Valve Pormeister Jäneda sovhoostehnikumi ehitamise ajal 1974. aastal. arhitektuurimuuseum
Arhitektuurimuuseumis on vaadata Liina Jänese koostatud ja kujundatud grand old lady Valve Pormeistri näitus. Kas näitus annab Pormeistrist adekvaatse ettekujutuse?
Toomas Rein: Valve Pormeistri näitus on tõesti hea, nii harva, kui ma tõesti midagi kiidan. See peegeldab täielikult Valve Pormeistri olemust. Siiri Nõva kujundus on erakordselt valvepormeisterlik: muru, looduse detailid. Kui hea oleks olnud seda näitust teha, kui Valve ise veel elas.
Kui peaksite lühidalt iseloomustama Valve Pormeistrit, mis oleksid need viis sõna, mille abil teda võiks avada?
Tiit Kaljundi: Valve Pormeister sobis arhitektina ja ka loova juhina omasse aega. Olen hiljem püüdnud teda ette kujutada praeguses ajas, mõelnud, kuidas ta praegu oleks hakkama saanud. Ja olen kindel, et ta oleks ülimalt hästi hakkama saanud. Toomas Rein ütles teleintervjuus väga täpselt, et Pormeister oli inimesena valmis kompromissidele minema, kuid mitte kunagi loomingus. See on nagu haiku, mis iseloomustab Valve Pormeistrit ülimalt täpselt.
Ma tulin Maaehitusprojekti noore arhitektina ja tabasin õige pea ära, et selle projekteerimisinstituudi sees on teine ?instituut?, grupp, mis oli oma mõjuvõimult palju suurem kui instituut ise ? ja see oli Valve Pormeistri grupp. Minu esimene töö oli Valve Pormeistri projekteeritud Lillepaviljoni juurdeehituse detailide joonistamine. Instituudi nurgapealses toas ringi vaadates tabasin ära, et terve meie tuba töötas Valve Pormeistri heaks. Valve ise korraldas, juhendas, kohtus, leppis kokku. Ei saanudki aru, millal tal oli mõtlemiseks aega. Kuid kui Valve Pormeister hommikul tööle tuli, olid tal uued mustandid alati kaasas ja ta selgitas meeskonnale, mida tuleb teha.
T. R.: Tal oli oma tehnik, kes aastaid töötas tema heaks.
T. K.: Ma hakkasin õige ruttu tabama, et Valve Pormeistri vaimne mull oli tõesti suur ? Mirov võis olla peaarhitekt, kuid Valve mängis iseseisvaid mänge, käis oma rada. Ta oli niivõrd hea suhtleja. Ja firmal oli temast kasu, sest tema kaudu tuli tellimusi. Temaga suhtlesid tollased partei juhid nagu Edgar Tõnurist jt. Ministrid, kellel veel oli Eesti-aegset suhtlemislihvi. Valve ise oli selline, kes endale midagi ei nõudnud. Ta ei olnud pöörane, et oleks suuremat ja mugavamat kabinetti või muud sellist tahtnud. Istusime üksteise kukil, iga tunni tagant oli tuulutustund, et saaks hingata.
Mäletan, kui ükskord tuli Itaalia arhitektuuri ajakirja seltskond Valvega rääkima. Ta võttis nad rahumeeli vastu, pani poolkülitsi istuma, et ära mahuksid. Itaallased olid küll imestunud, mis kitsikus meil valitses.
Valve Pormeistrit on seotud eelkõige maaehitusega ning teda on iseloomustatud looduse ja looja suhte kaudu. Tema looming oli maastikku planeeritud. Mis tähendus oli tollasel maaehitusel?
T. R.: Valve Pormeister ei saanud arhitektiharidust klassikalises mõttes, tal oli haljastusarhitekti haridus. Ka mina mäletan sama ümmarguse toa atmosfääri, töötasime koos Vello Kaasikuga seal paar aastat. Valve aura oli nii tugev, et seda märkas isegi minusugune noor tudeng. Töötasin seal 1967. aastani. Just Valve Pormeistri hiilgeajal, kui said valmis Kurtna linnuvabrik ja Tuljaku kohvik. Need olid ?edöövrid. Kuna Valve tundis perfektselt lilli ja loodust, siis ta kujundas ka ise väga palju lillenäitusi. Nendel käis 20-30 000 inimest. Lillepaviljoni ehisaed oli ülimalt populaarne.
Kui nüüd ikka päris maale minna: miks maaehitusel niisugune tähendus oli?
T. R.: Kui rääkida Valve Pormeistri ajast, 1960ndate teisest poolest, siis ümberringi polnud ju midagi. Majaehituskombinaadis hakati ehitama tüüpmaju, õige pisut oli individuaalehitust. Valve Pormeistri tööd oli muu taustal tõesti säravad.
T. K.: 1960ndad oli ju suur taastamise ja ka suur lammutamise aeg. Mina töötasin koos Valve Pormeistriga 1970ndatel. Seda iseloomustab maaehituse tõusuaeg. 1970ndatel olid meie naisarhitektid projekteerimisel meestest hoopis mehelikuma mõtlemisega. Valve Pormeister oli vaat et ainus, kes esindas romantiliselt naiselikku arhitekti tüüpi. Tema lõi orgaanilise arhitektuuri atmosfääri. Postmodernistlikul ajal tuli romantiline laad laiemalt sisse, kuid tema esindas seda laadi juba 1960ndatel.
Kas seda ei võiks vaadata kui vastuhakku? Nõukogude Liidu ideoloogia nägi ette ju suurindustrialiseerimist, aga see iseloomustas ju ka kogu tollast maailma.
T. K.: Valve ise vaevalt protesti peale mõtles, ta oli ise orgaaniliselt selline. Ta poleks midagi suutnud ära teha, kui ei oleks olnud selline diplomaat, supersuhtleja, organisaator. Ehituse, arhitektuuri ja projekteerimise rägastikus tuli olla ikka erakordselt suur ?onglöör, et teha just seda, mida ise õigeks pidasid. Et välja tulla.
Kas võib öelda, et 1960ndatel oli tegemist meheliku atmosfääriga ja naistel oli selles raske toime tulla?
T. K.: Tollane surve ja ideoloogiline suunamine olid nii tugevad, et vähegi nõrgem isiksus, erialal mitte nii hästi orienteeruv ja eneseteadlik, oleks ametliku suundumusega kaasa läinud.
T. R.: Seda, et meestel kergem ja naistel raskem oleks olnud, nüüd küll ei olnud.
T. K.: Ka praegu võib ju öelda, et meie naisarhitektid on varjus. Alati on olnud tugevamaid ja nõrgemaid arhitekte, nii mehi kui naisi, aga tollal võis tõesti rääkida tugevast naisarhitektide põlvkonnast, ka tugevate ambitsioonidega naistest-maastikuarhitektidest.
T. R.: Kui Aalto preemia laureaat Andrei Kossak tutvus Valve Pormeistri ja tema loominguga, siis ta hiljem kirjutas üleliidulises arhitektuuriajakirjas, et väikses Eestis on nii kõva naine, et meil suurel Venemaal polegi kedagi kõrvale panna. Ja jätkas, et Eestis on veel terve rida selliseid tugevaid naisi.
Aga praegu? Kas võib öelda, et maa-arhitektina oli tollal ikkagi võimalus midagi teha, et seal oli rohkem raha ning ideoloogiline surve väiksem ja et see võimalus kasutati ära? Mis toimub praegu maa-arhitektuuris? Võiks ju arvata, kui meil on olnud Valve Pormeistri taoline tugev isiksus, siis on ju traditsiooni jätkamise pinnas olemas.
T. R.: Kõik on ju ikkagi juhus nagu eluski. Sündis selline Valve Pormeister, ta kodu pommitati puruks, siis ta sattus õppima just seda eriala jne. See oli ju ikkagi juhus, et ta õppis just haljastuse projekteerimist, et ta suunati Maaehitusprojekti. Ega valikut eriti polnud. Valve Pormeister oli lihtsalt andekas ja ta oskas juhuseid kasutada.
T. K.: Tema üks töö kasvas teisest välja.
T. R.: Loodusetunnetus oli tal aga juba geenides.
Aga kui ta oleks sattunud Tööstusprojekti, mis siis oleks võinud saada?
T. K.: Tööstusprojekt oli karm masinavärk, puhtalt vene meeste käes. See oli riigistrateegiline asutus. Mis mulle Valve Pormeistriga seoses veel meenub, on see, et ta esindas ka sidet 1930ndate Eesti aja ja tollaste inimestega, ta oli kui sild nende ja noorema põlvkonna vahel. Ta oli elav ajalugu: Valve nautis koosviibimisi ja sünnipäevi, ta oli hea jutustaja. Mäletan nüansse, kui ta rääkis, kuidas pärast sõda käidi komandeeringus ja kuidas siis olid mitmed komandeeringu taksid (jalakäigu-, jalgratta- ja ratsakomandeering). Ta kirjeldas, kuidas kogu seltskond käis ratsa komandeeringus. Selles jutustamisviisis oli tõelist entusiasmi.
Ta vahendas meile, noorematele ning suures osas ka provintsist tulnutele oma õe Elgi Reemetsa kaudu ka linnakultuuri seltskonda. Mäletan ta jutustust, kuidas pärast sõda toodi Eesti juveelitehasesse hõbenõusid, mis olid varem kuulunud mõnele mõisnikule. Seal oli võimalus sama kaalu hõbeda vastu saada losside lauahõbedat. Vahetuskaup oli kilo kilo vastu. Ma olen juba see põlvkond, kes nägi oma isa alles siis, kui ta tuli Siberist tagasi. Valve Pormeister vahendas mulle minu vanemate põlvkonda, nende luhtaläinud
lootusi. Valve oli edukas, ta sai hakkama.
Valve Pormeistril oli eriline roll ka arhitektide liidu juhatuses, just eetilise positsiooni mõttes. Näiteks arhitektuurivõistlustega läks asi ikka päris hulluks: ?üriides valitses paras kambajõmmide seltskond, teistsugust mõtlemist eirati. Pirita purjespordikeskuse konkursi töid arutati sisuliselt ainult tänu Valve Pormeistrile. Ja ainult tänu temale võitis tollases ajas erandlikuna noorarhitektide grupp eesotsas Himm Looveerega. See oli selline magus pala, riiklik tellimus, seal liikusid tõesti suured rahad. Ega Pormeister ei teinud professionaalses mõttes mitte kunagi mitte kellelegi hinnaalandust.
Valve ei olnud ka tellimuste mõttes kitsi: ta jagas neid heameelega ka teistega. See on suure juhi tunnus. Mäletan, kui ta andis mulle Tartus teha Anton Starkopfi majamuuseumi skulptuuriaia, ka roositeadlase Vello Veski eramu rekonstrueerimise. Kuid üks oli selge: ükskõik mis suhted meil omavahel olid, loomingulises vaidluses jäi ta oma põhimõtete juurde, seal polnud mingit järeleandmist.
Mis need põhimõtted olid?
T. R.: Kuna ta oli haljastusarhitekti ettevalmistusega ja loodus tähendas talle palju, siis ta nägi alati tohutult vaeva, et oma ehitusi loodusesse sulatada. Ta lõi kunstlikke veehoidlaid ? Kurtnale, Jänedale. Ta kasutas alati maastikustruktuuri omapära ära, oli siis tegemist künka või ükskõik millega. Kui praegu projekteeritakse linnadesse kolm korda suurema mahuga hooned, mis sinna ei mahu, siis tuleks alati Valvet meelde tuletada. Tema mõõtkava oli ju inimese oma, inimest arvestav.
Valve Pormeister oli geniaalne juht, innustaja, suhtleja, arvestav kolleeg jne. Ta andis teistele võimalusi. Kas saab rääkida tema koolkonnast? Kuidas üldse koolkond tekib?
T. R.: Ei ütleks, et Valvel oleks koolkonda olnud. Ei ole ju Alvar Aaltol ega teistelgi algupärastel arhitektidel oma koolkonda. See on võimatu. Mies van der Rohel on oma koolkond. Tihti tundub, et on auasi koolkonda luua.
T. K.: Koolkond tähendab ju ikkagi koos ideede genereerimist, arutamist, sellel pole stiilitunnustega midagi tegemist. Rühmitusel Tallinna 10 polnud ju stiilitasandil midagi ühist. Meid ühendas huvide ring, piiridest väljamurdmine, näituste korraldamine.
Palju te ise olete Valve Pormeistrilt õppinud?
T. R.: Teda on alati austatud. Kui postmodernism oli väga moes ja vana hea sõber Andrei Kossak tuli taas Tallinna loengut pidama, siis tõi Alvar Aalto näite, et kuigi Aaltol polnud otseselt midagi tegemist postmodernismiga, ta ometi sobis ka sinna aega. Ma kasutaksin ka Valve Pormeistri kohta sama metafoori. Valve ühendas 1940ndate teist poolt 1960ndate ja ka 1970ndatega. Ka Valve Pormeistri looming muutus, kui võrrelda kas või tema 1960ndate ja 70ndate hooneid.
T. K.: Ta ise arenes Põhjamaade arhitektuuri mõjutuste sees. Tollal kuulus ju arhitektide tegevusalasse aia, maastiku kujundamine.
Andri Ksenofontov: Valve Pormeister sidus sõjaeelset ja -järgset põlvkonda. Oli tal mõni seos näiteks Matteuse ja Volbergiga?
T. K.: Otsest seost ilmselt ei olnud, pigem ütleksin, et kuigi Valve professionaalne ettevalmistus, baas kuulus sõjajärgsesse aega, siis üldkultuuriline taust oli küll eestiaegne.
A. K.: Kui rääkida Valve Pormeistri maastikuplaneerimise laadist, siis ta polnud ju esimene, kes seda Eestis on niiviisi teinud. Ta oli oma põhimõtetes muidugi väga järjekindel. Kas temas tuleb näha traditsiooni ülekandjat või uue mõtteviisi loojat? Kas ta oli jätku- või katkestuspunkt?
T. R.: Arvan, et see oli tal geenides: ta oli ju taluperest ja saanud vastava ettevalmistuse. See mõjutas teda läbi kogu loomingu. Ta armastas korrata, et loodus on üks komponent temast endast.
A. K.: Matteus ütles, et omaaegse arhitektuurikliima lõi Edgar Kant. Et Kantil oli tohutu mõju Konstantin Pätsile ja teistele 1930ndate ametnikele, sellepärast nad geograafe ja arhitekte kuulasid. Tõsiasi, et Edgar Kant oli Saksa okupatsiooni ajal ülikooli rektor, tegi temast vaenlase kuju, kes unustati sihilikult. Tema koolkond kolis Turu ülikooli juurde, kujundades Turu geograafia- ja planeerimiskoolkonna.
T. R.: Ma ei seoks siiski Valve Pormeistrit sellega. Ta oli liialt iseseisev.
Räägime nüüd Lillepaviljoni praeguses seisust: see on vaieldamatult meie arhitektuuri üks tähtteoseid ja samas ei ole sellel praegu õiget otstarvet. Lillepaviljonis on valitsenud kõigi jaoks eriline õhkkond. Mäletan, et veel 1980ndate lõpul, kui polnudki enam Lillepaviljoni kõrgaeg, oli seal tõeliselt tore olla.
T. K.: Vahekord linnaga andis Lillepaviljonile tõeliselt suurlinliku mastaabi. Valve Pormeister oli ise juba 1990ndate algul mures, et Lasnamäe veerule hakkavad mingid majad kerkima. Üks nüanss on veel: praegu on Pirita tee täis kõikvõimalikke kaubareklaamplakateid, varem reklaamiti neid üritusi, mis Pirital toimusid. Alati oli põhjust maha minna ja kas siis alustada või lõpetada neil üritustel osalemine just Lillepaviljonis. Kui palju toredaid pidusid seal on peetud, milliseid telesaateid vahendatud. Lillepaviljon õilistas kogu ümbrust. See kuulus linnakultuuri juurde.
Mida peaks praegu Lillepaviljoni ja Carinaga, endise Tuljakuga tegema?
T. K.: Eks korras hoidma. Aga see on raske, kui on tegemist söömakohaga, siis on pakutava toidu kvaliteet tähtis. Ameerika parimaid restorane võib leida kuuridest, oluline on menüü. Kuulsad ?nitslid. Alati peab tõmme olema, et inimesi kohale meelitada: orkester, menüü.
Mingi koha rakendamatusel on oma põhjus: oodatakse, kuni maa hind veel tõuseb, tahetakse kõrghooneid püstitada. Sellised salaprogrammid võivad kogu ümbruse käiku mõjutada. Linnapoliitika seisukohalt antakse küll tavaliselt mingi aeg, kui kaua võib hoone rakendamata seista, siis hakatakse reguleerima soodustuste ja trahvidega. Praegu pole tõesti põhjust enam Lillepaviljoni juurde sisse keerata, sest esimene, mis silma paistab, on pitsabaar endises piletikioskis.
A. K.: Tuljaku ja Lillepaviljoniga seoses kerkis 1990ndate lõpul erinevaid huvigruppe: linn ja uued omanikud, autor Pormeister, arhitektid-arendajad, muinsuskaitse ja DOCOMOMO. Lillepaviljon oli DOCOMOMO ettepanekul kultuurimälestiste nimekirjas. Arendaja tahtis teha eraldi krundid Lillepaviljonile, Tuljakule ja väravaputkale. Karta oli, et nõlvaalust putkakrunti tahetakse arenduseks maha müüa. Õnneks välistati see arhitektuuriajalooliste eritingimustega. Valve Pormeister kiitis heaks omaaegse Trummali-Alveri rahvusvahelise lillekasvatuskeskuse koos hotelliga, mis planeeriti astmeliselt tõusva hoonena krundi lõunaserva. Seda aktsepteerisid ka muinsuskaitsjad.
Kuidas võiks Valve Pormeistrit iseloomustada tema elu lõpupoole?
T. K.: Sellest on tõesti vähe räägitud ja tegelikult ka vähe teada. Aga kui sellest kõnelda, siis tuleb arvesse võtta kogu uus kontekst: mis toimus Nõukogude riigi kokkuvarisemisel arhitektuuribüroodega jne. Ma isegi ütleksin, et praegune arhitektuurivaimsus elab veel omaaegsete suhete baasil, tollased keskused olid ideedevahetamise paigad.
A. K.: Kas Valve Pormeistri juures käidi? Kas ta mõju elas edasi, ta karisma oli alles?
T. K.: Valve Pormeister käis paljudes seltskondades. Ta ei käinud ju läbi pelgalt arhitektidega. Oma õe Elgi Reemetsa kaudu käis ta kunstnikega läbi. Tal oli elu lõpuni valida seltskondi.
T. R.: Valve Pormeistri maja Mooni tänavas on tema oma projekteeritud. See on põneva planeeringuga, moodustab päikesekujulise ringi suure eluruumi ning kööginurgaga. Üleval oli kaks väikest magamistuba. Valve toas oli saksakeelsete kriminullidega täidetud riiul. Krimkad olid tema kirg.
T. K.: Valve Pormeistri maja juures oli veel üks tehnoloogiline eripära: tal oli oma õliküte. Selleks oli aga spetsiaalset luba vaja. Isegi elektripliidiks oli oma luba vaja.
T. R.: Tahaksin meenutada veel
ühte seika. See võis olla 1994. aastal. Minult tellis ühe töö üks selline huvitav Jõhvi mees, keda praegu kiputaks iseloomustama kui mafioosot. Ta nimi oli Voronin. Rahvuselt oli ta venelane, eesti keelt ei rääkinud. Tollal oli edukas ärimees. Ta tahtis ühest Jõhvi endisest lasteaiast ehitada endale hotelli. Käisin vaatamas ja leidsin, et seda ei anna hotelliks ehitada, sest see oli nõukogudeaegne tüüplasteaed. Võtsin aja maha ning mul tekkis idee hotell hoopis sinna kõrvale ehitada. Lasteaiast kontorihoone ja sellele lisada veel luksuskorterid ülakorrusel. Keset Jõhvi linna oli tühi krunt, mida oli ideaalne pargiks projekteerida. Seal oli nii palju haljastusplaneerimist ja tollal ma ei teadnud mitte kedagi paremat endale appi võtta kui Valve Pormeister. Ta oli ammu juba pensionil. Läksin Mooni tänavale ja rääkisin talle kogu loo ära.
Jõhvi linna arhitekt oli Kostja Kuzmin. Pidime Valvega Jõhvis käima. Voronini kontoris istusid soomusvestides mehed, koridori lõpus oli trellitatud uks, mille taga olid jubedate nägudega koerad. Need olevat kontorisse lastud, kui tööpäev läbi sai. Kui ma varem olin seal käinud, oli ikka võileibu pakutud, vene viin oli laual. Seekord, kui me Valvega läksime, siis oli Kostja Kuzmin ette valmistanud, et Toomas Rein Toomas Reinuks, aga seekord tuleb kohale tõeline superstaar. Kui me siis Jõhvi jaamas maha läksime, oldi meil vastas, Valvel suudeldi kätt, meid viidi kohale. Tahtsime pooleli olevaid kavandeid kooskõlastada päästeametis. Sõitsime siis autoga sinna, Valve jäi välja ootama. Päästeameti ülemustel oli nõupidamine, Kuzmin kutsus nad sealt välja, kirjutati midagi pärimata alla. Mul oli tunne, nagu viibiksime Ameerikas. Siis viidi meid Voronini kontorisse tagasi. Seal oli meile laud kaetud, kuid seekord oli laual ainult magusat. Voronin ju teadis, et tuleb grand old lady. Valvel süda läikis, kuid laud oli ju spetsiaalselt tema tarvis kaetud.
Kuidas hotelliga jäi?
T. R.: Tellija sai surma ja kõik jäi, nagu jäi. Tööd oli nendega aga tõesti tore teha.
T. K.: Nüüd on ju Jõhvi suur arenev keskus, ehk saab ka hotellist asja.
T. R.: Valve pargi projekt oli igavene uhke, ladinakeelsete nimetustega.
Kui palju on teie oma hilisemates projektides, mis puudutavad meie linnade rohelist tsooni ? parke, linnamägesid jne, Valve Pormeistri mõju?
T. K.: Seda on raske öelda: eks nagu ikka, kui satud kokku suurte isiksustega, siis nende mõjuväli jääb kestma.
Küsinud ja üles kirjutanud
