Nähtamatu linn. Madli Ehasalu vestleb Anna Kaarma ja Jan Kausiga Anna Kaarma: „Ühel hetkel hakkasin Lasnamäel eristama konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Suutsin kõike palju paremas valguses näha.“
Tallinna fotokuu selleaastane peanäitus „Intensiivsed paigad“ suunas külastajaid näituseruumidest väljapoole: muu hulgas sai minna avastama Lasnamäe hooneid, tühermaid ning, mis olulisim, Lasnamäe seni vähetuntud ajalugu, nõukogudeaegse suurprojekti raames rajatud kunstnike ateljeesid.
JOHANNA JOLEN KUZMENKO: Tänavaruum kui hoiakute võitlustander Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi?
Teede ja tänavate problemaatika on juba pikka aega õhus olnud ja seda näitasid ka kohalike omavalituste valimised. Pole ka ime, sest avaliku ruumi kvaliteet mõjutab kõiki. Olukorra teeb keeruliseks see, et kunagi pole kõik rahul. Lahendused, mis on meeltmööda autojuhtidele, ei pruugi sobida jalakäijatele ja jalgratturitele. Asfaldiaugud, kinni pargitud kitsad jalgratta- ja kõnniteed, lõputud torupiirded, ummikud, tugeva vihmaga kaasnevad üleujutused, kõrged äärekivid, palava ilmaga kuumav asfaltkõrb. Probleeme on lõputult.
Majad, mida enam ei ehitata. Triin Ojari intervjuu Konstantin Budariniga
Konstantin Budarin on sündinud Tartus, kuid kolis lapsena 1990. aastate alguses Venemaale. Ta on õppinud Moskvas Strelka instituudis ja annab ametialaselt arhitektuuri- ja planeerimisalast nõu. Tema huviala on aga hilisnõukogude arhitektuur, täpsemalt puhkearhitektuur ehk sanatooriumid. Koos sõpradega rühmitusest Kultura algatas ta sanatooriumiarhitektuuri projekti „Sanatorium premium“i, kus selle aerenguloo uurimise kõrval on eesmärk mõtestada puhkearhitektuuri rolli ja võimalikku kasutust praegusel ajal. Kõigi toona ehitatud sanatooriumide ruumilise ülesehituse puhul lähtuti teaduslikult põhjendatud protseduuridest, mis pidid tervendama tööst kurnatud keha. Budarini meelest on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse väsinud keha ja vaimu turgutamiseks praegu. Kas sovetlikust sanatooriumide süsteemist on midagi ka õppida?
Türgi edendab natsionalistlikku muinsuskaitsepoliitikat. Hille Hanso intervjuu dr Banu Pekoliga LoBanu Pekol: „Lääne-Euroopa riigid on oma keeruka minevikuga leppinud. Mitmed konfliktirohke ajalooga riigid nagu Türgi ei suuda sellist lepitust leida.“
İstanbuli juurtega dr Banu Pekol on kultuurikorraldaja ja teadur, kes on pühendunud rahuloomele keeruka minevikuga ajalooliste hoonete kaudu. Ta töötab Saksamaal Berghofi sihtasutuses ning oli 2020. aastal Columbia ülikoolis inimõiguste instituudi stipendiaat.
Vaikivad Majad Euroopa tuuril. Henri Mäll intervjueerib Roman Komogortsevit Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See kõhedus, mis seondub nende hoonete ja postsovetliku taagaga, peegeldub ka Molchat Doma muusikas ja sõnades.
Nõukogude nostalgia on on taas populaarne, eriti noorte seas, kes polegi Nõukogude aega otseselt kogenud. Näha on seda nii riietuses, kunstis kui ka muusikas. Valgevene pealinnast Minskist on pärit ansambel Molchat Doma (Молчат Дома, ee Vaikivad Majad), kes sõidab praegu selle liikumise laineharjal. Nende nimi viitab paneelmajadele, mida ehitati kõikides liiduvabariikides. Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See kõhedus, mis seondub nende hoonete ja postsovetliku taagaga, peegeldub ka nende muusikas ja sõnades ning on inspireeritud 1980ndate vene postpungist ja synth-popist. Bänd sai alguse 2017. aastal ja on Eestis mänginud tervelt kolm korda, kõik korrad 2019. aastal. 8. novembril esineb Molchat Doma Tallinnas klubis Helitehas, esimest korda pärast pandeemia algust. Bändi peamine lugude kirjutaja Roman Komogortsev vastas mõnele küsimusele.
Vaikne õnnistus. MARINA Richteri intervjuu filmirežissöör Terence Daviesega Terence Davies: „Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas.“
Terve karjääri vältel on inglise filmitegija Terence Davies tundnud tõmmet ühiskonna heidikute poole. Olgu need siis inimesed tema enda keskkonnast („Kauged hääled, vaiksed elud“), need, kes on endast maha jätnud märgatava jälje, ent keda on valesti mõistetud ja tõrjutud (luuletaja Siegfried Sassoon, „Õnnistus“), või kes valisid oma eluajal eraldatuse (Emily Dickinson, „Vaikne kirg“).
TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel 3. Peldik oli õues Kuni inimesel puudub teadlikkus, tunnetus ja vastutus oma andmete suhtes, on ta vaba tahteta objekt tehnoloogiate arendajate ja rakendajate meelevallas.
Eelmistest artiklitest koorus tõdemus, et asja saab vaadata nii, et elame vana kena ahvina tehnoloogiliselt võimendatud institutsioonide ajastul ega saa toimunust veel üldse aru. Ei indiviidi ega ühiskonnana. Meie ahviaru on hõivanud kümned uued august tõugu urgitsemise tehnikad ning teist sama palju on säherdusi asju, mis hoopis meilt vägisi banaanid käest võtavad (vist). Võimustruktuurid on läinud palju võimsamaks kui ükski senine alfaisane või -emane, nii et enam ei mõista sedagi, kellele, millele või miks me allume. Ega hakkagi mõistma, kui oma vabadused üha enesestmõistetavamalt aina ahtamasse eluks määratud mugavustsooni pakime. Institutsionaalsete vaikeseadete levikut ühiskonnas, nt et õppimine tähendab koolimaja ja hindamist, et toit tähendab plastkarpi ja kiirkullerit, et lähisuhe tähendab seaduslikku kooseluõigust ning et omaenda tervis tähendab meditsiinisüsteemi, illustreerib see, et arengubioloogist presidentki tunnistab end uskuvat, et „me kõik oleme oma esimesed hingetõmbed siin ilmas teinud tänu meditsiinitöötajatele“. Hea, et meie institutsionaalse toe ootused kalana kuivale maale ronides nii kõrged polnud.
MARI UUSKÜLA: Kirglik, energiline ja vastuoluline punane keeles, meeles ja sümboolikas Ei leidu ühtki teist värvi, mis kutsuks esile nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone, sest punasega seostuvad nii armastus kui ka viha.
Paljude lemmikaastaajal sügisel võib looduses leida erksaid värve, lisaks kollasele ja oranžile ka punast. Punane värv torkab hästi silma, kuna eristub rohelisest ja ka sinisest, mida looduses rohkem leidub. Sügisesed kontrastid – sinine taevas ja kollased-punased puud moodustavad tõelise vaatemängu. Mida punane sümboliseerib või on ajalooliselt sümboliseerinud?
AIRI KAPANEN: Omadussõna „kõrge“ pandeemia
On asju, mis ei muutu: hulk ja kõrgus on kaks täiesti eri asja ning seda teab iga insener ja majandusinimene ning ka I klassi laps – vaatasin õppekavast järele.
„Vaata-vaata! Seal kõrgel traadi otsas istub kõrge arv linde!“ – „Kas tahtsid öelda, et neid on palju, suur hulk?“ – „Nojah noh!“ Kuigi linnud võivad istuda kõrgel ja lennata kõrgele, ei ole loogiline öelda, et nende arv on kõrge. Koroonapandeemia ajal on sõna „kõrge“ olnud küll eriti kõrge lennuga.
Paljudes lausetes, kus tähenduse poolest võiks leida sõnad „suur“, „palju“, „suur hulk“, „suur arv“, laiutab sõna „kõrge“. Veel pole kuulda, et sõber kutsuks külla lausega „Tule kindlasti, igaüks toob midagi kaasa ja kindlasti on nii kõrge arv kooke, et jätkub kõigile“.
Arvustamisel
Juhani Karila „Väikese haugi püük“
Asko Künnapi „Minu riik“
Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja“ ja Anna Kaare „InteГрация“
väljapanek „Näitus kui vestlus“
festivalid: „Afekt“ ja „Accordionfest“
kontsert „Child of Tree“
Theatrumi „Kuningas sureb“ ja Vene teatri „Inspektor tuleb“
mängufilmid „Eile õhtul Sohos“ ja „Maailma halvim inimene“
Enn Tegova näitus “Kõrvutamine” Tartu Lastekunstikooli Jakobi galeriis
Enn Tegova. Kõrvutamine.
2.-26. novembrini on Tartu Lastekunstikooli Jakobi galeriis avatud Enn Tegova juubelinäitus “Kõrvutamine”.
Enn Tegova ei vaja kunstihuvilisele tartlasele tutvustamist. Ta alustas 60-ndatel legendaarses rühmituses Visarid ning rühmituse Para 89 peamise liikmena on tema sürrealismihõnguline stiil võnkunud hüperrealismist poolabstraktsete vormimängudeni.
„Oma tööde puhul olen üritanud vältida nö käekirja, et mind ei saaks nii lihtsalt mu endaga kõrvutada. Kardan olla halturtsik ja mittekunstnik. Ei taha teha pilte meeldimise ja müügi pärast. Kahjuks on siiski nii mõnedki pildid ära ostetud. Midagi olen ma valesti teinud. Mittekunst, kui ostavad. Järelikult.“, arvab Enn
Alati on tema töödes peidus vigurdavaid viited kunstiajaloole. Väga paljudele on Enn aga tuttav kui aastatel 1978-2004 Tartu Lastekunstikooli juhtinud direktor Tegova.
„75… Aastatega on mu pilte ladestunud kõikjale: näitustele, muuseumi seintele, kodudesse, välismaale, sinna, kus olen olnud ja elanud. Pilte kinkides on neid sattunud nii pööningutele, keldritesse kui ka kuuri alla ja kapi taha“ Enn ütleb ise oma näituse kohta, et enamasti on näitustel kuraator, kes kunstniku töid kõrvuti asetab, kuid sageli on see kõrvu asetamine jõhker ja vägivaldne. “Mu enda loodud näitus, kus olen ise aastakümnete jooksul valminud töid eksponeerimas, annab mõnes mõttes välja samasuguse jõhkruse – paarkümmend aastat või rohkem aega tagasi valminud pildid kõrvu hilisematega, kunstnik kõrvu iseendaga aegade tagant. Et töid lepitada, olen neid üksteise peale tõstes uuele tööle kokku maalinud. Imelik, aga neil on tõesti oma elu.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Jakobi galeriid kureerib Tartu Lastekunstikool. See asub Tartu kesklinnas aadressil Jakobi 52 ja on külastajatele tasuta avatud teisipäevast reedeni kell 13-18.
Novembris saab veel kolmel nädalal, 21. novembrini, näha muuseumi juubeliks valminud näitust „Majad, mida me vajame“. Siin näeb 16 ruumilooja lahendust lähteülesandele – kavandada tinglikult majaks nimetatav objekt, mille eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa.
Kaks lugemissoovitust selle näituse teemal –Anna-Liisa Undi arvustus ajalehes Sirp „Veel üks late“ ning loomaökoloog Tuul Sepa artikkel „Maailma koduseks muutmisega on kerge liiale minna“, mis ilmus juubelinäituse artiklikogumikus. Venekeelne tuur näitusel „Majad, mida me vajame“ on 20. novembril algusega kell 14, giid Jelena Rõbakova. Näituse viimasel päeval, pühapäeval 21. novembril kell 14 on teejuht näitusele kuraator Jarmo Kauge.
Muuseumi galeriikorrusel ootab näitus OAAS, mis on kutse uurimisreisile avastama paiku, mis pakuvad sisemist rahu ja põgenemist argipäevast. Oaaside autorid on Andrea Zittel, Santiago Borja, Office Kersten Geers David Van Severen, Norma Jeane, Alfredo Barsuglia, Elmgreen & Dragset, Irma Cohen, Tom Hengen, Rummu seikluskeskus ja ZA/UM. Näituse autorid on Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss. Näitus on avatud 9. jaanuarini 2022.
Avatud on ka püsinäitused „Elav ruum“ ja „Uuri ruumi!“. Näitusel “Elav Ruum: sajand Eesti arhitektuuri“ on nüüd külalistele teejuhiks audiogiid eesti-, inglise- või venekeelse giidi juhatusel; eraldi kanal on audiogiidis eestikeelse kirjeldustõlke tarvis, mis on mõeldud muuhulgas vaegnägijatele. Isadepäeval, 14. novembril saab „Elava ruumi“ otsimismängu läbinu muuseumilt kingituse.
Loengud ja tuurid
Sarjas Elav Ruum on kolmapäeval 3. novembril arhitekt Raul Kalvo loeng. Raul Kalvo (1983) on arhitekt, ettevõtte Inphysica Technology asutaja, Eesti Kunstiakadeemia digitaalse geomeetria õppejõud. Tema peamine huvi on ruumiliste andmetega seotud otsuste tegemine ning sellest lähtuv tarkvaraarendus. Lisaks teadustööle tegeleb ta projektidega sisearhitektuurist linnaehituseni.
Elava Ruumi loengus kolmapäeval 17. novembril kõneleb fotograaf Paul Kuimet. Tallinnas elav Paul Kuimet (1984) töötab fotoinstallatsioonide ja 16 mm filmidega, mille teemad ulatuvad maastikest ja arhitektuurist objektide ja kunstiteosteni.
Sarjas Avatud Majad toimub 67. ringkäik reedel 12. novembril kell 16-18 Eesti Rahvusraamatukogus, see on viimane tuur enne maja sulgumist ehitusöödeks. Teejuht on arhitektuuriteadlane Karen Jagodin, näituse „Rahvusraamatukogu vana ja uus algus“ autor. Eesti Rahvusraamatukogu hoone on siinne noorim ehitismälestis, see valmis 1993. Maja autor, arhitekt Raine Karp on öelnud, et enda projekteeritud hoonetest on talle kõige südamelähedasem just rahvusraamatukogu. Raamatutempel kui hoone on väga suur, aga selle tähendus eesti kultuuri jaoks on määratult suurem. Ekskursiooni käigus tehakse majale tiir peale ja põigatakse sisse ruumidesse, mis peatse renoveerimise käigus muutuvad nii oma ilmelt kui ka otstarbelt. Piletid Avatud Majade tuurile (hind 12 eurot) on müügil Piletilevis.
Muuseumi 30. aastapäeva väikesel maketituuril esitleme Soomes Rovaniemi Saarenportti keskuse maketti. Arhitekt Mai Šein pälvis selle tööga 1991. aasta arhitektuurikonkursil I preemia. Maakonnavalitsuse, hotelli, kaubanduskeskuse ja turu kompleksi paari kilomeetri kaugusel Jõuluvanamaast valmis ei ehitatud.
Näitused mujal
Keilas, Harjumaa raamatukogus (Ehitajate tee 1, Keila) on avatud Rootsi puitmajade näitus „Metsade maa Rootsi – uus puitarhitektuur“, mis jõuab publikule tänu koostööle Rootsi Instituudiga. Raamatukogu on avatud esmaspäevast reedeni kl 10-18, laupäeval kl 10-16.
Illuka mõisakoolis (Alutaguse vallas Illuka külas) on mõisakooli sajanda aastapäeva puhul vaatamiseks Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Kultuuriministeeriumi koostöös valminud (ränd)näitus „Mõisast kooliks. Eesti Mõisakoolid“.
Lissaboni Arhitektuuritriennaalil Portugalisväljapanekul „Chronic Conditions: Body and Building“, näeb muuseumi kogust valitud arhitekt Ott Puuraidi töid, Elvasse Verevi järvele loodud veeliugla jt projekte.
Muuseumipoes tasub uudistada ja kingitusi otsida ning leida, aastalõpp ei ole kaugel. Muuseumipoe suure valiku leiate teisipäevast pühapäevani kell 11-18 Rotermanni soolalaos. E-poe valik avatud teile sobival ajal avaneb siin: https://arhitektuurimuuseum.ee/pood/
Iga ost muuseumipoest toetab muuseumit.
Eesti Arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalaos on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11-18. Piletid maksavad 6 ja 4 eurot.
Tasuta kontsert: Hingedepäeval kõlab Bach ja Arvo Pärdi „Kollaaž teemal B-A-C-H“
Missa Solemnis. Kammerkoor ja Kammerorkester
Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester annavad hingedepäeval kaks tasuta kontserti, esitades Martin Lutheri tekstidele loodud Johann Sebastian Bachi kantaate, Bachi ühe tuntuima Brandenburgi kontserdi (nr 4) ning Arvo Pärdi teose „Kollaaž teemal B-A-C-H“.
„Bachi pärlid. Hingedepäev“ kontserdid toimuvad:
2. novembril kell 19 Tallinna Jaani kirikus ja otseülekandena Klassikaraadio vahendusel
3. novembril kell 19 Tamsalu kultuurimajas
Sissepääs on tasuta, COVID-tervisetõendi alusel ning korraldaja järgib kohapeal kõiki kehtivaid tervisekaitsenõudeid. Loe täpsemalt „Kontserdikülastaja meelespeast“*
Dirigent Tõnu Kaljustet koos Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga peetakse maailmas hinnatud Pärdi ekspertideks. «Neil on täpne stiilitaju ja hea tunnetus,» iseloomustab Eesti tippmuusikuid Arvo Pärt.
Hingedepäeval kõlab nende esituses „Kollaaž teemal B-A-C-H“, milles Arvo Pärdi inspiratsiooniallikaks on Johann Sebastian Bach. Teos on tähelepanuväärne, sest tähistab Pärdi varajases loomingus uue arenguliini algusaega. Selle kompositsiooni aluseks on 10-heliline rida, mis algab nootidega b–a–c–h ning mis igas osas leiab erineva muusikalise lahenduse. Teose esiettekandest möödub 4. novembril 57 aastat.
Barokimeistri Johann Sebastian Bachi loomingust tulevad kontserdil esitamisele koraalikantaadid „Christ lag in Todesbanden” ja „Nun komm, der Heiden Heiland”, mis mõlemad põhinevad Martin Lutheri tekstidel. Kavas on ka Bachi üks tuntumaid teoseid „Brandenburgi kontsert nr 4“, kus pulseeriva orkestri kõrval demonstreerib sädelevat tulevärki ja virtuoossust plokkflöödiduo.
Esinevad sopran Maria Valdmaa, tenor Oliver Kuusik, bass Olari Viikholm, viiulisolist Robert Traksmann, plokkflöödiduo Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel.
Kontsert tervikuna tähistab uue kontserdisarja „Bachi pärlid“ algust, mis kestab hingedeajast advendini, pakkudes kuulajaile emotsiooni Johann Sebastian Bachi loomingu särast, sügavusest ja ajatusest. Sarja teine kontsert toimub 19. ja 20. novembril Tartu Elleri Muusikakooli Tubina saalis ja Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas festivali „Tallinn feat. Reval“ raames ning kolmas kontsert 22. ja 23. detsembril Estonia kontserdisaalis ja Vanemuse kontserdimajas Eesti Kontserdi korraldusel.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester on aastaid ühiselt kontserte andnud nii Eestis kui ka kaugemal – Euroopast Austraaliani ja Austraaliast Põhja-Ameerikani. Muuhulgas on esinetud maailma nimekates kontserdisaalides nagu New Yorgi Carnegie Hallis, Pariisi Filharmoonias, Hamburgi Elbphilharmonie’s jm. Tõnu Kaljuste on rahvusvaheliselt hinnatud koori- ja orkestridirigent, tema töid on korduvalt esitatud Grammy nominatsioonile ning 2014. aastal pälvis ta Grammy auhinna Arvo Pärdi albumi „Adam’s Lament“ (ECM) eest. Tõnu Kaljuste on Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri asutaja ning mõlema kollektiivi peadirigent.
Kontserti korraldavad Tallinna Filharmoonia, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tapa Valla Kultuurikeskus. Peatoetaja on Exmet, suurtoetajad DHL Express ja Nordnet ning Kultuuriministeerium ja Tallinna linn.
* KONTSERDIKÜLASTAJA MEELESPEA Hea kontserdikülastaja!
Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusele 28. oktoobrist pääseb täna kontserdile COVID-tervisetõendiga ning kontserte korraldades järgime kõiki kehtivaid tervisekaitse nõudeid.
Palume kõigil inimestel, kes on vanemad kui 12 aastat, kanda kontserdisaalis viibimise ajal kaitsemaski. Vajadusel saate maski endale küsida saaliteenindajalt.
Kontserdile pääseb COVID-tervisetõendiga, mille saate endale alla laadida digilugu.ee portaalist. Tõend on vajalik kõigile 18-aastastele ja vanematele ning see kehtib koos isikut tõendava dokumendiga. Võtke kaasa ka isikut tõendav dokument.
Ka 12–17-aastased peavad nüüdsest kontserdile pääsemiseks tõendama oma vaktsineeritust või läbipõdemist. Selleks sobib nii COVID-tervisetõend, PCR test (kehtib 72 tundi), antigeen-RT test (kehtib 48 tundi) või apteegis tehtud antigeeni kiirtest.
Tulge kontserdile tervena, vähemagi haigustunnuse korral jääge koju ja järgige oma perearsti soovitusi.
Kontserti korraldades järgitakse kõiki tervisekaitsekaitsenõudeid, esinejad on vaktsineeritud ning enne kontserti läbinud täiendava testimise, mille tulemus on negatiivne.
Täname, et olete valinud kultuurielamuse ja soovime teile ilusat kontserti! TeHingedepäev rvisekriisi kohta lugege palun lähemalt kriis.ee lehelt.
Tallinna Filharmoonia, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester
Kondase Keskuse II korrusel jääb kuni 29. jaanuarini 2022 avatuks KRISTI KANGILASKI maalinäitus „Punamütsikesed”
„Punamütsikesed” on Kristi Kangilaski jätkunäitus Tallinnas Staapli galeriis 2021. aasta septembris toimunud näitusele „Roosa laama”. Kuna maal „Roosa laama” ja mitmed teisedki tööd rändasid näituselt uute omanike koju, muutus Viljandi näituse pealkiri ja väljapanek. Olukorras, kus kunstniku igapäevane töövahend on arvuti ja silmad pidevalt ekraanile suunatud, on ta oma elu tasakaalustamiseks otsustanud viljelda mõnd „päris” tegevust. Kui mõni inimene kopsib kuuris või pistab aias näpud mulda, siis tema on otsustanud maalimise kasuks. Kristi maalib lihtsalt niisama, võtab pintsliga värvi ja kannab lõuendile, midagi eriliselt mõtlemata. Tavaliselt inspireerituna mõnest kaunist kogetud hetkest. Samuti on talle maalimise juures tähtsad ilusad värvitoonid. Peamine on elus teha neid asju, mis meele rõõmsaks teevad ja mitte liiga palju muretseda.
Kristi Kangilaski on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala (2013). Lisaks illustreerimis- ja kujundustööle tegutseb ta aastast 2014 Viljandi kunstikoolis õpetajana ja aastast 2020 Viljandi linnakunstnikuna. Kristi Kangilaski on Eesti Kujundusgraafikute Liidu liige.
Osalenud näitustel Eestis, Itaalias, Lätis, Poolas, Saksamaal, Slovakkias, Soomes, Ungaris, Valgevenes, Venemaal ja Ühendkuningriigis.
Kolmapäeva hommikul ootasin põnevusega pressiteadet, mis kogu meedia päevadeks helisema oleks pannud. See võinuks olla umbes selline: „Kiik ja Riisalo: augud turvavõrgus paikame hiljemalt jaanipäevaks“.
Asjaolu, et Eestis kehtivad sotsiaalkaitse reeglid ei taga õiguslikult erinevate töösuhete puhul võrdselt kõigi töötavate isikute kaitset tervise, töötuse ja pensioni osas, on sotsiaalministeeriumile aastaid teada. Siiski olid kultuuriministeeriumi tellitud Praxise mõttekoja uuringu tulemused vabakutseliste loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse kohta šokeerivad. „Suurt vähemusrühma diskrimineerivad reeglid peab viivitamatult asendama uutega, mis on kooskõlas meie regioonis kehtiva arusaamaga solidaarsusest ja võrdsest kohtlemisest. Universaalsele sotsiaalkaitsele, mis hõlmab absoluutselt kõiki, ei ole alternatiivi. Kavatseme seetõttu viia eelnõu valdkonna seaduste ning vajadusel ka maksuseaduste muutmiseks valitsusse hiljemalt jaanuaris arvestusega, et riigikogu jõuaks seaduste muutmise kinnitada kevadise istungjärgu jooksul ning uued reeglid jõustuda 2023. aasta alguses,“ ütlesid ministrid Kiik ja Riisalo ühest suust.“
Sellist pressiteadet ei tulnud. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ilmutas end küll rahvusringhäälingu otsesaates, kuid jutuks tulid sotsiaalministeeriumi valitsemisala paljud muud tegematajätmised ja hädad, aga mitte see Praxise uuringu järgi „kõigest“ enam kui kümmet tuhandet vabakutselist loovisikut (neile lisandub hulk mitte nii loomingulistel aladel tegutsevaid vabakutselisi) rõhuv, diskrimineeriv, tervist ja töövõimet laastav ebaõiglus. Et ei ole selle ministri teema? Aga kellele küll peaks korda minema kahe ministriga ministeeriumi sisemine tööjaotus, kui kiiret lahendamist vajav küsimus ulatub mingit otsa pidi igal juhul mõlemale juhtimislauale?
Praxise uuringu teisipäevasel esitlusel oli riik esindatud kultuuri- ja sotsiaalministeeriumi asekantsleritega, kes valdasid teemat ja olid sümpaatselt kiirete muutuste poolt. Paraku ei saanud nad otsesõnu öelda, vaid ainult vihjata, et nende kohal on peaaegu purunematust klaasist lagi, millest poliitilisele tasandile läbi murda aitab juhtumisi ehk õnn, aga mitte plaani mõistuspärasus ja vajalikkus. Ametkondlik horisontaalne koostöö võib olla laitmatu, kuid sel tegevusel on tagajärg vaid juhul, kui oma töö teevad tähtaegselt ja kartmatult põhiseaduse järgi otsustama määratud poliitilised kogud.
Kuni võrk on auklik või vales kohas, lipsab iga vabakutseline kala sealt sotsiaalkaitsesse takerdumata läbi.
Lihtne oleks artikli ülejäänud ruum täita tsitaatidega koalitsioonipartnerite valimislubadustest, valitsuse tegevusprogrammist ning sotsiaalministeeriumi tellitud uuringutest ja koostatud analüüsidest. Tsiteerin siinkohal vaid üht, kitsamalt tervishoiu alalt. Vastavalt valitsuse tegevusprogrammile pidi sotsiaalministeerium märtsis 2021 koostama „analüüsi ja ettepanekud tervishoiu rahastamissüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, kindlustuskaitse laiendamiseks ning ravijärjekordade vähendamiseks“. See juhtuski. Analüüs sedastab kuivalt: „Võrreldes teiste ELi riikidega on Eestis ravikindlustuseta elanikkonna osakaal suurem. Lisaks näitavad analüüsid, et kindlustuse olemasolu on märkimisväärsel osal töötavast elanikkonnast ebapüsiv. Olukorda süvendavad järjest enam kasutusele võetavad paindlikud töövormid.“ Järg? Pool aastat vaikust. Muuseas, analüüs toetub paljudele varasematele uuringutele, mille sisu üle on riigivõim saanud mõtiskleda juba terve kümnendi. Kui sügavale peab veel „olukorda süvendama“, et kuhjunud teadmiste torni tipus kaugele vaatavad poliitikutest visionäärid millegi praktiliseni jõuaksid? Iga päev tegevusetust süvendab tuhandete inimeste majandus- ja tervisekahju nüüd ja kohe ning röövib ühtlasi kaugemat tulevikku.
Teisipäevase esitluse käigus kõneldust tahan rõhutada kolme mõtet. Esiteks kirjeldas Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep detailselt, kuidas riigivõim ja reeglid on vabakutselised loovisikud tõuganud nurjatu, absoluutselt lubamatu valiku ette, mida tavalisemat tüüpi töösuhetes mõeldavakski ei peeta. Nimelt peab valima, kas näidata oma sissetulekut ja maksta makse nii, et saaks tervisekindlustuse, või siis nii, et saaks töötuskindlustuse. Mõlemat korraga ei saa. Tegu ei ole olukorraga, mille vastu inimene ise saaks midagi ette võtta – kogu vastutus on reeglite kehtestaja käes. Kaudselt märgistab riik niimoodi kodaniku kui õiguskuulmatu, riigi huvidele vastutöötaja. Seesuguse peabki erilise vaatluse ja järelevalve alla võtma, teda teistest tõhusamalt ahistama näiteks maksuameti kaudu või siis blokeerides talle mõne universaalteenuse kättesaadavuse. Kas tõesti on ainus relv kodaniku käes käia läbi kõik kohtuastmed, sest täitevvõim ja seadusandja ei hakka enne liigutama, kui riigikohtust on tulnud sundiv lahend?
Teiseks, kultuuriministeeriumi asekantsler Taaniel Raudsepp (ja ka teised) märkis korduvalt, et paraku peab praegu püüdma teha vabakutselisi puudutavat sotsiaalpoliitikat kultuuripoliitika sees. Võimalik, et see on praegu halbadest lahendustest parim, sest peegeldab kõrgema juhtimisorgani ehk valitsuse võimetust valitsusasutuste vahel õigesti tööülesandeid jaotada. Varem või hiljem päädib selline ajutine lahendus konfliktiga riigieelarve koostamisel. Oletuslikult võib kultuuriministeeriumi kunagi helges tulevikus ministriks pääseda mõni võimukas kuju, kes suudab riigieelarve toetusvahendite kasvu abil lahendada kõik loovisikute (sõltumata juriidilisest tegevusvormist) toimetulekuprobleemid. Riik oma rahaga maksaks kinni kõik turutõrked, ajaks loomingu hinna turul sedavõrd kõrgeks, et kõik loovisikud suudaksid näidata püsivat, katkestusteta sissetulekut, maksaksid sissetuleku liigist sõltumata vabatahtlikult ära kõik õigusi andvad kindlustusmaksed jne. Kes jaksaks sellesse uskuda? Kui aga minna edasi valitud teed, jääb kultuuriministeerium pigem lobiorganisatsiooniks, sest sotsiaalpoliitikas seadusandliku initsiatiivi õigust ei ole talle ette nähtud. Loogiline jätk oleks seega, et andmete ja ettepanekutega hästi varustatud kultuuriminister teemaga esimesel võimalusel valitsusse tõttaks ning saavutaks seal kollektiivse otsuse või vähemasti peaministri käsu sotsiaalministritele.
Kolmandaks, mitmest suust jäi kõlama, et avalikus arvamuses ei peeta loovisiku tööd pahatihti päris tööks ja seda hoolimata sellest, et loometöö tagajärjed on reeglina reaalselt nähtavad, kuuldavad, katsutavad teosed, mistõttu on loomeprotsessi tööks pidada ometi lihtsam kui näiteks bürokraadi, juhi, koolitaja või turundaja oma. Oma kõige mustemal kujul on see avalik arvamus saanud end viimastel päevadel külluslikult ilmutada kõigi vabakutseliste loovisikute toimetuleku uuringut kajastavate artiklite kommentaariumis, küllap ka mujal ühismeedias, kuhu minu pilk ei ulatu („Minge tööle, raisad!“). Tagajärjeks mainekahju tegevusaladele, mis erinevalt ühismeedias raevutsemisest on põhiseaduses väärtuslikena ja kaitsealustena ära nimetatud. Kes ei mässa rumaluse vastu, on oma vaikimisega selle tagantkiitja. Kus on vastulöök kunsti, loomingut, kultuuri vaenavale verbaalsele agressioonile? Kas jälle on tegu inimeste vaba valikuga, mille sees on ka enesekaitse ja oma eksistentsi õigustamise kohustus ning mille kaitsele poliitikud ei tohigi tõusta? Või oleks õiglane, kui näiteks loomeliidud saaksid konkreetselt loovtöö mainekujunduseks aastas riigieelarvest vähemasti sama palju raha kui parteid oma nägude pesemiseks endale sealt aastas võtavad?
Kogu mu jutt on mõistagi ekslik, sest valitsuse tegevus toetub ju kahele põhiväärtusele. Esiteks ei saa valitsus midagi teha, kuna kodanike riigis on see, mis ühiskonnas juhtub, ainult ja välistavalt kõigi kodanike vastutustunde ning vastutustundliku käitumise summa. Valitsus ei pea iidse õpetuse järgi kodanike kasuks sõrmegi liigutama enne, kui kodanikud on teinud kõik ja rohkemgi riigi/valitsuse heaks (ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha …). Teine juhtmõte, mis läheb käiku, kui valitsus kogemata siiski mingeid liigutusi teeb, on oma kristalses puhtuses ja lakoonilisuses otse põhiseadusesse sobiv põhimõte „Süüdlasi ei ole!“. Vastutajate ehk võimalike süüdlaste otsimist ja leidmist peab takistama sama meelekindlusega nagu riigikiriku teket (PS § 40), tsensuuri (§ 45) või riigikogu liikme sidumist saadud mandaadiga (§ 62). Siin on automaatvastus neile, kes viie aasta pärast, kui ühiskond on rikastunud veel mitme vabakutseliste toimetulekut ja ebavõrdset kohtlemist käsitleva uuringu ja analüüsiga, tulevad küsima, et kas võrk on lõpuks ära paigatud.
Tartu ülikoolis toimus 17. – 18. IX rahvusvaheline kirjandusteadlaste ja filosoofide korraldatud konverents „Tervis ja biopoliitika kirjanduses ja filosoofias“(„Health Biopolitics in Literature and Philosophy“), kus muu hulgas arutati koroonakriisi humanitaaride pilgu läbi. Tartu ülikooli anglistika professor Raili Marling oli üks konverentsi korraldajatest.
Mis ajendas inglise keele ja kirjanduse spetsialisti korraldama tervishoiuteemalist arutelu? Kas see eluvaldkond ei peaks jääma meedikutele, tervishoiuametnikele ja -poliitikutele?
Meie fookuses ei olnud tervishoid, vaid biopoliitika, mida võiks lihtsustatult defineerida kui strateegiaid, mida riigid kasutavad oma kodanike elu korraldamiseks mitte otsese sunni, vaid sotsiaalhoolekande ja tervisekontrolli kaudu. Kuna me kõik soovime olla turvatud ja terved, siis aktsepteerime üha suuremat kontrolli oma käitumise üle. Tegemist pole seega üksnes tervishoiuküsimuse, vaid ka filosoofia ja kultuuri, sealhulgas kirjanduse küsimustega. Praegune kriis pole ju esimene kord, kui peab tervise nimel ohvreid tooma ning pilguheit minevikku aitab ehk tänapäeva probleeme paremini mõista.
Oleme ajastus, kus räägitakse biopoliitika teemadel. Meie kehasse puutuvat, mille hulgas tervis on keskne mõiste, reguleerivad riiklikud huvid, praegu on tähelepanu all COVID-19. Ühiskondi ja riiki on läbi sajandite huvitanud haigete ja tervete eristamine, haiguste ennetamine, haigete ravi – elanikkonna tervis on enesestmõistetavalt avalik ja riiklik huvi, et ühiskond funktsioneeriks, et riik saaks tagada teenused, oleks turvaline jne. Samal ajal on igaühe keha tema ainuomand ja kellelgi ei saa olla õigust teha keha puudutavaid otsuseid ilma keha omaniku nõusolekuta. Mida biopoliitika tähendab, kust see mõiste tuli ja kuidas biopoliitika seostub koroonakriisiga, ka Eestis?
Biopoliitika mõiste on üsna vana. Seda kasutas XX sajandi alguses rootsi politoloog Rudolf Kjellén, keda huvitas riik kui omamoodi bioloogiline üksus. Biopoliitikast on kirjutanud ka rassiteoreetikud-eugeenikud. Kõige rohkem on seda mõistet seostatud prantsuse filosoofi Michel Foucault’ nimega. Foucault’l tähistab biopoliitika uut liiki võimu, mille keskmes pole karistamine, vaid kontroll ning seda mitte üksikisiku, vaid kogu elanikkonna üle. Selle poliitilise ratsionaalsuse eesmärgiks on elu kindlustamine, korrastamine ja optimeerimine. Riik vajab terveid kodanikke ja maksumaksjaid, turumajandus terveid töötajaid. Võim n-ö riigistab bioloogia. Foucault’ teooria ei puuduta eriolukordi, vaid normaalset elukorraldust. See on tema teooria kõige mõtlemapanevam osa. Protest kontrollimehhanismide vastu tekkis siis, kui ei saadud minna ööklubisse või puhkusereisile, kuid mitte siis, kui digilugu meie terviseandmed on kokku korjanud või kui me need Fitbiti kaudu Google’ile ära oleme andnud. Juba enne eriolukorra kehtestamist olid meist saanud kuulekad kehad, kes biopoliitilist kontrolli ei tunnetanud. Ehk on praeguse COVID-19 pandeemia üks õppetunde tähelepanu juhtimine meie elu biopoliitilisele haldamisele? Pandeemia ajal on paljud üle lugenud Foucault’ kirjelduse panoptikumist kui järelevalveühiskonna sümbolist. Palju on räägitud kontrollist ja eriolukorrast. Vähem on tähelepanu saanud jagatud haavatavus ning hool või vastutus teiste eest või meie osadus teistega. Ainult vabadust ja kontrolli vastandades me kahjuks nende biopoliitika keskmes olevate keerukate küsimusteni ei jõua.
Raili Marling: „Pandeemia tõi esile individualismikeskse ühiskonna kriisi: me väärtustame omaenda vabadust ja mugavust ega soovi tunnistada jagatud haavatavust ning sõltuvust teistest.“
Meie elu on tugevalt medikaliseerunud, peavoolu avalikus debatis jagunetakse ennekõike vaktsineerituteks ja mittevaktsineerituteks. Tervishoiuinfot paiskab terviseamet avalikkusse iga päev ja võime öelda, et infot on liiga palju, mitte liiga vähe, selleks et teha informeeritud valikuid. Erialati vaated sellisele info üliküllusele lahknevad. Terviseeksperdid teevad seda, mida valitsus neilt ootab, neile ei peaks ju midagi ette heitma? Mida ütleb medikaliseeritud ühiskond humanitaarile?
Jah, praegu ei ole mureks info kättesaadavus, vaid info üleküllus ja kriitilise (meedia)kirjaoskuse puudumine, sealhulgas näiteks küsimuses, kuidas teaduslike teadmisteni jõutakse. Avalikkus soovib kiiret ja selget vastust, kuid teadustöö jõuab selgete järeldusteni aeglaselt ja harva on vastused ühesed. Humanitaaridele ja sotsiaalteadlastele näitab praegune pandeemia, kui palju tööd on vaja teha infokirjaoskuse vallas.
Teine murekoht on kaotsi läinud jagatud avaliku sfäär, kus meil oleks ühine arusaam sellest, mis on faktid ja kus toimub sisuline debatt. Seda ei asenda filtrimullides üksteise pihta karjumine. Praegune pandeemia pole mitte biopoliitilise kontrolli edulugu, vaid näide biopoliitilisest läbikukkumisest. Oleme jõudnud kriisi, kus me ei suuda enam kokku leppida, mis on faktid, kes on eksperdid ja mis on elamisväärne elu. Prantsuse antropoloogi Alain Bertho arvates on kriis välja toonud, et oleme kaotanud optimistliku lootuse, et tirime ennast sellest kriisist teaduse ja tehnoloogia abil välja.
Mida tähendab meile koroonateemalises infokülluses olemine, kas me tajume seda riigi hoolitsusena või on tunda ka ametite võimukasutust, hirmutamist, manipulatsiooni, et saada inimesed vaktsineerima?
See, kuidas infot tajutakse, sõltub killustunud infotarbimise ajastul väga tarbija eelhäälestusest. Elatakse väga erinevates inforuumides, mis häälestavad sama infot erinevalt tajuma. Meilgi on ju väga laialt levinud usalduse puudumine riigi ja võimu, aga üha enam ka teaduse suhtes. Loomulikult püüab kogu pandeemiaalane teavitustegevus inimesi oma käitumist muutma panna, kuid ma ei arva, et Eestis oleks hirmutamistaktikat laialdaselt kasutatud. Näeme, kui raske on teaduspõhisel seletusel võistelda emotsionaalsete reaktsioonidega, millega täitunud ühismeedia on olnud tõhusam kui riigi teavitustegevus.
Humanitaarile on koroonaajastu otsuste ja piirangute puhul tegu ka filosoofiliste, nt vabadust, elu ja surma puudutavate küsimustega. Surm on päevateema, koroonasse suremine, ka kõrges vanuses, on uudisväärtuslik. Meie ajastu surmakartusest on varemgi räägitud ja see iseloomustab lääne kultuuri. Surm on tabu ka Eestis, ehkki siin sureb paraku iga päev üle 40 inimese. Miks on koroonasurmad erilised?
Tõesti, meile meeldib uskuda, et me kontrollime oma elu, tervist ja tulevikku. Surm on inimestest distantseeritud haiglatesse ja vanadekodudesse, jääb meile nähtamatuks ning võimaldab alla suruda mõistetavat ärevust oma surelikkuse pärast. Ilmalikus ühiskonnas ongi surma raske mõtestada. Ka surmast kõnelevad narratiivid loovad pildi haigustega võitlemisest ja ellujäämisest ning, nagu juba Susan Sontag on näidanud, süüdistavad kaude ohvrit, kes lüüa saab. Surevad teised ja mitte meie. Nii et, jah, koroonakriis tõi surma pideva kohalolu igahommikustesse uudistesse ning see tekitas nii surmafoobiat kui ka sellele vastupidist käitumist ehk siis ohu eitamist või siis surmateemast mõtteid eemale juhtivaid tegevusi nagu veebis ostlemine või alkoholi tarbimine. Koroonasurmad ei olegi erilised, aga need aitavad meile meenutada, et me kõik oleme surelikud ja et meid ümbritsevad inimesed, kes on meist haavatavamad ning kelle ees meil võiks olla vastutus.
Suvel intervjuus „Millest reovesi ei kõnele?“1 väitsid poliitikafilosoof Peeter Selg ja kommunikatsiooniteadlane Triin Vihalemm, et peaksime rohkem rääkima tervisekriisist välja kasvanud kriisidest nagu poliitiline kriis, hariduskriis, vaimse tervise kriis jne, ja et pole võimalik koroonakriisile kui nurjatule kriisile (mida on võimatu lõplikult defineerida) lõppu teha paari eriala ekspertide jõul, nagu praegu Eestis, aga ka kogu maailmas püütakse toimida. Vaja oleks pidevat debatti.
Mida lisaks humanitaar sellesse loetelusse, milline on koroonakriisi tähendus praegu ja pikemas perspektiivis humanitaari vaatepunktist? Kas see on mõjutanud arusaama elust, surelikkusest, vabadusest?
Olen igati Triin Vihalemma ja Peeter Selja sõnastusega nõus, sest meil on keskendutud peamiselt epidemioloogilisele ja majanduskriisile. Ma olen juba viidanud sellele, et pandeemia on nähtavaks toonud usalduskriisi teaduse ja üldse igasuguste ekspertide suhtes. Mingis mõttes tõi pandeemia esile ka individualismikeskse ühiskonna kriisi: me väärtustame omaenda vabadust ja mugavust ega soovi tunnistada jagatud haavatavust ning sõltuvust teistest. Idealistlikult oleks tore loota, et me väljume pandeemiast mingi laiema arusaamaga meie jagatud vastutusest. Ilma selleta ei suuda me hakkama saada järgmiste kriisidega. Prantsuse filosoof Bruno Latour loodab, et koroonakriis valmistab meid ette kliimakriisiks, aga mina pole nii optimistlik kui tema.
Mingis mõttes ehk tegi pandeemia ka nähtavaks n-ö kujutlusvõime kriisi. Kuigi harjumuspärane on öelda, et COVID-19 saabus nagu välk selgest taevast, on meil raamatukogutäis ilu- ja aimekirjandust, milles on pandeemiaid vägagi edukalt ette kujutatud. Enamasti on aga juttu tapjaviirustest nagu katk, aids või Ebola, kus on silmaga näha keha lagunemine või ühiskonna kokkukukkumine. Me ei oska hästi ette kujutada nähtamatuks jäävat aeglast vägivalda, nagu tänapäeva kriise on nimetanud Princetoni ülikooli keskkonnahumanitaaria professor Rob Nixon. Tema käsitluses osutab kriisi mõiste vägivallale, sest kriis leiab aset järk-järgult, nt nagu kliimakriis või ka majanduskriis. Kuna vägivald või selle tekitatud kahju jõuavad meile ajalõtkuga, mitte dramaatilise murrangu, vaid aeglase murenemisena, siis me ei taju seda vägivallana. Praegune pandeemia on samasugune aeglane vägivald, mille kohta me pole veel ka osanud veenvaid lugusid jutustada. Palju on juttu piirangutest, aga tunduvalt vähem hirmudest, jagatud haavatavusest või hoolest, mis samamoodi on pandeemiaga kaasas käinud.
Piirangute sotsiaalsed mõjud ühiskonnagruppidele on erinenud. (Koroona mõjust naistele vt nt „Covid-19 and gender equality“2 ja „COVID-19 sotsiaal-majanduslik mõju“.3) Soouurija ja feministina näen teravalt koroonakriisi soolist aspekti. Kas me saame väita, et COVID-19 on soolistunud nähtus? On andmeid, et naisi puudutab kriis tugevamalt, et me distantsõppe ja kodukontorite ajal kukkusime tagasi eelmisesse sajandisse, kui mitte varasemasse aega? Krahh puudutas ka Eestis paljusid naiste alasid, nt teenindus, haridus ja meditsiin, ka Eestis osutusid naiste alad koroona eesrindeks.
Jah, on kahetsusväärne, et Eestis pole rahastatud ühtegi põhjalikumat teadusprojekti, mis analüüsiks pandeemia ja eriolukorra soolisi mõjusid. Ajakasutuse uuringute põhjal paistab Eesti silma koduste tööde jaotumise soolise ebavõrdsuse poolest, seda eriti kui arvestada palgatööd tegevate naiste arvu. Pandeemia ajal see ebavõrdsus suurenes: ka varem suurema osa kodutöödest teinud emast sai eriolukorra ajal täiskohaga kokk, koristaja, põetaja ja koduõpetaja, kes sai oma kodukontoris töötada vaid siis, kui teised pereliikmed internetti ja arvutit ei vajanud. Meedia ja ühismeedia kajastasid samal ajal kuulsuste kureeritud kodust tegevust, mis ületöötanud ema jaoks lati ületamatusse kõrgusse tõstis. On juba rahvusvahelisi uurimusi, mis juhivadki tähelepanu pandeemia ajal õitsele löönud uuele kodukultusele. Kodu muutus pandeemia ajal veelgi privaatsemaks ning selle taas erastamise poliitiline aspekt vajab lähemat analüüsi, sest see võib veelgi suurendada soolist ebavõrdsust, seda eriti ühiskonna vähemkindlustatud kihtides.
Raili Marling: „Idealistlikult oleks tore loota, et me väljume pandeemiast mingi laiema arusaamaga meie jagatud vastutusest. Ilma selleta ei suuda me hakkama saada järgmiste kriisidega.“
Haigestumise ja suremuse statistika näitab, et COVID-19 on raskem haigus vanuses 60+ kaasuvate haigustega meestele, keda vaevab kõrge vererõhk ja rasvumine.4 See on heal järjel, heal positsioonil olevatele meestele ohtlik haigus. Kas ehk just see on COVID-19 teinud nii eriliseks? Haigus puudutab otseselt globaalselt ja fataalselt, letaalselt kõige suuremaid ressursse käsutavat osa inimkonnast.
Jah, hea märkus. Kui ohvriteks oleksid osutunud vaesed arenguriikide naised, siis nähtavasti oleksid reaktsioonid kriisile olnud teistsugused. Pandeemia ajal on huvitavalt nähtavaks saanud ühiskonna kõige privilegeeritumate liikmete – kõrge sissetulekuga meeste – esmakordselt tajutud privileegikaotus ja raev selle üle. Kahjuks ei näi sellega kaasnevat empaatiat nende suhtes, kelle elus on diskrimineerimine tüütu taustamuusika.
Nii afekteeritud kommunikatsiooni, nagu kaasnes COVIDi tulekuga 2020. aasta veebruaris-märtsis, pole me varem haiguste puhul näinud. President avaldas ETV otse-eetris kaastunnet esimese COVIDi ohvri lähedastele (see oli ka Soomes ja ehk ka mujal nii). Millega seletada sellist afektiseisundit? Varasemalt haiguste kommunikatsiooniga seotud afektiseisundeid mõtestanud Kanada filosoof Brian Massumi on näidanud, kuidas hirmul, mida institutsioonid ja eriti meedia avalikkuses tagant tõukab, võib olla suurem mõju tegelikkusele, kui võimalik haigus ise. Ulrich Beck on väitnud, et haigustega seoses on riskiühiskonna tunnuseks haiguste kommunikatsioon, kus teadmine ja haigusele tähenduse andmine on see, millest sõltub haiguse mõju ühiskonnas, mitte niivõrd objektiivsetest suremuse või haigestumuse näitajatest.
Mida humanitaarile ütleb selline ühiskonna afektiseisund?
Hirmu analüüsid, millele viitad, on kirjutatud kaua enne pandeemiat. Massumi raamat ilmus 1993, kuid 2020. aasta aprillis kirjutatud pandeemiale pühendatud essees võtab ta hirmu allikatena sihikule meediatrollid, konspiratsiooniteooriad ja populistlikud poliitikud, nt Donald Trump, kes rõhutasid, et kartma ei pea mitte viirust, vaid tugevat keskvalitsust. Selle loogika kohaselt on ühiskonnas haavatavate kohustus ennast viiruse leviku korral vabaduse ja majanduse päästmise nimel ohverdada. Selliseid lauseid võis tõesti Ameerika poliitikute suust kuulda. Massumi sõnul ümbritseb meid kaks hirmu režiimi: üks agressiivne ja teine immuunsust igatsevalt kaitsepositsiooni võttev. Ma loodan, et ta laiendab oma afektide analüüsi ka praeguse pandeemia valguses. Oleme üha enam sõltuvuses kergesti tarbitavatest afektidest, mis meid 24/7 pommitavad: meie viha sütitavad poliitikud, kuulsused või kaaskodanikud. Järelemõtlemiseks või faktikontrolliks pole aega, sest meid ootab uus nördimust tekitav teema, mis vajab kommenteerimist. Selles afektiorgias osalevad mõlemad poliitilise spektri otsad, kuigi üles kütvad teemad erinevad. Pandeemia ajastus oli suurepärane, sest me juba elasime hirmu ja muude afektide keskses maailmas.
Koroonaaeg avas kohe võimalused populistlikele poliitikutele. Heidutavad pöördumised, nagu oleks alanud sõda, iseloomustasid riike üldiselt. Ka Eestis läks kohe käiku sõja metafoor ja vastav sõnavara: eesliin, võitlus, nähtamatu vaenlane, vaenlase hävitamine, kontrolli alla saamine, hukkumine. See ilmselt oli ka valitsuskommunikatsiooni soovitus meediale, et rahvast mobiliseerida. Mobilisatsiooni käigus küsimusi ei esitata, vaid järgitakse käsku. Riikidevaheline suhtlus pandi tõsiselt proovile. Kuidas paistab humanitaarile, kas oleme sõjas?
Sõda on hea tuttav viis, millega rahvast mobiliseerida, olgu siis nälja, terrorismi või vähi vastu. Sõjametafooride probleem on tõesti selles, et eriolukorras, mis meil kevadel 2020 oli, kuulatakse käsku ja ei vaielda vastu. Viiruse hoomamatus surutakse tuttavasse metafoori ja poliitikud saavad näidata oma otsustavust. Muide, juba on uuritud ka sõjametafoori mõju COVID-19 pandeemia ajal ja selgub, et poliitilised vaated tekitavad metafooride suhtes immuunsuse, s.t et lõhestunud ühiskonnas, kus elatakse eri infoväljades, metafoorid enam üheselt ei tööta.
Kuidas on kriisijuhtimisel edenenud tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt? See algas termokaameratest. Nende kadumisest pole kunagi teatatud, nad lihtsalt kadusid. HOIA-mobiili rakendus kukkus läbi, haiged ei andnud ennast üles või mis täpsemalt oli põhjus, ei tea. Valmisolek jälitada haigeid ei tekitanud palju protesti. Oli ka lühike aeg, kui droonidelt, mis pea kohal kohal tiirlesid, jagati käske minna laiali. Tehnoloogiliste lahenduste vastu Eestis üldiselt ei olda – need lähevad käiku ja kaovad, aga neid peetakse alati progressiivseks. QR-koodid vaktsineerituse tõestamiseks on ainus tööle hakanud meede ja enamasti hästi vastu võetud. Järelevalvet, kui see on kõrgtehnoloogiline, üldiselt aktsepteeritakse ja usutakse, et see lisab turvalisust. Mida arvad tehnoloogilistest meetmetest filosoofilises plaanis?
Eestlased on tehnika usku ja meie e-tiigri enesekuvand pole tekitanud kriitilist diskussiooni privaatsusriive ja muude tehnoloogia kasutusega kaasnevate tulemite üle. Inimesed on olnud nõus mugavuse ja isegi meelelahutuse nimel privaatsusest loobuma. Nii et mind tegelikult üllatas, et meil tehnoloogiapõhine kontroll efektiivsemalt ei toiminud.
Kontrollimeetmete tõhustamise saab siduda järelevalveühiskonna arenguga. QR-koodiga vaktsineerimistõendi kontrollimist on Eestis volitatud tegema politsei, seega eeldatakse, et reeglitest on kõrvalehiilijaid. Ühismeedias jagatakse infot kohtadest, kus tõendit ei kontrollita, ja sedagi, kus täidetakse ilusti kõiki reegleid. Klassikaliselt on selle teema lahti kirjutanud Michel Foucault oma panoptikumi kontseptsiooniga, suur vend jälgib meid kõikjal ja me aktsepteerime ning ka toetame seda reeglite eirajate korralekutsumisega. See ongi kurikuulus sotsiaalne kontroll, mille peaminister Jüri Ratas 2020. aasta kevadel ka meie igapäevasesse keelekasutusse tõi: hakatakse üksteist jälgima, et kõik täidaksid sätestatud reegleid nende kohta küsimusi esitamata. Mida tähendab järelevalve, nt politsei volituste laiendamine, nt koroonapassi küsimine toitlustusasutustes?
Kuna mul on pandeemia ajal olnud võimalus liikuda ka teistes riikides, siis on mulle silma torganud see, kui rahulikult Eestis reeglitesse suhtutakse. Kaubamajas kõlab valjuhääldist teade, et maski kandmine on kohustuslik, kuid rahumeeli jalutatakse maskita ringi ja keegi ei ütle midagi. Heal juhul saab turvamehelt maski. Pole ka kuulda olnud karistustest reeglite eirajate suhtes, mida kriisiolukorra puhul saaks rakendada. Ei ole ju politsei teadaolevalt kedagi näotuvastuse põhjal avastatud maskituse pärast trahvinud.
Kontroll on pöördvõrdelises seoses usaldusega. Koroonakriis ja usaldus?
Nõus. Koroonakriis saabus meile eriti hea ajastusega, s.t ajal, kus väga paljud riigid on sügavalt lõhestunud ja kadunud on ühiskonna meie-tunne. Juba mõnda aega on suuremad perekondlikud kogunemised paras miiniväli, kus paljusid teemasid ei arutata, sest need tooksid kaasa vaidlused ja uste prõmmimise. Ajal, kui me olime nõus koos kartulikoori sööma, oleks meie usaldus kaaskodanike vastu ja soov ennast nende nimel ebamugavasse olukorda panna olnud ehk teistsugune. Usalduskriis on minu meelest kõige murettekitavam pandeemia tagajärg.
Kas oleks aeg reflekteerida, kuidas me ühiskonnana käitusime kevadel 2020 ja ka hiljem? Kas me vajame tagantjärele debatti meetmete proportsionaalsuse üle? Poliitikud ja tervishoiuametnikud ise seda kindlasti tegema ei hakka, oma näo säilitamine on tähtis. Kas siin on koht humanitaaride, õigusfilosoofide, sotsiaalteadlaste avalikule sõnavõtule?
Mulle näib, et peame selle debati pidamisega veel natuke ootama. Praegu on näha, kuidas me oleme koroonakriisis karastunud või siis tuimenenud. Nakkusnäitajad suurenevad, aga mitte ärevus. Me oleme kriisiga harjunud. Me ei tea, mis oleks olnud teisiti, kui maailmas poleks piiranguid kehtestatud. Nende radikaalsus võimaldas aga valitsustel näidata, et nad teadmatuse olukorras olid teinud midagi jõulist. Piirangute mõju paljude inimeste sissetulekule, vaimsele tervisele, tervetele majandusvaldkondadele, ei saa me samuti veel hinnata, sest kriis pole läbi ja laenuraha pole veel vaja tagasi maksta. Kui kriisi alguses lootsid paljud, et see paneb ümber hindama oma käitumist individualistlikus tarbimisühiskonnas, siis praegu me näeme, et seda meeleparandust pole küll järgnenud.
Teadlased on andnud soovitusi lähtuvalt teadaolevast ja kinnitatud teadmisest. Nii õpetas 2020. kevadel näiteks teaduse usku keemik Marek Strandberg TV-saates inimesi poest ostetud pakendeid desinfitseerivate vahenditega pesema, sest valitses teaduslik teadmine, et koroonaviirus levib pindadelt. Teaduslik teadmine on olemuselt ümberlükatav, see eristabki seda ebateadusest. Kas sellist teadusliku mõtte arengut koroonakriisi ajal oleks hea juba tagantjärele uurida? Mida teadus pidas faktiks ja kuidas riigid käitusid? Mida saaks humanitaar sellesse eneserefleksiooni lisada?
Nagu ma juba enne ka ütlesin, tuli koroonakriisi ajal selgelt välja, kuidas teaduse ja meedia loogika erinevad. See teadmine, et viirus ei levi pindade, vaid aerosoolide kaudu, tekkis ju aegamisi. Teaduslik teadmine on teadlik teadmise muutlikkusest ja seega esitavad teadlased oma teadmist mööndustega. Soovitakse hoida täpsust ja näidatakse võimalikku kriitikat. Ebateadust sellised kõhklused ei kammitse ning räägitakse kindlas kõneviisis. Ebakindlas olukorras tahame ju, et meile lõpuks selgelt öeldaks, kuidas asjad on. Maailma ebakindlus ja teadmatus on eriti hirmutavad. Sellest empaatilisest arusaamast oli kriisikommunikatsioonis puudu ja humanitaarid saavadki panustada teadus- ja kriisikommunikatsiooni mõtestamisega. Teiseks, humanitaaridel on rikkalikud teadmised varasemate biopoliitiliste kriiside, nende lahenduste ja nende baasilt tekkinud narratiivide kohta. Kui me oskame midagi ette kujutada, siis mõtleme ka põhjustele ja tagajärgedele. Statistika ei too välja inimeste vastuolulisust, mis on aga kriisikäitumise mõistmisel ülivajalik.
Praegu on ainult Norra (Eesti meedia andmetel) väitnud, et on koroonaviiruse oma riigis normaliseerinud. Norra on hakanud COVID-19 suhtuma nagu viirusesse, mis on tulnud, et jääda ja mis jääb meid eri mutatsioonides külastama nagu gripp.
Paljud maad lõdvendavad piiranguid, nt Taani, Rootsi. Mida tähendab ühe haiguse normaliseerimine filosoofilises plaanis?
Koroonakriis ise on normaliseerunud: välja minnes mask taskusse, koroonapass telefonis käepärast. Me oleme ka normaliseerinud nakatumised ja isegi surmad (vähemalt need, kellel on olnud õnn ise maitsekaotusest või lähedase surmast pääseda). Ehk siis see normaliseerumine pole eriolukorra normaliseerumine, vaid käitumise modifitseerumine, mis võimaldab meil koos riskidega edasi elada samamoodi, nagu oleme elanud muude riskidega, nt autoga sõitmine või alkoholi tarbimine.
Koroonaajastu jääb kindlasti meelde kui aeg, mil eetika ja vastutuse tähenduse üle on palju mõeldud ja arutletud. Keda ravida, kuhu suunata ravi ressursid. Näiteks plaanilise ravi katkestused haiglas seoses koroonapatsientide raviga, triaaž – eelvalik, keda haiglasse üldse ravile võtta. Viiruse edasikandmise teema on seotud vastutusega – mis noorele ja tervele ohutu, on nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesele ohtlik.
Selles kriisis on olnud väga hariv vaadata, kui individualistlikud me oleme ja kui vähe on isegi meie suhteliselt homogeenses ühiskonnas jagatud kogukonna ja osaduse tunnet.
Konverentsi toetas osaliselt Tartu ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA.
Targad inimesed on öelnud, et pakirobotid toovad välja meis parima. Nende disain paneb heldima ja kutsub paitama ning otse loomulikult pildistama. Vaesekesed, kes inimesest palju seaduskuulekamatena üle tee ei julge veereda või lumehange kinni jäävad, sünnitavad meeleliigutust. Halearmsate robotitega tellitakse ainuüksi seepärast toitu, et see lahutab meelt. Virtuaalmaailmas konkureerivad pakirobotid edukalt mossis kasside ja „Rannamaja“-staaridega.
Kas 222 euroga elatuma pidav rahvapensionär kogeb empaatiat ehk mõistmist ja kaasatundvat suhtumist vaid pakirobotiga võrdväärse atraktiivsuse ehk ilusama pearäti ja proteeside korral? Kas ratastoolis istujat peaks turustama, et saaks lõpuks ometi tema kodu omavalitsuse abiga sobivaks kohandatud?
Juba ammu on tunne, et kommertskanalid vahendavad meil „Näljamänge“: pakutakse ajaviiteks vaeste, kohati ka harimatute inimeste võitlust kas nüüd just lausa elu ja surma peale, aga vähemasti leivaraha eest.
Millised siis on õieti meie ühiskonna prioriteedid? Näikse, et sõnavabadust ja paljusid vabadusi ning võimalusi tähendav kodumaine demokraatia ei kätke endiselt demokraatlikku ruumi ja lugupidavat ning õiglast suhtumist kõigisse elusolenditesse. Ma ei mõtle siinkohal siiski lepatriinusid, lehetäisid ja leevikesi (nendega võiks muidugi ka arvestada), vaid pigem seeniore ja juuniore, kellest üle astuma kiputakse. Ei saa vahest ikka nõuda, et kraadel poleks nina tatine ja tossud porised ning eideke vuraks rulaatori asemel elektritõuksiga?! Meil on paratamatus elada ühel ajal mitte ainult pakirobotite ja kassipoegadega, vaid ka eemaletõukava välimuse ja ebameeldivate probleemidega inimestega.
Vastastikku tekitavad iiveldust ka arusaamad väärtustest ning elustiilidest. Rünnatakse, sülitatakse sõnu ja ollakse valmis üksteist solgipange viskama. Kogukonnafoorumis vaigistatakse lennukimüra või lehepuhuri üle kurtjat ikka sõnadega: „Koli maale!“ Ainult omataolistele eluruumi ehk lebensraum’i võimaldamine on teadagi milline poliitika. Kas see on siis pakirobotitega Hipsterville või Suure-Lähtru rüütlimõis, pole vahet.
Teistega arvestamine ja parima soovimine on õnneks suuresti seadustesse ning kokkulepetesse kirja pandud, ent ometi ei toimi see ilma argipäevase ja vabatahtliku praktikata. Inimõigusi tuleb täita ja nõutada ikka ise, mitte ainult kohtu abiga. Kuigi vahel on tegu näiliselt tühise asja, et mitte öelda lausa banaalsusega, kahjustab empaatiavajak kõiki.
Rahateenimise pärast reklaamiga kinni kleebitud trammiaknad ei lase välja vaadata ega aru saada, kus parasjagu viibitakse või kas on ohutu väljuda. Jalakäijate puuduvatest ülekäikudest ja varsti lund täis tuisanud tänavatest ma ei räägigi. Kui pole pakirobot, siis abi ei saa.
Teiselt poolt on riiklike meetmete toel, nagu koroonakriisi tagajärgede leevendamiseks ja majanduse turgutamiseks mõeldud investeerimistoetus, kiiresti valmis ehitatud mitu väga head ja vajalikku uut hoonet. Näiteks päevakeskus Kuressaare vanalinnas on saanud kuldse saali ning Hiiumaa lõpuks ometi kobeda spordikeskuse (mõlemad arhitektuuribüroolt Molumba).
Tegelikult vajatakse tuge üsna tihti, sest parun Münchhauseni kombel ennast koos hobusega soost välja tõmmata ei jaksa keegi. Isegi mitte kosmonaudiks pürgiv Raivo Hein, kes soovis mõni aeg tagasi innovatsioonina vaesuse maksustada. Imik ei vaheta ise endal mähkmeid. Igaüks võib ootamatult kukkuda, töötuks jääda või üldsegi mitte nii üllatuslikult vananeda ning abi tarvitseda.
Väetite tõrjumine ja eugeenilised lahendused pole kooskõlas demokraatia vaimuga. Sestap on põhjust linna, aga ka küla südame planeerimisel seada esiplaanile laiemad huvid, kavandada võimalikult tervislik ja kõigile mugav keskkond.
Ka libedal teel tasub ikka enne toetada memme ja taati ning alles siis pakirobotit.
Lahingut kujutatakse filmikunstis tihti, harvemini aga tuleb ette, et kajastatakse järgnevaid rahuläbirääkimisi, piiride tõmbamist, reparatsioone ja mahukate dokumentide allkirjastamist.
Võrdlus sõjaga on muidugi meelevaldne liialdus, sest sõjaks ju ei läinud, kui püüti välja selgitada järgmisi kultuurkapitali vahenditest rahastatavaid riiklikult tähtsaid kultuuriehitisi, aga nimetagem seda siis … kõrgendatud tähelepanuotsinguteks, mis tekitasid ka ühiskonnas väga erinevaid vastukajasid.
Nüüd, kus objektide nimekiri mõnda aega tagasi ära kinnitati ja nimekirja viienda reana lisati pisut hiljem ka filmilinnak Tallinn Film Wonderland, olemegi justkui jõudnud sellesse vaiksemasse faasi. Filmilinnak seisab nüüd nimekirjas viiendana. Järgmiste sammudega oodatakse seni, kuni leiavad lahenduse mõned administratiivsed küsimused – vahetumas on nii kultuurkapitali juhataja kui kultuurkapitali nõukogu. Edastatud info põhjal tuleb uutel ametisse astujatel otsustada, kas praegune järjekord on ajaliselt otstarbekas. See järjekord on riigikogu paika pandud ja seega käsitletav poliitilise soovina. Seda enam, et uue info kohaselt on nii Süku kui ka Narva Kreenholmi kultuurikvartal „Manufaktuur“ valmis kohe alustama arhitektuurikonkursside ja projekteerimisega, mis kuuluksid samuti kultuurkapitali rahastuse alla. Tehniliselt saaksid seega ka esimesed objektid kohe töösse minna, kuigi tegemist oleks vaid ettevalmistuskuludega. Järjekorra muutmise osas on küll juba olemas pretsedent, kui 1996. aastal tehtud rahastusotsuste järjekord muutus nii, et esimesena töösse planeeritud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hoone valmis pärast Kumu ja Eesti Rahva Muuseumi, kuigi oli algselt nimekirjas esikohal.*
Kas nimekirja praegune järjestus tähendab, et filmilinnakut hakatakse ehitama kümne aasta pärast? Seda mitte, sest rahastada on seda võimalik esialgu ka teistest vahenditest. Filmilinnakul on kavas teha koostööd aktsiaseltsiga Tallinna Tööstuspargid, kes kataks sildfinantseerijana ehituskulud. Sellega on aga see probleem, et mida hilisemaks rahastusotsus lükata, seda kallimaks filmilinnaku projekti hind lõpuks kujuneb, sest juba 2021. aasta kevade seisuga võrreldes on ekspertide hinnangul prognoositav ehituskulu kasvanud juba 30%. Lisaks tuleb viivituse korral järjest rohkem ära öelda välismaistele suurprojektidele, kes sooviksid Eestisse jätta märkimisväärset osa oma eelarvest.
Filmilinnaku ja teiste nimekirjas olevate ehitiste edasine saatus peaks saama täpsema kursi lähinädalatel. Seni harjutame järjekorras seismist.
* Jaak Allik, Kultuuriehitistest minevikus ja tulevikus. – Sirp 30. IV 2021.
Nähtamatu linn. Madli Ehasalu vestleb Anna Kaarma ja Jan Kausiga
