Raija Katarina Heikkilä luulesalv
Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“
Eesti Noorsooteatri „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“
Esiküljel Tuglase novelliauhinna laureaadid Aliis Aalmann ja Kai Kask. Foto Piia Ruber
Maarja Pärtna
-
Loe Sirpi!
-
Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi Tartu Kunstimajas
Mathias Väärsi Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Batuudil vedrukate katki muidu korras”. Näituse kuraator on Laura Linsi.
Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik nähtus? Ühest küljest näib see kõrvaltvaatajale võõristav, sissepoole vaatav – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, meie aja arheoloogilisele materjalile. Millal saab nähtusest kultuur?
Ühine pingutamine põrgatab kõrgele.
Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud palakat hoiab äärtest hulk inimesi, et võimaldada ühel hüppajal nahkpalakal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning ühe hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii tähistab kogukond.
Joosep Kivimäe Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti palakal põrkamine. Kui muruplatsidele, eeslinna ülekasvanud aialappidele, suburbia varemetele on jäänud alles ainult metallkarkassid – lagunevate batuut-loomade nahatud skeletid – kogunevad nende kõrghetki mäletavad noored kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad, kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui Kelly-Brigitta murdis vedrude vahele kinni jäädes jalaluu? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?
Joosep Kivimäe (s 1994) on Tallinnas elav fotokunstnik. Noores eas teenis ta erinevatel objektidel samblatõrjuja ja muruniitjana taskuraha.
Mathias Väärsi (s 1988) on Eesti kunstnik, disainer ja ultrarattur, kes sündis 23. detsembril 1988. aastal kell 23.55 Tartu sünnitusmajas. Oma lapsepõlve veetis ta Sagadi mõisas ja Võsu rannas, käis Vergi lasteaias. Jätkub…
Laura Linsi (s 1989) on Londonis ja Eestis praktiseeriv arhitekt, õppejõud ja ajakirja peatoimetaja. Kui ta ülikooli astus, kolis tema ema Pirita Koselt Tallinna kesklinna tagasi, sest nagu Laurale üllatuseks selgus, siis äärelinna oligi ta pigem lapse pärast kolinud.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 7. aprillini.
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
-
Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones avaneb 8. märtsil näitus „Ülo Sooster. Vangla ja armastus“
Ülo Sooster. Lehvitav autoportree. 1954. Näitus on avaürituseks kunstnik Ülo Ilmar Soosteri (1924–1970) 100. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste sarjale.
Näitus „Ülo Sooster. Vangla ja armastus“ on SA Sooster Foundationi ja Eesti Ajaloomuuseumi ühisprojekt, mis kirjeldab kunstniku loometee algust. Soosteri elus oli kolm märgilist paika: Hiiumaa (kodu), Tartu (Tartu Riiklik Kunstiinstituut) ja Karaganda (vangilaager). Kõik need paigad on jäädvustatud ka kunstniku maalidel ja graafikas. Vaataja saab tutvuda Soosteri Hiiumaalt pärit andeka perekonnaga ning õppida tundma 1940ndate aastate Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti ja kunstniku kaasüliõpilasi.
Lõpuks pakub näitus valikut Soosteri vangilaagris tehtud töödest. GULAGi ja armastuse teema läbib kogu ekspositsiooni. Ülo Sooster arreteeriti 1949. aastal koos viie kunstnikust sõbraga. Karaganda vangilaagris tuli viibida seitse pikka aastat, kuid sellesse aega mahtus ka helgemaid hetki – just seal kohtus Sooster oma armastatu, tulevase naise Lidia Serhiga.
„Ülo Sooster. Vangla ja armastus“ on näitus-jutustus ande jõust, armastusest ja püüdlusest vabaduse poole. See on ühtlasi hingestatud õppetund ajaloost. Näitusekülastajal on unikaalne võimalus näha Soosteri perekonnale kuuluvat laagrijoonistuste kollektsiooni, aga ka maale ning graafikat Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Hiiumaa muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ning eraisikute kogudest. Väljapanekut täiendavad koopiad haruldastest fotodest ja arhiividokumentidest.
Ülo Soosterit peetakse üheks eesti ja nõukogude modernismi eredaimaks esindajaks.
Näitus „Ülo Sooster. Vangla ja armastus“ on Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn) avatud 8. märtsist 22. juunini 2024.
Näitusega kaasnevad ekskursioonid ja loenguprogramm.
Kuraatorid: Tenno Pent Sooster, Ksenija Remezova
Arhitektuurne disain: Vitali Valtanen
Graafiline disain: Julia Valtanen
Projektijuhid: Mikhail Ayvazov (Sooster Foundation SA), Kristi Leps (Eesti Ajaloomuuseum)
Toetajad: Sooster Foundation SA, Eesti Kultuurkapital
-
Sel reedel Sirbis
Esiküljel Tuglase novelliauhinna laureaadid Aliis Aalmann ja Kai Kask. KÄTLIN KALDMAA: Subbi sidrun ja Võru raudtee ehk Tuglase novelliauhinna värsked laureaadid
Novell ei ole kuskile kadunud ja naised kirjutavad praegu nii et maa must!
2. märtsil kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja verivärsked Tuglase novelliauhinna laureaadid. Seekord tehti omamoodi ajalugu – mõlemad laureaadid on naissoost. Selline lugu on Tuglase auhinnaga varem juhtunud ainult üks kord enam kui nelja kümnendi eest, 1983. aastal, mil võidunovellid olid kirjutanud Asta Põldmäe ja Aino Pervik. Mis saab olla veel toredam kui astuda nende kahe võrratu kirjaniku jälgedes.Loe ka Kai Kase jutukogu „Üle tänava“ arvustust Peeter Sauteri sulest!
KARL LEMBIT LAANE: Eesti oma kodukootud türanni 150. sünniaastapäev
Kui tahes suured polnud ka Pätsi teened, ei saa unustada, et meie demokraatia oli surnud ammu enne Nõukogude iket just tema ambitsioonide tõttu.
Sic semper tyrannis [est], „nii alati türannidele“
See on fraas, mis meenub, vaadates Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva tähistamist ja lilli, mis ehivad tema monumenti Estonia juures, nagu ka tema monument iseenesest. Ehkki selle fraasi tegelik lähtekoht on latiniseering ühest „Iliase“ seigast ja tähistas see mõtet, et (ükspäev) ootab iga türanni ees kukutamine, siis sama hästi tähendab see, et enne seda iga türanni ka tähistatakse. Kentsakaks muudab olukorra see, et too tähistamine ei toimu tolle türanni võimu all, vaid vabas riigis, tunnustatuna ka nende demokraatlike institutsioonide poolt, mille õiguseellaste õõnestamise ja lammutamise eest ta kandis otsest vastutust.JOONAS HELLERMA: Päts ja mesilased
Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.
Konstantin Päts kirjutas 1896. aasta suvel Pärnus järgmised read: „Võitlus elu eest“ ehk teise sõnaga ülalpidamise eest on sest saadik, kui ilm olemas on, üks neist kõige valusamatest päeva küsimustest, mida terved rahvad, kui ka iga üksik inimene, oma „mõistuse“ ja jõu järele peavad mõistama ja ära võitma.“ „Võitlus elu eest“ ei tähenda selles tsitaadis otsest võitlust elu ja surma peale, sõjalist enesekaitset või toore jõuga kaklust. „Võitlus elu eest“ tähistab siin majanduslikku emantsipatsiooni ehk kuidas jõuda oskuste, teadmiste ja tarkuseni, et saavutada iseseisev majapidamine, võimekus pidada ennast üleval oma kulu ja kirjadega, elamaks ilma eeskoste ja almuseta. See XIX sajandi lõpust pärit noore Pätsi tsitaat laseb aimata edasist arengut: Päts kuulub sellesse haritlaste põlvkonda, kes tõid eesti vabadusliikumisse majandusliku ja juriidilise mõõtme, milleta ei oleks hilisem riigiloome olnud mõeldav.JANAR MIHKELSAAR: Vene-Ukraina sõda ja suveräänsus
Venemaa käsituses pole suveräänsus iga rahva ja riigi õigus, vaid väheste suurvõimude privileeg. Sõjas Ukrainaga on kaalul just nimelt Venemaa võimsus ja suurvõimu staatus.
Vene-Ukraina sõja foonil kerkib küsimus suveräänsuse olemusest ja sellest, milline see tänapäeval välja peaks nägema. Selle teema käsitlemiseks vastandan siinkohal Venemaa võimupõhise arusaama riigi suveräänsusest rahva suveräänsele õigusele otsustada oma tulevik üle ise.Kaido ja jumal? Ole nüüd! Juhan Raud vestles Kaido Olega
Kas Kaido Ole maalid on pigem iroonilise või unistava hoiakuga? 7. märtsil avati Tallinna Jaani kiriku galeriis tema isikunäitus „Head ajad, halvad ajad“, kus väljas on ka kolm uut teost. Kuigi üht silma kinni pigistades võiks näituse töid tõlgendada ka kristliku pärimusekaudu, on tegutseva kiriku galeriis omamütoloogiliste teoste väljapanek siiski meeldivalt mänguline, sõbralikult jumalavallatu žest.Arhitekt kui alistuja. Merle Karro-Kalberg vestles Aris Kafantarisega
Aris Kafantaris, Kreekast pärit arhitekt, on 12 aastat töötanud XXI sajandi silmapaistvaimaks ehituskunstnikus nimetatud Jaapani arhitekti Kengo Kuma juures. 1990. aastal loodud bürool on üle 300 töötaja ja esindus nii Tōkyōs, Pariisis, Pekingis kui Shanghais. Kafantaris tegutseb Tōkyō büroos projektijuhina.Isetu, aga ilus. Risto Kozer vestles Pent Talvetiga
Pent Talveti loomingut kohtab Tallinnas Tammsaare pargis ja USAski. Ometi ei tunta disainibüroo Iseasi disainerit Eestis laiemalt, kuigi ta on loonud nii kontori- kui ka avaliku ruumi mööblit. Siinkohal tuleb temaga juttu igapäevaolmest, tooteloomest, riigihangetest, tehisintellektist ja paljust muust.MART NIINESTE: Eesti punk uue murrangu lävel
Muusikalise subkultuuri tähenduses on eesti punk liigagi kauaks takerdunud juba ENSV ajal paika loksunud alaväärsuse ja ambitsioonituse mõtteraamidesse.
Punkar Mihkel Kolk kirjutas jaanuari Müürilehte meie pungiskeene seisust niivõrd põhjaliku artikli, et mul pole sellele midagi lisada. Minu aeg kultuurimeedia valvepunkarina on ametlikult läbi. Paremal juhul võin kirjutada tagasivaateid, mõtestada möödunud aegu.JAANIKA ANDERSON: Naised teaduses. Kas sookoll kimbutab teadust?
Teaduses soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab jõupingutusi kõigil tasanditel – hariduses, poliitikas, esindatuses, kultuuris ja mõtteviisis.
Rahvusvahelist päeva „Naised ja tüdrukud teaduses“ tähistatakse ÜRO eestvedamisel 11. veebruaril alates 2015. aastast. Kampaania eesmärk on murda soostereotüüpe, tuua esile naiste tähtis osa teaduses, ergutada tüdrukute suundumist teadusmaailma ja ronima karjääriredeli kõrgeimatele astmetele.MAREK TAMM: Eesti sai uued teaduse tippkeskused: kuidas, kellele ja milleks?
Eesti teadusrahastamise üks tähtsamaid otsuseid langetati mullu detsembri lõpus ilma suurema tähelepanu ja avaliku vastukajata. Haridus- ja teadusminister kinnitas järgmiseks seitsmeks aastaks kümme uut riiklikku teaduse tippkeskust, kogueelarvega 70 miljonit eurot. Alljärgnev vestlusring on katse hinnata tippkeskuste valimist konkursil osalenud teadlaste vaatenurgast.AURORA RUUS: Muinaslugu muusikast . Oma laulu ei leia ma üles
Ehkki muusikateos ei ole muusika ainus avaldumisvormi, valitseb see tänapäeva muusikakultuuris eelkõige just klassikalise muusika ja popmuusika tõttu. Koosneb ju ka viimane enamjaolt lauludest või lugudest ehk samuti muusikateostest. Žanride ja stiilide paljususes on aga järjest keerulisem määratleda, mis asi on siis ikkagi muusikateos ning millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et muusikaline tekst kvalifitseeruks teoseks.Arvustamisel
Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“
kontsert „Hoovused“
Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“
Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi aktsioon „Utoopia saatkond: õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga“
Vaba Lava „Spy Girls“
Eesti Noorsooteatri „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“
Vanemuise „Prohvet ja idioot“
Ugala „Kahe laine vahel“
2 × Berliini rahvusvaheline filmifestival
dokumentaalfilm „Nii ta on“ -
Tartu Kunstioksjon 2024
Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis tänavusel Tartu Kunstioksjonil osalevaid töid tutvustav näitus. Oksjoni on organiseerinud Tartu Kunstnike Liit koostöös galeriiga Art & Tonic. Oksjon toimub 5. aprillil!Oksjonile valiti 50 teost. Osalevad kunstnikud on:
Maria Evestus, Alexei Gordin, Mirjam Hinn, Eero Ijavoinen, Siiri Jüris, Kairo, Kalli Kalde, Markus Kasemaa, Jüri Kask, Kiwa, Veiko Klemmer, Natalia Kondratenko, Margus Kontus, Toomas Kuusing, Timo Kähara, Silver Laadi, Heikki Leis, Tea Lemberpuu, Marija Lopatkina, Margit Lõhmus, Ove Maidla, Brita Maripuu, Katariin Mudist, Anu Muiste, Vahram Muradyan, Maarit Mälgi, Meiu Münt, Mall Nukke, Jüri Ojaver, Enn Põldroos, Anne Rudanovski, Martti Ruus, Kristel Sergo, Krista Sokolova, Regina-Mareta Soonsein, Imat Suumann, Talia, Tiina Tammetalu, Jan Tammik, Edgar Tedresaar, Erik Teemägi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Kadri Toom, Külli Trummal, Alar Tuul, Maris Tuuling, Riina Varol, Miina Vilo, Von Bomb, Danel Ülper
Teostega saab tutvuda aadressil oksjon.kunstimaja.ee ning näituselt saadavas kataloogis.
Tekstide autor on Peeter Talvistu. Reprod pildistas Andrus Kannel.
Oksjon toimub 5. aprillil kell 17.00 ja seda viib läbi Reigo Kuivjõgi. Oksjonil saab osaleda nii Tartu Kunstimajas kui ka kontaktivabalt internetis.
Oksjonile registreerumiseks tuleb saata kiri aadressile oksjon@kunstimaja.ee hiljemalt 4. aprilliks, kuigi tõsiseid huvilisi ukselt tagasi ei saadeta. Osaleda saab ka telefoni teel. Kirjas märkida kindlasti eelistatav osalemisviis.
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
-
Viimane kuraatorituur Vabamu näitusel “Välja ahju tagant!” ja näituse lõpetamine
Kas teie teate, kes oli Eesti esimene feminist?Kas teie teate, miks ja millise naise auks on Narvas püstitatud monument? See on üks väheseid ajaloolisi naisi austav kuju Eestis.
Kas teie teate, millal Eesti naised valimisõigused said? Ei, see ei olnud 1918. aastal, kui sündis Eesti Vabariik.
Neile ja paljudele teistele küsimustele leiad vastuse meie ajutiselt näituselt “Välja ahju tagant!”, mis on avatud veel kuni 10. märtsini!
Näitus tutvustab Eesti naisliikumiste ajalugu viimase 150 aasta jooksul ja räägib võimsatest naistest Eesti ajaloos, kes on aidanud ehitada demokraatiat, kuid kelle nimed on tänamatult ajalooraamatutest välja jäänud. Loe täpsemalt siit.
Ootame teid külastama näitust ja samuti ootame teid tähistama naistepäeva Vabamus, mil toimub tasuta aruteluõhtu “Kuhu kõik naised jäid?”. Aruteluõhtu teemaks on naiste kaasatus poliitika erinevatel tasanditel. Loe täpsemalt siit.
-
Priit Pajos Tartu Kunstimajas
Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Priit Pajose isikunäitus „PuuSüü“.Kunstnik peab oma teoste loomise puhul oluliseks materjali, nii seda, millised eeldused materjal loob teose loomiseks, kui seda, milline on sõltuvalt valitud materjalist töö lõpptulemus. Kui palju dikteerib materjal ja kui palju jääb seal ruumi kunstnikule, saab vaataja ise otsustada.
Iga kunstnik teab, kuidas erinevad materjalid loomiskogemust mõjutavad.
Täiesti erinev tunne on maalida valgele kangale või juba mustreid ja kujundeid täis vineerile.
Vineer maalipõhjana on käinud Pajose teostest läbi kogu tema kunstnikuks olemise aja. Kuigi ta on seda kasutanud küllaltki juhuslikult, võib seda ometi nimetada tema lemmikalusmaterjaliks.
„Teadlikult lõpetasin kangale maalimise mõned aastad tagasi, kui asusin katsetama tule ja puu koostöö võimalusi. Tegemist ei ole muidugi võrdsete partneritega ja nii ei ole puul tule vastu vähimatki võimalust. Mina üritan ettevaatliku vahemehena tugevamat taltsutada, et ei sünniks täielikku kaost,“ selgitab kunstnik.
Enne põletatud vineeralustele tehtud maalidega alustamist oli Pajosel tavaks teha ettevalmistavaid visandeid. Ta planeeris teoste kompositsioone enne maalima asumist küllaltki täpselt. Vaatamata sellele on ta aga alati pidanud maalimisprotsessi kui sellist sama oluliseks kui lõpptulemust. Üllatused töö käigus ja lõpus on just need, mis annavad asjale erilise naudingu ja põnevuse.
Kunstnik lisab: „Puualuseid põletades olen loobunud maalide kavandamisest pea täielikult. Leidsin, et maalid on asunud ennast ise komponeerima. Mõned kuumusest ilmunud kujundid on isegi nii häirivalt ilmsed ja agressiivsed, et tundub võimatu neid ignoreerida. On isegi tunne, nagu annaks ära osa oma kunstnikuvabadusest.“
Priit Pajos (s 1971) maalikunstnik ja kuraator. Ta lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna. Ta on kunstnike rühmituse Kursi Koolkond liige.
Näitus jääb avatuks 7. aprillini.
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
-
Omnis et dolor ab et et dicta.
Et nihil consectetur mollitia est. Necessitatibus eum repellat explicabo explicabo quis voluptatem excepturi et. Est placeat quia impedit et dolorem. Dignissimos aliquid voluptate saepe ea.
Ratione officiis molestiae error alias omnis. Quae dolor illo nulla et molestiae consequuntur natus itaque. Eos ipsam et voluptas et fugit repellendus ex praesentium. Ipsum ipsum eveniet ad sint doloribus.
Et sint laudantium suscipit quisquam earum voluptas. Quis id distinctio voluptates ut repellendus. Voluptatem rerum voluptate corrupti aliquam officiis quisquam aspernatur. Sed praesentium voluptatem cupiditate. Molestiae sapiente magnam in libero minima rerum.Aut non consequatur laborum. Magni illum rem voluptatem occaecati repudiandae laborum cumque. Veniam dolorem cumque praesentium error ducimus voluptatibus natus. Quasi dolores consequuntur repellendus corrupti. Nisi qui earum sapiente et tenetur enim voluptas. Corporis quidem doloribus quia non explicabo non. Vitae consequatur sunt molestiae et. Sint et et voluptas ut consequatur qui praesentium. Occaecati quia eos animi nesciunt eaque. Magni rem vitae id facilis ipsum suscipit velit. Minima totam autem cupiditate omnis quisquam atque. Veniam quia ut rerum ratione repellat fugit placeat iusto.
-
Angela Maasalu näitus „Õnnelik maja“
Angela Maasalu „Kodus“, õli lõuendil, 2024. Neljapäeval, 7. märtsil kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Angela Maasalu isikunäitus „Õnnelik maja“, mis on suures osas valminud kunstniku kolmenädalase residentuuri jooksul Viljandis.
Näituse keskmes on kunstniku varasem teos “Võta võta kõik!” (2020), millel olev naisfiguuri lõhkine keha sümboliseerib olukordi, kus sõnad ja keel meid alt veavad ning murede ja tunnete väljendamiseks tundub lihtsam end füüsilisel moel arusaadavaks teha – lõhki lõigata, katki teha.
Maasalu on alates 2013. aastast elanud Londonis ning pikem Eestis viibimine seoses residentuuriga tähendas autori jaoks omaenda ja kunagise kodumaa vahelise suhte põhjalikumat lahkamist. Maailmas, mis polariseerub järjest hirmutavama kiirusega, on füüsiline kahevahelolek veelgi kummalisemaks muutunud. Eesti on mitmekihiline – siit leiame nii õnne kui ka vaiba alla pühitud õnnetust; lugusid rahvuslikust uhkusest ja suletusest. Oleme hädas soo jätkumisega, olles samal ajal üks vägivaldsemate paarisuhetega riike Euroopas.
“Õnnelik maja” sisaldab endas lugusid suurest hirmust, kodust ja koduigatsusest. Individuaalsed meelehaigused ja rõõmud saavad selgeks just läbi teiste inimeste. See on Eesti kõverpeegel, aga samas ka päriselt õnnelik peegeldus. See kõneleb meile õnne paljususest ning suurtest ja väikestest hirmudest, mille eest saab õnnelikus majas peidus olla.
Näituse avamise õhtul 07.03. kell 17.30 toimub kunstnikutuur ja -vestlus.
Angela Maasalu (s. 1990) on Londonis elav ja töötav maalikunstnik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis maali ja kunstiajalugu (BA 2012), Eesti Kunstiakadeemias maali (MA 2015) ning täiendanud end Inglismaal UAL Central Saint Martinsi ülikoolis (2013–2014). Tal on olnud isikunäitusi Eestis, Inglismaal ja Kreekas.
Kunstnik tänab: Lilian Hiob, Marten Esko, Gerda Sülla, Anu Raud, Viljandi Kunstikool, Rüki Residentuur, Rüki Raam Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.
Näitus jääb avatuks 20. aprillini 2024.
-
Eesti Lastekirjanduse Keskuses saab näha rahvusvahelist illustratsiooninäitust linnaelust
Kuni 4. maini on Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ja trepigaleriis avatud näitus „Millest räägib linn?“, kus saab näha kolme Balti riigi ja Poola illustraatorite loomingut.
Näitus, originaalpealkirjaga „Telling the City“, tekkis ideena möödunud aastal, kui Vilnius tähistas oma 700. aastapäeva. Näitus kajastab seda, kuidas linn peegeldub lasteraamatutes. Lastekirjanduses on läbi aegade peetud loodust laste jaoks turvalisemaks keskkonnaks kui linna, mida on kujutatud vastupidiselt sageli kiirete, isegi ohtlike kohtadena. Seega soovisid kuraatorid selle näitusega tuua linna esiplaanile ja rõhutada selle tähtsust lasteraamatu illustratsioonis. Näitus eksponeerib linnaruume erinevatest nurkadest ja vastab küsimustele, mida linn osalevate maade kunstnikele esindab, kuidas muutub ühiskondlik linn kellegi omaks ja mis teeb selle lapsele elamiseks ilusaks ja turvaliseks kohaks.
Näitus on jaotatud mitmeks osaks. Iga jaotis peegeldab linna enda olemust, selle urbaniseerumist ja elu selles. Jutustus põhineb kolmel teemal: linn kui elusolend ehk hooned, tänavavõrk, transport ja sellega tegelevad inimesed; elu linnas ehk pidustused ja igapäevategevused, poed, käsitöö, ametid; avastamata linn – utopistlik, mitmekesine, salapärane ja kütkestav. Näituse ülesehitus ise lisab tunde, nagu oleksid linnas, seega tuleb järgida teatavaid liikumisreegleid.
Näitus „Millest räägib linn?“ esitab 20 illustraatori töid neljast riigist. Iga kunstnik kutsub publikut linna lähemalt vaatama, kogema selle kunstilist poolt, lugema selle lugusid – olgu need tõelised või kujuteldavad. Illustratsioonid on valminud järgmiste kunstnike poolt: Ieva Babilaitė, Inga Dagilė, Simona Jurčiukonytė, Aušra Kiudulaitė ja Martynas Pavilonis Leedust; Aleksejs Naumovs, Gundega Muzikante, Līva Ozola, Anita Paegle ja Anna Vaivare Lätist; Kärt Einasto, Ragne Hoog, Marja-Liisa Plats, Ulla Saar ja Reda Tomingas Eestist; Maciek Blaźniak, Katarzyna Bogucka, Dominika Czerniak-Chojnacka, Gosia Kulik ja Adam Pękalski Poolast.
Näitusega kaasneb haridusprogramm, millest saavad osa algklassiõpilased. Laupäeval, 13. aprillil kell 12 toimub lastekirjanduse keskuses ka näituse-teemaline perehommik, kuhu on oodatud kõik huvilised.