Paljudes kunstimuuseumides on loodud töörühmad selleks, kuidas muuseume paremini massidele ?müüa? ja rohkem raha sissetoovaid projekte tekitada. Veneetsia biennaalgi on Veneetsia linnale ning selle korraldajatele suurepärane äriettevõtmine. Kohapeal teatakse väga täpselt, kui palju see kunsti suursündmus toob sisse näitusepindade üüride, toitlustuse ja majutuse pealt. Nonprofit ei saa selle kohta kuidagi öelda. Kui kunstiobjekt või kunstnik ise on oma tegevusega nonprofit, siis kunstiga teeb äri institutsioon, kelle eesmärk on tihti sündmuste pealt kasuteenimine.
Loomulikult omavad biennaalid ja muud kunsti suursündmused üliolulist kohta kultuuri enda mõttes, kuid ei saa väita, et on olemas kaks täiesti eri maailma, profit ja nonprofit kunstimaailm.
Selles mõttes on vastupidiselt Härmi arvamisele klassikaline eragalerii sageli ausam kui kaasaegne ametlik kunstiinstitutsioon. Sissepääs galeriisse on tasuta ja igaüks võib kunstiteoseid nautida ilma mingi provokatsioonita kohapealseks tarbimiseks. Ka on asi selgem. Vaatamine on nonprofit, aga kunst ise maksab. Sellega reeglina ei spekuleerita ja see jäetakse vaataja enda otsustada. Tegelikkuses on just eragaleriid sõltumatud ja sõltuvad ainult konkreetse galeristi tõekspidamistest. Paljud tuntud eragaleriid on ise tihti institutsiooni staatuses ja eksponeerivad vägagi progressiivset kunsti. Sealjuures teevad galeristid seda sageli just armastusest kunsti vastu, mitte ainult ärilisel eesmärgil.
Pea kõigi maailma tuntud kunstnikega tehakse ka vastupidiselt Härmi väitele ühel või teisel kujul rahalist äri. Selle kinnituseks toob Härm vastuolulise näite Ene-Liis Semperist ja Jaan Toomikust, väites artikli alguses, et neid kahte maailma (eraärilist galeriide ja institutsionaalset nonprofit-kunsti) seob omavahel õige vähe, sest nende kunstisüsteemide mängureeglid põhinevad erinevatel alustel. Veidi hiljem kirjutab ta aga, et eesti kunstnikest esindavad välismaised eragaleriid ainult Ene-Liis Semperit ja Jaan Toomikut. Esiteks ei ole see üldse tõsi, sest on ka teisi eesti kunstnikke, keda esindavad välismaised eragalerii ja teiseks, mida teevad siis need kaks Härmi definitsiooni järgi nonprofit-kunstnikku eragaleriides, kui neid ei seo selle maailmaga mitte miski? Nimetatud kunstnikke eksponeeritakse ju regulaarselt ka Eesti kommertsgaleriides. Härmi väide, et kunstnikku ei väärtusta enam raha, vaid projektid, tema reiting tõuseb esinemisega biennaalidel jne. on samuti mitme otsaga. Raha ei ole varasematelgi ajajärkudel kunstnikku või kunsti väärtustanud ega olnud kunsti ega üldse loomingu sisu. Olen võib-olla naiivne, aga usun siiralt, et valdav enamik kunstnikke töötab reeglina sisemisest vajadusest ennast kunstikeeles väljendada.
Samas on nonprofit kunstisündmusel osalemine otseselt ka rahasse arvestatud. Näiteks osavõtt Veneetsia biennaalidest on maksnud Eesti riigile miljoneid. Seega on lisaks kunstniku enda teostele ka mängus olnud reaalne raha, mis on välja käidud kunstiinstitutsiooni poolt ühe või teise kunstniku loomingu tutvustamiseks rahvusvahelisel tasandil ja on kunstniku seeläbi tihti rahvusvaheliselt tuntuks teinud. Seega võib öelda otse vastupidi, et tänased kunstiinstitutsioonid tekitavad rahaliste panuste kaudu sageli samuti väärtusi, nagu seda teeb näiteks muusikatööstus, otsustades teha reklaamikampaania tundmatule muusikule ja andes välja tema plaadi. Vastupidiselt Härmi väitele määrab institutsionaalses kunstimaailmas üha enam paljusid asju just raha. Raha pärast jääb ju ka Härmi arvates ära Tallinnas toimuma pidanud ?Manifesta?.
Näen tegelikke Eesti kunstielu probleeme hoopis mujal. Eestis on aastaid koondunud kogu institutsionaalne kunstielu kureerimine paari inimese kätte ja just see ei ole enam erapooletu ega ka loomulik. Süsteem vajab rotatsiooni. Enamikus Lääne-Euroopa riikides ei tohigi riiklikult rahastatavatel kohtadel pea ainuisikuliselt kureerivad inimesed üle viie aasta ühel ja samal kohal töötada. Eriti kriitiline on vajadus ametnike rotatsiooni seadustamise järele väikeses ühiskonnas, kus valitsevad kõikvõimalikud inimestevahelised sidemed.
Teiseks on kunstiharidus Eestis haridusministeeriumi haldusalas ja on kummaline kuulda, kui räägitakse mingist riiklikust tellimusest kunstnikele, keda tegelikult pole ühiskonnale vaja. Kunstnikud leiavad heal juhul rakenduse sealsamas haridusministeeriumi süsteemis omasuguseid juurde koolitades. Kunstiharidus ? nagu ka muusikaline haridus ? peaksid olema kultuuriministeeriumi haldusalas. See paneks vastutuse kunstnikele tellimuste ja töö garanteerimise osas ministeeriumile, kes vastutab kultuurilise jätkusuutlikkuse eest. Siis saab ministeerium ka ise otsustada oma ressurssidest sõltuvalt, kui paljudele kunstnikele suudab ta garanteerida töö ning kui palju on antud hetkel võimalik neid koolitada. Praegu on olukord, kus mõeldakse välja üha uusi magistri- ja muid ekstraõppeid, et pikendada tudengipõlve ning elada ebareaalsuses edasi haridusministeeriumi kulul. Kui see aga lõpeb, ei oota ees midagi. See on teatud mõttes riigipoolne inimeste petmine. Noored lähevad õppima, uskudes oma vajalikkust ühiskonnale, kuid seisavad ühel päeval tänaval.
Samas peaks spordi- ja noorsootegevuse juhtimine kuuluma ilmselgelt haridusministeeriumi alla. Meie igapäevane hügieen ja hommikuvõimlemine on osa kasvatusest-haridusest ning kehaline vormisolek puudutab iga ühiskonna liiget. See on normaalse ühiskonna alustala. Tippsport on tänapäeval aga massikultuuri ja meelelahutustööstuse osa ning tasub maailma mastaabis ise oma kulud ning teenib suuri kasumeid. Selles ei saa olla kahtlust, kui vaadata spordivõistlustel ruutsentimeetrite kaupa väljamüüdud reklaamipinda sportlaste kehal ja kui kuulda, mis suurusjärkudes müüakse klubide vahel jalgpallureid. Samas on raske vastu vaielda, et võimaluse eest osaleda rahvusvärvides spordikoondises ja esindada Eestit kui iseseisvat riiki võlgneme tänu Eesti kultuuri olemasolule. Kui seda ei oleks, siis ei oleks ka riiki, mida esindada. Ja kui vaadata selles valguses kultuuriministeeriumi ja ka üldist poliitikute hoiakut ja väärtushinnanguid, siis tänutäheks elutöö eest saab üks Eesti kirjanik või tippintellektuaal riigilt elutööpreemiana 300 000 krooni. Samas aga ? isegi mitte sportlane, vaid tema treenerist isa saab samalt riigilt ühe suht tähtsusetu karikasarja etapi eest 400 000 krooni. Kas keegi meist mäletab 20 aastat hiljem kusagil karikasarja võitnud sportlase treenerist isa ja mis on tema panus Eesti kultuuri ning ka identiteeti näiteks võrreldes Vello Salo Maarjamaa kirjastusega või mitmete põlvkondade moraali ning eneseteadvust kujundanud Jaan Krossiga? Spordirajatiste ja mänguväljakute ehitamine ei ole ainult osa kultuurist ega kultuuriobjektidest, vaid elementaarne osa ühe kaasaegse riigi infrastruktuurist. Kommunaalinfrastruktuuri rajamise kuulutamine ühe Euroopa riigi kultuuripoliitika prioriteediks on aga ennekuulmatu.
Kolmandaks pole tänases Eesti kultuuripoliitikas aru saadud intellektuaalide kui vaba mõtte hoidjate rollist ühiskonnas. Seda kinnitab vabakutselise loovisiku staatuse puudumine Eesti Vabariigis. Igas arenenud ühiskonnas on mingi protsent isemõtlejaid ja elukutselisi ?unistajaid?, kes loovad väärtusi, mis võivad esmapilgul tunduda tarbetud, kuid millel on suurem mõju ja tähtsus, kui tihti arvatakse. Üha enam materialiseeruvas ja meedia poolt manipuleeritavas maailmas muutub vaba vaimu olemasolu aina kriitilisemaks ja siin on riigil mängida ülioluline roll eelkõige enda identiteedi ja edasikestvuse nimel. Lõpuks ei ole ju majandus ega ka mitte geograafia, vaid kultuur see, mis teeb Eestist Eesti ja mitte Soome või Rootsi. Selles mõttes oli minu arvates ka kunagine Eesti presidendi küsimus Eesti Nokiast valesti püstitatud. Soome on tuntud maailmas palju enam Alvar Aalto, Aki Kaurismäki või teiste kultuuri tippude kaudu. Islandit teatakse läbi Björki ja Taanit läbi Lars von Trieri. Nokia p
uhul ei ole tegemist Soome identiteediga, vaid tugevast kultuurist ja teadusest lähtunud eduka majandusproduktiga. Eeldused selle tekkeks lõi aga Soome riigi aastakümnetepikkune panustamine haridusse, kultuuri ja teadusesse. Soomes ei ole kunagi arvatud, et kultuur või teadus elab maksumaksja kulul ning on parasiitne nähtus. Nokiat peab enamik Lääne-Euroopa inimesi aga Jaapani tooteks ning ta kaob võib-olla ühel päeval börsilt ja unustatakse. Aalto aga jääb. Soomel on võime tänu kultuurilis-teaduslikule potentsiaalile luua üha uusi Nokiaid, kui see praegune kaob. Soome riik toetab oma kultuuri ja hindab oma andeid.
Reaalselt ei ole kultuuriministeeriumit ennastki pärast Eesti taasiseseisvumist tõsiselt ümber kujundatud ega tema tähendust uues ühiskonnakorras defineeritud. Ministeerium on jäänud paljuski selliseks, nagu ta oli 15 ? 20 aastat tagasi. Paljud ministeeriumi osakondade juhatajadki on samad. See tähendab, et kultuuriministeerium töötab tegelikkuses endiselt edasi plaanimajanduslikul alusel, eesmärgiga jagada aasta perspektiivis laiali riigi eelarvest eraldatud summad, seejuures omamata kaugemale ulatuvat visiooni. Viimastel aastatel on püütud juurutada küll midagi juhuslikult Pärnu juhtimiskoolitusel kuuldust ja ärijuhtimise ABCst loetust. Sealt pärineb ilmselt ka kultuurijuhtide uus sõnavara.
Arvan, et ei ole õige vastandada üht või teist kunsti toimimise mehhanismi või kultuurivaldkonda teisele ning otsida sealt põhjusi tabanud hädadele, nagu seda teeb Anders Härm, vaid õigustatult tuleks hoopis tõstatada küsimus, miks puudub Eestil terviklik kultuuripoliitiline visioon. See segane ning tihti ka diletantlik asjaajamine eraäri ja riigi huvide ristamisel ongi ju viinud selleni, et osa teatreid ja kultuuriasutusi ei funktsioneeri enam õieti ei üht- ega teistpidi. See, et Kunstihoone on alarahastud, et Vanalinnastuudiol on võlad ja et Eesti kultuurielus on palju muid hädasid, on aga orgaaniline osa viimaste aastate lühinägelikust ning vastutustundetust kultuuriministeeriumi juhtimisest.
