Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Väljamõtlemise kunst

    ANNA-LIISA UNT

    Arhitektuuri- ja disainivallas annab viimastel aastakümnetel üha tugevamalt tooni taktikaline kasinus: mõeldakse sellele, kuidas vähemaga rohkem ja nutikamalt ära teha, kuidas jätta keskkond, nähtused ja esemed ise organiseeruma. Kas disain peab sellele mõtteviisile ruumi tegema? Kas ihalust ilusate asjade järele tuleks häbeneda? Kas esteetika on enam üldse kombeline?

    Etteruttavalt – vajadus disaini järele ei saa kusagile kaduda, selles pole kahtlust. Maailma läbi komponeerimine ja vabalt seilata laskmine ei võistle vastastikku, vaid on mõlemad korraga hädavajalikud ning sisaldavad parimal juhul kumbki tükikese teisest. Pealiskaudne ilutsemine on muidugi narr, samuti nagu ainult triivides ei pruugita õigesse kohta pärale jõuda.

    Ilusad asjad

    Kui olmega jagelemine võtab suure osa päeva energiast, siis mõjub mõte disainist liigse luksusena. Isegi eksklusiivsena, osatades, et need, kes disaini endale lubada saavad, on sees ja paremad, ning ülejäänud väljas. Lävepakul panevad takerduma ressursid, olmeprobleemid ja isevärki maitse. Ilutunne kui ebaoluline näib püramiidis paiknevat kõigi põhivajaduste järel, aga ei. Tegelikult on see alati inimeseks olemise osa.

    Ilus võime eri eluetapil hinnata eri nüansse: eriskummalisi prille, detailirohkelt dekoreeritud katedraale, lahedaid ketse, minimalistlikku helitehnikat, ekstravagantseid raamatukujundusi. Mõni hindab vaevu midagi, ent ilmselt on igaüks siiski aeg-ajalt märganud, kuidas mõni asi on talumatult kaunis, targalt tehtud või meisterlikult viimistletud. Nii disaini tundjad kui mittetundjad leiavad, et nii Läänemaal Ristil asuv disainitud kõrgepingemast „Soorebane“ (arhitektuuripraksis PART) kui ka kodus olev Alvar Aalto kolme jalaga taburet on kuratlikult head asjad.

    Hea ruum lahendab korraga väga palju linnaelu kitsaskohti: õues viibitakse rohkem, sest seal on, mida ette võtta ja mida vaadata; ollakse füüsiliselt aktiivsemad, väheneb vajadus lühikesi vahemaid autoga sõita, vähem sõidukeid tekitab vähem füüsilist ja visuaalset reostust. Pildil Paide keskväljaku ruumieksperiment.

    Meie meeled on ühetaolised ja see lubab eeldada, et ilutaju on kõigil sarnane. Ümbritseval on hulk omadusi, mis on tõesti universaalselt arusaadavad või mõjusad, need omadused tulenevad paljus sellest, kuidas me ise organismina oleme kokku pandud. Salamisi, aga dominantselt mõjub meile rütmilisus, mis on ilmselt kõige tugevam ja mitme meelega tajutav efekt, mis saadab meid juba enne sündi. Rütmi nägemine, tundmine või kuulmine tekitab äratundmise, ebakõlad rütmis tulevad kohe esile. Rütm tõmbab kaasa tantsima, rütme jätkama ja täiendama, nüansirohke rütmide vaheldus viib kõrgustesse. Teine mõjus keskkonna omadus on sümmeetria. Inimese parema ja vasaku külje sarnasus dikteerib asjaolu, et vertikaaltelje sümmeetria osutub asjades määravamaks ja oodatavamaks kui veepeegelduste horosontaaltelje sümmeetria, sest seda tuleb vähem ette. Huvitav on, et enamik elusorganisme, kellel on peegelpildis vastaspooled, ei ole kunagi täiesti sümmeetrilised, ja kui nad oleksid, mõjuks see õõvastavalt. Ei taha kujutleda identsete pooltega nägu, puuvõra, oksa, õisikut, linnusulge …

    Vaikimisi tulenevad loodusnähtustest ka värvi-, heli-, mustri- jm eelistused. Täiendvärvused ei saa teisiti kui täiendavad teineteist, musträstas kõlab paremini kui mootorpaat, sügisese maastiku tekstuuride vaheldus võib teha keeletuks. Oleme nende etüüdidega harjunud, need on omaks võetud. Teisalt oleneb nüansitunnetus meie isikuomadustest, taustast ja treenitusest. Mõnele jäävad toonid ja vormid märkamatuks, nende kasutamine ja kombineerimine jääb kõige muu taustale ning on tähtsusetu. Mõni õpib neid ajapikku märkama ja hindama ning mõistab üht teisele eelistada. Mõni tunneb selles aga ära erilise eneseteostuse ja lõbu ning elab kompositsioonidele, nende dünaamikale, mõistuspärasuse ja fantaasia tasakaalu variatsioonidele. Pragmatismi tasakaalustamiseks võib neid süttimismomente kirjeldada filosoof George Santayana sõnadega, mille kohaselt on need kui pahupidi maailmad, kuhu meile aeg-ajalt meeldib sukelduda. Me naudime ergutust ja oma taiplikkuse virgumist. See on umbes nagu seljasirutus …“1

    Disaini missioon ei seisne seega mitte asjade ilusaks tegemises, vaid asjadele ja nähtustele elu andmises, nende mõtestamises ning seeläbi nii enese kui ka teiste harimises. Tõrksate asjaolude läbitöötamine ja nende kultuurseks vormistamine iseloomustab inimeseks olemist, see eristab meid primitiivsematest süsteemidest. Raske on eelistada ja tahta end ümbritsevast midagi, mida me veel ei tunne; ennekõike valime meelepärase olemasoleva seast, eelistame enda jaoks parimat, sellele peavad aga olema loodud eeldused, keegi peab olema midagi kujundanud. Meie eelistus tõestab, et asi on hea, aga selle teeb tõeliselt heaks disain.

    Vajalikud asjad

    Disainivaldkond ei saa ammu enam läbi ilma ressurssidele ning materjalide elukaarele mõtlemata. Arhitekt, tootedisainer või ehtekunstnik ei tee end surematuks üha uusi, järjest vägevamaid ja hinnalisemaid objekte luues. Juba enne praegust ajaarvamist oli selge ja kinnitust leidnud, et esemeline kultuur peab ühtaegu olema nii püsiv, otstarbekas kui ka esteetiline. Ilumeelega isetegija võib parki pingi meisterdada, aga kui selle konstruktsioon on asjatundlikult läbi mõtlemata ning materjali pinnaviimistlus ei pea vastu ei ilmastikule ega kulumisele, ja maailma on tekitatud veel rohkem jäätmeid.

    Jah, pentsikus on teinekord omal kohal. Lubja Vaike pilpalossid Suure-Jaani lähistel või Lars Vilksi uitpuidust skulptuurid Rootsis Kattegati rannikul on anderikkuse imetlust väärivad näited. Viljandi Kondase keskus on autsaiderkunsti kauaaegne eestseisja, linnaruumi puistatud maasikaskulptuurid on portaal muretusse maailma ning keskuse kureeritud „Varjatud maailmade avardumise“ projekti2 katuse alt tasub sellesarnaseid väikesi maavärinaid veelgi oodata.

    Asjatundlikult loodud lahendus on eelkõige hästi trimmis, ilma üleliigseta ning õpetab tegema mõistlikumaid valikuid, liigsest ja pillavast loobuma, olema progressiivne. Asjakohases disainis on parimal mõeldaval viisil ühendatud mõistlikkus ja arusaadavus ning see sütitab, paneb kaasa elama ja edasi mõtlema. Hea asi on kogemisel nii geniaalne, et lööb kas pahviks või jääb täiesti märkamatuks, sest on ellu täielikult sulandunud. Ideaalset disaini ilmselt ei märkagi, nii tugevalt on see kinnitatud kasutaja ja kasutamise külge. Kohvikruus istub käes ideaalselt, tool on mugav, jalatsid ei hõõru, bussi piletituvastiga ollakse ammu harjunud, autos on kõik nii paigas, et armasta seda kas või kui pereliiget, vaade aknast pakub kosutust, telefonirakendused lahendavad enamiku olmeülesannetest. Kõik on disainiprotsessis mitmekordselt häälestatud, lahendused arvestavad keskkonnaga, on võimalikult rentaablid, arusaadavad, nägusad, vastupidavad.

    Seda saab näitlikustada möödunud sajandi kahekümnendatest pärit tollal uuendusliku nn Frankfurdi köögi abil, millega esimest korda koondati kogu toiduvalmistamine üheks ruumiliseks tervikuks. Kui varem leidsid köögis panipaikade, pliidi ja laua ümber esemed, köögiriistad ja tooraine oma koha, kus juhtus, siis uus kontseptsioon lähtus optimeeritud liigutustest ja tööde järjekorrast ning paigutas kõik töövahendite ja toiduainete asukohad täpselt ja süsteemselt väga kompaktsele pinnale. See on disaini ilmne teene ning kui praegu mõtleme köögi peale, siis kujutleme eelkõige sellestsamast süsteemist alguse saanud integreeritud tehnika, kappide-sahtlite ja tööpinnaga mööblikomplekti, mitte tuba, kus asub pliit.

    Või vastupidi. Paarikaupa pakendatud suhkrutükkide paberpakendit ei oska pea keegi intuitiivselt sedasi avada, nagu disainer olevat ette näinud.3 Kolme küljeõmblusega pakend avaneb hõlpsasti, kui teada, et suhkrutükke on pakendis kaks ning keskmine õmblus avaneb, kui kaks suhkrutükki teineteisest eemale tõmmata. Enamasti rebitakse küljest äärmiste õmblustega kõrvu ning suhkrutüki kättesaamiseks tuleb seda siis ümbrisest urgitseda või veel natuke rebida.

    Lahendused on teinekord ka rohmakad, vaevu läbimõeldud. Rohmakat viisi kasutatakse näiteks vahendite kokkuhoidmiseks, see võib olla ka parima tee otsimisel protsessi osa. Tahumatus võibki viia lahenduseni. Ka rohmaka lahenduse taga on väga täpsed kaalutlused. Näiteks Paide peatänava ja keskväljaku ruumieksperiment4 ning Tartu autovabaduse puiestee, mis hõivavad suvekuudel mootorsõidukite pragmaatilise liiklemisruumi. Nende eksperimentide disainielemendid on lihtsa vormiga ajutised õuevahendid, millel on üldpilti silmas pidav väga laia haardega mõju, ja need on kaalutletult paika pandud.

    Avaliku ruumi ja liikuvuse valdkond on viimastel aastatel paljudes linnades tähelepanu keskmes. Niisugused ajutised muudatused kuulutavad tulevikku vaatavalt kõigiga arvestava linnaruumi tähtsust, aga teevad seda kompavalt, salamisi, kuni kasutaja ei oska ega saa enam teisiti, kui nõuab head ruumi. Hea ruum lahendab korraga väga palju linnaelu kitsaskohti: õues viibitakse rohkem, sest seal on, mida ette võtta ja mida vaadata; ollakse füüsiliselt aktiivsemad, väheneb vajadus lühikesi vahemaid autoga sõita, vähem sõidukeid tekitab vähem füüsilist ja visuaalset reostust. Disain on seega mitte luksuse, vaid elu lahutamatu osa.

    Inimene ei sünni iseendaks, vaid peab iseendaks saama, disain on üks paljudest teejuhtidest. Loodus mõistab end ise korrastada, aga kõik tehislik tahab täpsemat sekkumist. Meid ümbritseva väärtus tuleneb nii selle praktilisusest kui ka sellest, kui kosutavalt keskkond mõjub. Disain on inimese parimaid sõpru.

    1 George Santayana, Ilutunne. Esteetikateooria visand. Tartu, Ilmamaa 2009, lk 220.

    2 https://tartu2024.ee/varjatud

    3 https://breakingtheold.wordpress.com/2011/10/20/dan-sukker-wrappers/

    4 https://paide.kovtp.ee/web/paideway

  • Normaalselt kole film

    ANDRA TEEDE

    Mängufilm „Apteeker Melchior. Viirastus“ (Eesti-Läti-Leedu-Saksamaa 2022, 90 min), režissöör Elmo Nüganen, stsenaristid Indrek Hargla, Olle Mirme ja Elmo Nüganen, operaator Mihkel Soe, helilooja Liina Sumera, jumestuskunstnik Gristina Pahmann. Osades Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Alo Kõrve, Raivo Trass, Carmen Mikiver, Rain Simmul, Mait Malmsten jt.

    „Apteeker Melchior. Viirastus“ on üllatavalt hea film. Selle kasuks räägib praegusel ajal mitu asja. Esiteks on suurepärane pärast kurnavat Vene-Ukraina- ja koroonauudiste neelamise aastat end kas või pooleteiseks tunniks välja lülitada ja hoopis keskaja rahva muredega kurssi viia. Mõtle, üle kuuesaja aasta tagasi olid mingid inimesed, kes said või ei saanud surma, tohtisid või ei tohtinud omavahel abielluda ning olid või ei olnud timuka piinata! Kui ebaoluline ja oma ebaolulisuses nii absoluutselt värskendav!

    Teiseks aga näitab Elmo Nüganeni uus film, millise suurepärase taseme ja rikkuseni on arenenud Eesti filmikunst. Jah, võib ju lugeda, et Film Estonia kaudu käivad Eestis välismaa produktsioonitiimid siinseid valgustajaid-kaameramehi-kunstnikke kiitmas, aga teine asi on seda ikka ise oma silmaga näha. Kui muidu on keskmine eestlane harjunud uut Eesti filmi vaatama sellise heatahtliku ette pettumisega nagu lasteaialapselt joonistusi vastu võttes, et nonoh, kullakene, mis sul siis siin nüüd on, siis „Melchioriga“ võib allahindluse ära unustada. Istud kinos ja mõtled, et nagu välismaal.

    Kui juba meeskondadest rääkida, siis minu arvates on üks oluline asi vaja kohe ära klattida. Kui just kinosaalis seansi lõpus kõiki nimesid tiitritest pähe ei jäta, on kodus kohutavalt raske välja uurida, kes oli selle linateose grimmikunstnik. Igas filmis on jumestamine oluline, aga „Melchiori“ moodi laibatiheda ajaloolise teose puhul lausa hämmastav saavutus. Kõik need eri lagunemisastmes nahatoonid, oli neid alles töö maalida! Eriti tõstan esile jõest välja õngitsetud inimnaha erinevad toonid, neist võiks lausa näituse teha.

    Seda enam teeb nõutuks, et Eesti filmi- ja teleauhindade alles avaldatud nomineeritavate hulgas ei ole grimeerijaid eraldi kategooriana olemaski. Tühja sellest, et EFTAga televisiooni puhul stsenariste ei tunnustata, kuid geniaalse grimeerijata on ikka väga raske keskajast filmi teha. Ju siis peab „Melchiori“ triloogia jumestuskunstnik Gristina Pahmann ennast lohutama sellega, et polegi mõtet anda auhinda välja alal, mille ta üksi niikuinii mitu aastat järjest ära võidaks. Tulevad ju „Melchiorid“ järjest välja ja paratamatult on jumestamine neis muljetavaldavam kui mõnes väiksema tänapäevaloo ekraniseeringus.

    Rõveõudseid hetki on filmis lausa mitmeid, näiteks Melchiori (Märten Metsaviir) ja Keterlyni (Maarja Johanna Mägi) hetked jõe ja laibaga.

    Kui nüüd sisust rääkida, siis loomulikult on Indrek Hargla leidnud juba kaksteist aastat tagasi esimest keskaegse Tallinna osa lugejale tutvustades temaatilise kullaaugu. On ju igaüks kõndinud iidsetel Tallinna tänavatel ja vähemalt korra mõelnud, et kuidas nad küll siin omal ajal elasid. Sellega on ikka välismaa sõprade ees eputatud, et raeapteek on vanem kui Kolumbuse esimene reis Ameerikasse, aga mida ikkagi sõi, jõi ja millest unistas keskmine XV sajandi tallinlane? Noh, palun väga, „Melchior“ annab teada.

    Kuigi rekvisiitorite serveeritud toitudel pole viga midagi, saab filmist teada, et keskaeg oli ikka ebameeldiv. Põhiline tunne, mida poolteist tundi Hargla-Nüganeni loodud maailmas veetmine minus tekitas, oli kaastunne koos kerge vastikusega. Elasid nad ikka hirmsat elu! Täiesti uskumatu, et tänapäeval leidub meie seas igasuguse lääne meditsiini ja teaduspõhise maailma eitajaid, kes usuvad vaid esoteerikat, sest kui ei ole teadust ja pead ainult tinktuurijoomisele või pimedale usule lootma, on ikka jama küll.

    Mõtle, jääd haigeks, lähed apteeki ja sulle pakutakse jahvatatud apelsinikoort riivitud rotikoljuga. Või sureb laps ära ja pead jälle mõne posija põhjendusi tõe pähe võtma. Täiesti kohutav ja väga hea, et me enam keskajas ei ela, isegi kui praegust aega iseloomustab vastupidine – informatsiooni üleküllus.

    Natuke naljakas on muidugi selles üleüldise rumaluse ja pimeduse maailmas näha, et üks mees teistest nii palju targem on. Ega Hargla-Nüganeni apteeker ei paistakski nii ebaloomulikult tark ja tähelepanelik, kui kõik teised ümberringi nõnda lollid ei oleks. „Apteeker Melchior. Viirastus“ on laibatihe, seda ma juba mainisin, kuid täpsema laipade arvu avaldamine oleks sisu reetmine. Ütleme nii, et neid on piisavalt, et ära harjuda selle valemiga: seal, kus juhtub midagi hirmsat, jäävad kõik teised linnakodanikud, kaasa arvatud uskumatult lihtsameelne kohtuhärra Dorn (Alo Kõrve) suurte silmadega tühjusse vahtima, geniaalne apteeker Melchior Wakenstede (Märten Metsaviir) aga laob kõik faktid lauale.

    Jah, keskaja rahvas ilmselt oligi loll, uskusid nad ju enam-vähem sama, mida praegused koroonaeitajad, aga see ei ole ka usutav, et kui tüdruku laip leitakse kaevust, millel on ilusti kaas peal, siis tabab ainult apteekrihärra ära, et pärast uppumist ei saa ju inimene ise enam kaevule kaant peale panna. Seega ehk mitte enesetapp? Võib-olla ikkagi liigub mõrvar meie seas?

    Kui nüüd sellest kaevust ja tüdrukust rääkida, siis võis ju valgustamata keskaja inimene arvata, et pahalane oli mõni üleloomulik jõud ehk juba filmi pealkirjas lubatud viirastus, tont, vaim või kummitus – ja ma pean ütlema, et kartsin ka mina sama. Õudusfilmidega on aga nii (võib-olla on see lihtsalt minu maitse), et niipea kui nad ei ole enam tõsiseltvõetavad ega allu ilmaliku maailma reeglitele, kui selgub, et pahalane ongi üleloomulik, mitte psühholoogiliselt välja joonistatud päris inimene, ei ole enam õudne. Selle eest peab Harglat kiitma: ses filmis pole mindud kergema vastupanu teed ega näidatud ühtegi „päris“ viirastust, vaid jäädud ikka ausalt õudseks.

    Põnevus-õudusfilmide ja raamatutega on muidugi nii, et keskkond keskkonnaks, võib ju sündmustik aset leida kauges minevikus, ilmasõja kaevikus ja kas või kosmoses, aga kui põhiline müsteeriumilugu ikka ei tööta, siis on kogu laev põhjas.

    Eriti on seda tunda Skandinaavias, kus nordic noir’i juba mitukümmend aastat väldanud võidukäigu tõttu on kõik mõeldavad ja mõeldamatud mõrvalood ning kuriteod ammu ära kasutatud. Autorid püüavad pingsalt ikka uusi ja uusi hirmuraamatuid välja mõelda – täiesti napakas ületrumpamismäng. Võib ju autorina mõelda, et võtame kamba lapsi ja topime keldrisse ja lõikame tükkideks ja vägistame iga tüki eraldi ära ja siis koorime naha maha ja riputame selle linnaväljakule ja pistame kogu krempli lõpuks põlema, aga kui see tekitab lugejas rohkem muiet kui õõva, siis võiks sama hästi need vaesed ohvrid ellu jätta.

    Selles mõttes saab „Apteeker Melchior. Viirastus“ palju punkte, et lugu on hirmus, ootamatu ja enne lõppu ei saa tõesti aru, kes siis tegi või mis nüüd saab. Rõveõudseid hetki on filmis lausa mitmeid ja isegi kui need ei pane suurest hirmust päris teise tuppa jooksma, siis ainult kaastundest Eesti filmi vastu ka kinosaalis kaasa ei võpatatud. Eriti toon välja kirikhärra õe Odele (Riina Maidre) topeltstseenid keldris, teenija Annlinni (Carmen Mikiver) ja timuka Bode (Aleksandr Popov) dueti vangikongis ning Melchiori ja Keterlyni (Maarja Johanna Mägi) hetked jõe ja laibaga.

    Elmo Nüganeni suur oskus on näha Eesti näitlejaid ning lavastada nii, et isegi ammu tuntud näod saavad tema käe all hoopis uue kvaliteedi. Esimese osaga võrreldes olid ka „Viirastuse“ dialoogid ja tundelisintiimsed hetked palju usutavamad, nii et linnateaterlikku näitlejatööd ootav kinokülastaja ei pea kindlasti pettuma.

    Üks minu lemmikuid sarjastsenariste Tina Fey kirjutas raamatus „Bossypants“ (2011) pärast oma kultusseriaali „30 Rock“11 lõppu, et tegime, mis tegime, aga vähemalt olid kõik meie tegelased normaalselt koledate inimesenägudega, modellnäitlejatest suutsime hoiduda. Ma olen ise ka stsenaristi ja näitlejavalijana olnud kimbatuses, kui ansamblisse satub liiga palju ebaloomulikult kauneid indiviide, olgu mehi või naisi. See on filmi „Apteeker Melchior. Viirastus“ üks suur pluss, et peaaegu kõik näitlejad on ekraanil parimas mõttes koledad.

    Neil on normaalsed inimesenäod, kongus ninad, punnsilmsed grimassid, tigedad pilgud ja ka erinevad kehad. Ei pea vaatama kampa ühes mõõdus Barbiesid-Kenne, kes on näitlema pandud, ja see on filmis suur pluss, sest päris maailm ei koosne Barbiedest. Isegi peategelase romantilise partneri Keterlyni nägu on normaalselt isikupärane, ei kuulu kindlasti tänapäevaste iluideaalide hulka ega pälvi aasta seksikaima naise tiitlit. Ja siis saame vaadata ekraanil meeldivat kontrasti, kui see nägu muutub ilusaks, jagades oma kallimaga salajasi suudlusi või tõtates hilisõhtusele kohtumisele.

    Palju värvi annavad ka normaalsete nägudega mungad Hinric (Ken Rüütel), Ditmar (Jaan Pehk) ja Lodevic (Volli Käo), lõbutüdrukud (Maris Nõlvak ja Fatme Helge Leevald) koos oma kupeldajaga (Alo Kurvits) ning komtuur Spanheimi (Marko Matvere) ümber kogunenud tüübid.

    Pean tunnistama, et kui kuulsin, et Nüganen tahab Hargla epopöast teha mitte ühe ega kaks, vaid kolm filmi, arvasin, et see on absurd. Nii teatris kui ka filme tehes kipuvad autorid vahel unustama kärpimiseoskuse ning tegema kolme- nelja- ja viietunniseid tükke ja filme ning ega Nüganengi sellest patust prii ei ole. Hargla on muidugi kirjutanud ka palju „Melchiori“-raamatuid, nii et materjali, millest filme vorpida, kindlasti on. Aga ikkagi? Kas selline asi tõesti tasub ennast ära? Äkki siiski kärbiks?

    Pärast teise osa linastumist võib öelda, et praegu tasub veel küll. Võrreldes esimese „Apteeker Melchioriga“ saab „Apteeker Melchior. Viirastus“ kohe algusest peale palju kiiremini kohalt minema, sest tegelaste ja konteksti tutvustamise raske töö on tehtud. Üldse, kui tavaliselt kipuvad järjed ikka nõrgemad olema, siis nii stsenaarium ise kui ka mõistatus ning kahtlustatavad ja süüdlased on teises osas palju paremad. Lugu on kuidagi inimlikum ja huvitavam, sest mingi elutu raamatu ja kaugete rüütlite asemel on tegu südamemurdumise ja kätte­maksuihaga.

    Küll aga paneb teine osa mu mõtlema, kuhu edasi saab siit triloogia viimase järjega minna. Paratamatult peab see nüüd veel parem olema ja mingis mõttes kogu loo pea peale pöörama.

    Kolme eraldi filmi tegemise juures on hea, et eraldiseisvalt on iga osa küllaltki lühike ja täpselt pooleteise tunni jooksul ei jõua kinotoolil ei ära väsida ega valutava tagumiku pärast vihastada. Üks filmi produtsente Armin Karu on jõudnud juba kuulutada, et leping voog­edastusplatvormi Amazoniga on sõlmitud, nii et kindlasti sihitakse kokku ligi viie tunni jagu materjali tootmisega diivanil pleedi all sarivaatamisega harjunud publikut. Kuigi televisioon pole kindlasti ikka veel sama prestiižne kui täispikk mängufilm, võiks küsida, miks kohe kümneosalise seriaali peale välja ei mindud. Praegu tuleb kokku umbes pool selle mahust.

    „Apteeker Melchior. Viirastus“ on kindlasti Eesti filmiloos hetk, mis väärib äramärkimist. Eelarved, panused ja professionaalsus on tõusnud ja me võime olla uhked selle üle, kus me asume. Kui vanameister Raivo Trass, kes filmis ilusa rolli teeb, juunis lahkus, rääkis Nüganen tema karjääri poeetilisest kaarest, mis oli Trassi nii esimese kui ka viimase filmiga („Viimne reliikvia“2 ja „Melchior“) Pirita kloostri tegevuspaika viinud. Eks aeg näita, kas „Melchiori“ ja „Viimset reliikviat“ jääb ühendama peale Trassi ja keskaja ka kultuslik staatus koos igavese 1. jaanuaril ja jaanipäeval käiamisega. Ma ei näe küll, miks ei võiks, potentsiaal on täiesti olemas.

    1 „30 Rock“, 2006–2013, 2020.

    2 2 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

  • Ära vaata üles

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Ei“ („Nope“, USA 130 min), režissöör-stsenarist Jordan Peele, operaator Hoyte van Hoytema. Osades Daniel Kaluuya, Keke Palmer, Steven Yeun, Brandon Perea, Michael Wincott jt.

    Ajaloo esimeseks filmiks on läbi aegade nimetatud erinevaid liikuvaid pilte. Vendade Lumière’ide kuulus rong1 saabus jaama 1895. aastal. Juba 1888. aastast pärineb kahesekundiline klipp koketeerimisest Prantsuse aias.2 Olenevalt täpsest määratlusest võib vanimaks aga pidada veel kümme aastat varasemat stseeni „Hobune liikumas“3.

    Briti fotograaf Eadweard Muybridge soovis esmajoones talletada looma liikumist, kuid vähemalt sama kõnekas on kabjalise seljas istuv nimetu džoki, õigemini tema nahavärv. Mustanahalistele olid sport ja meelelahutus sügaval Jim Crow segregatsiooniseaduste ajastul väheseks võimaluseks ühiskonnas läbi lüüa. Osalus liikuvate piltide sünni juures on enam kui märgiline, arvestades, millisele äärealale mustanahalised filmitegijad maailma vallutama määratud meediumi juures järgnevaks sadakonnaks aastaks suruti.

    Sellistel filmikunsti algusaegade lavastajatel nagu ahelatesse sündinud Oscar Micheaux oli raskusi publikuni jõudmisega. Vaevalt see nimigi paljudele midagi ütleb. Erinevalt näiteks D. W. Griffithist või Victor Flemingist, kelle Ku Klux Klanile kaabut kergitav „Rahvuse sünd“ ja orjanduslikke lõunaosariike romantiseeriv „Tuulest viidud“4 suurte tähtedega filmiajalukku kirjutati.

    Nende linalugude kultuurilist jalajälge on asutud meediumi enda vahenditega ümber mõtestama alles uuel aastatuhandel. Näiteks ristis oma debüütfilmi „Rahvuse sünniks“5 mustanahaline lavastaja Nate Parker, kelle tähelennule pani paraku käsipiduri vägistamissüüdistus. Erinevalt Griffithi klanni­fantaasiast rääkis sada aastat hilisem teos hoopis Ameerika ajaloos suuresti unustatud orjade ülestõusust. Suisa ajaloo kiirkursust pakuvad Spike Lee filmid nagu „BlackKkKlansman – must mees klannis“ või „Viis verevenda“6, mis muu hulgas lahkavad Hollywoodi osa rassistlike stereotüüpide levitamisel.

    „Ei“ käsitlus Ameerika ühiskonna painetest on peenem ja end raskemini kätte andev kui Peele’i senised klassi- ja rassilõhedest rääkivad lavastajatööd. Pildil Chris (Daniel Kaluuya) kui Hollywoodi rantšoäri tõrges pärija.

    Viimasel kümnendil tõelise renessansi läbi teinud õudusžanri üheks käilakujuks kerkinud Jordan Peele mõistab visuaalse jäädvustuse mõjuvõimu vähemalt sama hästi kui Lee. Oma debüüdis „Kao ära“7 keskendub ta peaosalise Chrisi (Daniel Kaluuya) näole ning pisarais silmadele sedavõrd pikalt ja lähedalt, et meenuvad suured plaanid kannatavast Jeanne d’Arcist (Maria Falconetti) Carl Theodor Dreyeri kuulsas „Jeanne d’Arci kannatustes“8. „Meies“9 kõrvetab end vaataja võrkkestale kaader üksinda kaheksakümnendatel rannaliivale jõudnud väikesest tüdrukust, seljas toonast maailmaikooni, musta Ameerika printsi ja hilisemat pedofiiliaskandaali peaosalist Michael Jacksonit kujutav T-särk.

    Jäädvustuste, jäädvustamise, mälu ja teadvustamise ümber keerleb ka „Ei“. Kuigi Muybridge’i mustanahalisele ratsanikule viidatakse filmis otsesõnu, on siinne käsitlus Ameerika ühiskonna painetest siiski peenem ja end raskemini kätte andev kui Peele’i senised klassi- ja rassilõhedest rääkivad lavastajatööd, ammugi tema poolt produtseeritud mullune uustöötlus õudusklassikast „Candyman“10.

    Tegevuspaigaks on Peele oma eelmiste linalugude äärelinna asemel valinud Los Angelese lähedal asuva kõrbe, kus püüab ots otsaga kokku tulla Hollywoodi filmidesse hobuseid pakkuv rantšo. Ühel päeval hakkab selle kohal hõljuvast pilvest sadama pealtnäha suvalisi esemeid. Nii saab omanik õnnetul viisil hukka, jättes kiratseva pereäri eest hoolitsema vaoshoitud olemisega poja OJ („Kao ära“ järel superstaariks tõusnud, üksnes oma pilguga näitlev Daniel Kaluuya).

    Ühes perest eemale kolinud õe Em’iga (Keke Palmer) hakatakse kahtlustama, et rantšo ümber, õigemini selle kohal, on toimumas midagi eriskummalist. Kuigi „Eist“ on parem võimalikult vähe ette teada – ja ka arvustuses on väga keeruline üht-teist reetmata jätta, seega lugemine enne vaatamist on omal vastutusel –, lubavad juba plakat ja reklaamklipid aimata, et ees ootab kohtumine millegi maavälisega.

    Kirjeldatud taustsüsteemi pealt asub Peele osadeks muukima ja taaslooma korraga mitut žanri ja nendes kasutusel olevat troopi, mida on seni kujundanud valdavalt, kui mitte ainulikult, valge Ameerika. „Ei“ tegelased asetatakse keset klassikalise vesterni dekoratsioone – maailma, kus varem on tegutsenud John Wayne’i ja Clint Eastwoodi kehastatud kibekiire päästikusõrmega alfaisased. See on juba ajalooliselt toore jõu ja armutu võimu kants, kus õigus on tugevama poolel.

    Peele’i loos pole vägivald aga konflikti lahendav vahend, vaid traumade allikas, katkisi inimesi taastootev katalüsaator. Tema kolmandaks peategelaseks on endine lapstähest näitleja Jupe (muljetavaldavalt mitmekülgne Steven Yeun), kelle meenutustega mitme kümnendi tagusest ajast põhiliin ristatud on. Lapse­põlves tegi Jupe nimelt läbi tragöödia, kui tema parimat sõpra kehastav šimpans Gordy situatsioonikomöödia võtteplatsil märatsema hakkas ning mitut näitlejat surmavalt ründas.

    Jõhkrate sündmuste üleelamisele on Jupe ehitanud kogu oma hilisema elu, identiteedi ja müüdi, juhtides sealsamas kõrbes väikest lõbustusparki ning uskudes oma erilisse võimesse ohtlike olenditega läbi saada. Gordy on aga pilvede vahel tegutseva võõra kõrval teine filmi salapära allikas, hävitusliku jõu avastanud ori, kes senise võimuvahekorra pea peale pöörab. Sümbolite tasandil on kerge vedada niite kas või ulmeklassikasse kuuluva „Ahvide planeedini“, mille poleemiline allegooria väljendas ajastu hirme kodanikuõiguste liikumise poolt püünele pressitud rassikonfliktide suhtes.

    Veelgi tugevamalt lähtub „Ei“ klassikaliste Steven Spielbergi ulmefilmide nagu „E. T. – sõber kaugelt“ või „Kolmanda astme lähikontakt“11 aukartusega taeva poole pööratud pilkudest. Peele’i ettekujutus on Spielbergi optimistlikust ootusärevusest kordades nihilistlikum ja õõvastavam, kasutusele on võetud „halva ime“ mõiste ning mängitakse nii oma tegelaste kui ka vaatajate ootusega näha midagi imetabast. Tema käsitlus kontaktist võõraga meenutab „Stalkeri“12 aluseks olevat vendade Strugatskite ulmeromaani „Väljasõit rohelisse“. Seal esitavad tegelased küsimuse, miks peaks võõras tsivilisatsioon hoolima või mõtlema palavikuliselt iseenda tähenduslikkust otsivast inimolendist rohkem kui metsa all piknikut pidav inimene seal lehtede vahel toimetavatest sipelgatest.

    Sarnaselt „Stalkeri“ lavastajale Andrei Tarkovskile on Peele’i haare materiaalse maailma kõrval ka tugevalt metafüüsiline. „Ei“ algab vihase tsitaadiga piiblist, Nahumi nägemuste raamatu Ninive hävitamist kirjeldavast lõigust: „Ma viskan su peale jäledaid asju, häbistan sind ja panen sind silmaimeks.“

    Silmaime, milleks õuduste kõigile vaatamiseks välja panemine eestikeelses piiblis tõlgitud on, tähendab inglise keeles spektaaklit ehk vaatemängu. Kuigi „Eid“ võib vaadata nii ahnuse, meelelahutustööstuse, Hollywoodi kui ka kapitalismi kriitikana, seob need abstraktsemal kujul ühte prantsuse filosoofi Guy Debordi populariseeritud termin, ühtlasi tema kuulsaima teose pealkirjana kasutatud „vaatemänguühiskond“. „Ei“ lammutabki korraga nii välis- kui ka siseilma kallal, võttes sihikule sensoorsest üleküllusest tuimastatud, passiivseks tarbijaks muutunud vaataja.

    Peele on mitmes intervjuus öelnud, et „Ei“ uurib meie sõltuvuslikku suhet vaatemänguga ja suutmatust sellest eemale vaadata, isegi kui me teame, et sellega ei kaasne midagi head. Debordi käsitlus „vaatemängust“ lähtub väitest, et vahetu elukogemuse on asendanud kujutised neist. Sellest on kerge tuletada tõsiasja, et võim ühiskonna hoiakute üle on nende kujutiste loojate päralt ja see viib tagasi Peele’i huvini kujutiste – liikuvate piltide – ajaloo ning kultuurilise mõju juurde. Arvestades, et Debord suri 1994. aastal, oli tal vaevalt aimu, millisesse lõputute peegelkujutiste, virtuaalsuse ja info ülekülluse ajastusse XXI sajand jõudnud on. Eks ole käepäraseks näiteks filmivallast kas või fantaasiažanriga ühtinud laiskade koomiksifilmide vorpimine, mille iseendale viitavate, ent väljaspool loodud tehismaailma tähendusetute märkide maailm miljoneid endasse uputab. Veelgi enam muret tekitaval moel on sõltuvuslikkusele optimeeritud vaatemängulisus halvanud poliitika, kus sõnumi sisust on palju olulisemaks saanud selle vorm – tähelepanu pärast võistlevad tviidid, klipid ja meemid.

    Pealkiri „Ei“ on justkui protest, keeldumine vaatemängu jälgimisest, kellegi teise loodud kujutisega kaasaminekust. „Ei“ ütleb peategelane korduvalt, otsustades pilku mitte spielbergiliku ootusärevusega taevasse suunata. Ühtlasi on tegemist naljaga õudusžanri ajaloo klišeede üle, mille raames (enamasti valged) tegelased pimeduses kõlanud heli allikat üksipäini otsima lähevad, selmet teises suunas pageda.

    Peele’i kujutluspilt pole aga üksnes kriitiline või kibe, vaid vähemalt samavõrra huvitatud ja lummatud. Tema tegelaste kinnisideeks saab kosmilise külalise pildile püüdmine, et sellega rikastuda ning samal ajal ajaloo osaks saada. Õigupoolest püüdleb kaamera taga sinnapoole ka Peele ise, kes, lapanud läbi žanrifilmi kataloogi, püüab sealt leitud osad pelgalt laenamise asemel uutmoodi kokku kleepida nii sisuliselt tähenduslikul kui ka vormiliselt seninägematul moel.

    Kas „Ei“ vaoshoitud rütm ja lihtsate vastusteta salapära laiemat publikut kõnetavad, on iseasi, kuid Ameerika kinodes on Peele kolmandat korda järjest potentsiaalse nišifilmiga 100 miljoni dollarilise kassatuluni jõudnud. Tõsi, ka eelarve on seekord eelkäijatest mitu korda suurem, kuid silmaimeks on siin pandud selle eest küllaga. Identifitseerimata lendava objekti kunstiline disain, kui see lõpuks täies mahus paljastatakse, paneb oma originaalsuses ja loovuses ahhetama. Cristopher Nolani kolme viimase filmi, sealhulgas „Teneti“13 eest vastutanud operaator Hoyte van Hoytema tõestab end omas ametis taas geeniusena, olles loonud rea hämmastavaid, ainulaadsel moel vertikaalteljel liikuvaid pilte.

    Ühtaegu irooniliselt ja ka ainusobivalt on Peele loonud ühtaegu vaatemängust rääkiva ja sellega polemiseeriva mõistatuse ning aasta kõige muljetavaldavama vaatemängu – armastuskirja filmikunstile endale. Kui poolsada aastat tagasi jäi mustanahalise mehe päralt nimetu džoki roll kellegi teise liikuval pildil, siis Jordan Peele raiub oma nime vähemalt žanrifilmi ajalukku tänase ameerika filmikunsti kõige haaravamate, ambitsioonikamate ja meeldejäävamate linalugude loojana. Kas kõik sümbolid ja tähenduskihid on ka ühtlaseks tervikuks põimitud? Ilmselt mitte, aga teatav nurgelisus, lihtsustustest loobumine, purki püüdmise eest pagemine on osa Peele’i võlust. Ahelaid purustab ta ekraanil igas mõttes ja pilku pöörata on sellelt igatahes võimatu.

    1 „L’arrivée d’un train en gare de La Ciotat“, Auguste ja Louis Lumière, 1895.

    2 „Roundhay Garden Scene“, Louis Le Prince, 1888.

    3 „Sallie Gardner at a Gallop“, Eadweard Muybridge, 1878.

    4 „The Birth of a Nation“, D.W. Griffith, 1915; „Gone with the Wind“, Victor Fleming, 1938.

    5 „The Birth of a Nation“, Nate Parker, 2016.

    6 „BlacKKKlansman“, Spike Lee, 2018; „Da 5 Bloods“, Spike Lee, 2020.

    7 „Get Out“, Jordan Peele, 2017.

    8 „La passion de Jeanne d’Arc“, Carl Theodor Dreyer, 1928.

    9 „Us“, Jordan Peele, 2019.

    10 „Candyman“, Nia DaCosta, 2021.

    11 „E.T. the Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982; „Close Encounters of the Third Kind“, Steven Spielberg, 1977.

    12 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

    13 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

  • Väikeste asjade suur triksterlus

    SVETA GRIGORJEVA

    „Ikooniline. Eesmärk ja ettekääne“ Voronja galeriis kuni 28. VIII, kuraator Kadri Noormets.

    Kadri Noormetsa „Ikooniline. Eesmärk ja ettekääne“ Voronja galeriis näib esmapilgul selge ja arusaadava kontseptsiooni ja vaatenurgaga näitusena, selle pilgu lähtekohaks küll minu kodu kaugel Tallinnas Lasnamäel, arvutiekraani taga veebisaidil näituse sisendiga tutvunult. See mulje kipub kohapeal, galeriis endas, aga vaikselt hääbuma. Nimelt räägiti performatiivsel, kuraatori poolt jokkeriks tituleeritud giidituuril lähemalt ja suure õhinaga hoopis majas olevatest juhtmetest, pöörlevast toolist, WCst ja selle lõhnast, kalakujulisest lukust, uksest ja väikestviisi ning justkui möödaminnes ka näitusest endast ja sellel kujutatud ikoonidest. Näib, et külastajale mängitakse ikkagi mingi vimka, aga milline ja miks?

    Kes või mis on ikoon?

    Keeleteadlane Tiiu Erelt on selgitanud, et vahenduskeelte kaudu eesti keelde jõudnud ikooni algne lai tähendus on ’pilt, kuju’ ning siinmail on see kaua aega olnud tuntud eelkõige religioonisõnana. Tänapäeva märgiteaduses semiootikas on ikoon aga üks märgi liike, mis kujutab oma objekti sarnasuse alusel – piltkujutisena. Lisaks eelnevale seostub ikoon küllap paljudele meist aga hoopis tänapäevasema tähendusega. Algselt Ameerika inglise keeles on välja kujunenud ja tänu popkultuurile meieni jõudnud arusaam ikoonist kui eelkõige teatud kultus­isikust ja -pildist: „Pikemalt seletades: teatud aate, voolu, ajastu vms tüüpiline kehastus (personifitseering), tähtis sümbol, millel on kultuslikke jooni.“*

    Kui mõelda ikooni laiemaks määratluseks mis tahes „pühakuju“, siis meenub mulle legendaarse (vahest nii käibki muu hulgas ikoonistaatusesse mudimine – sellist laadi omadussõnu kasutades?) juutuuberi Evert Pol Poomi video kodumaisest poplauljast Sünne Valtrist, keda Poom ülivõrdeid kasutades just ikoonina määratleb. Huvitav, milline olnuks Poomi kureeritud näituse galerii? Tõenäoliselt oleks portreteeritud inimeste keskmine vanus vahest paar aastakümmet noorem kui Noormetsa väljapanekul, esimesel pilgul paistab Voronja portreede sari ka äärmiselt meestekesksena ning uljas ja noor mikihiirekõrvadega Kris Lemsalu mõjub ikkagi erandina, mis vaid kinnitab eelmainitud reeglit.

    Näituse formaat on rõhutatult hubane, lausa fotoalbumlik. Galerii seintelt vaatab vastu ühesugusel meetodil tehtud piltide seeria – kõigil neil istub ikoon-protagonist justkui raamituna selle „pildi“ sees.

    Tegelikult muutubki ajapikku portreesid vaadates huvitavaks mitte noil kujutatu(d), vaid eelkõige küsimus sellest, miks ja kuidas on need inimesed siia seintele valitud. Kas see valik ei räägi mitte niivõrd nendest inimestest ja nende nn ikoonistaatusest, kuivõrd kuraatorist, ikoonide valijast endast? Kas need on Noormetsa enda pühakujud? Või näeme läbi nonde portreede peegeldumas vastu Noormetsa ennast, tema portreed? Tõenäoliselt on mõlemad vastused õiged. Muidugi võib väita, et iga näitus on oma kuraatori nägu, teisalt näib, et Noormets on ikkagi valinud ikoonideks selliseid loovisikuid, kellega suuremal osal eestlastest on mingi kaudne, kui mitte just otsene side, isegi võimalik (rääkimata) lugu ja/või kokkupuude olemas.

    Vaieldamatult on eesti üheks kuulsamaks ikooniks muidugi Arvo Pärt (kelle portreed me Voronja galerii seintelt küll ei leia), seda vaat et isegi võib-olla rohkem mitte-eestlaste kui eestlaste endi arusaamast lähtuvalt. Tihtipeale olen täheldanud, et tutvustades ennast Eestist pärit olevana, vastatakse pea automaatselt „Oh yes, Arvo Pärt!“, millele tahaksin siis küll omakorda vastata „no tegelikult olen küll Sveta, aga no OK!“. Mis laiendatult võiks tähendada, et kui eestlust ja eestlast tähistab maailmas eelkõige just see kuulus helilooja – me kõik oleme (nende inimeste jaoks) tema(d)! Me kõik oleme Arvo Pärt. Aga ka ümberpöördult, me kõik kokku moodus­tame tema, me kõik kokku oleme üks Arvo Pärt (pigem siis ettekujutus, teatud „pilt“ temast). Selle, kas see on ilus või hirmus mõte, jätan iga lugeja enda otsustada.

    Kui võttagi ikooni selle tänapäevases ja sekulaarses mõttes, tähistab see justkui mingit kuju ja kujutist, natuke nagu kujutlusvõimel ja kuulujuttudel põhinevat spekulatiivset ja väljamõeldud persooni, personifikatsiooni – karakterit, kellega paljudel võib olla isiklik ja tähenduslik, või miks ka mitte, ebajumalakummardajalik suhe. Kõik me, vähemalt siinse lehe, Sirbi lugejad, omame ju mingit ettekujutust sellest, kes võiks näiteks olla „seesama“ Arvo Pärt. Kas see ettekujutus-kujutis ka tegelikkusele vastab, on mingis mõttes juba teisejärguline, sest kultussaatus tähistab eelkõige suhet sellesse ikooni. Mis evib endas ka teatud oksüümoronlikku pinget: ikoon on üheaegselt nii kättesaamatu kui kõikjal­olev, tänapäevase sekulaarse arusaama kohaselt on ta jumal, kellest me võime enesele vabalt teha kuju ja pilti, ütleks isegi nii, et ilma meiepoolse loodud pildita (ettekujutuseta ning tõlgenduseta sellest, kes on näiteks Arvo Pärt) pole seda pilti (ikooni) kui sellist ehk isegi olemas.

    Kas ikoon lämmatab oma kandja?

    Näitusel saab näha fotosid nii loovisikutest kui ka nende jaoks ikoonilistest kunstiteostest. Kui inimestega piltide all näeme ka nende nimesid, siis nende valitud kunstiteoste kuuluvuse peab külastaja mõnikord ka ise ära arvama, sest mõni neist on pandud loovisiku pildi kõrvale, mõni jälle aga mitte, kuid ometigi on suurem osa noist mujale paigutatuist suhteliselt kergesti äraarvatavad ja loovisikuga kokkuviidavad. See jällegi vaid võimendab tunnet „et me ju kõik teame neid inimesi“ – mõnda küll, tõsi, paremini, mõnda halvemini, aga üldpilt jääb siiski hoomatavaks. Mis näitab, et Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peaks ikoonideks vaid tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

    Need on inimesed, kes tahes-tahtmata kuuluvad meie ellu.

    Näituse formaat noist nn ikoonilistest, eesti kultuuri seisukohalt olulistest tegelastest on rõhutatult hubane, lausa fotoalbumlik, tahaksin vaat et kasutada väljendit „performatiivselt tavaline“. Galerii seintelt vaatab meile vastu ühesugusel meetodil tehtud piltide seeria – kõigil neil istub ikoon-protagonist justkui raamituna selle „pildi“ sees. Nii metafoorselt kui otseselt – tegemist on inimesega, kes on ühiskonna mõistes pildil. Enamgi. Inimene on nii pildi osaline, aga ta on ka meie ettekujutus temast, veel üks pilt. Ta on pilt pildis. Tundub, et see enesele mingite piltide-ettekujutuste-kujutiste loomine kuulsatest inimestest on ka Noormetsa üks lähtepunktidest selle näituse tarvis. Sellegi võtme sai kätte jokkerituuri käigus, kus kuraator tõi üheks näiteks oma lapsepõlve eelarvamuse Peeter Volkonski, õigemini tolle habeme suhtes, mis tundus talle väiksena meeletult hirmuäratav kuni hetkeni, mil tal õnnestus selle habemega otseselt kokku puutuda ning see osutus hoopiski pehmeks ja ohutuks. Eelhäälestus kellegi-millegi suhtes osutus petlikuks. Teatud assotsiatiivne järeldus, à la hirmus habe võrdub hirmus Volkonski, osutus valeks tõlgenduseks. Kui tihti on kujutaja pilt kujutatavast ekslik?

    Nagu alguses sai mainitud, rääkisid Noormets ja teine tuurigiid Ivo Reinok vimkaga tuuril külastajateile peaaegu et kõigest muust kui galerii seintele üles pandud fotodest ja ikoonilistest inimestest, keda neil on kujutatud. Tähelepanu juhiti hoopis asjadele-asjandustele piltide vahel. Siit muidugi koorub välja mõte, et kas needsamad sekulaarsed ikoonid nii meie ühiskonnas kui ka raamituna ei ole ka ühed „asjad teiste asjade kõrval“, tuntusega käib alati kaasas selle objektistamise püüe, eks mõiste „kultusobjekt“ viita ka kenasti sellele. Jällegi, ikoon eksisteerib pingeväljas, kus ta on korraga midagi hästi prevaleerivat ja tavalist ning samas midagi ilmatuma kauget ja müstilist. Aga kuidas hoolida millestki märkamatust, väiksest, leida ikoonilisust millestki esmapilgul justkui tähtsusetust, argisest, näiteks juhtmetest? Millestki, mis ei eksisteeri tõlgenduslikus plaanis üldsegi ambivalentsena ühelgi pingeväljal?

    Kui näitus ise on uhke ja esinduslik galerii inimestest, keda Eestis tunnevad üpris paljud, siis performatiivne giidituur suunas vaataja pilgu noist seinte peale kinnitatud ikoonidest väikse irooniaga justkui mööda vaatama: hoopis piltide vahelist seina, valgusteid, kivikesi maas, juhtmeid, käterätti, ust, WCd. Mis me noist inimesist seinte peal ikka vahime, oleme näinud neid ju niigi ja küll! Tegelikult on kahju, et performatiivne tuur ei käinud pidevalt näitusega kaasas – niivõrd veenvad on jokkeri­giidid Noormets ja Reinok oma väikeste-asjade-triksterluses.

    Hiljem, mööda sibulaid müüvate Peipsi vanamemmede rada ja läbi meeletult kuuma õhuvati aeglaselt peatusse murdes oli päris pikaks ajaks tekkinud mõnus detailide märkamise ja n-ö suvalisusse süvenemise tunne. Korraks isegi nagu tundus maailmas väga vähe olevat seda, mis poleks püha. Keset peatust hakkas reaalsustaju aga vaikselt tagasi nihkuma, õhku jäi kuumama ja kummitama tunne-mõte, et nondesamade memmekeste jaoks pole ükski noist Voronja galeriis esindatuist ikoon. Pealegi oli nonde inimeste ikooniks kutsumine ehk nende memmekeste silmis omamoodi pühaduseteotus? Enamgi, kas nad üldse tunneksid sealt piltide pealt kellegi ära? Miski oli jälle ja vist on alatasa – pildil valesti. Või vähemalt nihkes ja veidi viltu.

    * Tiiu Erelt, Mis on ikoon? Keelenõuanne soovitab 4 (9−12), koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus 2008.

  • Lapsepõlve poeesia

    LIIS SEIN

    Näitus „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ Juhan Kuusi dokfotokeskuses kuni 2. X. Kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet, kunstnikud Elika Hunt, Elsa Hüüdma, Mairi Hüüdma, Iris Kivisalu, Marlen Kärema, Liisa Kree, Heikki Leis, Annela Samuel, Maxim Mjödov, Aron Urb, Gabriela Urm, Reelika Vilt ja Dmitri Jurtšenko.

    On septembri hommik. Suvi kestab veel. Tomatid kasvuhoones valmivad endiselt, kuigi neid pole enam toetamas lopsakad lehed ega paitamas südasuvine päike, on neid hellalt hoidmas lapse pehmed käed. Laps, kes on pannud kevadel koos vanaemaga seemned mulda, kasvatanud neist taimed, istutanud need siis kasvuhoonesse, kastnud ja rohinud, avanud aknaid, tervitanud mesilasi ja rääkinud lugusid. Oodanud õisi, oodanud vilju, oodanud värve, oodanud lõhnu … Seda päris tomati lõhna. Just see lõhn meenutabki lapsepõlve … Ka minu enda lapsepõlve.

    Reelika Vildi pilt „Ahja, 2018“ on vaid üks peaaegu kahesajast fotost, mille ees peatusin ja mõtisklesin, meenutasin ja unistasin, küsisin ja vastasin. Iga pildi kohta võiks rääkida loo või isegi mitu. Mõtteainet ja emotsioone on neis küllaga. Ole lihtsalt ise avatud neid lugusid vaatama ja vastu võtma.

    Näitus „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ on kokku pandud 2021. aastal esitatud kutse peale laekunud töödest ja kuraatorite osalema kutsutud autorite fotodest. Tegemist on teise väljapanekuga dokfotokeskuse ellu kutsutud seeriast „Eesti dokumentaalfotograafid“.

    Kolmteist fotograafi on avanud oma maailma, jaganud dokumentaalkaadreid (nii värvilisi kui ka mustvalgeid), kus peal nende enda või lähedaste lapsed. Nii saame osa paljude lapsepõlvest, kus on näha pere argipäeva, suhteid vanemate ja sõpradega, hirme ja muresid, rõõme ja üllatusi, täiskasvanuks saamist ja iseseisvumist. Näitus pakub äratundmist ja mälestusi, aga toob ka omajagu küsimusi. Viimast eriti vaataja puhul, kes pole nähtut ise kogenud ega koge võib-olla eales.

    Ma olen lastekirjanik ja lood on minu ümber kogu aeg. Loen, kirjutan ja proovin vaadata maailma tihti läbi lapse silmade. Lastele hakkasin kirjutama siis, kui mul endal lapsed sündisid ja kui uuesti lastekirjanduse avastasin. Tuleb välja, et ka mitmed näitusel osalevad fotograafid hakkasid lapsi pildistama siis, kui neil endal lapsed sündisid. Mis siin imestadagi – laste ilmaletulekuga muutub maailm väga palju. Tekib soov koos lapsega maailma uuesti avastada, aeg peatada ja eluhetked jäädvustada. Üks teeb seda sõnadega, teine kaameraga.

    Reelika Vilt. Ahja 2018.

    Esimesel korral käisin näitusel koos oma noorema tütrega, kelle silmist võis välja lugeda rõõmu ja tänu. Tundub, et miski läks talle korda, jäi meelde ja pakkus äratundmisrõõmu. Lisaks fotoreale seintel – fotod on paigutatud nii, et ka lastel oleks mugav vaadata –, on näitusesaalis võimalik lastel luua oma pilte. Tükike teipi ja taas on sündinud midagi uut ja põnevat. Tekib tahtmine haarata kaamera ja see hetk jäädvustada, sest lapse tegevust on huvitav jälgida. Ta mõjub loomulikult lapsesõbralikus keskkonnas, oma fantaasiamaailmas. Tegingi mõned klõpsud ja jäädvustasin need hetked meie pere jaoks. Need ehedad ja päris hetked, mida on tabanud ka kõik fotograafid oma töödes.

    Mulle meeldib näha fotodel argipäeva ehk päris elu, päris sündmusi, ilu ja valu, rõõmu ja kurbust, ehedust ja vahel ka liialdust. See kõik on olemas ka näitusel, kus erinevate kunstnike tööd moodustavad terviku. Näha saab fotoseeriaid, kust võib välja lugeda pikad lood. Seal on portreesid, mis kutsuvad dialoogile. Seal on hästi tabatud hetki, mis ei vajagi sõnu – piisabki vaid hetkest siin ja praegu.

    Fotoseeria pealkirjaga „Kukesupp“ (autor Marlen Kärema) on hea näide, kuidas rääkida veidi keerulisest teemast ja seda ehedalt näidata. Kukk on elanud peres mõnda aega, ta on justkui pereliige, kuid ometi jõuab kätte päev, kui kukest tuleb teha suppi. Saab näha seda, kuidas toit lauale jõuab ja millised on lähedaste suhted sellistel hetkedel. Avalikul kohtumisõhtul mainis piltide autor, et seeria täieneb tal igal aastal ja talle on oluline näidata elu argipäeva adekvaatselt. Seda fotoseeriat vaadates meenus mulle taas mu enda lapsepõlv. Elasime maal ja isegi kui meid lapsi käsutati selleks raskeks hetkeks tuppa, oli uudishimu nii suur, et istusime ikkagi akna peal ning jälgisime päris elu. Samal teemal on kirjutanud ka lasteraamatu Merle Liivak ja see kannab niisamuti pealkirja „Kukesupp“.

    Kindlasti püüavad näitusel pilku portreefotod ning eriliselt jäävad silma portree- ja dokumentaalfotograafi Iris Kivisalu tööd. Need on küll ühelt poolt realistlikud, ent nii poeetilised. Need on ausad, vahetud ja sõnumiga. Autor ise leiab, et lastes peitub ehe, toores ja vahetu elu ning seda on tema fotodel ka näha ja tunda. Tahan esile tuua kaks pilti: „Tüdruku pulmast“ ja „Poisi Pärnust“. Kui esimene mõjub lõputu poeesiaga – luuleread sünnivad justkui iseenesest –, siis teine pilt võlub portreteeritava siiruse ja olekuga: ta oleks otsekui ühe seiklusliku lasteraamatu peategelane.

    Minu lemmikfotod on alati need, kus on näha mitut põlve koos, side vanavanematega, sild mineviku ja tuleviku vahel. Öeldakse, et vanemas eas muututakse jälle lapsesarnasteks. Taas kerkib esile mängulust ja loomulikkus igal ajahetkel. Võib-olla seepärast on huvitav vaadata ka neid fotosid. Sellest teemast jäid eriliselt silma Elika Hundi pildid: „Mamma vedu“, „Kokku sada“ ja „Näputeater vanaisaga“. „Mamma vedu“ ja „Näputeater vanaisaga“ võluvad mängurõõmuga, „Kokku sada“ lähedusega. Kolm väga tuttavat pilti toovad mälust esile mitmesuguseid tundeid, eelkõige rõõmu ja armastust.

    Üks osa näitusest, mis jääb esialgu justkui nurga taha, on väga intiimne. Mitmed külastajad on tõstatanud küsimuse, kas näitusel peab olema pilt, kus beebi on koos lootekotiga, või siis sellised, kus isad käivad lastega alasti suplemas või lapsed on paljalt või vähe riides. See on õrn teema ja kõigile see ei sobigi ning pikalt ma sellel ei peatuks. Tahan vaid öelda, et kui vaatasin neid pilte koos oma lapsega, ei tekkinud tal ühegi pildi kohta küsimusi. Selline on elu ja sellistel hetkedel saame ehk oma lastega lähedasemaks. Heikki Leisi töö „Isad ja pojad“ on äärmiselt tore vaatamine: ehe armastus ja kokkukuuluvus särab nendelt piltidelt vastu ning maailm tundub helgem paik.

    Sellist Eesti fotograafide ülevaatenäitust lapsepõlve teemadel polegi varem olnud. Seda tänuväärsem, et lõpuks on selline näitus kokku pandud. Tundub, et laste pildistamine on justkui ajas tagasi rändamine, teraapia, mida meie hing vajab, et igapäevakohustustega hakkama saada. Nii nagu meenuvad fotograafile hetked tema enda lapsepõlvest, toovad pildid mälestused esile ka vaatajas. See on võimalus rännata aega, mil maailm tundus palju ausam, helgem ja mängulisem. Aitäh selle poeetilise rännaku eest!

    On juuli õhtu. Soe suvi kestab veel. Vanaema tomatid, kurgid, paprikad ja maitsetaimed sirguvad kasvuhoones. Olen pisike. Taimed on nii võimsad ja pikad, et meenutavad suuri puid metsas. Vanaema kastab taimi. Mina sammun tema järel ja muudkui küsin. Mul on palju küsimusi. Vanaema räägib taimedest ja nende kasvatamisest ning elust üldse. Vanaema annab mulle tomati. Mina söön ja küsin edasi. Meil on vanaemaga omad jutud. Kasvuhoone jutud. Nii ma neid mäletan … Lahkudes haarame veel mõned valminud tomatid, sulgeme aknad ja uksed. Laseme taimedel puhata ja uueks päevaks valmistuda. Vanaema võtab mul käest kinni ja me lähme ära tuppa … See on minu dokumentaalfoto kaheksakümnendate lõpust. Seda pilti pole enam päriselt olemas, aga see on mu mälestustes. Võin seda alati vaadata, kui tuju peale tuleb. Kasvuhoones ja vanaemas peitubki minu lapsepõlve poeesia, millest ei tahaks loobuda ka täiskasvanuna.

  • Poiste sõda mängult ja päriselt: kolm lapsepõlvepilti Teise maailmasõja ajast

    ASTRID TUISK

    Laste kogemused ja üleelamised sõja ajal on seoses Ukrainas toimuvaga ühiskonnas taas laiemalt jutuks tulnud. Sõjaaegne lapsepõlv kuulub eluloo­uurijate, folkloristide, kirjandus- ja teiste humanitaaralade teadlaste vaatevälja, kusjuures allikateks on elulood, mälestused, autobiograafilised raamatud jm. Uurimis­aluseks ei ole seega mitte laste kogemused, vaid täiskasvanute mälestused ja tõlgendused lapsepõlvest ehk lapsepõlvenarratiiv.

    Teisest maailmasõjast räägitakse nii Euroopa riikides kui ka rahvusriikide mälukogukondades üsna erinevalt, need lood muutuvad ajaga ja võivad olla vastuolulised. Ajavahemikus 1905–1940 sündinud eestlaste mälestustes on Teine maailmasõda kui murdepunkt või punane joon, neis domineerivad sõjasündmused või sõjast põhjustatud elumuutused. Kõigi selle aja autobiograafiliste kirjutiste ühisjoon on isiklikult kogetud või pealt nähtud vägivald.1

    Poiste vaatepunkt

    XXI sajandi alguse vabas Eestis on avaldatud sõjaaegse poisipõlve kohta mitmeid mälestusi. Kirjanduslikult on ühed väljapaistvamad Henn-Kaarel Hellati, Valter Kruudi ja Heino Kiige omad. Autorite sünniaasta jääb ajavahemikku 1927–1932 ning kõik kolm kasvasid üles maal talus. Need raamatud sisaldavad poiste kogemusi. Nad polnud veel küllalt vanad, et sõtta minna, kuid ka mitte nii noored, et toimuvat mitte mõista. Kuna enam-vähem ühevanuste autorite mälestused ilmusid lähestikku, on huvitav vaadata, kas nende kogemused ja kirjutamisviis sarnanevad ning kas on põhjust rääkida kollektiivsest mälupildist. Iga põlvkond läheneb minevikule teatavasti isemoodi: mõnele põlvkonnale iseloomulik standardjutustus ei ole individuaalne konstruktsioon, vaid kajastab ühist retrospektiivset kogemust.2

    Mälestuste telg on enamasti lapse kasvamine täiskasvanuks. Laste igapäeva­elu kujutatakse teatud eesmärgiga, kuid eesmärke võib olla ka mitmeid ja need ei pruugi autoritel kattuda. Kuidas siis on rakendatud laste perspektiivi ja mida sellega on tahtnud saavutada Hellat, Kruut ja Kiik?

    Henn-Kaarel Hellat (1932–2017) käsitleb mälestusteraamatu „Poiste sõda“ I osas aastaid 1939–1944 ja II osas 1944–1950 (2003, 2004). Nagu raamatu pealkiri viitab ja tagakaanel teada antakse, on poistel „sõjas oma rollid, nii mängult kui päriselt“. Jutustaja pere läheb Tallinnast sõjapakku Viljandimaale oma Kannikmäe tallu. Linnapoisist saab talulaps, kellel tuleb aasta-aastalt teha järjest rohkem maatööd. Proosakirjaniku ja luuletaja Hellati raamat on kõrgel kunstilisel tasemel, seda on nauditav lugeda.

    Valter Kruut (sünd 1932) on kujutanud raamatus „Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni. Mälestusi (1937–1944)“ kahe poisi, mälestustekirjutaja ja tema vanema venna Aksli ehk Aksi elu Kirde-Eestis Valaste külas. Vendade mitmesuguseid toiminguid, alates karjaskäimisest ja lõpetades koolieluga, on kajastatud korrapäraselt. Raamatu esimene trükk ilmus 2013. aastal (peal­kirjaga „Minu lapsepõlvemaa. Sõja­kõmas poisiaastad“), teine kolm aastat hiljem. Kruudi luulelembus sai alguse juba nooruspäevil ning nüüdseks on ta välja andnud mitmeid luuleraamatuid.

    Heino Kiik (1927–2013) kasvas üles metsade sees Peipsi lähistel Vadi külas. Kiik käis sõja ajal juba keskkoolis. 1944. aastal sai ta mobiliseerimiskäsu minna Saksa väkke, kuid sinna minekust õnnestus tal kõrvale hoida. Mälestustena on Kiik jäädvustanud kogu oma elu. Sõja-aastaid hõlmab kaks raamatut: „Kõndes. 1936–1942“ (2003) ja „Mitte­minister. 1943–1948“ (2004). Tänu päeviku­pidamisele on Kiik saanud täpselt kirjeldada, mida mis ajal tehti. Mitme­külgse kirjaniku mälestused on huvitav lugemisvara. Kuna Kiige puhul jääb sõjaaeg pigem noorukiikka, on tema teemad veidi teistsugused: esil on näiteks eneseotsingud, soov edasi õppida, aga ka esimene armumine.

    Hellati, Kruudi ja Kiige teoses on siiski palju ühist nii teemade osas kui ka vaateviisis, kuna kõik nad on kirjutanud lapse perspektiivist. Vahel antakse sõna ka täiskasvanud jutustajale, kuid üldiselt on täiskasvanute vaatenurgast hoidutud. Meenutatakse seda, mis juhtus Teise maailmasõja ajal perekonnaga, kui ka sündmusi külas ja maailmas. Põhjalikumalt valgustatakse just poiste tegemisi ja elu tollal, kohati ennast lausa distantseeritakse sõjasündmuste kajastamisest. Hellat on ühes intervjuus osutanud, et tema olekski tahtnud kirjutada vaid oma poisipõlvest, kuid ilma tausta seletamata ei saanud, sest maailmas toimus sel ajal nii palju.

    Poisid on neis raamatutes tegusad, pidevalt võetakse midagi ette. Räägitakse ka oma tunnetest, rõõmudest ja muredest, aga ka näiteks haigustest. Poiste igapäevaelust, sh kodu- ja koolielust, töö- ja mängumaailmast, antakse küllaltki põhjalik ülevaade. Kõik kolm kirjutajat käisid karjas, töötegemine ei seganud aga mänge ja muid ettevõtmisi – laste ja noorte vaatepunkt loob helge meeleolu.

    Isemeisterdatud laskevahendite valmistamine ja püssirohuga paugutamine oli XX sajandi esimesel poolel maal levinud. Talulaste isetehtud mängurelvade arsenalis oli üks populaarsemaid kada (ragulka).

    Turva- ja kindlustunne

    Vaadeldavates mälestustes joonistub välja, et poistekamba, sõbra või vennaga koos oldud aega peetakse väärtuslikuks. Henn-Kaarel Hellatit ja tema onupoega, kelle nimi oli samuti Henn, hakati kutsuma Hennupaariks, Kruut aga kasutab raamatus läbivalt meievormi, pidades meie all silmas ennast ja vend Akslit (Aksit). Heino Kiik meenutab heatahtlikult nii oma koduküla sõpru kui ka Mustvee klassikaaslasi, koos veedetud päevadele on pühendatud palju ruumi. Kuigi oli sõda, Saksa okupatsioon, meenuvad jutustajale ööbimiskohas poistega peetud kaardilahingud ja koos välja antud klassiajakiri, mitte majanduslik kitsikus või küttepuudus.

    Hellat ei ole leidnud oma klassi poiste kambavaimu kohta nii sooje sõnu kui Kiik. Ta arvab siiski, et okupatsioonide maniakaalses õhustikus ja rasketes oludes hoiti pigem kokku: „Mis meid ühendas, see oli sõda – vaid vähestel oli isa või mees-sugulane sellest puutumata jäänud. Kuid see oli valdkond, millest ei räägitud, millest ei saanud ega tohtinudki rääkida. [—] Me valdasime neutraliteedi poliitikat paremini kui vilunumadki diplomaadid.“3 Asjaolu, et ka kodus ei puudutatud teatud teemasid, jookseb läbi kõikidest mälestustest. Teise maailmasõja aegsete laste elu uurinud teadlased toonitavadki, et rühmades tegutsemine, sh koos mängimine, liitis lapsi ning andis pisukesegi kindlus- ja turvatunde.

    Vanematel, perel ja taluelul on neis raamatutes oluline koht, neist luuakse positiivne pilt. Vaade taluelule on nostalgiline ja see võib seotud olla kaotusvaluga. Traagilised sündmused jätkuvad nende perede elus ka pärast sõda ning on seotud stalinlike repressioonidega. Kiige isa vangistatakse 1945. aastal, ema ja vend saadetakse asumisele 1949. aastal, talu võetakse perelt ära. Hellati pere talu konfiskeeritakse, tema isa oli vangistatud ja maha lastud juba sõja alguses. Seega jäi sõjaaeg nii Kiige kui Hellati perele viimaseks oma talus koos oldud ajaks. Kruudi perekond pidi astuma kolhoosi, kuid sai jääda samasse kohta elama. Sõja ajal jäävad kadunuks Kruudi ja Kiige vanem vend. Kuigi kõik see mõjutab poisse tugevalt, ei koge ükski nendele raamatutele tuginedes otsest vägivalda ega ohtu oma elule. Ema tugi, Kiigel ja Kruudil ka isa tugi, juhib poisid täiskasvanuellu. Kiige raamatus leidub pikki lõike töötegemisest isa õpetusel ja eeskujul. Need stseenid omandavad etnograafilise kirjelduse mõõtme, eriti just puutöö, Avinurme kandi meeste traditsioonilise käsitöö puhul. Muu hulgas näidatakse enda kasvamist tööd armastavaks ja osavate kätega inimeseks. Kruudi mälestused lõpevad sõnadega: „„Poisid, lapsepõlv on lõppenud – nüüd tuleb teil hakata juba meesteks saama!“ Tunnen siiani isa kindlat ja toetavat kätt oma õlal.“4

    Poistemaailm ja sõjamaailm

    Poiste igapäevaelu põhjalik kirjeldamine on taotluslik. Seda nautima jäädes võib kohati ununeda, et tegemist on Teise maailmasõja ajaga. Kuigi poistemaailma ja sõjamaailma lõikumist on vahendatud sageli vaid peres toimuva kaudu, on sõjaaeg poiste mängudes ja tegemistes kohal, näiteks on need sageli sõjast inspireeritud.

    Mälestustes leiab rohkelt kajastamist sõjamoonaga toimetamine. Kõik kolm autorit on pühendanud sellele korduvalt tähelepanu, eriti tuleb see jutuks pärast 1944. aasta rinde üleminekut. Laskeriistu, lõhkekehasid, süüte­aineid, aga ka paberosse, gaasimaske jm leitakse igalt poolt, näpatakse sõdurite või ka pereliikmete tagant. Hennupaar satub hasarti, kui avastab, et Saksa vägi on kiiresti taganedes nende seenemetsa maha jätnud tohutu arsenali. Poisid hakkavad salaja relvi kokku korjama ja peitma. Mäng lõpeb, kui pere saab poiste ohtlikust tegevusest aimu ning vanema venna eestvedamisel uputatakse relvad jõkke. Kõigest sellest on jutustatud kaasa­haaravalt ning humoorikalt. Kruut toob aga ära ka õnnetused, mis juhtusid külapoiste ja tema endaga. Kui poiss raiepakule pandud padrunit süüdatud tikuga vaatama küünitab, plahvatab see ning poiss kaotab silmanägemise. Kodus voodis valu käes annab ta lubaduse, et ei mängi relvade ega laskemoonaga enam kunagi, kui vaid nägemine taastuks. Õnneks poiss paranebki.5 Mitme­suguste toimingute kirjeldamisel avatakse ka poiste tundeelu, antakse edasi nende suhtumine.

    Kiik on kajastanud lahingupaiga läbikammimist täiskasvanulikumast seisukohast: otsitakse relvi, esemeid ja materjale, mida saaks majapidamises kasutada, kuigi sinna on teda nagu nooremaidki poisse vedanud uudishimu ja „sõjasaagi otsimine“.6 Sõjamoonal on sõja ajal üles kasvanud poiste elus tähtis koht – selle tõiga on ära märkinud uurijad ning seda kinnitavad ka elulood ja mälestused.

    Nende mälestuste selge siht on esile tuua lapsepõlve mänguline, loov ja fantaasiarikas külg. Kiik on pühendanud terve peatüki susspüssi valmistamisele: selle võttis ta ette 1939. aasta talvel, kui oli 12aastane. Eeskujuks oli tal venna tehtud püss ning materjaliks tööriistakastist leitud Vabadussõja-aegse Vene vintpüssi padrunid. Ta arvab, et püssi tegemine on niisugune tarkus, mida poisslaps vist mõistab sündimisest peale.7 Üks süüteaine, mis poistel oli võtta ka rahulikumal ajal, oli tiku­väävel. Kiik meenutab, kuidas nad vennaga keerasid tikuväävli tinapaberisse ja lõid selle pihta haamriga.8 Ka Kruudi ja tema venna Aksi poisipõlve mängude hulka kuulusid mitmete laskevahendite meisterdamine ja nendega asjatamine: susspüss (sutspüss), võtmepüss, hernepüss, ragulka, vibud, ka tehakse karjas söepauku ning peetakse maha äge lumesõda.9 Susspüssi hakkavad poisid tegema siis, kui vanem naabripoiss enda oma näitab ja ütleb, et „nüüdsel raskel sõjaajal peab iga eesti mees relva kandma“10. Isemeisterdatud laskevahendite kasutamine võis saada uusi impulsse ja jõuda mälestustesse seotuse tõttu sõjaolustikuga, kuid nende valmistamine ja püssi­rohuga paugutamine oli XX sajandi esimesel poolel maal levinud. Vanemad võisid nende tegemist lastele ka õpetada, sest neid läks vaja jahipidamisel, kivi­lõhkumisel, karjalastel kiskjate eemale­peletamiseks jm. Talulaste isetehtud mängurelvade arsenalis oli üks populaarsemaid kada (ragulka).11

    Poiste meelsus ja vaikne vastupanu

    Neis mälestusteraamatutes ei tõsteta eraldi esile laste patriootilist meelestatust, kuid see tuleb nähtavale nende tegevuse kirjelduste kaudu. Kindlasti oli poistel keerulistes poliitilistes oludes ka raske orienteeruda, kuid näib, et just siin on rakendatud lapsekeskse vaatenurga eeliseid ning jäetud selge poliitiline seisukoht võtmata.

    Ka Eesti-meelsust ei rõhutata ülearu, võib-olla on peetud seda enesestmõistetavaks. Eesti-meelsus tuleb siiski esile. Näiteks on Hellat jäädvustanud 1944. aasta sügise kohtumise Nõukogude võimu eest peitu läinud metsavennaga, kes palub poistelt, et nood metsast leitud relvad talle annaksid. Poisid ei ehmu metsavenna ilmumise pärast, vaid on selle üle uhked, sest neil on „selline tunne, nagu oleksime temaga koos vaenlase vastu võidelnud. Mis ju päris suur liialdus polnudki – meie vaatevinklist“.12 Üks Kruudi mälestuskild algab kirjeldusega, kuidas 1943. aasta talvel oli koju puhkusele tulnud nende õpetaja, kes teenis Saksa väes. Poisid tahtsid saada temataoliseks, „sangarlikeks kodumaakaitsjateks“, nagu ütleb meenutaja. Poisid lugesid huviga Albert Kivika Vabadussõja-ainelist romaani „Nimed marmortahvlil“ ning mängisid vahetundides sealt pärit hukkamismängu „Surm Vene salakuulajatele!“: hiiliti kellegi selja taha, haarati vasaku käega tollel ninast, tõmmati järsu liigutusega tema pea tahapoole ning pikema joonlauaga üle kõri.13

    Mitmetes mälestustes tõstatub poliitilise folkloori, pilkesalmide ja lauluparoodiate kogumise teema. Kruut esitab esimesed laulud ja paroodiad juba 1940. aastal, leidub ka parodeerivaid lühendite seletusi, nt Rahva Omakaitse ehk RO – röövlid omavahel. Teiste hulgas tuuakse terviklikult ära mitu Stalini-vastast pilkelaulu, näiteks V. Lebedev-Kumatši ja Issaak Dunajevski „Laulu kodumaast“ populaarne paroodia, mis algab sõnadega „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas …“. Ühes paroodias lauldakse näiliselt kiitust Nõukogude võimule, kuid värsside esitähtedest moodustub lause: „Laku perset, Stalin!“.14

    Huumori populaarsust Teise maa­ilmasõja ajal laste seas on dokumenteeritud mitmel pool maailmas. Kuna pilalaulukestes, hüppenöörisalmides ja naljades esitatakse hea ja halva vastandus ning loodud stereotüübid on arusaadavad, on folkloorikasutuses nähtud laste poliitilise sotsialiseerumise märki.15 Suuliselt levivaid laule kui teadmiste allikat õppimaks nägema, et see, mida esitatakse raadios-ajalehtedes, pole sageli tõsi, mainib ka Kruut oma mälestustes.16

    Nõukogude aja naljapärimust analüüsides on huumoriuurija Christie Davies välja toonud, et kuigi naljad olid rääkijatele väga olulised, polnud neil märgatavat mõju režiimi õõnestajatena ega olnud need ka kaitseventiili rollis. Naljad olid tähtsad kui vaikse protesti vorm.17 Vaenlase pilamise ja alandamisega näidati ja väljendati oma meelsust. Selline vaikne protest on just noorematele lastele eakohane, kuna nemad ei saanud minna rindele ega võidelda vaenlase vastu. Pilkelaulude kogumisest võidakse kirjutada sellepärast, et tegu oli autorile endale huvi pakkunud tegevusega, kuid ühtlasi sedastatakse, et sõja ajal täiskasvanuks saanud poisid kasvasid ka Eesti-meelseteks ja poliitiliselt teadlikuks. Tollased poisid pidid õige varakult selgeks saama, kes on vaenlane ning milline roll on sõjas ja okupatsioonides diktaatoritel ja väejuhtidel.

    Kokkuvõtteks

    Mälestustes tutvustatakse omaaegset olustikku, aga kirjutatakse ka lapse läbielamistest täiskasvanuks saamise teel. Vaatamata sõjaaja õhustikule, murele lähedaste pärast ja vastutusekoormale leidsid 9–16aastased poisid võimalusi mängimiseks, aga ka lugemiseks, sportimiseks, hobidega tegelemiseks jm ea­kohaseks meelelahutuslikuks vaimseks ja füüsiliseks tegevuseks.

    Kuigi põhitähelepanu on neis mälestustes autori arengul, on seose loomine sõjaolustikuga oluline, näidatakse, kuidas sõjamaailm lõikus laste maailmaga. Ennast on asetatud aktiivse tegutseja rolli, rõhutatud, et lapsed ei olnud kõrvalseisjad, vaid mõistsid toimuvat ning lõid vastupanus kaasa. Laste tegusus näib täitvat sama eesmärki: ennast esitletakse kui aktiivset osalejat oma maailma kujundamisel, mitte oludele passiivset alistujat, nagu lapsi vahel kiputakse nägema.18 Ühtlasi sobitub niisugune vaade rahvusliku diskursuse raamidesse, kus poliitiline eesmärk ja ideaal on iseseisev Eesti. Hellati, Kiige ja Kruudi mälestusteraamatus väljendub ja kinnistub teatud määral põlvkondlik mälupilt.

    Kirjutajad on soovinud lugejatele ka kinnitada, et Teise maailmasõja ajal kasvanud poiste sõda ei olnud viljatu. Teise maailmasõja aegses patriootilises meelsuses kasvanud põlvkond kandis vaba Eesti aadet kogu 50aastase Nõukogude okupatsiooni vältel. Seda mõtet tasub silmas pidada ka praeguse Vene-Ukraina sõjaga seoses: suhtumised, mida täiskasvanutena edasi anname, avaldavad meie lastele mõju ning võivad ühiskonna arusaamu suunata veel pikka aega.

    1 Rutt Hinrikus, Naised ja sõda eesti naiste mälestustes ja kirjanduses. Rmt: Teadusmõte Eestis. Humanitaarteadused. Toim Jaan Ross ja Arvo Krikmann. Eesti Teaduste Akadeemia, 2009, lk 107–118.

    2 Aleida Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021.

    3 Henn-Kaarel Hellat, Poiste sõda. I. Mälestused. Faatum, 2003, lk 131-132.

    4 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni. Mälestusi (1937–1944). Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 226.

    5 Samas, lk 223.

    6 Heino Kiik, Mitteminister. 1943–1948. Ilmamaa, 2004, lk 126–128.

    7 Heino Kiik, Kõndes. 1936–1942. Ilmamaa, 2003, lk 64–70.

    8 Samas, lk 64.

    9 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 105, 127, 141-142, 202–204.

    10 Samas, lk 202.

    11 Grigori Kaljuvee, Eesti rahvapäraseid laste mänguasju. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XIX. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1964, lk 210–237; Pirjo Korkiakangas, Muistoista rakentuva lapsuus. Agraarien perintö lapsuuden työnteon ja leikkien muistelussa. / The childhood of memory. The agrarian ethos in the work and play. Suomen Muinaismuistoyhdistys, 1996; Sven-Olav Paavel, Sure, koer! Eesti poiste mängurelvad 20. sajandil. Kolga Muuseum, 2021.

    12 Henn-Kaarel Hellat, Poiste sõda. II. Mälestused. Faatum, 2004, lk 24.

    13 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 160.

    14 Samas, lk 108-109.

    15 William M. Tuttle, Daddy’s gone to war. The Second World War in the lives of America’s Children. Oxford University Press, 1995.

    16 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 112.

    17 Christie Davies, Post-Socialist, Socialist and Never-Socialist Jokes and Humour: Continuities and Contrasts. Rmt: Permitted Laughter. Socialist, Post-Socialist and Never-Socialist Humour. Toim Arvo Krikmann ja Liisi Laineste. ELM Scholary Press, 2009, lk 17–38.

    18 Vrd nt William A. Corsaro, The Sociology of Childhood. Pine Forge Press, 2005.

  • Kuidas sõja ajal kureerida?

    RAGNE SOOSALU

    Näitus „Mõtlevad pildid“ Kumus 18. III – 14. VIII, kuraatorid Anu Allas (Eesti kunstiakadeemia), Liisa Kaljula (Eesti kunstimuuseum) ja Jane Sharp (Zimmerli kunstimuuseum ja Rutgersi ülikool), kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Tuuli Aule ja koordinaator Ragne Soosalu.

    13. augusti vestlusringis Margaret Tali, Joanna Warsza, Lija Dostljeva, Inga Lāce ja Francisco Martínez.

    Üks selle aasta märgilisemaid näitusi Eesti kunstiväljal on läbi saanud. Kui tavaliselt näitustele järelhüüdeid ei tehta, kõik arvustused ja arvamused ilmuvad ikkagi näituse ajal, siis sel korral on teisiti. Ja põhjusega.

    Näitusele pani punkti 13. augusti virtuaalne vestlusring, kus arutleti kuraatoritöö võimaluste üle Ukraina sõja ajal. Selle koosseis oli muljetavaldav: vestlust juhtinud Margaret Tali oli rääkima kutsunud Joanna Warsza, Konstfacki ülikooli CuratorLabi programmijuhi, Poznańis tegutseva Adam Mickiewiczi ülikooli teaduri, Ukrainast pärit kunstniku, esseisti ja kultuuriantropoloogi Lija Dostljeva, New Yorgi moodsa kunsti muuseumi ehk Moma Kesk- ja Ida-Euroopa C-MAPi programmi teaduri Inga Lāce ja antropoloogi Francisco Martíneze.

    Ennekõike arutati kureerimise ja institutsioonidega seotud küsimusi, nt kuidas saavad kuraatorid sellealastes debattides osaleda, et panustada kultuurivälja kujundamisse ja ühiskonnaellu sõja ajal. Millise strateegia on kuraatorid ja kultuuriasutused kasutusele võtnud tundlikus kontekstis kunstiga tegelemisel ja kunstnikega koostöö tegemisel? Millist laadi koostööd on kultuuriväljal vaja, et käsitleda tundlikke teemasid produktiivselt?

    Margaret Tali alustas ühe olulise pidepunktiga: peale kõige muu hõlmab praegune olukord Ida-Euroopas ka mälukultuurikriisi. Kui rääkida Kumu kõnealusest näitusest, tekib kohe sisu ja konteksti konflikt. Anu Allas märkis, et paljud tööd olid algselt nii-öelda topelt kodeeritud, ent „need tähendused olid praeguses olukorras muutunud sedavõrd, et me ei tahtnud panna kunstnikke olukorda, kus nende teosed võiksid tähistada midagi, mida need pole mõeldud tähistama“.õ

    Kumu kunstimuuseumi näitusele „Mõtlevad pildid“ järgnenud vestlusringis tõdeti, et paljud tööd olid algselt nii-öelda topelt kodeeritud.

    Allasele sekundeeris Francisco Martínez, öeldes, et tasub pöörata tähelepanu näitusel osalenud kunstnike saatusele. „1970. ja 1980. aastatel olid nad nonkonformistid ja nüüd, uues olukorras, on nad soovimatud tegelased. Teosed on samad, kunstnike suunitlus on sama, aga võib juhtuda, et neile kunstnikele, kes esitasid süsteemi kohta teravaid küsimusi ju juba 50 aastat tagasi, pannakse peale liiga suur surve.“

    Joanna Warsza ütles, et peame igal juhul edasi liikuma, kuid seda ei saa teha häirimatult (undisturbed), vaid jätkates häiritult. Inga Lāce tõi sisse diskursiivse pöörde võimalused ja seda läbi regionaalsete põimingute, aga mitte ainult. „Mida tähendab Vene avangard? Mitte kõik ei toimunud Moskvas, vaid ka Kõjivis, Tallinnas, Riias.“ Lāce pakkus ühe võimalusena välja vaadata tava­pärase Moskva-Pariisi telje asemel hoopis Kõjivi-Tōkyō telge.

    Kui pandeemia tõi lainena kaasa diskussiooni kureerimise üle kriisiajal (seda nii pandeemia kui ka kliimakriisi mõttes), siis kureerimine sõja ajal paigutub hoopis spetsiifilisemasse konteksti. Seda rõhutas ka Lija Dostljeva, kes on osalenud suuremal osal seminaridest ja vestlusringidest, mis on lähiregioonis alates märtsist 2022 Ukraina sõjast tõugatult toimunud. Ta ütleski, et kunstnikuna, eriti Ukraina kunstnikuna, on praegu raske tegutseda. Seetõttu ongi ta keskendunud diskussioonides osalemisele ja töötubade läbiviimisele. Dostljeva ei ole ainus kunstnik, kelle suust olen kuulnud, et ta on loomepausi teinud. Artterritory avaldatud küsitluse järgi on aga ikkagi palju kunstnikke, kes jätkavad loometööd – ja peavad edasi tegutsemist antud olukorras ülioluliseks.

    Mugavustsoonist välja

    Aga kui kunstnikki ei suuda töötada, siis kuidas peaks kuraator sõja ajal ühiskonda panustama? Margaret Tali ütles, et kui keerulistel aegadel on seni oodatud kunstnikelt riskeerimist ja kureerimine on jäänud turvaliseks tegevuseks, siis nüüd on olukord teine – riski võtavad ka kuraatorid. Seejuures tuletas Martínez meelde, et enamik kuraatoreid töötab institutsioonide heaks ja igal institutsioonil on oma agenda, mis mõjutab paratamatult kuraatori tööd. Muuseumide näitusteprogrammid töötatakse välja aastaid varem ja suured institutsioonid ei ole tavaliselt võimelised kiirelt reageerima. Kui jätta risk aga ainult kuraatori kui üksikisiku õlule, on see teistpidi ohtlik, leidis Martínez.

    Joanna Warsza tuletas meelde „Manifesta“ suutmatust reageerida Krimmi annekteerimisele. Paljud muuseumid, kelle võimuses pole kiiresti reageerida, on siiski leidnud teisi viise panustamiseks. Varssavi moodsa kunsti muuseumis on praegu põgenike vastuvõtukeskus. Warsza meenutas, et pärast Teist maailmasõda muudeti põgenike keskuseks ka Malmö muuseum. „Põgenikud olid saanud korraldada tänu muuseumi kogudes leidunud ristidele endale missa. See on hea näide, kuidas muuseumid saavad sümboolselt reageerida.“

    Kõjivis asuv Euroopa suurim kunstimuuseum Arsenal avas juunis uue näituse „Näitus meie tunnetest“ („Виставка про наші відчуття“), mis ei olnud aastaid ette planeeritud, vaid tõukus otseselt käimasolevast sõjast. Muuseumide reaktsioonikiiruse ja sisuliselt kandva koostöö kohta tõi näite ka Inga Lāce, viidates Antwerpeni kaasaegse kunsti muuseumi ja Pintšuki kunstikeskuse koostööle.

    Kuhu ja kuidas edasi?

    Palju arutati selle üle, kuidas üldse edasi minna. Virtuaalõhus võis selgelt tunnetada (mõistetavalt) teadmatust ja tundus, et lahendusteni jõudmist pärsivad tugevalt sõjategelikkus ja psühholoogiline pinge. Inga Lāce tõi välja, et lahendused ja praktiline tegevus peavad olema jätkusuutlikud – nii aja kui ka raha mõttes. Tõepoolest, üks asi on ühekordne solidaarsuse avaldamine, avatud residentuurid Ukraina kunstnikele, avalikud vestlusringid ja seminarid ning näitused, aga kuidas teha nii, et koostöö jääks pikemaajaliselt kestma ja et need sidemed ei katkeks, vaid looks edaspidi üha sisulisemat koostööd? Selleks tuleb anda ressurssi, ruumi ja aega, nagu selle aasta Veneetsia biennaalil, tõi Martínez näiteks.

    Lāce tõi aga välja teise ilmselge asjaolu: pikaajaline koostöö ei ole elujõuline rahalise toetuseta. Ilmselt on selle mõtte realiseerimise eeldus süsteemsed (ja pikaajalised) toetusmeetmed. Martínez nõustus, aga märkis kriitiliselt ära Ida-Euroopa kunstiinstitutsioonide puhul aastakümneid kestnud alarahastatuse, mistõttu ei saa projekte lõpuni viia, rääkimata nende pikaajalisuse kindlustamisest.

    Vestlusringi lõpetuseks palus Margaret Tali osalejatel mõelda koostöövõimalustele, mida ei ole veel kasutatud. Tundus, et sellele väga tähtsale küsimusele vastamisega jäi enamik osalejaid hätta. Seda ei saa aga ette heita: koostööviise ei saa luua ega algatada üksnes kuraator ja kunstnik, ainult institutsioonide osalus kindlustab mingilgi määral vestlusringis korduvalt üles kerkinud kultuurialase koostöö jätkusuutlikkuse. Martínez siiski leidis, et ka sõja ajal tuleb muuseumides jätkata rahuaja tegevusega – kaasamise ja osaluspõhisusega. Oma kogemusest lähtuvalt rõhutas ta dialoogilise kureerimise olulisust, avatust ning otsustamisse asjaosaliste, sh ka publiku kaasamist.

  • Me peame rääkima punamonumentidest

    ANU SOOJÄRV

    Nõukogude monumendid on Eestis kõneaineks riigi iseseisvuse taastamisest saadik, enne seda olid need samuti pinnuks silmas, lihtsalt salaja. Ukraina sündmused on aastakümneid vähem või rohkem hõõgunud mureküsimuse õliga üle valanud ja Nõukogude režiimi esindavad monumendid põletavad korraga jälle valusamini. Mida siis lõppeks punamonumentidega teha ja mida tegemata jätta?

    Parim arveteõiendus on mäletamine

    Teadupärast toimus 1980. aastal Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt, mille eel jõuti Tallinna nägu päris korralikult mukkida. Muu hulgas rajati regati võõrustamiseks terve Pirita jahisadam ühes Pirita teega, sadama suudmesse püstitati Moskva olümpiamängude metallist logo-skulptuur. 15 aastat pärast purjeregati toimumist andis Eesti Vabariigi toonane president Lennart Meri piirivalveameti peadirektorile soovituslikku laadi käsu eemaldada seesinane logo-skulptuur, mis punane nii ihult kui ka hingelt. Käsk jäeti täitmata. Pirita jahisadama direktor põhjendas seda nii: „Me ei peaks seda häbenema, et meil olümpiamängud olid“.1

    See Pirita jahisadama toonase direktori kommentaar, mis esindas 1995. aastal uskumatut muinsuskaitselist novaatorlikkust, aitab ka praegu põhjendada, miks pole vaja punasümboleid mõtlematult maha rebida. Me nimelt ei peaks seda häbenema, et meil selline ajalugu on – ega unustama.

    „Ah nii. Ja mis me siis tegema peaksime? Leninit ja Stalinit kujutavad skulptuurid linnaväljakutele tagasi vinnama ning nende jalamid nelgimerre uputama, sest see on meie ajalugu?“ ironiseerite pahaselt. Vimm ja nõutus võõrvõimu sümbolite osas on mõistetav ning inimloomuses ja ajaloos pisut sonkides avaldub, et ka täiesti ootuspärane. Okupatsiooni all kannatanud rahvast paiskub varem või hiljem välja küsimus, mis paelussi kombel pikalt sisemust järanud: kas meil pole mitte paganama õigus vägivallasümbolitega lõpparve teha? Õigus lõplikult minema lüüa siin lehana heljuv punadespoodist genius loci, kel pole meiega mitte mingisugust pistmist?

    Kahtlemata on vägivaldsest režiimist välja rabelenud riigil õigus end (taas)kehtestada ja seepärast pole Leninil, Stalinil ega ühelgi teisel punase nimbusega tegelasel meie linnaväljakutele asja. Punapersoone kujutavate mälestusmärkide neutraliseerimine, veelgi rahuldustpakkuvamalt kohitsemine, on rahva enesehinnangu seisukohast vaieldamatult oluline. Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi taga asuvasse punamonumentide parki on koondatud just sellised persoonid, kõige suurematest pimedusevürstidest kuni tagasihoidlikuma punapaistega kangelasmärtriteni. Pargis, kus punaskulptuurid on asetatud kiirte motiivi järgivatele rajakestele, mõjuvad need malenditena, mis on meie suva järgi liigutatavad, mitte enam vastupidi. Paraadlikelt kohtadelt teisaldatud isikud mõjuvad kui riielda saanud lapsed, mõnel jäse või suisa peagi kaotsi läinud. Ometi ei röövi see neilt võigast kvintessentsi. Monumendipark on turvaline koht, kus lapsed võivad, nagu vanasti, onu Lenini sülle pugeda, ent piisavalt õõvastav mitte unustamaks, mis juhtuda võib, kui pargi asukad sealt putku pääsevad. Ajalugu kipub end kordama nagu katkine grammofoniplaat.

    Kõige kihvtisemate ja vahetumate okupatsioonisümbolite ehk isikuid kujutavate punamonumentidega on Eestis pärast iseseisvuse taastamist võidukad lahingud tegelikult juba ära peetud. Hävitamisest pääsenud skulptuurid ja mälestusmärgid on turvaliselt lukustatud muuseumidesse, mõned ikoonilistest kurilastest voolitud büstid valitsevad nüüd ehk vaid eraaedades lillepottide üle. Ukrainas aset leidev terror on aga igat masti Nõukogude ajast jäänud monumentide eluõiguse jälle küsimärgi alla seadnud ning sunnib mõtisklema, kust läheb piir enesekehtestamise ja tarbetu laastamise vahel. On mõistetav, et okupatsiooni ajal püsti pandud vennashauatähiste, eriti kui nende alla kedagi ülepea maetud polegi, obeliskide, mälestusmärkide ja telliskiviseina laotud „Au tööle“ killustikuks jahvatamine ja vanarauda lohistamine ahvatleb kui sireenide laul. Eriti praegu, kui Ukrainas toimuv tülgastab ja rebib ka meie haavad verele. Kogu punase õõvastava absurdi mälust ja avalikust ruumist pühkimine tundub hõrgu kättemaksuna. Intelligentseim ja magusaim kättemaks oleks aga ehk hoopis mäletada? Saada sedavõrd enesekindlaks, et vaadata punamonumentidele ülalt alla ning need hoopis enda kasuks tööle panna.

    Nõukogude pärandit tuleks paremini tunda

    Mida, miks, kuidas ja kus täpsemalt säilitada, on loomulikult keeruline ja delikaatne küsimus, mis vajab põhjalikku ja – tähelepanu, tähelepanu! – avalikku diskussiooni. Teisaldamisotsuseid ei ole mõistlik langetada kitsal seltskonnal isekeskis – ja kohe eriti ei peaks seda tegema kitsas seltskond salaja. Riigikantselei juurde moodustatud monumendikomisjoni tegevuskava, vähemasti sellekohane infopisuke, mis salajasest missioonist on ajakirjanikel õnnestunud välja pigistada, veeretab mõtte vägisi „vana hea“ Nõukogude aja juurde tagasi. Ka toona tehti nii mõnedki otsused kitsas ringis ja salaja, sest nii lihtsalt oli, ja proletaarlase asi polnud küsimusi esitada. Ometi tahame nüüd, demokraatlikus Eestis, Nõukogude ajale ja kogu tollal valitsenud mentaliteedile meeleheitlikult vastanduda.

    Avalikust arutelust punasümbolite teemal võiks kujuneda verstapost, kust edasi liikuda just nimelt sellise enesekindluse poole, mis aitaks Nõukogude mälestusmärkide tähenduse ümber mõtestada. Kui palju me punamonumentidest tegelikult teame? Palju oleme neist ülepea teada tahtnud? Enamasti rahuldutakse kaastekstiga, et Nõukogude mälestusmärgid on pühendatud Nõukogude „kangelastele“ „ennastsalgavate tegude“ eest. Mitmekülgne avalik arutelu avaks punamonumentide nüansseerituma tausta ja heidaks valgust ka sellele, millest pole osatud ega soovitud mõelda. Andrei Šumakov kirjutab Päevalehes2, et ühele neist Nõukogude Liidu kangelastest, Timofei Romaškinile Vääna-Jõesuus püsti aetud mälestusmärk võeti hiljuti südametäiega maha. Romaškin teenis tsiviillennuki pardamehaanikuna, oli muidugi nõndanimetatud suure isamaasõja veteran ja hukkus Nõukogude Liitu truult teenides. Mälestusmärki mees siin kindlasti ei vääri, aga ühtlasi pole ta meie jaoks ka märkimisväärseim punakurjam. Kas peaksime suvalise monumendi mahavõtmiseks esmajärjekorras ressursse kulutama sööstma? Näiteks rahalist sorti, sest monumendi teisaldamine pole just odav lõbu.

    Selle arvamusloo kirjutamise ajal ilmus Delfis lugu, et teisaldati Auvere elektrijaama juures seisnud Nõukogude haubits ja kavas olevat ka elektrijaama fassaadilt elektrisädet sümboliseeriv metallist pannoo maha võtta.3 Särtsumotiiv meenutavalt liialt punatähte. Suurtükk lubati ümber kolida Sinimäe sõjamuuseumi, pannood ootab mahavõtmise korral tõenäoliselt vanaraua kokkuost. Elektrisädet sümboliseeriv pannoo, mis on valminud tõenäoliselt 1970. aastate lõpul või 1980. aastate algul, kuulub monumentaal-dekoratiivkunsti žanri, millel, erinevalt monumentidest, nõukogude Eestis ideoloogiaga palju tegemist ei olnud. Modernistlikke hooneid elavdati kujutava kunsti lisandustega, mille kavandamisel kasutasid kunstnikud pigem universaalseid motiive ja kohalikku pärimust. Levinud oli napsata dekoratiivkunstiteose aines n-ö emahoone otstarbest. Alati ei tulnud monumentaal-dekoratiivtaieste tellimus n-ö kõrgemalt poolt vaid näiteks kolhoosiesimees või hoone arhitekt ise soovis oma ehitisele dekoratiivteost, mis viis erinevaid radu pidi koostööni kunstnikuga. Eesti kunstnikud ei olnud Nõukogude sümboolika kujutamisest suuremat huvitatud, pigem oli monumentaal-dekoratiivkunst neile katsetamist ja uute võtete proovimist võimaldav lisaleib. Muidugi ei teinud kompositsioonile lisatud rahutuvi või aatom paha, tegu oli siiski Nõukogude liiduvabariigis viljeletava žanriga ning paratamatult kujundas see teoste esteetikat. Kavandeid hindavatesse komisjonidesse kuulusid loomulikult ka kommunistliku partei esindajad, aga rangetest ideoloogilistest ettekirjutustest nõukogude Eesti monumentaal-dekoratiivkunsti puhul siiski rääkida ei saa.4 Ehkki Auvere elektrijaama fassaadil küütleva metallsädeme autor ja motiiv pole selgunud, on tõenäoliselt tegemist kõigest elektrisädemega ja Eesti nõukogude perioodi monumentaal-dekoratiivkunsti näitega

    Nõukogude aegsete objektide hoogtöö korras mahasikutamine võib osutuda libedaks teeks, mida mööda liuglevad prügikasti ka teosed, millel Nõukogude võimuga otsest seost pole. Viha sunnil, teadmatusest või parajat võimalust ära kasutades võidakse lahti saada nii mõnestki teosest, mille ainus patt on Nõukogude perioodil ajastule omases esteetikas valmimine. Nõukogude pärandi parem tundmine ja selleteemaline info aitaks neil objektidel vahet teha ja klaarimalt otsustada, mida nendega siis ikkagi pihta hakata.

    1966. aastal valminud Tehumardi mälestuskompleks Saaremaal on igati ehe punamonument, seda näeb igaüks. Küllap on vähem teada, et kompleks valmis hinnatud arhitekti Allan Murdmaa ja tunnustatud skulptorite Matti Variku ja Riho Kulla kavandite järgi. Punamonumendid on sageli kavandanud Eesti kunstnikud ja arhitektid, seda mitte oma meelsuse presenteerimiseks, vaid täitmaks tellimusi, mis olid valitseva võimu ja ajastu nägu. Tehumardi mälestussammas koos ähvardavalt nurgeliste mehenägude ja mälestus­kivide väljaga on pühendatud Nõukogude sõduritele, kes 1944. aastal sakslastega maha peetud Tehumardi öölahingus otsa said. Tõsiasi on, et tapluses kaotas elu ka hulgaliselt sõtta mobiliseeritud Eesti mehi, seda mõlemal poolel, rääkimata kohalike tsiviilisikute läbielamistest. Samalaadsete memoriaalide teisaldamise või hävitamisega haukaksime justkui tükikese ka iseenda küljest. Esmapilgul võõrast ülekohtuselt mälestavad monumendid tähistavad tegelikult ka meie enese ajalugu ja kaotusi. Teisaldamise asemel võiks panna need jutustama hoopis lugusid eestlaste mõttetutest lahingusurmadest.

    Ideoloogiliste kultusisikute koht ei ole linnaväljakutel, ent Nõukogude pärand on palju mitmekesisem. Pildil Auvere elektrijaama fassaadil elektrisädet sümboliseeriv metallist pannoo.

    Pahameele ja augustipäikese poolt kuumaks köetud Narva tankil õnnestus enne Ukraina sündmusi aastakümneid võrdlemisi edukalt avaliku tähelepanu eest redus kükitada. Hiljuti tuli sellel teadupärast pjedestaalilt alla ronida ja pole enam mõtet heietada, oleks seda pidanud tegema praegu, 20 aastat tagasi või 20 aasta pärast. Narva soomuk on kunstiväärtuseta objekt, milletaolisi endistes liiduvabariikides rännates ikka siin-seal küngaste otsas kohata võib. Tankil kui Nõukogude Liidu hirmuvalitsuse otsesel sümbolil pole mis tahes Eesti linna avalikus ruumis mingit kohta. Sõjamasin kui niisugune pole ülepea mälestusmärgina kohane. Ometi on tankistid – kui hõrgult mitmetähenduslikult on nimetatud tanki kaitsjaid – solvunud ja Eesti riigis pettunud. Pronkssõduri teisaldamismürgel 2007. aastal oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt muutma meid pikantses poliitilises olukorras delikaatsemaks, ent nagu kirjutab Ilmar Raag Edasis5, on eestlasel hoopis, vastupidi, mõõt täis saanud.

    Traagilist ajalugu ei saa olematuks teha

    Pole sugugi laiduväärt, et tagasihoidlik eestlane viimaks rusika lauale lööb, ent seejuures peaks olema aru kõiki monumente ühte patta mitte panna. Näiteks skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirbi 1966. aastal kavandatud sõduripea Hiiumaal, ametliku nimega „Hiiumaa kaitselahingute kangelastele 1941“, kohalikele tuntud kui Kivi-Jüri, kolitakse samuti kohalikku sõjamuuseumi. Nõukogude sõdurikiivriga, ent üpris neutraalse stiliseeringuga graniidist mälestusmärgi olid hiidlased kuulu järgi n-ö omaks poisiks kodustanud ning kaitselahingutega teda enam suuremat ei seostatudki. Samuti ei hakanud monumendi jalam teatud kuupäeval nelkidest punetama. Kevaditi oli Kärdla koolilõpetajatel lausa välja kujunenud traditsioon sõduri pead pesta. Sõdurikuju tähendus olekski nagu õnnelikult teisenenud, ent nüüd on hiidlased sellele vanapoisile selja pööranud ja näevad selles taas punamonumenti. Kivi-Jüri teise kohta viimist, seda eelkõige tee-ehituse tõttu, arutati ka 2007. aastal. Toona jäi sõdurpoiss paika, sest müraka liigutamine oleks osutunud tarbetult kalliks. Võib arvata, et mitmeid kümneid tonne kaaluva monumendi teisaldamine pole odavamaks läinud …

    Olümpiamängude logo-skulptuur Pirita jahisadama suudmes on mass­toodang, mille on kahtlemata kunagi disaininud kunstiharidusega inimene, ent mida küllap veel Moskvastki leida võib, aga, erinevalt Narva tankist, pole see vaatamata punatähele otsene agressiooni sümbol. Sest, taas, olümpiamängude kui niisuguste võõrustamine pole häbiasi. Tegelikult ka siis mitte, kui peakorraldaja on Nõukogude Liit. Eestile oli see tahes-tahtmata suursündmus, mis Tallinna linnapilti suuresti kujundas ning mitte sugugi viletsamaks.

    Skulptor Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alase kavandatud pronkssõdur punavõimu mekana meie kesklinna enam hästi ei passinud. Oma uues asukohas Kaitseväe kalmistul tundub norutav pronksmees kuidagi vähem pinges olevat – ja kõik teised samuti. Raadi memoriaal ei asu Tartu kesklinnas, aga häda on selles, et vastaskaldal kõrgub meie rahvuslik uhkus Eesti Rahva Muuseum. Selline dissonants ajab harja punaseks, arusaadav. Teisalt moodustavad ERM, kunagise Raadi mõisa varemed ja neile justkui oponeeriv Nõukogude memoriaal isevärki koosluse. Kolm pealtnäha erinevat sümbolit jutustavad meie ajaloost nagu suurte värviliste piltidega raamat. Nõukogude okupandid pressisid meie rahvuslikku ajaloonarratiivi verised kirsajäljed ja muu tragöödia raames hävitati ka algne ERM, mis oli kurioossel kombel rajatud Raadi mõisa peahoonesse – baltisakslaste kui meie üle samuti valitsenud võõrvõimu kantsi. Aga kõige kiuste on ERM Raadil tagasi. Miks mitte ära kasutada sedavõrd kõnekat arhitektuurisituatsiooni ja Raadi memoriaal samuti meie heaks tööle panna, kujundada ala vastavalt ning selgitada olukorda infotahvlitel? Paraku tundub skulptor Ants Möldri ja arhitekt Rein Luubi kavandatud Raadi memoriaali osas juba otsus langetatud olevat. Kuidas aga presenteerida näitliku materjalita meie ajalugu ja läbielamisi?

    XIX sajandil rajatud Pärnu vana pargi soovisid kohalikud punamonumendi teisaldamise järel muuta koerapargiks, mis pargi väärikat ajalugu silmas pidades siiski ei teostu.6 Esmapilgul ehk vahva mõte: okupatsioonisümboliga ehitud „koledast kohast“ saab helge ja valge ala, kus hakkavad laste kilkamise saatel turnima mehkad neljajalgsed. Ent kas ei anna me sellise jälgede kaotamisega justkui signaali, et midagi pole olnud, keegi polegi meie kallal jõhkrutsenud? Teisest maailmasõjast võidumehena väljunud Nõukogude Liit kirjutas teadupärast ajaloo, mida võiks siiski ilukirjanduse riiulitelt otsida. Pealegi ei tundu kommunismiidee visandiplokis sugugi nii väärastunud, nagu riigid ja rahvad, kelle turjal seda praktiseeriti, paraku tõdema peavad. Sel viisil on arusaam, et Euroopas on vaid üks staarkurjus, see Voldemort, kelle nime me nimetadagi ei või, tugevalt juurdunud. Sellist suhtumist tuleb muuta, aga ilma illustreeriva materjali ning selgitavate lugudeta on raske seletada ja mäletada.

    Keerulisele punamonumentide teemale on raske leida üheseid ja ainuõigeid vastuseid ning lahendusi. Üks on siiski kindel: Nõukogude mälestusmärke võib karistada, palju kulub, traagilist ajalugu olematuks teha pole võimalik. Puna­monumentide oma käsutusse pööramine, nende kaaperdamine, aitaks leppida ja ajalooga sel viisil arved õiendada ning nii säiliks ka näitlik materjal, et ikka jonnakalt edasi mäletada. Avalik ja avatud mõttevahetus aitaks sellel lõputul auklikul mühklikul ja alatasa lapitud teel tubli jupi edasi liikuda.

    1 Post 13. VII 1995, nr 617, lk 1.

    2 Andrei Šumakov, Neile, kes istuvad tankis. – Eesti Päevaleht 5. VIII 2022.

    3 Roman Starapopov, Priit Simson, Auveres lammutati pjedestaal, millel seisis punahaubits. Enefit eemaldab veel ühe nõukogude rajatise. – Delfi 6. VIII 2022.

    4 Anu Soojärv, Peidus pärand. Unustatud teosed ja kunstnikud nõukogude Eesti monumentaalkunstis. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021.

    5 Ilmar Raag, Süvatank eesti hinges. – Edasi.org 20.VIII 2022. https://edasi.org/143997/ilmar-raag-suvatank-eesti-hinges-glubinnoi-tank-v-estonskoi-duse/

    6 Rahvaalgatus: teeme punamonumendist vabastatud parki koerteala. – Pärnu Postimees 18. VIII 2022

    https://parnu.postimees.ee/7587252/rahvaalgatus-teeme-punamonumendist-vabastatud-parki-koerteala

  • Luulesalv

    LEELO TUNGAL

     

    Hilissuvi imeline,
    küpsemise pinges
    kas sa suudad murevine
    summutada hinges?

    Loodus suvest võtab viimast –
    rõõm on see, mis maksab!
    Võilill hallinagi piimast
    pakatada jaksab.

    Kes ei naudiks suve jätku,
    kui ei pelgaks seda,
    et sa keset karmi katku
    püüad pidutseda…

    Kardad sõrmes kanda kulda,
    kaelas merevaiku
    siis, kui surm viib mehi mulda,
    vees on veremaiku.

    Tahaks katta pidulauda,
    aga samaaegu
    tead, et sõpradele hauda
    keegi kaevab praegu.

    Hoia, taevas, meidki viimast
    armutusse sõtta!
    Igal juhul tuleb viimast
    hilissuvest võtta…

    Kirjanik Leelo Tungal. Möödunud nädalal astus Leelo Tungal üles Pärnu kirjandusfestivalil. Vestluse käigus Piret Tali ja Kaarel Uueniga esitas Tungal luuletuse „Hilissuvi 2022“. Autori lahkel loal saavad habrast hetke väga täpselt tabavaist värssidest nüüd osa ka Sirbi lugejad.

  • Venemaa otsib Hiinalt tuge iseenda allakäigu hinnaga

    URMAS HÕBEPAPPEL

    Pool aastat kestnud Vene-Ukraina sõja uus faas on muutnud rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Venemaast on saanud paaria, vähemalt lääneriikide silmis. Hiina suhtumine Venemaasse on leebem, aga mitte tingimata sõbralik. Ühest küljest on Putini režiim Pekingile kasulik jäälõhkuja, et murendada lääneriikide loodud maailmakorda. Teiselt poolt seab Moskva käitumine ohtu maailmamajanduse stabiilsuse, mis on Hiina liidritele legitiimsuse säilitamiseks oluline. Veerand sajandit tagasi oli Venemaa Föderatsiooni kindralstaabis inimesi, kes uskusid, et Venemaa kõige suurem strateegiline rivaal on Hiina, mitte lääs, teadis rääkida aastatel 1994–1997 Postimehe Moskva korrespondendina töötanud Marko Mihkelson viimasel arvamusfestivalil.1 Ometi peab Venemaa praegu Hiinat oma ainsaks kaalukaks partneriks. Miks pole saanud Hiinast Venemaa vastast?

    Venemaad hästi tundvad inimesed on meid aastaid hoiatanud, et nurka surutud Venemaa on ohtlik. Lääs elas 1990. aastatest peale „ajaloo lõpu“ joovastuses ega teinud neid hoiatusi kuulma. Francis Fukuyama kirjutiste järgi nime saanud doktriini kohaselt leiti, et XX sajandi lõpus on liberaaldemokraatia parim ja ainus loomulik valitsemiskord ning autokraatlikel riikidel ei ole selles poliitilises maailmapildis kohta. Venemaa kas avaneb ja muutub normaalseks demokraatlikuks riigiks või kukub ajaloo prügikasti nagu Põhja-Korea.

    Säärane mõttemuster tegi lääne liidrid naiivseks ja laisaks. Fukuyama väljahõigatut võeti prohvetliku ettemääratusena ning alternatiivid olid mõeldamatud. (Fukuyama on ise küll korduvalt nentinud, et tema sõnu on valesti tõlgendatud.) Seejuures unustati ära, et Euroopas kulus vaba ja demokraatliku ühiskonna rajamiseks sadu aastaid. „Ajaloo lõppu“ kuulutava ideoloogia absurdsus seisneb aga eelkõige selles, et Venemaa oleks justkui pidanud iseenda läbikukkumisest tegema samasuguse järelduse nagu kõrvaltvaatajad. Usuti, et küllap jõuavad Venemaa valitsejad Nõukogude Liidu kokkuvarisemist analüüsides samadele seisukohtadele. Küllap saavad nemadki aru, et läänelikud väärtused on õitsva ühiskonna rajamiseks ainus viis.

     

    Ilmselt on Pekingile selle sõja kontekstis Hiina kuvandi küsimus üks suuremaid dilemmasid: kuidas toetada Venemaad nii, et Pekingi maine liialt ei kannataks. Vladimir Putin ja Xi Jinping.

    See lootus oli petlik. Ajaaken lääneliku demokraatia ülesehitamiseks sulgus peaaegu samal hetkel, mil see avanes. Jeltsini võimu taganud 1993. aasta riigipööre oli ebaseaduslik ja ebademokraatlik – halb eeldus demokraatliku riigi loomiseks. Vene ühiskond kihistus, inflatsioon sõi ära suure osa rahva sissetulekust ja riik killunes. NATO liikus Moskva endisesse mõjusfääri. Kuigi NATO organisatsiooni loogika ja Nõukogude Liidu ikke all elanud riikide seisukohalt oli NATO laienemine ainuõige, riivas see tõsiselt Moskva uhkust. Näib, et lääne üks käsi ei teadnud, mida teine teeb. Samal ajal kui majandusnõuga püüti Venemaast teha lääneliku maailma osa, tõugati ta geopoliitiliste otsustega eemale, nagu tõdeb Mark B. Smith oma Venemaa ajalugu analüüsivas raamatus „Ärevuses Venemaa“2.

    Tagantjärele tarkusena näib enesestmõistetav, et uue aastatuhande algul kehtestatud Putini režiim võttis eesmärgiks autoritaarse võimu konsolideerimise. Oligarhid kõrvaldati teelt ja rahvas pöörati taas riigi usku. Majanduskeskselt mõtlemiselt nihkus ideoloogia tsivilisatsioonikesksele mõtlemisele. Lääne lubatud majanduslik õitseng, mis jäigi tulemata, ei olnud enam edukuse mõõdupuu. Ajaloolisest eklektikast võrsus uus kollektiivne identiteet, uhkus Venemaa ajaloo üle, selle üle, et Venemaa on alati olnud impeerium. Nõukogude Liidu lagunemine tembeldati 2008. aastal ametlikult katastroofiks. Läänest sai pärast väikest pausi taas vaenlane number üks ja Hiinast paratamatu partner võitluses Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu.

    Venemaa kui Hiinale kasulik idioot

    Hiina Kommunistliku Partei (HKP) esimees Xi Jinping ja Vladimir Putin kohtusid Pekingis neljandal veebruaril, Pekingi olümpiamängude eelõhtul, et avaldada teineteisele igakülgset toetust. Putin kinnitas taas, et Taiwan peab kuuluma Hiinale, ja Xi tunnustas Moskva mõjusfääri Euroopas. Tõotati vastastikku „piiritut sõprust“. Need 20 päeva (enne Venemaa-Ukraina sõja uut faasi) olid ilmselt Vene-Hiina suhete kõrghetk. Edaspidi on suhted pingestunud, sest sõja kulg ei ennusta konflikti kiiret lõppu.

    Kas Pekingis oldi teadlik Moskva plaanidest Ukrainat veelgi suuremate jõududega rünnata, pole teada. Ilmselt andis Putin Xile mõista, et tulekul on mõõdukas „sõjaline operatsioon“. Võib oletada, et Xi palus Putinil oodata, kuni Pekingi olümpiamängud läbi saavad. Seda, et sõda niivõrd ulatuslikuks kujuneb, Hiinas tõenäoliselt ei arvatud. Suure sõja ootuses oleks Peking andnud käsu oma kodanikud Ukrainast evakueerida (seal elas enne lahingute intensiivistumist umbkaudu 6000 hiinlast). Sellist käsku aga ei antud. Äsja Pekingist naasnud Eesti suursaadik Hiina Rahvavabariigis Andres Unga rääkis arvamusfestivalil, et riigist lahkumise asemel soovitas Hiina suursaatkond oma kodanikel kanda Kõjivis endaga kaasas väikseid Hiina lipukesi, mida Venemaa Föderatsiooni vägedega kokkupuutumisel lehvitada.

    Niisiis oodati kiirelt mööduvat ja mõõdukate tagajärgedega konflikti. Sellest annab tunnistust ka neljanda veebruari ühisavalduse sõnastus. Dokumendis kutsutakse üles „ehitama dialoogi ja vastastikust usaldust“, kaitsma rahvusvahelist õigust ja „iga rahva õigust määrata iseenda arengutee ja suveräänsus“. Säärased väljendid ei oleks osa Xi heakskiidu saanud avaldusest, kui ta oleks teadnud, et vaid mõne nädala pärast kavatseb Venemaa vallandada suurima humanitaarkriisi Euroopas pärast Teist maailmasõda. Selliste avalduste taustal mõjub Hiina praegu silmakirjalikuna. Ilmselt on Pekingile selle sõja kontekstis Hiina kuvandi küsimus üks suuremaid dilemmasid: kuidas toetada Venemaad nii, et Pekingi maine liialt ei kannataks. Võib oletada, et Xi tunneb end viimase poole aasta sündmuste valguses petetuna. Ukrainat küll ühisavalduses otseselt ei mainita. Peking oli juba eos ettevaatlik.

    Hiina vaatab kaugele ette ega looda Vene-Ukraina sõjast kiiret kasu. Kuigi Putini alustatud sõda ei kulge nii ladusalt ega kiiresti, kui algul loodetud, murendab see pärast Teist maailmasõda kehtestatud rahvusvaheliste suhete korda. Venemaa õõnestab lääneriikide poliitilist ja majanduslikku jalgealust ning parandab Hiina positsiooni suures poliitikas. Ja see on Xi silmis kõige olulisem. Vähemalt praegu peavad Xi ja Putini arvates autoritaarsed riigid kokku hoidma, et vastu seista Ameerika Ühendriikide hegemooniale. Selles mõttes on Venemaa ja Hiina loomulikud partnerid. Vastuseis Ameerika Ühendriikidele on kõige olulisem Pekingit ja Moskvat ühendav jõud. Ameerika Ühendriikide mainimine Venemaa ja Hiina ühistes avaldustes on ajapikku tihenenud, eriti pärast 2014. aastat, mil algas Ukraina sõja esimene faas. Algselt eelkõige majanduskoostööd rõhutavad avaldused on võtnud üha enam geopoliitilise tooni.3 Lääneriikide loodud maailmakorra asemele on lubatud luua „uus riikidevaheline süsteem“. Putini režiim on selle eesmärgi saavutamiseks praegu vajalik partner.

    Ent vastanduv motivatsioon ei ole kuigi jätkusuutlik, sest tõukub hirmust, mitte sügavalt omaks võetud ühistest veendumustest, ideaalidest ja väärtustest. Peale selle, et Hiina ja Venemaa on autoritaarsed riigid, ei ole neil ei ühiskonna ega poliitilise süsteemina palju sarnast. Hiinat valitseb leninistlik partei, millest ei saa mööda vaadata isegi võimutäiust suurendanud Xi. Venemaa poliitiline eliit koosneb aga üha kitsamast ja väidetavalt üha suuremas infosulus tegutsevast Putini siseringist. Ja kuigi Zhongnanhai valitsejad usuvad, et Hiina poliitiline kord on ülimuslik – see on rajatud aastatuhandeid valitsenud (valikuliselt konfutsianistlikule) poliit­filosoofiale ja sotsialistlikele tõdemustele –, ei peeta seda Hiina mudeliks kutsutavat poliitilist süsteemi üldjuhul eksporditavaks. Niisiis ei ulatu Moskva-Pekingi „piiritu“ sõprus tegelikult kaugemale pragmaatilistest huvidest ja ohutunnetusest. Mõlemad režiimid hoiavad autokraatlikust korrast kinni, et kaitsta poliitilise eliidi võimu.

    Hiina rahvusvaheliste suhete ideaali kohaselt pole Hiinal ehk Keskriigil vaja liitlassuhteid ühegi riigiga, ka mitte Venemaaga, mis näitab taas, et Hiina suhtumine teistesse riikidesse on üdini pragmaatiline. Venemaa on Hiinale justkui kasulik idioot, sest Putini alustatud sõda Ukrainas mitte ainult ei õgvenda lääneriikide loodud maailmakorda, vaid kõigutab Venemaa positsiooni maailmaareenil, samal ajal kui Hiina mõjuvõim maailmas üha kasvab. Seda teatakse Zhongnanhai koridorides hästi. On isegi väidetud, et Venemaast on juba saanud Hiina klientriik. Sellise riigiga ei ole mõtet liidulepingut sõlmida.

    Ent Venemaa ja Hiina sõbralikud suhted võivad ka kiiresti jaheneda, nagu ajalugu on näidanud. Alles 1960. aastatel olid Hiina ja Venemaa piirisõjas. Hiinal on küllaga, mida Venemaale ette heita. XIX sajandil võõrandas Vene tsaaririik neli miljonit ruutkilomeetrit Qingi riigile kuulunud territooriumist Ida-Siberis. Hiina koolilapsed teavad seda, sest nende ajalooõpikute kaartidel on Ida-Siber Hiina valdus. Uued põlvkonnad kasvavad uskudes, et need alad peaksid kuuluma Hiinale. Kui Moskvas peaks toimuma võimuvahetus või kui Venemaa jääb väga nõrgaks, võib juhtuda, et Peking hakkab neid alasid tagasi nõudma ning sõbrast saab vaenlane.

    Pekingi valikud ja lääne õppetunnid

    Lähitulevikus on aga Venemaa ja Hiina suhted ilmselt rahulikud ning Ukraina sõjaga seoses ei ole mõtet loota, et Peking asuks lääne poolele. Vähemalt praegu on Venemaa Hiinale liialt oluline võitluskaaslane Ameerika Ühendriikide vastu. Edasine areng Ukrainas sõltub ilmselt Pekingi otsustest rohkem, kui esialgu tundub. Kauakestev konflikt ei ole Hiinale meeltmööda. Maailmamajanduse jahtumine ohustab Hiina Kommunistliku Partei jalgealust, mille üheks peamiseks legitiimsuse tagajaks on majanduslik progress. Niisiis võib oletada, et Hiina loodab pigem konflikti kiiret vaibumist ja alustab lähiajal ettevaatlikke katseid sõda diplomaatilisel teel lõpetada.

    Ent seda mitte varem kui sügisel. Hiinas vaatavad praegu kõik partei juhi Xi Jinpingi otsa, keda ootab oktoobris ees kaalukas parteikongress. Enne kongressi ei tee Xi ühtegi järsku otsust, mis võiks tema positsiooni kõigutada ja seada ohtu tema valimise partei juhiks järgmiseks viieks aastaks. Venemaa avaliku survestamise ja hukkamõistu teeb veelgi ebatõenäolisemaks Xi ja Putini isiklik suhe, mida on ehitatud kõigi silme all. Avalikkusele on näidatud, et need kaks liidrit – iseenda arvates on nad ainsad alfaisastest juhid maailmas, nagu naljatas Marina Kaljurand arvamusfestivalil – on leidnud ühise keele ja saavutanud usalduse. Selles on põhjust kahelda, kuid selge on see, et Xi ei saa niisama lihtsalt Putinit hüljata. Pekingi raamatupoodides on näha üpris populaarseid Putini biograafiaid ning meedia kajastab värvikalt kahe liidri iga-aastasi kohtumisi. Aastatega ehitatud kuvandist ei ole võimalik üleöö taganeda. Kiire Putini hukkamõist tähendaks, et Xi tunnistab oma ekslikkust, ent kommunistliku partei juht ei saa endale eksimist lubada, kindlasti mitte sel aastal.

    Oleks ka naiivne loota, et Hiina asub konfliktis Ukrainat toetama pärast parteikongressi. Avalik koostöö läänega on välistatud. Hiinlastest välispoliitika vaatlejad ütlevad justkui ühest suust, et praeguses rahvusvaheliste suhete olukorras on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu surve Pekingile tulutu. Enne peavad lääneriigid lubama, et ei sekku Taiwani ja Xinjiangi küsimusse, mida Hiina peab oma siseriiklikuks asjaks. Säärast lubadust aga ei saa lääs ilma oma hinge müümata anda, rääkimata Ameerika Ühendriikide geostrateegiliste huvide ümberhindamisest. Kui Hiina otsustab Venemaale sõja lõpetamiseks survet avaldada, teeb ta seda vaid enda, mitte lääne huvidest lähtudes. Seni aga on lääne suhted Hiinaga diplomaatilises tupikus, mis ei võimalda Pekingiga koostöös lahendusi otsida ei Ukrainas vallandunud konfliktile ega üleilmsetele probleemidele nagu kliimamuutus ja epideemiad.

    Washington on harjunud olema igas konfliktis võitja. See veendumus on kujundanud mitu põlvkonda Ameerika poliitikuid ja ametnikke, mistõttu ei ole seda lihtne muuta. Nii nagu alistati natsi-Saksamaa, Jaapani Keisririik ja Nõukogude Liit, nii loodetakse nüüd võitu ka Hiina Rahvavabariigi üle. Säärane triumfaalsus tõukas Venemaa selle aastatuhande alguses taas jõudu koguvale Hiina Rahvavabariigile sülle. Kindlasti ei olnud see ainus põhjus – lõppude lõpuks olid need Kremli poliitikud ise, kes läänelikest väärtustest ära pöörasid ja otsisid liitlasi idast –, kuid „ajaloo lõpu“ ootuses lääneriikide tehtud otsuste mõju Kremli käitumisele ei maksa alahinnata.

    Seda viga ei ole mõtet nüüd Hiinaga lävides korrata. Veel uue aastatuhande algul sinoloogide seas levinud lootus, et Hiina peatselt demokratiseerub, on asendunud tõdemusega, et HKPd on vara ajaloo prügikasti heita. Kuigi ka Nõukogude impeeriumi lagunemist ei osatud ette näha ning Hiina on silmitsi väga tõsiste siseriiklike probleemidega, ei saa eirata tõika, et HKP on näidanud end jõhkra ja kohanemisvõimelisena. HKP on korduvalt tõestanud võimekust uute väljakutsete kiuste püsima jääda ja Hiina mõjuvõimu maailmas kasvatada. COVID-19 kriis ja Vene-Ukraina konflikt suurendavad vähemalt esialgu Hiina suhtelist geopoliitilist kaalu. Ja isegi kui Hiinas peaks toimuma režiimivahetus, pole mõtet loota, et uued juhid Zhongnanhais suhtuksid lääne ideaalidesse avatumalt. Venemaa ja Hiina on seljad kokku pannud, et Ameerika Ühendriikide hegemooniale vastu seista, isegi kui see on ebamugav või ebaratsionaalne – otsib ju Moskva Pekingilt toetust iseenda allakäigu hinnaga.

    Euroopa Liidul on selles vastandumises veel mänguruumi. Kõige targem tegu, mida sellises olukorras teha saab, on loobuda võitja kombel moraalilugemisest. See ei tähenda Pekingile järeleandmist, eriti neis küsimustes, mis on seotud lääne väärtustega (nende seas inimõigused ja õigusriik), mille õgvendamine kõigutaks lääne ühiskonna alustalasid. Alustuseks piisab, kui mõistame, et Hiina Rahvavabariigi kiire kadumine ajaloo prügikasti ei ole tõenäoline. Veel kümmekond aastat tagasi oli reaalne, et ükski autoritaarne riik ei suuda oma ühiskonda valitseda ega tehnoloogilises innovatsioonis avatud ühiskonnaga sammu pidada. Kõik märgid näitasid, et autokraatlikud impeeriumid on määratud hääbuma. Nõukogude Liit läks ees ja Hiina Rahvavabariik pidi loogiliselt võttes järgnema. Ent tänapäeval on see nullsummamäng parimal juhul naiivne, halvimal juhul hukatuslik. Nüüd, mil tehisintellekti arendamine ning teised tehnoloogilised võimalused ühiskonna väga keerulisi mehhanisme jälgida ja suunata on saamas reaalsuseks, ei ole see enam sugugi kindel. Venemaaga on muidugi teised lood ning seni, kuni sõda Ukrainas ei ole lõppenud Ukraina võiduga, ei tohi Moskvas valitsevale režiimile grammigi järele anda.

    1 Tartu ülikooli Aasia keskuse ja välisministeeriumi koostöös korraldatud arutelu „Hiina suhted Venemaa ja läänega Ukraina sõja valguses“, 13. VIII 2022, arvamusfestivali välispoliitika ala.

    2 Mark B. Smith, The Russia Anxiety: And How History Can Resolve It. Penguin, 2020.

    3 Vincent Brussee, Roderick Kefferpütz, China and Russia: united in opposition. – Mercator Institute for China Studies, 16. VI 2022.

Sirp