Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel. Kuidas suhtuda?
Sõda Ukrainas on paigutanud täiesti uude raami senise loomingulise ühistegevuse võimalused ja vajadused nii riikide, organisatsioonide kui ka üksikisikute vahel.
REIN VAHISALU: Võimust ja vaimust spordis, tulipunktis olümpiahoki
Putin viskas hokisaapad jalast, kepi käest ja sööstis vastasmängijale kallale. Vahetanud mõned löögid, üritas Putin jalalööki, kuid see jäi töntsiks.
MERLE KARRO-KALBERG: Vabatahtlik kultuuridiplomaatia
Alljärgnevas vestluses arutavad Riin Alatalu, Triin Ojari ja Kai Lobjakas vabatahtlikku juhtimistööd rahvusvahelises erialaorganisatsioonis. Mõtiskleme selle üle, kuivõrd on tegu kultuuridiplomaatiaga ning mida saavad suured rahvusvahelised organisatsioonid ära teha oma eriala arendamiseks ja praegu Ukraina aitamiseks.
JAAN UNDUSK: Mõnda Juhan Smuuli mainest Soomes Juhan Smuuli isiksus avaldas sügavat mõju innukale Eesti-sõbrale Raili Kilpile, kes tõlkis soome keelde mitmed Smuuli teosed.
Ellen Niidu ning eesti kirjanduse austaja ja soome keelde tõlkija Raili Kilpi (abieluaastail Kilpi-Hynynen) kirjavahetus on kaalukas kultuurilooline tekstikorpus, mis asub praegu veel erakätes. Ellen Niit saadab kirju eesti, Raili Kilpi nii eesti kui ka soome keeles. Muuseas tehakse kirjavahetuse algupoolel juttu Juhan Smuulist.
JÜRI TALVET: Jaan Kross luuletõlkijana Laureaadi kõne pärast Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvimist 19. veebruaril 2022
Vähemalt kuni perestroika’ni oli ENSV Kirjanike Liitu ja seeläbi ühtlasi NSVL Kirjanike Liitu kuulumine suur au. Mind oli kultuuriavalikkuses Hispaania-avastajana ja rea teoste tõlkijana hakatud tähele panema küll, kuid olin aru saanud, et kirjanike liitu vastuvõtmise tingimuseks oli vähemalt kaks trükis avaldatud algupärast teost. Seega söandasin liitu vastuvõtmiseks avalduse teha alles 1986. aastal ‒ kui nimetatud tingimus oli kindlalt täidetud. Ilmunud oli mu luulekogu „Äratused“ (1981) ja reisiessee „Teekond Hispaaniasse“ (1985, pälvis Juhan Smuuli nimelise aastapreemia).
JÜRI VIIKBERG: Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt? Väikseid keeli ei ole olemas. Kõigil keeltel, sealhulgas väikekeeltel ehk väikese kõnelejaskonnaga keeltel, on maailmas oma koht ja eluõigus.
Konverentsi „Väikekeelte võimalused kirjanduses, kultuuris ja ühiskonnas“i lõpetas 11. veebruaril vestlusring „Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt?“ Neil teemadel arutlesid Sven-Erik Soosaare juhtimisel Øyvind Rangøy, Nikolai Kuznetsov, Jüvä Sullõv, Anna Verschik ja Indrek Park.
Eesti teatri auhindade nominendid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest
Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Vene teatris. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.
ANITA MAASALU: Veebruar helis ja sõnas Hilise muusikalise lõõgastusrännaku järele on tõepoolest nõudlust: Eesti Kontsert tuli veebruaris välja uue kontserdisarjaga „Öökontsert“ ja ka ERSO alustas sel hooajal hilisõhtuse sarjaga „Audiospaa“.
Veebruari muusikaelule kuu lõpus tagasi vaadates võtan selle kokku kirjanik Thomas Bernhardi sõnadega: „Kunst ühtekokku ei ole ju samuti midagi muud kui ellujäämiskunst, seda tõsiasja ei tohi me tähelepanu alt välja jätta, ühtekokku on see ju ikka ja jälle katse – tehtud koguni mõistust liigutaval viisil –, kuidas selle maailma ja tema vastikustega hakkama saada“.i Ajalugu on näidanud, et olgu ajad paremad või halvemad, helikunstist võib rõõmu, lootust ja lohutust otsida ning leida igal juhul.
ANU NOORMA: Roheline tuli, punased jooned ja hallid alad – muudatused riiklike uurimistoetuste eraldamises
Rohelise tule Eesti teaduskorralduse muudatustele on andnud lisandunud raha ja selged strateegilised eesmärgid.
PIRET VOOLAID: Kaugõppe kujutamine laustaudimeemides: huumor kui toimetulekuviis ja enesekaitsestrateegia Alternatiivne vaade piiranguteaja õppevormile
COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud eriolukorraga kaasnenud muudatused saadavad meie elu vähemas või suuremas jaos tänini. Muu hulgas kasvas tervisekriisist välja hariduskriis, mis tähendas vajadust kohaneda tavapärase lähi- ehk kontaktõppe asemel kaug- ehk distantsõppega, veebi- ja põimõppega. On üldteada tõde, et folkloor aitab keeruliste aegadega paremini toime tulla ja nii kajastusid ka need elukorralduse uuendused otsemaid laialdaselt folklooris, näiteks nii Eestis kui ka piiri taga levinud internetimeemides.
RAGNE KÕUTS-KLEMM: Usaldusväärse ajakirjanduse uus võimalus Mida saab ajakirjandus usaldusväärsuse parandamiseks teha? Kolm tsunftisisest kokkulepet annaksid püsiva tulemuse.
Eelmisest nädalast elame taas maailma muutva sündmuse laineharjal ja pole raske märgata, kui tähtis on professionaalselt kontrollitud ning edastatud infovoog. Eelmisel korral oli see koroonaviirus, nüüd on see sõda, mis on andnud õigustuse iga minut uuenevale veebiajakirjandusele ja võimaluse tõestada oma olemasolu vajalikkust. Eestis jälgivad Postimees, Delfi, ERR ja Õhtuleht Ukrainas toimuvat 24/7.
Arvustamisel
Caroline Criado-Pereze „Nähtamatud naised“
Vaba Lava „Sahharov“
R.A.A.A.Mi „Ema, kas meie kass on ka juut?“
kontsert „Öömaastikud“
Peeter Vähi ja Sven Grünbergi autoriõhtu „Thee, O Cosmic Healer“
näitus „25 kauneimat Eesti raamatut + 5 kauneimat lasteraamatut“
XVIII Tallinna graafikatriennaali noortenäitus „Aeglased manöövrid“
noore skulptori preemianäitus
2 × mängufilm „Soo“
mängufilm „West Side Story“
Meie eˉlektroni tiimis oleme otsustanud ainult keskenduda tegevustele, mis toetavad Ukraina võitlust oma iseseisvuse eest. Alates sügisest oleme oma Ukrainast pärit kolleegi silmist näinud kasvavat muret oma riigi ja ema, vanaema ja vanaisa käekäigu üle. Sellesuunalist tegevust kureerivad Bohdana Korohod ja Daria Khrystych. Usume, et meie ukrainlased teavad paremini, kuidas eˉlektron praegu kasulik saab olla.
Bohdana ja Daria võtsid välkkiirelt ühendust kunstnikega Ukrainas, et välja uurida mis, kus ja kellel mida vaja on.
“Solidaarsuskino/ Ukraine Solidarity Screenings” nime all toimuvad alates 02.03 erinevad “kinoseansid” ja sündmused elektron.art keskkonnas ja elektroni stuudios Kopli 27, Tallinn. Mõistetavalt meil ei ole täpset tulevaste päevade või nädalate plaani, ajakava ega informatsiooni filmide kohta. Kõik liigub ja muutub hetkega. Vahel on meil nendega ühendus ja siis jälle pikk vaikus. See on närvesööv nii meile kodustele kuid veelgi enam Dariale ja Bohdanale kelle perekonnad on Kiievis lõksus.
Hetke olukord on selline, et sõltumatu filmiorganisatsioon “Freefilmers”, kes tegutseb Mariupolis ja laiemalt Ida-Ukrainas saadab meile filme nii, kuidas internetiühendus lubab. Meie samal ajal teeme oma online saalist kino ja näitame nende loomingut, mille piletitulu läheb neile. Sama kokkulepe on Docu Days filmifestivaliga, kes saadab meile jõudumööda 7 täispikka auhinnatud Ukraina filmitegijate filmi. Meile on oluline, et toetus liigub peale suurorganisatsioonide ka nö alt üles, et toetus jõuaks kohe peale linastust kaitseliinidesse, toiduabisse ja peavarjuks.
Kolmapäeval 02.03 kell 19:00 linastub kolm filmi Freefilmersi režisöörilt Sashko Protyahilt.
Kunstnik ja liikumise kaasasutaja Sashko Protyah elab ning töötab peamiselt Mariupolis. Tema peamiseks huviks on igapäevakogemuse muutumise teema lähtuvalt poliitilistest ja tehnoloogilistest muutustest. Nagu kunstnik ise väidab, on tema filmid antropoloogilised uurimused, inimelu epistemoloogiad. Linastusi saab vaadata minnes oma interneti brauseris lehele elektron.art – sealt leiad sündmuse ja piletiostu nupu. Enne linastust toimub kogunemine ja tutvustus ning loodetavasti saame ühendust ka režisööriga.
Neljapäev 03.03 kell 21.00 linastub “Ukrainer”, visuaalne jutustus mandri Euroopa kõige vähem tuntud riigi igapäevaelust. Film koosneb kuuest loost, mis on kokku toodud ühele lõuendile. Filmi on tootnud MTÜ Ukrainer, kes püüab läbi filmikeele ja uurimuse mõtestada kes on ukrainlane?
Reedel, 04.03 kell 18:00 tuleb hübriidõhtu “Unusta”, mille viivad läbi Jan Kaus ja Sander Saarmets. Saab tulla kohapeale elektroni stuudiosse Kopli 27, Tallinn. Kui viibid kaugel, siis on ka seda võimalik vaadata ülekandena aadressil elektron.art.
Järgmine nädal toob loodetavasti nii dokumentaalfilmi autori Oleksiy Radinskyi teoseid kui ka Docu Days Festivali programmis osalenud kunstnike teoseid.
Soovime, et see informatsioon jõuaks võimalikult paljude inimesteni ja paneme südamele, et kava täieneb jooksvalt ning seetõttu jälgige toimuvat meie sotsiaalmeedia kanalitel või aadressil elektron.art.
Fotomuuseumi projektiruumi uus näitus: Katrina Tang, “Kaduv võlu. Eesti maakoolide elu”
Fotograaf Katrina Tang toob 3. märtsil 2022 Fotomuuseumi projektiruumi oma dokumentaalse maakoolide projekti “Kaduv võlu. Eesti maakoolide elu”, millega ta töötab juba alates aastast 2004.
Eesti maakoolide elu jäädvustades tegeleb Tang unustatud väärtuste esiletoomisega. Tema tegevus on kõige puhtakujulisem visuaalse ajaloo kirjutamine. Aeglase fotograafilise meetodi kasutamine ja keskformaat-analoogkaameraga pildistamine on tulnud teema käsitlemisel kasuks – lisanud kujutistele poeetilist sügavust, toonud minevikku kadunud hetke vaatajale lähemale, äratanud mälestusi.
Katrina Tang: “Mäletan, et 2004. aastal lugesin uudiseid koolireformist ja sellest, et just väikestes maapiirkondades planeeritakse neid asutusi sulgeda. Peagi avastasin end Pärnumaal Suigu maakooli uksele koputamas, et küsida, kas tohin nende väikest kogukonda pildistada. Järgmised kaheksa aastat olin osa nende perest. Külastasin ka lähedalasuvaid koole: Taali, Selja ja Kabli, mis asusid samuti Pärnumaal. Täna on kõik need neli kooli suletud.”
Kaasaja kontekstis näeb fotograaf positiivse noodina omaalgatuslike kogukonnakoolide tekkimist: “Hiiumaa Vabakool, Lilleoru Põhikool, neid näiteid on veel. Seega ei ole projektile veel kavatsust joont alla tõmmata.” Tang tähtsustab pisikeste maakoolide õppe personaalset lähenemist, mis pole võrreldav suurte “kombinaat”-koolide strateegiatega.
Maakoolide projekt on olnud alus Tangi suurtele koostööprojektidele maailmas: “Nii New Yorgis agendi leidmisel kui ka Milaanos Guccile pildistades võlusid kliente just need pildid ja need siirad lapsed. Alati, kui mulle näidati pildistamiste ideekavandit, vaatasid mulle vastu maakooli lapsed.”
Katrina Tang on Eesti fotograaf, kes omandas fotograafia bakalaureusekraadi Inglismaal Bournemouthis asuvas kunstiinstituudis (Hons). Seejärel tegi kaastööd erinevate lastebrändide ja ajakirjade jaoks Londonis. Praegu töötab Tang rahvusvaheliselt New Yorgi, Londoni, Pariisi ja Eesti vahel. Tang on töötanud tuntud kaubamärkide ja väljaannetega, sealhulgas Gucci, Clarks, Mini Boden, Oeuf NYC, Fcuk, Very French Gangsters, Medela, The Times, ajaleht Milk Magazine jt.
Näitus “Kaduv võlu. Eesti maakoolide elu” jääb Fotomuuseumis avatuks aprilli keskpaigani.
Juri Lotman – ideede pilduja ja tohutu eruditsiooniga inimene
VALLE-STEN MAISTE
Esmaspäeval on Juri Lotmani 100. sünniaastapäev. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste arvab, et Lotmani mõju on olnud sageli küll kaudne, ent vaieldamatu ja suur. Lotman oli inspireeriv ideegeneraator, ta suutis leida mõnest hoopis humanitaariakaugest mõttest idee ja seda arendada.
Mullu koguti aktsiooni „Minu Lotman“ raames Juri Lotmaniga seotud mälestusi. Millised on teie mälestused?
Ma olen hariduselt eesti filoloog ja käisin ülikoolis 1970. aastate teisel poolel. Lotman meile midagi ei lugenud ega olnud ka meie/minu Jurmihh, nagu teda kutsuti. Aga ma istusin mõnikord Lotmani loengutel ja olin kõigepealt sillas sellest peast esitatud faktide kuhjast. Muidugi mõjus see, et vene XIX sajandi aadlikultuur oli siiski võõras maa, kuigi pidime ülikoolis läbi lugema kogu XIX sajandi vene romaaniklassika. Võõraid maid oli tollal palju, nii et igaüks, kes teadis neist midagi enamat kui triviaalsusi, mõjus. Aga Lotman oli midagi palju enamat. Kõik tema jutus haakus omavahel, moodustas keeruka terviku, kus faktide tagant paistsid kultuuri keerukad mehhanismid. Ja mis eriti oluline, kõik oli nägelikult usutav.
Lotman oli õppejõud, tegi vene kultuuri huvitavaks. Tegelikult tegid seda ka kõik tema kolleegid, kes eesti filoloogidele vene kirjanduse kursusi lugesid (Ann Malts, Peeter Torop, Valeri Bezzubov). Muuseas, esimene n-ö Lotmani inimene, keda ma loengus nägin, oli hoopis Igor Černov, kes tuli meile kedagi hetkeks asendama. Ja andis aimu, kui palju laiahaardelisem oli vene filoloogia mõtlemistase eesti filoloogia omast. Aga üldistades, sel ajal, kui oli üsna tavaline käia venevastane rusikas taskus, ei mäleta ma mingeid tõrkeid vene kultuuri suhtes. Lotmanist taas kõrvale minnes mäletan seda, et lugesin Toropi eksamiks ka Tšehhovi Sahhalini reisi märkmeid ja Bezzubovi loengute peale laenasin kogust nõukogude algusaja romaane, kust küll selgus, et Bezzubov oli neist välja otsinud need ainsad huvitavad kohad.
Kõik Juri Lotmani jutus haakus omavahel, moodustas keeruka terviku, kus faktide tagant paistsid kultuuri keerukad mehhanismid. Ja mis eriti oluline, kõik oli nägelikult usutav.
Teine mälestuspilt on väikesest mehest, kes astub ülikooli kohviku poole. See kuulus Einsteini soeng, mis mõjus tollaste pikkade juuste taustal ka väga uueaegsena. Pidevad peatumised, et ajada kellegagi juttu. Lotman, peahoone ümbruse klassikaline ülikoolimaastik ja kohvik kokku tekitasid mingi vana aja Saksa ülikoolilinnade aura, millesse Lotman ideaalselt sobis. Tegelikult mõjub see tagantjärele kummalisena, kui mõelda, et ta pärines hoopis Peterburi linnamaastikust. Kohvik teadupärast asub peahoone kõrval. Teisele poole peahoone kõrvale jäi nn Marksu maja, tollal punaste ainete õpetamise koht, mille keldris peeti otsekui sümbolina mingeid katseloomi, kes levitasid oma haisu ka tänavale. Selle maja peauksest sisse minnes oli otse vastas ülikooli toimetiste müügipunkt. Seda tuli hoolega väisata, kui levis kumu, et müügile tuleb Semiootika järjekordne köide, mis oli juba ette ülim defitsiit.
Ja lisaks kild hoopis muust ooperist. See oli juba peale ülikooli lõppu. Istusime õhtul Linnar Priimäega Edasi toimetuses, Linnar oli seal tööl ja sel õhtul valvelugeja. Aga me tegelesime tegelikult tema artiklite tekstianalüüsiga, selle järel lihtsalt maailma asjade paikapanemisega. Ja jõime sinna juurde suuremas koguses õlut. Siis läksime öös kodu poole ja kui jõudsime üle Toome tollase Burdenko, praeguse Veski tänava majani, kus elas Lotman, rääkis Linnar, kuidas ta öösel koju minnes näeb Lotmani akendes tuld ja temas süttib tahtmine veel ja veel töötada.
Kui tulite Tartu ülikooli õppima, kas Juri Lotmani nimi oli teile tuttav, muutis ülikooli kuidagi humanitaari jaoks koguni eriliseks?
Lihtne vastus on ei. Ma ei usu, et Lotmani nimi 1970. aastate keskel üldse mõnele eesti ülikoolieelikule midagi ütles, peale mõne haritlaspere võsu. Lotmani töid ei ilmunud tollal eesti keeles mitte kusagil. Loomingus oli tema artikleid ilmunud viimati 1962., Keeles ja Kirjanduses 67. ja 68. aastal. Ja minu kodulinnas Pärnus ei olnud liikvel mingeid semiootika kogumikke. Arvan, et nime ma teadsin. Usun, et midagi oli kirjas näiteks vene formalistidest inspireeritud Jaak Põldmäe poeetikalugudes ajakirjas Noorus. Aga kord ülikooli jõudnud humanitaar ei saanud Lotmani nimest üle ega ümber.
Ma ei ole kunagi olnud Lotmani teaduslik jünger. Jünger on minu arusaamist mööda inimene, kes võtab Meistri mõteviisi ja hakkab selle jälgedes liikuma. Ma olin kirjandusuurijana alguses vene kvantitatiivsete värsiuurijate usku ning seejärel olin ja olen siini ennekõike Mihhail Bahtini usku. Tema ja tema saksa eelkäijad on mind palju mõjutanud. Aga ma lugesin pidevalt Lotmanit ja vaimustusin tema ideedest ja nende pakkumise viisist. Ta oli minu jaoks see teadlase tüüp, kes ma tahtsin ise olla juba enne tema lugemist.
Lotman oli ideegeneraator. Tema teoreetilised tekstid on ennekõike esseed, mitte ranges mõttes teadus ja ma ei kujuta ette, kuidas need tänapäeval mõnes teadusajakirjas läbi läheksid. (Olen kuulnud, et abikaasa Zara Mints lisas sinna vajalikesse kohtadesse allikaviiteid juurde.) Lotman inspireeris: ta suutis leida mõnest hoopis humanitaariakaugest mõttest idee ja seda arendada. See tähendab, et mõttes endas oli võimalusi, seda sai kasutada ka väljaspool Lotmani pakutud valdkonda. Ja ennekõike, et mõtet oli arendatud just niipalju, et selles oli alles avarus, see ei olnud muutunud lõpuni kinni ehitatud süsteemi osaks. Nii olid ja on mulle kõige olulisemad ikka need 1970. aastate tekstid, mis lasid lahti varasemast rangest strukturalismist ja ei olnud veel jõudnud hilisemate suurte süsteemide ehitamiseni.
Lotman oli vene elu entsüklopeedia. Igasugused kultuuriloolised kommentaarid on mulle alati meeldinud, ka teiste autorite puhul (olen nautinud Ott Ojamaa, Jüri Talveti või Ain Kaalepi kommentaare). Lotmani „Jevgeni Onegini“ kommetaare olen lugenud mitu korda. Ja mingil ajal ärritasin inimesi väitega, et need on huvitavamad kui Onegin ise. See on tohutut eruditsiooni nõudev kultuuritausta ehitamine, kuigi veidi utreerides võib pidada mõndagi kohta ka vulgaarsotsioloogiaks (millal hakati külvama Venemaa X regioonis, millal saabus Onegin maale jne). Aga sünteesimise oskus, faktide tagant kultuuriliste vedrude väljatoomise oskus tõstab ka need seigad hoopis teisele tasandile. Muuseas, need 400 lehekülge olid mõeldud abivahendiks õpetajatele, mis peaks rääkima midagi ka sellest, millist taset ootas Lotman oma aja õpetajatelt. Millal ilmub 400 lehekülge kommentaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa kohta?
Lotmaniga käib kaasas põlu alla panemise, tõrjumise ja piiramise müüt. Selle eest pages ta Leningradist ega vabanenud neist muredest täielikult ka Tartus. Nõukogude ajal tegutsesid aga ju paljud olude kiuste. Kas olud olid semiootika seisukohalt kuidagi iseäranis lohutud?
Ma ei armasta seda, kui kõik, mis kunagi oli, tõmmatakse nõukogude võimu liistule ja hakatakse võistlema, keda rohkem vaenati. Ja ma ei armasta ka neid juubeliteaegseid lugusid põlu alla panemisest, mis peaks nagu tegema juubeldatava teod suuremaks. Lotman seda kindlasti ei vaja. Selle aja filoloogia ja filoloogide suhted võimuga ja omavahel on mitmetahuline ja vastuoluline suhterägastik. Ma ei arva, et nõukogude aeg ja eriti 1970. aastad oleks olnud semiootika jaoks lohutum aeg kui muude humanitaarteaduste jaoks. Muu hulgas eesti filoloogia jaoks, milles nähti ikka ja jälle natsionalismi märke. Tegelikult said semiootikud avaldada isegi enam kui eesti filoloogid. Jah, mälestustest võib lugeda ka eesti ja vene filoloogide vaenust, semiootika ja strukturalismi mittemõistmisest jms. Ma olen kuulnud/lugenud muuseas eesti filoloogide kaebustest selle kohta, et vene filoloogid said endale kogu filoloogide toimetiste jaoks eraldatud paberi, mis oli tollal defitsiit, ja sellest, kuidas mõned vene filoloogid käisid rektoraadis kaebamas eesti filoloogide kui natsionalistide peale.
Harry Liivrand on märkinud, et Lotmani tegevus vene kirjanduse kateedris paigutub konteksti, kus okupatsiooni ohvriks sattunud eesti haritlaste töökohad olid täidetud Venemaalt saabunud umbkeelsete õppejõududega, kes Eesti oludega ei suhestunud. Eestlastele sümboliseerisid nad kolonisatsiooni, sest vene keele ja kirjanduse õpetamisest sai prioriteet. Tagantjärele jälle tundub paljudele, et okupatsiooniaegse rahvusliku kitsarinnalisuse tõttu ei suudetud häbiväärselt Lotmani suurust ja tähendust vääriliselt hinnata.
Liivranna märkus on osalt tõde, aga taas, mulle ei meeldi selle ajajärgu lihtsustamine mustvalgeks skeemiks. Ma kindlasti ei arva, et oli olemas mingi üldine okupatsiooniaegne rahvuslik kitsarinnalisus. Selle aja eesti haritlaste seas oli olemas kogu skaala natsionalismist ja natsismist kuni internatsionalismi ja stalinismini. Muidugi ei pääsenud kõik ideoloogiad avalikkuse ette, aga samal viisil oli olemas ka suurvene šovinism, mida leidis ka vene kirjanduse kateedrist. Ja kui keegi soovib, võib lugeda Lotmani ja tema sõbra Boriss Jegorovi kirjavahetust ning mõelda aastatel 1954–1960 Tartus töötanud Jegorovi vaadete üle.
Kas Lotman suhestus eesti kultuuri maailmaga? Üldise tasandi vastus on ei. Ta oli avaldanud eesti keeles natuke 1950. ja 1960. aastatel, aga 1970. aastatel mitte. Ma ei tea seda, kui palju oli selle taga tema otsus, kui palju tol ajal rahvuslikumaks muutunud eesti kolleegide mõteviis ja kui palju ülemuste käsud ja keelud, aga nii see oli.
Mul pole kahtlust, et Lotmani suurusest said aru kõik filoloogid. Ma ei ole kuulnud kellegi suust midagi vastupidist. Kindlasti olid isikutevahelised põrked, aga olid ka koolkondade erinevused. Mitte kõik ei analüüsinud kirjandust ja kultuuri samal viisil. Ka vene kirjanduse kateedris ei olnud vaid Lotmani jüngrid, olid ka teised vaateviisid, olgu Valeri Bezzubovi või Sergei Issakovi omad. Ja eesti kirjanduse uurijate seas oli Lotmani jüngriks ülikoolis vahest üksnes Jaak Põldmäe, temagi servapidi, pigem vene formaalkoolkonna kaudu. Harald Peep ja Karl Muru, kaks eesti kirjandusuurimise juhtivat tegijat, järgisid hoopis teisi mõtteviise. Ja näiteks Peep leidis, et Lotmani lähenemine on vaid ühe tahu keskne. Tema otsis mingit kõikehõlmavat süsteemi, eeskujudeks hoopis saksa sõjaeelsed ja -järgsed autorid. Kui teoreetik tahab olla suur tegija, siis otsib ta oma süsteemi. On see nüüd kitsarinnalisus? Lähemal Lotmanile olid hoopis nooremad keeleteadlased eesotsas Huno Rätsepaga, kellele strukturalism oli 1960. aastate teisel poolel oluline asi. Miks see alguses toiminud koostöö laiali vajus, ma täpselt ei tea, aga mulle on jäänud mulje, et mitte eesti keeleuurijate initsiatiivil.
Igatahes tundub Lotmani mõju Nõukogude ajal eesti kultuurile pöördvõrdeliselt väike selle tähenduse kõrval, mis Lotmani tegevusele tänapäeval omistatakse. Eesti kirjandusuurijate seas väljendatakse strukturalismi osas ka skepsist ning austajadki ei tugine meistrile kuigi põhjapanevalt. Miks ei ole Lotmani teoorias nähtud moekat vastandumisvõimalust sovetiaegsele suletusele? Kas siin oli pistmist ka sellega, et eesti kultuur (kirjandus) ajas XX sajandil XIX sajandi asju, nagu olete seda määratlenud?
Lotmani mõju tollasele eesti kultuurile oligi väike, kuigi Lotmani peeti vähemalt mulle tuntud ringides ka tol ajal suureks. 1970. aastatel avaldas ta eesti keeles minimaalselt. Aga see pole oluline, tollal oskas iga humanitaar vene keeles lugeda. Tema laiem mõju võinuks ehk alata näiteks vene kirjanduse IX klassi õpikust (1982) või õpilastele mõeldud Puškini eluloo tõlkest (1986). Kuigi, oleks vist raske seda tagantjärele analüüsida.
Kindlasti on iva sees mõttes, mis asja ajas tollal eesti kultuur. Ja ühe lisakeeruga: nimelt eesti kirjandusteadus oli sunnitud ajama suures osas XIX sajandi asja. Kirjanduse uurimine algab ikka positivistlikust faktide korjamisest, teoste kommenteerimisest jms. Teist teed ei ole olemas. Ilma selle põhjata on tulemuseks vaid hunnik spekulatsioone, mida on kirjandusteaduses muidugi ka hulgi tehtud. Alles selle järel, kui faktoloogia on piisaval tasemel olemas, saab tulla kõik muu. Siin oli vene kultuur ja kirjandusuurimine eesti omast tohutult ees: tasub vaadata neid nõukogude ajal avaldatud klassikute kogutud teoste ja kommenteeritud väljaannete lademeid. Muidugi olid kommentaarid kohati sovetliku soustiga üle valatud, kuid väga tasemel. Eesti kultuuris oli see põhi lihtsalt suures osas puudu.
Teine mõjur on see, et Lotmani uurimise keskmes oli XIX sajand, millega tegelemisel oli tollal palju vähem keelde kui XX sajandi puhul, ammugi nn Eesti kodanliku vabariigi aja puhul. Aga eesti kirjanduse ja kultuuri jaoks on väga keskne just XX sajandi esimene pool, mil need ajasid Euroopa XIX sajandi asja. Ja kolmas asi on ka: Lotman liikus ühelt poolt vabaduse, teiselt poolt bahtinliku dialoogilisuse suunas ja samas järjest üldisemate kultuurimudelite poole. Eesti kultuurmõtlemine pole aga kunagi olnud aldis suurtele mudelitele.
1990. aastatel leiab aset eesti kultuuri „hüpe Lotmani poole“, ilmub ridamisi tõlkeid, luuakse õppekavad ja institutsioonid, kerkivad esile arvukad austajad. Missugune see hüpe paistab muu kultuuri- ja ühiskonnaeluga seonduva avanemise taustal? Kui tugev ja tähelepanuväärne on Lotmani mõju tänapäeval?
Siin tekivad mul kahtlused ja kõhklused. Hüpe tekstide tõlkimises toimus tõepoolest, kui eesti keelde pandi mitmed põhimõttelised tekstid 1990. aastate algupoole Akadeemias ja suurem valik kogumikus „Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur“ (1990). Siis järgnes paus ja uuesti hakkas tõlgete mass ilmuma alles sel sajandil. Samas, tollal osati siiski vene keelt, ma ei arva, et keel oleks siin probleemiks olnud. Teisalt, on jah olemas institutsioonid, on jüngrid ja austajad, on hiilgavad populariseerijad eesotsas Marek Tammega. Aga minu arvates jäi hüpe Lotmani poole eesti kultuuri jaoks hiljaks ja sattus valesse aega. 1990. aastate alguse kultuuri- ja kirjandusuurimise meelisteooriad olid ikkagi postmodernismi maailmast. Ja eesti kirjandusteaduses hakati pealegi pärast arhiivide avanemist uue hooga tasa tegema positivistlikku mahajäämust. Ja kas Eestis kujuneb kunagi veel huvi nt vene aadlielu vastu, et lugeda uuesti üle Lotmani kaks kultuurivestluste köidet, mis on kordi sügavamad kui need inglise keelest tõlgitud tellised, mida meil pideva vooluna avaldatakse. Ja lisaks, väikese märkusena siiski peab ütlema, et üsna mitmed Lotmani ideed on natuke jalgratta leiutamised, millel on analoogia muude teadlaste ideedes juba varem või paralleelselt olemas.
Kas Lotman on meie kultuuris nüüd ometi kodus, sees, sama loomulikult ja võõrandamatult nagu David Vseviov või Jaan Kaplinski? Viimanegi ei kirjutanud alati eesti keeles, kurtis vahel, et tunneb siin end võõrana, ja kuulutas, et Eesti eestlased võiksid elada sama hästi Vene kui USA mõjusfääris.
See mõte jääb nüüd mulle veidi arusaamatuks. Need kolm on mu meelest väga erinevad inimesed oma suhetes nii Eesti kui ka eesti kultuuriga. Ma ei ole üldse kindel, et Lotman mõtles põhjalikult enda ja eesti kultuuri suhetest. Tema suhtemaailm on kõigi märkide järgi ikka vene kultuur. Kas ta oleks tahtnud, et teda vaadatakse kui eesti kultuuri osa? Ma kahtlen selles. On kaks eri asja. Üks on võtta keegi piiril olija vastu, mitte lükata teda tagasi kui võõrast. Mu arvates oli Lotman vastu võetud juba 1970. aastatel. Jah, võib meenutada inetuid lugusid tema akadeemikuks valimise ümber, aga nende kohta peab küsima tollastelt akadeemikutelt. Kui palju oli seal venevaenu, kui palju vaikset varjatud juudivaenu, kui palju aga seda, et suur osa teadlasi ei pidanud semiootikat teaduseks. Aga hoopis teine asi on teha piiril olijast eesti kultuuri osa. Sel puhul tahan mina alati küsida inimeselt endalt. Usutavasti oleks Lotman ikka parema meelega vene kultuuri osa. Ja sama usutavalt maailmakultuuri osa.
Formaalselt seob teid Tartu-Moskva koolkonnaga vähemasti lai huvide ring, mis hõlmab lingvistika, kirjanduse ja ühiskonnateemad.
Mitte kõik filoloogid ei haara nii laialt. Kuidas kirjeldate oma suhet Tartu-Moskva koolkonnaga? Kas võlgnete oma töödes ka midagi Lotmanile?
Ma olen hoolega lugenud Lotmani teoreetilisi esseid ja kultuurilugusid, aga sama suure huviga ka kirju jms materjali, mis annavad piirdeid tema enda eluloole, taustaks Lotmani enda inspireerivad mõtted elulooväärilistest inimestest. Mind ilmselt jääb enim huvitama elu ja kirjanduse, elu ja kultuuri seos, aga kõige olulisemana dialoog elu ja kultuuri vahel. Seda mõistis Lotman sügavalt ja seletas vaimukalt.
Mõjud kultuuris on keerukas asi. Tänapäeval loetakse kokku viiteid. Kultuurikirjutistes on see suuresti nonsenss. Minu suurim mõjutaja on Bahtin ja tema kõrval Wilhelm Dilthey, aga viidanud olen neile haruharva. Nii on ka Lotmani mõju ehk pigem kaudne, nagu Alliksaare mõju eesti luules. Keegi ei luuleta nagu Alliksaar. Aga tema ideed, tema vabastav mõju (ah et nii saab ka teha), on vaieldamatu ja suur. Sama ma arvan ka Lotmani puhul.
Milles seisneb nüüd, distantsilt vaadates, teie arvates Lotmani olulisim panus humanitaarteadlase ja teoreetikuna?
Algataja. Ideede pilduja ja tohutu kultuurieruditsiooniga inimene. See oli lummav kooslus, kus said kokku hiilgav mälu ja hiilgav interpretatsioon. Aga ta oli generaator, kes lisaks mõjutas oma isikuga, isikliku kohaloluga, dialoogiga auditooriumiga. Ja see oli tema puhul väga oluline lisamõjur. Need kolm külge saavad väga harva samas teadlases kokku. Ja annavad tulemuseks geeniuse. Ma arvan, et Lotman oli geenius, ainus geenius, keda ma olen näinud ja kuulnud.
Kindlasti on Lotman nüüdseks klassik. Ja sel sajandil on Marek Tamme ja Peeter Toropi eestvõttel asutud koostama ka Lotmani kogumikke inglise keeles, mis on suuresti vältimatu eeldus, et suur autor jõuaks laiemate akadeemiliste ringideni, ennekõike üliõpilasteni. Andku Puškin neile jõudu. Ka Bahtinist sai suur nimi aastakümneid pärast kesksete tööde kirjutamist.
Tundub, et on ülikoole, mis on rohkem oma kuulsate meeste ülikoolid, kui on Tartu ülikool Lotmani ülikool. Kas Eesti ja Tartu ülikool peaksid Lotmani pärandit sisuliselt ja imagoloogiliselt rohkem tähtsustama ja ka ära kasutama?
Kuigi tele- ja tugitoolisõdade ajalugu ulatub otsapidi eelmisse sajandisse, ei ole selle valdkonna žanrivõimalused sugugi ammendatud, nagu pingekruvimine Venemaa ja Ukraina suhetes, aga ka maastikul ehk rindejoonel tegelikult ja lavastatult hästi näitab. Meedia on tööstusharu, mis konfliktidest alati võidab, sest erutunud ja ärevil publik on infojanusem ja see asjaolu lubab odavalt toota ning kallimalt müüa. Uudised ja arvamused jooksevad toimetustesse ise kätte, nii et iseseisva uurimistööga vaeva nägema ei pea.
Eriti mõnusaks teeb toimetuste olemise sel korral asjaolu, et esmakordselt ajaloos on USA ja tema liitlaste luureorganisatsioonid otsustanud oma salateadmisi laialdaselt meedias jagada. Seejuures lahkelt ja tasuta, väike portsjon iga päev. Ka Venemaa juht saab hommikustest välismaistest lehtedest ja telekanalitest teada, mida ta sel päeval teeb ning milliste otsusteni õhtuks jõuab. Senini ei ole Venemaa ja Putin suutnud lääneriikide kommunikatsiooniplaanile midagi vastu panna. Lääne toodanguga võrreldes näeb Moskva oma igas elemendis välja hale ja kodukootud, näib, et puudu on korralikust käsikirjast, lavastajast, ka operaatoritöö on null ning näitlejate sooritus allpool arvestust. Igaüks, kes jaksas esmaspäeval vaadata telelavastust „Julgeolekunõukogu koosolek“, sai sellele väitele kinnituse.
Tegu pidi olema Putini suure kaheosalise etteastega: kõigepealt kollektiivne töö ja pärast soolokõne „otse-eetris“. Aga välja kukkus, nagu alati, nii tehnilises kui ka sisulises mõttes naeruväärselt. Väga hea, et Putin, kes on päev-päevalt aina suuremas segaduses, selle lavastuse teha võttis, sest nagu juba hallidel külma sõja aegadel sovetoloogidele ja kremloloogidele, nii ka praegu on selline toodang analüütikutele ja otsustajatele kulla hinnaga. Liikuvate piltide järgi saab hinnata asjaosaliste vaimset ja füüsilist tervist, seda, kes on peremees ja kes tallalakkuja. See, kes on kohal ja kes puudub, on praegu sama kõnekas kui kunagise NLKP poliitbüroo liikmete rivistus Lenini mausoleumi katusel.
Julgeolekunõukogu avalik koosolek, mille alguses Putin eraldi rõhutas, et tegu on erakorralise sündmusega, sest korra järgi peetakse nõu suletud uste taga, andis vastuse enam-vähem kõigile küsimustele. Esiteks, et peremees on tõbisevõitu, sest oma etteaste esimese paari minuti jooksul löristas ta neli korda nina ja korra ka köhis. Oma paanilist hirmu Venemaal eriti tõhusalt tapva koroonaviiruse ees on Putin viimastel nädalatel demonstreerinud katkematult: kõik need etüüdid aina pikemate laudade taga, üha suurema distantsi hoidmine potentsiaalsete nakatajatega. Küllap on hirmu võimendanud ka vana võitluskaaslase Vladimir Žirinovski raske haigestumine, hoolimata väidetavalt kaheksakordsest vaktsineerimisest Venemaa imetoote Sputnikuga.
Teiseks, etenduses olid mingi rolli saanud ainult orjameelsed pugejad, kes lugesid peremehe soove tema silmist ja esitasid järjekorras kuulekalt, ehkki mõnel korral ka koperdamisi, ühtesid ja samu jutupunkte-seisukohti. Lavastaja mõte pidi siin olema, et kogu värk peab välja nägema tsiviilasjana, kuigi juba mitu kuud on plaani keskne osa sõjaline. Vägesid on idast läände õppustele ja positsioonidele liigutanud ikka kindralid, mitte suvalised ministrid või julgeolekutöötajad. Aga saalis oli vaid paar mundrikandjat, kuigi oli ette selge, et otsus tunnustada olematuid oblastiräbalaid riikidena tähendab automaatselt ka avalikku vägede liigutamist neile territooriumidele ehk vahetut tööd kindralitele.
Kindralite puudumine võib tähendada seda, et nende juuresolekul võinuks asi käest minna – otsest rünnaku- või tapmiskäsku tele-eetris ei julge anda ka Putin. Opositsionääride mõrvamiskäsudki on Putin seni andnud salaja ja kaudseid teid pidi. Nüüd pidanuks otse ütlema: minge ja tapke nad. Sellega sai Putin hakkama küll oma esimeses sõjas, aga siis olid ju vastaseks tšetšeenid, keda Venemaa eliit ei ole iial pärisinimeseks, vaid ikka poolmetslaseks pidanud. Nüüd aga oleks tegu ju lihast ja verest omade masshukkamisega, sest Putini ajalootõlgenduse järgi ei ole ju ukrainlasi olemas: nad on lihtsalt ääremaa pisut teistsugused venelased.
Juhile hullem ja tõenäolisem põhjus on aga see, et kindralid keelduvad vaikimisi laialdase sõjategevuse alustamisest, sest oskavad selle hinda arvutada. Ei läinud päevagi ja – üllatus, üllatus! – juba ilmuski ajalehtedes Inglismaa luureinfo, mille kohaselt leidub Venemaa sõjalises ja luurejuhtkonnas hulgaliselt elemente, kes kahtlevad sügavalt Ukrainasse sõjalise tungimise plaani mõttekuses ja tõhususes.
Kuni puiklevad, ei saa neid lavastusse võtta ega lasta ka juhi lähedusse. Esiteks ei täidaks nad vajalikke rolle ja kahjustaksid ka peategelase kuvandit. Kuid ka selle positsiooni tagant kumab hirm. Maailmas ei ole kokkuleppele jõutud, kas Putin näeb endas pigem jumala antud võimuga tsaari-isevalitsejat või peab end pigem nõukogude tüüpi tsiviiljuhiks. Mõlemad rollid on Venemaa ajaloos olnud täis surmaohtu või hullumeelse juhi leebemat kõrvaldamist, aga enamasti on need ikka olnud sõjaväelased, kes on asja ära korraldanud. Kui tahes valikuliselt Putin ka oma maa ajalugu ei mäletaks, teada on, et kindraleid ei saa lõpuni usaldada.
Ka Eestil on siin oma ajalooline panus, sest kes see muu kui meie oma Palmse mees krahv Peter Ludwig von der Pahlen Peterburi sõjakubernerina organiseeris keiser Paul I mõrvamise. Stalini surma järel tõstis sõja võitja marssal Žukov poliitbüroo mehi nagu malenuppe. Ma ei arva, et Venemaa kindralid praegu jõuga võimu vahetama läheksid, aga Putin võib seda kahtlustada küll. Vaevalt ta välismaa riigitegelasi või oma kindraleid endast õilsamaks peab, järelikult: kui mina olen lasknud oponente mürgitada, siis miks ei peaks nemad sedasama teha püüdma? Kindralstaabi sõjamehi suutis täielikult kontrolli all hoida ehk ainult Stalin, kes selle saavutamiseks muidugi suurema osa neist lihtsalt maha tappis, olematuks represseeris või uute, lõpuni lojaalsetega asendas. See kodutöö on Putinil puha tegemata.
Kindralite terve mõistuse peale panustamise kõrval loodab lääs juhi potentsiaalsete ohjeldajate või kõrvaldajatena kasutada ka vähemasti varem presidendile juurdepääsu või mõju omanud tsiviliste-ettevõtjaid. Nende vastu suunatud täppissanktsioonid on väga selge sõnumiga. Tehke ometi midagi, härrad Rotenbergid ja Timtšenko! Kui ajate hullu kotti, saate ka oma raha tagasi! Kui kuskil, siis USAs tuntakse miljardäride hingeelu hästi: nende tänutunne poliitiliselt võimult äriliste eeliste saamise eest ei kesta kuskil igavesti. Saab näha, kas oligarhid hakkavad liigutama või mitte.
Kuidas siis ikkagi on nii läinud, et suures Moskvas, kus professionaalset telemeelelahutust on osatud teha küll, on asjatundjad kriitilisel hetkel riigi tellimusest kõrvale jäänud või jäetud? Kas ka nemad on kaotanud presidendi usalduse? Professionaalidele on kahtlemata selge, et sellise toodanguga, millega Venemaa praegu oma veidrat infosõda püüab pidada, soovitud eesmärke ei saavuta. Miks Putin seda ei kuule? Aga tundub, et ei kuule. Ja oleks siis tegu üksikjuhtumiga. Terved lääneilmas varem suureks ja võimsaks maalitud trollivabrikud ja libauudiste tootjad on tegutsenud sama käpardlikult. Oma võltsvideotelt Ukraina „provokatsioonide“ kohta ei ole suudetud isegi metaandmeid lahti haakida ja globaalne netikogukond, sealhulgas juba ka USA saatkond Kiievis tegeleb Venemaad pilkavate meemide meisterdamise kõrval edukalt ka Venemaa propagandatoodete paljastamisega.
Avaramas kontekstis tekitab Venemaa võimu meediakirjaoskamatus paar muud vältimatut küsimust. Esiteks: kas inforindel, nagu ka diplomaatilisel kaotatud lahingut/sõda on võimalik jätkata ja võita teiste vahenditega? Teiseks: kui meediatööstus on just nii kehval tasemel, nagu poliitilisest produktsioonist näha, siis miks peaks arvama, et mõnes teises tööstusharus on olukord parem, sealhulgas sõjatööstuses? Ja lõpuks kõige raskem küsimus: kui väed on rindel, lahingutes või mitte, siis kuidas neist tähtsamad ja vajalikumad ning vägevama väljanägemise ja relvastusega osad 9. maiks Moskvasse paraadile toimetada? Või hakkavad sealgi marssima telesaadetest tuttavad ja alandlikult küürus ministrid ja teised julgeolekunõukogu liikmed?
Mis suunas kriis Ukrainas ka ei liiguks, on nüüdseks selge, et lääneriigid vastavad Venemaa agressioonile põhiliselt sanktsioonidega. Suurbritannia on külmutanud oligarhide ja pankade vara, Saksamaa peatas Nord Stream 2 gaasitoru sertifitseerimise. USA ja Euroopa Liit on lubanud lisa: reisikeeld rikastele Venemaa kodanikele, Euroopa kapitaliturgudele ligipääsu piiramine jmt. Selle kõige mõte on teha sõjapidamine Venemaa otsustajatele liiga kalliks, samal ajal otseselt kedagi füüsiliselt ähvardamata. Me mõtleme sanktsioonidest kui leebemast ja tsiviliseeritumast alternatiivist sõjale.
Sanktsioonide ajalooga tutvudes selgub aga kohe, et niisugune arusaam on ekslik. Ajaloolane Nicholas Mulder tuletab oma raamatus „Majandusrelv“ meelde, et sanktsioonidel on tegelikult oma sünniaeg, -koht ja isegi vanemad: 1919, Pariisi rahukonverents ja selle delegaadid, briti lord Robert Cecil ja prantslane Léon Bourgeois. Nemad ei näinud sanktsioonides ei leebet ega tsiviliseeritud meedet.
Toonaste diplomaatide käsituses olid sanktsioonid eeskätt mõeldud stabiliseerima sõjajärgset maailmakorda ja tagama võitjariikide ette kirjutatud reeglite järgimist. Sanktsioonid olid olemuselt inspireeritud sõjaaegsetest blokaadidest, mis olid Saksamaa näljutamisel ennast tõestanud ja põhjustasid sõja ajal ligi miljoni tsiviilisiku surma. USA president Woodrow Wilson on nimetanud sanktsioone „millekski, mis on võimsam kui sõda“, relvaks, mis oli ühtaegu tõhus ja samal ajal mugav, nõudmata ründavalt riigilt üldmobilisatsiooni, logistilisi pingutusi ja inimohvreid. Sanktsioneeritava riigi jaoks võis see tõesti olla sõjast hullemgi, kuna toidu- ja energiavarude äralõikamine tabas valimatult kogu tsiviilelanikkonda, jättis aastateks jälje ühiskonna tervisele, põhjustas põlvkondlikke traumasid. Sõjajärgsed liberaalid andsid endale sanktsioonide barbaarsusest aru, aga selles kogu ürituse mõte oligi. Mulder nimetab sanktsioone tuumaajastu-eelseks tuumarelvaks – millekski nii koletuks, et pelgalt sellega ähvardamine pidanuks võtma igalt ratsionaalselt riigilt tahtmise reegleid rikkuda.
Sanktsioonidel olid aga omad ettenägematud tagajärjed. Kui kolm neljandikku maailma riikidest katkestas oma majandussuhted fašistliku Itaaliaga pärast seda, kui see Etioopiasse tungis, hakkasid Saksamaa ja Jaapan panustama rohkem autarkiasse ja ennast maailmamajandusest lahti haakima. See tähendas aga uut laadi võidurelvastumist: konkurentsi ressursside, territooriumi ja finantside pärast, mis võimaldaksid riikidel majandusliku karistamise ja võib-olla ka et blokaadi üle elada. See ei olnud lihtne ülesanne. Osa riikidest, nagu USA, hakkas looma maavarade reserve, teised, nagu Saksamaa ja Itaalia, asendasid laevateid maismaakaubavahetusega, mida oli kergem strateegiliselt kaitsta. Suurbritannia ja Saksamaa, maailma kaks suurt innovatsioonimootorit, hakkasid välja töötama sünteetilisi kütuseid ja tekstiile, et vabastada suur osa oma riigi tööstusest väliskaubandussõltuvusest. Aga mida paremini ühed riigid sanktsioonidele vastu pidasid, seda rohkem jõudu pidid teised riigid nende efektiivsuse säilitamiseks rakendama. Tööriistast, mis pidi sõja ära hoidma, sai Mulderi tõlgenduses vahend, mis hoopis kiirendas Teise maailmasõja puhkemist.
Praegused sanktsioonid on enamasti olnud malbemad kui XX sajandi alguses, aga nende mõju tsiviilisikutele on sageli ikkagi laastav – mõelgem kas või olukorrale Iraanis. Kuivõrd on nendega oma eesmärke saavutatud, pole samuti selge. Mulder on tahtnud oma teoses aga juhtida sanktsioonide efektiivsuse kõrval tähelepanusoovimatutele tagajärgedele, mis mõjutavad terve rahvusvahelise suhete süsteemi kujunemist. Siin on sanktsioonide sünniperiood kahtlemata hoiatav näide. Mulder juhib alternatiivina tähelepanu näiteks positiivsete majandusmeetmete ehk lend-lease-abi efektiivsusele. Putini jultunud imperialismi jälgides on lihtne ja mõistetav nõuda jõulisi vastumeetmeid, aga sealjuures tuleb meeles pidada, et ka kõige paremini hooldatud püstol võib teinekord ka tahtmatult vallanduda. Miinimum, mis me teha saame, on vähemalt olla teadlikud sellest, et meil üldse püstol käes on.
Natuke veel ja Svetlana Jantšekil täitub esimene kuu Vene teatri direktori ametis. Kuigi hiina vanasõna ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, on Valdeko Vende, ei pääse siiski mööda ajarännakust eelmise aasta detsembrisse. Kuu alguses kuulutati välja konkurss Vene teatri direktori ja juhatuse liikme kohale, kuid jõulude eel oli teatri nõukogu sunnitud tunnistama, et viie kandidaadi hulgast sobivat ei leitud. Vene teatri nõukogu esimees Jaak Allik ütles ERRile,1 et kandidaatide seas polnud nii tugevat juhti kui senine direktor Margus Allikmaa, kes siirdus 1. veebruarist juhtima Eesti Kultuurkapitali. Selleks et saada rohkem aimu, kuidas konkurss kulgeb, seadsin detsembris sammud Vabaduse platsile, viskasin ennast Vene teatri ette pikali ja surusin kõrva vastu asfalti. Ega kuigi palju kostnud, aga pingsa kuulatamise põhjal siiski kinnitan, et Alliku sõnades pole põhjust kahelda.
Kui konkurss oli raugenud, jätkas teatri nõukogu otsinguid juba omal käel ja jõudis Svetlana Jantšeki kandidatuurini. Jantšeki tugevus – on ta ju 2005. aastast korraldanud Eestis festivali „Kuldne mask“, mis selle aja kestel on toonud siia palju head Venemaa teatrit – ning ühtlasi ka nõrkus oli kuulumine seda festivali korraldava MTÜ Art-Fortius juhatusse. Nõrkus selles mõttes, et nimetatud MTÜ ostab Vene teatrilt aeg-ajalt mitmesuguseid teenuseid (teatrisaali rent jms), mille pinnalt oleks võinud võrsuda huvide konflikt. Selle ohu likvideeris Jantšeki lubadus lahkuda Art-Fortiuse juhatusest ning Alliku kinnitus, et edaspidi saab Vene teatri ja Art-Fortiuse vahel sõlmida lepinguid vaid teatri nõukogu loal. Niisiis on sellega korras.
Milliseks hinnata nõukogu valikut? Kas Vene teater sai tugeva juhi? Vahemärkusena olgu öeldud, et kindlasti pole see lihtne ametikoht. Seda mitmel põhjusel. Eraldi võttes on Vene teatri töötajad kõik väga toredad inimesed, aga kollektiivina ehk mitte kõige lihtsam kooslus. Samuti pole kergete killast Vene teatri rahaline seis, kusjuures praeguse olukorra on veelgi keerulisemaks teinud asjaolu, et Eesti keskmisega võrreldes on venekeelsete inimeste seas vaktsineeritute osakaal märksa väiksem, mistõttu jääb Vene teater automaatselt ilma osast publikust, sest tõendita ei tohi saali lubada. Aga eks kõigil teatritel ole raske.
Ent kui nüüd eelmises lõigus esitatud küsimusele vastata, siis valik pole üldsegi halb. Teatriteadust ja kunstikorraldust õppinud Svetlana Jantšek tunneb Vene teatrit läbi ja lõhki, sest aastatel 1987–2004 töötas ta seal kirjandusala juhatajana ja 2011–2012 direktori asetäitjana. Hindamatust kogemusest, mille ta on saanud festivali „Kuldne mask“ juhina, oli eespool juba juttu, kusjuures kuuldavasti on liikvel ka mõtted Vene teatri ja festivali võimalikust lähenemisest.2 See on igati mõistlik plaan, mis tõmbaks Vene teatrile tähelepanu ja annaks kaalu.
Eelmise direktori Margus Allikmaa valitsemisajal ja koostöös kunstilise juhi Filipp Lossiga (mõlemad on näidanud ennast tugevate mänedžeridena) on Vene teatri repertuaar mitmekesistunud, seda nii dramaturgia kui ka lavastajate poolest, samuti on lavastusi, mis toovad publiku saali. Üks selliseid on „Meister ja Margarita“, mis ei ole küll kunstiliselt kes teab kui suur õnnestumine, kuid Bulgakovi meistriteos ei jäta kedagi külmaks. Ka eestlasi kohtab selle lavastuse etendustel kaunis palju. Küll aga tuleb nõustuda Jantšeki seisukohaga, et repertuaarivalikus peaks olema vähem amorfsust ja rohkem keskendumist mingitele teemadele.3 Nagu ka sellega, et Vene teater peab tõusma Eesti kultuuripildis rohkem esile ja mängima tähtsamat rolli. Eesti teatri mitmekesisuse huvides on see, et Vene teatril läheks hästi, ning siin on Svetlana Jantšekil võimalik palju ära teha.
1 Konkurss Vene teatri direktori kohale kukkus läbi. – ERRi kultuuriportaal 22. XII 2021.
2 Andrei Šumakov, Vene teatri uus juht Svetlana Jantšek: ma ei hakka maailma vägisi paremaks tegema. – Eesti Päevaleht 3. II 2022.
Mul paluti Juri Lotmanist kirjutada, aga tunnen end ebamugavalt. Mu plaan kirjutada Lotmanist sedakorda isiklikult, isiklikust kogemusest, võib mõjuda kohatult. Sest ma ei ole teda kunagi isegi näinud. See plaan on seda paradoksaalsem, et mul lasub üks süü. Too algpatt leidis aset oktoobris 1993, kui uudiskanalid teavitasid Lotmani surmast. Ma olin tol saatuslikul õhtul, vastselt 19aastasena, tollase Päevalehe uudistoimetuse valvetoimetaja. Valvasin ja toimetasin, kuid unustasin kontrollida ETA uudistelindi kultuuriosa. Ja nii ei jõudnudki teadmine Lotmani lahkumisest Päevalehe lugejateni. Päevalehe tollane tegevtoimetaja Peep Kala tegi mulle järgmisel päeval peapesu ja küsis seejuures: „Kas sa üldse tead, kes Juri Lotman on?“ Ma teadsin, aga mäletan tunnet, et mitte kuigi hästi.
Segadus
Varsti sain rohkem teada. Olin tollal alustanud õpinguid Eesti humanitaarinstituudis ja käisin ka Mihhail Lotmani kultuurisemiootika loengutes. See kõik oli põnev, kuulsin huvitavaid mõtteid ja lugusid Euroopa kultuuriloost. Sama kordus paar aastat hiljem Tartu ülikoolis, kus võtsin semiootika kõrvalerialaks. Taas Mihhail Lotmani loengud, kuid ka Peeter Toropi, Igor Černovi, Silvi Salupere jt loengusarjad. Palju huvitavaid mõtteid, mudeleid ja lugusid. Kuid bakalauruseõpingud tähendavad ikkagi vaid kohustuslike loengute, materjalide ja eksamite virvarri. Teadmised jäävad paratamatult fragmentaarseks. Mis kujuneb, on tunnetus.
Ometi, ka tunnetus on oluline, sellest võib piisata. Minul juhtus järgnev: et ma olin ajakirjandustudeng, hakkas Marju Lauristin oma teoorialoengute aegu ja ka hiljem mulle postmodernismi alast kirjandust lugeda andma. Küllap ma olin seda nägu, et popkultuur läheb mulle korda. Lugesin, tundus relevantne. Õnnestus veel aastaks Helsingisse külalisüliõpilaseks minna – põhiosa sellest veetsin sealses raamatukogus Jean Baudrillardi, Douglas Kellneri jt raamatuid lugedes. Kogu see kriitiline poststrukturalism selgitas tõesti tollast kiirenevat kultuurimuutust. Kirjutasin sellest ka bakalaureusetöö. Ometi miski vaevas. See oli kultuuripessimism, ettemääratud huku kuulutus. Baudrillardi põhikriitika oli suunatud vahendatusele – et meedia loob võltsreaalsust, et pidevalt meedia enese loodud reaalsust uuesti ja uuesti üle vahendades luuakse tegelikkusest irduvat maailma ja ühel hetkel tähendust enam pole, kõik kukub kokku.
Sellise kriitika valu on magus, ometi paistis see kõik ebatõenäoline. Sest kultuur ju pulbitses, uut ja tähenduslikku loodi ning väide, et meedia ja kultuuri loodud tegelikkus on vähem vahetu või vähem tähenduslik, mõjus kahtlasena. Ja nii ma siis avastasin ühtäkki pärast bakalaureuseõpingute lõppu 2000. aasta kuumal suvel, et vastuse võib leida kultuurisemiootikast.
Võimalus
Sattusin Oslo ülikooli magistrantuuri, hakkasin süsteemsemalt semiootikat tudeerima. Tahtsin proovida, kas seda saab kasutada uue meedia vormide, nende toime ja tekkimise seletamiseks. Sai, kuigi nood katsetused jäid formalistlikuks. Märkimist väärt tollest perioodist on vahest see, et lugesin palju Juri Lotmanit. Olgu öeldud, et tema lugemine oli siis ja on tänini omapäraselt kummaline elamus. Sest kui jätta kõrvale lood ja näited, rääkida vaid teooriast, siis on ta korraga kuratlikult täpne ja samal ajal oma mitmeküllases väljenduses laialivalguv. Tema tekst on täis mitteintuitiivseid paradokse ja tuttavaid mõtteid ootamatust küljest rabavalt avavaid sõnastusi. Selliste ümberütlemiskatsetega on Lotman korraga nii ebasüstemaatiline kui ka avar – ta võimaldab rohkelt tõlgendusi, mis ongi ehk viinud tema teooria rakendamiseni küllalt erinevates eluvaldkondades. Et teooria saab võrseid ajada ja muunduda, ei ole nõrkus, isegi kui alati on neid, keda igasugune derivatiivne teooriaarendustöö pahandab.
Juri Lotmani peamisi õpetusi on, et kultuur on ennast loov süsteem, see adapteerub, aga ei kuku kokku enne, kui kadunud on viimne põlvepikkune tähenduslooja.
Mis mul endal hakkas Oslos tasapisi klaaruma, on, et tegu on ennekõike kultuurimuutuste, isegi innovatsiooniteooriaga. Kultuurisemiootika andis justkui vahendid uurimaks ja seletamaks, kuidas uued digikultuuri vormid kultuuri ääre- ja vahealadel, dialoogide, remikside ja üha uute kombinatsioonide kaudu ikka ja aina tekivad. Ja kuidas tähendusinnovatsioon ja vormimuutused on igale kultuurile hädatarvilikud, selleks et olla võimeline reageerima nii keskkonnamuutustele kui ka inimeste tähendusotsingutele – et pakkuda neile rikkamat tähendusarsenali oma elu seletamiseks. Hakkas kumama, et kultuurisemiootika seletused, kuidas muutused tekivad, ei erine printsiibilt väga palju majandusteaduslikest innovatsiooniuuringutest. Ja nõnda hakkaski idanema mõte interdistsiplinaarsetest kultuuri- ja meediainnovatsiooni uuringutest, kus põhikomponent Juri Lotmani kultuurisemiootika.
Kohatus
Järgnes veel üks õnnelik sattumine. Doktorantuur Londoni majandusülikoolis (LSE). Seal algas too töö evolutsionistliku majandusteaduse (innovatsiooniuuringute peamine alusteooria) ja kultuurisemiootika lõimimise nimel, et välja töötada laiem käsitlus, mille abil uurida kultuuri- ja majandussüsteemide interaktsioone digikultuuri evolutsioonis. Sellesarnast tööd alustas samal ajal teisel pool maakera veel üks teadlasrühm, kuid sellest hiljem. Ent Juri Lotmani kasutamise osas tõi Londoni elu karmi reaalsuskontrolli. LSE ja teised Londoni ülikoolid moodustavad meedia- ja kommunikatsiooniuuringute tuuma, kuid seda tundma õppides selgus, et Juri Lotmanil ses kohta ei ole. Et sel erialal maailmas laiemaltki ei ole. Ja Lotmani kohaletarimine nii Ida-Euroopa perifeeriast kui akadeemilisest perifeeriast, kuhu meediauuringud semiootika maha olid jätnud, osutus vastuoluliseks ülesandeks. Sellest ei saadud aru ja seda peeti kahtlaseks.
Ent noorem inimene on entusiastlik. Pidasin võimalikuks see väärtus ära tõestada, tuua Lotman sisse nüüdismeedia ja -kultuuri uurimise tuuma. Doktoritöö kaitsesin ära, olen nii selle kui ka hilisema töö pinnalt jõudumööda publitseerinud, mõnevõrra on seda ka teised teinud, kuid ei ole see kultuurisemiootikale maad juurde võitnud. Pigem vastupidi, meediauuringud on kõigest ürg-konstruktivistlikust pigem kaugenenud, humanitaarsemates meediauuringutes domineerib neil päevil nn uusmaterialism – digitaalse kultuuri materiaalse olemise uurimine. Selle, millest bitid ja baidid on tehtud, miks on neil ühtmoodi masinad ja sestap miks ka nonde masinate nägu kultuur. Semantiliste tekstikihistuste uurimine mõjub sel taustal traditsioonilise ja ebaatraktiivsena. Ja nõnda polegi semiootikal koherentse teadmisvaldkonnana tänapäeva kultuuri uurimise peavoolus kohta.
Lootus I
Kohta ei ole, aga see, mis on, on lootus. Ma ei mõtle siin rahvuslikust uhkusest kantud lootust võita Juri Lotmani kultuurisemiootikale maailmast austajaid juurde. Vaid hoopis seda, et see teooria pakub lootust.
Ülal kirjutasin, et Baudrillardi ja kogu postmodernismi pessimism ei olnud ühel hetkel enam produktiivne ega sisukas. Juri Lotmani peamisi õpetusi on, et kultuur on ennast loov süsteem, see adapteerub, aga ei kuku kokku enne, kui kadunud on viimne põlvepikkune tähenduslooja. Küberneetilisest informatsiooniteooriast tuletas Lotman, et kultuuri peamine konstant on uute tähenduste loomine. Seda mootorit ei saa seisma panna. Katsed seda vahel teha võivad seda mootorit küll kahjustada. Võivad muuta konkreetse kultuuri ebarelevantseks, piirata selles elavate inimeste võimalusi oma eluga muutuvates oludes hakkama saada. Kultuuri tähendusloomeprotsesside tõhustuskatsed võivad, vastupidi, inimesi võimestada – tõsta neile käepärast oleva elude ja võimaluste mõistmiseks vajaliku tähendusliku materjali hulka. Teisalt aga kaasneb liigkiirete kultuuri muutumisprotsessidega võimatus integreeruda. Nii on kultuuri arengu põhiküsimuseks tasakaalu leidmine. Kuid ka selle osas pakub Lotman lootust, selgitades, et need tasakaalu mehhanismid on kultuuri sisse ehitatud. Need on olemas, isegi kui kohati, kohalikul tasandil võib nende rakendamine näida kataklüsmina.
Lootus II
Niisiis pakub Lotmani teooria lootust, et kultuur saab alati hakkama. Aga see on passiivset laadi lootus. Sama mis turu nähtamatu käsi. Vähe on makromajanduse uurijaid, kes usuvad, et turud töötavad alati ideaalselt, loovad ühiskonnale jõukust ja heaolu. Sestap turge reguleeritakse eri viisil, erinevast teoreetilistest raamidest lähtuvalt. Aga kas ja kuidas sekkuda kultuuri kultuurisemiootiliselt?
Meediauuringuid on jagatud ses küsimuses kaheks: kriitilised ja administratiivsed. Esimeste ülesanne on vaatlevalt positsioonilt avada meedia toimimise probleemseid tahke. Administratiivsed uuringud püüavad koostöös meediatööstusega üht-teist parandada. Semiootikal puudub otsene sekkuv traditsioon. Eesti kultuurisemiootika on aga vältinud ka kriitilist positsiooni. On võetud neutraalse vaatleja hoiak eesmärgiga kirjeldada kultuuri kui terviksüsteemi toimimist. See on üks põhjustest, miks neid ei ole haaratud nüüdisaegsete meedia- ja populaarkultuuri uuringute ei kriitilisse ega sekkuvasse tuuma. Sest nad ise ei ole nende uuringutega dialoogis.
Aga on veel üks sekkumisvõimalus, mida võib käsitleda kultuurisemiootikale spetsiifiliselt eripärasena. Paradoksaalselt avastati see kaugel Austraalias.
Sellega tahan jõuda tagasi nonde Queenslandi tehnikaülikooli kolleegideni, kes samuti asusid varsti juba 20 aastat tagasi kultuurisemiootikat innovatsioonimajandusega lõimima. See, mille nad kultuurisemiootikalt üle võtsid, oli rõhuasetus ühiskondi organiseerivatel kommunikatsiooniprotsessidel – ennekõike autokommunikatsioonil ja dialoogilisel kommunikatsioonil. Autokommunikatsiooni kui enesele suunatud kommunikatsiooniga loovad ühiskonnad ja kogukonnad või grupid iseendid – see on pidev, eri vormides ülekordamine, mis on grupi eesmärk ja mis eristab neid teistest.
Et ühiskonnas on kõige erinevamad grupid lõpututel viisidel läbi põimunud, toob nende enesele suunatud autokommunikatsioon kaasa nende gruppide dialoogid – süsteemide omavahelised tõlked ja teadmiste ülekandumise või ootamatu moondumise. Kui ühiskonnas on palju teadmusgruppe, kui nende mitmekesisus on suur, siis on suur ka nende omavaheline tõlkevajadus, ja kui sellised tõlked aset leiavad, siis on Lotmani järgi alati võimalus üllatusteks – ootamatuteks kombinatsioonideks, uuteks tähendusvarjunditeks. Teisisõnu: kultuuriinnovatsiooniks.
See ongi ehk kultuurisemiootika peamine ühisosa majandusteadusest lähtuvate innovatsiooniuuringutega. Arusaam, et mitmekesisus sünnitab mitmekesisust ja seda on vaja, et ühiskond oleks paindlik, võimeline ohtudele reageerima ja uuendusi tegema. Kultuuriline mitmekesisus toob kaasa majandusliku mitmekesisuse, lõpuks ka majanduskasvu ja ühiskonna heaolu.
Mida tähendab see sekkumispoliitikas? Seda, et kultuuripoliitika ei sekku turule siis, kui vaja on võimestada mõnd konkreetset kultuurivaldkonda, mida turg ise ei suuda ülal pidada. See tähendab: ei sekku turutõrke neutraliseerimiseks. Küll aga sekkub selleks, et üles ehitada või korraldada eri laadi institutsioonidest koosnevaid nn innovatsioonisüsteeme – süsteeme, mis jõuavad omavahel teadmisi ja muid ressursse vahetades uute lahenduste, s.t tehnoloogiate, teadmus- või tähendussüsteemideni. Selleks vaadatakse, kas süsteem on innovatsioonini jõudmiseks eriküllane, kuid samal ajal ka tõhusalt dialoogiline. Teisisõnu: sekkutakse, et neutraliseerida süsteemi nn koordinatsioonitõrge.
Võtkem siin näiteks meediasüsteemi: selles peab olema avalik-õiguslik asutus ja tugev erameedia, peab olema nii ideaalset ja kõrget kui ka realistlikku ja madalat. Eri kultuurivaldkonnad, eri laadi tähendus- ja tähissüsteemidega mängivad loovisikud peavad olema süsteemiga tihedalt ühendatud. Vaid nii tagatakse, et kõik kultuuri- ja ühiskonnaelu valdkonnad on avalikus sfääris astunud dialoogi ja nende asjakohased kombinatsioonid saavad vajaduse korral sündida ja kultuuris lendu minna.
Aga siiski, miks „lootus“? Austraalia meediauurija Stuart Cunningham on näidanud, kuidas selline koordinatsioonitõrgete neutraliseerimise ja ühiskonna tähendussüsteemides mitmekesisuse tagamise eesmärk on põhimõtteliselt uus sekkumise printsiip. Sekkutakse selleks, et toetada innovaatilise ja iseenese mitmekesisust taastootva süsteemi evolutsiooni. Aga sekkutakse ka selleks, et eelduspäraselt tagada mitte ainult tähendussüsteemide kasv, vaid ka majandusarengu ja heaolu edenemine. Ja mis lõpuks peamine: selline areng on a priori evolutsiooniline, ei ole raputuslik ja kaasab kõik kultuuri ja ühiskonna allsüsteemid. Teisisõnu: on jätkusuutlik.
Ja seda see „lootus“ tähendabki. Üks esimesi innovatsioonisüsteemide teoreetikuid, inglise majandusteadlane Chris Freeman sõnastas oma uue teooria kui lootuse majandusteaduse (economics of hope). Selle aluseks oli arusaam, et innovatsioonid ei tohi olla suvalised, lihtsalt „tootlikkust“ suurendavad, vaid panustama parema ühiskonna, kõigile heaolu ja ühiskonna kestliku arengu võimaldamisse. Praegu jätkab sama mõttesuunda Freemani abikaasa, nüüdseks ehk kuulsamgi õpetlane, ka Tallinna tehnikaülikooli külalisprofessor Carlota Pérez. Mõlema vaimne õpilane Mariano Mazzucato on sellest printsiibist tuletanud oma missioonimajanduse idee.1 Mazzucato näitab, kuidas riik, avalik ja erasektor peavad moodustama kooskõlalisi, üksteist täiendavaid ja innovatsioonile orienteeritud süsteeme, et minna ühiselt vastu inimkonda ja keskkonda laastata võivatele suurtele riskidele – nii aina komplekssemaks kasvavatele digiühiskonna riskidele kui ka arenevale keskkonnakriisile.
Juri Lotmani kultuurisemiootikat võib käsitleda kui samasse vaimsesse ruumi panustajat. Selle täiendajat, sest kultuurisemiootikast lähtuv rõhuasetus kommunikatsioonil, tähendusloomeprotsessidel ja kultuurilisel mitmekesisusel kui innovatsioonisüsteemide eeltingimustel aitab meil paremini mõista kultuuri rolli efektiivse missioonimajanduse toimes. Nõnda saabki Lotmani kultuurisemiootikat näha kui lootuse semiootikat.
Lootus III
Aga selleks on veel üks põhjus. Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioon lähtus Vladimir Vernadski biosfääri kontseptsioonist. Teoreetilise bioloogia ja kultuurisemiootika kombinatsioonist sündis aga juba aastakümned tagasi biosemiootika ning on võtnud laiahaardelise, kõiki elusorganismide kommunikatsiooniprotsesse hõlmava ulatuse alates rakutasandist kuni inimkommunikatsioonini. Nüüdisteadlased Luis E. Bruni ja Carsten Herrmann-Pillath on lisanud geo-, bio- ja semiosfääri mõistetele ka tehnosfääri kontseptsiooni, mis nende järgi on samuti autonoomne, omakorda teisi sfääre määravalt kujundav süsteem. Koos John Hartley ja Maarja Ojamaaga näitasime hiljuti,2 kuidas kõigi nende sfääride koostoime on üleilmne ja vahetu ning kujundab meie planeeti. Ükski neist ei ole autonoomne, ükski ei saa teisteta. Kuid mis digiajastul peaasi – nii semiosfäär kui ka tehnosfäär jätavad jälgi, lubavad biosfääri toimeid üha efektiivsemalt märgata ja mõõta. Saadud andmekogusid saaks kasutada kõigi sfäärisiseste kui ka -vaheliste kommunikatsiooniprotsesside analüüsimiseks ning ka riskide ning sekkumisvajaduse hindamiseks. Pakkusime, et uutel, kultuurisemiootikale rajanevatel käsitlustel, mida oleme nimetanud nii kultuuriteaduseks (cultural science) kui ka kultuuriandmete analüüsiks, on potentsiaali pakkuda ühiskonnale semiosfääri/biosfääri/tehnosfääri koosevolutsiooni koordineerimise avalikku hüve, pakkuda lootust veel veidi teistmoodi.
Sestap, kuigi Juri Lotmani kultuurisemiootika on maailma peaareeni kultuuriteadustes jätkuvalt kohatuvõitu, peab sel olema lootust, sest see ise pakub seda. Üleilmsete tähendussüsteemide pulbitsemise aegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Sestap tuleb lähtuda Lotmani enda õpetusest. Tuleb vältida tema süsteemide koostoimetele keskenduva teooria konserveerimist, see tuleb avada dialoogidele muude teadmisvaldkondadega, kasutada seda ka normatiivse, sekkuva ja lootust pakkuva ideestikuna. Pärissüü on lootusetus.
Lotmanite perekonna sõjaaegse kirjavahetuse mahukas publikatsioon, mille „peategelane“ on suure pere noorim laps Juri Mihhailovitš Lotman, paneb mõtlema tema staatuse üle kultuuris. Kes ta on – kas õilis rüütel, Tartu geenius, kes hingestab kõike, mida puutub, renessansliku mastaabiga isiksus? (Ülistussõnade rida võib hõlpsasti jätkata.1) Või hoopis silmapaistev õpetlane, kes elas teadlasena läbi keerulise ja huvitava evolutsiooni?
Esimese käsitlusviisi puhul ei ole kirjade avaldamine mingi küsimus: geenius ongi geenius seepärast, et tema looming eksisteerib otsekui väljaspool aega, iga tema sõna – olgu noorusajast või küpsest east – kuulutatakse tähendusrikkaks ja vaieldamatuks kultuuriväärtuseks. Probleem on aga siiski olemas: millise eesmärgiga need tekstid publitseeritakse? Kui ajastu dokumentidena, siis ei ole sisulist vahet, kelle omad need on. (Dokumendid on huvitavad niivõrd, kuivõrd nad iseloomustavad ajastut ja selle vaimu.) Kui need tekstid avaldatakse aga elulooliste dokumentidena, siis on tähtis küsimus, kust on nende autor saanud, kasutades Lotmani sõnu, „õiguse biograafiale“. (Dokumendid on huvitavad sel määral, kuivõrd nad iseloomustavad autorit ennast ja tema kujunemist kultuuriliseks isiksuseks.)
Kui läheneda Lotmani pärandile teadusajaloolisest vaatepunktist, siis oodatakse uurijalt teaduslike ülesannete püstitamist. Näiteks: kuivõrd unikaalne oli omas ajas Lotmani kui juudi päritolu vene intelligendi biograafia? Mil määral tähenduslikud on ühised ettelugemised või muusikakuulamised – kas need on kordumatud lotmanlikud jooned või tehti seda paljudes intelligentsetes Peterburi (ja muude kohtade) peredes?
Vastse kogumiku fookus sõnastatakse eessõnas järgmiselt: „Avaldatavad tekstid panevad mõtlema sõjakogemuse mõjust Lotmani isiksusele ja teaduslikule loomingule. Selle teema kohta mõtteaine pakkumise nimel püüdsid koostajad anda viiteid ja tsitaate kõigist laialt tuntud „Mitte-memuaaride“ „paralleelkohtadest““ (lk 34-35). Küsimus sõjakogemuse mõjust Lotmanile on õigustatud – mitte asjata ei korranud ta, nagu mäletavad tema lapsed ja kolleegid, et mäletab igat sõja päeva. Kuid on arusaamatu, miks viitavad raamatu koostajad sellest rääkides vaid „Mitte-memuaaridele“, mitte aga tema teadustöödele. Samuti võis kirjavahetus mõjutada Lotmani õe Lidia, tollase Vene Kirjanduse Instituudi aspirandi teaduslikku loomingut – temaga arutab Juri kõige intensiivsemalt kirjandusteaduslikke teemasid. See küsimus jääb lahtiseks.
1940.-46. aasta kirjade kõrval on raamatus publitseeritud rida arhiividokumente samast ajast ja ülihuvitav valik Lotmani sõjamälestustest – kõigepealt lühimemuaar 1980. aastast (ilmunud ajalehes Tartu Riiklik Ülikool), seejärel tema sõjajutustused Ljubov Kisseljova salvestatuna ja viimaks Mihhail Lotmani artikkel „Isa sõjast“. Selline „erikarvalisus“ tekib seetõttu, et oma panuse andsid väljaandele mitu inimest eri maadest ja ülikoolidest. See tuleb raamatule kasuks: selles ilmnevad erinevad vaatepunktid Lotmanile.
Inimliku dokumendina avaldab Lotmanite kirjavahetus tugevat emotsionaalset muljet. Alguses on raske pääseda retrospektiivsest pilgust. Lotman – 18aastane nooruk, kes visalt palub kodustel saata suhkrut – asub sõjaväeosas Kutaisis (Gruusias), ta kirjeldab naudinguga Kaukaasia turul käimist ja eksootilisi puuvilju, vestlusi grusiinlastega ja oma „lingvistilisi võimalusi“.2 Tänapäeva lugeja aga teab ega saa mitte mõelda sellele, et vähem kui aasta pärast algab Lotmanile päris sõda. Et peret mitte ärevusse ajada, teatab Lotman rahulikult, peaaegu argiselt 1941. aasta aprillis nende polgu üleviimisest piirile lähemale Vinnitsasse (Ukrainasse), kuigi „Mitte-memuaaridest“ me teame, et juba tollal ei kahelnud enam keegi peatses sõja puhkemises Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.
Juri Lotman sõdurina. Foto tagaküljele on kirjutatud: „Kallile emale tema „välismaa“ pojalt. Juri. 6. VIII 46. a.“
Ütlematajätmised jätkuvad ka pärast lahingute vallandumist, näiteks kirjas 2. VIII 1941: „Sakslastega kaklesime natuke, aga nüüd viidi meid puhkuseks ja täienduste tegemiseks tagalasse, ilmselt kaheks kuuks (praeguseks on uued kahurid jne)“ (lk 92). Mihhail Lotmani selgitust mööda tuleb seda mõista nii: „Raskete lahingute tulemusel kandis sõjaväeosa tõsiseid kaotusi elavjõus ja tehnikas ja ta suunati täiendavale formeerimisele“ (lk 580). Optimismi täis on ka jutustused elust muldonnides, 25. IV 1942: „Muldonn on väga mugav elupaik, mis ehitatakse järgneval moel. Kaevatakse ruudukujuline auk, pisut madalam kui inimese pikkus, kaetakse kinni, puistatakse õlgedega üle, sinna püstitatakse ahi, telefoniaparaat, ja pilvelõhkuja ongi kasutamiseks valmis“ (lk 96). Taas pöördume seletuse saamiseks Mihhail Lotmani poole: „Kohati tuli läbi ajada ka ilma ahjuta. Muldonn oli inimesi nii täis, et kõik pidid olema ühel küljel pikali ja kui üks külg külmus ära, keeras kogu muldonn käsu peale läbi une teise külje“ (lk 582). Palju aastaid hiljem, 1978. aastal, püüdes veenda oma lähedast sõpra Boriss Uspenskit mitte emigreeruma (tasub mainida, et raudne eesriie lahutas sõbrad sama tõhusalt kui surm), tunnistas Lotman talle: „Uskuge mind, palju kordi tahtsin sõjas, et mind tapetaks [—]. Kuid [—] ma tundsin, et mul pole selleks õigust.“3 Et Lotman ei hukkunud rindel, on muidugi suur õnn. Võimalik, et teda aitas ka asjaolu, et kuna ta kutsuti ajateenistusse 1940. aasta sügisel, oli tal rindele saatmise ajaks järgmise aasta suvel olemas juba vajalik väljaõpe.
Sedamööda, kuidas Lotman teadvustas, et sõda kestab kaua, hakkavad tema iseloomus üha selgemini ilmnema enesekriitika ja maksimalism. Kirjad tegevarmeest annavad ereda ettekujutuse „hinge kasvatamisest“: „Vaadeldes ennast selles sõjas, võin endale etteheiteid teha väga paljus. Ma olen kaotanud kõik teadmised, mis olin saanud enne sõda, ja elan mineviku pudemeid mäletsedes. Ma olen väga kaleda tajuga – võin vaadata kõige südantlõhestavamaid stseene ja need ei puuduta mind (vabandan, kui väljendun hämaralt ja konarlikult – pole enam harjunud; püüa mõista). Peale selle, tõsi, olen mõnikord (ja üsna tihti) – siin on nii palju maha tõmmatud, sest mul on raske end väljendada – röövinud, valetanud, isegi iseendale. Mõnikord olen ilmutanud argust, kuid mõnikord olen olnud ka väga vapper. Vaprus on mul kõige sagedamini baseerunud selle mitte uskumisel, et mind tegelikult (nagu teisigi) võidakse tappa või haavata, mõnikord püüdlusel teha nii, et kukuks „ilusasti” välja [—]. Kogu teeseldud skepsis, mida ma varem pidasin intelligentsuse tunnuseks, on minust kadunud, ja ma olen (üllatusega) tähele pannud, et suhtun kõigesse – ka praegu – mitte ainult mitte-skeptiliselt, vaid vastupidi väga usaldavalt ja isegi naiivselt” (31. XII 1942, lk 116).
Siin on muidugi omajagu liialdusi. Ülikoolist saadud teadmisi polnud Lotman rindel kaotanud, vaid neid mitmekordistanud: ta luges palju, tõlkis luulet, arutles kirjanduse üle; röövimistesse ja teistesse sõjalistesse vägivallategudesse suhtus alati eitavalt. Samas kirjas kirjeldab Lotman oma üleelamisi selle pärast, et lihtne sõjaline loogika ei tööta keerulise moraalse valiku olukorras. „Mitte-memuaarides“ kirjeldab ta konkreetsemalt, mida ta pidas silmas „südantlõhestavate stseenide“ all.4 Lahingu ajal sideliini taastades nägi Lotman jõe kaldal elutult lamavat naist: „Poisike tema kõrval, kes midagi ei taibanud, tiris teda käest. Siiani pole ma suutnud otsustada, kas ma toimisin õigesti: ma mõtlen sellele pidevalt ja näen sageli seda stseeni. Mul oli liin katkenud, mis tähendas, et patarei tegevus on halvatud. Sakslaste tulistamise intensiivsuse tõttu oli selge, et mõne minuti pärast algab massiline tankirünnak, aga patarei on vait. Mul tuli juhtmed ühendada ja ma jooksin edasi. Tol hetkel polnud mul vähimatki kõhklust, mida ma pean tegema.“5 Hiljem saab Lotman teada, et laps päästeti, aga ema oli kohapeal surnud: „Pean tunnistama, et tol korral ei tekitanud see minus mingeid tundeid [—]. Aga kohe esimesel joomasel ööl pärast sõja lõppu nägin ma kõike seda jälle. Seda ja palju muudki. Pole juhus, et jõime end silmini täis ja oli palju enesetappe.“6 See episood projitseerub David Samoilovi tuntud luuletusele „Neljakümnendad“, kus on read:
И больше нужного хромаю,
И пайку надвое ломаю,
И все на свете понимаю.
Как это было! Как совпало –
Война, беда, мечта и юность!
И это все в меня запало
И лишь потом во мне очнулось!…
Ja lonkan rohkem kui tarvis / ja pajuki murran kaheks / ja kõike maailmas mõistan. // Kuidas see oli! Kuidas ühte sattusid – / sõda, häda, unistus ja noorus! / Ja kõik see imbus minusse / ja alles hiljem tuli minus meelemärkusele!…
Tõepoolest, paljud sõja läbi teinud, sh Lotman, on meenutanud, et nad tundsid end rindel vabamalt (vrd „sõda lihtsustab kõike väga“, lk 561). 1930. aastail oli arusaamatu, mille eest saadetakse laagritesse ja lastakse maha sõpru ja tuttavaid. Ses mõttes on iseloomulik Lotmani klassivenna Boriss Lahmani lugu, kelle autobiograafia, mis on arhiivist leitud, on avaldatud arvustatavas raamatus.
Kui palju räägivad Lotmani sõjaaegsed kirjad tema iseloomu kujunemisest, on sama vaieldav kui tees sellest, et sõja-aastail „toimus Lotmani semiootilistes töödes hiljem teoks saanud ideede kujunemine“ (lk 27). Kohane oleks kõnelda sõjale vaatamata säilinud huvist, plaanidest, visanditest. Näitena osutan sellele, kuidas üht ja sama tsitaati kirjast õde Lidiale kommenteeritakse eessõnas ja Mihhail Lotmani artiklis. „Iga mingilgi määral terviklikku ajalooperioodi näen ma ühtse organismi laadsena, mille mis tahes osa on võimatu mõista ilma tervikut mõistmata ja tervikut ei saa mõista ilma mõistmata äärmiselt suurt osade hulka“ (6. IV 1945, lk 335). Eessõnas öeldakse: „kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna tema süsteemsetes seostes on jälgitav juba 1943. aasta kirjades [—]. Seejuures esitas [Lotman] juba tollal endale küsimuse kultuuri sünkroonia ja diakroonia erinevuse ning nende uurimise meetodite kohta“ (lk 27-28). Aga nii kirjutab Mihhail Lotman: „Huvitavad on visandid semiootika ja kultuuritüpoloogia valdkonnas koos sünkroonia ja diakroonia selge piiritlemisega; kusjuures ammu enne Saussure’i ideedega tutvumist annab [Lotman] eelistuse sünkrooniale, sest just see on süsteemne“ (lk 601). Teisel juhul on meie ees märkimisväärne teadusajalooline väide, esimesel juhul teaduselaadne sõnadekogum: on arusaamatu, mis asi on „ühtne tervik tema süsteemsetes seostes“. Kuid mis peamine – sünkroonia ja diakroonia ei „erine“ [различаются] (nagu sinine, must ja valge värv), vaid neid just nimelt piiritletakse [разграничиваются]: näiteks ühele ja samale nähtusele (näiteks Puškini luulele) võib läheneda nii sünkrooniliselt (Puškini luule tervikuna eristatuna tema kaasaegsetest ja eelkäijatest, tema enda proosast jne) kui ka diakrooniliselt (Puškini luule aastate ja autori evolutsiooni perioodide kaupa).
Viimaks märgin ära ka mõned häirivad toimetamislapsused. Tiitli pöördel pole teadusagentuuri nimi korralikult vene keelde tõlgitud, seepärast näeb see kummaline välja: „Väljaande ettevalmistamist toetas Eesti teadusagentuur teaduse alal“ [Издание подготовлено при поддержке Эстонского научного агентства по науке]. Sealsamas antakse teada, et oma rahalise panuse andis ka Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi Uuringufond – kuid see on kirjutatud vigaselt „TÜHI Uringufond“ – sic!). Vähestel eestikeelsetel nimetustel pole raamatus üldse vedanud: näiteks leheküljel 43 on Lotmanite perekonna biograafiliste andmete lõpus väikeses kirjas ära toodud allikate loetelu, kus on kirjas „Mittetulundusühingu MTÜ Ruthenia Ühing internetiprojekt „Lotmaniana Tartuensia““ [Интернет-проект „Lotmaniana Tartuensia“ некоммерческого объединения MTÜ Ruthenia Ühing]. Lühend MTÜ tähendabki „mittetulundusühing“: nõnda on teaduselaadset ilu taga ajades sündinud keeltevaheline pleonasm.
Need märkused ei muuda siiski peamist: koostajate tehtud töö Lotmanite perekonna kirjavahetuse kogumisel ja kommenteerimisel toob käibesse väärtusliku materjali (need pole ainult kirjad, vaid ka näiteks fotod), millest on palju kasu nii teadus- kui ka kultuuriloolastele.
Vene keelest tõlkinud Aare Pilv.
1 Ilmeka näite leiame Konstantin Azadovski tagakaanetekstist: „Unikaalne raamat! Maailmakirjanduses ei leidu sarnast kuju: humanitaarist sõdur“. XIX sajandi suurkujudest tarvitseb meenutada partisanist luuletajat Deniss Davõdovit, Vene armee Napoleoni-vastastes sõjakäikudes osalenud Konstantin Batjuškovi ja muidugi Lev Tolstoid. Kui rääkida Nõukogude Liidu sõjast Natsi-Saksamaaga, siis rindele sattusid peaaegu kõik vastavas eas ja tervislikus seisukorras olevad mehed – nende hulgas näiteks Aleksandr Solženitsõn, Bulat Okudžava ja paljud teised.
2 Vrd: „Ma elan päris hästi, mida soovin ka teile. Lingvistilised võimalused on mul väga avarad, kuivõrd meie patareis on kokku umbes 15 eri rahvust: venelased, grusiinlased, armeenlased, juudid, tšehhid, ukrainlased, mordvalased, tatarlased, kasahhid jne“ (24. XI 1940, lk 59).
3 Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский. Переписка 1964–1993. TLU Press, 2016, lk 438.
4 Kommenteerijad on antud juhul otsustanud piirduda viitega ilma tsitaadita.
5 J. Lotman. Mitte-memuaarid. Tlk M. Salupere. – Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost M. Lotman. TLU Press, 2010, lk 76-77.
Püüdes leida vastust kirjanduse kõnekusele, olen pakkunud välja liikumatu liikumise argumendi.* Kirjandus suudab viia lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda. Ajaloolised romaanid kannavad mõtted minevikku, kuhu füüsikaseaduste kohaselt liikuda ei saa. Mõni kosmoseulmekas lennutab lugeja tähesüsteemidesse, mis jäävad vähemalt praeguste võimaluste raames inimkonna vahetust käeulatusest välja. Inimkond soovib jõuda lähiajal Marsile, ent ei tasu unustada, et Maa on Marsile umbkaudu kaheksa korda lähemal kui Jupiter Saturnile, nii et isegi Päikesesüsteemi mõõtkavas oleks Maalt Marsile minek väike retk. Lugedes aga saab mõte liikuda ruumipunktidesse, mis jäävad meile lihalike olenditena veel aastatuhandeteks, võib-olla igaveseks kättesaamatusse kaugusse.
Sobiv näide on Frank Herberti romaan „Düün“. Suur osa selle suurejoonelise loo tegevusest leiab aset Arrakise nime kandval kõrbeplaneedil. Herbert pani oma planeedisuuruse Sahara tiirlema ümber Canopuse-nimelise tähe, mis on Siiriuse järel öötaeva teine eredaim taevakeha. See asub Kiilu tähtkujus, Eesti laiuskraadidel pole nimetatud konstellatsiooni kahjuks võimalik jälgida. Canopus jääb Päikesesüsteemist umbes 313 valgusaasta kaugusele, mis tähendab, et kui hakata kõige kiirema kosmoselaevaga selle tähe suunas kihutama, võtaks kohalejõudmine aega miljoneid aastaid. Herberti kujutlusvõime kannab aga „Düüni“ lugeja kujutlusvõime Canopuse lähedusse mõne sekundiga, on vaja lihtsalt viia oma pilk romaani lehekülgedele.
Kirjandus võib tekitada arusaama kaugusest ja sedakaudu kauguseigatsuse ka maisemates mastaapides, haaratavamas ajas. Mul on meeles, kuidas Jules Verne’i „Kapten Granti lapsed“ nakatas mu reisipisikuga. Teatavasti lükkab selle romaani intriigi käima haikala kõhust leitud pudeliposti sisu, merehätta sattunud kapteni kolm kirja: üks inglise, üks saksa ja üks prantsuse keeles. Viimase peal oli veel näha õnnetusse sattumise üks koordinaatidest, 37 kraadi ja 11 minutit lõunalaiust. Romaani tegevustik liigubki mööda seda laiuskraadi: päästeekspeditsioon alustab teekonda Patagooniast ning rändab sealt edasi lääne suunas Vaikse ookeanini välja. Arvatavasti sain just „Kapten Granti lastest“ kaasa igatsuse käia kunagi ära Argentiinas ja Uus-Meremaal.
Sisekosmos
Rääkides kirjandusest kui kauguste kunstist, tundub ajaline kaugus ruumilisest kaugusest omajagu haaravamgi. Osalt seetõttu, et kirjanduse pakutav ajalise ulatumise kogemus on kihiline. Ajaloolise või ülepea ajas kaugele minevikku ulatuva teose mõju sai juba mainitud, ent ajaline kaugus on kõnekas ka hingeelulises mõttes.
Püüan seda arvamist avada kahe käibeütluse kaudu: üks on Sokratesele omistatav „tunne iseennast“, teine aga Fjodor Dostojevski teose pealkirjana tuntud „inimene on saladus“. Kui need kõrvuti asetada, kerkib kohe küsimus – kas saladust saab ülepea tunda? Saladuslikku inimhinge pole kindlasti kerge koost lahti võtta. Üks võimalik vastus kahe eelmainitud lööklause vastuolu maandamiseks on mõelda, et äkki ei peagi iseenda tundmine tähendama iseenda äratundmist, saladuse väljaselgitamist, sest saladust ei pea mitte niivõrd läbinisti tundma, kuivõrd kogema.
Kuidas kogetakse aga inimhinge saladuslikkust kirjanduse kaudu? Vastust vormides tuleb esile ilukirjandusliku kauguse ajamõõde. Ajaline kaugus eeldab aeglast liikumist, s.t kui keegi asub meist kaugel, võtab temani jõudmine aega. Siin muutub tähenduslikuks korrelatsioon lugemiskogemuse ja ülejäänud elamise vahel: sama aeglaselt, nagu avaneb lugemise käigus lugeja pilgu ees üks tähendusrikas elu, keerulise vaimse ülesehitusega karakter, tuleb meil õppida tundma iseennast ja teisi inimesi. Kuna inimese sisekosmos jääb tema elu lõpuni ruumiks, mida pole võimalik ammendavalt kaardistada, eeldab selle uurimine ka kestust, nõnda pikka ajavahemikku, et see võib tunduda suisa ajatu.
Kummaline, et kuigi sisekosmos asub iga inimese sees, on seda raskem haarata kui tähistaevast pea kohal – mõnikord tundub, et inimese teadvuses on kaardistatud ja kaardistamata alade suhe umbes sama mis nähtava ja varjatud olekute suhe kosmoses.
Kui eeldada, et head kirjandust loetakse selleks, et iseennast pisut paremini tunda, ent sellegipoolest jääb inimene – olgu tegu kõneka karakteri või meie elu mõjutava lähedasega – mingis ulatuses saladuseks (vastuolud, veidrused ja hõõrdumised pole lõpuni ületatavad), on kaks võimalust. Esiteks võib lüüa saladusele käega ja lasta asjadel minna omasoodu. Teine võimalus on saladust jätkuvalt jälgida, tunda nii enda kui teiste inimeste vastu püsivat huvi. See aga võib juhtida meid ajalise kauguse tuumani: inimese tundmaõppimine nõuab aega, nõuab mõttelist liikumist, milles ei pruugi olla muud kohalejõudmist peale liikumise tõsiasja enda. Mida olulisem inimene, seda rohkem aega on tema jaoks vaja. Identsus suhetes on võimatu. Sellest omakorda tuleneb, et teine inimene võib jääda kaugeks ka siis, kui ta on väga lähedal ning mõnikord võimendab tema saladuse lahendamatus tema köitvust, vajadust tema läheduse järele. Kas ei põhine mitte kõige armsamate inimeste ja kõnekamate karakterite tähendus just sellel paradoksil? Köitvate kirjanduslike kangelaste kohta võib esitada samu küsimusi, mida esitame iseendale või oma lähedastele, sest me ei saa neile pihta. Miski sunnib pilku neid kirjeldavate ridade juurde tagasi pöörduma, tahame üht-teist üle käia, uurida mõne teo põhjusi, võidelda kahtlustega, mille tagant paistavad uued täpsustavad küsimused. Tahaksime lahendada karakteris peituva vastuolu, teades, et püsiv lahendus jääb kaugele. Samuti tahaksime küsida iseendalt: miks see tegelane mulle meeldib, millal ja mis põhjusel ma temasse kiindusin? Ja lõpuks jätame me neile nende saladuse, mille röövimine teeks vaesemaks meid endid.
Sel moel kirjandus ühtaegu ähmastab ja võimendab kauguse piire ja piirjooni. Kauguse iseloom muutub teisejärguliseks, oluline on kauguse tõsiasi, selle kehtivus, ulatuse jõud. Vähemalt mina tunnen väljamõeldud tegelaste vastu sageli sama suurt poolehoidu kui oma parimate sõprade suhtes. Eva-Lotta Lisander on arvatavasti üks esimesi naisi, kellesse ma armusin. Niisiis tundsin lähedusvajadust kellegi puhul, kes jäi ja jääb mulle lootusetult kaugeks, täiesti kättesaamatuks. Esiteks ei tea ma siiamaani, miks Eva-Lotta mulle meeldis. Võib-olla seetõttu, et ta oli korraga õrn ja tarmukas, habras ja sitke – ühesõnaga, kihiline. Aga võib-olla meeldis mulle ka see, et mu vahetu juurdepääs Eva-Lottale oli katkendlik, sest olin sunnitud nägema teda enamasti Kalle pilgu läbi. Kalle pilk kahekordistus minu pilgus, aga takistas ühtlasi vahetut juurdepääsu, tegi mu teadlikuks otsese läheduse puudumisest, asetas mu püsivalt eemale. Preili Lisander jääb mulle kättesaamatuks muidugi ka seetõttu, et ta on Astrid Lindgreni väljamõeldis. Siin töötas meie mõlema kasuks täiesti lepitamatu vastuolu: Eva-Lotta on puhas, ajatu vaimolend, kes mõjus otseselt mu meeltele, tekitas valusa igatsuse, mida saavad ühes murdeealises poisis esile manada ainult ilusad tüdrukud. Ja Eva-Lotta on selline ilus tüdruk, kes kunagi ei vanane, kes jääb seiklema Lillköpingu vahele ka pärast minu surma.
Lõpmatu liginemine
Hiljuti langes mulle osaks elamus, milles ühinesid kirjanduse tekitatud ajalise kauguse eri kihid. Sattusin esmakordselt oma elus Pariisi. Muidugi käisin vaatamas kõiki selle linna tuntud ehitisi, ent kõige olulisem oli käik Férou tänavale, kuhu Alexandre Dumas asetas elama krahv de la Fère’i ehk Athose nime kandnud musketäri. Tegu on üsna kõrvalise tänavajupiga Luxembourgi lossi ja Saint-Sulpice’i kiriku vahel. Ma pole arhitektuuriloo alal piisavalt haritud, et oleksin pelga pealevaatamisega suutnud kindlaks teha, kui palju oli tänavaäärsete majade hulgas XVII sajandi esimesest poolest või varasemast ajast pärit ehituskihti, ent see polnudki tähtis. Tähtis oli mõelda, et kusagil siin elas mees, kellelt õppisin poisieas nii mõndagi aususe, truuduse ja julguse kohta. Selle kohta, et aususki on omamoodi julgus ning et julge olla on ühtaegu ääretult raske ja ääretult kerge. Kusagil sealsamas oli asunud tema tagasihoidlik korter, mille seintel paistsid Dumas’ sõnade järgi „siin-seal silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest“, sealhulgas François I ajast pärinev mõõk, mida Athos polnud nõus mingil juhul seinalt maha võtma.
Kirjanduse kaugus avanes mulle seal Férou tänaval mitmeti. Athos tundub mulle väga elus, väga tõeline, kuigi meie elu vahel laiutab umbes kolmsada ületamatut aastat. Lisaks köidab mind siiani tema kaugus inimesena: salapärane süngus ja stoilisus, kaldumine enesehävitusse, kohatine julmus ning mingi kaine ja ühtlasi leebe joon – ütleb ta ju „Kolme musketäri“ lõpus siinsamas Férou tänaval d’Artagnanile lohutavad sõnad, et tolle kibedad mälestused jõuavad veel muutuda meeldivaks. Neid sõnu ei unusta ma kunagi. Seega on Athos mulle omamoodi õpetaja, keda oleksin tahtnud tänada. Kuigi, oma õpetajat tuleb ka pisut peljata, temaga ei maksa semutseda, talle külje alla pugeda, lobiseda. Kui Athos oleks seal Férou tänaval minust mööda astunud, oleksin tihanud ehk ainult sügavalt kummardada.
Järgmine kauguse kiht avaldus siis, kui avastasin, et olin Férou tänavale pikemalt seisma jäänud ning seda ühel põhjusel: ma ootasin Athost. Ootasin, kuigi teadsin täiesti selgelt ja kindlalt, et ta ei tule, on ajaliselt kättesaamatu. Esiteks ei saa tulla keegi, kes on juba kolmsada viiskümmend aastat surnud – mulgi oleks võimatu reisida Athose eluaega. Teiseks ei saa tulla keegi, kes pole vist kunagi elanudki. Kummaline, aga seda mõttekam mulle ootamine tundus. Tundus hea oodata kedagi, kes kunagi ei tule. Sedasi avanes justkui ootamise ülim sisu: kui ootad kedagi, keda jäädki ootama, tähendab see ühtlasi, et sa ootad kedagi, keda tasub oodata, tasub oodata ka siis – ja just siis –, kui ta ei tule. See keegi on alati ootamist väärt. Teatud mõttes tähendab selline ootamine ka ootamisele vastupidist: kui oodata teadlikult kedagi, keda pole tulemas, tähendab see, et ootamisest piisab, ootamisest saab kohalolek, tänulik valve, kõik, mis ootusega võib kaasneda, on juba täide läinud, tõeks saanud. Ootaja kannatlikkus on ennast juba ära tasunud, sest kannatlikkus on vähim ja ühtlasi parim, mida ootaja saab anda parimatele inimestele oma elus.
Inimest, kes ei tule, tasub oodata ka seetõttu, et ta on ühtaegu ligidal ja kaugel. Ta on öelnud või teinud midagi olulist, midagi sellist, mis on vajutanud ootaja vaimu sisse püsiva jälje, isegi kui ta pole seda kunagi öelnud ootajale endale, tema kuuldes, temale otsa vaadates. Aga kuna tema öeldu asub sügaval, jääbki ta oma öeldut seal ütlema. Jääb ütlema kõikidest kaugustest – ja jääb ütlema kõikidest kaugustest hoolimata. Sellest on väga selgelt kirjutanud Aleksander Suuman: on inimesi, kes tulevad ja tulevad „ja tulek on lõpmatu liginemine“. Selliseid lõpmatuid liginemisi võiks olla me elus alati rohkem – ning kirjandus on mulle õpetanud nende liginemiste kohta rohkemgi kui elu. Võimalik, et ma ei avaldanud Férou tänaval seistes austust mitte ainult Athosele, vaid kõikidele tähenduslikele olenditele, kelleni ma jäängi ulatuma, avaldasin vaikset austust läheduse avarusele, selle ajas ja ruumis kaugustesse ulatuvale laotusele.
* Mäletan, et lugesin lugemisest kui liikumatust liikumisest kõigepealt Mart Kangru sõnastuses, olgugi et ma ei suuda enam meenutada, millal ja kust.
