Toeta
Otsi

Marju Lepajõe

  • Pilgud horisondi taha

    Kaarel Tarand

    Teisipäeval tähistati Õpetajate Majas esindusliku seminariga Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asutamist. Kui seminarisaali oleks ürituse ajal mõni tõsisem pomm tabanud, jäänuks Eesti ilma peaaegu kogu teadmisest, mis tal rahvusvahelise julgeoleku alal üldse olemas on. Aga mitte ainult, sest sündmust kaunistasid ja selle tähtsust rõhutasid lisaks president Ilvesele neli üleilmse tuntusega Eesti sõpra: lihtsalt Jamie (Shea), Ron (Asmus), Carl (Bildt) ja Bruce (Jackson), et lugejaid tiitlitega mitte üle koormata.

    “Eesti sõbrad” on öeldud teatud tinglikkusega, sest küllap on Eestis tänaseni neid, kes usuvad, et meil oleks NATOta parem ja lihtsam elu, ja neid, kelle meelest on just Vilniuse grupilt allkirjad “välja petnud” Bruce Jackson süüdi selles, et Eesti on kistud kaugetesse ja võõrastesse sõdadesse, millesse meil mingit asja pole. Jäägu igaühele oma arvamus, pealegi ei teadnud ükski nimetatud külaline ju 10 või 15 aastat tagasi ka ise, et tema täiesti hullumeelsed ideed Läänemere regiooni tuleviku osas üldse kunagi ja eriti nii kiiresti tegelikkuseks saavad.

    Asjaolus, et rajatakse üks think-tank ehk mõttekoda või üldisema määratluse järgi sõltumatu uurimisasutus, pole midagi erakordset. Isegi Eestis mitte, sest kuigi üldjuhul toimub teaduslik töö ülikoolide juures, on mõned ülikoolivälised embrüod lääneriikide eeskujul meilgi tiksuma pandud. Näiteks Välispoliitika Instituut või Praxis. Täiskasvanud selgroogseid pole ühestki paraku saanud. Vägagi proosalisel põhjusel.

    Avalik võim ise on uue organisatsiooni asutamise järel loorbereile lebama jäänud ja uurimisasutuse töö vastu huvi kaotanud. Huvipuudus peegeldub kohe ka rahastamisotsustes. On juhtumeid, kus ministri vahetumine on muutnud ka suhtumist uurimisasutusse ja tema produktsiooni. Aga oleks ebaõiglane näha viga ainult poliitilistes otsustajates ja heita neile ette moonutatud ehk kõigeteadja minapilti.

    Võimu partnerid, teadlased, pole kaugeltki lambukesed. Juba aastaid tagasi sai mitmegi sotsiaalteadlase äriideeks riigivõimule kogu selle harulisuses üht ja sama kaupa (uurimust) mitu korda maha müüa. See tipnes arengukavaga “Säästev Eesti 21” (hind umbes 1,5 miljonit krooni), mille sissejuhatuses häbenematult kirjutatigi, et tegu on dokumendiga, mille koostamiseks uusi uuringuid ei tehtud, seega siis juba korra kinni makstud uuringute äratõmbe või tuletisega. Selge see, et poliitikul tekib õigustatud küsimus, miks peaks ta juba teada asja eest uuesti maksma. Lisaks on uurija-poliitiku suhete jahenemist mõjutanud teadlaste soov ise defineerida ka uurimisteemad. Võim pole saanud teada seda, mis võimu huvitab, vaid seda, mis teadlast parasjagu huvitab.

    Ei saa välistada, et ka teisipäevase auditooriumi hulgas oli neid, kes mõttes juba kalkuleerisid, millise hinnaga oma uuringuid, mis kasutult sahtlis lebavad, uuele uurimiskeskusele veel kord maha müüa. Aga tühja neist, ostja on vaba ostma seda, mis talle vajalik tundub. Peaasi, et oleks, mille eest ja kellelt osta.

    Nagu seminaril ka osutati, on valdav osa meie analüütilistest ajudest ministeeriumides ametis ning avalikku teenistusse aastaid tagasi otse koolipingist kistud. Nii et oma magistri- ja doktorikraade pole paljud saanud muu töö kõrvalt ära teha. See olukord erineb tunduvalt olgu põhjamaisest või demokraatlike suurriikide omast.

    Tellija vaatenurgast ehk olulisim on võime hoiduda kiusatusest tellida uuringuid, millest kohe ja kiiret poliitilist kasu saada. Nagu Jamie Shea seda kirjeldas, vajab iga riigivõim sõltumatut teist arvamust, sarnaselt sellele, mida küsime tõsisema operatsiooni eel teiselt arstilt. Ja millises küsimuses siis? Muutuva maailma mõistmises. Või vähemasti püüus muutustest aru saada. Hea on, kui lisaks välismaisele analüüsile on ka kodust võtta midagi, millega valitsuses ja ministeeriumides kujunevaid arusaamu võrrelda.

    Oleks kena, kui keegi ei saaks kunagi Eestit üllatada nii, nagu meie ise üllatasime 16-17 aastat tagasi läänemaailma (ja küllap ka Moskvat). Üllatuste vastu oleme paremini valmis siis, kui meie ettekujutus islamimaailmast ei koosne ainult Afganistanis või Iraagis missioonil viibinud sõdurite mälestustest ja Tiit Pruuli reisikirjadest ning fotoalbumitest. Kuid see on veel isegi hästi võrreldes Aafrikaga – see on maa, kus mõned Eesti paremad pojad safaril käivad ja kus Mario Sootna väidetavalt koguni magava lõvi puu otsast alla tulistas.

    Läänemaailmas ei kirjutata vist küll ühtki raportit või analüüsi, kus ei rõhutataks, et Aafrika on hiljemalt ühe inimpõlve pärast Euroopale kriitilisim julgeolekuküsimus. Kolmel põhjusel. Esiteks pole neil piisavalt vett ja seda mitte ainult Saharas, vaid peaaegu kõikjal. Teiseks on neid sama palju kui hiinlasi. Ja kolmandaks, nad on keskmiselt verinoored. Ei mingit rassismi – meil on vaja varakult teada, kuidas tulijaid vastu võtta, kui võtmata jätta ei saa.

     

     

  • Tartu Folgiklubi alustab uut hooaega uues kohas – klubis Jazz

    mtü traks

    Iga kuu kolmandal kolmapäeval tuleb Tartu Jazziklubile külla Tartu Folgiklubi!

    Kolmapäeval 19. septembril 2012 alustab oma teist hooaega Tartu Folgiklubi. Algaval hooajal toimub üritus uues kohas – klubis Jazz, mis avati 7. septembril Tartu Ülikooli vana kohviku I korruse ruumides. Igapäevaselt ilmestab ruume helidega Tartu Jazziklubi, kes on sõlminud Tartu Folgiklubiga koostöö-kokkuleppe: Tartu Folgiklubi toimub klubis Jazz iga kuu kolmandal kolmapäeval septembrist kuni maikuuni.

    Igal Tartu Folgiklubi õhtul on kõigepealt autoritund, kus ühe olulise folk- või pärimusartistiga vestleb Ants Johanson. Autoritund salvestatakse ja seda saab hiljem kuulata ERR Klassikaraadio saates Folgialbum. Pärast autoritundi järgneb tants ja vaba jämm.

    19. septembri Tartu Folgiklubi autoritunni esineja on Anne Maasik. Pärast autoritundi võivad kõik kohalolijad saada osa laulumängudest ja vabast jämmist, mida koordineerib Tiinamai Keskpaik. Kohale on lubanud tulla Anne Maasiku kaaslased 11st Tartu Lasteteatri aastast, samuti pillimängiad Jaan Toominga omaaegse lavastuse “Veli Joonatan” juuurest. Külaliste hulgas on Mikk Sarv, Heilo Aadla, Heikki-Rein Veromann, Anu Ander, Enn Lillemets, Tuuli Otsus ja teised.

  • Täiuslik kammerlaulu õhtu

    Tiiu Levald

    Bariton René Soom on laulnud RO Estonia ooperikooris 1997. aastast ja solistina üles astunud alles aastast 2005. Tema kontos on suurepärased ooperirollid Jevgeni Onegin, Silvio (Leoncavallo „Pajatsid”), Dandini (Rossini „Tuhkatriinu”) jt. Lisaks draamarollid teatris Varius, kus ta on osalenud varsti juba kümme aastat. Tema musikaalsus, erakordselt meeldiva ja mehise tämbriga baritonihääl ning näitlejavõimed on andnud talle rolle ka väljaspool teatrit, näiteks Kaiv Consorti etendustes (Orffi „Kuu” ja Bizet’ „Carmen”).

    René Soomi käekäik on tagatiseks, et siin on juba pagas, millega võib läheneda nii mahukale ja interpreedile äärmiselt suuri nõudmisi esitavale teosele, nagu seda on 24 laulust koosnev Wilhelm Mülleri värssidele loodud Franz Schuberti „Talvine teekond” op. 89.

    Sellest hoolimata, et mul on olnud võimalus seda teost kuulda vähemalt paarikümnes interpretatsioonis, küll heli- ja videosalvestuste näol (nagu tippkorüfeed Lied’i žanris Fischer-Dieskau–Moor, Hampson–Rieger, Quathoff–Abbado ja mitmeid elavaid ettekandeid, alates meie suurkujudest nagu Tiit Kuusik – Valdur Roots), pakkus Soomi ja Paemurru duo väga sugestiivse ja meeliköitva elamuse. Kõik oli viimse detailini läbi mõeldud, läbi tunnetatud ning heas mõttes teatraalselt etendatud – lauljal oli üll Schuberti ajastust pärit püstkraega saterkuub. Ning süvenenud rollis olek ja peast laulmine võimaldasid peaaegu absoluudini viia kuulaja kaasamõtlemise.

    „Talvine teekond” on kui monoloog, kurva, haige ja eluraskustest räsitud inimhinge pihtimus, rännak maise teekonna lõppu. Talvine loodus oma kaanetatud veekogude, vareste kraaksumise ja koerte haukumisega on pidevateks metafoorideks sel troostitul teel. On hämmastav, et vaid 31aastaseks elanud inimene on meile pärandanud meeletu hulga muusikat nii sümfooniliste kui kammerteoste näol ja lausa uskumatu – üle 600 Lied’i!

    Tema teoste analüüsijad on leidnud, et väärtluule (60 laulu Goethe luulele, siis veel Heine, Schiller ja Rückert) kõrval on ta kasutanud ka tagasihoidliku poeetilise väärtusega luulet – peaasi, et see sisaldab heliloojale vajalikku meeleolu. Tagasihoidlikuks peetakse ka tolle ajastu tundmatut värsiseppa Wilhelm Müllerit, kes lahkus elust aasta enne Schubertit ega saanudki teada, kuivõrd tuliste märkidega said söövitatud tema lihtsad mõtted tänu Schuberti geniaalsele helikeelele kultuurilukku. Schönberg on oma essees „Stiil ja idee” igatahes väitnud, et luuletusi lugedes ei saanud ta Schuberti poolt loodule küll mingit lisaväärtust, muusika ise on sedavõrd kõnekas.

    Kuid selge on see, et lauljale annab sõna võimaluse luua omapoolne interpretatsioon. Muusikaliselt on teos äärmiselt ideerohke. Valitsevad minoorsed helistikud, alles 11. „Kevadunelm” on mažoorne ning kogu tsüklist leiame vaid kuus helget helistikku, millistest „Pettus” ja „Kõrts” on sarkastilises võtmes ning „Kolm päikest” tekitab oma mažoorsest helistikust hoolimata lausa õõva.

    Lied on žanr, kus õnnestumine ei sõltu ainult laulja suurest empaatiavõimest, vaid oskusest ennastunustavalt piire ületada ja samas ka hea maitse raamidesse jääda – tal peab olema tundlik, absoluutselt samal lainel kaaslane klaveril. Piia Paemurru on väga suurte kogemustega ansamblist ja kindlasti väga hea lauljatunnetusega. Kuna raekoja saal pole kõige ideaalsema akustikaga (siin kummitab liigne kaja), siis peab oskama tajuda dünaamilisi nüansse ja olema väga laulja külge „kleepunud”, et aduda neid häälevärvide hetkesünde, mis hea interpreedi puhul nii loomulik.

    Pianistile ei ole Schubert andnud selliseid meeleolu loovaid pikki eel- ja järelmänge nagu näiteks Schumann – iga laulu karakter antakse paari taktiga ja on kindlalt pianisti käes. Juba esimese laulu „Head ööd” värsiread „Kui võõras olen tulnud, kui võõras lahkun ma…” andis laulja kuulajale kauni, puhta kõlaga, mis mõttearenduse käigus aina kasvas oma varjatud valus ning korduses tungis hingesoppideni oma imelise pianissimo’ga. Klaverilt lausa rullus „Tuulelipu” laastav tuuleiil, mis jätkus lauljal pisaraist tulvil tunnistusega. Kuid need olid mehised, mitte haledad pisarad.

    „Tardumuses” oli laulja ja klaverikõla absoluudilähedases ühises veretukses – suurepärased olid forte- ja pianissimo-mängud. Üleminek esimesele helgele helistikule „Pärnapuus” valmistati ette mingi lootusrikka lõdvenemisega, mis osutus vaid hetkeliseks eneseunustuseks või enesepetteks.

    Omaette teema on Soomi 1/16-nootides jooksude ja eellöökide tehniline valdamine, ja loomuliku sisulise ettevalmistusega kulminatsioonide kujundamine kõrges registris. Kuulaja pandi unustama, et on olemas mingid tehnilised raskused – ja neid pole Schuberti interpreteerimisel mitte vähe! Eraldi tahan lauludest veel ära märkida „Halli pead”, mis kujunes omaette monoetenduseks, „Tormine hommik” mõjus täieliku õudusunenäona, „Julgus” meeleheitliku katsena saatusele vastu hakata ja „Kolm päikest” kõlas kogu oma schubertlikus geniaalsuses.

    Ning muidugi panid punkti „Leierkastimehe” stroofid: „Kellele sa mängid, keegi siin ei käi, ainult külakoerad sulle seltsiks jäid…” See interpretatsioon vääriks kindlasti CD-le jäädvustamist ja ka korduvat publiku ette viimist. Jääb üle vaid lisada kiidusõnad Evelin Kõrvitsale asjatundliku ja diskreetse annotatsiooni eest.

     

     

  • Juubeldus, sünd ja surm

    J?n Rooste

    Varem ilmus Sirbi sabas iga kuu ka väike kultuurikalender, kus kõik tähtsamad sünnipäevad üles loeti. Ikka juhtus, et keegi helistas ja pahandas, et miks tema või mõni ta lähedane on ära unustatud. Helistas ka mõni, kes palus end mitte mainida, et rahulikku olemist segama ei hakataks.

    Lisaks asjaosalistele võtavad tähtpäevandust eriti kirglikult ikka päevalehed, mõnestki sünnipäevalapsest saab ju suurema loo, see on tegelikult ka omalaadne müügivahend. Sirbi poliitika on üldiselt olnud sünnipäevi mitte tähistada (kuigi paraku oleme ise seda reeglit mõnigi kord ka rikkunud). Põhjus on lihtne: õnneks on me kultuurielu andekaist loojaist nii tulvil, et pea igale nädalale langeb mõni juubel või muidu ümmargune sünnipäev, nii võibki tekkida oht muutuda kultuurisünnipäevaleheks. Aga see oleks pühendumine kahtlasevõitu numeroloogiale.

     

    2.

    Sünnipäev võib muidugi olla hea ettekääne millegi meenutamiseks, taasavastamiseks. Näiteks Kreutzwaldi aastal leidsid kirjanikud ja kriitikudki tema “Kalevipoja” jälle üles. Mulle tundus, et “Kalevipoja” huvi oli isegi kuidagi proportsioonitult suur, hetkiti tegi pahameeltki: miks toda väärt teost siis muidu säärase iha ja põnevusega loetud pole? Kui paljude väärt raamatute tähelepanemiseks ja uuesti huviorbiiti toomiseks peab enne täituma esmatrükist või kellegi sünnist sajand või paar, et toimetajad väärika aastanumbri puhul näljaselt-iharalt teema kallale viskuksid?

    Sünnipäev võib olla vaid ettekääne kellestki rääkimiseks, ei enamat. Krestomatiseerimise vahend see ei ole, erinevalt nt auhindadest – mõne teose pärgamine aitab kindlasti tekstil krestomaatilisena püsima jääda. Kõige suuremat rolli mängib muidugi raamat ise, ta levik, loetavus, menu eri ringkondades, siis retseptsioon (ta ulatus ja olulisus), aga ka koolikirjandusse jõudmine, õpikutes/lugemikes äramainimine jms. Need on vahendid, need on kirjandusteksti krestomatiseerimisel olulised asjad. Erinevalt ümmargusest tähtpäevast, mis võib küll tõesti ehk olla tõukejõuks, meeldetuletuseks. Nagu munakeedukell, mis viie või kümne peal tirisema hakkab. Jah, sünnipäevakalender on toimetajale nagu munakeedukell. Ja kultuuritarbija rõõmustab, kui juubelipäeval leheveerul taas surnud geeniusega kohtub. See on ilus tava ja müügiedenduse vahend, umbes nagu koolilõpetajate või ülikooli sissesaanute nimekirjad, või siis Sirbi puhul kulka rahajaotustabelid, mille ilmumisel lehte aplalt haaratakse – lootuses leida ses nimekirjas oma nime või siis lihtsalt inimlikust uudishimust. Raha ja selle käest kätte liikumine on ju nii põnev. Eks selle aastanumbrite tiksumise, ta sõõrmeid õrritava surmaläheduse lõhnaga, ole sama lugu.

     

    3.

    Häguselt tuleb meelde, et jõulud on tinglikult ka nagu kellegi sünnipäev. Ja mis on sellest saanud? Kuidas küll oodati ja tähistati maailmas Jeesuse 2000. sünnipäeva, aga mida see muutis kvalitatiivselt tos sõnumis, algtekstis, sümbolis?

    Samamoodi nagu lehed müüvad end sünnipäevlemisega, tõusevad Eesti kaubandusettevõtete läbimüük ja kasum jõulu eel taevani. Jõuludest on saanud puhtal kujul äriprojekt. Pigem tekkib tunne, et tahaks end kuskile ära peita, aga vähemasti linnakeskkonnas liikudes on pea võimatu tolle ärijõulu eest pääseda, ta surub end sisse iga oma kaubandusliku kitširakuga. Ma muidugi saan aru, et erinevalt materiaalsest ja ateistlikult ükskõiksest Eestist, on Soome luterlik maa, ent see erinevus on lausa vaimustav: kui meil on nädalavahetused ja pühad mõeldud šoppamiseks, kaubakeskused avatud hilise õhtutunnini (ja noored hängivad hüpermarketis, mitte Kumus) , siis soomlastel on poed nii kinni kui kinni. See annab võimaluse puhata, omakeskis olla. Soome noori võib pühapäeval kohata näiteks Kiasmas.

    Jah, Eestis tuleb igast üritusest, sündmusest mõelda kui äriprojektist või siis vähemasti kui promoettevõtmisest. Kuigi sünnipäev ja selle pidamine/mittepidamine on sügavalt iga inimese isiklik asi, kuulub teema kui selline ajakirjanduses kindlasti kollasesse või väga pehmesse valdkonda. Muidugi, näiteks Betti Alveri puhul on Madis Kõivu lugu Loomingus õnnestunud vaheldus, erinevus. Ei ole päris tavaline juubeliartikkel. Looming ongi ses mõttes erandlik nähtus, kirjanikkonna oma ajakiri, mille maht ja profiil võimaldavad süvemaid ja kavalamaid käsitlusi. Tähtpäevade puhul pikemate analüüside ilmutamine on seal ilus traditsioon. Aga ajalehelood ei võimalda juba oma pikkuse (s.t lühiduse) tõttu sageli sünnipäevalise kohta suurt miskit ära öelda. Miks neid siis kirjutada/avaldada? Et rist kirja panna? Ja et müüki edendada…

     

    4.

    Eks ole sünnipäevadega sama laadi teema ka surm…Küll fataalsem, lõplikum, ainukordsem (mis siis, et peagi hakkab meedia tähistama ka kümmet, viitteist jne aastat surmast). Kui Eestis pälvis Soome legendi Juice Leskineni surm vaid uudisnuppe ja ühe artikli (ehk vääriks ka enamat, ta on mõjutanud paljusid siinseid loojaid-artiste), siis Iltalehti pani selle esikaanele. Üks asi on austus, austus lahkunu vastu, kes andnud oma tähelepanuväärse panuse, et teiste elu oleks parem ja huvitavam. Siin on meedial võimalus oma kangelaste ees n-ö auvõlga tasuda. Samas on surm samuti müügiteema, surmast kirjutavaid lehti ostetakse ja loetakse, piir väljapeetud hüvastijätu ning kollase materjali vahel on siin õrnõhuke. Ning kui kuulsuse surm on ta juubelist tõenäolisemgi esikaaneteema, peab toimetus hästi järele mõtlema, kuidas seda serveerida…

     

    5.

    Sünd ja surm on väga üksildased asjad, kuigi kõigil käib see põhjusmõtteliselt ju ühtemoodi. See vastuolu on kirjanduse, kunsti, filosoofia üks lähtepunkte, allikaid. Nüüd ka osa meediast ja ta turundusest. Too tekitabki protestimõtte: ümmarguste numbrite maagia ei ole see, mis näiteks kirjandustekstidele võlu annaks. Betti Alveri sajas sünnipäev ei anna ta geeniusele uut sära, ei kirjuta ta imelisi tekste uueks. Eks sama pädeb ka teiste väärikate kirjanike kohta. Ma ise mõtlen, et sünnipäeva tahaks pidada kuidagi vaikselt, omakeskis. Või siis üldse mitte. Ehk läeb see vanuse tulles üle, ehk hakkabki tunduma, et uude kümnendisse jõudmine on ilus, tähtis ja üllas ning peaks leidma suuremat tähelepanu? Ma ei tea. Aga sünnipäev on ikkagi vaid tolle sünnipäevalapse pidu, tähenduslik talle enesele niivõrd, kui ta mõtestab oma elu kulgu tolle numbrimaagia abil. Ajakirjanduses on ta ikkagi pigem nagu ruumitäide või müügilõks, ei midagi sisulist. Vaid surma poole tiksuvad numbrid.

  • Seenenäitusel saab näha tagurpidi puud

    Liis Rohtmets

    Täna, 14. septembril avati Eesti Loodusmuuseumis 50. sünnipäeva tähistav seenenäitus, kus on välja pandud ligi 150 seeneliiki. Lastesaalis on aga seene ja taime kooselu tutvustamiseks puu tagurpidi pööratud.

    Loodusmuuseumisse seenenäitusele tulek on nagu retk metsa. „Samblasaarte vahel uidates – ümberringi metsahelid, veidi udune hommikuvalgus ja seenelõhn – tekib tõesti tunne, nagu oleksid näitusesaali asemel sattunud seenemetsa,” kirjeldas Eesti Loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich.

    Seenenäitust tasub külastada mitmel põhjusel – see annab hea võimaluse nii uute teadmiste hankimiseks kui ka ununenu meeldetuletamiseks. „Eesti metsades kasvab üle 400 söödava seeneliigi. Tavaliselt viib seeneline koju vaid kümmekond liiki ja jätab palju maitsvaid seeni metsa, sest ta ei tunne neid. See on ilmselge raiskamine. Kel aga teadmised olemas, võib näitust külastada mälu värskendamiseks – pikkade seenevaeste kuude jooksul läheb lihtsalt meelest, mida tasub metsast kaasa korjata ja mida mitte,” rääkis Ehrlich ning lisas, et aeg-ajalt hinnatakse ümber ka seente söödavust.

    Näitusesaalis on kohal asjatundja, kellele saab esitada seentega seotud küsimusi. Samuti uurida kaasavõetud seente kohta. Selleks, et ka kõige nooremad näitusekülastajad saaksid seenemaailmaga tutvust teha, on lastesaalis seened paigutatud madalamatele laudadele.

    Näitusel eksponeeritud seeni vahetatakse ülepäeviti, kogu kümnepäevase näituse jooksul leiab oma ajutise koha näitusesaalis u 250 liiki. Üks saali nurk on pühendatud teemale „Seened kodus”. Seal saab vaadata, millist kahju võivad seened puidule tekitada ning teada saada, milliste toiduainete valmistamisel seeni kasutatakse.

    Näituse raames toimub mitu loengut, muuhulgas tutvustatakse trühvleid ning antakse ülevaade majaseentega seotud probleemidest. Mitmel korral saab kuulata lugu Sipsiku seenelkäigust, nädalavahetustel linastub film “Operaator Kõps seeneriigis”. Kahel päeval on muuseumi õues avatud seentega värvimise telk. Täpsem ajakava on Eesti Loodusmuuseumi koduleheküljel www.loodusmuuseum.ee, samuti muuseumi Facebooki seenenäituse lehel.

    Näitust rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
    Eesti Loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas aadressil Lai tänav 29a. Seenenäituse ajal 14.09–23.09 on muuseum avatud iga päev kell 10.00–18.00. Seenenäitus on esimene ajutine näitus Eesti Loodusmuuseumi värskelt remonditud ruumides.

  • Valgus tuleb idast

    Igor Garšnek

     „Valgus tuleb idast, päev loojub läände,” oli mõttetera, mis hakkas kõigepealt silma läinud pühapäeval Estonias oma 35. sünnipäeva pidanud Hortus Musicuse kontserdi kavalehelt. Ning sellel sententsil oli vähemalt kõnealusel muusikaõhtul eriline tähendus: rohkearvuline publik sai kuulda nii iisraeli liturgilisi laule, india rāga’t, iidseid armeenia viise, Tuneesiast pärit makaami, keskaja Euroopa ilmalikku ja sakraalmuusikat kui nüüdisheliloojate (Pärt, Kantšeli) teoseid. Nii et kui tollel kontserdil esitatud muusika geograafiline amplituud ulatus Euroopast läbi Aafrika Aasia südamesse, siis ajaline haare küündis nüüdisajast X sajandini või veelgi kaugemale aegade hämarusse (sest ega paljusid iidseid viise täpselt dateerida ju saagi).

    Karismaatilise muusiku Andres Mustoneni 1972. aastal loodud Hortus Musicus on Euroopa vanim pidevalt tegutsev vanamuusika kollektiiv. Nii on vähemalt kavalehel kirjas. Kuid öelda Hortuse kohta vaid „vanamuusika ansambel” oli tõesti õige ehk 35 aastat tagasi, praegu on seda ilmselgelt vähe. Meenutame, et kui Arvo Pärt kirjutas 1976. aastal oma esimesi tintinnabuli-stiilis lugusid, hakkasid need helisema just Hortus Musicuse esituses. Hilisematel aastatel on Hortuse repertuaari lisandunud veel Valentin Silvestrovi, Aleksandr Knaifeli, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri jpt nüüdisheliloojate teosed. Seega vana ja uus, ida ja lääs – need käivad Hortusel käsikäes.

    Nüüd aga kõnealusest sünnipäevakontserdist, mis tähendas pooleteisetunnist vaheajata (ja vaheaplausideta) kaasakiskuvat ühe hooga musitseerimist. Esimesena sai kuulda india rāga’t „Padumanabha” (üks Višnu nimedest). Sellele oli tehtud huvitav seade: kõigepealt esitati rāga n-ö põhikäik viiuli (Andres Mustonen) ja ansamblilaulu unisoonis oreli burdoonil ja alles seejärel algasid Mustoneni improvisatsioonid. Rāga teine faas hakkas aga kõlama kaasahaarava rütmimustriga – see elektriseeris publiku jalamaid. Minul igatahes tekkisid isegi mingid rock’ilikud assotsiatsioonid à la John McLaughlini Mahavishnu Orchestra.

    Attacca järgnenud Arvo Pärdi „Fratres” sobis juba laadilise koloriidi tõttu india muusikaga ideaalselt (Pärdi teoseski on midagi orientaalset peidus). Ka selle loo arranžeering oli põnev, see tugines vanade puhk- ja keelpillide ansamblite harmoonilisele vastandusele. Nende ansamblite koosseis vahetus pidevalt ning iga uus kõlakombinatsioon uute instrumentidega tundus eelmisest värskemana.

    Seejärel sai kuulda nelja iisraeli viisi, neist liturgiline laul süüria riitusest „Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad” mõjus küll vanatestamentlikult raskemeelselt ja kuidagi kaamoslikult. Ent rütmikas „Ärka, põhjatuul” sai kohati võluvalt tantsulisegi karakteri, väljendusrikkalt kõlas ka tenor Jaan Arderi endassesüüvinud laulmine iisraeli depressiivses viisis „Oled mu mürgitanud”. Rõõmsamaid intonatsioone pakkus too iisraeli lugude plokk ikka ka – „Tõuseb mürdi aroom” oli kummaliselt unistav, poeetiliselt lüüriline XVI sajandi viis. Nagu omamoodi improvisatsiooniline, helgetes toonides fantaasia.

    Nüüd tehti aga kannapööre hiliskeskaja Euroopasse, kuna kõlama hakkas anonüümse XII sajandi prantsuse meistri Deus miserere oma organumilaadses, gooti muusikale iseloomulikus karmis lihtsuses ja askeetlikus võlus. Ka „Ecce torpet probitas” (kogumikust „Carmina burana”, ca 1230) mõjus oma rituaalmeditatiivse rütmi ja maskuliinselt jõulise vokaaliga hästi väljendusrikkalt.

    Ent neist Euroopa lugudest sai esituslikult kõige säravama näo XIV sajandi istampitta (itaalia õukonnatants) „Isabella”. Selle artistlikult väljamängitud tantsulises karakteris avaldus juba renessanslik elurõõm oma kõige ehedamal ja erksamal kujul. Tuliseid, emotsionaalselt üles köetud ning haaravaid improvisatsioone jagus siin pea igale instrumendile ja interpreedile.

    Edasi viis Hortus Musicus kuulajad muusikalisele ekskursioonile Tuneesiasse, et saada osa ühest sealsest makaamist. Olemata asjatundja islami traditsioonilises muusikas, pean siiski nentima, et kuigi alguses kulges muusika vabas meetrumis ja jättis seeläbi igati orientaalse mulje, siis rütmipillide lisandudes meenutas too pala küll pigem keskaegse Euroopa trubaduuride lugusid. No ega see võib-olla väga vale mõtteparalleel polegi – on ju teada, et hiliskeskaja rüütlikultuur ammutas omal ajal ideid just mauride kurtuaassest poeesiast. Ja eks on ju nii mõnedki muusikainstrumendid (oboelaadne šalmei ja harf näiteks) sealtkaudu Euroopasse tulnud.

    Armeenia asub geograafilises mõttes küll Euroopas, ent (nagu Hortuse esituses nüüd kuulda sai) on nende vanamuusika oma laadide ja intonatsioonidega meie kõrva jaoks piisavalt orientaalne. Kõrva torkas ka mingi iseäralik, melanhoolne hingestatus, seda eriti X sajandi armeenia viisis „Avun”. XIII sajandi liturgiline laul „Püha Isa” kõlas aga kohati päris tänapäevaselt, isegi postmodernistlikult-postminimalistlikult, aga eks selle arranžeeringu on teinud ka armeenia muusika suurkuju Komitas (1864–1935).

    Kontserdi lõpuosas oli veel mitmeid helgeid hetki: nüüdismuusikast näiteks Gija Kantšeli (1935) „Helesa” oma energeetilise, lausa plahvatusliku kulminatsiooniga. Või XVI sajandi jeemeni viis „Tule, mu armsam”, kus keerulised liittaktimõõdud panid muusika sisemiselt pulseerima. Meloodia ise on ainult viiel noodil, aga katsu rütmiliselt õigesti järele mängida!

    Ning kõnealune muusikaõhtu lõppes nii, nagu ta lõppema pidigi – saalitäis kuulajaid aplodeeris Hortus Musicusele püsti seistes. Kui valgus tuleb idast, siis päev võib ju läände loojuda, ent Hortuse täht ei paista õnneks loojuvat ei itta ega läände.

     

     

  • Ministeeriumi mõttest

    Kaarel Tarand

    Kõigi erakondade kultuuriprogrammid on konservatiivsed, kõik mõtted liiguvad seal ainult status quo säilitamist teenides, ainult et igal aastal aina absoluutväärtuselt suurema, kuid rahvuslikust rikkusest suhteliselt väiksema rahahulga eest. Sel viisil püsivad ka kõik praegused kitsaskohad, mille lahendamist ju võimulepürgijatelt eeskätt tuleks oodata ja loota. Raha lisamine olemasolevale ei tekita kultuurielu struktuuris arvestatavaid muutusi. Möönan, programmides on nüansierinevusi ja mõni uus algatuski, kokku aga need praegust voolusuunda ei muuda.

    Erakonnad räägivad õigustatult ja häbenematult, et nende eesmärk on pääseda võimule, et siis oma ideid realiseerida. Loomupärane soov valitseda katab paraku erakondade kujutelmades kõiki inimtegevuse alasid. Sealhulgas kultuurielu, mille kohta põhiseaduses on lakooniliselt märgitud: “Igaühel on õigus vabale eneseteostusele” (§ 19) ja “Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad” (§ 38). Kui vaimne tegevus peab olema vaba, siis mida on seal valitseda? Ega suurt ei olegi. Seetõttu pole ka kultuuriministeerium mitme muu ministeeriumiga kõrvutatav valitsemisasutus, vaid, nagu kirjas ministeeriumi põhimääruses ministeeriumi ülesannete loendis, korraldaja, toetaja, osaleja ja informeerija.

    Siit jõuangi küsimuseni, milleni erakonnad, vähemasti programmide järgi otsustades, pole jõudnud: miks Eesti täitevvõimu koosseisus üldse peaks olema iseseisev kultuuriministeerium? Isamaaliidule tuleb eelmise väite osas erand teha, sest mäletatavasti oli kultuuriministeerium 1993 – 1995 ühendatud haridusministeeriumiga, kuid siis lahutas Tiit Vähi valitsus need uuesti. Kahjuks ei ole ükski hilisem valitsus Vähi viga uuesti paigata julgenud.

    Erakonnad on kultuuriministeeriumi vähesest kaalust ja tähtsusest täitevvõimu süsteemis aru saanud küll. Miks muidu saadetakse sinna juba aastaid ministriks nii-öelda teise ešeloni poliitikuid? Kui kelleski peaks leiduma usku, justkui tähistakski iseseisva kultuuriministeeriumi olemasolu sümboolselt seda, et riigivõim vastavalt põhiseadusele peab kultuuri esmatähtsaks, samaväärseks raha, majanduse, hariduse ja riigikaitsega, siis sellele võib vastata, et ühe käega väärtustab, teisega ehk võimulolijate personaliotsustega nullib selle. Kui erakonnad saadavad kultuurirahvale sõnumi, et teid määrame valitsuses esindama ja teie elu korraldama inimese, keda me poliitikuna ise tõsiseltvõetavaks ei pea, siis pole ka põhjust uskuda, et ministeerium oma sümboolse tähenduse valija silmis välja kannaks.

    Paradoksina on iseseisev kultuuriministeerium kultuurielu arengu pea ainus takistaja Eestis. Mitte et seal midagi kurja sepitsetaks. Aga kehtivas valitsemissüsteemis on vaimuelu kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi vahel pooleks löödud, mis loob takistusi sisulisele ühistegevusele, tekitab asjatut dubleerimist ning vähendab ligipääsu maksumaksja rahale. Miks nii, saan siin vaid väga lühidalt põhjendada, kuid loodan pärast uut aastat seda poliitikutega Sirbi veergudel põhjalikumalt klaarida.

    Esiteks raha. Mida suurem valitsemisala, seda mõjuvõimsam on minister valitsuses. Haridusel ja kultuuril on küll praegu valitsuses kaks häält (mida saab alati teineteise vastu välja mängida), kuid nende summa on väiksem kui oleks ühendatud ministeeriumi ühe ministrihääle kaal. Eelarve suuruselt jääks ühendatud ministeerium alla vaid sotsiaalsfäärile, praegune kultuur on pisem riigikaitsest, põllumajandusest ja isegi rahandusest.

    Teiseks veel tähtsamast: kui me ei näe ega hakka nägema muuseumides, raamatukogudes ja ka ringhäälingus haridussüsteemi loomulikku osa, siis kellele ja milleks me neid üldse peame? Turistidele? Meelelahutuse vormina? Kas tee olümpiavõitudeni ei algagi enamasti koolispordist? Kui nii, siis miks peaks selle juhtimine olema killustatud?

    Teoorias on täitevvõim küll üks tervik, kuid proosalises tegelikkuses on täitevvõim täis ametkondade ja inimeste rivaliteeti. Kuni haridus, teadus ja kultuur pole ühe mütsi (ministri) all, on nad teineteise edu halvavad konkurendid. Kui keegi kardab, et kaunite kunstide ja kaunite sportide osakonna kolimine Tartusse tähendaks kultuurielule olulist tagasilööki, siis küsigu endalt, mitu korda ja millise eduga ta on viimaste aastate jooksul kultuuriministeeriumis “kultuuri asja” ajamas käinud.

     

  • Carine Kraus (LUX) / Kaarel Kurismaa (EST), 1Galeriis

    1Galerii

    1Galeriis saab kuni detsembri lõpuni tutvuda Carine Kraus’i ja Kaarel Kurismaa kineetilise ja püsimatu ühisnäitusega.

    Äsja avatud Kraus’i ja Kurismaa ühisnäitus on galerist Mihkel Ilusa sõnul igas mõttes kineetiline, sest ükski teos ei püsi paigal. “Mõlema kunstniku teoste vorm ja neis kujutatu on pidevalt stardivalmis. Näitusel on ka teoseid, milles otseselt ei ole vihjatud tempole, kuid sisemine valmisolek paigalt söösta on üheks läbivaks ühisnäituse märksõnaks,” lausus Mihkel Ilus. 

    “Carine Krausi maalikeelt iseloomustab salapära ning liikumises kujutatud tegelased on niivõrd õhulised, et vaatajal ei õnnestu neid profileerida. Publik saab kaasa elada nende tegelaste rännakule läbi kunstilise ruumi. Krausi äärmiselt tundlik pintslikäsitlus teeb kujutatud ruumirännakud kergeks ja graatsiliseks,” iseloomustab näituse kuraator Kraus’i töid. Carine Kraus on rahvusvaheliseslt tunnustatud Luksemburgist pärit kunstnik, kes on alates 1990ndate aastate algusest tänaseni kunstipublikule pakkunud väga mitmekülgset loomingut erinevate meediumite vahendusel perfomance’ist videoinstallatsioonideni.

    Kurismaa kineesia läheb näituse kuraatori sõnul mehhaanika valdkonda, sest tema objektid teevad otsest füüsilist tööd. “Kolme meetri kõrgune neljal jalal rütmimasin loob konteksti kogu näitusele, ka ümbritsevatele töödele ja elustab ulmelisi narratiive,” ütleb Mihkel Ilus. “Kurismaa kunst on õnneliku juhuse läbi leitud ja armastusega kokku pandud objektide maailm, mis heliseb, häälitseb ja hõikab. Tema taiestele annab lisamõõtme ulmeline narratiiv, mis avaldub lakkamatus vormimängus.” Kaarel Kurismaa on oma maale näitustel eksponeerinud juba alates 1969. aastast ning aastatel 1973-2010 korraldanud üle 20 isiknäituse Eestis, Lätis ja Soomes. Kurismaa on tuntud ka heli- ja valguseinstallatsioonide loojana nii linnaruumi kui ühiskondlikesse hoonetesse.

    Kraus’i ja Kurismaa tööde näitus on 1Galeriis avatud 30. detsembrini. Galerii on avatud Tallinna vanalinnas aadressil Rüütli 4 kolmapäevast reedeni kl 14-19 ning laupäevast pühapäevani kl 12-19.

    Näitus sai teoks tänu Luksemburgi välisministeeriumile, MTÜ Luksemburgi Sõprade Seltsile ning Luksemburgi Kunstnike Liidule. 1Galerii eesmärk on korraldada Luksemburgi ja Eesti kunstnike ühisnäitusi ning laiendada kultuurialast koostööd kahe väikeriigi vahel. Galerii toetajad on Nordea, AS Tridens ja Arcelor-Mittal.

  • Kitarristide antoloogia

    Igor Garšnek

    Kui öeldakse, et „teater algab puhvetist”, siis DVD algab selle kujundusest. Ning kõnealune videoalbum on kunstilises ja sisulises mõttes vormistatud (kujundaja Jüri Lõun) hästi läbimõeldult ja kenasti. Nimelt leiame DVD-karbist lisaks kahele plaadile veel 110-leheküljelise spiraalköites raamatukese, kus boonusena sisukorrale ja kitarristide lühitutvustusele on ära toodud ka muusikute fotogalerii (Urmas Volmer). Ja vähe sellest – huvilised võivad tutvuda ka plaadi lugude noodimaterjaliga. Nii et mängigu kodus järele, kes oskavad!

    On ütlematagi selge, et nii põhjalikult läbi mõeldud ja vormistatud „pakend” (kujundus oleks vähe öelda) äratab igal juhul usaldust. Sest kui juba DVD-raamatuga on nii palju vaeva nähtud, siis plaatide enestega küllap veelgi rohkem.

    Kuna plaadil on 22 kitarristi esituses kokku 43 lugu, siis mõistagi kõike ja kõiki siinkohal ruumipuudusel refereerida ei saa. Alljärgnevalt siiski mõned valikulised kommentaarid esitustest, mis mulle oma isikupäraga ehk kõige enam silma-kõrva jäid.

    Riho Sibul on plaadil esindatud kahe looga (nagu ka kõik teised kitarristid), neist „Tema Helendus” (R. Sibul) kõlab elektripillil ja on hästi lüürilistes toonides, kaunilt helenduv-heljuv ballaad. Järjekordselt võib veenduda, et Sibul on kitarril tõeline poeet. Teine lugu, pisut nurgeliste rütmidega „Juhtub” (R. Sibul – R. Jürjendal), on esitatud duos Robert Jürjendaliga semiakustilistel kitarridel. Siin tõepoolest kogu aeg juhtub midagi: minimalistlikud kordused annavad ruumi fantaasiarikkalt improvisatsioonilistele momentidele, lõpus tulevad mängu ka elektroonilised efektid. Loo üldine toonus meenutab veidi 1980. aastate alguse King Crimsonit.

    Ain Vartsu „Kidrarindel muutusteta” (A. Varts) aga rokib täiega ning on mängitud trios koos Raul Vaigla (bass) ja Toomas Rulliga (trummid). Seda tüüpi kitarri-rock lähtub päris ilmselgelt niisuguste kitarrivirtuooside nagu Joe Satriani ja Jeff Beck mõttesuunast. Ain Vartsu improvisatsioonid on sädelevad nagu ka üks Raul Vaigla bassisoolo. Rock’ile vastukaaluks kõlab aga Vartsu lühike ja järelemõtlik „Miniatuur” akustilisel pillil – see mõjub kena, samas sümpaatselt pretensioonitu vahepalana.

    Instrumentaalse rock’i lainel seilab ka Toomas Vanema „Flower Power” (T. Vanem), siin näeme-kuuleme samuti ühte perfektselt esitatud hammering’i lõiku. Ent järgnev „Summer Samba” (T. Vanem) siirdub juba jazzrock’i radadele ning tõi siinkirjutajale nostalgiliselt meelde vanad head Kasekese ajad ja Tartu levimuusika päevad. Mitte et „Summer Samba” kuidagi vanamoodsalt kõlaks – fusion on ju igasugusele ajaproovile hästi vastu pidanud stiil.

    Päris jazzi näeme-kuuleme plaadil ka. Või mis see „päris jazz” üldse on? Tiit Paulus näiteks on oma „Eesti bluusi (Targa rehealuse)” muusikalise materjali võtnud Muhu rahvaviisist ja tulemuseks on akustilisel pillil huvitavalt kõlav etnojazzi võtmes ballaad. Kuivõrd nüüd just bluus, see on ehk iseküsimus. See-eest järelemõtlik „Selle suve laul” (T. Paulus), mis on mängitud duos Andre Maakeriga, esindab küll igasuguse kahtluseta jazzi mainstream-suunda. Tõsi, kohati küll selle bossa nova’ga piirnevat tiiba.

    Kõnealuse topelt-DVD puhul võib rääkida veel paljustki – näiteks Jaanus Nõgisto kammerlikest, heas mõttes pisut Steve Howe’ stiili meenutavatest kitarriminiatuuridest (ja tema hästi maitsekast režissööritööst sel plaadil), või Margus Kappeli steel-kitarrimängu tehnikast stiilsetes rütmibluusides. Aga eks oma silm ole kuningas, julgen seda DVD-albumit soovitada kõigile, mitte ainult kitarrimängu entusiastidele.

     

     

  • Mänguoligarhide paberlossid

    Kaarel Tarand

    Äris ja poliitikas on moraalitus, vähemasti otsustades peegelduse järgi avalikkuses, pärast sajandialguse mõõna jälle hästi paljunema hakanud. Mis tähendab, et kõigile moraalitutele ei jätku laual toitu ja võitlus teravneb. Kõhutühjuses ei ole kunagi keegi ise süüdi, ikka leidub süüdlane kuskil väljaspool. Näiteks kehtivad seadused ja nende täitmise järelevalve (mida vähemasti poliitikud ei saa otse kritiseerida) ning sõltumatu meedia, mis tänitab, kui harjumuspärasest kohast, näiteks õlivabrikust endale palukesi näppamas käid.

    Väga halvale nägemisele viitab see, kui ettevõtja investeerib siin ja praegu olemasolevaid meediakanaleid üles ostes või rajades uusi. Meedia näol nimelt ei ole tegu äriga, kuhu sisse pandud raha oleks Eesti turul võimalik kiiresti, kui üldse kunagi tagasi teenida. Miks? Turg on jaotatud ja tegijad oma osasid ei müü. Piisab pilgust meie meedias välja kujunenud kontsernistruktuurile. Need kontsernid alustasid halbadel aegadel ja uskusid paremate tulekusse, kandes seni aastaid suuri kahjumeid. Head ajad tulidki, ent mitte igaveseks. Majanduses kehtib tsüklilisus endistviisi edasi ja isegi kui Eestil õnnestus üks lühiperioodi tsükkel välisabi toel märkamatult üle elada, siis Kuznetsi laine tabab meid ikkagi. Just umbes sel ajal, kui praegu käivitatud meediaäri peaks kasumisse jõudma.

    Aga majandus majanduseks, värsked lehesoetajad ju tunnistavad ise ka, et infokanaleid on neil vaja muuks kui informatsiooni rahaliselt edukaks müügiks. Hoopis selleks, et kindlustada kasumeid oma muudel tegevusaladel, näiteks maiustusteäris, sest politseiametile ruumide rentimise hinda ei saa küll kuidagiviisi ajalehe abil mõjutada. Ent ka sel juhul on tegu lühinägelikkusega (andestatavaga, sest investorid pole varem kommunikatsiooniäris kätt proovinud ega tunne selle sisendite eripärasid), odavam oleks oma sõnumite jaoks juba sissetöötatud ja usaldatavatest kanalitest reklaamipinda või -aega osta. Nimelt on ajakirjanduse “nõrgaks kohaks” toimetus, korraga nii suurim kuluallikas kui ka isepäine inimkogum, mis instinktiivselt pürib aina suurema sõltumatuse poole. Selle pürgimuse ning kutsemeisterlikkuse vahel aga valitseb jäik korrelatsioon, mistõttu omanikele hosiannat laulvat propagandatoru saab teha ainult ebakompetentsete ajakirjanikega ja kallutatud väljaannet tabab üsna kiiresti nišistumine. Eelöeldus on ühtlasi ka vastus sellele, kas Eesti tähtsamad meediakanalid (sajad tuhanded lugejad-vaatajad ei mahu kuidagi äärealade niššidesse) on “kallutatud”. Ei ole.

    Võimalik on ka see, et uuteks meediaettevõtjateks pürgijaid on hoopis innustanud idapiiri taguse nn liberaalse impeeriumi mitmekülgsete suurettevõtjate eeskuju. Ja unelmate tipuks on kunagi Inglismaa kõrgliiga jalgpalliklubi omanikuks saamine hilisoligarh Roman Abramovitši eeskujul. Ka sel juhul on ostjad ikka täielikud lemmingud. Mäluvärskenduseks: Venemaal hiljem oligarhidena tuntuks saanud miljardärid, tuntuimad nende hulgas Boriss Berezovski, Vladimir Gussinski, Mihhail Hodorkovski, Aleksandr Smolenski (kõik lõpetanud tänaseks halvasti), alustasid pisikooperatiivinduses, jõudsid sealt kiiresti vahenduse ja kaubanduseni, asutasid seejärel eelarvevahendeid teenindavad pangad, mis ühtlasi teenisid hüperkasumeid riigi vautšeri- ja võlakirjamaailmas ning alles seejärel liikusid tööstusesse ning lõpuks toorainevalda. Meedia kui toetusmehhanismi avastas esimesena Gussinski alles 1994. aastal ning seejärel kohe ka Berezovski. Alles meedia abil tekkis oligarhidel ka tõsine poliitiline võim. Ja kõik see sai toimuda ainult tänu õiguskorra puudumisele või puudulikkusele.

    Paneme siia kõrvale Eesti mikroskoopilise mõõtkava. Pangad kuuluvad välismaalastele, aastaid kehtib pisut ebatäiuslik, kuid olusid arvestades laitmatu seadustik, tööstus ja tooraine pole saadaval, riigi võlakirju ei ole ega tule ja ka EVPdega on ammu lõpetatud. Peale muu, poliitilisi tooraineid, millega maailmaturge mõjutada, meil lihtsalt polegi. Euroopa mis Euroopa. Neis oludes saab oligarhe ainult mängida, matkida. Ja isegi mängu lõppjaam ei ole London, vaid parimal juhul mõni mängu-Mayfair Viimsi vallamaja taga. Kui mitte kuristik.

     

Sirp