Madis Arukask

Mõtlen aeg-ajalt, kui oluliste lavastuste rikas oli Vanemuise repertuaar 1990. aastatel ja kui trööstitult toonane rikkus lõppeval kümnendil kokku on kuivanud. Ülikoolilinnas näib õnneks siiski jaguvat nõudlikumat teatripublikut ja nii on Ivar Põllu Tartu Uus teater, aga ka Eesti Teatri Festival tartlastele intellektuaalsemaid nišilavastusi pakkuma hakanud. Viimase egiidi all tõi Margus Kasterpalu vastu suve välja Mart Kivastiku näitemängu „Meie isa”. Olen ära vaadanud lõviosa selle teatriaasta lavastustest ja arvan „Meie isa” kuuluvat selle koorekihti. Usun, et nii lavastus kui tekst väärivad süvenevat interpreteerimist.

“Meie isa” lavaletoomine on praeguses teatripildis hinnatav juba a priori, eesmärgiseade ja tekstivaliku poolest. Liiga domineeriv on tänases teatris lähenemine, kus sihiks polegi muud kui peibutada vaatajat haarava, sageli libedalt seebise looga. „Meie isaga” on vastupidi. Lugu on ise üksjagu minimalistlik, nii abstraktselt argine, et ei ole kuigivõrd olmeline. Saamatu isa keerab keset igapäevaprobleeme vaimselt ära, hakkab tuge otsima ülemaisest hämarusest ja elab oma probleeme laste peal välja. Sündmustik on vaene ja veniv. Looülest tasandit tajumata jääb see tükk tummaks.

Küllap on parimad lavastused need, kus sündmustiku vahetu kaasahaaravus ja metafüüsiline kõnekus on teineteist täiendavalt kõrvuti. Värvikate stseenide rohkuse mõttes ei tule Kivastiku tekst vaatajale liiga palju vastu ning Kasterpalugi ei poe publiku tegevustikuga paelumise nimel nahast välja. Veidi südameid murdma mõeldud kvaliteetsülti, mille viljelemises on Tartu meesnäitlejatel ammused traditsioonid, lavastuses ju oli. Üldiselt kinnitas „Meie isa” aga varemgi kogetut: teatrilavastajana püüdleb Kasterpalu sügavate sisuliste, ehk elitaarsetegi teemade poole. Libastumisohtu maksab küll temagi puhul karta, nagu näitas üksjagu kitši ja pseudoidealismi radu käinud „Märkamisaja” programm.

Kivastiku loos on sisulist kõnekust sedavõrd palju, et vaevalt seda ühe lavastus- või arvustuskorraga lahti koorida jõuab. Kivastikku on tihti peetud realistlikuks argiseikade poetiseerijaks, kes võib küll nukralt ja haaravalt jutustada restohumalast või sõpradeta mehe kurbkoomilisest esimesest mobiiliostust, kuid kelle sidumine üldisemate filosoofiliste teemadega on meelevaldne. Niisugune mulje on petlik. Isegi viimasel ajal, kui Kivastik on olnud hõivatud tellimustööde täitmisega, pole ta tekstidest kadunud mõõde, mis paneb maailma asjade üle laiemalt järele mõtlema. 1990. aastate tekstides, mille hulka jääb ka „Meie isa”, olid Kivastikul metafüüsilised teemad näilisele lihtsakoelisusele vaatamata täiesti äratuntavad. Kui otsida Kõivu kõrvale meie dramaturgide seast filosoofiliselt huvitavat kirjutajat, siis pakuks sellele kohale eeskätt Kivastikku, olgugi et see pole üheselt ja silmapilk ilmne. Igal tasandil aukartustäratava eruditsiooniga Jaan Unduski filosoofidraamad liiguvad pigem kultuuriloolist kudet pidi kui esitavad otseselt õõvastavaid filosoofilisi ja metafüüsilisi küsimusi.

Lavastaja on tüki saatesõnas teksti tasandite seast enim rõhutanud varakapitalismi oludes toimetulekuraskustesse sattunud idealisti teemat. Arvustajad (sh Kadri Selge suurepärases loos 7. V Tartu Postimehes) on selle kõrval välja toonud põlvkondadevahelise suhte küsimuse. Selge toob esile, et lavastus näitlikustab ja tõstatab valusaid küsimusi, kuidas vanem põlvkond püüab oma teostamata unistusi laste kaudu tasa teha. On tõesti tavaline, et isegi kui vanemates on sõnade ja tegudegi tasandil romantilist idealismi ja elupõletajalikku boheemlustki, siis lapsi püütakse vahel seda enam kõigekülgselt eluvõitluseks karastada ja igati andekaks koolitada. Selle paradoksaalsuse toovad tükk ja lavastus mõtlemapanevalt välja.

Pelgalt põlvkondlike suhete võtmes „Meie isa” tõlgendades tuleb siiski silma vaadata ühele vastuoksusele. Selle tõlgendustee valinud arvustustes kirjeldatakse isa surma poegadele valdavalt vabastavana. Kas tõesti kirjutas Kivastik keset meie kapitalismi kõige armutumat kümnendit (1996) tüki sellest, kuidas elu vertikaalset dimensiooni hindavast ullikesest isast lahtisaamine vabastab pojadki vaimsest koormast ja lubab neil vabamalt anduda maisematele teemadele? Sellest paradoksist ülesaamiseks on ehk abiks, kui liigume tõlgendusega perekondlike suhete tasandilt üldisemasse, elu ja olemist tervikuna haaravate spekulatsioonide valda. Pealkiri „Meie isa” annab ju mõista, et niisugused ambitsioonid tükis peituvad. Vaataja, keda ehmatas Kivastiku samuti taevaseid ja maiseid teemasid vaaginud „Savonarola” räigus, ei pea sedakorda pettuma. Meie isa ei ole lavastuses sekulariseeritud jobu, kelle juures pole silmas peetud enamat, kui et kuidas purkisittumisega aina lamestuval maastikul ikka veel üllatavalt mõjuda.

Hannes Kaljujärve kehastatud isakuju evib küll hulganisti ullikese jooni, kuid üksjagu ülevalt, sedaviisi, nagu on omane moodsas kirjanduses sagedastele poolpühakutele vürst Mõškinist Valtoni Jukuni. „Meie isa” ei järgi siiski seda üleekspluateeritud mudelit, mis vastandab teatava idealistliku teenäitaja manduvale seltskonnale. Kasterpalu lavastuse kujundus (õhumüümisest elatuvast linnastunud kapitalismist ära loodusesse) ja muusikavalik (Doors ja Zeppelin isa järgida püüdva poja klappides ja kitarril) küll toetavad osalt võõrandunud ühis- ja perekonnaelust ära püüdleva biithullu joonist. Kuid selle lavastuse isa äraspidised kalduvused, tema ulg, hääled ja igatsused ei tõuku kujutlustest, mida tiivustaks mingi väljendatud nägemus ülemaisest vastuoludevabast rahuriigist.

Laval on situatsioon, kus isa, kes sõnades igatseb soojust, hoolivust, perekondlikku heaolu, ei hooli tegelikult kuigivõrd samu väärtusi au sees hoidvast hipimentaliteediga pojast (Tanel Jonas). Selle asemel on ta ahnelt kiindunud ambitsioonikasse ja individualistlikku, küllalt hoolimatult edasipüüdlikkusele pühendunud poega, keda kehastab Leino Rei. Vanema poja hoolivus on isale igav ja põhjustab põlastustki. Õnn ja hoolimine on küll sihiks seatud, kuid tegelikult keskendutakse individualismivõidujooksust osasaamisele.

Kujund on võimas ja väga universaalne. Muidugi võib Kivastiku loos näha kohalikest oludest lähtudes allegooriat varakapitalistlikele 90. aastatele, mil selleks, et sinust hooliks jumal, soovitati peaministri tasemel eeskätt enesest hoolida. Samas ei ole viidatud mudelis midagi Eestile eripärast. USA nägu väga oluliselt kujundanud neokonservatiivid (nii Fukuyama kui varasemad) on ikka halanud usalduse ja hästi klappiva kogukonna puudumise pärast, propageerides samal ajal vastuvaidlematult individuaalsele võistlusele ja ületrumpamisele rajatud elumudelit.

Viidatud tunnusjoon ulatub aga uusaja vaimsete alusteni välja. Läbi kogu uusaja kohtame me lõpmatult korduva mustrina situatsiooni, kus solidaarsusest ja üldisest hüvest rääkides jõutakse nendeni ikka individuaalse erandlikkuse ja edasipüüdlikkuse hinnaga. Niisugust mustrit rõhutatakse uusaja kunsti-, poliitika-, teaduse- ja koguni usukangelastest rääkides. Muster võimendub neist kultuuriloolisi legende luues omakorda veelgi, innustades selle kaudu tulevasi inimsuse eestvõitlejaid üha suuremale erandlikkusele.

Uusajale on tüüpiline, et üldist õnne toovad geeniused, kes eralduvad massist. Pole harvad juhused, kus üldise õnne, solidaarsuse ja kogukondlikkuse nimel rääkijaid iseloomustab erakordne ego, empaatiavõimetus väikestes lihtsates asjades, staaritsemine, hullumus enese ülestöötamisel ja enesest maksimumi väljapigistamisel ja sellest johtuv halvasti varjatud üleolekutunne massi osas, kelle ulmad sedavõrd kõrgustes ei hõlju. Pole saladus, et kojarahva seas leiab nii mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas.

Markantseimaks karikatuuriks selle kohta, kuidas me ühtaegu harmoonia ja isekus
e suunas haarata üritame, on tänapäeval kasvavalt populaarne Carl Gustav Jungi spekulatiivne teooria. Kultuurist kultuuri ja ajastust ajastusse edasi kanduva inimliku harmoonia ja terviklikkusepüüde täitumiseni peab viima individuatsioon, oma mina puhas, kõigest muust puutumata leidmine ja väljatoomine. Meie etenduskunstide ajalugu teab, milliste inimlikult hullunud vormideni on viinud need isekad püüdlused. Rahupüüdlused ja soov kellestki paremaks saada käivad meie maailmas teinekordki käsikäes, tihti lausa kasvavad üksteisest välja.

Kivastiku tükk ei sunni end aga tingimata mingit sotsiaalset ühistunnet või kogukondlikkust taga ajavana tõlgendama. „Meie isa” ei olnud teatav õhtumaise kultuuri kriitiline tagantvalgus, mis laseks ära tunda osundatud uusaegset paradoksaalsust. „Meie isas” võib metafüüsilisel tasandil vabalt näha veelgi olemuslikumat vaadet inimolu kui sellise paradoksaalsusele üldse. Maarja Mänd on 13. VI Sirbis „Meie isast” kirjutades tähelepanuväärselt märganud, et teatavas mõttes paiskab isa surm segi nii noorema poja individualistliku kui vanema poja solidaarsusele püüdleva maailmapildi. Seda võib tõlgendada raputusena, mis kaasneb igasuguse surmaga.

Kuid on ka võimalik üldisem spekulatsioon. Mis siis, kui jumalal inimesele palju enamat pakkuda polegi kui ülalnimetatud individualismi ja solidaarsuse dialektika? Solidaarsuse- ja harmooniapüüdlused esindavad hingerahu ja vaimse tasakaalu vajadust. Individualism ja sebimisideoloogia hävitavad küll esimest, kuid aitavad jälle keha edasi. On ju just individualistlik uusaeg toonud inimkonnale suhtelise materiaalse võrdsuse, eluea pikenemise, näljahädade ja sellest tingitud haiguste kadumise jms. Tõsi, maailmas on piirkondi, kus nimetatud nähtustel lastakse kapitalismi hea käekäigu huvides edasi kesta. Kuid võib-olla on sellinegi jõhker kapitalism dialektika huvides (samuti kui Euroopa keskaeg vaimu arenguks) vajalik ja aitabki inimkonnal kunagi välja jõuda millegi selliseni nagu 1000aastase eluea tabletid, millest üks Cambridge’i teadlane läinud nädalal teada andis. Võimalik, et harmoonia ja individualismi vahel balansseerimine ongi sisuliselt see mängumaa, millega me oma maise eksistentsi osas saame kaasa rääkida. See võiks olla vabalt „Meie isa” sõnumiks. Poegade isa surma järgne ebalus viitab siis inimlikule ebalusele, mis tekib, kui seda eksistentsiaalset paratamatust (Isa sõnum) õieti mõista ei suudeta. Kivastiku tüki interpreteerimisvõimalused on avarad.

Kasterpalu lavastus ei pärsi ülaltoodud metafüüsilisi spekulatsioone. Nagu öeldud, tekst ja lavastus pigem suunavad vaatajat looülesele tasandile, kuigi lavastuses on siiski ka piisavalt vaatamismõnu toetavat episoodilist leidlikkust video kasutamise ja elementide nagu korvpall, kitarr, naisvõimlemine jne sissetoomise näol. Metafüüsilise dimensiooni esiletoomine on tekstis usaldatud pea täielikult isarolli kanda ja Hannes Kaljujärv saab sellega suurepäraselt hakkama. Kaljujärve laad, mis kätkeb endas groteskset tõsidust, sügavuse säilimist ka siis, kui rollilahendus kandub pikantseimatesse veidrustesse, annab isa vastuolulisuse esiletoomisel väga nauditava tulemuse. Käitumuslikul tasandil üsna ebasümpaatne isa tekitab enda vastu empaatiat paljuski just Kaljujärve mängulisuse tõttu ja seda tükk just nõuabki. Väga soojalt mängib oma osa Tanel Jonas. Mõlemad rollid kiirgavad suhete vastuolulisusele vaatamata helgust. Leino Rei on nurgeline, tõre ja krobeline, kuid ka see on just see, mida lavastuses vaja. Mis puutub Marika Aidla emarolli, siis pole see tekstis just erilist arendamist leidnud. Kasterpalu on nimetatud rolli taustajõuna väga leidlikult võimendanud.

„Meie isa” kuulub minu senise teatriaasta huvitavamate elamuste hulka. Lõpetuseks tahan rõhutada, et nii see näitemäng kui ka Kivastiku „Teener” on teatritekstid, mis tabavad meie ajastu iseloomu mitmekihilisemalt ja üldistavamalt kui ehk lood keskeltläbi. Mõlemad vääriksid meie teatris ehk edasistki interpreteerimist.

Opositsioon viimaste Valgevene presidendivalimiste ajal. Mõne kuu pärast võib aga juhtuda see, mida opositsioon pole valimisvõltsingutele osutades suutnud saavutada: rahvas tuleb massiliselt tänavale protestima. Seda ei tehta abstraktse demokraatia eest, vaid sellepärast, et toas on külm, pole tööd ja palgad on välja maksmata.  NETIFOTO

Olukorras, kus Euroopa Liidu otsustusmehhanismid on pisut kohmakad ning Ühendriigid on tugevalt kimpus Iraagi ja Lähis-Ida probleemidega, on Venemaa võimalused oma imperiaalse haarde ja ideoloogia taastamiseks ootamatult head. Litvinenkosid võidakse mürgitada veel. See pakub huvitavat kõneainet maailma meedias, aga poliitilised reaktsioonid on abitud või puuduvad sootuks.

Mõjukad riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia eelistavad hooti kahepoolset asjaajamist Venega ja sellest tulenevaid eeliseid, mitte Euroopa ühishuve. Tihti on veel suurem roll üleüldisel kõhklemisel. Kui Euroopa Liidul on 27 liikmesriiki, siis tekib küsimus, kes võtab vastutuse tugeva poliitika esitamise eest? Kui ideaalset üksmeelt pole ning keegi ei taha tüli, kukub tihti välja nii, et seda ei tee ükski. Säärast positsiooni või, täpsemini, positsiooni puudumist toidavad eelarvamused ja halb ajalootundmine.

Pärsitud kriitika

Gorbatšovist alates on Vene võimu saatnud üks kustumatu müüt: Vene võimuga peab leppima, sest olukord on plahvatusohtlik ja uus, mis tuleb, on kindlasti hullem. Nimetame seda näiteks pärsitud kriitika sündroomiks. Sel arusaamal võis ehk mingil määral põhi all olla siis, kui tõepoolest üritati demokraatlikke reforme ellu viia. Õige varsti sai sellest aga kõigi tagasilöökide õigustus. Luure ja sõjatööstuskompleks võtsid tagasi oma positsiooni, taas otsiti vaenlasi nii riigi sees kui väljas ning habras usaldus asendus vaenuga.

Kõige kummalisem on aga see, et pärsitud kriitika sündroom elab edasi ka pärast FSB avalikku võimuletulekut. Tihti aitab see vaka all hoida kriitikat, mida Venemaa väärib näiteks inimõiguste küsimuses. Ja see ei piirdu kaugeltki üksnes Putini isikuga, kes on mõnelgi suurfoorumil oma teatraalsusega üle piiri läinud. Sündroomi teenistuses on suur hulk diplomaate, kes peavad lääne otsusetegijaid oma isikliku mõjuga tagasi hoidma. Näiteks tuntud tegelased Mihhail Margelov ja Konstantin Kossatšov mängivad sellist rolli parlamentaarses diplomaatias. Tuleb olla euroopalike maneeridega “konstruktiivne venelane”, kes püüab probleeme kanaliseerida. Tšetšeenia küsimus maandatakse otsustusjõuetule ENPA ümarlauale ja Vene-Georgia suhete teemal eelistatakse mingeid sordiini all peetavaid salarääkimisi, mis kuhugi ei vii – peaasi, et õnnestuks ära hoida avalik debatt. Õnneks ei vii need probleemipisendamised alati sihile, küll aga leiavad Margelov ja Kossatšov peaaegu alati märkimisväärse hulga naiviste, kes neile kaasa elavad.

Faktide mittetundmine ja usaldus vahetu allika vastu teevad oma töö. Nagu Eestil ei olnud kapatsiteeti Venemaaga propagandasõja kõigil rinnetel võistelda, nii ei ole seda nüüd Georgial. Ja reeglina tuntakse Kaukaasia ajalugu läänes veel halvemini kui Baltimaade oma. Olgu siin siiski ääremärkusena öeldud, et meil on lühinägelik toita end nn ühe teema riigiks kujunemise hirmuga ja jätta Venemaal toimuva osas aktiivne positsioon võtmata. Ühe-teema-riigi sildist ei pääse me Venemaast mitterääkimisega, vaid vastupidi – selleks tuleb kõigil teemadel kaasa rääkida.

Nafta ja gaasiga demokraatia vastu

Öeldakse, et Venemaa uus agressiivne poliitika jätkub seni, kuni on naftat ja gaasi, millest teistel on puudus. Mängida saab hindadega ja sooduslepingutega nendele, kes on valmis kahtlase väärtusega sõbrasuhteks. Kergelt tulnud raha investeeritakse omakorda geo- ja globaalpoliitilisse võitlusesse mõjuvõimu pärast. (Näiteks ärakaranud agentide mõrvamine radioaktiivse polooniumiga on sedavõrd kallis ja keeruline ettevõtmine, et nõrk riik või ka riigist suhteliselt irdu hoidev luurevõrk ei saa seda endale lubada).

Milleni viib ülisuur sõltuvus Vene energiaallikatest, näitab meile Valgevene. Võimule tulles valis Lukašenka kerge tee, rajades riigi majanduse odavale vene gaasile ja naftale ning nende edasimüügist saadavale tulule. Üksteist aastat kasvasid eelarvetulud tõusvas joones, peamiselt kasutas Lukašenka seda isikliku võimu kindlustamiseks. Suured valijarühmad, eeskätt riigitöötajad ja pensionärid, pidid mõistma, et õnn on rahas, mida batjuška jagab. Kui nüüd gaasi- ja naftahinnad mitmekordistuvad, siis see idüll lõpeb. Turumajanduse loogikast lähtudes ei tuleks Venemaale ette heita mitte nüüdset hinnatõusu, vaid pigem seda, et enne hoiti hinnad kunstlikult all. Niisiis on Valgevene ise, rind ees, lõksu läinud ja mõne kuu pärast võib juhtuda see, mida opositsioon pole valimisvõltsingutele osutades suutnud saavutada: rahvas tuleb massiliselt tänavale protestima. Seda ei tehta abstraktse demokraatia eest, vaid sellepärast, et toas on külm, pole tööd ja palgad on välja maksmata. Kummati ei vii selline protest mitte demokraatlike ümberkorraldusteni, vaid veel suurema sõltuvuseni Venest. Moskva tegelik eesmärk võib olla Valgevene iseseisvus lõpetada, nimetades ülevõtmist Vene-Valgevene liitriigiks, millise ideega on aastaid mängitud.

Igal juhul võib Valgevene õppetund kujuneda näitlikuks kõigile, kes sõltuvad Vene energiast, kaasa arvatud kogu Euroopa Liit. Eeskujulik Euroopa pole ju suutnud kontinendi viimast diktatuuri ei ümber kasvatada ega märkimisväärselt mõjutada. Nüüd pole aga välistatud, et Läänel tuleb kaitsta Valgevene iseseisvust Venemaa eriti tugeva majandusliku ja poliitilise surve eest – ja seda kõike olukorras, kus võimul on endiselt diktaator Lukašenka. Euroopa Liidu valmisolek sellisteks käikudeks on enam kui küsitav, aga samas võib uskuda, et FSB on kõik stsenaariumid hoolikalt läbi kaalunud.

Seega, kui lähtuda Venemaa geopoliitilisest suurideest, siis pole Valgevene gaasihinnaga pitsitamine vähem loogiline kui surve, mida avaldatakse Georgiale. Ühte tahetakse üle võtta, teisele tahetakse kätte maksta. Aserbaidžaani toetus saab Georgia hädast välja aidata, aga mitte kohe ja kiiresti. Pärast Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhtme käikulaskmist räägitakse üha enam vajadusest juhtida Kasahstani nafta ja Türkmenistani gaas otse läbi Kaspia mere ja sealt edasi Aserbaidžaani ja Georgia kaudu Euroopasse. See annaks paljudele täiendava võimaluse vabaneda Vene energiasõltlase rollist.

Loomulikult, Aserbaidžaan ja Kasahstan pole demokraatlikud riigid. Veel vähem on seda olnud Türkmenistan, mille edasine tee pärast Türkmenbaši ootamatut surma pole veel selge. Paraku jõuame ikka ühe ja samani: demokraatlik Euroopa on energiasõltuvuses autoritaarsetest riikidest, kellel on kihu kasutada energiakandjaid mingite muude, eeskätt poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – mõnikord kas või selleks, et summutada kriitikat, mis tuleb läänest. Samas sõltuvuses on ka need riigid, kes on ette võtnud katse teha demokraatlikke reforme ja võtta omaks läänelikke väärtusi. Teiste sõnadega on need Georgia, Ukraina ja Moldova. Just nendel riikidel on tekkinud suhetes Venemaaga siiani kõige suuremad probleemid.

FSB geopoliitiline apetiit

Venemaa geopoliitiline apetiit naabrid enda külge siduda ja endast sõltuvaks teha on õieti kummalises vastuolus ta sisemise võõravihaga, sallimatusega nende vastu, keda peetakse oma riigi osaks (tšetšeenid) või vähemalt võõrandamatuks mõjualaks (georgialased). Olga Krõštanovskaja, kes on pika aja vältel uurinud Venemaa poliitilist eliiti, ei kõnele mitte ainult FSB osakaalu otsustavast suurenemisest, vaid tõestab ka seda
, et Ivanovi-nimelisi on eliidi seas järjest rohkem. Teisisõnu: venelased tulevad ja tõrjuvad mittevenelased välja. “Kahtlase” kõlaga perekonnanimi on esimene miinus, mille pärast inimene kõrvale heidetakse.

Kunagi, Gorbatšovi ajal ja veel üheksakümnendate aastate algul, valitses läänes arusaam, et kogu (endise) Nõukogude Liidu ala  demokratiseerimine peab algama tsentrist, see tähendab Moskvast. Tegelikult said Moskvast tulla relvastuse piiramise kokkulepped, mitte demokraatia. See arenes perifeerias, samal ajal kui Moskvas tuli tagasilöök tagasilöögi järel ja KGB-FSB pluss sõjatööstuskompleks asusid oma positsioone taastama. Ma olen ülalmainitud teooria epigoonidega siiski nõus ühes olulises punktis. Nimelt: kuni Moskva ei hakka austama demokraatia põhiväärtusi, ei tule ka stabiilsust lähikonna regioonis. Ebademokraatlik, süvenevale võõravihale orienteeritud Venemaa on veel hullem kui poloonium 210. Sest kuni Venemaa rikkumistele vaadatakse läbi sõrmede tema suuruse ja mõjujõu tõttu, seni on see ühtlasi ettekääne ja halb eeskuju teistele ebademokraatlikele riikidele. On ju lihtne inimestel käsi väänata, kui võidukas Moskva annab selleks eeskuju.

Küsimus Venemaa arengusuunast pole kitsalt regionaalne, vaid selgelt üleilmse tähtsusega. Teiste rahvaste kompleksid tulevad hirmust jääda ajaloo mängukanniks. Üks võimalik strateegia, mis on juba külma sõja aegadest pärit, jätaks Venemaale ta geopoliitilise dominiooni. Olukorra suurema pingestumise korral võib see tähendada isegi Baltimaade loovutamist. Õnneks on selline strateegia nii moraalselt kaheldav kui ka vanamoeline. Teine strateegia näeb vajadust protsesse aktiivselt mõjutada. Kuni Venemaa demokratiseerimiseks puudub lootus, tuleb tegeleda maadega, mis on mingilgi määral muutusteks valmis, see tähendab jälle Georgia, Ukraina ja Moldovaga. Paraku ei olda läänes ka selleks piisavalt valmis.

Rahvusvaheline jõuetus

NATO, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on geopoliitilisel kaardil need mängijad, kellele Venemaa vastandub või kellega võrdluses ta ehitab üles oma identiteeti. Ükski neist pole mängus selle nimel, et end tingimata Venemaale vastandada, hooti vastanduvad nad hoopis omavahel, väga kriitilises olukorras võidakse aga koonduda. Peale selle on olemas rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu kuulub ka Venemaa ise: ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu. ÜRO-l pole olukorrale erilist mõju juba kas või sellepärast, et Venemaa on julgeolekunõukogu liige. OSCE liidab endas nii erinevaid maid nagu näiteks Rootsi ja Türkmenistan, aga otsuseid tehakse konsensusega ja reaalsed võimalused kutsuda riike oma kodanike põhiõiguste kaitsele on õige napid. Seni on OSCE puhul suhteliselt tegusalt ja tõhusalt toiminud see süsteem, mis korraldab süsteemseid valimisvaatlusi probleemsetes riikides. Aga just selle süsteemi hambutukstegemisele on suunatud Venemaa ja ta satelliitide praegused jõupingutused.

Järgmine probleem on Euroopa Nõukogu. Ideaalis tegeleb ta põhiõiguste ja poliitiliste vabaduste tagamisega liikmesriikides. Soovitusi antakse nii valimiste kui ka demokraatia ja põhivabaduste üldise olukorra parandamiseks. Seni pole üks Euroopa riik, Valgevene, liikmelisuse nõuetele vastanud. Osa liikmesriike on vastu võetud hinnaalandusega ja mõnedes neist, Venemaal ja Aserbaidžaanis, liigutakse sellises suunas, et tegelikult nende vastavus organisatsiooni liikmesuse kriteeriumidele mitte ei kasva, vaid kahaneb. Kui nii edasi läheb, siis oleme peagi olukorra ees, kus üks Valgevene on organisatsioonist väljas, aga vähemalt kaks-kolm tinglikku “Valgevenet” kuulub täieõiguslike liikmete hulka. Erinevus on peaasjalikult selles, et liikmesriikide kodanikud saavad mõnedel juhtudel abi Euroopa Inimõiguste Kohtult. Samuti käivad liikmesriikides rapor­töörid ja muud tähtsad tegelased, kes kohtuvad poliitvangide ja teiste tõrjututega. Sellisel kohalolekul ja kriitilistel ülevaadetel on kindlasti julgustav tähendus. Kurvem pool on see, et hoovad olukorra muutmiseks tegelikult puuduvad. Pärsitud kriitika sündroom vallandub isegi pisut teravama probleemipüstituse peale. Uute Valgevenede ilmumine nüüd juba organisatsiooni sees demoraliseerib aga omakorda kõiki ülejäänud liikmesriike ja naeruvääristab väärtusi, mille ümber algselt on koondutud.

Üks aastalõpu kõige kummalisemaid uudiseid Venemaa kohta oli see, kuidas kaitseminister Sergei Ivanov andis välisajakirjanikele õhtusöögi, et selgitada neile tapetud luureagendi Aleksandr Litvinenko santi iseloomu. Tavaliselt ei kutsuta inimesi kokku selleks, et surnu kohta halba kõnelda. Seekord anti umbes niisugune sõnum: üldiselt oli ta viimane kaabakas, aga me ei tunnista kunagi, et ta midagi olulist teadis või kes ta tappis. Sõnum ehmatab oma otsekohese jõhkrusega.

Kõik eksperdid hindavad demokraatia ja põhivabaduste olukorda Venemaal erakordselt halvaks. Reitingud, mida annavad Piirideta Reporterid, Freedom House, Transparancy International või ajakiri Economist, on aasta-aastalt üha nigelamad. Venemaa ei kannata võrdlust Kasahstani ja Armeeniaga, aga mõnedes näitajates jäädakse isegi Aserbaidžaanile alla. Ainuüksi ajakirjanike tapmise osas ei suuda keegi Venemaaga võistelda peale õnnetu Iraagi.

Ometi ei takista see Vene võimudel rääkida ainult neile mõistetavast “suveräänsest demokraatiast”, deržaava’st ning vajadusest end maailmas maksma panna, et Nõukogude Liidu lagunemisega kaotatud alad tagasi saada. Jääb üle korrata kunagi ammu Juhan Luiga poolt öeldut: “Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus.”

Kord elus olen ka ise Leninit tsiteerinud, kui võtsin ühe lookese aluseks “kirjakoha” “Filosoofilistest vihikutest”, kus kõneldakse sellisest üldmõistete tähendusvälja avarusest, mis võimaldab nende sisu ka iseenese vastandiks pöörata (või midagi säärast). Mulle valmistas vaikset heameelt arendada ametliku autoriteedi tsiteerimise kaudu mõtet, et tegelikkus on keerukam kui sisendab tollesama autoriteedi poolt pühitsetud dogmaatika. Selline “kaval” seestpoolt õõnestamine siis, kuigi vaevalt keegi sellest aru sai. Tsiteerida  Leninit 80. aastate lõpus tähendas ka pisukest “teistpidi” provokatsiooni (mida samuti ilmselt keegi tähele ei pannud): tsiteeriti tol ajal tasapisi juba eestiaegseid tegelasi ja lääne mõtlejaid ja valitses rahvuslik eufooria. Aga nagu teame, ei olnud eufooriat kauaks. Üsna pea said avaliku ruumi suurimateks autoriteetideks Euroopa inimõiguste volinik ja Maailmapank – mitte enam mõtlejad, vaid võimuinstitutsioonid. Neid tsiteeriti ja nende sõnumid kõlasid 90. aastate alguses ja keskel väljaspool kriitikat seisvate manitsustena. Ja nagu vene ajal, nii oli nüüdki sõnumite sisust olulisem nende autoriteet, vaieldamatus.

Tsiteerimise mehaanika on muutumatu: tsiteerimine kui kordus suurendab automaatselt tsiteerija ja ka tsiteeritava institutsiooni või isiku autoriteeti. Kui jätta kõrvale tsiteeringute sisulised väärtused, siis iseloomustab too autoriteedi kuhjumine tsiteerimistegevust aegadest ja valdkondadest sõltumata. Paljudel juhtudel, kui tegemist pole verifitseeriva, vaid interpreteeriva teadusmõttega, ei erine see mehaanika teadustekstideski kuigivõrd näiteks sakraaltekstidest, mille esmane funktsioon on kõrgeimale autoriteedile osutamine. Õieti on mis tahes pühakiri totaalne tsitaat – kordamine, mis välistab igasuguse dialoogi…

Seoses avaliku ruumi demokratiseerumisega on sõna ja tsitaatki üha kergemaks läinud. Meedias tsiteeritakse poliitikuid ja teadlasi kõrvuti ilmatüdrukute ja kroonikapersoonidega. Et tsitaadid ei mõju enam võimukalt, vaid pigem ennasthävitavalt, küllap siin mängib kaasa meedia valik, jahitakse pigem provokatsioonilist lollust kui tõsikindlust. Aga mitte ainult. Sest olukord on üldiselt muutunud: tsiteerimine on läinud “ellu”, tsitaadid on mõnikord nii “monumentaalsed”, et me ei tunne neid sellisena ära. Kunstis, elus ja avalikes tekstides tsiteeritakse ajastut ja stiili. Laulva revolutsiooni “lavastus” presidendivalimistelgi oli monumentaalne tsitaat. Reklaamid on tulvil visuaalseid ja verbaalseid tsitaate argimütoloogiast. Üldiselt ei ole seda laadi tsiteeringud enamasti tõsiseltvõetavad, sest nende mõttelisteks “žanrideks” on nihkes või vastuoluline kordamine: pastišš, camp, kollaaž. Muidugi, avalikes tekstides kohtab ka tõsimeelseid mõtteavaldusi, kuid ühes katlas ilmatüdrukutega kipuvad need devalveeruma.

Sõna võim ja ka tsitaat – kaalukas, kinnitav otsekõne – on alla käinud, selle autoriteet on haihtunud. Mõeldes aegadele ja valdkondadele, milles sõna oli või on veel võimukas ja vaieldamatu, peaks justkui rõõmustama. Aga pole kõik sugugi nii rõõmustav. Kui tsiteeringu väärikat vormi täidab ilmatüdrukute armuelu, siis pole kerge leida osadust pakkuvaid mõtteavaldusi. Ja kui sõna autoriteet on madal, siis peab igaüks selle ise üles leidma või taastama, iga kord uuesti otsustades, valides või hüljates. See on tülikas. Ja ometi on suurepärane, et möödas on aeg, mil tõde kinnitas tsitaat Leninilt, ja veel suurepärasem, et näib: mööda hakkab saama aeg, mil ülimat tõde teadis Maailmapank. Kas ka mingi üldisem, Eesti tõde olemas olla võiks või kunagi päriselt koju jõuab, on kahtlasem…

Teame ju, et igasugune käsitlus on ajaloo allikas, olgu ta võltsing, ideoloogiline spekulatsioon või mis tahes. Kuivõrd on meie ajalooteadus valmis praegu Bruno Sauli mälestuste tüüpi üllitistest midagi viljakat ja kõnekat välja lugema? Kas pole nii, et mitmete teemade käsitlemiseks, milleks Sauli raamat võiks tuge anda, nagu näiteks nõukogude korra toimimise peenmehaanika ja erisused kommunistliku ladviku ning selgelt konformistlike eestlaste erinevate tasemete seas ja vahel, pole me veel valmis?

Ma arvan, et ajaloolaste tõlgendustahte taha asi ei jää, oleks ainult võimalikult siiraid ning faktirikkaid ja -täpseid endiste tippkommunistide ning ka julgeolekumeeste mälestusi. Paraku Bruno Sauli avameelselt apologeetilised mälestused ajalooteadusele palju ei paku. Just mälestustest võiks ju loota lisaandmeid selliste nähtuste kohta, mida enamasti kuivadest parteidokumentidest ei leia. Näiteks millised olid juhtivate kommunistide karakteriomadused ja omavahelised suhted? Kuidas toimisid kompartei kõrgkihtides levinud patronaaži- ja klienteelisuhted jne? Kuid just selles osas on Sauli mälestused eriti vaesed. Omaaegsed, ka Venemaa eestlastest tippkommunistid (näiteks Valter Klauson) esinevad tema teoses isetute “Eesti patriootidena”, kes kõik rabasid tööd Eesti huvides. Ka Käbin, kes oma elu lõpuaastatel käskis end Johanneseks või Jukuks nimetada, olevat siin täiesti eestimeelseks inimeseks ümber kasvanud. Ning 1980. aastate algul astus poliitikasse tippkommunistide noorem põlvkond, kes Sauli käsituse järgi hakkas juba vaat et teadlikult Eesti iseseisvumist ette valmistama. Rein Ristlaant ta kummatigi nende hulgas ei nimeta ja hiilib tema isikust üldse mööda, märkides vaid ühel korral EKP pleenumi otsusele viidates, et Ristlaane töös “on esinenud subjektiivseid hinnanguid”. Negatiivsed tegelased on Sauli silmis ehk ainult Karl Vaino, kelle kaela saab peaaegu kõik ajada, ning eriti Gorbatšov, kellele ta positiivselt vastandab Andropovi kui tõelise perestroika käivitaja. Lausa koomilisena mõjub, et Saksa DV lõpuaastatel seal Nõukogude Liidu kaubandusesindajana töötanud Saul heidab Gorbatšovile ette ka “reetlikkust” Honeckeri suhtes. Sellisest esitusest jääb mulje, et Saul eelistanuks perestroikat, mis poleks Nõukogude impeeriumi mitte lagundanud, vaid hoopis tugevdanud.Kas meie iseseisvusaegses ajalooteaduses  on kommunistlikku aega ja selle kaasajooksikuid käsitletud liialt ühtlustavalt, diferentseerimata ja eelarvamuslikult?Mõnevõrra on see etteheide kindlasti õigustatud, sest eks ajaline distants ole ka veel väike. Meie ajalookirjutuses, eriti üldkäsitlustes, on tõesti täheldatav skeem, kus ühel pool tegutseb sageli abstraktne ja isikustamata okupatsioonivõim, teisel pool on aga kannatav ja vastupanu osutav eesti rahvas. Kuid diferentseerimispüüete puhul kerkib kohe küsimus, kui kaugele sellega võib minna. Mitmete nõukogudeaegsete juhtfiguuride puhul võib ju täheldada püüdlusi süsteemi raames midagi eesti rahva kasuks ära teha (näiteks haridusminister Eisen versus tema mantlipärija Gretškina), kuid seejuures ei tohiks kunagi unustada, et ka kõige paremad neist olid ikkagi valitseva režiimi teenrid. Arnold Greenile, samuti ju suhteliselt “heale” tippkommunistile elutöö preemia määramise katse mõni aasta tagasi, oli ju teine äärmus, kuhu sellise diferentseerimisega võib välja jõuda. Väga soovitav oleks ka kommunistliku ajastu käsitlemine laiemas kontekstis, võrdluses teistes liiduvabariikides ja ka Ida-Euroopas toiminuga.Millistele lähiajaloo, aga ka üldisematele probleemidele Bruno Sauli mälestuste laadsed raamatud veel võiksid täiendavat valgust heita?

Võib-olla võib sealt Sauli mälestustest üht-teist leida majanduse ja halduse ajaloo seisukohalt, kuid ka siin on tegemist üsna väsitava ja kahtlase väärtusega faktipuruga. Saul armastab pealegi pikalt heietada ajaloosündmuste üle, mille vahetu osaline ta ise ei ole olnud ning millel seega puudub igasugune allikaväärtus. Eelkõige võivad sellised memuaarid huvi pakkuda tippkommunistide mentaliteedi ja üldse ajaloolise mälu uurijatele, sest see raamat on ennastõigustava ja selekteeriva ajaloomälu supernäidis. Üsna tüüpiline on sellisele mäletamisstrateegiale natsionaalsotsialismi kuritegude rõhutamine, mis nagu annaks endistele kommunistidele mingi alibi. Mõelgem siinkohal Arnold Mere ja Uno Lahe viimaste aastate “antifašistlikule” aktiivsusele. Saul nimetab 1944. aasta lahinguid isegi Eesti vabastamiseks, mis aga ei sega teda pisut hiljem Nõukogude Liitu “kurjuseimpeeriumiks” tituleerimast. Tavaline seisukoht on ka, et ükski endine tippkommunist ei astunud kompartei liikmeks mitte poliitilis-ideelistel ega ka karjeristlikel kaalutlustel, vaid ikka ainult eesti asja ajamiseks. Ka Saul astus parteisse oma sõnutsi “represseeritud spetsialistide” kaitsmiseks, “negatiivsete ilmingute neutraliseerimiseks” ning tegutsemiseks “eurokommunismi alustel”. Kasutaksin siinkohal üht Sauli lemmikfraasi – no comment.Sauli raamatu ilmumisel oli mu esimene reaktsioon toimetajana, et seda pole mõtet torkida. Nende kõige jõledamate kahetsuseta ja ennastõigustavaid mõtteid ei ole vaja võimendada, neile kõlapinda tekitada. Kas see olnuks vale lähenemine? Vajaksime me Sauli tagantjärele “tarkuse” osas laiemat ühiskondliku arutelu ja teadvustamist?

Võib-olla olekski nii olnud parem, sest ilma teie taganttorkimiseta poleks ma kunagi hakanud neid igavaid ja minus valdavalt negatiivseid tundeid tekitavaid mälestusi lugema. Ma arvan, et Sauli mälestuste puhul oleks laiem ühiskondlik arutelu ilmne liialdus, aitab meile juba pronksmehe temaatikast. Kuid omaaegsete tippkommunistide isiklik vastutus, nende võimalik mänguruum ning langetatud otsused koos nende tagajärgedega on kindlasti üks lähiajaloo tähtsaid küsimuseasetusi.Kuivõrd on need mälestused kirja pandud päevakajalisi ideoloogilisi eesmärke silmas pidades? Mida peaksime niisuguste raamatute ilmumise juures jälgima?

Tõenäoliselt tunnetavad endised tippkommunistid, et üldine õhustik on muutunud nende jaoks pisut soodsamaks. President Arnold Rüütli ordenijagamispoliitika andis ju sellest ka selgesti märku. Kuid ma ei usu, et Saul taotles mingeid suuremaid ideoloogilisi eesmärke. Pigem on siin tegemist tegija tüüpi natuuriga, kes tahab alati olla “võitja” ega soovi endale kuidagi tunnistada, et on sattunud “kaotajate poolele”. Ilmselt on see raamat tähtis nii tema enda kui paljude teiste “endiste” enesetundele, kellele nõukogude ajastu oli “meie aeg”.Sauli mälestuste najal püüavad end paremas valguses näidata küllap ka Rüütli jt endiste õuelaulikud – näete, just Saulide totaalse mõju eest kaitsesimegi nõukogude ajal rahvast? Kui hästi on lähiajaloo keerdkäigud mõtestatud, et niisugustes küsimustes selgepilguliselt orienteeruda?

Eks aeg näita, kas tuleb selliseid katseid. Ma eriti ei usu, sest kasulikum on end vastandada Karl Vainole või siis lihtsalt Moskvale. Lähiajaloo keerdkäikude sügavast mõtestamisest (kuivõrd see ajalooteaduses üldse võimalik on) on ehk tõesti veel vara rääkida, kuid ei saa ka öelda, et lähiajaloo valdkonnas oleks vähe saavutusi. Üks põhilisi raskuspunkte on Stalini ajastu repressioonide uurimisel, millega on viimastel aastatel intensiivselt tegelnud president Lennart Mere initsiatiivil loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus. Selle sihtasutuse esialgne suur töötulemus on möödunud aastal trükis ilmunud monumentaalne ingliskeelne aruanne Eestis aastatel 1940 – 1945 nii natside kui ka kommunistide poolt toime pandud inimsusevastastest kuritegudest ning jätkub hilisema perioodi kuritegude uurimine. Tallinnas tegutsev S-Keskus on algatanud Eesti sõja- ja julgeolekupoliitika ajaloo sarja, on ilmunud mitmeid muid vahistamisi ja küüditamisi käsitlevaid valdavalt teatmelise iseloomuga te
oseid, arvestatavaid publikatsioone on ka EKP Keskkomitee aparaadi kohta. Riigiarhiiv on publitseerinud KGB aruandeid 1950. aastatest, ilmumas on Teise maailmasõja järel Eestis tegutsenud hävituspataljonlaste tegevust käsitlev allikapublikatsioon, Ajalooarhiivi toimetusel alustas ilmumist EKP Keskkomitee büroo istungite regestide väljaanne. Praeguse uurimisseisu võtavad enam-vähem kokku “Eesti ajaloo” VI köite nõukogude perioodile pühendatud peatükid. Siin tuleb ka ilmsiks, et Stalini-järgne ajastu on tunduvalt kehvemini uurimustega kaetud, samuti on täheldatav poliitilise ajaloo prevaleerimine. Oma olemuselt must-valge Stalini ajastu on olnud uurijatele tunduvalt atraktiivsem kui hilisem “hall” Brežnevi aeg, selle uurimiseks on olnud ka palju suurem poliitiline ja ühiskondlik tellimus. Mitmed valdkonnad, nagu näiteks nõukogudeaegne sotsiaalajalugu, argielu või kultuuri- ja kultuuripoliitika ajalugu, on seni veel vähe uuritud. Eesti ajaloolaste arvulist kapatsiteeti silmas pidades on see mõneti ka paratamatu. Igati tervitatav on, et meie lähiajaloo vastu on hakanud huvi tundma ka välismaised uurijad, kellel puudub uurimisainesse meile omane emotsionaalne suhe. Näiteks analüüsib Tartu ülikooli ajalooõppejõud Olaf Mertelsmann nõukogudeaegset majandusajalugu, analüüsiga, mis on ka üks meie lähiajaloo valgeid laike; Berliinis tegutsev David Feest on valmis saanud Eesti küla sovetiseerimisele pühendatud doktoriväitekirjaga.

Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd, Kümme keskaegset tallinlast, Varrak, Tallinn 2006 (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised nr. 10). 326 lk, ill, bibl, register.

Tiina Kala ja Juhan Kreem Tallinna Linnaarhiivist ja Anu Mänd Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudist on kirjutanud ladusa ja õnnestunud raamatu kümnest keskaegsest tallinlasest. Kes õigupoolest oli tollal tallinlane, polegi nii lihtne ühemõtteliselt määratleda. Kõik kümnest polnud ei Tallinna kodanikud ega isegi mitte rangelt võttes Tallinna linna elanikud – Saksa Ordu kohalik komtuur elas Toompeal, mis õiguslikult all-linnast eraldi seisis.

Teema inimestest ajaloos on saanud populaarseks. Lugusid kesk- või mõne muu aegsete inimeste elust on viimastel kümnenditel ilmunud ridamisi, mõned sellised kogumikud on jõudnud ka eesti keelde. Suund on olnud leida traditsioonilisest, poliitiliste suhete ja institutsioonide ajaloost üles argised rõõmud ja mured. Aga kui sooviks on jutustada rohkem või vähem tavalisest inimesest, siis tuleb reeglina piirduda nii-öelda tüüpbiograafiaga, ajaloolase poolt loodud üldistuse ja kokkuvõttega. Keskaegsed allikad lihtsalt ei luba rohkem. Detailsem teave ajalooliste isikute kohta on ikkagi seotud nende omaaegse poliitilise tähenduslikkusega: sünnikuupäev vääris kunagi ülesmärkimist kauaoodatud troonipärija ja isegi mitte n-ö tavalise aristokraadi puhul. Kuigi siin on omakorda olenevalt konkreetsest ajast ja kohast suuri erinevusi, võib üldjoontes nentida, et tollaste inimeste elukäigu üksikasjadest teame me väga vähe. Tiina Kala tõdeb kõnealuse raamatu lõpulauses: “Kollektiivsed biograafiad võivad meile mõndagi rääkida seisuste ja ametite esindajatest […] Kui aga tahame teada, millised inimesed olid Cost van Borstal, Paul von Steinen […], peame leppima vähesega” (lk 283).

Vähesega leppimine on niisiis paratamatu ning tuleneb nappidest allikatest, mis omal ajal üldse harva tekkisid ja millest omakorda vaid osa on säilinud meie päevadeni. Nii leiab ka siin raamatus tegelikult tüübiportreesid, kus konkreetse isiku kohta käiva teabe lüngad on täidetud sarnasesse kihti kuulunud teiste isikute kohta teadaolevale tuginevate oletuste abil. Väga palju sellist, mis tänapäeval näib eluloo juurde lahutamatult kuuluvat, sünniaeg ja -koht ning vanemad näiteks, jääbki vaid oletada.

“Kümme keskaegset tallinlast” pole seega mitte raamat pelgalt kümnest keskaegsest tallinlasest, vaid keskaegsest (ja XVI sajandi) Tallinnast üleüldse. Muidugi ei saa see olla statistilises mõttes tasakaalustatud läbilõige linnast ja selle inimestest. Jaani seegi eestseisja Johan Kullert tegi ametivendadega võrreldes rohkem kirjalikke ülestähendusi, nii et tema surma järel märkis üks raehärra “Jumal olgu härra Johan Kullertile tasuks. Tema jättis meile maha kirju ja ülestähendusi” (lk 232). Linnakirjutaja Reinhold Korner koostas 1510. aastal üsna üksikasjaliku testamendi. Kes soovib midagi teada ühest keskaegse Tallinna seegist, peab Johan Kullertile samal põhjusel tänulik olema. Ka tollased kaupmehed näiteks vahetasid kirju, kuid need kaotasid kohalejõudmise ja läbilugemise järel tähtsuse ning neid ei hoitud enamasti alles. Kirjapanemist ja dokumendi säilitamist vääris midagi erakorralist, mis nõudis tõendamist ja tõendite säilitamist: mõni tüli- või kohtulugu. Hea keskaegne inimene keskaja ajaloo uurija jaoks on näiteks see, kelle pärandi üle peeti pikki protsesse üle mitmete instantside, mille käigus loodud dokumendid heidavad valgust kadunu ja tema esivanemate sugulastele, äripartneritele, kinnis- ning liikuvale varale ja rännuteedele.

Samavõrd kui peatükile pealkirja andnud inimesest või isegi rohkem saab raamatu lugeja teada tema ametist ja sellega seotud töödest ning tegemistest. Valiku ongi ju tinginud allikate olemasolu, mitte et Cost von Borstal oleks olnud millegi poolest iseäranis silmapaistev bürgermeister või Hans Stolmaker vana Tallinna kõige teenekam sadamavaht. Kui palju sõltus kümne valitud isiku parem jäädvustatus juhusest, palju inimese enese tegudest või tegematajätmistest? Kümne hulgas pole näiteks puuseppa, kandjat või teenijatüdrukut, sest nende ja üldse linnaelanike kohta on meieni jõudnud heal juhul vaid nimi ja enamasti mitte sedagi – et kümne hulgas pole ühtegi naist, pole samuti ootamatu ja on samuti tingitud naiste vähemast jäädvustatusest. Tiina Kala kinnitab: “on ilmne, et inimesel, kelle nime võib allikates sageli kohata või kes ise allikaid koostas, pidi linnaelus olema positsioon, mille iseloomustamine aitab tema keskkonda paremini mõista, seda ka juhul, kui tegu ei olnud oma aja silmapaistvamate isik(s)u(s)tega” (lk 272). Kindlasti osales Tallinna linnaelus vähemalt sama väljapaistvaid isikuid ka juba XIII ja XIV sajandil, aga nendest on jäänud veel vähem jälgi.

Kümne inimese valik on lubanud tegelikult kirjutada bürgermeistri kaudu Tallinna raest, komtuuri kaudu ühe orduametniku karjäärist ja linna ning maahärra suhetest, kaupmehe kaudu suurgildist, seegieestseisja kaudu seekidest ning hoolekandest. On kohti, kus päriselt pole õnnestunud inimese ja asutuse lugu päriselt ühendada. Tekst on muutunud justnagu eraldiseisvate näidete roduks ja peatüki nimikangelase isiklik lugu jäänud vaat et täiesti kõrvale. Samas on see allikate suure fragmentaarsuse juures omamoodi paratamatu. Lugemise ladususe ja sisu uudsuse poolest meeldisid lood sadamavahist ja palgasõdurist. Seni uurijate tähelepanu alt rohkem kõrvale jäänud valdkondades on muidugi ka lihtsam uut pakkuda.

“Kümme keskaegset tallinlast” on kogu originaalseid ja – osalt eestikeelsena, osalt üleüldse – uudseid uurimusi, mis pole mitte ainult üldharivad, vaid millel on ka teaduslik väärtus. Raamat on hea tõendus, et üks kirjutis võib olla ühteaegu nii mõnuga loetav, ilma ülemääraste eelteadmisteta mõistetav, üldhuvitav ning ometi samaaegselt teadusliku kaaluga. Kirjastus pole kartnud joonealuseid viiteid ega niisuguse trükise juures hädavajalikku bibliograafiat. Muljetavaldav on kasutatud arhiiviallikate loetelu – lõviosa neist muidugi Tallinna Linnaarhiivist, aga ka kaugemalt. Trükist on ilmunud üks tõsine “Tallinna raamat”.