KRISTI VEEBER, Tallinna Keskraamatukogu arendusjuht, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juhatuse ja kogude toimkonna nimel
Eesti Kirjanike Liidu juht Maarja Kangro tõi 31. mail Sirbis ilmunud arvamusartiklis „Kuhu panna raamat?“ välja oma raamatukogude kohta käivad mured. Miks raamatukogudest raamatuid maha kantakse? Miks ostetakse raamatukokku just neid raamatuid, mis seal on? Miks raamatukogutöötajad ise otsustavad, mida raamatukokku tellida? Autori pakutud vastused ja parandusettepanekud on tekitanud raamatukoguringkondades laialdast vastukaja ja soovi teemat kommenteerida.
Peab kohe alustuseks ütlema, et suuresti on artikkel esile kutsunud hämmingut. Raamatukogus üldjuhul on ametis pühendunud ja missioonitundega professionaalid, kes teevad tööd selleks, et inimesi lugemise juurde tuua ja kirjandust populariseerida. Raamatukogu kõrval ei ole teist sellist asutust, mis panustaks samal määral rahva kultuurihuvi ja elukestva õppe toetamisse. Individuaalsed nõustamised, raamatukogutunnid, lugemisprogrammid, kohtumised kirjanikega, lugemissoovitused blogides ja (ühis)meediakanalites – kõik see on vaid osa sellest, mida raamatukogud pakuvad. Tänapäeva maailmas näib see sageli vastuvoolu ujumisena – võistleme inimeste tähelepanu eest infokülluses ja ajaveetmisvõimaluste rohkuses, võistleme ekraanide ja voogedastusega. Siiski on raamatukogud aasta-aastalt olnud Eestis kõige enam külastatud kultuuriasutused. Järelikult on tehtud õigeid otsuseid, seda nii lugemisharjumuste kujundamisel kui ka kogude komplekteerimisel.
Et jätkuvalt oma rolli täita, peavad raamatukogud olema kasutajakesksed, s.t vastama oma lugejate ootustele ja vajadustele. See tähendab sobiva tasakaalu leidmist väärt- ja meelelahutuskirjanduse, kõrg- ja hobikultuuri vahel väga erinevate sihtgruppidega arvestades. Raamatukogust peab lugemist leidma igaüks sõltumata vanusest, haridusest, kultuuritaustast ja muust.
Tõepoolest, ka ruumi piiratus, mida arvamusartikli autor välja toob, on raamatukogude tegelikkus. See loob lisavajaduse kogude pidevaks uuendamiseks – piltlikult öeldes võib selleks, et Maarja Kangro või mõne teise eesti kirjaniku uus raamat riiulile mahuks, olla vaja mõni pikalt laenutusteta seisnud Faulkneri vanem trükk maha kanda. Kahjuks see probleem üha süveneb, eriti väiksemates rahvaraamatukogudes, sest kohalikud omavalitsused kipuvad raamatukogusid ühtedesse ruumidesse kokku liitma, selle asemel et ruume laiendada ja kasutajasõbralikumaks muuta.
Sellist kohustust, nagu artiklis välja tuuakse – et aasta lõpuks peaks raamatukogus köiteid olema sama palju kui aasta algul –, raamatukogudel ei ole. Ühtegi mahakandmisotsust ei tehta kergekäeliselt, üldjuhul on põhjuseks väljaande lagunemine või määrdumine. Lisaks loobutakse raamatutest, mille vastu pole olnud aastaid huvi, s.t mida on liiga suures eksemplaarsuses või millest on välja tulnud uuem trükk või digiversioon. Iga raamatukoguhoidja soov on, et aastaid laenutusteta riiulil seisnud raamat jõuaks ikkagi lugejani. Just sellepärast leiab raamatukogust maha kantud raamatuid sageli vahetusriiulitelt ja raamatukastidest, kust huvilised saavad neid endale võtta.
Raamatukogust maha kantud raamatud leiavad kiiresti uue omaniku. Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus käis neid 10. juunil ainuüksi pildistamiseks kulunud minutite jooksul uudistamas mitu huvilist.
Neljas Eesti raamatukogus, kus on säilituseksemplaride kogumise ja säilitamise kohustus, on võimalik tutvuda kogu Eestis ilmunud trükisõnaga, sh ilukirjandusteostega. Raamatukogude laenutuste statistikast, sh järjekordade pikkusest, nähtub siiski selgelt, et eelkõige tahetakse kursis olla tänapäeva kirjanduse ja ühiskonnas aktuaalsete teemadega.
Arvamusartiklis tuuakse eeskujuks Norra mudel, kus väärtkirjandust valitakse raamatukogudele 30–40% ulatuses üleriigiliselt. Tegelikult toimib sellesarnane süsteem Eestis juba alates 2015. aastast. Kõik rahvaraamatukogud lähtuvad riigi poolt eraldatud teavikute komplekteerimistoetuse eest raamatute ostmisel 30% ulatuses kultuuriministri 9. I 2015. a määruse „Rahvaraamatukogudele riigieelarvest finantseeritavate kulude jaotamise kord“ lisas 1 toodud nimekirjast. See nimekiri annab selged juhised, mille järgi väärtkirjandust tuleb valida. Ülejäänud komplekteerimisotsused langetatakse raamatukogudes ise, sest arvestada tuleb kohaliku elanikkonna vajadustega ja konkreetse raamatukogu koguga ning seda saab kõige efektiivsemalt teha kohapealne spetsialist.
Professionaalne raamatukoguhoidja lähtub raamatukokku kirjandust valides lisaks lugejate huvile teistestki kaalutlustest. Üheks kindlaks prioriteediks on eesti autorite teosed, et toetada meie kultuuri kestmist ja meie kirjanike loometööd. Lähtuvalt raamatukoguhoidjate eetikakoodeksist on raamatukoguhoidja lugemis- ja infotarbimisoskuste kujundaja, kes muu hulgas toetab teadmispõhist maailmavaadet.
Kui kuskil ei oska raamatukoguhoidja asjakohaseid valikuid teha, siis tuleb probleemi põhjusi otsida sügavamalt – jõuame küsimuseni, kas sellel raamatukoguhoidjal ikka on piisav erialane ettevalmistus ja vajalikud kutseoskused. Kutseoskuste tase on otseselt seotud raamatukoguvaldkonna teravate probleemidega: ühelt poolt infoteaduse bakalaureuse õppekava sulgemine Tallinna ülikoolis, teisalt madalad palgad, mis paljusid raamatukoguspetsialiste enam raamatukokku töötama ja noori seda eriala õppima ei meelita. Kui otsustajad ei pea vajalikuks raamatukogutöötajaid koolitada ja raamatukoguhoidjate palku tõsta, siis lõpuks võibki juhtuda nii, et ebapädev raamatukogutöötaja ostab kogusse vaid kerget meelelahutust ja „uhhuud“ (arvamusartikli autor küll ei täpsusta, mida ta viimase all silmas peab).
Ometi on suurenevas infokülluses järjest olulisem, et raamatukogud oleksid kirjanikele, kirjastajatele ja muudele kirjandusmaailma esindajatele – kogu ühiskonnale usaldusväärsed partnerid. Oleme jõudnud ajastusse, kus mitte ainult info tarbimine, vaid ka info loomine kasvab peadpööritava kiirusega. Hiljuti seadis Amazoni platvorm piirangu, mille kohaselt tohib iga autor sinna müüki panna kuni kolm isepublitseeritud raamatut päevas. Sellise arenguni oleme jõudnud maailmas, kus raamatuid kirjutatakse järjest enam ka AI abiga. Kirjastused on järjest suurema surve all andmaks välja rohkem raamatuid, mis tooksid müügitulu. Samal ajal on inimeste lugemiskiirus ja tundide arv ööpäevas jäänud samaks. Rohkem kui kunagi varem on vaja spetsialiste, kes aitaksid lugejal teha teadlikke ja häid kirjandusvalikuid. Rohkem kui kunagi varem on vaja, et kirjandusmaailma eri osapooled selles teineteist toetaksid ja koostööd teeksid.
Siinkohal peab muidugi kordama, et alati ei ole hea valiku ja väärtkirjanduse vahel võrdusmärki, kuna vajadused on väga erinevad. Arvukad uuringud on näidanud, et olenemata loetava teksti tajutavast kultuurilisest väärtusest võib lugemine parandada mälu ja treenida aju, suurendada sõnavara, tugevdada empaatiavõimet, vähendada stressi ja lisada loomingulisust. Seega ei tasu ka neid, kes otsivad kirjandusest eelkõige eskapismi, jätta sobivatest valikutest ilma.
Lõpetuseks faktivea parandus: Tallinna keskraamatukogust ei ole maha kantud kogu XX sajandi kirjandust. Võib-olla pidas arvamusartikli autor silmas sarja „XX sajandi raamat“, milles ilmunud olulisematest raamatutest on raamatukogus ammu olemas uuemad trükid. Raamatukogudes mõistetakse hästi tüvitekstide olulisust ja kindlasti ei kao need laenutusriiulitelt kuskile, kui vaid kirjastustel jätkub võimalusi ja huvi uuesti välja anda neid klassikalisi teoseid, mis on tulnud lagunemise või määrdumise tõttu kogust eemaldada.
Statistikat
Eestis on 493 rahvaraamatukogu, kus on pea 10 miljonit raamatut.
Keskmiselt on ühes rahvaraamatukogus 20 000 raamatut.
2023. aastal oli rahvaraamatukogudel 358 000 lugejat, kes laenutasid 9,5 miljonit raamatut.
Keskmiselt laenutab üks lugeja aastas 26 raamatut.
Rahvaraamatukogusid külastati eelmisel aastal 5 miljonil korral.
Raamatukogud võivad loobuda raamatutest, mis on lagunenud ja määrdunud või mille vastu lugejad ei ole aastaid huvi tundnud. Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu tasuta raamatute käru.
Eesti Rahvusballeti „Giselle“, koreograaf ja lavastaja Michael Pink, originaalkoreograafia autorid Jean Coralli ja Jules Perrot, helilooja Adolphe Adam, muusikajuht ja dirigent Mikk Murdvee, kunstnik Reili Evart, valguskujundaja Rasmus Rembel. Tantsivad Laura Maya, Marta Navasardjan, William Newton, Joel Calastar-Fisher, Jevgeni Grib, Marcus Nilson, Anna Roberta, Ami Morita, Nadežda Antipenko, Triinu Upkin, Vitali Nikolajev jt. Esietendused 5. ja 7. IV Estonia saalis.
„Giselle’i“ pealtnäha naiivses ja lihtsakoelises loos, nagu muinasjuttudeski, on mitu kihti ja sügavad elukogemused, mille õnnestunud lavastused ja rollilahendused nähtavale toovad. Kuuldes, et Estonias on kavas uus selle romantilise balleti tõlgendus ja nüüdisajastatud variant, olin skeptiline,1 kuid Michael Pinki lavastus haaras kaasa ja veenis dramaturgilise läbitöötatuse ja loogilisusega, see on vaatajale arusaadav ja usutav. Tuttav klassikaline koreograafiline materjal on esindatud, kuigi kohati on seda loojutustuse huvides ringi tõstetud ja kannab uut sisu.
Kui Pinki algversioon Inglismaa Northern Ballet Theatre’is oli pealkirjastatud „Giselle 1940“, siis Estonia lavastuses on loobutud konkreetsest ajalis-geograafilisest viitest. Kavalehe getoteema lahtikirjutus ja sõjameeste mundrid viitavad küll Hitleri-aegsele Saksamaale, kuid kuna getod pole kahjuks seniajani kadunud ning samalaadseid mundreid kannavad teistegi riikide sõjaväelased, võib tegevus toimuda tänapäeval mõnes teises piirkonnas.
I vaatus. Kired getomüüride vahel. Lavastus ei ole avamängule ruumi jätnud, vaid hakkab kohe intensiivselt pihta: eesriide avanedes näeb öist suletud linnaplatsi müüriga, mille lagunenud osast hüppab üle mees (Hilarion), ning kohe kõlavad ka lasud, et teda tabada. Näeme taskulampidega sõjaväevormis mehi teda asjatult otsimas – nii on vaataja ees kohe maailm rõhujate ja rõhutute, õigustega ja õigusteta inimestega. Esimesed on mustas mundris, teised lihtsates värvilistes rõivastes, G-tähega käeside nende staatust märgistamas.
Kohe lavastuse algul viidatakse Giselle’i nõrgale südamele: aidates emal käruna toimivat lapsevankrit trepist alla tõsta, hakkab tal pingutusest hetkeks halb. Siinkohal mainin, et Giselle’i südamehaigus on XX sajandi realistlike lahenduste leiutis, millele viidet alglibretost ei leia.
Lavastaja-koreograaf Michael Pink on viinud „Giselle’i“ tegevustiku getosse. Bathilde vend – Vitali Nikolajev, Giselle – Laura Maya, Bathilde – Nadežda Antipenko, Albrecht – William Newton.
Seejärel kõnnib sisse mundris mees (Albrecht), kelle saabudes getoelanikud kiiresti eemalduvad. Üksi jäänud, võtab mees kiiresti vormi seljast ja paneb kotti, mille peidab sinnasamasse kummuli kasti alla, ning koputab Giselle’i maja uksele. Järgnevad stseenid on tuttavad vanast balletist nii dramaturgia kui ka koreograafia poolest: Giselle’i ja Albrechti õrn kurameerimine, Giselle’i häbelikkus ja soovimatus kohe liiga intiimseks minna, Hilarioni saabumine ja Giselle’ilt arupärimine ning sellele järgnev Albrechti ja Hilarioni sõnelemine, mis Pinki lavastuses jõuab füüsilise kähmluseni.
Ja siis, et tekkinud pinget leevendada, lahutatakse meelt: viiuldaja võtab laval viisi üles, temaga liituvad tasapisi flööt, klarnet ja trompet (ning hiljem orkester lavaaugus), rahvas, sh ka Albrecht, Giselle ja Hilarion hakkavad muusika saatel laulma ja tantsima. Lavalt kõlav muusika ja laul mõjuvad spontaanselt ning nähtav muutub elavaks ja eluliseks. Tundub, et ka rühmatantsijatele on antud ülesanne luua tegelaskuju ja nii on kõik reaktsioonid üksikute etteastete koreograafia tõttu väga loomulikud, vahetud ja ehtsad. Albrecht, eriti William Newtoni kehastuses, mõjub selles seltskonnas samuti omana, nagu üks teiste seast.
Kuid romantilises balletis ei lase kuri saatus tegelastel õnne maitsta. Klassikalises „Giselle’is“ toob jahikirg Albrechti kihlatu oma kaaskonnaga sellesse piirkonda, kus elab Giselle, ning puhkuseks teeb ta peatuse just Giselle’i maja ees. Pinki variandis pakub Albrechti kihlatule getoelu huvi – midagi sellist, mis viib inimesed loomaaeda – ning tema ohvitserist vend on valmis seda huvi rahuldama, pakkudes välja sõduritest saatjaskonnaga ringkäigu getos.
Klassikalise „Giselle’i“ Bathilde on lahke ja sõbralik aadlidaam (libreto järgi õnnistab Giselle II vaatuse lõpus tema ja Albrechti liitu), Pinki lavastuses on aga tegu kõrgi ja julma naisega. Ta kohtleb Giselle’i kui eksootilist looma, tõmbab tal kampsuni seljast ning keerutab teda igast küljest – just nii on hinnatud orje ja vaadeldakse müügiks välja pandud kaupa. Bathilde laseb Giselle’il endale tantsida: jälle tekib mõtteseos orjalaevadega, kus kauba säilimise huvides orje sundtantsitati.
Kui Bathilde lahkub koos vennaga väljakult, üritavad getolased meeleolu tõsta pillimänguga: kohale tiritakse klaver ning tasapisi läheb meel lustlikumaks, muusika paneb jala tatsuma. Olen kuulnud nurinat, et see pole tõepärane, mille peale kostaks – elu ei olegi sageli tõepärane. Pealegi, ballett on ikkagi tinglik kunst ning tantsimine balletis ei pruugi alati tähistada tantsu: võib ju ka ette kujutada, et loetakse üksteisele luulet, räägitakse naljajutte või muud sellist. Pealegi annavad sellest, et rasketes ja pingelistes olukordades nimelt nii tehakse, tunnistust paljud orjade, koonduslaagrite elanike ja sõjaaegade tunnistajate elulood.
Ja jällegi lööb sellesse rõõmutsemisse välk sisse: lapsed on mängides leidnud koti Albrechti peidetud asjadega. Nad panevad tema riided selga ja marsivad uhke sammuga suurte sekka, et oma avastust demonstreerida. Albrecht püüab seost asjadega eitada, Hilarion, kes on nagunii kogu aeg Albrechti valelikkuses kahtlustanud, tahab teda tõde tunnistama panna. Läheb rüseluseks, mille käigus läheb Albrechti kotist leitud püstol lahti ning pauk kutsub kohale sõdurid koos Albrechti kihlatu ja viimase vennaga. Edasine tegevus kulgeb jälle klassikalist rada pidi: Giselle saab teada, et Albrecht pole see, kellena ta näis, ja et tal on kogu aeg olnud keegi teine. See teadmine koos varasemate vintsuste ja pingutustega on liiga suur vapustus ta niigi nõrgale südamele ning ta sureb.
Pinki lavastuses on Giselle oma nõrga südame tõttu algusest peale surmale määratud, küsimus on vaid selles, milline asjaolu saab määravaks. Siinne versioon rõhutab asjaolude jada: füüsiline pingutus ema abistades ja hiljem lõbutsedes, sundtantsimine sakste meeleheaks, Albrechti identiteedi ja päris suhte avastamine põhjustavad sedavõrd tugeva šoki, et nõrk organism ei suuda sellega toime tulla. On sümpaatne, et Giselle ei lähe hulluks, nagu mitmes klassikalises lavastuses, vaid tema meeltesegadus on südamevalust tekkinud vapustus, mille käigus aju ketrab sellega seotud sündmusi, mõtestades neid uue info valguses uutmoodi.
Giselle’i surm paneb Albrechti unustama kõik muu. Ta tormab neiu surnukeha juurde, pälvides sellega oma kihlatu venna ülima põlguse, Bathilde aga katkestab kihluse. Getoelanikud piiratakse sisse ning lava ette rulluv eesriie katkestab sündmused veelgi pingelisemal hetkel kui klassikalises versioonis.
II vaatus. Süümepiinad kalmistul. Tänapäevase lahenduse korral on teine vaatus kõvem pähkel kui esimene: toimub ju tegevus irreaalse ja reaalse maailma kokkupuutes, mis romantilises balletis on enesestmõistetav, kuid nüüdisteostes rõhutakse realismile. Pink on minu meelest ka siin leidnud sobiva võtme. Nagu esimeseski vaatuses, ei kulutata ka teise vaatuse alguses avamängule aega, vaid eesriide avanedes näeme metsakalmistul istuvat Albrechti, kes plaskust aeg-ajalt punnsuutäie võtab. See, kas edasine tegevus toimub ainult tema meeltes ja mälus või on sel ka mingi ajaline järjestus, jääb lahtiseks.
Sõdurid ajavad Giselle’iga seotud getoelanikud metsakalmistule, kus nad pesuväele võetakse ja maha lastakse – et ilmuda viirastuslike süümepiinadena Albrechti meeltesse. Neimahimulise vilide valitsejanna Myrtha rolli täidavad loo loogikast lähtuvalt mitte vähem kättemaksuhimulised Giselle’i ema ja Hilarion, kes olid varasurnud Giselle’ile kõige lähemal. Vilide tants on neoklassikalises võtmes uudiskoreograafia, kuid Albrechti ja Giselle’i duetid järgivad klassikalist tantsujoonist, mis sisuliselt toonitab Giselle’i ja Albrechti armastuse kestmist elu piire ületades. Giselle kutsub üles andestama ja lõpuks võidab tema armastuse vägi süümepiinade väntsutused. Albrecht on jälle üksi ja kui eesriie kokku rullub, jääb lahtiseks, kas ta laseb end maha, nagu kavatses, või ei tee seda (lahendus sõltub rollilahendusest).
Teine vaatus kipub dramaturgiliselt esimesele alla jääma, osalt seetõttu, et on säilitatud klassikalise variandi armastajate pas de deux. Ka mitmed algvariandi elemendid on jäänud sisulise põhjenduseta: kui liiliad traditsioonilises lavastuses viitavad puhtusele ja kaudselt ka neitsi Maarjale kui andestajale, siis praeguses variandis ilmuvad nad ei kuskilt ja jäävad butafoorseks kaunistuseks. Klassikalise lavastuse rist viitab kristluse lunastavale väele, sest Albrechti kaitseb ju risti, mitte Giselle’i armastuse vägi – nüüd ristil sisuline tähendus puudub. Nii on ka kellalöökidega: klassikalises lavastuses meenutati, et koidukiirte saabudes vilide vampiirlik jõud raugeb ning nad peavad naasma hauda, siinses lahenduses selline sõnum puudub. Kuid 9. juuni etendusel, kus peaosades Ketlin Oja ja William Newton, kulges ka teine vaatus ühe hingetõmbega – nii et kõik on esitajate veenvuses kinni.
Rollilahenduste värvikas palett. Enne kui liikuda Albrechti juurde, kes on balleti pealkirjale vaatamata selle loo peategelane, peatun teistel rollidel.
Romantiline ballett esitab tavaliselt tegelaspaarid, kes esindavad erisuguseid nais- ja meestüüpe. Kättesaamatut ihaleva kangelase vastandiks on asine ja asjalik mees, „Giselle’is“ kannab ta nime Hilarion (või nõukogude variantides Hans), klassikalises versioonis metsnik ehk kindla ameti, sissetuleku ja positsiooniga isik. Libreto järgi süngevõitu loomuga mees näeb Giselle’is enda omandit, mitte suveräänset subjekti, kellel on õigus järgida oma südame kutset. Siit ka võimalik selgitus, miks Giselle teda vilide käest päästa ei soovi, pealegi on metsnik „mahalastava sõnumitooja“ rollis, sest tema kaudu paljastub Albrechti seisus. Pinki loos on Hilarion sellest koormast vaba ja Albrechti identiteet tuvastatakse asjaolude kokkusattumise tõttu.
Jevgeni Gribi Hilarion mõjub kogukonna ägedaloomulise liidrina: ta hoiab silma peal südamehaigel Giselle’il, toetab tema ema ning jälgib, et kõik getos oleks korras. Uustulnuk Albrecht on kahtlane eelkõige seetõttu, et on tundmatu ja tal on ilmselgelt ka midagi varjata. Gribi Hilarion ei soovi liiga lähedasi suhteid selliste tüüpide ja getoelanike vahel, võivad need ju kaasa tuua soovimatuid tagajärgi – ja elu näitas, et tal oli õigus.
Marcus Nilsoni Hilarion seevastu on südamlik uljaspea – ja kui ta vastasmängija on samavõrra söakana mõjuv Joel Calastar-Fisher, on nende vastasseisus kahe noormehe mõõduvõtmist teemal „kumb on [Giselle’i tarvis] Liivimaa parim ratsutaja“. Lavastuse koreograafilised sõnavõtud, olgu Albrechti ja Hilarioni või teiste tegelaste vahel, on sedavõrd arusaadavad, et Muba balletiõpilased2, kellega lavastust analüüsisime, väitsid end lausa sõnu kuulvat. Aare Rander3 on kirjutanud, et lavastuses polegi oluline, kas Hilarion Giselle’i armastab. Arvan, et nende tegelaste suhe sõltub esitajate kombinatsioonist, sest tantsijate omavaheline keemia laval on enamasti ennustamatu. Igal juhul suhtub Gribi Hilarion Laura Maya Giselle’i pigem hooliva (ja veidi kiiva) vanema vennana, Nilsoni ja Calastar-Fisheri puhul on suhtumises Marta Navasardjani Giselle’i nooruslikku, kõrvuni armunud tundetuhinat, mis toob esiplaanile tundekolmnurga.
Klassikaline Giselle on libreto järgi 14aastane tantsulemb, keda ema püüab pidevalt maa peale tagasi tuua. Just selles nooruslikus tantsulustis näeb ema ohtu tütrele, kelle vilid võivad kaasa meelitada, kasutades oma tööriistana mõnda surelikku meest. Pink on esiplaanile toonud Giselle’i nõrga tervise ja tema võluva siiruse. Laura Maya Giselle’i füüsiline haprus varjab tema sisemist headust, mis pääseb jõuliselt esile II vaatuses. Ta on lihtne, aus ja vahetu. Kui ta viskab endast eemale Albrechti kingitud kuldketi, siis lõi keti siuglev liikumine mulje maost. Äkitselt meenus Martha Grahami „Südamekoopa“ Medeia soolo, kus naine endast kiivuseussi välja tirib – kett seostub Giselle’ile sel hetkel vale ja valskusega, mille ta endast eemale heidab. Just valelikkus annab Giselle’ile surmahoobi, sest äkitselt on iga Albrechti sõna ja žest võlts. Maya Giselle’i hullus seisneb selles, et ta näeb oma armastust uues valguses, mis tekitab enesesüüdistuse: kuidas ma ometi võisin uskuda kõike seda valet! Kuid teiseks vaatuseks on Maya Giselle’i armastus ületanud viha, meeleheite ja -kibeduse ning ta leiab oma hingesuuruses jõudu andestada nii endale kui ka Albrechtile.
Marta Navasardjani Giselle mõjub maise ja asjalikuna, vaatamata tantsijanna suurepärasele lennukusele ja kergusele. Ja just tema kahe jalaga maa peal olek, teesklematus ja ausus tõmbavad ligi uljaspäiseid noormehi – Hilarioni ja Albrechti. Tema Giselle võtab „hullumisstseenis“ üksipulgi ette kõik olukorrad enda ja Albrechti vahel. Leides need olevat ebasiirad, ikka ja jälle, nähes mehe silmis kohkumist, hirmu ja vingerdamist, näib ta elujõud raugevat. Navasardjani Giselle nagu ei tahaks elada sellises maailmas, kus kõik oluline osutub valeks. Teiseks vaatuseks on ta sellest maailmast välja astunud: ta pole muutunud vihaseks viliks, vaid surm on puhastanud ta selle maailma tühisusest ja temast on saanud midagi ingli- või pühakutaolist, kelle andestuse jõud tuleneb teispoolses maailmas leitud vabadusest.
Ketlin Oja Giselle partnerluses William Newtoni Albrechtiga tõstis lavastuse minu meelest täiesti uuele tasemele, ja seda just II vaatuses. Kui Giselle hauast tõuseb, on ta kogukonnakaaslasi nähes jahmunud: kuidas, ka nemad on surnud? Ja siis tõdemus, et selles on temagi süüd, tema armastus Albrechti vastu on toonud kaasa lähedaste hukkamise. Ja kui ta sirutab käed kaaslastele Albrechti kaitstes vastu, siis ütleb ta keelav žest ja hoiak: „Ei! Te ei taha ju olla sellised, nagu nemad, kes teid hukkasid!“ Ta keeldub kättemaksust ja valib andestuse, et maailm võiks muutuda paremaks.
Giselle’ile vastandub Bathilde, Albrechti kihlatu. Klassikalises variandis elujaatav aadlidaam, kes lahkelt kingib Giselle’ile kuldketi „peatselt saabuvate pulmade puhul“, on Pinki lavastuses üleolev ülik. Nadežda Antipenko Bathilde on lihtsalt kõrk ja hoolimatu ning kaotab huvi „pööbli“ vastu nendega lähemal kokkupuutel, sest lihtsus võrdub talle labasega ning siirus rumalusega. Triinu Upkini Bathilde on rõhutatult peen proua, kes iga oma keharakuga näib rõhutavat oma ülimust. Kui Antipenko Bathilde oli lihtsalt hoolimatu, siis Upkini daami suhtluses on julmad, getolasi alandavad toonid, mis tõusevad esile Giselle’i kampsunist „vabastades“ ja tantsitades. Tänuks viskab ta ülima põlgusega maha vennalt saadud mündikese.
Bathilde’i venda kehastab talle omase suurepärase nüansseeritusega Vitali Nikolajev, Anna Roberta loob värvika Giselle’i ema kuju, lihtsa ja südamliku naise esimeses vaatuses ning valust vormunud kättemaksuhimulise viirastuse teises. Tundub, et iga trupi liige on saanud võimaluse teha kindel roll, mistõttu elu laval on saanud täisvereline.
Armastus kangelast (ja tema elukäiku) muundava jõuna. Romantiline ballett, isegi kui see kannab naise nime („Sülfiid“, „Giselle“, „Bajadeer“), on alati lugu mehest, kes unustab oma maise positsiooni, kui kohtab naist, kes jääb talle kättesaamatuks. Selle naise kaotamisega ei jää ta ilma mitte ainult seksuaalobjektist, vaid millestki hoopis enamast. Ja selle kaotusega peab ta edasi elama, sest kangelane ei sure.
Rollisoorituse puhul ei ole olulised üksnes tantsija enda mõte ja ettekujutus, vaid seda, kuidas tegelast tunnetab vaataja, mõjutavad suurel määral ka tantsija (sageli teadvustamata) poos ja hoiak. Joel Calastar-Fisheri Albrecht on tormakas nooruk, kes ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Ta tuleb getosse ainult Giselle’i pärast, kelle suunas ta pöördub nagu päevalill päikse poole. Kui omad ta avastavad, on Calastar-Fisheri Albrecht hirmu täis: natsi-Saksamaal võis läbikäimine alamrassiga kaasa tuua kui mitte surma, siis vangilaagri.
Ja Calastar-Fisheri Albrecht on liiga noor ning armastab elu liialt palju, et julgeda sellele tulevikule silma vaadata. Kui ta teises vaatuses eeslaval istub ja alkoholist unustust otsib, tekitas tema kehahoiak mõttevälgatuse, et just Albrecht viis ellu käsu tappa getoelanikud, soovides maha pesta kõik Giselle’iga seonduva. Kui Albrecht on tõesti massimõrvar, on mõistetav, et isegi Giselle’i andestus ei suuda teda lunastada, mistõttu on loogiline, et Calastar-Fisheri Albrecht suunab revolvri eesriide sulgudes iseendale.
William Newtoni Albrecht, eriti just Ketlin Oja Giselle’i partnerina, on teisest puust: Giselle’i siiras loomus toob temaski esile soojuse ja südamlikkuse, ta on neiuga liigutavalt hell. Tundub, et getosse ei tõmba teda mitte üksnes armastus Giselle’i vastu, vaid soov elada lihtsamat elu ja sulanduda getoelanike hulka, saada üheks neist. Muba õpilased olid veendunud, et Albrecht plaaniski getosse elama tulla ja loobuda oma eristaatusest. Oja Giselle’iga muutub lugu hoopis omamoodi Romeo ja Julia looks. Ning ainult asjaolude õnnetu kokkusattumine tõi kaasa avalikustamisele järgnenud traagilised sündmused.
Nii et kui Newtoni Albrecht püüab eri pooltele olukorda erinevalt selgitada (see muidugi ei õnnestu), siis reedab ta ka iseenda – ning see reetlikkus viib ta kalmistule, kus ta vaatab tagasi oma suhetele, getolaste massimõrvale ja Giselle’ile, kelle armastus aitab Albrechtil iseendas selgusele jõuda. Albrechti lennukad hüpped muutusid tehnilisest elemendist milleski enamaks: sooviks vabaneda hingepainest, leida jõudu uuenemiseks, andestada iseendale. Andestamine ei tähenda unustamist, Albrecht peab elama edasi oma tegude tagajärgedega, aga läbielatu saab anda jõudu uuele elule. Kui Newtoni Albrecht hoiab lavastuse lõpus revolvrit väljasirutatud käes, suunab ta selle endast eemale: Giselle kinkis talle elu, mida ta ei tohi endalt võtta; selle eluga peab ta oma võimalust mööda võimaldama elu teistele. Kas Albrecht liitub Oskar Schindleri4, Karl Plagge5 või Georg Calmeyeri6 taoliste nähtamatute kangelastega?
1 „Giselle’i“ tausta, libreto ja kujundite sümboolika olen avanud nii Eesti Rahvusballeti eelmise, 2017. aasta lavastuse kavaraamatus kui ka toona ajakirjas Teater. Muusika. Kino mainumbri arvustuses (lk 50–57).
2 Tänan siinkohal Muba II kursuse balletiõpilasi Mia Katrina Lille, Katarina Virve Mürki, Eva Alametsa, Jette Pruulmanni, Miina Eliise Lutsu, Hiroto Nakabayashit, Sofia Maria Liivi ja endist Muba õpilast Karin Raavat, kelle tähelepanekud olid abiks siinse loo kirjapanekul.
3 Aare Rander, Surematu „Giselle“: tülle- ja varvaskingaromantikast okastraadirealismini. –
TMK, mai 2024, lk 52.
4 Oskar Schindler (1908–1974) oli saksa tööstur ja natsipartei liige, kes päästis ca 1200 juudi elu holokausti ajal, palgates nood oma tehastesse tööle.
5 Karl Plagge (1897–1957) oli Saksa armee ohvitser, kes päästis juute Leedus neile töölubasid väljastades.
6 Hans Calmeyer (1903–1972) oli Osnabrücki advokaat, kes päästis tuhandeid juute Hollandis aastatel 1941–1945.
Kas kooselamu on lahendus või ebarealistlik unistus?
JOHANN ORTIN ÕUN
Kooselamu (co-housing) on elamismudel, kus pered või üksikud inimesed elavad eraldi eluruumides, aga jagavad üldkasutatavaid ruume. Tavaliselt on need elutuba, köök ja söögituba ning sõltuvalt huvist ja ressurssidest leidub teisigi võimalusi, näiteks kunstnike stuudiod, treeningruumid või töökojad. Kooselamu eesmärk on elada jätkusuutlikumalt, jagada ressursse ja tugevdada naabritevahelist koostööd. Kooselamu toimimine nõuab kogukonnatunnet ning sellise hoone projekteerimise keskmes on ühisfunktsioonid, mis soodustavad majaelanike suhtlust ja ruumide ristkasutust.
Peamiselt pakub kooselamu elamismudel lahendusi sotsiaalsele eraldatusele, vananevale ühiskonnale, suurendab keskkonnateadlikkust ja teeb eluaseme taskukohasemaks.
Eesti leibkondade suuruse vähenemine viib sotsiaalne eraldatuseni. Näiteks Tallinnas on üle 60 protsendi kõigist leibkondadest ühe- või kaheliikmelised.1 Veelgi tähelepanuväärem on, et ligi 35 protsenti Eesti elanikest tunneb ennast üksikuna ja ühiskonnast irdununa.2 Sarnaselt kogu maailmaga ka Eesti elanikkond vananeb. Statistikaameti prognoosi järgi on 2050. aastaks iga kolmas elanik 65aastane või vanem. Eakatel on oma spetsiifilised vajadused, mis eeldavad elukeskkonna nendele kohandamist ja ka hoonete teistmoodi projekteerimist. Ühtlasi on teisenenud väärtushinnangud. Väidan, et eestlased on keskkonnateadlikus ärkamisajas. 71 protsenti meist tahab elada keskkonda hoidvamalt kui praegu ja 67 protsenti leiab, et keskkonnahoid on saanud identiteedi osaks.3
Kooselamu kavandamisel keskendutakse üksiku korteri asemel jagatud ruumile. Kooselamu projekt Kalamajja Salme tänavale.
Eluasemed kallinevad aasta-aastalt. Aastatel 2020–2023 kasvas eluaseme hinnaindeks 46 protsenti. Samal ajaperioodil kasvas keskmine brutopalk pea poole vähem – kõigest 25 protsenti.4 Alternatiivsetel elamismudelitel on juhtiv osa taskukohaste elamispindade pakkumises, vananeva ühiskonna ees seisvate ülesannete lahendamises ning väärtushinnangutele vastamisel – need loovad toetava, säästliku, turvalise ja kaasava elukeskkonna. Kooselamu pakub traditsioonilise elamismudeli ees eeliseid alustades kõige otsesemast – sotsiaalse eraldatuse vähendamisest. Kooselamu mudel soodustab naabritevahelisi tihedamaid suhteid, annab võimaluse üksteist toetada, osaleda üksteise elus, eakatele on lihtsam pakkuda vajalikku tuge, sest nad on paremini kaasatud ning nende elustiil on aktiivsem. Kooselamu vastab ka otseselt uutele väärtushinnangutele. Suurenenud keskkonnateadlikkus, paindlikud töögraafikud ja mitmekesised huvid nõuavad uudseid lahendusi. Ühtlasi on kooselamul traditsioonilise elamismudeli ees ka majanduslikke eeliseid. Jagatud ressursid, nt pesumasinad, televiisor, köögitehnika ja parkimiskoht, vähendavad üksikisiku kulusid ja toetavad kestlikku mõtteviisi. Ühised töökojad ja treeningruumid vähendavad lisakulutusi. Eestis võiks kooselamu olla ühtlasi vastus ka leibkondade suuruse vähenemisele ja sellest tingitud kasvavale nõudlusele väiksemate elamispindade järele.
Kooselamu rajamine
Eestis võiks kooselamu rajada selliselt, nagu seda tehakse Saksamaal ühistumajade puhul Baugruppe liikumise eestvõtmisel. Planeerimine ja ehitamine eeldab ka tulevaste elanike panust. Arhitektuuril on kaasava disaini põhimõtete järgi kaks eesmärki: luua omanäoline ruum ja kujundada elanike suhteid juba enne sissekolimist. Tulevased elanikud saavad ühiselt ja täpsustatult kavandada vajalikke ruume ning hoiduda tavapärastest anonüümsetest lahendustest, mida pakuvad traditsioonilised arendajad.
Kuhu võiks Tallinnas kooselamuid ehitada?
Asukoht on kooselamu puhul eriti tähtis, sest see määrab suuresti ka elanikud. Kooselamu asukoha valikul peab arvestama mitme teguriga, nõutavad on hea ligipääs, ühistranspordiühendused ja ühendatus töökohtadega. Samuti kvaliteetsete rohealade ja vaba aja veetmise võimaluste lähedus ning lastega peredele ka kodulähedane kool ja lasteaed. Gentrifitseerunud kallis asumis paiknev kooselamu pakub taskukohasemaid elupindu. Kui piirkonnas on tugev kogukond, elanikke kaasatakse ümbritsevate asutuste tegevusse, siis on kooselamu sellisesse piirkonda tõenäoliselt oodatud. Tallinnas vastab sellistele kriteeriumidele kõige paremini Kalamaja.
Kooselamu elavdab vähemaktiivseid ja hõredamalt asustatud piirkondi, taskukohased eluasemed linna sees vähendaksid valglinnastumist. Tallinna kõige suurem takistus kooselamu mudeli kasutuselevõtul on asjaolu, et inimesed, kes on otsustanud valglinna maja osta, otsivad privaatsust ja võimalust kesklinnast eemale pääseda. Kalamaja ja Kassisaba asumis on seevastu juba olemas edumeelse ellusuhtumisega kogukond, kes oleks juba praegu valmis sellise elamismudeli omaks võtma ning võiksid inspireerida ka neid, kes muidu hõreasustusalale privaatse aiaga eramut ostma lähevad.
Mida rohkem mõistetakse ja hinnatakse ühiselu ja selle eeliseid, seda tõenäolisemalt võetakse uued lahendused laiemalt kasutusele. Praegu pakuvad koos elamise viisid huvi noorematele, kellel puudub mälestus Nõukogude perioodi ühiskorteritest. Varem oli minimaalselt sisustatud, väikesel pinnal elamine ja ruumide jagamine pragmaatiline paratamatus, tänapäeval on see aga valik.
Arhitekti ülesanne
Arhitektile on jagatud ruumi lahendamine vastutusrikkam ülesanne kui privaatse elukoha disainimine. Puhtisiklikes ruumides pole vajalikud kallid materjalid ja luksus, sest arhitektuuriline ja esteetiline kese on kooselamus nihkunud ühisaladele ja jagatud ruumidele. See võimaldab projekteerida sellise funktsionaalsuse ja tähendusega ruume, kus inimene soovib rohkem aega veeta kui oma toas.
Kooselamu toob elanikud eraldatusest välja, et keskenduda ühisele: hoone ei ole enam projekteeritud ainult endale, vaid ühiselt kõigile elanikele. Kui kodu rajamisel keskendutakse üksiku korteri asemel jagatud ruumile, siis kaob ka näiteks vajadus elutoa järele, sest ühisalad pakuvadki koosolemise ja melu keskel viibimise võimalust. Üksik korter nõuab läbimõeldud plaanilahendust ning privaatse ja jagatu suhestumist. Arhitektuurist tulenev piiride olemasolu ja üleminekute tugevus loovad või katkestavad ka inimsuhteid. Kooselamu on neile, kes mitte ainult ei hinda keskkonnateadlikku eluviisi, vaid väärtustavad ka ühiseid eluruume, sõprust ja kaaselanike tuge.
Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Kooselamu elamismudeli rakendamine olemasolevasse linnakeskkonda Kalamaja asumi näitel” (juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann).
1 Statistikaameti veebiandmebaas.
2 Marju Himma, Sotsiaalne eraldatus räsib Ida-Euroopat rohkem kui muid piirkondi. – ERR Novaator 17. V 2021.
3 Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2022. Turu-uuringute AS, Keskkonnaministeerium.
Kuidas motiveerida rajama varjendeid ja varjumiskohti?
KRISTA ERG-SCACCHETTI
Hullunud naaber prõmmib ukse taga, seega on varjendeid vaja kohe, palju, kiiresti ja igale poole. Kuigi olukord on ärev, on meil rahuaeg ja kehtivad rahuaja seadused. See tähendab, et ruumiloomes tuleb arvestada omandi puutumatuse, tasakaalustatud arengu, loodushoiu, riskide maandamise, väärtuste hoidmise ja põhjaliku läbirääkimisega. Kuni uks peab vastu, siis ongi õige kõiki neid väärtusi hoida. Ruumiloome on kujunenud keerukaks, et jäädavaid muutusi ette võttes ei tekiks pöördumatut kahju. Naabri prõmmimine ei lase aga rahulikult olla, tahaks, et oleks olemas ka varuplaan.
Barjäärid
2023. aasta jaanuaris avaldas ERRi uudisteportaal lootustandva teate „Ministeerium plaanib kümne aastaga luua varjumiskoha ligi 700 000 inimesele“.1 Sama aasta oktoobris nenditi aga, et „vajaminevast 198 miljonist eurost ei saanud varjumine sentigi“.2 See paneb küsima, kuidas motiveerida rahuajal Tallinna varjendite ja varjumiskohtade rajamist. Kümnest eksperdiintervjuust koorus välja varjumise kitsaskohtade rägastik ning võimalikud lahendused. Lisaks jäi sõelale veel hulk küsimusi, mis on vaja ühiselt läbi arutada.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei ole riik siin varjendeid rajanud, aga ehitanud ühe Ukrainasse. 1993. aastal otsustas Eesti valitsus, et olemasolevaid varjendeid ei säilitata/hooldata ega rajata uusi. Tol hetkel ei nähtud sellel mõtet ning ilmselt oli kitsas ka ressurssidega. Varjendid ja varjumiskohad on praegu õiguslikult objektidena reguleerimata. Neid saab rajada samamoodi nagu kõiki muid ehitisi. Siseministeeriumis menetletakse eelnõu,3 mis praegust olukorda muudaks.
1939. aastal levis Inglismaal laialt ja kiiresti Andersoni punkrite projekt: vähem kui aastaga rajati umbes 1,5 miljonit eraisiku punkrit ning sõja jooksul ehitati neid veel 2,1 miljonit.
Peamiselt takistavad Tallinna varjumiskohtade ja varjendite rajamist planeeringud, maa- ja omandiküsimused, tehnilised piirangud ja kesised ressursid. Lisaks vähene teadlikkus ning harjumatus uue olukorraga, napib oskusi ja inimesi. On ka muid barjääre. Näiteks kantakse vastutus omavalitsusele/riigile/NATO-le või ohtu ignoreeritakse, mistõttu jäetakse tegutsemata isegi võimaluste piires. See võib olla põhjustatud teadmatusest, väärarusaamadest või ka enesekaitsemehhanismi aktiveerumisest, kui tajutav oht on suur ja leitakse, et võimalus seda mõjutada väike. Lisaks tulid intervjuude käigus välja muudki uskumustega seotud takistavad tegurid, nagu tabu, ebausk ja eelarvamused.
Intervjueeritavad mainisid ka, et ehk tajutakse konkurentsi piiratud ressurssidele. Kuna aktiivkaitse ja elanikkonnakaitse konkureerivad samale rahale, pole aktiivkaitsega seotud asutused varjumist avalikult eriti toetanud. Räägiti sedagi, et Ukraina kogemuse kohaselt tagaks elanikkonnakaitse aktiivkaitse reaktsioonikiiruse. Nimelt suundusid Ukrainas rünnaku alguses esmareageerijad kõigepealt hoopis peret ohutsoonist evakueerima ja alles siis rindele. See viivitus jääks ära, kui on teada, et lähedased oskavad ise ohutusse kohta minna.
Mis motiveeriks?
Kõige motiveerivamaks peeti ellujäämissoovi. Kuigi alguses nimetasid mitu intervjueeritavat kõige olulisemaks ohuhinnangut ja hirmu, siis sõnastus see lõpuks ellujäämissooviks. Arvati, et tegutsemiseks annab jõudu ikkagi lootus ellu jääda, mitte hirm.
Organisatsioonid vajavad ka paberil ohuhinnangut, et otsuseid põhjendada. Motivatsiooni tõstmiseks on vältimatult vajalik riiklik korraldus, rollijaotus ja iga rolliga seonduvad ootused. Oluline on keskenduda uutele võimalustele: motiveerida võib näiteks turvatunne loodusõnnetuste korral, uue majandusharu tekkimine, lisanduv ehitusõigus või näiteks igameheõigus endale varjend rajada. Kõige selle juures rõhutati võrdse kohtlemise vajadust piirkonniti, elanike ja ka ettevõtete seas. Leiti, et kohustused võetakse nurinata vastu, kui need ei põhjusta ebavõrdsust. Motivatsiooni tõstaks hoiakute kujundamine, et varjumist võetaks loomulikuna ja kaoks pärssiv hirmufoon. Võrdluseks toodi juba läbitud turvavöö ja suitsuanduri laialdane kasutuselevõtt või tuletõrjeõppused, mis ei tekita enam hirmu, vaid on tavapärane ettevõtmine ohutuse tagamiseks. Selleks et jõuda tegudeni, on vaja poliitilist ning ka turu tellimust. Kaasa aitab siin hea eeskuju, vabatahtlike panus ja positiivne õhkkond.
Nii riigi kui ka kohalikul tasandil on valitsusel kasutada motiveerimiseks ja uute võimaluste avamiseks mitmeid võtteid. Kui eesmärk on rajada kiiresti palju varjumiskohti, saab kehtestada eeskirja, millega antakse käsk varjendeid ehitada, aga lubatakse varjendite rajamiseks teatud määral ignoreerida planeeringuid ja ehitustingimusi või neid kiiresti täiendada. Valitsus saab lubada ehitada varjendi mahu või kulude võrra suurema või sügavama hoone. Saab mitmekesistada maa kasutusotstarvet või lubada selleks kasutada üldkasutatavat maad. Kiireloomulisus oleneb ohuhinnangust. Kui kiiret pole, võiks need teemad lahendada aegamööda, tavapärase planeerimise korras, mis on küll keeruline ja võtab palju aega, aga üles ehitatud sellepärast, et hoida ära pöördumatut kahju, mis võib tekkida kiirete otsustega. Kui eesmärk on kiirelt ehitada, võiks aga teha mööndusi. Juba tehtud kompromisse ja kokkuleppeid ei peaks täielikult kõrvale jätma, vaid varjendid ikkagi mõistlikult planeerituga sobitama. Avalikult tuleks arutada sellegi üle, milliseid õgvendusi on ühiskond varjumise nimel nõus tegema, et muu ei kannataks.
Kui tahta kiireid muutusi väheste (inim)ressurssidega, siis peab suunama pingutuse sinna, kus on võimalik kõige rohkem ära teha, ning aktsepteerida, et esimestes lahendustes ongi vead sees. Kindlasti leidub JOKK-skeemide kasutajaid, kes väldivad ühist pingutust või lõikavad sellelt ebaõiglaselt kasu. On neid, kes põhimõtteliselt ei taha panustada, ja neid, kes tahaksid, aga ei saa. On kohti, kus füüsiliselt või juriidiliselt pole võimalik kiiresti varjumist tagada. Varjumisvõimalused pole teadagi ühtmoodi head ning ükski varjend ei garanteeri täielikku kaitset. Lahenduste otsimisel tuleb maksimaalselt probleeme ennetada, aga nende tõttu ei tohiks varjumine tagamata jääda seal, kus seda on võimalik korraldada.
Mitmeotstarbelised varjendid
Varjumiskohtade ja varjendite puhul on oluline hoida need töökorras, et oleks teada, kuhu ohu korral minna, ja et inimesed tunneksid end seal turvaliselt. Seetõttu tuleb varjumiskohtade ja varjendite kasutamiseks ja majandamiseks sisustada need rahuaja funktsioonidega, kuid need ei tohiks takistada ruumide kiiret kasutuselevõttu varjumiseks. Paljutki saab sama hästi teha nii maapealses kui ka maa-aluses ruumis, ja nii mõndagi on maa-aluses ruumis isegi parem teha. Seda saab kasutada näiteks transporditunnelina, parklana, hoiuruumina, arhiivina, ujulana, spordisaalina, raamatukoguna, meelelahutuskohana, kontserdisaalina, muusikastuudiona, laborina, teenuste pakkumiseks ning mingil määral isegi elupinnana.4
Maa-aluse ruumi puhul on väga tähis mõelda ruumi elukõlblikkusele, ühenduvusele ja suhestumisele maapealse ruumiga. Ei saa eeldata, et töötajad peaksidki pidevalt töötama päevavalguseta ruumides. Maa-alune ruum ei pea tähendama täielikult pimedat punkrit, seal võib olla ka suuri helgeid saale. Kokku peab moodustuma ruumide võrgustik, mis sulandub osaliselt maapealse arhitektuuri ja maastikuga. Näiteks spordisaali on väga lihtne kiirelt varjumiskohaks vabaks teha. Maa all toimuvad kontserdid, peod, mängitakse muusikat, ka masinatega töö maa all võiks vähendada mürareostust maa peal. Maa-alustes ruumides võib olla lihtsam hoida väärtuste säilimiseks vajalikku sisekliimat ning seetõttu sobivad need arhiiviks, raamatukoguks või kunstigaleriiks. Loodusõnnetuse, põgenike tulva, äärmusliku külma vms ebatavaliselt suure sotsiaalmajutuse vajaduse korral saab varjendeid kasutada ajutise öömajana. Maa-alused serveripargid on seal kaitstud ning nendest tekkivat soojust on võimalik salvestada või kasutada teiste ruumide kütmiseks või näiteks lume ja jää sulatamiseks tänavatelt.
Valmisolekukultuur
Arhitektide liit on välja pakkunud n-ö päästepaatide süsteemi. Tallinna munitsipaalomandis hoovid sobivad hästi varjendite ja uute funktsioonide rajamiseks. Tallinna magalarajoonides asuvatele munitsipaalmaadele võiks rajada mitmeotstarbelisi varjumiskohti suurte korteriühistute tarbeks, sest seal on elanikel vahel keeruline konsensusliku otsuseni jõuda või pole varjekoha rajamine maja alla tehniliselt võimalik. Hoovide maa-alune ruum peaks moodustama koos maapealse osaga uue arhitektuuriterviku, mitmekesistades hoove. Näiteks võiks luua uusi maastikuvorme, ilusaid rajatisi ja looduskooslusi.
Eraisikute puhul oleks abi valmisolekukultuuri (prepper culture) juurutamisest. Võib öelda, et kampaania „Ole valmis!“ juba kannab seda mõtteviisi. Ise ehitamise kultuuri jõustamine aitaks viia varjumisteema massidesse. Välja võiks töötada vabavarana saadaval turvaruumide ja maakeldrite ehitusprojektid, mille järgi saaks igaüks omas tempos varjumiskoha valmis ehitada.
1939. aastal levis Inglismaal laialt ja kiiresti Andersoni punkrite projekt: vähem kui aastaga rajati umbes 1,5 miljonit eraisiku punkrit ning sõja jooksul ehitati neid veel 2,1 miljonit.5 Võib-olla ei saa ise ehitatud varjendid ideaalsed, aga kindlasti pakuvad need paremat kaitset kui kerged puitsõrestikuga hooned. Neis vabavaraprojektides peaks arvestama igapäevaste vajadustega, näiteks võiks pime(dam) ruum olla hoiukoht või isegi magamistuba. Selline lahendus arvestaks inimeste majandusliku seisu võimalustega ja lubaks kas või aegamööda midagi oma pere jaoks ise ära teha. Toeks on siin teadlikkuse tõstmine, et iga inimene vastutab oma ellujäämise eest ennekõike ise ja riik läheb appi neile, kes hätta jäävad. See plaan võiks anda tunde, et iga väike samm on väärt astumist, põhjustamata jõuetust või hüljatuse tunnet. MTÜde ja erialaliitude toel võiks talgute korras näidisprojekte ka valmis ehitada, et ise ehitajad saaksid enne oma varjumiskoha rajamist juhendajate silma all kätt proovida ja tegutsemiseks julgustust ammutada. Näiteks võiks alustada sellest, et koguda kohaliku omavalitsuse ja annetajate abil kokku ressursid ning ehitada koos professionaalsete ehitajatega mõne kooli või lasteaia õuele maakelder, kus saab hoidiseid säilitada ja talvel katuselt kelgutada.
Igaühe oma varjendid
Mitu eksperti arvasid, et Iisraeli individuaalsed turvaruumid on varjumisvõimaluste evolutsiooni tänapäevaseim versioon, mis lahendab hulga ühisvarjendite probleeme. See ei tähenda, et ühised varjumiskohad oleksid avalikus ruumis vähem vajalikud, sest nendega kaetakse suurema hulga inimeste vajadused kiiremini. Võiks ka mõelda, et me ei pea tingimata kõiki evolutsioonisamme läbi tegema, vaid võtame kohe kasutusele parima teadaoleva lahenduse. Venemaa sihib teadlikult varjendeid, kuhu tsiviilisikud kogunevad, ja seetõttu võiks hajutatus olla elanikkonnakaitsel abiks. Kui avalikud varjumiskohad on veebirakendustest leitavad lihtsad märklauad, siis eraomandis varjendeid ja turvaruume ei pruugi nii lihtsalt leida. Isegi kui turvaruumide info oleks ehitisregistris, oleks ebaotstarbekalt kulukas võtta märklauaks iga pere varjumiskoht. See lahendaks ligipääsetavusmure ja muud põhjused, miks ühisvarjenditesse ei taheta minna.
Kindlasti on vaja riiklikku koordinatsiooni, õigusraamistikku ja kohustuste määratlemist, millega siseministeerium aktiivselt tegeleb. Sellega koos peavad tulema juhised, ressursid ja suurem plaan. Edasi saaks minna nõudluse, eeskuju ja lahenduste ettenäitamisega. Hirmutamise asemel peab rõhutama positiivset, uusi õigusi ja võimalusi. Selleks et ühiskond edasi liiguks, on vaja avalikku arutelu mitmel teemal ning et igal tasandil võetaks oma võimaluste piires vastutus. Peale riigi on ka vabatahtlikel igal pool võimalik anda oma panus. Lõpuks ei pea keegi kellegi järel ootama, sest varjendeid ja varjekohti ei ole keelatud rajada – need on ehitised nagu iga teine. Kes tahab, saab juba praegu midagi ära teha.
Artikkel põhineb autori sel kevadel TLÜs kaitstud magistritööl „Kuidas motiveerida Tallinnasse rahuajal varjendite ja varjumiskohtade rajamist?“ (juhendaja Hannes Palang).
1 Johannes Voltri, Ministeerium plaanib kümne aastaga luua varjumiskoha ligi 700 000 inimesele. – ERR 19. I 2023. https://www.err.ee/1608855290/ministeerium-plaanib-kumne-aastaga-luua-varjumiskoha-ligi-700-000-inimesele
2 Madis Hindre, Vajaminevast 198 miljonist eurost ei saanud varjumine sentigi. – ERR 20. X 2023. https://www.err.ee/1609140068/vajaminevast-198-miljonist-eurost-ei-saanud-varjumine-sentigi
3 Hädaolukorra seaduse ja ehitusseadustiku muutmise seadus. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8ad9794e-fee0-4d48-939c-c9ee17e34fb0
4 Shana Debrock, Maaten Van Acker, Han Admiraal, Design recommendations for sustainable urban underground spaces. – Tunnelling and Underground Space Technology, X 2023, nr 140.
Rubiini plats on Viljandi linnaruumi eksperiment eesmärgiga elavdada vanalinna ning rajada tühjalt seisvale platsile kokkusaamiskoht nii suurele kui väiksele linlasele ja ka Viljandi külastajale. Rubiini plats asub vanalinnas peamiste tänavate ristumiskohas, kunagi kavandati sinna keskväljakut. Pärast Rubiini kino lammutamist ligi 15 aastat tagasi pole see paik kasutust leidnud, kuigi arendusplaane on olnud. Esimesed sammud astuti eelmisel aastal eelarvamusfestivalil, mil sinna pandi üles ajutised väikevormid. Nüüd otsitakse püsivamat lahendust. Ruumieksperimendi eesotsas on MTÜ Linnaelu koos Viljandi avatud noortetoa noorte ja maaülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilastega, et koosloomes jõuda parima lahenduseni.
Kuidas üks koht rahva kokku toob ja mis Rubiini platsist saada võib? Sellest räägib lähemalt MTÜ Linnaelu liige, viljandlane Kristina Libe.
Miks on vaja just Rubiini platsile uus hingamine anda?
See plats jääb kooliteede ristumiskohta, paljud kõnnivad sealt iga päev läbi. Juba jupp aega on õhus olnud ka küsimus, kus on linnaruumis noorte koht, milline on noortele sobilik noortepärane paik. Ruumi aktiveerimiseks pole alati vaja atraktsioone, piisab ka kohast, kus saab lihtsalt olla. Noored tahavad, et see poleks nurgatagune paik, vaid keset melu.
Mida eelmise aasta ajutine lahendus Viljandile andis?
Kõige olulisem on see, et linlased panid platsi tähele ja seda kasutati. See anonüümne ruum oli seisnud läbikäigukohana tühjalt. Eelmise aasta ettevõtmine tegi platsi nähtavaks.
Vanalinnas on paljudel majadel küll hooviala, mis tihti on väike ning autosid täis, kuid pole õueruumi. Rubiini plats kujunes vanalinna elanike ühiseks tagaaiaks, kus aega veedetakse. Eelmisel aastal püüdsime lihtsate vahenditega luua peatuspaigaks õdusamat ruumi. Väikevormid jätsid palju vabadust loovusele, ruumi sai enda järgi kohandada, kasutada seda nii, nagu parasjagu tahtmist oli. Ruumielemendid andsid võimaluse paigale jääda, peletasid eemale autod ning ühtäkki sai ajutisest parklast turvaline õu, kus võis lapsel käest lahti lasta ja sõpradega kohtuda. Linna melu võikski siia rohkem ulatuda, sest majade esimese korruse äripinnad soodustavad aktiivse tänavafrondi tekkimist. Kohvikuid ja ärisid on ja võiks olla rohkemgi. Loodame, et aktiivne plats tõmbab elu vanalinnas paremini käima. Kui meie plaan õnnestub, ehk otsivad ettevõtjad kunagi koostatud plaanid sahtlist välja ja hakatakse ka vanalinna suhtuma kui väärtuslikku elukeskkonda ning arendamist väärt alasse.
Kristina Libe juhib Rubiini platsi ruumieksperimenti ning loodab, et ehk hakatakse nüüd ka vanalinna suhtuma kui väärtuslikku elukeskkonda ning arendamist väärt alasse.
Korraldasid hiljuti töötoa, kus kogusite kokku paljude noorte ja vanemate linlaste mõtted ning maastikuarhitektid aitasid need eskiisprojektiks vormida. Mis sellest töötoast kõlama jäi?
Kõige suuremat rõõmu valmistab see, et kokku said maastikuarhitektuuri tudengid ja Viljandi noored. Võib öelda, et noored disainisid koos noortega noortele. Neid juhendasid maastikuarhitektid Edgar Kaare ja Anna Maria Järvsalu.
See ei ole ainult kogukonnaalgatus, võrdne partner ja osaline on ka linnavalitsus. Linn andis oma sisendi ja nõudmised, millega arvestasime algusest peale. Katsetasime uut osalusviisi ja saime kogemuse, kuidas luua linnavalitsuse, ekspertide ja elanike koostöös väiksemaid avalikke ruume.
Tihti rajatakse linnades monofunktsionaalseid alasid – mänguväljakul on tore lastel, aga mitte nii tore nende vanematel. Kui keskkond on kohane nii lastele kui ka täiskasvanule, kes saab lugeda raamatut, juua tassi kohvi, siis on kõigil toredam.
Enamasti kavandavad noortele avaliku ruumi täiseas spetsialistid. Tihti ei pruugi tulemus üldse noorte vajadusele vastata. Mida noored avalikus ruumis tegelikult teha tahavad?
Kui öeldakse „noor“, siis liigub mõte ikka sinna teismelise poole. Rubiini platsi õppe- ja arendusprojektis osalevad eelkõige 18–26aastased noored. Kui noored on gümnaasiumi lõpetanud, huviringidest välja kasvanud ja täiskasvanuellu astunud, siis neil polegi kohtumisteks enam muud paika kui kohvik või kõrts. Võimalusi peaks siiski veel olema. Ka avalikus ruumis.
See on tõsi, et täiskasvanu loodud ruumid kipuvad olema väga funktsionaalsed. Näiteks tahetakse noorteparkidesse pumptrack’e, kuid see on väga ühekülgne, mõeldud vaid neile, kes armastavad ekstreemsporti. Rääkimata, et see ala on väga poistekeskne.
Tüdrukud vajavad hoopiski vastupidise suunitlusega ruume. Mitte kärarikkaid sportimise ja enda proovile panemise paiku, vaid olemise ruumi, jutustamise kohta, kus on turvaline, meeldiv ja ilus, et sõpradega lihtsalt kokku saada. Mängud pole esikohal, kuigi nende olemasolu on lisaväärtus.
Loomulikult oleme mõelnud ka väikelastele ja nende vanematele. Selleks et lapsel oleks midagi teha, kuni vanem jäätist sööb või sõbraga vestleb, on platsile kavandatud keksumäng ja eelmisest aastast jääb alles liiklusrada. Klassikalist mänguväljakut ei tule, laps peab natuke mõtlema ja fantaseerima, mida platsil teha, mängu pole talle ette organiseeritud. Looduslikud elemendid toetavad seda mõtteviisi.
Peale platsi kavandamise ja kujundamise on projekti osa ka vaatlused: kes ja kuidas platsi ja selle elemente kasutab. See on vajalik, et teaksime järgnevatel aastatel disainis korrektuure teha ja lahendust edasi arendada.
Noorte käest tuleb osata küsida. Otsene küsimus „mis siin olla võiks?“ annab tihti ettearvatavaid vastuseid. Millised olid sinu eeskujud kaasamisprotsessi ülesehitamisel?
Pean tunnistama, et eeskujusid mul polnud ja leiutamist on omajagu. Pundis olid maastikuarhitektuuri tudengid, Viljandi noored ja kunstikooli noored, neilt tuli üllatavalt värskeid ideid. Kuidas nad pärast seal ruumis käituvad ja mida teevad, on edasise töö lahendada. Laseme noortel kogeda ja uurida, ruumikogemusi reflekteerida.
Tutvustasite õppeprojekti tulemusi ka linlastele. Kuidas pakutud lahendused vastu võeti?
Kõik on ühel nõul, et platsil võiks olla rohkem melu. Ka vanemad naised, kes arutelul osalesid, tõid välja, et nad tahaksid platsil näha rohkem inimesi, tulla kokku ja õues olemist nautida. Platsil peaks olema istumiskohti, varju ja rohelust, et saaks vaadata elu enda ümber. Nagu Itaalia piazza’l. Linlaste ettepanekud ei erinenud palju sellest, mida tudengid ja noored välja pakkusid. Sooviti ka näiteks joogiveekraani, et saaks olla midagi ostmata.
Ei saa ju öelda, et sellist kohta, kus istuda ja olla, Viljandis pole. Alles hiljuti uuendati EV 100 „Hea avalik ruum“ raames Tartu maanteed ja Vabaduse platsi. Mis seal siis puudu jääb?
Häid ja õdusaid kohti istumiseks ja kokkusaamiseks pole kaugeltki piisavalt. Viljandi Vabaduse plats meenutab Tallinna Vabaduse väljakut: see on pidupäevaruum, kus peetakse paraade ja tullakse kokku suurüritusteks.
See pole argipäevane kohtumispaik. Kuigi Vabaduse plats asub peatänava ääres, pole sinna iga päev asja. Peale paari toreda kohviku pole väljakut toetavat hoonestust ja asutusi, mis elu käima tõmbaksid. Mina eelistan kohti, mis on vähem ranged ja kus keskkond soosib pikemat viibimist, kus on võimalus varjuda päikse, tuule, automüra eest, süüa, juua jne.
Kui püsivat muutust te Rubiini platsile kavandate?
See on ajutine, kuni viis aastat. On elemente, mida saab muuta ja ära viia, kuid on ka elemente, mida on otstarbekas hoida platsil kauem. Lahendust kohandatakse vastavalt korjatud tagasisidele. Kui miski ei toimi, on ebamugav või lõhutakse, siis tehakse ka muudatused.
Linna rahalised võimalused on praegu kasinad ning ala püsivaks ümberehituseks pole võimalusi. Võib-olla selgub, et suurt ja püsivat lahendust polegi vaja, piisab väiksemast sekkumisest. Teisalt saame nende mõne aasta jooksul koguda ka infot. Kui kunagi peaks Rubiini plats kapitaalselt ümber ehitatama, siis teame täpselt, mida ja kuidas teha.
Mis saab edasi?
Eelprojekt on valmis ja ootab linnavalitsuse heakskiitu. Sel suvel peaks juba üht-teist platsil valmima, võimaluse korral noortemaleva abiga. Kultuuriakadeemia tudengitest ja vabatahtlikest saab kokku ehitusmeeskond. Eri etappides on saanud ja saavad ka edaspidi kokku mitmed osalised.
Kui palju on tulnud osalejaid tikutulega otsida või tagant utsitada?
Eks seda on ka olnud. Noortel on olnud ju tihe aasta, natuke on ikka hirm suure töö ees ja pole väga palju kogemusi ka. Siin ongi vaja kogenumate ja juhendajate tuge. Püüame nii teha, et hirme oleks vähem ning osalemine jõukohane, lõbus, tore ja õpetlik.
Tuleb näidata, et noort oodatakse ja ka väikest panust hinnatakse kõrgelt, pole vaja terve suvi rügada. Tihti ei suuda noored uskuda, et kellelegi läheb tõesti korda, mis nad arvavad ja teevad, et nad ongi oodatud looma ja tegutsema.
Selline arvamus teeb küll väga kurvaks … ja näitab kätte, kuidas ühiskond noortesse suhtub …
See on tõesti väga kurb. Noortel on palju pakkuda, kui vaid tuntakse huvi, kuidas neil läheb ning kuulatakse, mis nad ütlevad. On tähtis, et noored tunneksid end ühiskonna osana, et neil oleks oma ruum ning nad saaksid selle loomisse ka panustada. Noori ei tohi lükata kuhugi äärealale ja neisse ei suhtuda nii, et nad on keegi, kel on pidevalt probleemid või kes ise on probleem.
Kuidas koostöö linnavalitsusega sujus?
Alguses kõheldi, et kuidas asju ajada, kui pole juhendit, raamistikku, regulatsioone jne. Lõpuks siiski kõik lahenes ja nõustuti eksperimenteerima, kuidas kõik osalised oleksid kujundusprotsessis algusest peale. Näiteks linnavalituse poolt tulid meeskonda linnakunstnik, haljastusspetsialist ja linnahoolduse juht. Koostöö on olnud väga tore ja konstruktiivne.
Kreegi päevade kontsert 4. VI Arvo Pärdi keskuses. Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Kavas Cyrillus Kreegi ja Mart Saare koorimuusika.
On saanud kenaks traditsiooniks korraldada juuni algul Haapsalus Kreegi päevi, mis tänavu laienesid ka Tallinna ja Laulasmaale ning millega tähistati Cyrillus Kreegi 135. sünniaastapäeva. Esinejaid oli sel korral vaid üks – Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel – , kelle kavas kõlasid Kreegi loomingu kõrval ka Mart Saare koorilaulud. Minu muljed pärinevad 4. juuni kontserdilt Arvo Pärdi keskuses.
Enne kui lähen kontserdi juurde, tahan mõne sõnaga peatuda Vox Clamantisel. Ma ei salga, et olen selle koori veendunud fänn ja üritan nii palju kui võimalik nende tegemisi jälgida, olgu need siis kontserdid, salvestised või morbiidne Eesti vabariigi aastapäeva kontsert. Minu silmis on Vox Clamantis mitte ainult Eesti, vaid ka maailma koorimuusikas omanäoline fenomen. Eestis ei pääse loomulikult võrdlusest Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mis on 2023. aasta seisuga arvatud maailma kolmeteistkümne parima koori hulka.* Ja kuigi nõustun täielikult sellise valikuga, on Vox Clamantisel minu arvates EFK ees mõned eelised. EFK on ikkagi palgaline koor – kuigi riigipalga üle rõõmustaksid kindlasti ka Voxi lauljad – ning EFK aasta jooksul esitatavate kavade ja projektide arv on tohutu, hõlmates kõikvõimalikke stiile. Seetõttu tuleb neil ette ka esinemisi, mida ei ole jõutud päris lõpuni viimistleda ja harvadel kordadel on olnud võimalik tunnetada ka tüdinult töötegemise maiku.
Vox Clamantis sellise stiilide ja kavade rohkusega küll esile ei tõuse, aga seda viimistletumad on nende esitused. Viimistluse all ei pea ma aga silmas klaasselget intonatsiooni (näiteks Kreegi-Saare kontserdilgi oli siin ja seal mõningaid ebatäpsusi), vaid mingit erilist ühishingamist, muusika põhjalikku läbitunnetamist ja mõtestatud esitust. Jääb mulje, et kui koorilt kõlab esimene noot, on neil kohe suurem pilt silme ees ning lauljad teavad täpselt, kuidas kõlab ka viimane noot. Olen natukene Jaan-Eik Tulve tööd kooriga kõrvalt näinud ja kaldun arvama, et sellist tulemust ei saavutata mitte niivõrd puhaste kooskõlade lihvimisega, vaid teostega pidevat sisulist tööd tehes. Aga see on pelgalt minu arvamus, pealegi osalesin ma vaid gregooriuse laulu proovides ning seal ju mitmehäälsete kooskõladega tegeleda ei tule.
Vox Clamantis on mitte ainult Eesti, vaid ka maailma koorimuusikas omanäoline fenomen, mille teeb eriliseks ühishingamine, muusika põhjalik läbitunnetamine ja mõtestatud esitus.
Koorjuhi sisuka töö kõrval pean Vox Clamantise puhul kiitma lauljate ilusaid ja hästi kokku kõlavaid hääli. Paljud neist ei ole ju lauljaharidusega, aga potentsiaalsed solistid on nad kõik. Laulasmaa kontserdil jäi kõrva ka väga nüansirikas dünaamiline skaala ning rohke ahelhingamise kasutamine, mis tagas ühtlase ja katkematu vokaalse liikumise.
Nüüd siis aga kontserdist, kus kõlasid vaheldumisi Cyrillus Kreegi ja Mart Saare koorilaulud. Kuigi nad olid põlvkonnakaaslased ja paljuski üht rada käinud heliloojad, on nende teosed siiski väga erineva helikeelega. Kreegi teosed, mis võivad olla lihtsast homofoonilisest helikoest keerulise polüfooniani, on pisut kompaktsemad ja ka turvalisemad. Saar eksperimenteerib rohkem, seetõttu tuleb mõnikord ette kaheldavaid lahendusi. Mõlemad heliloojad kirjutasid peamiselt koorimuusikat, ometigi on mõlema lauludes üksjagu mittekooripäraseid võtteid, Saarel rohkemgi kui Kreegil, ning see teeb nende laulude esituse keskpäraste võimetega kooridele üksjagu problemaatiliseks.
Mul on tohutult hea meel, et Kreegi muusikat on hakatud nii palju ette kandma. Otsa tegi kunagi lahti EFK ja nüüd on esitajaid tervest maailmast The King’s Singersist Jaapani koorideni. Kui vaid Kreek, kelle muusika jäi tema eluajal üsna tundmatuks, kõiki neid esitusi kuuleks! Vox Clamantisel on kindlasti oma osa, et Kreegi looming on maailmas laiemat tunnustust saavutanud. BBC Music Magazine tunnistas nende 2020. aastal välja antud Kreegi muusikaga CD „The Suspended Harp of Babel“ sama aasta juunikuu parimaks kooriplaadiks ja see kuulus ka ajakirja nimetatud aasta 20 parima albumi hulka.
Pärdi keskuses kõlasid peamiselt samad lood, mis plaadilgi: Taaveti laulud ja rahvakoraalide seaded. Taaveti lauludes, mis loodud umbes 30 aasta jooksul ja kuuluvad helilooja väheste originaalteoste hulka, avaldub Kreegi hea meloodiavaist, mille ta on ühendanud värvika harmoonia ja mõjusa häälte registrite vastandamisega. Pealtnäha ei ole laulud väga keerukad, kuid neis on ometigi salakavalad karid, näiteks 121. Taaveti laulu „Päeval ei pea päikene sind vaevama“ esimesed fraasid: siin on äärmiselt ebamugavad, isegi ebaloogilised hüpped ning võimalus, et need ebatäpselt ja hakitult kõlavad, on suur. Vox Clamantise naised laulsid neid sellise kerguse, sihikindla liikumise ja ka intonatsioonilise puhtusega, et lihtsalt nauding oli kuulata.
Erakordse ilu poolest on meeldejääv 137. psalm „Paabeli jõgede kaldail“, mis on selgelt mõjutatud vene õigeusu muusikast. Sellest loost on olemas nii segakoori- kui ka meeskoorivariant, Vox Clamantis oli valinud viimase, kuid kaasati ka madalad naishääled. Vähem on esitatud väga eriliste harmooniakäikudega ja suhteliselt dissonantset Taaveti laulu nr 22 „Mu Jumal! Jumal! Mikspärast oled Sa …“, mis praegusel süngel ajal läks oma ahastava tekstiga eriti hinge.
Laiemalt kui Taaveti laulud on tuntud Kreegi rahvakoraalide seaded, eriti muidugi „Mu süda, ärka üles“, mis kõlas ka sel korral. Selle loo puhul jäi kõrva tavapärasest aeglasem tempo ja just siin tõusis esile Vox Clamantise tugevus. Aeglane ei tähenda nende puhul lohisemist ega väljasuremist, vaid äärmist mõttetihedust ja pidevat pinget, mis ei katke ka pauside, aeglustuste ja fermaatide ajal. Peale selle tegi esituse lummavaks läbipaistvus ja dünaamiline nõtkus. Siinkohal ei suuda ma jätta jagamata ühte väga armsat kogemust selle lauluga. Olen Mubas muusikaloo õpetaja ning loomulikult räägime ka Kreegi loomingust ja teeme selle kohta kontrolltöö. Tänavu oli üks õpilane oma töös ära toonud sellised Kreegi teosed nagu „Mu isa, ärka üles“ ja „Reekviem isa Andresele“. Kui isa ikka ei ärka, siis reekviem on omal kohal küll …
Aga tagasi Vox Clamantise kontserdi ja Mart Saare laulude juurde. Nagu juba mainisin, on Saare koorilaulud kohati ebakooripärased ja veelgi rohkem karisid täis kui Kreegi omad. Vähegi kehvema esituse korral võivad Saare koorilaulud olla üsna piinarikas kuulamine, aga ka vastupidi – kui esitus õnnestub, pakuvad need lood tõelise elamuse. Vox Clamantis oli kavva võtnud Saare nn hitte – „Seitse sammeldunud sängi“ ja „Miks sa nutad, tammekene?“ –, kuid enamuse moodustasid harvem kõlavad laulud.
Minule pakkus üllatuse Anna Haava tekstile loodud „Suur kontsert algab koidu a’al“ – omamoodi vaimukas, huvitava helikeele ja ootamatute käikudega laul, kus on palju kasutatud ka polüfooniat. Selle loo ettekandel on tähtsad kerged strihhid, reljeefne polüfoonia ja hea teksti esiletoomine, mis õnnestusid Vox Clamantisel suurepäraselt. Veel vajab see lugu kõrgeid naishääli ja siin näitasid koori sopranid tõelist klassi. Tunduvalt lihtsama ehitusega on Muti (Marie Underi) sõnadele loodud „Kuidas juhtus …“, aga Vox Clamantise kerge ja läbipaistev esitus muutis selle laulu peenekoeliseks ja elegantseks.
Äärmiselt õrnalt ja hingestatult kõlas Saare „Hällilaul“. Nagu pealkirjast järeldada võib, on lugu aeglane ja uinutav, pealegi lõpeb see täieliku hääbumisega, aga Vox Clamantis hoidis sisemist erksust ja pidevat liikumist. Marie Heibergi tekstile kirjutatud „Sa ise läksid kaugele“ on küllaltki fragmentaarne, aga ka siin lõi koor Jaan-Eik Tulve juhatusel mõtestatud terviku. Kontserdi lõpetas „Miks sa nutad, tammekene?“, mille tegi täiesti vastupandamatuks imelise kergusega lauldud refrääni „sink-sale-proo“ keerutavad kaunistused.
Lugenud enne kontserdi algust kava, imestasin, miks ei kõla kontserdil üks kaunimaid Kreegi laule „Kui suur on meie vaesus“, aga vastuse sain kontserdi lõpus: see oli jäetud lisapalaks ja pani õhtule ilusa punkti.
* Jeremy Pound, 13 of the world’s best choirs. – BBC Music Magazine 1. IX 2023. https://www.classical-music.com/features/artists/worlds-best-choirs
Uue koorimuusika kontsert „Kõigel loodul on hing“ 9. VI Muba suures saalis. Korraldaja Eesti Kooriühing, kunstiline juht Leiu Ryland-Jones, helikunstnik Pille-Riin Langeproon. Kammerkoor Encore (dirigent Karin Tuul), Püha Miikaeli Poistekoori ettevalmistuskoor (dirigent Jana Perens), Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (dirigendid Valter Soosalu ja Heldur Harry Põlda), Vanalinna Muusikamaja lastekoor (dirigent Maarja Soone), vokaalkammeransambel Vox pUNT (dirigent Patrik Sebastian Unt) ning üle-eestiline neidudekoor Leelo (dirigent Külli Kiivet). Kavas 14 teost 13 heliloojalt, sh üheksa esiettekannet (heliloojad Evelin Kõrvits, Karin Tuul, Mari Amor, Mari Kalkun, Patrik Sebastian Unt, Kristo Matson, Robert Jürjendal, Rasmus Puur ja Pille-Riin Langeproon).
Kooriühingu traditsioonilisele uue muusika korjele kirjutavad erinevalt „Tärkava koorihelilooja“ programmist muusikat juba suurema kogemusepagasiga heliloojad. Kontserdil kõlanud laulud sobivad hästi ka harrastuskooridele, kes otsivad uue koorimuusika abil värsket hingamist.
Eri kooriliikidega uue heliloomingu kontsert annab kooriloomingus toimuvast laulupeoliku ülevaate. Millist muusikat ja mõtet tahavad heliloojad praegusel ajal kuulajale edasi anda ning kas heliloojate loomingus on kuulda sarnasusi, mille põhjal saaks teha üldisemaid järeldusi tänapäeva koorimuusika kohta? Kunstiline juht Leiu Ryland-Jones oli andnud heliloojatele tellimusteoste kirjutamiseks vabad käed: ette ei oldud antud ühtegi teemat ega mõtet, mis esialgse pilgu läbi oleks aidanud kontserdi teemat ühtlustada. Kõik heliloojad olid kirjutanud teosed eesti luuletajate tekstidele ning kontserdi kontseptsioon sündis kunstilisel juhil hiljem noote sirvides. „Kõik need (heliloojate) valitud luuletused räägivad teineteise hoidmisest ja väärtustest, mida oleks vaja praegustel hetkedel kuulda. Tekstid panevad mõtlema, et igal inimesel, loomal ja taimel on oma olemus ja ei ole nii lihtne sellest üle astuda. Meeldetuletus, et igal asjal on oma hing, olemus ja energia,“ rääkis Leiu Ryland-Jones kontserti tutvustavas intervjuus.* Kontserdi juhtmõte „Kõigel loodul on hing“ oli inspireeritud Mari Kalkuni uudisteose „Looduse ring“ tekstist: „Me oleme ring, looduse ring ja kõigel sel loodul on hing. Hing igas libles, igas linnus, hing on ka minus.“
Enne uudisteoste kõlamist sai publik heliloojast ja kõlama hakkavast teosest rohkem teada salvestatud helifailidelt, kus komponistid vastasid kahele küsimusele: millal nad esimese teose kirjutasid ning mis inspireeris neid kõlama hakkavat teost kirjutama. See lihtne akt tegi esitatava teose erilisemaks ning kuulamiskogemuse isiklikumaks. Helifailide lahendus kohapeal rääkimise asemel toimis kontsentreeritumalt ning kordumine sidus kontserdi terviklikumaks.
Laval on uue koorimuusika heliloojad Kristo Matson, Rasmus Puur, Evelin Kõrvits, Mari Amor, Pille-Riin Langeproon, Patrik Sebastian Unt ja Robert Jürjendal ning Mari Amori laulu sõnade autor Andre Tamm.
Püha Miikaeli Poistekoori ettevalmistuskoor laulis armsalt dirigent Jana Perensit vaadates esiettekannetena Evelin Kõrvitsa laulu „Tuhatjalgne ja jaanimardikas“ ning Karin Tuule „Oled sa“ (sõnad Tarmo Selter). Kõrvitsa teose elav humoorikas tekst pani kuulama ka vanemad publikuliikmed, vahelduva muusikaga teos oli meeldejääv. Poistekoor esitas dünaamiliste nüanside rohkelt Tuule teose „Oled sa“. Kaks uudisteost sobiksid ideaalselt mudilaskooride repertuaari. Kõrva kriipisid ainult dirigendi ehted, mis elavalt dirigeerides kaasa klõbisesid.
Laulupeoliku kõlapildi lõi Vanalinna Muusikamaja lastekoori esituses Mari Amori „Muusika – me rõõm“ (sõnad Andre Tamm). Laulu tekst räägib muusika meelt ülendavast olemusest, aga selge refrääniga teos ei kõlanud novaatorlikult. Teistmoodi ja kontserdist meeldejäävaimana mõjus Mari Kalkuni uudisteos „Looduse ring“ (seade Rasmus Puur). Mari Kalkun on väljendanud arvamust, et inimene on planeedil võtnud endale liialt palju ruumi. Sisutihe tekst on meisterlikult pandud lihtsasse keelde ning koos muusikaga on see tehtud kõigile arusaadavaks.
Esimest korda esines uue koorimuusika kontserdil ka vokaalkammeransambel. Vox pUNT esitas Patrik Sebastian Undi loomingut, esiettekandena kõlas „Me rõõm ja rahu“ Doris Kareva tekstile, veel esitati laulupeohõnguline „Kodu“. Muba saali akustika sulatas ansambli hääled kokku sumedaks helisummaks, ansambli kõla pehmus ja Undi harmooniad eristusid teistest esinenud kooridest.
Meeldiv üllatus oli mulle Kristo Matsoni teos „Keegi peab ometi ütlema“ (sõnad Priidu Beier) Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori esituses. Alates klaveri sissejuhatavatest kõladest läksin muusikaga täielikult kaasa justkui kikivarvul kuulatades iga järgmist nooti ja kooskõla. Pingsast kuulamismullist tõi välja Valter Soosalu südikas teos „Kel kuube ei ole“ (sõnad Vladislav Koržets). Koor on teost laulnud ka varem ning sellega sai meeskoor näidata oma kõlalist amplituudi ja veenvat laulmismaneeri.
Ernst Enno looduslüürikast läbi imbunud tekstile on segakoorile mõeldud uudisteose kirjutanud Robert Jürjendal. „Ma otsustasin oma teose pühendada eesti taludele, mis on meie meele, keele ja kultuuri kandjad,“ sõnas Jürjendal enne teose kõlamist kammerkoori Encore esituses. Teose harmoonias tajusin tagasivaadet Hermanni lauludele. Muigega tõdesin, et ehk see annabki teosele veel selle taluliku Eesti mõõtme. Esiettekandena kõlas veel Ernst Enno tekstile loodud Rasmus Puuri teos „Lilled jätsid jumalaga“. Kuulamise tegi köitvaks eri faktuuride vaheldumine, arusaadavalt rütmistatud tekst ning harmoonia areng teose lõpu lähenedes. Uudisteoste ettekandmine on koosseisule märksa närvesöövam kui kinnistunud ja küpse repertuaari esitamine. Kõrvuti teiste kooridega, kes laulsid kontserdil peaaegu kõik laulud peast ja südamest, jättis kammerkoori Encore ettevalmistus toorema mulje.
Üle-eestiline neidudekoor Leelo eristus teistest kooridest repertuaarivaliku poolest. Pille-Riin Langeproon on Duo Ruudu tuntud pala „Tuule sõnad“ seadnud koorile, kitarridele ja šamaanitrummile. Olen alati šamaanitrummi kasutamisse koori- või orkestrimuusikas suhtunud väga ettevaatlikult, sest sageli ei olda selle instrumendi ajaloolisest kasutusalast teadlikud. Seade andis tuntud palale hoopis uue kihi ning šamaanitrumm ei rikkunud pala esialgset ilmet. Langeprooni seade on suurepäraselt õnnestunud: instrumentide kasutamine mõjus kontserdil värskena, muusika haaras kaasa ning oli näha, et koor naudib selle teose laulmist.
Neidudekoori esituses kõlas Pille-Riin Langeprooni uudisteos „Joonistan sind“ (sõnad Mathura). Laulu helgus ja korduv vorm andsid aimu selge kõlavärvi taotlemisest. Kava sirvides selguski, et helilooja loob kooriteoseid, mis põhinevad loodusel ja sünesteesial. „Ma näen igat helistikku, heli, teost värvusena ning üritan seda oma kooriteostes edasi anda. [—] Tänasel kontserdil esitatav teos Mathura tekstile on näiteks sooja kollast värvi.“ Kontserdile pandi punkt rahvamuusikalooga „Anna aega“ akordioni, trombooni ja bassi saatel (autor Astra Merivee, seadnud Teno Kongi ja Kristel Laas). See pälvis palava aplausi.
Võimekad noored
Kunstiline juht Leiu Ryland-Jones ja helikunstnik Pille-Riin Langeproon said kontserdiga suurepäraselt hakkama. Tundsin rõõmu, et kooriühing usaldab kandvaid rolle noortele, kes oma südikusega pakuvad värskeid lennukaid ideid. Uue muusika kontsert möödus mõtte, sisu ja kujunduse poolest ühe kunstilise tervikuna ning publik suunati märkama enda ümber pakitsevat kevadist elu ja loodust. Rohkem oleksin oodanud uudsust ka heliloojatelt: mitme komponisti loomingut on tellitud varasematele kooriühingu uue koorimuusika kontsertidele, neid laule on kuulda laulupeol ja kontsertidel. Näiteks Rasmus Puuri, Karin Tuule või Patrik Sebastian Undi koorimuusikat kuulates tekib paratamatult tunne, et samalaadset olen ka enne kuulnud. Eestis on heliloojaid, kellel on kooridele kirjutamisel pikk kogemus, kuid kellelt loomingut ei tellita. Järgmisel kooriühingu uue koorimuusika kontserdil ootan pikisilmi näiteks Katrin Alleri ja Jüri Reinvere loomingut.
* Marge-Ly Rookäär, Delta. Eesti Kooriühingu kontsert uue muusikaga, kommenteerib kunstiline juht Leiu Ryland-Jones. – Klassikaraadio 7. VI 2024.
Muu hulgas kirjandusteadlase, filosoofi, esseisti ja kriitiku tiitliga pärjatud prantsuse-ameerika erudiit George Steiner (1929–2020) kasutab filosoof Martin Heideggerist rääkivas raamatus1 tabavat metafoori kirjeldamaks, mida too peab silmas olemise unustuse ning üleüldse olemise kui sellise käsitlemise keerukuse all. Nimelt toob ta illustreeriva näitena esile muusika, sest just muusika on sarnaselt olemisega küll kõigile mõistetav, ent verbaalselt varjestatud.
Kuna Heidegger on siinmail taas – ammugi veel lihtsalt jätkuvalt – aktuaalne2, tahan teemaringi avardamiseks osutada tema mõtete mõningatele seostele muusika(filosoofia)ga, hoolimata sellest, et Heideggeri muidu üpris vohava retseptsiooni hulgas ei leidu kuigi palju käsitlusi, mille keskmes oleks muusika.3 Selle asjaolu tingib muu hulgas tõik, et Heidegger ei käsitle muusikat oma kirjutistes kuigivõrd eksplitsiitselt (kui üldse). Peamiselt leidub neis vaid viiteid muusikale või muusikalisele sõnavarale ning seeläbi on leidnud tõlgendajad tema kirjutistest seoseid muusikaga esmalt ja enamasti metafoorsel tasandil. Vahest kõige mõjusam Heideggeri ja muusika seos tuleb esile tema ühe põhimõiste, häälestuse ehk Stimmung’i puhul, mis assotsieerub nii eesti kui ka saksa keeles muusikaga.
Heideggeri varasest elik käände-eelsest perioodist pärit peateos „Olemine ja aeg“ („Sein und Zeit“, 1927) algab tõdemusega, et küsimus olemise tähenduse järele on unustatud. Kuna selle järele ei pärita, viibitakse olemise unustuses ning seepärast peabki uuesti olemise järele küsima. Olemisel pole aga Heideggeri järgi entiteedi iseloomu ning juba olemise enda iseenesestmõistetavus pärsibki seda küsimist. Niisiis, vähe sellest, et meil puudub vastus mainit küsimusele, on ka see küsimus ise võrdlemisi hägune ning kindla suunata.
Olemise järele pärimine määratleb aga inimese kui Dasein’i, kes juba alati on oma olemist, kuna see ongi tema olemisviis: juba pelgalt tema loomuses on pärida oma olemise järele. Siinkohal on oluline, et olemine saab oma tähenduse ajalt (Die sein ist Zeit – olemine on aeg) ning olemise järele küsitaksegi niisiis ajahorisondist lähtuvalt.
Siit jõuame tasa üle silla sõites eespool mainit Steineri juurde, sest muusika ja olemise analoogia üks oluline moment on just nimelt mõlema temporaalne iseloom. Erinevalt paljudest teistest kunstivormidest teeb muusika olemisviisi kurioosseks olm, et sel on palju erinevaid väljendusviise või avaldumisvorme noodistusest elava ettekande ja salvestiseni. Seetõttu pole sel ka n-ö algupärast objekti. Sellegipoolest on muusika(teose) terviku ammendavaks adumiseks tarvilik eeltingimus selle otsast lõpuni läbi kuulamine (hea muusikalise kujutlusvõime puhul ka partituuri läbi lugemine). Kui ka sünteesida minevikus tajutud ehk kuuldud helid olevikus kõlavatega ning proovida nende põhjal järgnevaid helisid justkui ette ennustada, saab tervikust aru ikkagi alles siis, kui muusika ise on lõppenud, surnud.
Sellesama Dasein’i olemine, millest Heidegger räägib, on aga samuti surma poole ning just olemine surma poole on tema olemasolemist määratlev olemisviis: surm on otsekui „olemise artikulatsioon“.4 Rääkides surma poole olemisest muusika kontekstis tekibki niisiis intrigeeriv paralleel, sest ka muusika on oma lõpu kui surma poole. Olm, et muusika ühel hetkel n-ö sureb, konstitueerib selle olemise tajutavas maailmas muusika kõlades, sest kõlanud muusika on oma kõige täiuslikumal ja terviklikumal kujul paradoksaalsel kombel olemas alles siis, kui see on lõppenud. Seega on ka muusika kogu aeg oma lõpu poole: oluline pole siin aga mitte niivõrd lõpp kui sündmus, kuivõrd selle poole suunatus.
Muusika võrdlemisi kentsakast olemisviisist rääkides nendib ka Steiner, et ehkki muusikal on inimese mentaalsetele ja füüsilistele seisunditele tugev mõju, ei osata siiski öelda, mis muusika ise on.5 Muusika küll tähendab midagi, ent sellegipoolest ei osata seda kuidagi sõnastada. Või Heideggeri sõnadega: „Olemise defineerimatus ei elimineeri küsimust selle tähenduse kohta.“6 Niisiis jõuab Steiner järelduseni, et muusika puhul on selle olemine ja tähendus lahutamatud ning mõlemad tõrguvad sõnastamise vastu. Ometigi on muusika olemas, sest juba kogemus kinnitab seda. Kokkuvõtteks võetakse muusika olemist samamoodi iseenesestmõistetavalt, nagu võetakse iseenesestmõistetavalt olemise olemist.
Püüdmata siinse mõtiskluse pealkirjas püstitatud küsimusele vastust anda, tahan lõpetuseks siiski välja pakkuda paar Steinerist inspireeritud mõttekohta. Nimelt, ehkki muusika temporaalse iseloomu tõttu saab sellega heideggerliku olemise kui sellise isepärasel moel teemaks võtta, ei tasu unustada, et täpselt samamoodi saab muu hulgas just muusika abil olemise unustust veelgi süvendada. Muu hulgas näiteks siis, kui eristada n-ö süvenenud ja analüüsiv muusika kuulamine muusika kuulamisest (sageli kõrvaklappidest) selleks, et iseenda mõtteid ja ehk suisa iseenda olemist vaigistada.
Kui Friedrich Nietzsche kirjutas raamatus „Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja eikellelegi“, et „raske on elada inimestega, sest et vaikida on nii raske“7, kuna inimesed sunnivad kasutama keelt, saab selle edasiarendusena öelda, et ka iseendaga olla on raske, sest vaikuses endaks saamine nõuab kontemplatsiooni ja süvenemist. Küll saab aga muusikaga seda vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas. Ehkki loomulikult on siin erandeid ning tõlgendus- ja vaidlusruumi, kas või meie oma Arvo Pärdi vaikusest sündinud ja vaikusest pregnantse muusika või muusikateraapia näitel, on muusika kuulamise viisid ja eesmärgid siiski koos voogedastusplatvormide ja tehnoloogia arengu võidukäiguga ilmselgelt üha kiiremas muutumises. Küll aga on ehk selle tehnoloogia tõttu muusikast otsitava „vaikuse“ eesmärk üha enam just iseenda mõtete, ent võib-olla siis tõesti lausa iseenda olemise vaigistamine ja seeläbi olemise koorma kergendamine.
1 George Steiner, Martin Heidegger. The University of Chicago Press, 1992.
2 Vt Ahto Lobjaka hiljutine tõlketöö: Valle-Sten Maiste, Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed. – Sirp 31. V 2024.
3 Üks oluline erand on artiklikogumik Heidegger and Music. Toim Casey Rentmeester, Jeff R. Warren. Rowman & Littlefield Publishers, 2022.
4 Eduard Parhomenko, Martin Heidegger. Toim Epp Annus. – 20. sajandi mõttevoolud, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 243.
5 Vt nt Aurora Ruus, Mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks. – Sirp 5. I 2024.
6 Martin Heidegger, Being and Time. Tlk Edward Robinson. Harper Perennial, New York 2008, lk 23.
7 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk Johannes Palla. Olion, Tallinn 2008, lk 74.
Olen paaril viimasel aastal kogunud rahva seas ringlevaid lugusid ja arvamusi tehisintellekti (TI) kohta. Suur osa põnevusest, miks neid jutte räägitakse, on tingitud ilmselt sellest, et tegu on justkui inimeselaadset funktsiooni täitva seadeldisega. Tehisarus nähakse revolutsiooniliselt uut lehekülge inimkonna ajaloos, kuid sealjuures tajutakse ka piiratust ja ühekülgsust.
Kui muusikute kõnepruugis kasutatakse mõistet „keha“ või „keha tegema“ teise muusiku asendamise mõttes, siis tehisaru ja inimese suhetes on sageli esile tõusnud küsimus, kas tehisaru saab inimesi asendada. Kas tehisaru saab inimesele „keha“ teha?
Kuna enamik meist on saanud oma tehisaru kogemuse juturobotite kaudu, siis kajastab valdav osa lugudest seiklusi juturobotitega. Meelelahutuseks hea, aga mis veel? Ehkki jagatud kogemused on peamiselt praktilist laadi, ei puudu neis ka filosoofilisem igavikuline mõõde. Kui osas lugudes kajastub hirm tehisaru võimekuse ees, siis hiljuti juhtusin lugema sellist mõttekäiku, et tehisaru teeb põhiliselt asju, mis on pigem ebavajalikud. Kirjutab poeeme ja aitab veebist infot kokku rehitseda, aga seda, mida tõesti oleks vaja inimese asemel ära teha, ta ei tee. Näiteks vahetada vana pesumasin uue vastu (koos kohale toomise ja paigaldusega), eemaldada räästalt jääpurikad jms. Miks ta siis seda ei tee? Sest tal pole keha.
Inimene on leiutanud palju tehnilisi abivahendeid, mis teevad meie elu märkimisväärselt lihtsamaks. Kuid siis, kui need seadmed keelduvad töötamast ja rakendub Murphy seadus „kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb“, langeb olukorra lahendamise koorem kehalise inimese kaela.
Koguperemuusikal „Alice Imedemaal“ 3. VI kell 15 (esietendus 2. VI). Lavastaja Tanel Jonas, helilooja Ardo Ran Varres, laulutekstide autor Aapo Ilves, stsenarist Ott Kilusk Lewis Carrolli raamatu põhjal, kunstnik Triinu Pungits. Osades Annaliisa Kivi või Emily Mäesepp (Alice), Rosanna Säälik või Thea-Tikker Pikhoff (väike Alice), Elisabet Bachaus või Aigi-Lii Oja (Kübarsepp), Annabret Albert või Triinu Johanna Sepp (Irvikkass), Anette Nurja, Lisette Leopard, Kirke Miina Tegova, Stella Seim, Kristin Ivan, Ida Aleksandra Lillepuu, Katri Kade, Tuulõ Iva, Berit Järveküla, Ida-Marie Möldre, Kertu Juhkam, Tristan Erik Teniste, Mirtel Aal jt E STuudio koori- ja tantsukooli lauljad. Bänd koosseisus Priit Sootla (klahvpillid), Risto Virkhausen (kitarr), Andres Vago (kitarr), Margus Tammemägi (löökpillid), Felix Verlin (bass) ja Kristin Müürsepp (flööt).
Juunikuu alguses etendus Tartu Sadamateatris E STuudio koori- ja tantsukooli koguperemuusikal „Alice Imedemaal“, mis tõi lavale üle saja muusiku ja kaasategija, et haarata publik Ardo Ran Varrese mängulise muusika saatel ühes Alice’iga seiklema.
„Alice Imedemaal“ on kahtlemata juba hea allikmaterjali valik, kuna E STuudio koolis tegutsevad igas vanuses lastele, nii koolieelikutele kui ka gümnaasiumiõpilastele, mõeldud huviringid. „Alice’i“ maailm on aga tegelaste ja süžee poolest piisavalt kirju ning sisaldab eri interpretatsioonitasandeid – sealt leiab igas vanuses suhestumisväärset. Koguperemuusikaliks nimetatud tõlgendus paistis olema suunatud eelkõige pere noorematele, seda muu hulgas lapseliku särasilmsuse poolest. Terviku sirgjooneline jälgitavus ja sidusus mõjus sümpaatselt: see sobis muusikali sihtgrupile ning tegi ka noortega lavastamise tõenäoliselt lihtsamaks. Projekti eest vedanud Külli Lokko piidles noodipuldiga bändirõdul istudes küll kogu aeg tähelepanelikult korruse jagu allpool toimuvat, kuid osatäitjad paistsid olevat nii põhjalikult ette valmistunud ja kogu muusikali detailideni selgeks harjutanud, et muretsemiseks ei olnud põhjust. Ühel hetkel esitas väiksem peategelaste ansambel a cappella numbri, kus suuniseid ühespüsimiseks jagas dirigendi asemel hoopis üks lauljatest.
Üks väga sümpaatne duo näitas end kahe Alice’ina: nii noorema (Rosanna Säälik) kui ka vanema osatäitja (Annaliisa Kivi) puhul oli märgata tegelaskujule iseloomulikku terasust ning valmisolekut osutada täiskasvanute maailmas aset leidvatele veidrustele.
Sadamateatri black box’i tüüpi saal tõestas end igati õnnestunud kohavalikuna: ühelt poolt lõi see suhteliselt intiimse õhkkonna lähivaatega fantaasiamaailmale ning haaras seeläbi publiku kaasa sama vahetult, nagu seda on teinud Lewis Carrolli kirjeldused. Lava ei ole seal küll meeletult suur, ent oli see-eest tegevusega piisavalt ühtlaselt täidetud, nii et selle ühtegi nurka ei jäänud tühja või kasutamata ruumi. Koori- ja tantsukooli nooremad olid aga kogu muusikali vältel paigutatud laulma lavaäärsetele rõdudele, kust avanes hea vaade toimuvale. Kõigi huvikooli laste kaasamine on kahtlemata juba pedagoogilisest aspektist tunnustusväärne ja kajastab koorikooli võlu: see lubab ka noorematel saada aimu, mis võib neid selle hobiga edasi tegeledes veel ees oodata, ning olla osaline ühes innustavas suurprojektis.
Lava keskpunktis viis tegevustikku edasi valdavalt ligi 20-liikmeline tegelaste ansambel. Kuigi süžee oleks võinud ette määrata nii mõnegi kostüümivahetuse, olid muusikali peaosatäitjad algusest lõpuni neile määratud rollis. See aitas neil ilmselt paremini oma osaga mõttepidet hoida ning pakkus peategelastele ka enam pildis olemise võimalust, tagades seeläbi nende parema eristatavuse ja meeldejäävuse. Tegelaste arvukuse tõttu oli ka kostüümide ampluaa küllalt silmapaistev: selles valguses oligi ehk hea, et need kaelamurdval kiirusel ei vahetunud, vaid mõningad detailid sai pilguga mitu korda üle käia. Tegelaste rolli olid suuresti asetatud puberteediealised noored, kelle pidevas muutumises olemise kujundit on ka alustekstis aegade jooksul ühe analüüsitava aspektina välja toodud. Vaatajana ei teadnud ma küll midagi osalejate senisest lavakogemusest, kuid energiat täis ansambel oli igati mõjus. Rollidesse ja lavastuse loomisse sisseelamise rõõm oli silmanähtav. Üks väga sümpaatne duo näitas end kahe Alice’ina: nii noorema kui ka vanema osatäitja puhul oli märgata tegelaskujule iseloomulikku terasust ning valmisolekut osutada täiskasvanute maailmas aset leidvatele veidrustele, samal ajal said nad koos laval teineteisele toeks olla, et vältida olukorda, kus keegi jääb pikemalt päris üksi tegevust edasi kandma. Eneseväljenduse julgust jagus ka mitmel muul tegelasel: teiste seas jäi meelde Irvikkassi kehastaja kassilikult nõtke lavamaneer ja silmapaistev alditämber.
Ardo Ran Varrese progerokihõnguline muusika sobis energilisse muusikali hästi ja aitas täita ka stseenide üleminekuid. Loomulikult on siin märkimisväärne roll ka bändil, mis koosnes kogenud mängijatest. Kuigi muusika tiksus ühelt poolt dirigendi käe all lavastuse reeglistatud rütmis, õhkus sellest siiski meeldivat vabadust ja värskust. Ruumi väiksuse tõttu tundus mulle esimeste palade ajal, et valju muusika foonil läheb osa tihedast laulutekstist kaotsi, kuid muusikali edenedes suudeti balansiküsimus õnneks sujuvalt lahendada.
Ühele huvikoolile on „Alice Imedemaal“ suurejooneline ettevõtmine, mida toetas peale osalejate tugev seljatagune bändist ja valgustajatest kostüümikunstnike ja grimeerijani. Oli tunda, et projektiga on võetud siht professionaalsusele ega ole piirdutud kodukootud tegevuse või pelgalt n-ö nunnumeetriefekti taotlemisega. Kõrge standard peegeldus muu hulgas küllalt keerukas koreograafias. Kui siin-seal oli ka mõningaid detaile, mis ei õnnestunud alati ühtmoodi, ei häirinud see sugugi üldpilti. Muusikalis on materjali enam kui tunni jagu, mis tähendab, et kõik peaosatäitjad olid pidanud mällu talletama muljetavaldava hulga teksti, laulusõnu ja liigutuste kombinatsioone.
Muidu köitva ja läbimõeldud reklaami vahele oli sattunud ka üks tõrvatilk: kontserdi Facebooki-üritusest jäi silma lause „See pole lihtsalt järjekordne huvikooli kontsert, vaid päris kultuurielamus!“. Seda sorti pisendav hüüatus tekitab veidi mõru tunde ning mõjub ka alandavalt, kui pidada silmas, et koori- ja tantsukool korraldab regulaarseid väiksemas formaadis kontserte. Kui nimetuses sisaldub sõna „muusikal“, osutab see juba iseenesest asjaolule, et loodud on sootuks teist laadi produktsioon, mida publikul pole põhjust kontserdiga segi ajada. Ülalt alla vaatamine ei jäta paratamatult eristuda soovijastki kuigi head muljet.
Publikus ringi vaadates näis, et „Alice Imedemaal“ oli toonud peale ootuspäraselt oma võsukestele kaasa elavate vanemate saali ka omajagu osatäitjate eakaaslasi – igati meeldiv tendents. Igatahes pakkus muusikal osalistele kuhjaga elevust ja õnnestumisi. Loodetavasti tekib suurel koori- ja tantsukoolil sellisteks ettevõtmisteks edaspidigi uusi ideid ja võimalusi, nii et noored saavad laiema publiku ees esineda.
