Algas kandideerimine Eesti Disainiauhinnad 2024 konkursile
02. maist kuni 01. augustini 2024 saab esitada töid Eesti Disainiauhinnad 2024 konkursile, et tunnustada Eesti võimekamaid disainereid ja disainibüroosid, parimaid disainikasutajaid ning erilisemaid disainitegusid ning -mõjusid. Eesti Disainiauhinnad 2024 toob taas avalikkuse ette disainivaldkonna viimase kahe aasta edulood.
Eesti Disainikeskuse juhataja Tiia Vihandi sõnul on üle aasta toimuv Eesti Disainiauhinnad juba aastaid olnud disainivaldkonna olulisim, kõiki disaini liike kattev konkurss-tunnustussündmus: ‘‘Ootame põnevusega algavat konkurssi. Viimasel kahel aastal on Eestis loodud väga palju head disaini, loodame, et kõik need head tööd jõuavad konkursile ja meil on võimalus neid laiemalt nähtavaks teha. Siit ka minu üleskutse – oled Sa disainer või disaini tellija, kui Sa oled viimase 2 aasta jooksul teinud midagi sellist, millel on mõju ja mille üle oled uhke – esita see Disainiauhindadele!
Nagu juba tavaks, toimub iga konkursi eel kategooriate loetelus ja sisus muutusi, et paremini käia kaasas ajaga ja valdkonnas toimuvaga. Ka algav konkurss ei ole erand. Endiselt on kõigi kategooriate puhul oluliseks hindamiskriteeriumiks lisaks innovaatilisusele, originaalsusele ja keskkonnasõbralikkusele ka tööde mõju – majanduslik, ühiskondlik, sotsiaalne. Sellest on tõukunud ka uus kategooria „Disaini mõju auhind“, millega tahame tõsta esile ja tunnustada silmapaistvaid tegevusi olukordades, kus disaini rakendamine on avaldanud olulist mõju nii ettevõtetes, muudes organisatsioonides kui kogukondades.“
2024. aasta Disainiauhindadel on veelkord läbinud uuenduskuuri graafilise ja digitaalse disaini auhindade kategooria. ADC*E (Art Directors Club Estonia) juhatuse liige Piia Põldmaa selgitab muutuste tagamaid: „Otsustasime kuulata meie disainerite soove ja tegime selguse huvides ning rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks täpselt sellised kategooriad ja nimetused, mida meie valdkond igapäevaselt teab ja kasutab. Kategooriaid ümber defineerides võtsime ühtlustamise mõttes eeskujuks ka uuenenud Euroopa ADC festivali kategooriad, sest meie võitjad lähevad edasi sinna konkursile. Konkreetsed väärtuspõhised auhinnad jäävad alles eriauhindadena nagu need on ka Euroopas.
Muutunud on ka auhindade hulk ehk igas kategoorias kuulutatakse välja nominendid ja antakse ainult üks auhind. Kokku on uusi alamkategooriaid kümme: identiteet, liikuv pilt, pilt, graafiline disain ruumis, pakendidisain, graafiline kommunikatsioon, trükised, digitaalsete toodete ja rakenduste disain, veebidisain ja sahtlitööd.
Et muuta konkurss kättesaadavamaks ja julgustada noori graafilisi disainereid ning väikesi disainibüroosid osalema, on esimese töö konkursile esitamise tasu soodsam.”
Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liidu (EDL) president ja tootedisainiauhind BRUNO algataja sõnul on lisaks tunnustusele tähtis ka võitjatele jagatav rahaline auhind, mis on mõeldud investeeringuks uutesse projektidesse. Aastaid on EDL kaasanud võitjaid ja nominente rahvusvahelistesse näituste projektidesse.
Eesti Disainiauhinnad 2024 võitjad kuulutatakse välja Disainiöö ajal toimuval auhinnagalal 20. septembril 2024 Fotografiskas. Peale galat avatakse võidutöid tutvustav näitus. BRUNO tootedisainiauhinna näitust saab näha 16. – 22. septembrini Krulli kvartalis.
Eesti Disainiauhinnad 2024 põhikategooriad:
– Tootedisainiauhinnad (BRUNO);
– Graafilise ja digitaalse disaini auhinnad (ADC*E);
– Teenusedisaini auhinnad (Teenusmajanduse Koda);
– Disainihariduse auhind (Eesti Kunstiakadeemia);
– Valdkondadeülesed kategooriad (Disainimuutja, Elumuutev disain/Grand Prix, Disaini mõju)
– Eriauhinnad (Noor Püss, SÄSI, Prillitoos ja BRUNO elutööauhind)
Eesti Disainiauhindade ajalugu on alates 11. maist nähtav Eesti Disainikeskuse ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuusemi koostöös valminud näitusel „Eesti Disainiauhinnad 2012—2022. Vahekokkuvõte“. Saab näha, milliseid töid ja disainereid on žürii kümne aasta jooksul kohaliku disaini paremikuna esile tõstnud ja väärtustanud, kokku on eksponeeritud üle kahesaja töö. Näitusega kaasneb auhindamist lahti mõtestav publikuprogramm.
Iga kahe aasta tagant väljaantavaid Eesti Disainiauhindu korraldab Eesti Disainikeskus koos Eesti Disainerite Liidu, ADC*Estonia, Teenusmajanduse Koja ja Eesti Kunstiakadeemiaga.
Esmakordselt anti Eesti Disainiauhinnad ühiselt välja 2012. aastal, tootedisainiauhinda BRUNO on antud välja aastast 2006.
Dokumentaalsarja “Eesti lood” 23. hooaja ideekonkurss on avatud
Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital kutsuvad filmitegijaid osalema sarja “Eesti lood” uue hooaja ideekonkursil. Uute filmide projekte saab esitada 31. maini 2024. a.
Dokumentaallugude sari “Eesti lood” ootab uusi ideekavandeid filmideks, mis peegeldavad Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse ning kajastavad eestimaalaste tegemisi meil ja mujal. “Eesti lood” on erinäoline ajastu kroonika ja käesoleva konkursiga otsitakse lugusid sarja 23. hooajaks, mis jõuab vaatajate ette 2026. aasta alguses.
Konkursile on oodatud filmiprojektid, mis on selge narratiivi, eristuvate karakterite ja tugeva režiikontseptsiooniga. Esitatud projektide seast valitakse välja teise vooru pääsevad ideed, mille autoritel on võimalik arendada 10 nädala vältel filmi vormi ja jutustamise viisi. Sügisel valitakse nende seast filmiprojektid ja nende tootmine algab 2024. aasta lõpus. Filmide planeeritud pikkuseks on 28 minutit.
Ideekonkursil osalemiseks tuleb täita registreerumisvorm, mis asub SIIN.
Lisaks andmetele tootja ja autorite kohta oodatakse infot kavandatava filmi teemavaliku, režissööri idee ja peategelaste kohta. Visuaalse näidise esitamine on vabatahtlik.
“Eesti lood” esimesed filmid valmisid juba 2003. aastal. Dokumentaalfilmide tootmist rahastavad ühiselt Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.
Ühe filmi tootmiseks eraldatakse 25 000 eurot, tootja omaosalus peab olema vähemalt viis protsenti. ERR omandab dokumentaalfilmide tele- ja veebiõigused.
“Eesti lugude” varasemaid filme näeb ERR-i veebikanalis Jupiter.err.ee.
Mart Kangro pühitseb suhtelisust. Kaja Kann vestleb Mart Kangroga Tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro: „Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.“
Märtsi lõpus tõi tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro Ekspeditsiooni egiidi all Sakala 3 teatrimaja kammersaalis välja lavastuse „Inimese anatoomia“, kus mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm. „Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks,“ selgitab Kangro. „Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.“
TANEL MÄLLO, JAANIKA PUUSALU, PALOMA KRÕÕT TUPAY: Personaalne riik – mõtleme veel
Aasta alguses sööstis esimese ereda poliitikasündmusena avalikkuse tähelepanusfääri korraks – aga intensiivselt – Eesti personaalse riigi visioondokument. Tähelepanu oli igati õigustatud, ent kahjuks tingis suurema osa poleemikast mõttepildile iseloomulikult optika. Nimelt ei olnud „valge raamatuna“ esitatud visioon saadud normaalse jumaliku ettekuulutuse ega endale teed igavikku otsiva selle maa keelena, vaid idee esitanud partei suurrahastaja ettevõtte samasugust pildialbumit kopeerides. Teisalt oli plaan valitsuse pragmaatilisematele liikmetele alles poolküps , sest praktilise väärtuse (põhjendamaks 200 miljoni laenueuro investeerimist) osas ei olnud „digiriigi edulool” kommunikatsiooni jätkamise ja kodanikele veel suurema e-teenuste mugavuse pakkumise hädavajalikkuse argumentide kõrvale midagi käegakatsutavat pakkuda.
TEELE TÕNISMANN: Teadusrahastuse reformid Balti riikides
Kuidas on rahvusvahelistumine ja euroopastumine mõjutanud teadusrahastuspoliitikat? Milline on reformide mõju olnud teadusvaldkondadele sotsioloogia näitel? Need olid peamised küsimused minu väitekirjas „Teadusrahastuse reformid Balti riikides: institutsionaalne pärand, rahvusvahelistumine ja konkurents perioodil 1988 kuni 2010-ndate keskpaik“.
ANDREI LIIMETS: Eesti kinode väike välimääraja Eesti film kipub vaatajate arvu põhjal arvestades ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Lisaks levile ja reklaamile on selle muutmisel suur roll kohalikel kinodel.
Möödunud aasta lõpus kõlas üksjagu hädahüüdeid Eesti filmide kahvatutest tulemustest kinolevis.
Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi. Juhan Raud vestles Cory Doctorow’ga
Kirjandusfestivali „Prima vista“ üks tänavusi peaesinejaid on Cory Docotorow, kanada-briti ulmekirjanik, blogija ja tehnoloogiaaktivist. Doctorow käsitleb oma teostes enamasti lähitulevikku ning sealseid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme, mille juured asuvad praegustes kriisides. Doctorow’l on IT-taust, ta tunneb tehnoloogiamaailma ja teab nii seda, kuidas tänapäevane digitehnoloogia on üles ehitatud, kui ka seda, kuidas erinevad sotsiaalpoliitilised jõud sellega seonduvat enda huvides ära kasutada püüavad.
Cory Doctorow’ teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on kirjanikuna väga kriitiline autoriõiguse seaduste suhtes ning kõik tema teosed on saadaval Creative Commonsi litsentsi all.
JAAK TOMBERG: Üks tont käib ringi mööda Utoopiat
„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalause on pakkunud tummist tõlgitsusainest XIX sajandi lõpust tänapäevani välja. Keskmine, n-ö klassikaline (aga ka omajagu kodanlik) tõlgendus ütleb vist, et on kindel hulk tarvilikke tingimusi, mis kõigil õnnelikel perekondadel on ühtviisi täidetud, ning kui mõni neist pole, siis teeb see perekonna nii õnnetuks kui ka ainuliseks. Kirjandusega seonduvalt viib see teise klassikalise mõtteni, et õnnest on keeruline huvitavaid lugusid jutustada. Häid lugusid kannustavat ikka mõni põnev puudus või probleem, huvitav ja ainulaadne olevat ikka pigem õnnepüüdlus kui õnn ise oma suhtelises ühetaolisuses.
GUSTAV KALM: Saksa mälupoliitika. Demokraatlikust eeskujust tsensuurini
Eesti ei peaks minema kaasa Saksamaa moodi pimesi Iisraeli toetamisega. Iisraeli riigi ja selle poliitika kritiseerimine ei ole antisemitism.
Saksa kodanikuühiskonna organisatsioonid olid 12. aprilli nädalavahetuseks planeerinud konverentsi Palestiina toetuseks. Sarnaseid konverentse, miitinguid ja sõnavõtte on toimunud mitmel pool Euroopas, kuid Saksa võimud tegid kõik endast oleneva, et antud üritus võimatuks muuta. Esiteks ei lubatud riiki Glasgow’ ülikooli rektorit dr Ghassan Abu-Sittah’d. Tegu on maailmakuulsa kirurgiga, kes pidanuks esinema ettekandega oma tööst Palestiina sõjaohvrite ravimisel. Ilma ühe peaesinejata algas konverents siiski reedel. Lõuna ajal tungis aga Saksa politsei loengusaali, lülitas voolu välja ning ajas osalejad laiali. Kõike selleks, et endine Kreeka rahandusminister Giánis Varoufákis ei saaks videosilla vahendusel esineda.
OLAF MERTELSMANN Uut Baltikumi majandusajaloos
Majandusajalugu peetakse pigem igavaks – palju arve ja statistikat. Sellest hoolimata sisaldab majandusajalugu ühiskonna arengu seisukohalt olulist teavet selle kohta, kuidas inimesed on elanud ning miks on tänapäeva majanduslik ja sotsiaalne olukord selline, nagu ta on. Indikaatoritena on arve siiski vaja, olgu siis tegu SKT, laste suremuse või lehmade piimaanniga. Iseseisvuse taastamisest peale tegutsevad Balti riikides tõhusad statistikaametid. Tänapäeval saab igaüks nende andmebaase veebis kasutada ja andmed ka soovitud kujul alla laadida. Teabe leidmine pole siiski alati lihtne ja otsimisega tuleb veidi vaeva näha.
RIHO PARAMONOV: Järgmine kord pisut pikemalt, palun!
Minu sõber, laia lugemusega vana kooli intellektuaal räägib mõnikord, et vaatab peaaegu igal õhtul vene kultuurisaateid. Põhjendab ta seda asjaoluga, et meie oma kanalid ei kõneta, sest nende tase jätab tugevalt soovida. Mitu korda on ta toonud näiteks mälumängud, mis pidavat Eestis olema suisa lapsikud. Kõige rohkem meeldivad minu sõbrale vene kultuuri-vestlussaated, mis on tema hinnangul säravad ja vaimselt stimuleerivad.
TÕNIS HALLASTE: Millest mõtled? Utoopia nimega Kultuur
Jaak Tombergi hiljuti ilmunud monograafia „Kuidas täita soovi“ on ootamatult pessimistlik siiraste utoopiate suhtes. Võrreldes Andrei Tarkovski „Stalkerit“ vendade Strugatskite jutustusega „Väljasõit rohelusse“, millel film põhineb, täheldab Tomberg: „.. kahtlustan, et „Stalker“ peegeldaks hästi ka nüüdisaega, mil düstoopiate küllus on samavõrra märgatav kui utoopiate puudus.“ Tõepoolest, kui mõnes raamatus, filmis või sarjas kujutataks pesueht idülli, suureneks ilmselt iga leheküljega õõvatunne, millise ebaõigluse või brutaalsuse najal see kõik seisab. Mida rõõmsam on elu Omelases, seda suuremad peavad olema keldrisse topitud lapse kannatused.
Arvustamisel
ideevõistlus „Linnahalli võimalikud tulevikud“
Keila lauluväljak
XXXV Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar“
EMTA festival „Commute“
kontsert „Eesti sonaadid“
Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“
Balti nüüdisooperi võrgustiku kohtumine Vilniuses
Veneetsia LX kunstibiennaali peanäitus „Võõrad kõikjal“
näitus „Päästik“
Ekspeditsiooni „Inimese anatoomia“
Schmidt&Kafka „Miljard aastat enne maailmalõppu“
fotonäitus „Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas“
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival
Kirjandusfestival Prima Vista toob Tartusse Cory Doctorow’, Lydia Sandgreni ja Halõna Kruki
Rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista leiab kultuuripealinna aastal aset Suur Futuroloogiline Kongress, kus kümme tunnustatud kirjanikku (või kirjanike kollektiivi) võtavad Tartu Ülikooli raamatukogus 6.–10. maini luubi alla tuleviku. Mida nad seal näevad? Mida nad kardavad ja loodavad seal näha? Mille eest nad hoiatavad ning kuhu suunas meid tüürivad? Kuidas on tulevik kätketud nende loometegevusse ning milline on kirjanduse suhe tulevikku, milline on kirjanduse enda tulevik? Iga kirjaniku kujundada on kongressil pooleteise tunnine sessioon, kus võib vastavalt nende kõige paremale äranägemisele juhtuda mida iganes: kõnesid, vestlusi, lugemisi, koorilaule, pantomiimi, performanceid, õhtusööke, sekkumisi, kiirendusi, hangumisi, kaevumisi, vaikimisi, jne. Sest lõppude lõpuks – kes teab, mida tulevik toob?
Kongressil esinevad väga erinevad kirjanikud. Võib oletada, et Cory Doctorow (USA) puudutab tehnika tulevikku, Lydia Sandgren (SWE) kirjanduse tulevikku, Halõna Kruk (UKR) seda, kuidas sõda muudab tulevikutaju, Isaac Rosa (ESP) armastuse tulevikku, Tõnis Vilu (EST) kirjaniku hilisloomingut, Lesley-Ann Brown (USA) vähemuste tulevikku, Julia von Lucadou (GER) jälgimisühiskonna tulevikku, Emmi Itäranta (FIN) keskkonna ja tehisintellekti tulevikku, Josh Sawyer (USA) kirjanduslikkuse tulevikku videomängudes, Preiļu konceptuālisti (LV) võitleva luulesõna tulevikku.
“Pole miski üllatus, et elame heitlikus ja raskesti hoomatavas maailmas ning tulevik ei näi kaasa toovat muud kui kriise, katastroofe ja ennustamatut muutust. Selline olukord võib teha nõutuks, jõuetuks ja pidetuks, mistõttu on üha keerulisem mõelda hõlmavalt, teha pikaajalisi plaane ning neid ellu viia. Üha keerulisem on üldse tulevikku vaadata. Aga ma usun, et kirjandus teeb selle siiski võimalikuks ning Suurel Futuroloogilisel Kongressil me sellest kõigest juba lähemalt ka räägime,” selgitab sündmuse sisulist kontseptsiooni korraldaja Jaak Tomberg.
Futuroloogilise Kongressi üheks osaks on ka Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudi avatav Tõlkebüroo. Tõlkebüroos, täpselt nagu nimigi lubab eeldada, tõlgitakse. Aga mida? Tõlgitakse Kongressi kirjanike kaasatoodud lauseid. Tõlgitakse võimalikesse tulevikesse, tõlgitakse keeltesse ja olekutesse, pilvedesse ja tantsudesse, loitsudesse ja tuultesse, kanalisatsioonikaevudesse ja suitsukonidesse, kaugustesse ja kõrgustesse, sügavustesse ja arusaamistesse. Tõlgitakse, sest me keegi ei tea, mis meid ees ootab. Tõlgitakse, sest võib-olla ei saa tulevikku kaasa võtta ei hambaharja ega puhtaid sokke. Ning mõistagi tõlkeid ka esitletakse.
Projekt on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista leiab aset 6.-12. maini Tartus.
ERMi värske näitus „Kummalised kohtumised“ võtab fookusesse öised kohtumised linnas elavate loomadega
Öösel tegutsevate linnaloomade elu avaldub meile sageli vaid öökaamerate vahendusel, pildil tuhkur.
ERMi värske näitus „Kummalised kohtumised“ võtab fookusesse öised kohtumised linnas elavate loomadega
Eesti Rahva Muuseumi uus näitus „Kummalised kohtumised“ keskendub öises linnas toimetavatele loomadele ning uurib, millistes olukordades hägustuvad piirid inimese ja loomade vahel. Näitus on avatud ERMi osalussaalis püsinäitusel „Kohtumised“ 3. maist kuni 18. augustini 2024.
Väljapanek astub dialoogi Eesti Rahva Muuseumi uue ajutise näitusega „Kellele kuulub öö?“ ja avab ööelu järjekordset perspektiivi, seekord looduse vaatevinklist.
„Oleme kogunud lugusid, pilte ja videoid, mis ilmestavat meie – inimeste suhtumist teist liiki linnaelanikesse. Kogutud materjali kaudu joonistub välja, kuidas me neid kohtumisi kogeme, mäletame ja tõlgendame. Kutsume külastajaid astuma sammukese lähemale teist liiki loomade maailmatunnetuse suunas,“ selgitas näituse kuraator Hildegard Reimann.
„Näitus „Kummalised kohtumised“ loob olulise lisakihi ERMi linnaöö etnoloogia uurimisteemale, käsitledes linnas elavate ja seda külastavate loomade öiseid toimetusi, mida pimedus tavaliselt ju kiivalt varjab,“ lisas näituse „Kellele kuulub öö?“ kuraator Karin Leivategija. „Mõlemad näitused –„Kellele kuulub öö?“ ja „Kummalised kohtumised“ – kutsuvad avastama öise linnaelu mitmekesisust ja dünaamikat. Olgu tegemist inimeste või loomadega, meile avaneb unikaalne vaade öises linnaruumis toimuvale.“
Tänapäeval ei ole linnade kasvamisel näiliselt piiri. Seetõttu kohtame ka metsikuid loomi tänavatel üha sagedamini. Näitus kutsub üles märkama ja mõistma teist liiki loomi linnaruumis, et öises linnas saaksid turvaliselt toimetada igat liiki elanikud.
Näituse lisaprogrammi raames toimub muuseumiööl, 18. mail õhtune linnalooduse tuur „Kummalised kohtumised öises linnas“. Jalutuskäik pöörab tähelepanu sellele, kuidas tegutsevad linnas öise eluviisiga loomad: nahkhiired, ööliblikad, kakulised, rebased, närilised ja teised.
„Kummalised kohtumised“ võitis ERMi näituseideede konkursi „Oma näitus“. Konkurss on suunatud inimestele, kodanikuühendustele ja organisatsioonidele, kes tavapäraselt ei tegele muuseumitöö või näituste kureerimisega. Võitjad saavad luua oma näituse ja eksponeerida seda ERMi osalussaalis, mis asub püsinäitusel „Kohtumised“. 2025. aasta konkurss on raamatuteemaline. Rohkem infot:https://www.erm.ee/et/oma-naitus
Näituse meeskond Kuraatorid: Hildegard Reimann, Liina Lember ERM: Tiit Sibul, Reet Mark Tööde autorid: Hildegard Reimann, Liina Lember, Mona Tärk, Renato Perotto, Jakob Mass
Pildid, videod ja jutud on kogutud Tartu elanikelt ja Facebooki foorumitest
Märtsis sai läbi arhitektuuriajaloolase ja -kriitiku Triin Ojari töö arhitektuurimuuseumi juhina. Selle aja sisse mahub palju: mitukümmend arhitektuurinäitust, arhitektuurikooli majutamine, hulk vestlussarju, arutelusid, arhitektuuriekskursioone ja mitmeid preemiaid muuseumi töö ja tegevuse eest. Ojarit on arhitektuurimuuseumi juhina tunnustatud kodus ja välismaal ning valitud ta ka rahvusvahelise arhitektuurimuuseumide konföderatsiooni (ICAM) juhatusse ning Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuripreemia nõukoja liikmeks.
Kust sai alguse sinu huvi kunstiajaloo ja arhitektuuri vastu?
Käisin keskkoolis XXI koolis ja aluse kunstihuvile pani kunstiajalooõpetaja Tiina Meeri, kes on saatnud hordide kaupa oma õpilasi kunstiakadeemia kunstiteaduse instituuti.
EKAs avati just siis kunstiajaloo osakond, varem õpetati seda eriala vaid Tartus. Ma olin esimeses lennus, mille lõpetasin 1996. Toona oli kunstiülikooli rektor Jaak Kangilaski ja meie kateedri juhataja Helli Sisask. Peagi tuli sellele kohale Mart Kalm, noor ja agar õppejõud, kes nüüdseks on, nagu teada, EKA rektor. Mis seal salata, Kalm oli ikka inspireeriv õppejõud!
Aga konkreetsemalt arhitektuurihuvi … ma arvan, et pean selle eest siiski tänama ennekõike oma arhitektist abikaasat.
Triin Ojari: „Me toimetame siin väikeses mõõtkavas ja võib-olla see ongi Eesti õnn. Kui meil on ka midagi halvasti, siis on seda vähemalt vähe, nagu ka head asja.“
Arhitektuurisuuna peale lähevad väga vähesed kunstiajaloolased. Oskad sa arvata, miks?
Jah, juba aastaid ei olegi tulnud noori kunstiteadlasi, keda huvitaks arhitektuur. Eks tavaline vastus on, et ei ole piisavalt väljundit. Meil on üks arhitektuurimuuseum, kus on ainult mõni töökoht, lehtedesse kirjutamine on kahjuks ebapopulaarne, sest tänapäeval saab oma arvamust ka mujal väljendada, peavoolumeedia on tähtsuse kaotanud. Kunst tundub noortele palju glamuursem: kunstivaldkonnas on kuraatorid ja galeristid ja kõik muu ilusfääri kuuluv, mis arhitektuuris sellisel kujul puudub.
Huvi arhitektuuri vastu on kindlasti vaja tekitada juba maast madalast. Arhitektuurimuuseumis ongi viimastel aastatel palju lastele mõeldud.
See oli õnnelik juhus, et kui tulin 2014. aastal arhitektuurimuuseumi, otsis arhitektuurikool parajasti uut kodu, kuna vastavatud arhitektuurikeskus, kus kool sutsu tegutses, pidi ellujäämiseks hakkama oma ruume välja rentima. Nägin selles muuseumi võimalust, sest need lapsed ja nende vanemad on ühtlasi ka muuseumi külastajad, tekitavad muuseumi ümber oma ringkonna ning toovad pealelõunati siia elu. Muuseumi põhikülastaja käib ju nädalavahetusel. Keldrisaali püsinäitus „Uuri ruumi!“ ongi arhitektuurikooli õppejõudude ja laste tehtud.
See näitus sai 2020. aastal suure Muuseumiroti, Eesti kõige olulisema muuseumiauhinna – ja see on märk, et teete õiget asja.
See on võib-olla viimase kümnendi üks kõige suuremaid pöördeid muuseumiväljal. Muuseum pole hermeetiline asi iseeneses, vaid elav koht, kus leiavad tegevust kõik vanusegrupid ja pidevalt toimub midagi, nii et tegemiste käigus võib saada targemaks, aga veeta ka lihtsalt sisukalt aega: töötoad, loengud, arutelud jne. Muuseum meelelahutustööstuse osana on muidugi eraldi teema: see on paratamatult selle osa, konkureerib samal maastikul. Tekkinud on sellised nähtused nagu elamus- ja külastuskeskused. Ega pruugitagi vahest aru saada, et ühel asutusel on museaalide kogu ja seda uuritakse, teine püüab külastajale elamuse luua ilma n-ö päris esemeteta. Muuseumi eelis digiruumist vastu vaatava kõigekülluse ees on kureeritud info: keegi on teinud valiku ja toonud välja asjad, mida igaüks ise ei oska otsida. Tahe süveneda on tänapäeval kõige suurem defitsiit ja iga muuseum peab vaeva nägema, et see soov tekiks ja näitusel käinuna tõdetaks, et ei olnudki nii hirmus. Seepärast ei lõpe külastaja kogemus näitusesaaliga, vaid igale muuseumile peab olema külge riputatud pood ja kohvik, veelgi parem, kui ka suur leboala oleskeluks. Soolalaos, mida pole kunagi muuseumiks rekonstrueeritud, on ruumi ainult väiksele poele …
Pean tunnistama, et igatsen muuseumisse üht väikestki kohvikut, kus pärast näituse vaatamist kolleegidega muljetada.
Kunagi me isegi lasksime joonistada selleks soolalao terrassi peale ühe klaasist kasti, aga loomulikult ei tulnud selle ehitamine kultuuriväärtuste ametis kõne allagi.
Meenuta siinkohal Eesti arhitektuurimuuseumi sünnilugu, ta on meil üsna noor.
Arhitektide liit tuli välja sõnumiga, et oleks vaja arhitektuurimuuseumi, 1980. aastate alguses. Mingil hetkel jäi ripakile Ehituskomitee arhiiv ja nii oli olemas kaks olulist asja: valdkonna huvi ja kogu. Muuseum realiseerus riigimuuseumina 1991. aasta 1. jaanuaril, veel Nõukogude korra n-ö viimase ohke ajal. Selle asutasid kultuuriministeerium ja toonane ehitusministeerium. Algus oli väga vaene, Kooli tänaval vanalinnas linnamüüri vastas oli üks vana maja, mille esimese korruse korteris hakkas tööle kolm-neli inimest. Näitusi tehti üle linna.
Leonhard Lapin rääkis, kuidas ta olla soolalao leidnud ja selle arhitektuurimuuseumile välja pakkunud. Vastab see lugu sinu andmetel tõele?
Lapin oli kõva lugude jutustaja, aga sama juttu rääkis mulle ka viiuldaja Erki Aavik, kes olla Lapiniga Kuku klubist tulnud, siinkandis konnanud ja plangu vahelt soolalao hoonet uudistanud. Igatahes koliti muuseum 1996. aastal Rotermanni soolalattu, alguses koos kunstimuuseumiga. Arhitektuurimuuseumi juhtis siis Karin Hallas, kunstimuuseumi Marika Valk ja soolalao seinal on tänaseni tänutahvel Tiit Vähi valitsusele, kes otsustas riigifirma äri eesmärgil korda tehtud maja muuseumile anda. Uskumatud ajad. Pärast käidi küll pikalt kohtus, ent maja jäi muuseumile, kuni ta on nüüd teise riigifirma, Riigi Kinnisvara ASi omandis.
Muuseum on kõik need aastad oma tegevust ruumide järgi kohandanud: kontorid on liiga väiksed ja saalid suured, hoidla aga pea olematu. Teisel korrusel, ajutiste näituste põhisaalis, on näituse tegemine ikka paras väljakutse, mis seal salata. See on saal, kus ei ole lage ja pole ka seinu – viimased tuleb alati näitusega ehitada –, on aga punased fermid pea kohal. Need on väga efektsed, aga mitu kujundajat on küsinud, kas need saaks kuidagi ära värvida.
Kunagi 1990. aastate lõpus tegin intervjuu arhitektuuriajaloolase Leo Gensiga ja küsisin lõpetuseks, milline hoone talle kõige rohkem uutest meeldib. Ta vastas, et rekonstrueeritud soolaladu talle tõesti meeldib.
See oli toona Tallinnas esimene modernselt rekonstrueeritud vana tööstushoone, arhitekt Ülo Peil ja sisearhitekt Taso Mähar. Ülejäänud Rotermanni kvartali kordategemiseni läks veel kümme aastat.
Kui nüüd võrdled enda juhitud muuseumi teiste arhitektuurimuuseumidega maailmas – kuidas välja näeme?
Ega eraldiseisvaid arhitektuurimuuseume palju olegi. Stockholmis on ühes majas koos moodsa kunsti muuseum ja arhitektuurimuuseum Arkdes. Seal ka just renoveeritakse praegu ruume ja tehakse uut püsinäitust. Ljubljanas on ühe katuse all arhitektuuri- ja disainimuuseum, pooleldi renoveeritud kindluses, mis asub keset meie mõistes Mustamäed. Viinis tegutseb linnale kuuluv arhitektuurimuuseum, väga nüüdisaegne ja uuendusmeelne asutus. Kuni viimase ajani oli arhitektuurimuuseum ka Soomes, aga selle aasta jaanuarist liideti see disainimuuseumiga ja nüüd oodatakse uut maja. Norra kaks aastat tagasi avatud uus rahvusmuuseum Oslos neelas endasse nii rahvusgalerii, kaasaegse kunsti, tarbekunsti- kui ka arhitektuurimuuseumi. See on aga näide, kuidas heade kavatsuste tuules on arhitektuur muutunud nii püsiekspositsioonis kui ka programmis marginaalseks. Eesti arhitektuurimuuseumi positsioon on umbes 30 maailmas tegutseva arhitektuurimuuseumi taustal väga hea, hiljuti meile Jaapani arhitektuuri näituse toonud Šveitsi arhitektuurimuuseumi inimesed ei jõudnud ära imestada, kui uhke maja ja kui rahvarohked on siin näituse avamised ning ekskursioonid!
Samal aastal, kui asusin muuseumi juhtima, valiti mind ICAMi ehk arhitektuurimuuseumide rahvusvahelise organisatsiooni nõukogusse. Kindlasti luges siin meie geopoliitiline situatsioon: kui kuskil seal Ida-Euroopas on selline suur arhitektuurimuuseum, siis peab see olema nõukogus esindatud!
Sinu tee siin muuseumis algas tegelikult palju varem kui need direktoriaastad.
Jah, tulin esimest korda siia tööle kolmandal kursusel. Olin kuraatori abi, tegelesin alguses fotokogu ja pärast ka raamatukoguga. Raamatukogu oli enne internetti hästi oluline, sest arhitektuurimuuseum tellis kõiki juhtivaid lääne ajakirju. Mäletan, kui tuli uus ajakiri, siis olid arhitektid järjekorras ukse taga – kõik tahtsid uut El Croquis’d või Architectural Review’d vaadata. Olin muuseumis aastani 2000, mil läksin arhitektuuriajakirja Maja toimetama ja sealt tulin siis tagasi muuseumi juhtima.
Oli sul siis selge, mida tahad eelmiste juhtidega võrreldes teisiti teha?
Eesmärk oli kindlasti tutvustada rohkem nüüdisaegset arhitektuuri. Arhitektuur on ju ruumikunst, mis puudutab meie igapäevast keskkonda. Arhitektid on sellest kogu aeg rääkinud, aga viimasel kümnel aastal on sellest ka ühiskond hakanud paremini aru saama, et kui naabri aeda kerkib mingi peletis, ei ole see niivõrd naabri süü, vaid selle taga on süsteem ja sellele tuleb reageerida. Minu arvates on arhitektuurimuuseumi roll olla teadvustaja, arhitektuuri populariseerija: harida, otsida erinevaid formaate, kuidas inimesi kaasata, aidata neil mõista, kuivõrd mitmetahuline on arhitektuur ja millistest suurematest otsustest sõltub selle sünd. Kindlasti on muuseumi vaja ka valdkonna eneseteadvuse kasvuks. Arhitektuur ei ole ainult sõlmejoonised ja ports tehnilisi norme, vaid selle kõige taga on ka suurem mõte.
Lisaks näitustele tuleb publikut meelitada publikuprogrammidega, muuseumil on erakordselt populaarsed avatud majade ekskursioonid, umbes viis aastat tagasi käivitus vestlussari „Elav ruum“. Minu mõte oli, et kuivõrd kunstiakadeemias ja mujal käisid välisarhitektid pidamas loenguid, siis võiks olla ka Eesti arhitektidel koht, kus rääkida oma elust ja tööst. Nüüdseks on see ettevõtmine transformeerunud „Harutuseks“, arutelusarjaks, kus kolm teemaga seotud inimest ja vestlusjuht avavad aktuaalseid ruumiküsimusi: tühjad majad, nõukamonumendid, linnade vajadus peaarhitekti järele.
Kui palju näitusi jõudsid sa oma ametiajal organiseerida?
Kui ma oma asju muuseumis kokku korjasin, siis vaatasin just üle: sain 70 näitust. Näituse vahetamise tempo on kindlasti muutunud. Kui minu ajal oli suures saalis kuni kolm näitust aastas, siis Karin Hallas-Murula tegi esimesed 15 aastat kümme-üksteist näitust aastas. Praeguste näitusemahtude ja eelarve juures ei oleks see võimalik. Ma ei jagaks näitusi nišinäitusteks ja peavoolu omadeks – arhitektuur näituse kujul on nagunii nišiteema. Arvan, et oluline on leida vaatenurk või sõnum, mis viib valdkonda edasi, mis kõnetab aktuaalsena, või siis lihtsalt näidata, et majadel on autorid, need on looming. Panin rõhku ka heale näitusekujundusele – arhitektuurimuuseumis teisiti ei saakski. Eelmisel aastal oli külastajaid umbes seitseteist ja pool tuhat.
Näitus „Rutiin ja plahvatus. Siim.Kreis.Ausing“ tegeles kiire tähelennu teinud ja siis pildilt kadunud arhitektuuribüroo pärandiga.
Millised seitsmekümne näituse hulgast on sulle endale kõige südamelähedasemad?
2016. aastal algatasime kuraator Carl-Dag Ligega ruumiinstallatsioonide seeria, mis oli väga põnev. Arhitektuuribüroo Salto koos Neeme Külmaga tegi esimesena fantastilise looga näituse Londoni Balti börsi hoonest. Terroristid lasksid 1990. aastate alul õhku maja, mille tükid seisid aastaid Paldiskis konteineris, Salto tõi siis ühe majatüki muuseumi suurde saali.
Eelmisest aastast meenub Laura Linsi ja Roland Reemaa linnamaardla-teemaline näitus, kus jääkmaterjalidest loodi uus uhke ruum, aga mis oli ka ideoloogiliselt oluline. Ma arvan, et sellised tendentsimuutused arhitektuuris ja arhitektuuri sündimise viisides peab markeerima. Meelde on jäänud ka Ingrid Ruudi naisarhitektide näitus „Oma tuba“, mis põhines pikka aega tehtud uurimistööl ja vaatas arhitektuuriajaloole n-ö teise perspektiivist.
Minul endal oli huvitav koos Epp Lankotsaga teha suvilate näitust. Ja muidugi ka varalahkunud arhitektide Andres Siimu ja Hanno Kreisi näitust, mille tegin koos Karin Paulusega. Nende põhitööd jäävad 1990. aastatesse, kui nii ühiskond kui ka arhitektid tegutsesid täiesti teisel režiimil ja praegu saab seda juba ajaloona uurida. Mulle anti arhitektuuribüroo võtmed: mine, uuri ja võta, mis tahate – kõik isiklikud märkmed, personaalne maailm, millele tavaliselt juurde ei pääse.
Rahvusvahelises plaanis oli kaks näitust, mis nõudsid erakordset pingutust. Esiteks Carl-Dag Lige kokku pandud eesti inseneri August Komendandi näitus, mis valmis koostöös Philadelphia arhitektuuriarhiiviga. Eesti ehituskultuuris on see selline unikaalne lugu, et üks eesti mees satub USAs kokku teise Eestist pärit mehega, kes juhtub olema maailmakuulus arhitekt Louis Kahn, kellega koos nad loovad maailmakuulsad majad. Hea inseneri olemasolul sünnib loodav maja ruumi- ja tehnilise mõtte koostöös ja selline uus fookus mulle meeldis. Eelmise aasta alguses produtseeris muuseum Andres Kure ja Mari Laanemetsa näituse „Prognoos ja fantaasia“ – jällegi väga põhjalikul uurimusel baseeruv rahvusvaheliste näidete ja välismuuseumidest laenutustega näitus, mida oli erakordselt põnev teha.
Selliste näituste tegemine nõuab ilmselt palju tahet, julgust ja ka diplomaatiat, et näitusematerjal kätte saada.
Pealehakkamist peab olema. Kui on vaja viia 14 tonni paekivi muuseumi teisele korrusele või saada Tate’i muuseumist kümme tööd, siis ma ei pelga asja ette võtta.
Kuidas sündisid näituse ideed? Kas pakkusid ise teema välja või pigem tuldi juba mingi mõttega sinu juurde?
Mõlemat on olnud. Kõige suurem partner kindlasti on olnud kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, kust on pärit paljud näituste kuraatorid. Arhitektide liit on varmas näitusi tegema, aga mitmed ettepanekud on tulnud ka tagasi lükata. Näiteks on olnud surve näidata võistlustöid. Mina leian, et nende tarvis võiksid olla pigem virtuaalnäitused.
Nõus! Planšettide trükkimise nõue arhitektuurivõistlustel on ammu juba ajast ja arust sund raisata raha ja toota prügi. Millised näitused on aga kõige enam publikut kõnetanud?
Üks esimesi minu ajal toimunud näitusi oli Mati Raali koostatud lavastuslik näitus hüljatud mõisatest: vana arhitektuur kõnetab inimesi alati rohkem kui uus. Nostalgia meelitas hästi suvilanäitusele, vastupidiselt mõisatele ei ole need midagi eksklusiivset, vaid osa meie argiajaloost. Eestis oli iga neljas inimene Nõukogude ajal seotud kuidagi suvilaga. Sisearhitektide liidu näitus „Diplomaatiline ruum“ Eesti saatkondadest oli väga populaarne. Rahvusvahelised näitused on kindlasti menukad olnud. Meil oli näiteks kunagi üks päris tore Taiwani näitus, selline täiesti tundmatust maailma nurgast, meile eksootiline. Viimaseid päevi üleval Jaapani uue põlvkonna näitus „Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad“ oli ka väga populaarne.
Sisearhitektuur on kindlasti üldmõistetavam, mõõtkava lähedasem, näiteks linnaplaneerimise teema jääb ilmselt päris kaugeks. Ehk oleks abi makettide esitlemisest?
See on tõsi, et üks kõige parem ja lihtsam viis arhitektuuri näidata on välja panna maketid. Neil on ka selline nukumaja kvaliteet, mis tuletab võib-olla lapsepõlve meelde – nunnumeeter hakkab tööle. Seepärast koosnebki muuseumi esimese korruse püsinäitus just peamiselt makettidest, tõsi, hoidlaruumide puudumise tõttu poleks neid mujale ka panna.
Kuidas muuseum näitusi rahastab? Uue näituse tegemine või ka välismaalt siia toomine ei ole odav ettevõtmine.
Ilma kultuurkapitali toeta ei oleks olnud võimalik sellist uhket näituseprogrammi teha. Piletitulu katab ehk kolmandiku eelarvest. Mõnda näitust on toetanud ka erasektor, näiteks Komendandi näitusele saime toetust betooniühingult ja Eesti vabariigi juubelinäituse „100 ehitist – sada aastat“ algatus ja toetus tuligi ehitusvaldkonnast.
Arhitektuuriloolastele meeldib ikka üks või teine suund või periood arhitektuuriajaloos. Kuidas sinuga on, milline on su lemmikajastu arhitektuurikaardil?
Olen eelkõige XX sajandi huviline ja uurija. Mind on huvitanud ka sellised omal ajal põlu all olnud, kuid nüüd aktuaalsed teemad nagu modernistlik linnaehitus, uuselamurajoonid, arhitektuuri seotus suuremate süsteemide, võimumajanduse ja poliitikaga. Just nüüd ilmus kunstiakadeemia väljaandena koos Epp Lankotsaga toimetatud Eesti linnaehituse ajaloo teine köide, kus minu osa oli kirjutada Nõukogude-aegse elamuehituse ja viimase 30 aasta linnaehituse peatükid.
On sul lähiajast oma lemmikud, miski, mis eriti köidab?
Imponeerivad majad, mis organiseerivad ruumi kuidagi uut moodi, millega on leitud mingi ootamatu nõks kas keskkonnast või siis materjalide abil: Salto varasem looming ja Paide gümnaasium, Kavakava mitmenäoline Narva kolledž, ERMi pöörane lennuraja idee, Rotermanni kvartali linnaruum, vaatamata magusavõitu arhitektuurile … Arhitektuur hakkab seal, kus Excel lõpeb, nagu ütles arhitekt Ralf Lõoke. Praeguseks on arhitektuur muundunud palju tagasihoidlikumaks, palju pragmaatilisemaks, iga maja oleks nagu süüdi globaalses kriisis ja peab end igasugu nippidega välja vabandama. Tulevikuteema on ka arhitektide kaasamine taristu disainimisel – Sille Pihlaku ja Siim Tuksami Soorebane on meie aja Eiffeli torn.
Kas oled viimasel ajal ka üle maailma midagi põnevat avastanud?
Maailm on meil kõigil ju taskus, aga sealt näeb millegipärast üsna ühesugust kraami … Viimane ahitektuurielamus oli MVRDV projekteeritud muuseumide ühishoidla Rotterdamis. Vau!-arhitektuur ja uus museoloogiasuund kokku põimitud. Muidugi tuleb arvestada, et see maja ongi väga teadlikult elamuslikuks disainitud.
Kuidas hindad Eesti arhitektuuri? Mis pilguga sa seda vaatad, eriti kui tuled kuskilt eemalt?
Toimetame siin väikeses mõõtkavas ja võib-olla see ongi Eesti õnn. Kui meil on ka midagi halvasti, siis on seda vähemalt vähe, nagu ka head asja. Lääne linnades ei näi geneerilisel äärelinnal lõppu tulevat, Eestis sõidad natuke ja oledki äärelinnast väljas, looduses. Meie linnade mitmekihilisus ja ajalooline südamik päästavad väga palju. Kõlab banaalselt, aga mitmekesisus on rikkus. Seda ei ole võimalik kloonida. Kuna meie linnakeskkond on hõre, siis on iga uus maja statement, paistab silma. Kvaliteetset nn täitearhitektuuri on veel vähe.
Ma ei saa sinult kui XX sajandi uurijalt jätta küsimata arvamust ka meie kõige teravamate teemade kohta, nagu seda on linnahalli lammutamine ja Estonia teatri võimalik juurdeehitis.
Mõlemad teemad on XXI sajandil korduvalt juba esil olnud, probleemid majadega tunduvad sümmeetrilised: üks on liiga suur, teine liiga väike … ometi elame ajal, mil inimene ja tema pidevalt muutuvad vajadused ei ole enam maailma naba, juba olemas hooneid tuleb nutikamalt ära kasutada. Estoonlastele võib see hea parkimisalana tunduda, aga tegelikult on Estonia ümbrus ikka bastionivööndi osa ja park on siin põhjusega. Linnahalli-suguseid maju ei ehitata enam, sellepärast tuleb see alles hoida. Ootame nüüd uue linnavõimu tulles ka linna strateegiakeskuselt selle kohta uusi ettepanekuid! Ma olen päris kindel, et kümme aastat hiljem ei oleks keegi Karla katedraali ehk Sakala keskust lammutanud ja kõike seda Sajaani marmorit ära visanud.
Su teine ametiaeg muuseumi juhina sai nüüd täis. Oleksid sa olnud valmis võimalusel veel jätkama?
Jah, mina oleksin olnud valmis seda tööd jätkama, aga kui riik omanikuna soovis muutusi, siis tal on õigus seda teha. Vormilisest muutusest, et riigimuuseumist saab sihtasutus, räägiti päris palju, millist suurt sisulist muutust oodatakse, sellest mitte nii väga. Muuseumide juhid roteeruvad tavaliselt uuele töökohale teisest muuseumist, ise tegin seda tööd eelkõige huvist arhitektuurivaldkonna vastu, mitte suurest soovist ükskõik mida juhtida.
Sulle tuli lahkumiskäsk väga järsku: pärast uue juhi valimist said aega kolm päeva, et kümne aasta jooksul kogunenud asjad kokku korjata. Kas see on meie tavapraktika? Nii et juhid asutust kümme aastat ja siis kupatatakse jooksu pealt välja?
Ükski teine muuseumijuhi vahetus pole õnneks sel kombel toimunud. Õnnetul kombel sattus nii, et minu lepingu ja konkursi lõppemise vahele jäi jah vaid kolm päeva. Mõistlikult juhitud protsessi puhul ei oleks tohtinud see niimoodi olla.
Sinu juhtimise ajal on muuseum pälvinud väga palju tunnustust, seda nii näituste, kõrvaltegevuse kui ka trükiste eest. Erialainimesed hindavad sind kõrgelt siin ja ka väljaspool Eestit, ometi pole arhitektuuriringkonnas saladus, et tööandja ehk kultuuriministeeriumiga sul lõpuks kõige soojem suhe ei kujunenud. Olid koos Kai Lobjakaga jõuliselt vastu ministeeriumi plaanile liita arhitektuuri- ja disainimuuseum. Seleta kõrvalseisjale, miks sulle ministeeriumi mõte ei sobinud.
Mõte, millega ministeerium tuli välja eelmise aasta keskel – liita arhitektuurimuuseum ning tarbekunsti- ja disainimuuseum – pole uus. Juba 2013. aastal oli õhus arhitektuurikeskuse ja muuseumi liitmine, veidi hiljem tellis kultuuriministeerium juba analüüsi liita kaks muuseumi ning valdkonna arenduskeskust: arhitektuurikeskus ja disainikeskus. Istusime toonase disainikeskuse juhi Jane Oblika, arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi ning disainimuuseumi direktori Kai Lobjakaga ja tegime tabeleid. Taustal oli ka ühishoone teema: mõte oli valdkonnad ühte majja tuua näiteks Rotermanni soolalao ette, kus on riigi maa. See plaan aga vaibus, võib-olla ka seetõttu, et ideel ei olnud väga kirglikku eestvedajat. Kui eelmisel aastal räägiti muuseumide ühendamisega seoses palju valdkondlikust sünergiast, siis tegelikult saabki selle sünergia tagada vaid ühine füüsiline ruum.
Paari aasta pärast telliti uus analüüs ja mõeldi, kuidas oleks, kui liita vaid arhitektuuri- ja disainimuuseum, sest keskustega liitmine oleks tähendanud suuremat rahavajadust. Selle analüüsi tulemus osutas samuti, et muutus ei saa tulla soovist kokku hoida, vaid tuleb arengusse panustada. Selleta ei ole liitmisel mõtet. Siis tuli COVID-19 ja asi jäi soiku. 2023. aastal tuli ministeerium aga taas välja liitmisplaaniga – ja kavaga viia see ellu erakordse kiirusega: juba sama aasta lõpuks tuleb kaks muuseumi ühendada. Mõte oli asutused liita n-ö paberil: administratsioon on üks, aga mõlemad muuseumid jätkavad oma majas. Raha pidi lisanduma kokkuhoiust n-ö kontori poolel, riik vahendeid juurde ei plaaninud. Aruteludel ministeeriumis osalesid tookord kõik valdkonna organisatsioonid, kes samuti ei toetanud sellist ühinemist. Kultuuriminister otsustaski sisuliselt viimasel minutil luua kaks eraldi sihtasutust, mille kummagi asutajaootustes on nüüd punkt tihedama koostöö kohta.
Maailmas on mitmel pool arhitektuur ja disain ühes muuseumis. Oled sa kindel, et meil see ei töötaks?
Töötaks, kui loodaks uus kvaliteet, oleks visioon, kes ja mida võidab, kuid pelgalt kokkuhoid ei saa olla muutuste alus. Ainus rahvusvaheline näide, kui on tõepoolest tehtud põhjaliku analüüsi tulemusel projekt, kus arhitektuur ning disain pannakse kokku, on Soome kavandatav arhitektuuri- ja disainimuuseum. See on riigi ja Helsingi linna ühisprojekt, kuhu kumbki paneb 60 miljonit eurot, lisaks erafondid, ning maja tuleb samale krundile Helsingi Lõunasadamas, kuhu kunagi kavandati Guggenheimi muuseumi. Äsja kuulutati välja kahe-etapiline rahvusvaheline konkurss ja ma usun, et see tuleb sama populaarne, kui oli Guggenheimi muuseumi oma. Tundub, et maailm vajab alati veel ühte muuseumi!
Mis sul nüüd edasi on plaanis teha?
Olen mõnda aega sõltumatu vaatleja.
Eesti arhitektid on sulle tehtud töö eest väga tänulikud ning ootame siis sõltumatu vaatleja tähelepanekuid ja kirjutisi. Ka kriitikat, aitäh!
Juba kaks nädalat võistlevad Tallinna võimuvahetuse järgses uudisvoos kaks teemat: tarvilik ja tarbetu, millest tagumine vägisi esimest tapab. Kogu avalik tähelepanu peaks praegu olema sellel, mida ja kuidas uus linnavalitsus teisiti või paremini teeb ja kas ta sellega ka lubatud tempos hakkama saab. Aga ei, sel korral kaotajaks jäänud poole toetajaskonda toidetakse innukalt lootusega, et juhtunu saab juriidiliste konksudega tagasi pöörata, olematuks teha. Keskerakondlased on püstitanud väite, et linnapea valimisel rikuti valimiste salajasuse põhimõtet. Keegi olevat kedagi survestanud hääletama oma veendumuste vastaselt ning seda ka hääletussedelit pildistades tõendama – justkui oleks valijad volikokku valinud kahte sorti või eri seisustest volinikud, kellest ülemkihil on võimalik „alamaid“ mis tahes nurjatusteks sundida. Ühed volinikud on seega olemas ainult teiste armust.
Asja arutamisse on juba kaasatud ridamisi advokaate ning kui kaebajad ei loobu, jääb lõppotsus kohtu teha. Oma seisukoha on esitanud ka õiguskantsler Ülle Madise, kes seekord on paraku jäänud poolele teele. Jah, sedeleid eri moel märgistades, neid pildistades ja oma lojaalsuse tõendusmaterjalina levitades võisid volinikud tõesti valimise salajasuse põhimõtet rikkuda. Õiguskantsler ütles ERRile, et otse ega kaude ei tohi volinikku panna „olukorda, kus ta peab hakkama seletama, kelle poolt ta hääletas, või kus ta on survestatud valikut tegema“. Kehtiva reegli järgi ei tohigi – aga on see üldse mõistlik reegel? Reegel, mis justkui kaitseb volinikku, jätab tema valija kaitsetuks ja teadmatusse. Valijal peab aga olema alati ja igas küsimuses õigus teada, miks ja kuidas tema esindaja on hääletanud, ja valitu kohustus on seda ausalt seletada.
Kõik Tallinna volinikud peaksid endale esitama kaks küsimust: „kas ma oleksin hääletanud teisiti, kui hääletus oleks olnud avalik?“ ja „kas ma olen valmis kohtumisel valijatega või ka kolleegidele volikogus oma otsuse kohta valetama?“. Kui üks või mõlemad vastused on jaatavad, peaks inimene viivitamatult volinikukohast loobuma, sest on selleks tööks moraalselt kõlbmatu. Asi ei ole ainult Tallinna linnas, täpselt samasugusesse olukorda satuvad regulaarselt kõigi omavalitsuste volikogud ning vähemalt korra aastas ka riigikogu. Seega vajab tuulutamist küsimus, kas XXI sajandi esindusdemokraatias on seaduste-määrustega sätestatud isikuvalimiste salajasus üldse õigustatud ja vajalik, kui salajasus kaitseb otsustajaid valijate arvelt ning suunab otsustusprotsessis kasutama hämaraid teid telgitagustest intriigidest võimaliku šantaaži ja korruptsioonini.
Hääletajate kõrval väärivad saladuse katet ka ametisse kandideerijad. Kui kandidaadi nimi on teada, võib ta ju surve alla sattuda.
Põhiseadus kaitseb salajasust neljal puhul, neist kaks puudutavad üldvalimisi riigi ja omavalitsuse tasandil ja õigusega, sest reavalija vajab tõepoolest kindlat kaitset tõeliselt vaba valiku tegemiseks. Veel kohustab põhiseadus kasutama salajast hääletamist presidendi valimisel (§ 79) ning lubab kitsalt, et „salajast hääletamist korraldatakse põhiseaduses või Riigikogu kodukorra seaduses ettenähtud juhtudel ainult ametiisikute valimisel või nimetamisel“ (§ 72). Riigikogu ongi endale töö- ja kodukorra seaduses ette näinud salajase hääletuse kõigi põhiseaduslike institutsioonide juhtide valimisel või ametisse nimetamisel. Põhiseadus selliseks teguviisiks ei kohusta muu kui presidendi puhul.
Põhiseaduse kommentaaridest selgub, et näiteks see, kuidas täpselt peab valima riigikogu juhatust, oli küll arutusel, kuid jäi lõpptekstist välja, sest tegu on enesekorraldusliku küsimusega, nagu seda on ka juhtide valimine omavalitsuse volikogus. Presidendi valimise kord on aja haprusest ja olupoliitilistest tuultest tingitud juriidiline tööõnnetus, nagu on korduvalt tõestamist leidnud, eriti värvikalt ja näruselt 2001. aastal, mil suuremad mängurid iga valimisvooru tarbeks „oma“ hääli klotsina liigutasid, kuhu vaja. Mil moel seal küll valijamehed kaitstud olid ja vaba tahet ilmutada said?
Isikuvalimiste salajasus on traditsioon ja seadus mujalgi ning mõttetu igal pool, sest väikesearvulistes kogudes on ka tõenditeta kõigile asjaosalistele selge, kuidas keegi hääletas. Salajasus on mugavuse ja kahepalgelisuse teine nimi, sest valitud isikud volikogus või riigikogus on niikuinii seaduse erilise kaitse all ning vabamandaadi põhimõtte järgi on kohustatud vabalt, mitte kätepesukombe alusel otsustama. Aga avalik võim ei tohi tegutseda iseenda, vaid avalikes huvides. Avalik huvi on see, et esinduskogusid juhiksid selleks kõige pädevamad ja isikuomadustelt sobivaimad inimesed. Kuidas aga avalikkus ehk valijad saavad kindlad olla, et hääletajad otsustamisel just pädevust, aga mitte parteilisi tehinguid ja juhtnööre silmas pidasid, kui nood oma otsust varjata saavad ning põhjendama ei pea?
Viimased riigikogu juhatuse valimised on õpikunäide, miks salastatus on halb. Riigikogu aseesimeeste valimisel kaldus riigikogu juba teist aastat järjest kõrvale varem poliitikakultuuris juurdunud kirjutamata reeglist, et teise aseesimehe koht kuulub suurima opositsioonierakonna esindajale. Võimukoalitsiooni toetusel sai parteiline ülejooksik Jüri Ratas rohkem hääli kui tema konkurent Arvo Aller EKREst. Nagu näiteks Jürgen Ligi kommentaarist selgus, ei olnud küsimus üldse Alleri oskustes ja isikuomadustes, vaid koalitsiooni vajaduses karistada erakonda, „kes eitab valimistulemusi“. Väga oleks tahtnud näha, kes konkreetselt oma hääle Rattale andis, ning veel enam kuulda põhjendusi, miks see hea ja õige oli ja kuidas kooskõlaline selle hääletaja valijate tahtega. Koalitsioonierakondade erahuvi võib ju olla EKRE-le vastandumine ja selle nurkapanemine, aga iga liigutus, mis suurendab parlamendi töövõimetust, on kindlasti vastuolus avaliku huviga.
Salajaste isikuvalimiste reeglist on üks silmatorkav erand. Nimelt hääletab riigikogu avalikult peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise üle. Sisuliselt on tegu samasuguse isikuvalimisega nagu riigikogu juhatuse puhul ja tulevane peaminister teab täpselt, kes talle hääle andis ja kes ei andnud. Seejuures võib vabalt juhtuda, et koalitsioonis on saadikuid, kellele küll väga meeldib kokku lepitud valitsemisprogramm, kuid peaministri isik on mingil põhjusel vastuvõetamatu. Kui peaminister peab toime tulema teadmisega, kes on tema vastased (sh koalitsioonis), siis miks ei peaks riigikogu juhatuses keegi samaga hakkama saama? Või milline loogika on väites, et salajasel hääletusel tulevad Tallinna linnapea valimisel hääled kokku, avalikul aga mitte?
Niisiis, salastatusel on tagajärjed. Kõige halvem neist on otsustuskogude mainekadu. Avalikul hääletamisel ei saa miski viltu minna, salajasel küll. Iga kord, kui mõni rühmitus või ilmajäänu seab valimisprotseduuri või mõne voliniku käitumise seaduslikkuse kahtluse alla, õõnestab see elektoraadi silmis avaliku võimu usaldusväärsust. Kui nad juba isikuvalimistel salasobinguid ja sohki teevad, siis miks peaks uskuma, et hoopis suuremate ja inimeste elujärge vahetult mõjutavate otsuste langetamisel juhinduvad saadikud parimast teadmisest, faktidest ja andmetest, aga mitte omakasupüüdlikest motiividest? Pole midagi lihtsamat kui järjepidevalt mürgist auru tekitavast isikuvalimiste korrast lahti ütelda nii kohaliku kui ka keskvõimu tööreeglistikus. Põhiseadus seda ei takista, välja arvatud presidendi valimisel. Ainsaks tõkkeks on inimese enda nõrkus, aga need nõrgukesed, kes julgevad otsustada ainult siis, kui keegi sellest teada ei saa, ei tohikski otsustuskogudesse üldse tikkuda.
Kui tavaliselt seostatakse keskkonnaaktivismi noortega, siis kahe nädala eest saavutasid kliimaõiguses ajaloolise võidu hoopis Šveitsi eakad daamid. Nimelt pöördusid nad Euroopa Inimõiguste Kohtusse väitega, et Šveits ei tee kliimamuutuste leevendamiseks piisavalt, mistõttu ohustavad kuumalained nende tervist. Kohus leidis esimeses omataolises otsuses, et Šveits on oma loiu tegevusega kliimamuutuste pidurdamisel tõesti rikkunud oma kodanike era- ja perekonnaelu puutumatust.
See kohtusaaga tekitab küsimuse: miks ei ole Eestis pöördunud kliimavanaemad kohtusse, et kaitsta oma tervist ja elukvaliteeti kuumalainetes ära kõrbemast? Üldse, kus on Eesti Lootusrikaste Lapsevanemate Selts, kes pingutab oma laste tuleviku kaitsmise nimel keskkonnakriiside eest?
Üle maailma tekkisid noorte kliimastreikide tuules mõne aasta eest liikumised Parentsja Grandparents for Future (Vanemad, Vanavanemad Tuleviku Nimel). Rootsis tegutsevad noorte keskkonnakaitsjate kõrval Mässavad Emad (Rebelmammorna), keda nende endi sõnul kannustab suur armastus oma ja kõigi teiste laste vastu. Kunagi Soomes südatalvel kliimastreigil osaledes tulid kohalikud vanavanemad meeleavaldusele koos tee, piparkookide ja mitmemeetriste plakatitega. Ikka selleks, et tähtis sõnum kaugemale jõuaks ja keegi lõikavas tuules läbi ei külmuks.
Eesti keskkonnaühendustes tegutseb igas vanuses täiskasvanuid ja natukene nooremaidki. Aga keskkonnaühendused tegelevad ennekõike looduse iseväärtuse kaitsmisega või looduse kaitsmisega ühiskonna kui terviku heaks. See pole kuidagi halb, looduse väärtustamine enama kui küttepuude või kasuka allikana on omane paljudele Eesti inimestele. Siiski ei saa selle käigus eritähelepanu näiteks laste keskkonnahoiu alased huvid ja vajadused.
Paljude väiksemate keskkonnahoiu küsimuste puhul ei pruugigi eri vanuses inimeste huvid kuigi selgelt eristuda, aga kliimaseadus on kindlasti üks suur erand. See seadus mõjutab tugevalt nii lähemat kui kaugemat tulevikku ja seab paika, kui suurde kliimasoojenemisse Eesti edaspidi panustab. Selle seaduse sisu või sisutus hakkab eriti tugevalt mõjutama tulevikus elavaid inimesi, kelle hulgas on praegused imikud, lapsed ja noored. Kes seisab kliimaseaduse koostamisel nende huvide eest?
Sotsiaalministeeriumi ülesanne on kujundada lastekaitsepoliitikat. Keskkonnakriisides ei paista nad seisvat laste huvide eest. Laste õigusi peaks kaitsma ka õiguskantsler – laste õiguste ombudsman. Temagi ei ole kliimaseaduse koostamisel seni laste ja noorte õiguste kaitseks häälekalt esile kerkinud. Seetõttu hetkel, kui lapsed arusaamisvõimeliseks kasvavad, ei jää neil üle muud kui püüda end ise kaitsta. Nõnda ongi ainus, kes kliimaseaduse protsessis selgelt noorte eest seisab, Noorte Keskkonnanõukogu, kes koondab vabatahtlikke noorte ja tudengite keskkonnaühendusi. Kuigi noored annavad endast parima, on meil ilmselgelt vähem oskusi ja ressursse enda ja kõigi tulevikus elavate inimeste huvide kaitseks kui kümnetel ettevõtete liitudel, kes kliimaseaduse protsessis samuti häälekalt oma huvide eest seisavad.
Seaduse kohaselt on vanematel kohustus kaitsta laste parimaid huve. Kliimamuutused ohustavad laste õigusi ja Eesti ei ole endale seadnud kliimaeesmärke, mis oleksid piisavad, et anda oma osa kliimamuutuste hoidmisse enam-vähemgi ohututes piirides. Mida teevad Eesti lapsevanemad, et kaitsta oma lapsi kliimamuutuste eest? Üksinda on selle süsteemse probleemi vastu võimalik üsna vähe ära teha, mistõttu on tähtis tegeleda süsteemsete muudatuste loomisega. Pelgalt kord nelja aasta tagant valimas käimisest aga ei piisa – viimastel riigikogu valimistel isegi ei arutatud, kui palju Eesti peaks kliimasoojenemisele hoogu juurde andma, rääkimata teistest keskkonnakriisidest. Kõlas üksnes, et keskkonnakriiside leevendamine ei tohi lähiajal Eesti ettevõtete konkurentsivõimet vähendada, tulgu pärast või veeuputus. See, milliste pöördumatute muutustega jätame rinda pistma lapsed ja lapselapsed, ei saanud eriti tähelepanu.
1980ndatel fosforiidisõda eest vedanud uljastest tudengitest on saanud vanaemad-vanaisad. Nüüd on paras aeg ühendada oma elutarkus järglastega ja taas pingutada kestliku riigi nimel. Pühendunud (vana)vanemad, kes ühendavad oma jõu, et luua oma lastele parimat võimalikku tulevikku – kõlab nagu pidurdamatu vägi.
Muruniiduki leiutas 1830. aastal Inglismaal Edwin Budding. Vaevalt oleks härra Budding toona osanud arvata, et on kokku pannud masina, mis muudab järgmistel aastasadadel linna- ja maamaastike väljanägemist tundmatuseni, aitab kaasa elurikkuse kaole ning vahetab kuldnoka kevadekuulutajana välja. Kunagi Prantsuse aedadest ja Inglise parkidest tuntud pügatud muru, mida töömahukuse tõttu said endale lubada ainult kroonitud pead, on nüüdseks muutunud laiatarbekaubaks, mis üheülbastab ja vaesestab keskkonda. Murust on saanud kultuurifenomen, kus põimuvad keskkond, staatus, esteetilised tõekspidamised ja inimpõlvede kaupa edasi antud uskumused, milline peab linn olema.
Esimene muruniiduk oli enda ees lükatav lihtne mootorita masin ja seda kasutati eeskätt spordiplatside hooldamiseks. Kaks esimest muruniidukit müüdi Londoni Regenti pargi loomaaiale ja Oxfordi kolledžile. Sealt edasi andis muruniiduk põhjuse luua eraldi reeglid rohelisele pinnakattele näiteks tennises ja jalgpallis. Muruniidukite tõsisem tootmine sai tuule alla 1860. aastatel, XIX sajandi lõpust on pärit esimene aurumootoriga muruniiduk.
Nüüdseks on muruniiduk või kaks igas peres, kel maalapike kasida. Tagasihoidlikust käsimasinast on välja kasvanud mootoriga traktorid ja veebi kaudu juhitavad robotid. Ühtlasi on muruniiduk ka radikaalne maastikukujundaja. Aiad ja niidud on muudetud roheliseks vaibaks, nagu pügatud muru nimetati XIX sajandi aianduse kirjanduses. Lisaks eraaedadele ja taluõuedele on niidukid töös ka parkides, eraettevõtete hoovides, kaubanduskeskuste parklates jne.
Välja on arvutatud, et USAs võtab muru enda alla 23 protsenti linnade pindalast. 1990. aastatel kasvatati Ameerika Ühendriikides muru enamal maa-alal kui maisi. Praegu on linna rohelistest aladest 50–70 protsenti intensiivselt pügatav muru. Saksamaal Leipzigi linnas on muru katvuseks mõõdetud 50 protsenti, ka Rootsi linnades on saadud sama tulemus. Meil pole vastavaid mõõtmisi tehtud, kuid pole põhjust arvata, et meil muru vähem oleks. Muru on parkide, liiklussaarte, eraaedade ja tööstushoonete ümbruse peamine n-ö roheline materjal, linnakeskkonna nähtamatu tapeet.
Mis siis murul viga on? Miks seda siunata?
Tihe muruniitmine süvendab paljusid kitsaskohti, mis ümbritsevatele kriisidele kaasa aitavad. Niidetud muru ei ole muud kui dekoratiivsel eesmärgil loodud taust, kuid murualad peaksid olema palju enamat: linnalooduse ökosüsteemi toetajad. Kui küsida, kust saaks linnas ruumi juurde põõsastele ja puudele, siis üks võimalus on muru arvelt.
Tihe niitmine on taimedele stress, pidevale pügamisele peavad vastu ainult mõned üksikud liigid. Tegime suvel maastikuarhitektide Karin Bachmanni ja Anna-Liisa Undiga katse ning märkisime istutuskasti toodud ruutmeetrisel lapil ära liigid, millest muru koosneb. Kokku tuvastasime neid kaks. Kõrval istutuskastis asus ruutmeetrine niidulapp, liike määrasime seal ligi kümme korda rohkem. Tihedasti pügatavas murus ei lähe taimed kunagi õitsema, seega ei paku need toitu tolmeldajatele. Lühikeses murus ei leia putukad ega loomad pelgupaika. Tihe pügamine teeb roheala põuakartlikuks. Eelmisel suvel oli Tartus näha, et juunikuu kuumale pidasid vastu paremini need alad, mida ei niidetud. Kui kuumal päeval termokaameraga pilti teha, siis selgub, et asfaldi järel on kuumimad paigad pügatud murualad, niitmata jätmine vähendab pinnatemperatuuri mitme kraadi võrra, puud, põõsad ja rikkalik rohttaimestik on jahedama linna võtmetegurid. Lisaks neelab muru kasvatamine tohutult ressursse: vaja on väetada, kasta, murusse tükkivaid võililli mürgitada ja kütust, et masinaga niita.
Niitmine või niitmata jätmine on polariseeriv ning jagab eestlased selgelt kahte leeri. Murust on saanud elukeskkonna vaimne teejuht. Tõekspidamised, mis on linnalooduses ilus, mis kole seavad väga jõuliselt linna kujundamise põhimõtteid. On aeg vaadata esteetilise fassaadi taha ning näha, kui palju rohelisemaks ja mõnusamaks muutuks linnad kui muru asemel oleks tihnikud, aasad, metsad ja põõsastikud.
Uurimused neuro- ja psühholingvistika vallas kinnitavad, et keeleõppe edu ei sõltu ainult loomulikust andest, vaid eelkõige soodsatest õpitingimustest. Emakeel omandatakse järk-järgult lapseeas: laps kuuleb kogu aeg oma emakeelt ja talle seletatakse maailma heatahtlikult ja kannatlikult. Armastav ja toetav suhtumine koos uudishimu ja avastamisrõõmuga loob aluse omandada keelelised oskused, mida saab edaspidi arendada ja täiustada.
Multikey kontseptsioon
Eesti idufirmana asutatud ning Haridustehnoloogia Eesti Assotsiatsiooni liige Multikey Online School (Veloxmobile OÜ) on välja töötanud mitmeid keeleõppe programme. Me kaasame aktiivselt keele kõnelejaid ja koolitame õpetajaid, et õppeprotsess oleks kvaliteetne ja kaasahaarav. Kuna soovime pakkuda keeleõppe võimalusi igaühele, olen loonud ka Facebooki grupi „Räägi minuga“, eesti keele praktikast huvitatud suurima kogukonna. Multikey põhineb usul, et keeleõpe on võimalik igas eas, lükates ümber levinud müüdid, et õppimiseks on liiga hilja või et selleks pole aega.
Täiskasvanute keeleõppe mõtlemisest tingitud hädadele ehk perfektsionismile ja foneetilisele kurtusele vastu astudes rõhutame, et õppimiseks tuleb luua soodne olukord, mis on võimalikult sarnane emakeele omandamise loomuliku protsessiga. Meie lähenemisviisi toetab Fonsi süsteem, mille võttis kasutusele Einar Kraut.* Selle keskmes on õpitava keele kuulamise, mõistmise ja rääkimise arendamine. Õppijatele oleme abiks keelebarjääride ületamisel. Korrektne hääldus ei ole eesmärk omaette, vaid suuname keelt ja kultuuri tunnetama, tähele panema, kuivõrd hästi omandatud keel kõlab ja mõjub. Kuulamisoskus paraneb tänu Fonsi kursusele juba paari nädala jooksul. Läheb veel paar nädalat, et artikulatsioon selgeks saaks ja aktsent taanduks. Varsti ei kiputa enam igapäevases suhtluses keeleõppijaga vene keelele üle minema, kuna tema kõne on piisavalt vaba ja arusaadav.
Multikey eesmärk on pakkuda taskukohaseid keeleõppe programme, mis on kohandatud tänapäeva kiire elutempoga ja kättesaadavad igaühele. Esimese paari kuuga sukelduvad Multikey Online Schooli kursuslased keelekeskkonda ja leiavad oma õppimisrütmi, et 12 kuu jooksul jõuda aktiivse keelekasutaja tasemeni, see on suuta end väljendada ja osaleda kodukandi elus. Eesmärk on viia iga õppija A2-tasemele ja edasi, nii et ta sooritaks eksami, aga saaks ka õppida ja töötada eesti keeles, arendada oma keeleoskust toetavas ja motiveerivas keskkonnas kuni B1-, B2- ja C1-tasemeni.
Keele kiire omandamise kolm tegurit
Multikey Online Schooli õppematerjal lastele. Iga häälik kõlab igas keeles omamoodi. Eesti hääldus on pingevaba ja a kõlab hoopis teistmoodi kui slaavipärane a – keel on kurgule palju lähemal.
Võime eesti keelt omandada ei sõltu vanusest, andekusest ega hoopiski mitte rahvusest. Kui aga Eesti riik (ja meie ühiskond!) ei motiveeri näiteks sõja eest pakku tulnud ukrainlasi kohe ja viivitamatult riigikeelt õppima, võib ühineda suurem osa neist siinse umbkeelse vene kogukonnaga. Ukraina põgenike integratsioonile aitavad meie venekeelsete elanikega võrreldes siiski kaasa kolm olulist tegurit. Esiteks tunnevad nad, et on vaja uues riigis kohaneda, et elada täisväärtuslikku elu. Teiseks on nad veendunud, et eestlased on meelestatud nende suhtes sõbralikult ja nad saavad omandada uue kutse või osaleda erialasel täiendusõppel. Kolmandaks on ukrainlased hajutatud üle Eesti: neid on nii väikestes külades kui ka linnades, kusjuures nad on kõikjal ilmselges vähemuses.
Nende kolme objektiivse teguri olemasolu korral on mis tahes rahvusest inimene n-ö keeleandekas. Juba paari kuu pärast saavad nad suhelda avalikus ruumis ja tänaval eestlastega eesti keeles, kuna võõrastega räägitakse lühidalt ja lihtsalt. Kui on möödas pool aastat, vesteldakse naabritega, osaletakse kohalikes ettevõtmistes ja tegutsetakse raskusteta eesti keeles mitmes vallas, olgu see mõni hobi, jooga, sport, kunst, muusika või laulmine. Veel pool aastat ning omandatakse juba erialaseid oskusi ja tullakse toime ka eksamistressiga. Järgmise kuue kuu jooksul omandatakse keelekeskkonna toel abstraktsemaid teadmisi, ollakse valmis töötama eestikeelses kollektiivis ja teenindama kliente eesti keeles.
Seejuures juhtub see kõik iseenesest, ilma et keegi peaks elu pausile panema, töölt puhkust võtma, perekonnaga hüvasti jätma, end raamatutega kongi lukustama ja keelereegleid pähe tuupima. Kõige olulisem on sattuda kümne protsendi vähemuse hulka, sest siis on kohe selge, et on vaja pingutada. Kui „võõraid“ on vähem kui kümme protsenti, ei karda neid keegi ja neisse suhtutakse soosivamalt – nad ei ohustada 90 protsendi keelt ja identiteeti. Just selline oli seis Eestis aastatel 1918–1940 ja ilma igasuguste erimeetodite, õpetajate, eraõpetajate ja erikursusteta oskasid kõik eesti keelt. Aastal 2024 ei saa hakkama ilma teaduse ja tehnoloogiata: see, mis tõi meid siia, edasi ei vii.
Keel aktiveerub, kui tekib tõeline suhtlus
Efektiivne keeleõppemeetod eeldab keskkonda, kus eestlasi on 90%: nii saavutatakse funktsionaalne kakskeelsus ja võrdõiguslikkus tööturul, mitte madalapalgaliste töökohtade täitmine.
Hoida õpilasi aastaid integratsiooni inkubaatorites, kus nad näksivad grammatikat ja simuleerivad meelelahutuse ja vaba aja tegevuse kaudu „elu Eestis“, on kulukas ja ebaefektiivne. Kaks kuud Multikey A1-taseme baaskursust – ja sukeldutakse tõelisse ellu: arvukad kodanikuühendused, heategevuslikud algatused, kursused, koorid, kultuurimajad, raamatukogud, muuseumid, filmid, raadio- ja telesaated. Pole vaja imiteerida ega luua paralleeluniversumit. Kõik, kes saavad eesti keeles rääkimisega hakkama, on läbinud just selle tee. Eks küsige neilt. Ja need, kes jäid pidama klassiruumis istumise etappi, kahetsevad nüüd kahtlemata raisatud aega. Keel aktiveerub, kui tekib tõeline suhtlus – miks oodata?
Kas tõesti pole keelte omandamiseks vaja mingit annet? Loomulikult, olukorras, kus keelelisse vähemusse kuulub 15–25, Tallinnas peaaegu 50 ja Narvas koguni 90% elanikkonnast, kulub anne ära, nimelt oskus haarata võimalusest ja tegutseda. Pole mõistlik oodata, kuni tekivad soodsad asjaolud, leitakse geniaalne õpetaja või ilmub unes keeleõppe kiip. Vastupidiselt arvamusele, et tahtejõud ja iseloom kujunevad eneseületamise või lapse sundimisega, tuleks kujundada harjumust ennast analüüsida: mida ma tahan, mida ma pean tegema, miks mõni asi ei õnnestunud, mida on vaja teha, et õnnestuks? Saavutuste tunnustamisel on tahtejõu kujundamises oluline osa: mitte laita, vaid kiita. On raske õppida, kui kogu aeg kuuled, et oled laisk ja teistest kehvem. Isegi kui hingehaavaga laps ületab kõik raskused ja saavutab oma eesmärgid, usub ta täiskasvanuna pigem põhjendamatut kriitikat enda aadressil, kahtleb oma võimetes ja vannub raskustele alla.
Keeleõppija hirm on inimese kaitseingel, kes soovib teda ebaõnnestumise, alanduse, piinlikkuse eest kaitsta – kaitsta vigade kordamise eest. Pole vaja end „kokku võtta“ ja järjekordselt, kuigi „ei taha ja ei suuda“, järgmistele eesti keele kursustele vedada. Mida siis teha, et mitte jälle reha otsa astuda? Soovitus on lihtne: leidke mõttekaaslasi, minge sinna, kus teid vajatakse, kus olete kasulik.
Tõeliseks integratsiooniks on vaja välja murda lõputute kasutute kursuste nõiaringist ja lõpetada inimeste vanuse ja staatuse järgi rühmadesse jaotamine. On vaja aidata vähemusel mõista keeleoskuse vajalikkust ja enamusel tuleb muu emakeelega inimeste vastuvõtuks valmis olla, järgides tasakaalu 1 : 9. See vahekord kehtib ka Eesti koolisüsteemi puhul. Kui õpetajal pole ettevalmistust, metoodikat ega õppematerjale, peab muukeelseid lapsi olema eestikeelsete klassis vähem kui 10%, seda juhul, kui tegu pole erivajadustega lastega. Kui laps läheb eesti kooli, peab ta valdama eesti keelt, et hakkama saada. Kui need tingimused ei ole täidetud, tuleb lõimumine millegi arvelt: õpetaja, teiste õpilaste ja lapse enda tervise arvelt. Kui aga üksteist toetavad ja kompenseerivad ressursid on piiri peal, piisab ühest doominokivist – ja süsteem variseb kokku.
* Vt Kraudi ettekannet „Fonomotoorilise süsteemikujunduse alused hääldusõppes“ ERÜ kevadkonverentsil „Keelte mitmekesisus ja keele varieerumine“ 18. IV 2024. https://www.youtube.com/watch?v=yrzLNWXqfbY
