Lydia Koidula

Meum est propositium in taberna mori,

ut sint vina proxima morientis ori;

tunc cantabunt letius angelorum chori:

“Sit Deus propitius huic potatori.”

Archipoeta

Carmina Burana. Tõlkinud Mati Soomre. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 25.

Loomingu Raamatukogu on viimasel ajal ilmutanud tänuväärset huvi antiikkeeltest tõlgitud teoste avaldamise vastu. Pean seda väites silmas näiteks eelkokkuleppeid Tartu ülikooli klassikaliste filoloogidega Lukianose dialoogide ja Tacituse “Germania” eestindamiseks. Veel enne nende antiikautorite tõlgete ilmumist jõudis suve lõpul lugejateni kogumik eestindusi, mis tehtud hoopis hilisemal ajal ladina (ja keskülemsaksa ning vanaprantsuse) keeles kirja pandud tekstidest, mis kuuluvad vagantide luuleks kutsutava poeesia hulka. Tegemist on keskajal kõrgelt haritud vaimulike ja õpetlaste loodud ilmaliku luulega, enamasti pilkavas või mänglevas toonis kirjutatud armastus-, joogi- ja mängulauludega ning satiiridega religioossetel ja moraaliteemadel.

Eestikeelse tõlkeväljaande aluseks on valik vagantide luulet sisaldavast küllap tuntuimast kogust “Carmina Burana”. Valik pole juhuslik: tõlgitud on samad kakskümmend neli luuletust, mille helilooja Carl Orff valis välja oma samanimelise tuntud kantaadi jaoks. Väljaande kasutajana näib seetõttu olevat esmajoones silmas peetud muusikainimesi ning muusika(ajaloo)huvilisi. Luuletekstide esitamine paralleelselt ladina ja eesti keeles ning küllaltki mahukas “Carmina Burana” kirjanduslikku traditsiooni puudutav järelsõna professor Anne Lillelt (koos väga vajaliku märkusega väljendi carmina burana õige häälduse kohta!) lubavad samas väljaannet  kasutada nii koolides kui ülikoolides ka kirjanduse õpetamisel. Ent just sellesama ladina- ja eestikeelse paralleelteksti tõttu, mis on ühelt poolt nii tänuväärne Orffi kantaadi ladinakeelset esitust kuulates ning mis teiselt poolt peaks olema ühe kõrgkvaliteedilise filoloogilise väljaande tunnuseks, tekib ilmselt vähemalt klassikalise filoloogia haridusega inimestel kummastus ladina keelest tõlgitud osade suhtes. Sest kuigi Eestis ei ole ilmselt palju neid, kes ladina- ja eestikeelset teksti tõepoolest paralleelselt loeksid ja naudiksid, ei saa seda lugejasgruppi siiski täiesti ignoreerida. Keskne küsimus sedaviisi lugedes on vähemalt minu jaoks see, kui kaugele võib tõlkija oma interpretatsiooniga minna, seda eriti olukorras, kus tõlge jääbki ainsaks tunnistajaks tõlkijapoolsest tekstimõistmisest, kuna kommentaari lisatud ei ole.

“Carmina Burana” ülevoolav tujuküllasus näib olevat ka tõlkijat mitut tüüpi üleinterpreteerimistele ning liialdatud tõlkevabadustele ahvatlenud. Esimene silmatorkav probleemide ring paistab olevat tekkinud soovist iga hinna eest eesti keeles kauneid riime leida. Arusaamatuim näide pärineb luuletuse “In taberna quando sumus” (“Kui me külakõrtsis käime”, lk 36 – 39) viiendast ja kuuendast salmist, kus tõlkel pole kõrvallehel trükitud ladinakeelse tekstiga  kohati mingit pistmist. Kui ladinakeelses tekstis on joojate loetelus kas siis vastanduvate või astenduvate paaridena emand ja isand, sõdur ja kirikhärra, meeste- ja naisterahvas, ori ühes teenijatüdrukuga, agar ja laisk, tubli ja nurjatu, meelekindel (interpreteeritav ka paiksena) ja ringihulkuv, harimatu ja nõidumiskunstidesse pühendatu (viiendas stroofis) ning vaene ja haige, väljasaadetu ja kuulsusetu, poiss ja hallpea, piiskop ja ülemmunk, õde ja vend, vanamutt ja ema, naiste- ja meesterahvas (kuuendas stroofis), siis tõlkes on neist vastandlikest paaridest alles veel vaid neli: mees ja naine, agar ja laisk, õilis ja lurjus, taat ja naga; mõningase mööndusega ehk ka piiskop ja pastor. Ülejäänud paaridest on tõlkija valinud siis kas ühe liikme ja teise osas riimuvatest sõnadest lähtudes muutusi tehtud (nt sõduri ja kirikhärra vastandusest on saanud hoopis sõdur ja kapten) või siis täiesti tõlkimata jäetud (nt ori teenijatüdrukuga) ja omapoolse variandiga asendatud. Seeläbi on teksti lisandunud joodik, kaine, terve, mölder, pagar, karske, purjus, patune, vaga, isa, peigmees ja pruut. Originaalis kuuel erineval viisil väljendatud tugev rõhuasetus kummagi soo joomislembusele on tõlkes taandunud teiste näidetega samale mahulisele tasemele; kahju on viienda salmi lõpust kadunud võimaliku enesekriitilise viite vagus (‘ringihulkuja, vagant’) nagu ka harimatu ja haritu vastanduse väljajätmise pärast. Ebaõnnestunuima üleinterpretatsioonina selles loetelus mõjub topeltlisandus, et joovad ka kaine/karske ning purjus/joodik. On muidugi selge, kuivõrd keeruline on leida konkreetse eluala või -viisi esindajatele eesti keeles riimuvaid nimetusi, pakutud lahendus vajanuks aga kindlasti kommentaari või tõlkimispõhimõtete lühidatki tutvustust.

Teiseks on ülepakkuv tõlkimine viinud eestinduse kohati vastuollu traditsiooniga.  Eriti jääb see kripeldama luuletuse “Fortune plango vulnera” (“Haavu, mis Fortuna lõi”, lk 10-11) avasalmi lugedes. Siin võtab luuletaja nelja värssi (5 – 8) kokku juba antiikajal levinud ettekujutuse juhusejumalanna (Occasio) kahepalgelisusest: laubal silmile langevad kiharad, kukal kiilas (“Mida loetakse, on tõsi: laubal on tal kiharad, ent selle järel tuleb enamasti  kiilaspäine juhus.” – minu tõlge, K. V.). Juuksed laubal on selleks, et vastutulijat kokku sattudes riivata, paljas pealagi tagab, et juhust märganu seda tagantjärele enam kätte ei saa, sest millestki pole kiirelt liikuvat jumalust haarata. Laubale langev juus peab aga varjama ka juhuse nägu, et keegi teda ära ei tunneks. Lisaks sellele kuulus juhusejumalanna traditsioonilise pildi juurde asjaolu, et ta ligineb meile ja möödub meist joostes kikivarvul, (tiivad seljal ja jalgade küljes), hoiab käes raseerimisnuga ja sellel kaale, näidates, et ta võib lõigata teravamalt ja ebaõiglasemalt, kui keegi oodata oskab, ning et ta väljasirutatud nimetissõrm hoiatab tuleviku eest.1 “Carmina Burana” seekordses Mati Soomre eestinduses (“Tõsi on, mis lugeda: ees tal ilme vaga, juukseid oskab sugeda, pea ent kiilas taga”) on pilt moonutatud vaga ilme sissetoomisega. Motiivitraditsiooni veidigi tundes tekib küsimus, millise põhjendusega tavapäraselt varjatud näoga juhus/saatus nüüd äkki vaga ilmega lugejale vastu põrnitsema on sattunud. Tõlget ilma originaalita lugedes jääb tegelikult samuti mõistetamatuks, kuidas vagadus seondub juuste sugemisega.

Liialdatud tõlkevabadust on tõlkija endale lubanud lisaks teksti väänamisele riimide leidmise nimel ja vähesele traditsioonitundlikkusele ka ladina keele grammatikat eirates. Näite võib tuua eelpool osundatud kõrtsiluuletuse kolmandast ja neljandast salmist. Siin on tõlkija täiesti segi ajanud kaks arvsõnadega väljendatavat tasandit. Ühelt poolt praalib luuletaja, et esmalt (primo, v 17) juuakse veini maksmise nimel ja seejärel (post hec, v 20) elavate nimel; teisalt järgneb rida määrsõnalisi arvsõnu (semel kuni tredecies), mis vastavad küsimusele “kui mitu korda”? ja näitavad, kelle nimel mitu toosti öeldakse. Tõlkes on määrsõnalistest arvsõnadest üks kord, kolm korda jne saanud järgarvsõnad kolmas, neljas jne ja algne gradatsioon on täiesti kaduma läinud.

Kuna keskaegset ladinakeelset luulet on seniajani väga vähe eestindatud (loodetavasti parandab olukorda mõnevõrra Varraku kirjastuses ette valmistatav keskaja kirjanduse antoloogia), pälvib iga tõlge, eriti raamatuna ilmudes, paratamatult erilist tähelepanu. “Carmina Burana” puhul olnuks eespool loetletud probleemide vältimiseks küll olnud mõistlik lisaks üldtoimetajale ka latinistist toimetaja abi kasutada või, nagu “Carmina Burana” kogumiku mitmekeelsus ju eeldab, hoopis tõlkijate kollektiiviga koostööd teha. Praegu saab t
õlkeväljaannet lugedes küll aimu vagantide luules valitsevaist emotsioonidest ja teemadest, ent kahjuks näib nende tekstide emotsionaalsus olevat liialt haaranud tõlkijat ennastki. Et vagantide luulet on eesti keelde võimalik vahendada siiski ka ületõlkimisele kaldumata, näitavad ehk kõige paremini tosin aastat tagasi avaldatud Urmas Tõnissoni tõlked (Akadeemia 1994, nr 1, lk 99 – 106). Liiane poleks Loomingu Raamatukogu väljaandes olnud ehk ka viide U. Tõnissoni tõlgetele lisatud järelsõnale (samas lk 107 – 117), eelkõige selles sisalduva “Carmina Burana” senise eestindustraditsiooni ülevaate tõttu.

1 Kokkuvõtvalt selle kohta nt: Horst Rüdiger, Göttin Gelegenheit. Gestaltwandel einer Allegorie. – 1966, Arcadia, nr 1, lk 121 – 166.

  Repro raamatust

Teisipäeval avaldas Rahvusvaheline Helsingi Inimõiguste Föderatsioon (International Helsinki Federation for Human Rights) järjekordse aastaaruande inimõiguste olukorrast OSCE liikmesriikides ehk Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riikides. Venemaale pühendati pikas raportis 25 lehekülge karmi kriitikat, mis sai Moskvas juba valulise vastuvõtu osaliseks. Moskva reaktsiooni pilkasid isegi sealsed kohalikud ajalehed.

Lisaks juba rutiiniks muutunud, ent Venemaal arvessevõtmisele mitte kuuluvatele etteheidetele inimõiguste rikkumise kohta Tšetšeenias, valikulisele tsensuurile ja vägivallale meediakanalite kallal ning korruptsioonile ja seaduserikkumistele õiguskaitseorganites pühendati raportis seekord pikem lõik ka paisuvale vägivallale rassistlikul pinnal. Raportis märgitakse, et möödunud aasta jaanuarist oktoobrini fikseeriti Venemaal 252 vägivaldset rünnakut etnilise või rassiviha motiividel, nende käigus tapeti vähemalt 19 inimest. Periood ei hõlma veel tänavusuvist “proovipogrommi” Karjalas, ent selle julmuse ja võimude reaktsiooni järgi võib ennustada pigem rassiviha kasvu kui kahanemist meie idapiiri taga. Asi ei piirdu kaugeltki ainult rünnakutega “kaukaaslase väljanägemisega” inimeste vastu. Üsna aktiivselt soojendatakse üles ka Venemaal juba pika traditsiooniga juudiviha. Me võime eeldada, et üksikute vägivallajuhtumite ennetamiseks on korrumpeerunud miilits ja muud julgeolekuteenistused üsna võimetud. Kuid natukenegi intelligentsemat laadi ohtlikke tegevusi peaks riigivõim Moskvas kontrollida suutma. Eriti kui pidada silmas, et Venemaal kehtib täiesti moodne põhiseadus, mille artikkel 13 keelab igasuguse rassilisel, sotsiaalsel, rahvuslikul või usulisel alusel vaenuõhutamise.

Keset rõõmsat ja paljurahvuselist Moskva linna tegutseb tasakesi kirjastus Vitjaz. Muu hulgas annab see täiesti legaalne ettevõte välja raamatusarja “Vene patrioodi raamatukogu”. Sarjas pakutakse 25 raamatut ja brošüüri koguhinnaga 500 rubla, millele lisandub Venemaa piirides kojutoimetamine postikuluga 120 rubla neljakilose paki eest. Ma ei tea, mida oleks öelnud N Liidu esindajad Nürnbergi protsessil, kui neilt oleks toona küsitud, kuidas selline raamatusari saab ilmuda fašistide alistajate kodumaal. Nende raamatute autorid oleks aga tõenäoliselt kohe Hermann Göringi kõrvale süüpinki tõstetud. Komplekt on muljetavaldav, kui ainuüksi raamatu pealkirjade järgi otsustada. Vene “rahvuslased” varustatakse näiteks selliste teostega nagu I. Rodionovi “Juudi küsimuse lahendamine”, P. Paštšenko “Ei mingit halastust” jne, rääkimata siis Siioni protokollidest ja muust selle valdkonna klassikast, mis igas kultuurriigis minimaalselt põlu, kui mitte keelu alla pandud. Kes ei usu, võib kontrollida sarja olemasolu võrguaadressil http://www.peroun.webzone.ru/.

Sarja kuulub ka kellegi M. Tihhomirovi teos “Meie ja nemad”, mis kujutab endast detailset ja rohke fotomaterjaliga varustatud käsiraamatut, mille abil saab tuvastada ja eristada slaavlast (venelast) ja juuti. Iga Moskva raamatupoode külastav eestlanegi võib sellise raamatukese soetada ja pole kahtlust, et kellelegi Venemaa õiguskaitsjatest peab see samuti silma jäänud olema. Trükiasjade jälgimine ja kontrollimine on Venemaal kauane traditsioon. Juba krahv Benckendorff, kurikuulsa kolmanda osakonna looja, pööras tsensuurile trükiasjanduses suurt tähelepanu. Kas oleks alust oletada, et Venemaa võim on loobunud katsetest vaba sõna levikut piirata või saatnud laiali kirjasõnaga tegeleva järelevalveaparaadi? Ei mingisugust. Terve viimase kümnendi jooksul on süstemaatiliselt taga kiusatud nii ajakirjanikke kui meediaettevõtete omanikke. Tähelepanu on jagunud kõikjale. Kui “patrioodi kirjavarale” mitte, siis saab tegu olla ainult kremli vaikiva heakskiiduga neile hoiakutele, mida neis teostes propageeritakse.

Esimesel hetkel võib brošüüri lehitsedes isegi naer peale tulla, nii primitiivne ja naiivne on nii autori ideoloogia esitamise viis kui ka vorm. Kuid piisab vaid pisut minevikule mõtlemisest, kui naerust ei jää jälgegi. See, mida Venemaal isamaalisuse sildi all karistamatult saab propageerida, ei jää sentimeetritki alla Hitleri või Stalini kunagisele sõnulseletamatult õudsele praktikale. Et iga ümberjutustus on lahjendava loomuga, tsiteerin brošüüri sissejuhatavat sõnumit parem otse.

“Praegusel ajal kahjustab vene rahva etnilist eneseteadvust tugevasti massimeedia, mille on enda kätte haaranud üldinimlikke väärtusi propageerivad juudid. Kahetsusega tuleb konstateerida, et vene rahva laiad hulgad ei suuda täpselt määratleda, keda saab pidada venelaseks ja keda mitte. Veel kurvem on see, et isegi vene natsionalistide hulgas, kes vaieldamatult soovivad vene rahvast tema ellujäämisvõitluses aidata, ei olda üksmeelsel seisukohal antud küsimuses. Valus on tunnistada ka fakti, et need vähesed rahvusliku orientatsiooniga venelaste organisatsioonid, mis viimasel ajal on tekkinud, lubavad oma ridadesse igasuguseid inimesi, kes vaid õigeid loosungeid suudavad hääldada. Kõik see loob pinnase selleks, et natsionalistlike organisatsioonide ridadesse saavad tungida kõikvõimalikud juhuslikud inimesed, provokaatorid, aga ka teiste, sageli vaenulike etnoste esindajad. Mis tahes vene rahvusliku organisatsiooni tuuma võivad moodustada ainult vene etnose liikmed.

Samasuguseid tendentse võib täheldada ka perekondade moodustamisel. Perekonnal on ainult sel juhul šanss areneda täisväärtuslikuks, ainult siis võib seal õitseda rahu ja üksmeel, kui see rajatakse kahe hingelt ja verelt lähedase inimese liiduna.

Keda siis pidada venelaseks? Kas saab pidada venelaseks inimest, kes on küll poolenisti või veerandi jagu juut, kuid vannub, et on venelane? Vastus on ühemõtteliselt – ei! Sellised inimesed ei ole võimelised lõpuni mõistma rahvuslikku mentaliteeti ja selle tagajärjel ei suuda nad ega hakkagi tegutsema kooskõlas vene rahvuse huvidega. Organisatsioonides võib neid seetõttu rakendada ainult teisejärgulistel töödel (ja sedagi range kontrolli all!), aga vene perekondade loomise protsessist tuleb nad täielikult kõrvaldada.”

Selle jubeda sissejuhatuse järel minnakse otse “teemasse”, viiekümnel leheküljel analüüsitakse elemendi kaupa venelaste ja juutide pea osade erinevusi. Iga üksikosa, näiteks kõrvalesta ülaosa pöörde kuju, illustreerivad kolme “tüüpilise” venelase ja juudi pildid. Kõik näidisisikud fotodel on väljaande lõpus ka nimepidi nimetatud. Aga seda alles pärast väljaande praktilist ehk harjutuste osa. Harjutama peab loomulikult grupipiltidelt juudi äratundmist. Vale nina-, kõrva- või lõuakuju tõttu on häbipostis kasutatud ka tuntud välismaalasi Nicholas Cage’ist John Kerryni (mõlemal piklik kolbakuju) ja Laima Vaikulest (igemeid paljastav naeratus) Richard Gere’ini (hallisegused juuksed).

Pärast õppematerjali läbitöötamist võiks selle alusel kõhklematult tembeldada juudiks ka iga teise Eesti elaniku, tunnuste küllus seda võimaldaks. Ma õnneks ei kujuta ette, et kellelgi Eestis võiks nii haiget mõtet nagu teose “Meie ja nemad” ilmutamine üldse pähe tulla. Aga kui tulekski, ei jõuaks see päevagi levis olla. Moskvas aga saab. Kas oleks mõeldav siin avaldada valitsuse vaikival heakskiidul mõni “õppematerjal”, mille abil saaks väliste tunnuste järgi eristada eestlast (soomeugrilast) ja venelast (slaavlast)? Et siis praegugi vägivalla piiril balansseerivad vaimust vaesed vähetolerantsed tegelased saaksid lisaõhutust vägivallatsemiseks? Või tekiks koguni mõni ametlik erakond, mis lülitaks oma ametlikku programmi eesti-vene segaabielude keelustamise?

Eestis on terve hulk inimesi, kes arvavad, et heade majanduslike suhete nimel tasub Venemaa ebademokraatliku valitsemiskorralduse ning kõikvõimalike inimõiguste rikkumise suhte
s silm kinni pigistada. Neid kuritegusid kaldutakse pisendama või õigustama umbes samas vaimus nagu N Liidu kompartei ja selle tugiorganisatsioonide juhitud kuritegusid Eestis. Mõnigi laulab kaasa Kremli retoorikale, mille järgi mõned pisieksimused on lihtsalt Venemaa areneva demokraatia eripära. Olen ka ise tihti kuulnud soovitusi saada üle “russofoobiast” ning suhtuda Venemaa tegelikkusesse mõistvalt ja positiivselt. Millesse peaksin ma mõistvalt suhtuma? Kas etniliste puhastuste propagandasse? Massimõrvadesse? Kas ma peaksin tõesti uskuma, et “Venemaa on muutunud” ja vene rahvuse päästmise nimel võibki ohvreid tuua, nagu propageerib täiesti ametlikul ehk riigiduuma tasandil liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski?

Võib-olla oleks siis ehk õige uskuda, et Moskva keskvõimu ja siinse Vene saatkonna mahitusel ning ka rahastamise abil korraldatavad provokatsioonid (näiteks Tõnismäel) teenivad ainult siirast vene rahva päästmise eesmärki? Pole alust.

Ainus, mida ma näen, on see, et rassi- või klassivihale, rahvuslikule ja usulisele sallimatusele rajatud impeeriumi võimumudelid töötavad range järjepidevuse alusel. Eesti valitsus ja parlament ei ole jäänud ükskõikseks räige inimõiguste rikkumise suhtes Afganistanis, Bosnias või Iraagis. Me üritame tsiviliseeritud riikide hulka aidata Gruusiat ja Ukrainat. Ma ei ole kindel, kas Eesti riigil on jõudu tõhusa abi andmiseks ka suurele Venemaale, aga “topeltstandardeid” (mida Venemaa on alatasa ette heitnud Euroopa Liidu nn vanade liikmesmaade käitumisele Eesti ja Läti suhtes) ei saa me endale lubada. Kui me taunime inimõiguste rikkumist ja natslike vaadete esinemist ühes riigis, siis taunime seda kõigis. Kui mõistame hukka antisemitismi, siis igal pool, kus selle avastame. Venemaad võib kõhklusteta pidada riigiks, kus põhiseadusega keelatud teguviisid, nagu näiteks rahvuste vahel vaenu õhutamine, vohavad ametliku ja avaliku võimu ehk “peremeesrahva” vaikival heakskiidul. See võim oma hoiakuid ilma välise surveta ei muuda. Millest omakorda järelduvad lihtsad ülesanded Eesti valitsusele ja miks ka mitte delegatsioonile Euroopa parlamendis. Uskmatute Toomaste, keda Lääne-Euroopa intellektuaalide hulgas alati on leidunud, veenmiseks võin lahkesti oma eksemplari teosest “Meie ja nemad” tõendusmaterjalina kasutada anda. Sest vaikida ei tohi keegi, kel võimalus rääkida. Hiljem on võimalik ainult hukkunuid kokku lugeda.

Benjamin Zephaniah. Musta mehe

poeetiline mäejutlus, põhjalased kuulavad.

 Jürgen Rooste

1.

Möödunud nädalal toimus Norras Stavangeris, iga-aastane kirjanduse ja sõnavabaduse festival Kapittelfestivalen, mis tänavu oli pühendatud Aafrika kultuurile ja kirjandusele. Erinevalt Tallinnas toimuvatest kirjandussündmustest on sel festival suur (majanduslik ja mentaalne) munitsipaaltoetus. Samuti ei pea oma üritust poolvägisi ise kõikjale toppima, meedia tunneb (kohati liigagi, aga sellest allpool) asja vastu ise huvi ning raamatupoed käivad lunimas, kas nad saaksid esinevate autorite raamatuid müüki ning plakati akna pääle. Nojah, Eestis kõlab see samaväärse utoopiana kui see, et kirjanikud üldse oma tekstide eest ausa ja korraliku honorari välja võiksid teenida.

Stavanger on väärika ajaloo ja vanalinnaga kohake, kust leiab naftamuuseumi (nafta – too Norra isepäisuse ja suhtelise sõltumatuse garant) ning hulgaliselt pisikest inimlikku, mittemonumentaalselt skulptuuri, mida Tallinnas kohtab näpuotsaga. Ja, muidugi, hinnad tunduvad sääl isegi krõbedamad kui Oslos.

2.

See oli kahe kultuuri, Aafrika ja Põhjala südamlik põimumine. Nõnda oli see mõeldud, kui sõeluti esinemistele ja seminaridele Aafrika juurtega ja mujalt pärit mustanahalisi poeete läbisegi Norra tippude ning (küll vaid idealistlikes illusioonides püsiva – a minesatea, mida parempoolsete võit Rootsis kaasa võib tuua) Baltoscandia poeetidega. Festivalikorraldus oli kergelt boheemlik, ajakava anarhistlik painutamine ei paistnud küll publikut häirivat.

Stavangeri toomkirikus, mis pärit XII sajandi esimesest poolest, peeti ühine jumalateenistus, kus luterliku unise laulujoru ning norrakeelse jutluse vahele lõikasid värviliste triipudena Aafrika religioossete muusikute laulud. (Teate, neile on sääl usuasjad ja enese kirikulise kuuluvuse alusel defineerimine tunduvalt olulisem kui siin; eks seetõttu ole satanismgi Skandinaavias võtnud trastilisema kuju ning toonud kaasa valusamaid tagasilööke kui usukülmas Eestis; eks seetõttu kuulu ka jumalateenistus kirjandussündmuse raamesse.)

3.

Neegrite kirjandus on alati olnud poliitiliselt angažeeritud, umbes samamoodi nagu juutidel. Ja nende eesmärk on saanud täidetud ja üleilmselt hinnatud. Eesti külarealism ja külamüstifikatsioon on kindlasti osa n.ö rahvuslikust projektist, kuid tugevaim identiteeti loov kirjandusteos viimastest aegadest on meil ikkagi kriitiline, ilkuv ja paljastav “Rehepapp”, mitte mõni rahvalikult psühholoogiline ja sisimas patriootlik kirjatükk.

4.

Benjamin Zephaniah, Inglismaa-Jamaica poeet, on üks paremaid tumedajuurelise luule esindajaid – nii suhtumiselt, kirjutuslaadilt kui esinemisoskuselt/-julguselt. Paar aastat tagasi võlus ta Eestiski publikut, Hobuveski oli puupüsti täis ja tähelepanu ei lakanud hetkekski. Zephaniah kirjeldas oma luuletajateed, kuidas ta juba kuueaastaselt teadis, kelleks saada tahab. Ja milline rõõm see oli, kui lõpuks esimene raamat pea põrandaaluses kirjastuses ilmus ning kohe tunnustust leidis. Ja milline rahutus ja arusaamatus, kui noor poeet avastas, et vaesema kandi rahvas kodulinnas Birminghamis ei osta raamatuid, ei loe luulet. Selle pinnalt kujundaski ta oma performance-poeedi imidži, leidis, et luule tuleb “viia rahva juurde”.

Eesti lugemuse ja kirjandushuvi langus on teada-tuntud asi, vaadake või jutuajamist kirjandushariduse üle tänases Postimehes. Meil ei pea kirjandus minema mitte vaesema rahva ja tööliste juurde (eks ole töölisegi mõiste hägustunud, tänapäevase “proletariaadi” juhtivad liinid on pigem teenindajad ja vaesemad haridus- ja kultuuritöötajad), vaid kooli. Just noorte kontaktis kirjandusega on miskit sügavalt mäda: kas siis on ühiskonna väärtushinnanguis kirjandusel nii madal koht, vanemate literaturofoobne eeskuju innustab lapsigi või ei suuda kirjandusõpetajad ajaga sammu astuda, raamatukogud noori põnevamate ja sisukamate asjade juurde juhatada, või ei lase ajagraafik lugeda. Just seetõttu tuleks kiiresti ja konstruktiivselt lahendada kapitalistidest kirjastajate ning idealistidest kirjanike tüli, et see ei segaks kuidagi hää kirjandusõppematerjali voogamist koolidesse. Veel olulisem on, et vähegi säravamad ja lahedama jutuga kirjanikud peaksid minema “rahva juurde”, täpsemini, koolidesse. Mitte õpetama, vaid inspireerima. Sellist avatust, suhtlemisaldist olekut, interaktiivsust, suulisust, esitusekesksust tasuks meil neegrite kirjanduselt õppida küll. Ega spoken word’i-liikumine (kirjanduse suulise ja atraktiivse esitamise suund) asjata maailmas praegu massiliselt levi. Ning tumedanahalisi kirjutajaid on sellega väga palju kaasa läinud.

5.

Eks ole selgi erinevaid kujusid, näiteks möödunud reede õhtul toimunud luulemaratonil esinenud “rahvalik” ja lärmakas poetry-slam’i (slämmid on luulevõistlused, kus publik hindab esinejaid) ringkonna tegija Kat Francois (Guinea-Inglismaa luuletaja). Igatahes on Zephaniah’l õigus, kui ta ütleb, et neegrite kirjandus, eriti luule, aga ka proosa, on musikaalne, rütmiline (musikaalsem ja sisemiselt pingsamalt rütmistatud kui valgetel, seega). Laul isegi lugudes. Kui poetry-slam’idel tavaliselt tekste laulda ei lubata, siis räppimisele (melodeklamatsioonile) on tehtud erand, sest eriti USAs moodustab just räpp ja räpilaadne luuleesitus suure osa mustanahaliste poeesiast.

6.

Zephaniah’ kodulinn on Birmingham. Ta räägib, kuidas ta nooruses oli mustade linnajagu Birminghamis nagu tükike Jamaicat. Neegrid kolisid sisse, valged kolisid minema – neist jäid kohale ainult boheemlased, kellele meeldis reggea ja dub ja Kariibi mere saarte hõng. Muide, asumaadel, säälsamas Kariibi mere saartel, loeti palju Shakespeare’i, kõigil oli kuninganna pilt toas kapi peal. Väga hämmastunud olid need jamaicalased, kes Inglismaale saabudes leidsid, et tavaline inglane ei tea Shakespeare’ist suurt tuhkagi ega arva ka heaks kuningannat au sees pidada. Sellised suurte üllatunud silmega uustulnukad olid valgete jaoks muidugi tumedalt pigmenteerunud nahaga oht. Võeti vastu seadus, et arreteerimiseks piisab, kui politseinikule TUNDUB keegi kahtlane. Keskmist mustanahalist noormeest peatas patrull paar korda nädalas.

7.

Ajad on teised, Euroopa on muutunud, kõik pea- ja muidu suuremad linnad rassiliselt, kultuuriliselt ja religioosselt kirjud (sama saatus on ka Tallinnal ees). Nüüd on Londonis ja Birminghamis ja mujal Lääne-Euroopa suurlinnades uus ohuallikas: uue Euroopa töölised-immigrandid, endise sotsialismibloki õnnelikud rändavad lapsed. Kohalikud tumedanahalised on nüüd valgetega mesti heitnud, nii mõnegi suust kuuleb sama juttu, mida mõnikümmend aastat tagasi räägiti nende endi kohta: tulevad siia, võtavad meie töö, meie naised, meie kodutänava…

8.

Eestlastel endil puudub suurem ajalooline rõhuja, diskrimineerija ja tagakiusaja traditsioon või kogemus. Noh, ütleme, et see on perekonnas olemas: oleme baltisaksa kultuuri lapsed ja see kultuur proovis eestlaste peal mõnikord küll üht ja teist. Jumal tänatud, et Nõukogude hullumeelsus meid vaid pool sajandit uhtus, pikema ajaga oleks üsna ettevaatlikest eestlastestki ühe terroristipõlvkonna välja võlunud.

Tõsi küll, meilgi on oma alalhoidlik, väiksest hingest pärit rassiteooria, see, mis kostab Kitzbergi “Libahundis” vanaema suust. Eks Tiina olnud ju tumedat verd ja seetõttu õigupoolest nagu sobimatu… Meil puudub täna esinduslik valim tumedanahalisi, neid ei ela siin piisavalt, et saaksime rääkida kultuuride põrkumisest või uue sümbioosi kujunemisest nagu meist lääne pool.

Küll aga on venelased. Nendegagi pole muud häda kui Nõukogude Liidu massitööstuse pärandiks jäetud ja seni lahendamata
sotsiaalprobleemid (siia toodud inimestel pole enam funktsiooni, vähemasti neile harjumuslikus valdkonnas). Ning keeleküsimus, mis küll uue assimileeruva noorte venelaste põlvkonnaga taandumas (muidugi mitte sotsiaalprobleemi kolletes).

Ometi on märgata rassilist viha “mustade” vastu ning hämmastaval ja kurvastaval kombel toimib see samamoodi nagu “uute eurooplaste” ilmumise puhul Inglismaal. Kui eestlased ja venelased muus üksmeelt ei leia, siis tumedanahaliste sisserändajate või turistide vastu näitavad vaenu üles mõlema rahvuse subkultuurid. Jääb loota, et see on üleilmse moelaine madal, jälestusväärne ja kiiresti mööduv ilming. Eks ole ju ka teistsuguseid märke: nii eesti- kui venekeelse hiphop-kultuuri pakitsus on Eestis teatava tolerantsi ning sotsiaalselt kriitilise ühismeele kujundamise pinnaseks noorte seas.

9.

Psst! See on saladus. Benjamin Zephaniah’l on Eestis ühes maakohas kirjutamispaik, kus ta maailmast eraldub. Sääl ei ole ta kunagi rassistliku või vaenuliku suhtumise otsa sattunud. Väikses ühiskonnas käib see eestlastel ehk loomulikumalt, meest ei vaadata mütsi või nahavärvi järgi, vaid ikka, mis puust see sisim on.

10.

Benjamin Zephaniah ütles, et talle ei meeldi, kui neegrist kirjanikud kirjutavad  neegritest, kui homost kirjanikud kirjutavad homodest. Tema romaan “Face” räägib hoopis ühe 14aastase ilusa valge poisi elust. Zephaniah üks kuulsam raamat on aga “Too black, too strong”.

11.

Tolerants on olemuslikult paradoksaalne. Kas tolerantne inimene saab tolereerida sallimatut, vägivaldset, vaenulikku? Nii et tolerants on lihtsalt oksüümoron, võimatu asi? Hea näide möödunud nädalal Norraski juhtunust: lehed krapsasid kinni lause, mille Stavangeri festivali korraldaja ühe esineja kohta pahameeles ütles. Sellest ehitati kollase ajakirjanduse kohaselt üles rassismijuhtum, mis põhjustas omakorda mõnede aafriklastest esinejate pahameele. Muidugi, ilmne rassism: inimene töötab aasta aega, et tuua parim võimalik neegrite kirjandus ning Aafrika kultuur ja muusika Norrasse. Järelikult ta peab neid põlgama, eks ole? Kahe teraga mõõk see tolerants ja kultuurilise mitmekesisuse ihalemine.

12.

Bookeri preemia laureaat Ben Okri kõneles meie sisemisest Aafrikast (ses mõttes, et miskil metafüüsilisel või isegi ehk geneetilisel kujul on meis olemas kõik mandrid), sellest, et too Aafrika on haige ja et meiegi ei saa inimestena terveks ja terviklikuks enne, kui ta on ravitud. Muidugi, ka Ameerika on haige, aga selle puhul aitab vist ainult mingi lõikus…

13.

Ehk saja aasta pärast juhtub tõesti see, mis ma kujutlenud olen: meie rahvalaulik on tänavanurgal põleva prügitünni kohal Kalevipojast räppiv ja loitsiv mustanahaline poisike. Eestlaste veri on seetõttu tugev, et ta on segatud, põlvi ja põlvi. Küll nii ja naa. Krantsid on kõige targemad koerad. Terake tumedat toob ainult elevust ja elujõudu.

Kolme aasta eest Euroopa Liidu teemaliste arut­elude kõrgpunktis armastati toonitada, et ELi poolt otsustamine on põhimõtte küsimus. Ida ja lääne vahel tehtava otsustava valiku fraseoloogia asendas aga vaid sügavamate, sisuliselt asjalike põhimõtete puudumist. Oli selge, et halekoomiliste visioonide à la Siim Kallase “Lõpp nõukogudele” (PM 23. VIII 2003) esitajad ei uskunud ka ise tuha all hõõguvasse otsustavasse võitlusse kunagiste kolhoosiesimeeste ja rajoonikomiteede tegelaste nõukaihaga. On ju viimased nii enne kui pärast eurohääletust just Kallase kompanii toel ja Kallase enda erakonna ridades pildil püsinud. Heitlus Bütsantsiga oli moraalne rüü, mis pidi viisakalt looritama üldrahvalikku ihalust eurokatuse alt loodetud turvalisema ja rasvasema elustandardi järele. Katma pidi see ka Euroopa tuumriikide mõningate visionääride peas keerlevat ketserlikku ja naiivset idealismi, mille kohaselt elu ja riikluse juhtmõtteks ei olegi enam püüelda üha rasvasemate aineliste suutäite poole. 

Kolme aasta eest vastati neile, kes kritiseerisid Eesti liitumisleppe arglikkust ja osutasid potentsiaalile Euroopast palju rohkem saada, et põhimõtetega ei kaubelda. Praegu ei häbene enam keegi otsesõnu välja öelda, et kui meil üleeuroopaliselt üldse on mingit strateegiat, siis on selleks Euroopast võimalikult palju raha kätte saada. Ka välja pakutud uued sihiseaded nagu jõudmine ELi viie jõukama riigi hulka on rajatud väikese fleksibiilse nähvitsa taktikale, millega uimane ja idealistlik tuum-Euroopa raha liikumise nimel manipuleerides labaselt lohku tuleb tõmmata.

Kui Anders Härm tõstatas mõne aja eest kapitali vastutuse teema (PM 8. IX 2006), millest tänase ühiskonna hea tava kohaselt ei ole kombekas rääkida, leidsid netikommentaatorid üsna konsensuslikult, et sellised mõtted saavad tekkida vaid külapoe taga turbodiislit rüübates. Võimalik, et Härmil ei olnud õigus, arvates, et “inimesed, kellel pole mitte miskit pistmist majanduskasvust saadava “hüvega”, usuvad siiralt, et neil on põhjust selle üle head meelt tunda”.  Näib, et inimestel, kes juba ajalehest arvamus- ja ühiskonnaelu külgi loevad,  läheb piisavalt hästi ja igasuguse sotsiaalsõnumiga võib nende arvates puu taha minna. Tõepoolest, ümberringi vaadates ei tohiks ka paljud keskmise ja madalamagi palgaga inimesed enam söandada toimetuleku üle nuriseda. Mullivanni ja Mercedest ei ole, kuid hädapärasest hakkamasaamisest oleks  alatu rääkida. Tundub, et iseseisvuse taastamise aegsete riigijuhtide majanduspoliitika on ennast õigustanud. Tehtule tuleb õigusega au anda. Keskmine Eesti inimene on pikaldase okupatsiooni koledustele vaatamata saavutanud heaolu, mida enamik inimkonda ajaloo varasematel ajajärkudel ja suur osa tänagi nautida ei saa.

Pole võimatu, et Teine Eesti on psühholoogiline, mitte ainelise toimetuleku ja ellujäämisega seonduv probleem. Et tunda oma uuemast automudelist ja kasvavast elustandardist mõnu, peab olema neid, kellel sama hästi ei lähe, ja ka neid, kes on üldse rajalt kõrvale tõrjutud. Burgerimüüja identiteeti turgutab tänavalolija viletsus, müügijuht kujundab eneseteadvust jälle burgerimüüjat silmas pidades jne. Küsimus ei ole mitte selles, et kõigile ei jaguks, vaid nõrgemaid või teistsuguste huvidega inimesi vajatakse ja hoitaksegi tõrjutud Teisena, kelle najal ehitada üles edukujutlus, oma positiivne identiteet.

Märt Väljataga on Briti leiboristide nõunikust Richard Layardist tõukudes kirjutanud, et staatuste süsteem moodustab nullsumma mängu: kui ühe staatus tõuseb, siis teise oma langeb. Seega on rikastumiskonkurents ühiskonna seisukohalt destruktiivne. Me minetame meelerahu, pere- ja kogukonnale tähelepanu pööramise ja solidaarsuse, lõputult rabades millegi sellise (staatuse) nimel, mille üldsummat ei saa tõsta. Tänast heaolustandardit silmas pidades käsitleb Väljataga jõukuse progresseeruvat maksustamist kui teatavat saastemaksu keskkonna mürgitamise eest. Teenides rohkem ja püüeldes suurema luksuse suunas, tõstetakse tarbimisnormi ja sunnitakse ka teisi enesega sammu pidama, suurendades sellega ühiskonna üldist rahulolematust (Sirp 8. IV 2005). 

Pean viidatud mõtteid ühtedeks kõige olulisemateks, mida toimetajatöös on olnud õnn avaldada. Muidugi kaasneb siin hulk probleeme. Omaette küsimus on, kuivõrd identiteet saabki rajaneda millelegi muule kui teatavale hierarhiseerivale vastandusele, kuigi selle keskmes ei pea tingimata olema aineline heaolu. Idealistlike siduvate aluste otsimine ei ole tänases maailmas  lihtne ega küllap ka otstarbekas. Kuidas idealismi toel müügiagendid kergelt KGB-agentidega asenduvad, on veel hästi hoiatavalt meeles. Robin Blackburni visiooniga kaasnevad veel lisaprobleemid. Blackburn on rõhutanud, et ELi edu saab põhineda vaid USA militaarpoliitikast ja kulutustest eemalehoidmisel. Blackburn näib uskuvat nagu Richard Rorty ja Jürgen Habermas, et peagi leiab aset mingi “ühiseuroopa identiteedi uus teadvustamine Euroopa avalikkuse sünni näol” ja selline uue idealistliku enesemääratluse õitselelöömine haarab positiivselt kaasa nii Hiina kui Venemaa (PM 11. VI 2003). Loodetavasti on lähiaeg ka teistele peale kauaaegse okupatsioonikogemusega piiririikide selgemaks teinud selliste arvamuste lapsikuse. Üksnes maailma ebaturvalisus sunnib demokraatlikke riike justkui majandusmootorit kõrgvõimsusel hoidma. Teisele probleemile juhtis siinkirjutaja tähelepanu Heido Vitsur. Olevat illusioon, et ELil üksi jagub majanduslikku kaalu globaliseerumisjõudude ja globaalse kapitali survele vastu seista, isegi kui Euroopas selline eesmärk püstitataks.  

Siiski ühendab Väljataga, Härmi ja Blackburni seisukohti arusaam, et keskmise õhtumaalase materiaalse heaolu tase on sealmaal, et tema õnnetunne, hea- ja rahulolu ainelise rikkuse kasvust vaevalt enam paranevad. Ümberringi vaadates näeb tavalisi inimesi, kes teenivad keskmise palga ümber või ka alla selle. Mingit pärandust ei ole nad saanud. Neil on õnnestunud soetada eluase ja ka püüdlused nihutada seda looduskaunimasse keskkonda näivad vilja kandvat. Aastate eest soetatud auto sõidab. Tahtmise korral võinuks juba ammu päevapealt moekama soetada, aga seda pole oluliseks peetud. Igapäevast kitsikust ei ole. Lapsed kasvavad. Sõbrad tunduvad elavat veel paremini. Kõik tänu kapitalismile kümmekonna või vähemagi aasta palgatööst. Ainelise jõukuse kasv ei peaks enam küllap olema eesmärgiks iseenesest ei tänases Eestis ega ammugi õhtumaa kapitalistlikes juhtriikides.

Muidugi ei õnnestu prioriteete kunagi nii seada, et keerata elukorralduse puudused jäädavalt ja lõplikult voorusteks. Elukorraldust reformides on alati oht kaotada ka selle voorused. Ometi on inimesi, keda huvitab uuemast autost, topelt suuremast palgast, peenematest veinidest, kortsude ja tselluliidita vanaduspõlvest, kunstmaterjalist rindadest jne rohkem näiteks see, miks ei ole töönädal 40 tunnilt edasi enam lühenenud? Miks pürgitakse pigem kosmosesse lendama kui tunnistatakse, et laste ja perega veedetud aeg on elus primaarse, mitte teisese tähtsusega? Miks ollakse täiesti enesestmõistetavalt nõus nihutama pensioniiga elueast kõrgemale selle asemel, et teha ainelise külluse standardisse mõningaid korrektiive? Miks on vaja jätkuvaid maksuvabastusi, selle asemel et tõhustada solidaarsusprintsiibil haridust, meditsiini, sisejulgeolekut, muuta surmalaagrid hooldekodudeks, ülikoolid teadmistepõhise majanduse kasvulavaks jne? On inimesi, kes näevad viidatud küsimusi ka uue Euroopa põhimõttelise alusena.  

Nimetatud küsimusi peetakse meil heas seltskonnas liikuva inimese puhul täiesti sobimatuks. ELi identiteeti ja arenguteid puudutavas niigi napis kohalikus arutelus on see infantiilne marginaalsus. Euroopa humanistlike traditsioonidega paistavad need küsimused ometi enam kokku kõlavat kui meil populaarsed arutelud selle üle, kuidas USAga võistelda, talle järel
e jõuda ja tema standardid kätte saada. Alvar Loog küsis eelmises Sirbis, kas me oleme ikka veel eestlased? Pole me eurooplasedki kuigivõrd. Milliseks me vormume, see on ehk põhimõtte küsimus.

Olaus Magnuse kaart (1539).

Hoolimata “suurte narratiivide” pikaaegsest kriitikast, peame tunnistama, et suured ajaloolised raamjutustused pole tänaseni kuhugi kadunud. Akadeemilises ajaloouurimises on viimasel ajal üheks mõjukaks kontseptuaalseks raamiks saanud Euroopa kujunemislugu, kus peegelduvad mõistagi omajagu tänase Euroopa poliitilised huvid. Sellega seoses kõlavad üha sagedamini väited, et Euroopa sündiski keskajal. Kõige mõjusamalt esindab seda seisukohta eesti keeleski kättesaadav Robert Bartletti mahukas raamat “Euroopa sünd”. Euroopa keskaegne kujunemisprotsess ehk “euroopastumine”, nagu Bartlett seda nimetab, on viimasel ajal üks peamisi väljakutseid ka Skandinaavia ajaloolastele. Nad ei ole nõus senise Lääne-Euroopa keskse tõlgendusmudeliga, kus ääremaad on  taandatud pelgalt tuumaladel toimunud institutsionaalse ja ideelise arengu passiivse vastuvõtja rolli. Sellele on vastu seatud arusaam, et Euroopa ja selle identiteedi kujunemises oli oluline roll just nimelt rajamaadel toimunud laienemis- ja integreerimisprotsessidel. Uus tähelepanu piirialade rollile pakub ka keskaegse Liivimaa ajaloo uurimisel uusi tõlgendusvõimalusi, mis loob eelduse siinsete ajaloolaste viljakaks dialoogiks teiste Läänemere piirkonna ajaloolastega.

Sooviga selitada seniseid seisukohti ja avardada varasemat vaidlusruumi korraldas Tallinna ülikooli keskaja keskus koostöös Põhjamaade keskajauuringute tippkeskusega 4. – 12. augustini Tallinnas rahvusvahelise keskajauuringute suvekooli teemal “Regionaalsed ja euroopalikud identiteedid keskaegses Läänemere regioonis”, mille raames peeti ka kahepäevane kõigile huvilistele avatud konverents “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras”. Viies kokku tosin nimekat medievisti Eestist ja Põhjamaadest ning paarkümmend kraadiõppurit üheteistkümnest riigist, andis üritus hea ülevaate Läänemere keskajauuringute praegustest suundadest, mida siinse Sirbi erilehekülgedel on püütud osaliseltki tutvustada.

Lõuna-Taani ülikooli ajalooprofessori Kurt Villads Jenseni suvekoolis peetud ettekandele tuginedes võiksime rääkida mitmest suuremast ja väiksemast “pöördest” viimaste aastate Põhja- ja Läänemere maade keskaja uurimises. Esiteks on suure veelahkme varasemaga põhjustanud senise rahvuskeskse ajalookäsitluse taandumine, millele on oluliselt aidanud kaasa mitmed rahvusvahelised uurimisprojektid. X sajandil alanud muutusi Põhja- ja Läänemere maade ajaloos käsitletakse nüüd järjest enam ühe tervikliku euroopastumisprotsessina, mis kätkes poliitilist, sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist assimileerumist. Mõistagi pole selline lähenemine probleemitu, sest nagu on rõhutanud mitmed uurijad ka ise, peidab see endas senise rahvusliku identiteedi asemel Euroopa identiteedi konstrueerimise ohtu.

Teise olulisema muutusena võib esile tuua Põhja-Euroopa medievistide üha ulatuslikuma huvipöörde 1970.-1980. aastatel domineerinud sotsiaal- ja majandusajaloolt religiooni- ja kultuuriajaloo uurimisele. Mitmeid ajaloolisi protsesse nagu näiteks ristisõjaliikumine, mille põhjusi seletati varem ennekõike sotsiaalpoliitiliste teguritega, tõlgendatakse nüüd pigem ideoloogiliste ja kultuuriliste ilmingutena.

Kolmandaks on ka Põhjamaade medievistika teinud läbi oma väikese “keelelise pöörde”, mis väljendub nii senisest suuremas tähelepanus keskaegsete allikate keelele ja vormile kui ka ajaloolaste teadlikumas huvis oma mõistekasutuse vastu. Märkamatult on Läänemere keskajauuringute baassõnavarasse ilmunud mitmed uued mõisted (nagu eespool mainitud “euroopastumine” või postkolonialistlikust teooriast laenatud terminoloogia), mille üle peetakse intensiivseid vaidlusi.

Ühtlasi on see arengusuund aga aidanud laiemalt teadvustada tõsiasja, et meie senine Läänemere ruumi keskaja käsitlus on vägagi suurel määral toitunud vallutus- ja ristisõdade retoorikast. Kuna iga vallutuse legitimeerimise puhul on esmatähtis küsimus vallutajate ja vallutatavate radikaalse erinevuse määratlemine, on ka siinse regiooni euroopastumist kirjeldavad allikad rajatud nimelt uue kristliku eliidi ja kohalike metsikute paganarahvaste vastandusele. Kui just nendele stereotüüpsetele kuvanditele tuginedes on kõrgkeskaegset Läänemere ruumi veel aastasadu hiljem kujutatud dramaatiliste kokkupõrgete alana, siis uuemad uuringud on näidanud, et kristliku ja varasema kohaliku kultuuri vahel polnud ületamatuid erinevusi. Kontaktid olid niivõrd tihedad ja eriilmelised, et nagu suvekoolis tabavalt tõdes Henrik Janson Göteborgi ülikoolist, pole küsimus mitte selles, kust leida jälgi kristlusest, vaid kust leida paganlust.

Viimaks iseloomustab uuemaid ajaloouuringuid Skandinaavias nagu Euroopas üldiselt kasvav tähelepanu keskaegse pärandi kasutamise ja ärakasutamise vastu järgmistel sajanditel. Keskaega ei uurita enam mitte ainult eneseküllase nähtusena, vaid püütakse analüüsida ka meie tänase keskajakuvandi ajaloolisi lätteid. Nagu Derek Fewster on väitnud Soome näitel, kujutas keskaeg endast XIX sajandil ja XX sajandi alguses loodud “uutele rahvustele” väga rikkalikku legendi- ja kujundivaramut, mille tuge soome rahvusliku identiteedi kujunemisele on raske alahinnata. Vaieldamatult väärib keskaegse pärandi uus- ja lähiaegne töötlus ka Eestis senisest põhjalikumat analüüsi, sest meie rahvuslik identiteediloome ilma Lembitu ja Kaupo, Meelise ja Tasuja ning Ümera ja Jüriöö ülestõusuta oleks kahtlemata võrreldamatult vaesem. Seda kinnitab Õ-fraktsiooni “Maleva” film, mis leidis suvekooli osalejate seas väga sooja vastuvõtu ja jättis eestlaste enesekriitilisest ajalooteadvusest ilmselt teenimatult positiivse mulje.