Loomingu Raamatukogu

Möödunud aastal oli mul au kujundada raamatukunstikonkursi diplomid ning kuidagi iseenesest sattus nende peale konkursi pealkirjaks “25 paremat”. “Meie konkurss on “25 kaunimat”,” tuletati mulle selle peale meelde. Tõepoolest, Eesti raamatud on kaunid. Endisaegsed mured nagu vilets paber, lagunev köide, halvasti kattev värv, vanad trükimasinad ning vintis trükkalid on jäänud minevikku. Meie trükikodade tehnoloogia on sageli moodsam kui naabermaadel,  paber on ostetud maailma tipptootjatelt ja konkursisõela läbinud raamatute puhul on tegemist high end’i kuuluvate markidega. Kaanematerjal on hoolega valitud, kasutatakse spetspabereid ning eriefekte nagu lamineerimine, suru- ja fooliotrükk, mitmete materjalide nagu tekstiil, papp ja plastik vastandamist. Tulemus on tavaliselt kulutatud raha ja vaeva väärt.

Ometi tabab mind auhinnatud raamatute stendi ees seistes nõutus. Need raamatud on küll väga kaunid, aga täiesti ühesugused. Loodusfotode album on sarnane kokaraamatuga, see omakorda luulekoguga ning luulekogu reisikirjeldusega. Tundub, nagu tegutseks mingi maitsekomisjon, mis on määranud “ilu piirid”: värvilisest paberist eesleht, klassikalised või moodsalt klassikalised kirjatüübid, fotoleheküljed, millele sekundeerivad elegantselt “õhku täis” tekstileheküljed – kõik on paigas, kõik on väga ilus. Ja jätab täiesti külmaks.

 (Järgneb kirjastajate repliik: teil, disaineritel, on professionaalne vaatevinkel, te ütlete, et kõik on ammu nähtud ja ühesugune, aga rahvas armastab selliseid raamatuid, nad on nendega harjunud ning ootavad neid.)

2005. aasta staar on vaieldamatult Andres Tali. Tema kujundatud raamatutest on tunnustatud viit ehk viiendikku kõigist auhinna saanud teostest: Goethe “Faust” (Tänapäev), “Eesti kunsti ajalugu 2” (SA Kultuurileht), “Henriku Liivimaa kroonika” (Tänapäev), lavastuskunstnike “Kunstnikuraamat” ja ““Postimehe” esseed” (Tänapäev). Tali esineb oma tuntud headuses. Kaanel on tavaliselt mõni portreeline motiiv, lihtsamalt öeldes inimene, aga kadreeritult. Sisse on valitud keskmiselt kaks fonti moodsa klassika sarjast. Raamatud on tavaliselt mahukad, mõned ka nn tellised. Sel aastal on valitute hulgas koguni kaks (“Faust” ja “Kunstnikuraamat”), millele on raatsitud teha  ümbriskarp – kindel elitaarse trükise märk.  Kuid mitte ainult karp ei hoia raamatut koos, Andres Tali oskab kogenud kujundajana  kindlakäeliselt antud materjalist terviku vormida. Mõnikord pingutab ta sellega üle: Liivimaa Henriku kroonika seisaks koos ka ilma iga lehekülje nurgas valvava puulõike-Henrikuta. Kuigi võimalused lubavad, on lugeja kujutlusvõime tavaliselt parim illustratsioonide genereerija. “Eesti kunsti ajaloo” puhul igatsen teinekord taga arvutieelseid aegu, kui illustratsioone nii vabalt teksti sisse laotada ei saanud. Siis tuli neid omaette lehekülgedele grupeerida ning selle tõttu jäi nende ümber teinekord ka vaba (mõtlemis)ruumi. Kuid vaieldamatult on kõik nimetatud laureaatraamatud mahukad ning sageli tegijale päris karmid pähklid oma meeletu materjali- ja pildihulgaga. Andres Tali on töökas. Kui meil teda ei oleks, tuleks ta välja mõelda.

Kuid Tali viis pärjatut ei sulge nimekirja. Järgneb raamatute Eurovisioon ehk kloonide nimistu. Kas juhuslikult või konjunktuuri teades kuulub sellesse päris mitu möödunud aastal ilmunut: Rein Seppiuse kujundatud Paul-Eerik Rummo luulekogu, Tiiu Allikvee kujundatud Hermann Hesse “Muusika”, Mari Kaljuste kujundatud Arvo Pärdi raamat, Anne Pikkovi kujundatud “Sinule, ema” ja ehk veel mõni. Kaanel võib olla kadreeritud portree, pealkiri täisnurga alla pööratud ning kirjana kasutusel näiteks Bodoni. Sisufondiks Caslon, Garamond, Fournier või mõni muu klassik. Need pole ju pahad raamatud, kuid mitmekesisuse huvides võiks ju pilgu pöörata ka muude eeskujude poole, ehk isegi Eestist väljapoole. Või on kindel soojendada end kohalike tähtede paistel? Ruth Huimerind (esindatud 25 kaunima hulgas oma traditsioonilise aasta raamatuga, mis sel korral räägib vanadest mänguasjadest) on leidnud järgijaid nii plakati- kui raamatukujunduses. Kas seda peaks nimetama koolkonnaks või koopiakonnaks? Kas Andres Tali laad peab määrama kogu Eesti raamatu paremiku välimuse?

Eelöeldu taustal on erandlik Indrek Sirkli kujundatud noorte eesti kunstnike portreeraamat “22+. Noored Eesti kunstnikud” (EKA). Tavalises käsitluses oleks sellest võinud saada tüüpiline kunstiraamat: värvilised reprod, saateks pildiallkirjad ja delikaatne elulookirjeldus. Tudengist disainer on aktiivselt sekkunud raamatu sisusse, illustreerinud tegelastega tehtud intervjuusid kõnekate fotodega ning andnud piisavalt ruumi hoopis noorte kodudes ja ateljeedes tehtud fotodele. Moodustub omalaadne metatekst, mis saadab noorkunstnike teoseid ja väljaütlemisi. Kujundaja on kõrvale jätnud vormi, keskendunud sisule, ning see on omakorda loonud “isetekkelise vormi”. Raamat ei ole traditsioonilises mõttes ilus. Hea, et selline laureaatide sekka sattus.

Tõenäoliselt ei ole ka kujundaja Sirkel iseseisev, vaid on mõjutatud Hollandi kontseptsioonipõhise ning kontekstuaalse graafilise disaini koolkonnast. Kuid mõjutused on teretulnud, vaadakem siis Andres Tali või Jüri Kaarma (kes küll laureaatide hulgast 2005. aastal välja on jäänud!?) asemel korraks kas või seda, kuidas kujundavad raamatuid Julia Hasting Phaidoni kirjastusele või Irma Boom või Julia Born või David Jury või Ellen Lupton. Mina imetlen neid küll sageli, aga sellest hoolimata ei oska ikkagi raamatut kujundades midagi teha.

25 kaunimat raamatut

Eesti Rahvusraamatukogu

eriauhind Kuldraamat Johann Wolfgang Goethe, ”Faust”.  Kujundanud Andres Tali, kirjastanud Tänapäev,  trükkinud Greif.

Silvia Rannamaa,  “Sinule, ema”. Kujundanud Anne Pikkov,  kirjastanud Pegasus,  trükkinud Reusner.

Villem Ridala,  “Püha rist”.  Kujundanud Reti Saks,  kirjastanud Eesti Kirikute Nõukogu,  trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

“22+. noored eesti kunstnikud”.  Kujundanud Indrek Sirkel, kirjastanud Eesti Kunstiakadeemia, trükkinud Triip.

“Eesti kunsti ajalugu 2. 1520 – 1770”.  Kujundanud Andres Tali,  kirjastanud Sihtasutus Kultuurileht, trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Tiia Toomet ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus,  “Unustatud mänguasjad”.  Kujundanud Ruth Huimerind ja Jüri Lõun, pildistanud Tiit Veermäe, kirjastanud Tänapäev,  trükkinud Greif.

Läti Henrik, “Henriku Liivimaa kroonika”. Kujundanud Andres Tali,  kirjastanud Tänapäev, trükkinud Greif.

Mari-Liis Küla, Liina Pihlak, Aime Unt, Liina Unt,  “Kunstnikuraamat”. Kujundanud Andres Tali,  kirjastanud Eesti Lavastuskunstnike Liit,  trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

“Arvo Pärt peeglis”.  Kujundanud Mari Kaljuste, kirjastanud Eesti Entsüklopeediakirjastus,  trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

“Rogha danta. Seitse iiri luuletari”.  Kujundanud Piia Ruber, kirjastanud Verb,  trükkinud Pakett.

Doris Kareva,  “Aja kuju”.  Kujundanud Piia Ruber,  Kirjastanud Verb,  Trükkinud Pakett.

Vallo Kepp,  “Kõik muutub lauluks”.  Kujundanud Mari Kaljuste,  kirjastanud Varrak,  trükkinud Greif.

Piret Päär, Anne Türnpu, “Estonian Folktales”.  Kujundanud Kadri Roosi,  kirjastanud Varrak,  trükkinud Greif.

Leila Pärtelpoeg, “Pööningul”.  Kujundanud Maarja Roosi, kirjastanud Disainijaam, trükkinud Greif.

Paul-Eerik Rummo, “Kogutud luule”. &nbs
p;Kujundanud Rein Seppius,  kirjastanud SE&JS, trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Hermann Hesse, “Muusika”. Kujundanud Tiiu Allikvee,  kirjastanud Kunst,  trükkinud Greif.

Jaanus Plaat, Tiit Pruuli, Jaan Tätte, “Inimnäoline islam”.  

Kujundanud Endla Toots,  kirjastanud Tammerraamat, trükkinud Greif.

Karin Hallas-Murula,  “Suurlinn Tallinn: Eliel Saarineni “Suur-Tallinna” projekt, 1913”.  Kujundanud Tiit Jürna, kirjastanud Eesti Arhitektuurimuuseum, trükkinud Reusner.

Ell-Maaja Randküla, Kalle Veesaar,  “Ruumipilt 2004”. Kujundanud Tiiu Pirsko,  kirjastanud Minuskel, trükkinud Printon.

“Ajalehes Postimees ilmunud esseed 2002 – 2004”.  Kujundanud Andres Tali.  Kirjastanud Tänapäev,  trükkinud Greif.

Kristiina Ehin, “Kaitseala”.  Kujundanud Eve Kask, kirjastanud Huma,  trükkinud Greif.

“A Sharp Cut: Contemporary Estonian Literature”. Kujundanud Asko Künnap/Rakett, kirjastanud Eesti Kirjanduse Teabekeskus, trükkinud SIA Lapa.

“Ruttu tuttu! Isade unejutte”.  Kujundanud Piret Mildeberg,  kirjastanud Ajakirjade Kirjastus,  trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Aavo Kokk, Krista Aru, “Päevaleht ja tema ajastu”.  Kujundanud Anna Lauk/MOMO, kirjastanud Eesti Päevaleht, trükkinud Greif.

Sari “Minu esimene raamat”.  

Kujundanud Dan Mikkin, kirjastanud Tänapäev, trükkinud Greif.

5 Kaunimat Lasteraamatut

Eesti Rahvusraamatukogu

eriauhind “Kuldraamat”: Reet Made,  “Vallatuste pood”.  Illustreerinud Viive Noor, kirjastanud Tiritamm, trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Kerttu Soans,  “Teistmoodi sirel”.  Kunstnik Urmas Viik, kirjastanud Väike Vanker, trükkinud Greif.

“Ruttu tuttu! Isade unejutte”.  Illustreerinud Jüri Mildeberg,  kujundanud Piret Mildeberg,  kirjastanud Ajakirjade Kirjastus, trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Piret Raud,  “Sanna ja salakütid”.  Illustreerinud Piret Raud, kujundanud Dan Mikkin, kirjastanud Tänapäev, trükkinud Greif.

Diana Liiv,  Klaverijutt “Neli heldet haldjat”.  Kunstnik Reti Saks,  kirjastanud Silmapiir, trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Eripreemia:  Hans Christian Andersen,  “Pöial-Liisi”.  Illustratsioonid Viktor Aleksejev, kujundanud Endla Toots, kirjastanud Eesti Rahvusraamatukogu ja Taani Kultuuriinstituut, trükkinud Printon.

Eripreemia: Leelo Tungal,  “Siil Felix ja kriminaalne loomaaed”. “Siil Felix ja sekelduste sügis”.  Kunstnik Regina Lukk-Toompere,  kirjastanud Varrak, trükkinud Greif.

Manifesti on meil Eestis peetud marginaalseks, eestlase hingelaadile võõraks või lausa maniakaalseks žanriks, “teadaolevalt kolmas eesti kunsti ajaloos”  ja “eesti kunstielus haruldane ettevõtmine” on vaevalt kümne aasta tagused fraasid meie kunstikorüfeede suust.

Ja ometi võib (ja tuleb) rääkida eesti manifestiklassikast. Esmalt meenuvad muidugi nooreestlased ja iseseisvusdeklaratsioon. Kui mitte arvestada kunstiühingu Pallas esimest põhikirja aastast 1918, võiks meie esimeseks tõeliseks kunstimanifestiks pidada Märt Laarmani kirjutist “Uuest kunstist”.

Manifestil on lääne kultuuris oma väljakujunenud vorm, millega suhestub ka eesti manifest, vastates esmalt suisa leksikaalses definitsioonis manifestile omistatavale piduliku, avaliku deklaratsiooni nõudele.

Piduliku poole pöördumisele sekundeerib teesipõhine ülesehitus. Punktpunktiline raiumine jääb kõlama 1991. aastal loodud “Syliti lühikeses manifestis” ja 1988. aasta “Etnofuturismi sobingus”. See formaalne võte on manifestile nii ürgomane, et Kiwa ilukirjanduslik tekst “Gräfiitimüüri esmaesitlusele” kuulub juba puhtalt oma ülesehituse tõttu eesti manifestilukku.

Manifest on noor. Navitrolla ja Roosimölder olid Syliti aegu 22sed poisid, kambas veelgi noorem Sinijärv. Vanem ei olnud ju ka Gustav Suits oma krestomaatilist üleskutset luues… Kuid asi ei ole bioloogilises vanuses, just hoiakutes on manifesti taga nooreestlased, sest siin leiavad puutepunkti kaks vastandlikku joont: nihilism (olnu ja oleva suhtes) ja idealism (tuleva suhtes). Selline polaarsus on ilmselge tekstides “Uuest kunstist” (“kunst on saamas elu lõbustajast ja mitmekesistajast elu organiseerijaks”) ja “Visarite manifest” (kunstnike kollektiivid organiseerivad ümber kogu keskkonna”). Häälemurdelisena mõjuvad “Tehnodeelilise ekspressionismi manifest” (Raoul Kurvits, Urmas Muru) ja “Eesti Kultuuri Front” (Karl Nagel).

Manifest kipub olema kontrakultuur. Sellele viitavad manifesteerijate nimedki: Visarid tähendab Simuna murrakus rahulolematuid, DeStudio oma eesliitega eemaldab, eraldab, muudab ära, liigub allapoole, Non Grata kuulutab end ise vastuvõetamatuks kuni programmilise kommunikatsiooni eitamiseni välja. Noor-Eesti vastandus 1905. aastal venestamisele, Tarapita 1921. aastal  juba noorele Eesti Wabariigile, Tartu länguvajunud kunstielule käega lüües tekkisid Visarid, vastuseks Juske norimisele lõi Kruusamäe oma hüperrealismi manifesti. Vastandumine katalüüsi eesmärgil läbib Sven Kivisildniku allkirjaga tekste (“Lüliti manifest”, “Hüübinud vere manifest”).

Manifest on sõjakas, loomuselt suisa militaarne ilming. Taas kõnelevad nimed: Infotankistid, Eesti Kultuuri Front, Tarapita. Või siis rivilaulud ise: Tarapita paatoslik “Löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõna-piitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga!” ning Non Grata irooniline “Eesti on alati valmis!”.

Eelnevas sisaldub ühtlasi järgmine manifestile omane joon: manifesti kollektiivsus, kambavaimust kantus. On küll Kiwad, Kruusamäed, Kostabid ja Lapinid, kuid mitu korda rohkem on eesti manifestiloos etnofuturiste, infotankiste, nongratakaid, nooreestlasi, siurulasi, visareid, ydilasi, puhast rõõmu ja hüübinud verd. Kamba löögijõud on suurem, ühine energia radiantsem. Manifesti vajatakse teinekord ka selleks, et kogu käng teaks, kuidas mäng käib. Niisiis võib manifest toimida ka sissepoole ja korrastava algena. Manifesti normeeriva nõude ette tahtis Jüri Palm seada Para89 liikmeskonda, manifesti ei sündinud, küll aga hakati grupeeringu sees täpsemalt jälgima, kes ja mida eksponeerib.

Manifest on eesti kunstiajaloo terra incognita, milles on kindlasti omajagu eldoraadot ja võimalusi rikastumiseks. 24. IV Tartu kunstimuuseumi Viltuses majas aset leidnud kolmikilming “Manifest! Manifest! Manifest!” tõi üheks õhtuks välja eesti manifestide ühe retrospektiivi, esitles Matti Miliuse masintrükis samizdat’i manifesti antoloogiat “Noor-Eesti 1905 – 2005” ja lõpetas õhtu Tartu üliõpilasteatri näitlejate performance’iga “DAda-Sein”.

Kas tundmatu autor, kes oli 21. IV öösel fiboplokkidega müürinud kinni kunstimuuseumi sissepääsu, oli seda teinud ürituse “M! M! M!” parafraasina või iseseisva manifestina, pole teada, kuid  teos oli sildistatud lusikaga, mille varrele hoolikalt graveeritud “REAL ART”.

 Emmanuelle Rapin (Pariis). Euroopa geopoliitiline vaikus. Näitamiseks nagu märklaud. 2005.

Kristians Brekte (Riia).  Rahuvõitleja. Objekt vees. 2006.  

2x Piia Ruber

Tšetšeenide vabadusvõitlusel, ja sugugi mitte ainult Venemaa arvates, on ambivalentne tähendus: tšetšeene on ikka peetud nii-öelda metsikuks rahvaks, mägilasteks, kellel on veres oma õiguse maksmapanemine füüsilise vägivalla abil, kelle aumõiste erineb suuresti Euroopas levinud arusaamast. Kuid samas on väiksemad rahvused, kellel on olnud tšetšeenidega sarnane saatus, nende vabadustaotlusi ja enesemääramise õigust alati toetanud. Eestis oli Tšetšeenia aktiivselt kõne all kümme aastat tagasi, 1990ndate teisel poolel, ning siis  just eelkõige toetavast aspektist lähtudes. Mida mõtlete teie tšetšeenidest ja nende olukorrast? Nii reaalset, argielu tasandit kui laiemalt ka metafoorilist tasandit silmas pidades?

Evelyne Jouanno: Tegelikult teatakse läänes sellest, mis Tšetšeenias tegelikult toimub ääretult vähe. Teame, et seal on sõda, kaos, kuid lähem informatsioon puudub, sest juba Venemaa ja president Putini poliitika tõttu on Tšetšeenia olnud välismaailmale, ka ajakirjanikele suletud. Mina jõudsin Tšetšeeniat toetava kunstiideeni, kui Olesja Turkina kutsus mind Moskvasse ühisprojekti tegema. Projekt “Kamuflaaž” oli mõeldud üheks biennaali saatvaks satelliitnäituseks. Olesja tahtis kaasata need kunstnikud, kellega ma olen palju koostööd teinud, sest neid kunstnikke on huvitanud eelkõige reaalsus, see, mis iga päev toimub meie ümber, poliitiliselt teravad kunstiprojektid. Meie projektis oleks osalenud suhteliselt lai rahvusvaheline kunstnike seltskond. Kui meil paluti esitada osalejate nimestik, siis algasid ka probleemid: kunstnike nimestik oli biennaali organisaatorite arvates liiga rahvusvaheline. Nende arvates oleks see satelliitprojekt hakanud põhibiennaalile liiga suurt konkurentsi pakkuma. See oli tõepoolest kummaline olukord.

Kas sellel oli midagi tegemist ka Venemaa ametliku hoiakuga Tšetšeenia suhtes? Sellega, et tšetšeenidega seotu on tabu?

E. J.: Mingil määral kindlasti, sest mõned neist kunstnikest olid tuntud teravate poliitiliste väljaastumise poolest, eelkõige just inimõiguste ja väikerahvaste enesemääramise küsimuses. Meie projekt puudutas religiooni ja terrorismi probleeme ning oli otseselt seotud Tšetšeeniaga.

Ieva Kalniņa: See oli paljuski  just see, mida Moskvas peljati, mida ametlikult toetatud kunsti suurüritusel ei tahetud kuidagi kõne alla võtta.

Iseäranis kui mõelda religiooni puudutavate probleemide, nende kunstilise tõlgendamise peale, siis need on viimase aja vene kunstis olnud valusaimad valdkonnad: biennaalil tekkis ju Marat Gelmani organiseeritud väljapanekul skandaal, rääkimata kõigest sellest, mis oli toimunud “Ettevaatust, religioon!” ümber.

E. J.: Meie kunstnike seltskond oli küll paljurahvuseline, kuid enamik elab ja töötab Pariisis ning nii mõnigi projekt puudutas ka religioonide kooseksisteerimist. Üks põnevamaid oli  kõigi suuremate religioonide sümboleid võrdväärsena esitav töö: rist, poolkuu jne rippusid näituseruumi laest alla nagu taevatähed. See kõik ei meeldinud Moskva biennaali korraldajatele ja nii algasid pikad ning vaevarikkad läbirääkimised. Peale selle polnud ka rahastamine selge. Meile pakuti Tretjakovi galerii Krimmi kaldapealses hoones pinda, mis on äärmiselt esinduslik ja hea eksponeerimiskoht. Siis tehti mulle ettepanek oma projekt lülitada põhinäitusesse, kuid see juhtus kolm kuud enne näituse algust, mis on liiga lühike aeg, et kunstnikud suudaksid ümber orienteeruda. Meil oli vaja sponsoreid, mis on iseenesest aegavõttev protsess. Kui siis kaks nädalat hiljem lugesime Moskva biennaali pressiteksti, avastasime, et meie projekt oli täiesti välja jäetud. Tretjakovi galerii oli antud vene avangardismi ajalugu käsitlevale projektile.

I. K.: Nii paradoksaalne kui see ka pole, oli Andrei Jerofejevi jt kokku pandud näitus kaheldamatult biennaali programmi üks paremaid.

E. J.: Kuna kogu olukord oli rohkem kui segane, siis otsustasin loobuda, Olesjale jätsin vabad käed juhuks, kui ta oleks tahtnud meie projektiga jätkata. Mul endal tekkiski nii öelda off-biennaali, Tšetšeenia emergency biennale’i idee. Kohe algul oli selge, et seda tuleb näidata eelkõige Tšetšeenias. Olesja oli küll skeptiline, et seal on võimatu midagi sellist korraldada, kuid paljud kunstnikud, keda olin Moskva biennaalile kutsunud, olid minuga kohe nõus. Võtsin ühendust rahvusvahelise inimõiguste föderatsiooniga Pariisis ja sain nende toetuse. Saime ka võimaluse oma projekti eksponeerida Tokyo Palais’s (Pariisi linna kaasaegse kunsti muuseum – toim). Siis tekkis ka kohvrinäituse idee, sest nii oli hõlpsam töid Tšetšeeniasse saata. Kõik osalevad kunstnikud teostasid oma projekti kahes eksemplaris: üks läks Tšetšeeniasse, teine mööda maailma ringlema.

Kas teil oli ka Tšetšeeniaga otsekontakt? Kes on sealsed sellisest projektist huvitatud inimesed? Kunstnikud, kuraatorid, kirjanikud, ülikooli õppejõud, vabadusvõitlejad?

E. J.: Eelkõige inimesed, kes on seotud inimõiguste eest võitlevate organisatsioonidega. Kõigepealt kohtusin paljude selle organisatsiooni esindajatega Pariisis, nende seas oli ka tšetšeene, eelkõige Groznõi Memoriaalist. Nad olid sellest äärmiselt huvitatud, nende liigutatus innustas mind. Avamispäev Pariisis oli määratud tähendusrikkale kuupäevale, 23. veebruarile, tšetšeenia rahva ühele kurvemale päevale, kui 1944. aastal Stalini käsul alustati mägirahvaste väljasaatmist nende kodudest. Ise oleksin tahtnud näituse avada samal ajal, kui algas Moskva biennaal, see oli möödunud aasta jaanuaris, kuid selleks oli liiga vähe aega. Tšetšeeniast rääkimine, eelkõige seal kohapeal millegi tegemine tähendas adekvaatsema, tõesema teabe saamise võimalust sealsete sündmuste kohta.  Seda aga vajab maailm hädasti. Avamispäeval saime ka Groznõist kõne, et ka seal õnnestus meie näitus eksponeerida.

Kuidas võeti selline näitus, üldiselt terroristideks tembeldatute toetusaktsioon, vastu Pariisis?

E. J.: Retseptsiooni võibki kaheks jagada: inimõiguste eest võitlevad humanitaarid ja  kunstimaailm. Humanitaarid tulid selle ideega märksa positiivsemalt kaasa, kunstimaailm jäi äraootavale seisukohale, sest nad ei uskunud, et näitust (ka kohvrivariandis) on võimalik Tšetšeeniasse viia ja seal eksponeerida. Kuid vaatamata sellele, et Groznõis on avalikud kogunemised keelatud, õnnestus näitus üles panna raamatukogudes, korterites, tänavatel, parkides.

Kas seda tehti ainult Groznõis? Seal valitseb ju Venemaa-meelne valitsus. Kuidas on lugu teiste linnade, küladega, eelkõige nende kohtadega, mis jäävad väljapoole ametlikku valitsust, nii-öelda mässajate, sõltumatute piirkonda?

E. J.: Tšetšeenia kultuur on sõjas võimsa hoobi saanud, võib lausa öelda, et see on hävitatud, kuid igal rahvusel on õigus oma kultuurile. Kui ma kuulsin, et ülikool siiski tegutseb, siis mõtlesin loomulikult ülikooli kui selle projekti peamise eksponeerimise paiga ning abistava institutsiooni peale, kelle kaudu võiks projekt oma edasist elu jätkata, kuid minu kontaktisik inimõiguste organisatsioonist ei tahtnud teha koostööd kompromissidele läinud ülikooliga. Väljapanek on mõeldud rändnäitusena, mis hakkab liikuma mööda Tšetšeeniat. See pole tehtud ainult pealinna jaoks. Praegu peame silmas vähemalt viit suuremat linna, kus projekti tutvustada. Väga raske on sealt infot saada, loodan, et järgmisel nädalal kuulen, kuidas asjad on arenenud. Tean, et mõned uued kohvrid on ületanud piiri, kuid ma ei tea, kas need on  minu kontaktisikuni jõudnud.

Kuid siiski, kuidas prantslased sellesse suhtusid? Tšetšeeni vabadusvõitlejate meetodid on sageli üsna ekstreemsed olnud, kui mõelda pantvangikriiside peale Moskvas, Beslanis. Prantsusmaal kui suurriigil on ju koloniaalajalugu.

E. J.: Inimõiguste organisatsioonides ollakse üsna kindlad, et pantvangikriiside korral, iseäranis nende vahendamisel maailmale, on paljuski tegu meediamanipulatsioonidega. Ka nende arvates aitab see projekt suunata positiivset tähelepanu just kohalikele rahulikele inimestele. Väga oluline on see ka kunstnikele, sest sageli tundub, et kunstnikud on praeguses olukorras just need, kes on suutelised vahetult ja aktiivselt reageerima, oma poliitilist seisukohta kompromissitult avaldama.

I. K: Terroristlikud väljaastumised ei puuduta ju kogu rahvust: tšetšeenidel on õigus oma riigile. Pealegi on väga lihtne manipuleerida oma vabaduse eest võitlejatega. Pole ju ka saladus, et nii mõnegi sõjalise aktsiooni alustas Venemaa KGB mahitusel. Ka emergency biennale’il on projekte, mis osutavad just sellele, esitavad tõendavaid dokumente.

E. J.: Prantsusmaal on püütud unustada oma koloniaalajalugu. 1990ndatel arutati palju transnatsionaal- ja koloniaalprobleemide üle. See oli tollal iseäranis populaarne anglosaksi maades.  Ma töötasin siis Pariisi ülikoolis ning üks minu kursusi oli seotud kultuuridebattide, kultuurisõdadega. Kui praegu Pariisi näituse peale mõelda, siis ega Prantsusmaa, iseäranis ametlike ringkondade vastuvõtt eriti sõbralik ei olnud.

Nii et projekt liigub kahte ringi mööda: üks võimaluste piires niipalju kui võimalik mööda Tšetšeeniat ja teine mööda maailma. Kuhu see Pariisist läks?

E. J.: Pärast Pariisi läks see Brüsselisse, siis Itaaliasse Bolzanosse ja Milanosse ning viies peatuspaik oligi Riia.

Kuidas tuli mõte see projekt Riiga tuua?

I. K.: Mul oli ammu mõte midagi Tšetšeenia toetuseks teha, kuid kahjuks oli see jäänud ainult ideeks. Kui kuulsin emergency biennale’ist, siis otsustasin kuraatoriga ühendust võtta, midagi koos teha. Olen koostöö üle äärmiselt õnnelik.

Kuidas läti kunstnikud haakusid poliitilise ideega?

I. K.: Üllatavalt hästi. Paljude kunstnike poole, iseäranis nende, kellega olin varem koostööd teinud, pöördusin ise, kuid leidus ka neid, kes mind ise üles otsisid, et toetust avaldada. Suurepärane näide on Aiva Žuriņa gobelään “Kevad Tšetšeenias”. Tal oli see mõte juba varem, kuid ta kahtles idee teostamise vajaduses. Ta sai oma mõttele toetust nii kunstiajaloost – Hans Holbein vanema maalist “Surnud Kristus” ja loomulikult meie projektist. Kokku osaleb Lätist 16 kunstnikku. Näitusega kaasnes konverents, millel osalesid Läti integratsiooniminister Ainars Latkovskis, luuletaja Uldis Bērziņs, ajakirjanikud Atis Kļimovičs, Sandijs Semjonovs ja Pavel Širov. Kuna Riiast Tallinna oli seda lihtne transportida, siis pakkusin seda võimalust Eesti kaasaegse kunsti keskusele ja Johannes Saarele.

Kas olete Tallinna väljapanekuga rahul?

E. J.: Väga rahul: “Vägivalla ja propaganda“ näitus täiendab seda igati.

Kas on töid, mida tahaksite esile tuua?

E. J.: Üks põnevamaid töid on mehhiko kunstniku Francis Alyse ootamatu leid, surnud itaalia kunstniku Alighiero Boetti (1940 – 1994) vaip, mille ta oli teinud Afganistanis ning pühendanud oma esiisale, kes olevat XVIII sajandil juhtinud Tšetšeenias vastupanuliikumist Venemaa keisrinna Katariina II vastu. Alys on ise kindel, et Boetti oleks oma teose heameelega saatnud eksponeerimiseks riiki, kus oli võidelnud tema esivanem kolm sajandit tagasi võitles.

Kas ise  kavatsete ka Tšetšeeniasse minna või jäädagi distantsilt vaatlejateks?

E. J.: Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmise aasta algul on plaanis minna koos ajakirjanike ja kunstnike grupiga Groznõisse.

I. K: Igal võimalusel ühinen Evelyne’iga. Sellel projektil on sügavam tähendus ikkagi ju seal, nende inimeste juures, kelle jaoks, kelle toetuseks see on mõeldud. Aga loomulikult mitte ainult: see projekt on midagi niisugust, mida praegune aeg vajab.