Viive Noor on seisnud illustratsioonikunsti eest palju aastaid. Ametilt Eesti lastekirjanduse keskuse kunstieksperdina on just tema korraldatud keskuse arvukad näitused. Ta on kureerinud ka rahvusvahelisi illustratsiooninäitusi ning viinud meie kunstnike töid väljapanekutele teistesse riikidesse. Tänavu novembrikuus leiab Noore kureerimisel aset Tallinna illustratsioonitriennaal, mis on ühtlasi ettevalmistus 2025. aastaks, kui Eesti on Bologna lasteraamatumessi peakülaline. Viive Noor, kes on teinud graafikat ning illustreerinud hulga lasteraamatuid, peab oma südameasjaks, et illustratsioonikunsti koheldaks võrdväärselt teiste kunstiliikidega.
Oled märkinud, et mitmed praegused illustraatorid järgivad teatavat trendi. Millist nimelt?
Üsna keeruline on seda sõnadesse panna. Kui internetis ringi vaadata, siis leiab sealt palju häid tegijaid, kelle käekirja ei ole paraku võimalik üksteisest eristada. Natukene esineb seda ka meil. Võib-olla on see loomulik, sest internet on kõigile kättesaadav ning paratamatult avaldab see mõju.
Lasteraamatute puhul on nii, et osa raamatuid on rohkem kunstiraamatud ning teised disainiraamatud. Üks pole halvem kui teine, sest mõlemad täidavad oma ülesannet. On väga palju häid disainiraamatuid – kahju, et illustratsioonid on seal pigem kujundav element. Mina eelistaksin, et need oleksid kunstilisemad. Võib-olla kuskil on see tasakaal. Kurb, kui üks suund hakkab teist üle võtma. Oma lapsepõlvest mäletame raamatuid kõigepealt ju piltide järgi. Ma ei ole kindel, kas praegu jäävad lastele need pildid samamoodi meelde. Võivad olla väga head jutud, aga kui pilt on väga minimalistlik, siis see pigem kujundab raamatut, kui toob esile raamatu fantaasiamaailma.
„Raamatule pilte tehes ei ole kunstnik kunagi päris vaba. Oluline on, et pilt haakuks tekstiga ning et kirjastaja oleks ka rahul,“ märgib graafik Viive Noor. „Seevastu näituseformaat annab kunstnikule hästi suure vabaduse – vabaduse olla kunstnik. Ta saab katsetada eri tehnikatega ja mängida oma käekirjaga.“ Viive Noor on illustreerinud enam kui 50 raamatut ning kureerinud arvukalt näitusi. Tema tööd on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvahelistel konkurssidel.
Oled kureerinud mitmeid illustratsiooninäitusi nii Eestis kui ka mujal. Kuidas üldse kureerida illustratsiooninäitust? Kas ka see on ajas muutunud?
Mitte otseselt seda, aga näitused erinevad põhimõtteliselt. Triennaalile kutsun eelkõige teatud ja tuntud kunstnikke, kes on pälvinud kas rahvusvahelise tunnustuse või on tuntud omal maal. Püüan sinna kutsuda nii nooremaid kui ka vanemaid tegijaid, kellel on välja kujunenud oma selgelt eristuv käekiri. Vürtsi lisab ka tuntav rahvuslik eripära. Algaja kunstnik triennaalile ei pääse. Oluline on see, et oleks esindatud eri käekirjad ja vanuserühmad. Kuna näitusel osaleb illustraatoreid paljudest riikidest, siis tuleb välja nende omapära: on näha, mida eri maadel illustratsioonikunstis hinnatakse ja heaks peetakse. Triennaali puhul on mitmekülgsus iseäranis oluline, et näidata iga riigi parimaid tegijaid.
Kui aga valmistan ette niisuguseid näitusi nagu „Jookseb koos huntidega“, „Meremuinasjutud“ või teisi rahvusvahelisi projekte, lähtun sellest, mis mind ennast huvitab. Ühel juhul on tegemist hariva kunstinäitusega ning teisel juhul kuraatorikeskse kunstiprojektiga.
Raamatuillustratsioon on väga tugevalt seotud tekstiga. Oluline on just pildi ja sõna omavaheline seos. Kui tuua pilt raamatust näitusesaali, siis kas see kaotab midagi? Kas illustratsiooninäitusel peaks kohal olema ka tekst?
Üldiselt tehakse illustratsiooninäitusi pildikeskselt. Vanasti tehti väga palju niisuguseid näitusi, kus pildid olid kõik raamatutest pärit. Praegu on enamik suuri illustratsiooninäitusi üle läinud sellele, et pilt ei pea olema ilmtingimata raamatus trükitud. See ei pea isegi olema mingi raamatuga seotud. Üldjoones kasutatakse näitusel raamatutest niisuguseid pilte, kus pilt on üle lehekülje ega sisalda teksti. Kui pildil on jäetud sõna jaoks ruumi, siis ei ole see enamasti enam näitusepilt. Kunstnikud ei saa saata näitustele pilte, kus on tühjad augud – pildi kompositsioon on kohe paigast ära.
Raamatule pilte tehes ei ole kunstnik kunagi päris vaba. Oluline on, et pilt haakuks tekstiga ning et kirjastaja oleks ka rahul. Isegi kui kunstnik sellele ei mõtle, siis kusagil kuklas see ikkagi tiksub. Trükitud raamat ei ole kunstniku isiklik projekt. Seevastu näituseformaat annab kunstnikule hästi suure vabaduse – vabaduse olla kunstnik. Ta saab katsetada eri tehnikatega ja mängida oma käekirjaga.
Kuidas lastekirjanduse keskuse galerii sinu arvetes näitusepinnana toimib? Kas võiks olla ka mõni näitusepind sellele lisaks?
Kindlasti võiks olla. Lastekirjanduse keskuse galerii toimib selles mõttes hästi, et on ainulaadne. Enamasti pole ühelgi maal üldse eraldi näitusepinda illustratsiooni jaoks. Lastekirjanduse keskuse galerii on ennast selles mõttes ka sisse töötanud, et välisriikide kunstnikud teavad, et lastekirjanduse keskuses on huvitavad näitused, ja tulevad vaatama.
Kui keskuses galeriiga alustasime, oli see puhtalt galerii: sinna võis alati minna ja näitust vaadata. Praegu on olukord muutunud keeruliseks, sest meie majas toimub nii palju üritusi. Pea ainus koht, kuhu külastaja alati pääseb, on trepp. Kahjuks saab trepi kohale riputada ainult paarkümmend tööd.
Suure näituse ajal on tihtipeale detailirikkamad tööd saalis, sest seal on ilusad valged seinad ja rohkem valgust. Trepi puhul peab arvestama, et seal on tumedad seinad, mis tööd tihti n-ö ära söövad – sinna saab ainult teatud tüüpi pilte panna. Õrnemad ja detailsemad tööd jõuavad just saali, kuhu aga inimesed tihtipeale ei pääse. Teist korda tavaliselt näitusele ei tulda. Selles mõttes ei tööta lastekirjanduse keskuse galerii enam nii hästi. Alguses ta oli ainult galerii ja nüüd ta on ka kõike muud.
Kuna rahvusraamatukogu on remondis, tuleb tänavune illustratsioonitriennaal arhitektuurimuuseumis. Mida see sulle kuraatorina tähendab?
Ühtepidi on rahvusraamatukogu olnud hea koht, sest see on mõnes mõttes nagu raamatute tempel – kõik raamatusõbrad käivad seal. Aga teistpidi olid seal ka omad probleemid: rahvusraamatukogus olid küll head näitusepinnad, aga need ei hoidnud näitust tervikuna koos. Osa näitusest toimus ülemistel korrustel ning need, kes ei olnud lugejad või lihtsalt ei viitsinud üles minna, kõrgematele korrustele ei jõudnud. Nüüd, kui kõik on koos, vaatab külastaja kõik tööd ära. Arhitektuurimuuseum meeldib mulle kohana väga. Võib-olla jääb ta rahvusraamatukoguga võrreldes natuke kõrvale, sinna peab spetsiaalselt minema. Suur pluss on aga see, et näitus on arhitektuurimuuseumis kauem vaadata. Rahvusraamatukogus oli triennaal avatud ainult kuu aega, mis on nii suure näituse puhul liiga lühike aeg. Ma ei jõudnud pärast näituse avamist veel hingegi tõmmata, kui pidin juba hakkama seda näitust maha võtma. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid näitusele tulla.
Eesti on aastal 2025 Bologna lasteraamatumessil aukülaline. Illustratsioonitriennaali jaoks ehitatakse niisugune kujundus, mis läheb ka Bolognasse. Mõnes mõttes on see näitus nagu Bologna peaproov: kui see õnnestub, hakkab täpselt samamoodi olema ka Bolognas, kui ei, siis saab midagi veel muuta. Uus näituse asukoht võimaldab sinna kõrvale luua ka mitmekülgse haridusprogrammi.
Sa mitte ainult ei korralda näitusi, vaid oled ka ise illustraator. Õppinud oled aga hoopiski moekunsti. Mis sind lasteraamatute illustreerimise juures võlus, et seda tegema hakkasid ning oled selle juurde ka jäänud?
Põhjus on väga lihtne. Mul ei olnud üldse huvi moodi õppima minna. Tahtsin õppida graafikat, aga mitmete soovituse tõttu jäi sinna minemata. Öeldi, et seal on Paul Luhtein ning et ma ei lõpetaks kunagi. Neil oli ilmselt õigus. Kaks kateedrit, mis olid tollal kõige vabameelsemad, olid mood ja disain. Disain langes kohe ära, sest ma olen käeliselt üsna saamatu inimene. Olen küll hea joonistaja, kuid sain aru, et disainis õpetatakse ka skulptuuri ning ma ei saaks iialgi sellega hakkama. Nii ma läksingi õppima moodi ega kahetse seda üldse. Sealt sai hea hariduse ja inimese joonistamise oskuse. Tegelikult ka väga palju muid oskusi, mida sain tarbegraafikuna töötades kasutada.
Lasteraamatute vastu tekkis mul huvi keskkooli ajal. Ma ei mõelnud küll, et hakkan neid ise kunagi tegema, aga tolleaegsed raamatud tundusid lihtsalt nii huvitavad. Nii ma hakkasin lasteraamatuid ülikooli ajal vaikselt koguma ja mul tekkis väike kollektsioon. Sellest kasvas välja tõeline kirg. Kui jõudsin viimasele kursusele, teadsin, et tahan illustreerimisega tegeleda. Minu diplomitööks oligi lasteraamat. Kuna õppisin siiski moe erialal, pidin sinna kõrvale looma ka moekollektsiooni. Lõputööna valminud raamat jõudis ka 25 kauneima raamatu sekka – arvasin, et nüüd hakatakse kohe mulle raamatuid pakkuma. Jala sain ukse vahele tegelikult alles siis, kui olin ENEKEse jaoks rahvariiete pildid teinud.
Väga paljudes 1990. aastatel ilmunud lasteraamatutes on sinu illustratsioonid. Teadupärast oli siis lastekirjandusel väga keeruline aeg. Kuidas on lasteraamatute illustreerimine selle ajaga võrredes muutunud?
Praegu illustreerin ma võrdlemisi vähe. Kureerimise töö võtab väga suure aja ära. Samuti olen hakanud tegema ka graafikat, mis jälle võtab mingi aja. Praegu mul ei ilmu isegi üht raamatut aastas, ilmub enamasti üle aasta. Tol ajal ma tegin ainult raamatuid. Algul oli trükikvaliteet hästi kehv. Oli kohutav hirm neid trükist tulnud raamatuid vaatama minna: ma ei tea, miks nii, aga mulle tundus, et kogu trükikoja punane värv pandi minu piltide nägudele. Need olid nii hirmsad ja see ajas tõepoolest nutma. Esimene raamat, mille puhul ma sel ajal tõesti õnnelik olin, oli selline pisike, Milvi Panga luuleraamat „Pesamunale“. Seal olid tõesti trükikvaliteedi mõttes head pildid.
Illustraatoril on üldjoones nii, et kui saad mingi teemaga hakkama, siis seda edaspidi ka sulle pakutakse. Aga kui oled Milvi Panga luuletusi juba neli korda illustreerinud, siis tunned, et enam ei jaksa. Minu punapäised lapsed meeldisid nii suurtele kui ka väikestele, aga ühel hetkel see lihtsalt ammendub. Viimane raamat, mis oli veel samas stiilis teostatud ja millega ma ise veel rahul olin, oli „Kus sa oled, päkapikk?“ 2011. aastal. Sellega saabus lõpp. Võib-olla olen mingil hetkel uuesti valmis proovima. Usun, et iga õige asi tuleb omal ajal. Tänu Itaalia kirjastusele ja Bianca Maria Tricarico raamatule „Trummilinn“ olen nüüdseks leidnud selle suuna, mida ma tahan teha.
Mille poolest erineb luuleraamatu illustreerimine juturaamatule piltide tegemisest?
Luule puhul on võimalik nautida lausa maksimaalset vabadust. Luuleraamatu poeetiline sõnum ei ole nii konkreetne. Jutu puhul kirjanik ütleb mingid asjad ette. Muidugi saad panna ennast sinna sisse või midagi natukene muuta, aga kui on öeldud, et lapsel on mustad juuksed, siis ei saa pildil teha punaseid. Mind ennast nii häirib, kui kunstnik teeb täiesti midagi teist, kui kirjanik ütleb. Kunstnik saab alati lisada midagi, anda uue mõõtme, aga ta ei tohiks seda juttu muuta. Ta ei tohiks eksida nende detailide vastu, mis kirjanik on kirja pannud.
Kui asud illustreerima, siis millest sa kinni haarad? Kuidas see visuaalne maailm sinu peas sünnib?
Ma loen teksti hästi palju. Kuna ma ei ole õppinud graafikat, siis ma ei tee maketti ega väikseid kavandeid.
Jutus on alati mingi koht, mis kuidagi kõnetab – alustan sealt ning teen pildi valmis. Seejärel võtan järgmise koha, mis mind on kõnetanud, ja teen sellestki pildi. Ma ei tea kunagi, mis lõpuks kokku tuleb. Pilti alustades tean enam-vähem, mida tahan teha: kui mul on see kõige olulisem detail leitud, joonistan selle mitu korda läbi. Siis tean, kuidas edasi. Õigel ajal tuleb õige asi.
Mis peab illustratsioonis kindlasti olema? Mida sina illustratsiooni puhul vaatad?
Emotsioon on kindlasti oluline, eriti luule puhul. Juttudes on alati mõnel tegelasel tugev karakter: kui suudad selle karakteritüübi olulise momendi tabada, siis on hästi. Kui vaatan teiste raamatuid, naudin ka pildi täiuslikkust: kompositsiooni, värvilahendust ja käekirja. Nii paljud asjad on mulle olulised. Kui ma Eesti kunstiakadeemias illustratsiooni õpetama hakkasin, oli mul väga kindel oma maitse. Õpetamine viis väga kiiresti selleni, et hindan nüüdseks absoluutselt igasugust stiili. See võiks tegelikult olla omane kõikidele kunstiteadlastele. On oluline näha, et igas stiilis võib teha väga head kunsti. On võimalik hinnata ka täiesti vastumeelset käekirja. Peab suutma näha, kas käekirja taga on hea kunstnik või mitte.
Viive Noore illustratsioon vendade Grimmide muinasjutule „Punamütsike“. 2012, segatehnika. Eesti Lastekirjanduse KeskusViive Noore segatehnikas illustratsioon Bianca Maria Tricarico raamatule „Tamburopoli“, mille avaldas 2019. aastal Itaalia kirjastus SECOP Edizioni. Mullu ilmus sama teos pealkirjaga „Trummilinn“ ka eesti keeles (tlk Eda Ahi, Koolibri).Viive Noore illustratsioon Milvi Panga luuleraamatule „Kus sa oled, päkapikk?“. Varrak, 2011, akvarell.
Senine Eestis viljeldav kliimapoliitika toetub peamiselt kehvale ilukirjandusele ja rahvaluulele, mitte õigusnormidele. Erakondade vaidlus on käinud viimasel raisatud neliaastakul selle üle, kas õigus on globaalse kliimamuutuse inimtekkelisuses veendunud teadlastel või on Eesti riigi ja ühiskonna arengu suunamisel ainuvõimalik toetuda iidsele talupojatarkusele, mida ekslikult ka terveks mõistuseks nimetatakse. Teadus kinnitab, et süsiniku atmosfääri paiskamisel on katastroofilised tagajärjed, aga teravaimgi talupojasilm ei näe õhus ühtki kahjulikku osakest – ja mida näha ei ole, seda ei saa ka olemas olla. Järelikult käib kogu jutt kasvuhoonegaasidest ainult talupoegadelt raha väljapetmise nimel. Paljudel ju on kasvuhooned ja need paiskavad välja ainult kurke ja tomateid, aga mitte mingeid gaase, kui just ahju sisse ei ehita!
Viljatu vaidluse tagajärjeks on tegemata töö. Riigikogu on küll heaks kiitnud Eesti kliimaeesmärgid ja arengustrateegiad, kuid eesmärkide poole liikuda saab vaid selgete reeglite alusel, mida need kaunisõnalised dokumendid, mis ei ole seadused, paraku ei paku. Kliimapoliitika seisukohalt ei ole riigikogu täitnud talle põhiseaduse § 65 esimeses lõikes pandud kohustust, mille järgi „riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid“. Kuskil ei ole kirjas, et riigikogu võiks sellest tegevusest tähtajatult hoiduda.
Seda asjaolu tuletas kliimapoliitikale keskendudes riigikogule meelde õiguskantsler Ülle Madise oma värskes aruandekirjas „Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud“. Mage lugu, et õiguskantsler üldse peab rahvaesindajatele selgitama, et „arengukava ega koalitsioonileping ei loo mitte kellelegi ühtki õigust, kohustust ega ootust“, et „mida intensiivsemalt isiku põhiõigust piiratakse, seda täpsemad peavad olema sellele piirangule alust andvad õigusaktid“ või et „seadusel ei ole enam põhiseaduspärast mõtet, kui selle sisu ei ole arusaadav või selle rakendamise tagajärjed pole ettearvatavad ning Riigikogu roll on antud sisuliselt ametnikule“. Need laused peaksid olema igal riigikogu liikmel peas ammu enne, kui esimest korda Toompea lossi uksest siseneb.
Õiguskantsler resümeerib: „Ühiskonnale olulised otsused − näiteks sellised, milles eelistatakse kliimast lähtudes üht tegevust teisele või üht valdkonda peetakse mõnest teisest olulisemaks −, tuleb teha Riigikogul seadusega. Ainult nii on tagatud riigivõimu teostamine ja põhiõiguse piiramine seaduse alusel.“ Ka tegevusetusel on tagajärjed, näiteks majandusarengu kängumise või trahvide kujul, mille maksmisest ei pääse ka Euroopa Liidust väljaastumise korral.
Õnneks ei ole olukord päris lootusetu. Tervelt viis valimistel kandideerivat erakonda (Reformi- ja Keskerakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised) lubavad valimisprogrammides kehtestada Eestis kliimaseaduse, mõned lähevad kaugemalegi ja peavad vajalikuks kliimaministri ametikoha loomist valitsuses. Kliimapoliitika kohta ei ole midagi öelda Isamaal, EKRE-l ja parempoolsetel. Kui viimaste arvamusküsitluste toetusprotsendid kokku lüüa, on uue kliimaseaduse taga 68% valijaid ning 32% on kas vastu või ei oska sellest midagi arvata.
Tuul puhub Eestis ka pärast kliimaseaduse jõustumist, kuid mõni orkaan ja trahv jääb ehk tulemata.
Programmides ei minda mõistagi ülearu detailseks ning seetõttu on veel võimatu hinnata kliimaseaduse toetajate seisukohtade kattuvuse ja erimeelsuste ulatust. Küllap neid on, aga hea algus seegi, kui plaan on jõuda mingi aluseni, mille üle siis parlamendis vaielda. Kui kliimapoliitika oleks keskne valimisteema (kaudselt ju ongi, sest hõlmab korraga nii julgeolekut kui ka toimetulekut), siis annaks just suhtumine kliimaseadusse ette tulevaste võimalike ja võimatute koalitsioonide piirjooned. Päike paistab ja tuul puhub küll ühtviisi igasuguse koalitsiooni peale, kuid parlamendi senisel ja tulevasel tegevusetusel kliimapoliitika vallas on oma hind. Näiteks maksame iga päev saastetasu, aga jääme ka ilma potentsiaalsest tulust, mida tooksid investeeringud, mis jäävad aga tegemata õigusruumi ebamäärasuse tõttu. Kuni ei ole selgelt kirjas, mis on Eestis keelatud ja mis lubatud, viib investor raha mujale. Õiguskantsler selgitab: „Põhiseaduse järgi tuleb enamik kliimaneutraalsust puudutavatest otsustest teha seadustes. Kui on vajadus kehtestada reeglid või piirangud, mis puudutavad ettevõtlust, siis tuleb seda teha seaduses (PS § 31). Kui on vajalikud piirangud kellegi omandi suhtes, siis saab seda otsustada üksnes seadusega (PS § 32). Kui soovitakse kehtestada koormisi või makse, siis tähendab see seaduse kehtestamist (PS § 113).“
Mis siin ebaselget on? Mitte vähimatki! Paraku ei saa õiguskantsler riigikogule määrata tähtaega kohustuste täitmiseks ega ette kirjutada sedagi, kuidas valitud võimuorganid täpselt oma tööd tegema peavad. Põhiseadus ei näe riigikogule ega selle liikmetele ette karistusi kohustuste täitmata jätmise eest. Jah, valijad saavad korra nelja aasta tagant hääletades justkui karistuse määrata, kuid mis mõju sel ikka on, kui menüü on endistviisi sama kehv nagu nõukogude aja sööklas.
Põhiseadus on tähtis küll, kuid tasapisi on Eesti purjetanud olukorda, kus parteiline rahvas loeb võimule pääsedes ülimuslikuks ja riigi arengusuunda määravaks hoopis välja kujunenud, kuid põhiseaduses nimetamata „poliitilist kultuuri“.
Selle kultuuri järgi võivad valitud erakonnad luua valijate tahte vastaseid koalitsioone, kirjutada kokku juriidiliselt tähendusetuid ning omavahel haakumatutest juhumõtetest koosnevaid koalitsioonilepinguid ja siis isegi nendest vaid valikuliselt juhinduda.
Selle kultuuri järgi ei jaotata koalitsioonides ministrikohti mitte proportsionaalselt valimistulemusega, vaid meelevaldselt, mistõttu näiteks praeguseski valitsuskoalitsioonis on Reformierakonna valijate tahe ala- ning partnerite oma mõõdutundetult üleesindatud.
Selle kultuuri järgi ei komplekteeri valitsust peaminister, vaid erakonnad saadavad sinna inimesi ainult oma äranägemise järgi, sealhulgas neid, kes ei ole valimistel kandideerinud ja kelle olemasolust ega võimetest ei olnud valijatel aimugi. Peaministril ei ole vähimatki võimalust hinnata talle erakondadest ministriks läkitatud tegelaste teadmisi ja koostöövõimet ega sedagi, kas mõni „hea kolleeg“ ei ela juhtumisi põhikohaga hoopis oma jõuka sponsori taskus.
Selle kultuuri järgi on valimistulemusel ehk valijate tahtel ainult kaudne tähtsus, sest pärast tulemuse selgumist ja riigikogu uue koosseisu kokkuastumist on ainus, mis loeb, nn parlamendiaritmeetika ehk 101 piires arvutamine. Saadikud ja fraktsioonid riigikogus on kõigest liidetavad liitmistehtes ja neil on ainult arvuline, mitte sisuline väärtus, peaasi et summa on suurem kui 51.
Selle kultuuri tõttu on erakonnad valimiste eel välistamismängus kidakeelsed. Isegi kui keegi kellegagi koostöö välistab, ei ole välistatud, et välistaja ja välistatu „muutunud asjaolude tõttu“ neli aastat sõna peaksid ja siiski ühist õnne ei leiaks – ning valija ei saa selle vastu midagi teha.
Seda poliitilist kultuuri ei saa põhiseadusega keelata, sellest peaksid erakonnad ise vabatahtlikult lahti ütlema, alustades kas või julgemast välistamisest. Kui 2/3 valijatest toetab kliimaseadust, peavad selle lubajad ühemõtteliselt kinnitama, et inimtekkelise kliimamuutuse eitajatega ning kliimapoliitilise tegevusetuse platvormil seisjatega mingil juhul koalitsiooni ei moodustata, mis sest, et ollakse samameelsed näiteks julgeolekupoliitikas. Ja vastupidi peaksid need, kes on veendunud, et Eesti iseseisvus on rajatud põlevkivist vundamendile, välistama mis tahes koostöö kliimahüsteerikutega. Need tõotused annaksid valijatele kindluse, et kliimapoliitikaga on erakondadel tõsi taga ning riigikogu järgmine neliaastak ei lähe samamoodi kallilt raisku nagu viimatine.
Valimiste aeg on alanud ning kõige olulisem valik, kui uskuda Kaja Kallase kõnet möödunud nädalavahetuse üldkogudel, on „vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda väikeriigi vahel“1. Või siis Eesti 200 juhi Lauri Hussari sõnul „edasi või tagasi“ liikuva Eesti vahel, mis, nagu viimaste valimiste järel, enam liberaalse demokraatia teelt ei kaldu.2 Lühidalt, valik olevat liberaalsete jõudude ja peamiselt EKRE kehastatud paremääre vahel.
See on muidugi peibutav lugu ja mitte vaid seetõttu, et igale copywriter’ile meeldib võitlus valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse vahel. Nii Tanel Vallimäe kui ka Tõnis Saarts on Sirbis kirjutanud, et „avatuse-suletuse“ ja „liberaalsuse-konservatismi“ telje rõhutamine teeb elu Reformierakonnale väga mugavaks ning mängib ilmselt EKRE-le palju kaarte kätte.3 Reformierakond eelistab kindlasti rääkida rohkem vabadusest ja julgeolekust kui maksupoliitikast ja toimetulekust. Ning nende teemade EKRE-le jätmine aitab viimastel näidata end nõrgemate ja unustatute kaitsjana, vastukaaluna Kaja Kallase elitaarsele ja Tallinna-kesksele poliitikale.
Paraku hägustab lugu valgete ja tumedate jõudude võitlusest ka seda, et „valged“ jõud on viimase valimistsükli jooksul võtnud oma tööriistakasti terve hulga paremäärmuslaste omasse kuuluvaid riistu. Kõige selgem näide on siin Reformierakonna eelnõu peatada ajutiselt Eestis elavate Venemaa kodanike valimisõigus, mida suuresti (ja küllap põhjendatult) tõlgendati kui katset Isamaalt ühte valimiskampaania osa ära näpata.4 Ent ka Eesti Pagulasabilt ja Eesti Inimõiguste Keskuselt hävitavat kriitikat saanud eelnõud, milles lubatakse ebaseaduslikult piiri ületanud inimesi massiliselt tagasi saata, laskmata neil varjupaigataotlust esitada, menetleti „valgete jõudude“, mitte EKRE valitsuse ajal.5 Ning Isamaa iibeküsimusele keskenduv perepoliitika meenutab kõige enam Martin Helme kommentaare lastetute naiste kui „ühiskondlikult kahjuliku elemendi“ kohta. Inimeste kollektiivne karistamine, naiste käsitlemine eeskätt sünnitusmasinatena – raske on näha, kuidas seesugune poliitika liberaalse maailmapildiga sobib.
Eks mingi maailmavaate esindajatelt täieliku meelekindluse ootamine olegi omamoodi sõgedus. Tegelik elu on keerulisem ja nõuab paindlikkust. Pööret autoritaarsema poliitika poole võiks põhjendada koroonakriisi õppetundidega ning sõjaga Ukrainas. Sellest, et sõda ergutab poliitikuid kasutama julgeolekuargumente ka siis, kui neil julgeolekuargumente tegelikult pole, on kirjutatud üksjagu.6 Eesti koroonapiirangud olid aga maailmas ühed liberaalsematest ja (nagu mujalgi) kaotati need esimesel võimalusel ära.
Tõenäolisemalt on Eesti osa ülemaailmsest trendist, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremääre poliitika normaliseerimiseks.7 Paremäärmuslike parteide tugevnedes on peavooluerakonnad üle kogu Euroopa võtnud vaikselt üle nende seisukohti, lootes võita tagasi kaotatud valijaid ja kindlustada endale koalitsioonikõnelustel parem läbirääkimispositsioon. Nii sai näiteks konservatiividest Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei välja käidud Brexiti eestkõneleja ja Taani sotsiaaldemokraatidest karmi immigratsioonipoliitika elluviija. Tsentriparteid näevad sageli kultuuri- ja rändesfääri puutuva paremääre poliitika ülevõtmist vastuvõetava kompromissina oma juhtrolli säilitamise ja majanduspoliitilise plaani elluviimise nimel.
Paremääre võimuletuleku ärahoidmine peaks muidugi olema tulevaste valimiste üks põhieesmärke, aga see ei saa olla ainuke eesmärk. Esiteks, autoritaarsusse kalduvaid ettepanekuid tuleb kritiseerida ka siis, kui neid esitavad „valged jõud“. Teiseks, tõeline arutelu siit ju alles algab. Nii nagu oleks natuke kurb, kui parim, mida seksi kohta saab öelda, on, et „vähemalt oldi sellega nõus“, võiks ka poliitika osas olla nõudmised natuke kõrgemad, kui „vähemalt on ta liberaaldemokraatlik“.
1 Kaja Kallas: koos me võidame niikuinii. err.ee, 17. I 2023.
2 Lauri Hussar: valimistel otsustatakse, kas Eesti läheb edasi või tagasi. err.ee, 17. I 2023.
3 Sirp nr 48, 2. XII 2022 ja nr 50, 16. XII 2022.
4 Reformierakond otsib toetust Vene kodanike valimisõiguse peatamiseks. err.ee, 10. XI 2022.
5 Riigipiiri seaduse muutmise kava tekitab Eesti inimõiguslastes pahameelt. err.ee, 7. VI 2022.
6 Aro Velmet, Kaitsedemokraatia ohvrid. Sirp nr 35, 2. IX 2022.
7 Cas Mudde, The Far Right Today. Polity Press, Cambridge 2019.
Muinsuskaitseamet on taas saanud uue peadirektori. Pärast Siim Raie lahkumist ja Liisa Pakosta lühikest debüüti astub 1. märtsist pärandi hoidmise, edendamise ja muuseumidega tegeleva asutuse eesotsa Marilin Mihkelson, kes seni töötas maksu- ja tolliameti juriidilise osakonna juhatajana.
Mihkelsoni ametisse kinnitamise teatest jääb silma tema järgmine lause: „Pärandi hoidmine ja säilitamine meie kõigi hüvanguks nüüd ning tulevikus on kohustus, millesse ei saa kergekäeliselt suhtuda ega mööda vaadata. Usun, et parimat kliendikogemust pakub avatud ja lahendustele suunatud motiveeritud inimestega organisatsioon, neile teemadele soovin ka oma fookuse suunata.“
Selle postulaadi järgi on muinsuskaitseametist saamas klienditeenindusasutus. Selgusetuks jääb küll, kas kliendi all peetakse silmas pärandit, mille säilimise eest peab amet hoolt kandma, või hoopis pärandi omanikke ja kasutajaid. Selge on see, et ajalooga majad ja esemed säilivad seda paremini ja kauem, mida aktiivsemalt neid kasutatakse ning mida rohkem need omanikele korda lähevad, kuid pärandi omanike kliendiks nimetamisega distantseerib amet end ise valdkonnast, mis on sisukas, filosoofiline, kriitiline ja mitmekihiline.
Muinsuskaitseameti põhimääruses on ära toodud ameti tegevusvaldkond ja ülesanded. See loend koosneb 26 punktist ja puudutab nii muuseume, arheoloogiat, kultuuripärandit kui ka mälestisi. Pärandi omanike kohta on vaid üks punkt, kus sedastatakse, et ameti ülesanne on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanike või valdajate nõustamine mälestise või ehitise hooldamise, remondi, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, amet annab soovitusi ja juhendeid ning vajaduse korral väljastab hoolduskavasid.
Seega tekib küsimus, keda või mida uue peadirektori juhitavas ametis kliendina käsitlema hakatakse. Kui asutus räägib endast kui klienditeenindusasutusest, tasub olla ettevaatlik. Süvenemist ja läbimõtlemist pole siit enam mõtet loota. Peamine on klient rahulolevana hoida. Klient ja selle ümber koonduv maailm on kiretu ja tulemile orienteeritud, selle keskmes on kasum ja tarbimine.
Sõnaveeb annab kliendi tähenduseks ’kunde’, ’tarbija’. Klient tähendas Vana-Roomas sõltlast, patrooni kaitsealust. Väljend „klient on kuningas“ on tarbimiskeskse majandusmudeli hüüdlause, et hoida potentsiaalne tarbija lojaalne, luua pettekujutelm, et kes maksab, see tellib muusika. Klienti hoiab lõa otsas ja pidevalt huvitatuna hoopiski pidev soov tarbida aina rohkem ja rohkem, mitte anda hinnanguid, mitte olla skeptiline või talitseda oma ihasid.
Kliendikeskne käsitlus laienes ulatuslikult 1990. aastate lõpus, 2000. aastate alguses koos interneti plahvatusliku levikuga. Alguses hakati kliendisuhet äri alustalaks pidama suurtes ettevõtetes, sest neid mõjutas tihe konkurents kõige enam. Kliendikesksuse eesmärk oli luua selline suhe, et ühe kindla brändi toodete-teenuste kasutajad ikka ja jälle naaseks ega läheks konkurendi juurde. Milline asutus on muinsuskaitseameti, või ka mõne teise riigiasutuse, konkurent, et kardetakse nn kliendi mujale minekut?
Kliendist ja kliendikesksusest heietamist kuuleb igal pool. Haiglas ei räägita enam patsientidest, ikka klientidest. Ka hooldekodu elanikud on kliendid. Spordiklubi külastaja on treenerile klient. Pangas oleme kliendid, sotsiaalkindlustusametis võtavad kliendi klienditeenindussaalis vastu klienditeenindajad. See loetelu on pikk.
Kellegi kliendiks nimetamisel on kalk ja distantseeriv alatoon. See tähendab naeratust, mis näib küll lahke, kuid mille eesmärk on hoida klient rahulolev, mitte valmistada talle ebamugavust, nõuda kriitilist suhtumist või valmistada pettumust. See suhe toetub põhimõttele „kurgid sulle, raha mulle“. Sooja ja pühendunud suhet pole sellisest mõtteviisist põhjust otsida. Kas meile ikka on vaja ametit, kus oma valdusalasse selliselt suhtutakse? Soovin, et me ei oleks igal pool taandatud kliendiks, vaid et kodanikes nähtaks koostööpartnerit, patsienti, ajaloohuvilist, töövajajat, erivajadusega inimest. Tahan, et ametiasutustes oleks rohkem sisu, nüansse ja tähendusrikkust.
2019. märtsis alustas Sahha (Jakuutia) šamaan Aleksandr Gabõšev jalgsi teekonda Jakutskist Moskvasse Punasele väljakule, et Venemaa isevalitsejas pesitsev deemon šamaanirituaalidega temast välja ajada. Selleks oli tal plaanis süüdata Kremli müüri ääres lõke, ohverdada tulele kumõssi ja hobusekarvu ning šamaanitrummi saatel lugeda palve, mille mõjul deemon laseb Putini vabaks ja Putin lahkub võimult. See avanuks Gabõševi arvates võimaluse taastada Venemaal demokraatia ja harmoonia. Umbes 8500 kilomeetri pikkusest teekonnast jõudis rahumeelne šamaan läbida 3000 kilomeetrit. Teel kohtus ta inimestega, rääkis nendega oma eesmärkidest ja tal tekkis hulganisti saatjaid ning mõttekaaslasi. Burjaatias Võdrino küla juures ta vahistati.
Tjumenis elava kirjaniku Viktor Jegorovi sõnul näeb Gabõšev end valguse jõudude eestvõitlejana, kelle eesmärk on kurjus riigitüüri juurest minema tõrjuda, kuna see on ohuks kogu inimkonnale. Jegorovi hinnangul on Gabõšev eeskujud selleks leidnud oma rahva folkloorist, ennekõike eeposest „Olonhoo“. Praeguse seisuga on Gabõšev sundravil Ussuriiski lähedal Zaretšnojes asuvas erirežiimiga psühhiaatriahaiglas, kuigi arstlik vajadus selleks puudub.
Šamaanid ja Putin
Möödunud aasta novembris jõudis portaali The Insider vahendusel avalikkuse ette Venemaa Föderaalse Valveteenistuse plaan,1 kuidas kaitsta valveteenistuse töötajaid rünnakute eest, mille instrumentideks on muu hulgas religioossete (või pseudoreligioossete) organisatsioonide mõjutused ja hüpnoos. Erilist ohtu nähakse isikutes, kes on võimelised valveteenistuse „personali psühholoogiliselt nakatama ja kellel on hüpnootilised võimed“. Sellised rünnakud võivad viidatud dokumendi kohaselt vähendada valveteenistuse personali psühholoogilist stabiilsust, neid moraalselt desorienteerida ja viia nad seisundisse, kus nad on võimetud osutama vastupanu.
Siit võib leida selgituse, miks šamaan Gabõšev on suletud seitsme luku taha ega lasta tal vabalt tegutseda. Kremli diktaator võtab šamaane tõsiselt, ja veelgi enam, tal on šamaanidega oma suhe. Väga palju sellest avalikkuse ette jõudunud ei ole ning üheks peamiseks allikaks neil teemadel on olnud Vene ajaloolane ja publitsist Valeri Solovei, kes tugineb omaenda kinnitusel Kremli siseringi allikatele. Järgnev on lühikokkuvõte Solovei räägitust.
2019. märtsis alustas Sahha (Jakuutia) šamaan Aleksandr Gabõšev jalgsi teekonda Jakutskist Moskvasse Punasele väljakule, et Venemaa isevalitsejas pesitsev deemon šamaanirituaalidega temast välja ajada. Burjaatias Võdrino küla juures ta vahistati. Praeguse seisuga on Gabõšev sundravil Ussuriiski lähedal Zaretšnojes asuvas erirežiimiga psühhiaatriahaiglas.
Väidetavalt korraldati Putinile esimene kohtumine šamaaniga 2002. aastal, võimalik, et lihtsalt nalja pärast – et võib-olla saab Putin šamaani käest vastused teda vaevavatele küsimustele, mis puudutavad riigi valitsemist ja tulevikku. Paraku olnud tegemist teadmamehega, kelle ennustused läksid väga paljus täide ja kes ennustas Putinile teatud asjaolude täitumise korral suurt tulevikku. Putin suhelnud tema usalduse võitnud šamaaniga iga nädal, et leida oma otsustele tuge. Solovei sõnul olevat Putinil messialikud kalduvused, ta uskuvat oma erilisse missiooni, millele otsivat tuge okultistlikest kanaleist. Sellest esimesest kohtumisest olevat alanud Putini usk teadmameeste imevõimetesse. Paraku oli šamaan juba vana ja Solovei mäletamist mööda millalgi 2006-2007 ta suri. Järgmiste teadmameestega, keda Putinile vahendas tõvalasest kaitseminister Sergei Šoigu või teised lähikondsed, ei olnud Putini kogemused sugugi nii head. Neli tõva šamaani, kes olid ennustanud Putinile suurt edu Ukraina sõjas, lasknud Putin valeennustuse tõttu hukata ja panna šamaanide pead nende kodumajade ette vaatamiseks välja.2
Surma fetišeerimine
Sõja hind Venemaale on kohati kuni 800 või enamgi hukkunut päevas. Okupantide surnukehad vedelevad lahinguväljal, ära koristada pole neid pideva tule tõttu võimalik ja iga järgnev rünnak toimub üle laipade. Putini võimu ülistav õigeusu papp Andrei Tkatšov jutlustab, et sõjaväljal elu andmine on õilis tegu, see on parem kui viinauimas oma oksesse lämbuda või muul rumalal viisil elu kaotada. „Parem surra relv käes nagu kangelane, nagu mees. Jõuad veel palvegi öelda ja oledki paradiisis!“ on papp veendunud,3 korrates ruuporina Putini sõnumit Vene emadele möödunud aasta novembris. Putin andis surmale kammertooni, märkides, et sõjas surra tähendab seda, et elu pole raisatud asjata. See on olnud elu (!) ja mitte viinasurm.4
Burjaadi laamad loevad palveid sõtta minevatele meestele, tõva šamaanid taovad trummi, et kurje vaime sõduritest eemale peletada ja Vene sõdur lööb risti ette just viiv enne, kui granaat õhus lendavalt droonilt talle kaela sajab.
Kui ajakirjandusest on ehk jäänud mulje, et mobilisatsioon on sunniviisiline ja Vene mees tegelikult sõtta minna ei taha, siis nii see ei ole. Esimene mobilisatsioon filtreeris välja need, kes tõesti sõtta minna ei soovinud ja otsustasid Venemaa tolmu jalgelt pühkida. Valdavalt oli see paremini toime tulev ja haritum keskklass. Nii jäi mobilisatsioonireservi alles võimule kuulekam ja kehvemal järjel olev osa valdavalt nn depressiivsetest piirkondadest. Teatud kontingenti neist meelitab sõtta petlik võimalus raha teenida või varandust kokku röövida, teised lasevad end mõjutada propagandast ja uskuvad ehk siiralt, et kodumaa eest tuleb sõdida. Nende otsuste taga on lõpuks ka suure Vene impeeriumi narratiiv, mis nad kuulekalt riigi eest surema viib. Wagneri palgaarmee koosseisus osalevad lahingutegevuses ka vanglatest värvatud kriminaalid, kellele on antud hägune lootus, et kui nad on pool aastat ära teeninud, saavad nad amnestia. Kuid see reserv hakkab juba ammenduma.
Ukraina kaitseväelased on kirjeldanud Vene üksuste rünnakuid kui mingit zombifilmi, kus okupandid tulevad lainetena peale ja lasevad end kuulipilduja- ja granaadiheitjate tulest maha tappa. Valikut neil palju pole, sest taganedes lastaks nad maha omade poolt. Ukrainale tähendab see ränka tööd ja ajakadu, sest see mass tuleb „läbi töödelda“. See kulutab ka nende reserve ja toob kaasa kaotusi elavjõus. Venemaa taktika on tohutut inimmassi ohvriks tuues luua endale ajavaru, et välja õpetada õppelaagritesse kogutud mobiliseeritud ja alustada uut pealetungi. Kõneldud on ka uuest mobilisatsioonist, kuna olemasolev inimressurss ammendub kasutatud taktika tõttu kiiresti.
Sõjanduseksperdid pakuvad variante
Rinde suhteline paigaltammumine tekitab paratamatult kärsitust ning paneb küsima, kui kaua see kõik veel kestab ja millal Ukraina alustab uut pealetungi. Sõjanduseksperdid pakuvad sõja käigule erinevaid stsenaariume ja ajagraafikuid. Kõneldakse sellest, et Ukraina suur pealetung on ettevalmistamisel ja see kindlasti toimub, kuid selle aeg sõltub sellest, kui kiiresti saavutatakse selleks vajalik võimekus, mis omakorda sõltub lääne relvatarnetest ja ajast, mis kulub selle tehnika omandamiseks. Põhilised stsenaariumid, sh pessimistlikud, on järgmised.
1) Kui Vene ründevõime on ammendunud ja uute mobiliseeritute kontingent hävitatud, alustavad Ukraina relvajõud mingil ajahetkel pealetungi. Tõsisemaks läbimurdeks võib kuluda siiski veel mitu kuud, kuni Ukrainal on selleks piisav relvastus ja ettevalmistus. Seni on lääne ründerelvastuse tarned jäänud napiks. Suuremat edu loodab Ukraina saavutada millalgi suve teisel poolel ja vabastada okupeeritud alad hiljemalt 2023. aasta lõpuks. Üksmeelel ei olda Krimmi küsimuses. Osa sõjanduse eksperte ja Ukraina arvamusliidreid on avaldanud veendumust, et ka Krimm tuleb vabastada sõjalisel teel või koguni esmajärjekorras, teiste arvates peaks Krimmi osas leitama diplomaatiline lahendus pärast seda, kui muu osa Ukraina territooriumist on vabastatud. Ka pärast Ukraina territooriumi okupatsioonist vabastamist jätkub piiril lokaalne lahingutegevus ja raketilöögid vastase poolele, kuni sõlmitakse rahuleping. Kuna Putin Venemaa kaotust tunnistava rahulepinguga tõenäoliselt ei nõustu, on lepingu sõlmimine uue administratsiooni poolt mõeldav alles pärast tema võimult lahkumist.
2) Pidevale mobilisatsioonile ja uutele reservidele tuginedes jätkab Venemaa pealetungi või vähemasti üritab seda teha. Kitsam eesmärk on kogu Donetski ja Luhanski oblasti okupeerimine, kuid kõneldud on ka rünnakust põhja poolt Kiievi või Harkivi suunas. Kuna mõlemad pooled on välja kurnatud ja kummalgi pole ülekaalu, jääb rinne siiski püsima enam-vähem sinna, kus see parajasti on. Selline positsioonisõda jätkub kaua. Lääs väsib ja Ukraina on sunnitud sõlmima Minsk 3 tüüpi ebaõiglase rahu. Kõneldud on ka nn Korea lahendusest, kus juba okupeeritud territooriumid jäävad Venemaale. Mõned vaatlejad, keda võlub arvumaagia, on välja käinud, et Korea eeskujul saaks piiri tõmmata 38. idameridiaanile, mis läbib Ida-Ukrainat umbkaudu praegusel rindejoonel. Koreas nimelt pandi piir paika 38. põhja paralleeli järgi.
3) Deus ex machina. Putin kõrvaldatakse võimult või ta tapetakse ja sõda katkeb hoobilt, mille tulemusel Venemaa viib oma väed Ukrainast välja. Pole välistatud ka võimalus, et vahetunud võim jätkab sõjategevust või et Venemaal puhkeb kaos ja kodusõda, mistõttu Venemaa on sunnitud keskenduma oma siseprobleemidele ja taandub Ukrainast seetõttu.
4) Putin laseb käiku tuumarelva. Ka siin on võimalikud variandid sõltuvalt sellest, kas kasutatakse taktikalist või strateegilist tuumarelva. Üldine seisukoht on see, et Venemaa taktikalise tuumalöögi korral annavad NATO riigid hävitava vastulöögi tavarelvastusega. Üks võimalikke sihtmärke on seejuures Putin ise. Strateegilise tuumarelva kasutamist Venemaa poolt väga ei usuta, sest arvatavalt on NATO võimeline Venemaa tuumalööke ennetama ja nii puudub sel mõte. See annab lootust, et globaalset mõõtu tuumasõda ei puhke. Aga apokalüptikud ei välista mõistagi ka hullemaid stsenaariume.
Mida astroloogid ennustavad?
Ukraina ajakirjanikud on olnud varmad küsitlema nii tarolooge kui ka astrolooge ning nendega tehtud intervjuud on läinud eetrisse tõsistel poliitikakanalitel. Ennustamine on teatud mõttes teraapia, positiivne sisendus, mida ukrainlased ja küllap ka muu progressiivne maailm vajab. Ukrainlased ootavad ennustajailt võidusõnumit, mida sõjatandrilt ei tule ega tule, ja nood pole kadedad seda pakkuma.
Ühe põhjalikuma ülevaate astroloogide ennustustest tegi möödunud aasta oktoobris filosoof ja okultismi asjatundja Andrei Kosmatš.5 Tema sõnul algab 2023. aasta jaanuaris Ukraina sõja neljas etapp, mis lõpeb Ukraina võiduga tõenäoliselt märtsis või veidi hiljem. Selle määrab ära Marsi ja Pluuto asend taevakaardil. Märtsis sulgub ajasõlm, mis sai alguse 1917. aasta murrangulistest sündmustest Venemaal. 23. märtsil siseneb Pluuto Veevalajasse, mis muudab kogu senist maailmakorraldust ja algab uue maailmakorra loomine. Võim Venemaal läheb üle jõustruktuuridele, ametisse määratakse uus peaminister, kes samuti pärineb jõustruktuuridest. Kosmatši hinnangul võib Venemaa peaministriks saada julgeolekunõukogu sekretäri ja FSB endise direktori Nikolai Patruševi poeg Dmitri Patrušev, kelle horoskoop on Putinile kõige lähedasem. See on oluline sellest aspektist, et presidendi surma korral läheb võim üle peaministrile, mida ka järgnevalt ennustatakse.
Otsustavad sündmused jäävad Kosmatši selgitusel 20. aprilli ja 5. mai vahele, kuna toimuvad määrava tähtsusega sündmused – päikesevarjutus 20. aprillil ja Kuu poolvarjutus 5. mail. Millalgi selles ajavahemikus saab Putini elutsükkel läbi. Fataalse tähendusega planeediks on Neptuun, mis on seotud mürgitamisega. Selleks kasutakse Kosmatši arvates ilmselt midagi eriti peent NKVD mürgimeistri Grigori Mairanovski rikkalikust arsenalist. Järgnevatel kuudel tähtede seis pingestub, see võib Venemaal kaasa tuua mingi katastroofi, Kosmatši arvates võib see olla õnnetus mõne tuumajaamaga. Juulis-augustis peaks Krimm minema tagasi Ukrainale, sügisel korraldatakse Venemaal erakorralised presidendivalimised, kuid paralleelselt valimistega algab Venemaal revolutsioon, riik variseb kokku ja langeb kaosesse, mis kestab vähemalt poolteist aastat.
Veeda-astroloog Alakh Niranjan
Väga põhjalikke ennustusi pakub ka veeda-astroloog Alakh Niranjan (Алакх Ниранжан), kes mõnevõrra teistele planeetidele (Jupiter, Saturn, Marss) tuginedes näeb põhilises ette enam-vähem sama tulevikku kui Kosmatš ja ennustab Ukrainale sõjas kindlat võitu. Jaanuaris-veebruaris toimuvad Ukraina ja Vene vägede vahel raevukad lahingud, millele järgneb Venemaa kaotuste periood ja murrang sõja käigus aprillis-mais. Samal ajal ja tõenäoliselt vägivaldselt vahetub võim Venemaal. Edasi algab suveperioodil verine võimuvõitlus, rahvarahutused ja Vene eliidi füüsiline hävitamine nagu see juhtus 1917. aastal. Sellega kaasneb sügisel kogu Vene riigi füüsiline häving, mille tagajärjel sellist Venemaad, nagu see on praegu, enam ei ole ega tule. Mõned tükid, nt Königsberg (Kaliningrad), osa Kaukaasiast või midagi Kaug-Idast, võivad Venemaa küljest ka ära kukkuda. 2024. aastal toimuvad Venemaal presidendivalimised ja Venemaa formeerub uuesti teistsugusel kujul. Ka Ukrainale saab Niranjani sõnul olema oluline 2024. aasta, sest siis peab Ukraina olema tõestanud, et ta on olnud väärt kõike seda toetust, mida talle lääneriigid on andnud. Kui see õnnestub, võib Ukrainast kujuneda mentorriik, kelle eeskujul muutuvad väärtushinnangud kogu maailmas. Kuid arvestades Ukraina korruptsiooniprobleeme võib riik selles ka ebaõnnestuda. President Zelenskõi valitakse selle ennustuse kohaselt 2024. aastal presidendiks tagasi, kuid tema käekäik sõltub sellest, kas Ukrainast saab riik, mis kannab talle pandud ootusi.6
Aga tegelikult?
Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi sõnul läheb 2022. aasta 23. veebruari piirile tagasijõudmiseks Ukraina relvajõududel täiendavalt vaja 300 tanki, 600–700 jalaväe lahingumasinat ja pool tuhat haubitsat.7 Ja mõistagi lahingumoona selle kõige jaoks. 1991. aasta piirile jõudmiseks kuluks sõjatehnikat küllap mõnevõrra rohkem. Lääneriikide hoiakutes on nüüd juba näha ka murrangulisi muutusi, mille tulemusel on Ukraina saanud või lähiajal saamas ka rasket ründerelvastust ning kaugmaarakette. Kui see nii on, siis kokkuvõttes määrab relvastus sõja käigu ja lõpptulemuse kindlamini kui ükski ennustus. Rõhk on siin sõnal „kui“. Sest kui relvastust pole piisavalt, siis tuleb loota šamaanidele, astroloogidele ja kaardipanijale, kes ehk näevad ka mõnda ootamatut lahendust, mis relvadest ei sõltu.
1 Сергей Канев, Если враг у Боровицких ворот. Генералы ФСО готовятся защищать Путина от переворота: привлекут священников, гипнотизеров и политруков. https://theins.ru/politika/257090 19. XI 2022.
2 Шаманы в бункере Путина! и фатальное предсказание для деспота. ГРОШІ. Youtube 8. XI 2022. https://www.youtube.com/watch?v=pNudtfV-odU&t=1501s
3 Воинская смерть – лучшая из всех смертей. Откровения российского священника Андрея Ткачева. Youtube 26. XII 2022. https://www.youtube.com/watch?v=m_TV54IawOI
4 Путин встретился с матерями участников войны в Украине. – Meduza 25. XI 2022. https://www.youtube.com/watch?v=QArFuTzeY8A&t=23s
5 Заколдованная кукла. Беседа с Андреем Космачем и @bonum_professor. Feigin Live 7. X 2022. https://www.youtube.com/watch?v=bDA-HK08q5Y&t=2479s
6 ПРОГНОЗ, который шокирует: Украина ПОБЕДИТ в ноябре, Россию ждёт… Алакх Ниранжан. – Politika Online 1. I 2023. https://www.youtube.com/watch?v=ciTY8rtJ8dk
7 An interview with General Valery Zaluzhny, head of Ukraine’s armed forces. – The Economist 15. XII 2022. https://www.economist.com/zaluzhny-transcript
Mihhail Šiškini eessõna esseekogumiku „Sõda või rahu“ uuele väljaandele algab asjaolu nentimisega, et „venelane olla on valus“ (lk 5). Küllap on tal õigus, eriti, kuna tegemist on demokraadiga, liberaaliga, kes on olnud sunnitud Venemaalt lahkuma ja elab vabas maailmas. Ilma Vene Maailmata, mida välismaal kehastab kohapealne „väike Venemaa“, on venelasel tavaliselt keeruline, kui mitte võimatu hakkama saada. Venelased elavad tihti välismaal üksnes füüsiliselt, ent mõtetes ehk mentaalselt jäädakse ikka Venemaale. Nii et indiviidina sobib kohapealseid hüvesid nautida täiel rinnal, kollektiivse identiteedi järgi on aga tegemist põlastusväärse „roiskuva Geiropa’ga“.
Venemaal elav venelane näeb asju ilmselt teisiti, sest „kahel kolmandikul venelastel pole veel tänagi välispassi, kolm neljandikku pole veel kordagi kunagise NSV Liidu piiridest lahkunud“ (lk 91). „Nad on pagenud televisiooni paralleelmaailma, kus saab viletsuse, alanduse, vaesuse, ebavõrdsuse, perspektiivide puudumise, armetu hariduse, haleda ja kättesaamatu arstiabi mõneks tunniks unustada“ (lk 100). Ja ilmselt ei teadvusta nad seejuures oma armetut eluolu sedavõrd teravalt kui välismaa-kogemusega rahvuskaaslased.
Raamatu originaal ilmus 2019. aastal, seega enne Vene-Ukraina täiemahulise sõja algust, uus väljaanne ja tõlge eesti keelde on lugejateni jõudnud aga juba sõja ajal. Ja sõda on Venemaa ajaloos olnud asi, mis muudab kõike varasemat: võtab kokku tulemused, kannab midagi maha ja paneb paika. Me veel ei tea, milline on selle sõja lõpptulemus ja mis saab Venemaast, kuid just selle sõja tulem otsustab paljuski edaspidise. Impeeriumid elavad sõdadest, kauaks kestma jäänud rahu hävitab impeeriumi paratamatult. Just seda pidas Putin võib-olla silmas, kui ütles, et tal polnud 24. veebruaril 2022 valikut.
Mihhail Šiškini (sünd 1961) elukoht on 1995. aastast saadik Šveits ja ta on pälvinud kirjanikuna palju tunnustust nii Venemaal kui ka rahvusvaheliselt. Teda kutsutakse sageli esinema meediasse ja lääne ülikoolidesse loengut pidama. Tal on Vene omale lisaks ka Šveitsi kodakondsus ning ta avaldab oma kirjatöid nii vene kui ka saksa keeles. 2013. aastal teatas ta avalikus kirjas, et keeldub esindamast Venemaad suurel raamatumessil Ameerikas protestiks Venemaal toimuva vastu ja 2014. kritiseeris teravalt Krimmi annekteerimist.
Ilmselt just siis valis autor poole ning suhteliselt apoliitilisest kirjamehest sai aus inimene, kes tunneb vastutust Putini juhitud Venemaa nimel korda saadetud kuritegude eest.1 Märtsis 2022 palus ta venelaste nimel avalikult vabandust Ukrainale sõjalise kallaletungimise pärast ja ütles: „Nüüd ei seostu Venemaa enam vene kirjanduse ja muusikaga, vaid pommirahe all lastega. Putini kuritegu seisneb inimeste mürgitamises vaenuga. Putinit ühel päeval enam pole, aga piin ja vihkamine jääb kauaks inimeste hinge.“2 Niisugune tegu nõuab julgust, millest vaba maailma inimesed ei saa päriselt aru. Sellega teenis autor ära „Vene patriootide“ süüdistuse russofoobias (lk 126). Sisuliselt võrdub see reeturiks kuulutamisega – ja kui Kreml on kellegi reeturina määratlenud, pole see ka XXI sajandil nali, nagu näitab nii mõnegi Putini kriitiku kurb saatus.
Venemaa riikluse areng ja orjuse algus
Šiškini väike, algselt saksa keeles avaldatud raamat (154 lk) on kontsentraat, karm kokkuvõte Venemaa riikluse sündimisest kuni tänapäevani ja selle kestel kujunenud nn vene hingest. On väga tähtis, et seda raamatut loetaks väljapool Venemaad, eelkõige läänemaailmas, kus lepiti liiga kaua Moskva suunalt tuleva vale ja sigadustega lootuses, et tegemist on kasvuraskustega demokratiseerumise konarlikul teel. Ilmekas on ühe tippkohtumise episoodi kirjeldus Chris Patteni mälestustes, kus ta räägib Tšetšeenia sõjast: „Olukord oli äärmiselt piinlik. Saime aru, et Putin valetab meile. Putin nägi, et meie saame aru, et ta valetab. Ja meie vaikisime. See oli väga häbistav“ (lk 15-16). Just nii tõstabki kuri pead ja läheb üha jultunumaks, sest katsetab pidevalt, kui kaugele tal veel lastakse minna.
Tegemist on väga isikliku raamatuga, sest Šiškini isa on venelane ja ema ukrainlanna, tema vanaisa represseeriti Stalini ajal, onu hukkasid aga sakslased suures sõjas. Autori ülevaade Vene riigist ehk ulussist, mida valitseb suurkhaan, nagu Šiškin eelistab läbivalt nimetada, on esitatud ausalt ja ilma ilustamata. Autori üldjäreldus on ühene: „see riik käitub oma rahvaga nagu okupatsioonivõim“ (lk 22). Tõepoolest, Vene riiklus algab võõrvallutajate (normannide, viikingite) loodud riigiga slaavlaste territooriumil ja seda fakti ei muuda Vene ametliku historiograafia „võõraste valitsejate vabatahtliku kutsumise“ versioon. Kõigile on teada munk Nestori loodud ja Karamzini toetatud riikluse alguse jutt: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda pole. Tulge ja valitsege meid vürstidena ja olgu teil meie üle võim“.3
Nii tulidki 862. aastal Skandinaaviast viikingid, normannid (russid) slaavlasi valitsema ja Venemaal sai alguse Rjurikute dünastia. Enne seda polnud Venemaal muud kui „tühi maa metsikute ja sõjakate hõimudega, kes elasid nagu loomad ja linnud“.4 Tegelikult lõid Vene riikluse (ka Šiškini) hinnangul võõrvallutajad, nagu nood rajasid oma riike Normandias ja Sitsiilias (lk 22). On spekuleeritud, et paganlikud valitsejad elasid suletud enklaavides ega segunenud kohalikega, kes jäid alamrahvaks. Varjaagide allutatud inimesi kutsuti smerdideks (смердеть – arh vene keeles ’haisema, lehkama’).5 Kuigi valitsejad abiellusid slaavi naistega ja nende järeltulijad venestusid ajapikku, ei pidanud valitsejad madalamal olijaid hõimuvendadeks, vaid saakloomadeks (lk 22).
Uued valitsejad olid halastamatud inimkaubitsejad ja eelkõige lõunasse saatmiseks orjastati kohalikku rahvast niisugusel määral, et slaavlane oli peagi üldnimetus kõigi kohta, kellelt oli võetud vabadus, s.o õigus oma elu üle otsustada (inglise slave, saksa Sklave tähendavad orja, sama ka paljudes muudes keeltes).6 Seega algas Vene riiklus ja vene inimeste orjus ühel ja samal ajal, et jääda lahutamatuks väga-väga kauaks.
Midagi ei muutunud sisuliselt ka 988. aastal, kui vürst Vladimir käskis paganlikud ebajumalakujud Dneprisse visata ja kõik riigi alamad pidid ennast laskma jões ristida. Tegemist oli algusest peale n-ö valepidi kristlusega, sest ristiusk algas altpoolt, lihtrahvast, võib isegi öelda orjadest, ja valitsejad võtsid selle hiljem omaks. Kiievi Venemaale tõid ristiusu valitsejad ja sunniviisiliselt, sest usk pidi edaspidi kinnitama võimu jumalikku päritolu ja sisendama alandlikkust ning allumist. Eraldumine ladinlusest jättis venelased edaspidi ilma renessansist, reformatsioonist ja valgustusajastust (lk 23).
Koos mongolite-tatarlaste toodud ikkega7 võttis Vene riiklus ja õigeusku esindav kirik spetsiifilise vormi, sest Russi liitumine Kuldhordiga konsolideeris ülemate ja rahvamasside vastandumise. Mongoli-tatari invasiooni tulemusel said Vene vürstidest khaanide alluvad, sisuliselt orjad (holopid), kes pidid täitma vastuvaidlematult võõraste valitsejate korraldusi. Venelaste vastupanu oli invasiooni algusest peale tagasihoidlik ja vürstid ei alustanud okupantide vastu ühist kogu elanikkonda hõlmavat vabadussõda, vaid lõid võõrvallutajatega omakasulisi separaatliite. Rivaliteet käis õiguse eest saada khaanilt jarlõkk ehk lubakiri koguda vallutajate kehtestatud andamit –jassakki. Selleks õiguse saanul avanes parim võimalus enda rikkuse suurendamiseks. Vene vürstidest (vt Aleksander Nevski kohta lk 24-25) said alamate silmis Kuldhordi esindajad ning mongoli-tatari ike oli nõnda hoopis vene ike (lk 24).
Orjust on pidanud loomulikuks seisundiks nii alamad kui ka valitsejad. Orja-orjastaja psühholoogia istub venelaste mentaliteedis sügavalt sees. Nikolai Nevrevi 1986. aasta maal „Turg“.
Õigeusu kiriku rollist mongoli-tatari ikke ajal Vene ametlik historiograafia ja Vene õigeusu kiriku (VÕK) enda ajalugu vaikib ja mitte kogemata. Nikolai Nikolski „Vene kiriku ajaloos“ ei ole ühtegi sõna selle kohta, mida tegi kirik ikke ajal.8 Kui VÕK üldse millegi vastu võitles, siis paganlusega: just ikke ajal asus kirik tõeliselt vallutama paganlikke maapiirkondi. Kiriku, vürstivõimu ja Kuldhordi majanduslik ja sotsiaalpoliitiline liit oli eriti tugev. Võõrvallutajatega kujunesid VÕKil välja vastastikku kasulikud suhted. Khaan vabastas kiriku maksudest, kaitses selle vara ja kuulutas kristlaste tagakiusamise ebaseaduslikuks tingimusel, et vaimulikud palvetavad tema eest. Mongoli-tatari sissetungijate tulekuga hakkas õigeusu kirik Venemaal õitsema: püstitati palju kirikuid, ikke esimese saja aasta jooksul asutati kolmkümmend kloostrit, teisel sajandil viissada9, kirik oli järjest väärikam. Vene kirik ilmutas võõrsissetungijatele hämmastavat lojaalsust ja manitses inimesi sedasama tegema.
Moskoovia riiklus sündis sujuvalt mongoli-tatari riiklusest ja millal üks muutus teiseks, ei olegi täpselt võimalik määratleda. „Kuldhordist ei suutnud Moskva ennast vabastada, sest ennast iseendast vabastada pole võimalik“ (lk 26). Moskoovias kujunes koos Kuldhordi võimu lõppemisega välja sisuliselt kaksikusk, mis ühendas endas kristluse ja islami. Selle hübriidreligiooni üks sümbol on Monomahhi müts (lk 94): kalliskividega kaunistatud tübeteika, mille otsa kinnitatud rist. See peab sellisena sisendama kõigisse alamatesse truudust ja sõnakuulmist, valmidust ohverdada kõik isanda nimel tema esimese käsu peale.
Orjus igavesti
Šiškin ei räägi ajaloofaktist, et Kuldhord võttis islami riigiusuna vastu juba 1312. aastal Muhammed Uzbeki khaani (Öz Beg) valitsemise alguses.10 Oluline on, et juhtiv roll Kuldhordis nihkus ajapikku nomaadidest mongoleilt paiksematele ja arvukamatele islamiusku tatarlastele. Religioossest vaatepunktist oli islami levik mongolite ja turgi päritolu rahvaste hulgas erakordselt tähtis, sest ajapikku hakkasid islami usu põhimõtted ja institutsioonid saavutama mongolite omadega võrreldes üha suuremat mõjukust.
Islamil on orjandusega erisuhe, sest koraan keelab muslimil omada teist muslimit orjana, kuna Allahi silmis on kõik muslimid võrdsed (kuuluvad umma’sse). Orjad tohivad olla üksnes muu-usulised või uskmatud. Ikke ajal hakati talupoegi kutsuma nimetusega krestjanin, sõnast hristianin ehk kristlane.11 Islamiusu vastu võtnud valitsejad olid huvitatud sellest, et nende alamad ei oleks nendega sama usku ja jääksid ustavateks holoppideks. Allutatud rahvad olid neile väärtuslikud eelkõige kuulekatest maksukohuslastest teist usku alamatena.
Olukord muutus Moskoovia tugevnedes ja ikke lõppedes, kui suur hulk türgi-tatari (turgi) päritolu ülikuid läks Moskoovia teenistusse, nad (Tšingis-khaani vereliini esindajad) venestusid, muutudes vene aadlikeks. Eriti palju tatari võimukandjaid koos kaaskondadega tuli Moskvasse nn segaduste (smuta) ajal (1598–1613). Vene vürstid ja kirik võtsid nad avasüli omaks: sõlmiti abielusid bojaaritütardega, anti kõrgeid kohti sõjaväes ja läänistati maid. Nii ei maksa imestada, et islamiusku Ramzan Kadõrov saab samal ajal olla endise kommunisti ja praegu väidetavalt õigeuskliku kristlase Vladimir Putini ustav ori. Venemaal on selline segasuhe olnud võimalik õigeusu ja islami segunemise tõttu juba ammustest aegadest peale.
Vene aadelkond jäi aga edasi nn lömitavaks aadliks, kellel puudus eraomand läänelikus mõttes, olid aga ranged kohustused krooni ees ja kelle heaolu sõltus täielikult valitseja tahtest. Alles Katariina II vabastas 1762. aasta manifestiga aadlikud teenistuskohustusest ja lubas neil välismaale reisida. Aadlike vabastamisega said varem riigile kuulunud pärisoristest talupoegadest mõisnike orjad. Venemaa ajaloo iroonia on, et sealsetest esimestest vabadest inimestest said orjapidajad (lk 28). Veel XIX sajandi esimesel poolel kirjeldas markii de Custine inimeste õigusetu seisundi demoraliseerivat mõju kõigile ühiskonnakihtidele: „Võib öelda, et kogu vene rahvas kõige väiksemast kuni kõige suuremani on orjusest oimetuseni purjus.“12
Pole põhimõttelist erinevust, kas rääkida vene lihtsatest inimestest kui holoppidest-orjadest või pärisoristest talupoegadest, kes vabastati vormiliselt pärisorjusest aastal 1861, kuigi, nagu ajaloost teada, vaid lühikeseks ajaks. Pärast 1917. aastat said kõigist inimestest Venemaal taas riigi orjad (lk 30). Täielik õigusetus oleks nagu igavesti määratud kokku kuuluma vene inimesega. Nii ongi orjus Venemaal kehtinud riikluse esimestest päevadest kuni tänapäevani, s.o Putini Venemaani välja.
Orjust on pidanud loomulikuks seisundiks nii alamad kui ka valitsejad, võimu jumalikku päritolu on aga kinnitanud VÕK, sõltumata sellest, milline on valitsejate päritolu. Orja-orjastaja psühholoogia istub venelaste mentaliteedis sügavalt sees. Mõistatuslikku vene hinge pole olemas, sest „mis mõistatust saab olla orjuses … Venemaa mõistatuse äraarvajatel oleks aeg mõista, et müstilist vene hinge pole loonud miski muu kui vene tuhandeaastane orjus.“13 Sama tõdemus läbib Šiškini raamatut.
Orja psühholoogia
Orja ja orjastaja psühholoogia lühiiseloomustus kõlab järgmiselt: nihil habea, nihil curo – mul pole midagi ja ma ei hooli millestki (lk 126). Venemaal pole inimesele kuuluvat seaduslikku eraomandit kunagi olnud, ehkki näiteks Nõukogude Liidus kuulus põhiseaduse järgi kõik rahvale.
Ka Putinile ei kuulu seaduslikult midagi märkimisväärset, ehkki teda on peetud ka maailma rikkaimaks inimeseks. Stalinile kuulus kogu impeerium, kuid tal endal polnud omandina midagi. Vene oligarhid pole mitte suuromanikud, vaid need, kellel Kreml lubab oligarhidena ennast teenida ehk kasutada neile mitte kuuluvat vara. Rääkimata lihtsatest venelastest, kellele justkui kuuluva omandi võib riik, võimuesindaja, bandiit suvalisel hetkel kas administratiivset ressurssi kasutades või vägivallaga üle võtta.
Keskmine vene inimene ei mõista lääne seaduslikkust („law is the king“), nagu läänes ei mõisteta Venemaa seadusetust (lk 77). „Omand“ sõltub täielikult „administratiivsest ressursist“ ja personaalsest lojaalsuses, allaheitlikkusest ülemustele (lk 100). Venemaal ei kehti „Magna Charta’st“ (1215) alguse saanud reeglid, vaid au sees on pigem Tšingis-khaani ajal (1206) loodud seaduste kogu (jassa). Nagu muuhulgas kriminaalses keskkonnas tavaks, kehtivad Venemaal tänaseni seaduste asemel arusaamad (ponjatija), mille sisu paneb paika valitseja.
Šiškin kirjeldab halastamatu avameelsusega vene rahva nn hingeelu. Venemaa on orjade maa ja muud rahvast pole võtta kusagilt, Moskva khaanil on alamatega vedanud (lk 96) ja nendega ümberkäimise reegleid valdab ta hästi. Orjade ühiskonna juurde kuulub vastutustundetu valetamine, sest sõna ei maksa midagi. Tegelikult on Venemaa lootusetult uppunud valedesse ehk „Vene tõde on igavene vale“ (lk 16) ning vale – öelda üht, mõelda teist ja teha kolmandat – kuulub lahutamatult vene inimese ellujäämiskunsti juurde (lk 18). Nõukogude Liidus tuli kirjutatud seaduse järgi alati tõtt rääkida, kirjutamata seadus ütles taiplikule: kui räägid tõtt, vastutad ise tagajärgede eest (lk 18). Vale oli kõikjal. Valetasid ajalehed, televisioon, õpetajad. Riik pettis oma alamaid, need omakorda riiki (lk 17).
Praegu, nagu Nõukogude Liidugi ajal, valetatakse Venemaal ohjeldamatult ja sellel tohutul valede hulgal on laastavad tagajärjed. Valet TVs pritsiv Kremli ori ei vastuta oma sõnade eest enda arvates vähimalgi määral, sest ta vaid täidab käsku. Ei võida mitte see, kes on tugevam, vaid see, kes on valmis lõpuni minema (lk 82) jutlustatakse katkematult propagandasaadetes. Nii ei maksa ka imestada, et tuhanded mehed on nõus surma minema Ukrainas, sest neile on antud käsk surma minna, sest nad pole muud kui vaid XXI sajandi sõjaholopid, kahuriliha Kremli käsutuses. Nagu Suures isamaasõjas öeldi: „Küll meie baabad jälle uued sünnitavad“.
Venemaa valitsejad on teadnud aastasadu, kui hästi töötab orjade vaoshoidmiseks patriotismi kaart, mis pole midagi muud kui küüniline elutarkus: kiida lolli ja loll töötab enda kas või surnuks. „Täna võidab Venemaal televiisor ülekaalukalt külmkapi“ kõlab tuntud teravmeelsus. Zombikastist paiskuv ajupesu annab venelastele kõige muu asemel piiramatus koguses rahvuspatriotismi, sest „patriotism on selge, arusaadav ja hästipõhjendatud seletus, miks meie peame elama kehvemini kui teised“ (lk 117-120).
Siia komplekti kuulub ka selootlik, külakogukondlik põhimõte, et kui keegi hüüab „Meie omasid pekstakse!“, siis kihutatakse kohe malakate ja hangudega kohale, küsimata, kas nendel meie omadel on õigus või mitte (lk 149). Just seetõttu, et „sõja ajal ei saa omadest halvasti rääkida, ka siis, kui neil pole õigus“, toetavad ka paljud välismaal elavad venelased Putinit ja tema sõda (lk 149-150). Venelaste „püha sõda“ paraku ei lõpe aga kunagi ja Venemaal Putini sõnutsi polegi üldse piire.
Oma orjusest on oimetuseni purjus ka vene loominguline intelligents, olgu siis näiteks tegemist kirjanik Aleksandr Solženitsõni või andeka filmirežissööri Nikita Mihhalkoviga. Esimene alustas kirjanikuna GULAGi vangilaagris, muutus süsteemi halastamatuks kriitikuks, elas vahepeal välismaal ja lõpetas marurahvusliku vene šovinistina, pidades nagu Putin Nõukogude Liidu lagunemist XXI sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Solženitsõn kahetses südamest, et Moskva haardest põgenesid esimesel võimalusel sedavõrd paljud maad ja rahvad.
Orjade kooliks on vangla, vangla sotsiaalne mudel on Kuldhordi Moskva ulussi verminud selle algaegadest peale (lk 102), kuid seda, kus lõpeb Venemaal vangla ja algab miski, mis pole vangla, ei oska tänapäevani keegi öelda. Kõik on ühe jalaga vanglas (lk 101) või väljas, pole vahet. Pigem on tegemist, nagu varemgi nenditud, erineva vanglarežiimiga tsoonidega (väike ja suur tsoon). Vangla põhireegel on lihtne: tuleb kuuletuda ja käsku täita (lk 96).
Kõik orjandusele orienteeritud režiimid ründavad pidevalt ja raevukalt inimese väärikust tema enese silmis ehk inimväärikust kui sellist. Orjal on tahe elada, kuid puudub arusaam inimväärikuse universaalsest tähendusest. Ori vaatab alati alt üles, ta on harjunud võimu omavoliga, sest on loobunud oma tahtest isanda kasuks. Orjale on iseenesestmõistetav olla pugejalik ja alandlik endast ülemate vastu ning jõhker, hoolimatu nende puhul, kes temast allpool. Ori teeb isandale kingitusi, isand pakub orjale katust ehk ellujäämist. Venemaa elab printsiibi järgi „Kui sina oled ülemus, olen mina loll, ja kui mina olen ülemus, oled sina loll“. Orja ideaaliks on olla ise orjade omaja (lk 133).
Kõige tähtsam Venemaa inimesele on olnud ellujäämine, nii töötab loodusliku valiku printsiip Venemaal, muu pole oluline (lk 92–95). Prisoneerimise mõiste pole siiski Vene päritolu, nagu Šiškin väidab (lk 102), vaid kuulub lääne sotsioloogia klassikasse.14 Vangilaagri tarkus kõlab „Täna sured sina, homme mina“. Empaatia täielik puudumine on toonud kaasa inimelu väärtusetuks pidamise, mis kehtib nii iseenda kui ka kõigi teiste elu puhul. Orja psühholoogiasse kuulub alati uhkus oma isanda rikkuse ja tähtsuse üle, sest alandus otsib kompensatsiooni (lk 118). Seda põlglikumalt suhtub ta nii teiste isandate orjadesse kui ka nendesse reeturitesse, kes keelduvad olemast orjad. Orjad ei suuda vabale inimesele anda andeks tema vabadust, orjade võrdsuses seisneb õigluse printsiip.
Venemaa tulevik
Šiškini pakutud kahele võimalusele demokraatide võimuletulekuks Venemaal – vabade valimiste või massirahutuste kaudu (lk 138) – võib lisada ka sõja kaotamise. Kaotatud sõda on Venemaal alati olnud akuutne haigussümptom (lk 56): nii oli see Liivi sõja tulemusel XVI sajandil, Krimmi sõja järel XIX sajandil ja Vene-Jaapani sõja tulemusena XX sajandil. Rääkimata revolutsioonist, mis toimus pärast kaotust Esimeses maailmasõjas aastal 1917.
Ja saab tõenäoliselt ka juhtuma nüüd, kuid kerkib üles küsimus, mis juhtub pärast kaotust. Kõige parem oleks Venemaale läbida taas segaduste aeg, kokkukukkumine, lagunemine, enne kui Venemaa saab minna uuele tõusule. Ilmselgelt peavad tööle hakkama kohtud, kes mõistavad süüdi sõjakurjategijad ja määravad neile adekvaatsed karistused, sest Putinit tsiteerides „nravitsa, nenravitsa, terpi moja krassavitsa“. Autor ennustab, et „tsaari impeerium lagunes paari kuu jooksul, Nõukogude Liit pudenes laiali kolme päevaga. Putini võimuvertikaal variseb paari tunniga“ (lk 142). Tahaks väga loota, et Šiškinil on õigus.
Teisel juhul ei jää üle muud, kui oodata uusi Putineid. Või hoopis Gorbatšove, mis tundub olevat lääne poolt vaadatuna soovitum variant, sest lääs väga tahab leida uut Gorbatšovi ja alata kiiresti pihta uue Gorbi-maaniaga. See oleks aga libe tee, sest vaadata tuleb reaalsusele näkku: lääne vastutulelikkus ja heatahtlikkus on Venemaa valitsejates alati esile kutsunud omamoodi viha, vimma, põlguse ja solvumise, mis on alamatele edukalt edasi antud.
Läbi aastasadade on Venemaa pärast marssima hakkamist peatunud alles siis, kui kohtab tõsist vastulööki. Pärast istub tigedalt nurgas ja ootab kättemaksutundi ning on selle saabudes „taas ennast põlvilt püsti ajanud“ – ja just seda ei ole läänes siiani soovitud tähele panna. Kui varasemaid vigu korratakse ning aidatakse Venemaa majanduslikult jalule, esitamata talle tingimusi sisemiselt muutuda, tuleb pärast uut Gorbatšovi kindlasti kohe uus Putin. Gogol poleks pidanud Venemaad võrdlema mitte „kuhugi kihutava troikaga“, vaid „metroorongiga, mis tuhiseb tunneli ühest otsast teise – diktatuuri korrast demokraatia anarhiasse ja jälle tagasi (lk 143).
Ja nii peab järeldama, et ka autori maalitud teine Venemaa tulevikustsenaarium („Tulevik II“, lk 144–148) on utoopia, sest lootus, et tehakse kolmas – seekord edukas – katse kehtestada demokraatia ei mõju usutavalt. Seda enam, et uue opositsiooni ainsaks relvaks saab olema sõna (lk 144). Tegelikult välistab autor ise sellise võimaluse raamatu alguses, kui kirjutab „sõnade vandenõust“: paljud „head sõnad on Venemaal oma algse tähenduse kaotanud“ ja „hakanud tähistama kõike võimalikku, ainult mitte seda, mida need algselt tähendasid“ (lk 13).
Venemaa ja lääs
Mul oli teatav kartus Šiškini raamatut lugedes, et ühel hetkel läheb ta tavapärastele radadele ja hakkab kogu maailma (eelkõige läänt) süüdistama venelaste õnnetus käekäigus või vähemalt kaassüüs. Nagunäiteks Dožd, kelle üleolev suhtumine neile peavarju andnud lätlastesse ühel hetkel välja purskas, mis pidi juhtuma varem või hiljem. Käisin mõni aeg tagasi kuulamas-vaatamas ümarlauda, kus osalesid nüüdseks Venemaalt lahkunud demokraatiat ja vaba ajakirjandust esindavad Vene meedia tipptegijad. Kurb oli vaadata nende suhtumist meie Sergei Metlevisse, tõelisse eestivenelasse, kes püüdis neile asjatult selgeks teha, et ka venelasel on võimalik olla lojaalne maale, mis ei ole Venemaa, ilma elamata mentaalselt „väikesel Venemaal“ ja tahtmata teha oma uuest kodumaast Venemaad. Nad ei saanud niisugusest küsimuseasetusest aru ja pidasid venelastena elukohta Riias ajutiseks abivahendiks oma rahvuse n-ö kuninglikul teel.
Selles polnud midagi uut. Tegelikult olid nad täpselt samasugused nagu omaaegsed bolševike välja saadetud vene sundpagulased, keda võeti Euroopas lahkelt vastu, kuid kes jõudsid peagi järeldusele, et kõiges on süüdi „manduv lääs“. Ja mõtlesid oma tigestumises ja Venemaa-igatsuses välja eurasianismi, millega praegu nagu malakaga vehivad kõige tagurlikumad putinistid. Jah, vene demokraatia kipub ikka lõppema seal, kus algab Ukraina küsimus või miks mitte ka Balti küsimus või Poola küsimus. Vahet ju pole, erinevus on üksnes selles, kuhu on hetkel suunatud Moskva vaenu teravik.
Õnneks jääb seda laadi liturgia Šiškini raamatus tulemata, kuigi kohati on autor sellele juba üsna ligidal. Selle hirmsa sõja ajal ei sobi ühelgi venelasel ukrainlasele öelda „Me oleme vennasrahvad“ (lk 68). Sest ka vennasrahva mõiste on põhjalikult ära lörtsitud ja tähendab praegu „ole vait, hoholl, ja tee nii, nagu Moskva käsib“. Samuti kõlab õõnsalt jutt nendest, kes tahavad, et „vene ja ukraina noormehed „kaitseksid oma kodumaad“ üksteise vastu“ (lk 121). Sest edasi võibki juba jõuda „vastastikuste eksimusteni“ ja siis tuleb poole valik „meie ehk vene poiste“ kasuks, kelle tegevust Ukrainas tuleks toetada. Just sellele teele läks Dožd, andmata endale aru, et Ukrainas on kõik üheselt selge ja mitte suhteline, sest ukrainlased võitlevad oma vabaduse ja elu eest. Vene sõjaväelased aga teevad seda sõjaorjade ja kahurilihana Putini võimulpüsimise ja eest.
Autori suhtumine läände ehk Euroopasse väljendub kokkuvõtlikult lausetes „Euroopa on vene müüt inimlikust elust“ ja „Euroopa on väärikuse sünonüüm“ (lk 152). Šiškin loodab raamatu lõpus Euroopalt, et „pärast ühist võitu vabaduse surmavaenlaste üle, jääd ühinenuks, tugevaks, targaks, nooreks ja ilusaks“ (lk 154). See on lugu, mis tunne on olla venelane XXI sajandi teisel aastakümnel. Tegelikult pole venelane olla üldsegi valus sellel, kes oskab ja tahab tunda ennast vaba ja vastutusvõimelise inimesena, mitte orjana. Olen niisuguseid venelasi näinud ja nendega suhelnud ning loodetavasti nende hulk suureneb, mitte ei vähene.
On hea teada, et venelaste hulgas on Šiškini mõõtu kirjanikke, kes jätkavad vene kirjanduse traditsiooni, kus kirjanduse lugemist ei peeta pelgalt meelelahutuseks, vaid millekski hoopis enamaks. Mida saab teha kirjanik? Ainult olukorrast ilustamata rääkida, sest vaikimine tähendab agressori toetamist. XIX sajandil võitlesid üles tõusnud poolakad Vene tsaarivõimu vastu „meie ja teie vabaduse eest“. Praegu teevad seda ukrainlased, sest võitlevad nii enda kui ka Euroopa vabaduse eest.15 See võiks olla ka kõnealuse väga tõsise esseekogumiku moto. Julgen panna Mihhail Šiškini esseistina ühte ritta Stefan Zweigi, Czesław Miłoszi ja Milan Kunderaga.
Kõige tähtsam on siiski selle raamatu lugemisel mind vallanud lootus, et teistsugune Venemaa on võimalik karmile ajaloole vaatamata. Kuidas ja millal peaks aga sündima Venemaa, mis võiks olla meiegi hea naaber ning kus tegeldaks oma elu edendamisega, teab üksnes jumal taevas. Üks on aga selge, nagu tõdeb ka autor: „Ilma patukahetsuseta ja rahvusliku süü omaksvõtuta ei ole demokraatlik uus algus Venemaal võimalik“ (lk 7).
3 Povest vremennõhh let. Toim V. Adranova-Peretts ja D. S. Lihhatšov, M. B. Sverdlovi parandustega. Peterburg 1996, lk 13.
4 Nikolai Karamzin, Istorija gossudarstva rossiskogo. 1. kd. Peterburg 1842-1843, lk 43.
5 Andrei Kontšalovski, Millisesse jumalasse usub vene inimene? – Sirp 25. X 2013.
6 Peter Frankopan, The Silk Roads. A New History of the World. Bloomsbury, London 2015, lk 114−117.
7 Huvitav on märkida, et selle aasta 31. mail möödub täpselt 800 aastat sellest, kui Vene vürstide ühisvägi löödi puruks Kalka jõel.
8 Vt Nikolai Nikolski, Vene kiriku ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn 1988.
9 George Vernadsky, The Mongols and Russia. Rmt: A History of Russia. 3. kd. New Haven 1953, lk 378.
10 Haljand Udam, Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Johannes Esto Ühing, 2011, lk 71.
11 Jerome Blum, Lord and peasant in Russia: From the ninth to the nineteenth century. Princeton, 1961, lk 106.
12 Astolphe de Custine, Letters from Russia. Penguin Books, 2014.
13 Vassili Grossman, Kõik voolab. – Loomingu Raamatukogu 1990, nr 16-18, lk 114.
14 Donald Clemmer, The Prison Community. Holt, Rinehart & Winston, New York 1940.
15 Mihhail Šiškin, Palun Venemaa ja oma rahva nimel ukrainlastelt andestust. – ERR 1. III 2022. https://www.err.ee/1608517028/mihhail-siskin-palun-venemaa-ja-oma-rahva-nimel-ukrainlastelt-andestust
2020. aasta suvi oli Valgevenes lootust täis. Tuldi tänavale, seljas puna-valged rõivad, käes puna-valge lipp või loosung. Tihtipeale kandis kümmekond inimest üht hiiglaslikku puna-valget loosungit. Puna-valge oli lootuse, ühtsuse ja demokraatia värv. Minevikust laenatud kujundite või tekstikatketega vaadati lootusrikkalt tulevikku. Tänavatel ja väljakutel ei olnud lärmi, rüsinat ega kaost. See oli naise näoga rahulik ja ilus revolutsioon.
Prussakas ja teised. Kunstnik Rufina Bazlova oli üks paljudest naistest, kes olid tänavale tulnud, ja ta kandis valgele kangale punase lõngaga tikitud prussaka kujundiga loosungit. Sellele järgnesid teised, ikka punase tikandiga kaunistatud valged kangad, mis esmapilgul paistsid rahvusliku ornamendi suurenduse, naiselikkuse dekoratiivse väljendusena, kuid mis siis, kui neisse vähegi süveneda, osutasid valgevenelikkusele, iseseisvuse ja demokraatia püüdele ning ka, nii vastukäiv, kui see ka ei tundu, rahvusvahelistele naiste väljaastumistele. Tänavale tulek ja oma meelsuse demonstreerimine oli poliitiline akt, aga ka punase niidiga ristpistes rahvusliku mustriga kaunistatud valgel kangal ei olnud väiksem poliitiline tähendus.
Rufina Bazlova tollastel loosungitel ei olnud teksti, sõnu, millega oleks mõnitatud vana, ennast ammendanud võimu, kutsutud üles viimse võitluse teele või manatud silme ette helge tulevik. Rufina Bazlova mängis visuaalse kujundi atraktiivsusele ja üldmõistetavusele. Aga mitte ainult, sest kujundi mõjuvuse, sümboolika kõrval ei olnud sugugi mitte vähem tähtis selle esitusviis. Punast ristpistes tikandit valgel linasel kangal tunnevad vanad ja noored, maal ja linnas, olgu siis vanaema veimevaka või köögirätikute kaudu või õppisid seda lapsepõlves käsitööringis või jäi silma etnograafiamuuseumis.
Valgevene rahvustikand sisaldab palju realistlikke detaile, nii et tegemist on pigem piltkirja, praeguses mõistes koomiksiga kui dekoratiivsete geomeetriliste elementide või loodusmotiivide stilisatsiooniga.
Esimesel kangal, loosungil oli alla andva prussaka kujutis. 2020. aastal tähistati prussakaga Lukašenkat. Esimesena tuli prussaka kujundiga välja Sjargei Tsihhanovski, kes oli oma valimiskampaania ehitanud üles lakoonilisele sõnumile „Peatage prussakas!“. Sõnum sai populaarseks ja ilmus kas teksti või visuaalse kujundina tänavatele ka siis, kui Tsihhanovski oli vangi pandud. „Metafoor prussakast kui vuntsidega türannist pärineb vene lastekirjaniku Kornei Tšukovski loomingust, tema luuletusest „Koletisprussakas“ (1921), kus putukas saab võimu enda kätte ja hakkab inimesi kiusama. Ilmselt peitus selles juba tookord vihje Jossif Stalinile. Luuletus sai taas populaarseks Valgevene protestide päevil. Nii mõnedki protestijad läksid tänavale, käes sussid, et kui prussakas prao vahelt nina välja pistab, ta lömastada. 2020. aasta suve sündmusi on mõnikord nimetatud ka sussirevolutsiooniks,“ selgitab kunstnik prussaka kujundi tagapõhja. Sussirevolutsiooni nimetus ei jäänud pidama, naise näoga või ka kannatlikkuse revolutsioon aga küll.
Valgevene tikandi ajalugu. „Rahvakunst, sealhulgas rahvuslik ornament, on valgevenelastele tähtis, kuid seni kahjuks mitte nii tähtis, kui see on ukrainlastele. Aga see on siiski kultuuriline kood, millest saadakse aru, mida osatakse lugeda. Rahvusliku tikandi vastu on ilmutanud huvi pigem haritlased, kes püüavad taaselustada rahvuskultuuri ja hoida elus valgevene keelt,“ vastab Bazlova, kui pärin rahvakunsti tähtsuse kohta. Rahvakunsti ja rahvarõivaid on iga võim, ka kõige totalitaarsem, osanud oma huvides ära kasutada. Tuletagem meelde Moskva rahvamajanduse saavutuste näitust, kus keskne purskkaev oli ümbritsetud liiduvabariikide rahvarõivastes graatsiliste näitsikute kuldsete kujudega. Või Estonia teatri laemaali, kus Nõukogude sõdureid tervitavad eesti rahvarõivais neiukesed. Bazlova ei pea silmas Valgevene riiklikel esindusüritustel kasutatud rahvarõiva stilisatsioone, kus pole vahet, kas tegemist on vene, ukraina või valgevene omadega. Peaasi, et lauljad-tantsijad on noored ja kaunid ning laulavad isakesele hosiannat. Bazlova räägib värvi sümboolikast ja ornamentikast, mida valgevenelased on aastasadu enda omaks pidanud ja mis sisaldab üllatavalt palju realistlikke detaile, nii et tegemist on pigem piltkirja, praeguses mõistes koomiksiga kui dekoratiivsete geomeetriliste elementide või loodusmotiivide stilisatsiooniga. 2020. aastal sai alguse ka tema poliitiline tikkimisprojekt „Valgevene tikandi ajalugu“. Autentseid ornamendi- ja mustrilehti, aga ka e-raamatuid leiab interneti poest symbal.by. Nende veebilehel on märge, et kaupa saab kõikjale üle maailma tellida, välja arvatud Venemaale ja Valgevenesse.
2021. aastal moodustasid valgevene kunstnik Rufina Bazlova ning moldova kuraator ja kultuurikorraldaja Sofia Tocar kunstirühmituse Stitchit (Ristpiste). Rühmitus loodi Prahas, kus mõlemad õppisid ja on pärast seda kümmekond aastat tegutsenud. Euroopa on väike ning Rufina Bazlova puhul ei oleks kõne alla tulnud, et ta ei oleks 2020. aasta suvel Valgevene sündmustes osalenud.
„Rühmitus tegeleb põletavate sotsiaalpoliitiliste küsimustega, kasutades traditsioonilist tikkimistehnikat kui vastupanu ja dialoogi vahendit. Stitchit kaasab loomisprotsessi kogukondi ja üksikisikuid ning hägustab autorsuse piire. Kollektiiv tähendab kõiki inimesi, kes osalevad Stitchiti tegevuses ja selle korraldatud projektides,“ on kirjas rühmituse veebilehel. Kuigi Bazlova ja Tocar on rühmituse asutajad ja põhiliikmed, ei otsusta nemad ega ka ekspertide nõukogu või žürii, kes sinna võiksid kuuluda ja osaleda Stitchiti korraldatud projektides. Veebi esileht lõpeb üleskutsega kõigile organisatsioonidele, rühmitustele, institutsioonidele: „Kui olete huvitatud meie projektis osalemisest, aitate seda korraldada, saate meid reklaamimisel aidata, soovite korraldada töötuba või mõnda muud koostöövormi, võtke meiega ühendust aadressil framedinbelarus@gmail.com.“
Raamistatud ja raamitud. Stitchiti peamine väljund, projekt „#Framedin- Belarus“ on pühendatud Valgevene poliitvangidele, et rääkida ebaõiglaselt süüdi mõistetud inimestest, et neid ei unustataks ega mõeldaks neist kui anonüümsest inimmassist. Valgevenes on ligi poolteist tuhat poliitvangi: veebis on kirjas 1200, kuid EKAs novembri lõpus korraldatud seminaril „Kunst, käsitöö, afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“ ütlesid Bazlova ja Tocar, et kuni 1450 vangi: „Poliitvangide arv muutub iga päev – osa vabaneb, teised pannakse istuma. Aga ka siis, kui keegi välja läheb, kasvab koguarv pidevalt. Teeme koostööd inimõiguste keskusega Viasna, kus peetakse arvet, kui palju poliitvange on, ja kogutakse nende kohta lugusid,“ põhjendab Tocar.
Töötoa käigus luuakse traditsioonilises valgevene ristpistetehnikas, rahvapärase ornamendi meediumi abil mõne poliitvangi portree. Ka siis, kui osalejatel puudub varasem ristpiste- ja tikkimiskogemus, aitavad neid töötoa korraldajad. Töö käigus saavad osalejad rohkem teada projekti ideest ja ka vangist, keda nad tikkides ajaloo tarvis jäädvustavad. Tikkimise protsess on pikk meditatiivne kogemus, selle jooksul jõuab mõelda, mida tähendab, kui sult võetakse vabadus ja aeg. Tikkijate aeg on ühtlasi ka sümboolne panus, mida nad omalt poolt saavad vangistatutele tagasi anda. Kõik tikitud portreed vormistatakse suureks kollaažiks, ajastut dokumenteerivaks kollektiivseks kunstiteoseks, inimõiguste eest võitlemise käegakatsutavaks sümboliks. „#FramedinBelarus“ on kõige otsesemas mõttes koostöö- ja solidaarsusprojekt – täida veebis taotlus, vaata tingimused üle ja osale. „Projektis osaledes saab teist vangi „saadik“ ja saate ühe poliitvangi portree. Kõik saatused on võrdselt olulised, meie soov on kõik lood jäädvustada, nii et iga poliitvangi portree on tikandina loodud ainult üks kord.“ Veidi tuleb ka ajakasutusele mõelda, sest kuigi osaleja võib tikkida oma tempos, peab ta tikkimisega hakkama saama kahe kuu jooksul. Kui ei suuda ega anna sellest korraldajatele teada, siis ta jääb projektist välja ja portreteeritav antakse kellelegi teisele. Projektis osalemine on tasuta, materjal tuleb endal varuda. Korraldajatel on palve, et osalejad kirjeldaksid, mida nad töö tegemisel tundsid. Nii kirjutavad ka osalejad ennast solidaarsuse ajalukku.
Vabamus täitus töötuba juba esimese paari päevaga. Fotodelt on näha, et osalejate seas ei olnud ühtegi meest ja vanuski jäi noorte või keskealiste klassi.
Naised, ikka naised. Seni on osalejaid jätkunud, detsembri lõpul oli neid isegi nii palju, et Rufina Bazlova jäi portreeskeemide valmistamisega hätta. Detsembri lõpuks oli projektis osalenud 400 inimest. Osalejad võib laias laastus jagada kolmeks: välisvalgevenelased – need, kes on Valgevenest lahkunud, aga tahavad protsessis osaleda; valgevenelased, kes elavad endiselt Valgevenes, ja need, kes ei ole küll otseselt Valgevenega seotud, kuid tunnevad jagatud vastutust. Naisi on palju rohkem kui mehi, kuid näiteks endine Rootsi suursaadik Valgevenes Stefan Ericsson on andnud oma panuse. On neid, kes tunnevad isiklikult mõnda poliitvangi, aga enamik tahab solidaarne olla.
Tallinna töötuba korraldati Vabamus, sinna oodati kõiki – ei olnud tähtis, kuidas osaleja ennast soolt või rahvuselt määratleb, milline on tema seksuaalne orientatsioon või haridustase – vanuses 16 kuni 99+. Vabamu üleskutses olid nimetatud küll töökeeled – inglise, vene, valgevene ja tšehhi –, kuid olen kindel, et sellise koostöö puhul ei jäänud ka ainult eesti või mõne teise keele oskaja hätta ning leiti vahendaja. Piiratud oli vaid osalejate arv ja Vabamus täitus töötuba juba esimese paari päevaga. Fotodelt on näha, et osalejate seas ei olnud ühtegi meest ja vanuski jäi noorte või keskealiste klassi.
Korraldajate käes on 160 tikitud portreed, valmis on neid rohkem – osa on teel, sest aastavahetuse post nõuab aega ja kannatlikkust, osa on näitustel. Eelmisel aastal eksponeeriti „#FramedinBelarusi“ tikitud portreesid kümnel näitusel Saksamaal, Poolas, Tšehhis, Itaalias, Leedus ja Lätis. Riias osaleti Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldatud nüüdiskunsti festivalil „Survival Kit“ ehk „Ellujäämiskomplekt“ seekord alapealkirjaga „Väike lind tuleb kinni püüda“.
„Projekti „#FramedinBelarus“ tikandeid eksponeeritakse pooleliolevate töödena ning alati on lisatud info projekti kohta ja osalemistaotluse link või QR-kood, et ka vaatajad saaksid projektiga liituda. Installatsiooni kõrval püüame esitada ka juhtumi kirjelduse ja kirjutada midagi isiklikku poliitvangi kohta,“ selgitab Sofia Tocar.
Stitchiti ja ka „#FramedinBelarusi“ kontseptsioon on ehitatud üles kolmele valgevene sõnale: вышываць (tikkima), выжыць (üle elama) ja вызываць (põhjustama, aga ka väljakutset esitama). Tikandite piltkirja on sisse põimitud kirjatähti ja sõnu, aga ei olda järjekindlad ning kasutatakse segakeelt. „Projekti üks eesmärke on Valgevenes toimuva nähtavaks tegemine, paljud osalejad on välismaalased, mistõttu otsustati kohtuasjade nimetused ja pealkirjad kirjutada ladina keeles. Hiljuti tegime valgevene tähestiku, nii et osalejad saavad seda kasutada tikandi tekstiosas,“ selgitab Sofia Tocar.
Projekti pealkiri „framed in“ on sama ambivalentne, mitmetasandiline ja konnotatsioonirikas kui projekt ise. Tocar selgitab: „Sõna framed üks tähendusi on „ebaõiglaselt hukka mõistetud“. Avaramas mõttes osutab raami surumine vabaduse piiramisele, sulgemisele, raudse eesriide püstitamisele. Kuid raamima tähendab ka millegi esile tõstmist, atraktiivsemaks muutmist ning et tegemist on ikkagi kunstiga.“
See on naiste algatatud poliitiline projekt. Aga miks mitte ka ootamatu, kuid väga efektiivne žest, nagu näiteks oli naiste vastuhakk Prantsuse revolutsiooni ajal, kui lihtsad talu- ja töölisnaised sammusid paljakäsi kuninga sõduritele vastu, siis aga pöörasid selja ja tõstsid seeliku üle pea. Sõdurite read läksid segi, suud vajusid ammuli, tekkis kaos. Kaost Stitchit ei taotle, sest Rufina Bazlova ja Sofia Tocar kinnitavad ühest suust, et kui midagi aitab Valgevenel demokraatiasse jõuda, siis tõe rääkimine, kahtlejate veenmine ja väsimatult oma töö tegemine.
Näitus „Vaikelu rahvuslikel motiividel“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. IV. Koostaja Jaanus Samma, konsultandid Kai Lobjakas ja Andreas Kalkun, koordinaator Ketli Tiitsar, uute teoste autorid Edith Karlson, Anna-Mari Liivrand, Urmas Lüüs ja Jaanus Samma, näituse arhitektuuri looja Neeme Külm, prototüüpide looja Kadri Villand, produtseerinud Valge Kuup Studio ja graafiline disainer Brit Pavelson.
Laenan siinse artikli juhtmõtte ukraina kunstnikult Nikita Kadanilt, kes hiljutisel vestlusel Berliini Poola kultuuri instituudis rõhutas, et Nõukogude perioodi paradoksid nõuavad meilt senisest palju rohkem tähelepanu. Kuna jutt käis monumentidest ja Ida-Euroopas nendega ümberkäimisest ning oma loomingus on monumentidega tegelenud ka Kadan ise, siis kutsus ta Ukraina ajaloole toetudes püstitama monumente paradoksidele.*
Jaanus Samma ongi näitusel „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ avanud põnevate leidude abil muuseumi kogudest paradokse. Ta on toonud tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse kuuluvate ning ka tänapäeva kunstnikelt tellitud teoste kaudu esile seosed ja pidevuse, millest ajaloolased ja kunstiajaloolased on tihti mööda vaadanud, käsitledes ajalugu enamasti perioodide kaupa ja jättes üleminekud tähelepanu alt välja. Siinses kunstiteaduses on tarbekunst olnud pikka aega marginaliseeritud, kuid nagu näituselgi esile tuleb, pakub tarbekunst kriitilisele ja uusi seoseid otsivale pilgule äärmiselt põnevat materjali XX sajandi keerulise pärandi mõtestamiseks.
Näituse esimeses ruumis on väljas Jaanus Samma installatsioonid, millega tuuakse esile mõned läbivad motiivid. Ühe sümbolina on kunstnik välja toonud hargneva peaga nisu. Suurepärase potentsiaaliga nõukogude sümboli eluiga jäi aga lühikeseks, sest see ei täitnud ootusi ega kandnud sõna otseses mõttes vilja. Kui Mari Adamson tuli 1950. aastal välja muteerunud viljapeadega dekoratiivkangaga, oli Nõukogude võim juba selle propageerimisest loobunud.
Samma on seadnud selle sümboli vaasidesse paigutatud installatsiooniks, mõnel pool ilmub hargneva peaga nisu ka kujutatuna vaaside peal. Lisaks on väljas Maike Londi ja Juulia Aleksandra Miksoni kootud vaip (2022), mille kudumisel lähtuti kavandist, mis oli loodud eeskujuks, et parandada eestlaste kodukaunistusvõtteid 1930ndatel. Originaal pärineb meie kunstiajaloos tundmatuvõitu maalikunstnikult Rudolf Lepvaltsilt. Eredate värvidega vaibal on kujutatud poolalasti meest, kes purustab midagi mõõgaga, tema kõrval seisjad vaatavad seda hämmeldunult pealt. Selline stseen mõjuks elutoa seinal pigem eemaletõukavana, kuid tollastes tarbekunsti annaalides seda ometi soovitati.
Teine keskne motiiv on Kalevipoeg, mida Samma on kasutanud siiditrükil ning mis pärineb Amandus Adamsoni visanditest ja toob esile varjatud homoerootika. Kunstnik pani ühe sellise graafilise lehe näituse käigus ka enampakkumisele ja annetas müügist saadud tulu Ukraina sõja ohvrite toetuseks.
Edith Karlsoni filigraansed ussikujutised on ilmunud Stalinile ja Nõukogude võimule pühendatud tarbekunsti objektide sekka.
Vaikeluformaat. Teise, näituse kesksesse ruumi on paigutatud kaksteist mitmesugustele teemadele pühendatud installatiivset vaikelu. Selles ruumis on Samma uurinud sümbolite ning nendega seotud müütide loomist ja kujunemist, vaadeldes neid tähelepanelikult, ent enamasti siiski leebelt sooja huumoriga pikitud pilguga. Võttes aluseks tarbekunsti ja disainimuuseumi kollektsiooni ning täiendades seda teiste muuseumide objektidega, on kunstnik esitanud valiku Eesti ajaloo kesksetest sümbolitest. Objektid on seatud vitriinidesse ja kõigi taustaks on kootud villane tekk. Näiteks on Samma uurinud, kuidas saksa päritolu laulupidude traditsioon on leidnud Eestis viljaka pinnase ja andnud laulukirjutajate kõrval hulgaliselt tööd ka tarbekunstnikele ‒ näiteid on portselanimaali, klaasikunsti ehete ja ka puitehistöö hulgas. Rõhutamist väärib seegi, et need tööd moodustasid siis tõepoolest igapäevaelu osa..
Vaikeludega osutatakse ka sellele, kui palju sarnast on jõulude ja nääride traditsioonides. Sümboolika jäi kitsastes II maailmasõja järgsetes oludes suuresti samaks, muutunud olid pühade tähistamise võimalused, ka aeg ja võimude ootus. Selles vitriinis on Samma esitanud oma isa lapsepõlveportree. Isa sündis Siberis ja saabus Eestisse hiljem ning ta ei mäleta, kas siis, kui temast see pilt tehti, tähistati jõule või nääre. Sedalaadi paralleelide ja viidete kaudu on Samma esitanud eesti rahvusliku identiteedi kohta suuri küsimusi praegu, 2022. aastal, mida jääme kauaks meenutama Venemaa julma ja küünilise sõja algusena Ukraina vastu.
Vaikelu on põnev kunstiajalooline vorm, kuhu on kätketud lõputu hulk infot. Samavõrd kõnekalt saab sümbolite kaudu rääkida klassist, soost, sellesse koondatud objektide või liikide lugudest jms. Ometi on läinud aja jooksul palju infot kaduma ja üht-teist hinnatud ja hinnatakse ka edaspidi paratamatult ümber. Jaanus Samma on pöördunud vaikeluformaadi juurde selleks, et rääkida elust ühiskonna ülemineku ajal Eesti vabariigist nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja osutada sellele, kui erinevalt kunstnikud selles üleminekus osalesid.
Vaikelud on seatud mustadesse vitriinidesse, mis lähemal vaatlusel paistavad kohe-kohe ümber kukkumas, kuid püsivad Neeme Külma leidlikus kujunduses ometi püsti võimsate põllukivide toel. Vaikelude tagakülg aga on kaetud habraste puitlaastudega.
See näituse kujunduse metafoor toob esile sümbolite hapruse, kuid ka jätkuvuse ajas, Samma on aga dekonstrueerinud muutused ja unustatud või tähelepanuta jäänud asjaolud nende ümber.
Töökultus ja kväär Kalevipoeg. Samma on toonud vaikeludes esile rahvusluse tähistajad, näiteks mustritega õllekapad, Koidula, Kalevipoeg, töökultus, jõulisus, viikingid ja maaelu. Rohkesti avastamist pakkuvate installatsioonidega on osutatud tarbekunsti poliitilisele dimensioonile ning kuidas kunstnikud on võimu teeninud või seda ka ebatraditsiooniliste kujutusviisidega õõnestanud. Poliitilist dimensiooni tõstatades on Samma paradokside kaudu esitanud küsimusi ja osutanud tähelepanu dilemmadele, mõistmata tollaseid kunstnikke hukka.
Keset monumendisõda lisab selline mineviku mõtestamine argielu paradoksidele uusi nüansse, tuues esile loojaid paradokside taga ja pöördunud võimu, mille kaudu sümboleid taastoodeti ning tihti (mõnevõrra) ka muudeti. Kuid enamasti just nii palju, kui see oli võimule ilmtingimata vajalik või mugav. Samma on toonud esile kunstniku tasandi: kuidas tema seda olukorda ära kasutas. Näiteks mustrite vaikelust saab vaataja teada, et tarbegraafik Paul Luhtein (1909–2007) kavandas võimu sümboleid 1920ndatest kogu XX sajandi vältel, olles – nagu Samma näituse tutvustuses välja on toonud – igale võimule kasulik. See teeb Luhteinast kunstniku muundumiste ja ühiskondlike oludega kaasapaindumise markantse näite. Näitusel on väljas Luhteina Eesti Vabariigi ajal kavandatud rahatähed, nõukogudeaegne plakat „Au Stalinile“ (1951) ning postmark 1993. aastast juba taasiseseisvunud Eestis.
Eesti soost jõumeeste vaikelus on Samma toonud esile mehelikkuse kujutamise visuaalsed registrid. Eriti kõnekas kväär-Kalevipoeg ilmub vaataja ette nappides nahast püksikutes Maks Roosma graveeritud vaasil „Kalevipoja võitlus sortsidega“ (1959). Seejuures on Samma asetanud kehakultuuri rassiteooriate taustale. Rassiteooriad olid kahtlemata levinud ka varem, kuid kogusid poliitilist kapitali just natsi-Saksamaal. Kui veel XX sajandi algul arvati, et soome-ugri rahvad kuuluvad mongolite hulka, siis siinsete baltisaksa teadlaste töö tulemusel peeti 1930ndatel eestlasi juba europiidse rassi kandjateks. Kuigi Nõukogude Liidu propaganda pidas rassierinevustest tähtsamaks klassi mõistet, võeti atleetliku keha ikonograafias uue töökultuse loomisel sellest ometi terve ja jõulise keha kujutamisel ka üht-teist üle.
Näituse tegemisse oli kaasatud ka teisi kunstnikke – Urmas Lüüs, Anna-Mari Liivrand, Edith Karlson –, kes on täiendanud Samma loodud vaikelusid oma töödega ja lisanud neile leidlikke, minevikust inspiratsiooni saanud žeste. Nii näiteks ilmuvad Karlsoni filigraansed ussikujutised Stalinile ja Nõukogude võimule pühendatud tarbekunsti objektide sekka. Urmas Lüüsi veripunane tikand „Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega“ on kommentaar Nõukogude propaganda õõnsusele ning vägivallale, mis peitus võimu seatud eesmärkide ja plakatlike üleskutsete taga. Agraarromantika teemat täiendab Anna-Mari Liivranna installatsioon kunstküüntega, tehes neist praegusaegse ühiskonna naiste ekspluateerimise ambivalentse sümboli.
Huvitav on jälgida, kuidas Samma on mänginud ka selle perioodi keelega, nimetades ennast kuraatori asemel näituse koostajaks, tuues vaataja teadvusse midagi nõukogude pärandist ka sõnakasutuse kaudu.
Näituse rosinad. Üks näituse pärleid on Eda Nõmmiku Oru lossi kavandatud ning kodutütarde kootud ja tikitud suuremõõtmeline vaip, kus on kujutatud viikingeid. Vaiba tikkimises osales 468 kodutütart. Suurejooneline Oru loss valmis Toilas 1899. aastal, see kolmekorruseline 57 toaga hoone kuulus suurkaupmees Grigori Jelissejevile. Eesti riik sai selle oma kasutusse alles 1934. aastal, kui loss osteti ja see renoveerituna Konstantin Pätsile suveresidentsiks anti. 1941. aastal põletasid lossi taganevad Vene väed, alles jäänud varemed lasid 1944. aastal õhku Saksa sõjaväelased. Keegi ei tea, mis sai lossis asunud riigisümbolitest ja hinnalistest esemetest. On arvatud, et kui venelased lossi varad kaasa viisid, võivad need, sealhulgas kodutütarde kootud vaip, asuda kusagil Venemaal. Kuna kootud vaibast on säilinud ainult mustvalge foto, mis on ka ekspositsioonis väljas, siis omamoodi rosin on Valga muuseumis säilitatav tutt, mille Samma õnneliku juhusena näituse ettevalmistuse käigus leidis. Sellest tutist aimub vaiba kudumiseks kasutatud värvilahendus ning see jõudis muuseumi kogusse ühe kuduja pärandina.
Sattusin näitust vaatama kõigepealt üksinda ja seejärel õnnestus mul osaleda kahel kunstniku giidituuril. Kõige nauditavamad olid giidituure saatvad arutelud, kunstnik jättis neile piisavalt aega. Samma tundlik ja mitmekihiline käsitlus kombineerituna leidliku vaikeluformaadiga soodustab diskussiooni, pakub avastamisrõõmu siinsetele ja väliskülalistele, täiskasvanutele ja lastele. See ärgitab jagama arusaamu sümbolitest, tuues ühtlasi kujukalt ja selgelt esile ka erinevuse, kuidas neid on mõistetud.
Lõpetuseks. Jaanus Samma on selle näitusega leidnud mitmekihilise viisi, kuidas kõnetada ühiskondlikke änge ja hirme ning tuua ajalooliste muundumiste kaudu esile sümbolite taga peituvat pidevust ja transformatsioone. Loomulikult esineb kunstis vägivaldset ja pahatahtlikku propagandat, aga ka lõputu hulk vastuolusid ja paradokse selle kohta, kuidas peentel, isegi vaevumärgatavatel viisidel on võimu mõjutatud, selle sõnumeid ja ootusi endale kättesaadavate vahenditega kas võimendatud või väänatud.
Kriitilisele vaatajale esitab näitus hulga küsimusi võimu ja vaimu suhete kohta. Kuidas erineb entusiasmist ja kohustusest sündinud kunst? Kas võimu teenimise unustamine on õigustatud? Kuidas käsitleda võimuga koostööd teinud kunstnike pärandit? Kas ja kuidas Ukraina sõda on võimuga koostööd teinud kunstnike pärandi mõtestamist muutnud? Lüüsi ja Karlsoni teosed annavad suurepäraseid vihjeid nende muutuste mõtestamiseks.
Näituse värskus seisneb uutes vaatenurkades levinud sümbolitele, mida Samma koostöös teiste kunstnikega on avanud. Monumentide debatt vajab minu meelest hädasti samasuguseid tundlikke, mitmekihilisi ja uurimistööst kantud kunstnike kommentaare. Ehk sünnib veel selliseid leidlikke žeste, mis aitaksid nõukogudeaegsete monumentide kultuurilist pagasit näha uues valguses?
* Vestlust Nikita Kadaniga juhtis poola kunstiloolane ja kuraator Agnieszka Pindera ning see toimus Berliini Pilecki instituudis programmi „(Ida) modernismi uurimine“ („Excercising (Eastern) Modernity“) raames.
Avavalss, häirivalt võluv võõras ulatab käe, sa oled väga teadlik sellest, kui higine su peopesa hetkel on, aga sa võtad selle käe ja loodad parimat ja juba oledki tema vastas, distants null, sulle öeldakse näiteks „tere“ või „kuidas läheb“, pole kindel, vastad midagi ja oled vaevalt jõudnud hakata mõtlema oma hingeõhule, kui saabub see õudne takt, mis käsib sul liigutada jalgu, mida sa küll mõnikord suudad koordineerida, aga see ei ole see kord, vähemasti ei pea sa juhtima, üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm, juba nagu sujuks, korraga meenub, et varvaste vahtimise asemel võiks kaaslasele otsa vaadata. Bļaģ.
Naljalt ei tule selle peale, et teine võib olla samasugune introvert nagu sina. Samasugune, aga täiesti teistsugune.1 Eestlast ja lätlast ei saa kokku lastagi, ilma et me end teisega võrdlema hakkaks, sest kõik on nii tuttav ja nii imelik, nagu vaataks peeglisse, aga seenes peaga. Võrdlused aitavad end teise suhtes paigutada, on vahel naljakad ja võivad olla huvitavad, kui nad jõuavad baashinnangute – parem/halvem, rohkem/vähem – tasandilt edasi. Et tegelikult ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, miks me peaks tahtma teineteise moodi olla, on ehk huvitavamgi vaadata teineteise pilgu läbi midagi muud, kas või varbaid, mitte üksteisele silma, kui tantsusammud sellest nagunii sassi lähevad ja kui kuskil silmadest eemal on teada, mis toimub (Anna Auziņa, lk 23). Luule on suurepärane harjutusväljak.
Mänglevad ja nööklevad
Eelmine läti uue luule kogumik ilmus 1997. aastal2 ja selle värskeim tekst pärineb aastast 1985. Kogumiku noorima ja „Introvertide balli“ vanima autori sünniaastate vahele jääb ajavagu 1960–1973 ehk terve põlvkond segaduses isikuid, taasiseseisvumise ajal noori täiskasvanuid, kelle hingelaad meenutab kohati enneaegselt sündinud last / kes ärkab iga päev hull nagu koer / ja võitleb oma tuhmi isaga / aga õhtuti, nõrk selg vastu väljapääsmatust / variseb tema sülle kui närtsinud hüatsint / ja surub piinatud palge / niiske ja karvase ihu vastu / pudistades miskit luulest (Agnese Krivade, lk 83). Kahe luuleajastu vahel on enneaegseist endist saanud emad ja isad ning nende lapsedki üles kasvanud, suuresti ise, hirmude ja ärajäänud hellituste varjus (Katrīna Rudzīte, lk 115), poolvabade radikaalidena, kelles on hullus ja hellus igatahes olemas, aga jaotunud teisiti. KUI OLIN VÄIKE, OLID KÕIK VALUD SUURED / SUVI OLI VALUS, KUI SIPELGAS HAMMUSTAS / VÕI KUI EMA LIIGA KAUA KODUST ÄRA OLI / LIIGA KAUA OODATA OLI VALUS, ALATASA PIDI / MIDAGI VÄLJA MÕTLEMA, ET EI PEAKS VALUST MÕTLEMA (Agnese Rutkēviča, lk 170).
Nad on oma kimbatuses vanematele elu eest tänulikud, isegi lihtsa „Kruvikeeraja“ abil võib õhtu kujuneda imeliseks. [—] Samal õhtul pisut hiljem sai alguse sinugi elu, sest räbaldunud nahkdiivanil ühe sõbra korteris panid vanemad su hakkama (Krišjānis Zeļģis, lk 151), aga mitte nii tänulikud, et neist eeskuju võtta: jutustasin et minu lapsepõlv / olid šlaagrid pulmad / ja Jeesus / ta võttis / viljastumisvastase / tableti / jõi vermutit peale / ja ütles täis suuga mhmh / siis me armatsesime (Zeļģis, lk 157). Nõukogude aega mittemäletav põlvkond on õppinud tundma sõna „muster“ ennekõike piltlikus, hoiatavas tähenduses, millenagi, mida nad kardavad jätkata, nii kord oma tütrele jutustan nagu ema mulle rääkis komnoortest / ameerika nätsudest, välislätlastest ja dedmorozidest // mine võta kinni, kelle jaoks seda minevikku kanname kaasas / ja tema vaeseke tõmbleb ja tõmbleb agoonia küüsis (Alise Zariņa, lk 225).
Noh, olgem ausad, ka 1970ndatel sündinud poeedid tegelevad uues antoloogias kõige muuga peale oma vanemate põlvkonda ahistanud väärtuste viljelemise. Neil puudub maniakaalne vajadus vormiga iluleda, nad parema meelega mänglevad ja nööklevad, vaatlevad oma vanemaid ülihea keeletunnetusega ja igasuguse pühalikkuseta: kui Auziņa kirjutab meie emad on nõiad / köögis pimedas kütavad pliiti nagu päris põrgus / ja keedavad midagi (lk 35), vastab Kārlis Vērdiņš talle meie isad on ratsionalisaatorid / koort vahustavad puuriga / vineerist löövad püsti väikse maja / samas kokku tinutavad kanajala (lk 47).
Kārlis Vērdiņš, Inga Gaile, Contra ja Arvis Viguls 12. XII Tallinnas läti uue luule antoloogia „Introvertide ball“ esitlusel.
Süda läheb paheliselt soojaks, kui Vērdiņš kallimaga voodis sõjamehi mängides kahe lõigu jooksul tosinast tabust tankiga üle sõidab (lk 40), või kui Inga Gaile näitab täpselt, kuidas tublid tüdrukud ei räägi ega mõtle (sest tublid tüdrukud ei räägi ega mõtle) – mu sokid nii väga ihaldavad sind / su jalgu, tagumikku, riista, / su külmade käte puudutust (lk 257) – jajõuab sama tekstiga Rumbulasse, august välja roninud, kehalise õpetaja kabinetis kumminuudiga pekstud, / vangla duširuumis kepitud, kuulihaav peas, kuulihaav ema peas, seega / sama hea kui nälga surnud, surnud prantsatusest vastu maad tollases / Moskva rajoonis, surnud kurbusest, lamades sängis, suutmata tõusta, / tundes, kuis puudub hing (lk 258) ja tema sõnade kaudu on see teekond kuidagi väga loogiline, ehkki ääretult valus. Rahu ainult rahu / Valus znatšit elus (Madara Gruntmane, lk 147).
Sõnakasutuselt on mänglejad ja nööklejad sedavõrd vahedad ja pidurdamatud, et ei anna keelepuritaanidele mahti ühe „eksimuse“ peale saagi garaažist väljagi tõmmata, kui juba on keegi kuskil veel suurema pahandusega hakkama saanud. Iseäranis (kuri)kuulsaks on selle poolest saanud Krivade, kelle debüütkogu ümber puhkes 2007. aastal koguni skandaalike. Krivade luuletust „ou“ (lk 87), milles sulanduvad pühalik ja ropp leksika, õndsad ja bljaad, teab küllap iga lätlane. Veel suurem skandaal puhkes aastal 2015, kui üks õpetaja söandas luuletust kirjanduse tunnis analüüsida ja talle tehtud noomitusest vallandus ülemaailmne tõlkeaktsioon.3
Heitlikud majakad
Läti uue luule loojad mõistavad lajatada vaimukalt, vajaduse korral valjult nii ühiskonnale kui ka selle sammaldunud pimealade kaitsjaile. Samal ajal julgevad nad vaikida ja lasta valgusel langeda oma siseilma igasse nurka. Valgus ja pimedus, vaikus ja selle vastandid paistavadki olevat põhilised majakad, mis näitavad, kuhu liikuda, kes tantsides, juukseid vehkides, trampides jalgu (Auziņa, lk 26), kes vantsides, aeglasemalt / Kui oleks / Liikluseeskirjade järgi / kohane (Rutkēviča, lk 164). Ühtegi lugejat kindlasti ei üllata, et lätlaste maailmataju struktureerivad meile väga tuttavad vastandlikud elemendid, nagu päike, mis põletab taevavõlvile ronides kaloreid / kuid õhtuti lahkub tippspordist (Jānis Tomašs, lk 241), ja vihm, mis trummeldab rusikatega aknalauale / lööb päeva rütmi segi / taob iga sekundi kui naela ihusse (lk 242) – mõistagi on mõlemaid enamasti kas liiga vähe või liiga palju –, nagu öö ja päev: See juhtus augustis: päeva kildudest korjas öö kokku / peegli, sest miski muu, ainsakski hetkeks, ei hoidnud meid koos (Artis Ostups, lk 216).
Valguse esmane ülesanne on pakkuda tröösti, kui öös keegi karjub, mitte mina, kuid kähinal virgun, / ainult, palun, las täna öösel jääb põlema valgus (Arvis Viguls, lk 267), aga mitte lõplikku pidepunkti, on taevas palju valgust, vaid hüübinud muster; ei saa end sinna sisse kirjutada ega välja harutada (Raimonds Ķirķis, lk 96), mõnikord on vaja selguse saabumiseks hoopis valguse puudumist, nii hirmus kui see ka poleks. Ikka imetlenud / pimedusse peidetut, ise seal jälle toibunud, iga kord / ehmun siiski päriselt nagu laps, kes ärganud / halvast unenäost (Henriks Eliass Zēgners, lk 127).
Iga enesest natukegi lugu pidav introvert teab omast käest, et on kordi, mil rõõmustad, / et kutsutud külalisi ei tule, / ja vaiba valad veiniga / üle sa ise (Toms Treibergs, lk 177),aga ühel hetkel tekib ikka vajadus leida aeg ja ruum, kus teine mina / vaatab / teist sind; / ja seal, / täpselt nii nagu siin, / teine sina / vastab pilgule (Ernštreits, lk 71). Ses hetkes ei tarvitse alati sõnu otsida, sest hetkest saavad kõik me sõnad / ääreni täis / ja peab vaikima, / sest ei suuda ei tõsta / ega hoida (Liepa Rūce, lk 194), sest ei ole märke, mis looksid keele, milles teineteisemõistmine oleks täielik või sinnakanti (Ingmāra Balode, lk 57). Ehkki mõni vaikus tõotab halba ja sunnib küsima kõige raskemaid küsimusi, kas said aru, mis hetkel me loobusime rääkimast (Krivade, lk 82).
Majakad on meie mail heitlikud, mistõttu ei saa nende vahel valida, nende vahelt tuleb uuristada teed kõhutunde järgi. Töö käigus võib juhtuda, et vastandid hakkavad iseenesest ühilduma, neist saab tunnetuste kontrapunkt, paradiis kontserdil pimedas keldris ja keset ääretut põldu, / kui sa liigud vaevata ja iga heli on meeleheitlik jõud, / ja sügaval pehmes toolis, kui klaver tuleb sisse / ja sa saad korraga õnnetuks ja jube rõõmsaks (Zēgners, lk 125). Ka kõige aeglasema taibuga siilile on selge, et kaks introverti ei saa nii üüratu diapasooniga mängumaal näha sama asja ühtemoodi. Kusagil kahe pilgu vahel leiavad nii vaikus, mittevaikus, valgus kui ka pimedus lisatasandeid, tekib õdusalt veider side, mis tuleb ehk kõige tuntavamalt välja siis, kui ei ürita kramplikult teisele otsa vahtida. Välja arvatud muidugi juhul, kui teine sulle vastu vaatab, öelgu nad mis tahes ühte suunda vaatamisest (Zariņa, lk 223).
Tõhus udupasun
„Introvertide ballis“ ajab üks tabav ütlus teist taga ja neid võiks tõesti lõputult kontekstist välja lõigata ja kokku kleepida nagu anonüümkirja, aga austusest lugejate silmanägemise ning nende suurepäraste tekstide autorite ja eestindajate vastu soovitan jätkata tutvust läti uuema luule saadikutega juba antoloogias, kus kõik sõnad on omal kohal. Et kõik 18 võluvat võõrast omakorda Läti kirjandusmaastikule paigutada, on raamat varustatud kirjanduskriitiku Anda Baklāne ülevaatliku eessõnaga „Teed udust välja“. Antoloogia juhatab sisse Contra eeleessõna „Lätile lähemale“, kus ta selgitab autorite ja tekstide valikut, milles on lähtunud nii Läti luuleskeene jõujoontest, omaenda maitsest ja tekstide tõlgitavusest kui ka sellest, mis võiks eesti lugejale huvi pakkuda. Peaaegu kõik kogumiku tekstid on tõlkinud Contra, Katrīna Rudzīte tekstid Mikk Grīns.
Mõlema tõlkija tööd on siiralt nauditav lugeda ja selline asi on võimalik ainult siis, kui tõlkija ise on oma tööd nautinud. Contra ja Mikk on teinud kõik selleks, et elada oma autoritesse sisse ja vaadata välja nende pilgu läbi. Tõlgetesse on võimalik kaduda, tõlkija täiesti unustada – see on kõige kurvem ja kõige parem asi, mida tõlkija töö kohta öelda saab. Contra enda eksimatult äratuntav luulekeel lekib küll vormi sunnil paari hoogsamasse luuletusse, milles leidub lööklaulu elementi, aga need äratundmishetked moodustavad sisekaemuslike tekstidega meeldivalt rõhutatud contraste, mis teevad antoloogias tervikuna pigem rõõmu. Kinnitan värskest kogemusest, et „Introvertide balli“ lugedes on soovi korral võimalik tunda enam-vähem kõiki tundeid, mida Balti spektrijoon pakub, tuleb ainult ületada kujundusega seotud oda mokas4 ja kaant kergitada – algus on tehtud!
1 Meenutame heanaaberliku kadedusega geniaalset introverdikampaaniat. Vt Hannes Korjus, Kuidas läheb läti raamatul? – Sirp 20. VII 2018.
2 Läti uuema luule valimik. Koost Knuts Skujenieks ja Guntars Godiņš. Eesti Raamat, 1997.
3 Lühikese kokkuvõtte neist poleemikaist leiab „Introvertide ballis“ Anda Baklāne eessõnast (lk 13-14). Vt ka Nicolas Auzanneau, Agnese Krivade „Oo“. Tõlkijad aktsioonis. Tlk Maria Esko. – Tõlkija Hääl, 2016, nr 4, lk 151–160.
4 Läti keeles „sääse piinad“. Leid Contra koostatud raamatust „Kuram, vedas! Kuram vedas? Veider läti-eesti-läti sõnaraamat“ (Helios, 2022, lk 14). „Introvertide balli“ kujundus toimib minu arvates ainult tragi-iroonilise naljana, sest kui tuleks nimetada maailma kõige maitsekama ja läbimõelduma kujundusega raamat, valiksin ülisuure tõenäosusega lätlase töö. Antoloogia esitlusel selgitas kirjastaja, et väikesed tahmajäljed kummaliste fontidega punavalgel kaanel on introverdid, kes mõnulevad endasugustele mõeldud ballil: igaüks omas mullis, üksi, kaksi või mitmekesi. Mõte on armas ning tuleb raamatu sees valgetel vahelehtedel ka kenasti välja, aga selle ära tabamiseks peaks inimene kaantest kaugemale jõudma.
Intrigeeriva iraani-saksa-prantsuse päritolu lavastaja Emily Atefi loominguga oli eesti filmifriigil võimalus kinos tutvust teha mõni aasta tagasi, kui linastus tema vaba käega tehtud fantaasia saksa näitlejannast Romy Schneiderist pealkirjaga „3 päeva Quiberonis“1. Oma uues filmis „Rohkem kui kunagi varem“, mis räägib haruldast kopsuhaigust põdeva Hélène’i (Vicky Krieps) otsusest valida poiss-sõbra Matthieu (Gaspard Ulliel) meelehärmiks oma haigusega elamiseks harjumuspäratum tee ja põgeneda senise elu eest Norrasse, käsitleb ta julgelt elu ja surma küsimusi ning seda, et surma tingimuste määramisel peab kõige suurem sõnaõigus olema surijal endal. Ekraanil on selle filmi traumad niivõrd segunenud elus kogetud traumadega, et raske on Atefi usutleda, ometi jääb lavastaja oma väljenduses selgeks ja kindlaks, ja juba intervjuuski on tunnetatav mõju, mida ta oma filmiga taotleb – olla surmaküsimustes kainestavaks toeks.
Millest selline soov kõnetada surma?
See on teema, millest olen alati olnud huvitatud, isegi lapsena. See on … meie elu lõpp. Ja viimane hetk, mille me siin veedame. Lapsena tekkis see huvi mind ümbritsevate loomade tõttu. Meie peres oli koer ja kui ta vanaks jäi, siis ühel hetkel ta lihtsalt lahkus. Me ei osanud sellest aru saada ja tundsime end väga üksi jäetuna. Meie sõber loomaarst rääkis, et ta oli pärit huntide sugupuust, ja huntidega on nii, et kui nad tunnevad, et karjast lahkumiseks on kätte jõudnud õige aeg, otsivad nad metsas väikese põõsa, et seal surra rahus ja väärikuses ilma karja ohtu seadmata. See liigutas mind ja ma mõistsin seda. Hiljem, mida vanemaks sain, seda enam mõistsin, et meil on samasugune saatus nagu loomadel. Me sureme ja näeme teisi enda ümber suremas, aga läänemaailmas ei räägita sellest kunagi. Kuidas Eestis on?
Leinamist on liiga palju.
Just. Ja mida enam ma elu jälgisin, seda selgemaks sai, et me ei küsi iial oma haigetelt või surevatelt lähedastelt, mida nemad tahavad. Me võiksime suhtluse teha kergemaks ja see protsess ei pruugi olla nii õudselt sünge. Ja see mind loo juures paeluski.
Emily Atef: „Minu suur soov on, et ei kardetaks seda filmi vaadata, sest see on küll väga emotsionaalne, aga ühtlasi ka helge film.“
Mida te arvate assisteeritud enesetapust?
See on jälle natuke teistmoodi asi, sest „Rohkem kui kunagi varem“ räägib haigete või surijate emantsipeerimisest. Kui Hélène oleks filmis soovinud mõnd vajalikku siirdamisoperatsiooni vastupidiselt oma elukaaslase tahtele, siis oleks tema pidanud selle otsuse tegema. Kui ta oleks öelnud, et tahab jääda kojutuleku asemel haiglasse, siis ka see on tema valik. Aga üldiselt tunnen, et juhul kui oleme teadvusel, siis peaks meil inimolendina olema õigus valida, mida me oma kehaga teha tahame. Haigena ja enda eest vastutavana … ma ei usu, et 12aastasena sõidetakse Šveitsi ja teatatakse, et soovin nüüd surra. Seda ei saa juhtuda – ja kui me kellelegi teisele sellega häda ei tee, peaksime saama valida, millal lahkume. Samamoodi peaks meil olema õigus valida, kas soovime last või mitte.
Meil pole luba kellelegi haiget teha või kedagi tappa, aga haiguse käes kannatajale, kes põeb Alzheimerit, tuleks väärikus võimaldada. Ma pooldan seda täiesti.
Mia Hansen-Løve filmis „Üks ilus hommik“2 on autor filmi sisse kirjutanud oma isa haigusloo. Ma lugesin kuskilt, et üheks Hélène’i haiguse kujutamise inspiratsiooniks oli teie ema lugu. Kas teie emal oli sama haigus?
Ei, üldsegi mitte. Ta suri vähki, see juhtus filmivõtete ajal – ja mul võttis selle filmi valmimine aega kokku kümme aastat. Tal oli 22 aastat olnud ka hulgiskleroos, nii et haige oli ta alati olnud, ja mul oli võimalus näha, kuidas tema haigusse suhtuti. Terved reageerisid väga ägedalt: miks sa ei taha keemiaravi?! Või siis: miks sa lased teha keemiaravi, see ju tapab su?! Haigel on niigi tunne, et ta võtab liiga palju ruumi.
See on ju täiesti egoistlik suhtumine.
Täielikult! Tahan, et jääksid siia ilma võimalikult kauaks, nii et nüüd tuleb teha seda ja toda. Ja siis tembeldatakse isekaks hoopis need surijad ja haiged. Nii et need mõtted mul ema puhul kindlasti tulid, aga ma omandasin seda filmi nii kaua tehes väga palju.
Kas filmiprojektist sai siis ka teraapiline kogemus?
Sai küll. Arusaam, et kõige suurem armastuse väljendus on teisele täieliku vabaduse andmine. Filmi juhtmõte on leppimine ja leppida laskmine, mina ei olnud seda filmi tehes 2015. aasta paiku veel selliseks žestiks valmis, aga nüüd oleksin. Kui ta oleks mu partner, isa, sõber – kindlasti küsiksin. Mida sa soovid? Kas soovid olla siin või kusagil mujal? Ja isegi, kui mul kästaks lahkuda, sest mu seltskonda on vaimselt raske taluda, siis läheksin pärast korralikku jumalagajättu.
Kas selle filmi kogemuse toel elasid üle ka surmava tragöödia, mis tabas Matthieu osatäitjat Gaspard Ullieli?3 Hirmus, kuidas elu ja kunst niimoodi segunevad.
Jah, oh jumal … Ma tõesti ei tea, kas sel puhul mingit abi oli, sest see oli tõeline šokk. Olime just olnud koos montaažis ja ta oli seal nii elu täis. Ja tal ei olnud ju õigupoolest mingit valikut. Meil polnud võimalust sellest isegi rääkida, sest ühel hetkel oli ta lihtsalt kadunud ja kõik. (Nipsutab sõrme.) Hullumeelsus.
Haigustest rääkivates filmides saab haigusest tihti peategelane, sest seda teemat on väga lihtne ekspluateerida, dramaturgiat selle abil paisutada. Teie filmis, peab tunnistama, nii ei ole. Kas pidasite filmi tegemisel silmas ka seda, kui palju ruumi haigusele anda?
Haigus ei huvitanud mind üldse. Mul oli seda küll vaja ja mõtlesin, et sümboolselt on sellel, et Hélène ei suuda hingata, oma loogika. Võib-olla polnud ta kunagi täiel rinnal hinganudki ega julgenud ühtki teekonda üksi ette võtta. Filmis läheb ta Norra ja ehk juhtub see just ainult tänu haigusele. Mulle meeldib võrdlus vastsündinu esimese sügava hingetõmbega, kui ta emaüsast on välja tulnud. Samamoodi hingab esimest korda Hélène, kui on Norra jõudnud. Siis kasutasin jah haigust, aga minu meelest on see muidu isiklik, inimlik, psühholoogiline lugu, ja ka kahe inimese armastuslugu. Haigust oli vaja vaid selle loo rääkimiseks. Hélène on filmi alguses kadunud ja ta ei tea, kuidas hundid lahkuvad. Ta alles otsib lahendust. Ka Matthieu on täiesti kadunud, sest ta ei mõista naist ja seda, miks too tema eest kogu aeg põgeneb.
Kuigi haigus pole filmi dramaturgias esil, on selle kujutamine kohati armutu ja mõjuv. Kuidas Vicky Krieps lahenduseni jõudis ja kuidas ta sellega toime tuli?
Need osad olid talle väga rasked. Ma tean teda juba ammu, sest ta on mu naaber. Tal oli episoodiline osa ka mu eelmises filmis „3 päeva Quiberonis“ ja me oleme alati tahtnud koos filmi teha. Naabrid me võisime küll olla, aga alati, kui tahtsin temaga sellest filmist rääkida, siis ta vältis mind. Alles hiljem sain aru, et Hélène on väga raske roll ja ta ei tahtnud seda endaga kogu aeg kaasas kanda. Ta palus mul ennast usaldada ja kinnitas, et on vajalikul hetkel valmis.
Kas ta siis ei nõustunud selle rolliga kohe?
Ei-ei, nõustus küll, aga ta ei tahtnud sellest kogu aeg kohvi kõrvale rääkida.
Huvitaval kombel on teie filmide peategelasteks ikka ja jälle naised, kellele te annate jõu, näidates neid nende nõrkuste kaudu.
Huvitav jah, ma polegi sellist selgitust kuulnud. Asetan nad eksistentsialistlikku kriisi, mille tihti on esile kutsunud ühiskond. Nad on läbi kukkunud ja ma püüan koos nendega otsida kriisist väljapääsu, et nad tugevamana välja tuleksid. Sest ollakse milleski selgusele jõudnud, võidelnud, enese leidnud. Tihti pärast teekonda mõnesse teise kohta.
Mõneti on loogikavastane, et filmikunst vajab suure tunde väljendamiseks suuri žeste, teie neid enamasti oma kangelastele ei luba ja lahendate kriise delikaatselt.
Jaa, mulle on äärmiselt tähtis ka sõnadevaheline ruum. Ja vaikus. Nagu filmi alguse armastusstseenis, kui Hélène soovib oma mehega armatseda, aga tal tekib häire, mees ei suuda rahuneda ja hetke nautida. Seda on minu meelest palju raskem kujutada ilma sõnadeta pikas, lõikamata stseenis. Nii on tulemus õrnem, sest ma annan mõlemale aega teist rahustada. Samal ajal on see väga halastamatu viis, sest ma ei vii kaamerapilti eemale.
Kui palju te näitlejaid siin filmis üldse juhendasite?
Ma püüan neile anda palju sisendit, nendega rääkida, anda rohkelt taustainfot. Nende kahega oli küll nii. Osa näitlejaid on teistsugused ja vajavad iga hetk täpset instruktsiooni. Gaspard ja Vicky olid küll loomulikult lugenud ka teksti – andsin neile palju mõtteainet, siis lasin nad vabaks ja võtsime materjali üles pikkade stseenidena.
Kui tekstist täpselt kinni ei peeta, siis sellest pole lugu. Õhustik peab olema õige ja stseeni sõnum peab läbi tulema. See on tähtis.
Kui palju te filmimise käigus üllatusite?
Väga palju. Väga. Vicky on niivõrd instinktiivne näitleja, et iga duubel erines. Näiteks filmi lõpus olevat armastusstseeni ei ole võimalik lavastada – juhendada, et näitleja peab tegema üht või teist. „Suudle teda siit või sealt.“ Iga duubel kestis 12–15 minutit ja me tegime neid kolm. Vahel andsin natuke nõu midagi teha, näiteks köhatada, aga üldiselt lasin neil olla.
Matthieu (Gaspard Ulliel), Hélène (Viky Krieps) ja haigus nende vahel.
Mida te režissöörina loodate, et publik sellest filmist kaasa võtab?
Minu suur soov on, et ei kardetaks seda filmi vaadata, sest see on küll väga emotsionaalne, aga ühtlasi ka helge film. Loodetavasti annab see nõrkadele jõudu. Ma oleksin väga õnnelik, kui seda vaadataks oma sõprade ja partneritega ja pärast peetaks arutelu teemal, et mis neist endist sellesarnases olukorras saada võiks. Et plaanid läbi arutataks. Või et see muudaks suhtumist haiglas olevasse emasse. Võib-olla peaksime temalt küsima, mida ta vajab.
Loodan, et film paneb inimesed neist teemadest kõnelema. Sattusin ka ise samalaadsesse vestlusse oma 12aastase tütrega, kes küsis mu käest otse, kas mina kavatsen ka niimoodi ära minna. Vastasin, et ma tõesti ei tea, kuidas elu läheb, aga kui peaksin nüüd kohe minema, siis küll mitte ja eelistaksin kalleid inimesi enda ümber. Olla peol, kus tantsitakse kusagil ilusas paigas. Pärast aga võin tunda midagi muud, ega ette tea.
Nii et teie tütar vaatas seda 12aastaselt? Mis tal mõttes oli?
Ta nuttis palju. Vicky on ta sõbra ema, nii et ta pööras pilgu vahepeal ekraanist eemale ja ütles, et ei taha neid stseene näha. Aga film puudutas teda ja see oli suurepärane, et pärast filmi vaatamist me sellest kohe ei rääkinud, vaid ta tuli minu käest aru pärima alles viis päeva hiljem. Küsisin, kas ta kartis ka ja ta vastas jaatavalt. Rääkisin talle raamatust, mida ma just lugenud olin, surmalähedastest kogemustest – lood sugudest, rassidest ja usulahkudest, inimestest, kes kõik olid surmakogemuse läbi elanud ja kõik kinnitasid pärast ühtmoodi, et see tõi meeletu kergenduse, sest nad ei kartnud enam surma. Ega ka elu, sest paljud neist jätsid pärast oma partneri või lahkusid töölt ja otsustasid, et nüüd on õige aeg lõpuks elama hakata.
Kas „Rohkem kui kunagi varem“ on toonud surma teemasse selgust, nii et saate nüüd edasi liikuda?
Arvan küll. Mu järgmine film on mu seni esimene raamatuekraniseering4. Saksa lugu, jälle armastuslugu, aga äärmuslik, 19aastase tüdruku ja 40aastase mehe vahel umbes aasta pärast Berliini müüri langemist, ja maal, mitte linnas. Mulle meeldib loodus, nagu ilmselt ka sellest filmist näha on. Maal on elurütm aeglane ja kaosega, mis tekkis kahe riigi ühinemisel, tullakse toime teistmoodi. Selles kaoses kohtuvad kaks autsaiderit väga arhailisel, primitiivsel, aga ka seksuaalsel moel. Ja loomulikult on see kõik keelatud.
1 „3 Tage in Quiberon“, Emily Atef, 2018.
2 „Un beau matin“, Mia Hansen-Løve, 2022.
3 Gaspard Ulliel hukkus 37aastasena suusaõnnetuse tagajärjel aasta tagasi, 19. jaanuaril, 2022.
4 Film kannab nime „Kunagi räägime me üksteisele kõike“ („Irgendwann werden wir uns alles erzählen“) ja see peaks esilinastuma sel aastal.
