loomaõiguslus

Just sellisena ei ole Esto TV sugugi erandlik, vaid pigem üsna levinud tõelusekirjelduse mudel, mille juured on meedias ja mille põhitunnused ongi vahendatus, libatõeluse tootmine ning ambivalentsus. Matkides ühiskonnakriitilist dokumentalistikat, ei olnud filmi aineks siiski ?elu ise?, vaid sõnalise ja pildimeedia läbinämmutatud standardid: jutlus (poliitiline retoorika ja rituaalid) ja kaklus (provotseeritud vägivallastseenid). Tähelepanuväärseim oli selle materjaliga ümberkäimise meetod ? seestpoolt õõnestamine osatamise, liialdamise ja moonutamise teel. Magusaim oli stseen, kus noored provokaatorid Juhan Partsi jalgu embavad, osatades efektselt ?uue poliitika? teatraalsust, populismi ja massikäitumise stereotüüpe. Puhastustuli ja paljastamine? Võiks ehk isegi öelda, et Esto TV on rõõmusõnum nagu uss meie õuna sees või näriline viljasalves, mis annab teada, et keskkond on puhas, õun mürgitamata. Et estolaste objektiks oli vaid vahendatud tõelus, sotsiaalse käitumise ?meediaformaadid?, siis paistab, et nende tegevus ei ole ohtlikult ?põhialuseid? õõnestav, vaid pigem kahjutu, mänguline pseudoanarhism. (Mida võib nii puuduseks kui vooruseks pidada.)

Paraku näpib estoteeveelus siiski üht õrna alusstruktuuri. Üht parteid ja populismi kui sellist peedistades peedistab see ka demokraatia usaldusmehhanisme ? võimuinstitutsioonide autoriteeti ja ühiskondlikku solidaarsust. Usalduseta paraku jookseb kinni nii demokraatia kui mis tahes inimestevaheline koostöö. Pole mõtet salata: usaldusel põhinev sümboolne kintsukaapimine (loe: võimu delegeerimine) ongi esindusdemokraatia mootor ja karkass. Usaldusel põhineva ja erimeelsusi ?siluva? parteidistsipliinita ei püsi ükski erakondki. On huvitav küsimus, miks küll vingerdamine (ambivalentne tähendusstruktuur), seestpoolt õõnestamine (legaalsete ?formaatide? ülevõtmine) ja mängumäss (pesudoanarhism) on nii populaarsed. Pole ju estolased oma pühas ürituses üksi.

Ehk seepärast, et meedia- ja konkurentsiühiskond lihtsalt on selline tihedalt asustatud koht, kus laiutada ei saa. Reviirid on kitsad ja mõned vanad rollid ei tööta. Näiteks põhimõttelise laiutaja ? kangelase, vastalise ja võitleja roll. Kes on tänapäeval isik, kellel on suur idee ja kes selle nimel ja millegi vastu (päriselt või ainult väidetavalt) võitleb? Ainult kaks võimalust ongi: jobu või fundamentalist, kurjuse kehastus. Nii peabki loov inimene või rühmitus (või isegi riik), kes tunneb energiat pulbitsemas ja tahaks endast jõuliselt teada anda, kohanduma. Ühe suure idee asemel on kasulikum mõni mänguline libaloosung, ?viimse võitluse? asemel ?kaval? manööverdamine, umbes nagu Browni liikumine (või Eesti venepoliitika). Tähtis on ka oskus legaalsetesse struktuuridesse imbuda ? meediaga kohanduda. Et kohandumine tähendab enesekaotust, siis ongi väljapääsuks ?formaadid? üle võtta, need seestpoolt tühjaks õõnestada ja hüljata. Estolased ja temasarnased nii teevadki: võtavad üle, kasutavad, osatavad, õõnestavad ja hülgavad.

Osav ja kaval. Aga ussilummusesse pole ikkagi mõtet sattuda. Uss õunas on hea, kuni too seda sootumaks nahka ei pane. Garantiid vingerdajate puhul ei ole: annad voli, närib kõik tühjaks ja paljaks. Paraku ka Kangelane, kes vanasti lohesid ja muid vingerjaid hävitas, on surnud või pagenduses. Kõlab jubedalt, aga näib, et pole parata ? demokraatia huvides on ka mõned kerged mürgikuurid. Kihvti teile keele peale, kahjurid! Teisest küljest ? tühja kah! Elagu jumalaloomakesed. Õõnestava loometeose vastuvõtt ju näitas, et inimene on niikuinii tugevam kui kunstiteos. Inimesega on hirm, lootus ja armastus. Need kolm leiavad igast kunstiteosest, olgu õõnestav või tavaline, just selle üles, mida nad on harjunud leidma ? selle, mida nad kardavad, armastavad või põlgavad.

Rahvuslikud huvid ja peldik, fekaalide lõppjaam? Huvitav, värske seos. Aga mõneti salapärane. Esiteks, peldik nimega Eesti Vabariik ju ongi juba Euroopa Liidu nimelise ideaalse katedraali osa. Koos sellest tulenevaga. Teiseks, kui siiski ei ole ja mingi arhitektuuriline avantüür alles plaanis, siis mis on pahade nimi? Ei ole kuulnud, et meil mingi vägev üldrahvalik kemmerguprojekt oleks kooskõlastatud. Igal Brüsselisse püüdlejal kuuldavasti omad mured: kuhu naine ja kass panna, mida autoliisinguga teha jne. Vana hea juhtmõte ?Palju pappi ja kohe kätte? on küll ühine, aga mitte enamat. Tundub pisut ülepaisutatud too peldikumure. Ehk ei võrsugi see Eesti elust või euroinstitutsioonide tööloogikast, vaid otse ajalooteadvusest? Rahvus ju eestlastele sajandeid nagu piinlik haigus, mida tuleb peita või ravida. Igasugu nippe on kasutatud, keelt ja kehakatet, nimesid ja tõutunnuseid vahetatud. Kõik me oleme pingutanud. Kellel on kõver nina või sitikmust habe, kellel mõni ilus nimi, Rosenstrauch või Pumpernikkel, ette näidata. Paljud ongi lahti saanud. Enamikul siiski ei ole õnneks läinud. Rahvus kipub hõlma külge jääma nagu ninaeritis. Ka kõige usinamatel on probleeme. Nagu kirjamees Õnnepalu isegi. Mida me näeme? Istub inimene personaalse mulli sees, surgib sealt harjavarrega lähemaid asurkonnakaaslasi, kirub peldikut ja annab au Katedraalile ? ja ise kujutab ette, et on pahast haigusest lahti saanud. Tühjagi! Sest mina kuulan, vaatan ja süda läheb soojaks: selge ju, et omainimene, mõni tühine nüanss välja arvatud! Minule ka minu mull meeldib: lõbus on sealt harjavarrega susida. Minugi silm otsib väsimata, mis kole ja paha. Ja ikka on see paha lähimate teiste küljes, aga minu mulli sees on puhas õhk ja õiged väärtused.

Ameeriklane või venelane ei saaks Õnnepalu rahvuslike huvide kujundist mõhkugi aru. Milleks omaenese pead kemmergupotti toppida? Nad arvaksid, et tegu on haige inimesega või vaenlase spiooniga. Aga mina saan ja mõistan, tunnen ära eesti inimese, kellega sama õhku hingatud, samas tallis peksa saadud. Üks meel ja mõte meil. Ole tervitatud, rahvuskaaslane! Mõned eestlased on püüdnud rahvusest vabaks saada menüüd muutes, ütlevad näiteks ?ei? hapukapsale seapekiga. Kiiduväärt. Vähendab haigusriske, gaasid ei piina. Aga defineerides end hapukapsa mittesööjana on identiteedi alus paraku ikka too hapukapsas, olgu ta neetud! Salgad mis salgad, ikka oled omaenese särgihõlma nuusanud või lävepakule pissinud. Ühtpidi siis on suur rõõm (omainimese äratundmine), aga samas ka suur mure (eetilise hügieeni küsimus) minu hinges Õnnepalu peldikujutuga seoses! Teame ju, et lind ja loomgi ei reosta pesaäärt, vaid peab puhtust.

Kuidas peaksid toimima eesti poliitikud? Euroliidu kirjasõna ju ikkagi mainib rahvaste ja rahvuste sõbralikku peret, mõned poliitikud tarvitavad vastavaid väljendeid, kuigi ettevaatlikult. Ehk tuleks põhiseadus vastavalt rahvuslike huvide uudsele määratlusele ümber sõnastada? Seejärel mis muud kui käpuli katedraali ette maha ja ootama ? mida kantslist öeldakse, seda teeme. Võiks ju rahvuslike huvide ja rahvuskultuuri mõistelt ka vinti maha keerata, seda kuidagi inimlikustada. Etnoloogi pilgu läbi näiteks on rahvusriik ju üks (tõsi, üleilmse majandusmasina poolt kahjustatud) mõistlik ühiselu võimalus, milles on enam-vähem valutult (vähemasti demokraatia impordi uusimate meetoditega võrreldes) ühte seotud ühiskondlik olemine, privaatruumi reeglistik ja seda üldistav sümbolikeel ehk kultuur. Võiks aru pidada, mida sellest alles hoida tasuks ja kas on veel nippe, kuidas seda euroasjaga sobitada. Muidugi võib ka peldiku ideed edasi arendada. Selles ju suur jõud nagu kõigis füsioloogiaga seotud mõistetes ja toimingutes. Mine tea, ehk sõlmuvad just fekaalfilosoofias Eesti asurkonna ühisteadvuse trendikamad allhoovused. Meie euroloosung võiks siis ollagi juba tuntud, paindlikke tõlgendusi võimaldav ?Sitta kah!?.

Demokraatia mõiste olukorda praeguses maailmas esitab mu meelest väga täpselt üks kujund, üks kunagi televisioonist nähtud reportaaþikaader. Kunagi, kui Venemaal veel poliitiline pluralism pulbitses, toimus vist ühes Moskva oblasti satelliitlinnakeses konservatiivne meeleavaldus. Välismaalasest operaatori kaamera libises üle hallide ja tigedate inimeste, kuni jäi peatuma jõulisel vanatädil, kes ainsana oli demonstratsioonile võtnud kaasa võõrkeelse transparendi. Ta hoidis kõrgel suurt vineertahvlit kirjaga: Demokratie ? nie wieder!

Nii-öelda kultuurisemiootilises mõttes ütleb see pilt meile nii mõndagi. Loosungi intertekstuaalne viide on ilmne: nagu ei tohi iial enam olla faðismi, ärgu olgu iial enam ka demokraatiat. ?Faðism? ja ?demokraatia? on umbes üks ja seesama ? vene provintsilinnakese elaniku jaoks välismaalt sisse tungiv vägivald tema elukorralduse aluste kallal, mis on paisanud ta suhteliselt stabiilsest olmest ahistavasse kaosesse, millest on kasu ainult kaugetel hämaratel isandatel. Demokraatial ei ole sellele inimesele midagi pakkuda, sest neid hüvesid, mida ta lubab, ei oska ta tahta, kuid nendest, mis on talle eksistentsiaalselt vajalikud, jätab just demokraatia ta ilma. Tema enda arust, mõistagi; et tegemist oleks laiema ja sügavamate juurtega protsessiga, seda ta keeldub taipamast. Ta peab ennast demokraatia ohvriks ja näeb endas sarnasusi faðismi ohvritega, kes samuti ei olnud oma saatuse eest vastutavad.

Kuid meie võimalused seda silti lugeda ulatuvad tegelikult veelgi kaugemale. Loosungi võõrkeelsus osutab selgelt, et tema saksa tähtedega ja koguni saksa keeles esitatud sõnum on mõeldud kui just mitte esmajärjekorras, siis vähemasti osaliselt ka välismaalastele. Nii neile, kes on demokraatia pealetungi eest vastutavad, kui ka neile, kes võiksidki suures võitluses hüpoteetiliselt vanatädi poolele asuda. Igasugune keelekasutus seab ju alati eelduseks vähemalt mingil määral korrastatud semantilise ühisruumi. Mitte ainult sõnad, vaid ka nende kontekstuaalne taust peab olema teatava piirini arusaadav ka vastuvõtjale. Radikaalne keelekasutus loob aga sellise semantilise ruumi ise, ja just seda pürib tegema ka vanatädi loosung: tema on see, kes ütleb maailmale, mida tähendab sõna ?demokraatia?, see mõiste defineeritakse üle, nii et tema vanad konnotatsioonid kustutatakse. Nii nähtuna tähendab see silt, et sellist demokraatiat, nagu välismaalased seda mõistavad, ei ole enam, see sõna on saanud uue tähenduse ja viitab nüüd nähtusele, mis väärib absoluutset hukkamõistu.

Niisugusel taustal viib vanatädi tegelikult paradoksaalse lõpuni operatsiooni, mida alustasid vene demokraatlikud poliitikud ise. Vabanemisprotsessi alguses vabastati oma senisest semantilisest orjusest ka kõik poliitilise diskursuse ehitusklotsid. Kui vanasti tähendas ?demokraatia? keskmisele venelasele midagi demokraatliku tsentralismi ja sotsialistliku demokraatiaga seonduvat, vahel ehk ka mõningaid N. Liidu kolooniaid (?demokraatlik Saksamaa?, st. DDR vastanduses ?Lääne-Saksamaaga?), siis uue poliitilise korra ehitamiseks pidigi hakkama seda mõistet üle defineerima, ent tormilises protsessis ei õnnestunud kellelgi kehtestada oma sümboolset monopoli, ainuõigust poliitilisi termineid määratleda. Sellest ka vanatädi suveräänne õigus näha demokraatias just neid nähtusi, mida niimoodi nimetatav on tema ellu toonud. Õigus, mis on iseenesest ju demokraatlik.

Ja niimoodi tulebki välja, et loosung ?Demokratie ? nie wieder! ? tühistab ennast. Seda on võimalik esitada ainult teatava demokraatia tingimustes, ja koguni kahel põhjusel: mõistete vaba defineerimine eeldab, et need on vabalt tingitavad, ja selliste eristuvate vaadete vaba väljendamine eeldab, et poliitilised institutsioonid peavad seda võimalikuks. Ei iial enam demokraatiat, ei iial enam ka seda silti. Vanatädi loosung märgib demokraatia viimast piiri: juba Platonist alates on demokraatiat süüdistatud nõrkuses, kuna see sisaldab mehhanisme enese hävitamiseks. Ja olukordades, kus demokraatia ei ole suutnud garanteerida stabiilsust, nagu näiteks Weimari Vabariigis, on need mehhanismid ka tõepoolest tööle rakendunud. Olen kaugel arvamusest, et selline oht varitseb vaid ?uusi? või ajalooliselt setitamatu demokraatiaga riike, kus pole piisavat traditsiooni ja kogemust, või siis riike, kus üldine haridustase on parajalt madal. Autoritaarsetel populistidel on olnud viimastel aastatel kasvav edu kõikjal, kus globaliseeruv ebastabiilsus end inimeste elus tunda annab. Ometi on sümptomaatiline, et mõned neist, nagu näiteks George W. Bush, üritavad ise esineda demokraatia kaitsjate ja eestvõitlejatena, ehkki soovivad endale saada selle mõiste legitiimse üledefineerimise ainuõigust, ja võib-olla mõtlevad asjast salamisi koguni samamoodi, nagu üks 1980. aastate metallikuningas Ronny James Dio, kelle väitel demokraatia tähendab seda, et asju otsustab juht.

Niisiis, kui XVIII sajandil oli tõesti võimalik rääkida demokraatiast kui suhteliselt üheselt määratletavast nähtusest, siis kaasajal enam mitte, sest ühelt poolt on demokraatia ületanud selle sünnitanud tsivilisatsiooni piirid ning mõistena tunginud ka nendesse kultuuridesse, kus seda ootab libedavõitu jalgealune, ja teiselt poolt seetõttu, et selle mõiste jäigastamine või monopoliseerimine on vastuolus põhimõtetega, mida ta ise peaks kaitsma. Sellega seoses kasvab oht, et sõnast ?demokraatia? saab omamoodi tühi tähistaja, mille sisu määrab poliitiline tegelikkus, ehk lihtsamalt öeldes see, kes parasjagu võimul. Ning eks teisest küljest olegi paratamatu, et erinevates oludes võtab demokraatia mõnevõrra erinevaid vorme. Kujutades ette, et üht ja sama poliitilist doktriini rakendataks Norras, Kreekas, Afganistanis, Ugandas, Hiinas, Liibanonis ja Jamaical, ei saaks teisiti ollagi. Maailma erinevate riikide ja rahvaste vahel pole ju võimalik leida rohkemat kui see, mida Wittgenstein on nimetanud ?perekondlikuks sarnasuseks?: mõnedel sama grupi liikmetel on üks ühisjoon, teistel teine, kõigil on mõned ühisjooned kellegagi, kuid pole välistatud, et ühtki joont ei jaga absoluutselt kõik grupi liikmed. Ja isegi kui kõik nad võtavad omaks demokraatia kui ideaali, siis pürivad nad selle poole ikkagi igaüks omal viisil, ning pole ühtki tunnust või tunnuste gruppi, mis oleks iseenesest piisav demokraatia märk ? näiteks mitmeparteisüsteem, perioodilised valimised ja võimude lahusus võivad vähemasti formaalselt säilida ka autoritaarses riigis. Juba aastal 1979 kirjutas John Dunn, et sõnal ?demokraatia? on kaks teineteisest sõltumatut tähendust: üks viitab ideaalile, mis on poliitilises tegelikkuses sellisena teostamatu, sest kõigi inimeste aktiivne osalemine asjade otsustamisel ei ole füüsiliselt võimalik, teine tähendus aga viitab lihtsalt enam-vähem ladusalt toimivale ühiskonnale. Demokraatia on vaid nimi, mis tähistab seda, mida me iial ei saa, kuid ei tohi lakata ihaldamast, ütleb ta. Ida-Euroopa vabanemisele järgnenud poliitiline hangumine on tema nukrat tõdemust ainult kinnitanud.

Mis meid aga praeguses maailmas eriti ettevaatlikuks peaks tegema, ei ole aga muide üldsegi ainult see, et demokraatia levib liiga aeglaselt ega võta sugugi kõikjal ja kiiresti juuri alla, vaid ka see, et traditsioonilise demokraatia vormides kipuvad samuti vahel selle korra varem oluliseks peetud tunnusjooned tasapisi ära kaduma. Räigeim näide sellest vallast on muidugi USA kurikuulus ?Patriot Act? ja ?Operation Tips? kui katse rajada laialdast koputajate ühiskonda. Muidugi üritavad demokraatlikud institutsioonid kramplikult jätta muljet, et nad on demokraatlikud edasi ka siis, kui nad oma demokraatlikkust ise ja nii-öelda demokraatlikult piiravad. Ja inimesed, kes on harjunud teadma, et nad elavad demokraatlikus riigis, jäävad mõnikord tõepoolest sellesse illusiooni uskuma ka siis, kui riik nende ümber on äkki olemuslikult muutunud, või kui neilt on justkui nende endi heaolu nimel ära võetud hulk vabadusi, millest
mõnda enamus ehk ei olegi kunagi kasutanud.

Demokraatia on olnud suuteline funktsioneerima ka ise oma tühistamismehhanisme sisaldades eeskätt ühel põhjusel: ta on garanteerinud parima võimaliku keskkonna ühiskonna potentsiaali maksimaalseks teostumiseks. Demokraatlikke institutsioone on olnud võimalik demokraatlikult halvata ja isegi demonteerida, kuid reeglina ei ole olnud see nii suure ühiskonna osa huvides, et seda oleks suudetud praktiliselt ette võtta. Ehkki demokraatiat on kritiseeritud kui tülikat, aeganõudvat ja kulukat valitsemisvormi, ei tähenda nende tunnuste kuhjumine sugugi seda, et demokraatia oleks ebaefektiivne. Vastupidi. Pikemas perspektiivis on kuluka demokraatia ülalpidamine ajaloos enamasti olnud äärmiselt tulus nii majanduslikult kui sotsiaalselt. Võimaldades ühiskonna sisepingete avaldumist ja lahendamist oma institutsioonide kaudu, hoiab selline kord ära nende laagerdumise ning tema rolli modernse maailma majanduslikule arengule on raske ülehinnata. Demokraatlikud institutsioonid on väga pika aja jooksul olnud parim poliitilise ja ühiskondliku stabiilsuse garant.

Kui olen oma ameerika sõpradega arutanud meie sajandi algaastatel kujunenud olukorra ja eriti USA praeguse administratsiooni rolli üle maailma arengus, siis mõned neist on väitnud, et pikemas perspektiivis suudavad demokraatlikud institutsioonid ikkagi tagada oma sees eneseregulatsiooni. Ma loodan, et see nii on, kuid sellesse on ohtlik uskuda pimedalt, ja meil on põhjust järele mõelda tegurite üle, mis võiksid seda takistada. Neil on mu meelest üks põhiline allikas, ja see on kasvav ebastabiilsus.

Modernsuse projekt, valgustusajastu mõtteline jätk, on üldiselt kujutanud ebastabiilsust negatiivse tumeda jõuna, mis tuleb alistada ja mõistuslikult korrastada. Selle töö peab ära tegema modernsuse peategelane, heteroseksuaalne valge, materiaalselt kindlustatud mees, kes hoiab kindlalt oma käes kõiki ratsionaalse kontrolli niite. Ka võimu jagamine demokraatlike institutsioonide kaudu on üks osa sellest ettevõtmisest, sest dialoogis teiste omasugustega suudab ratsionaalne mõistus kergemini leida oma otsitud lahendused. Need, kellele võimu jagati, toodi ühtlasi nii-öelda valguse kätte, sest valimisõiguse laiendamine vaestele, naistele ja mittevalgetele toimus argumendiga, et tegelikult on nad ?samasugused? inimesed kui mees, kes võimu jagab. Oletuslikult oleksid nad seega pidanud hakkama ka umbes samamoodi poliitiliselt käituma, tegema neidsamu otsuseid, mida mees ise oleks teinud, ainult et koos tehtuna oleks neil olnud suurem legitimatsioonibaas. Päriselt nii ei läinud. Koos neile pudenenud võimutükikestega hakkas erinevat liiki mittemeestel tekkima ka poliitiline identiteet ja oma hääl. XX sajandi demokraatia raskuspunkt hakkas tasapisi nihkuma ratsionaalse ja kollektiivse mõistuse kontrollilt erisuse mahutamisele, mis teeb ühelt poolt demokraatliku protsessi vähem prognoositavaks ja seega ebastabiilsemaks, teiselt poolt aga loob üldse võimalused, et sel protsessil oleks üldse mingit võimalikku toetuspinda ka näiteks neis ühiskondades, mida modernsuse peategelased on varem jõupositsioonilt ekspluateerinud.

Kuid tehnoloogiline areng ja globalisatsiooniprotsess on XX sajandil kulgenud pretsedenditu kiirusega ning kaugeltki mitte kõik, keda need puudutavad, ei ole soovinud ega suutnud tulla nii-öelda valguse kätte modernse projekti mõttes. Samuti ei ole demokraatia oma katses mahutada erisusi enam suuteline garanteerima stabiilsust ja kontrolli toimuvate protsesside üle. Neis Lääne ühiskondades, kus sotsiaalsed protsessid esialgu kulgevad veel üldiselt harjumuspärase stabiilsusega, peetakse erisuse mahutamist suuremaks väärtuseks kui seda stabiilsust, mis näib toimivat justkui loodusseadus, aga seal, kus stabiilsust ei ole või see on ohustatud, satub automaatselt löögi alla ka demokraatia ise. Pean siin silmas näiteks immigratsioonivastaseid äärparempoolseid liikumisi Euroopa heaoluriikides (Le Penn, Haider). Kuid ebastabiilsuse allikas ei pruugigi tulla väljastpoolt ühiskonda. Nulltolerantsi ideoloogia, mis tuleb samuti kvalifitseerida äärparempoolseks, üritab brutaalsete jõumeetoditega lihtsustada ühiskonda ennast ning tegeleb probleemide lahendamise asemel sümptomite hävitamisega, et hirmu ja vägivalla toel vedada valguse kätte ka kõik need, kes ise ei ole selleks valmis. Ja see meetod on demokraatiast märgatavalt efektiivsem, nagu osutab näiteks Singapuri juhtum või ka Rudolph Giuliani tegevus New Yorgi linnapeana. Ebastabiilsuse tingimustes suudab kindla käega juhitav politseiriik pakkuda oma elanikele palju rohkem turvalisust kui demokraatlik ühiskond, mis mahutab ka tegelikke, mitte ainult kosmeetilisi erisusi.

Ja nõnda kaotab demokraatia ühe oma kõige olulisema trumbi. Aastal 1993 kutsus president Clintoni nõunik Anthony Lake oma kõnes John Hopkinsi ülikoolis üles laiendama demokraatia määratlusbaasi ja vermis termini ?turudemokraatia?, milles rõhk oli selgelt sõnal ?turg?, demokraatial aga põhiliselt instrumentaalne roll turumajanduse kindlustajana (jutt käis eelkõige Ida-Euroopast). Ja sellest põhimõttest on ka kinni peetud: kui turumajandus toimib, siis pole demokraatlike institutsioonide eest enam mõtet hoolitseda, aga kodanikuühiskonna muid osi, näiteks vaba kodanikualgatust ning kolmandat sektorit tuleb üldse üritada ohjes hoida, sest need on tülikad ja võivad keskkonnakaitselistel ja muudel segastel sihtidel turumajanduse kohalikku toimimist koguni pärssima hakata, nagu näiteks praegune liikumine Obinitsa kääbaste kaitseks (www.metsas.ee/obinitsa) õnneks ka teha üritab.

Ent eks ole see ju teada, et kui instrumendi asemele leitakse teine ja parem, siis vahetatakse see välja. Ma kardan, et need valijad kõigis maailma demokraatlikes riikides, keda on õpetatud nägema demokraatias vaid vahendit jätkuva majandusliku heaolu kindlustamiseks, võivad kergesti valida enda üle võimu, mis võtab neilt ära järjest rohkem demokraatlikke õigusi ikka sellesama majandusliku heaolu ja olmelise stabiilsuse jätku või koguni kasvu tõotades. ?Valju korra? toimivus valimisloosungina on leidnud korduvat kinnitust ka mitmel pool Ida-Euroopas Venemaast alates, ja kuigi selle tendentsi kõige drastilisem väljendus Leedu presidendi Rolandas Paksase näol on õnneks kujunenud hoopis siinkandi demokraatia elujõu kinnituseks, ei ole tema vähemad vennad veel sellepärast kuskile kadunud, ning ka Eestis uuendusi lootval valijal oleks mõtet järele mõelda neil harvadel päevadel, kui küsitakse tema arvamust maailma asjadest, kas mitte ei seisa ka tema poolt kasti lastaval sedelil äkki sõnad ?nie wieder?.

Loomulikult soovivad pehmete diktatuuride tekitajad säilitada oma reþiimide demokraatlikku reputatsiooni ja meil pole vist niipea põhjust karta, et kaoksid päriselt ära sellised demokraatia põhilised institutsioonid nagu näiteks valimised. Ent samas on selge, et nende institutsioonide sisu on võimalik muuta ning Eesti uue parteiseadusega on ka juba muudetud: inimeste poliitiline organiseerumine on tehtud väga raskeks, et põlistada praegust poliitikamaastikku, mis koosneb peaaegu üleni ainult parempoolsetest või autoritaarset poliitikat ajavatest parteidest. Samas aga eraldatakse riigieelarvest ebaproportsionaalselt palju raha perioodiliste semiootiliste karnevalide korraldamiseks, kus omavahel võistlevad imagoloogid ning nende poolt dresseeritud sportlased ja supermodellid, ent poliitilistest programmidest on juttu üha vähem, kui mitte arvestada lamedusi a la ?just meie teeme just sinu õnnelikuks?. Peo haripunktil korraldataval loteriil valitakse võimu juurde tagasi üks osa selle ümber tiirlevast seltskonnast, kuid lisaks demokraatia näivuse kinnitamisele täidab see rituaal ka teist, veel olulisemat funktsiooni, nimelt murendab inimeste usku sellesse, et demokraatlike vahenditega on ühiskonnas üldse võimalik midagi muuta. Kuna korporatiivne ja ühiskonda distsiplinaarsete võtetega juhtiv võim suudab garanteerida suurema stabiilsuse kui vaba kodaniku
algatust respekteeriv ja erisusi mahutav demokraatia, siis on sel viimasel ðansse vaid oludes, kus efektiivsuspõhine ja instrumentaalne mõtlemine ei domineeri absoluutselt. Sellistest oleme me praegu märgatavalt kaugemal kui 15 aastat tagasi.

Lõpetuseks tahaksin veel kord tagasi tulla algusse ja lühidalt formuleerida ühe maailma demokraatia tuleviku olulise probleemi. Kas demokraatia levik Lääne tsivilisatsiooni äärealadele ja üle tema piiride on võimalik ilma nendes traditsioonides kasvanud inimesi muutmata? Kas peab sellega kaasnema ka ?uue inimese loomine? teaduslike kommunistide eeskujul või tähendab demokraatia seda, et ühiskonna liikmed võivad osaleda oma asjade otsustamisel sellistena, nagu nad on? Ja kui selle ühiskonna enamus on kohemaid valmis demokraatlikult oma demokraatiat tühistama, kas siis ikka on võimalik seda eksportida? Vastus sellele küsimusele näitab meile ühtlasi, kas see, mida eksporditakse, on ikka demokraatia.

Ettekanne IX avatud Eesti foorumil Tallinnas 29. aprillil.

Vastuse küsimusele, kas Eestis on kultuuritööstust või mitte, annab aga Tartu ülikooli õigusteaduste magistri Anne Kalvi artikkel ?Kultuuritööstuse olemus ja selle osatähtsus rahvamajanduses?(Juridica 2003, nr. 10). Kalvi käsitleb teemat küll paljuski autoriõigusega seonduvalt, kuid defineerib kultuuritööstuse olemasolu olulise tingimuse ja selleks on tegevus, mis on vahetult või vahendatult seotud autorite loominguga või esituskunstnike tegevusega. Ehk siis igasugust tegevust, mida reguleerib autoriõiguse seadus, saab ja tuleb käsitleda kultuuritööstuse kontekstis. Sõltuvalt eesmärgist võib kultuuritööstust Kalvi definitsiooni kohaselt käsitleda kitsamalt, kus kultuuritööstuse alla kuuluvad vaid traditsioonilised autoriõigusega seotud majandustegevuse valdkonnad nagu kirjastamine, filmindus, muusikatööstus, raadio ja televisioon, või laiemalt, kui lisaks eelnimetatud tegevustele ja valdkondadele on hõlmatud muu hulgas ärieesmärgil asutatud spordiorganisatsioonide tegevus ning kõikvõimalik vaba aja ja meelelahutusega seotud tegevus.

Eraldi küsimus on, millist mõistet autoriõiguse seadusega reguleeritud tegevusvaldkonna kohta kasutada, sest riikides on kasutusel mitmeid mõisteid. Kalvi on jäänud kultuuritööstuse mõiste juurde, kuid mainib ka autoriõigustööstuse laialdast levikut. ?Cultural industries? ehk ?kultuuritööstus? on üldnimetusena kasutusel näiteks Saksamaal ja Hispaanias. Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal räägitakse aga Ando Keskküla väitel creative industries?t ehk loovtööstusest (PM 22. I 2004). Soome kultuuripoliitikas on kasutusel põhiliselt kultuuritööstus, kuid kohtab ka väljendit ?meedia- ja kultuuritööstus?, kuna meediatööstus moodustab seal tööhõivelt kultuuritööstuse enamusosa. Kultuuritööstuse eraldi osadena on Soomes välja toodud nt. sporditööstus, teatri- ja kontserditööstus ja meelelahutustööstus. ?Meelelahutustööstust? (entertainment industries) kasutatakse kultuuritööstuse sünonüümina aga Angloameerika maades ja arvestades selle tööstusharu võimsust Ameerikas ja Ameerika meelelahutustööstuse mõju maailmas üldisemalt, ongi just meelelahutustööstuse mõiste kasutamine väga levinud. Olen veendunud, et pole kahtlust kultuuritööstuse ja meelelahutustööstuse olemasolus Eestis. Küsimus on, kas Eesti kontekstis on sobiv rääkida lausa ?tööstustest? või kasutada meie väikest turgu arvestades väljendit ?ettevõtlus?. Kuid kuna üldlevinult on kasutusel sõna ?industries? ja seda ka väikeriikides, ei ole meilgi põhjust siin liigset tagasihoidlikkust demonstreerida.

Nagu öeldud, riiklikul tasandil Eestis kultuuritööstuse mõisteid lahatud ei ole, pole ka selle tööstusharu majandusliku ja kultuuripoliitilise olemuse sisulist analüüsi. Riigil puuduvad strateegilised eesmärgid meelelahutusvaldkonna osas. Ent kui põhiseaduses on seatud prioriteediks eesti kultuuri säilimine, siis võime selle ka laiendada meelelahutusele kui kultuuri osale. Kui valitsusliidu koalitsioonilepingus on mainitud tingimuste loomine kultuuritööstusele selle jätkusuutlikkuse tagamiseks, siis võiks loota ka tingimuste loomist meelelahutustööstusele kui kultuuritööstuse ühele harule. Kui seadusandluse poolelt vaadata, siis on olemas üks seadus, mis meelelahutuse valdkonda üsna põhjalikult korraldab ja reguleerib. See on autoriõiguse seadus. Seaduse üks eesmärke on ju ka autorite loomingu kasutamise korra sätestamine ja selle seaduse kontekstis on meelelahutustööstus teiste kultuurivaldkondadega samal positsioonil või isegi kehvemal. Nagu ka ühe teise seaduse, käibemaksuseaduse osas. Käibemaksuseadus reguleerib tugevalt konkurentsi kultuurimaastikul ja eriti meelelahutustööstuses, kuna sätestab erinevad maksumäärad etenduste või kontsertide korraldamise käibele (piletimüügile). Käibemaksuseadus maksustab 18% asemel 5%-ga etenduse või kontserdi korraldamise sellise etendusasutuse poolt, mille aasta eelarvetulust moodustavad vähemalt 10% riigi, linna või valla eelarve või Kultuurkapitali vahendid. Seaduseklausel ei lähtu seega mitte esitatava kultuurilisest väärtusest, vaid asutuse kuuluvusest. Kas siis näiteks kammerkontsert korraldatuna eraõigusliku äriühingu poolt, kes riigilt raha ei saa, on vähem kultuur, kui täpselt sama kontsert korraldatuna riigile kuuluva või riigilt raha saava asutuse poolt? Tõmmates paralleeli muusikakriitik Tõnis Kahu väitega, et ega muusika ole sellepärast veel elitaarne või tõsine, kui seda mängib sümfooniaorkester (Kultuur ja Elu 2003, nr. 1), võib öelda, et ega see pole alati kultuur, mida teevad meie riiklikud või munitsipaalsed etendusasutused.

Eestis ei ole loodud ega välja kujunenud ka meelelahutustööstusega seotud tugistruktuure. On vaid mõned valdkonnaga seotud, kuid kitsaste tegevuseesmärkidega piiritletud alaliidud nagu Eesti Muusika- ja Fonogrammitootjate Liit ja Eesti Esitajate Liit. Seega on meelelahutustööstuses omamoodi vastuoluline olukord, kus ühelt poolt puuduvad meelelahutusettevõtjatel oma väljakujunenud struktuur ja alaliidud, mis nende huve esindaksid ja kaitseksid, kuid teiselt poolt on vajalike organisatsioonide tekkimist kindlasti pärssinud muu kultuurikeskkonna tõrjuv suhtumine meelelahutustööstusesse. See, et puuduvad meelelahutusvaldkonna tugistruktuurid ja riiklikud arengukavad, ei tähenda aga, et meelelahutustööstust meil ei eksisteeri. Puudub ainult selgus selle majandusliku ja sotsiaalse tähtsuse osas. Kultuuriministeerium korraldas küll 2003. aastal elanikkonna kultuuritarbimise uuringu, kuid selle tulemused ei andnud adekvaatset pilti tegelikkusest, vaid näitasid pigem uuringu küsimuste ebaõnnestunud koostamist või Kultuuriministeeriumi teadlikku tulemuste mõjutamise soovi. Tulemuslik uuring peaks sotsiaalsest aspektist andma vastuse küsimusele, millised on need valdkonnad, mis tooksid inimesi kultuuriga tegelema. Veel olulisem olnuks teada saada, mida nad tahavad tarbida ehk millist kultuuriteenust või toodet peavad inimesed kõige tähtsamaks oma vaba aja sisustamisel ja iseenda n.-ö. taastootmisel igapäevaelus paremaks toimetulemiseks. Ka meelelahutustööstuse tähtsuse kohta Eesti majanduselus ei ole mingit riiklikku uurimust.

Anne Kalvi hinnangul näitab kultuuritööstuse osatähtsus enamikus riikides aga pidevat kasvutendentsi, muutudes aina olulisemaks nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes. 1990ndatest on väärtushinnangud ühiskonnas muutunud aina hedonistlikumaks, see aga on kasvatanud nõudlust informatsiooni ja meelelahutuse järele. Selge on, et meelelahutustööstusel on enamiku riikide majanduses suur või väga suur osa ja paljud maad on seda sektorit ka statistiliselt hinnanud ja analüüsinud, arvestades selliseid näitajaid nagu panust rahvamajanduse kogutoodangusse või tööstusharu osa tööhõives.

PricewaterhouseCoopersi Entertainment and Media raporti järgi ületas 2003. aastal maailma meelelahutus- ja meediatööstuses tarbimine 1,1 triljonit dollarit, saavutades aastaks 2007 käibeks juba 1,4 triljonit dollarit. Samas raportis ennustatakse aastaseks käibe kasvuks meelelahutustööstuses globaalselt 4,8%, Euroopa turul aga keskmiselt 4,3% kasvu aastas.

Kui suur on meelelahutustööstuse tarbimismaht Eestis, pole teada. Arvestades majanduse kiiret arengut Eestis viimase kümne aasta jooksul, on kindel, et tööstusharu osatähtsus on Eesti majanduselus märkimisväärne, kuid milline, see vajab uurimist ja analüüsi. Meelelahutusvaldkonna analüüsimine oleks aga kõige tähtsam kogu Eesti kultuurimaastiku tundmaõppimise aspektist, et kujundada riigis adekvaatset kultuuripoliitikat. Tänasel päeval midagi mõistlikku meie kultuuripoliitikas ega kultuurivaldkondade rahastamisel ei näe. Kõik sõltub juhuslikest teguritest, näiteks sellest, kes on kultuuriminister, millist valdkonda tema eelistab, kes oskab jõulisemalt lobitööd teha jne.

Kultuurisfääris ei saa tegutseda nii kaootiliselt ja nagu Tõnis Kahu ning Rein Pakk oma ühes intervjuus toonitavad, ei saa oll
a nii, et osa kultuuri võetakse kui mingit toetamist vajavat kõrgkultuuri ja teist osa kui end ise ära toitvat, madalat kultuuri. Kui midagi toetatakse ja kuhugi raha antakse, peab ka riiklik kultuuripoliitika nägema, kust see raha tagasi tuleb ja kuidas kinnimaksmise asemel hoopis toetada nii, et kultuuritootjad suudaksid jätkuvalt ka iseseisvalt toota (Kultuur ja Elu 2003, nr. 1).

Meelelahutustööstuse regulatsiooni jätmine ainult meie piiratud turu meelevalda, kus isegi väga atraktiivsetele toodetele ei jätku tarbijaid, loob olukorra, kus, olles samasugune majandusvaldkond nagu mis tahes teine, tuleb siingi vaadata, kuidas toota võimalikult madalate kuludega ? ja seda saab teha ainult kvaliteedi arvelt. Eesti oma meelelahutustööstus, nagu enamik kultuurivaldkondi, ei saa praegu ega tulevikus turumajanduse reeglite kohaselt meil end ise ära majandada. Juba tänaseks on Eestis suur osa traditsioonilisest meelelahutusturust nagu meedia, kino jt. välismaise meelelahutustööstuse kontrolli all ja meie omamaiste ettevõtjate osalemine selles perspektiivikas ja tähtsas majandusharus tühine. Euroopa Liidus, kus puuduvad aga üldse ühtne kultuuripoliitika ja kultuuritoetused liikmesmaadele, võib meid ilma selgete prioriteetideta ees oodata kaos.

Meelelahutustööstus on jäänud Eesti niigi lonkavas kultuuripoliitikas täiesti tähelepanu alt välja. Puudub ettekujutus meelelahutustööstuse kui kultuurivaldkonna olemusest ja arengust ning pigem on riigi suhtumine isegi tõrjuv. Meelelahutustööstuse arendamine on jäetud peamiselt eraettevõtluse kanda ning pole isegi võrdseid võimalusi riigi poolt toetatavate ettevõtetega (suurem käibemaks). Meelelahutustööstuse laiast levikust hoolimata ei nähta selles hooba kultuuri üldisema arengu ning sotsiaalpoliitika elluviimiseks. Valitsusel oleks viimane aeg lisaks sõna ?kultuuritööstus? mainimisele seda ka mõtestada ning uurida ja tundma õppida meie oma, Eesti meelelahutustööstust, seda analüüsida ja turu-uuringute abil kaardistada, hinnata selle võimalusi ja panust majandusse. Selleks, et üles ehitada edukas ja riigi majandusele tulus majandusharu kultuuritööstus, on riigil vaja selget pilti selle tööstusharu olemusest, hetkesituatsioonist ja arenguperspektiividest. Kultuuripoliitika ei peaks seisnema ainult nn. kõrgkultuuri monopoolses eelisarendamises, see peaks olema tasakaalustatud poliitika, mis hõlmaks kõiki kultuurivaldkondi.

?Piiskopi naer? ja krokodillipisarad on ühe olukorra kaks tahku. Näib, et meie kultuurimõistmises domineerib kaks lihtsat põhikujutlust: üks (avatud ja võimukas), et kunstikultuur on nagu loodus (mis peab ise hakkama saama) või üksnes see, mis on tugev nagu loodus (saab hakkama); teine (silmakirjalik), et tõeline kunst on huvivaba ja sõnastamatu.

?Loodus? muidugi ongi tugevam kui ?kultuur?. Suur osa meelelahutusärist parasiteerib akadeemilise haridussüsteemi ja traditsiooni peal. Kellega teha järvekontserte, kui näiteks viisteist aastat (umbes nii kaua kestab ühe viiulimängija õpe) ei õpetataks välja ühtki muusikut? Kui muusikali poleks professionaalsest sõnateatrist näitlejaid laenata? Muusikal on sageli klassika populaarne koopia. TV lauluvõistlustel kuuleme verinoori lauljaid, kes perfektselt imiteerivad lääne staare. Matkimises (abstraheeriva ?õpetamise? asemel) on populaarkultuur üsna lähedane arhailisele rahvakultuurile. Võib väita, et kopeerimine on kultuuri loomulik algmehhanism, mida tasub väärtustada nagu unikaalsustki. Aga üks konks on siin. Tehnoloogia ja turg teevad ilmsüütust algmehhanismist ülimonstrumi. Kommertsiaalsed kliðeed on nagu võilillekoloonia muru sees, mille eest tõesti tuleb unikaalsust kaitsta. Kaitsmise idee teadagi ei ole eriti populaarne, kui usutakse looduslikku iseregulatsiooni ja huvivabadust teeseldes võimaliku olevat ?asjast? rääkimata jätta.

Muidugi saab kunstikultuurist ka asjalikult ja üksipulgi kõnelda. Näiteks selle alusel, kes seda ?teeb? (professionaalne ? rahvakultuur, institutsioon ? loovisik), kuidas ?tehakse? (efektiivne tööstus ? aeglane käsitöö), kelle ?oma? see on reaalselt (riik ? ärimees) või metafüüsilises tähenduses (kogukond/rahvus ? subkultuur/ tarbijaskond) ja mida see inimesega ?teeb? (õpetab, valgustab, lahutab meelt). Ülimõistetega vehklemise asemel tervikut hinnates saab ka arukaid valikuid teha. Pole kahtlust, et tänane võimsaim tegija on meelelahutuskultuur, mis uhkelt rõhutab ?sotsioteraapilist? funktsiooni. Teised olulised määrajad on tootmisviis ja omandisuhted: üldideoloogia toetab pigem efektiivset massitootmist kui ressursse raiskavat ?käsitööd?.

Need tugevasti politiseerunud mõistegeneraatorid kipuvad kultuuripoliitilistes valikutes tõrjuma kõiki teisi kriteeriume. Vana metafüüsikaga võrreldes annavad ?sotsioteraapiline? ja majanduslik vaatenurk nii selged kriteeriumid, et võiks ju kuulutada: riik toetabki vaid majanduslikult tugevat kultuuriettevõtlust. See oleks kooskõlas ka liberaalse üldideoloogiaga.

Asja teeb (õnneks või kahjuks) keeruliseks, et ajal, mil mujal piiskop enam ei itsitanud võltsilt (kõneldi avalikult rahast), säilis meil otsekui konservipurgis metafüüsiline kultuurikontseptsioon, mille aluseks on kujuteldav (rahvuslik) ühtsustunne, huvivabaduse printsiip ja spetsiifilised kõrgkultuursed (käsitöö)oskused. Selle kontseptsiooni põhihäda on ?liiasus? ? teatud oskused ja informatsioon, mida tegelikult ?ei ole vaja?, mida massipublik ei tunne ära ega väärtusta. Kui massile mõjub eelkõige viiulimängija paljas naba, milleks siis liigkallist interpreeti palgata? Aitab keskpärasest. Too arhailine ?liiasus? on absoluutses vastuolus uue efektiivsuse printsiibiga. Raske kujutledagi, kuidas neid ühte sobitada. Siin ei aita muu kui diskrimineerimine: peab otsustama, kellele väetist ja kellele mitte. Mis parata, kultuur ongi vägivald.