu tavaline filmihuviline niisama ei satu. Ent see üritus on nagu puu, millel mitu juurt ja oksa. Alustati Theodor Lutsu sünnipäeva tähistamisest 14. augustil 1996, sellest arenesid filmipäevad,  lahtine lühifilmide konkurss. Ja kolmandat aastat on üritusega liitunud Kinobuss Eesti filmidega, mis julgustab astuma oma töötubadesse, kus ise midagi teha ning spetsialistidelt õpetust saada, ka tagasihoidlikke kinohuvilisi kaugemalt. Vaatamata programmi pikkusele, hoiavad korraldajad Tiina Säälik ja Arne Tegelmann filmipäevi ohjes ja asi paistab väljapeetult kammerlik. Ürituse vorm ja mahud on filmipäevade sisu ja põhiteemat ? Luts ja eesti (lühi)filmid ? silmas pidades optimaalsed ning väga nutikalt lokaliseeritud nii geograafiliselt kui poliitiliselt. Kinosaalis umbes sadakond inimest, aga ega rohkem mahukski, neist tegijaid nii kuuekümne kandis, Palamuse rahvas, mõned üksikud friigid ja kümmekond spetsialisti. Linastuvaid töid nelikümmend.

    Tegijad ja nende tooted olid sada protsenti eestimaised, vaatamata sellele, et üks kolmandik tegijatest rääkis emakeelena vene keelt. Noored sümpaatsed eestimaalased, terve vaimu ja vaistuga. Paari proffi võõramaalast, kelle ühistööd näha sai, võib julgelt estofiilideks nimetada, tüübid on väga lojaalsed ja juba mõni aeg Kinobussi koosseisus Eesti maarahvale AV-haridust jaganud.

    Tegelikkuses ongi  asi väga demokraatlik, avatud lühifilmi konkursile võib ennast registreerida igaüks oma viimase viie aasta jooksul valminud loominguga, millel pikkust mitte üle 30 minuti. On ?ürii ja auhinnad. Osalejate ring on lai: peda lõpetanud proffe filmitegijaid, vana kooli amatööre, väga noori ja vanemaid filmimeistreid Kanutiaiast ja Kullost, kodu- ja suuremaid stuudioid.

    Nähtud konkurss on õpetlik igal juhul. Kanutiaia asjad on hästi toredad, vene juurtega noored eestimaalased on oma filmitöödes ja suhtumises rõõmsalt terved, kuskilt kumab läbi vene TV-kool, stambid ?Kutsuva Tulukese? programmidest, mis praegu juba heatahtlikku nostalgiat tekitab. Vana kooli mees Tõnu Aru oma minimalistliku ?Kukkumisega? on astunud videokunsti rajale ? videokunst, aga mitte film, ütleks selle kohta Remsu, kes kahte distsipliini peenelt eristab.

    ?ürii tööga jäid kõik silmnähtavalt rahule, aga mõned preemiad jäid kindlasti puudu. Näiteks  Kinobussi tüüpide ühistööle seenesõidust. Film, mida vaataks joonelt veel. Hästi proff ja hea asi. Aga  küllap kogub preemiaid edaspidi.

    Siis Asko Kase, kõva tegija, kes sai oma ?Kooma? eest Eesti Filmi Sihtasutuse noore filmilooja stipendiumi. Kõrge professionaalsus ja tehniline tase on asjad, mida hakkad taga igatsema viimastel aegadel jõuliselt läbi murdnud ja sotsiaalse sõnumiga hästi fundeeritud, kuid tehniliselt kuidagi eriti demonstratiivselt low tech dokkide taustal. Eestis ikka kipub mood asju kreeni kallutama. Kase ja Seenesõitjate tööd  näitavad, et hea filigraantehnika ei välista mõtet, sisu, vaimukust.

    Parima lühimängufilmi kategoorias võitis nelja noore tartlase ?20?. kolmkümmend minutit kestva sisseelamist nõudva teose esitlust tabas mitut puhku Eesti Energia ?terror?. Ometi, kes filmi fiilingust maitse suhu said, vaatasid edasi elektrikatkestusele vaatamata. Mulle asi meeldis: väga pikk ajaga mängimine, eesti filmindusest (võibolla ebateadlikud) pärit tsitaadid. Eestifilmiliku kange heli (à la ?mis meist saab??) pluss metafüüsiline tühjusefiiling. Geniaalne teos ei kukkunud välja kogemata. Ühe järjekordse elektrikatkestuse ajal saalist välja õhku võtma läinud, kuulsin pealt katkendit kogemustega filmilooja repliigist: ?Ikka venib väga?, millele vastab hääl ukse taga kükitavate autorite pundist: ?See ongi nii mõeldud?.

    Vastakaid tundeid  tekitas tõsielufilmi preemia saanud Kullar Viimse ?Jumalaga?, mis on pigem autori- või mängufilm.

    Tõsielufilmi Urmas E. Liivi laadis esindas puhtalt Eve Esteri ?Juhtum kaubanduskeskuses?. Autor ei provotseeri, on ainult neutraalne kaamerasilm. Peategelane on  hoiatus, milliseks saab eesti naine kui ta on 41. Et vaat sellisteks värdjateks muutute, kui loete pidevalt Kroonikat. Hirmuvärinad ja tülgastus, mille saavutamiseks Stephen King oma apokalüpsistes tonnide kaupa vihmaussi moodi elukaid laipadega ära peab toitma, on siin saavutatud palju ökonoomsemalt, s.o keskmist eesti naist näidates.

    Varasematel  filmipäevadel toimunud  täiendav ?kino? nagu performance?id, muud sorti etendused ja üldse kõrvaline värk on nüüdseks kadunud. Ja jumal tänatud. Nüüd on rohkem selgust. Eks tuldud Palamusele ikka filmide pärast. Kehakunst ja performanss on toredad asjad, aga filmi pärast tulnud spetsialistile ohtlikud, sest paraku on elus asi ikka ?elus? ja suhteliselt ümaram kui see, mida kinolinal näha saab. See mõte jäi kõlama ka staa?ika spetsialisti poolt huvilistele peetud eraviisilisest loengust ürituse ja selle ajaloo kohta, millest jäid nostalgilise õhkamisena meelde mõte paremate päevade kadumisest mitte üksnes Vargamäel, vaid ka Palamusel: ?ja siis ja siis ja siis jões olid paljad tüdrukud, hästi ilusad? täitsa ihualasti?, kunstnikud noh, performanssi ja??. Millega oli ammendav ülevaade kaheksa aasta filmipäevade kohta ka lõppenud. Nii on. Sellised on paraku elavate etenduskunstide ja filmi jõuvahekorrad, kui nad ühe katuse alla suruda.

    Ausalt, ei pea oma üritust tingimata rosoljeks segama, et olemasolu õigustada. Seda rosoljet saab Eesti suves niigi igal pool. Pärimusmuusika festival, kus pool publikust niisama ringi ruigab, et rikuvad, raisk, oma kääksutamisega meie Viljandi õllesummeri ära, on kõigile avatud. Las filmipäevadele tulnu vaatab rahus filme ja nikerdab Kinobussi juures, kaks päeva on tegelikult napp aeg. Muide,  ka tõsirahvuslikule väliseestlasele, kes kodumaale tulnuna nukralt nendib, et päris ?eesti asja? kodu-Eestist enam ei leiagi (v.a ehk laulupidu), võiks sellise mõnusa päris eesti asjana soovitada just Palamuse filmipäevi. Tule kohale, võta oma lühifilm kaasa.

     

Sirp