Madis Arukask

Vastust ei olegi võimalik anda. Tegemist on toksilise küsimusega, mis muudab kogu seni selge aksioomi määramatuks. Paraku toimib samamoodi meie poliitilises kultuuris teada „juriidiliselt on kõik korrektne“ ehk jokk-tegevus ja täpselt samal moel vohab toksilisus ka inimeste enda loodud finantsmaailma  märgi- ja reeglite süsteemis. Väikegi ahvatlus mängida loomupärase ebatäiuslikkuse piiril ja jokk ongi käes. Sellestsamast ebatäiuslikkusest peame otsima põhjust, miks nõuavad ka seadusetekstid pidevat parandamist-täiendamist.

Kriisi juured on raha kui sellise alguses. Ajaliselt lähemalt leiame aga rahakursside vabakslaskmise 1970. aastate algupoolel. Tagajärg – soodsa krediidi rohkus, mis iseenesest polegi nii halb. Sellega aga avati nii lihtsa raha kui ohtrate virtuaaltehingute väravad. Kõikvõimalikud tuletisväärtpaberid kosutasid aastate jooksul baasväärtusi suurusjärkude võrra. Virtuaalsete  tehingute käive ületas sadu kordi füüsiliste kaupadega tehtu. Turule oli ilmunud hõlpraha (easy money), mis viis hõlptarbimiseni (easy consumption) ja hõlpeluni (easy life). Tänaseks on tekkinud koguni hõlpettevõtted (easyjet, easytravel, easyshop jne) ning selle aluseks on masstootmise kiirenemine ning ulatuslikumaks muutmine. See omakorda on aluseks hõlpsaastele ja -kasvuhoonegaaside emissioonile (easy emissions) ning arvatavasti viib see meid lähemale lihtsale lõpule (easy end).

Seesama 1970. aastate alguses sündinud hõlpraha avaldub tänases keskkonna liigkasutuses liikide väljasuremise ning inimese  tohutu, ökosüsteemi taluvusest kolmandiku võrra suurema jalajäljena. Rahanduse ja majanduse reeglitel iseenesest ei ole mingit looduse, ökosüsteemi või ka inimese seatud piiri ees. Raha on asi iseeneses ja elab omaenda elu.

Nii nagu valetaja Andruse puhul saab rahasüsteemigi puhul konstrueerida toiminguid, mis koosnevad rangelt ainult kõigist lubatud elementidest, kuid nende mõju süsteemile selles osalevate inimeste kaudu on häiriv, külvab segadust ning ebamäärasust, on piiripealne – lõppkokkuvõttes toksiline. Toksilisus hävitab süsteemi ennast ja sellesse emotsionaalselt panustanud, seotud inimesi. Võimalik, et see toksilisus on veidi leebem kui näiteks mõne tööstusharu tegevus, mis keskkonda, laste mänguasjadesse või meie toidulauale segab kokku füüsikaliselt, keemiliselt või bioloogiliselt mürgist kraami. Aga samuti, nagu inimest kiusab ahvatlus toota mürgiselt ja ohtlikult (mis on mõnel juhul suisa paratamatu), on tal olemas ka loomupärane valmidus toksilisteks finantstehinguteks.

Ühiskonda on kombeks käsitleda omavahel seotud finantsmajanduslike, sotsiaalsete ning ökoloogiliste suhetena. Neid suhteid ei saa kindlasti vaadelda lahus. Kolmetine seos, mida  on kogetud hüvede ja heaolu ajal, toimib samamoodi ka kehvadel aegadel. Mis tahes tõsine keskkonnakatastroof viib majanduslike ja sotsiaalsete probleemide tekke või süvenemiseni. Toksilised finantstoimingud viivad majandusprobleemideni ja nendega kaasnevate keskkonna ning sotsiaalsete probleemide tekke ja süvenemiseni. Inimkonna rahandusreeglite omapärane kasutamine on esile kutsunud nii ülemäära suure kliimamõju kui loodusvarade kasutamise kiiremini kui neid taastekib. Sotsiaalseidki mõjusid jagub igale tasandile: Eestiski on kuuldanäha kas või teeninduse järkjärgulist allakäiku ja oludes, kus kulutamisharjumusi  ei toida enam varasemaga võrreldavalt rikkalik raha pealevool, tungib selle asemele paratamatult omavoli. Seega, ettevõtjad ja peremehed: olge valvsad, teie vara võidakse senisest kiiremini laiali tassida ja seda ikka samade võtetega, virtuaaltehingutega, mille kasutamise tagajärjel kadus finantssüsteemist raha. Maailm on teadupoolest fraktaalne ja see, mida me märkame suures mastaabis, sünnib paratamatu jõuga ka meie endi kõrval.

Mida siis tegema peaks? Raha abil olemasoleva finantsmajandusliku süsteemi turgutamine on põhimõtteliselt sama kui  bensiiniga tule kustutamine. Teatud tingimustel erandina ehk võimalik, kuid enamjaolt siiski mitte. Praegune finantskokkulepete ülesehitus on tõestanud oma võimet raha ja väärtusi kaotada ja sellest oleks viimane aeg aru saada.

Igasuguse purunemiseni viiva resonantsi üks tekkepõhjusi on piisava pidurdava jõu puudumine. Raha liikumisel sellist pidurdavat jõudu täna pole. Rahamaksete käibemaks (nn Tobini maks), mis üleilmselt kehtestataks, vähendaks selgelt virtuaalseid ahvatlusi ja suunaks kapitali virtuaalsetelt füüsilisemate toimingute poole. Sama mõju oleks ka maksuparadiiside tegevuse  takistamisel: mitte keelustamise, vaid sinna liikuva raha maksustamise kaudu. Seegi kokkulepe peaks olema ühetaoline. Raha nimelt ei ole täna enam kindlasti selle vahetu kasutaja eraasi, rahast ja selle reeglitest on moodustunud keskkond kõigi jaoks. Sellest, muide, ei järeldu mitte vajadus igaühele võrdselt raha jagada, vaid vajadus igaüht mittekahjustava rahasüsteemi ja selle reeglite järele.

Vabakaubandus ja kapitali vaba liikumine on omakorda masstootmise suunanud maadesse, kus keskkonna ja humanitaarstandardid on tundmatuseni teised kui kultuurides, kus tarbijatena vabakaubandust nauditakse. Looduse ja inimese arvelt tootmine on seal rahaliselt odav, selle soosimine aga süvendab nii globaalseid keskkonna- kui ka sotsiaalseid probleeme. Selmet nukrutseda odava idakauba pealetungi pärast, tuleks kokku leppida tootmise-kaubanduse ning keskkonna- ja humanitaarstandardites. Eks peitu ju Hiinaski õnn mitte raha hulgas, vaid inimeste tervises ja nende ökoniššide olemasolus.

Matemaatilistel põhjustel ebatäiuslikus maailmas on üks viisidest toksiliste toimingute vältimiseks solidaarsuse (ühistupõhise ettevõtluse) ja suveräänsuse (kapitalipõhise ettevõtluse)  tasakaalustamine. Ettevõtluses tähendab see ühistulise tegevuse järelearenemist kapitalipõhisele. Igaüks ei saa ei olümpiavõitjaks, liikumisharrastus aga huvitab paljusid. Ühistupõhisus pole kolhoosikord ega kommunism, vaid ettevõtluse vorm, kus kapitali kosutatakse ühistegevuses, mitte selle järgi, kui palju keegi kapitali omab. Majanduses ja rahanduses on ühistuettevõtlus täpselt sama võimalik nagu kapitalipõhinegi.

Arusaadavalt vajavad ka senise rahakultuuri alusasutuste, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga alus- ja esinduspõhimõtted põhjalikku läbivaatamist ja muutmist. Vaevalt aga  et uuski rahamaailma kord, kui see peaks kokku lepitama, saaks loomult olla täiuslikum kui Gödel seda lubab. Ainus, mida me saame teha nii võimaliku uue finantskorra kui tegelikult ka kehtiva puhul, on vältida toksilisi toiminguid. Elamiskultuuri loomulik osa on oma prahi ja sodiga toime tulla. Sodi metsa all, pesemata käed toidulauas, solk merelahes ja rämps väärtpaberiportfellis on tegelikult üks ja seesama.

Paul R. Krugmanile antud Nobeli majandusalase mälestusauhinna puhul võib küsida erinevalt mitmest varasemast laureaadist: miks ta seda auhinda juba varem ei saanud? Niivõrd tuntud on ta tööd rahvusvahelise majanduse alal. Koos Maurice Obstfeldiga kirjutatud „Rahvusvaheline majandusteooria. Teooria ja poliitika” („International Economics. Theory and Policy”) on ilmselt maailmas kõige kasutatum selle valdkonna kõrgkooliõpik. Krugmani preemiat väärivad uurimused on seotud tööstusharusisese kaubanduse (intra-industry trade) kontseptsiooni väljaarendamisega; see seletab riikidevahelist sama kaubagrupi piiresse jäävate kaupade ja teenuste eksporti ning importi. Samuti on ta andnud olulise panuse majandusgeograafiasse.

Traditsiooniline väliskaubandusteooria

Väliskaubandusteooriad on Adam Smithist ja David Ricardost alates seletanud riikidevahelist kaubavahetust kas absoluutse või suhtelise eelise kontseptsioonist lähtuvalt. Esimesel juhul toodab ja ekspordib riik kaupasid, mida on odavam toota selles riigis. Teisel juhul, suhtelise eelise korral, on kauplemise aluseks kaupade alternatiivkulu riigiti. Alternatiivkulul põhineva lähenemise eelduseks on see, et ressursid on piiratud, ja ühe kauba tootmine tähendab seda, et samu ressursse ei saa samal ajal kasutada mingite teiste kaupade tootmiseks. Ühe kauba alternatiivkulu teises kaubas on väljendatav selle teise kauba tootmata jäänud kogusena. Riigiti kaupade alternatiivkulu erineb, teatud kaubale spetsialiseerumise aluseks on selle madalam alternatiivkulu, võrreldes teiste kaupadega selles riigis. Spetsialiseeritus omakorda sõltub turu mahust: mida suurem on turg, seda suurem on spetsialiseerumine. Nende teooriate kohaselt peaks riik tootma eelkõige kaupu, milles tal on suhteline eelis, ning kõiki teisi kaupu sisse vedama teistest riikidest. Väliskaubanduse mõte on sealjuures eelkõige tootmise poolel spetsialiseerumist võimaldava turu laiendamine teistesse riikidesse.

Suhtelisel eelisel põhinevat väliskaubandusteooriat arendasid 1920. ja 1930. aastatel edasi Rootsi majandusteadlased Eli Hecksher (1879–1952) ja Bertil Ohlin (1899–1979, Nobeli majanduspreemia 1977). Nemad seostasid suhtelise eelise riigi tootmisteguritega. Näiteks on ühtedel maadel rohkem kapitali, teistel tööjõudu ja kolmandatel põllumajanduslikku maad. Külluslik tootmistegur on muude tingimuste samasuse korral suhteliselt odavam napi tootmisteguriga võrreldes ja eeldusel, et riigid kasutavad samu tehnoloogiaid, on kasulik spetsialiseeruda nendele toodetele, mille jaoks on vastavas riigis palju tootmissisendeid. Näiteks, kui riigis on palju tööjõudu, on sellel riigil eelis tööjõumahukate toodete osas, kui on palju maad, peaks õitsema põllumajandus. Seda tüüpi teooriad kirjeldasid suhteliselt hästi riikidevahelist valmistoodetega kauplemist.

Pärast Teist maailmasõda ja eriti 1960. aastatest on aga riikidevahelise kaubanduse muster suuresti muutunud. Järjest rohkem ekspordivad ja impordivad riigid samu tooteid. Seda nimetatakse tööstusharusiseseks kaubanduseks. Nimetatud kaubanduse tekkimise oluliseks eelduseks on alanenud transpordikulu, mis võimaldab näiteks Jaapani autosid Euroopasse vedada ja vastupidi. Selle nähtuse teine pool on brändid, mille piires firmadel on sisuliselt domineeriv turuosa. Selle põhjal on tooted samad (autod), kuid osa Rootsi tarbijaid eelistab näiteks Toyotasid või Hondasid, osa Jaapani tarbijaid aga Volvosid ning Rootsi ja Jaapani väliskaubandusbilansis kajastub vastav kaubavoog nii autode ekspordi kui impordina, juhul kui Volvod on toodetud Rootsis ja Toyotad ning Hondad Jaapanis.

Teine seda tüüpi kaubanduse vorm, vertikaalne tööstusharusisene kaubandus, on seotud pooltoodete ja detailide ekspordi ning impordiga. Nähtus on seotud üleilmastumisega, mille üheks tagajärjeks on see, et üle maailma kõigi riikide vahel registreeritud kaubavoogudest on vähemalt pool samal ajal rahvusvaheliste firmade sisesed kaubavood, s.t kaubad liiguvad ühes riigis paiknevatest osakondadest või filiaalidest sama firma teistes riikides paiknevatesse osadesse.

Krugman on kirjeldanud seda protsessi kasvava mastaabisäästu kontseptsiooni kasutades. Mastaabisääst tähendab seda, et tootmismahu kasvades alaneb tooteühiku keskmine kulu. Mastaabisääst ja spetsialiseerumine on mõjutanud seda protsessi pakkumise poolelt ning turumahu kasv nõudluse poolelt. Üleilmastumise osa selles protsessis on seotud nii lisaressursside kättesaadavuse kui turgude kasvuga. Näiteks peetakse 1990. aastate kiire ja peaaegu ilma inflatsioonita toimunud majanduskasvu põhjuseks seda, et Hiina ja Venemaa ressursid võeti üleilmselt kasutusse.

Oluline mõiste selles käsitluses on ka toote väärtusahel, mis kirjeldab mudeli kujul detailidest ja pooltoodetest sisendite muutumist valmistoodeteks. Krugman ja kaastöölised on võtnud kasutusele tootmise kui kihilise protsessi mõiste, mille väljendus on kaleidoskoopiline toote väärtusahel. Kaleidoskoopilisus avaldub selles, et kihid võidakse valmis teha ükskõik kus. Näiteks alustatakse mingi toote valmistamist Soomes, tööjõumahukate operatsioonide jaoks viiakse see pooltootena Hiinasse, kust pärast vastavate operatsioonide sooritamist tuleb pooltoode tagasi Euroopasse, disainitakse Inglismaal ja läheb müüki Rootsis. Seda protsessi suunavad mastaabisäästu taotlus ja spetsialiseerumine, mis on seotud tootmistegurite kättesaadavuse ja hinnaga eri paikades. Ka Eesti suurima eksportija Elcoteqi panus Eesti importi on arvestatav, sest suurem osa sisenditest tuuakse teistest riikidest.

Krugman ja geograafia

Krugmani teine huvivaldkond, millel on tugev seos ka tööstusharusisese kaubandusega, on majandusgeograafia. Ta on rakendanud mastaabiökonoomia ja teiste autorite poolt kasutusele võetud tarbijatepoolse erisuste eelistamise majanduse ruumilise paiknemise teemade uurimisel. Seda lähenemist tuntakse tänapäeval uue majandusgeograafiana. Krugmani selle valdkonna panuse ühe osa saab kokku võtta tuuma-perifeeria mudelina. Viimase põhiväide on, et mastaabisäästu ja transpordikulude suhe määrab selle, kas majanduses toimub ruumiline keskendumine või hajumine.

Krugmanil on selle kohta järgmine näide. Satelliidi öösel Maast tehtud fotosid vaadates võib avaneva pildi põhjal teha järeldusi majandustegevuse paiknemise kohta. Euroopas näiteks on eredad valgusringid Brüsseli, Amsterdami ja Dortmundi ümber. Selle järgi näeb majanduse keskendumist tuumaladele. Viimase põhjenduseks on täiendav kasu, mida tööstus saab suure turu lähedusest. Varasemates teooriates seostati seda kasu eelkõige raskesti mõõdetavate siirdeefektidega, mille kohaselt firmad võidavad üksteiselt õppimise, tehnoloogia leviku jms tõttu. Krugmani mudel väidab, et firmad saavad teiste firmade piirkonda asumisest kasu eelkõige seetõttu, et lisandunud tööjõud suurendab nõudlust kõigi tarbitavate kaupade järele. Siit ka huvi tuuma koondumise vastu, mis võimaldab mastaabisäästu. Samas toob selline koondumine kaasa ääremaade hõreda asustuse. Krugmani järeldus polnudki siin tegelikult väga originaalne, aga ta andis paljude intuitiivselt tajutule eksaktse vormi.

Krugman on olnud väga viljakas autor, ta on kirjutanud palju teadusartikleid, aga ka populaarseid käsitlusi. Minu raamaturiiulil on tema 1995. aastal Stockholmi majandusülikooli Ohlinile pühendatud loengusarja põhjal valminud monograafia „Areng, geograafia ja majandusteooria”, ladusas stiilis kirjutatud raamat, kus valemid on paigutatud lisadesse. Selle raamatu üks eesmärke on elu sisse puhuda teoreetiliselt ja praktiliselt läbi kukkunud arenguökonoomikale ning tuua seda lähemale majandusteooriale, viies sisse ka majandusruumi analüüsi komponente. Raamatu eri osades on mitmeid viiteid Ragnar Nurksele, kes on tuntuim Eestist pärit majandusteadlane ja kelle huviks 1950. aastatel oli arenguökonoomika. Tõe huvides tuleb lisada, et enamasti Krugman Nurksega ei nõust
u, aga sama suurusjärgu tähed on nad kindlasti (Nurkse suri USAs 1959. aastal). Raamatu võib olla mõnusaim lugemine on peatükk „Mudelid ja metafoorid”. Autor alustab tõsiasjast, et põhivoolu majandusteooria lähtub kahest eeldusest, mille kohaselt ilmsed võiduvõimalused jäetakse harva kasutamata ja asjad on omavahel seotud. Esimese väite kehtivust näitab asjaolu, et 20dollariline või sajakroonine ei leba maas nähtaval kohal liiga kaua, ning teise väite kohaselt on iga müük ühtlasi ost. Nendest eeldustest lähtuvate mudelite korral kasutatakse kas millegi maksimeerimise või mingite nähtuste tasakaalustamise printsiipe. Mudeli puhul taandatakse keeruline tegelikkus ehk majanduslik käitumine mudeli raamidesse, miska on tagatud mõtlemise järjekindlus.

Krugman toob näitena majandusmõistete ebajärjekindla, sisusse süvenemata kasutamise kohta kõrge lisandväärtusega tööstusharu mõiste. Majandusest aru saaval inimesel tekib selliste tööstusharude puhul kohe küsimus, miks niisugustele turgudele ei sisene konkurendid, kes selle „kõrge lisandväärtuse” üle võtavad. Tegelikult on kõrge lisandväärtusega suure kapitalimahukusega tööstusharud, näiteks naftatootmine, mitte kõrgtehnoloogia. Sellise olukorra säilimiseks on vaja mingit tüüpi turutõrget, suure kapitalimahukusega kaasnev mastaabisäästu nõue seda on. Turutõrge tähendab siin seda, et mõned olulised konkurentsituru eeldused ei ole täidetud. Konkurentsituru tingimusteks on vabad nõudluse ja pakkumise määratud hinnad, aga ka turule vaba sisenemine ja sealt väljumine, turuosaliste vahel ühtlaselt jaotuv informatsioon, kvaliteedierinevuste hinnale taandamise võimalikkus.

Teine Krugmani näide puudutab kaarte ja nende täiustumist sajandite jooksul. Praegused kaardid on tohutult palju täpsemad kui esimeste maadeavastajate skitseeritud Aafrika piirjooned. Samas, vanadelt kaartidelt sai teada, kus elasid elevandid ja lõvid. Tänapäeva kaarte vaadates tundub, et Aafrika on tühi.

Krugman ja ülikoolid

Briti majandusleht Financial Times kirjutas Nobeli majanduspreemiat käsitlevas artiklis, et Krugmani panuse erilisust rõhutab ka see, et ta sai preemia ainuisikuliselt. Viimase kümne aasta Nobeli majanduspreemiatest on jagamisele läinud seitse. Krugman kaitses doktorikraadi Bostonis Massachusettsi tehnoloogiaülikoolis ja töötas kaua aega selle majandusteooria osakonnas. 1991. aastal sai ta parimale USA alla 40aastasele majandusteadlasele antava John Bates Clarki medali. USA teadlaste hulgas käibiv nali on, et muidugi on Nobeli majanduspreemia üldiselt nende siseasi, aga selles mõttes on Batesi medal isegi veel väärtuslikum, sest viimast antakse üle aasta, samal ajal kui Nobel on iga-aastane. Peaaegu kõik nobelistid on saanud enne Batesi medali, selle põhjal on hea prognoosida tulevasi võimalikke laureaate.

MITis oli Krugmani tööruum kõrvuti Paul Samuelsoni omaga. Samuelsoni peetakse oma „Majandusanalüüsiga” moodsa keskvoolu teooria loojaks, pärast majanduspreemia asutamist 1969. aastal sai ta selle kohe järgmisel aastal. Helsinkin Sanomate ajakirjanik, kes läks intervjueerima tollal emeriitprofessorina veel ülikoolis töötanud Samuelsoni, sattus kõigepealt Krugmani peale. Juba siis laialdast tuntust nautinud Krugman oli lahke teda järgmise ruumi ukseni saatma ja ütles külalist üle andes: „Näe, Paul, seekord tuldi sinu juurde!” Tõlgituna Hesaris ilmunud Samuelsoni artikkel kandis siis ennustavat peakirja „Lumelaviin võib variseda igal hetkel” ning käsitles USA aktsiabörssi ja rahandust. Nüüd siis leidsid Rootsist tulnud külalised Krugmani ukse, seekord küll Princetoni ülikoolis, kus Krugman töötab 2000. aastast.

Kreekas, ka selle harituimas osas Ateenas, oli laste, eriti tütarlaste hülgamine just varanduslikel ja pärimisega seonduvatel põhjustel väga tavaline. Spartas kaaluti vastsündinu tapmist-ellujäämist mõningate kirjelduste järgi kergemal käel kui tänapäeval uputatakse kasse. Spartas puudus lastel valdavalt igasugune emotsionaalne tähendus. Sõjakogukonna külge kinnistunud mehed olid oma laste emagagi vähem seotud kui mõni tänapäeva sentimentaal prostituudiga. Mõneti meenutab Sparta militaarne funktsionaalsus tänapäeva isamaalaste suhtumist lastesse. Laste juurdesaamise üle arutletakse instrumentaalselt, inimlikke ja vaimseid mõõtmeid kõrvale jättes, suunajaks vaid „ürgvana” rahva ellujäämisjonn ja vägikaikavedu Venemaaga.

Ka keskaja ühiskonnas reguleeris perekondlikke suhteid peamiselt nn tulutegur, soov saavutada maist edenemist tagavad sotsiaalsed sidemed. Ometi kirjutab Jacques le Goff eessõnas „Keskaja inimesele”: „Varakeskajal lisandus loomulikule surmale veel beebide tapmine. Hiljem hakati vastsündinuid lihtsalt hülgama. Hiliskeskajal olid kristlikus Läänes „leidlapsed” tavaline nähtus…” Peresuhete asine funktsionaalsus inimelust hoolimist ei suurenda, ikka vastupidi.  Ka hiljaaegu hüljatud last tuleb pidada kõigesse, sh lastesse instrumentaalselt ja funktsionaalselt suhtumise ilminguks.

Sama ütleb tegelikult ka Mihkel Mutt, eristudes sellega lõviosast antud küsimuses sõnavõtnutest, kelle arvates hüljatud beebi on üksikjuhtum, millele polevat lugematuid instrumentaalseid soovitusi silmas pidades raske lahendust leida. Sisuliselt toob Mutt illusioonideta esile valusaima: instrumentaal-funktsionaalne kaalutlemine suhtumises inimesse, sh lastesse pole meiegi ajal kuhugi kadunud. Kuidas saanukski see juhtuda ajastul, mil instrumentaalsed vahekorrad on kandunud tõepoolest kõikjale?

See, et praegu kaasneb laste hülgamisega koletu häbi, ei tule sellest, et meie aeg inimesest rohkem hooliks, vaid on pigem tsiviliseerumisprotsessi tulemus. Umbes samalaadne tavand kui see, et sittuvast kaaskodanikust on paslik häbenedes mööda vaadata, mitte teda rõõmsalt teretada. Erasmuse ajal pidi niisugust asja inimestele veel õpetama. Lapse hülgamiseni ei vii tänapäeval üldjuhul siiski mitte konkreetsete vanemate, vaid ühiskonna üldine  hoolimatus, mis tõukab mõne ema väljapääsutu perspektiivini. Lapse hülgaja ei kaalutle funktsionaalselt oma teo plusse ja miinuseid. Oma lapse hülgamine on tänapäeval nii tohutu häbi, et selle taga on enamasti inimelu kõigekülgne ummik, mitte kaalutletud alatud motiivid. Viimaste omanike jaoks on otsene lapsetapp tänapäeval arutu ja ebarentaabel. Selle asemel võib pruudi juurde segastel asjaoludel kortereid erastada ja hiljem ministrina funktsionaalseid, kuigi vaimselt armutuid abieluseadusi välja töötada.

Ajalugu õpetab, et asiste perefunktsioonide tugevus iseenesest inimesi inimsuses väärtust nägema ei pane. Erinevalt meie ajast, kus kõik on instrumentaalne ja asine, olid varem seda siiski vaid peresuhted. Peredel oli tõesti vaid suurem või väiksem praktiline funktsioon. Emotsionaalset ja vaimset tuge perelt sageli ei oodatud. Ometi kinnitavad keskaja uurimused, et inimolu vaimse mõõtmega arvestati nimetatud ajastul palju suuremal määral kui täna. Keskaegne mõtlemine lähtus mitmete arvates kõige erinevamates küsimustes perspektiivist, kuidas eelkõige saavutada vaimne tasakaal ja meelerahu. Selle sihi raames olid mõeldavad vägagi erinevad, täna ebaratsionaalselt mõjuvad või paganlikult primitiivsed toimingud.

Moodne aeg on inimolu vaimse toe peaaegu täielikult jätnud romantilise suhte ja tuumperekonna kanda. Kõikjale ulatuvad individualism ja instrumentaalsus kahandavad sellegi asjaomast suutlikkust. Hüljatud beebi juhtum näitab, et nii kogukondlikkust kui eluolu harmoniseerida püüdvat vaimsust on rohkem vaja kui arvame. Olgu ülalöelduga muu hulgas meenutatud ka Haljand Udamit, kelle tõlgitud René Guénoni „Nüüdismaailma kriis” nüüd lõpuks raamatuna saadaval on.