Loomingu Raamatukogu

Selle raamatu puhul ei ole aga kindlasti tegemist teadusliku tööga, kuna puuduvad viited ja kasutatud kirjanduse loetelu. Lugejal ei ole võimalik aru saada, kust kohast on pärit esitatud väited, faktid ja tsitaadid. Ei ole aga tegu ka populaarteadusliku teosega. Viimase ülesandeks oleks nimelt tutvustada laiemale publikule mõistetaval viisil teaduses välja töötatud ja aktsepteeritud seisukohti. Mletšini jutustatud ajalugu ei vasta mitte alati teadusliku uurimistöö tunnustatud hetkeseisule. Autor on ajakirjanik ning ka retsenseeritav teos on tükike ajakirjandust ja seda ei tohiks liigitada ajalooteaduslike tööde alla.

Autor tunneb katkenditena venekeelset teaduskirjandust ja mõningaid avaldatud dokumendikogumikke antud teema kohta – sealt on pärit osa tema tsitaatidest. Lisaks on ta intervjueerinud üksikuid Vene ajaloolasi, kuid rahvusvahelise ajalooteaduse uurimisseis on talle tundmatu. Veel tugineb ta oma kirjutises kaasaegsete mälestustele ja intervjuudele nendega – nende usutavus on mitmelgi puhul rohkem kui küsitav. Kui täpselt suudab üks pensionieas salateenistuse ohvitser anda edasi pool sajandit tagasi toimunud dialoogi? Kõik, kes on vähegi tegelnud suulise ajalooga, teavad, et  paljusid väidetavaid dialooge, mida Mletšin kaasaegsete mälestustena edastab, ei ole nõnda võimalik mäletada. Autor on kindlasti piisavalt intelligentne, et seda teada, aga peab dialooge konstrueerima, et raamat paremini kaubaks läheks. Lisaks kõigele ei ole Mletšin nähtavasti ise arhiivimaterjalidega tööd teinud, vaid kasutanud juba leitud ja avaldatud dokumente. Teose pealkirjas seisev „Paljastatud saladused” on säärase materjali puhul kindlasti suur liialdus, kuid tundub retsensendile tükikesena ajakirjandusest veel kuidagi vastuvõetavana.

Mletšin kirjutab loetavalt: lühikesed, mõjuvad laused, just nagu hea ajakirjaniku puhul olema peabki. Lugemise tegi aga raskemaks autori faktoloogiline lähenemisviis, mis selgitab ja põhjendab vähe. Seega meeldib raamat kindlasti kõigile, kellele sobib kuupäevade ja faktide kogum, mida vürtsitavad tsitaadid avaldatud allikatest ning võimalik, et väljamõeldud dialoogidest. Lugeja ei saa aga kindel olla selles, kui usaldusväärne on täpselt ajakirjanik Mletšin. Raamat ei ole kohe kindlasti kohane kasutamiseks koolides või ülikoolides.

Autor on raamatu jaotanud 25 peatükiks, igas neist on käsitletud ühte riikliku julgeoleku esimeest. Kuna teos ilmus esimest korda juba 2001. aastal, siis on uute teadmiste saamise tõenäosus pigem väike. Problemaatiline tundub olevat ka ühele isikule (julgeolekuorgani vastavale esimehele) fikseerumine. Tegelikult eksisteerisid alati mitmed omavahel konkureerivad julgeolekuteenistused paralleelselt. Ühe esimehe esiletõstmisega personaliseerib autor liiga tugevalt ja vaikib seega maha ajaloolise reaalsuse komplekssuse – nõndaviisi alahindab ta partei ja hiljem valitsuse juhtivat rolli. Üksikisikutele keskendumise tõttu on autor sunnitud pidevalt ajas edasi ja tagasi hüplema, mis ajab lugeja tihti segadusse.

Kõige rohkem häirib aga kasutu faktoloogia ja madala tasemega abstraktsiooni kombinatsioon. Me saame küll teada, kui palju välismaise päritoluga sigarette, kui palju pornograafilisi fotosid ning kui palju välismaiseid kohvreid ja kirste oli 1937. aastal Genrihh Jagoda omanduses (lk 122 – kuid kes tahab seda nii täpselt teada?), kuid tõeliselt huvitavaid küsimusi raamatus peaaegu ei esitata. Kui mastaapsed olid repressioonid, mil määral said julgeolekuorganid ise otsustada ja eelkõige, miks toimusid need repressioonid Lenini ja Stalini valitsemisajal nii massiivselt? Kuidas sai Nõukogude Liit muutuda terroririigist autoritaarseks režiimiks? Nõukogude Liit oli Lenini ja Stalini ajal üks brutaalsemaid diktatuure maailma ajaloos, aga pärast destaliniseerimist oli see riik repressiivsuse poolest võrreldav tolleaegsete autoritaarsete režiimidega Lõuna-Euroopas või Lõuna-Ameerikas. Millel põhines Nõukogude välisspionaaži edu? Mil määral kontrolliti ja kontrollitakse ühiskonda? See, kes on läbi lugenud peaaegu 800 lehekülge Mletšini raamatut, ei saa märkimisväärselt targemaks tõesti tähtsate ja põnevate küsimuste osas. Lugeja teab pärast lektüüri mõnda fakti ja kuupäeva, millest mõnedes ei saa üldsegi kindel olla, on lugenud paljusid väljamõeldud dialooge, kuid Nõukogude ja Vene ajaloo mõistmisele see paks raamat kaasa ei aita.

Võib-olla on see ajaloolaste ametihaigus, et tahetakse ajalugu kujutada diferentseeritult selle eri tahkudega, kuid nii ühedimensiooniline ja primitiivne, nagu seda kirjeldab Mletšin, ei saa ajalugu olla kohe kindlasti mitte. Teiste sõnadega: ajakirjanduslike faktide kogumina ja ajaviiteks kõlbab raamat küll, aga tõsiselt ei saa ma retsensendina seda võtta.

Sellele katkendile, milles poeg pöördub ahjul lesiva isa poole, lisas esineja oma kommentaari: „Olustik jätvat õige jõhkra mulje, kuid erilisi moonutusi sellegipoolest polevat”. Väitele järgnes põhjendus: „Mõni aeg tagasi töötasin Tuula lähedal; inimesed olid seal just sellised, nagu Tšehhov on neid oma jutus kujutanud”.

Seda kuulates meenus mulle kõigepealt üldine juhis, mida kirjanik oli kogu elu jooksul järgida püüdnud: inimesed muutuvad paremaks alles siis, kui neid kujutada sellistena, nagu nad on tegelikult; ju siis toda paremaks muutumist saab mingil määral ka vaidlustada. Aga keskkonna hukutav mõju on juba kord kõikvõimas; üha uuesti sünnib siia ilma inimolendeid, kelle loomus, algselt jumalik ja rikkumata, langeb pikapeale ühiskondliku ebaõigluse ohvriks. Ja kui üritada ühiskonna kujundamist õiglaseks, läheb asi päris hulluks. Aga samas tuleks aru saada ka kirjanikest; eks nemadki püüa kogu hingest ühiskonda õiglasemaks teha ja millest paremast saaksid nad seejuures juhinduda kui mitte tollest eespool toodud tõekspidamisest? Vaadake ometi, missuguseks te oma loomuse olete alandanud!

Tšehhov igatahes on sellist osutamistööd harrastanud õige tungivalt. Ja mõnikord, tundub mulle, võis ta seejuures ka liiale minna. Ilmeka näite pakub selle kohta lugu, mille pealkirjaks „Tapmine”. Kõrtsipidaja Jakov tapab oma „usuhullu” kalduvustega nõo; tema naine aitab seejuures tegusalt kaasa, tütar aga vaatab pealt. Mõlemad naised olid tüli puhkedes haspeldanud ja seda tööd laseb kirjanik neil jätkata ka siis, kui kõrtsipidaja on tulnud tuppa laipa koristama. See peatumatus ongi, mis mulle antud juhul veidi küsitav tundub; mina nimelt kaldun kujutlema, et nad ootasid ära, millal korjus välja on lohistatud, alles pärast seda võis poolelijäänud töö jätkuda.

Aga see pole enamat kui läbinisti subjektiivset laadi pisitäiendus. Üldjoontes on ju kõik laitmatult õige: see, et tugevamad soovivad ebameeldivast nõrgemast lahti saada, tundub peaaegu endastmõistetav. Selles mõttes moodustavad tapmiselugu ja too teine, kust pärineb käesoleva kirjutise pealkiri, ühtse terviku; mõlemas on kõne all ühiskonna iidsemaid hädasid – liikmete ülearvulisus.

Muidugi tohib sellist asja mainida ainult möödaminnes; kes siis ei teaks, et meie ühiskonna suurimat probleemi märgib liikmete liigvähesus? Ja oleks veel, et ainult meie ühiskonnas: ka Saksamaal ja Venemaal toimib küsimus rahvastiku juurdekasvust ülima teravusega. See on vana lugu: Stalini ajal võis kõnealune vajadus ajuti nii pakiliseks muutuda, et laagris sünnitanud naine sai kinnipidamiskohast lahti. Ja muidugi võis ta mõni kuu hiljem jälle laagrisse sattuda, et laste hulk suurem oleks.

Mida siis arvata? Kas peame „Taat, ae!” rühmitama kunstiliste liialduste hulka? Kummalisel kombel ei tundu selline küsimus üldsegi põhjendamatu. Ja siinkohal ei saa ma hüüatuse ebatavalise kõla üle imestamata jätta; mulle igatahes tundub, et „pojakese” soov, mille hea tahtmise korral saaks ka lõõpimiseks pehmendada, mõjub palju ebameeldivamalt kui tegudeks võimendunud tõelus, mida oma kõmulises romaanis kirjeldab Zola. „Maa” nimelt, kus tollased prantsuse vaimusuurused, teiste seas Anatole France, tundsid ära inimloomuse räige laimamise, kulmineerub lämmatamises, mille üks „pojakestest” paneb koos naisega toime oma isa kallal. Kirjeldus on  muidugi võigas, aga kui sa lugedes oled tundnud, et seda sadadel lehekülgedel alatasa ette valmistatakse, siis lõpuks ta mõjule nagu ei pääsegi. „Taat, ae!” seevastu tuleb täiesti ettevalmistamatult; ja nii see soovimine, olgugi muidu kõigest lopsaka ütlemise piires püsiv, kõlab soovi täitmisest ebameeldivamalt.

Seda laadi küsitavused kerkivad vist sellepärast, et meie suhtlemise (ja küllap ka mõtlemise) tähtsamaid iseloomustajaid on eufemistlikkus: kõike tuleb väljendada võimalikult positiivses vormis või siis vähemalt koos pehmendavate mööndustega. Häda terava ütlemisviisiga isikuile, kõnelemata juba sääraseist, „kes oma kultuuritust väljendavad sõimamisega”. Positiivset maailmanägemist taotlev kasvatustöö algab maast madalast: juba esimeste kooliaastate aegu omandab iga õpilane veendumuse, et ükski õpetaja ei pane hindeid „näo järgi”. Selles asjas olevat USAs hiljuti tehtud huvitav eksperiment: üht ja sama kirjutist lasti hinnata erinevatel inimrühmadel, kusjuures igaüks nendest sai „essee” koos mõne fiktiivse autoripildiga. Selgus, et hinnang oleneb suuresti autori välisilme imposantsusest. Ja kuidas saakski teisiti olla? Kujutlus erapooletust hindajast tähendaks kõigepealt seda, et hindajale on omistatud jumalikkuse peatunnuseid: on ju jumal inimesest sedavõrd kõrgemal, et kujutleda teda inimlike meeldimuste arvestajana oleks kohatu. Seda meeldivam on arvata, et selline erapooletus on jõukohane ka meile; me ju tingimata tahame, et meile kuuluks alati eriseisund. Eksperimendid tõendavad, et julgust kasvatada ei saa, kuid miks me peaksime arvama, et katsealused saavad esindada kõiki inimesi? Seesama käib uuringute kohta, milles määravus omistatakse pärilikele omadustele; ka kõige troostitumat tulemit tavatseb saata mööndus: väga palju siiski oleneb ka meist endist.

Ühiskondlike mängluste kahepoolsus toimib kõikjal nii endastmõistetavalt ja nii nüristavalt, et me tšehhovlikku hüüatust, mis nendest alailma kostab, ei vaevu üldse täheldama. Loen retsensioone, kus noored literaadid halvustavad vanema kirjaniku romaani: kõik on üksainus lakkamatu „Taat, ae!”, aga see hüüatus kõlab täiesti kuuldamatult. Ei kavatse minagi teda kuuldavaks tegema hakata; loodetavasti ei küüni selgus lubamatu määrani ka siis, kui olen teinud kokkuvõtte lugemisel saadud muljeist: retsensentide antipaatia hakkab silma juba poole kilomeetri kauguselt, kuid laused, millega oma vastumeelsust põhjendada püütakse, panevad ebalema.

Tavakeeles, s. t. eufemistliku väljendusviisi kasutamise korral, nimetatakse sellist nähtust vist „põlvkondade konfliktiks”.

Seda laadi sõnapaare leidub teisigi; „tööjõu kokkuhoid” näiteks kuulub saavutuste hulka, mis eestikeelse eufemistika konkursil auhinda vääriks. Liiati kipub igapäevane tõelus sisendama, et sellele eufemismile kuulub tulevik. Juba on raadios räägitud, et ministeeriumid – andmaks riigile ja rahvale eeskuju – toimetavad koondamisi: on seega aeg alustada üldisemat kampaaniat. Jälle hakatakse inimestele järjepidevalt meelde tuletama, kui üleliigsed nad selles maailmas on ja missugust õnne nende puudumine tähendaks; „Taat, ae!” leeb kaikumas piirist piirini. Aga see ei tähenda, et demograafiaga seostuv probleemistik minetaks midagi oma aktuaalsusest; vastupidi: mida rohkem üleliigseid, seda tungivamalt vajatakse tarvilikke inimesi.

Paraku tohib niimoodi kuulutada ainult naljatoonil; igaüks, kes vaevub küsimusele lähenema tõsimeeli, peab kõigepealt tunnistama, et mitte kedagi meist sellesse maailma ei vajata. Poleks see nõnda, siis iseenda tarvilikkuse kogemine ülimat rõõmu ei tähendaks. Paraku tuleb ennist öeldu kehtima jätta. Eks me ole naljamänge vaadates kuulnud, kuidas tegelasele, kes oma käitumises jääb seletamatult ülemeelikuks, võidakse öelda: „Sulle on vist täna keegi armastust avaldanud”. Mispärast toimib armuavaldus nii ülendavalt? Sellepärast, et inimesel, kellele armastust avaldati, oli võimalus kogeda, missugusel määral teda selles maailmas vajatakse. Midagi sellest ülemat ei saa kogeda ükski lihtsurelik.

Asjade selline seis peaks heitma valgust ka ülalpool mainitud küsitavustele: ühelt poolt seisneb elu jätkamises eksistentsi peasiht, kuid samas seda jätkamist justkui tarvis ei olekski. Niisiis jääb vaid väita, et siiski on. Olgu elu pealegi „räpane leiutis” (nagu arvas Flaubert), aga ilusat on temas rohkem. „Läbi kannatuste rõõmule!” (Beethoven).

Sellest, missugune tõlgendus beethovenlikule pateetikale and
a, oleneb kogu ellusuhtumine. Kõige loomulikum on muidugi võtta seda luulelise kujundina: millegi „rõõm ja mure, kaksikvennad” laadis. Aga vormelit saab tõlgendada ka kristlikult: kristlikus maailmapildis märgib kannatus omaette väärtust, mille kaudu saab jõuda ainukese ja tõelise, nähtamatu rõõmuni. Ja lõpuks praegune arusaam: on see maailm ainuke tõesus, siis tuleb kõiki kannatusi tõrjuda põhimõtteliselt. Iga päev kuuleme mõnest uuest Interneti-teenusest, mis võimaldab soovitut saada, ilma et toast oleks tarvis väljuda.

Uusaja suurim väärtus seisneb seega vaba aja rohkendamises: seda on tarvis, et inimene saaks välja elada oma jumalikkust. Aga kas jumalikkuse eeldamine ei rajane viimati ainult usul? Millega hakkab inimene oma vaba aega täitma? Ilmselt arvutimängudega. Meenub puškinist, kes virtuaalmaailma leiutamise arvas hukatuslikuks. Ja tema põhjendus: on tegevusetus omaette väärtuseks muutunud, siis tasapisi hakatakse täiust nägema olematuses. Kõige mõnusam on ju – üldse mitte olla.

Selles mõttes oleks „Taat, ae!” kõigiti täisväärtuslik hüüatus; vajab „pojake” saapaid, siis see ju tähendab, et ta tahab iseseisvamalt elama hakata. „Tervitus teile, / tuleviku kutsuvad õied!”

Praeguses kriisis kostavad aga ootamatult tugevalt seisukohad, et midagi on valesti pankurite riskimis- ja eneseväärtustamiskultuuriga. Financial Timesi kolumnist Gillian Tett, kel on antropoloogi taust ja kes seetõttu ilmselt mikrotasandi protsesside ja poliitilis-kultuuriliste struktuuride mõju suhtes tundlik, seletab finantsasutuste erinevat edu just konkreetse institutsiooni töökultuuriga. Nii osutab ta (FT 18. I 2008), et seni üsna eduka investeerimispanga Goldman Sachsi struktuur kus töötajad kannavad vastutust panga, mitte vaid konkreetsete kontrahtide ja tööliinide ees, pole kõvasti kannatada saanud Citibanki või Merrill Lynchi investeerimispangaga võrreldes nii hierarhiline. Merrill ja Citi seevastu on nagu sõdivad hõimud, kus ainult pealikutele oma tegude eest vastust tuleb anda. Kõige edukamad „hõimud” on ühtlasi kõige võimsamad ja sellistena teiste kriitika vastu immuunsed – ja seega kõige ekslikumad. Tett tõdeb, et praegusest finantskrahhist arusaamiseks ei piisa enam pankade arvutisüsteemide või bilansi tundmisest; mõista tuleb ka panga kultuuri ja selle peidetud hõimusuhteid.

Tänases segaduses, mis avab meie silmad, maksab jälgida ka panganduse esindajate kui professionaalse grupi enesekehtestamist ja selle läbikukkumist. Kuidas tänase olukorrani jõuti? Kuidas tekib ametialane ülbus? Kuidas säilitatakse ja juhitakse oma õigust jääda puutumata kriitikast ja avalikust mõjust? Mis toimub olude muutudes? Oma ala asjatundjatena on pankurid samasugused nagu kõik teised ekspertgrupid. Neil on vaja lisaks igapäevatööle veenvalt esineda, suhteid hoida, oma seisukohtade ja käitumise moraalsust ning koherentsust tõestada, suhtevõrgustikke üles ehitada jne. Nagu muid, nii mõjutavad ka neid ametimehi identiteet, sugu, vanus, rahvus, isiklik ja oma sotsiaalse grupi elustiil jne. Professionaalse maine hoidmine tähendab aga enamasti seda, et nende aspektide mõju oma tegevusele tuleb eitada. Ainult nii saab säilitada muljet enda ja oma professionaalse grupi ainusobivusest antud positsiooni ning oma teadmiste objektiivsusest, ilmeksimatusest ja üldkehtivusest.

Nagu väidab arenguekspertide professionaalset identiteeti uuriv antropoloog David Mosse, on professionaalsuse mulje alalhoidmise eelduseks poliitiliste eesmärkide varjamine tehniliste taha ja (poolvägisi) korrastatud kategooriate esitamine reaalsuse sasiste suhete möönmise asemel. Ametialad, kus seda suudetakse, säilitavad puutumatu maine. See ei tähenda, et isekeskis poleks nad oma subjektiivsete motivatsioonide või tegevuse poliitilise tausta vms osas ausad, kuid künism, iroonia nende suhtes, kes tõde ei märka, toimib pigem avalikkuse eest varjul, mitte nagu näiteks sotsiaalteadlaste puhul, osana nende professionaalsest eneseväljendusest. Eksperdi staatus, mis eeldab veendumust ja kinnitust moraalsest üleolekust isegi rohkem omaenda professionaalsel tasemel, vajab osavat mänedžmenti ja raudset rusikat. Need, kes sotsiaalset konteksti, isiklikku ebakompetentsust, kahtlusi ja ebakindlust tunnistavad, õõnestavad alati teatud määral iseenda jalgealust, isegi kui see võiks epistemoloogiliselt huvi pakkuda ja tõde olla.

Ent nagu me näeme, võib ka justkui maailma nabadena tunduvate ametite reputatsioon kõikuma lüüa. Lisaks pangandussektori finantspoole dramaatilisele kokkuvarisemisele on praegused protsessid vallandanud kahjurõõmu pankurite suhtes ning aktiveerinud meie kultuuri negatiivsed representatsioonid pankurist kui ahnurist ja liiakasuvõtjast. Seni pilvi lõhkuvaid boonustasusid nautinud peavad vahelduseks tegelema eneserefleksiivsusega ja tunnistama sotsiaalsete faktorite mõju oma positsioonile ja seega ka oma väärtuse arbitraarsust. Marksistliku umbusuga võib aga muidugi kahtlustada, et see tuha päheraputamine, mis praegu pangandusringkonnis aset leiab, on tegelikult osa edukast mainekujundusest. Ja et kapitalistlik karavan rapub haukuvaile penidele meeleparandust tõotades (ja ühtlasi miljardeid oma kaukasse toppides) esialgu veel rahumeeli edasi.

Kunstnikud kehtestasid oma isikliku aja, mis ei olnud otsesõltuvuses maailma kunstimetropolide kiirjooksurütmist ning eiras samal ajal poliitilise diktatuuri tarretavaid korraldusi ja tellimusi, kandes ühtlasi eesti kunsti järjepidevust selle parimas osas ning saades tähendusrikkuse pikemas perspektiivis, aja kuludes. Ühest küljest oli see paratamatus, teisest küljest teadlik valik. Tolle ajajärgu eripära on viimati üritanud lahti muukida ja sõnastada Sirje Helme oma 2007. aastal Kumus peetud ettekandes rahvusvahelisel konverentsil „Erinevad modernismid, erinevad avangardid“, keskendudes sellele, kuidas Eesti olukord ja kunsti asend säälhulgas kummutab ja ületab tavapärase lepitamatu vastuolu modernismi ja avangardi vahel ning kuidas eesti kunsti mõtestamisel ei ole suurt midagi pääle hakata harjumuspäraste kunstilooliste trafarettidega. 

Nagu ütleb näitusepealkirja teine osa „Asjaliku ja asjatu kunsti piiril”, uuritakse samuti mänge piirialadel. Olgu siis tegu natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilmingutega. Hõlmatud on kolmekümne kahe autori looming – pool neist pagulusest ja pool kodumaalt. Klassikud ja õpetajad on kõrvu vähem tuntud kunstnike ja õpilastega. Mitmed teosed on väljas esmakordselt. Veel rohkem on neid, mida pole varem eksponeeritud Eestis või Tartus.

Eeltöö

Näituse mõte ei ole sündinud üleöö. Selle taga on muuhulgas kunstiühingu Pallas, mida hakati taastama aastal 1988, enda kahekümne aasta näitusetegevus ja sellega kaasnenud uurimistöö. Alguspunktiks võib pidada Aleksander Vardi abstraktsioonide suuremat näitust 1991. aastal Tartu Kunstimajas. Aga säältpääle on lisanud teadmist Valve Janovi, Ülo Soosteri, Eduard Rüga, Helju Sarnet Zaurami ja teiste suurema- või vähemamahulised näitused Tartu Kunstimajas, Küü galeriis ja mujal, ka Tallinnas. Järjekindlalt on tegeletud 1960. aasta rühmitise, millesse kuulusid Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires, tutvustamise ja väärtustamisega.

Sirje Helme koostas Kumu eelmängude sarjas aastate eest Rüütelkonna hoones eesti kunsti ülevaatenäituse, mille üks tuba esitas väikse, aga värske ja õnnestunud väljavõtte Teise maailmasõja järgsest, peamiselt Tartus sündinud abstraktsest kunstist, kaasates Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Kaja Kärneri, Valve Janovi jt tööd See valik tekitas erilise kiusatuse näha vastavat ainest palju rohkem ja korraga. 

Ado Vabbe

Meie Stalini-aegse esemetu kunsti täielik suverään on Ado Vabbe, kes ei esinenud põhimõtteliselt näitustel ja kelle loomingut oli võimalik näha Tartu kunstimuuseumis alles mälestusnäitusel aastal 1962. Kusjuures näituse kataloogis on peaaegu kõigi tema pealkirja järgi oletatavalt abstraktsete teoste juures tärnike, mis märgib ruumipuudusel eksponeerimata jätmist. Meie esiabstraktsionist pöördus tagasi oma noorpõlvekiindumuse juurde. Suhtlemine toimis aga ka kõige ahistavamal ajal. Tartus sekundeeris Vabbele paari väikse teosega Valve Janov („Kalad kasvavad“, 1950). Tinglikku figuurimängu katsetas ka Elmar Kits. Vabbe õpilasi jagus nii pagulusse kui ka kodumaale. Rootsis avastasid sellal järjest söakamalt oma tingliku poole Olev Mikiver ja Arno Vihalemm. 

Ülo Sooster, Valve Janov ja Olav Maran

1957. aastast oli esimeste katsetajate seas Eestis Vabbe ja Janovi kõrval Varmo Pirk. Tõenäoselt ka Kaja Kärner, kes elas Tartus Karlova linnaosas Janoviga samas korteris. Meie tinglikus kunstis annab tõmmata mõttelisi jõujooni ning suuremaid ja väiksemaid kaari Delaunayst Chagallini, Kleest Soulages’ini, Matisse’ist Hartungini, Magritte’ist Massonini või Hofmannist Pollockini. Spekter on lai ja põnev, ka tehniliselt, lisades tahvelmaali kollaaži, tilgutamise, pritsimise ja nõrutamise. Kõige kaugemale ulatus haarama Moskvasse asunud pulbitsev Sooster, kes teostas joonerütmide ja tušiplekkide kaudu õnnestunult ka äärmisi informalistlikke võimalusi. 1958. aastast on praegu näitusel Aleksander Vardi ja Lembit Saartsi abstraktsed teosed. Peente ja tihedate toonirütmide loomisel ei ole meie kunstis Vardile peaaegu võrdset („Sümfoonia”, 1963). Kui enne Teist maailmasõda peeti teda stiilipuhtaimaks impressionistiks, siis nüüd esindab ta hämmastava enesestmõistetavusega Prantsusmaal sõja ajal tekkinud suunda, mida hakati kutsuma abstraktseks impressionismiks.

Oma loomingu mahult ja huvide mitmekülgsuselt kerkisid meie sõjajärgse avangardi varases järgus enim esile Ülo Sooster Moskvas, Valve Janov Tartus ja Olav Maran Tallinnas. Maranal oli muuhulgas tihe side Tartu rühmitise kunstnikega. 

Paguluses olid 1950. aastaist algatajad ja äratajad, tingliku ja sürrealistliku hoovuse ühendajad Olev Mikiver ja Arno Vihalemm, nõks hiljem sai hoo sisse vilkalt maailma pidi ringi tõtanud Endel Kõks, kes andis väärtuslikku mitmes laadis ja tehnikas ning tõi sisse popkunsti elemendid. Oma iseseisvuvate kujunditega looduses ja hõõguvate värvinägemustega on rahvusvaheliseltki ainulaadne Jaan Grünberg, kelle pisikesis maales on suure teose maht.

Mis välja jäi

Omavahelisis kõnelusis on arvatud, et väljapanek pidanuks olema veel radikaalsem abstraktse kunsti osas. Samuti sedagi, et see pidanuks olema laiem ja avatum konkreetse kunsti poole. Eesmärk oli siiski keskenduda radikaalsele abstraktsionismile ja näidata selle rikkust ja mitmekülgsust meie kunstis Eesti jaoks  põrandaalusel perioodil. Sellest lähtuvalt on niigi napist skulptuuriloomingust paraku puudu mõni Pariisis tegutsenud Maire Männiku varasema perioodi kipskonstruktsioon, mis on praegu Kumus nii kehvas seisukorras, et ei kannata transporti, aga samuti Edgar Viiese teravavormiline „Pegasus” (1963), mille väiksem variant on Kumu püsiekspositsioonis. Siis on puudu veel näited pagulaste Eduard Rüga, Leida Rivese, Olev Mikiveri ja Gustav Mäe varaseimaist abstraktseist maalest. Tähelepanust jäid teadlikult kõrvale Eerik Haamri natuurisuurendused ja -võimendused, mille paremik on praegu eksponeeritud suurel isikunäitusel Kumus. Samuti picassolikud deformatsioonid (Sooster, Saarts, Ohakas). Kohaletoodud ja eelvalikud läbinud teoseist jäi kujundamise käigus välja 58 teost. Näitusele mahtus 136 maali, graafilist lehte ja skulptuuri. Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, kunstiühingu Pallas ja 13 erakogust pärit aines osutus erakordselt rikkalikuks ja põnevaks ka selle suhteliselt kitsa teemaasetuse piires.

Tartu näitusel tuleb hästi esile, et 1965. aastast laieneb abstraktse kunsti loomine lehvikuna. Siis õnnestus seda hakata ka tasahaaval välja panema. Vardi sai esimest korda tinglikke maale Tartus eksponeerida alles 1965. aasta lõpus. Mis siis veel nooremaist kunstnikest kõnelda, kes polnud jõudnud endale nime teha. Ja abstraktse kunsti käsitlemise piirangud jätkusid veel väga kaua. Näiteks Vardi 1977. aastal ilmunud albumi ei lubatud Evi Pihlakul võtta ühtki abstraktse loomingu näidet, mis Vardit ennast üpris väga häiris.

Nähtamatu Berliini müür

Meie kunstiilmas on viimane aeg lammutada Berliini müür ja tegeleda pagulaskunstiga süvenevalt, kokkuvõtvalt ja võrdlevalt, näha ja kasutada ära haruldane kahepoolse peegli võlu ja võimalus, mida pakub eesti kunsti käekäik. Panna tähele neid ilu kategooriaid, mis pidasid vastu vabaduse tuleproovile, ning seda, millega oma uues eluruumis oldi valmis astuma dialoogi. See ei tähenda üksnes ja ennekõike kultuuriloolist ekskurssi ja statistilist kogumist, vaid parima, ajakatsumisele vastu pidanud kunsti väljasõelumist ja näitamist. Ning, mis peaasi, kasulik on tajuda mis tahes maailma paigas loodud eesti kunsti kui tervikut. See ei tee meid igal juhul vaesemaks, sest paguluses on sündinud nii suur hulk esmaklassilist looming
ut. Ongi tegelikult paras kurbloolus, et „Põranda all tingimisi”, millega Kunstiühing Pallas tähistab oma 90. aastapäeva, on esimene ulatuslikum väljapanek, kus on võrdselt esindatud nii pagulus kui ka kodumaa. Lätlased on suutnud selliseid näitusi koostada juba aastate eest ja korduvalt, nagu selgus augustikuisel konverentsil Kumus, pagulaskunsti töörühma avaüritusel. Ei maksa samuti unustada, et Eesti iseseisvuse taastamisest on varsti möödas sama palju aega, kui kahe suure sõja vahel meile sõltumatust ülepea antud oli. Ei ole mõtet oma aega kasutamata jätta.

Turunduslikult optimistlik nägu

Paistab, et tegelikult püüab valitsuse juhtpartei igati vältida võimalikku diskussiooni järjest selgemalt ilmsiks tulevate majanduskriisi märkide üle, kuna see võib tõstatada neile väga ebameeldivaid küsimusi: kas mingil hetkel pole tehtud vale valik, kas majanduslanguses pole süüdi pea-asjalikult vaid Eesti-sisesed tegurid, jne? Poliitturunduslikult on hoopis õigem strateegia teha ette optimistlik nägu stiilis „küllap läheb meist see karikas mööda”. Oravapartei peamine ülesanne on Ansipi valitsus puhtalt sellest halvast mängust välja tuua. Hea maine tuleb säilitada igal juhul, ükskõik, mis selle hind Eesti jaoks ka poleks. Kõnekaks näiteks oli uus eelarveprojekt: ümberjagavad valimislubadused kaalusid ilmselgelt üles kõikvõimalikud pikaajalisemad strateegiad ja visioonid.

Ideekriisile sekundeerib sügavam kriis, mida võime nimetada juhtimiskriisiks koalitsiooni sees (leadership crisis). Tegelikult on see koalitsioon tegutsemisvõimetu. Kaks peamist koalitsioonipartnerit (Reformierakond ja IRL) võitlevad üsna sarnase valijasegmendi pärast, mis asendab koostöö terava rivaalitsemisega. Eesmärgiks on üksteisele igal sammul kaikaid kodarasse loopida. Kui IRL tuleb välja mingi ideega, peab Reformierakond sellele kindlasti vastanduma, kuna eduka algatuse korral saab äkki partner punkti kirja. Sama on lugu ka vastupidise variandi puhul. Kui majanduskriis peaks süvenema, on vähe lootust, et selles koalitsioonis tekiks mingi sünergia veidigi strateegilisemate plaanide või radikaalsemate meetmete väljapakkumiseks. Kartus, et konkurendid saavad äkki eduseisu, kaalub üles kõik muu.

Veelgi hullem on see, et peaministril pole koalitsioonis enam autoriteeti. Ansip pole mees, kellel oleks visiooni ja haaret, et olla edukas liider siis, kui riik satub tõsistesse raskustesse. IRL ja sotsid ei võta teda enam ammu tõsiselt ning tema võimaliku väljavahetamise jutud on kostunud korduvalt ka oravapartei enda tagatubadest. Seega sisuliselt pole koalitsioonil, mis on nagunii kujunenud juba klassikaliseks vähi-luige-haugi koosluseks, efektiivset juhti, kes vajalikul hetkel võiks rusikaga lauale lüüa ja öelda, et nüüd teeme nii, ja seda ka aktsepteeritakse.

Isamaa päästmise au

Kõige kirjeldatu fooniks on üldine kriis Eesti poliitilise kultuuri ja poliitika toimimise tasandil (politics crisis). Eesti poliitika põhiloogika on alati juhindunud majoritaarsest poliitikategemise stiilist, kus põhiliseks võtmesõnaks on „enese kehtestamine jõupositsioonilt” ja „võitja võtab kõik” mentaalsus. See vastandub konsensuslikumale stiilile, mis on levinud Põhjamaadel, kus püütakse poliitikakujundamisel erinevate osapooltega läbi rääkida ja teatud tasakaalupunkte leida. Seesugune „võitja võtab kõik” mentaalsus oli väga sobilik, kui riigil tuli teha fundamentaalseid või eksistentsiaalseid otsuseid: Ida või Lääs, šokiteraapia vs. graduaalne üleminek jne. Kuid sellise strateegia efektiivsus langeb, kui must-valged eksistentsiaalsed valikud on tehtud ja edasi on vaja minna tunduvalt nüansseeritumate arengustrateegiatega ja neis kokku leppida. Euroopa Liit ja NATO olid selgelt eksistentsiaalsed valikud, kuid pärast nende tegemist näib, et Eesti poliitiline eliit on kaotanud igasuguse ühise pinna, millel üritada konsensust otsida. Tihe parteikonkurentsi loogika ja „võitja võtab kõik” mentaliteet tingib selle, et on vähe lootust, et suudetaks tekitada mingit laiemat erakondadeülest dialoogi Eesti tulevikuarengu üle. Igaüks püüab meeleheitlikult „Isamaa päästmise au” endale kahmata. Paraku pole see aga õige hetk seda sorti mängudeks, kuna kaalul on midagi palju enamat kui protsendipunkt populaarsustabelites.

Vaevalt mingeid uusi strateegilisi sihte enne 2011. aasta valimisi Eestis üldse seataksegi. Praegune koalitsioon on seesuguseks sihiseadeks võimetu ja isegi kui praegune võimuliit peaks lagunema ja asemele tulema uus „jõulurahu” valitsus, hakkab viimane rohkem muretsema oma võidu kindlustamise pärast järgmistel valimistel ega tunne huvi mingite laiemate strateegiate või vajalike reformide vastu.

Niisiis ei tundu kujunenud pilt just ülemäära lootustandev: kuigi riik võib olla üsna tõsise majanduskriisi ja pikaajalise majandusstagnatsiooni lävel, puuduvad poliitilisel eliidil strateegiad ja ideed, kuidas raskustest välja tulla, koalitsioon on sisemise rivaalitsemise tõttu sisuliselt tegutsemisvõimetu ja ilma kaaluka liidrita, kogu senise valitseva poliitilise kultuuri loogika on muutunud Eesti edaspidiseid arenguid pärssivaks teguriks ning väljapääsu sellest kõigest ei näe paraku keegi.

Sotsiaalteadlasi on ikka süüdistatud selles, et nad pingutavad tumedate värvidega üle. Tahaks tõesti loota, et olukord pole siiski nii tõsine, nagu eespool kirjeldatud, kuigi märke, mis seesuguse optimistliku lootuse kasuks räägiksid, on õhus järjest vähem ja vähem.