Madis Arukask

Tänase demokraatiateooria moevoolu kohaselt on demokraatia kaitseks ja õigustuseks hädavajalik anda talle ratsionaalne põhjendus. Ainult nii saab tagada truudust liberaal-demokraatlikele institutsioonidele ja seega ka kindlustada nende stabiilset püsimist. Sellest vaatepunktist õõnestab igasugune ?postmodernne? ratsionalismikriitika juba aprioorselt demokraatlikku projekti. Ja ometigi, universalistlik ja ratsionalistlik (valgustusajastu) raamistik takistab kaasaegse demokraatliku poliitika olemuse mõistmist. Siin võiks eristada kahte valgustuse loogikat: enesekinnitus ja enesepõhjendus; esimest võiks nimetada ?poliitiliseks? ja teist ?epistemoloogiliseks.? Kuigi need on olnud ajalooliselt põimunud, pole nad ometigi paratamatult seotud. Õigupoolest tuleks nad teineteisest lahutada ning enesepõhjendus (kui illusoorne) üldse kõrvale heita, sest tegemist on jumalast jäänud probleemiga, kus tulutult üritatakse sõnastada (vana)moodsat vastust olemuslikult eelmodernsele küsimusele. Sellest raamistikust tuleks niisiis lahti öelda ? ilma et peaks samas loovutama valgustuse poliitilist aspekti, mida kehastab nn. demokraatlik revolutsioon. Liberaalse ratsionalismi küsitavaks seadmine ei tähenda modernsuse eitamist, vaid hoopis selle võimaluste äratundmist (seda nii potentsiaali kui ka piiride osas).

2.

Moodne poliitika on sündinud demokraatliku revolutsiooni vaimust. Viimane tähendab võrdsuse printsiibi järkjärgulist laienemist üha uutesse valdkondadesse: algne võrdsus jumala ees kasvab üle kodanlik-avaliku sfääri formaalseks võrdsuseks, laieneb sealt hiljem majanduslikele suhetele ning levib edasi rassilistele, soolistele, institutsionaalsetele jne. suhetele. Siin on oluline mõista selle protsessi performatiivset mõõdet: võrdsuse universaalsete vormide teke sõltub alati demokraatliku võimu laiendamisest ühiskonnas ? see on aktiivse sekkumise tagajärg. Võrdsus pole lihtsalt millegi juba olemasoleva tunnustamine või äratundmine, vaid poliitiliste liikumiste algatusel (ja tihtipeale kestva võitluse käigus) loodud uus vald, kus vabadusest saab maine, käegakatsutav reaalsus. Marxi viga oli eeldada, et inimvõrdsuse tagatiseks on asjade objektiivne käik: ühiskondliku struktuuri jätkuv lihtsustumine kapitalismi tingimustes. Tegelik areng tunnistab, vastupidiselt, üha kasvavat mitmekesisust, erinevust, pluralismi jne. Tingimustes, kus ühiskondlik pind on olemuslikult ebatasane, ei saa võrdsustamise loogikaks olla mitte ühtlustamine, vaid samaväärsus: tuleb mõelda ja luua selliseid ühisuse vorme, mis võimaldaksid võrdsust, kuid ei tühistaks erinevusi. Kuna tegutseda tuleb aga erinevuse väljal, kus võimu jaotus on alati ebaühtlane ja sotsiaalsed suhted varjutatud, siis saab poliitiline vastasseis alati kandma poleemilist pitserit, teatavat sanktsiooni legaalsele kodusõjale.

3.

Liberaalse raamistiku põhiprobleemiks on selle võimetus mõista poliitilisuse loomust. Üks liberalismi versioone, nn. huvigruppide pluralism, taandab poliitika huvide kalkuleerimisele: indiviide vaadeldakse kui ratsionaalseid toimijaid, kes taotlevad omahuvi maksimeerimist (s.o. instrumentaalne arusaam, kus poliitikat mõistetakse majandusliku mudeli põhjal). Teiselt poolt, nn. arutleva demokraatia mudel muidugi vastustab sellist versiooni: siin kinnitatakse vajadust luua seos poliitika ja moraali vahel, ning eesmärgiks on kehtestada ratsionaalne ja universaalne konsensus vaba diskussiooni vahendusel. ?Arutlev demokraatia? on kantud usust, et ratsionaalne kokkulepe printsiipide osas on võimalik ja piisav, et hallata moodsate ühiskondade pluralismi ? pagendades samas kõik potentsiaalselt lõhestavad küsimused privaatsfääri. Erinevustele vaatamata on need kaks versiooni ühes olulises asjas üksmeelel: nad eitavad ühiskondliku antagonismi vältimatut iseloomu. Kuid konfliktide väljasulgemine poliitikast on vale tee; sellega nad ei kao, vaid muudavad oma olekut, jäädes pulbitsema ühiskondlikul pinnal. Siit nähtub, et liberaalne arusaam poliitikast on puudulik, sest viimast mõistetakse põhiliselt majandusliku või eetilise mudeli põhjal; ka hilises nn. poliitilises liberalismis pole õigupoolest midagi poliitilist, sest siingi üritatakse moraali rakendamist avalikku sfääri, milles puudub konflikti ja antagonismi mõõde, s.o. see, mis ongi spetsiifiliselt poliitiline.

4.

Kuid antagonistliku dimensiooni eitamine ei tee seda olematuks; see viib vaid võimetusele tuvastada ja käsitleda selle erinevaid avaldumisvorme. Enamgi, kui konfliktidel puudub poliitiline väljund, hakkavad nad õõnestama sotsiaalseid suhteid n.-ö. seestpoolt; varem või hiljem sisenevad nad tagaukse kaudu ikkagi, tabades seekord ootamatult, selja tagant. Kui puudub võimalus lahendada konflikti olemasoleva poliitilise struktuuri raames, siis piisavalt intensiivne vastuolu lahendab tekkinud umbseisu lihtsalt struktuuri enese radikaalse ümbermängimisega. Liberaalne püüd tühistada poliitilisust on määratud läbikukkumisele, sest ei huvide rehkendamine ega ratsionaalne arutelu suuda neutraliseerida või lepitada seda antagonismi, mis ammutab energiat kõige erinevamaist allikaist ja ühiskondlikest suhetest (religioossed, majanduslikud, moraalsed, etnilised jne.). Kummalisel kombel on liberalism ? mille peamine panus poliitikateooriasse seisneb just nimelt pluralismi mõiste väljatöötamises ? unustanud, et maailm ise on pluriversum, kus eksisteerivad erinevalt ja tihtipeale leppimatult määratud poliitilised kogukonnad. Vaadete ja seisukohtade paljusus ise nõuab antagonismi kohalolu, sest pluralism viitab võimalusele seada küsitavaks ja vaidlustada olemasolevaid võimukorraldusi ja -suhteid. Mingi lõpp-punkti saabumisel (isegi üksnes regulatiivse printsiibina) ei saaks institutsioone enam küsitavaks seada, sest need kujutaksid endast õigluse või demokraatia täideviimist ? just nimelt seda, millega ei saa olla tegu.

5.

Siinkohal vajaks selgitamist ?poliitilisuse? mõiste, mille fundamentaalse määratluse on andnud Carl Schmitt, mõtleja, kelle vaateid oleks tema kurikuulsa mineviku pärast lühinägelik ignoreerida. Poliitilisus osutab antagonistlikule struktuurile, mis iseloomustab seesmiselt kõiki inimühiskondi ? antagonismile, mis võib võtta kõikvõimalikke erinevaid vorme ning ilmneda kõige eripalgelisemates sotsiaalsetes suhetes. Poliitilisuse kohalolu on alati ?reaalne võimalikkus?, mis puhta potentsiaalina ?insisteerib? inimeksistentsi ontoloogilises struktuuris ning mille ülimaks kriteeriumiks on sõbra ja vaenlase eristus. Poliitika seevastu tähistab kõiki neid praktikaid, diskursusi ja institutsioone, mis püüavad kehtestada teatavat korda ja organiseerida inimlikku kooselu tingimustes, mis on alati potentsiaalselt konfliktsed, sest rajanevad tollel poliitilisuse radikaalsel, antagonistlikul alusstruktuuril. Antagonismi (ehk võimusuhteid) kui sellist, kui ühiskonna põhjapanevat ontoloogilist tingimust ei saa ühiskonnast iialgi välja juurida. Vastasel korral jõuaksime täielikult lepitatud ehk harmoonilisse ühiskonda, kus puuduks igasugune vabadus, sest kõik mõtleksid täpselt sama asja.

6.

Antagonism on ühiskondliku objektiivsuse piir ning see piir on lõpuni minev, sest olemuslikult alusetu. Teisisõnu tähendab see, et võim on ühiskondliku välja suhtes konstitutiivne. Kui näiteks kahe ühiskondliku jõu vahel valitseb lepitamatu vastuolu, siis võime avastada, et neil mõlemal puudub see keel või diskursus, mis vastasseisu ületaks ja ühendaks ? puudub ühine arusaam, ühine pind asjade üle otsustamiseks. Samas aga tingivad olud otsuste vastuvõtmise vajadust kogukonna kollektiivse elu nimel, ning see on võimalik üksnes välise jõu sekkumise tulemusel otsustusprotsessi ? igasugune ühiskondlik objektiivsus saavutatakse lihtsalt antagonismi piiramise, välistamise teel. Ühesõnaga, ühiskond kui tervik konstitueeritakse võimutoimete kaudu. See tähendab jällegi, et igasugune ühiskondlik objekti
ivsus on lõppkokkuvõttes poliitiline. Elavad surnud tänavatel ja kangialustes on pidev meeldetuletus hinnast, mida ühiskonna käigushoidmine ja rõõmsa tuleviku suunas liikumine igal sammul välja nõuab. Poliitilise dünaamika suveräänsel toimimisel saab alati olema see väljasuletud tontlik pahupool, milles ilmneb paljas elu ? just sellisena, nagu Hobbes seda kirjeldas: ?vastik, jõhker ja lühike?.

7.

Seda objektiivsuse ja võimu koondumispunkti ? või pigem nende vastastikust kokkulangemist nimetame hegemooniaks. Viimane seisneb erinevate poliitiliste elementide (sõnad, asjad, sündmused jne.) pragmaatilise kokkupanemise protsessist (nn. artikulatsioon), mille ühtesobivus pole sugugi elementaarne ega ka mitte paratamatu, vaid hõlmab teatavat strateegilist liikumist, mis on alati sattumuslik, ebastabiilne ja ?läbiräägitud?, olles niisiis lihtsalt üks (teostunud) võimalikkus. Järelikult ei saa hegemoonne korraldus pretendeerida ühelegi muule kehtivusallikale või tõeväärtusele, välja arvatud seesama võimubaas, millel ta rajaneb. Poliitika jaoks on selle teesi järeldused kaugeleulatuvad: kui võimusuhted on konstitutiivsed, siis ei saa demokraatliku poliitika põhiküsimuseks mitte see, kuidas võimu kaotada (või isegi neutraliseerida), vaid see, kuidas muuta võim legitiimseks; kuidas rajada selliseid võimuvorme, mis on ühildatavad demokraatlike väärtustega. Probleemi selline püstitus on otsustav, kuna viitab tõsiasjale, et võimu ei pea vaatlema mitte välise suhtena, mis leiab aset kahe (varem, mujal) moodustatud identsuse vahel, vaid neid identsusi endid kehtestavana. Sest poliitiline identiteet pole kunagi vahetult antud, vaid moodustub keerukate diskursiivsete praktikate vahendusel; see on alati mitmekesiste vastutoimete tagajärg ruumis, mille piirjooned pole kunagi selgelt määratud.

8.

Nagu öeldud, poliitika, see tähendab kollektiivse identifitseerumise võimalus, saab toimida üksnes teatava välistuse alusel. Kui poliitika püüdleb ühtsuse loomisele konflikti ja mitmekesisuse kontekstis, siis saab sellise ?meie?-ühtsuse kehtestamine toimuda ainult ?nende? väljasulgemise hinnaga. Demokraatia pole võimalik ilma deemoseta, ilma rahvata, sest tuleb teada, kes moodustavad kodanikkonna; kes on see We the people? Demokraatlik loogika lähtub võimalusest tõmmata piir nende vahele, kes kuuluvad ja kes ei kuulu (kätkedes endas ohtu totalitaarsele välistusele); sellisena on ta alati vastuolus liberalismi loogikaga, mis pole mitte kodaniku-, vaid inimesekeskne. Individualismil ehk üksikisikute õigustel rajanev liberalism on omakorda võimetu põhjendama kollektiivset tegutsemist (välja arvatud ratsionaalse omahuvi edendamise eesmärgil moodustatud strateegilisi kooslusi; vrd. kõigile osapooltele kasulikku efektiivsuse tõusu majandusliku ?tööjaotuse? tingimustes). Siit ei järeldu siiski, et liberaalne demokraatia oleks läbikukkunud projekt, vastupidi, nende kahe liikumise artikulatsioon loobki selle ruumi, kus pluralistlik demokraatia muutub tõepoolest võimalikuks. Kuid see nõuab pluralismis peituvate võimaluste tõelist radikaliseerimist ning antagonistliku dimensiooni endeemilise loomuse tunnistamist ? see nõuab valmidust võitluseks. Siiani on poliitilisest Asjast üksnes räägitud: läbi räägitud, mööda räägitud, üksteist surnuks räägitud? surnuks vaikitud. Väitlusklubi moraal.

9.

Ainult tunnistades seda poliitilisuse vältimatut mõõdet ning mõistes, et poliitika seisneb selle potentsiaalse antagonismi ?taltsutamises?, saame sõnastada demokraatliku poliitika jaoks fundamentaalse väljakutse: mitte taotleda meie-nende eristuse ületamist (mis saadab igasugust kollektiivsete identiteetide moodustamist), küll aga kujutleda viisi, kuidas see vahetegemine oleks ühildatav pluralistliku demokraatiaga. Kujutleda, teisisõnu, kuidas saaks hajutada või kõrvaldada välistuse plahvatusjõudu ehk siis tõkestada selle intensiivistumist vägivaldseks vastasseisuks. Siit ka olulisus eristada kaht tüüpi poliitilisi suhteid: ühelt poolt antagonism vaenlaste vahel, ning teiselt poolt agonism vastaste vahel, kusjuures demokraatliku võitluse eesmärgiks olekski esimese teisendamine viimaseks. Kuigi ka vastaste vahel valitseb tõeline vastasseis, eksisteerib seal siiski ühine sümboolne ruum (nt. truuksjäämine liberaaldemokraatia eetilis-poliitilisele printsiibile: vabadus ja võrdsus kõigile), samas kui antagonistlikus vahekorras see puudub. Demokraatia on habras saavutus, mida tuleb lakkamatult kaitsta võimalike rünnakute vastu. Agonistliku dünaamika taastootmine on selle olemasolu tingimus ja tagatis; püüd poliitilisust maha vaikida või tühistada riskib demokraatia enese hävinguga.

10.

Agonistlik pluralism on demokraatia mudel, mis võimaldab vaidlustada mõisteid ja seisukohti ? et kodanikud mitte ainult ei omaks, vaid ka tarvitaksid oma õigusi; selleks peavad olema antud alternatiivid. Kui puudub tõeline valik, siis kaotab demokraatlik protsess kogu oma tähenduse. Radikaalne demokraatia tähendab demokraatliku revolutsiooni radikaliseerimist selle laiendamise teel üha suuremasse hulka ühiskondliku elu valdkondadesse. Elujõuline demokraatlik ühiskond nõuab tõelist võitlust lahkarvamuste vahel: mitte muganduvat ?positsioneerimist?, vaid positsioonisõda Gramsci tähenduses. Poliitilist osavõttu ei saa tagada sellega, et istutakse, arutatakse ja üritatakse mõista argumenti; poliitilisi kirgi saab mobiliseerida vaid üha radikaalsemate tõlgenduste pakkumisega vabaduse, demokraatia, võrdsuse jne. ideaalidele. Agonistlik pluralism tähendabki äratundmist, et väga oluline on omada võimalust samastuda (avaliku sfääri raames) selgelt eristuvate seisukohtadega. Konsensusele rõhuvas mudelis puudub õigupoolest igasugune valik, igasugune reaalne ja tõsiseltvõtav alternatiiv. Kui ühiskonnas valitsevad rahva täitmata nõudmised, mis nõuavad mingit radikaalset vastust, mingit opositsioonilist diskursust, viimane aga puudub ja/või on asendunud mingi administreerimise, mikropoliitika või konsensusega (nt. korporativism), siis avaneb sellega ohtlik väljavaade populismile ja äärmusluse eri vormidele. Peab mõistma, et vajadus radikaalse vastandumise, konfrontatsiooni järele süsteemi kaudu on olulisem kui need tingimused, milles seda vastandumist võimaldatakse.

11.

Õigupoolest tähendab see, et ainsaks tingimuseks saab olla pluralistlik ruum. Poliitilise mõtlemise ülesanne on töötada selle ruumi kontuuride visualiseerimise kallal.

Õnneks andis Euroopa Kunstipärandi Foorumi president Dragan Klaic oma esinemises aimu ka päris kultuuripoliitikast. Ka sellest, kui miniatuurselt väike osa on kultuuril Euroopa Liidu eelarves ? promillides, mitte protsentides! Ehk just liituvad väikeriigid saavad seda osa suurendada, kuid selleks tuleb vältida mitmeid Euroopas läbi põetud ja alles põetavaid väärarvamusi, mitut aegunud poliitikat. Mõistagi oleks ennatlik ka Klaici puhul üldistusi teha. Tegu on siiski meiegi jaoks tuntavalt parempoolse poliitikuga, kelle skepsis institutsioonide toetamise suhtes näiteks Rootsis paksu verd on tekitanud. Kuid meiegi vajaksime julgemat arutelu selle üle, kas on vaja protektsionistlikke eriseadusi rahvusteatrile või rahvusooperile ? toetust olemasolu, mitte kvaliteedi alusel? Klaici sõnum oli, et sellised seadused jäigastavad kultuuri, selmet institutsioone turumehhanismide eest kaitsta, muudetakse need hoopis haavatavamaks. Ent samavõrd sarkastiline oli ta ?turumüstika? suhtes, mainides näitena teatrite toetamist piletimüügi alusel. Arutu kasumijaht tapab kultuuri samamoodi kui agitprop.

Klaic keskenduski oma kõnes kolmele müstifikatsioonile. Teiseks tõi ta esile ?sponsorlusmüstika? elik kultuurikorraldajate eksliku eelduse, et sponsorlus on kompensatsioon, mitte äritehing (ning et sponsorlus peaks tagama või saaks tagada põhiosa kultuuriasutuse või projekti eelarvest). Kolmanda pettekujutlusena mainis Klaic ?turismimüstikat?, rõhutades väliskülaliste ees pugemise asemel vajadust ennekõike investeerida kohalikele elulisse infrastruktuuri, kuid samavõrd ka inimestesse. Näitena vildakast kultuurilisest investeerimisest tõi ta juhtumi Hispaaniast, kus renoveeriti Euroopa struktuurifondide toel 300 teatrit, kuid ei taibatud rahastada programmikoostamist ega truppide liikumist. Nüüd seisab suurem osa seal tühjalt või näidatakse neis filme; truppidel pole ressursse ringreisideks ja teatritel pole raha aastaringse programmi koostamiseks.

Selline ?katsetamisrõõm? jäi Hispaaniale, Portugalile, Kreekale ja Iirimaale; Eestil on struktuurifondidest märksa vähem loota, kuid seda targemalt tuleb seda jaotada. Ennekõike kinnitas Klaic kultuuridevahelise ja valdkondadevahelise suhtluse vajadust. Ning andis mõista: avalik võim vastutab selle eest, et kultuuris toimuksid eksperimendid, hindaksid eksperdid, kehtiks eetika. Ning kontroll kultuuriprotsessi üle kuuluks avalikkusele, mitte poliitikutele. Raske öelda, kui palju sellest saalis istujatele kohale jõudis või kui palju see suhtumisi muutis. Ega laps ju enne ahjust aru saa, kui näpu leeki pistab. Põetakse meilgi eurooplaste vead suure hurraaga läbi ? küllap ei piisa ühe suurhalli ja show-teatri põhjakõrbemisest, küllap on kunstimuuseumi ihalejaile majakarbi kättesaamine praegu jätkuvalt tähtsam kui selle pidev inimeste ja eluga täitmine, küllap maetakse ka miljard Soome puhvetisse nimega rahvusooper, selmet toetada noori alternatiivkultuuri talente, kellest Klaici sõnul peaks sirguma uus ja targem kultuurikorraldajate põlvkond. Aga nood viimased tegelevad ju paha amerikanistliku massivärgiga, mis on kommertskasumile orienteeritud, risustab rahvuskultuuri ja sestap mingit riigi toetust ei vaja.

Kes toetaks tegelikku ärgast ja uuendusmeelset kultuuri? Vaevalt küll enamik sponsoreid, kes kaldub eelistama suurematele rahvahulkadele meeldivat. Ent nagu juba vihjatud, ongi sponsorlus ja metseenlus kaks ise asja. Vahest liiga palju feti?eeritaksegi meil sponsorlust, samas kui vaja oleks metseenlust. Ent ? ?Ehk pole Eestis kultuuri rahastamiseks piisavalt vaba kapitali?? küsiti Tartu kultuuriosakonna juhatajalt Katriin Fisch-Uibopuult, kes sponsorlusega seonduva uuringu tulemusi tutvustas. ?Jah, vaesus on üks põhjus,? vastas viimane lapidaarselt. Eks vaesus ja sellega kaasnevad kompleksid vaeva ettevõtjaid ja kultuuriinimesi ühtmoodi. Nii tippadministraatorid Aivar Mäe ja Marika Valk kui ka ettevõtjatrio Kilk-Kallas-Leis viitasid müts-näpus-mangumise armetusele: ettevõtja ootab kultuuritegijalt julget ja selget hüvede pakkumist. Ning sõbralikkust ja tänulikkust vimma ja nuiamise asemel. Ja ennekõike ? meisterlikkust. Siis võib ka Eesti äriringkondades kohata üha rohkem videointerluudis Tarmo Noobi väljendatud suhtumist: ettevõtte edukus tähendab, et nende kaupade või teenuste eelistamisega on ühiskond ettevõttele andnud oma tunnustuse ja ettevõte tunneb omakorda vajadust teatud osa oma kasumist ühiskonnale tagasi anda. (Ent samas passib siia kõrvale hästi Rein Kilgi tõdemus, et Jüri Mõisa suhtumine raamatutesse on ühiskonna, mitte ainult Mõisa puue.)

Kas ühiskond oskab seda austusavaldust vastu võtta? Ettevõtjate jutust selgus, et ega ikka ei oska küll. Kui 100 000-kroonise annetuse pealt tuleb maksuametile loovutada 83 000 krooni (Rein Kilgi näide elust), siis on sponsorluse ja ammugi metseenluse leigus Eestis mõistetav. Ei tihka Kilgiga lõpuni nõustuda selles, et Eesti ühiskonna solidaarsus on praegu märksa suurem, kui meedias väidetakse, küll aga kahtlustan, et maksude tõstmine ?sotsiaalse õigluse? loosungi all võib seda solidaarsust hoopis veelgi kahandada ning mõjuks eriti hävitavalt just Maslow? püramiidis kõrgematele astmetele jäävate vajaduste tekkimisele ja rahuldamisele.

Lõpetuseks siis hull visioon, milliseid konverentsil oli kurvastavalt napilt. Tippettevõtjad näivad olevat aru saanud, et pikaajaliste kultuurinähtuste toetamine on mõttekam kui mõne hetkesähvatusena tekkiva-kaduva menumuusikali üleshaipimine. Kultuuriminister näib olevat aru saanud, et noored vajavad erilist toetust. Ehk siis tasukski kogu riiklik kultuurirahastu suunata noortekultuuri projektidesse ja institutsioone asuksid ülal pidama ettevõtted? (Kohaliku omavalitsuse kultuuribüd?ett võiks siis keskenduda maast-madalast algava kultuurihariduse ja seltsilise huvitegevuse toetamisele, et nii mammid kui mürsikud ostukeskusest üha sagedamini ka raamatukokku satuksid.) Võimatu? Aga kas praegune Eesti kultuuripoliitika on parem? On see üldse poliitika või lauskonjunktuurluse ja lausprotektsionismi skisofreenia? Urmas Paet oli liiga leebe: selvereis jõlkumine ja ostlevate inimeste vaatlemine ongi Eesti kultuuripoliitika tänane seis. Oleme võimelised enamaks.

Tänased rahastamisvahekorrad tuginevad ligi seitse aastat tagasi Kultuurkapitali nõukogus paika pandud jaotusele, mis on siiani suuresti püsinud. Samas eelarvekasvust tingitult rahalised erinevused suurenevad. See ei olnud spontaanne reaktsioon, vaid tulenes osaliselt Kultuurkapitali juhatuse ettepanekust muuta pisut sihtkapitalidele eraldatava raha protsentuaalset suhet, sest erinevused on küllalt suureks muutunud ning koos Kultuurkapitali rahaliste võimaluste kasvuga muutuvad need vahed sihtkapitalide vahel veelgi suuremaks. Diskussioon võimalike muutuste üle algas juba Kultuurkapitali nõukogu eelmises koosseisus.

Milline oleks pidanud olema hääletustulemus, et ettepanek oleks läbi läinud?

Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik Kultuurkapitali nõukogu häälteenamus ehk rohkem poolt kui vastu. Kuigi antud juhul me klassikalist hääletust läbi ei viinud, vaid kuulasime ära sihtkapitalide esindajate seisukoha. (Audiovisuaalsete kunstide ja muusika sihtkapitali esindajad olid vastu, teised poolt. ? Toim.). Soovisime muudatusi teha võimalikult konsensuslikult. Kuna üksmeelt ei olnud, muutusi ei tehtud.

Mis on üldse nõukogu pädevus, kas ka mõni sihtkapital üldse ära kaotada?

Kultuurkapitali nõukogu pädevuses ei ole sihtkapitalide arvu muuta. Selle otsuse saab teha riigikogu, muutes Eesti Kultuurkapitali seadust. Nõukogu saab muuta rahajaotuse suhet sihtkapitalide vahel.

Miks ettepanekus ei arvestatud audiovisuaalseid kunste, mis on ju samuti selgelt alarahastatud?

Milline kultuurivaldkond arvab, et ta on ülerahastatud? Ma ei soovi erinevaid kultuurivaldkondi kuidagi omavahel vastandada. Loomulikult võiks vaba raha olemasolu korral suurendada ka audiovisuaalsete kunstide toetamist ning seda on ka tehtud. Nii on kasvanud aasta-aastalt Eesti Filmi Sihtasutuse eelarve, mis on oluline selle valdkonna toetaja. Kunstnikel sellelaadset toetusasutust ei ole. Igasugune kriitika on teretulnud, kui ta suudab ka lahendusi pakkuda. Samas on selge, et võrdsust, millega kõik rahul oleksid ja seda aktsepteeriksid, ei tule ilmselt kunagi. Kultuurivaldkondade iseloom on ka sedavõrd erinev, et võrdsust ongi keeruline määratleda.

Samas on kultuuriministeeriumis ettevalmistamisel võimalik süsteem nonprofit-galeriide ja Tallinna Kunstihoone paremaks toetamiseks ning renoveeritavatesse või ehitatavatesse kultuuriobjektidesse kunsti soetamiseks. Seoses uue Eesti Kunstimuuseumi hoone valmimisega soovime, et järgmine aasta oleks Eesti kunsti aasta, mis aitaks kunstile ka laiemat ühiskondlikku tähelepanu tuua. Ka soovime järk-järgult suurendada toetust audiovisuaalsete kunstide valdkonnale nii filmitootmise toetuste suurendamise kui väärtfilmilevi ja kinode taastamise toetamise kaudu. Lõplikud võimalused nende kavade rakendamise kiiruse osas selguvad järgmise aasta riigieelarve koostamisel.

Kas te kavatsete hakata kultuurivaldkondade-vahelist jaotust pisutki ümber vaatama ka ministeeriumi eelarves? On siin vaja ministri algatust või tuleb oodata mingit üldist konsensust, nii et kõik luiged, haugid ja vähid resoneeruvad?

Ennekõike näen ma siin võimalust suunata võimaliku eelarvekasvuga laekuvat raha valdkondadesse, mis vajavad suuremat toetust.

Läinud nädala Sirp tõstatas taas küsimuse ajakirjanduse sihtkapitali vajadusest. Milline oleks Teie seisukoht selles küsimuses ja mille arvelt seda saaks rahastada?

Ajakirjanduse sihtkapitali tekkele seab praegu suurima piiri raha. Ma ei pea võimalikuks uue sihtkapitali teket olemasolevate arvelt.

Kas filosoofia tulevik on tõesti nii absurdne ja kole? Kuidas elada ja olla, kuidas mõelda nii, et ei jääks tankiroomikute alla? Üks võimalus on mässata. Hakata süsteemile vastu, üksi või kollektiivselt. Näiteks nõuda, et filosoofiat ei arvataks (ka mitte vormiliselt) teaduste hulka, tuginedes väitele, et filosoofia ju pole teadus. Tulemusi pole raske ette näha. Mässajad saavad süsteemi käest ühel või teisel moel karistada. Filosoofid ei saa enam teadusraha ja viimaks pagendatakse ülikoolist tänavale. Küsigu raha Kultuurkapitalilt! Teine võimalus on resigneeruda, tõmbuda kössi, nokitseda omaette edasi ja hiilida seinaääri mööda. Kannatada ära. Nagu eespool seletatud, võib selle teguviisi tulemusel töökoha kaotada. Kui abitu kannataja ilme muutub filosoofide seas valdavaks, ei ole me lõpuks paremas seisus kui eelmisel juhul. Nii kompromissitu mässamine kui peitupugemine võib tuua hukatust eesti filosoofiale tervikuna. Kolmas võimalus on konformeeruda, mis eeldab kompromissivalmidust. Leppida publitseerimiskohustusega endale kasulikul ja talutaval määral. Osaleda projektides ennast kaotamata. Möönda, et tegelikult on mõeldust kirjutamine filosoofile normaalne tegevus. Kohaneda. Nii mõelda kui mõttekalt kirjutada. Vabrikud on siiski vaid koðmaar. Filosoof! Osta pilet, sõida teaduslaeval edasi!

Ent mis saab noortest töötutest seal ukse taga? Tõelised, vaiksed, eraklikud, tühja kõhtu kannatavad mõtlejad?

1995. aasta augustis-septembris läbis 18 eesti meest ja 5 naist eesotsas kapten Riho Randojaga Livonial Loodeväila. Esmakordselt Eesti ajaloos ja samal hooajal koguni kaks korda ? idast läände ja läänest itta. Südametohtril Rein Vahisalul, kes on käinud sama kaugel kui mitmed nimekad baltisaksa arstid-meresõitjad, oli sama laevaga varem juba lõunamandril käinud. Nüüd avanes talle harukordne võimalus näha Arktikat.

Turiste vedamas

Eestlased ei läinud moodsa ajastu ümbermaailmapurjekaga seiklusretkele. Pöördeliste aegade surutises oli Eesti Mereinstituut sunnitud andma oma teaduslaeva Kanada turismifirma Marine Expeditions käsutusse, et rendilepingu alusel vedada asjahuvilisi Atlandi ookeani saartele, sh. Islandile, Gröönimaale ja Kanada Arktikasse. Oma elu unistuste reisil viibides oli nii entusiastlikel reisijatel (kellest lõviosa moodustasid ameeriklased) kui nende eest hoolt kandval laevapersonalil võimalik esmakordselt oma silmaga näha jääkarusid, vaalu jt. arktilisi loomi, keda enamik inimesi teab teleekraanilt, raamatutest ja postkaartidelt. Merereisi naelaks kujunes kõikide jaoks rännak loodemeretee avastamise karmi ajalukku. Polaaruurijate John Franklini, Roald Amundseni ja Henry Larseni jälgedes läbiti seesama jääst ummistunud saarte, lahtede ja väinade labürint, mis moodustab Kanada arktilise arhipelaagi. Ning sellega koos ühtlasi terve polaaruurimise ajastu, mille majanduslikuks mootoriks oli võitlus mitu korda lühema kaubatee eest Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani. Jäävabu alasid polaarmeredes, mis võimaldaks pääseda otse Hiinasse, olid inglased otsinud juba XV sajandist peale.

Polaarreiside tegelikkus

Inglise kapteni sir John Franklini traagiliselt lõppenud 1845. ? 48. aasta Arktika ekspeditsiooni lugu on jätnud nii sügava jälje kanadalaste kultuurilisse eneseteadvusse, et selle mõjul rändab Arktikasse veel tänini nii mõnigi huviline ammu kadunud meeste ja laevade jäänuseid otsima. Ekspeditsiooni saatuse ümber tekkinud müüte on lahanud Margaret Atwood oma põhjateemalistes esseedes. Ka Vahisalu raamatus on pikalt juttu sellest, miks hukkus nii suurte lootustega alanud uurimisreis täies koosseisus (kõik 129 meest), miks Amundsenist sai aastatel 1903 ? 1905 võidukas loodemeretee esmaläbija ning Larsenil õnnestus see läbi sõita mõlemast otsast, aastatel 1940 ? 42 idast läände ja 1944 läänest itta, samuti ilma talvituseta.

Franklini nelja meremehe hauad Beechey laiul, kurikuulus Victoria väin, kus külmusid jäässe Erebus ja Terror, kelle nukrat saatust meenutavad nüüd kaks lahte Kuningas Williami saare läänerannikul. Crozieri maabumiskoht, kust mehed peavarju otsisid ja tegid plaane mööda Backi jõge esimese kindlustatud asulani jõuda. Paat surnutega Paadikohaks kutsutud rannal ja Starvation Cove ehk Näljakoobas Adelaide?i poolsaarel. Ning see vähene, mis brittidest liiva ja nimedesse järgi jäi.

Amundseni laeva peatuspaik sama saare lõunakaldal, mis kannab nüüd Gjoa Haveni nime. Siit pääses norra maadeuurija läbi kitsukese Simpsoni väina Kuninganna Maudi lahte. Franklit lahutas sellest lahest vaid Victoria väin. Edasi purjetas Amundsen Johanseni lahte, kus Victoria saare kagunukil asub ka Livonia peatuspaik Cambridge Bay. Siis tulid väinad, mida keegi polnud enne laevadega läbinud: Dease, Coronation, Dolphin ja Union ning lõpuks Amundseni auks nimetatu. Henry Larseni lõunapoolne teekond jäi suures osa samaks.

Kui polaarvetes liigutakse laevaga ja jala samades kohtades, mis tähistavad Loodeväila vallutust, on tänapäeva tsivilisatsiooni elanikel võimalik end korraks samastada esmaavastajatega. Seesama kristallpuhas õhk ja kirgas päikesepaiste võimsatel hallidel lumega kaljudel, paks udu, lõikav tuul, oma reeglite järgi liikuv, lagunev ja uuesti tekkiv jää, ohtlikud madalikud, sügavuse loodimine, purunenud mehhanismid ja kurnavad tormid andsid aimu sellest, millistes tingimustes tuli puulaevadel Arktika kaarte täiendada. ?Barrow väin, 29. august 1995. Livonia sõidab praegu Gjoa kursil, hetkel langevad sellega ühte ka Erebuse ja Terrori omad.?

Rein Vahisalu tunneb Franklini, Amundseni ja Larseni marsruuti, neis peituvaid lugusid, isiksusi ja ekspeditsioonide käekäiku sedavõrd hästi, et paneb kujutluses kokku ideaalse meeskonna traagilise saatusega britte asendama: sinna pidanuksid kuuluma vaalapüügilaeva kaptenid William Scoresby ja William Penny, mereväelaste seast Antarktikat uurinud James Clark Ross ja suurepärane Arktika tundja McClintock, ja muidugi John Rae, kelle oskus pikkadel kelguretkedel ellu jääda pärines inuittidelt.

Eesti on mereriik

Raamatu alguses kirjutab autor, et Livonia meeskond oli unistanud ?sõita polaaralade jääs? ja saada tööd, mis on laeva vääriline. Olgugi et nad on vedanud rikaste suurriikide turiste, on rasketes polaarvetes kindlameelselt käitunud eestlased ometi tõestanud, et üks väike mereriik on võimeline samaks, mis suured, kellele on kuulunud juhtiv roll maadeavastuste ajaloos. Amundseni auväärses nimekirjas, laevade nimistus, mis on läbinud Kanada Arktika jäised väravad alates Gjoast 1903 kuni aastani 1994, on Eesti umbes 60. kohal. ?Loodeväilast läbi sõitnud asjaarmastajate huviliste isikunimekirjas pääsete kindlasti esimese kahesaja sekka, ?ütleb giid Laurie. ?Ja kui tabelid veel kord üle vaadata ja ainult laevade päritoluriigid kokku lugeda, võime endid Norra, Kanada, USA ja Venemaa kõrvale rivisse võtta. Kas pole uhke loetelu, Eesti on selle arvestuse järgi maailma viies mereriik, kohe gigantide sabas,? nendib Vahisalu rahulolevalt.

Teistmoodi avastada

Eneseteostuse unistusest saab Loodeväila läänepoolses väravas aga alguse teistsugune merereiside ja maismaaretkede traditsioon ning jagatud unistused. Kujutan ette Livoniat sellisel reisil. Ta sõidab Amundseni väinast edasi läbi Beauforti mere, teeb tiiru ümber Alaska ja siseneb Beringi merre. Selle mere kahel kaldal on eestimaalased käinud ilmselt juba 1805. aastast alates, ümber maailma purjetades või pikkadel rännakutel läbi Siberi Ohhotskisse. Sellel aastal peatus Kamtðatkal ja Uus-Arhangelskis/Sitkal A. J. Krusenstern 1. vene ümbermaailmaretkel Nadeþda ja Neevaga.

Mõtlen kaua ühele tähelepanuväärsele faktile. Baltisaksa maadeavastajate ja loodusteadlaste hulgas, kellest mitmed olid elukutselt arstid, oli tunnustatud Vaikse ookeani uurimise pioneer, Harjumaalt Triigi mõisast pärit Otto Kotzebue ainuke, kes seadis oma 1. ümbermaailmasõidul (1815 ? 1818) laeval Rjurik endale eesmärgiks Loodeväil üles leida. Ta tegi kindlaks kirdesuunalise hoovuse Beringi väinas, mis osutus üheks esimeseks teaduslikuks tõendiks laevatatavate läbipääsude olemasolu kohta Põhja-Jäämeres. 1817 oli Kotzebue tuttavas meres tagasi ja purjetas läbi Aleuutide St. Lawrence?i saare lähistele, kust edasi põhjas oli kogu meri jääga kaetud. Tema nime kandvasse lahte tal välja jõuda ei õnnestunud. Tormis kukkus mast ekspeditsiooni juhile pähe ja ta pidi võtma vastu raske otsuse loobuda purjetamast ümber Ameerika kontinendi põhjaranniku. Sellest retkest kirjutab Kotzebue 1821. aastal ilmunud raamatus ?Enteckungsreise in die Süd-See und nach der Bering-Stasse zur Erforschung einer nördlicher Durchfahrt?.

Geopoliitilisest survest kirdemeretee avastada olid ajendatud ka Vitus Beringi ürituse lõpuleviija, Virumaa mehe Ferdinand Wrangeli 1820. ? 1824. aasta Kolõma ekspeditsioon, mille käigus ta koostas Kirde-Siberi rannikuala esimese merkatoorse kaardi. Wrangeli kõige suurem panus oli Suure Siberi lahvanduse avastamine (tänu millele ka Amundsen sai parema ettekujutuse jäävabadest aladest Kirdeväilas) ning veendumus, et Aasia ja Ameerika vahel on väin. Wrangel oletas loodete, ahelhangede, tuulte suuna, rüsijää kuhjatiste välimuse jt. loodusnähtuste ning tðuktðide pärimuse põhjal, et ðelagi neemest põhjas on meres maad. Ekspeditsiooni loodusteadlaseks oli sellelgi retkel arst August Erich Kyber. 1828.-29. aasta ümbermaailmaretk
el peatus Uus-Arhangelskis Wrangeli eluaegne sõber Friedrich Lütke, kes andis ilmavaatluste, tõusu ja mõõna ning jääolude järgi Ameerika looderanniku ja Ohhoota mere kliima üldiseloomustuse.

Mõned aastad enne seda, aastatel 1824-25, viibis Beringi mere basseinis laeval Predprijatie taas Otto Kotzebue koos teda juba esimesel ümbermaailmapurjetamisel saatnud arsti-loodusteadlase F. Eschscholtziga. Meeskonda kuulus veel teinegi Tartu bioloog

H. Siewald ja füüsik Lenz. Selle uurimisreisi terve uurimisprogramm koostati rektor Parroti, Struve ja Engelharti poolt. Sellest retkest pajatab eesti keelde tõlgitud ?Reis ümber maailma aastail 1823 ? 1826?. Vististi on see esimene raamat, kus Liivimaa provintsist pärit haritlane avaldab muret ühe loomaliigi kadumise pärast. Kotzebue kirjutab, et just merisaarma halastamatu mahanottimine Kamtðatka vetes oli põhjuseks, mis sundis vene kaupmehi laiendama oma tegevuspiirkonda üle Aleuutide kuni Kodiaki saareni, kuhu viidi üle Vene-Ameerika Kompanii peaasundus.

?Siit korraldati jahipidamist kuni Tðigatði lahe ja Cooke?i jõeni. Vaesed saarmad pidid ränka hinda maksma selle eest, et loodus neile nii ilusa karviku andis. Neid jälitati nii, et nad ka siin haruldaseks muutusid. Kamtðatkalt ja Aleuudi saartelt olid nad juba mõne aasta jooksul täielikult kadunud.? 1

Alaskas elanud eestimaalasedSiberi olude ja Vaikse ookeaniga hästi tuttav Wrangel siirdus koos naise Elisabethiga Uus-Arhangelskisse elama 1829. aastal, kui ta määrati viieks aastaks Vene kolooniate kuberneriks. Kohalejõudmiseks tuli neil läbi teha väga pikk raske reis läbi Venemaa, Lõuna-Siberi ja Jakuutia Ohhotskisse, kust edasi sõideti laevaga Sitkale. Nagu teada, oli Elisabeth esimene eurooplanna Alaskal. XX sajandi alguskümnenditel rändas Brooksi mäeahelikus eesti kajur ja trapper August Maasik (1887 ? 1976), kes oli samuti merekaru ja laevaomanik. Selle mehe teadmised Tðukotka polsaare ja Alaska rannikumerest olid sedavõrd head, et Kanada Arktika ekspeditsiooni (1916 ? 1919) juht Vihjalmur Stefansson palkas ta oma teenistusse. Maasik sõitis esimese triivjaama juhina jääpankadel läbi Beauforti mere. Tema palkonn asus ranniku lähedal tillukesel Sandspiti laiul, kust paistsid kätte Endicotti mäed. Harukordse saatusega eestlase panust jäätriivi uurimisse meenutab mäekuru Banksi saarel, mille ta avastas mitte kaugel paigast, kus Amundsen 1906 a. Gjoaga pikal Loodeväila teekonnal viimast korda talvitus.

Arktilised unistused

Ent nii Livonia erakordse mereretke ja sellest sündinud raamatu kui Tartust pärit maadeuurijate meresõitude ja maismaarännakute sügavamad ajendid peituvad kusagil mujal kui vaid loodetud ja auga välja teenitud edus. Ning aegade jooksul on alati olnud küllalt palju lugejaid, kes on soojas toas avastajate avaldatud päevikuid neelanud. Olenemata sellest, millised asisemad kaalutlused poleks ka mehi (ja mõnda naist) viimastel sajanditel valgesse tundmatusse tõmmanud, on nende minek rahuldanud igivana vajadust vaimuvabaduse ja tasakaalu järele. Vaatamata sellele, kas nad läksid sinna raha, kuulsuse, ametikõrgenduse, ühiskondliku positsiooni, isamaa-armastuse pärast või bona fide, s.o. õilsatel teaduslikel eesmärkidel.

Ameerika bioloog ja kirjamees Barry Lopez mõistis pikkadel rännakutel Arktikas, et kõik need puulaevade ajastu kanged mehed sõitsid nii kaugele isiklikel ja geopoliitilistel põhjustel. Valitsejate teenrite ja teadlastena jäid nad elust hämmeldunud unistajateks. Veel XXI sajandil, kui Arktika ökosüsteemide säilimine on suurema küsimärgi all kui kunagi varem, vaatavad eurooplased ja ameeriklased põhjapooluse all paiknevaid maid unistaja pilguga. Põhi esindab otsijaile kõike seda, mille nad on kaotanud tsivilisatsiooni hierarhiates, piiratuses, moraalituses ja pealiskaudsuses. Sõit Arktikasse on siiani eelkõige ?igatsus saavutada midagi tõeliselt suurt, vabaneda elu sünkraskest koormast, olgu selleks rumalus, hingekitsus, jõuetus, hirm olla kõikide poolt unustatud ja vaene. Kirglikule otsijale on karm lume ja jää riik kohaks, kus kõigist neist asjadest saab end lahti kiskuda ja neist üle olla.? 2

1 Otto von Kotzebue, Reis ümber maailma aastail 1823 ? 1826. Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk. 173.2 Barry Lopez, Arctic Dreams. Imagination and Desire in a Nortern Landscape. Bantam Books, 1989, lk. 310.