Ja seal ta jälle seisabki, lühikestes pükstes ja sandaalidega, või hoopis sulejopes, seljakott seljas. Turist. See võiksin olla ka mina. Tulin äsja pikalt reisilt Euroopa sellesse otsa, kust sõda jääb kaugele ja kus turist kalpsab nagu tirts.
Kes poleks turisti ühel või teisel moel üleolevalt suhtunud! Teda ei peeta eriti peeneks inimeseks; õhtul võib ta ju Dom Pérignoni juua, aga oma massilisuses meenutab ta ise pigem Sprite’i või odavat õlut. Turistiparved nagu Lay’si krõpsud poeriiulis! Samuti ei peeta teda väga nutikaks, kuigi ta kuulab giidi justkui huviga, vangutab pead, pärast võib-olla vatrab kuuldust või loetust tüütuseni teistelegi. Ta on ju ikkagi, vähemalt algimpulsilt või otsapidi, see romantiline turist, kellest kunagi rääkis Groys: tahab leida midagi monumentaalset ja igavest, olgu see katedraal või merisiilik või narkodiilerite tulistamine (viimane on Groysi näide). Öeldes „turistlik“ mõtleme ebaehedat, ehkki see, mida autentsena välja pakutakse, võrsub tihti iseenda uurimisest romantilise turisti pilguga: paneme lennujaama rahvariidest istmed, pruunid viidad mingite kalmete suunas, valime, mida pardaajakirjas põlisena välja pakkuda.
Paljudes riikides annab turism üliolulise osa SKTst (Kreekas ja Islandil viiendiku, Horvaatias veerandi), aga sotsiaalmajanduslikult võib tal olla karm mõju. Veneetsias, kuhu saabub aastas 15 Eesti elanikkonna jagu rahvast, on kinnisvaraomanike ahnus kohalikud elanikud kesklinnast välja tõrjunud, sest turist maksab neli-viis korda rohkem kui pikaajaline üürnik. Tourist go home!
Aga ei ta lähe, kuigi ökoloogiliselt on asi halb. Turist pole ainult hirmus veeraiskaja ja plastprügi tekitaja – kaheksa protsenti maailma kasvuhoonegaasidest tuleb turismitööstusest. Saksa turismiuurija Wolfgang Strasdas leiab, et keskkonnakulud peaksid tooma kaasa kallimad lennupiletid ja maksusoodustused tuleks kaotada: turism pole inimõigus. Või vähemalt pole inimõigus see, et Saksamaalt saab edasi-tagasi Mallorcale lennata 140 euroga.
Sellega võib nõustuda. Aga kas reisimist saab ülaltpoolt piirata? Pandeemia ajal nägime, et sai, aga kliimamuutus põhjendusena ei toimiks: turist ei taju, et see ohustab teda vahetult. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igaühel on õigus lahkuda mis tahes riigist, sealhulgas enda omast, ja sinna naasta. Ressursid selleks ei ole inimõigus, aga hindade ülesajamine kahjustaks vähem jõukaid, kes käivad praegu samades sihtpunktides, näevad Machu Picchu või Colosseumi ära, postitavad uhkelt ühismeediasse. Kas lihtsalt vaesemate äralõikamine on moraalne lahendus?
Ulmeline plaan oleks võrdne kvootide sisseseadmine: igaühele maksimaalselt kolm edasi-tagasi lennureisi aastas! Jama on selles, et suurem osa maailma rahvastikust ei lendagi, ja mu ulmeilmas võiks alata metsik kvootidega kauplemine. 2023. aasta kohta hinnatakse esialgselt, et lendude hulk jõudis 88 protsendini pandeemiaeelsest ajast, mis tähendab, et 1,3 miljardit reisijat saabus kuhugi rahvusvahelise lennuga. Mõni muidugi mitu korda, mina, patune, samuti.
Aga need, kes reisivad, on ju õnnelikumad! Mõelgem neuroplastilisusele ja uutele närviradadele, mis ajus tekkivat! Kolm aastat tagasi levis uudis Washingtoni osariigi ülikooli uurimusest, mis tuvastas, et sagedased reisijad on teistest seitse protsenti õnnelikumad. Ehkki lendamist see ei õigusta: nimelt selgus 500 taiwanlase kogemuse põhjal, et kui sõita mitu korda aastas kodust vähemalt 120 kilomeetri kaugusele, oledki õnnelikum. Niisiis peaks mulle piisama, kui aeg-ajalt Pärnus käin. No kuulge. Kuid uurimused ütlevad ka, et väliskogemusega moedisainerid on loovamad ja tudengid emotsionaalselt stabiilsemad. Sõdu ei suuda turism ära hoida, aga milline oleks maailm turismita? Sõgedam? Ökoloogiliselt puhtam?
Tulin Andaluusiast tagasi Kataloonia kaudu. Barcelona-Tallinna lennukil oli palju venekeelseid reisijaid, heategevuslik loteriigi kuulutati lisaks inglise ja hispaania keelele välja vene keeles. Küllap nad juba teadsid: õllelõhnane tüüp, kes muidu magas, elavnes mu kõrval teate peale ja ostis piletid (tema õnneks purssis stjuardess vene keelt).
Lennujaama fuajees kuulutas üks naine valju häälega telefoni: „Да нет, я в апреле в Грецию собираюсь, на солнышко!“ Ja läheme aga jälle, nagu rändtirtsud. Mõned põgenevad mürskude eest, turistid tatsavad päikeses.
Kes mäletab veel, mis oli 8. aprillil 2023 sõlmitud koalitsioonilepingus kultuuri- ja spordipeatüki esimene punkt? Aitan: „Otsime täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks.“
Eesti Filharmoonia Kammerkoor korraldaski 17. jaanuaril kultuuri ja erasektori koostöö teemal vestlusringi.* Vestlusest võtsid Urmas Vaino juhtimisel osa kultuuriminister Heidy Purga, ettevõtja ja strateegianõustaja Birgit Linnamäe, Alexela juhatuse esimees Marti Hääl, Nordneti asutaja ja juht Madis Laansalu, SA Kultuuripartnerlus juhataja Meelis Kubits ning SA Eesti Filharmoonia Kammerkoor juhatuse liige Esper Linnamägi.
Heidy Purga sõnul on eraraha kaasamise küsimus üks tema selle ametiaja ülesannetest. Kultuuriministeeriumis on valmimas kokkuvõte küsitlusest, mis tehti kultuuri toetavate ettevõtjate hulgas. Peamiste kultuuri toetamise põhjustena tuuakse seal välja missioonitunne ja nähtavus. Seni on riik olnud maksuerandite suhtes jäik, aga maiks-juuniks on kavas tulla ettepanekutega, kuidas soodustada eraraha juurdevoolu kultuuri, sest kui enamik ettevõtjaid ütleb, et maksusoodustused lihtsustavad kultuuri toetamist, siis tuleb seda arutada.
Nendest maksumuudatustest on räägitud kaua, kuid kõigepealt peab kultuur saama ühiskonnas rohkem tähelepanu. Sellegipoolest pakib kultuur peavoolumeedias oma pillid kokku. Isegi rahvusringhäälingus, kus kõigi programmide peale on kultuurisaateid justkui omajagu, on need saated n-ö nurga taha lükatud. Rohkem võiks kultuurist rääkida, nt mõne rahvusvaheliselt tunnustatud loometöö tegijaga, ka televisiooni põhiprogrammi suurima vaatajaskonnaga saadetes, kuid ikka on see ETV2, raadio ja veebiprogrammide pärusmaa. Kahjuks on kultuuri toetamise populaarsus spordi kõrval kahanenud. Kui kultuur oleks meedias rohkem esil ja prestiižne, motiveeriks see ka ettevõtjat toetust jagama ja annaks ideid, kuhu täpsemalt panustada. Meelis Kubits on Äripäevas algatanud saate „Kultuur veab majandust“ just sellepärast, et tuua kultuuri ettevõtjale lähemale.
Korduvalt tuli jutuks, et meil on noor, esimese-teise põlvkonna kapital, ei ole veel laialdast harjumust ühiskonnale tagasi anda, seda enam tuleb tutvustada kultuuri toetamise võimalusi. Siiski on ühiskond juba läbi teinud tohutu arengu: hoolimata sellest, et majanduskeskkond ja seadused sponsorlust ja metseenlust ei soodusta ning maksuamet võtab toetusest suure tüki riigieelarvesse, on toetajaid järjest rohkem – sealjuures anonüümseid, sest logo pole enam ammu peamine, mis üritust rahastama meelitaks, oodatakse hoopis delikaatsemat ja personaalsemat tänu, toetamise märkamist. Välja toodi suisa selline mure, et kui ettevõtte logo on juba kuskil väljas, hakkab toetustaotlusi tulema üha rohkem, ja kui ettevõttes ei ole eraldi selle tööga tegelejat (paljudes suurettevõtetes juba ikka on, aga keskmistes ja väikeettevõtetes harva), siis on taotluste hulgaga raske hakkama saada.
Täpselt ei olegi teada, kui palju eraraha praegu kultuurivaldkonnas liigub. Meelis Kubits on pakkunud, et metseenlusena toetatakse kultuuri aastas 5–10 miljoni euroga, vahest rohkemgi. Teada on, et kultuurkapitali toetatakse erarahaga 140 tuhande ulatuses. Väga palju toetatakse aga selliseid projekte, kus ei ole üldse riigi raha sees – ja selliste projektide kohta andmeid ei koguta, seega ei tea keegi ka eratoetuste täpset suurust. Võrdluseks: riigieelarvest toetati 2023. aastal kultuuri 360 miljoniga (kui ERR maha võtta, jääb 320 miljonit), piletitulu tõi riigieelarvesse tagasi 13 miljonit.
Targem on aga tulla tagasi küsimuse juurde, miks toetatakse. Ikka see missioonitunne, sealhulgas soov aidata rahvuskultuuril ja selle tippudel areneda ja kesta. Raha antakse muidugi eeldusel, et see läheb tarkadesse kätesse.
Mõnikord läheb rohkem aega, et saada uue raamatu tempo ja keelega yhele lainele. Nii oli mul Maryliis Teinfeldt-Grinsi luulekoguga „kivi alla kükakille“, mis mõjus peaaegu et vastandina minu praegusele elule. Olen viimased aastad nautinud intensiivsemat linnaelu, pendeldades Tallinna ja Helsingi vahet, „kivi alla kükakille“ paiskab aga lugeja otse kuhugi sohu, kust ei lahkutagi. Ei jää muud üle kui kuulata linnulaulu, jälgida päikesekiirte laskumist vanaema taburetile ning hingata „väl’la/ üle järvä“ (lk9).
Manasin silme ette oma suvila, omad järved ja metsad ja vaikuse, mille kaudu seda kogu lugeda. Alati on mul loodus- või maakohaluulega väike kartus – et see jääb liiga pealiskaudseks, kirjeldavaks, mittemidagiytlevaks. Sellest kartusest ja oma pealinlikust talveunest ärkasin yles 22.lehekyljel fraasi peale, mis mõjus mulle kui kapatäis värsket vett näkku: „ujun üle järve / kuni tahan jällë elada“. Kui sinnamaani mõjusid luuletused proloogina, kirjeldades stseeni, kuhu lugeja sisse astub, siis nyyd astus lavale minategelane, mõtete ja olemusega minategelane, kes– mulle pisut yllatuslikult– ei tunnegi maal ainult suurt rahu ja rõõmu. Lisandub kerge masenduslik allhoovus, mis teeb ees ootavad väiksed õnnedetailid mitmetahulisemaks ning luulekogu vaksa võrra inimlikumaks, lähedasemaks.
Heitliku linnaelu keskmest paistavad tihtipeale maakoha vaikus ja rahu täielik idyll. Kujuta vaid ette: vanaema koduke, õunapuud, soojad ilmad, vanad tuttavad ämbrid, metsad ja nii edasi. Teinfeldt-Grinsi puhul saab aga kiiresti selgeks, et siin pole kysimus mõnes toredas suvepuhkuses, vaid milleski enamas. Autori järelsõnast „Keelekasutusest luuletekstides“ saab teada, et Lääne-Virumaal Kadrina vallas asuv Koplimetsa kyla on tema kodukyla ning seal toimubki minu arusaamist mööda kogu tegevus (ainukese erandina mainitakse lk15 Võsut, mis mulle seostub ainult joobes pidutsejate ja muusikalise kooslusega 5MIINUST).
Kuigi Teinfeldt-Grins oma teose synnilugu ei täpsusta, tekkis mul kujutelm, kuidas minategelane Koplimetsa sattus ja mida ta sealt otsis.
See võis välja näha nii: minategelane on Koplimetsas yles kasvanud või veetnud seal märgilise tähtsusega aja oma lapsepõlvest ning hakanud seda pidama oma koduks. Siis aga saadi vanemaks, tulid koolid, ylikoolid ja töökohad ning kõik muud kohustused, mis naelutasid minategelase aastateks kuhugi Eesti linna (eelkõige kujutan ette Tartut). Nyyd aga on saabunud minategelase ellu rahulikum aeg, mis on ta tagasi toonud oletatavate juurte juurde, koju. Mida aga Koplimetsast enam ei leia, on kodutunne– metsad, õunapuud ja karjamaad on jäänud kaugeks ja võõraks, meenutades ähmaselt midagi, mis lapsepõlves oli ja praegu enam ei ole. Koht, mis pidanuks olema toeks ja lohutuseks, ei olegi enam seda. Korraga „ei mäletä kus oli ia“ (lk83). Võib olla, et kodu ongi märkamatult kolinud mujale– sinna kohta, mis pidi olema ajutine.
„männileevike / kes näitab end kitsilt/ vii mind aa“ (lk86).
Koplimetsa uuem osa Uudeküla. Hääbunud külast on alles põllul laiuvad tammepuud.
Kas tekst pysib pysti?
Muidugi ei saa „kivi alla kükakille“ puhul maha vaikida selle keelt– kadrina murrakut. Maryliis Teinfeldt-Grins märgib järelsõnas, et alustas 2018.aastal murdepäeviku pidamist ja sellest on saanud tema loomeprotsessi loomulik osa.
Läänemeresoome keelte, murrete hoidmine ja esiletoomine on muidugi mõista tänuväärt tegu. Suhtun murde kasutamisse luules siiski ettevaatlikult, kuna mõnikord võidakse teksti väliste komponentidega (rytmimängud, riimid, keelekasutus) korvata sisulisi puudujääke. Tõtt-öelda oligi „kivi alla kykakille“ puhul enne kätte võtmist murdekeel kõik, mida ma selle raamatu kohta teadsin, ja see syvendas kartust.
Lugema asudes sain kohe aru, et mu kartus oli olnud asjatu ja isegi kohatu– Teinfeldt-Grinsi tekstid pysiksid hästi pysti ka kirjakeelde ümberpanduna, kuid murdekeel toob luuletuse sisu kohe mitu sammu lugejale lähemale (või viib mitu sammu sygavamale sohu). Värske Rõhk fännab ühismeedias yht Teinfeldt-Grinsi luuletust ja ma jagan nende indu: „mää otsast paistab iijumaa“ (lk13). Sama kaliibriga on see katkend: „plekilisel vakstul/ lesib tükk ieringat“ (lk36).
Päikë
„kivi alla kükakille“ on mulle olnud yks seiklus. Niipea kui algse arvustuse valmis olin saanud, läks arvuti katki. Õnneks nädalaid hiljem sai arvuti korda ja failid taastatud, kuid kummalisel kombel oli ainsana just „kivi alla kükakille“ arvustus kaduma läinud. Võib-olla tehnik luges seda salaja ning mõtles, et annab mulle teise võimaluse?
Mäletan, et esimese lugemisega jäi mulle sellest kogust kõige eredamalt meelde yks tyyp, võiks isegi öelda, et teine peategelane– Päike. Päike on „kulunud, tuhm“ (lk27), „kõikeõlmav“ (lk29) ja „priske“ (lk60), ta laotab vahepeal oma habrast kleiti „kari kakrille“ (lk61) ning temaga ärgatakse yles ja koos loojutakse (lk77). Päike käib kylas ka minategelase unenägudes ning yldse on tal mitu sarnase kõlaga nime: päike, päikä, päikë. Ka vihmal on oma osa, kuid tema mõjub suvalise jõuna, force majeure’ina, mis tuleb ja läheb ja mille peale ei mõelda. Päikë aga on elus tegelane, kes elab jutustaja kõrval, suunab ja juhib teda, rõõmustab ja lohutab, valgustab ja pimendab, elab jutustaja rytmiga symbioosis.
Koos Päiksë, vihma, järvede ja õunapuudega on Maryliis Teinfeldt-Grinsi kadrinamurdeline luulekogu terviklik pilt yhest Lääne-Virumaa kylast ja selle (loodus)elust. Kodu, mida siin luulekogus otsitakse, leitakse küll, kuid teatud mööndusega– vana kodu on olemas ainult minevikus. Kui tahta võtta see vana koht ja teha sellest oma uus kodu, siis see nõuab aastatepikkust tööd. Mõnikord on lihtsam pöörduda tagasi eelmisse paika, mida ju samuti on märkamatult kodustatud. „kivi alla kükakille“ ongi järjekordne tõestus selle kohta, kui halastamatult aeg edasi liigub ja kuidas ei ole võimalik minna kuhugi pooleldi, vaid alati, kui minnakse, siis minnakse täienisti.
Selleks aastaks Ukrainale edu ei ennustata. Kõneldakse Ukraina strateegilisest kaitsest, Venemaa ründetegevuse hoogustumisest ja ettevalmistumisest uueks suureks rünnakuks suvel. USA abi Ukrainale on vabariiklaste tegevuse tõttu blokeeritud ja Valge Maja hinnangul võib Venemaa võita sõja mõne nädala või hiljemalt mõne kuuga, juhul kui Kongress ei anna juba lähipäevil luba Ukrainale sõjalise lisaabi andmiseks. Valge Maja teatel on Ukraina nii õhutõrje- kui ka suurtükiväe laskemoonavaru otsakorral.1
Arvestades lääne toetuse ebakindlust, kõneldakse aina sagedamini sellest, et lääs hakkab sundima Ukrainale peale ebamugavaid kokkuleppeid ega arvesta julgeolekuriski, mis kaasneb Venemaa võiduga. Teiselt poolt võtavad sõna need, kelle arvates paisub sõda millekski suuremaks ja et tegelikult ongi juba käimas kolmas või ka neljas maailmasõda (kui lugeda maailmasõjaks ka külm sõda), millega ühel hetkel kaasneb tuumarelva kasutamine ja viimaks maailma lõpp. Konstateeritakse, et aeg on ebamäärane, lääne liidrid nõrgad suurte otsuste tegemiseks, nende tool seoses valimistega kõigub või piirab nende julgemat tegutsemist sisepoliitika. Ollakse ühel meelel, et see ebakindlus kestab vähemasti kuni USA presidendi valimiste lõpuni. Ühtlasi arvatakse, et Donald Trumpi võidu korral võib olukord minna veelgi halvemaks.
Sellesse pilti asetub ka Eesti kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi otsus panna selle aasta suvel amet maha. Kindral viitab ohuhinnangutele, mis „annavad alust arvata, et Eesti-vastast agressiooni ei toimu järgmise aasta või kahe jooksul“ 2. Ta märgib samas, et selle aja jooksul saab uus kaitseväe juhataja kaitseväge ohu ilmnemiseks ette valmistada ja on parem, kui juhtimisotsused tehakse nüüd ja kohe. Herem toob põhjuseks ka oma väsimuse.
Spekulatsioonid Heremile seoses tema tagasiastumisega ei meeldi, kuid paratamatult asetub see suuremale taustale, mida temal ei sobigi kommenteerida või selles osas vähemasti mingit pessimismi üles näidata. Küsimus taandub ju lõpuks sellele, kas Venemaa ründab millalgi Eestit ja kas Eesti on siis koos oma NATO-liitlastega võimeline end kaitsma. Pole liiast arvata, et Venemaa võimaliku rünnakuga arvestades saab Eesti kaitseväge juhtida vaid see, kes on selleks valmis. Selles on Heremil õigus, et oma rolli kasvamise aeg tuleb uuele kaitseväejuhatajale anda ja pole õige, et kaitseväe juhataja vahetub siis, kui Heremi ametiaeg otsa saab ja oht on juba ukse ees.
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi sõnul on igas kohutavas vastasseisus punkt, kus katastroofi saab veel peatada. Ja see võimalus on just praegu.
Mööda ei saa minna ka möödunud suvel heaks kiidetud NATO uutest kaitseplaanidest, mida uuel juhatajal tuleb hakata jõuliselt liitlastega koordineerima ja ellu viima. Nende kohaselt asutakse Balti riike kaitsma kohe, alates esimesest sõjahetkest. Eelmise plaani puhul nähti ette NATO sekkumine kuuekuulise ajavaruga, mis tähendanuks Balti riikide jätmist Venemaa meelevalda. Kuid ka uute kaitseplaanide puhul tuleb arvestada, et need ei realiseeru mitte kohe, ei aasta ega ka paari jooksul, mis näib olevat meile antud hingetõmbeaeg. Mis tahes NATO liikmesriigi väeüksuste ümberpaigutamine, selleks vajaliku logistika tagamine, puuduliku relvastuse ja laskemoonavaru täiendamine võtab palju rohkem aega. Soovimata siin ilmutada liigset pessimismi Eesti valmisoleku teemal, tuleb siiski tunnistada reaalsust, mida Vene sõjapidamine endast kujutab ja et meil tuleb võib-olla ühel hetkel sellega silmitsi seista.
Vene sõjapidamise meetodid
Ukraina on uute sõjapidamisviiside katsepolügoon, mis on esile toonud sõjapidamise uued tehnoloogilised võimalused, kuid näidanud ära ka selle, missuguste jõhkrate meetoditega Venemaa sõdib. See on metoodiline terrorism, rünnakud tsiviilelanikkonna ja -taristu vastu, tervete linnade muutmine rusudeks, inimsusevastased ja sõjakuriteod. Reaktiivmürsud, droonid, tiib- ja ballistilised raketid ning koos sellega ka õud ja häving on Ukrainas igapäevane asi. Suur osa rünnetest toimub seejuures Venemaa territooriumilt ja õhuruumist sadade ja isegi enam kui tuhande kilomeetri kauguselt Kaspia mere kohalt. See näitab ära mastaabid, millises ulatuses tuleb Venemaaga lahinguid pidada ka tulevastes sõdades, kui need peaksid vallanduma. Sisuliselt tähendab see seda, et kui rünnataks Balti riike või Poolat, peaksid vastulöögid haarama vähemasti kogu Venemaa Euroopa-osa. See ei ole lokaalne sõda ühe või teise riigi territooriumil, vaid mastaapne sõda Euraasias. Kas NATO on selleks valmis – poliitiliselt, sõjaliselt?
Praeguse seisuga okupeerib Venemaa Ukraina territooriumist umbes viiendikku, mis on pindalalt suurem kui kaks Eestit. Paljudest Ukraina linnadest on järele jäänud vaid varemed ja põldudest saanud auklikud miiniväljad. Selline sõjapidamine tähendaks Eestile seda, et kogu maa muudetakse lühikese ajaga elamiskõlbmatuks. Isegi kui NATO suudab tõrjuda Vene väed Eesti piirest välja, on tegemist ikkagi Eesti linnade ja taristu totaalse hävinguga. Ja seda ka uute NATO kaitseplaanide korral.
Eesti ülisuur sõjaline abi Ukrainale ja ka meie poliitikute retoorika näitab, et tegelikult loodame me ennekõike Ukraina peale: Ukraina on meie püha Jüri, kes alistab Vene lohemao. Maailma majandusfoorumil Davosis kutsus Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi otsustavalt panustama Ukraina võitu ja mitte lasta sõda külmutada praeguses seisus, sest, nagu ta märkis, Putin on kiskja, kes ei lepi külmutatud toodetega. Zelenskõi sõnul on igas kohutavas vastasseisus punkt, kus katastroofi saab peatada. Ja see võimalus on just praegu.3 USA järgmine president vannutatakse ametisse 2025. aasta 20. jaanuaril ja kuna Trumpi valimisvõidu korral on ennustatud, et sellega võib Ukraina kaotada USA toetuse, siis küllap tuleneb sellest USA võimalikust rollimuutusest ka Zelenskõi üleskutse aidata Ukrainal sõda võita just nüüd ja praegu, enne kui poliitiline ebakindlus veelgi kasvab.
Trumpi lahendus
Teatud hulk musta ja kurba huumorit sisaldub Andrei Piontkovski4 ettekujutuses, kuidas lahendaks Donald Trump presidendiks valituks osutumise korral Ukraina sõja küsimuse. Piontkovski osutab, et Trump pole taganenud plaanist viia USA NATOst välja ega ole lahtunud ka ta viha Euroopa vastu, kuna seal koheldi teda ta esimesel ametiajal halvasti. Nii käib ka äärmusvabariiklaste Ukraina abistamisplaanide saboteerimine ja Ukraina rinde paigalpüsimine igati kokku Trumpi edasiste kavatsustega. Kui ta astub aasta pärast Valge Maja ovaalkabinetti, siis avaneb talle ka võimalus välja käia oma rahuplaan, millega ta lahendab Ukraina sõja koos oma sõbra Putiniga ära 24 tunniga, nagu ta on lubanud.
Piontkovski stsenaariumi kohaselt alustab Venemaa kohe pärast Trumpi võimuletulekut provokatsioone ja piirikonflikte Balti riikides. Narva ilmuvad rohelised mehikesed ja igal pool toimub naljakaid sündmusi, nagu nähti 2014. aastal Krimmis ja hiljem Ida-Ukrainas. Balti riigid koos Poolaga nõuavad vastavalt Põhja-Atlandi lepingu 4. artiklile konsultatsioone lepingu osalistega ja artikkel 5 käivitamist, kuid NATO vaikib, sest NATO juhtriik USA eesotsas president Donald Trumpiga on otsustanud NATO tasalülitada.
Kui kaos on paisunud piisavalt suureks, teatab Trump, et sõidab Moskvasse Putiniga kohtuma. Seal tervitab teda Ameerika lippudega ehitud Vene lennueskadrill. Kremli Georgi saalis sõlmitakse Putiniga kiiresti vajalikud lepingud, mille järel Trump lendab tagasi Washingtoni ja teatab ajakirjanikele, et tema päästis Euroopa ja kogu maailma katastroofist. Sõlmitud kokkulepetega tunnustab USA Venemaa terviklikkust selle konstitutsioonilistes piirides, kuhu kuuluvad ka osaliselt vallutatud Ukraina oblastid. Leppe kohaselt lubatakse Venemaale Narva linn koos seda ümbritsevate aladega ja Suwałki koridor Leedus.
Selle stsenaariumi ärahoidmiseks on Piontkovski sõnul kolm võimalust: 1) vabariiklaste eelvalimised võidab Nikki Haley, 2) Trumpi kandideerimise keelab ära USA kohtusüsteem, arvestades Trumpi puudutavaid kohtuprotsesse ja tema tegevust Kapitooliumi mässu õhutamisel, 3) lääs relvastab Ukrainat vajalikul määral, et tagada Ukraina võit sel aastal.5
Trump omalt poolt on ähvardanud kaosega kogu Ameerikat, kui USA ülemkohus jätab jõusse Colorado ülemkohtu otsuse, millega Trumpi kandidatuur Colorado osariigis diskvalifitseeritakse ja millega tunnistatakse Trumpi taandamine õiguspäraseks. Selle tõttu vallanduvat Trumpi advokaatide sõnul hullus kogu Ameerikas, kuna suur osa ameeriklastest jääb ilma õigusest hääletada oma kandidaadi poolt. Praeguse seisuga on peale Colorado otsustanud Trumpi presidendivalimiste eelvalimiste nimekirjast välja jätta Maine’i osariik.
Mõistlike vabariiklaste sõjaplaan
Trumpi kirgi kütva kampaania ja vaimuhaigusele viitavate kõlavate seisukohtade kõrval on hoopis tähelepanuta jäänud vabariiklaste ratsionaalse tiiva kolme juhtiva poliitiku esitatud plaan tagamaks Ukraina võitu. 6 Sellega tulid välja USA esindajatekoja väliskomisjoni esimees Mike McCaul, relvajõudude komisjoni esimees Mike Rogers ja alalise luurekomisjoni esimees Mike Turner. Kritiseerides praeguse presidendi Joe Bideni kõhklevat poliitikat Ukraina abistamisel, osutavad kolme komisjoni esimehed, et Ukraina võiduks on vaja 1) anda neile kriitilise tähtsusega relvi asjakohase ajagraafikuga, 2) karmistada sanktsioone Putini režiimi vastu ja 3) kanda Ukrainale üle umbes 300 miljardi dollari väärtuses USAs külmutatud Venemaa varasid. Relvastuse osas märgitakse, et Ukrainas on vaja suurima laskeulatusega rakette ATACMS, hävitajaid F-16, suuremas koguses kassettlahingumoona, suurtükke, õhukaitsesüsteeme ja soomukeid, et saavutada võitlusväljal ülekaal.
Nagu eespool osutatud, ei vasta see plaan paraku Trumpi nägemusele ja seetõttu pole see ka kõlapinda leidnud. See mõistlike vabariiklaste plaan võiks pinnale kerkida ja ehk ka teoks saada juhul, kui vabariiklaste presidendikandidaadiks ja presidendiks saab Nikki Haley, kes on jäänud eelvalimistel ainsana Trumpiga konkureerima.
Kremli müsteeriumid
Sama otsustav osa globaalses julgeolekus on ka Venemaa lähenevatel presidendivalimistel, millega seoses on enamasti arvatud, et Putini võidus pole mingit kahtlust. Moskva kremli telgitagustest kostab siiski ka teistsuguseid hääli. Tõsi, need hääled tuginevad enamasti allikatele, mille usaldusvääruses ei saa kindel olla või siis kipuvad need arvamised kalduma konspiroloogia valdkonda. Üks tuntumaid ja huvipakkuvamaid Kremli asjatundjaid on ajaloolane, publitsist ja propagandameister Valeri Solovei. Usutav tema teooriates on kindlasti see, et mitte kõik Venemaa hallid kardinalid ei ole rahul asjade senise käiguga ja Putini jätkamisega võimul. Nagu Solovei on väljendanud, ollakse Putinist totaalselt tüdinud. Ent kuna võimu ümber on koondunud vähemasti kolm grupeeringut, kellel kõigil on suur mõju, siis polevat Solovei sõnul ka selgust, milliseks võimu jaotus tegelikult kujuneb.
Mõnevõrra detailsemalt esitas Solovei oma vaate hiljuti intervjuus Dmõtro Gordonile.7 Solovei pole taganenud oma väidetest, et Putini asemel on võimul tema teisik, õige nimega Jevgeni Vassiljevitš, ja et tegelikult juhib riiki julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev. Putini teisik olevat päritolult valgevenelane, sündinud Magiljovis, ameti poolest neljanda kategooria puusepp, teeninud merejalaväes Krimmis ja on Putini teisiku rollis olnud nüüd juba kolm või neli aastat. Solovei väitel on võimu taga seisev nn poliitbüroo kokku leppinud, et Putini teisik viiakse küll võimule, kuid paika on pandud ka tema taandumise üksikasjad.
Nii peaks Putin (s.t tema teisik) pärast presidendiks valimist nimetama ametisse uue valitsuse, kus peaministri tool läheb Nikolai Patruševi pojale Dmitri Patruševile. Umbes kolme kuu pärast, vastavalt võimuvahetuse stsenaariumile, teatab president, et lahkub ametist (nii nagu Jeltsin omal ajal), ning sellega läheb võim Venemaa konstitutsiooni kohaselt ajutiselt üle ametis olevale peaministrile ehk Dmitri Patruševile. Seejärel korraldatakse erakorralised presidendivalimised ja Dmitri Patrušev valitakse presidendiks.
Selles olevat poliitbüroo kokku leppinud juba möödunud aasta novembris, kuid Solovei kahtleb, kas seda lepet ka tegelikult täidetakse, kuna poliitbüroo liikmed peavad Nikolai Patruševi endale liiga ohtlikuks, et lasta võimul täielikult tema kätte koonduda. Solovei ei välista, et valimised võivad lõppeda ootamatu krahhiga või tekib mingi turbulents juba enne valimisi. Näiteks tehakse teatavaks, et päris Putin on tegelikult surnud. Solovei kinnitusel kuuluvad umbes kahekümne liikmega poliitbüroosse peale Nikolai Patruševi ja Sergei Šoigu sellised tegelased nagu Sergei Tšemezov, Aleksandr Portnikov, Sergei Koroljov, Anton Vaino, Arkadi Rotenberg, Boris Rotenberg, Juri Kovaltšuk ja Dmitri Kotšnev.8 See on siiski vaid osa nimedest, mis Soloveile intervjuud andes meenuvad või mida ta tahab nimetada.
Ühele osale sellest poliitbüroost tugineb Solovei kinnitusel ka tema julgeolek: elab ta ju Moskvas ja omab teatud puutumatust. Solovei sõnul soovib see grupp Putini režiimi välja vahetada ja kardinaalselt Venemaa poliitikat muuta. Solovei väitel on see osa poliitbüroost erinevalt Nikolai Patruševist valmis minema Ukrainaga laiaulatuslikule kompromissile. Solovei puhul on kõneldud ka sellest, et tema eesmärk (vastavalt oma Kremli patroonidele) on vastu töötada Patruševi võimuhaaramise plaanidele ja näidata, mis nende plaanide õnnestumise korral kogu maailma ees ootab. Patruševi juhtimisel üritataks Solovei sõnul survestada Ukrainat sõlmima rahu jätkuvalt vaid Venemaa tingimustel. Selleks suurendab Venemaa ühelt poolt sõjalisi aktsioone Ukrainas, kuid selleks, et NATO riikide ja ennekõike USA tähelepanu Ukrainalt kõrvale juhtida, alustab ühtlasi hübriidsõda Balti riikides, ennekõike Lätis, ning initsieerib konflikte ka Lähis-Idas, Aafrikas ja mujal Euroopas. Solovei sõnul on Patruševi juhitud Venemaa eesmärk korralda maailmas tõeline põrgu, et sundida lääs Ukraina toetamisest loobuma ja Ukraina nõustuma Venemaa tingimustega. Solovei hinnangul, nagu ta räägib intervjuus Julia Latõninale, võib esimene Venemaa mahitatud terroriakt Euroopas toimuda juba lähikuudel. Selleks võib olla näiteks islamistlik terroritegu Prantsusmaal, et paika panna Ukrainat toetav president Emmanuel Macron. Niisuguste aktsioonide korraldamiseks on Vene luureorganeil Solovei kinnitusel suured kogemused.9
Isegi kui jätta kõrvale Putini teisiku teooria, pole põhjust kahelda, et võimu jagamine tekitab kremlis pingeid ja et isikud, kellel on võimalus selles kaasa rääkida, on vähemasti osaliselt just need, keda on nimetanud Solovei. Elades Moskvas ja kõneldes Putinist kui laibast külmikus peab Solovei selja taga seisma väga mõjuvõimas grupeering, kes teda kaitseb. On spekuleeritud, et Solovei tegevus on kuidagi kasulik Putinile endale või et tegelik niiditõmbaja selles loos on kremli klouniks tituleeritud Dmitri Medvedev, kes väidetavalt seisvat ka Valeri Solovei ja Putini laibamüüti propageeriva kanali General SVR taga. Selliste väidetega tuli välja Telegrami kanal Kremljovskaja Tabakerka, kuid esitatud väited vajavad kanali kinnitusel veel tõestamist. Ka annab kanal teada Kremli suitsetamisnurkades levivatest kuulujuttudest, et Putin on raskesti haige ja et ta sureb veel enne suve.
Kremljovskaja Tabakerka väidetav allikas FSBst põhjendab Medvedevi arvatavat osalust Putini laibamüüdis nii: „Medvedev näib olevat väsinud klouni rollist, kes sõimab läänt ja ähvardab NATOt tuumamalakaga. Ta usub, et on veel piisavalt noor ja perspektiivikas ning võib presidendiametisse naasta. Ta ei saa otseselt minna Vladimir Vladimirovitši vastu, kuid vaikselt sigadusi korda saatma on ta üsna võimekas. Pealegi teavad kõik, et Medvedevil on talitsematu fantaasia.“10
Solovei on rääkinud ka sellest, et Putini surnuks kuulutamine või selle fakti avalikustamine pärast presidendivalimisi on üks Nikolai Patruševi võimalikest plaanidest, millega võim läheb üle tema peaministrist pojale Dmitri Patruševile, kusjuures Putini teisikule olevat lubatud sel juhul head elu kuskil Ladina-Ameerikas. Teise stsenaariumi korral, mille kohaselt astub Putin (s.t tema teisik) presidendiametist tagasi, antakse talle mõni soe ja mõttetu koht kuskil Venemaa kõrgema võimuešeloni struktuurides, kus ta kedagi ei sega.
Kogu sellest müsteeriumist poleks mõtet rääkida, kui see ei meenutaks Vene tsaaririigi ja tsaariperekonna viimaseid aastaid rasputinlike müstifikatsioonide meelevallas. Teatavasti lõppes see kurvalt nii Rasputinile endale, tsaariperekonnale kui ka kogu Vene riigile. Mingisugune hullus levib Venemaa võimuladvikus ka nüüd. Aeg näitab, mis edasi saab.
1 Monica Alba, Julie Tsirkin, „Incredibly stark“: Biden aides give lawmakers a grim assessment of Ukraine without more aid. – NBC News 20. I 2024. https://www.nbcnews.com/politics/white-house/incredibly-stark-biden-aides-give-lawmakers-grim-assessment-ukraine-ai-rcna134792
3 Every investment in the confidence of the defender shortens the war – speech by the President of Ukraine to the participants of the special meeting of the World Economic Forum in Davos. President of Ukraine. Official website 16. I 2024. https://www.president.gov.ua/en/news/kozhna-investiciya-u-vpevnenist-zahisnika-skorochuye-vijnu-v-88381
4 Andrei Piontkovski, Ameerika Ühendriikides elav Vene poliitik, politoloog ja publitsist, on sage esineja Youtube’i kanalites.
5 Пионтковский: неожиданно! Стали известны настоящие намерения Трампа .. Фабрика новин. Андрей Пионтковский, Youtube 19. I 2024. https://www.youtube.com/watch?v=FIV-oFFxszw
7 Соловей. Путина переместили в новый холодильник, рак Патрушева, Герасимов собирался сдать Крым. В гостях у Гордона, Youtube 11. I 2024. https://www.youtube.com/watch?v=LX-sVdzgL54
8 Sergei Tšemezov on Vene poliitik ja miljardär, FSB kindralpolkovnik, Ühtse Venemaa juhatuse liige, Venemaa korporatsiooni Rosteh peadirektor; Aleksandr Portnikov on FSB direktor, armeekindral; Sergei Koroljov on FSB direktori esimene asetäitja, armeekindral; Anton Vaino on Venemaa presidendi administratsiooni juht; Arkadi Rotenberg on Vene miljardär, president Vladimir Putini lähikondne; Boriss Rotenberg on eelmise vend, Putini lähedane sõber; Juri Kovaltšuk on Venemaa miljardär, Bank Rossija juhatuse esimees ja suurim aktsionär; Dmitri Kotšnev on Vene Föderaalse Valveteenistuse (FSO) juht.
9 Валерий Соловей. Кремль намерен изменить стратегический контекст. Учения по блокировке вотсапа. Julia Latõnina, Youtube 17. I 2024. https://www.youtube.com/watch?v=jgk98KDshxg
10 Vt „Владимир Владимирович умрет до лета“: паблик рф объяснил, кто в Кремле распространяет информацию о смерти Путина. – DonPress 16. I 2024. https://donpress.com/news/16-01-2024-vladimir-vladimirovich-umret-do-leta-pablik-rf-obyasnil-kto-v-kremle
Octavia E. Butleri hädasti eestindamist vajava kaheosaliseks jäänud tähendamissõnade sarja esimene raamat[1] ilmus 1993. aastal, kuid lugu algab aastal 2024. Loo keskseks, muutumatuks suuruseks on muutus. Selles düstoopias kirjeldatakse kliimamuutustele järgnevat sotsiaalsete murrangute perioodi USAs ja endale muutuste prohveti rolli võtnud naise elu ja edu muutuvas ajas.
Lugu on kirjutatud ajal, mil Eesti vappus ränkades, ent vägagi teretulnud muutustes. Paljud tänastest täiskasvanutest andsid tollastele muutustele hagu alla, kõigutasid, raputasid ja lõpuks lükkasid ümber aastakümneid tuttava struktuuri. Seejärel asuti vabatahtlikult vana süsteemi varemetel muudatusi tegema. Protsess oli erakordselt intensiivne: muutusid reeglid, sotsiaalsed positsioonid, võimalused, ootused; lootused kustusid ja tärkasid, uued inimesed tõusid esile ja seni esiplaanil olnud kihutati vanuse ja oma aega kuulumise tõttu areenilt.
Šokiteraapia – uue ajastu kohaletoomine sõltumata sellest, kas keegi selleks valmis oli – võeti vastu suhteliselt vapralt, isegi kui see tabas paljusid väga valusasti. Muutused pühkisid ühiskonnast ja inimestest üle sedavõrd karmilt, et seda perioodi on nimetanud katastroikaks – hinnanguliselt suri Ida-Euroopas aastatel 1989–1995 üle 7 miljoni inimese rohkem, kui olnuks ootuspärane.[2] Selle taga oli tööstussektorist töökohtade kadumine ja eriti meeste katsed maandada muutustest põhjustatud stressi alkoholiga. Teisiti üteldes: oleme olnud ihaldusväärsete muutuste nimel valmis laiali raputama kõik ühiskonda koos hoidvad seosed. Ometi ei ole muutused sugugi lihtsad kanda: muutused viivad need, kes sellest vähe võidavad, koguni enesehävituseni.
Butleri raamatu sündmused rulluvad aga lahti muutustes, mida keegi ei soovi. Ühiskonna kude on viledaks kulunud, inimesed on vajunud ükskõiksusse, riik ei kaitse kedagi, kel pole võimu ega raha. Nagu näha, võivad sarnased tagajärjed olla nii soovitud kui soovimatutel muutustel. 2020. aastatel mõjub Butleri lugu hirmuäratavalt tuttavlikuna: autoritaarsuskalduvusega poliitikud, ebainimlikkuse aktsepteerimine, kliimakaos, polariseerumine ja enesehävitus. Muutused on võimust võtnud ja kellelgi pole nende üle enam kontrolli.
Aga kuidas selleni päriselus jõuti? Kui kõrvale hoida vandenõuteooriatest – needki on reaktsioon liigkiirele muutusele ilma adekvaatse seletuseta – tuleb põhjusi otsida progressiidee kujunemisest XVII sajandi paiku käsikäes valgustuse ja teadusrevolutsiooniga. Selle ajani esmajärjekorras tsükliline, aastaaegade vaheldumisena kogetud muutus asendus järkjärguliselt lineaarse edenemisega, edasiliikumisega, varasematele teadmistele, leiutistele tuginedes üha uute loomisega.
Maailma toimimise parem mõistmine lubab seni hirmutanud, arusaamatuidki protsesse veidi ette aimata, seega ka muutustel paremini silm peal hoida. Sellesse ritta sobitub majanduskasvu idee esiisa Adam Smith, kes XVIII sajandil formuleeris majanduse toimemehhanismid, millest tänaseni lähtutakse tervete ühiskondade eesmärkide seadmisel. Smith pakkus välja ühiskondade arengustaadiumid ja sõnastas esimesena majanduskasvu kui ühiskondade eesmärgi. Nende mõttejuppide külge kinnitusid järgnevatel sajanditel sotsiaalne evolutsionism, ühiskondade „arengu“ ja hiljem majanduse kogutoodangu järgi ritta seadmine, aga ka rassismi ja (neo)kolonialismi võimaldavad mõtteviisid.
Arusaamani, et sääraste eesmärkidega majandusel puudub pikaajaline perspektiiv, jõuti alles sajandeid hiljem. 1972. aastal modelleerib Rooma Klubi, kui ruttu jõuab tööstuse, toiduainetoodangu, rahvastiku- ja reostuse kasvu ning ressursihävituse jätkumise tingimustes inimkond oma kasvu piirini. Piirid, mis varasemate sajandite ohjeldamatu, kolonialistliku ja segamatult ekspluateeriva ressursikasutuse juures võisidki nähtamatud olla, joonistuvad ajas üha enam välja. Piiridele lähemale jõudes on üha selgemaks saanud ka kontrolli kadu muutuste üle.
Samaaegselt kasvanud teadlikkus keskkonna ja kliimaga toimuvate muutuste tagasipööramatusest on tekitanud juba sedavõrd suure mure, et suhet tulevikumuutustega on hakatud kirjeldama kui eeltraumaatilise stressi sündroomi. Muutus tõmbab käima uusi muutusi, muutustele vastatakse järsult pidurit tõmmates või varjatud nööritõmbajaid otsides. Vandenõuteoreetilised reaktsioonid Maailma Majandusfoorumi suure lähtestamise projektile või „suure asenduse“ hirm, mida levitavad üheaegselt tulevikku ja minevikku põrnitsevad, valge rassi pärast muretsevad „granola-natsid“ ja nende kohalikud versioonid eri ühiskonnagruppides osutavad ühtmoodi aiva palavikulisematele reaktsioonidele muutuvale maailmale.[3] Meie suhe muutusega on küllap pöördumatult muutunud.
Tekkinud kaoses selgust otsides toome järgnevate kuude jooksul Sirbi veergudel lugejate ette autorid, kes esindavad küll väga erinevaid eluvaldkondi, aga keda ühtmoodi seob huvi muutuste vastu. Plaanis on vaatluse alla võtta muutuv suhe loodusesse ja teistesse bioloogilistesse liikidesse, vaesuse ja muutuse suhe, muutuste mõõtmine, töö ja elustiiliga toimuvad muutused jpm. Siinse sarja autorid teevad katset muutuste keskel teed rajada ja selgust saada, kuivõrd on võimalik hävingut külvavate muutuste asemel leida taastavate, heastavate, loovate muutuste tee. Inimene on suur muutja – aga temast on suuremaid. Selle äratundmisega loodetavasti kaasnevas alandlikkusehetkes peitub meie võimalus leida uus suhe ka muutustega.
Või nagu ütleb Butler:
Läbi mõtlemise ja töö
Kujundame me jumalat.
[1] Octavia E. Butler, Parable of the sower. New York, 1993.
[2] Scheiring, G., Azarova, A., Irdam, D., Doniec, K., McKee, M., Stuckler, D., King, L. Deindustrialisation and
the post-socialist mortality crisis, Cambridge Journal of Economics, 47(2) / 2023, p 341–372.
[3] Catherine Tebaldi, Granola Nazis and the great reset. Enregistering, circulating and regimenting nature on the far right. Language, Culture and Society 5(1) / 2023: p 9 – 42
Kuidas mõelda ajast antropotseenis ja tehnoloogiaajastul?
LIISI KEEDUS
Pidades ajaloofilosoofia loenguid pärast aastaid kestnud Napoleoni sõdu, nentis G. W. Hegel, et „(a)jalugu ei ole õnne kasvulava. Õnnelikud ajad on ajaloo tühjad lehed, mida iseloomustab kooskõla ning vastuolude puudumine“. Esimese ajaloofilosoofia loengu kandis Hegel ette Berliini ülikoolis 1822. aastal ning täna, kaks sajandit hiljem, peab tunnistama, et tema sõnad ei ole muutunud täielikult kehtetuks. Kui millestki kindlasti puudu ei ole, siis on need vastuolud, konfliktid ja viimasel paaril aastakümnel üha süvenenud lõhestumine: nii rahvusvaheliselt kui ka riikide ühiskonna sees, nii suhtumises äsja lahvatanud sõdadesse kui ka pikemat aega fookuses olnud kliimaküsimustesse, rääkimata pandeemiast ja migratsioonikriisidest. Ent aimdus, et elamegi ajalugu – et midagi suurt ja muutvat on jõudu kogumas ja peagi aset leidmas –, võib küll tekitada mitmesuguseid mõtteid ja tundeid, aga ilmselt enamiku puhul ei too see kaasa just erilist õnnetunnet.
Seda, kas elamegi pikas plaanis „ajaloolisel ajal“ ehk oluliste muutuste teelahkmel, näitab muidugi ajalugu. Kahelda ei tarvitse aga tõsiasjas, et viimase aja pöördelised sündmused ja pikemaajaliste protsesside vähemalt tajumuslik hoogustumine on taas äratanud ja kiirelt kasvatanud huvi ajaloo- ja ajafilosoofia ning ajaloo ja aja ümbermõtestamise vastu ning seda nii mitmeski humanitaaria ja ühiskonnateaduste valdkonnas. See huvi on olnud nii laialdane, et lisaks varasematele, näiteks „keelelisele“, „ruumilisele“, „materiaalsele“, või „soolisele“ pöördele kõneletakse juba ka hiljutisest „ajalisest“ pöördest. Näiteks, kui varem jäid kultuuri- või ajaloouuringutes kohad ja ruumid passiivsesse ja tardunud rolli, neil oli heal juhul mingeid inimtegevust suunavaid omadusi, siis „ruumilise pöörde“ tulemusena hakati huvi tundma kohtade konstrueerimise ja agentsuse vastu ühiskondlike võimustruktuuride kujundamisel. „Ajaline pööre“ omakorda nõuab lahtilaskmist ekslikust arusaamast, et tegutsetakse kronoloogiliselt ühtses, sünkroniseeritud ja lineaarses ajas, või et ajaloo üheti mõistmine on võimalik. Selle asemel tõdetakse, et nii kogukondade kui ka üksikinimestena, rääkimata globaalsest tasandist, iseloomustab inimkogemust ajamodaalsuste mitmekesisus, kihilisus ja kohati ka nende omavahelised vastasseisud, ning et erinevad ajalisused ei ole mitte ainult kultuurilised peegeldused või taustad, vaid neil on ühiskonna kujundamisel lausa aktiivne roll. Näiteks on usk progressi – hilisuus- ja uusimale ajale eriomane veendumus, mille üheks esiisaks muidugi peetakse Hegelit –, et inimkond on pidevas ja paratamatus liikumises parema tuleviku poole, olnud asendamatu narratiivne tööriist tööstusrevolutsioonis, massidemokraatia juurutamisel ning emantsipatsiooniliikumistes, aga ka totalitaarsete režiimide ideoloogias.
Zoltan Boldizsár Simoni ja Marek Tamme kahasse kirjutatud ja inglise keelest tõlgitud „Ajaloolise aja kude“ (originaal „The Fabric of Historical Time“, Cambridge University Press, 2023) on suurepärane sissejuhatus ajaloolise aja käsitlustesse alates XVIII sajandist kuni viimasel aastakümnel aset leidnud moodsa ajakogemuse mõranemiseni. Viimasest on omakorda sündinud mitmeid uusi aega ja ajalugu ümber mõtestavaid teooriaid, millest autorid annavad ühtaegu sisuka ülevaate ja toovad neisse tervitatavat mõistelist selgust. Ühelt poolt on Simoni ja Tamme üks põhiteese, et monoliitse aja(loo)lisuse ammendumisel seisame silmitsi ning peame edaspidi lähtuma mitmikajalisuse põhimõttest: „Ajaloolise aja kude koosneb paljude ajalisuste ja ajaloolisuste muutlikest vahekordadest ja vastastiktoimetest. Erinevad ajalisused ja ajaloolisused ilmuvad, kujunevad, hääbuvad, teisenevad, lakkavad olemast, sulanduvad, eksisteerivad koos, kattuvad osaliselt, koonduvad ning paigutuvad ümber ajaliste registrite konfiguratsioonideks (minevikust, olevikust ja tulevikust), satuvad kokkupõrgetesse ja konfliktidesse dünaamikas, mille kulg on ette määramata.“1 Seda teoreetilist imperatiivi võiksid ilmestada kas või tuttavamad, juba rohkem kui sajandi jagu kirjanduses kasutatavad mitmikajalisuse ja pankronoloogilisuse võtted, mille tavalisimateks näideteks on James Joyce’i, Marcel Prousti, Virginia Woolfi ja Alfred Döblini teosed. Teaduses ja ühiskonnas aja(loo) mitmusust päriselt tunnistada ja tõsiselt võtta tähendaks näiteks „meie mineviku“ ja „Eesti mineviku“ asemel rääkida „meie minevikest“ või „Eesti ajalugudest“. Teiselt poolt, nagu ehk lugeja ka märkas, nenditakse juba eeltoodud tsitaadis, et erinevad ajalisused ei ole siiski täielikult killustunud või eraldiseisvad ega vaheta isegi üksteist kronoloogilises järgnevuses välja, vaid, nagu rõhutavad Simon ja Tamm, moodustavad ühtse koe, isegi kui seda kude tuleks vaadata „suhetepõhise, elastse ja dünaamilisena“.2 Nii on autoritele oluline märkida, et hilisuusajast pärit moodne lääne ajakäsitus ei ole hävinud või kuskile täielikult kadunud, samuti ei ole ega saagi mingi muu ajalisus seda hetkel lõplikult asendada, vaid pigem on see kaotanud oma kaheldamatu veenvuse ja absoluutse juhtpositsiooni.
Tulevikku vaatav lootusrikkus on asendunud hirmuga homse ees. 77% prantslastest usub, et laste elu saab tulevikus olema raskem kui praeguste täiskasvanute oma. Pildil tudengite meeleavaldus Saint-Etienne’is 2022. aastal.
Seega, ühe mõjukaima ajamõtestaja Aleida Assmanni küsimusele „Kas aeg on liigestest lahti?“ näivad Simon ja Tamm vastavat: „Mitte lootusetult“ – nagu Assmann isegi. Assmanni samanimelise pealkirjaga uurimuse üheks lähtepunktiks on teise tuntud ajaloofilosoofi François Hartogi palju tsiteeritud tees, et moodne, peamiselt tulevikku vaatav ja progressiivne ajamodaalsus on asendunud „presentismiga“ ehk „tänases elamisega“, see tähendab tahtmatuse ja suutmatusega olevikust kaugemale näha või mõelda. Olevikukesksuse kogemuslikuks taustaks on kahtlemata viimasel paaril aastakümnel lääne ühiskonnas toimunud suured struktuursed muutused: heaoluriigi õhenemine, majandusliku ebavõrdsuse ja ebakindluse kasv, globaliseerumise ja teiste muutuse järjest kiirenev tempo. Sellel taustal ongi tulevikku vaatav lootusrikkus asendunud hirmuga homse ees. Kuus igast kümnest eurooplasest usub, et elu oli enne parem kui praegu. Aga veelgi kõnekam on, et küsimusele „kas arvate, et ELi praeguste laste elu on lihtsam või raskem kui teie põlvkonna oma?“ vastas, et see on raskem, 77% prantslastest, 75% belglastest, 58-59% hollandlastest, sakslastest ja hispaanlastest ning 54% itaallastest. Idaeurooplased, kelle lähiminevik on olnud tumedam kui läänes, näevad tulevikku eredamates värvides, kuigi ka eestlastest 45% arvas siiski, et tulevastel põlvkondadel on raskem, ja ainult veerand usub, et neil on elu lihtsam. Ja need vastused anti aastal 2018.3
Vahepealsetel aastatel on moodsa ajastruktuuri katsumustele lisandunud, õigemini on võimendunud, veel vähemalt kaks suisa murrangulist väljakutset, millest on ka suuresti tõukunud Simoni ja Tamme mõtisklused. Kõigepealt on veel ainult osaliselt hoomatavate tagajärgedega teaduslik-tehnoloogilised protsessid, näiteks tehisaru ja geenitehnoloogia plahvatuslik areng, mis võivad vähemalt potentsiaalselt inimeste elu ja tulevikku tundmatuseni muuta ning mille tulemuste ja mõju tagasipööramine, isegi kui need meile ebasoodsaks peaksid kujunema, on tõenäoliselt võimatu. Teiseks, järjest laialdasem arusaam, et viimase sajandi inimtekkelised muudatused pole päädinud mitte ainult kriitilise hulga liikide väljasuremisega, vaid ka Maa süsteemi kui terviku muutustega, on toonud käibele tänaseks mitmetes valdkondades juba esiplaanile tõusnud antropotseeni mõiste. Kuigi selle täpses tähenduses ja periodiseerimises ei ole veel kokkuleppele jõutud, tähistab antropotseen ajastut, mil Maa biosfääris domineerib kõigest elusast ja elutust kõige jõulisemalt inimkonna tegevus. Antropotseen kuulutab „humanistliku vahetegemise kokkuvarisemist loodusloo ja inimtegevuse vahel“4, kusjuures ka tehnoloogiast on saanud epohhi loov jõud, mille suunamine või ohjeldamine ei pruugi enam alluda suurema osa inimkonna tahtele, aga suunab või mõjutab mitmeid väga ulatuslikke protsesse. Seega, kui moodsa aja(loo)lisuse keskmes on inimene, inimtegevus ja inimajalugu, siis praegused muutused näivad nõudvat uusi ajakäsitlusi ja ajaskaalasid – ning Simoni ja Tamme raamat paotab ukse juba aset leidnud või vähemalt aimatavasse uude.
Raamat ilmus kõigepealt Cambridge’i ülikooli kirjastuse uues mainekas sarjas „Elements“, mis on suunatud teadusmonograafiast laiemale lugejaskonnale. Ühtlasi tähendab see, et sari kirjutab autoritele ette suhteliselt lühikese formaadi (umbes 100 lehekülge), mille raames tuleb pakkuda mõtlemisainest sama valdkonnaga süvitsi tegelenud kolleegidele, antud juhul siis ajalooteoreetikutele, aga tutvustada teemat arusaadavalt ja põnevalt ühtlasi humanitaaria-, sotsiaali- ning miks mitte ka kunstivaldkonnas tegutsevale lugejale. Esimest tüüpi lugejana julgen raamatu hinnata igati märkimisväärseks panuseks valdkonna arutelu korrastamisel ja edasiviimisel – sellest annab tunnistust ka uurimuse avaldamine maailmatasemel tippkirjastuses. Loodan, et uute ajastute võimalikul lävepakul leiab eestikeelse tõlke üles ka laiem lugejaskond, keda võiksid eelloetletud teemad ja väljakutsed kõnetada.
1 Zoltan Boldizsár Simon, Marek Tamm, Ajaloolise aja kude, lk 107.
2 Samas.
3 Eurofound (2021), Towards the future of Europe: Social factors shaping optimism and pessimism among citizens,Publications Office of the European Union, Luxembourg. lk, 23jj.
Et oma positsioon aususe mõttes kohe selgeks teha, ütlen esimesena ära asja, mis kogu arvustuses kaasa kõlab: minu igapäevaelu möödub sellises mõtteruumis, kus Sveta Grigorjeval on üldjuhul õigus. Lihtne. Sellega ei kavatse ma taganeda oma agentsusest, sest olen ometi selle ruumi osa, aga kollektiivse tugisüsteemi teadvustamine tundub mulle tähtis ja selle olemasolu, kui seda veidigi kõrvalt vaadata, tähelepanuväärne. Grigorjeva on praegu väga oluline ja teeb õiget asja. Ütlen nii ja tunnen end kindlalt.
Mida Grigorjeva teeb? Ta hoolib ja näitab seda aktiivselt välja. Ta võtab sõna, kui kellelegi liiga tehakse, ja juhib väsimatult tähelepanu sellele, kui liiga tehakse süstemaatiliselt ja seetõttu on seda raske märgata. Iseenesest on kedagi (ja ikka ühte ja sedasama inimest) hoolimise eest kiita ja esile tõsta absurdne, nagu ta on ühes Sirbi arvamusloos1 ka ise välja toonud – aitäh, Sveta, et võtad kõigi ühise koorma vabatahtlikult enda kanda? kuna Sveta on olemas, saab igaüks rahulikult oma asjadega edasi tegeleda? –, aga olukorda võib näha ka teistpidi. Grigorjeva sotsiaalne ärksus ei lase paljudel edasi oleskleda, vaid sunnib nad ebamugavas pinges tooliäärele. Kui mina näen samu probleeme, mis tema, siis miks mina midagi ette ei võta?
Kui küsida, kuidas puutub õige asja eest seismine luulesse, on „Frankenstein“ väga hea vastus. Muidugi, Grigorjevalt mingit romantilist eskapismi, et päeval arvamusliider, öösel luuletaja, ei ootakski, aga mida tuleb rõhutada, punaselt alla joonida: „Frankenstein“ pole hea luulekogu mitte sellepärast, et on poliitiline, vaid poliitilisuse on teinud võimalikuks just selle kirjanduslik kvaliteet. Ühiskonna olulistel teemadel kaasarääkivat kunsti on ju nähtud küll – kuigi Eestis on sedagi ehk liiga vähe –, aga harva tuleb ette, et valitud žanri vahendid rakendatakse kaasarääkimise teenistusse niivõrd loomulikult, et need vastastikku teineteist tugevdama hakkavad. Grigorjeva „Frankensteinis“ kohtab seda minu hinnangul tema eelmistest luulekogudest märgatavalt rohkem – ja see töötab erakordselt hästi.
See muutus tundub olevat seotud Grigorjeva luulemina küsimusega. Nii tema debüütkogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ kui ka sellele viie aasta pärast järgnenud „American Beauty“ retseptsioonis on minaküsimus üsnagi läbiv. On küll selge, et lausuja pole samastatav autoriga: luulemina on ambivalentne, vastuoluline ja muutuv, aga selles minadevahelises suhtes on midagi, mis tõmbab endale ikka ja jälle tähelepanu. Selle mina nimi on tihti Sveta Grigorjeva, ta on Lasnamäelt pärit, ta on sündinud 1988. aastal, ta luuletab ja – see on tähtis – just sellest kõigest ta luuletabki. Grigorjeva-nimelise luulemina konstrueerimist võiks vaadelda kui omamoodi müüdiloomet, millele kohatine ühtelangevus reaalelu faktidega lisab jõudu ja tõsiseltvõetavust, aga mille eraldiseisvuse rõhutamine on ometi oluline, et anda talle pärisinimesest suurem vabadus.
Nende luulekogude üldistusjõud seisneb paradoksaalsel kombel suuresti selle mina tugevuses. See on „mina olengi see“-jõud, kui nimetada seda ühes esimese kogu luuletuses korduva motiivi järgi: mina pole mitte ainult mina, vaid mina on selle ja tolle nähtuse üks näide. Mina olengi see hea õpilane, see russ, see noor naisluuletaja, ja selle ja tolle nähtuse tõttu käitun ma just nii ja luuletan just naa, andes sellega võimaluse nendesse teemadesse sügavamale sisse vaadata, kui lugeja igapäevaelus seda muidu ehk teeks. Ma annan neile teemadele oma hääle ja näo.
Niisuguse luuleminaga astub Grigorjeva maailmas valitsevate ebavõrdsust taastootvate mustrite vastu – ja kuna selliseid mustreid on tohutult palju, võib mina jätta maailma suhtes võrdlemisi ebasõbraliku mulje. Õigemini, selle mulje jätmiseks ta loodud ongi (muu hulgas võimaldab see ka iseendale kui autoriteedile toetuda: „saadan su persse nagu grigorjeva“, „AB“ lk 67). Üldiselt tundub mulle, et lugejat peetakse vaikimisi pigem sellesama patriarhaalse ja eelarvamustest juhitud maailma osaks ning mingi erikohtlemise osaliseks ta ei saa. Kui seisad samade asjade eest, mis Grigorjeva, siis astu aga pardale, aga ninnunännutamist sellel piraadilaeval ei ole.
Kui nüüd „Frankensteini“ juurde jõuda – see on ilmunud muuseas samuti viieaastase vahega eelmisest kogust –, siis seal on nii mõnedki kõige põhilisemad asjad ümber pööratud. Jah, ebavõrdsust sallida ei saa, ja jah, Grigorjeva on ikka Grigorjeva, aga mängu siseneb küsimus: „kas nõrkus on äkki uus tugevus uus / vastupanuvorm“ (lk 62)? Mis siis, kui see võitlus vajab teistsuguseid relvi kui vastase omad – ptüi, mis võitlus ja relvad, „lõika läbi kõik sõnad mis ei kuulu sulle pole kunagi kuulunud hakka ometi rääkima oma keelt“ (lk 98)! See luulekogu ei õhuta kaasamõtlejaid barrikaadidele viskuma, vaid pigem kutsub kaissu, ja vastupanu maailmakorrale, kus hellusest ja hoolimisest on nii väga puudu, muutub sellest ainult suuremaks.
Tõesti, „Frankenstein“ juba kehtestabki sedasama ruumi, mida igatseb – ruumi, kus on turvaline ja kuhu mahuvad ära kõik, kes seda vajavad. Esimene luuletus ütleb selle kõigepealt võimsalt, manifestina välja: Frankensteini koletis on tagasi, aga nüüd on ta haritud, iseseisev ja kutsub kaasa kõiki teisi, kes on seni tundnud end ühel või teisel viisil kõrvalejäetuna. Sest enam ei ole aega oodata – „aeg ilmuda jo ülim täis on tund“ (lk 7) –, tulge kohe ja hakkame kohe praegu nõrkusega tugevuse vastu. Ja kui ise ei oska, ei julge, siis ei peagi: esimeses luuletuses üleskutsutuid hoitakse kogu luulekogu vältel kaasas, sest me kõik mahume ühtäkki luulemina sisse ära: „olemise servad pehmenevad mina muutun mina muutub aina mudasemaks [—] nüüdsest võtan kõik vastu kõik kes ei kuulu [—] keegi ei tea kus lõpeb kus algab teine“ (lk 14).
Piire hägustatakse korraga mitmel tasandil ning see rõhutab kaitsvat endassehaaravust veelgi. Miski ei taha enam püsida neis raamides, mis on seda siiani ümbritsenud: laieneb keha, laienevad sõnad, laieneb tekst. Mina olen küll keha, aga „mu keha on kosmos“ (lk 95), ja ma tahan ja võin ja saan „võtta oma kehas / ruumi“ (lk 99). Ka mu sõnad pole mitte lihtsalt sõnad, vaid need võivad puudutada (lk 72), need võivad kord kuus veritseda (lk 18), need võivad tappa – ja mitte lihtsalt solvata, vaid konkreetselt maha lasta (lk 45-46). „Frankensteini“ luuletusi ei tule mitte lihtsalt teadmiseks võtta, vaid need saab omaks lugeda, endale võtta, neid võib pigistada ja hammustada. Teksti sees on ruumi, mis on mõeldud ainult minule.
Ruumi antakse ka eri arvamustele: nimelt rõhutatakse mitmelgi pool teiste vaatepunktide olemasolu ja absoluutse, vastuoludeta õiguse võimatust, seejuures öeldut tühistamata. Üks väike lisatud „(või mitte?)“ (lk 29) või „ega ma ei ütle et ma olen teistsugune“ (lk 50) avab teksti ka neile, kes päris kõigele verega alla ei kirjutaks, kusjuures tihti toimub see avamine markeeritult lehekülje all paremas nurgas. Ärge muretsege, me ei taha tegelikult heteroseksuaalsust ära keelata (lk 75), ja me saame ka väga hästi aru, „kust tulevad / liberaalide vihkajad“ (lk 38), ja isegi kui maailm oleks ühel hetkel naeratusi, võrdsust ja solidaarsust täis, jääksime võib-olla ikkagi seda halli koledust taga igatsema (lk 90). Sa ei pea juba arvama midagi, mida sa ei arva, ega juba olema midagi, mida sa ei ole, aga kuula ära, mõtleme koos, vaatame edasi.
Ja niimoodi, koos, ongi võimalik rääkida asjast. Sellest, et naise keha võib olla karvane või tselluliidine, et tuumikperekonna ideaal võib olla problemaatiline, et igaüks peaks saama ennast armastada ja turvaliselt tunda. Niimoodi on võimalik rääkida ka sõjast, sellest, kui haige peab olema maailm, mis midagi nii haiget sünnitab, ja kui kirjeldamatult absurdne on nii haiges maailmas elada. Kuidas nii kuradi tihti on tunne, et „ma tahan olla väiksem kui inimene“ (lk 47), „alati nii vähe kui võimalik inimene“ (lk 91)! Just hellus lugeja vastu, hellus teksti ja iseenda vastu laseb maailmas peituvat valu näidata nii, et see valu tuleb valusalt lähedale.
Viis aastat tagasi Vikerkaares ilmunud „American Beauty“ arvustuses viskas Vilja Kiisler õhku kujutluspildi võimalikust, veel paremast ja võimsamast Grigorjevast: „kui Grigorjeva pauer minast välja pääseb, sünnib Eesti luulesse midagi, mida seal pole enne olnud ja mille peale vanakooli kirjandusteadlaste ja tublide kirjandustoimetajate pead lõhkevad“.2 Äkki ongi juhtunud „Frankensteiniga“ just see? Seda pauerit pelgalt Grigorjeva enda kirjanikukarjääriga siduda tundub asja mõttest möödavaatamisena: rõõmustama ei pea mitte kirjandusmaailm hea luulekogu pärast, vaid iga inimene selle üle, et maailmas ikkagi on natuke hoolimist. Ja selle üle, et ka luulel, mis on ju nii äärmiselt, äärmiselt nõrk, on ikkagi natuke jõudu.
Mida Sveta Grigorjeva teeb? Ta hoolib ja näitab seda aktiivselt välja. Ta võtab sõna, kui kellelegi liiga tehakse, ja juhib väsimatult tähelepanu sellele, kui liiga tehakse süstemaatiliselt ja seetõttu on seda raske märgata.
Eesti Muusikateaduse Seltsi (EMTS) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) muusikateaduse osakonna aastaraamatul Res Musica täitub tänavu XV tegutsemisaasta. 2009. aastal esimest korda ilmunud aastaraamat on rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseeritav väljaanne, mis „tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt“, nagu on sõnastanud kunagine peatoimetaja Urve Lippus esimese numbri eessõnas.* Praegu on väljaande peatoimetaja muusikateaduse professor Toomas Siitan, kellega vestleme nii Res Musicast kui ka üldisemalt muusikateaduse käekäigust.
Urve Lippus kirjutas toonases eessõnas eesti muusikateadlastest, ent kas saab rääkida ka eesti muusikateadusest?
Suur muutus, mis toimus muusikateaduses 1990. aastate alguses, oli seotud rahvusvahelistumisega ning loomulikult peabki teadus olema rahvusvaheline. See, et me suhtleme maailmaga ja kuulume laiemasse konteksti, on enesestmõistetav. Samal ajal ei tee eestikeelset muusikateadust peale meie mitte keegi. Sealjuures surub teaduse rahastamise süsteem oma bibliomeetriaga vägisi peale inglise keelt. Me peame siin mingisugust balanssi hoidma, sest ei saa omakeelset mõtlemist ja mõistestikku unarusse jätta. Vahel on selle balansi hoidmine probleemne, aga usun, et just Res Musica aitab meil seda eesti aspekti hoida.
EMTA veebisaidil on lause: „Teadustegevus on ülikooliks olemise vundament. Muusikakultuuri kui terviku mõistmine ja mõtestamine algab just muusikateaduse pakutavatest võimalustest.“ Kui tugev see vundament praegu on? Mis seisus on meie teadustegevus?
EMTAs teevad teadust ka interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse eriala inimesed. Doktoriõppes on kaks suunda: üks on n-ö puhas muusikateadus ja teine loovuurimuslik suund, nii muusika kui ka teatri valdkonnas, ja see viimane on viimasel ajal väga jõudsalt arenenud. Rangelt võttes ja eriti kõrgharidusseaduse puhul pole vale järeldus, et muusika- ja teatriakadeemia rajaneb teadusel. Aga me reflekteerime ja mõtestame midagi, mis ise on muidugi olulisem kui tema refleksioon. Seepärast ei tahaks ma praktikat teadusest lahutada, vaid rõhutada nende kokkukuuluvust.
Teadustegevus on meil tõesti väga mitmekesine ja eri suunad on kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Aga vundamendi juurde kuulub kindlasti hoolitsemine järelkasvu eest ja siin on tõsiseid probleeme. Kui meil on praegugi palju juttu õpetajate järelkasvust, siis teadlaste, eriti humanitaaride järelkasvust me avalikult eriti ei räägi. Arutame õpetajate karjäärimudeli üle, aga vähemalt sama kriitiline on seis noore humanitaari karjäärimudeliga.
Toomas Siitan: „Meie enda arusaam muusikateadusest on viimaste aastakümnetega väga muutunud. Meile heidetakse sageli ette, et me ei kirjuta traditsioonilisi monograafiaid heliloojatest stiilis „elu ja looming“, kuid see pole tänapäeval muusikateaduse fookus.“
Eestis on muusikateadus EMTA, mitte näiteks Tartu ülikooli koosseisus, kus on olemas teatriteadus. Kas see mängib rolli selles, et muusikateaduses ei jõuta sageli akadeemiliseks karjääriks vajaliku doktorikraadini?
See tuleneb meie minevikust ja traditsioonidest ning sellel on palju positiivseid jooni. Näiteks mujal maailmas rohkem levinud ülikooli muusikateaduses on side muusikaga palju nõrgem. Samal ajal on meil vähem seost traditsioonilise ülikooli humanitaariaga, näiteks filosoofia, ajaloo või keeleteadusega. Aga õppimine ja töötamine kõrvuti tipptasemel muusikutega on suur privileeg.
Millist rolli täidab selle kõige taustal Res Musica?
Res Musica on Eesti muusikateaduses ainus kõrgeima klassifikatsiooni väljaanne, ent me avaldame tekste ka teistes samalaadse kvaliteediga kodu- ja välismaistes väljaannetes. Meie muusikateaduse vundamendi kindlustajana on aga Res Musica rolli raske üle hinnata, sest see on meie peamine teaduslik foorum, mis on tuntud ja avatud ka rahvusvaheliselt ning võimaldab laia ideevahetust. Väga hea on ka Res Musica ilmumise range regulaarsus. Ma arvan, et see on terves maailmas üsna haruldane, et oleme viisteist aastat suutnud seda ilma ühegi vääratuseta hoida. Siin on põhilised teened muidugi meie tegevtoimetajal Anu Schaperil. Põhjaliku eelretsenseerimisega teadusajakirjade puhul on selline regulaarsus kriitiliselt oluline, ent samal ajal väga raske hoida.
Res Musica numbrid keskenduvad üldjoontes mõnele konkreetsele muusikateaduse valdkonnale, nagu muusikateooria, muusikalugu, etnomusikoloogia, muusikateater, muusikapsühholoogia ja popmuusika. Kas see kajastab seda, mida meil praegu siin muusikateaduses tehakse ning milline on olukord võrreldes muu maailmaga?
Mainitud valdkonnad on meil tõesti põhilised, neist levimuusika on sinna suhteliselt hiljuti lisandunud. Alguses püüdsime tõesti koostada temaatiliselt võimalikult seotud numbreid, et oma lugejate ringi n-ö rohkem sihtida. Viimastel aastatel on numbrites esindatud pigem kaks või kolm valdkonda. Selline teemade integreeritus on meile samavõrra tähtis.
Meid, muusikateadlasi, on vähe, aga sealjuures on tähelepanuväärne paljude valdkondade tugev esindatus. Kõiki mõeldavaid valdkondi me küll ühtlaselt katta ei suuda ja kõik valdkonnad ei jõua ka võrdselt ametlikult aktsepteeritud uurimisvaldkondade hulka. Näiteks saaks hümnoloogia end Eerik Jõksi tööde toel palju paremini teostada. Muusikasemiootika osas on lootustandvat ka Tartu ülikoolis.
Kuidas on meie muusikateaduses lood interdistsiplinaarsusega?
Võimalused integreerumiseks muusikateaduse sees on väga head, sest töötame samas majas ja peame ühiseid seminare nii erinevate valdkondade tugevate esindajatega. Veel suurem võiks mõttevahetus olla humanitaaria teiste valdkondadega. Muusikateadus ei saa enam ammu eksisteerida suletud süsteemina: muidugi loeme ka teiste valdkondade tekste, laename ideid ja meetodeid. Seesugune integreeritus on tänapäeval hädavajalik.
Kuidas on aga muusikateaduse integreeritusega eri haridusastmetega?
On kahetsusväärne, et keskastme õppeasutustest nagu Muba ja Heino Elleri muusikakool tuleb muusikateaduse erialale viimastel aegadel järelkasvu väga vähe. Oleme üritanud kujundada mudelit, mis poleks jäigalt kinni traditsioonilises teooria- ja ajalooraamistikus, millest ei saa ometi ka loobuda, sest see on õpingute alus. Küsimus, kuidas anda ettevalmistavas astmes aimu tänapäeva teaduse mitmekesisusest, ootab tõesti lahendamist.
Kas meil on ka mingi väär arusaam sellest, mis muusikateadus üldse on?
Meie enda arusaam muusikateadusest on viimaste aastakümnetega väga muutunud. Kuid muusikute ootused muusikateadusele on seotud pigem muusikateaduse endise kuvandiga. Meile heidetakse sageli ette, et me ei kirjuta traditsioonilisi monograafiaid heliloojatest stiilis „elu ja looming“, kuid see pole tänapäeval muusikateaduse fookus. Me ei jäta heliloojaid muidugi sellest fookusest välja, aga püüame nende tegevust reflekteerida varasemast hoopis laiemalt.
Res Musica autorid moodustavad üsna rahvusvahelise seltskonna ning artikleid leiab sealt eesti, inglise ja saksa keeles. Mis toob välismaised autorid üldse meie muusikaelu ja -kultuuri juurde?
Kõigepealt ühised teemad. Näiteks muusikateooria või muusikapsühholoogia puhul rahvuslikke piire peaaegu pole. Aga ka muusikaloo ja etnomusikoloogia valdkonnas on palju kattuvaid teemasid, kus meie huvid on välismaiste uurijatega väga lähedased ja kus me saame kasutada samalaadseid meetodeid. Eri piirkonna pilk samasugusele uurimisobjektile saab üksteist vägagi rikastada. Res Musica levi ei piirdu ka ainult Eestiga, vaid see on kättesaadav paljudes raamatukogudes ning see annab kirjutajale suurema foorumi.
Millised teemad välisteadlasi meie muusikas enim huvitavad?
Üks hea näide on Žanna Pärtlase töö setu mitmehäälsuse vallas, mis huvitab laia ringi etnomusikolooge, kes tegelevad mitmehäälse lauluga. Ka meie muusikalugu ei saa kujutleda kultuurilises isolatsioonis ja 1990ndate alguses meid algul isegi üllatas Skandinaavia ja Põhja-Euroopa muusikaloolaste elav huvi meie vastu, sest mitte ainult meie ei tahtnud avastada ennast Läänemere ruumi osana, vaid kogu Läänemere ruum tajus, et siin oli üks oluline lakuun, mis oli vaja tervikpilti haarata.
Kui muidu räägitakse palju ingliskeelse teaduse pealetungist, siis muusikateaduses on meil siin Eestis suur mõjutaja olnud saksakeelne muusikahistoriograafia, ehkki saksa traditsioon on muusikateaduses niikuinii põhjapanev. Kus meie muusikateadus praegu sellel inglise-saksa skaalal paikneb?
Need tendentsid on palju laiemad, sest ingliskeelne muusikateadus hakkas domineerima alles pärast Teist maailmasõda suuresti Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud saksa teadlaste toel. Eestis on need traditsioonid tõesti huvitavalt segunenud ja see võib jällegi olla meie tugevus. 1990ndatel kavatsesime trumbina kasutada oma võrdselt tugevat sidet nii saksa-, inglis- kui ka venekeelse muusikateaduse traditsiooniga ning mõnevõrra oleme seda ka suutnud. Tänapäeval õpivad kahjuks väga vähesed tudengid saksa keele nii korralikult ära, et saaksid lugeda saksakeelseid allikaid, aga ka saksakeelset kirjandust, millest ei saa mitmes valdkonnas üle ega ümber.
Suuremad paradigmamuutused lääne muusikateaduses langevad ajaliselt kokku muusikateaduse institutsionaliseerumisega siin Eestis 1990ndate alguses. Mis on see uus muusikateadus (ingl new musicology) ning kas see on Eestis juurdunud?
Kindlasti on. 1990ndate algul haarasime nende suundade järele, mis olid parasjagu üsna uued ka mujal maailmas, ja olime neile hästi avatud. Eesti oli teiste Balti riikidega võrreldes väga heas olukorras, sest meil oli parasjagu stardipakul noor põlvkond. Eelkõige Urve Lippus, kes kogu seda protsessi targalt suunas ja kelle tegevus oli seotud Ameerika Ühendriikide ja Soomega. Samuti väga laiade rahvusvaheliste sidemetega Jaan Ross, kes töötas paljudes maades Hollandist USA ja Soomeni. Professuurini jõudnutest veel Mart Humal, kes on rahvusvaheliselt muusika analüüsi vaatepunkte oluliselt mõjutanud, või Kristel Pappel, kes on tihedalt seotud saksa traditsiooniga, mina veel Rootsi ja samuti Saksamaaga. Oma valdkondades on suure haardeni jõudnud Allan Vurma ja noorematest Kerri Kotta. Meil kõigil oli plahvatuslik valmidus haarata uute kogemuste järele.
Ajalooliselt olime rohkem seotud saksa keeleruumi ja traditsiooniga, aga new musicology on olnud ingliskeelse muusikateaduse avastuslik laienemine, seotud põhiliselt eemaldumisega fookusest muusikateoste tekstidele ja heliloojatele ning püüdega laieneda sootsiumi, muusikaelu ja muusika toimemehhanismide uurimisele. Saksakeelses ruumis oli see aga alates Theodor Adornost juba mingil kujul olemas. Kuna meie siin ei olnud ühte süsteemi kapseldunud, siis olime valmis oma mõtlemist erinevate suundadega siduma.
Muusikateaduse üks olulisi küsimusi on analüüsimise ja kontekstualiseerimise ehk miks mitte ka dahlhausilikult stiili- ja struktuuriajaloo vahekord. Ehkki võiks küsida, kas enamik uurijaid on siin mõlemale poole kreenis, paistab rohkem silma vist muusikateadlaste ja muusika praktikute arusaamade erinevus.
Praktiseeriv muusik tegeleb paratamatult muusikaliste tekstidega ning ootab, et muusikateadlane teda samuti toetaks. See hakkab praegu silma näiteks EMTAs areneva loovuurimusliku suuna puhul, kus muusikapraktikutest doktorandid liiguvad sageli just tekstide uurimise poole. See on väga hea, sest neil ongi selleks teravam silm ja sageli ka parem teoreetiline ettevalmistus. Aga n-ö päris muusikateadusele on tõesti saanud olulisemaks kontekstualiseeriv suund.
Suunamuutused algasid meie muusikaloolaste mõtlemises suurel määral just Carl Dahlhausi lugemisega ning tema „Muusikaajaloo alused“ ehk „Grundlagen der Musikgeschichte“ sai tükiks ajaks meie magistri- ja doktoriõppe vundamendiks. See tõi meid välja sellest vanast paradigmast, mida me Nõukogude ajal vahest isegi ei märganud raputada.
Kui tulla tagasi muusikaloo ja metodoloogia juurde, siis praegu on lõpusirgel Eesti muusikaloo käsitlus, mille üks koostajaid oled ka sina. Mida selles taotletakse ning mille poolest see varasematest ülevaadetest erineb?
Ma tõesti loodan, et saame varsti näha selle esimest köidet, paljude autorite kollektiivset tööd, mille käsitlus ulatub 1918. aastani. Selle ajani peaaegu polegi meie muusikaloos tõelisi stiiliajaloo teemasid – suuri heliloojaid ja nende meistriteoseid. See paradigma muutus hakkab veelgi rohkem mõjutama meie teist köidet.
Suures plaanis tahame keskenduda rohkem muusikalistele oludele: sellele, millises kultuurikeskkonnas muusikateosed sünnivad ning heliloojad ja interpreedid tegutsevad. See struktuuriajalooline suund on meie varasema ajaloo puhul peaaegu et ainuvõimalik. Radikaalne muutus on aga see, et me ei keskendu mitte eesti muusikale, vaid muusikale Eestis, see on Jaan Unduski väljendust kasutades „maiskondlik ajalugu“. Varasemad ajalookäsitlused kipuvad kujutama kõike kultuuris laenatut võõra ja vaenulikuna. Meie arusaam on, et seda, mis on tõeliselt meie, ei oleks saanud sündida ilma kõigi nende kultuuriliste seosteta ning mõjutuste ring, mida peame arvestama, on kaugelt laiem muusikast. See on ka haridus, kirjakeel ja mõtlemissüsteem üleüldse.
Muusika on iseäranis siin Eestis olnud tähtis rahvusliku identiteedi kujundaja. Kui uue muusikaloo ülevaate käsitlusviis pole enam rõhutatult rahvuslik, siis milline on sinu arvates tänapäeval meie kultuuris muusika roll?
Olen endiselt veendunud, et muusikakultuur on meie identiteedi üks alus, aga meie arusaamine oma kultuurilisest identiteedist on pidevas muutumises ega piirdu ainult etnilisega. Ja meie arusaamises käsitleb muusikalugu meie muusikalist teekonda selle muutunud identiteedini.
Nüüd juba nelja aasta eest ilmus eesti keeles Jaan Rossi tõlkes lõpuks (kuri)kuulus Theodor Adorno „Uue muusika filosoofia“. Ehkki pandeemia varjutas seda sündmust, on see nüüd tähelepanu pälvinud muu hulgas ka Res Musica XV numbris, mis on koos professor Rossiga ka Adornole pühendatud. Sina kirjutasid sinna artikli „Mis vaevab Adornot?“. Aga mis vaevab meie muusikateaduse puhul kõige enam sind?
Ma ei tea, kas mind miski vaevab, olen vist selleks liiga uudishimulik. Meid mõjutab praegu kõige rohkem just valdkonna laienemine. Eelmise suure paradigmanihke, new musicology algusest on nüüdseks möödas juba umbes 40 aastat ja me vist pole veel teadvustanud, et muusikateaduses on toimumas uus paradigmanihe. Nüüdki ei saa me enam piirduda 40 aastat valitsenud suundadega, vaid otsime veel suuremat lõimumist teiste humanitaaria aladega. Kui püüame minna oma teemadega aina sügavamale, siis selleks on valdkondade lõimumine ainus tee.
See protsess on praegu hoos üle läänemaailma ning vahel meid tõesti vaevab, et me ei mõista täielikult, kuhu suundume ja kuhu välja tahame jõuda. Distsipliini teisenemine ilmneb isegi institutsioonide nimedes. Näiteks muudeti Berliini Humboldti ülikooli muusikateaduse instituut, üks väga olulisi muusikateaduse keskusi, muusika- ja meediateaduse instituudiks. Midagi samalaadset toimub väiksemas mastaabis ka EMTAs. Nii on meil bakalaureuseastmes nüüd muusikateaduse asemel muusikauuringute ja -korralduse õppekava. See laiendus ei viita enam ajaloo ja teooria traditsioonilistele meetoditele, vaid taotletakse laiemat baasi. Ma loodan, et see reaalsuses ka kujuneb.
Sinu panus meie muusikakultuuri ja muusikateaduse edendamisse on aukartust äratavalt suur. Mis on sinu järgmine samm?
Klišeelik vastus oleks, et loodetavasti on kõige olulisem veel tegemata. Lähivaates on see kindlasti muusikaloo käsitluse lõpuleviimine. See hõlmab teemasid, millest olen koos mitme põlvkonnakaaslasega mõelnud suurema osa oma professionaalsest elust. Ma ise tahaksin kirjutada veel vähemalt ühe sisuka monograafia, kus reflekteerida võimalikult mitmekülgselt ühe helilooja mõttemaailma.
* Res Musica 1 (2009). https://resmusica.ee/res-musica-1-2009/
ART LEETE, MADLI ORAS, JAANIKA JAANITS, KARINA VABSON, LIINA RAUS, KAISA EICHE, JANA REIDLA
2022. aasta sügisest eelmise aasta lõpuni viisid Kogo galerii, antropoloogia keskus ja Tartu ülikooli etnoloogia osakond läbi kultuuriministeeriumi rahastatud loovuurimusliku projekti „Kujutava kunsti mõju Eesti ettevõtete töökeskkonnas“. Meid inspireeris selles uurimistöös tõdemus, et kunsti mõjule töökeskkonnas on vähe tähelepanu pööratud, ka meie teadlased ei ole seda uurinud. Samal ajal on rahvusvahelised teadusuuringud1 näidanud, et kunstiteosel on töötaja motivatsiooni ja heaolu suurendav mõju.
Algsed mõtted ja esialgne tegevus
Loovuurimuse eesmärk oli hankida teadmisi, milline on töökeskkonnas kunsti mõju ja milliseid kunsti kaasamise võimalusi eeldavad eri tasandi juhid. Eraldi juhtumiuuringutena analüüsisime kolmes ettevõttes – Telia Eesti, Riverty ja Diotech – Kogo galerii kureeritud näituste mõju. Jälgisime ettevõtete töökeskkonda enne kureerimist, selle ajal ning pärast, et mõista, kuidas kunstiteosed olid töötajaid mõjutanud.
Projekti teema pakkus Eesti ettevõtjatele huvi ennekõike organisatsiooni töökultuuri ja -keskkonna arendamise varjatud võimaluste poolest. Projektiga liitunud tehnoloogiavaldkonna ettevõtted arvestavad järjest enam töötajate vaimse tervise ja heaolu säilitamisega. Kunstivaldkonnas tegutsejatele pakkus projekt uusi ülesandeid erialases tegevuses ja eneseväljenduse otsinguid ettevõtluskeskkonnas. Tehnoloogia ja kunsti alal tegutsejate ühendamisega lootsime saavutada parema üksteisemõistmise, murda vastastikuseid stereotüüpe.
Līga Spunde projekt „Episoodid teadmatusest, kuidas see olema saab”. Viit digitaalset joonistust koos seinateksti ja interaktiivsele veebinäitusele juhatava QR-koodiga eksponeerti Telia Tartu kontori kahel korrusel.
Kunst pakub antropoloogiale uusi võimalusi mitmesuguste nähtuste mõtestamiseks ja ühiskondliku kaalukuse suurendamiseks, aga ka tunnetuslikke tööriistu radikaalsemate ideede esitamiseks. Antropoloogia võimaldab arendada uuenduslikke kunstipraktikaid. Teadlaste, kunstnike ja kuraatorite koostöös kujuneb välja kunstiline ja etnograafiline kogemus. Etnograafiliste meetoditega saab mitmekesiselt esile tuua kunsti ühiskondlikku potentsiaali. Kunsti ja antropoloogia praktilisel ja tunnetuslikul kokkupuutealal kujunevad heterogeenses etnograafilises keskkonnas sotsiaalselt tundlikud produktsiooninarratiivid. Antropoloogiline meetod võimaldab ennustada, millise kunsti järele on ühiskonnas vajadus, kuidas kaasaegne kunst mõjutab ühiskonda ja pakub tuge stressi ja kriisidega hakkama saada.2
Pealekauba on kunstil mõju välissuhete arengule ja just seepärast pidasime vajalikuks osaleda piirkonnas mõjukal innovatsiooni ergutaval festivalil „sTARTUp Day“, mille külastajatest kolmandiku moodustavad välisettevõtted. Iduettevõttesarnast töökultuuri väärtustatakse suurtes innovatsioonilinnakutes, näiteks Silicon Valleys, mis on hea näide, kuidas ettevõtete kultuuristrateegia on nihkunud kunsti kollektsioneerimiselt ärikeskkonna sünergia stimuleerimisele.3 Lähtusime arusaamast, et Eestiski peavad loomemajanduse ettevõtted peale mainekujunduse toetama ka teiste majandusharude arengut ja konkurentsivõimet.
Meie uurimisküsimused puudutasid ettevõtete töötajate ja juhtide ootusi kunsti eksponeerimiseks töökeskkonnas, uuriti nende suhtumist üles seatud kaasaegse kunsti ekspositsiooni, kunsti töökeskkonnas eksponeerimise viise ja kunsti mõju töötajatele. Kolmes välja valitud ettevõttes ja festivalil „sTARTUp Day“ teostasime kvalitatiivsetel ja antropoloogilistel meetoditel andmete kogumise ja analüüsi. Lähtusime kvalitatiivsete uuringute metodoloogiast, kus inimkogemust tuleb käsitleda süvitsi ja mitmetahuliselt. Süvaintervjuude, osalusvaatluste, lühiintervjuude ja juhuslike vestlustega tagasime, et tarvilikke teemasid ja üksikküsimusi ei oldud jäetud tähelepanuta ning käsitletud sai ka neid aspekte, mida inimesed ise ei osanud sõnastada.
Projekti alustades lootsime, et uuring toob uusi lahendusi kaasaegse kunsti eksponeerimiseks töökeskkonnas ja saame rohkem teada eksponeeritava kunsti mõju kohta. Eeldasime, et selline uuring toetab loomeettevõtluse arengut ning soodustab loomemajanduse tihedamat sidumist tehnoloogiavaldkonna ettevõtluse ja teadusega. Kõige tähtsamaks pidasime töötajate hoiakute väljaselgitamist, et mõista, mis mõjutab töökeskkonnas inimeste heaolu ja suhtumist kujutavasse kunsti.
Eike Epliku teoste seeria „Kas sina näed neid ka?“ ja Laura Põllu „Tühermaa. Fosforiidisõda” Telia peakontoris.
Kuidas kunst töökeskkonnas toimib
Meie uuringu tulemused näitavad, et kolme tehnoloogiaettevõtte töötajatel oli oma tööruumides kaasaegse kunsti eksponeerimisele mitmesuguseid ootusi. See arvamuste mitmekesisus jaguneb kahe valitseva seisukoha vahel. Paljudel ei olnud kunsti suhtes tõsiasjalikke ootusi ja mõned ei tahtnudki kontoris kunsti näha, sest see võib segada tööle keskendumist. Juhid lootsid, et kunstinäitused toetavad ettevõtte missiooni ja eesmärke, annavad tööle hoogu, innustavad arutelusid ja vallandavad loovuse.
Mõni aeg pärast ettevõtetes väljapanekute ülesseadmist tunnistasid töötajad näituste kasulikku mõju inimese vaimsele heaolule, isegi kui töötajate üldine hoiak kunsti suhtes oli passiivne. Need väikesed kaasaegse kunsti väljapanekud tööruumides tekitasid omavahelisi arutelusid ka töö tähenduse üle. Ühel juhul läks vaidlus ägedaks, kuna osa töötajaid pidas mõningaid groteskseid kunstiteoseid solvavaks. (Arvati, et pildid olid tehtud spetsiaalselt selle kontori jaoks ja sisaldasid vihjeid puudustele töös ja inimeste olekus. Kinnitame, et võimalik sarnasus või stereotüüpne seos kunstiteoste tegelaste ja asutuse töötajate vahel oli tahtmatu ja juhuslik.) See omakorda osutab asjaolule, et kunstiteosed ajendasid töötajaid väljendama oma arvamust väljapaneku ja inimeste enesetaju kohta.
Projekti kulg näitas, et kuraatoritele olid abstraktse kunsti väljapanekud vähem riskantsed. Isegi töötajad, kes kunsti otsest mõju hindasid väheseks või pea olematuks, tunnistasid teoste võimalikku, ehkki isiklikult tajumata jäänud positiivset mõju oma töökeskkonnale. Juhtide ja kuraatorite ootused kaasaegse kunsti väljapanekutele, et kunst koondab töötajad ettevõtte missiooni ümber, avab loovuse ning pakub mitmekesist mõtlemisainet, ei täitunud täiel määral.
Projekti algfaasis ilmnes, uuringutulemuste ennustused olid olnud idealistlikud. Eeldasime, et enamikku töötajatest kaasaegse kunsti väljapanekud inspireerivad, jäävad neile meelde ning valdavalt mõjub kunst tähendusrikkana. Tegelikkuses kohtasime ootamatuid reaktsioone, nii apaatseid kui teravaid. Kui osalist ükskõiksust võis eeldada, siis kriitiline vastuvõtt üllatas. Ometi pole asi iseenesest halb, kui kunst tundeid tekitab.
Ilmnes, et kunstiteostesse kätketud iroonia ja grotesk tekitavad töötajates juhtide, kuraatorite ja kunstnike võimalike tagamõtete osas kahtlusi. Figuraalsed kunstiteosed, mille huumori ja satiiri temaatika osutus lähedaseks igapäevatööle, ent vastandus inimese enesekuvandile, võimaldasid tekitada ja tekitasid arusaamatust. Kõnealuse juhtumi varal tuleb tõdeda, et sellised projektid tõstatavad loomuldasa küsimuse, kas kunstilise sekkumisega eeldame tulemusena rahu või loomingulist muutust, riski või kindlust. Kui peamine eeldus on, et kunst peab edendama loovust ja meelerahu, siis on sellisesse projekti kodeeritud segadus.
Laura Põllu keraamilised teosed „Koopaflööt I“ ja „Vertikaalne laskumne, III ja IV“ Diotechi tööruumis
Uued teadmised ja kogemused
Ideaaljuhul ei pea kunstinäitus töökohal tekitama töötajates stressi ja arusaamatusi, selle asemel et soodustada loomingulist arutelu või kollektiivi vaimset harmooniat. Valesti mõistmise vältimiseks peab kunstiteose selgitus olema võimalikult selgesõnaline. Pakutav kunst võiks tinglikult käia käsikäes ettevõtte missiooni ja äritegevuse loomusega, kuid peaks kõnetama kontoritöötajaid ka lihtsalt ja inimlikult. Sel moel loodud seos kunsti ja äri vahel oli ühtaegu väljapaistmatu ja keeruline.
Kunsti nähtamatuks jäämine ei ole soovitatav, aga tuli sedagi ette. Raskusi kunstiteoste märkamisega tekitas asjaolu, et kontorite ruumiplaneering ei ole kunstisõbralik. Mõnel pool pidid kuraatorid korraldama väljapaneku kohas, mis ei sobi seisatumiseks ega mõtisklemiseks, nt trepid. See näitab tunnetuslikku varu tööruumide strateegilisemal planeerimisel, arvestades edaspidiseid kunstinäitusi.
Antropoloogiline analüüs võimaldas Kogo galeriil välja arendada metoodika töökohtadel kaasaegse kunsti väljapanekute korraldamiseks. Kuraatorid said vajalikke kogemusi ja uusi teadmisi, kuidas ärgitada loovust ja toetada ettevõtte töötajate vaimset heaolu. Isegi kui vastuvõtt ei olnud alati soe, võimaldas hilisem väljapanekute analüüs esitust kohandada ning kunstiteoste ja näituse kontseptsiooni paremini edasi anda, samal ajal olles paindlik ettevõtte organisatsioonikultuuri suhtes. Uuritud tehnoloogiafirmades ametis olijate töö on keerukas ja mõnikord nad eeldavad, et ümbritsev kunst peaks olema kergesti mõistetav ja piisavalt selgitatud. Kunstinäituste tajumine sõltub ka sellest, kui palju on näituseprotsessi kaasatud nii ettevõtete juhte kui ka teisi töötajaid.
Antropoloogide kaasamine lisas kontorinäitustele tunnetuslikku ja lepitavat väärtust. Firmade juhtkonnal ja töötajatel oli nende kaasaegse kunsti väljapanekute vastu justkui suurem usaldus, kuna antropoloogide juuresolek kindlustas teaduslikkuse ning lõhe kunsti ja tehnoloogia vahel ei paistnud liiga silmatorkav. Seega toimis antropoloogia valdkondade vahelise kognitiivse sillana, muidu jääksid need teineteisele liiga kaugeks.
Kunst peab pakkuma nii rahutust kui ka rahu. Nagu ilmnes meie katseprojektist, on mõlemad võimalused alati olemas, ehkki üheskoos raskesti saavutatavad. Kunst võib lõbustada, kurvastada, kutsuda esile mõtteid või jääda nähtamatuks, et olla meiega teadvustamatult. Lõpuks ei tea kunagi ette, mis juhtub.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor, Madli Oras on antropoloogia keskuse antropoloog, Jaanika Jaanits on antropoloogia keskuse tegevjuht, Karina Vabson on Eesti kunstiakadeemia doktorant, Liina Raus on Kogo galerii asutaja ja juht, Kaisa Eiche on kõrgema kunstikooli Pallas fotograafia osakonna juhataja abi, Jana Reidla on Tartu ülikooli etnoloogia teadur.
1 Kweon Byoung-Suk, Roger S. Ulrich, Verrick D. Walker, Louis G. Tassinary, Anger and Stress: The Role of Landscape Posters in an Office Setting. – Environment and Behavior 2008 40(3), lk 355–381.
Nick Nissley, Arts-based learning at work: Economic downturns, innovation upturns, and the eminent practicality of arts in business. – Journal of Business Strategy 2010, 31(4), lk 8–20.
Christina Smiraglia, Artworks at work: the impacts of workplace art. – Journal of Workplace Learning 2014, 26(5), lk 284–295.
Stefania Masè, Art and Business. Perspectives on Art-based Management. Springer, Cham 2020.
2 Tatsuo Inagaki, Fieldwork as Artistic Practice. – Arnd Schneider and Christopher Wright (toim), Between Art and Anthropology: Contemporary Ethnographic Practice. Bloomsbury 2014, lk 75–81.
Andrew Irwing, Ethnography, Art, and Death. – Journal of the Royal Anthropological Institute 2007, 13, lk 185–208.
George E. Marcus, Affinities: Fieldwork in Anthropology Today and the Ethnographic Artwork. – Arnd Schneider and Christopher Wright (toim), Between Art and Anthropology: Contemporary Ethnographic Practice. Bloomsbury 2014, lk 83–94.
Kiven Strohm, Kiven 2012. When Anthropology Meets Contemporary Art: Notes for a Politics of Collaboration. – Collaborative Anthropologies 2012, 5, lk 98–124.
3 James Davidson, Business and Art, a Valuable Relationship: From Silicon Valley offices to Warhol’s posthumous dominance, business and art’s long relationship is stronger than ever… – We Heart 7. I 2022.
Euroopa teaduste akadeemiate visioon veatust teaduse finantseerimise süsteemist
TARMO SOOMERE
Euroopa Komisjoni rahavood on sätitud käima mitme aasta kaupa. Algul viisaastakutena ja hiljem seitsme aasta rütmis. Nüüd on mõttes, uskumatu küll, juba kümnes seda laadi raamistik, mille kaudu jaotatakse teadusele ja innovatsioonile suur hulk raha. Olgu kohe märgitud, et innovatsioon on eurokeeles veel keerukam nähtus kui teadus- ja arendustegevus kokku. Ometi selline, mis teaduse parimad saavutused ühiskonna hüveks konverteerib ja ilma milleta teadus oleks kui pime ja puujalgadega lombakas. Aga jätaksin selle lahkamise mõneks teiseks korraks.
Teadusraha kasutamine on teaduste akadeemiatele mõttekoht. Akadeemiate soov on alati üks: et see läheks asja ette. Et sellest sünniks üldine hüve ja et sellest läheks meie kõigi elu paremaks. Mis siis, et mõne teadussaavutuse puhul kulub aastakümneid, enne kui otseselt mõõdetavat kasu sünnib.
Nõnda on loomulik, et Euroopa teaduste akadeemiate ühendus ALLEA võttis sel puhul sõna.1 Mitte lihtsalt järele kiites või raha juurde norides, vaid püüdes kasulikku nõu anda. Olles tänulik, et raha leitakse. Aga meenutades, et tulevikus terendavasse nn kümnendasse raamprogrammi (hellitusnimega 10RP) võiks ikkagi katsuda leida teaduse ja innovatsiooni jaoks vahendeid juurde. Sest siis kasvab lootus, et tulemuseks on oivalised teadussaavutused ja viljakas koostöö üle kogu Euroopa. Et Euroopa teadusruum saab ühtsemaks, tugevamaks ja mõjukamaks. Et kunagi väheneb ka vahe näiteks USAga. Et meie talendid saaksid oma tugevad küljed realiseerida. Et teadustöö kõik palged oleksid esindatud. Et kõik osalised saaksid täie jõuga panustada ja et süsteem toimiks nagu õlitatult. Need on igati toredad soovid. Ehk läheb mõni neist ka täide.
Panus teadusse ja innovatsiooni
ALLEA tuletab meelde, et Euroopa vajab tippteadust ja innovatsiooni rohkem kui kunagi varem, sest meie ees kõrguvad järjest suuremad ülesanded. Muidugi juhul, kui veel üldse tõsiselt mõtleme, et Euroopa võiks maailmas olla liider ja koostöö eestvedaja.
Teadlased mäletavad, et juba paljude aastate eest kutsuti üles, vähemalt paberil, tõhusalt suurendama nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide panust teadusse ja innovatsiooni. Nüüd oleks paslik seada veel suuremaid sihte. Näiteks teadusele märksa rohkem kui 3% sisemajanduse kogutoodangust. Seejuures vähemalt 200 miljardit eurot 10RP eelarves. Teisisõnu, kaks korda enam kui praegu käimas olevas „Euroopa horisondi“ (ehk 9 raamprogrammis).
Eesmärgi esimesest poolest (3% SKTst teadusele) oleme pigem kaugemale kaldunud. Vaid üksikud (väike)riigid on selleni jõudnud. Pole siis ime, et maailma majanduse raskuspunkt Euroopast järjest kaugemale nihkub. Sest kui teadust ja sellele tuginevat innovatsiooni (ehk uusi vingeid tooteid) ei ole, siis läheb rong oma teed.
Teise poole osas sureb lootus ilmselt viimasena. Siis, kui 10RP kulutustele pea paarikümne aasta pärast joon alla tõmmatakse. Seda lootust murendavad ka meenutused lähemast ja kaugemast minevikust. Kõikvõimalike õnnetuste õiendamiseks ja kriiside reguleerimiseks leiti pea alati olevat vajalik ja võimalik teadusrahast tükikesi lõigata. Mis tähendas, et nii mõnegi paljutõotava lahenduse otsimistki ei saadud alustada. ALLEA meenutab, et kokkulepped peavad püsima. Teadlased võiksid olla kindlad, et eelarve on mitte ainult läbipaistev ja aus, vaid tuleb ka lubatud mahus. Koos inflatsiooni kompenseerimisega. Umbes nii nagu töökohakindlus klassikalisel tenuuriredelil.
Euroopa helge(ma) tuleviku üks sambaid on tugev teadus ja sellele toetuv innovatsioon. Teel selle poole vajatakse maailma muutvat finantseerimise raamprogrammi.
Teadustöö on olemuselt väga raskesti prognoositava tulemusega. Seetõttu oleks väga tarvis, et eelarve oleks natukenegi paindlik. Et teadussüsteem ja selle parimad tegijad saaksid ka astuda vastu kobarkriisidele just siis, kui on vaja. Sest üldiselt annab just paindlikkus parima tulemuse.
ALLEA tuletab tungivalt meelde, kui tarvilikud on alusteadused. Neid on vaja pea kõikjal. Loomulik oleks jätkata nende rohujuure tasandilt välja kasvanud ja uudishimupõhiste valdkondade toetamist, mis on praegu edukad „Euroopa horisondi“ raamistikus. Euroopa teadusnõukoja (European Research Council, ERC) grandid on konkurentsitult kõige prestiižikam Euroopa Liidu vahenditest voolav allikas. Sinna tuleks kindlasti raha juurde kallata. Et see kõige-kõige parem, teaduse lõiketeral käiv töö oleks ka edaspidi Euroopa rahvusvahelise teaduskoostöö ja konkurentsivõime tugi.
Nüüd oleks väga vaja kallutada avaliku sektori teadusrahastamist rohkem baasteadmiste hankimise poole. Ametlikus keeles tehnoloogilise valmiduse (technology readiness levels, TRLs) alumiste astmete poole. Seda ka „Euroopa horisondi“ nn teise samba suurtes koostööprojektides. Seda tüüpi uuringuist sünnib suurepärane ja kõigile kasulik koostöö sellisel teadmiste tasemel, mis ei ole veel mõjutatud ärilisest konkurentsist ja millest võib tärgata imeline ja mitmepalgeline innovatsioon.
Kindlasti on vaja, et 10RP pühenduks hea teaduse tiivustamisele akadeemilise vabaduse, teadustöö eetika järgimise ja avatud teaduse toetamise kaudu. Akadeemiline vabadus on originaalse, eheda, siira ja puhta teaduse vältimatu ja olemuslik eeltingimus. Teisiti ei ole mõeldav vabaneda poliitiliselt laetud teemade kütkeist või nn peavoolu nähtamatutest piirangutest2 ja jõuda põhimõtteliselt uute perspektiivideni. Näeme järjest enam, kuidas mitmesugused ärevust tekitavad juriidilised knihvid ja poliitilised käigud ohustavad akadeemilist vabadust nii mõneski institutsioonis või isegi terves riigis. Selle taustal on äärmiselt tähtis, et Euroopa tasemel tehtavad rahastusotsused toetaksid akadeemilist vabadust.
Avatud teadus on palju rohkem kui lihtsalt igaühe võimalus lugeda mis tahes teaduspublikatsioone. See hõlmab ka arusaamist, et teadustööks kasutatud andmed peavad olema leitavad, kättesaadavad, ühilduvad ja taaskasutatavad (nn FAIR põhimõte: findable, accessible, interoperable, reusable). See on tähtis teadustöö kõigis staadiumides andmete kogumisest kuni tulemuste sõnastamise, kontrollimise ja levitamiseni.
Seda on kerge unustada. Seetõttu võiksid need põhimõtted, mitte ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt, olla selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud 10RP rahastamise tingimustes. Et kuldaväärt andmeid saaks mitte ainult jagada nagu pressiteateid, vahetada nagu Viini postmarke või lihtsalt kasutada jätku-uuringutes. Vaid et neist sünniks hüvesid mitte ainult teaduskogukonnale ja suurtele tegijatele, vaid ka väiksematele vendadele ja kogu ühiskonnale.
Igaühe ligipääs publikatsioonidele on poolik lahendus. Avatud teaduse peab keegi kinni maksma. 10RP teadusrahastus lihtsalt peab leidma võimaluse, kuidas kogu Euroopa teadus toimiks sellise publitseerimismudeli raames, mis ei paneks kedagi teistest halvemasse olukorda. Teisisõnu, ei autoritel ega lugejatel ei tohi tekkida ebamõistlikke kulusid.
Rohkem kui aastakümne vältel on ALLEA edendanud, hoidnud, rakendanud ja kultiveerinud teadustöö eetika põhimõtteid. 2023. aasta suvel valmis Euroopa teaduse eetikakoodeksi3 kolmas, täiendatud väljaanne. See dokument on nii Euroopa Komisjoni grandilepingute osa kui ka riiklike ja kohalike teadustöö heade tavade sõnastuste alus; samuti ka õppematerjal, pakkudes näiteks juhiseid, kuidas on õige ja aus teadustöös tehisaru kasutada. Kunstmõistuse potentsiaali rakendamine teaduse hüvanguks peab olema tasakaalustatud teaduseetika põhimõtete järgimisega, seda ka 10RP granditaotluste alles kujunevates printsiipides. Loodetavasti jätkab Euroopa Komisjon poliitikat võtta kõnesolev dokument Euroopa Liidu teaduse finantseerimise süsteemis teaduseetika aluseks.
Koostöö on Euroopa teaduse alus
Oma missiooni ja strateegiliste eelistuste mätta otsast vaadates on ALLEA veendunud, et 10RP peab lähtuma nii käsitlustes kui ka tegudes globaalsest perspektiivist. See tähendab tihedat rahvusvahelist koostööd üle Euroopa Liidu piiride, lõimumist ELi piiride taga paiknevate partneritega ja Euroopa teadusruumiga assotsieerunud riikidega, aga ka järjest süvenevat ühistegevust ülejäänud maailmaga. Vaid piiriülese sädeleva tippteaduse toel on lootust saada jagu meid kummitavatest probleemidest, mida otseselt toidab lokkav ebavõrdsus.
Igati kiiduväärne on otsus eraldada Euroopa teadusruumis 3,3% „Euroopa horisondi“ eelarvest varjatud ebavõrdsuse leevendamiseks. Vähemalt samavõrra on tarvis toetada piiriülest tippteadust, mis omakorda veaks teadust ja innovatsiooni laienemise meetmesse (Widening) haaratud maades. Algatused, nagu Euroopa valitsustevaheline koostööprogramm teaduse ja tehnoloogia valdkonnas (European Cooperation in Science and Technology, COST) ja partnerlus (Twinning) on näidanud end mõjusate katalüsaatoritena, mis võimendavad rohujuure tasemelt sündinud väikesi algatusi kaalukateks aktsioonideks. Teist seda tüüpi koostöömeedet (Teaming), mille abil investeeritakse teaduse tippkeskustesse, tuleb samuti jätkata ja laiendada. Selle kaudu käib kiire ja mõjus teaduskompetentsi siire Euroopa Liidu maadest ja assotsieerunud riikidest koostööpartneritele. Omaette väärtusega on kõigile nendele meetmetele mõistliku tasakaalu leidmine, selleks et võrgustumine, väljaõpe ja võimekuse arendamine ei hägustaks investeeringuid partnerite teadustöösse. Oivalise teaduse edendamine, ka laienemise meetmega, on tõenäoliselt just see jõud, mille kaudu saab kõige tulemuslikumaks võrgustumine ja mis pärsib talentide ärameelitamist ning ajude ja ideede äravoolu.
Siiski vajab enamik laienemise meetme sihtriike veel enam abi ja tuge, millega märkimisväärselt putitada oma riiklikku teaduspoliitikat ja teadustöö strateegiat, aga ka kasvatada organisatsioonikultuuri ja teaduse rahastamist.
10RP võiks ennekõike keskenduda tippteaduse arengule tiheda koostöö ja talentide ligitõmbamise kaudu. Siiski oleks hea silmas pidada ka vajalikke muudatusi institutsioonides rõhuasetusega teaduse järelkasvule ja karjääriredelil alles tõusma hakkavatele teadlastele. Euroopa Liidu struktuurivahendeid (European Structural and Investment Funds, ESIF) võiks märksa rohkem kasutada teadussüsteemi võimekuse edendamiseks.
Talentide kasvulava
Teadus toetub parimatele. Peame tõsiselt vaagima, kuidas noori talente teadusse meelitada ja seal kodustada. Vajame meetmeid kogu Euroopa tasemel, et teadlaskarjäär kujuneks atraktiivseks ja et sealt kaoks ebakindlus. ALLEA soovitab tungivalt asendada Euroopa Liidu projektipõhise rahastamise ideoloogia pikaajalise institutsionaalse rahastamise mudeliga. Praeguseks on täiesti selge, et projektipõhine rahastusmudel lõhub töökohakindlust ja mõjub laastavalt (eriti noor)teadlaste vaimsele tervisele. Loomulikult peab akadeemilises süsteemis makstav töötasu olema tavapäraste palkadega konkurentsivõimeline nii tööstuses kui ka muudes teadusele ja innovatsioonile keskenduvates sektorites.
Peame rohkem ja paremini kaasama ning võimestama teadussüsteemi osalisi, kelle hääl on vaevu kuuldav või kelle võimalused on kasinamad. Ennekõike alustavaid teadlasi ja neid, kes alles on astunud karjääriredeli esimestele ebakindlatele astmetele. Neid saab toetada eri viisidel, olgu siis rahastades koolitusi Euroopa Liidu vahendite hankimiseks või korraldades juba saadud rahastuse haldamist ja auditeerimist. Selline toetus on eriti vajalik neile teadlastele ja teadusadministraatoritele, kes töötavad tagasihoidliku teaduse ja innovatsiooni tasemega piirkondades. Sealsetes institutsioonides enamasti puudub kogenud administratiivne tugi. Täienduskoolitus, konsultatiivne tugi ja mentorlus annaksid neile tuge rahastuse taotlemisel ja oma visioonide teoks tegemisel.
Parem info Euroopa vastavate võrgustike kohta, nt Euroopa pädevusraamistik uurijatele (European Competence Framework for Researchers) pakuks tuge teadustöö adekvaatsel hindamisel ja vajalike juhtnööride sõnastamisel nii asutustele, teadlastele kui ka projektide koostajatele. Oma taseme tajumine ja õigete küsimuste esitamine on tähtis komponent eripalgeliste talentide hoidmisel eri valdkondades ja maades.
Mitmekesisuses ja kaasamises on jõud
Euroopa teaduse ja innovatsiooni tuleviku üks tegureid on kõigi võimalike teadustöö osaliste kaasamine. Kedagi ei tohi kõrvale lükata. Ei teadlikult ega ebateadlikult. Kõigi osaliste kaasamine suurendab nii teadustöö kui ka Euroopa teadusruumi usaldusväärsust. Tippteaduse ja innovatsiooni kitsapiiriline ja indikaatoripõhine hindamine on olemuslikult probleemne. See lõhub. Selle kasutajad riskivad sellega, et loomingulised ja originaalsed uuringud ei mahu selliste indikaatorite raamidesse. Ka innovatsioon peaks haarama kõiki teadmiste vorme ja mitte piirduma kitsalt tehnoloogilise innovatsiooniga.
Eri soost osaliste võrdne kohtlemine ja sooline tasakaal on elementaarsed komponendid nii õiglaselt toimiva teaduse kui ka innovatsiooni soosiva (töö)keskkonna kujundamisel. 10RP peaks seega teadustöös lõimima soolise tasakaalu ja kõigi osaliste kaasamise printsiibid. Unustamata seejuures, et talentide seltskond on erakordselt mitmepalgeline.
Üks Euroopa Liidu finantseeritud teadustöö aluseid on teadusvaldkondade vaheline tihe koostöö selle kõigis väljendusvormides. On loomulik, et see ulatub nii ühiskonna teistes valdkondades tegutsevate osaliste ja partnerite kui ka kaugemate geograafiliste piirkondadeni; nii Euroopa Liidu sees, assotsieerunud riikides ja ka kaugemal. Muidugi tingimusel, et sellistes partnerlustes on au sees õigluse, mitmekesisuse ja kõigi võimalike osaliste kaasamise põhimõtted, kusjuures rõhutatakse nende tähtsust ennekõike väiksema teaduse ja innovatsiooni intensiivsusega maades töötavate institutsioonide ja teadlaste puhul.
Rohkem läbipaistvust ja lihtsust
Kindlasti on vaja kohendada Euroopa Liidu grantide taotlemise protseduuri. Nii selle formaati, esitamise süsteemi kui ka hindamist tuleb lihtsustada. Grantide haldamisel on igati tervitatav nn täissumma-lähenemine (lump sum), mis teeb granditäitjate elu palju lihtsamaks. Kahjuks tähendab selle rakendamine üldjuhul keerukuse nihutamist grandi haldamiselt ettevalmistusperioodile. Tegelikult on – eriti esimest korda granti taotlevatel teadlastel – tarvis ammendavaid abinõusid, juhiseid ja tuge sellist tüüpi raskustest ülesaamiseks.
ALLEA soovitab 10RP kavandamisel rakendada laia valikut eri suurusega grante. Nii väikesi, keskmisi kui ka suuri. Ka suhteliselt lühikesi, mille tulemusi saaks kiiremini ja lihtsamalt ellu viia. Eripalgeliste väiksemate grantide pakkumine annab võimaluse alustavatele teadlastele, kaasab märksa enam osalisi ja rajab tippteadusele laia vundamendi.
Kindlasti on vaja teha paremaks taotluste esitamise portaal (Funding & Tenders Portal). Selle häbematult kehv funktsionaalsus pärsib kasutajate tööd. Näiteks ei ole võimalik partneritel üheaegselt taotluse kallal töötada. Samuti ei saa niisama lihtsalt parandada ebaõigeid või puuduvaid ajaloolisi või statistilisi andmeid partnerite kohta.
Usalduse ülesehituseks tuleb vältida taotluse esitamise tähtaja sättimist kohe pärast suve- või talvepuhkuse lõppu. Tähtajaeelsed nädalad on kõige intensiivsem taotluse koostamise aeg. Kui need langevad puhkuseperioodile, siis ei ole teadlastel valikut. Nad peavad sellega toime tulema. Tavaliselt pere ja lähedaste arvelt. See on ülimalt ebaõiglane ja ülal kirjeldatud Euroopa Liidu teadustöö alusprintsiipidega räiges vastuolus. Suhtlus partneritega, partnerasutuste administratsioonidega, aga ka konsultatsioonid Euroopa Komisjoni enda ja selle rahvuslike kontaktorganitega, on väga piiratud. Lapsevanemate olukord on veel raskem. Neil peab aega jääma perepuhkuseks ja kooli minevate laste toetamiseks. Õppejõududel on akadeemilise semestri algus märksa töömahukam. Rääkimata sellest, et suvi on paljudes valdkondades ainus välitööde aeg.
Samuti peab koostama Euroopa Liidu eri programmide tagapõhja ja nende omavaheliste seoste praegusest märksa põhjalikuma kirjelduse. Mõttekas on otsida sünergiat nii 10RP sees kui ka selle ümber – ja kindlasti tuleb hoiduda kordustest ja killustumisest.
Lõpetuseks: kaunis visioon
Euroopa helge(ma) tuleviku üks sambaid on tugev teadus ja sellele toetuv innovatsioon. Teel selle poole vajatakse maailma muutvat (finantseerimise) raamprogrammi, mis suurendaks kogu Euroopa globaalset konkurentsivõimet – ja mis on kujuteldamatu ilma teaduse eesliinil püsimata. Seetõttu soovib ALLEA ikka ja jälle rõhutada teaduse ja innovatsiooni tähtsust globaalprobleemide leevendamisel ja neile mõistlike lahenduste leidmisel. See ei ole odav lõbu. Edu selles vallas maksab palju ja vajab pikaajalisi investeeringuid.
Selleks vajame paljude komponentide hästi planeeritud ja harmoniseeritud koostööd. Olgu see teadusse ja innovatsiooni investeeritud raha, koostöö edendamine, talentide otsimine ja kasvatamine, mitmekesisuse ja kaasamisvajaduse adumine. Või siis kogu teaduse finantseerimise ja toimimise efektiivsemaks kõpitsemine. Kindlasti tuleb auru juurde anda alusteaduste veskile. Suund avatud teadusele, teaduseetika au sees hoidmine ja järgimine koos akadeemilise vabaduse kindlustamisega on elementaarsed nõuded.
Keskendumine tippteaduse kandepinna laiendamisele eri maades ja kohtades, talentide otsimine, nende arendamine, hoidmine ja mõistmine, kui vajalik on mitmekesisus tipptasemel sädelemiseks, on kõigi osaliste kaasamise alus ja ühtaegu vundament teadussaavutuste rakendamiseks ühiskonna hüvanguks eri kohtades ja valdkondades. Me ei tea ju ette, millist valdkonda mõni läbimurre täienisti muudab.
Et tulevik oleks mitte hädapäraselt jätkusuutlik, vaid selline, kus elamisel oleks omaette väärtus, peab praegu olema ambitsioonikas, tegema innuga koostööd, hoolsalt ja usinasti kasvatama uusi talente, entusiastlikult ehitama teed sellise homse poole, milles Euroopa teadus ja innovatsioon oleksid teistele valgustav teejuht. Kõigeks selleks kulub marjaks ära täiuslikult toimiv, konkurentsivõimeline ja maailmas esirinda kuuluv Euroopa teaduskorraldus, mida tõukab tagant ulatuslik teaduse ja innovatsiooni kümnes raamprogramm ning mille lainel jõutakse parema homse lävele.
Euroopa Liidu raamprogrammid
Alates 1984. aastast on Euroopa Liit rahastanud teaduse ja tehnoloogia arengut toetavaid raamprogramme (RP). Läbi RPde finantseeritakse eri riikide teadlaste ühisprojekte, koolitust ja õpirännet, Euroopa jaoks olulisi teadustaristuid, tippteadlaste personaalgrante, teadlaste ja ettevõtete koostööd jpm. Hetkel on käimas 9. RP „Euroopa horisont“ (2021–2027, kogueelarve 95,5 miljardit eurot). Selle fookuses on kliimamuutus, ÜRO säästva arengu eesmärgid ning Euroopa Liidu konkurentsivõime ja kasvu edendamine.
Eesti teadlased osalevad RPdes alates 1994. aastast. 2021. aastal tuli RP vahenditest 10,5% Eesti teadusrahastusest ehk ligi 58 miljonit eurot.
ALLEA
Euroopa teaduste akadeemiate ühendus ALLEA – European Federation of Academies of Sciences and Humanities „ALL European Academies“ – esindab enam kui 50 akadeemiat pea 40 Euroopa riigist. Alates selle asutamisest 1994. aastal esindab ALLEA oma liikmeid Euroopas ja rahvusvaheliselt, propageerib teadust ülemaailmse avaliku hüvena ja hõlbustab piiri- ja valdkonnaülest teaduskoostööd.
www.allea.org
ALLEA teaduse finantseerimisest
ALLEA visiooni tulevikukindlast teaduse finantseerimisest Euroopas (10.26356/STATEMENT-FP10, 14. XII 2023) on koostanud Euroopa teadusruumi töörühm (ALLEA Working Group on the European Research Area) koostöös teaduse ja eetika alalise töörühmaga (ALLEA Permanent Working Group on Science and Ethics, PWGSE) ja avatud teaduse rakkerühmaga (ALLEA Open Science Task Force). Euroopa teadusruumi töörühm esindab Euroopa teaduste akadeemia visioone ja soovitusi Euroopa Liidu teadusfinantseerimise süsteemi ja seda raamistava seadusandluse arendamiseks. Rühma eesmärk on, et Euroopa-ülene teaduse finantseerimine toimiks teadlaskonna huvides ja päästaks valla kõikide teadusvaldkondade ja teadlaste potentsiaali.
1 ALLEA statement on the guiding principles for Framework Programme 10. ALLEA 2023. DOI 10.26356/STATEMENT-10RP.
2 Ülle Madise, Teadus ja demokraatia põhiseaduse valguses. Ettekanne teaduspoliitika konverentsil „Teadus kui Eesti arengumootor IX. Targalt avatud või suletud polariseerunud maailmas“ 19. X 2022. Eesti teaduste akadeemia sõnas ja pildis 2022, lk 28–31.
3 The European Code of Conduct for Research Integrity. Revised Edition. ALLEA, Berlin 2023.
Eestikeelne tõlge: Euroopa teaduse eetikakoodeks 2023. Kolmas, täiendatud versioon.
