Toeta
Otsi

Maaja Vadi

  • Tulevikumuusikutest ja muusikute tulevikust

    Virge Joamets

    TMKK direktor Timo Steiner: “Kahe kooli noorte muusikute festival on oluline märk eesti muusikapildis mitmes mõttes. Esiteks vajavad noored, kes täna on võtnud selge sihi omandada professionaalse muusiku oskused (ja seda valguses, kus riik on asunud innukalt toetama huviharidust), vägagi toetust ja tunnustust. Oluline on, et see tunnustus ei tuleks ainult õpetajatelt-professionaalidelt vaid ka eakaaslastelt. Vähem oluline pole ka muusikahariduses osalevate koolide koostöö, mis sai ühisfestivali korraldamisega veelgi tuult tiibadesse. Julgen öelda, et täna on keskastme muusikaharidust pakkuvate koolide koostöösuhted paremad kui iial varem. Lisaks said noored muusikud enne pingelisi eksameid võimaluse proovida oma närvikava kontsertolukorras ja seda mitte kitsale ringile mõeldud klassikontsertidel, vaid EMTA ning TÜ väärikates saalides – Tartu ja Tallinn said kolme eleva ja elava kontserdi võrra rikkamaks.”

    Kõlanud helitööde kohta märkis Steiner: “Festivali kava oli täidetud enamasti klassikalis-romantilise muusikaga. Kõige populaarsem teos oli Sarasate “Mustlasviisid”, mis kõlas kahes esituses, Miina Laanesaarelt orkestriga ja Marike Kruubilt klaveriga. Eesti muusika oli esindatud Tallinna kontserdil (Ester Mägi “Kassari kadakad” Rasmus-Andreas Raide esituses), nüüdismuusika vallast jäi kõrva soolometsasarve pala Kreete Perandilt. Tore, et traditsiooniliselt headele viiuli- ja klaveriesitustele sekundeerisid ka löökpillid, fagott ja klarnet. Kesksemaks sündmuseks kujunes vahest Eller Sümfonieti kontsert 7. V TÜ aulas, teiste hulgas pälvisid suurema aplausi Egert Leinsaar Mendelssohni kuulsa Viiulikontserdi I osa interpretatsiooniga ja Johan Randvere Mozartiga. Eriti küpse muusiku mulje jättis noor klarnetivirtuoos Tõnu Kalm. Siin oli pilli ja muusikalise materjali “takistus” juba sedavõrd ületatud, et järele jäi ainult puhas ja nauditav musitseerimine. Peamiselt instrumentaalsele kontserdile tõi värskust vokalist Kadri Kipper aariaga “Figaro pulmast”.

    Kadri Leivategija tõdes, et Tallinna 6. V kontserdile olid tulnud ka Tallinna koolide ja EMTA õppejõud ning üldine õhkkond oli hästi soe. Heal tasemel oli Eller Sümfonieti kontsert, kus pianistide ja viiuldajate kõrval tõusid esile klarnetistid Tõnu Kalm ja Heimo Hodanjonok. Tunnustada tuleb ka dirigent Lilyan Kaivi, kes on selle ansambliga juba aastaid teinud täiesti fantastilist tööd. Kõige enam õnnestus Leivategija arvates 8. V kontsert TÜ aulas – seda oli näha nii õpilaste kui publiku rahulolust.

    Leivategija sõnul on niisugune koostöö väga vajalik, et sulandada meie väikest muusikute kooslust ja hoida süvakultuuri. “Istusime Timo Steineriga koos ja haarasime kaasa ka Otsa kooli direktori Aarne Saluveere,” täpsustas ta, “et minna kolme kooliga oma mõtetes ja plaanides ühiselt edasi. Esimene mõte oli hakata kolmekesi sagedamini kohtuma, et arutada keskastme koolide süsteemis meile olulisi probleeme ning sedagi, kuidas vajadusel mõju avaldada EMTA-le ja teistele muusikakoolidele – kuidas end hästi positsioneerida.”

    Pragune hetk on nende probleemide arutamiseks väga soodne, sest 23. mail tuleb EMNi kutsel kokku muusikahariduse foorum, kus arutatakse probleeme kõigis muusikahariduse astmetes. 21. ja 22. augustil kogunevad omakorda kolme kooli delegatsioonid ja külalised EMTAst ning Muusikakoolide Liidust Pärnusse, et Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kutsel arutleda õppekavade, õppesuundade ja uue metoodika rakendamise üle: kuidas pakkuda õppurile kaasaegset haridust ses ajanappuses, mis tal on, hoida teda muusika juures ning kuidas ergutada kõigi erialade õppejõude paremale koostööle. See oleks üks probleemide ring.

    “Teine oluline teema on koostöö õpilaste tasandil,” lisas Leivategija. “Näiteks Pärnu seminariks paneme kokku kolme kooli tublide õpilaste orkestri, kes töötab nädala ja annab kontserdi. Üks asi on see, et õppejõud käivad koos genereerimaks uusi ideid, ja teine asi, et käivad koos ka meie õpilased, kus toimub huvitavat nii nende muusikalises hariduses kui koosolemises. Üksteisega suheldes saab tekitada ühtse vaimsuse, mis on väga tugev jõud. Kolme direktoriga on meil kujunenud väga hea mõttekaaslus ja loominguline koostöö.”

     

  • Elagu vaimsete varblaste vabariik!

    Tarmo Teder

    28. VII – 13. VIII on Moostes taas koos multikultuurne seltskond, taas peetakse sümpoosioni “PostsovkhoZ”, seekord kuuendat korda ja deviisi all “Inimloomaaed”. Kokku on tulnud 37 mitmete valdkondade kunstnikku Hispaaniast, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Valgevenest, Lätist, Jaapanist, Eestist, Saksamaalt, Sloveeniast, Austriast ja Soomest. 5. ja 6. VIII on pühendatud eksperimentaalmuusikale, 5. VIII “heliveskis” saab kuulata Phil Niblocki, Soome punkbändi Kukkiva Poliisi jt. 12. ja 13. VIII esitletakse kõiki “Inimloomaaias” valminud projekte, toimub intensiivne tegevus- ja muidu kunsti programm. Vt www.moks.ee. Fantomas

     

    Eestis kehtib juba üle kolme aasta loomakaitseseadus, mis ei luba igasugust tegu, mis põhjustab looma hukkumise, vigastamise või tekitab talle valu ja vaimseid kannatusi. Kui kodutu hulkur Kadriorus salaja varblase toidumajakesest omale nälja peletamiseks pekki või seemneid võtab, siis on ta sellega põhjustanud varblasele vaimseid kannatusi ja tänavasanitar peab maksma oma pekihimu eest 18 000 krooni trahvi, mis aga mitte otse varblase tasku ei laeku.

    Millalgi just siis, kui Eestis kehtestati loomakaitseseadus, hakkas Moostes tegutsema ettevõte Postsovkhoz, et kunstnikud saaksid tõstatada avatud foorumi korras sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi küsimusi.

    Inimõigustega on lood keerulisemad, neid õigusi on juba kaua deklareeritud, nende eest võideldud, aga Vahemere ääres või Aafrikas otsast langenud lapsepäid loetakse senini. Tõik, et ka laps on inimene, on selge ka loomale, aga paraku mitte alati inimesele. Iga endast lugupidav pealinna koer kannab nüüd kiipi ning sellest, et loomakaitseseadus üldiselt vett peab, on lõpuks aru hakanud saama ka kunstnikud. Ja selleks, et nende kui kunstnike inimõigusi, kunstilist ja muud eneseväljendusvabadust ei ahistataks, on nüüd väga soodus suveaeg kehastuda loomaks. Sõbralikuks, dünaamiliseks ja kreatiivseks inimloomaaiaks, kes püstitab esteetilisi, filosoofilisi ja ka religioosseid küsimusi.

    Kuigi kõik see maapealne elu tundub tihti üks suur ja kirev kannatus, siis ikkagi paistab selles üleüldises hädaorus vähemalt ilus ja õilis, et loomad oma moraalses eendumuses ja inimesed nende sabas sörkides, aga loodetavasti ka vastastikku üksteise kannatusi leevendada püüavad. Loomade tapjad, piinajad, sabalõikajad, kõrvakärpijad, kohitsejad, uputajad, mahalaskjad jms värdsed tiritakse nüüd päevavalgele, hukkamõistu ja karistuse alla nagu vaesed loomad ennemuiste, siis, kui nende kaitseseadus Eestis veel vett ei pidanud.

    Riigikogu kehtestab väärikatele loomadele eripensioni ja Haigekassa rahaga kerkib Nõmmele ultramoodne loomade füsio-psühhoteraapia pansionaat, kuhu palgatakse stažeerima USA parimad tõpravaimutohtrid. Miskis piiblis öeldule, et “sa ei pea endale tõbrast mitte liiga lähedale laskma”, antakse tegelik, lauseloogiline sisu ja see loosung tõstetakse üleüldiseks auasjaks. Eesti lõpetab inimeste tarbeks igasuguse vorsti ja lihatoodete tegemise ning keelustab vastava impordi. Moodi läheb lemmikloomadega restoranis käimine, liha loomade toidulauale raiutakse loomavaenulike jäänukinimeste ihust, lõpetatakse igasugune laipade matmine ja tuhastamine, kalmistud küntakse kartulipõldudeks, mitte nii kvaliteetsed ja vintskemad laibad viiakse koeravorstivab-riku asemel metsa rebastele ja kährikkoertele.

    Armu ja rahu hakkavad maitsma ka kalad, harrastuspüüdjad riputatakse maakonniti raekodade ette häbiposti, kalurid sunnitakse mere pealt maale rukki- ja hiirekasvatajateks, kvaliteetsem teravili kallatakse sajandeid ahistatud rottidele.

    Populaarseks muutub sääsenuumamine, inimesed lähevad soojal suveööl karjade kaupa alasti sohu, aheldavad end jändrike mändide külge ja pigistavad lõuad kuni päikesetõusuni kokku.

    Lõpuks pääseb maailmas löögile ka Eesti logo, milleks on aastaringselt presidendi kaelas magav rahvuslik madu rästik. Eesti saab maailmas omamoodi kuulsaks kui vaimsete varblaste vabariik. Aastal 2011 võidab presidendivalimised juba mustanahaline lammas Maalibu, kes annab oma utele kohe korralduse valitsuskabineti moodustamiseks. Loomulikult tuleb see laiapõhjaline ja liigirohke.

     

     

     

     

    .

  • Kevad ja naised

    Indrek Grigor

    Matti Milius ja Andres Sütevaka maali “Metamorfoos” taustal. Indrek Grigor

    Andres Sütevaka näitus “Une taga on pirevil maastik” Tartu kunstimuuseumis  kuni 11. VI.

     

    Nii nagu Sütevaka ateljees mulksub maalide kõrval tema teine kunst – vein, nii oli ka Sütevaka näituse “Une taga on pirevil maastik” avamisel maalide kõrvale võimalik veinikunsti mekkida. Aga kuigi, või ehk just sellepärast, et Sütevaka veinikunst võtab silme eest veel kiiremini kirjuks kui maalid, keskendun siinkohal peaasjalikult maalikunstile.

    Maaliekspositsioonis eristuvad silmatorkavalt vanemad ja uuemad tööd, seda ennekõike pildipinna läbitöötatuse viisilt. Kui vanemates töödes näeme suuri ühtlasi pindu, siis sel kevadel valminud tööde kompositsioon on joonepõhine, valguv, kohati suisa spiraali kistud (“Vikerkaaresild õunapuude kohal”), mis koos veelgi julgema koloriidiga kui vanematel töödel, kus näeme tihti tumedaid toone, teeb pildid märksa agressiivsemaks. Nii tunnistab autor, et Liblikmeest maalides hakkasid tal eneselgi silmad valutama, ja soovitab tööd vaadata distantsilt. Samas ei ole Sütevaka maalide puhul tegemist hullumeelse agressori üleelamistega, vaid rõõmuga kevadest pakatava looduse üle.

    Kahes Raekoja platsi poolses saalis eksponeeritud värsked tööd on valminud viimasel kahel kuul ning autori sõnul inspireeritud naistest ja kevadest: “Jaanuar ja veebruar olid nii pimedad, et ateljees üldse töötada ei saanud. Aga ma olen selline mees, et kunstvalguses maalida ei oska.” Samas ekspositsioonis sekundeerivad päikesele ka päevasel ajal laevalgustid, kuivõrd “valgust võib alati natuke rohkem olla.”

    Valguse intensiivsuse kõrval rõhutab Sütevaka tööde reljeefsuse tõttu ka selle langemise suunda, nii et maal saab oma tõelise ilme alles paremalt langevas külgvalguses, mis vastab Sütevaka ateljee valgusele, mida aga muuseumi ekspositsioonipind paraku vaid kahele maalile (“Metamorfoos” ja “Apelsinilõust”) pakkuda saab.

    Valguse kultuse kõrval viitab maalide kevadisele loomusele nende pealkiri: “Liblikmees”, “Heinapalavik” ning eriti paraku ebaõnnestunud ja eksponeerimata jäänud nimitöö “Une taga on pirevil maastik”, mis üks-üheselt viitab talveunest ärkamisele ja puhkevale kevadele.

    Abstraktse töö puhul on õnnestunud pealkirjal oluline roll interpretatsioonivõimaluse pakkujana, mis, nagu võib kindlalt väita vähemalt vastvalminud maalide puhul, väljendab tihti ka autoril luues meeles mõlkunut. Tööde pealkiri tulenevat tihti juhuslikust tagantjärele avastatud visuaalsest sarnasusest. Vanematest näiteks “Mänguhobu”, uuematest aga “Apelsinilõust”, kus troopilise vilja nimi tuleneb koloriidist, viidates sealjuures aga selgelt ka soojusele ja viljakusele ehk kevadisele meeleolule.

     

    Juhuslikkus ja ruumilisus

     

    Täiesti omaette näituseosa on mõnusas võlvialuses saalis esmakordselt eksponeeritud autoritehnikas väikevormid, mille tehnoloogias tulevad väga selgelt esile kaks Sütevaka loomingu olulist aspekti, mis iseloomulikud ka maalidele: juhuslikkus ja ruumilisus.

    Juhusel, mille rollile sai viidatud juba tööde pealkirjastamise juures, on ka maalimise protsessis suur roll. Enne maalimist lõuendile kantav kipsreljeef ei arvesta kuigivõrd värviga, mis seda peagi katma hakkab. Nii saab kipsist meelevaldne piirav alge, mis hakkab määrama võimalusi, mida kunstnik vaatajale, kellele on primaarne ikkagi värv, pakkuda saab. Kipsreljeef on justkui puusoon, mis elab kunstnikust sõltumata, millega peab aga arvestama ja oskama seda ära kasutada.

    Juhus on oluline tegur ka Sütevaka autoritehnika juures, mille algmaterjaliks on lõuendi all maas lebav autori poolt eelnevalt kriimustatud pinnaga kiletatud paber, kuhu maalimise käigus langevad juhuslikud värvitilgad, mis kohati omasoodu, kohati mööda kriimustusi valguvad ning mille kunstnik hiljem kas iseseisva väljalõikena (“Milius vaatab tulevikku”) või kollaažina (“Enne päikeste puhkemist”) vormistab.

    Planeeritud juhuse kõrval torkab silma Sütevaka tööde ruumilisus. Esmalt kas või maalide suured mõõtmed, tugev reljeefsus, kollaaž kui paratamatult ruumiline tehnika. Spetsiaalpaberi töötlemise viisid nagu kriimustamine ja triikrauaga sulatamine annavad tööle selgelt ruumilise kvaliteedi. Nii et kui autor võrdleb oma väikseid töid graafikaga, siis tuleb möönda, et tegemist on pigem graafikaplaadi kui trükitud lehega. Kihvatab küsimus: millal on Sütevakalt skulptuure oodata?

    Lõpetuseks võib öelda, et nii nagu Sütevaka maalide eksponeerimiseks oleks raske olnud leida paremat aega, on ilmselt võimatu leida näitust, mis pärast talumatult pikka ja külma talve tervist paremini kosutaks.

     

     

     

  • Hingedepäeva eelõhtul avati Kärdla Kultuurikeskuse näituseruumis Hiiumaal Liia Lüdig-Algvere etnograafiliste akvarellide näitus “Leivakõrvane”

    Liia Lüdig-Algvere

    Seeria „Küidulkõndija“
    Vaikselt kõiguvad varasügisesed pihlatarjad koos paksude augustilestadega. Igiomane Hiiumaa.
    Valisin sügisesse küidutriipude vertikaalse liikumise. See on loomulik liikumise rütm – looduse rütm. Sügisel näeb seda kõige rohkem, tahtsin oma piltidel sama märgata.
     
    Seeria „Leivakõrvane“
    Jääräimedes on talve teraskülm hingus. Silk, räim ja kilu on hiidlase igapäevane leivakõrvane.
    Külma päikeseloojangu lummavaid taevatriipe, küidutriipe olen näinud pikalt kahvatulumise horisondi kohal. Ja pilliroog kollendab valusalt. See on mu pildil.
     
    Seeria „Tuuletoodud“
    Toomehelveste valev lumi on kui ere kevadepäike, mis võtab kõik riided lapitekkidena tuulduma. Ja eks tuul tuulekaladki laastukorvidesse toob. Hõbedaselt helkivad sini-tumedate smaragdroheliste selgadega tuulehaugid, nii pikad, et ei mahu ühte kihelkonda äragi.
     
    Seeria „Teedeäärsed“
    Läinud suvel joonistatud karikakrad, kellukad, ahvenad ja haugid ootavad kodus töölaual uue suve värve.
    Pühalepa ja Reigi, Põhja- Hiiumaa tumeda kaleviriba ehk toodiga pikendatud seelikud erinevad Käina ja Emmaste, Lõuna- Hiiumaa lühematest seelikutest, kus toot puudub.
    Olen piltidesse sisse maalinud ligemale poolsada erinevat triibusüsteemi. Igast kihelkonnast umbes tosinkond.
    Jagasin kuue-lehelise seeria kahele keskmisele lehele Pühalepa ja Reigi. Nende kõrvale vastavalt Käina ja Emmaste, äärtesse võtsin kokku kõik neli Hiiumaa kihelkonda.
     
    „Küidulkõndija“, „Leivakõrvane“ ja „Tuuletoodud“ – kõigis on üks ja sama jaotussüsteem.
     
    Sain inspiratsiooni esiemade muuseumikogudest, Krista Tammela- vanaema seelikutriipudest, Sende Sõru seelikust…
    Kõik nad on põimunud minu nägemuspiltideks.
     
    Sajandivahetusel valminud esimene aastaring vanal Hiiumaal,“Hiiumaa rahvariideaja kalendripildid“, on praegugi veel vaadata Emmaste Ambulatooriumis näitusel „Lumi tuleb, lumi läheb“.
    Helendavad humalakäbid, räbaldunud roostepruuniks kuivanud Haldi ranna kassitapp, keerdunud ümber pilliroo, selle „mõtleva inimese“(Rousseau: „Inimene on mõtlev pilliroog“). Tillukesed ämblikud, graatsilised ja filigraansed koibikud, hiidlase kõnepruugis „kränku“ – nad kõik elavad minu Emmaste piltides.
     
    Näitus sai teoks tänu Kultuurkapitalile.
     
    Näitus on avatud
    9. detsembrini 2012.

  • Mahleri Kaheksas ei mahu Eestisse

    Toomas Velmet

    Mis siis annab põhjuse nimetada teost “Tuhande sümfooniaks”? Ettekande aparaat ja helitöö sisu on sellised, et ilmselt on põhjust rääkida miinimumkoosseisust, kuna maksimumi osas on absoluutselt vabad käed ning piirajaks on ainult saali või katedraali või vabaõhulava mahutavus ning akustika, ja pigem esimesena kui viimasena esituskoha vaimne aura. Enneolematu idee nõuab enneolematuid vahendeid. Mahleri Kaheksanda orkester on nn neljase koosseisuga pluss kaheksa metsasarve, neli trompetit, kolm trombooni ja tuuba. Sellele lisanduvad klaver, orel, harmoonium, tšelesta ja kellamäng, suured kellad ja tamtamm ning veel kolm timpanit, triangel, taldrikud ja suur trumm. Sellele lisaks on keelpillide arv vaja viia puhkpillide kõlajõuga tasakaalu, mis meie oludes tähendaks vist küll kõiki eesti keelpillimängijaid selle sõna otseses mõttes. Partituuris on kirjas veel Isoliert postiert = 4 trompetit ja 3 trombooni. Justkui sellest kõigest oleks vähe, on orkestri koosseisus veel üks mandoliin. Niipalju siis instrumentaariumist. Lavale peavad mahtuma ka kaks segakoori ja poistekoor ning kaheksa vokaalsolisti. Partituuris on veel soe soovitus, et keelpillide ja kooride toetuseks tuleks neid dubleerida puhkpillidega. On ka vastupidine soovitus, mis ütleb, et väga suurte kooride ja keelpillide koosseisu puhul tuleks dubleerida puupillide esimesed hääled. Seega minimaalseks koosseisuks, mis kannaks Mahleri ülevust, peaks lugema 300–350 esitajat. Siit tuleneb ainuvõimalik otsustus, et Eesti Vabariigis puudub selline saal või katedraal, mis jätabki meid ilma autori ettekujutusest, et “kogu universum hakkab helisema ja kõlama”.

    ERSO ja Eesti Kontsert olid koos ERSO peadirigendi Nikolai Aleksejeviga siiski planeerinud hooaja kulminatsiooniks-lõpetuseks Mahleri Kaheksanda esituse 18. V Estonia kontserdisaali ja 19. V Pärnu kontserdimajja. Lisaks ERSO-le veel segakoor Latvija ja RAM, tütarlastekoor Ellerhein ning Tallinna Poistekoor; solistid Svetlana Trifonova (sopran, Venemaa), Olga Kondina (sopran, Venemaa), Marlēna Burkovska (sopran, Läti), Annaliisa Pillak (metsosopran), Galina Sidorenko (metsosopran, Venemaa), Şenol Talinli (tenor, Türgi), Rauno Elp (bariton) ja Aleksandr Matvejev (bass, Venemaa). Estonia kontserdisaal ei võta sellist esitajate massi vastu ei koosseisult ega akustika mahult. Usun ja loodan, et Pärnu kontserdimaja oli teose esitusele soodsam. Seega ei saa rääkida miinimumkoosseisust, vaid minimaalsest võimalikust ettekandeaparaadist ja nüüdki ruumi- ning õhupuudusest seatud tingimustest allapoole taluvuse piiri nii esitajatele kui kuulajatele.

    Olgu kuulajatega kuis on, ent kui solist (Aleksandr Matvejev) ei pea vastu füüsilisele katsumusele, siis on tegemist ilmselge valearvestusega ning see ei saa ka jätta mõju avaldamata esituse üldmuljele. Üldmulje kesisusele annab seletuse ka proovide arv (kaks!!) ning sellest tulenev esituslik ebakindlus, mida ei suutnud kompenseerida isegi Nikolai Aleksejevi meisterlikkus. Kuid au ja kuulsust tuleb jagada eranditult kõigile kangelaslikele esitajatele, sest puupüsti täis, õigemini puupüsti lõhki saalitäis publikut korraldas lausa standing ovation’i ja interpreedid olid selle kindlasti ära teeninud, Mahlerist kõnelemata.

    Tallinn, millest lähitulevikus saab Euroopa kultuuripealinn, on oma kesklinna nüüd lammutanud küll. Ilmselge on vajadus kaasaegse naturaalakustikaga saali järele, sest ega siis Mahleri Kaheksas pole ainuke, mis meie auväärt, aga sageli tagasihoidlikus, nüüd juba Pärnu kontserdimajale alla jäävas Estonia kontserdisaalis kvaliteedis kannatab. Ent kui keegi kuskil on avaldanud kahetsust, et Eesti ja Venemaa kultuurisuhted on nüüd vaata et lõppenud, siis tasub veel kord üle vaadata, milline on Mahleri Kaheksanda ettekande solistide ja ERSO peadirigendi päritolumaa.

     

  • Hääletuskabiinis seistakse üksi

    Kaarel Tarand

    Valijamees ei saa olla kuidagi arvestuslik ühik ega potentsiaalse korruptiivse teo endastmõistetav sihtmärk. Ajakirjanikud, kes volikogude juhte lahterdavad ja seostavad näiteks Arnold Rüütli või Villu Reiljani brigaadi maakonnatuure omavalitsustegelaste äraostmisega, pole poliitilises korruptsioonis kahtluse alla seatavaid suure tõenäosusega oma ihusilmaga üldse näinud. Kui rääkida anonüümselt ja üldiselt, et omavalitsuste mehed ostetakse üles, nagu eelmisel korral aastal 2001, siis tundub lause lihtne ja ehk isegi paljudele usutav. Aga proovime nimedega. Nimetagem neid vallajuhte, kelle ülesostmise tulemusena on Arnold Rüütlil valimiskogus võit taskus. Ei saa ühtki nimetada!

    Neis valdades-linnades, kus võim selgelt ühe erakonna käes, näib asi üsna lihtne ja tulevase valijamehe presidendieelistus näiteks vastanduse Ilves-Rüütel puhul sageli selge ilma ostmatagi. Ja ka avalik. Miks peaks üks rahvaliitlasest volikogujuht ikka häbenema öelda, et tema hääletab nii, nagu tema erakonnas otsustatud? See kehtib ilmselt pea kõigi erakondade kohta, kuigi näiteks Keskerakonnast on otsus, keda toetada, väga visa tulema.

    Asi läheb palju keerukamaks, kui vallas-linnas on võimul mitmeparteiline koalitsioon või hoopis erakonnastumata naistest-meestest koosnev valimisliit. Kuni pole kindlalt teada, kes saab valijameheks ja kelle vahel on valimiskogu kahes voorus üldse valida, ei saa potentsiaalselt valijamehelt lõplikku ja kindlat seisukohta küsida. Kuni pole küsitud, on kogu arutelu valimiskogu lõppotsuse üle laskmata karu naha jagamine.

    Muu hulgas on imelik, et just neid inimesi, kes mingitel põhjustel pole erakondadesse astunud, nimetatakse “sooks” ja püütakse seostada võimaliku häälekaubandusega. Kas pole aga hoopis nii, et need inimesed on tõestanud just iseloomu ja meelekindlust? Selge ju, et kõiki omavalitsusjuhte on erakonnad oma ridadesse värvata püüdnud, mõnda väidetavalt lausa šantaaži abil. Kui nad on ikka veel vabad, võib see olla pigem äraostmatuse kui äraostetavuse kinnitus.

    Kogu massiivse spekuleerimise mõttetusele paneb krooni pähe presidendi valimise seaduse § 21(2), kus on kirjas: “Valimiskogu liikmed on otsuse langetamisel vabad.” See tähendab, et isegi kui mõni volikogu peaks valijamehele kaasa panema kohustuse hääletada selle või teise kandidaadi poolt, on valijamees kohustatud seda korraldust ignoreerima. Ta on vaba.

    Me võime olla 100% kindlad, et valimistoiminguid läbi viiv valimiskomisjon tagab hääletamise salajasuse, nagu seadus seda nõuab. See tähendab, et kui valijamees ise seda ei kuuluta, ei saa keegi kunagi teada, kelle poolt ta lõpuks hääletas. Ja kui valijamees seda ütlebki, võib ta ju olupoliitilistel kaalutlustel ka valetada.

    Kui me liiga palju räägime valijameeste ülesostetavusest, siis võime saavutada halvima tagajärje ühiskonnale. Pole midagi katki, kui erakondade või ka valitsuse ja riigikogu usaldusväärsus pole avaliku arvamuse silmis kõrge. Hoopis halvem on, kui kahtluse alla satub valimistoimingute kui demokraatia alusprotseduuri usutavus. Kui levib veendumus, et valijamehed ei täida siin juba tsiteeritud seadusepunkti, vaid vahetavad oma valimisvabaduse mingi materiaalse hüve vastu. Ainuüksi sellise kahtluse korral peaks vallarahvas oma valitud volinikelt nõudma umbusaldusprotseduuri algatamist. Vastasel juhul tuleb neil end käsitleda kuriteo kaasosalisena.

    Kui aga ühiskonnas domineerib veendumus, et valijamehed on oma otsustes vabad ja juhinduvadki ainult oma parimast äratundmisest ja isiklikust maitsest, siis suureneb tõenäosus, et tegelikkuses ka nii juhtub. Mis mõtet on lõpmatuseni ausaks jääda, kui üldine veendumus on vastupidine? Kui kõik on millegipärast veendunud, et aus mees võtab pistist, siis lõpuks lööbki ta käega ja hakkabki võtma.

    Lõpuks olgu nimetatud, et kuigi erakonnad väidavad vastupidist, ei kontrolli nad sugugi täielikult ka oma liikmete võimalikke hääli. Ka riigikogus leidub alati partei peajoonest kõrvalekaldujaid, mis siis veel erakonnaga lõdvemalt seotud valijameestest rääkida. Nad ongi vabad. Kui avalik arvamus seda vabadust toetab ja õhutab valijamehi juhinduma presidenti valides rangelt ainult seadusest, siis nad seda ka teevad. Täiesti korruptsioonivabalt, isiklikust tarkusest.

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides: Emotsionaalselt mõjuvad pehmed väärtused

    Reet Varblane

    Meie galeriides eksponeeritava võib tinglikult kolmeks jagada: kommerts-, pehmeid väärtusi käsitlev ning teravaid probleeme tõstatav kunst. Kuigi väljapanekute kvaliteedi kohta ei ütle selline jaotus midagi, on tähelepanu keskmes uuemeelsem, vastuvõtjat raputav, avangardsem ehk teravaid probleeme tõstatav kunst, jättes varju kompaktsed, oma meediumisse ja valdkonda süvenevad väljapanekud ehk pehmeid väärtusi käsitleva kunsti. Kuid tõsiasi on vist seegi, et just n-ö tagasihoidlike näituste seas kohtab tihtipeale midagi huvitavat, iseäranis kui modernistlik uudsussoov kõrvale heita ning aeg maha võtta, siis  võib just sealt alatihti midagi väärtuslikku avastada.

    Tallinna kolm galeriid või õigemini paika, kus tavatsetakse kunsti eksponeerida, pakuvad just sellise võimaluse. Veelgi enam, vaat et võrdkülgse kolmnurga nurkades asuvad Viviann Napa, Ühispanga ning 008 galerii väljapanek panevad ennast tõlgendama kooslusena, kus igaüks eristub omaette kihistusena ning samas lisab tillukese, kuid vajaliku nüansi teiste näituste käsitlemiseks.

    Anne Parmasto “Charlotte’i aed” ja Tiiu Pallo-Vaigu “Maalimeelne” on küll maalinäitused, Peeter Mudisti “Graafiline heie”, nagu pealkirigi ütleb, kasutab väljendusvahendina graafikat, paljundustehnikat, sama kujundi muutmist värvide ja  paberitega mängimisel, kuid kõigi väljapanekute emotsionaalne mõju, kunstnikke huvitavad väärtused on vägagi sarnased.

    Anne Parmasto väljapanek on projekt selle sõna kõige otsesemas mõttes: ta on esitanud ühest paigast kindlas ajavahemikus saadud kogemuste emotsionaalse dokumentatsiooni. “Charlotte’i aed” on omamoodi päevik, emotsioone ja seisundeid jäädvustav piltide jada. Mõni päev on olnud kogemusterikkam, mõni -vaesem, mõnda on ta tahtnud (vähemalt Viviann Napa galeriis) rohkem, mõnda vähem vaatajaga jagada. Ja kõik need “Charlotte’i aias” (ehk Põhja-Itaalia Borgo di Valsugano väikelinnas ülimalt vitaalse, intelligentse ning kunstilembelise vana kunstniku ja näitlejanna villas) saadud kogemused on Anne Parmasto kodus maalinud emotsionaalseteks märkideks – lilledeks, puuviljadeks. Puhtale taustale ehk õhutühja ruumi asetatud tulbid, võõrasemad, liiliad, arbuusi- ja melonilõigud hakkavad mängima näiliste peibutavate reklaamplakatitena, mida reaalsetest reklaamidest eristab kunstniku tajutav juuresolek. See ei ole enam kunstniku isiklik päevik, vaid kutsuv, ahvatlev pealispind, mis oskuslikult, kuid heatahtlikult manipuleerib vaataja, kriitiku, galeristiga. Ja mis kõige olulisem, paneb mõtlema, mis selle pealispinna all võiks olla.

    Tiiu Pallo-Vaigu väljapanek on amorfsem: see on viimase viie aasta õlimaalide ja kollaažide hulgast hoolikalt tehtud valik. Ka seda võib vaadata omamoodi päevaraamatuna, kuigi Pallo-Vaik ei piiritle ennast ei koha ega ajaga. Tema emotsioonide metafoor on looduse, eelkõige mägede ja mere võimsus ja ülevus. Kui Anne Parmasto on ehitanud oma salaaia detailidele, neist tulenevatele konnotatsioonidele, siis Tiiu Pallo-Vaik on lisanud oma kogemusele (või kogemuste üldistusele) meta- ehk kultuurikogemuse ja tekitanud neist kokku uue, detaile hoolikalt varjava terviku. Tema maalid meenutavad palimpsesti: kunstnik oleks nagu kägardatud alusmaterjalile, tekstifragmentidega pärgamendile lisanud oma ettevaatliku, delikaatse, kuid kunstniku kohalolekut selgelt märgistava jälje. Anne Parmasto ei ole avalikult vajanud ühtegi korüfeed, kellele toetuda, tema väljapaneku kõikvõimalikud assotsiatsioonide jadad on juba vaataja harituse, emotsionaalse seisundi ning fantaasia vili. Tiiu Pallo-Vaik on kasutanud näitust koos hoidvate kultuurivaaladena Alliksaare ja Kaplinski mainet, kuigi neile poeetidele on pühendatud väljapaneku varasemad tööd, annavad just need maalid kogu kooslusele emotsionaalse suuna.

    Peeter Mudist on ilmselt kõige kummastavam kuju meie kunstis: ükskõik, kas teda saadab laiem (ja seetõttu ka kommertslikum) edu või ta on tagaplaanile jäänud, tal on ikka omamoodi lakmuspaberi roll. See tuli välja nii tema Helsingi Taidehalli ja Tallinna Rotermanni  suure maalinäituse puhul, see kehtib ka lambisalongi tillukese graafikaväljapaneku juures. Küsimus pole isegi selles, et Mudisti kunst praeguses kontekstis midagi iseloomulikku tähistaks, küsimus on pigem selles, et tema kunst sunnib meid tõsiselt järele mõtlema, mil viisil sellest just praegu tuleks rääkida. Ja see omakorda sunnib revideerima kunstist kirjutamist laiemalt. Peeter Mudisti maalid ja iseäranis graafika pani mõtlema pildiruumi, esi- ja tagaplaani suhete, kunstniku positsiooni peale. Ja just see viis just sellise Parmasto ja Pallo-Vaigu käsitluseni.

     

     

  • Eesti Moekunstnike Ühendus Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 07.11.2012 kell 17.00 avab Eesti Moekunstnike Ühendus Hobusepea galeriis näituse „Must kleit vabal teemal“. Näitus jääb avatuks kuni 19. novembrini 2012.

    Näitus „Must kleit vabal teemal“ koosneb mustadest kleitidest, millel on põnev lugu „rääkida“. Mitme põlvkonna kunstnikud tõlgendavad moemaailma kameeleoni, asendamatust rõivaesemest ikooni staatusesse tõusnud musta kleiti objektina, kindla kontseptsiooni või oma põneva looga näituseeksponaadina. Musta värvi poolt ühendatud kleidid eksperimenteerivad tekstuuri, vormi, läbilõigete, drapeeringute ja siluetiga. Näitusel saab näha ka lühifilmi ühe musta kleidi eluloost. Filmi autor on Mari Ann Vellerand. Näitusel osalevad Kalle Aasamäe, Katre Arula, Ketlin Bachmann-Põldroos, Diana Denissova, Anu Hint, Xenia Joost, Aldo Järvsoo, Monika Kisand, Anne Metsis, Tiia Orgna, Juta Piirlaid, Thea Pilvet, Marija Posa ja Küllike Tuvikene.

  • Kas muusikaharidus on Eestis jätkusuutlik?

    Airi Liimets

     

     

    Miks, mida ja kuidas?

    Foorumijärgselt on võimalik nentida, et päeva jooksul kõneldu tõi ilmsiks kahe põhilise hariduskäsituse esindatuse meie muusikaharidusega seotud inimestel. Vaatlen neid järgnevalt lähemalt ning seostatuna kolme küsimusega, mis läbi sajandite mis tahes pedagoogilist tegevust on määratlenud. Need küsimused on: miks, mida ja kuidas õpetada ja õppida; ning antud vastused võivad erineda sõltuvalt ajastust ja selle vaimsest situatsioonist.

    Nii nagu Eestis tervikuna, nii näib domineerivat ka muusikahariduslikes juttudes teadvusesse tugevalt juurdunud nõukogudeaegne kujutlus haridusest kui teadmiste, oskuste ja vilumuste kogumist. Sealjuures käsitatakse õpetamisena nende teadmiste ja oskuste andmist ning õppimisena teadmiste ja oskuste vastuvõtmist, omandamist, saamist. Seesugused fraasid kõlasid foorumipäeva jooksul kindlasti mitukümmend korda. Täpset statistikat ei teinud. See on kasvatusteaduses ainekeskseks nimetatud mõtlemisviis, mille kohaselt õppeaine koolis või eriala ülikoolis on kõige keskpunkt ja ülim väärtus. Õpilased ja õpetajad, õppejõud ja üliõpilased – seega inimesed – eksisteerivad nende ainete ja erialade huvides, täidavad nende suhtes mingit funktsiooni. Selle mõtlemisviisiga kaasneb enamasti a) institutsionaalse õppimise (et õppimisprotsessid leiavad aset eelkõige haridusasutuses) ületähtsustamine ning institutsioonivälise informaalse õppimise tähelepanuta jätmine, b) kvantitatiivsete mõõdetavate suuruste väärtustamine (nt teatud oskusi väljendava soorituse kiirus, “antavate” teadmiste hulk), c) kujutlus hariduse hierarhilisusest (et haridus on liikumine süsteemi madalamalt tasemelt kõrgemale), d) formaalsete õpitulemuste (nt missuguseid hindeid ja aukirju saadakse) ning nn edukuse esmatähtsaks eesmärgiks seadmine õppeprotsessis, e) domineeriv kujutlus õpiprotsesside välisest juhitavusest (et õpetamine on õppimise ilmtingimatuks eelduseks), f) kujutlus õppimisest kui mälutööst või mehaanilisest kordustele rajatud tegevusest, g) kujutlus haridusest kui vahendist millegi välise saavutamise nimel (näiteks tänapäeval kujutlus haridusest kui vajalikust vahendist, et siirduda tööturule ja teha seal karjääri).

    Ülaltoodud tunnuste loetelu võiks loomulikult veel jätkata. Friedrich Nietzsche küsiks ehk siinkohal, et kas kirjeldatud mõtlemisviisi väljendav haridus saab olla meie uhkuseasjaks. Mina küsin: “Kas sellisel viisil mõeldav haridus saab olla jätkusuutlik?”. Vastaksin, et ilmselt ei, sest jätkusuutlikkuse tuumaks on siin jätkutamine – jaokaupa teadmiste ja oskuste üha juurdeandmine, kvantiteedi kuhjamine. Kui võtta appi ka jätkusuutlikku süsteemi iseloomustavad tunnused sotsioloogiast ja filosoofiast, siis paraku osutub haridus antud viisil mõelduna a) iseendasse suletud institutsionaalseks süsteemiks, b) mitte-autopoietil’iseks ehk iseennast protsessina mitteloovaks, c) sisemiselt vähevariatiivseks ning monokultuuriliseks – raskuskeskmega progressimüüdil, d) väherefleksiivseks, end mittemõtestavaks.

    Hariduses turumõtlemise väljendusena tuleb tänapäeval ette, et õpetajat/õppejõudu nimetatakse ka teenindajaks ja õpilast/üliõpilast kliendiks. Nietzsche on teoses “Nõnda kõneles Zarathustra” aga näiteks öelnud, et kõik tõeliselt suur hoiab eemale turust. Kuhu siis minna, kust tulla, et vältida sattumist turule ning hoiduda ka progressimüüdi kammitsaist? Vastata võib, et kõik teed viivad ikka hariduse rüppe. On ju ka XX sajandi tuntud Heidelbergi filosoof Hans-Georg Gadamer käsitanud haridust kui erinevate mõistmishorisontide (tähendushorisontide) ühtesulamist. Aga ka kui teekonda (kui äraminekut ja tagasitulekut). Nõnda mõeldes oleks haridus mõistetav kui teatud tähendusi loov kultuurifenomen. Siinkohal olemegi aga jõudnud ka muusikaharidusfoorumil kõneldud juttudes peituva teise käsituseni haridusest.

     

     

    Mina kultuuris ja kultuur minus

    Gadamerlikult käsitatud hariduse kontekstis defineeriks ma õppimist ja õpetamist kui iseenda loomist kultuuris ja kultuuri loomist iseendast. Selle mõtlemisviisiga kaasneb, et a) hariduse keskpunkti on seatud inimese kui terviku areng ning mitte teadmiste ja oskuste andmine ja saamine; olgu ka mainitud, et näiteks saksakeelne sõna Bildung “haridus” just nimelt inimese kujunemist tähendabki – seega haridus kui kujunemine, kujunemislugu; b) haridus sarnaselt kultuurile kui sellisele on avatud süsteem ruumajas – s.t ulatub mis tahes loominguna üle eri aegade, ajastute ning on ruumiliselt ühtpidi globaalne, teistpidi väga individuaalne; kõnetab meid ju ka tänapäeval näiteks keskajale iseloomulik muusikaharidus, kuid mis tahes haridus kujunemisloona on loomisel ikka ja alati vaid siin ja praegu; c) haridus kui kultuuritähenduste ühtesulamine on loodumas individuaalsena, kuid samas siiski intersubjektiivsena, s.t eeldab koostööd ja teisi loojaid minevikus, olevikus ja tulevikus; d) kultuuri kui sellise ühe osana (ja ka õppeainena koolis) on muusika vaadeldav ühtaegu kui haridusprotsessi tingimus ja kujunemistegur ja selle protsessi tulemus. Seda kõike aga üksnes tänu inimesele, kes loob kultuuris iseend ja loob muusikat, et see looks teda. Ja nõnda lõputult…

    Kas sellisel viisil mõeldav haridus võiks olla jätkusuutlik? Vastan, et pigem jah, sest jätkusuutlikkuse keskmes pole mitte jätkutamine, vaid jätmine. Et iseennast ikka jätkuvalt luua, selleks tuleb end (s.t oma kultuuriliselt konstrueeritud Mina) pidevalt maha jätta, olla valmis minema viskama oma vanu maske ehk persoone (kreeka keeles persona mask, tänapäevases tähenduses isiksus). Iga meie uus loodav Mina (kes võiks küll teada, missugusena loodav) mõtestab talle eelnenut ja on tingimuseks järgnevale – tulemuseks inimene kui maskide diferents. Kõik me maskid kuuluvad meile, kuid samastuda liigselt mõnega neist tähendaks lõppu iseenda loomisele kultuuris ja kultuuri loomisele iseendast. Ei inimesel ega ta loomingul pole väliselt kellegi poolt määratud sihti ega otstarvet. Pigem leitakse end alalisest alustamisseisundist ehk nagu ütleb Debora Vaarandi ühes oma luuletuses:

    Lähen, olen laps

    ja elu mina veel ei tunne.

    Otsast peale tume tunnel

    otsast tume tunnel.

    Ollakse ikka minemas ja tulemas – ikka jätkuvalt teel. Nõnda mõeldes osutub haridus avatud süsteemiks, autopoiesis’likuks, autorefleksiivseks ja sisemiselt variatiivseks.

     

    Võõrandunud suhtest muusikasse

    Muusikaharidusfoorumil võis ka sellest teisel kirjeldatud viisil mõeldavast haridusest piisavalt palju kuulda. Seega võib väita, et muusikaharidusel Eestis on võimalusi ning eeldusi olla jätkusuutlik. Muusikakultuuri kui sellisena ning intersubjektiivsena ollakse seda ju nagunii. Kuidas on aga lood kooliliku muusikaharidustegelikkusega?

    Seda, et gümnaasiumi muusikaõpetus Eestis ning seal “antavad” teadmised on õpilaste jaoks suhteliselt võõras, surnud ning ebahuvitav maailm, kinnitavad viimase kolme aasta jooksul koolimuusika instituudis tehtud uurimused. Enamikule üldhariduskoolide õpilastest on muusikatundides pakutav teadmine igav, nad ei näe selles väärtust ja see ei puuduta neid sisemiselt. Seega jääb ka inimene kui selline nende teadmistega ühenduses surnud olekusse ning tekib võõrandunud suhe muusikasse. Ehk õigem oleks muidugi öelda, et need on ebahuvitavalt ning inimest kui tervikut arvestamata “antud” teadmised. Ja nõnda tulevadki ka koolimuusika eriala sisseastumiseksamitele inimesed, kes ei tea, kes on Arvo Pärt või missuguseid olulisi muusikasündmusi Eestis toimub – see kõik on neile surnud maailm.

    Kui muusikatundidest saadav teadmine on valdava osa noorte jaoks võõras ja surnud, siis muusika kui sellise vastu on huvi väga suur. Tuginedes Eestis läbi viidud kasvatus-sotsioloogilistele uurimustele, võib väita, e
    t viimase kolmekümne aasta jooksul on muusika püsinud pidevalt noorte huvivaldkondade pingereas esikohtadel. Üldhariduskooliliku muusikahariduse jätkusuutlikkuse huvides peaks lihtsalt arvestama ning võtma ühendust õpilaste informaalse koolivälise elumaailmaga. Kõigepealt tuleks küsida, mis tähendust omab õpilaste jaoks muusika kui selline üldse, missugust tähendust omavad erinevad muusikastiilid, missugust funktsiooni täidab muusika noorte elus jne.

    Kui neile esmastele küsimustele on vastused leitud, siis võiks saada alguse teadlik muusikaharidus – kõigepealt ehk Ludwig Wittgensteini järgides. Seega tuleks vaadata lähedalt, s.t esmapilgul eraldiseisvana näivate, üksikute fenomenide vahel keeruliste ühenduste võrku avastades. Süsteemiteooria keeles väljendudes tuleks alustada mis tahes nähtuse tundmaõppimist selle taustsüsteemist. Selleks peaks aga muusikapedagoogikateadus Eestis muutuma tänapäevaseks integratiivseks kasvatusteaduseks. Oma memuaarteoses “Eilne päev” on Stefan Zweig öelnud, et igasugune teadus, kui seda käsitleda suurejooneliselt, ulatub kitsa eriala piiridest möödapääsmatult üle ja puudutab kõiki teadusi. Seega Zweig oleks ka muusikaharidusele ja vastavale teadusele öelnud: “Alustada tuleb suurejooneliselt!”

  • Vilde: Eestlase keha avastaja

    Toomas Liiv

    vilde muuseumi arhiiv

     

    Peks kui Vilde patoloogia

     

    Küsime seekord alustuseks niimoodi: mida me mõtleme siis, kui ütleme “muuseum”? Tänases Eestis mõtleme tihtilugu kindlasti Tallinna kurikuulsa Kumu peale, millest on tehtud eesti kunstielu nii-öelda atraktsioon ja mille (esmakordne) külastamine on saanud nii personaalse prestiiži kui image’igi indikaatoriks. On ju nii austamisväärne mõnel presentatsioonil mõnele asjamehele sügavamõtteliselt ütelda: ma vaatasin Kumus nii pikalt Mäge, ta on ikka nii hea, aga rahvast oli ka nii palju, et Mäge ei saanudki õieti näha. Tõepoolest. Mõnigi kord on Kumus rahvast nii palju, et peale rahva pole mitte midagi muud näha. See on kurb, ent illustreerib suurepäraselt üht kunagist kuulsat ütlust, et “kunst kuulub rahvale”.

     

    Vilde kui Casanova

     

    Lohutuseks sobib siiski asjaolu, et sealsamas Kadriorus on ka niisugune muuseum, kus rahvast ei ole mitte kunagi nii palju kui Kumus. See on Vilde muuseum, Eduard Vilde (1865 – 1933) viimane korter, tema viimne interjöör. Võime sinna kujutleda kirjaniku endagi, haigesilmse mehe, kelle viimaste tööde hulka kuulub kummaliselt kokkuvõttev novell kummalise pealkirjaga “Casanova jätab jumalaga” (1932). See teos on igatahes tugeva autobiograafilise alatooniga: pimedaks jääv Hillar Kaselaid teeb lahkumisvisiidi oma kunagistele kallimatele. Siin leidub ka üks huvitav mõttearendus, mis heidab ehk valgust Vilde endagi hoiakutele: “Hillar Kaselaid ei võinud omada meessõpru – see oleks olnud ebaloomulik, peaaegu perversne –, ta omas vaid meestuttavaid. Sõprust sõlminud oli ta kogu eluaeg üksnes teise sooga. Südamesõprust kahe mehe vahel – seda ta ei taibanud, imetses aiva, et seesugune on võimalik või et seesugust võimalikuks peeti.” (Vilde, E., Kui tuli tähendus… Jutustusi ja novelle. Eesti Raamat, Tallinn 1964, lk 501.) Kummaline, et Vilde ise käsitas ennast just Casanovana, selle legendaarse seiklejast naistekütina… Samas tuleb tõdeda, et naised mängisid Vilde elus sageli ülimalt olulist rolli. Tema esimene (ja ebaõnnestunud) abielu Antonie Gronauga tõi kaasa pahandusi ju veel 1911. aastal New Yorgiski. Ei olnud kerge ka Vilde teise abikaasa Linda Jürmanni elu Kadrioru põlispuude all, sest 1926. aastal tekkis klassikul mitu aastat kestnud dramaatiline romaan apteekrist juuditari Rahel Ušmarovaga. Muuseas, võib-olla oli Vilde üldse esimene meesterahvas, kes noorukese Marie Underi XX sajandi alguses “treffamisele” (sinnasamasse Kadriorgu) kutsus. Igatahes saatis ta märtsis 1933, mõni kuu enne oma surma, Underile galantse (casanovaliku?) sünnipäevatervituse: “Sinu luule on hinge salajutt teisele mõistvale hingele, keda sa otsid, aga kunagi ei leia.” Selles tervituslauses on igatahes ürgeuroopalikku tsiviliseeritust.

    Täpsemalt. Vilde oli Euroopa kirjanik, kelle loomingus avaneb Eesti ja eestlase olemus kogu selle baltilikus eripäras. Tema kirjatööde üheks põhiprobleemiks oli teatavasti eestlaste ja nende ürgvaenlase, Balti parunite, nii-öelda parunirahva vaheline klassivõitlus. Vilde kirjutas sellest väga palju ja kaardistas sel viisil terve omaaegse Eesti sotsiaalsuse. Ent see pingeväli töötab ja toodab ka nüüdis-Eestis. Kuigi saksakeelsed on siit läinud, jätkub teiskeelset parunirahvast ikkagi.

    Nii et Vilde kehtib praegugi. Eestlane kui füsiloogiline nähtus

    Ta kirjutab näiteks oma romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) parun Adalbert von Riesenthali talupoisist sohilapse Maidu pürgimisest linna, et ennast nii-öelda teostada. Mait kasutab seejuures ehtsat, eestilikku matsikavalust. Ta mõtleb: “Muidugi armastavad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäevane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud – miks ei peaks saks oma lapse palvet täitma? Et ta seda võib täita, on kindel, sest kes on vägevam kui saks. Saksa päralt on kõik, mida su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külas. Mida saks tahab, peab sündima, mis tema ütleb, on seadus.” (Vilde, E., Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Eesti Raamat, Tallinn 1960, lk 31.)

    Niisuguse matsikavaluse abil pääsebki paruniherra sohipoeg Mait Luts Tallinna tisleri- ja puunikerdaja ametit õppima. Esimene probleem linnas on aga noormehe talupoja nimi, seda on vaja suursugustada. Meistri noorem tütar soovitab liignimes “ts” asemel “tz” kirjutada ja ”sakslane ongi valmis”. Meister ise aga lisab: “Su liignimel on siis pikem saba taga ja saba on uhkuse märk.” Nii saadi siis kunagi tallinlaseks, nii saadi “saksaks”. Nii saadakse praegugi eurooplaseks.

    Vilde tähendust eestikeelsuses on raske hinnata. Kahtlemata oli ta, vaatamata oma seitsmeklassilisele haridusele, eesti/Eesti suurimaid intellektuaale. Sellena tõi ta eestikeelsusse ka nii-öelda naturaalse eestlase. See tähendab, et ta avastas eestlase kui füsioloogilise nähtuse, kui anatoomia. Vilde avastas eestlase kui keha. Täpsemalt üteldes avastas ta eestlase kui torso, s.t selle, mis jääb peast/näost allapoole ja riietusest nii-öelda sissepoole. Vilde avastas eestlase esiteks kui vaadeldava keha (esmajoones paljastatud naisekeha kirjeldused) ja teiseks kui töödeldava keha (korduvad ihunuhtluse stseenid). Kahtlemata oli Vilde émile-zolaliku naturalismi harrastaja. Kahtlemata oli Vilde sotsiaaldemokraat.

     

    Punatriibulised püksid

     

    Tema loomingu kõige süngemad leheküljed on detailsed kirjeldused, kuidas eestlasi pekstakse. Karistamine, mahalaskmine ja ihunuhtlus kogu oma füsioloogilises kohutavuses on Vilde painaja, see on tema patoloogia. Tõenäoliselt oli selle aluseks lapsepõlvetrauma, laiemalt võttes mingi isiklik mõisakogemus. Seda tunnistab kokkusurutult üks Vilde meeldejäävamaid novelle “Minu esimesed “triibulised”” (1904), mille lõpulõiguga lõpetame ka käesoleva kirjatöö. Jäägu Vilde meile ikka meelde koos oma esimeste punasetriibuliste “pükstega”: “Siiamaani oli mind ainult ema karistanud – õrnalt ja harva, nagu esimest ning ainsat last karistatakse; palja ihu peale polnud ta mind veel kordagi löönud. Täna aga läks järg isa kätte ja ta alustas ettevalmistusi, mis mu ihukarvad püsti ajasid. Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuulduks, siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõpuks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan: “Isalt sain täna – oma esimesed triibulised! Soojad punasetriibulised!” (Vilde, E.,  Kui tuli tähendus…, lk 221.)

     

    EDUARD VILDE MUUSEUMI AVAMISEST saab

    60 AASTAT!

    Tähistame seda sünnipäevanädalaga 23. – 29. VIII. Iga päev tasuta üritused!

    Muuseum on avatud K – E kella 11 – 18. Kõik huvilised on teretulnud.

     

    Kolmapäev, 23. VIII

    Diskussioon muuseumi ja kooli teemal, osalejateks muuseumitöötajad, õpetajad ja õpilased.

     

    Neljapäev, 24. VIII

    Kastellaanimaja kunstitund, juhendaja Triin Raag.

     

    Reede, 25. VIII

    Kirjandusõhtu Vilde preemia saanud kirjanike Rein Põdra, Arvo Valtoni jt.

     

    Laupäev, 26. VIII

    Filmide päev

    12.00 “Tabamata ime”.13.45 “Mäeküla piimamees”.

    15.15 “Vilde elu karikatuurides”.15.30. “Pisuhänd”.17.05. Ajaloolised kaadrid filmist “Vigased pruudid” (1929).

    Pühapäev, 27. VIII

    Lastepäev

    12.00 ja 15.00 lasteprogramm “Minu esimesed triibulised”.

    13.00 ja 14.00 ekskursioon Vilde juhtimisel.

     

    Esmaspäev, 28. VIII

    Naistepäev.

    Vilde-aegsetest naistest, naisteajakirjadest ja naisekuvandist räägib Mirjam Peil. Kohapeal tehakse samal ajal kaks tolleaegset
    meiki, proovida ja vaadata saab ajastuomast riietust, nipsesemeid, aksessuaare, ajakirju jm.

     

    Teisipäev, 29. VIII

    18.00 muuseumi 60. sünnipäeva tähistamine piduliku vastuvõtu ja uue Vilde-teemalise filmi esitlusega.

    Teater Varius etendab lühinäidendi “Läbiotsimine”.  Üritus kutsetega.

     

    Lisainfo:

    www.linnamuuseum.ee/vilde, tel 601 3181, 55 583 269.

Sirp