Looming

Sedakorda väljub visuaali väljaviskamine märgatavalt laiemale pinnale, kui seda on ühe näituse kontekst. Võib öelda, et just selles väljaviskamises ilmubki JIM’i kaubamärk. Nad on analoogset tehnikat rakendanud juba pikka aega ja märgatava efektiivsusega.

Mis seos on galeriis olemisel digitaalia ja valge inimese väljamõeldud elektrooniliste seadmete ja igasugu muu tehnoloogilise kila-kolaga? Otsene. Pole mingit vahet, kas sa seisad liivast või digitaalsest koodist laial lagedal. Kas sa oled relvastatud harpuuniga või seoselagundajaga. Kas sa sõidad põdra või kuang-viiruse seljas. Millisesse suunda ma peaksin osutama? Kuidas sa loodad sellest aru saada, stupid white man?

Ma seisan teadvuse äärel ja vaatan alla. Mul on suitsevast malmist nägu ja ma suundun kogu aeg mitte kuhugi. Ja siis veel: kolli ei tohi niisama, ilmaasjata teha. Võib kere peale saada. Ja malakas peab ikka kaasas olema kui tühja pärast välja lähed. Siis ei eksi ära.

Itaalia marmorikaevandustes elab mees, kes puurib 1000-dollarilisi auke. Pinhole’e. Mida väiksem auk, seda kallim. Auk pannakse toki otsa. Ja siis läheb kammaijaa lahti. Eimiski mahub sealt vaevalt läbi, takerdub servadele, difraktsioon väänab ta oinasarveks. See on jõhker kaadervärk, kui seda vaadata valguse vaatepunktist. Läbi valguse silmade. Aga pilti ei tee ta halvemini kui kõveraks aetud klaas.

1000-dollarilisest august läbikukkumine on valguse jaoks sama mis JIM’i seisukohast laskumine galeriisse. Koordinaattelje suund ja tähistus ei mängi selles protsessis mingit rolli. Sunnikud, vähem mõelda, rohkem pilti teha. Kunst on siinsamas, inimesed on tema sees. Kunstis. Nüüd ei jää üle muud, kui oodata. Tähendused ilmuvad plaani alles hiljem, hulga hiljem. Nad tulevad nagu ilmutused, ainult et nemad ei kuuluta kuutõve tõde. Assotsiatsioon on läbi lõigatud. Galerii uks avaneb ja sulgub, ja siin ei kehtestata mitte midagi.

Ühesõnaga, “3” on avatud süsteem ja laseb endast ilma südametunnistuste piinadeta teha teoreetilisi üldistusi (mis ei ole kunsti puhul just tavaline olukord). Ometi kord on lahendatud probleem, kuidas teha nii, et silmist läinud asi ei kaoks kohe hääletult ja märkamatult. Paks kiht digitrükki neelab asju paremini kui soo eksinud teekäijaid. samamoodi neelab “3” piltide ja mõtete tähendusi. Seda näitust võib pildistada, sest ta on toorelt visuaalne, ja temast võib välja korjata parvede kaupa tunnetuslikke viiteid, mida JIM sinna üleüldse pannud polegi.

Näitus jääb avatuks kuni 18. aprillini 2009.

Festivali kavasse kinnitati mitmeid kordi Eestis esinenud ja publiku südame võitnud Viikate! Soome rockmuusika alustala Viikate on stiilne sokkidest kitarrideni. Viikate V-märk, muusikute lavaline hoiak ning soengud – kõik on väljapeetud ning samas üdini aus. Viikatel on ilmumas mais uus ja päikeseline “Kesävainaja” EP. Neli uudsust õhkavat pala on salvestatud esimest korda Imatran Music Bros. stuudios Miitri Aaltoneni abil. Bänd kommenteerib: “See on otsekoheseim Viikate, mis kunagi plaadikettale talletatud. Inspireeritud Ameerika ideedest, Nõukogude Liidu tunnetusest ning Soomele ainuomasest taustast. Samast vaimust kantuna lindistame ka oma uut albumit.”

Pärast 17 aastast vaheaega astub lavalaudadele Pantokraator! Vaikuseaastatele järgnenud tõsine ettevalmistusperiood kulmineerub sel kevadel kolme Pantokraatori albumiga – avaldamata lugude remasterdatud cd, 1990ndal aastal väljaantud vinüüli täiendustega cd remaster ning täiesti uue materjaliga album. Kodumaistest esinejatest on lisaks kinnitatud KGB pidevas huviorbiidis tiirelnud ning Eesti NSV võimude tagakiusamisobjektiks olnud Velikije Luki. Laulja Ivo Uukkivi sõnul on Velikije Luki 1980ndate aastate vihased, aga samas lõbusad protestilood aktuaalsed ka tänases Eestis: “Kõik lood sobivad ideaalselt tänasesse päeva, neile on aastatega olulisust ja tähendusi hoopis kuhjaga juurde tulnud. “Tallinn põleb” kutsub inimesi üles valvsusele, sest miski pole muutunud – linn põleb edasi nii otseses, kui kaudses mõttes.”

Esinejate nimekirjast leiab veel seto verega mehehakatised Zetod, kes pärjati Eesti Muusikaauhindade jagamisel oma teise plaadiga aasta etno/folk artistiks; Metsatöllu, kes on esinenud festivalil algusaegadest peale ja teeb seda ka tänavu; Eesti industriaalmetali ristiisad Pedigree, kellel ilmub kevadel uus album; ja Kosmikud, kelle viimane plaat “Ainus, mis jääb, on BEAT” tõrjus albumimüügiedetabelites esikohal ka nimesid nagu Metallica, AC/DC (ja isegi Enya).

Rabarocki esinejatest on välja kuulutatud juba elektropopi kuningas Gary Numan (UK), post-punk bänd These New Puritans (UK), industriaalmetali pioneerid KMFDM (GER) ja hard-rock punt The Wildhearts (UK)!

Uutest esinejatest saavad esimesena teada Rabarocki meilinglistiga liitunud. Registreeru festivali lehel www.rabarock.ee !

Rabarocki festivalipassid, soodushinnaga 695 krooni, on müügil Piletilevi ja Statoili müügipunktides üle Eesti. Eelmisel aastal külastas festivali 12 000 muusikasõpra.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi eelkäija, Muusikamuuseumi asutamine on tihedalt seotud väljapaistva helilooja ja organisti Peeter Südaga (1883–1920). Temast järelejäänud esemed, noodid ja raamatud said aluseks esimesele väljapanekule 1934 tänases Müürivahe 12 hoones. Aktiivseks eestvedajaks oli August Pulst, kelle panus Eesti muuseumide arenemises ja vanavara kogumises oli väga suur. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi alguseks peetakse 22. märtsi 1924, kui kinnitati Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing. See pani aluse eesti muusika- ja hiljem lisandunud eesti teatriajaloo jäädvustamisele, kogumisele (sh ringreisid) ja tutvustamisele, mis on muuseumi põhitegevuseks tänaseni. 

Näitus „Enne ja nüüd“ kajastab muuseumi esimesi kogumistöid ja ekspositsiooni loomist ning aastate 2003–2008 välitöid Harjumaale, Virumaale, Jõgevamaale, Tartumaale, Viljandimaale, Valgamaale, Võrumaale, Saaremaale, Muhusse. Muuseumi poolt valitud paikkondade olulisemad objektid, isikud, sündmused on kajastatud viimastel välitöödel tehtud, aga ka muuseumi kogust pärit vanade fotode läbi. See võimaldab tuua esile huvitavaid võrdlusi tänaste olukordade ja muutustega. Keskmuuseumi rolli täites peab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum välitöid väga oluliseks, et omada ülevaadet oma ainevaldkonna kultuuripärandist, selle olukorrast ning säilimisest üle Eesti. Oluline on olnud välitöödel ka eri asutuste konsulteerimine muusikainstrumentide hoidmise osas. 

Näituse koostasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi töötajad: Kalju Haan, Seidi Raid, Ene Kuljus, Alo Põldmäe, Annely Voitka, Irja Vaher, Iivi Lepik, Simmo Priks, Marika Palu. Kujundas Kadi Pajupuu. Näitus on avatud 19. septembrini 2009 muuseumi trepihallis.

Näituse avamisele järgneb Lauri Õunapuu ja Harju Meeste kontsert – saab kuulda ehedat eesti meestelaulu. Esitatakse lugusid regilauludest uuemate seltskonnalauludeni ning kõiki kohalviibijaid oodatakse kaasa laulma. Harju Meeste sooviks ongi pigem üheskoos laulda kui esineda.

Sissepääs muuseumipiletiga 25.-, 10.-.

Olete oodatud!

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Müürivahe 12, Tallinn 10146
Üldinfo 64 46 407
info@tmm.ee
www.tmm.ee

Jazzikuud aprilli tähistatakse Eestis kolmandat korda. Seekord on jazzisaadik Ray Anderson. Ameerika jazzieliiti kuuluv trombonist-vokalist tuli ja võitis eesti kuulajate südamed juba 1990. aastal. Nüüd tuleb ta ühe Jazzkaare lemmikartistina viiendat korda ning paneb koos löökpillivirtuoosi Will Calhouniga kokku Jazzkaare Unistuste Bändi, kus mängivad ka Raivo Tafenau, Jaak Sooäär ja Taavo Remmel. Seda unikaalset Jazzkaare tellitud kontserti kuulevad ainult eesti muusikasõbrad.

Löökpillide kuninganna Marilyn Mazur on esinenud Jazzkaarel koos Jan Garbarekiga, kelle kvartetis on ta mänginud 14 aastat. Läinud suvel tellis Molde festival Mazurilt kirikukontserdi ansambliga Celestial Circle, meil esineb ansambel Kaarli kirikus. Mazuri pilliarsenali kuulub mitukümmend löökpilli – vibrafonist ja kellamängudeni. Taevalikke värve loovad koos Mazuriga rootsi lauljatar Josephine Cronholm, Euroopa üks parimaid bassiste Anders Jormin ja legendaarne inglise pianist John Taylor.

Norra lauljatar Solveig Slettahjell tuleb Jazzkaarele teist korda. Tema lauludes on midagi ütlemata sooja ja kodust. Kui 2004. aastal oli Solveigil kontsert Draamateatris, ei mahtunud kõik kuulajad ära. Seepärast on saal seekord saal, kuid koosseis intiimsem. Solveig ise mängib klaverit ja laulab, värvipilliks on trompet. Ta esineb Tartu Athena Keskuses, Pärnu Eliisabeti kirikus ja Vene Kultuurikeskuses.

Rütmiallikal kontsertprojekti tellis Jazzkaar Tanel Rubenilt, kes läinud aastal pälvis parima ja tegusama eesti jazzmuusikuna Elioni jazziauhinna. Tegemist muusikaga, mis põhineb rahvaviisidel kuid ühendab erinevaid stiile. Laval on 15 muusikut – torupillimängijad, lauljad, Siim Aimla saksofonil DJ- Julm ja Tanel Ruben akustiliste ja elektrooniliste rütmidega. Energia, sünergia ja lisaks visuaalid. Põnevust ja kirgi tõotav muusikaline etendus ! 25. aprillil Vene Kultuurikeskuses.

Villu Veski on Jazzkaarele alati toonud erilisi projekte. On see siis Tango, Põhjala helid koos islandi laulja Eivoriga või saksofon elektroonikaga. Seekord lubab ta head 70-aastate stiilis jazzi a la Nat Adderly. Mida just, seda arutasid Villu ja tompetist Jukka Eskola Havai saartel. Ning Sofia Rubina saab jazzi laulda tõelist jazzi.

Andres Mustoneni lennukad stiilipiire ühendavad ideed on tuule tiibadesse saanud Jazzkaarel ja Jõulujazzil. Seekordne Bach öös 24. aprillil Jaani kirikus lubab salapära, põnevust ja kirgi. Mustonen esineb koos oma jazzrock kvartetiga ehk koos Jaak Sooääre, Tanel Rubeni ja Taavo Remmeliga.

Mitmendat korda tuleb oma muusikaga ja ansambliga Jazzkaarele Taanis resideeruv eesti saksofonist-helilooja Maria Faust. Ta on avatud mõtetega noor helilooja-interpreet, kelle muusika vastu tunnevad järjest suuremat huvi juba mitmete Euroopa maade kontserdikorraldajad. Maria esineb Tallinnas, Kuressaares ja Tartus.

Jazzkaare vanu tuttavaid ja lausa lemmikuid leiate kindlasti ka prantsuse ansambli Andy Emler Megaoctet ridadest- näiteks vokalist-trompetivirtuoos Mederic Collignon, trummar Eric Echampard, basssist Claude Tchamitchian jt. Ansambel tegi mullu puhta töö prantsuse jazziauhindade jagamisel.

Jazzkaare lemmikute hulka kuuluvad kindlasti ka üha uusi väljakutseid otsivad lauljatarid Hedvig Hanson ja Helin-Mari Arder ja alati laulavad end kuulajate südameisse. Hedvig üllatab seekord rahvaste hällilaulude kavaga, kus ta laulab isegi duala keeles.Helin-Mari laulab Kikerpuu laule ja mõlemad laulavad rõõmuga mitmes Eestimaa nurgas.

Jazzkaar 20, 18.- 26. aprillini 58 kontserti üle Eesti.

Vaata kodulehelt www.jazzkaar.ee ka uusi üllatajaid Al Jarreau’ga eesotsas.

Korraldajatel on heameel tõdeda, et eelvoorus esinemise tase oli kõrgeim, mis kunagi on olnud.  Lõppvõistlusele osalema valiti lauljatest Tuuli Taul, Reelika Ranik ja Teele Viira, kes kõik on Otsakooli õpilased. Kahjuks on mitmed noored klaverimängijad  konkursi toimumise ajal hõivatud ning seetõttu esindab Eestit vaid üks pianist, Vladimir Võssotski.

Žüriiliikmetena andsid oma panuse valiku tegemisel Karin Kopra Klassikaraadiost, Mikko Fritze – SA Tallinn 2011 juhataja, muusikud Helin-Mari Arder, Siim Aimla, Meelis Punder, Mart Soo, Toivo Unt ja Jaanika Ventsel.

Lõppvõistluse žürii koosneb festivalide esindajatest Eestist- ja välismaalt.

Võistlusel osalevad lauljad ja pianistid Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Norrast, Türgist ja Rumeeniast. Võistlus toimub kontserdina ning publiku jaoks võib seda võrrelda galakontserdiga, kus esinevad suurepärased solistid parimatest muusikutest koosneva saateansambliga.  See on erakordne võimalus kõikidele muusikaga tegelejatele ning muusikahuvilistele saada ülevaade meie naaberriikide ja ka eksootilistema maade noorte muusikute tasemest.

„Hea meel on taaskord näha Vanemuise laval Koit Toomet ja Lauri Liivi, kellega koos lööb seekordses hittmuusikalis kaasa oivaline lauljanna Tanja Mihhailova,“ ütles teatrijuht Paavo Nõgene.

Tony auhindadega pärjatud muusikali „Ämbliknaise suudlus” (Kiss of the Spider Woman) muusika on kirjutanud John Kander, sõnade autor on Fred Ebb ja libretist Terrence McNally. „Ämbliknaise suudluse” lavastab Vanemuises Roman Hovenbitzer Saksamaalt, esietendus on teatri suures majas 31. oktoobril.

Muusikal põhineb Manuel Puigi samanimelisel romaanil, millest autor kirjutas 1983. aastal ka näidendiversiooni. Eesti publikule on see lavateos tuttav 1994. aastal Eesti Draamateatris esietendunud draamalavastuse põhjal, milles mängisid peaosi Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp.

Muusikali „Ämbliknaise suudlus” on suure menuga mängitud nii Londoni West Endis kui ka New Yorgis Broadway’l. 1993. aastal pälvis see Tony auhinna parima muusikali kategoorias ning mitmeid teisi Tony auhindu. 1985 väntas argentiina-brasiilia režissöör Hector Babenco ka samanimelise mängufilmi.

Helilooja John Kanderi ja laulusõnade autori Fred Ebbi koostööna on valminud mitmed väga kuulsaid muusikale – „Kabaree”, „Zorbas”, „Chicago” jt.

Koit Toome on varem osalenud Vanemuise muusikalilavastustes „Jesus Christ Superstar“, „West Side Story“, „Cats“ ja „Chess“. Lauri Liivi Vanemuise-muusikalide nimistu on veelgi pikem, lisaks neljale mainitud lavastusele mängis ta „Evitas“ ja „Aidas“. Tanja Mihhailova on laulnud Vanemuise muusikalikontserdil „Memory“, maikuus näeb teda Vanemuise laval 15 kontsertetendusel „Queen – The Doors of Time“.

Jazzikuu raames toimuvate sündmuste vahendusel antakse noortele üle Eesti võimalus vahetult tutvuda jazzmuusikaga, olgu selleks õpitoad, maalimine, esinemised koos meie parimate jazzmuusikutega. Oluline on, et noortel oleks võimalus vahetult ja aktiivselt tegevustes kaasa lüüa ja uusi kogemusi saada. Tänavuse Jazzikuu saadik on USA tromboonivirtuoos Ray Anderson.

Jazzikuu põhisündmused algavad 4. aprillil. G. Otsa nimelises Muusikakoolis toimub juba 25. korda Uno Naissoo nimeline noorteloomingu konkurss. Kristiine keskuses avatakse Jazzikuu 2009 plakatikonkursi tööde näitus. Konkursile laekus 198 tööd üle Eesti. Võitis 8-aastane Erik Jelle, kelle joonistatud trummarist kujundati tänavuse Jazzikuu logo.

Esmakordselt toimub jazziplaatide kogumise kampaania „Jazz on alati uus!“. Aprilli jooksul saab tuua Laseringi viie kaupluse kogumiskastidesse heas korras, ent kodusele plaadiriiulile tolmu koguma jäänud jazziplaadid. Plaadid antakse Jazzikuu tegevustes osalevatele koolidele, et aidata neil luua oma jazziplaatide kogu.

Koolikontsert-õpitubade sari „Kutsu jazz külla!“ viib kokku jazzi ja human beatbox’i ning selle tulemusel sünnivad Eestis esmakordselt koolinoorte beatbox-ansamblid. Õpitubades osaleb jazzansambel Siim Aimla juhatusel. Õpilastest koosnevaid beatbox-ansambleid juhendab Napoleon Maddox. Noortele tutvustatakse erinevaid jazzistiile ning luuakse võimalused proovida instrumente. Erinevate koolide õpilasi kaasav Tallinna Beatbox Koor esineb 19. aprillil Kumu auditooriumis koos ETV Lastekooriga, mida juhatab Lii Leitmaa. Samas tunnustatakse ka tänavuse plakatikonkursi parimaid.

19. aprillil toimub Kumu auditooriumis Sally Stuudio eestvedamisel JazziMaali võistlus, kus kunstikoolide võistkonnad osalevad Siim Aimla kvarteti kontserdil. Maal sünnib kontserdiga samas ruumis ning samaaegselt. Kontserdi lõpus valitakse nii muusikute kui publiku lemmikud.

24. aprillil on muusikahuvilised oodatud kuulama jazzisaadik Ray Andersoni avalikku intervjuud, mis toimub Viru keskuse Laseringi kaupluses. Samal päeval kohtub Anderson ka tegevmuusikute ning jazzitudengitega.

25. aprill on Eesti jazzis üks olulisemaid päevi, sest sel õhtul Jazzkaar Dream Bandi kontserdi eel selguvad kolme jazziauhinna laureaadid. Kolmandat aastat antakse välja Elioni Jazziauhind ning Noore Jazzitalendi preemia. Esmakordselt tunnustatakse tegusat jazzielu korraldajat, kes saab Jazziedendaja auhinna. Auhinnad annab üle jazzisaadik Ray Anderson.

21.-25. aprillini on Vene kultuurikeskuses avatud fotonäitus, mis meenutab säravamaid hetki Jazzkaare kontsertidelt. Näituse on koostanud Jazzkaare vabatahtlikud fotograafid oma viimaste aastate töödest. Koolinoored on kaasatud ka Euroopa kultuuripealinna aastat ette valmistava sihtasutuse Tallinn 2011 Noore Publiku Programmi. Üle 20 noore osaleb ka Jazzkaare traditsioonilise Noore Jazzikriitiku Programmi töös.

Jazzkaare Sõprade Ühing ja Eesti Jazzliit korraldavad Jazzikuu koondnime all jazzi tutvustavaid sündmusi alates 2007. aastast. 2001. aastal USAst alguse saanud traditsiooniga on liitunud tänaseks üle 50 riigi.

Martin Vuks on lõpetanud Tallinna Sidekooli fotograafia eriala ning õppinud Tamperes Visuaaliviestinnän Instituuti VVI Oy-s. Viimati 1991. a isiknäitust korraldanud fotograaf on peale pikka pausi otsustanud 1. aprilli pakkuda rahvale tavapärasest pikantsemat algust naljakuule – vanglateemalist ülespanekut ehk siis naeru läbi pisarate, kui soovite.

Käesoleva näituse tööd on valminud Justiitsministeeriumi poolt Patarei vanglas 2005. aastal korraldatud fotokonkursi tulemusena. Pildistamisel on kasutatud lisaks kohalikule valgusele valgusmaalingu tehnikat, mis tähendab pika säriaja jooksul objekti osalist valgustamist taskulambi abil.

Fotodele annab lisaks ainuomaseid nüansse Patarei vangla olemus ning värvikas ajalugu. Algselt ehitati Tallinnas aadressil Kalaranna 2 asuv keskvangla ehk Patarei vangla merekindluseks ning seejärel kasutati hoonetekompleksi aastaid vanglana. Unikaalne arhitektuurimälestis, merekindlus Patarei, valmis 1840. aastal tsaar Nikolai I korraldusel. Tehnika arenedes kaotas kindlus kaitseväärtuse ja temast sai kasarm erinevate väeliikide soldatitele.

Aastal 1919 võeti Patarei kasutusele vanglana, milleks sobis hoone tänu oma kahemeetristele müüridele suurepäraselt. Erinevaid valitsemisrežiime läbielanud ning seda ohustanud teisitimõtlejaid kinnipidanud vanglamüürid, otsustati 2002. aastal lõplikult sulgeda.

Reliikvia – Kristuse või pühakute kehaliikmete, nende riiete või nendele kuulunud esemete oletatavad säilmed, mida hoitakse kirikuis ja kloostrites ja millele omistatakse imettegevat jõudu.

Relikviaar – väärismetallist või väärispuidust valmistatud ja kunstipäraselt töödeldud reliikvia hoiunõu. Relikviaar võib olla kasti-, risti-, majakese- jne kujuline või omab selles säilitatava pühaku kehaosa (käsi, pea, jne) vormi.

Nimetatud märksõnadest lähtudes uurivad (naha)kunstnikud, mida kaasaegses maailmas pühaks peetakse ja kuidas neid asju hoitakse, kaitstakse ning ajas edasi kantakse.

Relikviaar kui pühade esemete hoidmise koht ei pea tingimata tähendama konkreetset eset, milles armsat ja olulist säilitatakse. Pühad võivad olla ka mõtted ja teod, mis on vormunud aja jooksul omaette väärtuseks, moodustades relikviaari, kus inimene säilitab oma “mina” maailma karmide pilkude eest. Relikviaariks võib olla ka materjali talletatud mõttetera või -tarkus, mis elus õige tee juhatab. Relikviaar võib olla ruum eneses. Või ruum looduses. Või mõistuse, inimkäte ja -meeltega piiritletud territoorium…

Näitusel osalevad kunstnikud Eestist, Lätist, Leedust ja Rootsist, samuti Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti osakonna tudengid.

Nahakunstnike Liit annab välja kolm auhinda, mille saajad valib zhürii koosseisus Merike Alber (ETDM direktor), Anne Tiivel (ETDM naha- ja klaasikogu kuraator), Inge Teder (kunstiajaloolane), Illu Erma, Ella Summatavet, Pille Kivihall ja Maarja Undusk (Nahakunstnike Liidu juhatuse liikmed). Auhinnasaajad tehakse teatavaks näituse avamisel.

Näituse kujundaja on Mae Kivilo.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Skinex OÜ.

Ekspositsioon jääb avatuks 17. maini.

Korraldaja: Eesti Nahakunstnike Liit

Prantsusmaale suundus Kaia Kiik eesmärgiga jätkata filosoofiaõpinguid, kuid tänu nendele õnnestus tal ka taas üles leida põhjused kunstiga tegelemiseks, mis olid pärast Tallinna kunstikooli lõpetamist muutunud hajusaks. Pariisis liitus ta kunstnike rühmitusega, kes olid hõivanud tühja maja Pariisi südalinnas, eesmärgiga seal kunsti teha. Rivoli tänaval asuvast skvottist kujunes populaarne kaasaegse kunsti keskus, mis tõusis metropolis külastatavuse poolest koguni kolmandale kohale. Skvotterid äratasid ka meediahuvi ning asja poliitiliseks kiskumine tõi kaasa eduloo: Pariisi linnavalitsus otsustas hoone kunstnikele kinkida ning sel kevadel avatakse juba ateljeepindadest ja galeriiruumist koosnev renoveeritud kunstikeskus.

„Strata“ (geoloogiline termin, ladina keeles “kihid, kihistumised”) toob publikuni Kaia Kiige viimase paari aasta loomingu. Erinevates riikides elades ning kolides (2003-2005 elas ta Los Angeleses), kasvas mälestusesemete hulk koormavaks ning seetõttu leidsid need koha hoopis lõuendil. Erinevatest materjalidest, mälestusesemetest ning isiklikest asjadest tehtud portreede ja autoportreede seeriatest on kunstnik liikunud tänaseks universaalsemale tasandile. Tulemuseks on kriidikarva ja hallikad seinalahmakaid meenutavad tööd, mille pragudest ja kihtidest paistavad välja sinna „ladestunud“ esemed, võluvatest taldrikutükkidest, seemnete ja kivististe ning müntide ja võtmeteni välja. Tsemendi, kipsi, liimi- ja soolasegust omamoodi maailmu välja kraapiv Kiik töötab nagu arheoloog, kes avastab minevikku, või nagu geoloog, kes uurib stratte, kihte, see aga annab talle võimaluse uurida ka meie praegust maailma ja elu neutraalselt, justkui teaduslikust lähtepunktist. Nagu inimeste ja elu puhulgi, ei paista kõik kihid kohe välja ning mõned jäävadki varju. Materjali olulisuse tõttu mõjuvad maalid skulpturaalsetena ning on tõeliselt aistingulised, hoolimata visuaalsest veenvusest tekib tahtmine neid otseselt tajuda või isegi oma käega katsuda.

Näitus jääb avatuks 21. aprillini.