loomaõiguslus

Tegelikult on Helsingi Filharmoonia Orkester 125 aasta jooksul maamunale korraliku ringi peale teinud ja ka Lõuna-Ameerika pole neile tundmatu. Suuremad turneed on seotud ikkagi Põhja-Ameerikaga. Tasub nimetada, et 1968. aasta turnee sisaldas 48 (!!) USA linna. 1982. aastast tänaseni sisaldab iga Helsingi Filharmoonikute hooaeg ühe, vahel isegi kaks välisreisi. Ühele orkestrile ei ole midagi motiveerivamat kui esinemine võõrale publikule, seda tajub positiivselt ka oma kodune kuulajaskond.

Maestro Leif Segerstamist on meil iga tema külaskäigu puhul palju kirjutatud ning alati on sõlmitud kihlvedusid, et ära aimata, mitme sümfoonia autor ta nüüd juba on. 25. II 2006 toimus Leif Segerstami Sümfoonia nr 143 maailma esiettekanne Tallinnas ERSO esituses, teadaolevalt oli neid sümfooniaid selleks ajaks siiski juba 150 numbrit valmis. Tänaseks on neid valminud kokku 200 (!!) ja viimased seitse on dateeritud kuupäevaga 17. III 2008, mis annab lihtsa arvutuse tulemuseks, et 753 päevaga 50 sümfooniat, seega siis 15,6 päeva ja sümfoonia valmis. Asi see siis ära ei ole, kui aega jääb veel ülegi intensiivseks dirigenditööks ja üliõpilastele Sibeliuse akadeemiaski.

Helsingi Linnaorkester Jõhvis

Seekordse külaskäigu (16. V) puhul tekkis mul suurepärane võimalus külastada Helsingi Linnaorkestri kontserti Eesti Kontserdi suurepärases kontserdimajas Jõhvi linnas. Kontserdimaja suur saal oli kuulajaid täis ja majas hästi pidulik meeleolu. Jalutusruumides pakuti kergelt joovastavaid ja lihtsalt janu kustutavaid jooke ning kontserdi juhatas sisse kontserdimaja veetlev direktor Piia Tamm sümpaatselt lühikese sõnavõtuga, kus tänati rohkearvulisi külastajaid ja toetajaid.

Helsingi Linnaorkester alustas Leif Segerstami juhatusel Ludwig van Beethoveni avamänguga „Egmont”. Esimestest akordidest oli selge, et tegemist on suurepärase orkestriga suurepärases saalis. Orkestri kõla on vundamendile (bassidele) toetuv ja maitsvalt mahlakas, mida Jõhvi kontserdisaal ei võimenda, vaid sametiselt toetab. Vaid korraks tekkis kerge konflikt puhk- ja keelpillide tasakaalus ja see oli ka esimene ning viimane kord, kuigi edasi tulid sellised autorid kui Brahms ja Sibelius. „Egmonti” esitus üllatas üsnagi provokatiivselt väljapeetud tempoga: tundus, et nii orkester kui dirigent naudivad saali ja iseennast selles saalis, ning tuleb tunnistada, et minagi nautisin päris pikka aega seda muljet, enne kui aru sain, et teose vorm ongi juba laiali. Aga saal andis ennast nautida ja orkester sai end näidata nii tutti kui soolode meisterlikkuses. Jõhvi kontserdimaja suure saali lava on omapärase kujuga nagu avatud küljega kuup – see tähendab, et ebaharilikult sügav kontserdisaali lavaks, kuid meie meisterakustiku Linda Madaliku töö väärib sügavat kummardust.

Esimese kontserdipoole peateoseks oli programmis Johannes Brahmsi Viiulikontsert op. 77 ja solistiks hollandi viiulikunstnik Isabelle van Keulen. Isabelle van Keulen on meil hästi tuntud kui Erkki-Sven Tüüri Viiulikontserdi ja Topeltkontserdi (viiul ja klarnet) esmaesitaja.

Ma ei tea, millisel tasemel oli kontserdi esitus Tallinnas päev varem, kuid minu kogemus ütleb, et teine kontsert on turneel alati kõige kesisem ja seda eriti siis, kui esimene on korda läinud hiilgavalt. Ka kõige kõrgemal tasemel interpreetidel on halvemaid ja paremaid päevi, kuid minu Brahmsi-ideaal eeldab nõndanimetatud hästi välja räägitud teksti ja mitte mingil juhul rabelemist ka kõige keerukama materjali esitamisel. Garantiid eksimuste vastu pole kellelgi, kuid mõnel juhul ei pane neid tähelegi, teisel puhul võib ka pisemgi eksimus tõrvatilgaks osutuda. Isabelle van Keulen omab suursuguselt domineerivat kõla ja kõiki muid omadusi, et olla meisterlik Brahmsi-mängija ja kindlasti ta seda ka on, kuid Jõhvi Brahms ei veennud ja oli esituslikult krobeline. No hästi, need olid õied, viljad tulid teises kontserdipooles.

Soome orkestrid suudavad alati üllatada Sibeliuse tõlgitsustega ja seda ka veel autori kõige populaarsema ehk Sümfoonia nr 2 esitusega. Nimetatud teost Jõhvis kuulates unustasingi ennast ettekannet nautima ja seda kõigist esituslikest aspektidest lähtuvalt. Lisaks kõigele tasub näha, kuidas orkestrandid naudivad oma tegevust, vaatamata asjaolule, et tegemist on Sibeliuse ja tema Teise sümfooniaga, mis peaks neile olema nagu tsirkusetolale nali, millega ta on leiba teeninud viimased viiskümmend aastat. Ei, lavalt on kuulda ja näha siirast musitseerimisrõõmu ja veel enamgi, uhkust oma rahvusgeeniuse üle. Veelgi enam – milline dirigent veel peale soome oma maestro mängiks lisaks pärast Teist sümfooniat kõigepealt „Valse triste’t” ja siis veel „Finlandia’t”! Tõsi, Leif Segerstam vabandas ennast välja. Enne „Valse triste” esitust teatas ta, et nad ei saagi midagi muud mängida, kuna hoki-MMi poolfinaalis juhib Venemaa Soome vastu 2:0, ja enne „Finlandia” esitust sõnas, et nad siiski loodavad sellest matšist kõige paremat.

Kuigi nende lootused ei täitunud, oli saalitäis Jõhvi publikut üksmeelselt püsti iga Sibeliuse teose ettekande järel. Selline oli Eesti Kontserdi hooaja lõpetamine Ida-Virumaal.

Varajase muusika tippkavaga „Mvsica Livoniae” („Muusika XVII sajandi hansalinnades”) avatakse festivalisari Raplas ja Türil, selles kõlab harukordsena koguni seitse pala Johann Valentin Mederilt, aga ka Narvas tegutsenud Michael Hahni ja Ludwig Busbetzky teoseid – nimetatud koostööprojektis Eesti Kontserdiga mängivad Hortus Musicuse ja Tallinn Baroque’i tuntud solistid läti barokkviiuldaja La¯sma Meldere juhtimisel, vokaalnumbrites Kädy Plaas, Kaia Urb, Uku Joller. Enne Raplat esitatakse seda Viljandi, Narva, Tallinna, Pärnu ja Tartu kirikuis (plaanis ka Riias).

Ellerheina tütarlastekoor, alati rohke eesti muusika (koguni üheksa autorit, sealhulgas Arvo Pärt ja Veljo Tormis) ja muu põnevaga jõuab Tiia-Ester Loitme juhatusel Raplasse ja Hagerisse, Orthodox Singers (kavas ka Kuldar Sink) aga Velisele, Kullamaale ja Kärusse. Neis teeb kaasa Viinis õppivate noorte duo Mari-Liis Uibo (viiul) ja Diana Alexandra Moraru (kitarr, Rumeenia), teises kavas ka sopran Liina Saari.

Tervikuna eesti muusikast koosneb Eesti Rahvusmeeskoori õhtu „Gustav Ernesaks 100” Vahastus, dirigentideks Kuno Areng ja Olev Oja, laulutaadi enda loomingu kõrval on ka Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Konstantin Türnpu ja Eduard Tubina laulud.

Esmakordselt on festivalil Tõnis Mägi, kes esineb kavas „Looja, hoia Maarjamaad” Thea Paluoja noortekooriga. Hõngu oma suurepäraselt uuelt CD-lt „Contrasting Colours” toob Raplasse Raivo Tafenau ansambel (festivalil juba mitmendat korda). Nende kavas „Ice on Ipanema” on solistiks Sérgio Bastos Brasiiliast, veel muusikud Tšiilist, Soomest, Eestist (Ricardo Padilla, Petteri Hasa, Ain Agan, Mihkel Mälgand).

Koostöös Eesti Kontserdiga valmib mitu kava, sealhulgas „Vanasti Euroopas – Inglismaa” (Iren Lill ja Marju Riisikamp klavessiinil, Marika Pabbo lauljana, Raivo Järvi kommentaarid sõnas ja pildis) Järva-Jaanis ja Suure-Jaanis, „Prantsuse kammermuusika” (Raivo ja Eda Peäske, vastavalt flöödil ja harfil) Järvakandis, juba varasemast teatud-tuntud „Elavad klassikud” Juurus. Rapla kirikumuusika festivalide veteran Tallinn Baroque esineb Vigala kirikus.

Seekord lõpetab festivali Jaan-Eik Tulve juhitud Vox Clamantis, kaasa teeb Hongkongist pärit ja meil kodunenud kontratenor Ka Bo Chan, orelil Andres Uibo. Teadupärast on see festival alati eriliselt oodatud meie väiksemates maakirikutes.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia korraldatud Ester Mäe muusika kammerkontsert hämmastas äratundmisega – kuidas tema muusika noortele nii hästi sobib.

Olen ise kammeransambli ja saateklassi õpetaja ning tean, kui raske on noore inimeseni tuua ja talt nõuda tihti Lied’i, ooperi ja vähemal määral ka kammermuusika juhtivate maailmaheliloojate tundemaailma. Juba Schuberti tsükli “Ilus möldrineiu” sõnade ja muusika seost analüüsides kostab õpilastelt: “Nii imelikud sõnad” või “tobe mees see möldrisell”. Ei saa ju hoobilt nõuda, et XXI sajandi noor mõistaks lõpuni romantismisajandi maailmavaadet. Eriti halvasti tunned end veel hilisromantilise valulemise või ooperite ekstreemsete tunnete pealesurumise juures. Õpilasel on imelik nägu peas ja ega sealt head ettekannet siis ei tulegi. Ester Mäe vaimne maailm, helikeel, soololaulude tekstid – see on aga noortele arusaadav. Siin pole paatost, ülespuhutust, surmaihalust. Nii et ettekandelise identsuse poolest ei jäänud midagi puudu!

Noortele sobib reeglina vähem romantismiajastu tunnete ekstreemsus. Ester Mäe muusika aga välistab igasuguse vahutamise ja pisarapigistamise. Ja see asjalik siirus ning lihtsus, millega EMTA tudengid helilooja teoseid interpreteerisid, oli omaette lisaväärtus. Professionaalsed muusikud peavad selleks n-ö tagasi tulema, oma harjunud ettekandetraditsioone ja ka tooni kohendama. Mäe muusikas pole ka alltekstiderohket filosoofiat, mida peaks peidetud harmooniatest taga otsima ja publiku ette tirima. Pole vaja üle nuputada. Ja noored seda ei teegi.

Kammermuusika on Ester Mäe loomingu täiuslikem osa. Kui tema orkestriteoste puhul jäävad kohati mõned värvid ja liinid justkui varjatuks, siis kammermuusikas on sõnumi ja väljendusvahendite tasakaal ideaalne. See on habras ja tundlik maailm, mida tahaks pieteeditundega jälgida, kuulata, tunnetada… Kaua. Ester Mäe autorikontserdil ei tekkinud ei tüdimust helikeele kordumisest (mõni helilooja kirjutab tõesti ühe loo variatsioone) ega hakanud tundemaailm ka emotsionaalselt väsitama. Mäe muusikas on vaheldusrikkust nii koosseisudes kui meeleoludes. Veel ja veel kuulamise tahtmine tuleb ka sellest, et heliloojale pole iseloomulikud suured vormiloovad kulminatsioonid. Võitluse ja võidu asemel on nähtuste eri nurga alt vaatlemine.

Võluv on aga selles väljendusvahendite nappuses kujundlikkus. Näiteks pole Mäe vokaalmuusikas pikki voogavaid lauseid, vaid iga meeleolu, tekstifraasi kordumatult tabav värvimine. Muusika muutub tihti poole lause pealt, kui teksti meeleolu transformeerub. Ja seda nii suure koosseseisuga koori- kui ka kammerlikes soololauludes. Näiteks kontserdil kõlanud laulus “Mälestus”: “Enam see pole ju algus, vaid lõpustki kaugem mälestus.” Teise lausepoole kõnekad sõnad on lausa ühekaupa muusikasse pandud, välja toodud, väärtustatud. Vaat see on muusikaline tundlikkus!

Ja klaveripartiis pilti loov kujundlikkus. Harva on Mäe lauludes n-ö läbiv saatefiguur, näiteks nagu puhangulises “Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda”. Mäe kammermuusika paneb nüansse püüdes kuulama. Ta ei lase teksti kunagi kergelt läbi, kas või laulu “Õnne algus” vapustavad sõnad “väike õnn on mulle vähe, suure ees aga hakkab hirm” ja nende avardamine muusikalises keeles. Või tema vokaalmuusika ühe tipu, tsükli “Laulud Betti Alveri sõnadele” vapustavalt kirgas maailm: üleüldiselt rõõmsa kevade ja üksiku inimese konflikt (“linnud katusel naersid, kui mind ahastus aknal kägistas”).

Rõõmustas EMTA kontserdibüroo uus tase, korralik kava, sari “Jubilate”, milles kohe peaaegu kõrvu tulemas nii Haydni kui Vladimir Alumäe tähtpäevakontserdid. Ja Ester Mäe sünnipäeva kammerkontserdi korraldamisega tegi EMTA kontserdibüroo suurematele agentuuridele igatahes ära.

Kahe noore mehe, tenori Mati Turi ja pianisti Martti Raide koostööst sündinud imeline Lied’i-õhtu 27. I raekojas andis järjekordselt tunnistust, kuivõrd rikkaks oleme saanud viimaste aastate jooksul tõsiseltvõetavate, rahvusvahelise tasemega interpreetide poolest ka selles valdkonnas. Tänu kontserdisarjale “Vocalissimo” on see juba viies õnnestumine sel hooajal. Braavo!

Mati Turi ja Martti Raide olid kokku pannud igas mõttes kõrgklassi kuuluvast repertuaarist kava. Alustati Hugo Wolfi komplitseeritud, kuid fantaasia- ning värvirohke loominguga, milline on kantud äärmuslikest emotsioonidest, inimloomuse salasoppide peidetud valudest ja rõõmudest, süvareligioossusest groteskini. Tema laululoomingu põhiprintsiip on olnud lähtumine sõna tähendusest ja selle kõla rütmist. Tähelepanuväärne on sarnasus Debussy samade printsiipidega, kusjuures mõlemale on inspiratsiooni- ja toetuspunktiks olnud Wagner oma reformidega. Erinevused johtuvad keele omapärast ning iseloomulikest rütmidest kõnes. See tõik eeldab lauljalt head keeleoskust, nüansside mõistmist. See on ka põhjuseks, miks Wolfi laulude suur osa on sageli mõistetav vaid teemasse pühendunutele. Siinjuures peabki kiitma laulja head saksa keele foneetika valdamist, mõtete selget väljajoonistamist ja pianisti oskust jälgida sõnafinesside toetamist dünaamikaga.

Interpreetidele on teiseks raskuspunktiks Wolfi laulude komplitseeritud läbikomponeeritus, kus sageli kasutatakse paralleelselt kaht meetrikat klaveripartiis, kusjuures vokaalne liin jookseb sõltumatuna saate kohal. Sealjuures on vokaalne joonis nii fragmentaarne ja helistikke muudetakse vahel lausa igas taktis, mis ei näi viitavat mingile harjumuspärasele loogikale. Wolfi meelisvahenditeks olid kromatismid ja äärmuslikkus nii intervallide kui dünaamika diapasoonis. Kõik see esitab suuri nõudmisi nii lauljale kui pianistile, sest kõigest sõltumata peab säilima peamine – sõnast juhitud mõtestatus. Wolfi tundsid kaasaegsed tema kriitiliste artiklite järgi Wiener Salonblattis kui sarkastilist ning vahel lausa vaenulikku isiksust, seda eriti Brahmsi suhtes. Kuid peab tunnistama, et tema kirglik soov kõike temale eelnenut (mõtlen Schuberti, Schumanni, Liszti kasutatud väärtluulet) oma loomeprisma läbi taasluua avaldab sügavat muljet ja äratab tema suhtes sümpaatiat, nii vaimustust, kuid vahel ka võõristust.

Antud kontserdil oli kuulda hea valik Eduard Mörike sõnadele loodust. Enamikus neist on omaette sõnum: “Tervenenud mees lootusele” viis kuulaja oma mõtlikkusega omapärasesse maailma ja pani jälgima kõike toimuvat laulja häälekäsituses; duett klaveriga viis järgnenud “Kohtumise” elavasse, kromaatilistest klaveripuhangutest juhitud ülilihtsasse meloodiasse. Äärmiselt süvenenult kanti ette “Kõik läksid, mu süda, puhkama”, kus klaveripartii bassis kummitab ostinaatne triooli ja kaheksandikega seotusest sündiv lootusetus, kuid loo lõpu ootamatu pianissimo’s kõlav mažoorne akord annab siiski mingi valguskiire.

Huvitav oli tõdeda, et Mati Turi interpretatsioonipaletile on ilmunud väga värvikad pooltoonid. Ta on saavutanud mingi ideaalilähedase suveräänsuse, mis nii vajalik selles žanris, pidades silmas tema suurt ja mehiselt kõlarikast tenorit. Ka oli tol õhtul äärmiselt imponeeriv see julge karakterite loomine, milleks Wolfi laulud ohtrasti võimalusi pakuvad.

Kontserdi teise poole muusika koosnes meie kolme Kapi, Arturi, Eugeni ja Villemi ning Sibeliuse lauludest. Selline kava ülesehitus näitas interpreetide väga head vormitunnetust: pärast väga suurt kontsentreerumist nõudvat esimest osa oli lõõgastav tajuda, kuivõrd omanäoline ja rikas on meie rahvuslik laululooming. Villem Kapi lihtne harmooniline mõtlemine on liigutav oma siiruses ning seda laulja ka tabas mõlemas loos: “Jaani ootamine” ja “Pilvele”. Ootamatu oli kohtumine Eugen Kapi täiesti unustuse hõlma vajunud Juhan Liivi luuletuse “Mets” viisistusega – tekkis soov seda kindlasti taas kuulda. Artur Kapi tuntud laulude kõrval olid “Ei tuul, mis lendab” ja “Kaugel kumab” ülimalt värsked ning tuletasid taas meelde, kui paljut me oma minevikupärandist ei tunne. Eriti aga imponeeris energialaeng laulus “Kütkes”. Siin puudus võltspaatos ja häälekõlaga mängimine, mida on kiputud selle laulu puhul tegema. Võlub Mati Turi hea harmooniatunnetus, äärmiselt puhas intoneerimine ja fraasiloogika, millega tuuakse kuulajani ka peenimad nüansid. Selgelt oli tunda hästi põhjalik ja läbitunnetatud dialoog klaveriga.

Jean Sibeliuse laulud on oma olemuselt sama suurejoonelised ja jõulised kui tema sümfooniline muusika: kõikjalt kumab läbi Soome punane graniit, metsade ja järvede üliküllus. Klaveripartii annaks sageli lauljale nagu impulsi, võtme aimamiseks, mis on laulu põhiteema. Kuskil sügavustes tunglevate bassidega (“Tuli kohtumiselt neiu”, “Esimene suudlus”) või ärevasse, lõputraagikat ennustavasse, ei kuskile viivate arpedžeeritud käikudega (“Mustad roosid”) luuakse “ent murel on öömustad roosid” atmosfäär. Taas sai kogeda, kuivõrd kujundlik ja maaliline on olnud Sibelius oma ülilihtsas laulus “Teemandid märtsilumel” – kirgas lumevalgus hakkas kujutluses lausa silmadele!

Sümpaatne ja tervendav oli kahe noore interpreedi karge ja selge Sibeliuse interpretatsioon. Siin oli pikka fraasi, värsket ja tervet häält ning kõlarohket klaverit. Võib-olla tasub edaspidi, kui nende lauludega on võimalik veel tegeleda, anda igale mõttele rohkem aega.

Kui silmas pidada Wolfi ja Sibeliuse sünniaastat ja mõelda, et mõlema elu kujunes ühes ja samas ajaruumis, sarnases Freudi ja Nietzsche filosoofia mõjusfääris – ja ometigi temperamendist ning saatusest johtuvalt nii erinevates väljendusvormides ja värvides.

Oli ülimalt põnev ja tänuväärne viia kuulaja endaga kaasa nendesse mõtte- ja kõlamaailmadesse.