Toeta
Otsi

Loomingu Raamatukogu

  • Birgitta festival

    Heili Vaus-Tamm

    Miks pöördus neiu õnn, nii et jätkuva kuulsuse asemel tabas teda vangipõlv ning hirmsamast hirmsaim – tulesurm? Üllar Saaremäe lavastus sellele küsimusele vastust ei otsi. Tema üle aegade kanduv sõnum on, et maailm vajab armastust, mitte ohvreid. Vajab usku, inimlikkust, headust, mitte hukkamõistu, kadedust ja väiklust. just neid viimaseid näitab Paul Claudeli Jeanne d’Arci üle kohtumõistmise tekst. Rahvalik, groteskne ja julm on see sõnum. Ja muusikaski võib kuulda nii gregooriuse laulu, koera haukumist kui jazzisugemeid. Hullutav ja võimas on see lugu. Ning lavastuski, mis päädib elava tulega – üle sajandite lõõmab see taas Pirita kloostris.

    Arthur Honeggeri oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal” on lavastus, millega dirigent Anu Tali 10.–19. augustini kestva Birgitta festivali lahti lööb. Suursugusus ja kompromissitus on neil mõlemal lavastaja Üllar Saaremäega veres, nii et tulemus peaks tulema vastav. Birgitta festivalil on võetud põhimõtteks välisteatrite kõrval pakkuda võimalust ka eesti tegijatele. Näidata, et kõrvuti hinnatud välistruppidega suudavad tasemel muusikateatrilavastusi teha ka Eesti inimesed oma jõududega. Avaetendustel ongi laval meie noorema põlve parimad tegijad: lisaks juba nimetatud Mirtel Pohlale, Anu Talile ja Üllar Saaremäele meespeaosas Rain Simmul, mitmetes rollides Gert Raudsep ja Jaak Prints. Lauljatest kuuleb Mati Turit, Kädy Plaasi, Alla Popovat, Aare Saali, Teele Jõksi. Kõlajõudu lisavad RAM, Ellerhein, Tallinna Poistekoor ja Tallinna Filharmoonikud. Kõnetekstid on eesti, laulud prantsuse keeles. Lavastus valmib Jeanne d’Arci uurijate ja prantsuse keele konsultantide kaasabil.

    14. augustil saavad müüridest aga Buenos Airese tänavad, kus puertoriikolane Daniel Bonilla-Torres, eestlane Ardo Ran Varres ja kuumavereline Angelika Klas-Fagerlund vürst Volkonski juhtimisel Astor Piazzolla tango-ooperit etendavad. “Maria de Buenos Aires” on müstiline ja irreaalne lugu veel ühest Mariast, surma mõistetud Mariast, kes saab loa sünnitada, aga mitte Jeesuslaps, vaid tüdruk, kellest saab justkui langenud Buenos Airese linna lunastaja. Orkester, koor ja tantsijad esinevad Mihhail Gertsi juhatusel. Nukud, kassid ja ladina-ameerika kibeda poeesia on aga kokku pannud kunstnik Hardi Volmer.

    Edasi läheb lahedamaks: festivali kunstilise juhi Eri Klasi käe all tantsib Fine 5 juba kolmandat aastat uskumatu menuga Carl Orffi “Carmina burana’t”, vokaalsolistid on Angelika Mikk ja Mati Turi. Juba sel, augusti 15. päeval osaleb Moskva Novaja Opera koor, aga järgmisest päevast algavad Moskva ühe olulisema teatri Novaja Opera ning maailma juhtiva balletitrupi Imperski Ballet külalisetendusel.

    Rubinšteini ooper “Deemon”, Maria Callase repertuaaril põhinev lavastuslik gala, balletiõhtud Raveli “Boolero” ja Štšedrini “Carmen-süidiga” ning maailma esietendus Tšaikovski ballettide tuntumatest numbritest originaalis ja jazzversioonis. Jazziosas on laval Estonian Dream Big Band, tantsuloojateks Imperski Balleti ja eesti koreograafid. Terves Euroopas haruldane kloostrifestival, tänapäeva muusikateatrikunst, võimas video- ja valguspark, keskaegne miljöö, festivali erimenüü – see ei saa olla muud kui Birgitta festival.

     

     

     

  • Armastuskiri iseendale

    Juta Kivim?

     

    “Armastuskiri iseendale” on ühe Kai Kaljo 1999. aastal loodud video nimi, ent ka kunstniku mahukam tagasivaateline kataloog on meie reeglina kasinate publikatsioonidega kunstielus vaadeldav armastuskirjana kunstnikule endale. Kataloog nii nimetatakse seda vahel olulisi teoreetilisi arutlusi sisaldavat trükist kokkuleppeliselt, ka siis, kui see ei sisaldagi kunstniku loomingu kogu loetelu. Kataloog võib olla tulevikus kõige olulisem infoallikas kunstnikku puudutavate väärtushinnangute kujundajana. See võib olla vägagi oma kunstniku nägu, peegeldades põlvkondlikke seisukohti, kunstniku positsioneeritust kodumaises ja n-ö suures kunstis, kunstniku laiemat intellektuaalset pagasit ja kogu ta isiksuse olemust.

     

    Kai Kaljo. Tekstid Jan Verwoert, Kai Kaljo, Mari Laaniste, John Peter Nilsson, Julia Schäfer, Barbara Steiner, Reet Varblane. Toimetaja Reet Varblane, kujundanud Tiina Sildre. Sihtasutus Tallinna Kunstihoone Fond, 2006. 76 lk.

     

    Kai Kaljo (1958) kataloog avab ootuspäraselt kunstniku isiku kõige avameelsemal moel. Naiseliku enesekindlusega on Kaljo arendanud omaenese isiksusest oma loomingu peamise ainese. Ta on olnud aastaid ühtaegu oma loomingu subjekt ja objekt, esinedes nii, kahetises rollis, ka oma trükise saatesõnas. Kaljo tekst “Iseendast” ei ava mitte ainult tema teadlikult lihtsa enesekäsitluse tagamaid, vaid teeb tagasivaate enese kui Ida-Euroopa kontekstist välja kasvanud naiskunstniku arenguvõimalustesse ja suhteliselt ootamatusse tähelendu maailmakunstis tänu ühele konkreetsele videole. “Luuser” (1997) kordub üha ka temast kirjutavate teiste hinnanguis. Kai Kaljost kõneldes tulevad olulised Teised üha tagasi sama video juurde, kuigi see pole Kaljo loomingus kaugeltki ainus õnnestumine. Ent just “Luuser” ületas Eestis mõistetava ja siin äratuntava konteksti, omandades mingi ajastuomase võrdkuju staatuse. Kõik muu, perekonnalood, viited maailmanimega ekselukaaslasele, 1960. aastail Eestis vägagi tuntud graafikust isale, esteetilised meditatsioonid “suurtel” teemadel nagu aeg, looduse tsüklilisus, paratamatus ja Jumal, need kõik on trükises esitatud, ent mõjuvad pigem visuaalse taustmaterjalina. Kai Kaljo verbaalne ja visuaalne monoloog, kunstniku kauni näo dramaatilised ilmed saadavad lehitsejat kaanest kaaneni, esitades kohati ka paikapidamatuid väiteid. Ta ei ole Eestis täna kaugeltki mitte tunnustamata kunstnik. Näitus Tallinna Kunstihoones on kujunenud iseenesest oluliseks tunnustuseks ja tema töö on jõudnud tänaseks vähemalt ühte Eesti kunstimuuseumidest.

     

    Mari Roosvalti maalid 1970 – 2006. Koostajad Jüri Okas, Mari Roosvalt. Kujundus Tiit Jürna. Tallinn, 2006. 102 lk.

     

    Mari Roosvalt (1945) on genuiinne maalija, maalikunstniku tütar ja maalikunstniku abikaasa, isa, Evald Okase järeltulijatest moodustuva arvuka kolme generatsiooni ühendava kunstnikeperekonna liige. 2006. aastal hinnati tema panust eesti maalikunsti Konrad Mäe maalipreemiaga. Kataloog avab Mari Roosvalti kui eelkõige intellektuaalse, pika pedagoogipraktikaga maalijana, kes integreerib ka täna uusi võimalusi oma maalijapraksisesse. Tema viimase kümnendi mänguline suhe maaliga hõlmab fotograafia, isiklikud mälestused reisidelt, fragmendid lähedasest suhtlusringist ja eelkõige muidugi – maalilised väärtused. Maalija väitel sisaldab see mõiste tundliku värvide kooskõla oma nüansside, fraktuuri ja üldistustega. Kataloog sisaldab valitud biograafilisi ekskursse, mida kunstnik on soovinud avaldada, ja kvaliteetseid reprosid pikast teekonnast maalikunstis. See on intellektuaalne pöördumine vaataja-lugeja poole, kus kunstniku seisukohad, teda kujundanud keskkond ja tema üldised väärtushinnangud kultuuris avalduvad vestluses kuraator Reet Varblasega. Kõlama jäävad Mari Roosvalti isiklikud sümpaatiad kunstis, tema vaieldamatult oluline suhe isaga ja veendumus, et maalimine on eluviis.

     

    Värvimeelne. Akvarellid 1966 – 2006. Koostanud ja tekstid kirjutanud Kersti Koll, Tiiu Pallo-Vaik. Kujundanud Katrin Kaev. Tallinn, 2006. 80 lk.

     

    Tiiu Pallo-Vaik (1941) on kõnetanud oma monograafilises kataloogis kogu nelja möödunud aastakümmet. Kuuekümnendad ANKi mõjuväljas, akvarellid ja joonistused toonases sürrealistlikus laadis, mis tänaseks on omandanud museaalse väärtuse, seitsmekümnendate helge figuratiivsus ja kaheksakümnendate rahvusromantilised visioonid arhailisest maaelust. Viimase kümnendi akvarellide subtiilsed pestud pinnad ilmestuvad lehekülgedele fotograaf Stanislav Stepaško tõeliste õnnestumistena. Stepaško ongi kujunenud Eesti Kunstimuuseumi juures praktiseerides üheks oluliseks kaasaegse kunsti reprodutseerijaks, ei kujutaks Pallo-Vaigu ülimalt keeruka värvistruktuuriga akvarelle veelgi paremini reprodutseerituna. Kataloogi tekst on konservatiivselt lahendatud, andes kohusetundliku ülevaate kõigist maalija loominguperioodidest. Pisut apologeetiline, kunstniku enesemüüti järgiv, püüab Kersti Kolli loominguülevaade tuua esile parimat, jäädes samas üldsõnaliseks ja püüdmatagi vaadelda pikka elutööd kaasaegse kunstikäsituse vaatepunktist. Ent ehk olekski subjektiivsem vaatepunkt liiga riskantne, lõhkudes õrnade pigmentide sulava unelma.

     

    Tagasivaatav mees. Jüri Arraku varasem looming. Näitus Kumu Kunstimuuseumis 27. X 2006 – 11. III 2007. Kädi Talvoja tekst, kujundanud Külli Kaats. Eesti Kunstimuuseum, 2006.

     

    “Tagasivaatav mees” on eelkõige muuseumikataloog ja hõlmab nagu näituski Jüri Arraku varasema, 1960.-1970. aastate n-ö museaalse loominguperioodi. Suurepärane analüüs, Arraku loomingu asetamine tollase eesti ja ka maailmakunsti konteksti on objektiivne ja samas ka laiapõhjalist muuseumipublikut hariv. Sürrealism ja grotesk, mütoloogilised faabulad Arraku varasemas loomingus, omaaegsesse avangardismi kuulunud performance’id ja ka Arraku omaaegne pildiline ehtekunst on mahutatud kompaktsesse väikese formaadiga väljaandesse. Tegu on käepärase ja kogu probleemistikku hõlmava trükisega, mida võiks näiteks õppematerjalina kindlasti soovitada.

    Muidugi on see kataloog vaid osake Arraku 70. sünnipäeva tähistanud grandioossetest üritustest, ent kunstniku ruumi valdav isiksus peegeldub ka sellest väikesest õnnestunud trükisest.

  • Eksootiline jaapani kunst jõuab Tartusse

    Kadri Kasterpalu

    Reedel, 23. novembril, avatakse Tartus kaks suurepärast näitust, mis toovad meie hallides toonides sügisesse kirevaid värve ja suurepäraseid ideid Jaapanist.

    Kell 15 avatakse Tartu Linnamuuseumis näitus „Käsitsi valmistatud. Traditsioonid ja tehnikad“, mis  tutvustab traditsioonilistest materjalidest ja traditsiooniliste tehnikate abil üle kogu Jaapani käsitsi valmistatud esemeid. Linnamuuseumi direktori Merike Toomase sõnul esitletakse näitusel kahte tüüpi käsitööesemeid: tavapärastes tehnikates valmistatud argiesemeid nagu keraamika, tekstiil, metallesemed, lakknõud, puit ja bambusesemed ning kunstnike poolt valmistatud taieseid, mille loomisel on kasutatud töötubades arendatud oskusi. „Külastaja saab sellel näitusel hea  ettekujutuse jaapani käsitöö rikkusest ja mitmekesisusest“ lisab Toomas.  Näitus jääb Tartu Linnamuuseumis avatuks 15. detsembrini

    Linnamuuseumist tasub kindlasti kiirustada Tartu Ülikooli kunstimuuseumisse, kus kell 16.30 avatakse näitus eksootilisest Jaapani kunstist „Puusse lõigatud pildid – Jaapani traditsiooniline puulõikegraafika“.

    „Näitusel eksponeeritakse Eestis haruldasi, ülikooli kunstimuuseumi kogusse kuuluvaid 18.-19. sajandi jaapani ukiyo-e puulõikeid ja otse Jaapanist saabunud modernset puulõikegraafikat. Esindatud on kõik ukyio-e graafika olulisemad teemad: kurtisaanid ja geišad, kabukiteatri näitlejad, jaapani legendid ning maastikuvaated.  Paljude tuntud kunstnike tööde hulgas kohtab ka  kuulsaid nimesid nagu  Hokusai ja Hiroshige“ räägib TÜ kunstimuuseumi direktor Inge Kukk, kes on ka üks näituse kuraatoritest.

    Vanadele jaapani puulõigetele pakuvad põnevat võrdlust 20. sajandi jaapani kunstnike värvirõõmsad graafikalehed, mis on pärit Adachi fondi kogust Jaapanist. Näitus tutvustab jaapani värvilise puulõike töövõtteid ja materjale, rõhutades selle tuhandeaastase tehnika omapära ning elujõudu kaasaegses Jaapanis.

    Näitus jääb avatuks kuni 15. märtsini 2013, kuid 22. detsembrini on TÜ kunstimuuseum tavapärasest (E-R 11-18) erinevalt avatud ka laupäeviti kell 11-15. Igal kuul toimuvad näitusega seotud kunstikolmapäevad, kus tuntud lektorite abiga saab heita sügavama pilgu jaapani kunsti. Oodata on ka jaapani puulõikegraafika trükkimise esitlust Adachi spetsialistide poolt.

    Näitused on valminud koostöös Jaapani Suursaatkonnaga Eestis, Jaapani fondi ja Adachi fondiga Tokyos.

    Lisainfo: linnamuuseum.tartu.ee; kunstimuuseum.ut.ee

    Olete oodatud!

  • Akadeemilised vilepillid

    Toomas Velmet

    „Akadeemilise kammermuusika” sarjas andsid kontserdi Kadrioru lossis plokkflöödiduona EMTA doktorant Reet Sukk ja European Recorder Teachers Association Estonia juhatuse esimees Taavi-Mats Utt. Mõlemad on ennast täiendanud plokkflöödi erialal Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Jeanette van Wingerdeni juures ja see märgib juba korralikku hollandi plokkflöödikooli. Taavi-Mats Utt on minu teada ka hinnatud pillimeister, kes tunneb põhjalikult ajaloolisi puupuhkpille ja on neid võimeline heade tulemustega kopeerima.

    Mõlemad interpreedid on paratamatult süvenenud ka instrumendi ajalukku ja seda oli ka meeldivalt märgata kontserdi kavalehe vormistuses: ammu pole lugenud nii põhjalikku tutvustust esitatavate autorite ja nende pillide kohta, millega teost mängitakse. Mis veelgi põnevam, kavaleht sisaldas ka esitajate enda poolt hästi kirjutatud soovitust heade muusikaelamuste nautimiseks.

    Kavasse oli võetud teoseid XIV sajandist kuni helitööni, mille loomeaastaks 1981, ja see oli vägagi monoliitse duona esitatud, Louis Andriesseni (1939) teose pealkirjaga „Ende” esitas aga Reet Sukk üksinda, kuid see-eest kahel plokkflöödil. Selle autori lühikesest annotatsioonist saame ka teada, et lugu on kirjutatud kogu klassikalist muusikat enim mõjutanud interpreedile selles maailmas. Selgub, et selleks on taani plokkflötist ja dirigent, XVIII Sajandi Orkestri asutaja Frans Brüggen. Kas kõik on sellega nõus? Ei kuule vastuväiteid! Jäägu siis nii.

    Tagasi asja juurde naastes tuleb tunnistada, et XX sajandi helilooming oli esindatud veel ühe loojaga ja selleks osutus ei keegi muu kui John Cage, kelle „Sonaadi kahele häälele” (1933) interpreedid esitasid. Need (nagu interpreetide soovituses kirjas) „vähemalt ajaliselt meile lähemad väärtused” värskendasid esitatavat kava üsnagi märgatavalt. Samast soovitusest on lugeda, et „plokkflöödiansambliga saab mängida polüfoonilist kunstmuusikat”, mis tõepoolest ei salli vastuvaidlemist, sest vastab tõele. Artistide esitatud duomuusika, mis jääb vahemikku XIV–XVIII sajand, on ju kirjutatud imitatsioonile või suisa kaanonile toetudes ja nõuab head süvenemisoskust, „et avada see uks, mille taga on oodatud rahu ja avatus” (annotatsioonist). Kavaleht väidab veel, et ükskord sinna sisenedes on sealt kahju lahkuda. Tuleb väitega nõustuda, kuigi teeks pisikese korrektuuri, et ühest korrast ei tundu ehk piisavat eeldatava tulemuse saavutamiseks.

    Eriti kehtib minu väide kava algusosa kohta, mis sisaldas pedagoogilisi harjutusi kahele häälele (bicinium). Edasi kulges asi lustlikumalt, eriti, kui esitati Jacob van Eycki „Fantasia & Echo” kogumikust „Der Fluyten Lust-hof”. Mitte üksnes seetõttu, et kaja imiteeris Reet Sukk teisest ruumist, vaid ka fantasöör Taavi-Mats Uti meisterlikkus oli hästi nauditav. Pille vahetati pea iga teose esitamiseks ning teinekord demonstreeriti ka oma suhtumist esitatavasse, kui toonitati, et Cage’i Sonaati mängitakse Yamaha masstoodangul, s.t plastikpillidel.

    Vahetatavaid pille oli eksponeeritud terve lauatäis ja mõned neist eeldatavasti päris haruldased, näiteks Pierre Dancian Philidori Süidi kahele altplokkflöödile esitamisel. Annotatsioonis on kirjutatud, et teos mängiti Paul Bressani altplokkflöötide koopiatel, kus ainsaks teadlikuks erinevuseks originaalist on elevandiluu asendamine mammutiluuga.

    See selleks, kuid teose ettekanne oli kavas küll ainuke, kus esines tugevaid intonatsioonihäireid madalas registris. Asjatundmatu kõrv ja silm ei teinud kindlaks, kas Jacques Paisible’i Sonaat esitati samadel instrumentidel, kuid seal probleeme polnud.

    Kava (kui välja arvata Cage ning Andriessen) oli üles ehitatud peaaegu kronoloogiliselt ja seega kujunes kontserdi finaaliks Telemanni „Kaanonsonaadi” meeleolukas esitus. Puänt oleks olnud aga hästi efektne ja mitmemõtteline, kui programmi oleks lõpetanud Andriesseni „Ende”.

     

  • … keskmised koju tulevad

    Kaarel Tarand

    Aasta tagasi, kui konkurssi korraldama asuti ning vajalik hindamiskomisjon moodustati, võis selle koosseisu järgi ennustada, et võitjaks valitakse töö n-ö keskmise maitse järgi. Kunstilises mõttes julge ning värske töö valimiseks oleks arhitektide-skulptorite-kunstiteadlaste osakaal komisjonis pidanud olema praegusest suurem. Kuid komisjonis domineerisid avaliku sfääri poliitilised ja ametkondlikud esindajad, kes on harjunud töötama laiade hulkade ning keskmiste näitajatega, sealhulgas keskmise maitsega, mille poole nad ka komisjoni lõppotsuse tüürisid.

    Vabadussõja võidu sammas kuuluks oma idee ja lahenduse poolest justkui I maailmasõja eelsesse vanasse maailma, impeeriumide hiilgeaega. Võimalik, et žürii liikmete alateadvuses tiksuski soov vabaneda uue, ent vanana näiva sümboli abiga liignoore riigi ja rahva staatusest, pääseda ristimärgistatud samba turjal teiste ja iseendagi jaoks nende hulka, kes on alati olnud ja kelle riiklust eal ei vaidlustata. Kui nii, siis tasuks seda ka arvestada materjalivalikus, mis ei tohiks olla uus ja sile, vaid ajahambast ja kiviüraskist puretud.

    Eesti riik on võitnud, sest tulemus on käes. Kas ka eesti monumentaalkunst?

     

  • Rõivad läind ehk kuningas on alasti

    Kaire Nurk

    Kahe erisuunalise kunstiõppeasutuse tööde koos eksponeerimine võib olla üsnagi riskantne, et mitte öelda ? avastuslik. Kui circa 50 lõpetajast 14 (ülikoolist 8, kõrgemast kunstikoolist 6) on maalijad, siis ootuspäraselt võiks koondvalikus  domineerida maal. Kuid maal võib (multimeedialikul näitusel sageli) moodustada ka  värviinfost ülekuhjatud fooni, mille keskel jääb vaataja kinni pigem huvitavatesse kolmemõõtmelistesse vormi- ja ideelahendustesse. Kaasaegne skulptuur ei ole enamasti värvitu-helitu-lõhnatu staatika, mille maaliline kolorism üle trumpab. Näitusel sekundeerivad sellele maali-skulptuuri rebimisele ka tekstiil, mööbel, foto, meedia ja nahadisain. Ja sugugi mitte maali poolel. Isegi praktiline otstarbekohasus (või selle rikkumine) võib vaatajat sellises näitusekoosluses hakata huvitama, eriti kui eksponeeritud maal ei evi küllaldaselt elulist energiat.

    On meeles ülikooli 1998. aasta lend, eelkõige Kaarel Vulla põhjata sünge intuitivism, Evelyn Müürsepa vahe-karge-puhas kontseptuaalsus, Madis Kuninga homogeenne värvinõidus ja mütoloogilisus. Seda lendu ei ole hiljem ületatud. Teisalt on maaliosakonna lõputööde seas olnud varasematel aastatel ka muid lahendusi peale tõsimeelsete (õli)maalingute, näiteks video+installatsioon (Kristi Kuura, 1996), multimeedialik installatsioon (Merille Hommik, 2000), performance (Margus Liivak, 2001) jm.

     

     

    Ka São Paulost

    Kunstforumi (Bd 173) kriitikud, inventeerides São Paulo 26. biennaali (2004) ekspositsiooni, otsivad ühtlasi määratlust kaasaegse skulptuuri/maali mõistele. Alates 1990ndate keskpaiga debattidest (sh ka teemal ?Maal pärast maali lõppu?), näib probleemistu olevat ka Läänes siiamaani aktuaalne. Või pigem suutis tähelepanu n-ö kunstisisestele küsimustele taasvõimendada biennaali kuraatorikontseptsioon ?Vabast territooriumist? (Alfons Hug), kus nõuti kunstile autonoomiat, täpsemalt ? (poliitika)vaba ruumi, et kunsti transtsendentsus võiks avalduda. Üht rahvusvahelist kunstibiennaali ühe perifeeria kõrgkooli bakalaureusetöödele taustaks võttes on eesmärk projitseerida noored suunavõtjad domineerivate suundumuste foonile.

    Bakalaureuseteoste ekspositsioonist haakuvad säärase vaimuga eelkõige Katrin Kapral (foto) installatsiooniga ?Autoportree?, Marika Kööbi (tekstiil) installatsiooniga ?Riided läin?d?, Külli Kasesalu (skulptuur) mesilasvahast loodusvormiga ?Kasvamine? ja Marju Täht (nahk) retrostiilis raadio- ja TV-kottidega ?Retro 1950?. Kaprali roostes raudplekist kokku monteeritud kapi ust avades kohtab vaataja aktifotolt vastu suunatud tõrjuvat kätt ? töö on küll liigkerge saak klassikalisele psühhoanalüüsile, kuid samas puhas, täpne ja kontsentreeritud. Kööbi n-ö mälestusmärk olnud riietest on samuti kapp: väiksemõõduline, avatud ustega vana mööbliese, mille sisemuses ripuvad sajad firmasildid otsekui ribakardin. Horisontaalsed fotoread seinal kahel pool kappi kujundavad ristikujulise üldkompositsiooni ja toovad samas vaatajale sildid ka suurendatult silma alla. Väikese rõivaste ümbertöötlemise töökoja omanikust autor ei tooda oma bakalaureusetöös mitte uut recycling-tarbeeset, vaid filosofeerib rõivaelu ringkäigu üle. Kiusatus on töö keskset visuaalset kujundit kõrvutada näiteks  Magritte?i ?In memoriam Mack Sennet? või Jaan Toomiku ?Sünnipäev III? maalide ?riidepuu?-visioonidega. 

    Kasesalu meelalt lõhnav ja kevadiselt puhkev vahavorm haakub eelkõige Beuysi ja eriti Wolfgang Laibi tööde ja ideedega. Seegi töö on ülimalt kohatundlik: omades  näitusemelust tihedas ruumis aknaalust kohta, näib selle energeetika välja,  vabadusse, valgusele vastu voogavat. Töö kaitsti muide Ülenurme pargis, saatev fotokollektsioon dokumenteerib kuldselt kollendavat vormi erinevates maastikukeskkondades, sh ka näiteks keset kaugusse viivaid raudteerööpaid.

    Täht loob TV/raadioaparaadist ja nahakunstiteosest õlakoti sümbioosi ? kuulsatest 60ndatest meenuvad Nam June Paiki ja Ed Kienholzi manipulatsioonid aparatuuriga. Tollase kriitika ja vastandumise asemel domineerib nüüd lahutamatu sõltuvus infovahendajast.

     

     

    Maal? Jah!

    Üheksakümnendate maalivaidlustes kaitsesid ühed tahvelmaali kui isoleeritud esteetilist fenomeni oma autentse sõnumiga (see suund domineeris Kunstforumi kriitikute sõnul ka biennaalil ?Maali salongis?), teised nägid maali renessanssi laiendatud kunstimõiste raames ka videot, fotot, skulptuuri ja installatsiooni hõlmavana. Selles viimases tähenduses pole Eestis vist maali apologeetikat seni eriti arendatud? Tõepoolest, kõik eelnimetatud on hoolitsenud oma installatsiooni/objekti koloriidi eest. Sama ka Alesja Kovalenko (mööbel) sol-lewitt?lik, äärmiselt väljapeetud toonides minimalistlik sisekujundusprojekt ja Evelin Meieri (meedia) värvirõõmus animatsioon Onu Remuse jutule ?Aidummerkerkommer?. Maalilisi kaadreid Dostojevski ?Idioodi? alusel lavastanud  Maari Ross (foto) küll näitusevalikus pole, kuid narratiivse figuratiivse maalijutustusega haakuks tema fotoseeria suurepäraselt. Ülikooli maaliosakonna mitmete lõpetajate (Piret Vapajeva, Peeter Ora, Kristi Soe) üpris lineaarse mõtlemisega koostatud figuratsioonidele pakub näitusevalikus kõrvutusainet Stina Kase (foto) nihestatud reklaamfotoseeria ehetest, modelliks näitleja Maarja Jakobson, tegevuspaigaks koduperenaiselik keskkond ? köök ja argipäev. Irina Krivonogova ülevoolav ?Doomi? seeria liidab hoogsalt abstraktse värvimassi, kollaa?i ja figuuri, lähenedes kaasaegsele, maali väljendusvahendite arhiivist valimatult miksivale variandile. Jaana Peetsalu (maalingute restaureerimine) ?Meistri ja Margarita?-ainelised joonistused hiilgavad lõputööde kontekstis üldiselt harva esineva fantaasia ja kompositsioonilise vaheldusrikkusega. Julge samm võrdsustada harilik pliiats ja paber kõikvõimalike muude (eredamate) väljendusvahenditega. Veel kaasaegsem oleks ehk, kui Meister ja Margarita ilmuksid meie ette tikitult valgel kangal?

    Kunsti kaasaegseim vorm on Kunstforumi kriitikute formuleeringus ?arhitektuuri+skulp-tuuri+disaini süntees ja näituse+ateljee+akt-siooni süntees ning  kunsti- ja eluruumi süntees, millest kuhjuvad-kujunevad Lifescape?id, ehk eksistentsiaalsed, energeetilised ja atmosfäärilised ruumid, milles kunstnikud tegelevad elu-eksperimendiga?. Muidugi võib küsida, millal ilmuvad Eesti kunstikõrgkoolidesse bakalaureusetöödena Lifescape?id? Tänased lõputööd, mis reflekteerivad 1960ndate kunsti üheksanda lainega alanut, on see-eest igati jõuliselt suuna võtnud.

  • Soome graafikat Tampere Majas

    Tampere Maja

    Taina Kokkoneni isikunäitus
    „Graafikat“
    Tampere Maja galeriis 23.11 – 17.12.2012
    Näituse avamine reedel, 23.11 kell 18

    Reedel, 23. novembril kell 18 avatakse Tampere Maja galeriis graafikakunstnik Taina Kokkoneni isikunäitus. Näitus on avalöögiks Soome 95. iseseisvuspidustustele.

    Taina Kokkonen on Helsingist pärit kunstnik, kes seob oma teostes erinevaid graafika stiile. Taustakihis kasutab Kokkonen enamasti puulõiget, mille peale lisab juba muudes tehnikates detailsemaid kujutisi. Kunstnik ise ütleb, et puulõike tehnika on väga lihtne, kuid peen ja seda ei saa jäljendada üheski muus tehnikas.

    Kokkonenile on südamelähedane loodustemaatika. Teda paeluvad looduse värvid ja varjud, orgaanilised vormid ja taimeriik. Loodusest saadud inspiratsiooni on ka peatselt avatava näituse teostes näha. Kunstnik ise ütleb, et kuigi teost alustades on tal valmis ka esialgne kavand, jääb lõpptulemus sellest tihti kaugele, sest teos areneb ja muutub tööprotsessi käigus palju, saades tihti ka kunstnikule endale ootamatu vormi. Nii on ka käesoleval näitusel välja pandud teosed kõik unikaalsed ning sündinud paari viimase aastaga.

    Taina Kokkonen on sündinud 1960. aastal. Ta on õppinud Kankaanpää kunstikoolis graafika erialal ning Jyväskylä ülikoolis kunstiajalugu. Isikunäitustega on Kokkonen üles astunud mitmel pool Soomes ning ka Eestis, ühis-ja rühmanäitustega aga ka Rootsis, Taanis, Norras, Saksamaal, Bulgaarias, Makedoonias, Portugalis, Serbias, Indias ja mujalgi.

    Tampere Maja galerii on avatud iga päev 9-18, sissepääs tasuta. Tere tulemast!

  • Järg klahvitantsudele

    Nele-Eva Steinfeld

    „Prantsuse süite” peetakse tavaliselt kõige lihtsamaks, sest osad on selgemad, lühemad ja noote on vähem. Samas ei tule kellelegi pähe pidada Beethoveni viimast klaverisonaati eelmistest lihtsamaks, kuna teos on „ainult kaheosaline”. Ja mis Bachi puudutab, siis tegelikult on „Inglise süidid” kirjutatud enne „Prantsuse süite”, millele viitab ka Bachi teoste kataloogisüsteem BWV. Seega võib „Prantsuse süitide” kohta öelda pigem seda, et saavutatud on maksimaalne efekt minimaalsete vahenditega.

    Kui tulla tagasi kõnealuse kontserdi juurde, peab tõdema, et tegemist on pühendunud ja kindlasihilise ettevõtmisega, arvestades Orgse pikaajalist huvi barokkmuusika vastu. Ning sellise kava mängimisel näib interpreeti ennast väga paeluvat ka klavessiinimängu praktika ja ajastuteadliku esituse ühendamine modernse klaveri võtete ning võimalustega.

    Kuigi kontserdil kõlanud süitide pealkiri viitaks justkui Inglismaale, pole pealkirja teoste juurde kirjutanud ometigi Bachi käsi ning on kaheldav, kas süitide iseloomul Inglismaaga just palju pistmist on. Pigem oli XVIII sajandi algul saksa muusikakultuur tulvil itaalia ja prantsuse mõjutusi. Itaalia mõjutused ilmnesid kõige enam orkestrimuusika ja ooperi valdkonnas, Prantsusmaalt võeti üle rafineeritud etalonid õukonnatantsu ja klahvpillimuusika osas.

    Suur osa Bachi süitidesse koondunud tantsudest ongi mõjutatud Prantsuse õukonna tantsutraditsioonist: menuetid, gavotid, sarabande’id ja teisedki tantsud olid laialt levinud nende linnade õukonnas, kus Bach elas ja töötas. Ent prantsuse algupärale vaatamata esineb „Inglise süitides” ka palju itaalia mõjutusi, millega tutvumiseks polnud Bachi-taolisel mehel sugugi tarvis võtta ette pikka reisi. Selle asemel uuris ta läbi Vivaldi helitöid, et ammutada vajalikke stiilipõhimõtteid. Bachile olid süitide loomisel eeskujuks ka Couperini klahvpilliteosed ning samuti huvitas teda Buxtehude looming ning kontserttegevus, millega tutvumiseks ta siiski muusikaloos tuntud kontserdimatka ette võttis.

    Bachi süitide esitamisel seisab interpreedil ees omamoodi keeruline ülesanne ühendada saksapärane kontrapunktiline komponeerimisviis prantsuse õukonnatantsu elegantse loomusega. Need on kaks üsna vastandlikuna näivat asja, mida arusaadavaks tervikuks sulatada. Ühelt poolt peab jälgima teoste polüfoonilist faktuuri, olles tähelepanelik häältejuhtimise, harmooniliste muutuste ja kromatismide suhtes. Teiselt poolt vajavad lahendamist tantsude erinevad karakterid, rütmiline ja liikumuslik iseloom, iga süidi iseloomulikud muusikalised kujundid ning arvukas ornamentika. Ülesannete pilt on väga kirju ning kõige raskem ongi ilmselt n-ö suure joone ning põhilisima mõtte säilitamine.

    Orgse oli kava tehnilisel ettevalmistamisel ja oma nägemuse lihvimisel olnud küllaltki põhjalik, pakkudes suure valiku erinevalt viimistletud nüansse, detaile ja ornamentikat. Kõlaliselt õnnestunumad olid süitide lisatantsud, menuetid, passepied’ ning gavotid, kus ta saavutas hea kontrasti ja selge joonise. Sarabande’id F-duur ja d-moll süitidest kõlasid samuti meeldejääva õrnuse ja väljapeetusega.

    Kiiremad ja kaalukamad osad nagu prelüüdid ja gigue’id suundusid igati piinliku täpsuse ja rütmilise organiseerituse poole, ent vahest oleks tulnud neile kui ka süitidele üldiselt kasuks kõlaliselt veidi vabam ja avaram joon, et vajalikud suhted rütmistruktuuride vahel oleksid saanud kõlaruumis omale sobivaima koha leida. See oleks lasknud maksimaalselt mõjule pääseda ka erinevatel muusikalistel kujunditel.

     

  • Tiit Kaljundile mõeldes, tema majas olles

    Tiit K?ler

    Ja aeg hakkas ketrama tagurpidi. Meenub mullusuvine augusti lõpp Käsmus. Korraldasin seal oma sõpradega teadus.ee suvekooli. Selle mõte oli vaadata eri teadusvaldkondade silme läbi üht looduse elementi – õhku. Kutsusin sinna esinema ka Tiit Kaljundi. Muidugi ta punnis vastu, et oh, mis nüüd mina, nagu tal ju ikka oli kombeks, kuid lõpuks soostus.

    Tiit – ei saa lihtsalt teisiti, mulle on ta ju ikka Tiit, mu nimekaim pealegi – esines ilusa pühapäeva hommikul Käsmu rahvamajas, hoones, mille ehitasid kunagi vaprad Käsmu meremehed ja mis nüüdseks on näinud päevi ning öid, ja sellest kõigest üsna räsitud. Mis pole enam ammugi õhuloss. Ja kõneks oli õhku ehitamine, õhu organiseerimine ehitusruumis.

    Kõik kooli kuulajad, sadakond inimest, kogunesid teda uudistama. Paljudel, üsna paljudel mõtteks: mis on asja teaduse populariseerimise üritusele ühel arhitektil?

    Tiit Kaljundi astus meie ette ja asus oma tasasel ja selgel moel pajatama, kuidas üks arhitekt oma tööle läheneb. Ta kõneles Viljandi lossimägede korrastamisest, millesse ta Viljandi mehena ja patrioodina oli viimastel aastatel pannud oma hinge. Ja meie ees rullus lahti hoopis uus maailm, teisem kui tavaajakirjandusest loetu-nähtu-kuuldu. Kaljundi kõneles probleemide püstitamisest, nende lahendamise võimalusest, töös esinevatest raskustest nõnda siiralt ja veenvalt, et rahvas mõistis: maailm on tegelikult üks, pole suurt vahet, kas oled teadlane või õpetaja. Sõnum jõudis pärale, ka algklasside koolilapsed meie seas kuulasid-vaatasid hoolega. Pärast tuli nii mõnigi minu juurde, silm säramas, ja kiitis, et on pärast Kaljundi ettekannet saanud hoopis uue ettekujutuse ehituskunstist, uue mõõtme, uue silmapiiri ehitiste nägemiseks.

    Mul oli kuidagi pidulikult kade meel, kui seda võib nõnda väljendada. Aeg kerib veel veidi tagasi, ja jõuab aastakese-tagusesse aega, mil palusin Tiidul tulla mulle abiks ja projekteerida üks suhteliselt pisike ja tähtsusetu juurde- või õigemini vaheehitis ühele kunagi poole sajandi eest ehitatud suvilahoonete kogule. Üsnagi hale tundus olevat see kunagi mu isa ehitatud hoonestik, ehkki minule armas, nõnda et lammutamisest polnud juttugi. Sestap pelgasin, et kes see arhitekt nüüdsel ajal, mil kerkib pilve- ja mäelõhkujaid, säherdust asja ikka ette võtaks. Aga Tiit Kaljundi võttis. Ja võttis sellise hoole ja pühendumusega, sellise vahel mulle isegi pedantsuseni tundunud täpsusega, mis tõepoolest kohustas mindki asja võtma tõsisemalt kui muidu ehk suutnuksin. Oli meil vaidlusigi, ent enamjaolt tõestas Arhitekt mulle siiski ära, et tal õigus.

    Nüüd hüppame ajas tagasi suurema sammu. Veerand sajandit koguni. See oli aeg, mil Tiitu esmakordselt tundma sain. Oli tol umbsel ajalgi omad nooruskeerised ja üks neist pulbitses noorte arhitektide/kunstnike seas. Noore teadlasena sattusin kuidagi nende mõttemaailmast innustusse, ning nõnda osalesin minagi arhitektide ja kunstnike korraldatud seminaridel ja näituste kõnekoosolekutel.

    Tundus siis ju imeasi olevat, et olümpiamängude purjespordikeskus tol ajal bürokraatidele üsnagi vastaliselt mõjuda võinud seltskonnale projekteerida anti. Kuulus sinna ka Tiit Kaljundi. Ta ei kippunud just üleliia kõnelema, aga kui kõneles, siis vaikselt, kindlalt, isegi tagasihoidlikuna tunduvalt – kui võrrelda Lapini või Künnapuga. Kuid mida ta ütles, see oligi öeldud. Ja, mis kummaline, ilma suurema sarkasmi, ehk isegi solvanguteni ulatuva epateetikata, mis tol ajal tagurlaste pihta käiku lasti. Ta lihtsalt tõusis püsti ja kõneles. Ning teda kuulati. See oli nagu miski külm selge allikavesi, mis vaikselt vulises ja ilma suuremaid koski meenutava kära ja mürata oma töö tegi.

    Teen lahti vana Ehituskunsti numbri, kus sees umbes täpselt veerand sajandi eest, 1982. aasta jaanuaris kunstisalongis korraldatud kümne arhitekti näituse pilte. Rühmapildil seisab Tiit Kaljundi tagareas, nagu ikka. Ja naeratab sealt oma musta hoolitsetud habeme kohalt laialt näkku. Nagu ikka.

    Siin on trükitud ära üks Kaljundi projekt „Avameelselt iseehitamisest”, kus ta toob esile arhitektuurse isemõtlemise helgemaid külgigi. Ja ta meenutab siin, kuidas töötas 1972. aastal Mongoolias ning kuidas sealne kliima ja mõttestik määras nii mõndagi ta suhtumises ümbritsevasse. „Projekteerides püüan vahel muutuda erksameelseks nomaadiks ja majad tulevad sellesse maailma veidi hiljem, külalistena,” kirjutab ta.

    Samas väljaandes kirjutasin minagi ega oska siinkohal teha muud kui tsiteerida tollal öeldut, millest enamat ei oska: „… sest usun: takistused ei peitu kunagi materjalis, ettekirjutusis, kitsendusis, vaid ikka inimesis. Nii tuleb arhitektuuris karta mitte paneeli, allkirja või pinnast, vaid arhitekti. Sest see on inimene, kellele tasub loota.” Tiit oli just selline Arhitekt, kellele sai loota. Ja saab ka edasi.

    1980. aasta kevadisel arhitektide Tallinna seminaril rääkis ta Lillekülast ja Nõmmest: „… on ebaõige suured, traditsioonilised elamurajoonid jätta teadmatusse oma lähi- ja kaugsaatusest.” Kas oleme selles õpetust võtnud? Ehk veidi siiski.

    Kirjutanud need read, väljun korraks õuele. Ilm on küll sombusevõitu, kuid ometi aimub lõunakaarest põhjamaiselt madalat ja ootamatut valgust. See paistab Tiit Kaljundi projekteeritud hoonele ja lööb särama selle kollase rõdustiku.

    Tiit Kaljundi kirjutas talvest veerand sajandi eest nõnda, et see on „enesesse süvenemine, meenutused, pühad, uute plaanide aimdus”. Nüüd siis, talvel, on tema plaanid kusagil mujal.

    Silmad tõmbuvad niiskeks. Küllap tibutab vihma. Ja Tiit Kaljundi, see hää inimene, tema on seal kusagil, üleval kaugel, ja samas ka siin, ikka veel ligidal Maa peal, oma ehitistes kehastunud mõtetega meie keskel.

     

  • Skulptuur räägib: võim ja vabadus

    Reet Varblane

    Pressitekstist võib lugeda: “Enam kui teised kujutava kunsti liigid on skulptuur läbi aegade rääkinud võimust: skulptuur on alati olnud tihedalt seotud väärtuste kinnistamise ja võimu manifestatsioonidega, selle kaudu on end põlistada püüdnud arvukad ideoloogiad. Võimu tellitud paatos on hirmutav, ent ideoloogilise pelutavuse kõrval ei pruugi sugugi välistatud olla skulptuuri jõud ja ilu. Võim on see, mis laseb püstitada ausambaid vabadusele.” Kõige kurvem selle juures on, kui võim ei suuda avaramalt mõelda: takerdub kas mingitesse pelgalt talle teada olevatesse eelistustesse või pigistab silmad kinni praeguse aja ees, sulgub enda tekitatud ideaalaega ning hakkab selle saavutamise nimel manipuleerima rahva sooviga. Postmodernistlikul ajastul (või ükskõik mis terminit ka ei kasutaks) ei saa teeselda harimatust ning  mitte teada, milliseid monumente on mujal maailmas viimasel ajal tehtud. Või seda, mida monument XXI sajandi algul tähendab, keda kõnetab, kuidas keskkonnaga seostub. Ning veelgi üldisemalt: ei saa  ignoreerida märkide tähendust, kuigi, Vabadussõja monumendi võidutöö detailse semiootilise analüüsi võiks jätta mõne asjatundja nagu Peeter Toropi, Mihhail Lotmani, Anti Randviiru jt hooleks. Kas rahvas tõepoolest tahab, et üle pealinna keskse, küll esindus-, aga loodetavasti siiski inimsõbralikult hubase väljaku langeks hiiglasliku ähvardava risti vari? Ikka XIX sajandi esteetilises võtmes, nagu ühele (üli)isamaalikule riigile kohane. Läti kultuuriministeerium ja Riia linnavalitsus ei pidanud paljuks Nõukogude okupatsiooni ohvrite monumendi eskiisi konkursi üleskutses soovitada kasutada kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid, et oleks selge, millal ja millise esteetika järgi monument luuakse. Kui oleksin küünik, siis soovitaksin risti valmistada roosast plastikust, Eesti kaardi ikka kombeliselt sini-must-valgena ning tekstina lisada “Tule, taevas, appi!”

    Kunstihoone näituse kuraatorid on esitanud nii Eesti kunstnikele Johnson&Johnsonile, Margus Kadarikule, Mati Karminile, Edith Karlsonile, Jass Kaselaanele, Tiiu Kirsipuule, Neeme Külmale, Marco Laimrele, Mare Mikoffile, Jüri Ojaverile, Terje Ojaverile, Anu Põdrale, Paul Rodgersile, Tõnu Smidtile, Hannes Starkopfile, Mari-Liis Tammile, Vergo Vernikule ja Ekke Välile kui ka kutsutud külalistele Emmi Vainiole  ja Eero Yli-Vakkurile, Anssi Kasitonnile, Little Warsaw aka Bálint Havasile ja Ándrás Gálikule, Angelika Fojtuchile ja Zeger Reyersile  mitmeid tülikaid küsimusi: kas skulptuur peaks kandma sotsiaalset sõnumit, lähtuma ühiskondlikust vastutustundest või ei peaks end sellega piirama? kas kunst suudab mõjutada poliitikat? Loodetavasti suudavad kunstnikud vastuse anda, mõelda ise ja panna ka näitusekülastajad mõtlema praeguse skulptuuri (ka monumendi) ning võimu ja vabaduse üle. Samad probleemid on käsitluse all ka 1. IX algusega kell 12 Kunstihoones peetaval seminaril.

     

Sirp