Maaja Vadi

Kes oli Edgar Kant? Tartu ülikooli rektor aastail 1941–1944. Kadunud Kross kuulutab Kanti „Kallistes kaasteelistes” (lk 80-81) okupatsiooniaja komeediks (mida Ott Kurs erakirjas siinkirjutajale kommenteeris, et eks ülikooli päästmise nimel pidanud Kant sakslastega nii mõnegi klaasi kummutama); okupatsiooni ajal pidas iga teadusloolane vajalikuks aeg-ajalt Kanti pihta mürginooli lasta, eks ikka läände viidud ülikooli varade pärast – aga kas ülikooli varade eest hoolitsemine ei peaks mitte olemagi rektori kohus?

Geograafide jaoks on Kant vaieldamatu suurkuju. Eesti geograafia eredaim täht läbi aja, teerajaja ja oma ajast ees olija, kelle artiklitele siiski aastakümnete jooksul kohalike olude tõttu viidata ei võinud1. Kanti vaimsest suurusest rääkisin Eesti Looduse 2004. aasta detsembrinumbris Rahvusvahelise Geograafiauniooni ekspresidendi Anne Buttimeriga.

H. P.: Kuidas te leidsite Edgar Kanti?

A. B.: 1960ndatel töötasin ma Seattle’is. Toona oli just ilmunud raamat „Readings in Cultural Geography„2, kus ühe artikli oli kirjutanud ka Edgar Kant. See oli üks vähestest tema inglise keelde tõlgitud artiklitest ja käsitles rahvastikurände klassifitseerimist. Ma lugesin seda artiklit ja arvasin, et see on midagi uut ja värsket. Selle originaal oli kirjutatud kuskil 30ndatel. Ma siis kirjutasin Kantile prantsuse keeles, tema vastas oma ilusa käekirjaga. Ma tahtsin toona teada, mis asi on sotsiaalgeograafia. Ma ise valmistasin sel ajal ette õppekava humanitaaralade üliõpilastele, mille tipuks pidi saama sotsiaalgeograafia kursus. See pidi integreerima kõik sotsiaalteaduse teemad, aga ma tahtsin tutvustada sotsiaalgeograafiat sellisena, et seal sisalduks ka loodus ja inimese suhe sellesse.

H. P.: Ma loen aeg-ajalt Kanti artikleid ja mulle tundub, et nii mõnegi neist võiks tänapäeval uuesti avaldada. Sama käib tegelikult ka Granö kohta.

A. B.: See sõltub kontekstist. Kirjastused ajavad küll taga kasumit, aga… Siiski, kui kirjutada korralik eessõna ja kommentaarid, siis võiks Kanti asju avaldada küll. Nii nagu David Lowenthal tegi George Perkins Marshiga. Ja samamoodi tegid ka Olavi Granö ja Anssi Paasi J. G. Granö raamatuga „Reine Geographie”3.

H. P.: Nii Kant kui Granö kirjutasid asju, mida oleks tark teada tänapäevastelgi teadlastel, sest pahatihti inimesed ju muid keeli ei loe.

A. B.: Jah, see ülbus on ju täiesti olemas ja teeb tigedaks. Vaadake Kanti ja Granö aastaajalisuse käsitlust, lugege, kuidas Kant tõi maastikusse muusika. Kuidas ta graafikute ja joonistega tõi aja ja ruumi kokku. Kanti sotsiaalse aja uurimustest sai ju alguse ajageograafia. Ja paljuski oli Kant otseselt või kaudselt ju kogu selle Lundi koolkonna taga, otsekui suunava jõuna. Ja enne surma Hägerstrand oma autobiograafias seda ju tunnistas4.

Mida veel Kanti raamatus tähele panna?

Keelt. Terminoloogiat. Kuulates kõrghariduses ja teaduses käivat debatti eesti keele kui teaduskeele hääbumisest jääb üle vaid imetleda Kanti tegemisi. Kanti tekstid on kirjutatud 1930ndail, kui eesti geograafia oli umbes kümneaastane, tema käimatõmbajad olid üks soomlane, Granö, ja teine ungarlane, Haltenberger, ning Kant ise üks esimesi eestikeelseid geograafe üldse. Järelikult pidi just tema põlvkond – Tammekann, Rumma, Markus, Krepp ja teised – tekitama eestikeelse oskussõnavara. Ja neid termineid oli vaja palju. Vaadake linnade hierarhiaid, vaadake üldse sõrendatud sõnu ja katsuge nende toonaseid tähendusi tänapäeva konteksti panna (lk 132 nt täislinn ja ülilinn; lk 142 peakeskus ja abikeskus; joon 22 kolme ainese paigastikud jne).

Andmete hulka ja nende kasutust. Kanti raamat annab suurepärase ülevaate Eesti 1930ndate alguse regionalistikast. Linnade, alevite rahvaarvust, põllumaade struktuurist ja kasutusest, majanduse tulukusest jne. Vaadake, kuidas Kant kasutab rohket andmestikku oma käsitelu illustreerimiseks (lk 211–214; joon 46 lk 148, mis annab ülevaate Eesti linnatüüpidest „aastaajalise kõikumise järgi” 1930/31; joon 39 lk 109: rukki pakkumine vastuvõtukohtade järgi 1930. aasta sügisel võrdlevalt all- ja pealveeregioonides). Jooniseid on palju, need on selged, informatiivsed, intrigeerivad ja, mis eriti esiletõstmist väärt, tehtud käsitsi (mitmele joonisele on lisatud ka selle teostaja nimi, nt lk 225: koostanud Kant, joonistanud Nõmmeots), ammu enne arvutikujunduse ajastu algust. Ja nende keerukuse ning mitmekihilisuse juures ei nurisenud keegi, et programm jooksis kinni või et Internetis ei leidunud vastavat materjali.

Kanti käsitelu haaret. Kant alustab Baltoskandia defineerimisega looduslike ja kultuuriliste tegurite järgi ja lõpetab rahvastiku sisserände uurimisega. Looduslikud ja sotsiaalkultuurilised tegurid on võimalik tervikuks sünteesida ja seda keskkonnadeterminismi sohu vajumata, nagu mõned head sõbrad praegu ikka veel teha tahaksid.

H. P.: Kas geograafia on siis eelkõige sotsiaalteadus, mis tegeleb ka loodusega?

A. B.: Siis polnud, aga nüüd loodan, et on jah nii. (Geograafia on uurimisala (scholarly field), millel on tugevad seosed loodusteaduste, humanitaaria ja sotsiaalteadusega ning mis praegu tegeleb eriti looduse ja kultuuri representatsioonidega, täpsustab Anne Buttimer paar päeva hiljem meilitsi. – H. P.)

Kant lähtus prantsuse traditsioonist, milles sisaldusid miljöö ja tsivilisatsioon. Aga toona oli valitsev Rootsi, Hollandi, ehk isegi Müncheni koolkonna sotsiograafia, kus keskkonda vaadati kui tabula rasa’t, kui ruumi, kui tühja kohta. Prantsuse traditsioon oli erinev, kasutati märksõnu genre de vie, civilisation; ühiskond, keskkond ja elupaik. Seetõttu oli Kant uus, temas peegeldusid Demangeoni ja teiste prantsuse geograafide vaated. See tundus nii uus ja värske ja vaimustav.

Ettenägelik ja kõndiv entsüklopeedia

Vaadake, kuidas Kant eristab Pealvee- ja Allvee-Eestit – ehk siis tänapäeva sõnaseades pigem Kanti enda pakutud Madal- ja Kõrg-Eestit – ning näitab, kuidas muu hulgas linnade areng neis kahes erineb. See peakski olema üks esimesi katseid Eestimaad sedaviisi kaheks jagada, kuigi idee ise pärineb Kanti kaasaegselt ja kaasvõitlejalt August Tammekannult.

Pange tähele Kanti kursisolekut kogu toonase geograafia probleemistikuga. Vaadake raamatu viiteaparatuuri haaret lehekülgedel 231–248! Vaadake, kuidas Kant kasutab oma kaasaegsete naaberdistsipliinide teadlaste saavutusi. Häbenemata. Konkurentsi kartmata. Mõistes ja kuuldes. Anne Buttimeri sõnutsi oli Kant kõndiv entsüklopeedia küll.

Lugege tekstist välja Kanti ettenägelikkust. Kant selgitab, et puisniidud ei püsi mitte mulla omaduste, vaid niitmise ja karjatamise tõttu, ning 90ndate maaelu allakäik ja looduskaitse tõestasid selle väite. Kant pani tähele, mis juhtub linnade edasise arengu võimalustega, kui riigipiir poole senisest tagamaast ära lõikab; et raudtee annab suurematele keskustele suurema arengueelise kui väiksematele, kes seda eelist kasutada ei jõua.

Teadjale lugejale paljastub Kanti teaduslik ausus. Kanti enda asulasüsteemi teooria oli valmis ja paberil, kui ta leidis sakslase Christalleri samalaadse mudeli. Mispeale Kant oma teksti ringi tegi ja Christalleri viited juurde lisas.

H. P.: Aga kas teie arust on võimalik kahe geograafia haru vahele silda ehitada?

A. B.: Minu arust ei ole sild õige metafoor, tuleks rääkida dialoogist. Mõlemad pooled peavad leidma koostööks sobiva keele. Ruumi analüüs ei ole sobiv, see annab meile rohkem ja rohkem atlasi. Annab mosaiigi. Aga protsesside sünkroonsus või mittesünkroonsus nõuab uut ajalis-ruumilist kujutlust. On olemas tsükliline aeg ja kalendriaeg – vaadake jälle Kanti. On erinevad ajalisused, nagu on ka erinevad ruumilisused. Selle taga peaks olema terve uus elufilosoofia.

Edgar Kanti raamat on teeviit, ühtaegu mee
nutus ja eeskuju. Seejuures järeletegemist väärt.

1 1. Ott Kurs selgitab seda lugu oma raamatus „Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil”. (Üllitatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevaks. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad VIII, Tartu 2007) nii Edgar Kanti kui Salme Nõmmikut käsitlevates peatükkides.

2 2. Readings in cultural geography. Thirty-five fundamental studies presented, edited, and translated by Philip L. Wagner and Marvin W. Mikesell. University of Chicago Press, Chicago 1962. xii + 589 lk. (H. P.)

3 3 . J. G. Granö raamat ilmus saksakeelsena aastal 1928, soomekeelsena 1930. Johns Hopkins University Press avaldas selle ingliskeelsena ning Olavi Granö ja Anssi Paasi toimetatuna aastal 1997 pealkirjaga „Pure Geography”.

4 . orsten Hägerstrand suri 3. mail 2004. Samal suvel Glasgows peetud IGU kongress mälestas ajageograafia rajajat eraldi sessiooniga.

Ses suhtes on absurdiks pöördunud rootsi õigusteadlase Stig Strömholmi käsitlus, mille järgi tuleneb tänapäevane euroopalik riigi- ja ühiskonnakorraldus suurel määral juristide mõttelaadist ja nõudest lahendada ühiselu probleeme mitte irratsionaalselt, vaid diskussiooniga õigusprobleemi üle. Nii olevat Euroopa avalik elu ja kultuur kõrgkeskajast peale muutunud juriidiliseks ja ratsionalistlikuks kõigi selle heade ja halbade külgedega – Euroopast kujunes juristide maailmajagu. Euroopalik debatt parlamentides, vallamajades, kohtutes ja ametiasutustes olevat oma argumentatsiooni ja menetluse eest võlgu ühiskonna juriidilisele läbipõimimisele keskajal.

Nüüd ähvardab see areng jõuda sinnani, et juristide Eestis käib varsti kaks puutepunktideta paralleeldebatti: üks – žurnalistlik – toimetustes ja leheveergudel, teine – see juriidiline – kabinettides. Kui õigus-/halduskeel mandub n-ö juriidilis-administratiivseks erikeeleks, võttes suurelt osalt kodanikelt võimaluse riigist ja õigusest aru ja osa saada, siis on see kahtlemata ohtlik demokraatiale.

Ajakirjanike Eesti?

On endastmõistetav, et kabinetidebatti peavad keskpõranda poole lükkama riigiasutuste pressitöötajad. Kuid kas ka ajakirjandusel on roll selles, et tekitada neis debattides mõistlik ühisosa ning sel moel legitimeerida oma neljanda võimu ja demokraatia garandi staatus? Või ongi meedia kõigest meedium, kus lihtsalt refereeritakse riigiasutuste pressiteateid, ilma et need žurnalistlikku debatti suuremat mõjutaksid? Küsimus ei ole funktsioonide detailses jaotuses, küsimus on selles, kas ajakirjandus, kui ta armastab end tituleerida neljandaks võimuks, näeb siin ka kohustusi või jääb üksnes oma õigusi deklareerima.

Jaanuari lõpul peetud andmekaitsekonverentsil oli üllatav kuulda mõnegi ajakirjaniku arusaama ajakirjanduse rollist isikuandmete kaitsel. Pean silmas nõudlikult solvunud – et järjekordne ajakirjanike ahistamise seadus on valmis sepitsetud –, ent samas allaheitlikku hoiakut: antagu meile, linnupojukestele, nüüd nokast teada, mida tohime, mida mitte. See kinnitab levinud kahtlust, et ajakirjanduse valgustav roll kipub kaduma sealgi, kus pole tegu kalkuleeritud meediatööstuse ja puhta meelelahutusega, seal, kus ajakirjanikud tavatsevad oma tegevust nimetada kvaliteetajakirjanduseks.

Juhtiva meediaeksperdigi jutust kumas läbi hoiak, et on põhjendamatu oodata ajakirjanduselt püüdu „avalikku huvi” lahti mõtestada – see tarkus tulgu ikka ühemõtteliselt seadusandjalt. „Tõlkida, tõlkida, tõlkida,” kutsus Tarmu Tammerk üles riigikogu, ministeeriume ja teisi ametiasutusi selgitustööd tegema. Jumala õige – tean riigipalgalise avalikkussuhete töötajana väga hästi, kui tõsine on vajadus tutvustada uusi õigusakte inimkeeli. Kuid küsimus jääb: kas tõlketöö peavad ära tegema üksnes riigiametnikud või on lehelugejail siiski õigus oodata seda ka ajakirjanikelt?

„Avaliku huvi mõõdikud”

Kahtlemata jätab isikuandmete kaitse seadus üles palju tõsiseid küsimusi näiteks lähiajaloo uurimise ja isikuandmete kaitse kokkupuutealal, nagu veenvalt on näidanud Tarmo Vahter, kuid kui üldistada ajakirjanduses seni põhitähelepanu pälvinud skandaali õhutavaid näiteid, siis paistab, et asi taandub ühiskonnas aeg-ajalt väljenduvale ootusele ülitäpsete keeldude-käskude järele. Ka isikuandmete kaitse seaduselt oodatakse detailseid juhiseid, milles näpuga järge vedades igas mõeldavas olukorras käituda.

Vastukaaluks mõned truismid. On mõistetav, et inimestele oleks meelt mööda väga kindlapiiriline ja kõikehõlmav õigusselgus, kuid normaalses ühiskonnas ei jõuta normaalsete seaduste abil kunagi sellise tavaõigusetu totaalsuseni. Säärane pahupidi utoopia on võimatu nii teoreetiliselt kui praktiliselt ning see ei saa kuidagi olla demokraatliku ühiskonna õigusloome eesmärk. Kiusakas fantaasia suudab alati rohkem veidraid näiteid välja mõtelda, kui on võimalik hõlmata ühe seadusega, mille eesmärk laialt võttes pole ju muud, kui üldistada ja vajaduse korral kehtestada teatud väärtushinnangud (mis liiatigi põhinevad sageli kui mitte enamasti just tava- või loomuõigusel).

Sestap üllatabki, et üksikasjalikke näpunäiteid ootab nimelt ajakirjandus, kes kaebab samal ajal madalat sotsiaalset valuläve uhkusega demonstreerides riigi soovi üle suukorvistada ajakirjanikud ja kehtestada vaikiv ajastu.

Kindlasti on küllalt juhtumeid, kus ühe kodaniku õigus privaatsusele peab avaliku huvi ja ühiskondliku kasu nimel taanduma, kuid kui ajakirjanikud peavad võimu kahtlustamist oma ametile eripäraselt omaseks, siis tasuks ehk mõtiskleda ka omaenda võimu aluste üle: kas ajakirjandus mitte ei kipu liialt uskuma, et kodanik on ajakirjanduse jaoks? Samasisulised süüdistused riigi aadressil on laialt levinud, ja tihti põhjendatult. Kas suur osa ajakirjandusest mitte ei kaugene „elust enesest” samal moel, kui seda väidetavasti teeb riigivõim?

Sest mõelgem, milliste nii tõsiste kui absurdsete üksikasjadeni on ajakirjanikud jõudnud IKSi küll skalpelli, küll labidaga lahates – harva saab mõni seadus nautida sedavõrd külluslikku tähelepanu. Alahindamata IKSi tähtsust, tasub siiski tähele panna, et näiteks töölepingu seaduse eelnõu, mille mõju eeldatavasti märksa laiem, on ajakirjanduses kajastatud peamiselt erakonnapoliitilisest aspektist, palju vähem sisuliselt. Või mõelgem kas või sellele, miks pressinõukokku kaevatud juhtumeist üle 40 protsendi saanud tauniva hinnangu ehk teisisõnu: tegu on olnud ajakirjanduseetika rikkumisega. Äkki pole asi üksnes eetilistes apsudes, vaid samavõrd sotsiaalse empaatia nappuses või kangestumises oma võimustaatusse?

Kokkuvõttes: ei tasu unustada, et suur osa ühiskondlikke suheteid põhineb siiski tava- ja loomuõigusel, mitte kirjutatud seadustel. Jah, tõsisemate andmekaitsealaste rikkumiste ärahoidmiseks on vaja seadust või lausa kohtupretsedenti, kuid enamasti reguleerivad selliseid asju kultuur, sündsustunne, terve mõistus, aga ka ühiskondlik surve ja ajakirjanduse eneseregulatsioon – ajakirjanike endi võime „mõõta” avalikku huvi (ajakirjanduse enesekorraldamise võimest annab tunnistust ju ka seesama pressinõukogu). Kui tõsised äärmusjuhtumid välja jätta, siis peakski õigusriigis just ajakirjandus olema see, kes on kõige pädevam avaliku huvi üle otsustama.

Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad,

kui mina ei saa – seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk

ESTONIA.

President kutsus meid kõiki, sama sõbralikus, semulikus toonis kui Alvergi, seda üleskutset järgima. Ja andis mõista, et uurida peatükki ESTONIA tähendab mõista üht väikest perekonnalugu, mis on pidevas muutumises – see on nende nägu, kes seda parajasti kirjutavad. Järgmise kümne aasta jooksul on sulg kolmekümneaastaste käes. Kes nad on?

Valdava osa oma teadlikust elust on nad elanud vabas Eestis, seda küll. Kuid nad on ühtlasi põlvkond, kelle lapsepõlv möödus veel täielises nõukogude Eestis, mis püüdis jätta muljet oma igavesest kestvusest. Nende lapsepõlve ei mõjutanud enam otseselt II maailmasõda ehk see, kummal pool sõdis vanaisa, ega ka Eesti Vabariigi järelmõjud, millega seisid silmitsi nende vanemad. Nad kasvasid Hunt Kriimsilma, „Nu pogodi”, Potsataja ja pioneerikoondustega, kuid ei pidanud enam omandama ridadevahelise lugemise oskust. Seetõttu võib nende hulgas kohata nõukaaja-ihalust – kui camp’i.

See on ehk esimene põlvkond, kelleni ei ulatunud Eesti Vabariigi aja käitumistavade ja kõlblusnormide inerts. Nende vanemate „ellujäämisstrateegiaks“ oli oskuslikult omandatud kaksikmoraal – üks avalikuks, teine perekondlikuks tarbimiseks, ning pikapeale pealesunnitud majandusliku toimetuleku põhimõtteks tihtipeale „mis ripakil, see ära“, „mõisa köis, las lohiseb“ või tutvus. Kuivõrd sügavale need strateegiad järeltulijaisse vermiti ja millises vormis need uues ühiskonnas avalduda võivad? Kas mõisa köis viimaks ei lohise enam? Kuivõrd vabad oleme vabas riigis?

Need küsimused on olulised, kui mõtleme sellele, millise mentaalse pärandi anname oma lastele. Millise eduvalemi neile kätte õpetame? Mis meist jääb peale auto, maja ja peagi haihtuva mälestuse välismaal veedetud puhkustest? Laps võtab üle enamasti vanemate väärtushinnangud ja käitumismalli, kui ta teismeliseeas nende vastu vahel mässabki. Laste jaoks on perekond ja kodu kõige olulisemad väärtused, nagu ilmnes 2004. aastal Eesti koolides läbi viidud kooliõpilaste väärtushinnanguid uuriva ankeetküsitluste tulemustest.

Kui anname kodus mõista, et elus on peamine raha ja võim, näevad selles põhiväärtust nemadki. 1990ndatel sündinud lastel, võitja-põlvkonna, praeguste neljakümneste lastel (nende hulgas eriti poistel), on need väärtused kõrges hinnas (nimetatud uuringu järgi). See põlvkond sisendas oma lastesse isikukeskseid väärtusi: abivalmidus, ligimesearmastus, kohusetunne ja ausus jäävad kaugelt alla väärtustele nagu edukus ja karjäär, enesearendamine ja rikkus. Paradoksaalsel kombel on suurenev sallivus toonud kaasa hoolimatuse teiste suhtes ja vägivaldse käitumise õigustamise – sedagi kinnitavad uuringud. Lausa hämmastav on, et Laulva revolutsiooni ajal sündinud lapsed ei ole pärinud vanemate isamaa-armastust ega hinda rahvuskultuuri. Nii näitab uuring. Kas on nad koos vanemate pandud keerulise ja eesti keeles raskesti häälduva nimega kaasa saanud ka vanemate rahvusliku alaväärsuskompleksi?

Uuringust selgus noorte väärtushinnangute sooline erinevus. Tüdrukutel on poistega võrreldes väärtuste pingereas tunduvalt kõrgemal kohal kohusetunne, abivalmidus, rahvuskultuur, traditsioonid. Kuidas küll õnnestuks neid „naiselikke“ väärtusi, mis retoorikas nii tihti esinevad, ka praktilises elus maksma panna?

Idee on ju iseenesest vana: naiselikkuse võimesse maailma päästa uskusid nii Goethe kui vene sümbolistid. Ja sada aastat tagasi kuulutas üks Riiast pärit saksa naine (Laura Marholm): „Mõtteperiood on läbi, see kestis 400 aastat; tundeperiood on alanud ja naise aeg koos sellega“. Kuid miskipärast pole naiselikud väärtused siiani ühiskonda võrdsel määral kujundama pääsenud. Ka naiste endi hulgas mitte. Tihtipeale, ehk teadvustamatagi, nõuavad nad meestelt kahe mõõdu järgi: teadlikult moodsa (feministliku) ja vähem teadlikult traditsioonilise (patriarhaalse) järgi. Et mähi last ja koori kartuleid, aga ole rüütel ikkagi! Kuidas neid kehtestada siis veel meeste hulgas, kes praegu edukuse ja karjääri, julguse ja läbilöögivõimekuse nõude paines läbi põlevad!

Vahest ei peaks poistest niivõrd järjekindlalt püüdma „meest“ kasvatada, kes iga hinna eest peab olema edukas, kuivõrd tulevast isa, kes hoolib ja vastutab? Teiselt poolt kas on need ikka „mehelikud“ väärtused, mis maailma on hukutamas, või mingi paduliberaalse varakapitalismi tekitatud pseudomaskuliinsuse omad? Vahest tuleks asuda ka hoopis traditsiooniliste mehelike väärtuste (vaprus, au, ausus, isamaa-armastus) kaitsele?

Olgem ausad, naise elu on mõnevõrra stressivabam selle tõttu, et tal on valikuvõimalus. Ta võib, aga ei pea ilmtingimata karjääri tegema. Tal on võimalus karjääri ebaõnnestumise korral tõmbuda tagasi, jääda koju, ja teda ei peeta luuseriks. Mehel see võimalus puudub. Tema peab end, nui neljaks, tõestama. Naisele andestab ühiskond, kui ta ei saa või ei oska, mehele mitte. See ebavõrdsus ei ole kõrvaldatav seaduste ega võrdõiguslikkust tagava ombudsmani abil, vaid ainult ühiskondliku arvamuse jõul, mis vähehaaval kujundab mentaalsust. Selleks on vaja kokkulepet ja veenvaid eeskujusid.

Kas on kolmekümneste põlvkond see, kes, tüdinud 40aastastega (võitjate põlvkonnaga?) võidujooksmisest edukuses, vahetab välja nende karmi individualismi pehmemate väärtuste vastu? Kas õpetab ta oma lapsi mõtlema kõigepealt sellele, kuidas olla kasulik ühiskonnale, ja alles seejärel isiklikule karjäärile? Kas sisendab enesekindluse kõrval ka enesekriitikat? Kas õpetab ta neid teise õigust austama ja arvestama või iga hinna eest oma õigust taga ajama? Kas õpetab hindama asju või tundma ära väärt mõtet? Kas muudab ta küsimuse, kuidas elada hästi, küsimuseks, kuidas olla õnnelik? Hästi elada võib üksi, õnnelik olla vaid koos teistega. Üksi võib elada kus iganes, õnnelik olla vaid kodus, isamaal.

Need valikud saame teha ise, teadlikult, oma äranägemise järgi, aktiivse kodanikuhoiakuga, selle asemel et loota, käed rüpes, kellelegi teisele: riigile, ühiskonnale, koolile, psühholoogile, advokaadile või mõnele abstraktsemale otsustajale. Piisab kahekõnest – oma lapsega. See on meie perekonnalugu.

Küsisin oma äsja täisealiseks saanud tütrelt, mis võiks Eestis olla kümne aasta pärast teisiti, ja sain vastuseks: vähem materialismi, rohkem eesti keelt ja pikemat lapsepõlve – mitte teleri ja arvuti taga, vaid koos vanematega. Järgmisi lapsi kasvatades võtan selle põhimõtteks! Hoolimata sellest, et aega on vähe ja asju palju! Hoolimata sellest, et Tartu ülikool on võimatuks teinud eestikeelsete doktoritööde kaitsmise… Lihtsalt – à rebours! See oleks isiklik kingitus 100aastasele Eesti Vabariigile. Vähemasti unistuses, ja neid ei võta meilt keegi.