Toeta
Otsi

luule

  • Teleri ja kivikirve vahel pendeldades

    Hardo Pajula

    Võimalike mõõtkavade ja nendele vastavate reeglistike hulk ja käesoleva arutelu piiratus tingib vajaduse neid laias laastus lahterdada.  Olen abiks võtnud Alfred North Whiteheadi tähelepaneku, mille kohaselt inimeste ja ühiskonnagruppide suhtlemine võib olla rajatud kahele alusele: võimule või veenmisele.  ?Kaubandus on parim näide veenmisele toetuvast suhtlemisest.  Sõda, orjus ja valitsuse sund osutavad võimu valitsusalale.? (Loomulikult on see jaotus tinglik ja küsitav nagu mis tahes muu lihtne skeemike.) Nii olekski siis selle kirjutise piires kehtiv eetiline koordinaatteljestik paika pandud: veenmisele rajatud ja seda soodustavad reeglistikud on ?head?, võimule pürgivad ja seda taastootvad aga ?kurjad?.

    Majanduse ja seda peegeldava teooria arengut võiks  sellisel juhul kujutada pendli liikumisena kahe eetilise pooluse vahel, kusjuures see, kummalt poolt pendel liikuma pandi, jääb ühes teiste huvitavate vastustega minevikuhämusse.  Olgu päris algusega kuidas on, esimene tõeliselt üleilmastunud majandusruum Rooma impeerium loodi kõigepealt ikkagi sõjaliselt.  Sedamööda, kuidas mõõgaga raiutud poliitilisse ruumi imbusid aegamisi ühine keel, raha ja tolleaegne massikultuur, nihkus mainitud pendel kurjalt hea suunas ning saavutas oma äärmise asendi II sajandi kolmandal veerandil.  Kui seejärel puhkenud kodusõda ja anarhia ähvardavad igasuguse reeglistiku hävitada, hakkab pendel liikuma vastassuunas.  III sajandi lõpu reformidega luuakse juba keskaegse majandus- ja elukorralduse põhi.  Kui kogu Rooma impeeriumi arengulugu iseloomustab poliitilise võimu hoogustuv tsentraliseerimine, siis parematel aegadel on see veel ühildatav märkimisväärse majandusliku vabadusega, millest annab tunnistust nii üksikasjalik tööjaotus, ulatuslik regioonidevaheline kaubandus ja sellest tingitud enneolematu heaolutase. Kuigi sõjaliste kulutuste kasv kurnab majandust järjest enam, annab tolleaegsele majandussüsteemile viimase hoobi ikkagi kolmandal sajandil puhkenud anarhia.  284. aastal troonile tõusnud Diocletianus pärib inflatsioonist vaevatud majanduse ja tühja riigikassa ning sealt peale tungib riigivõim majandusse juba otsesemalt kui üksnes maksude kaudu.  Nii kehtestab Diocletianus inflatsiooni vastu võitlemiseks hindade ja palkade piirmäära, mis hävitas niigi nõrgestatud tururegulatsiooni lõplikult.  Et hinnasignaalid enam majandustegevust ei suuna, võtab selle rolli endale valitsus: kehtestatakse ametite pärandatavus ja naturaalmaks, mille tagajärjel hakkab omakorda levima sunnismaisus.  Tagajärjeks (loomulikult pole põhjuste loetelu ammendav) on see, et ühtse, kõrgelt arenenud tööstuse ja kaubandusega majandusruumi asemel valitseb Lääne-Euroopas üle tuhande aasta üksikutest suhteliselt iseseisvatest majandusüksustest koosnev võrgustik.  Nii poliitilise kui ka majandusliku võimu aluseks jääb sajanditeks maaomand.

     

    Uue ühiskonna eod

     

    Kauaks ühte äärde kinni jäänud pendli lükkab liikuma XIV sajandi suur katk, mis Euroopa rahvastikku poole võrra hõrendades muudab otsustavalt kahe peamise tootmissisendi suhtelisi hindu.  Kui Rooma impeeriumis ei stimuleerinud orjade küllus (vähemalt impeeriumi hiilgeperioodil) tööjõudu kokkuhoidvaid tehnilisi uuendusi, siis musta surma põhjustatud inimeste nappus loob eeldused täiesti uue majanduskorra tekkeks.

    Edasine on juba hästi teada: usk universumi ratsionaalsesse korraldusse ning inimmõistuse võimesse seda korraldust mõista, sellest tingitud läbimurre fundamentaalteadustes ning tehtud avastuste aeglane imbumine igapäevaellu.  Käsitöö kiire kõrvaletõrjumisega kaasnenud tööjaotuse plahvatuslik kasv tõi omakorda endaga nii ulatuslikud sotsiaalsed muutused, et keskaegne põlvnemisel ja veresidemetel rajanev kord neile enam ei vastanud. XVIII sajandi lõpus uue ühiskonna sündi kuulutav Adam Smith väidabki, et ühiskonna korrapäraseks toimimiseks ei ole vaja hierarhilist süsteemi, vaid enneolematult üksikasjalikku tööjaotust korraldab isereguleeruv hinnasüsteem (nähtamatu käsi).  Veelgi enam, Smith veenab oma lugejaid, et inimeste omakasul rajanev majandussüsteem on ühiskonnale tervikuna tugevale ja aktiivsele keskvalitsusele allutatust kasulikum.  Paljud Smithi kriitikud kipuvad aga ära unustama asjaolu, et Smithi kirjutised olid suunatud merkantilistide vastu.  Viimaste arvates oli valitsuse põhiülesandeks pidev sõjaks valmistumine ja sõjapidamine (nendelt pärineb muuhulgas ka igihaljas maksiim ekspordi headusest ja impordi kahjulikkusest).

    XIX sajandil taas rahumeelse veenmise serva nihkunud pendlit hakkavad sealt lahti lükkama vabrikukorra ja tehnilise progressiga kaasnenud ühiskondlikud muutused.  Masstootmise tagajärjel koondub keskajal ühtlaselt üle maa määritud vaesus linnadesse ning moodustab seal plahvatusohtliku segu, mis lõpuks sotsialistlike õpetustega süüdatult hävitab eelmise sajandi kolmekümneaastase sõja käigus kogu endise maailma.

     

    Mis edasi?

     

    Pärast seda on pendel püsinud juba üle viiekümne aasta ühes servas. Selle edasist liikumist ei ole lihtne aimata.  Paljud märgid teevad pigem ettevaatlikuks.  Esiteks, pendli liikumist finantseeris kahel sõjajärgsel aastakümnel ajaloolisest kaks korda kõrgem majanduskasv, mille aluseks oli omakorda rahvastiku noorenemine.  Tänaseks on mõlemad tendentsid pöördunud.  Lisaks sellele tundub pikaajaline rahu- ja heaoluperiood  end ka teisiti hävitavat, muuhulgas inimesi uinutades ja närvutades.  Rooma-aegse leiva asemele on tulnud heaoluriigi pensionid ja riiklikult rahastatud töökohad, mille jätkumist on suure tõenäosusega ebasoodsamaks muutuvates oludes raske kujutleda.  Ja kuigi kaasaegne tehnoloogia võimaldab liikuvate piltide tõttu lõvisid, tiigreid ja karusid amfiteatrites otsesest kimbutamisest säästa, nõudis vähemalt Vana-Rooma pööbel järjest teravamaid elamusi.  Kes teab, kas see tänapäevalgi palju teistmoodi on.

    Paar aastat tagasi ütles Andres Vanapa intervjuus, kus ta arutles  ühelt poolt ühiskonna nüristumise ja teiselt poolt luule üle: ?Tänapäeval on nii, et nüüd tulevad uued vahendid, nii et mõne aja pärast ei pruugi üldse luulet lugeda.  Aga päris lahti vist ka inimene luulest ei saa.  Sest inimene on natuke heitlik.  Võib ju teleripilt ka ükskord kellegi ära tüüdata?  Siis ta tahab jälle kellelegi kivikirvega virutada ning siis on luule aeg jälle käes.?

    Elame-näeme.

     

     

  • Curaçao muusika on üks latino-muusika peavoolu dialekte

    Joosep Sang

    Kuigi minus tekitab pisukest võõrastust agentuuri prioriteet kosida Eesti ?edukate ja ilusate? publikusegmenti, väärib kiitust TJ Eventsi soov leida erinevatest eksootilistest kultuuridest ehedaid elamusi pakkuvaid esinejaid. Läinud reedel (11. II) Mustpeade majas üritusel ?Cruzan Carribean Night? esinenud Izaline Calister on sarnaselt Marizale või Cesaria Evorale veendunud oma väikese kodumaa pärimusmuusika elujõus ning vajaduses seda traditsiooni edasi kanda.

    Kariibi meres Aruba ja Venezuela naabruses asuv Curaçao on oma väiksusele vaatamata kireva etnilise koostise ja ajalooga saar ? siin on eri aegadel oma kogukonna rajanud nii sefardi juudid, araablased, hiinlased kui ka indialased. Enim on saarele jälgi jätnud siiski kunagised kolonisaatorid hollandlased ja nii pole ime, et nii Izaline kui ka tema kaasmaalastest ansamblipartnerid elavad ja tegutsevad just Hollandis, mis pakub koos Prantsusmaaga küllap Euroopa soodsaimat loomekeskkonda kaugetest kultuuridest pärit muusikutele.

    Mustpeade majas kuuldu oli tõeline pankariibi muusika, kuhu on ilmsed jäljed jätnud üldtuntud, laiema toetuspinnaga latino-stiilid, kuid kus oli siiski palju ka värskelt kõlavat ?midagi muud?. Seda, et tema muusika juured on sügaval kodusaare pinnas, rõhutas ka Calister ise, demonstreerides, millised mutatsioonid on Curaçaol üle elanud Euroopa päritolu valss või Aafrika juurtega ?jumalavallatu? tambú. Hollandi jazzi ja etnomuusika katlas hakkab aga muusikutele tahes-tahtmata külge muidki mõjutusi ja nii oli tervikpilt kaunis kirju. Siiski jäi kuuldu kaugele latino-muusika trafaretist ega teinud kuulajatele allahindlust ?kohati oli naljakaski vaadata, kuidas publik üritas keerulistes taktimõõtudes või nihestatud valsirütmis muusikaga kaasa liikuda.

    Izaline Calisteri ansambel koosneb silmapaistvatest muusikutest, kes on omale nime teinud ka väljaspool seda kooslust. Reedesel kontserdil paitasid oma soolomänguga eriti kõrva perkussionist Martin Verdonk, kitarrist Ulrich de Jesus ja pianist Randal Corsen. Tõsi, Corseni lennukatest liinidest oli juba raskem aru saada (nagu ka bassi sound?ist), ilmselt pole Mustpeade maja oma ajalooliselt avara akustikaga võimendatud muusikale siiski sobiv koht. Kindel on see, et kogu tähelepanuga muusikalisi nüansse aimata püüdes jäi palju väärtuslikku siiski tabamata. Izaline Calisteri ja tema taustalaulja vokaali ning löökpille oli õnneks hoopis lihtsam jälgida, viimaste seas andis paljudele lugudele huvitava värvingu metallist güiro?t meenutav pill.

    Mida rohkem me kaugete ja vähe tuntud muusikakultuuridega tutvust teeme, seda paremini näeme, et avastada on veel palju. Curaçao muusika on üks latino-muusika peavoolu dialekte (seda ka sõna otseses mõttes, sest kõik laulud kõlasid papiamento?s, mis on üks kreooli keeltest), see heliseb ka pärast Izaline Calisteri kontserdi lõppu ülimalt eksootiliselt. Samaväärset eksootikat suudaks pakkuda ehk mõne setu koori turnee Kariibi mere saartele. Lisaks ehmatusele võimaldaks see sealsele publikule küllap ka elamuse.

  • Eesti klaasikunsti valiknäitus “Suur haprus” Tallinna Kunstihoones

    Eero Kangor

    Olete oodatud 

    Eesti klaasikunsti valiknäituse

    SUUR HAPRUS avamisele

    8. juunil kell 18 Tallinna Kunstihoones 

    Näitus on avatud 22. juulini 2012 

    Eesti klaasikunst tähistab tänavu oma 75. juubelit, mille kulminatsioonina toimub Tallinna Kunstihoones suuremahuline klaasikunsti näitus “SUUR HAPRUS”. 

    Näituse põhiosa koosneb sellele näitusele loodud sarjadest ning installatsioonidest. Klaasi eksponeeritakse väga erinevalt – selle igapäevases, pingelises ja vastuolulises hapruses, millega kunstnikud ise päevast-päeva silmitsi seisavad, rääkides materjali kaudu ja selle ühe kõige iseloomulikuma omaduse abil neile kordaminevatel teemadel. Lisaks materjali endasse sissekirjutatud haprusele räägivad kunstnike poolt käsitlusele tulevad teemad näiteks keskkonna (Mare Saare, Ivo Lill), tsivilisatsiooni (Rait Prääts), inimhinge (Kai Kiudsoo-Värv, Kati Kerstna) haprusest või riigikorra ja arhitektuuri hapraksosutumisest aja ees (Tiina Sarapu, Helena Kreem). 

    Samas esitletakse uuesti ka parimaid ja olulisimaid töid ning projekte, mis viimastel aastatel on loodud, nende hulgas Euroopa kultuuripealinna programmi kuulunud Klaasimaailma. Klaasimaailm on klaasikunsti ja muusikat ühendav rahvusvaheline projekt, mille raames loodi hulk muusikainstrumente eesti kunstnike ja EKA tudengite poolt. Klaasimaailmas loodud klaasi ja muusika sümbioosi arendamist ja sellele projektile rahvusvahelise võrgustiku punumist jätkab Kultuurikatel. Taasesitlusele tuleb ka Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuses selle aasta alguses eksponeeritud valgusinstallatsioonide näituse paremik.

    Näituse kujunduse teeb Hollandi kunstnik Jan Scheernhoorn. Tegemist on põneva kunstnikuga, kes võtab oma töö aluseks ruumi enda, millest saab lahutamatu osa sellesse paigutatud kunstiteosest. Valguskujundus on Oliver Kulpsoolt, kes pakub tavapärasest hoopis erinevaid lahendusi. 

    Näitus on omamoodi kulminatsioon rahvusvahelisele näitustesarjale “Estonian Glass”, mida on juba eksponeeritud Saksamaal Gernheimi klaasimuuseumis ning Soomes Riihimäe klaasimuuseumis ja mis on pälvinud märkimisväärset rahvusvahelist tähelepanu. 

    Näitusel osalevad:
    Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Riho Hütt, Liisi Junolainen, Andra Jõgis, Mikk Jäger, Viivi-Ann Keerdo, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Helena Kreem, Eve Koha, Kai Koppel, Eeva Käsper, Anne-Liis Leht, Ivo Lill, Maie Mikof-Liivik, Külli Nidermann, Herbert Orgusaar, Kairi Orgusaar, Rait Prääts, Kateriin Rikken, Kristi Ringkjob, Peeter Rudaš, Mare Saare, Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Kalli Sein, Caspar Sild, Eili Soon, Maarja Treufeldt, Kristiina Uslar, Kaja Vaikre. 

    Idee: Harry Liivrand
    Näituse kuraator: Kati Kerstna
    Näituse kujundus: Jan Scheerhoorn (Holland)
    Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
    Näituse korraldus: Eesti Klaasikunstnike Ühendus, MTÜ Seni
    Klaasimaailm: EKA klaasikunsti osakond, Tallinna Kultuurikatel
    Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Akzo
    Nobel Baltics OÜ, Klaasissepa OÜ, Marepleks, Airok Tööstusgaasid

    Näitus on avatud 9.juuni – 22. juuli 2012

    Lähem info näituse kohta
    Kati Kerstna, tel nr 5290779

    Näituse SUUR HAPRUS raames toimuvad üritused:

    13. juuni kell 18.00 Eesti klaasikunsti 75. juubeli tähistamine.
    20. juuni kell 18.00 Klaaspillide projekti “Klaasimaailm” tutvustus –
    Tiina Sarapu, Eeva Käsper, Madli-Liis Parts

    Ringkäigud näitusel koos kunstnikuga:
    17. juuni, kell 13.00, kunstnik Mare Saare
    27. juuni, kell 18.00, kunstnik Maie-Ann Raun
    04. juuli, kell 18.00, kunstnik Kai Kiudsoo-Värv
    11. juuli, kell 18.00, kunstnik Mare Saare (inglise keeles)

  • Mitte kriis, vaid uus võimalus

    Mihkel Mutt

    Rahvahääletuse ?eist? kibestunud ja alandatud Chirac oli enne viimast liikmesmaade tippkohtumist otsustanud kasutada plindris riigipea traditsioonilist taktikat ja otsida ?välisvaenlast?. See läks tal osaliselt korda, kui ta tõstatas küsimuse, miks britid saavad eurokassast nii palju raha tagasi. Küsimus on olemas, tagasimakse oleks varem-hiljem niikuinii arutusele tulnud. Aga selle ülesvõtmine just Chiraci poolt just konstitutsioonikriisi ajal torkas loomulikult silma, nii et automaatselt ta üldist menu ei saavutanud. Aga Blair reageeris nagu herilasest nõelatud: teema ei kuuluvat arutluse alla. Kui, siis ainult koos põllumajandustoetuste (CAP) süsteemi revideerimise resp. prantsuse farmerite toetamise lõpetamisega. Niisuguse jäikusega tõi ta poolehoidjaid Chiraci leeri. Tagantjäreletarkusega on öeldud, et kui Blair oleks säärase vahetuskauba (mis on Prantsusmaale kahjulikum kui Inglismaale) ise üles võtnud või vähemasti formuleerinud oma vastuseisu paindlikumalt, näiteks et kavatseb teha Euroopa Liidu rahastamisskeemi üheks oma eesistumisaja prioriteediks, siis oleks ta haaranud initsiatiivi, igal juhul oleks tal hea platvorm oma poolt aastat alustada. Nüüd kahtlevad mõned, kas ta suudab kuue kuuga siluda tüli, mis tekkis kolme päevaga.

    Ent Blairi neljapäevane võib-olla et ajalooline kõne oli paindlikum. Näiteks ta ei arvavat, et Suurbritannia tagasimakse üle ei võiks üldse arutleda, ja toetusest ilma jäävatele farmeritele tulevat kindlasti korraldada pehme maandumine. ?Vanameelsetele? oli määratud kinnitus, et ELi ei tohi taandada puhtmajanduslikuks ühisturuks, poliitiline dimensioon peab kindlasti säilima. ?Uuendusmeelsete? jaoks oli üleskutse reformideks majanduses ja sotsiaalsfääris.

     

    Ka Euroopas kolmanda tee otsingul

     

    Blair esines kui visionäär. Ta kuulutas, et ideaalid käivad alla, kui neid korrutatakse inertsist ega seostata maailma uute väljakutsetega. Euroopa on letargias ega taha ikka veel näha, mis maailmas peagi juhtuma hakkab. Tuleb muutusteks valmistuda, et hiljem mitte kahetseda. Tuleb majanduslikult konkureerida Hiina, India ja muidugi USAga. Euroopa peab olema ettevõtlikum, konkurentsivõimelisem, innovatiivsem, kulutama rohkem teadusele ja haridusele. Seda ei ole võimalik saavutada, kui püütakse vana heaoluriigi struktuuri jäigalt säilitada. Majandus- ja sotsiaalsfääris ei tohi reguleerimisega liiale minna, peab jätma rohkem võimalusi igale riigile ise proovida, mis talle sobib. Et püsida konkurentsis maailmas, peab olema konkurents Euroopa sees.

    Samas oli Blairi sõnum, et see, mida mandril kardetakse kui angloameerikalikkust, ei tähendaks tema käsitluses 180protsendist kannapööret seniselt euroliinilt.

    Maisemalt väljendudes kuulis europarlament seda, mida Inglise parlament on kuulnud juba tosin aastat. See on nn new labour-ideoloogia, kohandatud EU tasandile. New labour on labaselt öeldes kolmas tee parema ja vasema, sotsialismi ja vabaturumajanduse, töö ja kapitali vahel, nii et säiliksid mõlema plussid.

    Paljud maad eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga tõstavad kilbile nn euroopalikud väärtused, mille all mõeldakse eeskätt töötaja sotsiaalseid tagatisi ja hällist hauani riigi poolt korraldatavaid teenuseid. Kuna vanurite hulk suureneb, ei jätku selleks varsti raha. Pealegi kasvab töötute, s.t nende hulk, kes sellest sotsiaalparadiisist on ilma jäetud. Inglismaal on tööpuudus kaks korda madalam, aga elatustase on üldiselt siiski kõrge, turvalisusega on asjad normis ja üldse on elu elamisväärne, mitte tööpõrgu (mida eriti kardavad prantslased).

    Õigus on skeptikutel, et Blair tõstatas vajalikke küsimusi, aga ei näidanud teid nende lahendamiseks. Näiteks on kõik selle poolt, et tuleb suurendada panust teadusele ja haridusele. Küsimus on, kelle või mille arvelt peab selleks raha tulema.

    Eelarvamuste jõud on suur. Päris kindel, et kui seda konvergentsiteooriat ei jutlustaks Suurbritannia peaminister (liiati kelle hea nimi on seoses Iraagi sõjaga kannatada saanud), ja eeskuju, mida ta propageerib, ei asuks kanali taga, siis võetaks see palju kergemini omaks.

    Kogu situatsioon mõjubki mõnevõrra ootamatult. Kuigi Blair on olnud Inglise tipp-poliitikuist üks euromeelsemaid, on ikka arvatud, et temagi on seda vähemalt osaliselt hea tooni pärast. Nii oldi juba harjutud mõttega, et Inglismaa eesistumisperiood kujuneb üleminekuajaks, mil midagi põhimõttelist ei juhtu. Mitmete asjaolude kokkusattumise järel on aga kõik järsku erutatud, asjad on läinud põhimõtteliseks ja Blair on sündmuste epitsentris. Tegu oleks nagu silmapettega: euroskeptikute riigi juht, kelle maad veel nii soliidse väljaande nagu Financial Times Deutschland veergudel õhutati hiljuti euroliidust välja viskama, tahab nüüd euroliitu tulevikku tüürida. Samas on liidu algatajamaa muutunud euroskeptiliseks ja samad tuuled on puhumas juba ka Saksamaal. Kohad oleksid üleöö nagu vahetunud. Üks põhjusi on selge. Saksamaa-Prantsusmaa tandem kui euroliidu raison d?être on kaotamas inimeste silmis oma tähtsust. Enam ei usu keegi, et Prantsusmaa ja Saksamaa vahel võiks sõda puhkeda. Sellepärast pääsevadki nüüd esikohale teised prioriteedid. Ka Saksamaal hakkavad Blairi ideed poolehoidjaid võitma.

    Siiski, kui ma oleksin ?föderalist?, oleksin brittidega ettevaatlik. Eriti mis puudutab poliitilist dimensiooni. Blair vajab Euroopat, et päästa Aafrikat, aga näiteks USA-le vastukaalu loomine on talle hobuse unenägu. Muide, päev varem pidas Blairi mantlipärija Gordon Brown Euroopa Liidu teemalise kõne City?s ärieliidile. See oli tüki maad inglaslikum, s.t konservatiivsem.

    28.VI

     

  • Verdtarretav novell Napoleoni ajastust

    Tiiu Levald

    Kui Verdit on nimetatud ooperimaailma suurdraamade heliloojaks, kus verised võimuvõitlused arenevad kuningapaleedes, siis Puccinit on võrreldud novellistidega kirjanduses. Tema sümpaatia kuulub nn väikesele inimesele ja tema saatusele. Küll aga on Puccini osanud üles leida ülitraagilised lood ning tema meelisteemaks on kirglikult armastav ja ennastsalgav naine: tikkija Mimi, printsi teenijanna Liu, gei?a Chio-Chio-San, nunnaks pühitsetud õde Angelica, lauljanna Tosca jne. Pimestav kirg on omane ka tema meestegelastele: maalikunstnik Marcelle, poeet Rodolfo ?Boheemis?, dokitööline Michele ?Mantlis? ja muidugi Vitellio Scarpia ?Toscas?.

     

    ?Tosca? taustast

     

    Legend Rooma ooperi primadonnast Floria Toscast, kes olevat juunis 1800 tapnud politseiülema ja seejärel hukkunud, hüpates alla Sant?Angelo kindluse müürilt, sai aluseks prantslase Victorien Sardou draamale ?La Tosca? ning selle mängis kuulsaks prantslaste uhkus, tragöödianäitlejanna Sarah Bernhardt. Puccini sai loa teost kasutada ja ooperi esietendus toimus 14. I 1900 Roomas, peaosas lummava hääle ning erakordse lavalise sarmiga rumeenlanna Hariclea Darklée.

    Oli sündinud teos, mida on nimetatud verismi pärliks, kuigi Gustav Mahler andis sellele ooperile küllaltki julma hinnangu ?Kunstmachwerk?, väites, et kuulaja lämmatatakse ülikaunite (!) aariate rohkusega ning et tegelaste, näiteks kunstnik Mario Cavaradossi karakteri väljaarendatus selle all kannatab ? kujuneb nn antikangelane, kes ei saa ise arugi, mille eest ta sureb.

    Ja nüüd siis Riias Läti Rahvusooperis nähtud ?Toscast?. Dmitri Bertman on meie ooperisõpradele tuttav Dargomõ?ski ?Näkineiu? lavastusega Estonias ning jätnud mällu väga ereda märgi. Kindlasti oli tolle lavastuse väga tugevaks pooluseks ka kunstniku idee: suur veskiratas mängis väga kõnekate alltekstidega ning hea valgusre?ii fokuseeris olulist (mida kahjuks ei näinud kogu aeg Riia etendusel).

    ?Tosca? kavabukletis (mis koostatud ülima põhjalikkusega) on ära toodud fragmendid Bertmani intervjuust Mikus Če?ele. Refereerin siinkohal mõningaid tema mõtteavaldusi. Bertman soovitab ooperisõbral tulla teatrisse nn valge lehena, vabastada end eelinformatsioonist, väljakujunenud kli?eedest ja tulla kaasa tema pakutud mõttekäikudega.

    Nimelt ei huvita teda, mis juhtus, vaid kuidas ja miks juhtus. Provotseerivale mõttele, et paljud ooperisõbrad tulevad teatrisse kui templisse, et siin näha ja kuulda midagi igavikulist, vastab Bertman soovitusega minna sel juhul sümfooniakontserdile. Ta möönab, et peab imetlusväärseiks kuulsaid Zeffirelli lavastusi, kuid samu põhimõtteid nigelamas variandis korrata ta ei soovi. Intervjuu lõpus toob ta näiteks Stanislavski tõdemuse, milleni too elu lõpus olevat jõudnud: teater on ikkagi meelelahutus (!).

    Lähemalt aga kõnealusest lavastusest: kõigepealt ei saa varjata vaimustust kogu etenduse muusikalise ja vokaalse taseme üle. Riia teatrisaalis on suurepärane akustika ja kõik oli lauldud ka väikseima rollini perfektselt!

    Meil juba mitmes rollis kuuldud Antonenko ja Izjumov tõestasid järjekordselt, et nad on meistrid. Aleksander Antonenko absoluutne üleolek diapasoonist, fraseerimise loogika ning hea maitse, dünaamika allutamine mõttele ja muidugi suure Looduse kingitus ? väga värvikas ning tundeküllane hääl.

    Samson Izjumovile ei ole loodus nii rikkalikult häälemahtu ja tämbrirohkust küll kinkinud, kuid see saab ülipeene, hea maitse ning vokaalse tasemega muusiku poolt korvatud. Fantastiline on tema sugestiivsus kõikides nüanssides, mis ei luba tema laval viibimise ajal tähelepanul hetkekski hajuda ? Izjumovi loodud Scarpia roll on lavastuse kõige terviklikum ja lõpuni usutav. Juba kunstniku antud punase ja musta värvi kooslus kostüümis annab selge vihje: tegu on kire ja sünge surma värvidega.

    Tekstid, mis kõlavad Scarpialt: ?Jagot aitas kord rätik ja mind üks lehvik? ning väga enesesisenduslik väide, et Tosca südames pesitseb Scarpia, on andnud lavastajale ja osatäitjale võtme lahendada see roll väga inimlike ja hukatusse viivate kirgede ohvrina. Kuna Puccinil on igas ooperis väga detailsed remargid, siis peab nende eiramine olema ülimalt põhjendatud ja teenima selget kontseptsiooni. Sarpia kabinetis on õhtueineks kaetud laud asendatud suure tiibklaveriga, mis ilmselgelt viitab Scarpia muusikalembusele (ta on pandud sellel lausa mängimist imiteerima, saatma näiliselt kerglast vestlust Toscaga vaatuse alguses). Kuid miski ei takista teda sellele klaverile raevus istumast ning kõige tipuks ka Tosca poolt sellel mõrvatud saada.

    Maria Tropina Tosca on jõuline, võimukas ja kirglik. Laulja on väga hea koolitusega dramaatiline sopran, kuid ilmselt ei võimaldanud antud rollikontseptsioon kõnealuses etenduses kasutada dünaamilisi võimalusi veelgi ilmekamalt; kuidagi liiga fuurialik oli juba esimese vaatuse armukadeduse purse. Ära on võetud Tosca kui katoliiklase alandlikkus Madonna ja Jumala ees: ta poetab kirikus ükskõikselt maha Madonnale määratud lilled ja teise vaatuse kuulsa aaria ?Vissi d?arte…? pöördumine Jumala poole on muudetud pöördumiseks Scarpia poole, kes vabastab teda juba ülearustest rõivastest. Mis, muide, on samuti punase ja musta koosluses. Seega vihje, et mõrv seob neid kahte inimest, mistõttu rolli arengu võimalused on ka kitsendatud. Publikumenust ärahellitatud olendist äärmuslikku situatsiooni viidud otsusekindla naiseni oleks mahtunud palju rohkem pooltoone.

     

    Blaseerunud antikangelane

     

    Poleemiline tundub olevat kogu kolmas vaatus. Kui Puccinil on olnud põhimõte vältida igat sorti dekadentlikkust, siis mõjub selline algmaterjaliga ümberkäimine veidi võõrastavalt: teise vaatuse lõpus vajub Tosca mõrva õuduses nagu letargilisse unne ja juba kangastub kolmanda vaatuse helge karjuselaulu taustal päikesetõus talle õnnelikku tulevikku sammumisena käsikäes Cavaradossiga.

    Nõustuda saab Cavaradossi esimese vaatuse aaria lahendusega ? ilmne protest Tosca võimuka armastuse vastu, tekstis on see vihje olemas (Tosca pruunide silmade tuld võrreldakse Attavanti malbete ja helesinistega). Pisiasi on ka suvalise ?linnukese? sissetoomine enne Tosca kirikusse ilmumist, ilmselt vihjamaks, et Cavaradossi on nagu mees muiste. Ent kuidagi ei taha vastu võtta ooperi lõpustseeni: Cavaradossi istub rahulolevana, jalg üle põlve, tugitoolis ? pärast seda, kui Tosca on sooritanud enesetapu.

    Kas selle antikangelase kontseptsiooni tõttu tasub ikka nii poeetilist kunstnikutüüpi, nagu Puccini seda näha soovis, muuta niivõrd selgrootuks ja blaseerunuks?

    Ent igal juhul oli see etendus väga muljetavaldav elamus, pakkus palju mõtteainet ning siinjuures tahakski tänada Wagneri Ühingu Tallinna filiaali ning kõiki, tänu kellele sai seda nautida bussitäis ooperisõpru.

  • Kadrioru ja Kumu kunstimuuseumides saab vaadata dokumentaalfilme vene kunstnikest

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 6. juunil kell 18 saab Kadrioru kunstimuuseumi banketisaalis vaadata kaht 30-minutilist dokumentaalfilmi vene kunstnikest Vassili Perovist ja Kuzma Petrov-Vodkinist. Filmid kaasnevad näitusega „Avastamata šedöövrid. Vene kunst Baltimaade kogudest”, mida näidatakse kolmel juunikuu pikal kolmapäeval. Filmid on vene keeles ja sissepääs muuseumipiletiga.

    Dokumentaalfilmid on valminud Riiklikus Tretjakovi Galeriis ja Riiklikus Vene Muuseumis ning jutustavad erinevatesse kunstiepohhidesse kuuluvate kuulsate vene kunstnike elust ja loomingust.

    Film Vassili Perovist keskendub realismi kui kunstisuuna tulekule ning kunstniku südamevalule vaeste ja hüljatute pärast. Kunstniku erilise kaastunde objektiks on lapsed, kelle saatuses peegelduvad kunstniku arvates eriti selgelt Vene ühiskonna pained.

    Film Kuzma Petrov-Vodkinist kirjeldab kunstniku poeetilist dialoogi kõiksusega tema loomingu eri etappidel.

    Filmiprogramm:

    6. juunil kell 18 Kadrioru kunstimuuseumi banketisaalis

    13. juunil kell 18 Kumu kunstimuuseumi 3. korruse B-tiivas

    20. juunil kell 18 Kadrioru kunstimuuseumi banketisaalis

    Näitusel „Avastamata šedöövrid. Vene kunst Baltimaade kogudest” tutvustatakse esmakordselt suurt 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse vene kunsti valikut Eesti, Läti ja Leedu muuseumidest. Kumu kunstimuuseumis antakse ülevaade vene realistlikust kunstist. Esindatud on peredvižnikute suurnimed Ivan Kramskoi, Ilja Repin, Ivan Šiškin ja Vassili Perov. Kadrioru kunstimuuseumi saalides saab näha nn hõbedase ajastu kunsti: vene impressionismi, rühmituse Mir Iskusstva ja Ruutu Soldat kunstnike loomingut. Samuti revolutsioonilist agitportselani.

    Näitus „Avastamata šedöövrid. Vene kunst Baltimaade kogudest” saab Kadrioru kunstimuuseumis vaadata 24. juunini 2012. Kumu kunstimuuseumi näitus jääb avatuks 12. augustini 2012.

    Lisainfo:

    www.ekm.ee

  • Soome võitluse sajand

    Kristi Raik

    Max Jakobson on teinud Soome välispoliitikat maailmas tuntuks nii läbi tema sulest ilmunud arvukate raamatute kui ka ajakirjaniku- ja diplomaaditöö. Tema elukäigus kajastub kujukalt Soome rahvusvaheline asend ja selle muutumine. Jätkusõjas Soome iseseisvuse eest võidelnud noore mehe tee viis pärast sõda Londonisse, kus ta töötas ajalehe Uusi Suomi korrespondendina BBCs. 1953. aastal alustas Jakobson tööd Soome saatkonnas Washingtonis. 1960ndatel tõusis ta president Kekkose lähedaseks abiks välispoliitika alal ning hiljem Soome esindajaks ÜROs. 1971. aastal oleks ?presidendi töömehest? saanud ÜRO peasekretär, kuid Kekkosel ei õnnestunud veenda Moskvat Soome kandidaadi sobivuses. Nõukogude Liidu veto tõttu kaotas Jakobson austerlasest Kurt Waldheimile. Pärast seda jahenesid tema suhted presidendiga, kes Nõukogude Liidu negatiivse hoiaku tõttu ei tihanud nimetada Jakobsoni välisministeeriumi kantsleriks, kuigi pidas teda sellesse ametisse parimaks kandidaadiks.

    1974. aastal asus Jakobson juhtima vast loodud Majanduselu Komisjoni (EVA), mille peamine ülesanne oli äratada Soomes majanduspoliitiline diskussioon. EVA rajamise taustaks oli maailmamajanduse suuna muutus, mis järgnes 1970. aastate alguse sügavale kriisile. Keynesi õpetusel põhinev aktiivne riigipoolne sekkumine majandusellu vähenes ja uueks trendiks sai Hayeki ja Friedmani monetaristlik majandusteooria, mida 1990ndatel asuti Eestiski innuga rakendama. EVA roll 1970. aastate Soomes, kus turumajanduse mõiste oli põlu all, oli kaitsta avatud majandust. Samas oli organisatsioonil ka laiem funktsioon, nimelt lääneliku mõtlemise propageerimine ajal, mil finlandiseerumine oli kõrgpunktis ja kogu Soome poliitikaelus domineeris ?sõpruspoliitika? Nõukogude Liiduga.

    Viimased paarkümmend aastat on Jakobson pühendunud raamatute ja kolumnide kirjutamisele, neid on avaldatud laialdaselt nii kodu- kui välismaal. Tema mõju Soomes osutab näiteks seegi, et Euroopa Liiduga liitumise eel püüdsid liitumise vastased kuulutada teda kogu projekti niiditõmbajaks. Jakobsoni kirjutised on kahtlemata mõjutanud nii Soome poliitilise eliidi kui ka rahva hoiakuid. Ta pooldas ELiga liitumist juba 1990. aastal, mil enamik soomlasi pidas seda veel mõeldamatuks.

    Max Jakobsoni välispoliitilise mõtlemise võib kokku võtta sõnadega ?isamaaline realist?. Tema ?Lõpparve? kandvaks teemaks on soomlaste võitlus rahvusliku säilimise nimel. Rahvuslik iseseisvus on Jakobsoni kirjutistes üldse kõrgeim väärtus, millele vajaduse korral alistub kõik muu. Raamat kujutab soomlasi pragmaatilise, ühtehoidva ja seadusekuuleka rahvanat, kes osalt tänu oma sitkusele ja oma juhtide tarkusele ning osalt ka tänu saatuse heale tahtele suutis säilitada iseseisvuse ja demokraatia kogu XX sajandi vältel. Rahva enesesäilitamisinstinkt seletab ka enesetsensuuri, demokraatia ajutisi piiranguid ja ?Venemaa ees lömitamist?, millega Jakobsoni hinnangul küll aeg-ajalt liiale mindi.

    Raamat joonistab kaare XIX sajandi lõpu autonoomiataotlustest kuni 1995. aastani, mil Soome liitus Euroopa Liiduga. Tänu ELile sai Soomest Jakobsoni sõnul viimaks ometi iseseisev subjekt ?rahvana rahvaste peres?. Seni oli Soomet vaadeldud läänes pelgalt kui Venemaa funktsiooni. Soome iseseisvust peeti ajutiseks nähtuseks nii 1920. aastatel kui ka pärast Teist maailmasõda, mil seda võis iseloomustada kui ?fakiiri köietrikki? ? osavat, kuid kahtlast. Suurriikide sobinguid trotsides suutis Soome teha oma saatusest XX sajandi erijuhtumi. Läänes imestati, miks Nõukogude Liit lasi Soomel iseseisvaks jääda. Teisalt oli hiljem neidki lääne spetsialiste, muu hulgas Henry Kissinger ja Zbigniew Brzezinski, kes arutlesid, kas USA oleks võinud oma mõjuvõimu kasutades saavutada ka teistele N. Liidu läänenaabritele samasuguse positsiooni nagu Soomele. Jakobsoni vastus on ?ei?: ?Polnud olemas mingit ?Soome mudelit?, mida oleks võinud rakendada Poolas või mõnes teises Ida-Euroopa riigis.?

    Jakobson on paljudes oma teostes analüüsinud, miks Soome säilitas pärast Teist maailmasõda iseseisvuse. Ta toob välja kolm keskset põhjust. Esiteks saavutas Soome end Jätkusõjas visalt kaitstes nn tõrjevõidu, kuigi ametlikult oli tegemist kaotusega ja Soomet koheldi maailmasõjale järgnenud Pariisi rahukonverentsil kui Saksamaa poolel võidelnud kurjategijat. Teiseks suutis Soome kohaneda sõjajärgse võimupoliitikaga. Neutraliteet eraldas Soome Moskva satelliitriikide rühmast omaette kategooriasse. Tänu president Paasikivi meisterlikule nõupidamistaktikale lükkasid soomlased pärast sõda tagasi Stalini ettepaneku sõlmida samasugune leping nagu N. Liidu ja teiste Ida-Euroopa maade vahel. 6. aprillil 1948 allkirjastati ?Leping sõprusest, koostööst ja vastastikusest abistamisest?, mis sõlmis ?mõistusabielu? Soome parlamentaarse demokraatia ja N. Liidu julgeolekuhuvide vahel. Kolmas põhjus oli Soomes juba sajandi algusest peale juurdunud demokraatlik traditsioon. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest ei katkenud see isegi mitte 1930. aastatel.

    Soome Külma sõja aegse välispoliitika üks põhiteese oli, et pingelõdvendus lääne ja ida vahelistes suhetes parandas Soome positsiooni neutraalse riigina. Jakobson õõnestab seda tõekspidamist ja toob esile, et lääne ja ida vaheliste suhete teravnemine aitas Soomel kohati kaitsta oma positsiooni. Nimelt laskis Moskva suurema tõenäosusega Soomel rahus olla, kui tal tuli tegelda tähtsamate probleemidega mujal maailmas.

    Neutraliteet ei olnud Soomele eesmärk iseendas, vaid paratamatus, millest osati teha hüve. Neutraliteedipoliitika taustaks oli Talvesõjast pärinev üksijäämise trauma, millel on endiselt Soome julgeolekupoliitikas tugev mõju. Kuna lääneriikide toetus Soomele piirdus Talvesõjas sümboolsete toetusavalduste ja imetlusega end vapralt kaitsva väikerahva vastu, ei loodetud ka hiljem lääne abile. Pärast ELiga liitumist asendus neutraliteet ?blokivälisusega?. Jakobson ei pea sellest positsioonist kinnipidamist tänapäeval põhjendatuks, vaid pooldab liitumist NATOga. Enamik soomlasi mõtleb aga endiselt, et Soomel tuleb Venemaaga ise hakkama saada. Laiem rahvusvaheline kontekst jääb tavasoomlasele kaugeks: tuntakse, et ?me oleme kõrval ja varjul?.

    Jakobson on ka ajaloolasena diplomaat, kes on oma hinnangutes ettevaatlik ja jätab järeldused sageli lugeja enda teha. See väljendub näiteks mitmetes Eestit puudutavates lõikudes. Jakobson tõdeb, et ?Eestil polnud aastatel 1939-1940 vähimatki võimalust saavutada sellist tõrjevõitu, mille Soome saavutas?. Ta ei mõista otseselt hukka president Konstantin Pätsi tegevust. Teisalt tsiteerib ta Lennart Merit: ?Eesti on Soomele hoiatav eeskuju ja veenev õigustus Soome uuemale ajaloole.? Soome presidendile Mauno Koivistole heidab ta ette Eesti esindajate kõrki kohtlemist 1990. aasta paiku, kuid üldiselt peab ta Soome toonast poliitikat põhjendatuks. Soomele oli kõige tähtsam säilitada head suhted Moskvaga. Balti iseseisvuspüüdlusi ei saadud toetada, kuna sellele oleks võinud järgneda Moskva kättemaks. Siingi võib lugeja otsida seoseid soomlaste üksijäämise traumaga ja sellest tuleneva veendumusega, et keegi ei kaitse meie iseseisvust peale meie endi ega maksa meilgi võtta riske selle nimel, et kaitsta teisi.

    Oskus säilitada oma hingamisruumi Vene suurriigi varjus on mõistagi kõige vajalikum õpetus, mida Eesti võib soomlastelt saada. Paratamatult rinnastub Soome varasem püüdlus olla rohkem kui Venemaa funktsioon Eestis praegugi aktuaalse murega: kuidas saada lahti ühe-teema-riigi staatusest välispoliitikas? Soome on osanud olla ühest küljest oma idanaabri suhtes paindlik, kuid teisest küljest tõmmata piiri, millest ei taganeta. Kas oskab seda ka Eesti? Venemaa on küll pärast Nõukogude Liidu lagunemist langenud ?enneolematusse nõtrusse?, kuid oma väikestele naabritele jääb ta alati suurriigiks, kellega peab läbi saama.

    Eestile ja teistelegi väikeriikidele peaks Soome andma tulevikulootust.  Ta on näide
    selle kohta, et väikeriik võib olla maailmapoliitikas rohkem kui ettur suurte malelaual. Kuigi Jakobson on oma välispoliitiliselt mõtlemiselt eelkõige realist, väljendab ta Soome kogemustele toetudes tugevat usku väikeriigi võimesse mõjutada oma saatust ja suurriikidevahelist mängu.

    Teose maht ? ligi 900 lehekülge ? võib ehk mõjuda hirmuäratavalt. (Eestis ühtede kaante vahele köidetud kolm osa on algselt ilmunud eraldi raamatutena.) Meisterlik stiil, raudne loogika ja üldise ajaloo sidumine isiklike mälestuste ja nägemustega teevad aga tekstist kaasakiskuva ja kergesti loetava raamatu. Kui miski Jakobsoni stiilis häirib, siis on see ehk liigagi osav argumentatsioon. Autori subjektiivsed hinnangud ja poliitilised seisukohad on haruldaselt oskuslikult peidetud loogiliste ja faktidele toetuvate põhjenduste taha. Just see sõnaosavus koos terava mõistuse ja laialdaste teadmistega tegi Jakobsonist juba noorena Soome välispoliitika asendamatu tutvustaja. ?Lõpparve? on meistriteos, mille sarnast suudavad kirjutada vaid vähesed.

     

  • Rein Vainküla Parikaste Majas

    Urmas Luure

    Rein Vainküla fotonäitus: „Tallinn 1960-70. Tehismaastikud“.

    Parikaste Majas on avatud eesti arhitektuurifoto vaieldamatu suurmehe Rein Vainküla Tallinna 1960ndate modernistlikku murret kajastav fotonäitus. Rein Vainküla (1936 – 2011) jättis endast maha unikaalse, seni avalikustamata fotokollektsiooni, mis sisaldab tuhandeid negatiive eesti arhitektuurist 1960ndatest kuni 90ndateni. Fotograafi perekonna palvel süstematiseerib ja katalogiseerib praegu seda materjali näituse koostaja arhitekt Toivo Tammik. Käesolev näitus keskendub Tallinnale aastatel 1960-70.

    Pildimaterjal on eelnevalt olnud vaatamiseks Hiinas 2011 aasta oktoobris poole suuremas mahus.

    Näitusega kaasneb Toivo Tammiku loeng  11. juunil kell 18.00 Parikaste Majas, Hariduse 1.

    Sissepääs näitusele tasuta, helistada uksekella.

    Avatud iga päev 12.00- 17.00 Tallinnas, Hariduse 1

    5. juuni kuni 15. juuni 2012

  • Ajaloo poolt õigeks mõistetud

    Rein Ruutsoo

    Eesti lugejale avaneb Jakobsoni nähtuna esimest korda Soome poliitiline lähilugu. Kuid nagu igas heas raamatus on Max Jakobsoni suurteoses mitu kihistust ? XX sajandi ajaloo esitus, Soome saatuse selgitus, arutlusi diplomaatiast, isiklikke tähelepanekuid poliitilisest kultuurist ning muidugi oma perekonnalugu. Max Jakobson vaatab ajaloole soomlasena, aga ka juudina, mis lähendab teda Euroopa ajalooga hoopis teises plaanis kui mõningaid eesti ajaloolasi. Pea igal leheküljel leidub selline pärl nagu, et Kuubas polnud  vaja valimisi korraldada, sest nüüd teostas valitus iga päev rahva tahet!

     

    Euroopa väikerahva pilguga

     

    Eesti lugejale lähendab raamatut tõik, et kindlasti pole teist nii lähedast vaatenurka möödunud sajandi Euroopa loole, kui on väikerahval soomlastel. Teiselt poolt aga nähakse ajalugu Venemaa naabri vaatenurgast, meile sarnaste hirmude, valikute ja mis kõige tähtsam ? asjatundmisega. Isiklik kogemus, olukordade lähedus jne ? neid ei asenda mingi õpetatus. Nagu Jakobsongi tõdeb: meie ajalugu selgitavate bro?üüride imet tegevasse jõusse ei maksa liigselt uskuda. Hoiakud ja imagod on püsivad. Nii keeldus ajakiri Economist korrigeerimast kaarti, millel Soome oli näidatud Venemaa osana, väites, et nad ei pea iga ajutise muutusega arvestama. Veel 1980. aastail uuris Briti kaitseminister Soome diplomaatidelt, kui mitu diviisi NSV Liidul Soomes ikkagi on! Ja tänagi ei takista miski suurriikidel üle meie pea asju ajada ? näiteks käskimast Eestil ?lõuad pidada? või teatada, et Soomes on Euroopa halvim toit.

    Euroopa ajaloo kirjutamise kontekstis esindab alati ka maailmakodanikuks olnud Jakobson modernset ajalookäsitlust. Venemaa pole Euroopa tingimusteta päästja natside käest, vaid just see riik, mis pani aluse Saksamaa taasrelvastamisele. Stalin nõrgendas sotsiaaldemokraate kui peamist jõudu, mis võis peatada kommunismi ja fa?ismi edenemise. See vaen jättis jälje ka Soomes: eriline viha Tanneri vastu tulenes just sellest, et sotsdemokraadid moodustasid alternatiivi vene kommunismile. Dilemmas ? kas käsitleda 20. sajandi totalitarismi ideelise või siis praktilis-poliitilise nähtusena, st arutluses, kas totalitaarsed re?iimid vajavad võimutäiust idee teostamiseks või on idee vaid võimuhulluse kattevarjuks ? kaldub Jakobson viimase vaate poole.

    Otsesõnu Jakobson Venemaad ja Saksamaad kaas-sõjasüüdlasena ei võrdsusta. See idee võib tunduda ohtlik ? sest võiks nagu vähendada natside kuritegusid. Siiski teatab ta, et stalinlikku doktriini alus oli: parim kaitse on sõja pidamine vaenlase territooriumil. Samas sõnastab ta vägagi karmi järelduse: sakslased vihkavad Hitlerit selle pärast, et see kaotas sõja! Eestlastele, kes armastavad Soome ja Eesti ajaloo paralleele ekspluateerida on äärmiselt tervistav näha ka Skandinaavia kontekste, mille taga on teine ajalugu ja mis tekitab hoopis teisi valikud.

    Jakobsoni käsitluse oluline väärtus on ajaloo tähtsustamine ? poliitikud mõtlevad ajaloo kategoorias. Eesti jääb venelastele ?põliseks Vene alaks? ja Soome suurvürstiriigiks, mõlemate õhupiire võib tuju kohaselt rikkuda, olgu nad NATO liikmed või mitte. Lugedes Jakobsoni, püsib painajana silme ees paari aasta tagune loeng, mida sattusin kuulama koos põhjanaabritest professoritega (kes vahelduseks ka ministeeriumi leiba söönud) ja milles õbluke välisministri kandidaat kiitis Eesti diplomaatiat: oleme parimad Venemaa tundjad, kuna oleme nendega piisavalt koos viina joonud?Jakobsoni raamat võiks natuke seda õhku välja lasta. Teadaolevalt saab ajalooraamatuist ikkagi õppida. Jakobsongi jutustab, kuidas Kennedyle oli Kuuba kriisi lävel tuge raamatust ?Augustikahurid?, mis jutustab, kuidas konflikt eskaleerub maailmasõjaks. Jakobson on eriti väärtuslik just konkreetsete situatsioonide analüüsijana. Need on vaated diplomaatia kööki: kes ja kuidas ja kellega asju ajab, kus on ohtlikud lõksud, viited keelele, mille abil antakse olulisi ?signaale? jne. Asiaatlik diplomaatia on venelik: see, mida aetakse isikute tasandil, salapoliitikaks palju võimalusi jättev üksikute kätte koondunud erakordse võimule rajanev moraalitu tegutsemine. Diplomaadi värbamine algab privaatsest kohtumisest restorani tagatoas, millest Jakobson keeldus. Saame näiteks teada, et USAs peeti suureks prohmakaks riigi presidendi kohtumist, ilma ühegi teise oma inimese juures viibimiseta. Tagantjärgi selgitamine ei päästa enam palju. Jakobson annab ka vihjeid, kuidas eristada luurajaid diplomaatidest: esimestel on kallid ülikonnad, rohkem raha, keeled suus jne.

    Võib leida ka paralleele sõjajärgse end uuesti jalule ajava Soome ja 90. aastate alguse Eesti vahel. Mõlemal maal olid Moskval omad mehed valitsuses. Eestis komplekteeriti rahva rahaga rahvusvahelisi suhteid uuriva instituudi juhtkond Moskvas ja selle uurijagrupid pandi kokku endistest KGB koosseisulistest luurajatest, kes tegelesid selle tõestamisega, et Euroopale on kasulik jätta Eesti Venemaa mõjusfääri!

    Soomlaste lähiajaloo üheks painajaks on ?finlandiseerimise? diskursus. Pärineb see sakslaste sulest, ehkki tänase sõltluse sügavus Vene gaasitorust annaks alust rääkida Euroopa Liidu schröderiseerimisest. Finlandiseerimine meeldib mõnele eestlasele, justkui tasakaalustamaks ?vanema venna? etteheidet demokraatia defitsiidist ja sellest johtuvast ühegi pauguta allaandmisest. Jakobson on õiglane ja tõdeb, et meie võimalused edukaks sõjaliseks tõrjevõiduks olid olematud. Kuid samas avaneb kogu diplomaatia vahendite repertuaar, mille Eesti jättis kasutamata. Soome ajaloo asetamine ?tõrjevõidu? diskursusesse on hea leid. Tõrjevõidu kuvand on sisukas ja positiivne. See on usk iseendasse ja panustamine võitlusele ? lootuses, et rahvusvahelise olukorra paranedes muutub võidu hind vaenlasele liiga kalliks. Ja nii see juhtuski.

    Raamatu leitmotiiviks ongi vastus küsimusele: ?kuidas oli võimalik, et Soome säilitas iseseisvuse? ? ja mitte ainult Talvesõjas, vaid ka hiljem. Jakobson jutustab ka neist asjadest, millest, kuni  viimase kümnendini, ei saanud rääkida.  Soome 1940. a Talvesõja legendaarse tõrjevõidu kõrvale kerkib Tali-Ihantala tõrjevõit, aga ka vahetult sõjajärgne tõrjevõit maa sovetiseerimise vastu ja ka selle uute katsete tõrjumine 60. ja 70. aastail. Vaprat saadab ka õnn. Brittide tõrjevõit õhus suunas Hitleri itta, kes asus Soomet ?turvama?. Stalin hindas USA retoorilist tuge Soomele üle. Ka maa räige sovetiseerimine rikkunuks Stalini plaane. Nähtavasti ei lähe Jakobson liiale, kui viitab Lääne diplomaatidele, kes kiitsid Soome diplomaatia üheks maailma osavamaks.

     

    Lõpuks ka Eesti teema

     

    Eesti teema muutub Jakobsoni raamatus oluliseks alles 80. aastate lõpul, siis kui muutume taas ajalooliseks rahvaks. Mõista püüdvale üldkäsitlusele lisab ta olulisi detaile, mis küll ei pane veel i-le täppi, kuid panevad mõtlema. Kekkose legendaarne Eesti külastus ja laevatee avamine saab uusi värve. Juba mitteokupandilipud vardais oli eestlastele suurhetk. Täna võin tunnistada, et Soome lippude ehteis Toompealt ?rekvireerisin? õhtupimeduses ühe neist  ka endale mälestuseks. Üsna rabavad on Lennart Mere katsed juba 1987. a varakevadel tõmmata soomlasi Eesti vabadusvõitlusse. Need jätsid ka Jakobsonile sügava mulje

    Lugupidamisest Kekkose võimekuse vastu annab Jakobsoni talle palju andeks. Kuid Koivisto kuvand ei parane, pigem vastupidi. Jakobson nendib kaunistamata, et Koivisto jäi Gorbale lõpuni truuks ja kohtles eestlasi ?väga kõrgilt?. Tähtsat rolli selles ?kõrkuses? etendas Soome presidentide eriline ? juba Kekkose aegadel kujunenud poliitikategemise tava ? erisuhete hoidmine KGB usaldusmeestega. Sedakaudu loodeti Soome huvisid paremini kaitsta, kuid see polnud ühesuunaline tänav. Diskreetseis ajalooraamatuis diplomaadina tutvustatud keegi Karasjov, kes Tehase tänavalt (Tehtaan katu eestlasele mõistetav vaste oleks
    ?Pagari tänav?) juhiseid jagas, kuidas Eestit ja Baltikumi vabadusvõitlust lämmatada, paljastub Jakobsoni raamatus kui KGB resident. Täiesti ilmselt söödeti Koivistole ette desinformatsiooni, mis pani ta näiteks Vilniuse tapatöödega seoses üsna piinlikku olukorda.

    Koivisto ebaõnnestunud saladiplomaatia seletab, miks Eesti suhtes nii ?väga kõrk? Koivisto kohtub Vaino Väljasega ja kutsub siis kolm-neli tundi kestnud audientsile EKP ideoloogiasekretäri Mikk Titma! Tavadiplomaatia vaatenurgast marginaalse tegelase selja taga seisis ilmselt Karasjov, kes sellegi kohtumise välja nõudis. Mikk Titma tööaruanne oma parteilisele ülemusele Moskvas, NLKP osakonnajuhatajale Valentin Falinile, kinnitab, et seegi kord kasutati Soomet NSV Liidu huvides. Eesmärgiks oli Eesti iseseisvusliikumise, mille praktiliseks vedajaks oli tõusnud Rahvarinne, blokeerimine. Täiesti võimalik, et see oli vastukäik ka Mere, peatse välisministri algatusele. Mikk Titma etteaste on vaid üks detail nn vabaeestlaste püüdes säilitada midagi Eesti NSV taolist ja peatada revolutsioon, mis ähvardas nende tulevikku. Soome erakordselt põnev roll aga on veel peidus. Soomes APNi esindanud eestlased teevad endiselt näo, et APN oli tõesti olemas ? isegi Venemaal kirjutavad tõsised inimesed asjadest, nagu need olid.

    Üsna rabavad on Jakobsoni tunnistused Lennart Mere katsetest juba 1987. a varakevadel tõmmata soomlasi Eesti vabadusvõitlusse. Need jätsid talle Eesti rahva otsustavusest kõik mängu panna sügava mulje. Ajaloolise tõe huvides lisaksin, et mis puutub Mere onu Konstantini rolli Mere perekonna saatuses, nii, nagu seda esitab Jakobson, siis võinuks see jääda 80ndate lõpu legendide hulka. Nõukogude Liidu kangelaste sõnaõigus oli õige pisku. Avanenud arhiiv annab sellele hoopis traagilisema tähenduse ja palju mõtlemisainet pakkuva seletuse. 1987. aastal samuti kodumaa ?reetmise teele? asunud poeg Lennartil oli lihtsalt hoopis rohkem õnne kui südames okupante jäägitult vihanud isal. Kokkuvõtteks võiks sobida Jakobsoni arutlus seoses Soome ja Moskva suhteid mõjukalt kujundanud pikaaegse KGB residendi Vladimirovi küüniliste avaldustega. Nimelt õigustab Vladimirov pragmaatiliste kaalutlustega meetodeid, millega Soome säilitas iseseisvuse. Jakobsoni jätk on halastamatu: ?Meiegi võime öelda, et lõpp hea, kõik hea: Nõukogude Liit lakkas olemast, Soome jäi alles.? Kuid Venemaa laiutab seal, kus eile NSV Liit. Mille poolest tänane Venemaa erineb Nõukogude Liidust?

     

  • ?Schumann-Abend? Vanalinnastuudios

    Vahur Luhtsalu

    Muusikaõhtu algas klarnetist Toomas Vavilovi ja NYYD Ensemble?i keelpillikvarteti hingestatud sissejuhatusega Schumannilt: ?Abendlied? op. 85 lõi kontserdi alguses vägagi sobiva meeleolu.

    Schumanni Klaverikvintett op. 44 Es-duur on üks säravamaid teoseid maailma kammermuusikapärandis. Keelpillikvartetil õnnestus koostöös pianist Marrit Gerretz-Traksmanniga huvitavalt tabada selle teose iseloomu ja põhikaraktereid. Ansambli kokkumäng oli täiesti laitmatu, I osa kõrvalteemas avaldas muljet vioola (Torsten Thiebout) ja t?ello (Leho Karin) perfektne, ühtesulav kantileen.

    Kui Schumanni op. 44 võib võrrelda haruldase aastakäigu veiniga, mille degusteerimiseks valitakse seltskonda, aega, kohta ja vahendeid, siis selle teose ettekande puhul olid täidetud kõik tingimused, välja arvatud viimane. Nõnda nagu me head veini ei manusta otse pudelist, vaid ikka pokaalist, nii on ka tõsise muusikagurmaani jaoks teatavat sorti pühaduseteotus esitada seda fantastilist teost kontsertklaveri asemel Estonia kabinetklaveril. Mõne uudisteose puhul ei torkakski see asjaolu niivõrd silma ja kõrva, kuid antud juhul paraku küll. Kümneid kordi seda oopust kuulanuna oli pidevalt tunne, nagu jätaks pianist muusikaliselt olulisest materjalist midagi ütlemata.

    Siin ei tahaks ma visata kivi mitte pianisti, vaid kontserdi korraldajate kapsaaeda. Kui juba selline nõudlik teos ettekandeks valiti, siis peab pianistile kindlustama ka vastaval tasemel instrumendi.

    Tõnu Kõrvitsa ?Good Night? (1998) klaverile, viiulile ja t?ellole viis kuulaja aga hoopis teise meeleollu. Viimasel ajal üha enam tunnustust võitev helilooja kombineerib selles teoses osavalt erinevaid klaveri- ja keelpillimängu võtteid, saavutades huvitavaid ning omanäolisi kõlavärve.

    Pärast vaheaega jätkus kontsert jällegi Schumanni loominguga, kõlas ?Gute Nacht? op. 59, olles sedapuhku mitte niivõrd iseseisev pala kui pigem Mauricio Kageli teose ?Mitternachtsstük? (?Keskööpala?, 1986) soojenduslugu Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide esituses Olari Eltsi juhatusel.

    Kageli mastaapne teos põhineb Schumanni enda kirjanduslikel katsetustel koondnimega ?Päevikud? (?Tagebücher?). Kirju päritolulise ja kultuurilise tagapõhjaga Kagelil on õnnestunud luua teos, mida võiks julgelt nimetada muusikaliseks horror-draamaks. Siinkohal üks tekstilõik solistidelt: ?Luukere tuli lähemale, istus Selene kõrvale ning pani käe tema keha ümber. ?Musi tahad?? kostis Selene aralt. Luukere naeris ning vajutas ta huultele jäise suudluse ja lahkus.? Teost kuulates tajusin eriti selgelt, kuivõrd jõuliselt on saksa kunstis, muusikas ja kirjanduses esindatud süngus, õudus ja grotesk. Võimatu on edasi anda kõiki Kageli teost iseloomustavaid muusikalisi värvinguid ning kirjanduslikke nüansse ja alltekste.

    EFKd ei jõua vist keegi kunagi küllalt kiita (peaasi et nad sellega ära ei harjuks!). Ka seekord näitas koor end parimast küljest. Õudustäratavad, lausa inimvõimete piiril olid bass Allan Vurma ja alt Evelin Sauli osatäitmised. Nende põhjalik sisseelamine oma rolli ning eriti Vurma ehe hauatagune hääl… Siin lõpevad sõnad ja algab kunst!

    Jõulise ning mõjuva ettekande üheks suurimaks ?süüdlaseks? on kahtlemata Olari Elts ise, kes ei jäta ettekandeprotsessis ühtegi muusikalist detaili, mis võiks kuulajale anda olulisi aktsente ja impulsse, juhuse hooleks. Kõik nüansid ja finessid nagu lauljate hääletoon, ansambli kõlalised varjundid ja lavastuslikud elemendid ?ampanjaga, olid töödeldud piinliku saksa täpsusega, mis tagasid esmaklassilise ning muusikalis-filosoofilise elamuse.

     

     

Sirp