Maaja Vadi

Leonard Bernsteini muusikal ?WEST SIDE STORY?. Lavastaja Ain Mäeots, dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Riina Degtjarenko. Osades Hanna-Liina Võsa, Koit Toome, Jaanika Sillamaa, Riho Kütsar, Ao Peep, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai jt. Esietendus 18. II Vanemuise teatris.

?West Side Story? on niivõrd isemängiva sü?eega lugu, et seda on kerge talutavalt ja raske erakordselt teha. Seekordne lavastus eristub teistest mitte rabava kontseptuaalsuse, vaid eredate lavastusvõtete ja valgusre?ii poolest. On sellisena meeldejääv ning stiilne.

Et lavastaja Ain Mäeots oskab ruumi kasutada, näitasid juba Elva lauluväljakul suviti tehtud ?Straussi kuningriigi? kontserdid. ?West Side?i? parimad stseenid olidki üles ehitatud ruumi, valguse (Palle Palme Rootsist) ja äärmuslike tegevusrütmide kasutamisele.

Esimesena mõjus Maria ja Tony kohtumise stseen mingil peol, kus teineteist kohkumusega märkavad noored liikusid kiirustades pro?ektorisõõris metallkarkasside eri tasanditel, peomelu allpool lavapinnal vajus pimedusse ja aegluubis õõtsumisse.

Saali kanduv oli rõdustseen: noored publiku kohal kitsukesel rõdul, Maria närviliselt vastamas hispaaniakeelsetele (!) kamandamistele, saali teisest otsast paugub pimeduses uks ja kostab hispaaniakeelset sõimu. Ja publik selle keskel. Kogu stseen pimedas, vaid noored valgussõõris. Rütmidest vaheldumas lembesõnade laulmine ja latiinode käratsemine.

XX sajandi Romeo ja Julia

Rõdustseen on üks otsesemaid laene ?West Side Story? aluseks olevast Romeo ja Julia loost. Verona vaenulikud klannid on muutunud New Yorgi kohalike ja latiinode ärplevateks noortekampadeks. Maria nüüdisaegse Juliana on puertoriikolaste kambapealiku õde ja Tony kui Romeo XX sajandi variant põhja-ameeriklaste liidri sõber. Muu tegevuskäik kulgeb paralleelselt vana eeskujuga, vürtsitatult NYC noorte sotsiaalprobleemse lapsepõlve ja vägikaikaveoga politseiga. Nii on sündinud muusikalimaailma vaieldamatult kandvamaid sü?eesid.

Lavastuse üldrütm oli karmilt kiire ja hüsteeria piirimail ? meeletu väline rabelemine ja sisemine pinge. Teise hiljuti lavastunud ameerika noortemuusikali ?Grease?i? põhiväärtus oli lõikav slängitekst ja TPÜ tantsutudengite lavastusest eraldi esile kippuv üliprofessionaalne tants. Siinsed tantsunumbrid eraldi ei kandnud (kuigi Jüri Naela tuntud headuses koreograafias), aga seda väärtuslikum oli neis väljenduv pidev ohutunne ja katastroofi eelaimdus. Kahtlemata raskendab selline füüsiline rabelemine laulmist, sest Bernsteini meloodiad eeldavad pikka rahulikku hingamist. Nii kostiski Maria avalaul rõdustseenis ehmatavalt kiledalt, Tony (Koit Toome) hääl jälle jäi tuhmiks. Hiljem Hanna-Liina Võsa end küll kogus ning järgmised väljaastumised kostsid juba kandva vokaaliga.

Loo lõpus sai ka puertoriikolanna Anita osast läbi rabelenud Jaanika Sillamaa korra endaväärilist häält teha. Lausa lauljavõimete ja ka ohtlikult häälekahjustuse piiril oli oma venna tapmisest teada saanud Mariale pandud ülesanne, hüsteeriliselt moondunud häälega karjumine ?Chino, miks sa valetad?? ja siis hapras piano?s läbi pisarate laulmine. Muusikalilaulja on ikka üks kaskadöör küll: temast lausa peab viimase välja pigistama, ja halastamatult. Ning Mäeots seda ka teeb. Tema prioriteet tundus olevat osatäitjad iga hinna eest meeletult tegutsema, mitte aga laulma panna. Nii läheb, kui lauljad draamalavastaja kätte anda. Kuigi siin on tegemist väikese mööndusega: muusikalilauljad peavad suutma ka pea peal laulda, nad peavad selleks vähemalt valmis olema.

Mäeots kui lavafüürer

Lavastaja kätt oli tunda kogu aega ja kõikjal. Lavastus oli raudselt ohjes ja pöörles maksimumkiirusel. Kõik vähegi eristuvad osatäitmised olid tõesti head. Koit Toome väheke leebest olemisest on kasvanud sisemist pinget kandev näitleja. Nüüd peaks talle veel ühe koorma kanda andma: ta peaks oma häält nii palju koolitama ja arendama, et temast tõeliselt kandva vokaaliga muusikalilaulja saaks. Puhtmuusikalisi võimeid, mis tähelennuks tingimata vajalikud, tal ju vaieldamatult on. Liigutava rolliga sai hakkama newyorklaste kamba poisstüdruk Keha, kelle puhul kavalehel isegi ei vaevutud ära märkida, oli ta seekord Katrin Pärn või Siiri Koodres.

Ainus nõrk koht lavastuses oli muusikali tipphetk ?Somewhere? (?There?s a place for us?), mis ei mõjunud tiibadega naispolitseiniku ülestõstmise tõttu mitte ülevalt, vaid kahjuks koomiliselt. Muusikas ja tekstis siin irooniat pole, on vaid hingematvalt siiras tunne, et kuskil on koht, kus kurjusel pole võimu. Seda häbenema ja naljaks keerama poleks küll pidanud. Karmen Puis laulis osa kenasti, aga mitte ka üle muusikali tõusvas esituses. Samas võimalus tal selleks ju oli: vaba ja lavarabelemisest häirimata hääl ning ere muusikaline materjal. Võrdluseks meenub 1993. aasta Linnahalli lavastus, kus Helgi Sallo üksi tühjal laval lauldud ?Somewhere? üle kümne aasta meeles heliseb.

Kiita tahaks veel video (Esko Rips) ja lava ühtesulamist, kus politseiauto ilmumine filmist lavale oli virtuoosne nii tehnika kui idee tasandil. Sissejuhatuses ehmatavalt (osalt taotluslikultki) kriipiv orkester tõusis muusikali käigus aina enam oma ülesannete kõrgusele. Sisendusjõuliselt väljendus see aga armastajapaari duetilt kontsertmeister Kristel Eeroja viiuli kätte läinud märksa kindlamas, kandvamas ja sugestiivsemas soolos.

Etenduse koreograafiline keel varieerus naljakast koledani.

Hollandi tantsutrupi Club guy & roni etendus oli halastamatu ja aus, piibli ülemlaulust inspireeritud nüüdisaegse analüütilise teatri stiilis armastuse anatoomia õppetund. Eesti heliloojate muusikal põhinev koreograafia näitas neid armastuse liike, mis muusikast kostsid. Kuna meie heliloojate kirjutatu kõigi polaarsusteni ei läinud, jäi sellest väheks. Nii lisas hollandi tantsutrupp räppides veel ühe osa, mis võimaldas ?õppetunnil? näidata ka psüühiliselt nihestatud isiku armastusevajadust ja -väljendust.

Esmase mulje järgi jäi selles ?kursuses? olulisematest valdkondadest käsitlemata ka tapvalt agressiivne armastus. Jälle eesti heliloojate tõttu. Ja kuna see teema oleks vajanud põhjalikumat muusikalist arendust, ei hakanud trupp ise ka end sellega vaevama.

Eestlaste muusika liiga puhas

Mõte teha eesti heliloojate muusikal põhinev armastuse liikide kaleidoskoop, oli iseenesest hea ja põnev. Stiilipuhtuse huvides oleks aga võinud siis jääda ka ainult meie heliloojate kirjutatu juurde. Nüüd sai üks räigem episood juurde pandud, muidu jääme siin Maarjamaal oma armastuse skaalaga liiga lahjaks.

Kahtlemata on selline haige psüühikaga inimese armastus ka Eesti ühiskonnas olemas, ainult et muusikasse pole seda kirjutatud. Puhtalt muusikast inspireerituna saaks teha eri rahvuste heliloojate loomingu alusel väga huvitava koreograafilise tsükli. Eredat materjali oleks näiteks pakkunud muusikaakadeemia Sügisfestivalil esitatud ukraina muusika kava markii de Sade?ist, pidevalt ülimas pingeseisundis intensiivsuse ja agressiivsuseni.

Eesti heliloojate muusika puhul oleks vahest isegi rohkem tähelepanu võinud pöörata armastuse algimpulsside ja nende arenemise-kasvamise näitamisele. Võimaldanuks ju vähemalt Sumera ja Pärdi minimalismil põhinevad lood seda igati. Ja oleks saanud suurema sisemise arenguga koreograafia. Praegu väljendas indiviidi tõelist sisemist avanemist vaid seesama räppimisest esile kutsutud tüdruku tants. Teised koreograafilised numbrid näitasid rohkem suhteid, eriti eredalt ühe naistantsija lisandumisel laval juba tegutsevale trupile.

Koreograafiline keel varieerub naljakast koledani: kentsakatest, erilist füüsilist vormi eeldavatest tagurpidi käpuli hüpetest (ühe meestantsija leivanumber) klassikalist balletti meenutavate tõstete, veidi stiliseeritud coitus?e ja inetusekultuseni.

Etenduse vorm oli mõjuv: arenev ja terviklik. Algusloona kasutatud Märt-Matis Lille ?Spots of Fire in the Dark? (?Tuletäpid pimeduses?, esiettekanne Eestis) järgis üsna täpselt helilooja pealkirja: koreograafia oli mitmekihiline, mis väljendus viie tantsija pistelistes sööstudes-tardumistes. Palju nähtud moderntantsu keel. Muusika ja tantsu seostest torkas silma, et flöödi vibreeriv frullato tekitas koreograafis alati võõrastava, nihestatud liikumise vajaduse.

Erkki-Sven Tüüri ?Motus I? (esiettekanne Eestis) oli Madis Metsamardi löökpillisoolo põhiliselt marimbale, sekka tempelplokki ja tamtami. See lugu tõi tantsus esile huvitava emotsiooni: kuri ekstaas oma tõugetes ja valuvõtetes. Kitsehabemega meestantsija tõi väljendusvahendina juurde miimika, tema saatürliku kuju naeratuses oli midagi paganlikust lõbujanust. Etendusse lisandus lõpuks veel üks dimensioon ? hääl. ?Vabad? tantsijad liikusid omavahel sosistades ümber uue paari ning uue kirgliku naisfiguuri lisandumine sundis grupi seniseid triviaalseid suhteid ümber hindama.

Sumera pöörlev sensuaalsus

Muusikast kõige enam väljakasvanuna mõjus kehade, käte-jalgade pöörlemine, keerlemine ja üksteise ümber põimumine Lepo Sumera loos ?Pala aastast 1981?. Siin oli tabatud Sumerale iseloomulik tihe sensuaalsus. Selle loo järgi oli nüüd põimitud kahe tantsija ja löökpillimängija laua peal esitatud rütm, mille juurde räpitud tekst pani naistantsija hüsteeriliselt karjuma.

Tüüri ?Symbiosis?e? läbilavastamine tõi meeleolutekitajatena esile laes rippuvad keerlevad pinnad ja valgusre?ii. Nii lisandus pea iga looga mingi uus lavastuslik moment, mis andis tervikpildile arengu ja avardas seda. Ka koreograafia sisemine temperatuur tõusis ? muutus plastiliseks-agressiivseks, et lõpuks Pärdi muusikas (?Aliinale?) ja selle peale loetud tekstis vaibuda. Kaks üleval, lava kohal istuvat tantsijat laest maasolijatele punaseid ebemeid (aga aeg-ajalt ka kive!) kaela puistamas. Ideedevärskust jätkus etenduse lõpuni, lavastuse vorm kaardus pinguldatud poognana.

Mihkel Poll on oma lüürilisuse ja kõlakultuuriga kahtlemata väga omanäoline pianist ja see on juba hea eeldus tõusta ?suurte? hulka. Tihtipeale tekib noorte puhul tahtmine öelda, et see ja see omadus on tal ju head, aga see ja see veel puudu. Ootame ootuspärast tulemust, aga see on ju tegelikult nivelleeritus. Nii et kui noor pianist on jõudnud tasemele, kus kõik ootuspärane on saavutatud, hakkame ootama temalt jälle midagi uut. Ja seekord seda, mille enne vähem olulisena kõrvale jätsime ? individuaalsuse ? nimetagem seda siis kas nõrkuseks või tugevuseks, tegelikult vahet pole.

Ja Polli puhul on individuaalsuseks eriline lüürilisus, nooruki (12. klassi poisi) kohta lausa erakordne poeetilisus. Tal on justkui ainuomane võime leida lüürilisust sealt, kust keegi teine seda ei leia. Kohati see üllatab, mõjub värskelt ja peame seda tema tugevuseks. Kohati ? kui saab liiga palju või kui meie stereotüüpne arusaam asjast on hoopis teine, ootame tingimata midagi muud ? nimetame seda tema nõrkuseks.

Nii meeldisid Raveli tsükli esimese osa ?Undiinis? meloodianootide hõljuvus, imepehmed glissando?d, eriliselt habras ja maast lahti tundeskaala, nagu lennukis õhuaugu läbimine.

Raveli kohta erakordselt ekspressionistlik ?Võllas? ja teravalt karakteerne ?Scarbo? juba tekitasid küsitavusi ? kas mitte liiga pehme! Siin on muidugi raskendavaks asjaoluks ka teoste programmilised pealkirjad ja nendega kaasas käiv literatuurne ettekujutus. Kas selliselt varustatud lugusid peab tingimata programmist lähtuvalt interpreteerima või saab lähtuda oma vabast meeleolukujunemisest? Kavalehel on kirjas, et Scarbo on õel härjapõlvlane, kellega kohtumine võib surmani ära hirmutada. Ent Polli Scarbo oli südamlik ja korralik kodustatud kollike. Samas pole loo ülinõudlikule tehnilisele teostusele midagi ette heita. Polli tehnikast võlub eriti peen sõrmejooks, kui midagi ebaõnnestub, siis kipub väsimusega suur tehnika (akordid, oktavid) mustaks minema.

Üldiselt paneb tema tehnika üleolekuga valdamine vaimustuma. Poll pole ehk artistlik nobenäpp, kes oma noorustuhina ja lammutava jõuga publikut vallutaks, ent kui ta näitab tehnikat kui niisugust, siis pärlendava kristallselge joana.

Poll pianistide reas

Tahtmatult tekib võrdlus Eesti teiste pianismilootuste, tahtekindla Hando Nahkuri, peenekoelise Irina Zahharenkova, teadlase tüüpi Sten Lassmanniga ja ka nüüdseks juba Lätist laia maailma väljalennanud  nende noore esipianisti Vestard ?imkusega. See mees panustab kohati lausa häirivalt atraktiivsele vaimukusele ja pöörasele tehnikale, kui aga silmad sulgeda, on tulevärgi taga ka sisu. Aga see tuleb tema puhul osata välja kuulata, muidu jääb ainult kiiskav pealispind. Ootuspäraselt jõuab sellise atraktiivsusega suurel areenil kaugele ja eks ta on jõudnud ka. Aga vastukaaluks tahaks kuulata ka Polli-taolisi kaunishingi ja imetleda ning kompleksivabalt kaasa minna tema nägemusega.

Imetlust väärt tegu on aga muusikakeskkooli (õpetajad Maigi Pakri ja Ivari Ilja) õpilase Mihkel Polli väljatulek õhtutäie pianistliku literatuuri raskeimate teostega. Kui Liszti h-moll sonaadi peab nii-öelda lati ületamiseks 18aastaselt ära mängima, siis Stravinski vene tantsud (fragmendid balletist ?Petru?ka?) ja Raveli ?Öine Gaspard? on mõlemad eri nurga alt tippteosed. ?Petru?kas? olekski tahtnud rohkem slaavipäraselt laia joont, huumorit ja bravuursust. Pala ?Petru?ka toas? tõi ketserliku mõtte, et Pollil on liiga hea tehnika, kõik tuleb liiga kergelt, et tehnika väljendatud karakter piisavalt esile tuleks.

Muusikakeskkooli supernädal

Liszti sonaadis meeldis aristokraatlik suhtumine, üksiknoodi väärtustamine, aja sisuga täitmine, rikas tämbribukett, laulvus. Polli puhul üllatas ka tema potentsiaalne võime salongimuusikat mängida, lausa mustlasviiuldaja laulvusega esitatud fraas. Allegro energico  karakterit tõstsid kohatised ja väga vajalikud teravused. Üleolekut ja haaret näitas ka hästi pingulduv vormitunnetus. Liszti puhul sai tema individuaalsusest tugev isikupärane trump.

Omaette ajalugu tegi muusikakeskkool, ühe nädala jooksul astus  Estonia kontserdisaalis suurkontserdi solistina üles kaks praegust õpilast: Jaan Kapp soleeris ERSO ees ja Mihkel Poll klaveriõhtuga.

Elleri ?Orus?, ?Jõel? ja ?Aasal? ? nii on originaalis need ?Kolm pala? flöödile ja klaverile pealkirjastatud ? on eesti muusika kõige populaarsemad flööditeosed, millest ei pääse vist ükski flötist, kes meil seda pilli õppinud. Hea on kavalehelt teada saada, et esmakordselt esitati teos heliloojate liidus 29. IV 1952 ja esitajateks olid flöödil August Sepp ja klaveril Heljo Sepp. Ei julge lausa rauda raiuda, et flötisti eesnimi vale on, aga arvata julgen küll, et ta siiski oli Arnold Sepp, tolleaegne Eesti Raadio Sümfooniaorkestri flöödirühma kontsertmeister. Võib ainult imestada, miks keegi varem pole tulnud ideele need võluvad miniatuurid lasta orkestreerida, kas või heliloojal endal. Coleman tunneb ennast eesti klassikalises muusikas juba päris hästi ning tema seadete nimekirjast saab koostada rõõmsaid paare: Frank Zappa ? Artur Kapp, Jimi Hendrix ? Eduard Tubin ja The Beatles ? Heino Eller ning miks ka mitte, kui sellega eesti muusika leviala laieneb. Seaded on ju maitsekad ning põnevad.

Täpselt 40 aastat tagasi toimus Estonia kontserdisaalis Eugen Kapi Kontsertiino esiettekanne Sigrid Orusaare (flööt) ja ER Kammerorkestri esituses, mida juhatas Eri Klas. Kuigi esimesest ja viimasest osast õhkub teatavat ?pioneer-petjalikkust?, siis Andante on suurepärane lehekülg eesti klassikalise muusika lüürika antoloogiast. Ning kes teab, võib-olla pean veel mõne aja möödudes punastama ka Allegrode?le antud hinnangu pärast. Suurepäraselt sobis seda flöödimuusikaparaadi lõpetama René Eespere Kontsert nr 2. Helikeele kardinaalsele erinevusele vaatamata jääb ju flööt ikkagi oma natuurilt pastoraalseks vilepilliks. Eespere käekiri on siiski rohkem arutlevat kui nentivat laadi, mis tõi ka tema teose selles kontekstis esiplaanile.

Maarika Järvi ind eesti flöödimuusika esitamisel-plaadistamisel on lõpmata kiiduväärt ja eeskujuks kõigile meie noortele interpreetidele, kes seni on sellesarnast pühendumust vältinud. Kuigi see ei ole üllatus ega uudis, ei meile ega maailmale, et Maarika Järvi on kõrgtasemel interpreet, on seda ikka hea jälle kogeda. Seega oli ERSO kontserdi esimene, Maarika Järvi pool sümpaatselt kammerlikust flöödimaailmast.

Seevastu kontserdi teise poole 55 minutit täitis ülelahe ?graniitsümfoonik? Sibelius: 6. sümfoonia (30 minutit) attacca (!) 7. sümfoonia (25 minutit) kujunes eelnenule tõeliselt raskeks kontrastiks. Kristjan Järvi eksperimendile on olemas raamatusse raiutud argument. Santeri Levas väidab, et Seitsmes on Kuuenda kaksikõde. Seega oleks ühe esitamine nagu teise solvamine ning Kristjan Järvi otsus, et tegu on Siiami kaksikutega, väärib tõsist tähelepanu. Ning tõesti ? vaatamata sellele, et nende mastaapsete teoste maailm on üks ja seesama kirgastunult ülev meeleolu, ei lubanud Sibeliuse geenius ning ERSO ja K. Järvi meisterlikkus publikut üle laadida ja suutsid pinget hoida lõpuni.

Räägin päris tõsiselt, et Kristjan Järvi peaks oma ideele õigused kehtestama, see Sibeliuse Mahler (K. Järvi väljend) väärib seda. Kui Sibelius oli ca 60 aastat tagasi seoses Seitsmendaga arvamusel, et tolleaegsed dirigendid ei oska enam Adagio?t juhatada, siis Kristjan Järvi pälvis just sellega minu tähelepanu, et aeglases ?estis ei kadunud mõttepinge, mis kajastus suurepäraselt orkestris.

Nõnda kujunes mul arvamus, et kontsert koosnes meeleolukalt kammerlikust avamängust suurejoonelise sümfoonia esitusele. Kui keegi peaks küsima, miks ma Beethoveni avamängu ooperile ?Fidelio? esitust ei maini, siis esiteks oli see selles kavas selgelt üleliigne ja teiseks läks aia taha.

Värske nimi akadeemiliseskammermuusikas

ARDO VÄSTRIK (t?ello) ja LEA LEITEN (klaver) kontserdisarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis 13. III.

Järjekordne kontsert ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis tõi kuulajate ette uue nimena t?ellist Ardo Västriku koos pianist Lea Leiteniga. Ardo Västrik on enam kui sobilik interpreet akadeemilisse kontserdisarja. Lõpetanud aastal 2000 bakalauruse ja 2003 magistrikraadiga EMA professor Peeter Paemurru juures, täiendas ta end Madridi Kuninglikus Kõrgemas Konservatooriumis professor Iagoba Fanio juhendamisel ja jätkab praegu EMA doktorantuuris, töötades samas ka keelpillimängu ja -muusika ajaloo lektorina.

Kadriorus esitatud kava oli põnev valik möödunud sajandi esimesest poolest ning küllaltki kitsast ajalõigust 1915 ? 1934. Ülesanne oli püstitatud kena sümmeetriaga, s.t kahe prantsuse sonaadi vahele t?ehhi autori muinasjutt ja eesti autori pisut filosoofilisem muinasjutt elust, igavikust ja tänapäevast. Joel Krosnick (t?ello) ja Gilbert Kalish (klaver) on pealkirjastanud oma CD ?In the Shadow of World War I?. Seegi plaat algab Debussy Sonaadiga (1915) ja järgneb Janáčeki ?Pohadka? (1923) ehk ?Muinaslugu?. Kui Västriku kavas järgnevad eeltoodule Eduard Oja ?Ajatriloogia? (1934) ja Honeggeri Sonaat (1920), siis tänapäevase kombe kohaselt peaks siingi kavale pealkirja mõlgutama.

Küllap võib I maailmasõja varju pikendada kuni järgmise alguseni, kuid tõsi on see, et selles varjus toimus t?ellomuusikas ja t?ellismis tegelikult hüppeline ja tõeline areng. Piisab, kui nimetada Pablo Casalsit (1876 ? 1973), Caspar Cassadot (1897 ? 1966), Maurice Marechali (1892 ? 1964) ja Grigori Pjatigorskit (1893 ? 1976). Kõik nad elasid, kes kuidas, üle maailmasõja ning panid ühtlasi aluse t?ellismile selle sõna nüüdisaegses tähenduses. Tänu neile muusikutele vabanes t?ello kontsertrepertuaar salongipaladest ning täienes suurvormidega, nii kontsertide kui sonaatidega sajandi kõige kaalukamatelt heliloojatelt. Ardo Västriku kavas oli neist kaks prantsuse suurmeestelt.

Debussy Sonaat on ansambliliselt hästi nõudlik ning eriti täbar kõlalise tasakaalu leidmisel. Kui t?ello-klaveri ansamblis otsitakse reeglina ohtu klaveri kõlajõus, siis selles sonaadis ning eriti Kadrioru lossi akustikas on ohuallikaks t?ello. Ei ütleks, et midagi olulist lausa kaduma oleks läinud, kuid paiguti lõi Debussy värvipildi must-valgeks küll.

Leo? Janáček on meie muusikaelus täiesti teenimatult unarusse jäänud. Kui varem oli suuri probleeme tema loomingu kättesaamisega, siis seda agaramalt võiks nüüd Janáčekiga tegeleda. Igatahes Västriku poolt esitatud ?Pohadka? oli üsnagi mitmekihiline ja põnev kammermuusika ja äkki oli ka kõlaline vahekord partneriga absoluutselt paigas ning paika ta jäi kontserdi lõpuni.

Hea kombe kohaselt oli kontserdi kavas ka eesti klassikaline kammermuusika Eduard Oja igihalja ?Ajatriloogia? näol. Hindan väga kõrgelt interpreetide esituses teose teist osa ?Igavikku?. Nii igavikuliselt väljapeetuna on see pala täiesti võrreldaval tasemel Olivier Messiaeni fenomenaalse V osaga kvartetist ?Pour la fin du temps? samale koosseisule. Oja ?Ajatriloogia? kaks esimest osa on suurepärane muusika ning Västrik-Leiten on leidnud teosega täiesti isikupärase suhte, mis on eriti väärtuslik. Seda tobedam tundub teose viimase osa, ?Tänapäeva? hambutu naiivsus. Küsin: kas me peame olema nii autoritruud, et hea teos lihtsalt ära rikkuda ebaõnnestunud viimase osaga?

Arthur Honeggeri Sonaat on huvitav, mulle seni tundmatu teos ning ei mäleta ka teda varem meil esitatud olevat. Sellised kohtumised on alati põnevad ja värsked nii esitajaile kui kuulajaile. Honeggeri Sonaat vajab ettekandmiseks aga kindlasti kontsertklaverit, kuigi Lea Leiten suutis ka Estonia kabinetivariandist vist küll maksimumi välja meelitada. Doktorant Ardo Västrik on tõsiselt süvenenud muusik ja hästi tõhus täiendus meie aktiivselt ennast teostavate noorte interpreetide eliidile.