JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XX. Jürgen Rooste „Veel üks raibe“
Leidub baas- või tüvikujundeid, mis on kultuurilooliselt sedavõrd tiined ja eesti luuleski ajapikku kodunenud, et piisab ühe sõna mainimisest ja kohemaid avaneb rikkalik tekstivõrgustik, kangastub kogu kirjandusvool, maailmatunnetus, eluhoog.
PILLE-RIIN LARM: Tasa ja targu kuldse jonnipunnini Mõtteid Piret Raua pärgamise puhul Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga
Piret Raua romaani „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ esitles kirjastus Tänapäev 2018. aastal kui midagi sensatsioonilist – ikkagi rahvusvaheliselt eduka lastekirjaniku ja kunstniku esimene täiskasvanutele mõeldud raamat. Nonoh, mõtlesin, ootame-vaatame-loeme. Autor ise hoidis sümpaatselt tagasihoidlikku joont (ja nii on see siiani).
Tegelikult oli Tänapäeval õigus.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2022
ÜLLE SIHVER: Keele-elu. Loodut peab ka nimetada saama On strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.
Maailma loomisest ei piisa, loodut peab ka nimetada saama. Kui uus ilming tuleb võõrsilt, siis see kodustatakse. Oskuskeeletundjad vahendavad erilist ja uut, et kiirelt muutuv ülimalt spetsiifiline keskkond ei jääks arusaamatuks. See võib kaasa tuua mõistmatuse – siis võõristuse ja vaenulikkuse. Seega on strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.
ANDREI LIIMETS: Oscarid vana ja uue maailma vahel Tänavu osutus suurimaks võitjaks hullumeelne žanrifilm, B-kategooria meelelahutusega flirtiv sürrealistliku huumoriga ulme, millesarnased akadeemia enne liikmeskonna laiendamist varakult välja praakis.
Olulisim kõigepealt: pühapäeva ööl lugematuid filmifänne üle maailma üleval hoidnud Ameerika Filmiakadeemia auhindade üleandmisel ei virutatud tänavu laval kellelegi vastu vahtimist. Kordagi ei kuulutatud võitjana välja vale filmi. Isegi ühegi esineja nime ei väänatud teda sisse juhatades lootusetult võõraks. Kõik oli ettearvatav, turvaline ja viisakas, vaat et igavgi. Ehk siis täpselt see, mida akadeemia pärast viimaste aastate lõputuid fopaasid ja skandaale oma tõsiseltvõetavuse huvides vajas.
RIIN ALATALU: Philadelphia politseimaja ja Ahmedabadi ülikooli kampus
Häirekella lüüakse Eestist pärit autorite rahvusvahelise pärandi hulka kuuluva kahe hoone pärast, pöördudes riiklike ja kohapealsete otsustajate poole, et märgilised hooned säiliksid.
TRIIN TALK: Sisemine rohepööre Senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma pigem häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.
Paar aastat tagasi püstitas Jarmo Kauge ühes intervjuus küsimuse, kas häbitunne võib maailma päästa. See on jäänud mind kummitama: iga kord poes kilekotti võttes või sellest loobudes, reisil lennuhäbi trotsides või üha enam sõitmata jättes, kasutatud asjade poes sobrades ja end mõttes siunates, miks sellele nii palju aega raisata, kui kõik vajaliku võib saada lähimast kaubanduskeskusest. Kas üritan omast arust maailma päästa? Mis see aitab, kui kõik teised kulutavad ikka, nagu homset polekski?
KURMO KONSA: Juhime evolutsiooni, aga kuhu? Lugu sellest, kuidas inimene loodusele vastu hakkas ja haledalt läbi kukkus
Murest looduse pärast kumab kusagilt kaugelt läbi ka uhkus inimese jõu ja võimsuse üle. Seda ei ole küll kombeks tunnistada, aga nii see ometigi on. Lõpuks on ju inimesed need, kes loodusele „appi lähevad“, metsad ja rannad sodist puhtaks teevad ja korduvkasutusega topsidest latet joovad. Ei pea vist mainimagi, et loodusel on sellest ükskõik. Loodus lükkab hõlpsasti kõrvale kõik katsed teda alistada, tema üle valitseda või isegi tema eest hoiduda. Põhjus on väga lihtne: ka inimene on looduse osa ja allub looduse seadustele. Inimesed võivad üksteist ninapidi vedada, aga mitte loodust. Ei tasu ka unustada, et loodus on halastamatu, mitte inimlikus mõttes, vaid selles, et loodusseadused ei hooli kellegi arvamusest ja tunnetest. Milline on maailm siis, kui paigutada inimene tema õigele bioloogilisele kohale?
MAI LEVIN: Eduard Wiiralt, Pariis, Dix ja Grosz
125 aastat tagasi, 20. III 1898 sündis Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas Robidetsi mõisas (praeguses Volossovo rajooni Rabititsõ külas) eesti graafika suurkuju Eduard Wiiralt. Tema vanemad Anton ja Sophie-Elisabeth Viiralt olid leidnud seal tööd. 1899. aastal sündis neil teine poeg Oskar, kolmas poeg August tuli ilmale1901. aastal sama valla Kalitino mõisas, mille omanik oli Eestis Vodja mõisnikuna tuntud Julius Wilhelm von Toll. Kalitinos tegi seitsmeaastane Eduard oma esimese teadaoleva teose – kõikvõimalike motiividega täidetud pliiatsijoonistuse, mis on Eesti kunstimuuseumi jõudnud tänu Sophie-Elisabeth Viiralti ja Alfred Rõude hoolele.
INDREK GRIGOR: Kogutud teos. Kestev mõistatus
Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.
KARL PEETER VALK: Tulevikku vaatav humanitaaria See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.
Inimteadused peavad kaasas käima ajaloos üha teiseneva uurimisobjekti, inimesega.i Integratiivsetes humanitaarteadustes, mille nimekamad esindajad tõi kokku 23. – 27. jaanuaril Tallinna ülikoolis toimunud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kaheteistkümnes talvekool, lähtutakse veendumusest, et inimolust ja maailmast adekvaatse tervikpildi saamiseks on tarvis ületada traditsioonilised piirid humanitaarteaduste, loodusteaduste, tehnoloogia ja kunsti vahel.
HANNA LINDA KORP: Millest mõtled? Kuidas seletada sotsiaalset ebavõrdsust surnud jänesele?
Viimasel ajal mõtlen ma (lisaks Ukrainale!) üha ja üha sotsiaalsest, kultuurilisest, majanduslikust ja hariduslikust ebavõrdsusest, aga kuna ma ei ole seda kunagi kogenud, on mul raske leida sõnu ja tooni, kuidas ebavõrdsusest õigesti rääkida. Tahan teha seda tundlikult, aga mitte haletsevalt, solidaarselt, kuid mitte külmalt, kirglikult, aga mitte lahmides. Niisiis panen kirja kolm moodust, kuidas võiks ebavõrdsust selgitada.
Arvustamisel
Dante Alighieri „Jumalik komöödia“
Orlando Figese „Lugu Venemaast“
Arne Næssi „Elufilosoofia“
festival „Tuja“
VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine
EMTA ja Muba õppurite kontsert
kontsert „Heino Eller 136“ ja Eesti Kontserdi „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
näitused: „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ ning Jenny Grönholmi „Tulevikumälestused“
Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“
Ajateatri „Anne Franki päevik“
Tallinna Linnateatri „Tunde-märgid“
dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“
mängufilm „Viimane vahipost“
animafilm „Kaka, kevad ja teised“
Emakeele Selts, Keeleamet, Eesti Keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeerium kuulutavad 14. märtsil 2023 välja ettevõttenime võistluse “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023“.
Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub juba kaheksandat korda. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid.
Nimevõistluse auhind antakse välja seitsmes kategoorias: tootmisettevõte, teenindusettevõte, vabaühendus, haridus- ja kultuuriasutus, aasta uustulnuk, õpilasfirma ja rahvusdomeeninimi.
Žürii liige, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna nõunik Sirli Zupping julgustas kõiki soovijaid kandidaate esitama: “Märgakem nutikaid ja selgeid eesti ettevõttenimesid ning esitage need nimevõistlusele. Mu meelest on sümpaatsed sellised nimed, mis on hõlpsasti kasutatavad nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, lisaks annan oma poolehoiu alati sellistele ettevõttenimedele, mille taga on nutikas kujunemislugu.”
Võistluse võitjad valib žürii, milles on esindatud Eesti Interneti Sihtasutuse, Eesti Keelenõukogu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keeleameti esindajad.
Võistluse tulemused avalikustatakse ettevõtjate päeva paiku oktoobri alguses Emakeele Seltsi kodulehe www.emakeeleselts.ee kaudu.
Selgusid Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade laureaadid
Kultuurkapital tähistas emakeelepäeva traditsiooniliselt kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaatide väljakuulutamisega. Kirjanike Maja musta laega saalis avalikustati 2022. aasta luule, proosa, ilukirjanduse ja mõttekirjanduse tõlke, näitekirjanduse, lastekirjanduse, esseistika, artikli ja venekeelse autori auhinnad.
Laureaadid valisid välja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt nimetatud žüriid.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. a aastaauhindade põhižürii koosseisus Leena Kurvet-Käosaar (esimees), Doris Kareva, Siim Lill, Kaupo Meiel ja Karl-Martin Sinijärv valis aastaauhinna laureaatideks järgmised autorid ja teosed: PROOSA
“Piret Raua novellikogu „Nimepanija“ kaheksa novelli moodustavad ühe kunstiliselt harmoonilise, ent sisult süngepoolse, pahaendeliselt ebakõlalise terviku, mille kaudu eesti maagiline realism astub pika sammu edasi. Novellide puhtakõlaline, oma lihtsuses meisterlik lugude esitamise viis haarab lugeja kindlalt ja justkui rahustavalt enda võimusesse, viies ta niimoodi otse tema silme all moonduva süütuna näiva argireaalsuse keerdkäikudesse. Selles aga hakkavad järgjärgult ja pea märkamatult hargnema inimeksistentsi trööstitu paratamatuse allhoovused, mis ootamatute süžeearengute kaudu jõuavad düstoopilise mõõtmeni. Tsiteerides Kaupo Meielit, see siiski „ei masenda, sest mitte kunagi ei kao tema loomingust valgus, mis pilkaseski öös meile õige tee kätte juhatab”,” ütles žürii esimees Leena Kurvet-Käosaar.
Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“
“Jürgen Rooste „Loimurite laul“ kõnetab oma mitmetahulisusega. See luulekogu süüvib Eesti kultuurimällu, seda samas 20. sajandi ajaloosündmustest eemale pikemale ajaraamile laotades, käsitleb meie kestmajäämise võimalikkust siin planeedil rahvuse, liigi ja elusainena ning teeb nähtavaks muinasjutumaailmade ja argimüütide taustal laiutavaid varjudekuristikke, hõlmates ka lähisuhte vägivaldsuse teemat, mis 2022. aasta proosas ja luules üldisemalt õrna punase joonena esile kerkib. Samavõrd ja samaaegselt on luulekogu jürgenroosteliku eneseiroonilise poeedimina taustal valusalt ja vahetult isiklik(una loetav). Vana hea Rooste ei ole tagasi ega edasi, uus hea Rooste on tulekul ja näib, et lähtudes põhimõttest “vähem, aga vägevamalt”,” tunnustas Käosaar.
Ilukirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Kätlin Kaldmaa (esimees), Maarja Kangro ja Kaia Sisask valis aastaauhinna laureaatideks järgmised tõlkijad ja tõlked:
Ilukirjanduse tõlkeauhinna žürii esimees Kätlin Kaldmaa kommenteeris, et aasta 2022 oli pööraselt viljakas tõlkeraamatute aasta. „Suurepäraseid tõlkeid suurepärastelt tõlkijatelt ilmus nii palju, et nominentide valimine oli väga keeruline. Nominentide nimekiri võinuks olla kolm korda pikem ja kõik tõlked selles oleksid olnud ühtviisi professionaalsed. Parimat võõrkeelse teose eestindust kaaludes seisis žürii ees valik kirjandusklassika ja kaasaegse kirjanduse tähtteoste vahel. Arutelud olid tulised ja lõpuks tuli tunnistada: „Ei saa me läbi Danteta!“
Kõik eesti keelest võõrkeelde tõlkijad teevad aasta aasta järel tänuväärset tööd ja nominentide nimekiri on selleski kategoorias väärikas,“ lisas Kaldmaa. „Laureaadiks sai tõlkija, kelle 2022. aastal ilmunud teoste loetelu on igati väärikas ja kvaliteetne.“
Näitekirjanduse auhind antakse välja kolme aasta tagant, žürii koosseisus Riina Oruaas (esimees), Katrin Tegova ja Margus Mikomägi valis aastaauhinna laureaadiks järgmise autori ja teose:
Jaan Unduski “Suur Siberimaa” kasvatab üksikisiku silme läbi ja argisest keskkonnast väikeste koomiliste elementidega välja ajastu koondpildi. Näidend on nii mitmemõtteline kui mitmemõõtmeline: loomeisik on vastamisi asetatud totalitaarse võimu labürindiga,“ kirjeldas näidendit žürii esimees Riina Oruaas.
Mõttekirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Bruno Mölder (esimees), Kristiina Ross ja Märt Väljataga valis auhinna laureaadiks järgmise tõlkija ja tõlke
Kristi Viiding – Justus Lipsius „Laimamisest. Meelekindlusest“, tõlge ladina keelest (Loomingu Raamatukogu)
„Mõttekirjanduse žüriid võlus Kristi Viidingu tõlgitud raamatu puhul asjaolu, et see kehastab mitmeid olulisi voorusi. See avab eesti lugejale Justus Lipsiuse, XVI sajandi uusstoitsistliku mõtleja vaateid laimamisele ja meelekindlusele, mis on igihaljad teemad ja igati olulised tänapäevalgi. Lipsiuse tekstid on tõlgitud ladina keelest kaunisse eesti keelde. Lisaks rikastavad teost ka arvukad kommentaarid ja tõlkija järelsõna. Kõik see kokku annabki tulemuseks tunnustust vääriva saavutuse,“ ütles žürii esimees Bruno Mölder.
Lastekirjanduse žürii koosseisus Kätlin Vainola (esimees), Anne Kõrge ja Helin Puksand valis aastaauhinna laureaatideks järgmised autorid ja teosed:
Kadri Kiho, Stella Salumaa „Endel ja Kati“
“Kadri Kiho ja Stella Salumaa „Endel ja Kati“ on värske, hoogne ja väga terviklik teos, kus lisaks humoorikale väljendusviisile on olulisel kohal ka vaimsed teemad: ärevus ja enesest võitu saamine. Erilist rõõmu ja avastamislusti pakub põnevate peatuse- ja tänavanimede lugemine ning uurimine,” tunnustas raamatut lastekirjanduse žürii esimees Kätlin Vainola.
Esseistika ja artikliauhinna žürii koosseisus Daniele Monticelli (esimees), Marin Laak ja Peeter Torop valis aastaauhinna laureaatideks:
Sirje Olesk „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“
„Köitvalt kirjutatud monograafia avab okupeeritud Eesti kirjanike liidu tegevuse varjatud külgi, tänu millele eesti kirjandus jäi ellu, puhkes õitsele ja elas edasi,” kirjeldas teost žürii esimees Daniele Monticelli. “Sirje Olesk tunneb seda aega suurepäraselt ja raamat on kirjutatud toetudes autentsetele arhiiviallikatele ja kaasaegsete mälestustele.“
Mirjam Hinrikus „Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvuslus, sünteesid ja „Felix Ormusson””(Mäng ja melanhoolia: Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson“).
„Suure haardega artikkel käsitleb Tuglase romaani lähianalüüsi toel rahvus(lus)e küsimust 20. sajandi alguse Eesti kultuuris, paigutades seda veenvalt laiemasse rahvusvahelisse konteksti. Tegemist on tähtsa panusega Tuglase loomingu uurimisse, mis lahkab tänagi aktuaalset rahvusluse teemat,“ tunnustas Monticelli.
Venekeelse kirjanduse auhinna žürii koosseisus Irina Belobrovtseva (esimees), Ülle Pärli ja Grigori Utgof valis aastaauhinna laureaatideks:
Andrei Ivanov „Videviku melanhoolia“ («Меланхолия сумерек»).
Žürii esimees Irina Belobrovtseva selgitas, et „Videviku melanhoolia” eristub Andrei Ivanovi varasematest teostest: „Esmapilgul on lugeja ees 17 tekstist koosnev novellikogu, millega tutvumist võib alustada kust iganes. Tegelikkuses on tegemist üliraske žanriga – romaaniga novellides, mille muljetavaldavad juhtmotiivid ja emotsionaalsed ülemhelid on äratuntavad vaid siis, kui järgida autori poolt ette antud jada.”
Olga Titova „Baltikumi elu suvi“ («Лето балтийской жизни»).
„Olga Titova luulekogule „Balti elu suvi“ on omane erinevate keeletasandite ühendamine ühe teksti raames. Nii näiteks raamivad tsüklid „Armastuskirjad“ ja „Kirjad kaugetele ja lähedastele“ religioosse sisuga värsse, palveid. Püha ja argine, armastuseigatsus ja mälestused ning luule kui võimalus pageda – ühendavad selle raamatu nauditavaks tervikuks,“ ütles Belobrovtseva.
Aastaauhindade laureaadid kuulutati välja emakeelepäeval, 14. märtsil 2023, preemiasündmuse korraldas Kultuurkapital koostöös Eesti Kirjanike Liiduga.
Ka tänavu annab Emakeele Selts Haridus- ja Teadusministeeriumi rahalisel toetusel välja eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppivatele üliõpilastele kuus 400-eurost stipendiumi.
Kandideerida võivad nii päevases õppes kui ka avatud õppe kaudu / sessioonõppes õppijad.
Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada motivatsioonikiri ja eelmise õppeaasta õppetulemuste väljavõte. Palume märkida saadetud failide nimes ka taotluse esitaja nimi ning esitada kõik dokumendid digiallkirjastatuna ühes ümbrikus. Taotlus tuleb saata hiljemalt 15. oktoobriks Emakeele Seltsi e-posti aadressile es@emakeeleselts.ee.
Stipendiumikomisjoni kuuluvad Haridus- ja Teadusministeeriumi, Emakeele Seltsi, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ja Emakeeleõpetuse Infokeskuse esindajad.
Stipendiumi saajate nimed avalikustatakse Emakeele Seltsi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli kodulehel 15. novembril.
Toeta emakeelepäeval Johannes Voldemar Veski stipendiumifondi
Tartu Ülikooli sihtasutus ja Emakeele Selts kutsuvad üles toetama Johannes Voldemar Veski stipendiumifondi.
Johannes Voldemar Veski stipendiumifondi saavad teha annetusi nii ettevõtted kui ka eraisikud, vastav annetuskeskkond on leitav Tartu Ülikooli sihtasutuse kodulehelt (stipendiumite alajaotisest).
Emakeele Seltsi esimehe Helle Metslangi sõnul loob Johannes Voldemar Veski (1973–1968) nimeline stipendium silla eesti kirjakeele arendamise suurkuju, pikaaegse Emakeele Seltsi esimehe ja Tartu Ülikooli professori ning tänaste üliõpilaste vahele.
J. V. Veski töö eesti keele ja ühiskonna heaks ulatub ka tänapäeval paljudesse keelekasutusvaldkondadesse; suuresti tänu temale on kujunenud eestikeelne oskussõnavara – eestikeelse teaduse ja kõrghariduse vältimatu tingimus.
Johannes Voldemar Veski stipendiumi asutas tema tütar Asta Veski 1995. aastal. Stipendiumiga toetatakse Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduse õppekava eesti keele erialal õppivaid bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilasi.
Oksjonile valiti 50 teost. Osalevad kunstnikud on:
Eero Alev, Siim-Tanel Annus, Stanislav Antipov, Liisi Eelmaa, Sarah Epping, Alexei Gordin, Mirjam Hinn, Heleliis Hõim, Edgar Juhkov, Siiri Jüris, Kairo, Kalli Kalde, Kai Kaljo, Lauri Kulpsoo, Toomas Kuusing, Margus Kontus, Paul Kormašov, Timo Kähara, Heikki Leis, Ove Maidla, Brita Maripuu, Mihkel Maripuu, Martiini, Vahram Muradyan, Meiu Münt, Mall Nukke, Eva Elise Oll, Maris Paal, Enn Põldroos, Martti Ruus, Maria Sidljarevitš, Krista Sokolova, Regina-Mareta Soonsein, Imat Suuman, Laivi Suurväli, Talia, Edgar Tedresaar, Urmo Teekivi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Kadri Toom, Liisi Toom, Lauri Trolla, Külli Trummal, Maris Tuuling, Mina Täna, Martin Urb, Helle Vahersalu, Riina Varol, Von Bomb, Liisi Örd
ERM kogub lugusid lõhnadest ning parandamisest ja taaskasutamisest
ERMi Heimtali püksipaikamise konkursile saabunud püksipaar. Foto autor Berta Jänes.
Eesti Rahva Muuseumi selle aasta lugude konkursi teemad on „Lõhnad minu elus“ ning „Parandamine ja taaskasutamine“. Mõlema teema puhul on muuseum valmistanud ette abistava küsimuslehe kuid võib kirjutada ka vabas vormis. Konkursi tähtaeg on 31. august 2023, parimaid autasustakse 1. oktoobril kaastöötajate päeval. Lood jäävad hoiule muuseumi arhiivi ning neid kasutatakse teadustöös ja näituste ettevalmistamisel.
Lõhnad minu elus
Kehalõhnad, kodulõhnad, väliskeskkond ja avalik ruum – märkimisväärse osa infost maailma kohta saame nina kaudu. Lõhnad annavad märku ohust, mõjutavad meeleolu, võivad vähendada stressi ja soodustada lõõgastumist, tugevdada sotsiaalseid ja seksuaalsuhteid. Me reageerime lõhnadele sageli alateadlikult ja jagame nende põhjal hinnanguid nii teiste inimeste kui ka asjade ja olude kohta. Lõhnade hindamine meeldivaks või ebameeldivaks, omaks või võõraks on kultuuriti erinev. Eesti kultuurile ja igapäevaelule iseloomulikke lõhnu, meie inimeste suhtumist lõhnadesse on seni vähe uuritud. Ometi annab see olulist teadmist meie elukeskkonna ja -viiside, kasvatuse, maitse ning harjumuste kohta. Kirjutades meile oma kogemustest seoses lõhnadega – nii kehalõhnadest kui erinevatest lõhnadest kodus ja väljaspool, aitate Eesti Rahva Muuseumil kaardistada meie lõhnamaastikku.
Parandamine ja taaskasutus
Asjade hankimise ja valmistamise, kasutamise ja parandamise viisid muutuvad aja jooksul. Põlvkondadel on erinevad kogemused ja hoiakud, mis mõjutavad inimeste käitumist ja suhet kaupadega. Näiteks talumajapidamises või nõukogudeaegse defitsiidi tingimustes oli asjade kodusel parandamisel ja taaskasutamisel teine tähendus kui nüüdse kaubakülluse ja massitarbimise ajastul. Asjade kodune taaskasutus, korduvkasutus ja parandamine on Eesti kodudes pikka aega olnud enesestmõistetav ja hädavajalik, et hakkama saada. Tänapäeva ühiskonnas on aina olulisemad teemad jätkusuutlikkus ja keskkonnahoid, mis puudutavad ka inimeste käitumist.
Mõlema teema küsimuslehed leiate muuseumi kodulehelt www.erm.ee/osale, veebilehelt https://rahvalood.ee/ või brošüürist „Muuseum ootab sinu lugu 2023“. Soovi korral saadab muuseum küsimuslehe teile koju postiga.
Oma kogemused palume vormistada A4-formaadis paberile ning saata aadressile: Eesti Rahva Muuseum, Muuseumi tee 2, 60532 Tartu. Neilt, kellel on arvuti kasutamise võimalus, eelistaksime kaastöid saada digitaalsel kujul kas e-kirjaga, CD/DVD-le salvestatuna või veebilehele Rahvalood.ee üleslaetult. Mälestuste illustreerimiseks on oodatud nii fotod kui filmid või ka teemakohased dokumendid.
ERM jätkab ka lugude kogumist teemadel “Noorte laulu- ja tantsupidu 60”, “Ukraina sõbrad”, “Saunamaratoni kroonika”, “Ööelu ja öine linnaruum nõukogude ajal”, “Keha mõõtmine” ning “1990. aastad filmi ja videos”. https://www.erm.ee/et/osale
Fotol ERMi Heimtali püksipaikamise konkursile saabunud püksipaar. Foto autor Berta Jänes.
Olga Tobrelutsu näitus „Uus mütoloogia“ Eesti Rahva Muuseumis kuni 16. IV, kuraatorid Erkki Juhandi ja Reet Mark.
Olga Tobreluts (sünd 1970) alustas kunstnikukarjääri Peterburis, ent nüüd elab Ungaris. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud interdistsiplinaarne kunstnik ning tema töid on eksponeeritud Londoni Tate Modernis, New Yorgi Momas, Stockholmi Moderna Museetis ja mujal. Kunstniku töid on omandanud Moma, Mario Testino fond jt mainekad kunstiasutused. Esimest korda sai tema töid Eestis näha 2001. aastal näitusel „Peterburi uus kunst“. ERMi näitusel on väljas maalid, nende seas spetsiaalselt ERMi näituseks tehtud kümneosaline suurmaal „Harmagedoon“, ja videoinstallatsioon.
Olete pärit Peterburist, kuid esivanemate kaudu seotud Eestiga. Sellele osutab ka teie perekonnanimi Tobreluts.
Isa poolt on mul eesti juured. Mu vanavanaisa Eduard Tobrelutsu ja Elise Kisla tütar Tamara Tobreluts oli mu isapoolne vanaema. Tobrelutsud on pärit Põlva kihelkonnast Lutsu külast, Kisla suguvõsa elas aga Raadi mõisa piirkonnas. Seetõttu olen eriliselt rõõmus, et minu esimene isikunäitus Eestis toimub Raadil Eesti Rahva Muuseumis.
Võtsin endale kunstnikunime, kui esinesin esimest korda näitusel. See oli underground-näitus, kus pildid olid väljas Leningradi Paleesillal. Enne näituse avamist käisin vanaema Tamara haual: tema ju mind kasvatas ja mu maailmavaate kujunemist mõjutas. Seal otsustasingi võtta vanaema mälestuseks kunstnikunimeks tema perekonnanime, et see unikaalne nimi säiliks. Toona ma veel ei teadnud, et Tobrelutsude suguvõsa Eestis on suur ja mul on seal palju sugulasi. Venemaal on seda nime raske hääldada, meedias ning ka tuttavate ja sõprade väljaöelduna ja kirjutatuna võttis see nimi uskumatuid vorme.
Palun kirjeldage oma kunstnikuks saamise teekonda.
Elukutsevalik oli mulle selge juba 13aastaselt, kui vanaema Tamara Tobrelutsu juubelile olid kogunenud sugulased ja peresõbrad. Peolauas päriti minult, kelleks tahan saada, ja mina vastasin, et kunstnikuks. Külalised ei mõistnud mind ja olid hämmingus, sest meie suguvõsas pole kunagi olnud ühtegi kunstnikku. Mu sugulaste ettekujutuses olid kunstnikud vaesusse määratud õnnetud inimesed, keda ei mõisteta.
Niikaua kui ennast mäletan, olen alati joonistanud, seda märkasid ka minu kunstiõpetajad. Meie kodumaja pööningu seinad olin täis joonistanud kõikvõimalikke abstraktseid ornamente. Kui juba koolis käisin, haaras mind kunstitundides joovastus ja rõõm joonistamisest. Ma ei suutnud ennast oma väljendustes talitseda. Minu õpetaja Irina Filippovna, kes oli tark ja läbinägelik naine, juhatas mind kunsti ja selle mõistmise juurde, olgugi et ta õpetamismeetodid polnud ehk kõige paremad. Näiteks pani ta mu oma tunni ajal kooli laborandiruumi luku taha ja andis mulle individuaalseid ülesandeid. Ükskord unustaski ta mu sinna, aga mina ei olnud õhtu saabumist märganudki. Kõik järgnev oli juba uskumatute sündmuste kokkusattumus, edu ja geniaalsed inimesed, keda kohtasin oma teekonnal ja kes aitasid mul järgida mu kutsumust.
Olete esinenud Veneetsia biennaalil, teie töid on paljude tuntud muuseumide kollektsioonis, erakogudest rääkimata. Kuidas arvate, milline on teie kui kunstniku positsioon?
Kui olin oma kunstnikutee alguses, siis aitasid mind Timur Novikov1 ja kunstirühmituse Neoakademia teised liikmed, seal valitsenud vaimsus. Isegi nüüd, kui mind juba hinnatakse kunstnikuna ja olen esinenud Veneetsia biennaalil ning mu tööd on paljude tuntud muuseumide kollektsioonis, olen otsinguil, töötan mitmesugustes meediumides ja tehnikates: maalis, graafikas, skulptuuris ja videos.
Olga Tobreluts: „Kuude jooksul, mil Ukrainas on toimunud traagilised sündmused, maalisin ERMi näituse tarvis kümnest osast koosnevat suurmaali „Harmagedoon“.“
Üle kolmekümne aasta olen eksperimenteerinud kollaažitehnikaga (virtuaalsete visuaalsete tähendusakende loomisega), iga uue seeriaga olen fikseerinud antiikkunsti abil nüüdisaegse inimese tajumuutusi. Näitena võiks tuua 1989. aastal Peterburi lähistel Sablinka jõe kallastel läbi viidud kunstiprojekti. Otsisime looduse olemust ja selle fraktaalseid jäljendeid, seejärel proovisime loodusest leitud kujundid kunstiliselt lahustada. Enda arvates leidsime esialgse tähendusvälja muutumise abil uue transformeerumise märgi. Siis kujutasime seda kunstiteose formaadis, kus teisenemine oli juba toimunud. Selle mõtte visualiseerimiseks korraldasime performance’eid. Paraku jäi meie tookordne tegevuskunst korraliku salvestustehnika puudumise tõttu ning ka fotokollaažis puudulikuks: näha olid teravad liitekohad, kollaaži kokkuliimimise jäljed jne. Kuid need katsetused täitsid oma kunstilise eesmärgi ja meid peetakse Venemaa videokunsti pioneerideks.
Arvutite tulekuga muutus kõik. Siis sain juba reaalsuse otseselt illusiooniks muuta ja täielikult virtuaalsesse fantaasiaruumi sukelduda. Selles ruumis avastasin liitekohtadeta maailm, mis mind köitis. Muidugi märkasin, et digireaalsus muudab mõtlemise fragmenteerituks. Muutunud tajust lähtuvalt muutub aga ka visuaalne mõte ja arusaam.
XX sajandi lõpus toimunud struktuurimuutused eri kultuurivaldkondades, nagu näiteks muusika, arhitektuur, teatri- ja tantsukunst, kirjandus, keelekasutus, luule ja info säilitamine, osutavad taju globaalsele muutusele ning sünteesi ja uue visuaalse keelekoodi kujunemisele. Maailm, kus elame, ei ole muutuste vastu immuunne. XX sajandil toimusid tajus ja mõtlemises üleilmsed nihked. Näiteks XX sajandil populaarse kollaažitehnika asemele tuli sajandi viimasel kümnendil virtuaalne reaalsus.
Kuid inimese nägemisvõime areneb pidevalt. Erinevalt dinosaurustest ja roomajatest õppis inimese silm tajuma staatilist pilti. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi neurobioloogide uurimistulemuste järgi tuvastab inimaju kujutise 13 millisekundiga, kuigi alles hiljuti oli see kiirus 100 millisekundit. Oma uurimuses kirjutavad nad, et inimese aju võimaldab informatsiooni kiirelt töödelda, juhtida silmi ja valida vaatlemiseks objekte. Silm liigub kolm korda sekundis ja selle ajaga peab aju tuvastama kogu vaateväljas oleva info, mõistma nähtut ja otsustama, kuhu vaadata edasi.
Seda on kirjeldanud ka füüsik Boriss Raušenbahh (1915–2001) raamatus „Perspektiivi süsteemid kujutavas kunstis“: „Asi on selles, et maale silmitsetakse suhteliselt lähedalt, ruumitunnet ent kujundavad põhiliselt sügavuse tunnused, mida pole võimalik kujutada: disparaatsus, konvergents, liikumisparallaks. Seetõttu, ükskõik milliseid nippe kunstnik ka ei kasutaks, hakkavad need kolm sügavuse tunnust, mis annavad vaatajale infot tema ees oleva eseme kohta, olenemata tema soovist, lausa „karjuma“, sest vaataja näeb tasapinda, mitte sügavat ruumi. Sama räägib ka teadmine (inimene teab, et tema ees on maal ja mitte ruum) [—]. Nendes tingimustes on inimese nägemistajul lahendada raske ülesanne, kuna tema alateadvus saab vastandlikke signaale.“2
Nii on see juhul, kui teha harjumuspärane realistlik simulaakrum. Kuid mis juhtub siis, kui lõhkuda süžee realistlik esitus arvutialgoritmi juhuslikult pakutud abstraktsete geomeetriliste kujundite kogumiga, s.t lõhkuda ja uuesti kokku panna äratuntav klassikaline kujutis, fragmenteerida see? Kas vaatajal tekib uusi visuaalseid seoseid ja jätkub dialoog varem loodud realistliku prototüübiga? Kas see annab võimaluse see uuesti lahti mõtestada? Seega pole tarvis luua uuesti kompositsiooni, värvilahendust ega süžeed, see rikuks eksperimendi puhtuse.
Võtame näitena Pontormo3 tuntud maali „Ristiltvõtmine“. Selle fragmenteerimine ja traditsioonilises maalimistehnikas lõuendil elusuuruses taasloomine annab põneva tulemuse. Kui maali kaugelt vaadata, siis see defragmenteerub ja saab uuesti kokku figuratiivseks kujutiseks, ent kui lähedalt vaadata, siis laguneb värvitükkideks, pudenedes abstraktsuseni. Teemat üldistades tekib allusioon, et figuratiivsus absoluudis oli võimalik vaid kauges minevikus, kuid pudeneb praegusele ajale lähenedes abstraktsuseni. Nii on ka tekstide puhul. Loetakse lühikesi sõnumeid ja üha keerulisem on vastu võtta mahukaid tekste, neid iseseisvalt analüüsida ja nende üle mõtiskleda. Seepärast tükeldatakse tekste paljudes infoportaalides fragmentideks.
Digitehnoloogiad säilitavad elu hetki ja loovad elektroonilise kollaaži. Märgid ümbritsevad meid kõikjal ja annavad suuniseid tegutsemiseks. Kas märkide tajumine on ajule signaal kujundi loomiseks? Pole ju tarvis näidata pilti kõrbest, et seda ette kujutada. Igaühel on alateadvuses hulk pilte kõrbest, mida ta on kunagi kusagil näinud. Samuti piisab joone tõmbamisest ja kolmnurga asetamisest sellele joonele, et mõistus muudaks selle kahemõõtmelise pildi individuaalseks kolmemõõtmeliseks teoseks püramiidiga silmapiiril. Minimalism annab siin suured võimalused individuaalseks fantaasiaks.
XX sajand eksperimenteeris kujutistega, lõikas neid, murdis ja installeeris, justkui palavikuliselt otsides kujundikeelt tulevaste põlvkondade tarvis. Sajandi lõpus tekkis aga võimas relv arvuti näol, mis kutsus sünteesima kunste ja andis võimaluse ühendada eri kunstiliike. Sünteesitud kunst on justkui ainuvõimalik tee ideede võimalikult täpsemaks taasesitamiseks.
Millest kõneleb teie Eesti Rahva Muuseumi isikunäitus „Uus mütoloogia“?
Müüdiloome on kunstniku üks põhieesmärke. Puutudes kokku igapäevaelu ja -sündmustega, püüan nähtut ja kogetut analüüsida, võrdlen tekkinud olukordi ajaloosündmuste ja kujunditega ning mõtlen siis välja uusi vorme ja kujundeid. Viimasel kümnendil haaras mind seletamatu energiatulv, mis realiseerus minu loomingus lahingustseenide kujutamisega. Maalidel on pinges kehad, pinges musklid, ületamatu ületamine. Mulle kangastusid heitlused, surm, kaotused ja varingud. Miski ei tõotanud tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist. See oli kui lummus, kui hirmus ja piinav unenägu ning väljapääsuks oli vaid maalimine ja need maalid paraku šokeerisid vaatajat. Sellest kujunes maaliseeria „Lahingud ja võitlused“.
Kui algas 24. veebruari tragöödia, sain aru, et need maalid on prohvetlikud, tuleviku ettekuulutus. Kuude jooksul, mil Ukrainas on toimunud traagilised sündmused, maalisin ERMi näituse tarvis kümnest osast koosneva suurmaali „Harmagedoon“ dialoogis Pablo Picasso maaliga „Guernica“. Just see on kõige lähedasem sellega, mis nüüd mu silme ees. Sellesse dialoogi lisasin veel Hendrick Goltziuse4 1588. aastal loodud figuurid. Ta oli teinud oma joonistused reaktsioonina Hispaania võitmatu armaada hukule Gravelines’i lahingus meresõjakäigu ajal Inglismaa vastu. „Harmagedoon“ on figuratiivne piltmõistatus, praeguste lahingute ja õuduse šifreeritud tekst, ning viitab ühtlasi Johannese ilmutusraamatu XVI peatükile. See on tsükli „Lahingud ja võitlused“ lõpumaal. Tsükli kallal olen töötanud aastaid.
Paraku ei õnnestunud kogu maaliseeriat tervikuna ERMi näitusele tuua, sest mitmed maalid on juba jõudnud erakogudesse. Seetõttu näeb neid vaid näituse kataloogis.
Teie klassikasse kuuluvate suurmaalide kõrval on väljas teile tähtis videoinstallatsioon. See on loomulik, sest olete ju Venemaa videokunsti pioneer.
Videoinstallatsiooni keskmeks on 1993. aastal tehtud video „Eelaimdus sõjast“, mille aluseks on Aleksandr Deineka 1938. aasta maal „Tulevased lendurid“. Autor reisis Krimmis, külastas Sevastopolit ja lõi selle maali värskete reisimuljete mõjul.
Teadlikuna Teise maailmasõja tragöödiast hämmastas mind maalist hoovav vaikus ja rahu – vaikus enne tormi. Õnnelik tulevik näis ootavat ees kõiki tolle aja inimesi. Nõukogude inimesed uskusid sellesse kindlalt. Minevikku juhuslikult kiiganud inimesena tekkis mul soov lisada maalil olevate poiste pea kohale madalal lendavad hävituslennukid, et peatada maalilt kiirgav valeõnn, rahu- ja vaikusepete. Hävituslennukite lennumürin minu videos muudab pildi meeleolu täielikult ja poisid tunduvad selle foonil justkui papist lõigatud butafoorne dekoratsioon rahutu mere taustal.
Kui vaadata teie arvukate näituste pikka loetelu ja katalooge, siis tundub, et antiikaeg on teile eriliselt tähtis.
1990. aastate alguses asutas Timur Novikov Peterburis uue kaunite kunstide akadeemia, mis populariseeris ilu ja klassikalise pärandi kajastamist tänapäeva kunstis. 1994. aastal oli Timur Novikov minu esimese isikunäituse avamisel Peterburi etnograafiamuuseumis. Seal kutsus ta mind rühmituse Neoakademia liikmeks ja uute tehnoloogiate õppetooli professoriks. See oli pigem suurepäraste nüüdiskunstnike mäng klassikaga, avangardismilugu, nad kuulutasid uue akadeemia peategelasteks antiigi ja klassika. Ma toetasin Timuri ideid rõõmuga, sest olime sõbrad ja mõttekaaslased. Lisaks kuulasime mõlemad techno-muusikat, tantsisime Tantspolises ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt.
Kas olete Vene kunstnik või hoopis maailmakodanik ja -kunstnik? Kas sellel on tähtsust
Minu õpinguaastad möödusid Berliinis. Õppisin mitmete Euroopa kunstiinstitutsioonide juures ja ma ei kujuta end ette suletuna ainult ühe riigi inforuumi. Tänapäeva kunstnikule on oluline mõista maailma eri paigus toimuvat. Mulle on tähtis palju reisida, kohtuda inimestega eri riikidest ja aru saada, kuidas seal elatakse ja kuhu ollakse teel. 1991. aastal reisisin Tšiilis lõunapooluse suunas ja nägin, mis oli juhtunud Tšiili lõunaosa loodusega pärast võimsat vulkaanipurset. Pärast silmapiirini paljaks põletatud ja tuhaga kaetud maa vaatepilti oli isegi roheaktivistide liikumine mulle arusaadavam ja leidis mu südames poolehoidu.
Meie planeet on väga habras ja seda on lihtne hävitada. Sellepärast on ka aatomirelvade olemasolu inimkonnale tohutu ähvardav oht. Kahjuks oleme selle teadmisega harjunud elama ega mõista lõpuni kõiki riske ja ohu suurust.
1 Timur Novikov (1958–2002) oli vene kujutav kunstnik, disainer, kunstiteoreetik, filosoof ja muusik, Peterburi kunstirühmituse Neoakademia looja. Peterburi uue kunsti näitusel Rotermanni soolalaos 2001. aastal oli väljas Timur Novikovi ja ka Olga Tobrelutsu töid.
2 Борис Раушенбах, Системы перспективы в изобразительном искусстве. Moсквa, Науka 1986.
3 Jacopo Carucci (1494–1557), tuntud ka kui Jacopo da Pontormo, Jacopo Pontormo või lihtsalt Pontormo, Firenze koolkonna maneristlik maalikunstnik.
4 Hendrick Goltzius (1558–1616), Madalmaade maalikunstnik ja graafik.
Kohe pärast finišit ei hakka sportlase süda jälle tavatempos lööma ja sama käib ka poliitikute kohta. Aus ja õiglane oleks kõigile valimismaratonis osalenutele anda puhkamiseks ja taastumiseks vähemasti nädalake aega, et ennetada võimalikku läbipõlemist ja terviserikkeid. Valijad targa tööandjana selle sundpuhkuse ehk isegi annaksid, aga poliitikaelu ümber pöörlev müramasin nõuab katkematut tööd. Peaminister Kaja Kallas on ammu suu kuivaks korranud, et ei pea koalitsioonikõnelusi meedia vahendusel, kuid reporteriparv muutumatult asjakohatute küsimustega tema ümber ei kahane.
Praeguseks on vist küll iga kirjaoskaja saanud ära avaldada oma valimiskommentaari ja „-analüüsi“, põhiliselt aga ehitab meedia poliitikutelt kistud ning konteksti kaotanud lausejuppidest oma võimumaailma, kus „võib minna nii, aga ei saa välistada, et läheb hoopis naa“. Katkematu uudisevoog ei sisalda nõnda küll bittigi uudisväärtuslikku, kuid masin on häälestatud müra tekitamisele ning pidama ei saa. Meediamajad elavad teadmises, et täidavad oma püha informeerimiskohustust, millest ühiskond tervikuna ainult võidab. Aga milles see võit seisneb? Lühikeses perspektiivis on valija pannud poliitikutele ülesande moodustada stabiilne, tulemusele orienteeritud võimuliit, mis tegutseb võimalikult kvaliteetse, selge ja realistliku koostöökokkuleppe alusel. Kas viimane on paremini saavutatav asjaliku töörahu tingimustes või katkematu müra keskkonnas (müra mõjust lähemalt vt lk 37)?
Valimiste eel võis küllap mõnelegi poliitikule tunduda tähtis või koguni nauditav päevast päeva mööda toimetusi ja stuudioid ringi lehvida, aga vaevalt et enam. Formaat, mille kohaselt läbirääkimiste iga päev lõpeb asjaosaliste lühiaruandega ajakirjanikele, ei ole end seni õigustanud ega õigusta nüüdki. Neisse päeva kokkuvõtetesse ei mahu kunagi kõik vajalikud detailid ja nüansid ning varasema kogemuse järgi võib mõni tahtlik või tahtmatu sõnavääratuski põhjustada partnerite vahel usalduse kahanemist. Pole veel kõige hullem, kui kaamerate ees seistakse ühiselt, aga pärast laialiminekut räägitakse oma ihuajakirjanikega ka eraviisil ja ühekaupa ning iga uus hommik algab meedia vahendatu ja tõlgendatu omavahel õigeks tõlgendamisega. Või näidatagu mulle riigijuhti, kes tõemeeli kinnitab, et on reporteritega suhtlemisest vaimustuses ning katkematult õnnelik selle töö hiljem avaldatud viljade üle.
Ühised õhtused kõnetunnid ei toonud õnne ja püsivust üle-eelmisele, ei too ka järgmisele koalitsioonile.
Poliitika usaldusväärsuse igipõline probleem on see, et avalikkus näeb küll tulemust, selle vormistamise teatraalsemat osa riigikogus, kuid mitte kogu protsessi, probleemi püstitust, lahendusvariantide otsimist, arutlust ja arvutamist. Riigikogu liikmed on aastate jooksul tagajärjetult püüdnud valijaid veenda, et sisuline töö käib riigikogu alatistes komisjonides, aga valija ei usu, kuni näeb ainult täiskogu istungitel alatasa jantlikuks pöörduvat sõnasõda. See olukord ei muutu, kuni komisjonide koosolekud ei ole lõpuni avalikud, erandiga vaid riigisaladusega kaetud päevakorrapunktides, mida tuleb ette harva. Vahet ei ole, kas koosolekutest teha veebiülekanded või avaldada stenogrammid, peaasi et kogu info on huvilistele kättesaadav.
Ühtki veenvat vastuargumenti parlamendi töö suuremale avalikustamisele ei ole kuulda olnud. Viimastel aastatel on komisjonide avalike istungitega ja veebiülekannetega korduvalt eksperimenteeritud ja midagi halba ei ole sellest sündinud. See oleks väärt asi, kui moodustuv koalitsioon nii kokku lepiks. Põhimõtteliselt võiks see ka opositsioonile meeldida, sest nemad võidaksid sel juhul nähtavust juurde rohkem kui valitsusvõimu teostajad. Muidugi varitseb alguses oht, et mõni edevam saadik hakkab sisulise töö asemel publikule esinema, kuid pikapeale kahjustab ta ainult iseennast, kui arutlemise asemel hüüdlauseid pillub ning koosoleku juhataja korralekutsumisele ei reageeri.
Eesti on avaliku võimu tegevuse suurema avalikustamise teel käinud vabaduse kümnenditel pika tee ning see on ilus ajalugu. Enne sajandivahetust näiteks kehtis kord, et isegi valitsuse istungi päevakord oli salastatud kuni otsuse vastuvõtmiseni, rääkimata siis otsuse aluseks olevatest materjalidest. Veidra põhjendusena räägiti toona, et kui teised teavad, mida me arutame, siis ei olegi normaalne arutelu ega otsustamine võimalik, sest igasugused huvirühmad, oponendid ja meedia halvavad oma mõjutustegevusega valitsuse otsustusvõime. Kui korda muudeti, ei juhtunud midagi hullu, tuli vaid natuke kohaneda.
Kuid tee ei ole kaugeltki lõpuni käidud. Moodustatava koalitsiooni potentsiaalsed liikmed on tõotanud olla uuendusmeelsed ja julged ning seetõttu peaksid astuma nüüd ja kohe järgmise sammu. On ju paljud niikuinii lubanud kirjutavaid, aga ka näitavaid ajakirjanikke oma koju või koguni magamistuppa. Miks peaks siis töötuba olema erand ja tabu? Lühidalt, panen ette, et kogu koalitsioonikõneluste protsess võiks olla reaalajas algusest lõpuni veebis üle kantud. Ühtki takistust peale hirmu ei ole, aga nagu teada, on just valitsuse kohustus „hirmud maha võtta“.
Kasu sellisest avalikustamise uuest tasemest sünniks mitu kihti. Esiteks on koalitsioonikõneluste sisu pealkirjade ja programmiliste sõnumite kujul juba ammu üleni avalik. Kampaania ajal rõhutas igaüks oma eripära ja -meelsust, aga nüüd on fookuses ühisosa, ideoloogilist jäikust asendab pragmatism. Valijatele ja eriti asjast puudutatud huvirühmadele on tähtis näha, kuidas ja milliste kompromissideni jõutakse. Kokandussaated on televisioonis ülipopulaarsed, mis sest, et ära saab elada ka ainult valmistoitu tarbides ja teadmata, millest ja kuidas vorsti tehakse. Vähemalt sama põnev on poliitika köögipool.
Teiseks, iga erakonna juht, kes kuulub läbirääkimiste delegatsiooni, ei ela ju isoleeritult. Talle on erakonna juhatus küll andnud volitused, kuid ka igale erakonna realiikmele tuleb kasuks, kui ta saab oma juhi tegevust pidevalt jälgida ning tagasisidestada. Vastasel juhul on erakondade sisemist elukorraldust võimatu demokraatlikuks nimetada.
Kolmandaks, kõigi valijate huvi peaks olema, et olgu meie või nende võim, peaasi et see toimib tõhusalt. Sealhulgas seadust järgides ja eeskätt reegleid, mis sätestavad töö- ja puhkeaja (vastava seaduse § 4 kõlab: „Töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas“). Arusaadav, et seda on raske või koguni võimatu valitsuse liikmetele kohaldada, kuid suunaandja võiks see olla. Normi ei ole ju põhjuseta kehtestatud, vaid teadmises, et head tööd on inimeselt loota vaid siis, kui ta teeb seda heas tujus ja puhanud peaga. Euroopa Liidu organites on küll juurdunud halb tava pidada koosolekuid öösiti ja nädalavahetusel, kuid seda ei peaks mingil juhul siinsesse ellu üle kandma. Kurnatud ja pahurad võimukandjad ei suuda langetada parimaid otsuseid ega toimi seega valija huvides.
Seon eelöeldud killud kokku: kes muud kui mitte ajakirjanikud poliitikutele tarbetuid ja sageli ebameeldivaid ületunde tekitavad. Juba aastaid näib mulle, et poliitiku ja reporteri läbikäimist saab kõige täpsemalt kirjeldada kui pidevat lähisuhtevägivalda, kus üks ei ole parem kui teine, aga vastastikusest ahistamisest ja psühhotraumade tekitamisest loobuda ka ei mõisteta. Veebiülekanded koalitsioonikõnelustest lõikaksid selle ringi vähemasti ajutiselt läbi. Kahjudeta, sest ajakirjanikud saaksid kõigile põhjendatud küsimustele vastused, aga mõttetute küsimuste müra jääks olemata. Otsustajad saaksid aga senisest paremini ühitada töö- ja pereelu, olla õhtuti vabad ja uue tööpäeva hommikuks välja puhata. Pidevalt kaamera ees olles ei õnnestuks poliitikutel ka lõputult oma tegelikke oskusi ja teadmisi ning mõtteilma sisukust valijate eest varjata ning ehk nii saabuks lõpuks ka armastus.
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XX. Jürgen Rooste „Veel üks raibe“
