Toeta
Otsi

loomaõiguslus

  • Taimed kaartidel

    HELDUR SANDER

    Eesti taimede levikuatlase koostamist alustati endises teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis 1973. aastal teadusdoktor Liivia-Maria Laasimeri eestvõttel. Põhilised välitööd tehti aastail 1973–1985. Senised ja edasistel aastatel talletatud andmed võeti kokku 2005. aastal „Eesti taimede levikuatlases“.1 Selles kirjeldati taimeliikide levikut Kesk-Euroopa ruudustiku (9 × 11 km) alusel, mis jäi ka 2020. aasta töö aluseks.

    2020. aasta lõpul ilmunud kakskeelne atlas algab Eesti kaardiga ja kaartide lugemise juhendiga, kus on selgitatud kasutatud tähiseid. Taimekaartidel eristatakse värvidega pärismaine liik, võõrliik ja need, mille päritolu pole selge ning muud andmed. Eessõnast nähtub, et koostamisel on siinsete botaanikute kõrval osalenud Alexander Sennikov Helsingi ülikoolist ning Lätist Daugavpilsi botaanikud Pēteris Evarts-Bunders, Dana Krasnopoļska, Inita Svilāne ja Ieva Rūrāne. Peatüki lõpus on tänuavaldusena ligikaudu 2100 nime.

    Atlase jaoks uute andmete kogumise peatükis on juttu välitöö kaartidest, floristilistest loenduslehtedest, andmestiku talletamisest ja töötlemisest. Järgnevalt antakse ülevaade teistest kasutatud andmekogudest, kuhu kuuluvad vaatlused, mitmed andmebaasid, keskkonnaregister ja herbaarandmed, millega on tõestatud 185 000 taime leiukohad. Siit ilmneb, kui põhjalikult tuleb uue taimeatlase koostamise ajal kirjandus­andmed läbi töötada ning – üllatus, üllatus – töö ei katke kunagi, kuigi võiks vahet pidada ja järgmise atlase välja anda aastakümneid hiljem, mil oleks näha suuremad muutused taimestikus. Kuid on üks aga – nimelt ei saa katkeda taimetundjate järjepidevus, head taimetundjad ei teki ja uued liidrid ei kujune iseenesest.

    Raamatu mahukaim osa, levikukaardid, hõlmab leheküljed 27–442. Kaarte on 1664 taimeliigi (osa perekonna tasemel) kohta ja talletatud on andmed eri ajajärkudest: 2006–2020, 1971–2005, 1921–1970 ja 1800–1920. Näidatud on taimeliigi leviku suundumus, kas see on selgelt kasvav, pigem kasvav või stabiilne. Atlases on taimeliigid toodud sugukondade järgi ja nende piires tähestiku järjekorras liikidena. Algab lahnarohuliste sugukonna haruldase muda-lahnarohuga (Isoetes echinospora) ja lõpeb Lääne- ja Loode-Eestis leviva meriheinaliste sugukonna ainukese liigiga – pika meriheinaga (Zostera marina). Kaartidele järgneb liikide nimekiri sugukondade kaupa, see on teine mahukas osa raamatust, leheküljed 445–605. Siin on toodud täiendavaid andmeid, iseloomustatakse leiukohti, taksoni olemust, antakse hinnang levikule, analüüsitakse kodu- ja võõramaiste taimede metsistumist – aedades kasvatatavad looduslikud taimed võivad neist levida uutesse kasvukohtadesse, seal metsistuda jms. Taimeliikide numeratsioon vastab kaartidele.

    Raamatut lõpetavas liiginimetuste registris on toodud taimenimed tähestiku­lises järjekorras, segiläbi eesti- ja ladina­keelsed. Iga taimenime järgi on kolm numbrilist viidet selle leidmiseks, esikohal rasvaselt taime levikukaardi number. Eestikeelsete nimedega on taimed toodud topelt, neid võib leida nii liigi- kui ka perekonna nime järgi. Näiteks esimene taim, aas-hanerohi on leitav ka kujul hanerohi, aas-. „Harilik“ liigi nimena ulatub harilikust allikarohust kuni hariliku öölilleni, seega on seda kasutatud 206 taimenime puhul.

    Tähelepanekuid levikukaartidest

    Taksonoomiline eriilmsus torkab silma kibuvitsade puhul, kaardil 1134 on nahklehine kibuvits Rosa caesia, nr. 1135 R. caesia s.l. (laias tähenduses), nr 1136 koer-kibuvits R. canina s.str. (kitsas tähenduses) ja nr. 1137 laias tähenduses R. canina s.l. Selgituseks on 554. leheküljel kirjas, et koer-kibuvits kitsas tähenduses on haruldane ja ilmselt kultuurist metsistunud, seega mitte pärismaine. Tundub olema liigne detailsus, liik on liik, mis siis, et sisse toodud.

    Atlases on koha leidnud ka nn prügi­taimed, inimeste poolt ära visatuna vegetatsiooniperioodi üle elavad ja harva isegi talvituvad taimed, mis iseseisvalt seemnest ei pruugi edasi levida: harilik kartul, harilik arbuus, harilik kõrvits, harilik tomat, melon jt. Metsistuvate Põhja-Ameerika päritolu palsaminulu ja Aasiast pärit siberi nulu kõrval pole toodud euroopa nulgu, mis metsistub Hiiumaal ja Saaremaal, kohati mandrilgi. Hiiumaal moodustab euroopa nulgu puht- või segapuistuid,2 seega temast võiks küll kujuneda meie metsade uus puuliik.

    Mainitud pole ka haberoodset vahtrat, mis metsistub lokaalselt Kaagjärve vanas kooliaias ja Sangaste parkmetsas. Nagu ka mandžuuria pähklipuu, mis metsistub mitmel pool, sedagi leidub puistuna Sangaste metsapargis. Pole ka metsistununa harva leiduvat suurlehist pärna, seegi Lääne-Euroopa liik võiks ju tulevikus paremini kasvada.

    Saarvahtra juurde võiks lisada, et seemnest kasvatatud puudena leidub seda Lasnamäe kanali idapoolse paeseina jalamil ja pervel. Harilik pihl­enelas on metsistunud mõisakalmistutelt, näiteks Loodi ja Saare mõisa omast ning kohati võtnud enda alla suured alad.3 Samuti on levinud väike igihali. Metsistununa leidub nii harilikku puuvõõrikut kui lillat vägiheina, näiteks Tallinna botaanikaaias ja Järvamaal Preedi külas.

    XVII sajandil või veelgi varasemalt sisse toodud must leeder metsistub kohati Lääne-Eestis (rohkem Saaremaal), selle arvukus on stabiilne. XVIII sajandist kasvatatud punane leeder metsistub laialt ja arvukus kasvab. Sama kehtib astelpaju ja tähk-toompihlaka kohta.

    Taimehaigustest haaratud hariliku jalaka leviku suundumus pole selge ja harilikul saarel on see stabiilne. Kuid nagu oodata oligi, on atlases ära toodud meil kanda kinnitada võivad uued Lääne- ja Lõuna-Euroopast pärit puuliigid – harilik pöök ja harilik hobukastan. Pöögid metsistuvad olemasolevate isendite läheduses harva ning tema kohta kaardil andmed puuduvad. Ilmselt meid pöögimetsad veel ei ohusta? Harilik hobukastan näitab ruutude arvult arvestatavat metsistumist ja suurenemist, sellest võiks küll tulla tulevane uus puuliik, kuigi levib ainult seemnest olemasolevate puude all.

    Euroopa liik harilik sirel näitab laialdast levikut tõusvas suunas, mis on üllatav kas tänu kliima soojenemisele või on mängus kunagistest talukohtadest maha jäänud isendid. XVII sajandil sisse toodud hariliku kukerpuu levikus on kahtlemata suur osa lindudel, nagu ka musta sõstra puhul. Musta sõstra levik on üsna laialdane, ilmselt suures osas juba sajandeid tagasi kasvatatud marjataimedest, leiukohad on rohkem inimtekkelised kui looduslikud. Aastasadu laialt aedades kasvatatud punane sõstar ja aed-karusmari ongi just kultuurtaimedest metsistunud. Ohtliku võõrliigi Sosnovski karuputke arvukus suureneb, aga tõrje on siiski aidanud, naabruses Pihkva­maal levib see kilomeetrite ulatuses.

    Eesti taimede levikuatlase koostajad Ott Luuk (vasakul) ja Toomas Kukk.

    Eesti taimestik ja selle uurijaid

    Atlase üks koostajatest, tuntud botaanik Toomas Kukk on Eesti tegusaim taimede tutvustaja ja nende tundmisele kaasaaitaja. Ta huvitus taimedest juba koolipoisina, kuigi eks noorelt taimedest huvitatuid on ikka olnud, näiteks ka luuletaja-kirjanik-kirjastaja Bernard Kangro.4 Kukk õppis Tartu ülikoolis bioloogiat, 20aastase noormehe märgi­liseks uurimuseks sai tema Tallinna floora analüüs 1991. aastal.5 Tähttööks on korrektse taimede kataloogi, botaanika uurimise ajaloo ja peaaegu täieliku bibliograafia avaldamine.6 Järgnesid eriilmelised taime­raamatud, väga tuntud on Toomas Kukk oma taimemäärajatega. Tema „Eesti taimede kukeaabits“ on ilmunud 2004–2020 juba kaheksas trükis ja ilmselt on Eesti üks vähestest riikidest, kus on ilmunud nii palju taimemäärajaid.

    Sel aastal andis Kukk välja veel ühe raamatu, „Eesti taimestik ja selle uurijaid“.7 Kogumikku on koondatud viimastel kümnenditel ajakirjades avaldatud Eesti taimestikku, taimi ja nende uurimist käsitlevaid kirjutised. Teos jaotub rohkete piltidega (Lõuna-Euroopast pärit hobukastani pilt on topelt) viide osasse. Neist huvipakkuvaim on Kalevi Kulli ja Kuke ühisartikkel taimede ontogeneesi etappide eristamisest.8

    Viiest osast ulatuslikum on üksikuid taimi puudutav „Tunne taimi!“, mis lõpeb kirjutistega „Kuidas üksikul saarel ellu jääda“ ja taimedele ning loomadele eestikeelsete nimede andmisest. Loodusteaduslike kogude osa essees „Raamatu­kogu on ilmselt etem kui turba­hunnik“ kirjutab autor, et raamatud kaovad, küllap see nii on, kuigi olen päri Jaan Unduski seisukohaga, et ajakirjad ja raamatud jäävad ikka paralleelselt alles. Eks see on seotud inimese psüühikaga, raamatud füüsiliselt käes hoides tunned, et oled midagi loonud. Ja lugedagi on ju raamatut hea, siin ilmas on neidki friike, kes tunnetavad raamatutega füüsilist lähedust.

    Kuke „Eesti taimestiku“ viimane kirjutis on „Soontaimede must raamat“, mis peegeldab vist Eesti taimeteadlaste ideelist lähenemist. Must raamat on rahvusvaheliselt kasutatav termin – hetkeolukorra hinnang pärismaise floora ohustajatele. Ohtlike invasiivsete taimede loend on ka tabelis toodud. Genofondi reostamise kohta öeldakse, et taunitav on Eestisse pärismaiste liikide istutusmaterjali sissetoomine. Kuid Eesti riigipiir ei saa ju olla genofondi piiretleja? Tegelikult on piiritlemiseks muud kriteeriumid. Meie piir­konnas on küll tuntud hariliku männi (ka kuuse) liigisisised erinevused, mistõttu peab valima, kust seeme sisse tuua. Ja seetõttu on sobiv omamaine või teatud territooriumidelt saadud seeme.

    „Eesti taimede levikuatlasele“ ja kogumikule „Eesti taimestik ja selle uurijaid“ mõeldes loodan, et meie floora pikaajalisele uurimisele ja avaldatud töödele järgnevad andmestiku ingliskeelsed süvauurimused, mis köidaksid ka välislugejaid ja viiksid monograafia maailma teaduse varasalve. Küllap siit võiks tulla mõnigi doktoritöö vääriline uurimus floora muutustest, seostest maastike ja inimtegevusega, naabermaadega võrdlemisest rääkimata. Selleks on vaja vaid uurimuslikke ideid ja kogutud andmete suurtöötlust, et senisest tasemest veel aste kõrgemale tõusta.

    1 Toomas Kukk, Tiiu Kull (toim), Eesti taimede levikuatlas. Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonna­instituut, Reusner, Tallinn 2005, 528 lk.

    2 Heldur Sander, Kristiina Hellström, Leo Filippov, Euroopa nulg ja nulumetsad Eestis. – Eesti Loodus 2015, 66(11), 50–55.

    3 Heldur Sander, Saagu Loodi lehisepuistust tõeline vaatamisväärsus. – Sakala 14. VIII 2007; Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, Eesti parkide ja kollekt­sioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. – ELUS-i aastaraamat, Tartu 2008, 85, 78–102.

    4 Ta kirjutab: „Hoidsin tervelt 7 aastat karjasevitsa ja puhusin lepakoorest pasunat. Tundsin loodust nii läbi ja lõhki, et võisin näiteks kogu koduümbruse taimestiku herbaariumi jaoks kõigi ladinakeelsete nimedega ära määrata.“ Bernard Kangro, Arbujad. Wallin & Dalholm, Lund 1981, lk 45.

    5 Toomas Kukk, Tallinna floora nimestik = List of Tallinn vascular plants. Eesti Teaduste Akadeemia, Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tartu, Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 1991.

    6 Toomas Kukk, Eesti taimestik. Eesti Põllumajandus­ülikooli zooloogia ja botaanika instituut, Eesti Keskkonnaministeerium, ÜRO Keskkonnaprogramm, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 1999.

    7 Toomas Kukk, Eesti taimestik ja selle uurijaid. Eesti Loodusuurijate Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Loodusajakiri. Printon, Tartu 2021, 152 lk.

    8 Sel teemal on üks viimatisi töid autorite kollektiivilt ilmunud kirjutis: Gjulnara Orudzevna Osmanova jt, The role of ontogenetic herbarium in studying intrpopulation biodiversity. – Pak. J. Bot. 2016, 48(4), 1495–1500.

  • Kes huntidega ei ulu, ulub tühja kõhu pärast

    URMAS LÜÜS

    Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 3. X.

    Killu Sukmit küsib isikunäitusel „Kunstnik ja tema töö“, kes peaks maksma kunstnikule tema töö eest. Täpsustades: kuidas tuleks kultuuri korraldada nii, et kunstniku kutsega naine ei mureneks kindlustundeta oludes? Kilde on lihtne vaiba alla pühkida, kokku liimida raske ja ega ühtegi lapitud asja enam päris terveks saagi. Sukmit on aktivist ja tundliku sotsiaalse närviga kunstnik. Tema kunst räägib kunstnikest ja ka naiste tehtavast tööst. Selle väärtusest ja väärtustamisest.

    Naise töö küsimus ja sotsiaalne aktivism on Sukmiti loomingus läbiv. Koos Minna Hindiga pidas ta Polymeris heategevuslikku kunstnikeruumi Kraam ning ta on aidanud vedada Tallinna „Ladyfesti“. Samuti teatakse teda muusikuna. Viimati nägin teda duos Hello Killu trummi tagumas. Ka näitust saadab kahest paralleelselt luupivast heliribast moodustatud tumemeelne foon.

    Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii seintele on naelutatud linadele, rätikutele ja linikutele tikitud protesti-reklaamiribad. Kas Sukmit ka ise neid bänneritena tõlgendab, on iseasi. Igatahes alustati sellistega naiste valimisõigust nõudvaid protestiaktsioone. Sadakond aastat tagasi tikkisid inglise naisõiguslased üle 150 loosungi, mis survestasid hülgama patriarhaalseid norme, meeste­keskset õigushierarhiat ja naise vähest voli oma saatuse ja keha üle otsustada. Sedasi on Sukmiti tikandid otseses suguluses ajaloolise traditsiooniga.

    Seda enam et üks palakatest kujutab XVIII sajandi lõpul tegutsenud inglise kirjanikku ja feministi Mary Wallstone­crafti, kelle kuulsaimat teost „Naise õiguste õigustus“ võib julgelt pidada feminismi lätteks. Ta nägi ühe suurema kiiluna sugude vahel hariduslõhet, mis ei võimaldanud naistel teha kaalukaid töid ja otsuseid. Seega oodati naiselt rohkem hoidja ja kaunistaja kui looja ja visionääri rolli. Seetõttu on tikitud Wallstonecrafti kujutised irooniline kommentaar sajanditetaguse naise tööpärusmaa kohta: „Sülelapse-east saati õpetatakse naistele, et ilu on nende ala, meel vormib end keha järgi, uidates ümber oma kuldse puuri ja otsides oma vanglale kaunistusi.“

    Killu Sukmiti tikandid on otseses suguluses XX sajandi alguse naisõiguslaste tikitud loosungitega.

    Kõige ohtlikumad on asjad, mida alahinnatakse. Nõnda peeti ka tikkimist pelgalt dekoratiivseks näputööks, millel asises meestemaailmas, kus võeti vastu kaalukaid otsuseid, tähtsust ei olnud. Tikkida sai näiteks kauneid taskurätikuid, kuhu nina nuusata, või silmailuks linikuid, millel kellaviieteed serveerida. Samal ajal ignoreeriti tõika, et tehnoloogia ei dikteeri kujutist.

    Paljud sõnumid, mille väljendamiseks naistel ühiskonnas kandepinda või luba polnud, tikiti kangastele. „Kuna võimatu on selle kirjapanek, siis tikin siia lihtsalt ja vabalt, kuis kõneleksin inimesele, kelle läheduse ja helluse rüppe võiksin end täielikult usaldada ja kes taluks kanda mind kõigis nõrkuseis … “ Sedasi alustab XIX sajandi alguses parajat novelli mõõtu Victoria ja Alberti muuseumis hoiul olevat tikandit teismelise eas Elizabeth Parker. Ta on tikkinud kangale oma lühikese eluloo, raske saatuse, kurnavad tööpäevad, enesetapuplaanid ja nuttu täis ööd.

    Tikkimist kasutab tänapäeval oma põhilise väljendusvahendina ka liikumine craftivism, mis tuleneb sõnade käsitöö ja aktivism pookimisest. Tikkimine annab võimaluse oma sõnum rahulikult läbi mõtelda, sest erinevalt papitükile maalitud bännerist võib ristpistes sõnumi valmistamine võtta kuid. See omakorda tõestab sõnade taga seisvat pühendumist. Lisaks pakub protesti­tikkimine introvertidele võimaluse panustada ühiskonna muutmisse ja hoiduda avalikkuse ärevast tähelepanust.

    Sedasi on kingitud poliitikutele ja teistele otsustajatele tikandsõnumiga rätikuid, mis agressiivse vastandumise asemel tekitaksid otsustajas meeldivaid tundeid ja soovi anda oma panus. Kiirmoodi müüvates butiikides poetatakse vargsi rõivaste taskutesse sõnumeid, mis juhivad selle ostja tähelepanu iharahuldusvabrikute toodangu pahupoolele. Kuna Sukmiti tikandid on mõeldud kõnetama eelkõige kunstipublikut, siis on galerii nendele igati õige koht. Aga kaheldes, kui paljud kultuuritüüri hoidvad käed valitsusasutustes ja institutsioonides galerii ukselingini küünivad, kujutan neid palakaid rippumas ka elutähtsamates keskkondades.

    Meedias ja kommentaariumides on kunstniku töö tihtipeale magusa kondina paljudel hambus. Kuidas aga põhjendada ja kaitsta vabaloomingut? On lihtne põhjendada, miks vajatakse ehitusinseneri, sest inimeseta, kes teeb väga keerukaid arvutusi, ei püsiks majad enam koos. Pilvelõhkuja puhul talupojamõistus välja ei vea. Miks aga on meile vaja maali, unikaalset keraamilist vormi või protestitikandit? See juba nii iseenesestmõistetav pole. Vabaturumajandus eeldab, et iga liigutus tuleb vähem või rohkem vabatahtlikult kellegi taskust kinni maksta. Juhul kui kunstnik töötab ettevõtte heaks, kus tema panuse korvab müügiedu, pole muidugi pikemat arutluskäiku vaja. Mis aga saab nendest kunstnikest, kelle majanduslik järg nii otsestest põhjus-tagajärg-rahasuhetest ei sõltu? Kes peaks tasuma vabamõtlejate pingutused?

    See küsimus on euroopalikus kultuuris muidugi vana, aga ka mitte iidvana. Antiikaja kunstnikul kõrgete kunstide maale asja polnud. Skulptori ja maalija tegevusel oli tugevaid füüsilise töö märke. See omakorda osutab orjalikkusele, sest vaba inimene tööd ei teinud. Tagajärjena ei saanud orjaliku kunstitöö tegijatele eraldada ka muusat. Zeusi tütred patroneerisid luuletajaid ja kirjanikke, muusikuid ja teatritegijaid. „Zeus on munn“, nagu öeldakse Killu Sukmiti teoses.

    Suuremat sorti vaimuvalgust ei nähtud ka keskaegse kunstniku töös. Kunstnik vahendas Jumala tahet, oli Issanda käepikendus. Alles renessansis sai hakata rääkima isiksustest, kelle loomingulist väge hakati hindama ning kunstnikumüüdi harras nimbus lõi servast kergelt helendama. Sellest hoolimata jäädi ennekõike käsitöölisteks. Täideti rikaste tellimusi ning kunstniku ja patrooni suhe meenutas tänapäevast disainibürood. Klient tuli kindla sooviga ning lahkus soovituga.

    Modernism raius eluga sidunud köidikud läbi. Kunstipublikuga vahetati positsioonid ja nüüd pidid kultuurihuvilised vaimuvalgusega teed näitavatele loojatele järgnema hakkama. Tihtipeale kaoti üksteisel silmist ning võõranduti. Kunst muutus asjaks iseeneses. Kunsti tuli teha kunsti enese pärast ning igati õigustatult hakkasid eemalduvat vaimu­kuma piidlevad inimesed küsima, kes selle nüüd siis kinni maksma peab.

    Kunstniku töö väärikal tasustamisel on üksjagu nurjatu probleemi mekki küljes. Nurjatuteks probleemideks nimetatakse murekohti, mille kõik lahendused on halvad. Sedavõrd keerulised lood, nagu kliimamuutus või pagulaskriis, et nende ainsaks lihtsustavaks mudeliks saavad olla vaid need asjad ise. Lõputu kogus muutujaid. Iga lahendus toob kaasa mitu uut probleemi. Klassikaline lohetapp. Annad ühtedele kunstnikele elamisväärse sissetuleku, tõstavad ilmajääjad kisa. Jaotad kõigi vahel võrdselt, ei jagu kellelegi. Jagad nii, et jaguks, tõusevad alamakstud maksumaksjate protestihääled. Tasud vaid aktiivsetele vändrasaelauakunstnikele, pärsib see süvenemist ja pühendumist, sundides kaasaegse kunsti koos kiirmoega ühte lekkivasse paati.

    Aktivismi positsioonilt on näitusel ennekõike õhku visatud küsimused ja positiivse programmiga, mis pakuks välja alternatiive ja võimalikke lahendusi, selle ülespaneku juures tegeletud ei ole. Vähemasti ma neid sealt välja lugeda ei osanud. Kuid ei valitsenud ka ahastav meeleheide, sest nagu ka Killu Sukmit oma näitust saatvas intervjuus mainib, on olukord märksa paremaks läinud. Toetusmeetmeid tuleb juurde, galeriid tõstavad tasusid, väljavalitud saavad lausa palka. Areng aga on pahatihti väheste aktivistide vedada. Vedajate jaks tasapisi raugeb ning jäädakse ootama, millal järgmine altruist ohjad haarab.

  • Leebe muusikaline puudutus

    ANITA MAASALU

    Maarja Nuudi albumi „Hinged“ esitluskontsert 19. IX Sveta baaris.

    Helilooja ja multiinstrumentalisti Maarja Nuudi 20. augustil päevavalgust näinud uus album pealkirjaga „Hinged“ on kohe pärast ilmumist saanud suurepärase vastukaja nii siinses kui ka välismeedias. Albumi esitluskontserti said muusikasõbrad oodata ligi kuu aega. Värske materjaliga juba tutvunud kontserdikülastaja kuulis sel õhtul nii mõndagi tuttavat, aga ka hulganisti uut ja improvisatsioonilist materjali.

    Kui mõtlesin kontserdile jalutades esimestest kokkupuudetest Maarja Nuudi ja tema muusikaga, meenus, et esimest korda nägin teda kontserdi­laval aastaid tagasi ühel ERSO kontserdil hoopis löökpillimängijana. Julgen öelda, et juba sellest ajast olen pidanud teda väga mitmekülgseks artistiks, kelle puhul žanri- või isegi instrumendipiiride määratlemine on liiast ning kelle uut muusikat tasub põnevusega oodata. Viimati nautisin iseäranis eelmisel sügisel välja tulnud albumit „Fantasias for Violin and Guitar“ ehk „Fantaasiad viiulile ja kitarrile“, mis on sündinud koos USA eksperimentaalmuusiku Sun Araw’ga kümnepäevase Narva residentuuri tulemusena. Uuel ja kõnealusel kontserdil esitletud kauamängival on aga jälle täiesti uus nägu: domineerivad modulaarsüntesaatorid. Sealjuures on kõik lood Nuudi enda kirjutatud ja produtseeritud.

    Maarja Nuut on albumi „Hinged“ jaoks suuresti inspiratsiooni saanud oma maakodus veedetud ajast ja perekonna juurtest. Hea tahtmise juures võinuks Sveta baaris mõelda, et artist on publiku enda juurde külla kutsunud.

    Kes pühapäeva õhtul varakult Sveta baari kohale jõudis, sai atmosfääri sisse elada Martin Jõela mängitud maheda muusikavaliku saatel. Kuna olin ka ise varaste saabujate seas, sain mõnda aega istuda ja ringi vaadata. Mida rohkem publikut Svetasse kogunes, seda hubasemaks muutus ruum – saateks tihenev lavatoss, värvilised prožektorid, jutusumin ja klaaside kõlksumine. Selle kõige keskele jäi aga kirju vaibaga kaetud lava ning tehnikast pungil laud, mille kõrval vaasis põllulilled. Oli tunne, justkui oleksin sattunud kodukontserdile kellegi elutuppa. Nuut on selle albumi jaoks suuresti inspiratsiooni saanud just oma maakodus veedetud ajast ja perekonna juurtest, nii et hea tahtmise juures võinuks mõelda, et artist on publiku enda juurde külla kutsunud. Koduse ja hubase kesta seest koorus aga välja üdini professionaalne ja ääretult sümpaatne kava.

    Kui Nuut lavale astus, hakkas muusika vaikusest justkui kiht kihi haaval välja kasvama, kusjuures igal kriginal, sahinal ning koputusel oli vast kootud muusikalises kangas oma koht. Terava kõrvaga võis ära tunda tuttavlikke hääli ning minna tagasi soojadesse suveõhtutesse ühes putukate sumina ja leebe läänetuulega. Kõige selle peale asetus viimase kihina Maarja Nuudi sume vokaal, millega ta eksperimenteeris igas loos suhteliselt vabalt. Lemmikuna toon välja Šveitsi trummari Nicolas Stockeriga kahasse loodud pala „On vaja“, mille aluspõhi kõlab lausa omamoodi nõidusliku ja rituaalsena. Tantsulisema meeleolu kutsus esile näiteks pealkirja „Kutse tantsule“ kandev pala, mis pani muidu tasasel publikul kergelt puusa nõksuma. Kogu õhtu meelelaad oli aga pigem mõtlik ja karge. Võis tõesti tõdeda, et sellel albumil kohtuvad minevik ja tulevik, pärimus ja tulevikumuusika. Seos pärimusega ei ole ses muusikas niivõrd otseselt kuulda, vaid peitub pigem väikestes detailides ja mõtetes.

    Laval sai näha ka loometöö nii-öelda mustemat poolt: puntras juhtmeid, tõrkuvaid nuppe ja katkist tehnikat. Õigupoolest oli vahelduseks väga meeldiv kaasa elada millelegi, mis pole täiuseni viimistletud, vaid on alles ahjusoe ja pisut krobeline. Nii jäi rohkem ruumi üllatusteks ja katsetusteks ning tunni­ajane kava möödus justkui lennates. Veel koduteelgi panin kõrvaklappidest albumi mängima, et kontserdielamust pikendada.

    Kontserdipäeva hommikul juhtusin ERRi portaalist lugema intervjuud, kus Nuut ütleb, et muusikat tehes ei ole tema eesmärk inimeste südant võita, vaid lihtsalt iseennast väljendada.* See mõte võib ühtepidi tekitada vastakaid tundeid, sest kuigi muusika peab eelkõige algama iseendast, siis materiaalsest küljest vaadatuna peab see professionaalse artisti ka ära elatama. Küll aga tõestavad andekad muusikud ikka ja jälle, et just iseendale tehtud loomingus on sageli peidus see, millesse on pandud universaalsed mõtted ja tunded ning mis saab seeläbi inimestele südame­lähedaseks. Albumit kuulates soovitan sulgeda silmad ja lasta muusikal end lihtsalt kanda, ootamata seejuures tingimata mingit tugevat reaktsiooni. Kui üldse, siis tasub sellest muusikast otsida midagi õrna ja teraapilist.

    Kes ootas Maarja Nuudi kontserdilt võimsust ja peomeeleolu, pidi ilmselt kergelt pettuma, sest õhtu kulges stabiilselt vaoshoitud ja pehmel lainel. Tegu on just niisuguse muusikaga, mis astub hellalt ligi, teeb pai ja jätab sisse sooja tunde. Nuudi album ja kontsert oli ideaalne pühapäevaõhtune kava, mis pani punkti mu pikale nädalale ning andis värske hingamise järgmisele.

    * Maarja Nuut: minu jaoks pole eesmärk omaette inimeste südameid võita. – ERRi portaal Menu 19. IX 2021. https://menu.err.ee/1608343574/maarja-nuut-minu-jaoks-pole-eesmark-omaette-inimeste-sudameid-voita

  • Pealelend – Danilo Petta ja Öznur Pınar Çer, Itaalia ning Türgi arhitektuuri- ja disainistuudio Mask Architects esindajad

    KERTTU RAIE

    „Disainiöö“ festivali konverentsil tutvustasite kaht disainilahendust. Üks on tehispalmide oaas ja teine meditsiiniseade COVID-19 patsientide olukorra leevendamiseks. Kuidas need kaks täiesti erinevat lahendust sündisid ja mis neid ühendab?

    Meid huvitab harmooniline ja jätku­suutlik suhe inimese ja looduse, inimese ja keskkonna ning indiviidi ja ühiskonna vahel. Tänapäeva linnade kitsaskohad on laia haardega ja mitmetahulised. Disain suudab sotsiaalprobleeme lahendada ja suhteid parandada loovalt.

    Me soovime, et meie looming oleks justkui kommunikatsiooniraamistik, millele ehitatakse linlikud ökosüsteemid, kus põimuvad tehislik ja looduskeskkond.

    Kirjeldatud visiooni illustreerib hästi Dubai projekt „The Oasys”: palmidest inspireeritud vormidega linnaoaas, kus nn palmilehtede all on kraanid, mis pihustavad uduvihma, lehtede peal asuvad päikesepaneelid.

    Struktuur tervikuna on mõeldud linnade keskkonnatingimuste parandamiseks. See kaitseb kuumuse, UV-kiirguse, müra, tuule ja liivatormi eest. Tehispalmide ümber istutatud puud vähendavad helireostust ja püüavad kinni tuule. See kõik loob inimsõbralikuma väliruumi.

    Tehnoloogia abil leitakse kiired lahendused globaalprobleemidele ja looduskatastroofidele. COVID-19 kriisi tõttu haigla intensiivravi osakonna ülerahvastatuse leevendamiseks töötasime välja lahenduse „Breathe-Just“. See on ohutust kirurgilisest silikoonist valmistatud ja 3D-prinditud seade, mis suurendab kopsuventilaatorite võimekust ning aitab hapniku patsiendini viia otse sisse-väljahingamiskanalist. Nii saab üht kopsuventilaatorit kasutada mitme patsiendi hingamisraskuste leeven­damiseks.

    Disainerid peavad pidevalt tegelema uurimistööga, sest mõnikord tuleb kõige parem lahendus ja idee hoopis teisest valdkonnast. Näiteks „Breathe-Justi“ lahenduse leidsime lihtsast targa kodu juhtimise tulekahjusignalisatsioonist.

    Arhitektidena on meie esimene samm mis tahes probleemi lahendamisel selle põhjuse väljaselgitamine. Seepärast peame kõigepealt mõistma näiteks globaalse soojenemise põhjusi, et saaksime lahenduste otsimisega edasi minna. Ühiskond peab mõistma, et tohutu hulga probleemide lahendamiseks peavad kõik koos töötama. Lõppkokkuvõttes taanduvad kõik disaini­probleemid üheks suureks mõisteks: disain kogu eluks.

    Dubai projekt „The Oasys”

     

  • Ideid on, pole maja. Maja on, pole ideid

    ANDREI LIIMETS

    Kui 2017. aastal anti välja esimesed Eesti filmi- ja teleauhinnad, puresid üritust mitmed struktuuri-, tempo- ja niisama tehnilised mured. Tele- ja filmipoole vahel puudus hea tasakaal, mistõttu ettevõtmine polnud päriselt ei liha ega kala, siga ega kägu. Rõõm on tõdeda, et konarusi on vahepealse aja jooksul edukalt lihvitud ning viiendaks aastaks on formaat oma koha kodumaisel meediamaastikul leidnud. Tasub siiski küsida, millist funktsiooni ja kui hästi EFTA auhinnad siinse meediatööstuse seisukohalt täidavad.

    Mitmed kuulsamad eelkäijad on püsti pandud ennekõike turundusliku eesmärgiga riigi toodangule siin- ja sealpool piiri tähelepanu tõmmata. Kui suure kaaluga on mõne tegija karjääri edendamisel laias maailmas sõnapaar „EFTA võitja“, ei oska ma tugitoolivaatlejana öelda, kuid vaevalt teavad paljud sedagi, kelle kaminasimsile leidsid tee tänavused põhjanaabrite Jussid. Need anti küll välja alles äsja ning premeeritud sai teiste hulgas eestlane Eugen Tamberg.

    Seega tuleks sihikule võtta just väike kodumaine turg, mille köitmise nimel peaks teleülekanne olema mõeldud võimalikult paljudele ning tekitama nomineeritud ja premeeritud tööde vastu elava huvi. Lühitutvustusi ja visuaalseid näiteid aga nappis: pika õhtu peale ei jagunud peaaegu ühtki mõjusat montaaži­rida, mis vahendanuks ilmekamaid ja haaravamaid kaadreid aasta parimatest teostest. Ka võitjate põhjendamiseks ette loetud žüriitekste tuleks tublisti ühtlustada.

    Laiema publiku püüdmist oli ilmselt silmas peetud õhtuga kaasneva meele­lahutuse, ennekõike muusikaliste etteastete valimisel. Raske uskuda, et suure osa publikust moodustanud kultuurieliidi ja meediatööstuse maitset esindaksid kuigi hästi Koit Toome, Merlyn Uusküla või tänavu leekide sähvides lavalaudadele naasnud Vanilla Ninja. Nii või teisiti tundub selline valik pigem vaimuvaene kui põnev. Noorema vaataja peale mõeldes leiaks lavalaudadele hoopis päevakajalisemaid artiste, olgu selleks Nublu, 5miinust, Trad.Attack! või keegi neljas-viies-kuues. Õhtu suurima muusikalise aplausi on ära teeninud hoopis Siim Aimla big band oma popurriiga telesaadete tunnusmeloodiatest.

    Välismaise või teleauditooriumini jõudmise asemel võib näha EFTAde mõtet ka lihtsalt tsunftisiseses õlalepatsutamises. Eks ole maitse asi, kuivõrd adekvaatne on kultuuris spordilaadseid esikohti jagada, aga töö tunnustamine ja aasta jooksul tehtust ülevaate pakkumine on kahtlemata tänuväärne ning vajalik.

    Veiko Õunpuu „Viimased“ kujunes EFTA 2021 kõige edukamaks filmiks: parim film, režissöör (Veiko Õunpuu, pildil), operaator (Sten-Johan Lill) ja meesnäitleja (Tommi Korpela).

    Kui silmas pidada ennekõike seda, et kutsutuil-auhinnatuil peab kohapeal tore olema, siis on meeleolukuse mõttes viiendale galale esimestega võrreldes vähe ette heita. Kuigi kaks pooletunnist pausi venitavad õhtu jätkuvalt nälja ning tüdimusega ähvardavale neljale ja poolele tunnile, hoiti tuju selle jooksul stabiilselt hea. „Mul ei olnud aimu ka, et Eesti Vabariigis nii palju glamuurseid inimesi elab,“ sõnas filmipoole suurimaks võitjaks kujunenud „Viimaste“1 (parim film, režissöör, operaator, meesnäitleja) lavastaja Veiko Õunpuu preemiat vastu võttes. Konnatiigi­glämmi oli tõepoolest kogu raha eest. Tõnis Niinemetsa näol on viimase kolme aastaga jäänud pidama sobiv õhtujuht. Tema maniakaalne energia tõmbab kaasa ja kuigi osa naljadest jääb ümaraks, pole ka erilist ohtu, et keegi võiks solvuda. Kena eneseteadliku nükkena anti tänavu neljaminutiline monoloog hoopis terava keelega näitlejale Henrik Kalmetile, kellelt pärineb küllap ka õhtu meeldejäävaim lause: filmitegijatel on ideid, aga pole oma maja, televisioonil on maja, aga pole ideid.

    Kuigi kaks poolt mahuvad ühte saali kenasti ära, valgustavad EFTAd siiski selgelt välja kodumaise filmikunsti ja televisiooni vahel laiuva lõhe. Kui suures osas maailmas on voogedastustoodang ammu filmidele järele jõudnud ning kvaliteedierinevused kahe formaadi vahel on suuresti kadunud, tundub, et Eesti telesse ei ole üheksakümnendate lõppemise memo veel kohale jõudnud.

    Märkimisväärne osa nominente reedab, et televisioon on praegu ennekõike neile, kel pole oma ajaga midagi teha või kes pole veel Netflixist kuulnud. Domineerib odav tõsielusarjaformaat, kõrgemat kvaliteeti lubavad sarjad nagu premeeritud „Valguses ja varjus“ või „Tulejoonel“ on aga kadunud kohalike platvormide eksklusiivsisu tasulise seina taha. Laiemale publikule jääb seega pigem palagan: näosaated, maskis lauljad ja saatejuhtide puhkusepäevikuid meenutavad reisikroonikad.

    Vahendite kitsikuse tingimustes on muidugi oht südamega asja juures tegijatele liiga teha. Head leiab ka, näiteks lehvib kõrgel teleajakirjanduse lipp. Kogu meedia lõhestatuse juures näitab jätkuvalt uudistega valgust parima päeva­kajasaatena tunnustatud „Aktuaalne kaamera“, ajakirjandusliku loo kategoorias tunnustati aga järjepidevalt mõjukat „Pealtnägijat“. Nominentide seast leidis veel Marii Karelli suurepärase töö „Laseris“, mille kurikuulsal jalgrattalool oli kindlasti mängida märkimisväärne roll selles, et ebakompetentse Tallinna linna­juhtimise üks sümbolfiguure Tomati-Talvo hiljuti lõpuks sule sappa sai.

    Rahaküsimus andis potentsiaalselt üsna terava päevapoliitilise potentsiaali ka filmipoolele, kuigi seda kasutati vaid osaliselt. Kultuuriminister Anneli Oti ja teiste asjapulkade suunas kõlas õigupoolest vaid üks võrdlemisi tagasihoidlik nali suuresti alaküpsetatud avamonoloogis, Õunpuugi meeldetuletus emakeelse filmi olulisusest gala lõpus kõlas pigem kohmetult olukorras, kus teda ennast tunnustati soomekeelse linaloo eest.

    Küsitavusi tekitasid mitmeti ka nominendid. COVIDist tekkinud viivitused ja gala lükkumine aasta teise poolde oli venitanud tohutult laiaks esitatud filmide linastumisakna ning veelgi segasemaks kooslused, kus nagunii kõrvutati sobimatul moel dokumentaliste ja mängufilmitegijaid. Nii jõudsid nominentide sekka filmid eelmise aasta jaanuarist kuni peaaegu tänase päevani välja. Mõnevõrra markantselt näiteks „Vee peal“2, mis jõudis levisse alles nädala jagu varem, või dokumentaal „Üht kaotust igavesti kandsin“3, mis ootab laiemat linastumist alles sügisel.

    Eriti kummaliselt kukkus välja parima animatsiooni kategooria, kus niigi vähese kolme nominendi asemel seisis vastastikku vaid kaks: suure eelarvega „Sipsik“4 ning veerandtunnine tundmatu lühijoonisfilm „Toonekurg“5. Et preemia läks viimasele, tundus see pooleldi peene viisina öelda, et „Sipsik“ pole lihtsalt kuigi hea. Väiksemateks üllatusteks võib pidada ka kunstnikutöö ja helilooja kategooriat. Esimeses jäi auhinnata „O2“6 puhul vapustava töö teinud Jaagup Roomet, ehkki Eugen Tamberg väärib muidugi „Vee peal“ eest küllaga tunnustust. Teises näpsas aga nimekamate ja kiidetud tööde eest – Sven Grünberg „Viimastega“ ja Misha Panfilov „Rainiga“7 – parima muusikalise kujunduse preemia hoopis Timo Steiner Ülo Soosterist rääkiva dokumentaali8 eest. Üldiselt jaotusid auhinnad siiski üsna ühtlaselt ja midagi jagus igale mullustest silmapaistvamatest linalugudest.

    Ülejäänud õhtusse mahtus küllaga nii kergeid fopaasid – üks laureaat püüdis pidada emotsionaalset kõnet minema­juhatamismuusika saatel või teine unustas ära omaenda filmi pealkirja – kui ka südantsoojendavaid hetki, nagu püstijala-aplaus „Krati“9 eest naisnäitleja preemia võitnud Mari Lillele, tormiline tervitus peagi ametist lahkuvale presidendile Kersti Kaljulaiule, Raul ja Romet Esko värskendavalt vaba olek laval ning õhtu parimad tänusõnad „taksojuht Mihhailile, kes mind siia tõi“. Rohkelt väärikaid võitjaid ja samasuguseid toredaid hetki ka järgmisesse viide aastasse!

    1 „Viimased“, Veiko Õunpuu, 2020.

    2 „Vee peal“, Peeter Simm, 2021.

    3 „Üht kaotust igavesti kandsin“, Carlos E. Lesmes, 2021.

    4 „Sipsik“, Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.

    5 „Toonekurg“, Morten Tšinakov, Lucija Mrzljak, 2020.

    6 „O2“, Margus Paju, 2020.

    7 „Rain“, Janno Jürgens, 2020.

    8 „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“, Lilija Vjugina, 2020.

    9 „Kratt“, Rasmus Merivoo, 2021.

  • Kaanetekst

    PILLE-RIIN LARM

    „Luule on mäng“ tutvustab laia valikut luulevorme alates brasiilia haikust kuni võru regivärsini. Iga vormi tutvustuse on kirjutanud Ilme Mõttus ning näiteteksti Contra. Kogumiku eesmärk on tutvustada ja õpetada lastele mitmesuguseid luulevorme, arendada loovust ja fantaasiat ning äratada huvi luule vastu. Huvitav ja luuletama nakatav on teos ka täiskasvanule. Olgu näitena kogumiku 91 luulemängust ära toodud clerihew, mis on saanud nimetuse oma looja Edmund Clerihew Bentley järgi. Clerihew’s heidetakse heatahtlikku nalja tuntud inimeste üle. Nelja­värsilise luuletuse esimene värss peab sisaldama tema nime, luuletuse read on korrapäratu pikkusega ning kasutatakse riimiskeemi aabb. Contra:

    Kersti Kaljulaid
    on käinud läbi väga palju maid,
    võis arvata, et merekaru on ta, ent
    selgus – hoopis president.

  • Tõde või tegu?

    MARINA RICHTER

    Veneetsia rahvusvaheline filmifestival 1. – 11. IX 2021.

    See kirjeldus põhineb tõsielusündmustel. Filmikriitik läheb A-kategooria festivalile ja esimeses turvakontrollis teel akrediteerimispunkti rikub tema kohvri politseinik, kes rutiinselt tõmbab lukuotsa kiiresti ja energiliselt küljest lahti, nii et kohvri sisu laiali lendab. Filmikriitik teeb skandaali, karjub automaatidega kamba peale, istub siis tolmu sisse maha ja suudab vaid niuksuda: „Tehke see korda või muidu …“ Endal pole aimugi, mis see „või muidu“ endas sisaldama peaks. Kurnatusest hoolimata läheb teele ka tappev pilk ja automaadid on segaduses. Probleemi saadetakse lahendama viiene patrull. Tagasi tulevad nad „lahendusega“ – pakkide jaoks mõeldud kleeplindiga. Naispolitseinik läheneb talle relvas­tatuna ebakindla ja lähenemis­kindla naeratusega. Ta püüab filmi­kriitiku meeleolu leevendada julgus­tavate sõnadega: „Näed nüüd? Kõik on korras!“ Vastuseks teenib ta ära ehmunud pilgu ja sõnad: „Politsei kohta ilmselt parim.“

    Tänavusel Veneetsia filmifestivalil nimetagem seda mu enda tõsielusündmustel põhinevaks filmiks, mille esi­linastus toimus väljaspool võistlusprogrammi väga piiratud publikule ja ilma igasuguse auhinnalootuseta. Saateks uudishimulikud pilgud ja finaal koos eluvajaliku topeltespressoga Leone d’Oros – baaris, mis ärkab ellu vaid Veneetsia filmifestivali ajaks ning teeskleb tõusikustaatust, kuna selle eest on võimalik näha vastas asuvat Palazzo Del Casinòd ja festivali punast vaipa. Tänavu polnud vaipa üldse näha, sest rahvusvaheliste staaride esilinastusele saabumise eel kogunevate fännide tõrjumiseks oli sinna püstitatud kõrge tara.

    Asi toimis, kuid seetõttu nägi festivalikeskus välja nagu ümberehitatav ostukeskus.

    Võib-olla oskaksid need fännid põhjendada tänavust ülearust helikopterite kasutamist. Võib-olla on kaheaastane COVIDi diktaadi all toimiv uus reaalsus mu meeli ähmastanud, aga ma ei mäleta, et Lidol oleks varasemal kümnel aastal nii palju koptereid kuulda-näha olnud. Ilmselt oli ühes neist ka Bennifer, kui otsustada selle kriiskamise valjuse järgi, mis „Viimase duelli“1 esilinastuse päeval õhku lõhestas.

    Tõsi, ehe, mõlemat või kumbagi mitte?

    Erinevalt mu madalaeelarvelisest tõsielu-lühifilmist politseinikega, mida ükski tervemõistuslik inimene vaatama ei läheks, kui seda just tema silme all etendama ei hakata, oli Veneetsias peaaegu igas programmis rohkelt filme, mis – nagu mõned täiesti jultunult väitsid – põhinesid märksa tähelepanuväärsematel tõsielusündmustel. Tulemused olid aga kõikuvad.

    Kuldlõvi võitnud „Sündmus“ räägib Teise maailmasõja järgsest Prantsusmaast. 23aastane tudeng Anne (Anamaria Vartolomei) üritab aborti teha ajal, mil seadusega on see karmilt keelatud ja igat julget abilist ähvardab tõsine vanglakaristus.

    Õnneks võitis neist kõige parem – Prantsuse lavastaja Audrey Diwani film „Sündmus“2 – festivali peaauhinna Kuldlõvi. „Sündmus“ on feministlik film, mis ei tekita ärritust ka keskmises güno­foobis. Võib-olla seepärast, et lugu on naise kirjutatud, põhineb naise kogemusel ja on seejärel naise lavastatud film, mille peaosas on naine, keda vaatab publik, kelle soost on sügavalt ükskõik. See tähendab: ei mingeid pisarakiskumistrikke, imetillukeste viiulite vingumist ega selgitavaid, heatahtlikke alltoone. „Sündmus“ põhineb prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ samanimelisel autobiograafilisel romaanil Teise maailmasõja järgsest Prantsusmaast, kus 23aastane tudeng Anne (Anamaria Vartolomei) üritab aborti teha ajal, mil seadusega on see karmilt keelatud ja igat julget abilist ähvardab tõsine vanglakaristus.

    Siin kujutatakse kainestava äärmuslikkusega konservatiivset eluolu, kuid vaimu värskendavalt hoidutakse publiku reaktsioonidega manipuleerimisest. „Sündmuses“ kujutatakse aega sellisena, nagu see oligi, ja tehakse seda ilma peaosalise märtrioreoolita, halvustamata peaaegu üldse neid, kes tema teele takistusi veeretavad, kuigi osa ületamist vajavatest takistustest tekitab tõesti ka õudust. Vartolomei jäeti ebaõiglaselt ilma parima näitlejanna autasust, mis läks Laure Calamyle, kaks auhinda saanud filmi „Täiskohaga“ peaosa eest (lisaks ka parima lavastaja Kuldlõvi Eric Gravelile).

    „Täiskohaga“ oleks vabalt võinud olla ka „tõsielusündmustel põhinev“, kuigi filmi alguses seda ei väideta, aga iga stseen on nagu lehekülg mõne paanikas oleva inimese päevikust – töökoht on kohutav ja sinna (ega koju tagasi) pole rongiga streikide tõttu võimalik jõuda. See on meeleheitliku/pettunud/kaotusseisus üksikema visuaalne päevaraamat.

    Filmi kohta on raske midagi halba öelda, nagu ka Calamy etteaste kohta. Peategelast jälitab peaaegu terve filmi vältel operaator Victor Seguin. Naise nägu on meiega vastakuti enamiku ajast ja tema stress meile nii lähedal, et nakatab tahes-tahtmata meidki.

    Nii suure tegelikkuse doosi juures, mida serveeritakse hirmutavalt tuttavates episoodides, tekib igatsus millegi leevendava järele, isegi kui see on võlts. Nali, koeratrikk, poodu kujuline puu. Mis iganes. Eric Gravel laulab meile kõrva lugu meie enda elust ja lisaks argieluprobleemidele saame ekraanilt topeltportsjoni sedasama. Aga ma poleks tahtnud sellest filmist ilma jääda. „Täiskohaga“ on peegel, millest tasub end vaadata. Kui mitte mingil muul põhjusel, siis kas või seepärast, et saada kinnitust tõsiasjale: on märksa hullemaid saatusi kui enda oma. „Eheda maailma“ moodustavad kodutuna, ahistatuna, näljas ja füüsilise vägivalla ohus elavad „tavalise elusaatusega“ inimesed.

    Eric Gravel teab, mida teeb (kuigi Vartolomei näisnäitleja auhinnast ilmajätmise tõttu tahaks ta siiski välja vilistada). Ma pole kindel, kas sedasama saab väita ka Stefano Mordini ja tema puise filmi kohta, mis kujutas Itaaliat 1975. aastal raputanud Circeo veresauna. Väljaspool võistlust linastunud „Katoliku kool“3 peaks rääkima kahe tüdruku röövimisest, vägistamisest ja tapmisest privilegeeritud Rooma perekondadest pärit kolme tudengi poolt. Peaks, aga tuhkagi, sest algmaterjaliks olnud 1200-leheküljelisest raamatust – autoriks Edoardo Albinati, kes kurjategijatega koos koolis käis ja põhjalikule uurimistööle raatsis aega kulutada – on järele jäänud ainult pinnapealne sissevaade kooli puutumatu eliidi ellu.

    Teismeliste perekonnad ja äärmiselt maskuliinne macho-süsteem, mida toidavad misogüünia ja homofoobia, peaksid justkui pakkuma põhjenduse, miks neist „korralikest kodudest“ lastest koletised said. Justkui poleks sadu teisi headest peredest poisse, kellel pole imekombel pähegi tulnud kedagi vägistada või tappa.

    Ähmaseks jääb ka see, milline oli seos katoliku kooli ja traagilise sündmus­ahela vahel, ning on raske mõista Mordini ja stsenaristide taotlusi. Üks on selge: kogu sellele meeste draamale keskendumise ja kõrvaltegelaste ülekülluse juures ohvrid peaaegu ununevad. Donatella Colasanti (Benedetta Porcarolli) ja Rosaria Lopez (Federica Torchetti) libisevad ekraanil meie silme eest mööda ja neid ei tutvustata meile nagu kord ja kohus, rääkimata nende tundma õppimisest. Arvesse võttes, millest film justkui rääkima peaks, on see üdini vale.

    Kui „Katoliku kool“ oleks telesari, maanduks see Netflixis kusagil „Suurte väikeste valede“ ja seriaali „Kuidas mõrvast puhtalt pääseda“4 vahel. Kumbki neist ei põhine tõsielusündmustel.

    Tõde ja vale roostes raudrüüs

    „Viimane duell“, järjekordne võistlusprogrammiväliselt linastuv, tõsielusündmustel põhinev teos räägib ajaloo kõige muljetavaldavamast mullet’ist, kuigi on väidetud, et hoopis millestki muust. Minu väite kummutamiseks tuleb lugeda filmi aluseks olnud tõsieluteost, mille kohandasid Ridley Scottile ja kinolinale Matt Damon, Ben Affleck ja Nicole Holofcener. See oli Veneetsia lõpufilm ja ma tunnen end tõesti väga ebaoriginaalsena, kui kordan paljude filmi näinute sõnu, aga, uskuge mind – pole just kerge sisule keskenduda, kui Matt Damon kõnnib ringi nagu Tiigrikuninga Joe Exoticu eellane, kes vehib raudrüüsse riietatuna teravate metallesemetega.

    Pettumust tõsiasjast, et selle lummavalt koleda soengu kättemaksuhimuline autor-juuksur filmis üles ei astu, tuleb muidugi lugeda isiklikuks, ent küsimus, millist kurja peaks elus tegema, et selline karistus välja teenida, lööb mu kujutlusvõime ereda leegiga põlema.

    Ja üleüldse, Ridley Scotti keskaegse draama puhul võibki rääkida soengute kinnismõttest. Teiste peategelaste muudetud välimus on vaata et sama meelelahutuslik: Ben Afflecki blondeeritud pea ja heledad vuntsid kroonivad tema ebausutavat osatäitmist pervo, krahv Pierre d’Alençonina, kelle karisma tuletab meelde Alan Rickmani Nottinghami šerifit. Rickmani stilist paistis omakorda olevat vaimustuses 1980ndate aastate briti popbändidest.

    „Viimane duell“ toimub XIV sajandi Prantsusmaal, ja kuigi see algab väga ridleyscottilikult muljetavaldava duelliga Jean de Carrouges’i (Matt Damon) ja Jacques de Gris’ (Adam Driver) vahel, ei arenegi film märulist kantud, veriseks mölluks. Rüütlid on küll mõnda aega asja kallal ja mõõdavad teineteise piikide pikkust, aga õige peatselt hakkab lahti rulluma filmi põhilugu, mis on küll olemuselt väga maskuliinne, aga mitte füüsilises, vaid psühholoogilises plaanis.

    Film on inspireeritud Eric Jageri tõsieluraamatust „Viimane duell. Tõsilugu kuriteost, skandaalist ja mõõduvõtust kahevõitluses keskaegsel Prantsusmaal“,5 kus kirjeldatakse Prantsusmaa viimase seadusliku duelliga seotud sündmustikku. Duelli kiitis heaks kuningas Charles IV (lõbustav Alex Lawther) aastal 1386, ja oli põhjustatud Marguerite de Carrouges’i (Jodie Comer) tõstatatud vägistamissüüdistusest de Gris’le.

    Lugu räägitakse kolmes episoodis, igaüks erineva tegelaskuju perspektiivist – Jean, Jacques ja Marguerite. Näeme täpselt samu sündmusi igaühe vaatenurgast, eriti jääb meelde viimane, mis oma eelnevatega kontrastis oleva energia tõttu on kõige usutavam. Esimesed kaks ülestunnisust on nii feodaalsed kui võimalik ning mehi huvitavad rohkem omandiküsimus ja enesestmõistetav õigus naist magatada kui naise arvamus, rääkimata emotsionaalsetest ja füüsilistest kannatustest. Iga loo esituse nüansirikkus tuleneb tõsiasjast, et need on kirjutanud eraldi eri autorid Damon, Affleck ja Holofcener, kes panid kirja Marguerite’i meelekujutuse juhtunust.

    Scott ei ole südamega asja juures ja seda on tunda, aga kui on käes keretäie andmise aeg, on ta jälle nagu kala vees. Lahingustseenid jäävad meelde kõige kauemaks, kuna nendes sisaldub kõik see, mille järgi Scotti kõige paremini tuntakse. See aga omakorda lahjendab loo mõtet, mis lahingute, sõjaõhutamise ja duellide kõrval kahvatub. „Viimane duell“ on Ridley Scotti seni kõige segadusse ajavam film, kuigi sel õnnestub köita tähelepanu kuni lõpuni, pakkudes filmi vältel vaheldumisi nii meelelahutust kui ka ärritust. On mõneti lohutav, et Scotti tunnustati Veneetsias kogu tema töö eest, kui talle anti Cartier’ „Au filmitegijale“ (Glory to the Filmmaker) auhind, pühendatuna isikule, kes on filmikunsti andnud eriti omanäolise panuse.

    Karm tõde

    Liiga suures koguses kosmeetiliselt ilustatud tõtt võib väsitada ja nii on lood ka sündmuste üdini tõepärase kujutamisega, kui just pole kedagi, kes vastu vaidleks. Peaaegu täpne on see väide poola režissööri Jan P. Matuszyński võistlusfilmi „Jälgi jätmata“6 puhul. Tuleb tunnistada, et minu läbinisti pooldav suhtumine sellesse filmi võib olla subjektiivne reaktsioon millelegi, mis on kõigi endise idabloki elanike ühismälus olemas, maailma vaatajaskonnale võib filmi lugu mõjuda kafkalikuna. Teisalt ei saa kuidagi eitada filmi suurepärast tehnilist teostust alates operaator Kacper Fertaczi 16 mm kaameraga üles võetud pildist kuni Paweł Jarzębski muljetavaldava kunstnikutööni, grimmi ja kostüümi­deni, mis toovad meelde 1980ndad oma unenäoliste ja samas ka depressiivsete värvidega.

    „Jälgi jätmata“ on lugu 1983. aastal aset leidnud kuriteojuhtumist, kui kuus Poola politseinikku peksid Varssavis surnuks Grzegorz Przemyki. Noormehe parim sõber Jurek Popiel (Tomasz Ziętek) oli aga sündmuste ajal politseijaoskonnas.

    „Jälgi jätmata“ räägib 1983. aastal aset leidnud kuriteojuhtumist, kui kuus Poola politseinikku peksid Varssavis surnuks Grzegorz Przemyki, dissidendist luuletaja Barbara Sadowska (Sandra Korzeniak) poja. Sellest ka filmi pealkiri, mis viitab ühe politseiohvitseri antud korraldusele oma lintšivatele kolleegidele: nad pidid Przemykit peksma nii, et pärast ei oleks võimalik jälgede järgi midagi tuvastada. Osaliselt (aga mitte peamiselt) selle „ettevaatliku“ meetodi tõttu järgnes juhtumile pikk ja vaevaline kohtuprotsess. Kõik sai alguse vaid väikesest mässumeelsuse väljendusest, kui poiss keeldus käsu peale esitamast oma isikut tõendavat dokumenti. Võimude ainus probleem oli see, et juhtumil oli ka pealtnägija, kes oli valmis tunnistusi andma: Przemyki parim sõber Jurek Popiel (Tomasz Ziętek), kes oli sündmuste ajal samuti politseijaoskonnas.

    Matuszyński keskendub juhtumi järelmõjule – kommunistliku partei karmidele meetoditele, mis võeti kasutusele vältimaks tõe ilmsikstulekut, kontrollides meediat ja ähvardades võimalikke peavalutekitajaid, ennekõike Jurekit.

    Faktide võltsimine oli valitsusele elulise tähtsusega. Sadowska poja mõrva ülestunnistamine võis põhjustada plahvatuse, kuna perekond oli tihedalt seotud „Solidaarsuse“ liikumisega. Kõrgeimad võimukandjad kartsid ülestõusu, mis võinuks olla ka tõestuseks partei vähenevale toetusele Poola kodanikkonna hulgas. Kõik tarvitusele võetud meetmed ei suutnud aga ära hoida suurt rahvakogunemist, kui Przemyki matusele tuli 20 000–60 000 inimest.

    Peaaegu kolmetunnine kassi ja hiire mäng annab vaevu aega hinge tõmmata. Suurem osa pingest tekib siis, kui keskendutakse kulissitagustele meestele – suurele hulgale salajastele riigiteenistujatele, kes hauvad oma plaane vastavalt siseministri Stanisław Kowalczyki (Tomasz Kot) paika pandud strateegiale.

    Tuleb öelda, et näidates poliitiliselt välja koolitatud politseimasina toimimist, kaotab film oma punase lõnga ja Sadowska ning Popieli seos ähmastub, kui filmi fookus liigub ohvritelt kurjategijatele, ja kannatajad kahvatuvad ses võrdluses.

    Tõde päevavalgele

    Kallid uuriva ajakirjanduse teemalised filmid, ma olen teid taga igatsenud! Tom McCarthy „Päevavalgele“7 oli viimane tõsine katsetus selles žanris. Selle olukorra muutis Veneetsia võistlusprogrammi kõige pikem film, Erik Matti „Tööpostil. Puuduv 8“.8 Kuigi film linastus festivali lõpuosas juba ära kurnatud publikule, jäi see meelde ühe kõige terviklikuma tööna oma huvitava narratiivi, tasakaalustatud tempo ja paraja hulga põnevusega, et uudishimu kogu filmi vältel üleval hoida.

    Kolme ja poole tunnine kestus on muidugi paras katsumus, aga hea uudis on see, et kuueosaliseks minisarjaks jaotatuna on seda võimalik alates eelmisest nädalast vaadata ka HBO voogedastuses.

    Taas tõsielusündmustel põhinevas (kuigi kõigi tegelaste nimed on muudetud) filmis juhib Matti tähelepanu ühele Filipiinide suuremale probleemile – paljude inimeste „kadumisele“ (loe: tapmisele), kes on viimastel kümnenditel julgenud režiimile vastu astuda. Matti ei keeruta, teisalt ei suuda ta ka hoiduda vaatajaga manipuleerimisest. Umbes nagu filmi eelmise episoodi „Tööpostil“9 puhul, mille on samuti kirjutanud Matti partner Michiko Yamamoto, kelle peenhäälestuse tunnetus lubab meil selgelt aru saada, kes ja miks on pahategude taga isegi siis, kui kujutatakse paljusid sündmusi korraga toimumas.

    „Puuduv 8“, kus on rohkelt korraga toimuvat tegevust, on selle musternäide. Olemuslikult on see lugu sellest, millega peab riskima sõltumatu ajakirjandus tõe paljastamisel. Ja ka võimukatest poliitikutest ning nende käsilaste võrgustikust, mis enamasti koosneb politseinikest, kes lasevad vajaduse korral vangi ajutiselt vanglast välja, et see räpase töö ära teeks, ning suhtekorraldusaparaadist, kel on väljamõeldud lugude fabritseerimisel suur kogemus.

    Filmi poliitilised mängud võivad küll olla universaalsed, aga „Tööpostil. Puuduv 8“ on näidatavate kuritegude poolest üdini Filipiinide lugu. Näitleja John Arcilla võitis parima näitleja Volpi karika algselt korruptiivse ajakirjaniku Sisoy Salase kujutamise eest, kes saab oma eksimuste ulatusest aru alles siis, kui tapetakse ta parim kolleeg ja sõber Arnel ning tema kaheksa-aastane poeg.

    Veneetsia filmifestivali tänavune valik kinnitas vana tõdemust, et elu on kummalisem kui väljamõeldis. Näha oli tervet hulka suurepäraseid filme üldmõistetavatel teemadel ja sellest tulenevalt võib neile ennustada ka edu maailma kinodes. Võib-olla on meil selle filmivärgiga tõsi taga?

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „The Last Duel“, Ridley Scott, 2021.

    2 „L’événement“, Audrey Diwan, 2021.

    3 „La scuola cattolica“, Stefano Mordini, 2021.

    4 „Big Little Lies“, 2017–2019; „How to Get Away with Murder“, 2014–2020.

    5 Eric Jager. The Last Duel: A True Story of Trial by Combat in Medieval France. Ramdom House, 2004.

    6 „Zeby nie bylo sladów“, Jan P. Matuszynski, 2021.

    7 „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015.

    8 „On the Job 2: The Missing 8“, Erik Matti, 2021.

    9 „On the Job“, Erik Matti, 2013.

  • Sensiibel geomeetria

    KAIRE NURK

    Per William Peterseni näitus „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 3. X, kuraator ja kujundaja Madis Liplap.

    Võiks olla aksioom, et looja looming ja selle erialane retseptsioon on omavahel tasakaalus. Et toimub mõtete, ideede, emotsioonide vahetus, et looming on kultuurilises ringluses. Kunstimaailm paraku aga ei põhine gravitatsiooniseadusel ega järgi ka enamikku teisi matemaatilis-füüsikalisi tõsiasju. Taani päritolu, Eestis juba 15 aastat elanud ja tegutsenud maalija ja skulptor Per William Petersen on viljakas, mitmekülgne, eripärane, pidevalt uut leiutav-avastav, taotlustes täiuse ihaleja ja ajendeis oma looga. Hoolimata keskmisest aktiivsemast näitustegevusest on tema loomingu peegeldus piirdunud tegev­ajakirjanike tutvustuslugude ja paari Tartu (tulenevalt kunstniku elupaigast) mitteinstitutsionaalse kunstist kirjutaja artiklitega.

    Ilmselt korvamaks tühikuid refleksioonis, on Per Petersen kutsunud oma retrospektiivse loomuga isikunäitusele kuraatori ja kujundaja, kellele ta on andnud täiesti vabad käed. Tartu kõrgema kunstikooli Pallas näituste peakujundaja Madis Liplap on rohkete kogemustega ja väljakujunenud stiiliga, mistõttu resultaat on saanud tihedalt dialoogne.

    Näituse ajaks on kunstnikul valminud koostöös Sirje Peterseniga ka mahukas autoriraamat, kus on suur osa 600 teoseni ulatuvast loomingust reprodutseeritud, varustatud kunstniku haikulike mõtteklippide, kunstiajaloolase Peeter Talvistu eessõna ja intervjuuga (kus esimest korda valgustatakse lähemalt kunstniku kujunemislugu ja sügavamaid tõekspidamisi) ning loov-analüüsiga (Sirje Peterseni väljend) allakirjutanult. Autoriraamatuga on tegu juba seetõttu, et kunstnik oli selle koostamise juures algusest lõpuni ja pea kõigis töölõikudes.

    Per William Petersen ja „When ALL is DAD and GUN“ (2017).

    Sageli on mainitud Peterseni vormi­tööde äratuntavat käekirja. Osaliselt on see õige, sest taanlane Eestis eristub siinse kunsti foonil selgelt, kuid tema loomingut on siiski üsna raske ühe nimetaja alla viia. Ega peagi. Aga kuidas siis autor kindlalt ära tunda? Üheks võimaluseks on kunstniku viimase kümnendi jooksul välja arendatud autori­tehnika, mis põhineb vineeril. Algusest peale on kunstnik loonud sellest kangekaelsest materjalist nii nurklikke kui ka kumervorme. Ei hakka spekuleerima, millised teosed on saadud vineerplaadi töötlusega kumeraks või kus on objekt tasapindsetest elementidest kokku joodetud, sest esmane vineerkehand on kaetud sedavõrd perfektselt varjava kihi alla, et aluspinna õmblusi pole näha. Materjali vormiloogikalist pinnatöötlust on asendanud Petersenil maalipõhine ekspressiiv-abstraktne tekstuur, sageli on lisandunud ka värv. Selle maalilise pealiskihi koos- ja vastas­mõju vormi enda kõnega on iga teose puhul vaja eraldi uurida-aduda. Siin ei ole ühte reeglit. Kuid üldkehtiv on, et nii kunstilise atraktiivsuse kui ka sõnumi ilmekuse taotluses maali ja skulptuuri vahendite ühendamine on pikk, palju­tõotav ja väga huvitav loominguline teekond, kus tuleb ette topelt hulk ootamatusi.

    Lihtne pole üheselt määratleda ka Peterseni skulptuuride vormiloogikat. Üllataval kombel ei saa siin järeldusi teha tema disaineriharidusest ja selle tegevminevikust lähtudes. Tema skulptuuride vorm ei paista sugugi disainipõhine. Isegi tema disainiobjektid pole oma isikupäras niivõrd disainerlikud – selles Eestis sageli kohatava formaalse ja otse öeldes hingetu disaini mõttes –, kuivõrd hingestatud ja tähenduslikud. Kuigi enamasti on kujutusobjektiks inimene või loom, pole need ka esmajoones antropo- või zoomorfsed.

    Võib-olla on tähtis mõelda, et tema vorm pole teadmise tasandil loodud. Mitte abstraheerides või konstrueerides. Eelkõige on Peterseni vormid jutustavad, need sünnivad lugudest, emotsioonidest, psühholoogilistest tabamustest. Neis töötab kaasa vahetu sisemotoorika ja empaatia. Staatilisemadki sisaldavad dünaamikat, vihjates millelegi parasjagu aset leidvale. Autoriraamatu tekstis olen seostanud Peterseni vormiloomingut konstruktivistliku pärandiga, muu hulgas Naum Caboliku, tasapindadest kolmemõõtmelise terviku loomise võttestikuga, samuti Leonhard Lapini 1980ndate arhitektoonidega. Pean siinjuures vajalikuks rõhutada, et Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed vormid. Inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed, ja iga kord erinevad.

    Kuidas publik on selliseid vorme vastu võtnud? Teistes eluvaldkondades koostatakse kõikvõimalikku statistikat, kunsti vallas millegipärast mitte. Valdkonna eneserefleksiooniks ja ümbritsevas maailmas adekvaatsemaks positsioneerumiseks oleks see ju lausa hädavajalik? (Kunstimaailma ainus, oksjonihindade ja näituste külastatavuse statistika ei aita milleski sisulises.) Näiteks tahaksin väga teada, kui suur osa publikust tajub endiselt geomeetrilist vormikõnet inimkujutist võõrandavana (meenutades publiku omaaegset ehmatust seoses Picasso skulptuuridega) ja kui suur osa suhestub vormi tasandil, vormi väljendusvõimalusi nautides, autori vormirännakuid ja -rähklemisi kaasa tehes. Näituste publiku-uuringu kaudu oleks võimalik kujundada ka teadlikumat vaatajat.

    Huvitaval kombel on kujundaja Madis Liplap kunstniku loomingust välja valinud just voolujoonelisema, ümarvormilisema osa. Üldse on näitusel ligi 50 skulptuurset üksikobjekti, millest osa on ka seriaalse ühisnimetaja alla koondatud, ja kaheksa maali. Seega üldpildis domineerib vorm, millele sekundeerivad vormid maalidelt.

    Ringkäigu näitusele juhatab sisse seeria „Suur avamine“ (2018), mis võimaldab suurepäraselt jälgida kunstniku vormiloogika keerdkäike ja kiireid võnkeid. Kui I osa viitab raamatu avamisele, siis II osa on selle juba pigem lammutanud, ent III osa loob uue suletud vormi, avausega keskel. Kas vahepeal on toimunud läbimurre, avardumine? Vaimne või intellektuaalne? Uus tervik on komplitseeritum, liigendatum. Näitusesaalis astub see vormikolmik dialoogi palju varasema (lõpetamata) maaliga „Detsembri unistused kõrbes“ (2004), kus on samuti vormimuundused käsil. Seoseid jagub, muuhulgas ka kristlikke.

    Edasi on kujundaja fookustanud vaataja tähelepanu peadele. Lavastuslikult on ekspressiivne seeria „Lõpeta loba 1–8“ (2019-2020) seatud vasakpoolses kõrvalsaalis vastamisi kunstniku ühe lõikavama ja ähvardavama teosega „When ALL is DAD and GUN“ (2017). See kujutab endast üleelusuurust mauserit, mille sõnamänguline pealkiri seostab maailmalõpuliselt kõlava fraasi „Kui kõik on surnud (dead) ja kadunud (gone)“ patriarhaalse isakontseptsiooniga.

    Suurt saali läbib publikule silmakõrgusele alusele tõstetud diagonaalrivi, kus on samuti üksjagu päid ja teisi antropomorfseid vihjeid, võimendamaks elukogenenud vaataja emotsioone. Diago­naali sihik on sealjuures suunatud värskeimale peade seeriale „Hetk, kui ma mõistsin“ (2021), kus pinges kaared ja neid hetkeks stabiliseeriv kolmnurk­element on eri konstellatsioonides. Seeria omakorda on vahetus naabruses peaprofiiliga maalilt „Kogemused ämbrist“ (2005).

    Paremas külgsaalis asub filosoofilise viitega peade rivi „Kui evolutsiooni­teooria asendus revolutsiooniteooriaga, said asjad hoo sisse“ (2018-2019), kus on – üllatus-üllatus – viis õieli sarvilist koonu, keeled näljaselt suust väljas. Kujundaja on sellesse väikeruumi paigutanud loomakujutised ja tilga­vormide (à la sarnased nagu kaks tilka vett) seeria „12 sarnast moodust olla erinev“ (2016). Ühisnimetajat otsides võiks peatuda aistingulisusel, kompamisest maitsmise ja valju pasunakuulutuseni (maal „Elevandi manifest“, 2009). See kinnitaks veel kord Peterseni vormide sensuaalsust.

    Kahtlemata on Madis Liplap kuraatori ja kujundajana lavastanud tähenduskooslusi, liikunud agressiivsusest (vasakpoolne saal) läbi pürgimuse (suur saal) vahetu (animaalse) tajuni; võimendanud Peterseni mitmeplaanilise loomingu mõningaid külgi ja jätnud varju teisi.

  • Reinust (100/10)

    TÕNU TALPSEP

    September: päike käib madalamalt, esimesed öökülmad, linnupere sätib rändele, loodus rahuneb ja korjab värve.

    Rein Maran Lennart Mere dokumentaalfilmi „Linnutee tuuled“ (1977) võtetel Soomes.

    Vanameister Rein Maranil oli mihkli­kuu 13. päeval sünnipäev. „Vana“ on erilise rõhuga, määratleb nii aastatega kogunenud oskusi, teadmisi, kogemusi, loomet kui ka vanust. Kümme aastat vähem kui sajand! Vaid vähestele on antud selline võimalus. Oma võimaluse on Rein ülimalt viljakalt ära kasutanud. Mida kõike ta teha pole jõudnud (paljut ei tea ega jõuakski üles lugeda)! Ta on õppinud TPIs ja VGIKis, juhendanud laste matka- ja fotoringe, olnud fotoklubi Stodom asutajaliige, teinud kaevanduses elektritöid, kogenud karme aastaid suletud tsoonis metsa langetades, hüpanud langevarjuga ja rippunud filmides lennukikere all, taaskäivitanud Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis filmiõppe, olnud Nõukogude Liidus loodusfilmide festivali eestvedaja Tallinnas ja Kinoliidu esimees, rännanud ringi nii Eestis kui ka piiritagustel maadel – ja muidugi teinud filme. Mängukaid ja dokke, toonud aastaid ekraanile eelkõige meie looduse. Enamik tema osalusel valminud filme on autorifilmid, mida kannavad poeetilisus, pärimuslikkus, lummav pilt, täpne teksti ja muusika kasutus.

    Mis vanameistrit ennekõike iseloomustab? Kõiges ja alati lõpuni minek: asjad peavad olema selged viimse osiseni, kuni tuleb mõistmine, miks miski toimib just nii, mitte naa. Oskus oma eesmärke ellu viia ka siis, kui tuleb minna läbi vee, tule ja vasktorude, närida end läbi halli kivi. Paraku tuli tal seda teha ikka ja jälle. Nõukogude ajal oli loodusfilm filminduse ääreala. Loodus­filmitegijad võis sadade ja tuhandete muude filmijate hulgas paari käe sõrmedel üles lugeda. Tuli kaubelda erilube ja tõsta limiite, et filme tootmisesse viia. Selliseid filme ei peetud vajalikuks. Lausa arusaamatu praegu, kui loodusfilme näidatakse igasugustel kanalitel ööpäev läbi. Õnneks.

    Rein on olnud ka suur isetegija. Vähe leidus töid, mida ta ei suutnuks teha. Loodusfilmi erisus on see, et paljud abivahendid filmimiseks on unikaalsed, sageli vaid ühe filmi tarbeks vajalikud, ja osta neid kuskilt polnud. Tuli ise teha või tehti need valmis Reinu jooniste järgi.

    Ja muidugi on iseloomustanud teda uudishimu koos tohutu lugemusega. Ta võis mõne paksu raamatu läbi lugeda teel Tallinnast Tartusse. Kuniks uudishimu, seniks ka eluisu. Vanameistril jagub õnneks mõlemat.

    Kindlasti on Rein Maran üks eesti kultuuriloo maamärke. Tema loomepärand on aidanud meil mõista iseend möödanikus ning küllap aitab ka eelseisvatel aegadel. Olen üks neist õnnelikest, kellel on olnud võimalus jagada Reinuga sama aegruumi. Olen saatusele selle eest ütlemata tänulik. Mõnel ikka vahel ka veab.

    Mida veel vanameistrile peale tervise soovida? Loodan väga, et Reinul on tahtmist ja jaksu ning lähedased või ka mõni kirjastus ilmutavad mõõdukat toetust ja avaldavad pisukest survet, et ta vormistaks oma elu loo. See on täis nii erinevaid värve tökatmustast kirgas­valgeni – elu täis uskumatuid pöördeid ja loomingulist sära. Kirjutamata jätmine oleks kuritegu või, kui pehmemalt väljenduda, hoolimatus rahvusliku mälu suhtes.

  • Ukraina vuntsidega etno-funk kõlab praegugi värskelt

    AIMAR VENTSEL

    Ukraina dokumentaalfilm „Vuntsidega funk“ räägib Ukrainas 1960. – 1970. aastatel viljeletud muusikastiilist, kus seoti lääne psühhedeelne rokk, funk, nõu­kogude estraad ja ukraina rahvamuusika. See stiil oli omal ajal populaarne, värske ja isegi ekstravagantne. Esitajad kandsid rahvariietest inspireeritud kostüüme ning peale traditsiooniliste estraadiorkestri pillide kasutati ukraina rahvapille. Käputäis kollektiive lasi Nõukogude plaadifirma Melodija all välja kokku paarkümmend albumit, mis tänapäeval maksavad head raha.

    Ukrainlastel oli Nõukogude Liidus ambivalentne positsioon. Ühelt poolt olid ukrainlased venelaste järel suurim slaavi rahvas ja nende „lähimad vennad“. Ukraina on andnud lugematul hulgal Nõukogude Liidu eliiti kuuluvaid inimesi: tuntumad nimed on kas või Nikita Hruštšov ja Leonid Brežnev. Teiselt poolt on venelased ukrainlastele ja nende kultuurile alati ülalt alla vaadanud, pidades ukrainlasi „väikesteks“ või „nooremateks“ vendadeks. Ukraina keelt ja muusikat on peetud vene keele ja kultuuri värdversiooniks. Ukrainlased omalt poolt on alati üritanud rõhutada oma rahvuslikku omapära ja erinevust venelastest. Samamoodi oli Nõukogude ajal ka ukraina popmuusikaga. See oli populaarne ning meeldis ennekõike venelastele, ent kuigi tõsiselt venelased sellesse ei suhtunud.

    Eestlased kipuvad arvama, et Nõukogude ajal olid nemad ainukesed, kes said otseallikatest värsket lääne muusikat. Soome televisiooni ja raadio mõju ei saa ülehinnata, ent teistel Nõukogude Liidu vabariikidel olid omad allikad ja uus muusika jõudis ka nendeni. Ukrainlaste peamine lääne muusika allikas olid kõrvalasuv märksa liberaalsem Poola: sealses raadios mängiti rohkem kapitalismimaade muusikat ja seda anti välja isegi plaatidel. Teine oluline allikas oli Odessa, suur sadamalinn. Peale välismaa turistide, kes tõid endaga teine­kord kaasa uut muusikat, töötasid paljud ukrainlased laevadel ja käisid ka välismaasõitudel. Ka nemad tõid kaasa värsket muusikat. Seega olid ukraina melomaanid suhteliselt hästi ajakohase pop- ja rokkmuusikaga kursis.

    Filmi „Vuntsidega funk“ autor Vitalii Bardetskõi, hüüdnimega Bard, on Kiievi DJ, muusikakollektsionäär, raadiohääl ja muusikaprodutsent. Lapsena käis ta kõigi filmis esinevate Ukraina funk-bändide kontsertidel, teadis mitmeid tolle aja tähti, aga tollal talle see muusika eriti ei meeldinud.

    Peale selle võib väita, et ametlik nõukogude rokkmuusika sündiski Ukrainas. Selle üle, kas ja kuidas rokk oli Nõukogude Liidus keelatud, võib palju arutleda. Üks asi vastab tõele: enamikus Nõukogude vabariikides ei tohtinud avalikult kasutada sõna „rokk“. Sellepärast hakati rokilaadset muusikat tegevaid ansambleid nimetama vokaal-instrumentaalansambliteks (VIA). 1966. aastal tuli see mõiste kasutusele üleliidulises meedias. Ent esimene ennast VIAks nimetanud kollektiiv oli Donetski punt Avangard, kes oli pannud mõiste „vokaal­instrumentaalansambel“ oma plakatitele juba 1964. aastal. Avangard mängis oma versioone selliste lääne artistide nagu Elvis Presley, The Beatles, The Rolling Stones, The Hollies ja The Shadows lugudest. Lääne artistide lugude töötlusi esitasid ja lindistasid ka tolleaegsed Eesti artistid. Ukraina nn vuntsidega funk erines teiste liiduvabariikide estraadist selle poolest, et seal oli aluseks võetud ukraina rahvamuusika.

    Teatavasti oli Nõukogude Liidus rahvuskultuuridesse kahetine suhtumine. Ühelt poolt valitses leninlik poliitika ja selle järgi oli igal rahval õigus arendada omakeelset kultuuri. Teiselt poolt tõi liigne kiindumus omakultuuri tihti kaasa süüdistuse natsionalismis. Ega seal, kus omakultuuri arendamine läks üle natsionalismiks, mingeid kindlaid reegleid olnudki. Nii oli tegevus omakultuuri valdkondades – olgu see siis rahvamuusika, kirjandus mittevene keeltes, etnograafia ja folkloristika – tihti piiripealne balansseerimine. 1960. aastatel leidis tolleaegses Ukrainas aset rahvuslike meeleolude tõus, mille otsene ja kaudne põhjus oli Nikita Hruštšovi kuulus sula. Sulaajal avaldati Nõukogude Liidus mõned Lenini seni avaldamata kirjutised, mille seas oli ka enamlaste suure juhi esseed rahvuspoliitikast. Lenin kirjutab seal, et kõigil nõukogude rahvastel on õigus oma kultuuri ja keele arengule ning kultuuriautonoomiale. Need kirjatükid pälvisid suurt tähelepanu just Ukrainas, eriti sealsetes vägagi venestunud idaoblastites. Kommunistlikud noored lugesid Leninit, arutlesid nende artiklite üle ja avastasid, et rahvusidentiteet ja -kultuur ei olegi sotsialismiga vastuolus. Samal ajal hakkasid Ukrainasse tagasi jõudma oma aja ära istunud rahvuslased, kes olid Teises maailmasõjas sõdinud Punaarmee vastu Ukraina vastupanuarmees ja keda tuntakse rahva seas bandeeralastena. Kuna neid ei lastud Lääne-Ukrainasse, kust enamik neist pärit oli, siis leidsid nad tihti elukoha Ida-Ukraina tööstuslinnade tehastes ja kaevandustes. Nende kahe grupi kokkupuuted panidki aluse noorte ukrainlaste rahvuslikule eneseotsingule. Vuntsidega funk oli oma identiteediotsingute väljendus popmuusikas.

    Nõukogude aja muusikast ja subkultuuridest on tehtud vähe dokumentaalfilme. „Vuntsidega funk“ on neist filmidest, mida olen näinud, konkurentsitult parim. Pakun välja, et sel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks, Vitalii on Nõu­kogude ajal üles kasvanud ja n-ö teemas sees. Väga tihti kipuvad nõukogude muusikakultuurist tegema dokumentaalfilme inimesed, kes ise seda aega ei tea ja tihti ei taba nad seetõttu nõukogude kultuuritööstuse spetsiifilisi nüansse. Teiseks, autor ei ole filmitegija, vaid DJ ja muusikakollektsionäär. Nii nagu muusikafänn läheb oma uurimistes sügavuti, nii läheb ka see Ukraina etno-funk’ist rääkiv film detailidesse, mida tavaliselt sedalaadi dokumentaalfilmides ignoreeritakse.

    Vitalii Bardetskõi, hüüdnimega Bard, on Kiievi DJ, muusikakollektsionäär, raadio­hääl ja muusikaprodutsent. Tema on ka filmi „Vuntsidega funk“ autor. Intervjuus räägib ta filmi tagamaadest.

    Kuidas tekkis idee teha dokumentaalfilm Ukraina etno-funk-muusikast?

    See lugu sai alguse ammu. Ma olen üles kasvanud Lääne-Ukraina väikelinnas ja minu isa oli meie linna keskastme kommunistist ametnik. Tema töö oli kultuuri arendada ja me elasime kultuuri­maja kõrval. Kuna mu isa oli aparatšik, siis mind lasti kogu aeg kontsertidele, isegi kui olin ainult seitse-kaheksa aastat vana. Käisin kõigi nende filmis esinevate ansamblite kontsertidel. Need kollektiivid pidid peale suurte linnade ja staadionide esinema ka väikestes kohtades. Teinekord oli järelpidu ja kõik need muusikud tulid meie juurde hruštšovkasse pidutsema. Niisiis teadsin noore poisina mitmeid tolle aja tähti, kusjuures mulle endale see muusika tol ajal eriti ei meeldinud. Mu vanemal vennal oli tollal sõber, kes töötas Kaug-Idas meremehena. Ta käis ka Jaapanis ja tõi sealt kaasa muusikat. Mulle meeldis tol ajal pigem progressiivne ja hard rock, kõik need saksofonide ja puhkpillidega bändid mulle ei meeldinud. Kui sain suuremaks, hakkasin rohkem kuulama džässi ja USA musta­nahaliste muusikat ja avastasin, et mul on ka Ukraina bändide plaadid olemas. Hakkasin neid kuulama ja olin täiesti sillas: imelikul kombel olid ukraina bändid väga sarnased sellele Ameerika muusi­kale, mida tol ajal kuulasin. Peale selle oli mul Kiievis 2000ndate keskel alternatiivne ööklubi, kus mängiti techno– ja ka house-muusikat.

    Väikeses ruumis mängiti diskot ja vahel mängisin Ukraina plaate. See oli kuulajatele tundmatu muusika, 20aastased tulid minu juurde ja küsisid, mis super­uus lugu see on, seda pole isegi interneti andmebaasides. Siis sain aru, et tänapäeva noored, kes kuulavad palju lääne muusikat, saavad hästi aru ka 1970ndate ukraina popmuusikast. Tol ajal ei mõelnud ma veel dokumentaalfilmist, kuid sellest muusikast rääkisin kogu aeg. Ükskord ütles mu režissöörist sõber, et tee sellest kõigest film. Meil annab riik sellisteks asjadeks grante. Andsin avalduse sisse ja üllatuslikult saingi riiklikult kinokomiteelt filmi tegemiseks grandi.

    Kuidas leidsite fotosid, inimesi ja salvestisi?

    Moskvas vaadati, et jah, nad laulavad rahvalaule, on riides nagu mägilased ja kõik on imeliselt korras.

    Olin selleks kõigeks mingit pidi valmis. Mul olid kõik teemakohased vinüülplaadid, teadsin vanast ajast mitmeid muusikuid, mõnega olin koostööd teinud. Esimene pool aastat tegime uurimistööd ja kui avastasin, et arhiiviülesvõtteid esinemistest peaaegu ei ole, sattusin mõnevõrra masendusse. Käisime mitme­sugustes arhiivides, aga 1960ndate ja 1970ndate kohta ei leidnud midagi. Kuna tegemist on ikkagi dokumentaalfilmiga, mitte raadiosaatega, siis oli meil vaja visuaalmaterjali. Õnneks leidsime mõningaid amatöörfilme. Kuna see oli aga videokaamerate-eelne aeg, siis nähtavasti rohkem ülesvõtteid pole.

    Olen teinud uurimistööd Lvivis just selsamal teemal. Nõukogudeaegsed rokitegelased rääkisid mulle, et Eestiga võrreldes oli Ukraina Nõu­kogude ajal väga kontrollitud ja konservatiivne. Filmi vaadates nägin, et Ukraina ansamblid võisid vabalt esitada lääne mõjutustega muusikat. Kuidas teie seda seletate?

    Mina olin sel ajal laps. Isa oli kommunistist ametnik ja seetõttu teadsin, kuidas süsteem töötab. Julgeolekuorganid tegelesid rohkem luuletajate ja dissidentidega. Muusika jaoks neil eriti aega ei olnud. Juhuslikult oligi umbes viie­aastane periood aastatel 1967–1972, kui oli suhteliselt palju vabadust. Sel ajal juhtisid vabariiki Ukraina-meelsed kommunistid, samal ajal mindi ka raadios üle ukraina keelele. Just nende viie aasta jooksul loodigi vuntsidega funk, millest film räägib. Arvan, et Moskvas eriti ei mõistetud Ukraina olukorda. Moskvas võideldi lääne muusikaga, ju nad siis mõtlesid, et pakume neile seal Ukrainas asendusmuusikat, midagi sellist, mida Ukrainas nimetatakse šarovarikultuuriks (šarovarid on kasakate laiad püksid – A. V.). Moskvas vaadati, et jah, nad laulavad rahvalaule, on riides nagu mägilased ja kõik on imeliselt korras. Moskvas ei saadud aru nüanssidest – et sisult oli see kõik nõukogudevastane muusika. Kui 1972. aastal hakkas Ukrainas ideoloogia eest vastutama Valentin Malantšuk, siis see mees sai kõigest suurepäraselt aru. Kommunistlik partei hakkaski mitmesuguste meetoditega seda muusika­skeenet lammutama ja tegi seda küllaltki edukalt.

    Nõukogude kultuuri kohta on suhte­liselt palju teaduslikke uuringuid. Mulle on jäänud mulje, et estraadi­muusikat ja vokaal-instrumentaal­ansambleid peetakse seal teisejärguliseks. On käsitlusi Nõukogude Liidu bardidest ja põrandaalusest rokist, aga ametlikust kultuurist on vähe. Peavoolumuusikat peetakse ideologiseerituks ja võimu poolt täiesti kontrollituks. Filmis öeldakse ka, et „tegime seda muusikat ametlike raamide sees, ent nii loominguliselt kui võimalik“. Veel räägitakse filmis sellest, et vuntsidega funk sai otsa, sest tema aeg sai läbi. Mis oli selle põhjus?

    Esiteks, kommunistlik partei hävitas selle. Osa muusikuid vallandati ja kui nad olid juudi päritolu, siis läksid nad välismaale. Ansamblitel ei lastud televisioonis esineda. Osa muusikuid läks Venemaale ja sai sealse estraadi osaks. Umbes 50 protsenti vene estraaditähtedest oli tol ajal pärit Ukrainast. Filmis räägime ka sellest. Tol ajal toimus tehnoloogiline revolutsioon: muidugi oli kasulikum teha kontserte kollektiivile, mille koosseisus on laval viis-kuus inimest, mitte kaksteist. Osteti klahvpillid ja puhkpillisektsiooni polnud enam vaja. Ka 1970ndate saund kaotas aktuaalsuse ja külgetõmbe. Teatud mõttes oli vuntsidega funk’i allakäik ka metropoli ehk Moskva kultuuriekspansioon. See oli juba teiste rütmidega muusika, mille järgi tantsiti teistmoodi. Ma sain rütmierinevusest aru, kui olin hiljem 1990ndatel DJ, mängisin USA funk’i ning nägin, et inimesed ei oska selle järgi tantsida.

    Praegu on Eestis huvi just nõu­kogude­aegse funk’i ja džässi vastu. Kas nii on ka Ukrainas?

    Muusikahuvi käib kuidagi spiraalselt. Noorus kuulab tänapäeval palju muusikat ja see on palju seotud Ameerika vana funk-muusikaga. Noorus hakkab Ukraina vana funk’i kuulates mõtlema ka oma identiteedi peale. Tuleb välja, et 1970ndate muusika resoneerib väga hästi selle muusikaga, mida noored praegu kuulavad. Paljud Ukraina DJd mängivad 1970ndate muusikat, seda remiksitakse palju. Kui film „Vuntsidega funk“ läks Ukrainas kinolevisse, siis mind üllatas see, et filmi tuli vaatama väga palju noori inimesi. Sõitsin filmiga läbi peaaegu kogu Ukraina ja pean ütlema, et noortele kõlab filmis käsitletav muusika tänapäevaselt, isegi futuristlikult. Nõukogulikkust nad isegi ei märka. Tegemist ei ole nostalgiaraadio muusikaga nagu omal ajal. Kogu kõnealune muusika oli omal ajal värske popmuusika, artistid olid staadionidel esinevad staarid. Muidugi on siin tegemist ka rahvusliku identiteediga: kes me oleme ja kus on ukrainlaste juured. Arvan, et kui NSV Liit poleks olnud suletud riik, siis oleks Ukraina 1970. aastate muusikal olnud head võimalused saavutada edu välismaal.

    Kas Ukraina 1960–1970ndate kollektiivid olid kuulsad ainult Ukrainas või tunti neid üle Nõukogude Liidu?

    Ka mulle oli see avastus, et Nõukogude majandussüsteemi raames oli täiesti arenenud show business. Kõige kuulsam Ukraina ansamblitest, Kobza, alustas esimest tuuri Lääne-Ukrainas ja lõpetas Kaug-Idas. Kogu tuur kestis poolteist aastat ja nad andsid selle aja jooksul umbes 300 kontserti. Seda võib võrrelda Ameerika kuulsate artistidega.

    Kuna Eestis on nõukogudeaegne funk-jazz moes, on osa vanade Melodija vinüülplaatide hinnad laes. Kas Ukrainas on samamoodi?

    Muidugi, sest me elame ajal, kui hindu dikteerib Discogs. Õnneks on mul kõik need plaadid vanast ajast olemas, aga need albumid, mille tiraažid olid väikesed, on muidugi kallid nagu igal pool. Kokku lasti välja paarkümmend selle stiili albumit ning mõned on väga kallid. Mul on Kiievis väike baar koos plaadipoega ja inimesed, eriti noored, otsivad väga innukalt sellist muusikat taga.

    Selliste filmidega koos on väga hea ka muusikat uuesti välja lasta. Kas te plaanite Ukraina vuntsidega funk’i kogumiku üllitada?

    Me isegi mõtlesime seda teha enne filmi. Materjal on koos, aga stuudiolindistuste emalintide ja ka õigustega on probleeme. Juristid praegu tegelevad sellega, sest osa õigustest on Melodija käes ja me ei tea, mida edasi teha. Analoogemalinte on väga raske leida, aga ilma selleta hea kvaliteediga muusikat välja ei lase.

    Filmis väidetakse, et esimene Nõu­kogude Liidu rokifestival toimus 1967. aastal Lvivis. Eestlased usuvad, et esimene nõukogudeaegne rokifestival oli hoopis Tallinnas (biit­ansamblite kontsert 1968. aastal kinos Kosmos – toim). Grusiinid väidavad, et esimene ametlik rokifestival oli hoopis 1980. aastal Thbilisis. Me võime niimoodi välja kuulutada võistluse esimese nõukogude rokifestivali tiitlile!

    Jah, hakkame selle nimel võistlema.

Sirp