Toeta
Otsi

Loomingu Raamatukogu

  • Fermaat itaalia meeskoorimuusikal

    SAARI TAMM

    Kontserdi üldmuljes domineeris hästi loodud tervik ja teoste väga hea dramaturgiajoonis dirigent Ants Sootsi poolt nii vaimuliku kui ilmaliku muusika puhul.

    Kontserdi esimeses osas vaheldusid ühele ja mitmele koorile loodud teosed. Iga laul oli omanäoline ja terviklik, seejuures muljet avaldavalt tiheda muusikalise sündmustikuga.

    Ilmselgelt on itaalia mitmekoorimuusika (Palestrina ?Sanctus?, Francesco Durante ?Misericordias Domini?) tänasele RAMile suurepärane kontsertnumber. Tekkis huvi kuulda mõnda neist lugudest ka väiksemate koosseisude esituses. Suure koori paindlikkus ja fraasi intensiivsus ületasid kindlasti kõik ootused. Mustpeade maja Valge saali akustilised supervõimalused võimaldaksid vähendada dünaamilise skaala forte osa ja lisada piano vahendeid. Koori kõlapildis domineerisid madalamad hääled, tenorite värv mõjus nende kohal mahedana; vahelduseks mõjus see väga hästi, sest kirikute akustika on sageli just vastupidine, harmoonia vundamendist jääb puudu ja tenorid seega liiga omapäi.

    Sisuliini arengu dramaatilise maksimumi pakkus ehk kogu kontserdist küll Antonio Lotti ?Crucifixus?, mida tuntakse rohkem segakoori versioonis. Heaks kontrastiks sündmuste rahuliku kulgemisega oli teiste lugude vahel nüüdisaegse helilooja Giovanni Bonato ?Crux fidelis?, mida Eesti Rahvusmeeskoor laulis ringis ümber publiku. Teos sisaldas gregooriuse laulu (solistid üle saali heas tasakaalus), koorirühmade ja terve koori lõike ning kandis esituses vaoshoitust.

    Ilmalike afektide vabasse väljendusse kontserdi teises pooles andis olulise panuse pianist Siim Selis. Mitme aaria hasartse esitusega (Arlekiini serenaad Leoncavallo ooperist ?Pajatsid? ja Manrico aaria Verdi ?Trubaduuri? lõpustseenist) jäi meelde tenor Mart Kroon. Ta ilmutas oskust luua mõjuv muusikaline karakter justkui häälematerjali võimalusi trotsides, publik kuulanuks teda enamgi.

    Verdi ooperikooride (?Ernani? avakoor ning kaks koori ?Trubaduurist?) bravuuri kõrval pakkusid teise kontserdipoole a cappella laulud (Veneziani ?Le tre venezie?, B. Donato ?Chi la gagliarda?) kuulajaile head vaheldust.

    Kontserti tervikuna iseloomustaksin kui tugevast dramatismist kantut ja sellisena väga mõjusat.

  • Pärnu Muuseum avab uue püsinäituse rekonstrueeritud aidahoones

    Nele Meikar

    Täna, 25. mail avatakse Pärnu Muuseumi värskelt rekonstrueeritud aidahoones püsinäitus „11 000 aastat ajalugu – elamusi vanast ajast“.

    Kultuuriminister Rein Langi sõnul on rekonstrueeritud aidahoone kauaoodatud lisa Pärnu kultuurielule. „Kuurortlinn Pärnu saab uue muuseumihoone kujul endale kaasaegse ja atraktiivse mäluasutuse, mida on huvitav külastada nii suvepealinna elanikel kui ka külalistel. Muuseumi uues hoones on suured näitusepinnad, mis parandavad oluliselt  kunsti eksponeerimise võimalusi,“ ütles Lang. Ta lisas, et linna ajalugu ning hansalinna staatust väärtustav püsiekspositsioon on leidnud esindusliku asukoha Pärnu südalinnas asuvas ajaloolises sadamaaidas.

    Pärnu Muuseumi uuest püsiekspositsioonist leiab Pärnu linna ajaloole ja merelinnale omaseid eksponaate kiviajast kaasajani. Külastajatele tutvustatakse ka Pärnule iseloomulikku kuurordielu ja Pärnumaa laevandust. Suur osa näitusest on pühendatud eestlaste rahvuslikule ärkamisajale 19. sajandi keskel ja vabariigi rajamisele, sest Eesti vabariik kuulutati välja 23. veebruaril 1918 just Pärnus.

    Pärnu muuseumi aidahoone rekonstrueerimine ja muuseumiks väljaarendamine läks maksma 3 618 542 eurot, sellest 1 536 130 eurot eraldas Kultuuriministeerium. Projekti rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist. Projekti käigus rekonstrueeriti hoone täielikult.

    Vaata lisainfot Pärnu Muuseumi uue püsinäituse kohta: http://www.parnumuuseum.ee/

  • Ajalooline ideoloogia ja ajalooteadus

    REIN RUUTSOO

    Muutuste märgid

    Viimase paari aasta uut kvaliteeti näitavad poliitilise ajaloo uurimused ja arenev mõttevahetus on põnev. Näib, et Eesti ajaloo uurimise oma kägistusse pressinud ?mütoloogilised narratiivid? on hakanud murenema. Vähemalt 20-30ndate aastate kohta on nüüdseks raiutud raamatuteks arvukalt mitut tüüpi uusi teadmisi (Tõnu Tannbergi, Eero Medijaise, Jaak Valge, Magnus Ilmjärve jt. uurimused, koguteos ?Sõja ja rahu vahel? jne.), mis kuidagi ei sobi ?kuld ajastutest?, ?rahva-isadest? jne. 90ndail taaskinnistatud pildist. Jaak Valge õigusega premeeritud kaasaegne uurimus näitab, et Eesti Vabariigi eliit (Laidoner, Päts jt.) ähvardas oma riigi rikastumise nimel peaaegu pankrotti ajada. Bolðevike poolt röövitud verist kulda pesti ülikasumlikult nende juhitud pankades. Mille poolest mõrvatuilt röövitud kuld erines natsikullast? Selle taustal pole pistisevõtmine ka äsjaselt vaenlaselt nii väga seletamatu.

    Kuidas nõukogude perioodi kohta saab kirjutada ka midagi süvauurimuslikku, seda näitab dr. Olaf Mertelsmani kokku pandud kogumik ?Balti riikide sovjetiseerimine 1940 ? 1956?. (Tartu: Kleio Sihtasutus 2003). ?Pärismaalasi? leidub autorite seas siiski üksikuid ja seda paljuski põhjusel, et tasemel autoreid pole just palju. Nõukogude süsteemi kuritegelikkuses ei kahtle keegi, aga näiteks dramaatilisi jutustusi metsavendade ning repressiivaparaadi võitlusest peab täiendama sotsiaalajalooline ja reþiimiuurimuslik analüüs. Eesti taasiseseisvumist ette valmistanud kultuurilised protsessid ja poliitilised vormusid peamiselt paraku mitte keldreis, vaid avalikkuses. Eesti vabanemise võimaldanud sotsiaalne kapital kujunes avalikkuses ja ?ametlikus? kultuuris.

    Anastatud rahva risti ja põigiti jagamine kollaborantideks ja tõelisteks patriootideks on pigem kaugelt vaatajate, kes ise ole seisnud valikute ees (a la Vello Helk), retoorika kui tõsise tunnetusliku väärtusega tegevus. Sõimu ?punaparunite? ja muude ?Moskva käsilaste? aadressil ei saada mingi uurimuslik tegevus. Mõnele parteile on nii kirjutatud ajalugu toonud ka ehk hääli, aga ei oma siiski tunnetuslikku väärtust. Eesti taasiseseisvumist lausa konspiratsiooni-teoreetilises võtmes ?heade? ja salareeturite võitlusena kirjeldavad raamatud, nagu seda on ?Teine Eesti?, esindavad avalikku poliitilist ideoloogiat. Fakte valitakse, tsitaate kohitsetakse, mõtteid moonutatakse kooskõlas kirjutajate partei huvidega, kusjuures eeskujuks on ilmselt olnud NLKP ajaloo kirjutamine. Igatahes must-valged skeemid ja võtted on ligilähedased.

    Vangerduste valud

    Poliitilise ajaloo ?mälupesade? ümberkodeerimine on suuresti identiteedi probleem. Eesti poliitiline identiteet, mis toitub müütidest, on nn. järjepidevuse pantvang. Eesti Vabariigi tõeline ?taastamine? tähendanuks tegelikult ka Pätsi reþiimi taastamist. Sellest loobudes loodi skisofreeniline teadvusalus. EVd ei taastatud 1938. aasta põhiseadust järgides, kuid samas keelduti avalikult selle põhjust selgitamast. Ajalookirjutuses näis ?hea Pätsi aeg? püsivat. Ajakirjanik Kalle Muuli kirjutas tollal Postimehes otsesõnu, et Pätsust tõe rääkimiseks pole veel aeg. Polnud vist jah. Pätsi pojapojale Matti Pätsile antud häältega pääses aastal 1992 riigikokku veel neli Isamaa kandidaati. Häälepüüdja ise lahkus peatselt parlamendist.) Ilmjärve tabanud süüdistustega püüti poliitilist ?pildirüüstet? veel kord peatada. Matti Turtola kaks aastat tagasi ilmunud uurimusele Pätsist sadas süüdistusi ?absurdustes? ja tagantjärele tarkuses.

    Tõsiasju oli võimatu eitada, aga tõtt, et Pätsi klikivalitsus tagus kesksed naelad Eesti iseseisvuse kirstu, pole kah kerge tunnistada. Dialoog asendus vaid ignoreerimisega ja vahel ka mööndustega. Turtola Pätsi-uurimuse üks põrmustaja Enn Soosaar leiab lõpuks, et ?mitte mingit õigustust ei ole aga Konstantin Pätsi käitumisel pärast 17. juunit 1940, kui president nõustus presidenti mängima ka pärast riigi okupeerimist?. Ilmjärve uus suur monograafia ei jäta aga enam mingeid manööverdamisvõimalusi. Arvustustes küll leitakse, et Ilmjärve uurimus vajaks ?subjektiivsuste? kõrvaldamist (Mart Laar, Areen 29. VII 2004). Et aga mitte ühtegi näidet selle kohta, mis vajaks toimetamist, ei tooda, siis on pigem tegemist retoorilise äsamisega ja tsenseerimiskihuga. Raamatust midagi akadeemilise teaduse raamidesse mitte mahtuvat ei leia.

    Eestlaste sõdimised Teises maailmasõjas on teine mütoloogiline mälupesa. Usun, et Sinimägede tragöödia jätkuv müüdistamine ?teise vabadus-sõjana? on kellelegi teraapilise, aga mitte tunnetusliku väärtusega. Soome riigi ja Saksamaa sõjaliitluse ning sakslaste kamandatud eesti üksuste Saksa lippude all sõdimise vahel paralleelide tõmbamine ei kannata mitte mingit kriitikat. Uluotsa üleskutse oli ilma igasuguse poliitilise ja sõjalise realismita avantürism. Pole selge, milline oleks olnud inimeste saatus, kes poleks pääsenuks 1944. aastal Läände. Kuid Uluotsa avantüüri hinnaks olid kindlasti tuhanded kui mitte kümned tuhanded ?sõjapikendajatena? langenud eesti emade pojad.

    Võrreldes vene külade põletaja Alfons Rebase kanoniseerimisega, annavad Sinimägede müüdi loojad juba taandumissignaale. Nii leidis Mart Laar äsja, et ?viimane aeg tunnistada?, et Narva rindel moodustasid eestlased vähemuse, rinne oli Soome suunaga võrreldes teisejärguline jne. Kas see siis teadmata oli? Iga Nõukogude armees leitnandi pagunidki saanu teab, et peamine arvestusüksus rindel on tulejõud ning tankide, lennukite ja raskesuurtükiväe toetuseta oleksid kergerelvis eesti mehed olnud peamiselt kahuriliha rollis. 30 000 ? 40 000 püssimehega 200 000 hambuni relvis venelast ei peata (strateegiliseks läbimurdeks piisab kahe-kolmekordsest ülekaalust elavjõus).

    Oluline on rõhutada, et mitmed tänased mööndused ei rajane uutel faktidel. Mis saladus see on, et Päts tallas jalge alla Eesti Vabariigi põhiseaduse või et Narva rindel 1944 oli eestlasi suur vähemus. Seega on teadusvälises suhtumises akadeemilise uurimistöö tulemustesse toimumas oluline muutus. Muidugi, vahel hakkab nii mõnelgi müütidest kahju ja 65aastane Päts tunnistatakse ?vanaks ja haigeks meheks? (mis siis Rüütli ja Merega teha?). Selgitatakse, kuidas autoritaarsete reþiimide kehtestamine oli Euroopas üldine ?trend? ja kuidas siis Eesti teisiti sai. (Enn Soosaar). Või siis hakatakse lõputult ketrama sellest, kuidas Pätsi ja Laidoneri loobumine sõjalisest vastuhakust olevat päästnud Eesti rahva täielikust hukkumisest (Trivimi Velliste, Postimees 26. VII 2004). Sel viisil juhitakse tähelepanu kõrvale peamisest, s. o. rahva demoraliseerimisest ja maailma avalikkuse süstemaatilisest petmisest autoritaarse juhi valitsuse poolt.

    Möödaniku reetmisi on püütud õigustada demagoogilise argumendiga, et mitte ainult ajaloolastel, vaid ka poliitikutel olevat õigus eksida. Nagu arsti ja masinakirjutaja ?eksimine? pole võrreldav, pole kõrvutatav ajaloolase ja poliitiku vastutus. Poliitik, kes võtab inimestelt õiguse valida oma saatust, tallab jalge alla seadused, pole eksija, vaid kõrvutav ajaloo võltsijaga või arstist mürgisegajaga. Võltsijad meeldivad diktaatoreile ja vastupidi ? ajaloo võltsijad mütologiseerivad diktaatoreid.

    Ajaloolise ideoloogia ja uurimise kokkupõrge

    Tõmblemine faktide ja hinnangute vahel kõneleb ajaloolise ideoloogia ja ajaloo uurimise süvenevast ühitamatusest. Ajalooline ideoloogia on osa võimumängudest ja ainult näiliselt seotud ajalooga. Ajalooline ideoloogia, mis kanoniseerib valikuliselt sündmusi ja tegelasi (hagiograafia,) on apologeetika ja sellisena osa poliitilise reþiimi pealisehitusest. Ajaloo uurimine on ajaloolise ideoloogia antipood. Seda juhib tunnetushuvi ja sellisena loob see uusi teadmisi, seletusi jne. Ajalooline ideoloogia õigustab juba tehtud valikuid või olusid ja on loomult teleoloogiline. Peamiselt sümbolite tasemel toimiv ajalooline ideoloogia orienteerub massiteadvuse kujundamisele. Ajaloo uurim
    ine toitub eelkõige indiviidi ratsionaalsest kaalutlusvõimest ja soovist rohkem teada saada. Ajalooline ideoloogia kujundab rahvuslike suurmeeste panteoni (Päts, Tõnisson, Laidoner) ja heroiliste sündmuste kataloogi (Paju lahing, Võnnu lahing, Sinimäed jne.).

    Et Pätsu ja Co meeleheitliku kaitsmise taga on poliitilised, st. ajalooteaduse-välised motiivid ? hirm, et tollaste kollaborantide ja reeturite taustal paistavad nõukogude aja tegelased ehk paremas valguses, vihjab ka Vello Helk (Akadeemia 2004, nr. 8, lk. 1845). See on tüüpiline ajaloolise ideoloogia argument. On aeg tunnistada, et suuresti kolmekümnendail aastail vormitud, pagulaste konserveeritud ja tõsiasjade peitmisest toituv ajalooline ideoloogia on tunnetuslikult ja poliitiliselt kahulik. Demokraatiat taotlevale Eestile on kahjulikud ajaloolised apoloogiad, mille alusväärtused erinevad suuresti näiteks põhjanaabrite ajalookirjutusest ja takistavad meid olemast Euroopa moraalsed ja poliitilised kaasaegsed. Venemaa, Tðehhi või Poola vabastamist pidurdanute rüütliristide (tammepärgadega või ilma) ülistamine annab vale signaali: isiklik sõjaline vaprus on ülev ka kuritegeliku reþiimi lippude all, tsiviilelanike terroriseerija võib olla rahvuskangelane, omad diktaatorid võivad olla süüdimatud, ?eksida? jne. Kõik, mis ei sobi demokraatiaga, eriti kui see viis Eesti hukuni, vaatamata sellele, kui kallis see on järjepidevusele, ei saa olla meie ajaloolise identiteedi aluseks.

    Tõsiasjadele toetuv ajalookirjutamine tuleb Eesti poliitilisele arengule ja üldse rahva vaimsele tervisele kasuks. ?Kapifaðism? otsib tuge võltsitud ajaloost. Avalik võim ja ajaloo kirjutamine peavad kandma samu humanistlikke väärtusi, arusaamu moraalsest vastusest ja õiglusest. Res Publica ühe isa Olari Taali arutlus, et Päts lihtsalt ?müüs, mida tal müüa oli?, st. informatsiooni, on hoiatav signaal äraspidisest seosest ajaloo ja tänapäeva poliitika vahel. Õigustades mineviku reetmisi, vähendame ka tänase poliitiku vastutust ajaloo ees.

    Uue ajaloolise eneseteadvuse lävel

    Ajaloolised ideoloogiad on loomult konservatiivsed ja seega arenguvõimetud. Nad teisenevad eelkõige paradigmade vahetuse kaudu. Okupatsioonid, ajaloolised traumad, aga ka poliitikutest koduloolased on konserveerinud nende maailmavaatega sobivaid ajaloolisi ideoloogiad. Kaasaegse Eestiga haakuv identiteet saab rajaneda vaid mineviku demütologiseerimisel. Eesti lähiajaloo kirjutamisel seisab ees paradigmavahetus. Meie ajalooline horisont peab teisenema. Rootsi suutis kunagise militaarse ajaloo heroiseerimise paradigma kohale tõsta kodanikuühiskonnakeskse ajalookirjutamise. Põhjala identiteeti arendanud Soome on Suur-Soome nägemuse asendanud Põhjala sillaehitaja identiteediga. Eestit konsolideeriv ajalooline ideoloogia võiks kinnistuda uute suure ajaloolise kaaluga saavutuste ümber.

    Ajaloolise ideoloogia peamiseks ?perspektiiviks? pole mõtet seada Pätsu aja idealiseerimist, aseainete konstrueerimist meie pidamata jäänud Talvesõjale jne. Selle alanduste ja kaotuste aja saaks muuta eelajalooliseks õppetunniks, juhul kui me ei taha vigu korrata. Eestil saab lähiaastatel täis kaks aastakümmet autentset nüüdisajalugu. Aastal 1988, kui mitte juba varem, muutusime taas ajaloo subjektideks. See on kaasaegse ühiskonna tekke lugu, mis kannab tänast identiteeti ja moraalset sõnumit. See on rahva eneseleidmise ja Euroopasse tagasipöördumise lugu. Võime rääkida eestlastest kui rahvast, kelleta impeeriumi demonteerimine poleks olnud nii rahumeelne protsess. Kuidas me lõime võtmed, mis paljude jaoks ei sobi veel Eesti ?ajalukku?, aga mis muukisid ülihästi lukke, mis hoidsid koos seda rahvaste vanglat. Kuidas suutis diktaatorite reedetud rahvas ikka veel tõusta, sellele küsimusele oskavad ajaloolased ehk kord ka vastata.

  • Kontserdipeegel

    HEILI VAUS-TAMM, MIRJAM TALLY, ANTS SOOTS

    Suvel saab neli aastat sellest, kui Lepo Sumera enam füüsiliselt meie hulgas ei viibi, tema kontsert möödus aga sellises värskes ja elektriseerivas õhkkonnas, et mälestuskontserdina see nüüd küll ei kõlanud. Kusjuures vormiliselt andsid justkui värskust Sumera-nimelise heliloomingukonkursi finalistide uued, selle kevade kontserdiks kirjutatud teosed, aga sisuliselt ei jäänud lahkunud meistri teosed kuidagi värskuselt maha. Pigem vastupidi.

    Lepo Sumera loomingus on nii palju sisemiselt hõõguvat energiat (mitte rütmirõõmsat sehkendamist a la Kangro või Rääts), et selles on ta noortest heliloojatest ikka elusam. Sumera teoseid on hea kuulata. Kõigepealt kompaktse ja ereda vormi tõttu. Tema lugudes on tihtipeale oluliseks elemendiks pikk ja ekstaatiline crescendo ? tõus, mis viib eksalteeritud, rahulduse leidnud lahenduseni.

    Ja teiseks kujundi, millest suuremad vormiosad koosnevad, eredus. Mõistagi on ka teistel heliloojatel teostes kulminatsioonid, aga need ei haara nii kaasa nagu Sumera omad. See on keemia ? nagu kahe inimese vahelises tõmbes, toimib see keemia ka Sumera ja tema muusika kuulaja vahel. See tõmme ei lase jääda ükskõikseks. Kahtlemata on Sumera muusikas lisaks sisulisele sügavusele ka suur annus sensuaalsust.

    Veel üks kõlaline moment, mis antud kontserdis mitmel korral kostis ? piitsaplaksuna terav, justkui pillikeele katkemist väljendav kujund. Ikka kipub tulema mõte, et looja, kes kirjutab nii intensiivset ja katkemiseni pingul (ka katkemist ennast korduvalt helidesse kirjutanud) muusikat, ei saagi kaua elada. See sisemine hõõgus põletab ta lihtsalt läbi.

    Sumera muusika nõuab esitajalt osalt neidsamu omadusi, mille poolest Sumerat ja tema muusikat hinnatakse. Ja selle kava vedajat tütar Kadri-Ann Sumerat (klaver) võib küll täiel määral oma isa (ka) vaimseks lapseks pidada. Muusikakeskkooli ja Eesti Muusikaakadeemia haridust Kölnis täiendav Kadri-Ann on kujunenud arvestatavaks ansamblistiks. Intensiivsus, täpsus ja karakteersus iseloomustavad teda enim. Isaga võrreldes jääb muidugi veel tabamatuks see üleolev, muigvel pilguga distantsilt jälgiv humoorikus, mis õhkub Lepo Sumera isikust ja kahtlemata ka tema loomingust. Üleolekuga vabadus oleks see, kuhu veel võiks areneda. Praegu on kõik väga täpne ja korralik. Loomingulisust aga on küllaga, ja seda näitas eredalt klaveripala ?Pardon, Fryderyk? löökpillipartii, mille Kadri-Ann esitas kadestamisväärse löökpillimängutehnikaga. Mainitud teos on tihti välisinterpreetide kavades, isegi Türgi kultuuri saatkonna tasemel esimest korda Eestis esitlenud pianist mängis oma kavas austusavaldusena Eestile just nimelt seda lugu. Aga ilma iseseisva rütmiosata, vaid klaviatuuril mängides. Seda teost on ka stepptantsijaga (Aleksander Ivaðkevitð) rütmiseeritud, aga löökpillidega variandi, oli see lausa esiettekanne.

    Teistest esinejatest tõusis hoopis teise kandi pealt esile Toomas Vavilov (klarnet): vaimustava dünaamikaga, kujutluse piiril piano?st sügavalt sensuaalse forte?ni, vapustava toonivaldamisega. Tema kui interpreedi tugevus ilmneb just romantilisemate kujundite loomises ja Sumera teos ?Senza metrum? andis talle võrratud trumbid kätte.

    Noorte heliloojate teostest jäid kõige eredamalt meelde lätlanna Ratniece teose ?Ruby? irreaalsed kõlad ? lummava, lausa psühhedeelse mõjuga helikangas.

     

    Kevadrituaal manas esile ürgjõudu

    Eesti-Soome Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert ?A la Russe. Kevadpühitsus? 14. V Estonia kontserdisaalis. Dirigent Anu Tali, orkestri kontsertmeister Lev Klõtðkov.

    Anu Tali on endale suutnud Eestis kasvatada väärika kuulajaskonna, mis on ehk arvukamgi, kui näiteks maailmakuulsate heliloojate Reichi ja Bryarsi külaskäikude aegu eelmisel sügisesel ?NYYDi? festivalil. Õdede Talide fenomen on populaarsema ajakirjanduse veergudel korduvalt kajastamist leidnud, ent küllap on selle taga ka tubli promotöö, laia kuulajaskonda köitev repertuaarivalik ning heal tasemel orkestrandid.

    Olles varem vaid mõned korrad Eesti-Soome Sümfooniaorkestrit kuulama sattunud, on need kontserdid alati pakkunud elamuse, kui ka repertuaar sada protsenti maitsele ei vasta. Midagi sooja ja positiivset õhkub noorest dirigendist. Ei tea muidugi, kuidas töösituatsioon välja näeb, aga lõpptulemus laval on nii muusikalises kui ka artistlikus mõttes veenev. On kriitilisemaid kontserdikülastajaid, kes liigset artistlikkust dirigendi juures ei hinda, pannes seda pahaks ka Anu Tali puhul, ent lavalise oleku kriteeriumid, mis on nii levinud ja igapäevased popmuusikas, on jõudnud ka konservatiivsema süvamuusika valdkonda ? ja miks mitte neid põhimõtteid rakendada? Muusika jääb ikka muusikaks, klassikalised heliteosed klassikaks, vaid esitus on efektsem ja seda mõjusam, ehk toob juurde ka klassikakaugemaid inimesi, mida tegelikult ju ongi vaja teha. Klassikast ei tohiks saada tolmunud muuseumieksponaat, Anu Tali eesmärk vähemalt näib olevat tuua ?kauge? muusika inimesele lähemale.

    Seda tõestas ilmekalt reedene kontsert, kus nii Rahmaninovi ?Sümfoonilised tantsud? kui ka Stravinski omal ajal skandaalne ?Kevadpühitsus? nõudsid orkestrilt ja dirigendilt suurt panust kõlajõu, rituaali esilemanamiseks. Ei mingeid formaalsusi musitseerimisel ? kevadrituaal toimis kogu emotsionaalse jõu ja ürgsusega.

     

    ?Armastan sind, Eestimaa?. Kas oskame (hoida ühte)?

    Korraldajate ja þürii poolt mõned mõtteavaldused koorilaulukonkursi ?Armastan sind, Eestimaa? juurde.

    Tuleb tunnustada MTÜ Hirvepark ja Eesti Kooriühingu jõupingutusi sellise konkursi korraldamisel, laia kõlapinna ja huvi loomisel. Meenutagem, et 24. üldlaulupeo repertuaari saamiseks läbi viidud koorilaulude võistlus jäi pea tulemusteta.

    Kõnealuse võistluse juhendis anti selge sõnum temaatikas: Eestimaa, emakeel, isamaa, kodu, vabadus jms. Viimane teema ?jms.? osutuski valituimaks ja lahjendas seega koorilaulude sisukust loodetud sihi arvelt.

    Siit järeldus: kas teame kindlalt, millest ja kuidas mõtleme-räägime-laulame? Tänane ühiskonna seisund on unikaalne, varasemast (küll ka igavikulise sõnumiga) luulevaramust tabavad kümnesse vaid osa (needki ära viisistatud); sageli ei haaku tollane ütlemislaad tänase tundelaadiga. Päris tänase päeva isamaatunnet kajastav luule pole vist veel õieti sündinudki (enamasti ei ole see vähenegi koorilaulu vormitav). Ju siis pole me oma tunnetes kristalliseerunud.

    Paljud laulud, mille sõnad vabadusvõitlusest, vaenlasest, orjapõlvest mõjuvad lahtisest uksest patriootliku sissemurdmisena; rida laule, mis inspireeritud Laulva revolutsiooni õhustikust, ei satu täna siiski soodsasse pinnasesse.

    Nüüd lauludest. Sõltuvalt koori suutlikkusest ja dirigendi huvist, maitse-eelistusest jäävad esiletõstetud (ja teisedki) laulud kontserdisaalidesse. Tunda annab heliloojate distantseerumine koorimuusikast viimase 10 ? 12 aasta jooksul. Sageli arvatakse, et koorile on meelepärane vaid kas liedertafel?lik või mõni muu liiga tuntud (ehk lihtsustatud) väljenduslaad.

    Ei ? koor on väga vastuvõtlik ka isikupärasemale helikeelele. Liigselt ?ära harmoniseeritud? ja otsast lõpuni ühekülgse faktuuriga laule on nad aastakümneid laulnud. Mõnigi fantastiline muusikaline kujund ei leia kahjuks edasiarendamist ja lisa, siit tulenevalt ka muusika vormiline hoomamatus. Koor on väga spetsiifiline instrument, parimgi muusikaline mõte ei realiseeru ?pilli? tundmata, ainult hääleliikide diapasoonide tabeli järgimisest jääb väheks. Koorimuusikaga rohkem kokku puutuvad heliloojad (näiteks R. Eespere, A. Ritsing, E. Meister, A. Kruusimäe, T. Kiilaspea) jõuavad selles osas paremate tulemusteni.

    Praegune eesti kooride suutlikkuse diapasoon on tõepoolest väga lai. Vaatamata suurele laulude arvule (153), jääb tagasihoidlikumate võimalustega kooridele laulude valik siiski kesiseks (kui olla muusikalises maitses nõudlik).

    Soovides lõpetada optimist
    likumas võtmes: on hea märk, et mitmed kooriüritused on läbi viidud soliidselt, väärikalt, laia kõlapinna ja üldsuse (isegi meedia!) huvitundmisega, näiteks E. Mägi, G. Ernesaksa juubelikontserdid, kooriühingu aastakontsert ja kõnealune ürituski.

    Kindlasti peaks selletaolist koorilaulude konkurssi edaspidigi korraldama, ainult alaline tähelepanu arendab soovitud mõtet.

    Järeldus on paradoksaalne ? kui tundub, et me pole veel millekski päris valmis, siis on viimane aeg see käsile võtta.

  • XI Eesti heliloojate festival: muusika ja sõna põimumine

    Sirp

    31. V – 3. VI toimub Tartu Jaani kirikus XI Eesti heliloojate festival: viis põhiprogrammi kontserti, kolm keskpäeva muusikaveerandtundi ja workshop.

    Kontsertprogrammi integreeritud ”Ööülikoolis” kõnelevad festivali helilooja Erkki-Sven Tüür ning dirigent ja helilooja Andrus Kallastu. Kõlab Indrek Hirve luule autori esituses. Keskseteks sündmusteks festivalil on Erkki-Sven Tüüri workshop ning Tallinna Kammerorkestri kontsert ja ”Ööülikooli” avalik salvestus. Soleerivad Londonis resideeruv eesti viiuldaja Mari Poll (H.Tulve, ”Hõbevalge”) ning festivali kunstiline juht, flötist Monika Mattiesen (E-S. Tüür, “Whistles and Whispers from Uluru”). Dirigeerib Lauri Sirp. Ööülikooli vestlust E-S. Tüüriga juhib Joonas Hellerma.

    Põhiprogrammi teistel kontsertidel astuvad üles jazz- ja nüüdismuusika piire kompav klarnetivirtuoos Meelis Vind, Repoo Ensemble (Ööülikoolis Andrus Kallastu) ja Elleri muusikakooli kaasaegse kammermuusika ansamblid. Festivali lõppkontserdil kohtuvad luuletaja Indrek Hirv ja erinevaid kunstiliike sünteesiv elektro-akustiline kooslus Küberstuudio. E-S. Tüüri, H. Tulve, T.Kõrvitsa, M-M. Lille (esiettekanne) ja M.Mattieseni (esiettekanne) teosed vahelduvad I. Hirve luulega autori esituses. Kontsert salvestatakse sarjas “Ööülikooli unenägu”.

    Festivali kasuks rakenduvad käesoleval aastal ka Jaani kiriku traditsioonilised keskpäeva muusikaveerandunnid   igal teisipäeval ja reedel kell 12.15 toimuvad lühikontserdid. 1. juuni muusikaveerandtunnis liv -komponeerib tunnustatud multikunstnik, elektronmuusik ja improvisaator Taavi Kerikmäe. 2. ja 3. juunil sisustavad keskpäevakontserdi performance-kunstile ja improvisatsioonilisele muusikale keskenduv flötist Leonora Palu ning eesti heliloojate poolt kõrgelt hinnatud akordionist Külli Kudu. Esiettekandele tulevad festivalil teosed Mart Siimerilt, Andrus Kallastult, Tõnis Kaumannilt, Märt-Matis Lillelt, Monika Mattiesenilt, Malle Maltiselt, Taavi Kerikmäelt ja Ardo Ran Varreselt.

    Eesti Heliloojate Festivali toimumist toetavad Tartu linn, Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ja Kohaliku Omaalgatuse programm.

  • Ajaloo dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon

    ANDRES LANGEMETS

    Ajaloolastest saan ma väga hästi aru. Eesti Vabariigi ajalugu viljeldi Teise maailmasõja järel ausameelselt ainult paguluses, kus aga polnud kättesaadavad väga paljud arhiiviallikad, mida nüüd innukalt avastatakse. Tõepärane Eesti Vabariigi ajalugu on alles kirjutamisel, heaks näiteks on siin majandusajaloolase Jaak Valge ?Lahtirakendamine?. Ajaloolaste käsikirjade toimetajana näen ma aga, et põnevaid uudisleide ja uusi tõlgendusi ei tule praegu mitte ainult aastate 1939 ? 1940 kohta, vaid ka XIII sajandi, Tallinna sünni, keskaja, katoliikluse ja luterluse, baltisakslaste ja eestlaste vahekorra, nõukogudeaegse vastupanuliikumise ja Läände põgenemise kohta. Kui siia lisada ka geneetikute ja keeleteadlaste uued hüpoteesid läänemeresoome rahvaste päritolu kohta, siis näeme, et kogu meie rahvuslik enesemüüt ? see, mis mõnevõrra luuleliselt kujundati välja rahvusliku ärkamise ajal ja mida rahvusmeelselt viljeldi ka Eesti Vabariigis ? vajab päris mitmeid korrektiive.

    Mu meelest on see asjade loomulik käik, mis vajab rohkem ajaloolaste uurimusi ja diskussioone kui kiiret uut olupoliitilist mütologiseerimist, et oletatavat vastasleeri ?demütologiseerida?. Kas poleks pigem juba aeg hakata dekonstrueerima ka ENSV-d kõigi tema suurte ja väikeste tegelinskitega, parteitegelastest, täitevkomiteelastest, ametiühingujuhtidest, prokuröridest ja miilitsatest peale, rääkimata muidugi taastatud EVs juba sügavasse saladusse lipsanud kebistidest käeväänajatest ja nuhkidest. Pool sajandit ENSVd on ju kuriositeetide ja peninukkide mõttes rikkalikum aines kui kakskümmend aastat EVd. Aga jällegi ? ennekõike peaks see toimuma kvalifitseeritud ajaloolaste keskel, mitte ajakirjanduses ja suure poliitilise mürinaga.

    Muidugi, mingi rahutus ja samasusvaegus kobrutab tänapäeval vist meis kõigis, sest paljalt keele ümber seda samasust ka ei moodusta ? rahvus vajab oma ajalugu nagu inimene elulugu. Samasus ehk identiteet on ise väga müütiline kujutelm, ka üksikisiku puhul. Imik ja rauk on küll bioloogiliselt ükssama isend, kuid imiku ja rauga teadvus pole mingi ükssama ?asi?. Rahva ajalugu võib ju ette kujutada ka terve hulga võitude või kaotustega lõppenud malepartiide kogumina, mida tänapäeval mõnus üle analüüsida, aga see tegevus saab olla üksnes ajaviiteline harrastus. Tõsise ajalookirjutuse kohta on kirjutatud tohutult teooriaid, võrreldud seda küll kirjanduskriitika, küll kuiva faktoloogiaga, aga üks nõue läbib ikkagi kõiki neid filosoofiaid ? ajalookirjutus peab olema ennekõike historistlik, s. t. ajaloofakte tuleb analüüsida ainult nende kaasaegses kontekstis. Poliitikud sellest nõudest muidugi ei hooli ning seal, kus tundub tegu olevat kas ajaloo ilmselge mütologiseerimise või, vastupidi, müütide kirgliku purustamisega, on tegutsemas tänapäeva poliitilised ambitsioonid või kõmuajakirjanduslik müristamine.

    Enne Eesti ajaloo dekonstrueerimist oleks vaja see tänapäeva tasemel korralikult rekonstrueerida. Muidu juhtub see mis kaunites kunstides ? pidev monotoonne müra. Õnneks on meil praegu suur hulk noori ja ka kogenumaid ajaloolasi, kes just sellise tööga innukalt ja viljakalt tegelevad.

  • Hääled kadunud maailmadest

    EVI ARUJÄRV

    Eesti Rahvusmeeskoori teiselt plaadilt Veljo Tormise kooriloominguga kostab läbisegi loitse ja loosungeid, hümne ja nõiasõnu, sarkastilist intellektuaalset lõõpi ja rahvalikke lorilaule. Esimese plaadiga võrreldes on teine materjali poolest kirevam ja esituski kõikuvama tasemega.

    Üks ühine joon on Tormise lugudel: need on nagu hääled kadunud maailmadest ? kannavad aja märke, vihjavad oludele. Selles on nende tugevus ja nõrkus. Sest kui ?ajad ja olud? muusika ümbert ära langevad, jäävad ainult muusika ja sõnad alles. Need kaks koos kas kannavad või ei kanna, veenavad või mitte.

    Vladimir Karassev-Orgusaare samanimelisele filmile kirjutatud kolmest laulust üldpealkirjaga ?Lindpriiuse päevad? (1971/1979; Hando Runnel) kõlas nõukogude paatosest (marsilaul ?Julgesti, vennad, nüüd tööle!?) omal ajal vist tõesti üldhumanistlik paatos välja. Täna nõuab selle tabamine küll juba mõneti ?alkeemilist? kuulamist. Ka metsosopran Kadri Hundi rahvalauliku stiililt ?rinnahäälele? lülituvad soolod kõlasid plaadi pealt omajagu õõnsalt ja konarlikult.

    Hoopis veenvamad olid Tormise ajatuma sõnumiga ja tavapärase helikeelega protestilaulud: tuntuks lauldud, kuid tänagi veel tähendusrikas ?Maarjamaa ballaad? (1969) Jaan Kaplinski sõnadele, eriti aga kolm sõjalaulu.

    Me teame, mis on Tormise helikeel: kitsad rahvalaululised intervallid, mõni avaram käik olulist tunnet või mõtet rõhutamas, kõmisevad orelpunktid, staatilised kordused ja pingekruvimine rütmilise ning faktuurilise tihendamise läbi. Siin annab detailiga mängida. Üht-teist huvitavat oligi kuulda. Laulus ?Kaitse, Jumal, sõja eest? (1984; sõnad Elias Lönnroti soome rahvalaulude kogust ?Kanteletar?) mõjus vaikne lõpuloits võimsamalt kui mõnigi ülekruvitud kulminatsioon. Noore Kalevipoja ulakusest pajatavas laulus ?Jäta päike paistma? (1984/1992; ?Kalevipoeg?) tõi ettekanne ilmekalt välja päikeselise avafraasi ja kapriisse põhirütmi kontrastid. Ulatuslik ?Sõjakulleri sõit? (1984; ?Kalevipoeg?) mängis üsna peent mängu intervallide ja rütmimotiividega. Kooritöö puudujäägiks oli nii siin kui mujalgi üleekspluateeritud, rabe tenorikõla mõnes kulminatsioonis. Basse-baritone on põhjust rohkem kiita.

    Stiililt erinev ja esituselt üsna tundlik oli ?Mõtisklusi Hando Runneliga? (1981/2002), neli laulu venestumise ja stagnatsiooni ajast (?Üks väga vana rahvas?, ?Kas leiduks lohtu?, ?Ei ole Mekat meil?, ?Veel seitsesada aastat?), taustaks ?Neljakümne kiri?. Sarja muusikas on tähendusrikkaid ristumisi: ?Meil aiaäärne tänavas?, rahvalaululisus, otsekui gregoriaani koraali tühjad intervallid? Aeglane ja keskendunud, dramaatiline ja sarkastiline atmosfäär. Dirigent vormis üsna tundlikult mõttepause, koorirühmad ? dialoogi. Kõrgregistri kiiretes kulminatsioonides tuli siiski ka väikest hägu ette.

    Ka Gustav Ernesaksa mälestuseks loodud ja tema samanimelisest laulust inspireeritud ?Meelespeas? (1993/1996) vastandusid rahvalaululine itk ja ?kultuurne? legato. Dokumentaalkantaadis ?Hääled Tammsaare karjapõlvest? (1977) on üks sümboolne kultuuriline ?aegruum? juba täiel häälel kõnelema pandud. Meeskooripartii sekka kõlavad kirjaniku õe Marta Hanseni lauldud rahvalaul, tenorisoolo sisse helisevad karjakellad, kuljused ja kirikukellad. Põimuvad vana rahvalaul ja uuemad viisid. Fragmentaarne ja mitmekihiline segadik, hääled, helinad ja kõlinad. Kohati näib seda kõike esituse ohjamiseks liigpaljugi olevat. Sõltumata esitusestki kõnelevad muusika ?ajad? oma nostalgilist keelt.

    Lõpus kõlab populaarne laulusari ?Meestelaulud? Paul-Eerik Rummo sõnadele (1964/1965), uuema meeste külalaulu traditsioonil põhinev ?laulupundar?. Siin õilmitseb rahvalik huumor nii sõnas kui helides. On maskuliinset möirgamist, müdistamist ja jämekoomikat (?Meeste laul?, ?Tantsulaul?, ?Lorilaul?). ?Ehalkäimise laulus? häälitseb ?lüüriline mees?: kostab õrna tenoriüminat ja miskipärast isegi slaavilikke oiatusi. Sulaselget melanhooliat täis on ka ?Teomehe laul?.

    Üldiselt võidutseb aus ja õige meestelaul. ?Kosjalaulu? esitusest kostavad välja rahvatraditsioonist laenatud hingetõmbamise kohad. ?Viinalaulu? kaunistavad eufoorilised hüüatused, tuigerdav rütm ja longu langev meloodiakaar. ?Türgi sõja laulus? kangastuv vene kroonu soldati slaavi uljus ei tule kooril eriti välja, kõlab eesti moodi ? väikese sisemise piduriga.

    Üks ilusamaid esitusi on ?Meremehe laul?, milles avarust, sügavust ja selgust, lõpetuseks võlts-pidulik koraalikadents (?Aamen konks ja hapud silgud?). Lõpulugu ?Ümberküla-laul? on kaval parafraas oma aja kirjandus- ja teatriringkondadest, mille tegelasi annab täna juba mõistatada.

    Siis rahvusmeeskoor nagu ikka ? oma keskmises ja ka üsna heas konditsioonis ning Veljo Tormise muusika mitmes erinevas olekus: selline, milles elus aeg sees tuksumas, ja mõni lugu, mille tähendus juba värvi muutnud või lukku läinud.

  • Lapsed kingivad ERMile käsitööringis tehtud rahvalikus stiilis vaiba

    Traks

    Lapsed kingivad ERMile käsitööringis tehtud rahvalikus stiilis vaiba koos heaväesooviga kõigi ettevõtmiste õnnestumiseks.   

    Laste kingituse üleandmine ERMile toimub rahvarõivapäeval, laupäeval, 26. mail ERMi näitusemajas. 

    Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi (TRAKSi) korraldatavas ja ERMi ruumides tegutsevas käsitööringis Kaval Käsi tehtud rahvalikus stiils kingitus on heaks näiteks rahvakultuuri hoidvast ja edendavast tööst TRAKSis ning kinnitab seltsi koostööd ja mõttekaaslust ERMiga.  Käsitöövaip on TRAKSi-poolne heaväesoov kõigi ERMi ettevõtmiste õnnestumiseks. Samas on laste tehtud käsitöö ka innustavaks märgiks meie rahvusliku käsitöö jätkusuutlikkusest. 

    Vaiba meisterdasid Kavala Käe lapsed ja viimistles kuldaväärt õpetaja Age Raudsepp ning see tuli nõelasilmast sel nädalal. Kavala Käe ringi vabatahtlikuks projektijuhiks on etnomusikoloog Helen Kõmmus. 

    Rahvarõivapäev 2012 Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Kuperjanovi 9 algab 26. maill kell 11.  Rahvarõivapäeval on avatud näitus rahvarõivakooli I õppeaastal tehtud töödest. 11.30 algab loeng Kustav Agu Püümanilt. Kogu päeva jooksul saab paluda rahvarõiva-alast nõustamist oma ala spetsialistidelt. Päeva lõpp 14.00 Oodatud kõik huvilised, lisainfo Rahvarõivapäeva kohta: Janne Vaabla 5106341 

    Lisainfo huviringi Kaval Käsi kohta ja laste loodud vaiba kohta Helen Kõmmus 56504126

  • Helin kongressilt

    MART MERI

    Tallinna kongressi lõpptekstis ei mainita rahvaste enesemääramisõigust nagu Budapestis 1996, mil lootus Jeltsini-aegse Venemaa demokratiseerumisele oli suurem. Ei mainita otsesõnu venestamist, kuigi ettekannetes seda sõna ei peljatud, õhtuvestlustest kõnelemata. Kuid selgelt on kirjas, et inimõiguste ning põlisrahvaste õiguste kaitse ei ole ühe või teise riigi siseküsimus, vaid see on rahvusvahelise avalikkuse küsimus, mida ka tuleb käsitleda rahvusvahelistest õiguslikest standarditest lähtudes. Selgelt deklareeris kongress oma vastuseisu sellisele süvenevale hariduspoliitikale, mis lubab oma põlisterritooriumil pidada emakeelseid tunde vaid kord või paar nädalas. Rahvusliku hariduse küsimused, emakeeleõpetuse mahu suurendamine kuni emakeelse põhikooli saavutamiseni omaenda kodumaal, samuti rahvuskeelse meedia kättesaadavuse laiendamine on Venemaa soomeugrilaste lähiaja võtmeküsimused, mille lahendamisel saab toetuda rikkalikule rahvusvahelisele kogemusele ja ka rahvusvahelisele abile. Kahtlemata taandub asi lõpuks poliitilise tahte olemasolule või selle puudumisele ? ja küsimus on selle kujundamises või tekitamises. Siin rajas kongress oma lootused Soomele, Ungarile ja Eestile, kolmele Euroopa Liidu soome-ugri riigile, kellel kokku on 44 esindajat Euroopa Parlamendis. Paraku ? koostöö, infovahetus, nõupidamised, deklaratsioonid on kõik vahendid, mis ei anna vastust põhiküsimusele.

    Põhiküsimus on rahva tahe olla rahvas. Kas on seda tahet üle kriitilise massi või alla selle? Venemaa on kavandamas praegu radikaalset haldusterritoriaalset reformi, mis vähendaks haldusüksuste arvu 89-lt 28-le ja kaotaks enamuse etnilisel alusel moodustatud piirkondi. Permikomid ongi juba kevadel oma autonoomse ringkonna kaotanud ja nagu korduvalt kongressile nõudlikul häälel teatati, toimus see ?demokraatlikult, rahvahääletuse teel?, kuigi permikomid olid ainukesed soomeugrilased, kes moodustasid oma territooriumil enamuse. 2002. aasta rahvaloendus näitab soomeugrilaste arvu kohati drastilist vähenemist, mis on vähemalt osaliselt seletatav üksnes apaatsusega, motivatsiooni kadumisega olla oma rahva liige, sest mugavam ja ohutum on olla keegi teine. Ükski kongress sellist uinumist ei katkesta. Seda saab teha vaid helin kõrvus, pidev ja valjenev helin, mida kutsutakse ka rahvustundeks, emakeelsuseks, iseolemiseks. Seda, kas soome-ugri rahvaste IV maailmakongress Tallinnas aastal 2004 suutis kellukese valjemalt helisema panna, näitab paljude inimeste lähiaastate igapäevane töö.

  • Festival avastab eesti klassikat ja ERSO näitab klassi

    TOOMAS VELMET

    Festivali lõppkontserdil välja kuulutatud Eduard Oja ?Müsteeriumide? taasettekanne (esimene ja viimane 1942) ei toimunud n.-ö. tehnilistel põhjustel ning oli asendatud sama autori sümfoonilise pildiga ?Mere laul? (1943). Muide, seekord oli kava muudatusest publikut soliidselt informeeritud. Ei oska midagi arvata ?Müsteeriumidest?, kuid ?Mere laul? sobis haruldaselt hästi lõppkontserdi kava konteksti ja ka esitus oli väärikas. Igatahes on see vormilt traditsiooniline, aga hästi põnevate orkestrivärvidega meremaaling väärt senisest palju suuremat tuntust meie publiku seas ning ehk palju kaugemalegi. Olen veendunud, et töö ?Müsteeriumide? materjali ettevalmistamisega taasettekandeks jätkub ning seegi rõõmus avastus seisab meil ees. Ühe vähestest ?Müsteeriumide? noodimaterjali uurijatest professor Mart Humala kontserdijärgsest arvamusest sain aru nii, et konkreetsesse kavasse sobis ?Mere laul? ehk pareminigi. Mulle küll tundub, et Tambergi ja Oja nimetatud teosed peaksid mahtuma nüüd sinna riiulile, kus ees ootavad juba Elleri ?Koit? ja Tormise ?Avamäng nr. 2?.

    Eduard Tubina Esimene viiulikontsert (1945) on juba leidnud omale kodu Xiang Gao (USA) repertuaaris, Teisele kontserdile on Eri Klas leidnud aga suurepärase esitaja kontserdi sünnimaalt Rootsist noore silmapaistva viiulikunstniku Cecilia Zilliacuse näol. Küllap maestro teadis, mis ta tegi, sest tulemuseks oli võluvalt poeetiline ja kõrgmeisterlik esitus, milline ka arvatavasti autoril meeles mõlkus, kui ta teose Zelia Aumere (Uhke) tellimusel kirjutas. Muide, Z. Aumere sünnist möödus tänavu 85 aastat. Tahaks loota, et seekordsed festivali noored tippsolistidest külalised ? nii pianist Gwhyneth Chen (USA) kui Cecilia Zilliacus ? tundsid ennast Eestis mõnusalt ja said kaasa veendumuse, et nad on siin hästi oodatud ka edaspidi. Sündmusi ja avastusi oli festivalil mitmeid, kuid allakirjutanu arvates kujunes tippsündmuseks ERSO poolt astutud kaks selgelt kuuldavat arengusammu: avakontserdi Ðostakovitði Viies sümfoonia (dirigent N. Aleksejev) ning lõppkontserdil Eri Klasiga Sibeliuse Esimene sümfoonia.

    Kui üks selline samm võib olla õnnelik juhus, siis ei ole võimalik, et seesama juhus kordub kümne päeva pärast uuesti. Maestrote Aleksejevi ja Klasi roll on erakordselt oluline, kuid orkestri koondtahe ja meisterlikkuse pagas on see baas, millel meistrite roll pääseb maksimaalselt maksvusele ja inspireerub vastastikku ning seda hooaja lõpus (!) ning pärast lõppugi (!!). Arvan, et need sammud on küllalt pikad, et mitte enam tagasi vaadata, ja selle maailma paljudel tippdirigentidel võiks lähema viisaastaku plaani tekkida aadress: ERSO, Tallinn, Estonia.

    Näis, mis toimub aasta pärast samal festivalil, kui Tubina sümfoonilise muusika ettekannetega konkureerivad publiku soosingu pärast orkestrid idast, läänest, põhjast ja lõunast nii lähinaabrusest kui lombi tagantki.

Sirp