Täienduseks seal eksponeeritule pakun Sirbi lugejatele ühte huvitavat ja emotsionaalset kildu: katkendit lossivalitseja J. von Gerneti (ametis 1831–1846) mälestustest, mis aitavad aimu saada Kadrioru uue õitsengu algusest XIX sajandi II veerandil.
Aleksandra Murre, kunstiajaloolane, Kadrioru kunstimuuseumi kuraator
Minu mälestused, kirja pandud pikkadel üksildastel talveõhtutel Catharinenthalis armsaimale pojale
Ernst Gernetile õpetuseks ja mälestuseks isast Viies vihik Esimesed aastad lossivalitsejana
Seda sa muidugi mäletad ka ise, kuidas 1831. aasta tuisusel jaanuarihommikul meie kodu uksele koputas tema ekstsellents parun Budbergi käskjalg ja tõi Peterburist saabunud korralduse minu määramisest keiserliku suvelossi uueks valitsejaks. Seda ootasime me sinu emaga juba pikka aega, sest pärast tema kõrgeaususe õuenõunik A. L. von Wagneri ootamatut surma jäi Catharinenthalis kogu majapidamine ja paljud veel pooleli ehitustööd järelevalveta, tekkis suur segadus ja paljud lossi töötajad, eriti aga korstnapühkija, uhke Tallinna tuletõrjekomando auliige Gottlieb Barth, nurisesid saamata palga üle. Uue lossivalitseja ametisse soovitaski mind meie heategija, mu meelest kõige andekam ja kenam tsiviilkuberner, kes siin meie ajal olnud on, salanõunik Gotthard Wilhelm Budberg, kes tundis mind mu Harjumaa maakohtu assessorina teenimise aegadest ja pidas minust lugu kui ausast, kohusetundlikust ja rahaasjades väga täpsest inimesest (seda rääkis ta mulle ise 1832. aasta juunis, kui tegime ettevalmistusi Nende Kõrguste Suurvürstinnade esimeseks saabumiseks siia). Koos töökohaga sain ka ametikõrgendust, nüüdsest olin titulaarnõunik, ning minu poole pidi nüüdsest pöörduma mitte muud moodi kui „Teie kõrgeausus”. Nagu kord ja kohus maksin riigikassasse lõivu, mis toona oli ühe kuu palk, minu puhul seega 100 rubla, lisaks paberi ja pitsati eest 18 rubla ja 51 kopikat. Su ema oli õnnelik ja uhke, sest nüüdsest oli meie tulevik kindlustatud.
Asusime kohe elama Catharinenthali, vanasse Teicherti ehitatud kastellaanimajja, mis toona oli juba üsna vana ja räämaski, hoovis meenutasid triiphoone ja kuuride varemed kunagisi paremaid aegu. Uues ametis esimese asjana õppisin tundma kõiki Catharinenthali asukaid – juba mainitud vana Barthi, omaette torisevat aednikku Johann Kleini, edevat viinasõpra õuelakeid Ivan Lembergi, ahjukütjat Karl Berendini ja meie maja tiibhoones elanud invaliide, kes kõik olid kunagi Tallinna garnisonis teeninud ja nüüd veetsid siin vanaduspäevi. Lemberg tutvustas mulle ka slobodaas elavaid töötajaid ja nende peresid. Need 12 peret olid riigitalupoegade staatuses, siin elasid nende isad ja siia jäävad ka paljud nende lapsed, v.a need, kes mingiks ametiks eriti andekad on ja saadetakse Peterburi õppima ja mõnes teises keiserlikus majapidamises edasi teenima. Nende teenistus oli väike, enamasti 45 rubla aastas, millele tubliks abiks oli oma majade suvitajatele väljarentimisest saadav tulu. Kuigi keisrimaadel loata elamine pole lubatud, vaatasin mina sellele „ärile” läbi sõrmede. Ja nii sai meile talviti nii vaiksesse Catharinenthali suvekuudel veel rohkem elukirevust ja melu.
Aasta algus kulus lahkunud Wagneri tekitatud kassapuudujääkide põhjuste uurimiseks ning maja ja varade ülevõtmiseks. Inventaariumi tegemine võttis mul tubli kuu aega, pidime kõik majad läbi käima ja siis veel kõik 24 lehte mitu korda ümber kirjutama, et saaks ikka õiges vene keeles ja ilma vigadeta, sest pidin ju selle, oma esimese suurema aruande otse Õueministrile vürst Volkonskile saatma! Tema oli tuntud pedant ja tähenärija, ilmaaegu teda ei kutsutud prince de Non’iks, sest oma kokkuhoidlikkusest ütles ta sageli isegi keisrinna soovidele „ei”.
Juba esimesel siin olemise suvel olid mul käed-jalad tööd täis, sest majutada ja vastu võtta oli mul palju kõrgeid ja kõige kõrgemaid külalisi. Esimesena saabus keisrinna sõber ja troonipärija kasvataja tegelik riiginõunik Vassili Žukovski (nagu sain pärast parun Budbergilt teada, oli ta ka suur vene luuletaja). Teda pidi majutama õuedaamide tiibhoonesse ning eraldama ka mööbli ja kütte. Juunist puhkasid lossi parempoolse tiiva ülemisel korral Budberg ise ning tema hoole alla usaldatud keisrinna õuedaam Elisabeth Bark, kes pidi oma kopsuhaigust siin Tallinna vetel ravima. Merepoolses tiibhoones elas suvel keisri loal Aruküla mõisa omanik kindral-adjutant krahv Karl Wilhelm Toll. See suur mees puhkas siin pärast Varssavi sündmusi, kui nad marssal Paskevitši juhtimisel olid pidanud Poola mässulised rahustama. Seal nähtud julmus võttis tal sõjaväelase karjääri jätkamise isu ära, kuulsin, et pärast meie juures olemist pöördus ta hoopis poliitikasse ja sai ministrikski.
Järgmine aasta lossivalitseja kohal oli mulle aga tõeliseks proovikiviks, sest meie väiksele lossile langes ootamatu au ja kohustus – võtta vastu keisri enda armastatud tütred Maria, Olga ja Aleksandra, kes oma Isa saatel sõitsid aurikuga Ižora Mecklenburgi, Doberani kuurorti, kuid Tallinna reidil jõudis nendeni teade sealsest koolera epideemiast ning keiser otsustas lapsed meie hoolde jätta, et nad siin tervislikke merevanne võtaks. See oli esimene kord, kui keiser uuendatud ja remonditud lossi nägi. Tundus, et ta jäi üsna rahule, sest veel sama päeva (13. juuni) õhtul kell 10 lahkus ta Ižoraga tagasi Peterburi.
Õnneks olid lossis peaaegu kõik tööd lõpule viidud: kõik toad värvitud, uued aknad, uksed ja põrandad pandud, seatud sisse moodsad water-closet’id, kesrinna poolel ka vann, juurde ehitatud kena valgusküllane veranda, kust sai vaadata ülemisse aeda, toodud ja kohapeal valmistatud punapuidust ja kasepuust mööbel, kuu enne külaliste saabumist jõudsid kohale ka kaua oodatud nõud – meie lossi jaoks Kiievi-Mežigorski vabrikus valmistatud keiserliku vapiga ja helesinise joonega kaunistatud fajansist serviis.
Puudust tundsime vaid korralikust merevannist, sest vana oli talvetormidest räsitud ning esimesed meresuplused tegid nooremad tüdrukud Witte Badesalon’i vannides. Juba kolme päeva pärast saabus Tallinna Volkonski saadetud arhitektiabi Aleksandr Šašin, väga töökas ja rõõmsameelne noormees, kelle veidi robustsed naljad panid meie venelastest meistrid ja töölised välgukiirusel tööle, nii et lust vaadata. Usun, et tema võlus neid ka oma lihtsusega, oli ju ta Stroganovide pärisorja poeg, kes koos vennaga vabaks lasti ja krahvi kulul Peterburis Kunstide Akadeemias õpetati. Ta rääkis, et vend Nikolai on praegu Itaalias, õpib seal joonistamist ja ehituskunsti veel juurde, tema aga on oma stuudiumi juba lõpetanud ja on nüüd õukonna teenistuses. Tema juhendusel said kiiresti valmis nii 9 m laiune paadisild, ligi 100 meetri kaugusele meremajani viiv vaiadel laudistee koos platvormiga hobukaariku ringikeeramiseks ja ka majake ise. Kolme toaga rootsi stiilis suplusmajakese katus kaeti sini-valge-triibulise purjeriidega, sisse toodi kaks helesinist türgi diivanit, peeglid, toolid jm vajalik. Veel tehti korda ka lossist mere äärde viiv allee: tee äärde panime 148 posti, 3 valgustit, 3 väravat ja tõkkepuu. Samal suvel Kroonlinna mineva laevaga toodi ka keisrinna uus suplustõld, mille valmistas keiserliku hobutalli komando Vagenmeister Beljukin. Musta, kollase triibuga ja malmtrepiga tagaotsas ning tohutu suurtel ratastel tõlla panime tõllakuuri Peeter Suure vana palee hoovis.
Tüdrukutega mängimas käisid siin ka Rüütelkonna esimehe von Grünewaldi ja komandant Woldemar Patkuli lapsed ja lapselapsed, koos mu vana sõbra ajaloohuvilise parun Wilhelm de Rossilloniga käisid nad vanalinnas Pika Hermanni ja Paksu Margareeta tornides, toomkirikus ja Mustpeade majas ja mujalgi. Ta tuli alati lossi ette suure roosikimbuga ja, kuulnud tema tervitust, jooksid tüdrukud kilgates talle vastu. Siis oli majas tükk aega vaikne ja sai ka toad korda teha. 5. augustil Patkuli mõisas tähistati ka 13aastaseks saanud
Maria sünnipäeva. Selleks puhuks lavastasid noored Pahlenid koos Tiesenhausenite ja teistega terve päeva kestnud talurahva pidustused „talgud”, kuhu kutsuti lähiküladest kokku üle 300 talupoja – mehi, naisi ja lapsi, kes kõik ilusates värvirohketes rahvariietes esitasid rahvatantse, laule ja mänge.
Noil päevik külastas lossi sageli ka krahv Alexander Benckendorff, kelle mõjuvõim õukonnas ja terves riigis juba toona oli teadagi kui suur. Saime temaga hästi läbi, saatsime isegi mõned hobukastanid tema Keila-Joa lossi pargi jaoks. Toona sõlmitud suhted kandsid ka vilja, sest kui aasta pärast esitasin Tema Ekstsellentsile palvekirja sinu, mu poeg, määramiseks Pavlovski kadetikorpusesse, siis vastuseks sain ootamatu loa panna sind õppima Preobraženski kadetikorpusesse, mis on ju iga kadeti unistuseks!
Samal aastal sain tuttavaks ka meie sadama komandandi kindral-leitnant Leonti Vassiljevitš Spafarjeviga, kelle majas käis koos kogu Tallinna vene aadelkond ja siin suvitanud Peterburi literaadid. Armas ja südamlik mees, kes võis rääkida lõpmatuseni tuletornidest, läätsedest ja merekaartidest. Mina pidin aga teatama talle, et paekivimurd Lasnamäe nõlval koos lubjapõletusahjuga, mis seni oli Mereväe Ehituskomitee kasutuses, on nüüdsest taas lossi oma ning pean selle võimalikult kasumlikult välja rentima. See äritsemine ei istunud mulle üldse, sain Õueministeeriumist sageli noomida, et annan Catharinenthali niidud ja selle sama murru liiga odavalt ega suuda majapidamiseks raha juurde teenida, et aastaks meile määratud üheksast tuhandest suudame ise teenida vaid alla kuuesaja rubla.
1833. aastal nägime siin suurimat hiilgust ja uhkust: 25.–29. maini viibisid siin Tema Keiserlik Majesteet koos kauni abikaasa keisrinna Aleksandra Fjodorovnaga. Eelnevalt toodi kohale kunstnik von Kügelgenilt keisri tellitud Tallinna vaadetega 10 maali ja keisripaari alabastrist büstid valitseja kabineti ja külalistetoa jaoks kolmandal korrusel, kaks kaunist prantsuse pronkskella – üks Apollo, teine Veenuse kujuga keisrinna tubadesse, mis olid täpselt keisri omade all. Peterburist saabus veel 50 ikooni, mis Vene tänava Püha Nikolai kirikus pühitseti ja kõikidesse lossi, külalistemaja ja lustla tubadesse pandi. Vask ja hõbenõud, samuti trepile kinnitatavad vaibad (50 arssinat) pidin laenama komandant von Patkulilt, tema mõisa triiphoonest saime ka lilli keisrinna toa kaunistamiseks.
Meie Rüütelkond korraldas kõrgetele külalistele ka suure balli Witte supelsalongi suures saalis. Maja ümber kogunes suurem osa linna elanikest, kes kõik soovisid kas või poole silmaga näha seda ennenägematut hiilgust. Nendest päevadest kirjuti hiljem nii meie Revalische Wöchentliche Nachrichtenis kui vene ajakirjas Raduga. Su ema lõikas need artiklid välja ja hoiab mälestuseks koos keisrinnalt saadud kuldprossiga.
P. S. „Mälestused” on koostatud Eesti Ajalooarhiivi fondis
nr 204 ja 854 leiduvate materjalide baasil. A. M.
