loomaõiguslus

Balkani probleemide tundmaõppimiseks on eestlastel põhjusi rohkelt. Esiteks on maailmas hulk inimesi, kes jäävad ka pärast pikka vastassuunalist veenmist endale kindlaks, et Eesti on üks Balkani riikidest, ja on seejärel üllatunud, kui vähe teavad eestlased Balkani kultuurist ja ajaloost. Teiseks pakuvad eeskätt Makedoonia ja Sloveenia meile suurepärast võrdlusmaterjali oma taasiseseisvumise-järgsete arengusuundade ja valikute hindamiseks: Sloveenia eeskätt majanduspoliitiliste otsuste ja edukuse osas, Makedoonia aga rahvusvähemuste ja probleemide tõttu. Samuti saab suurem osa Balkanist juba meie eluajal olema ELi ja NATO piiride sees. Kolmandaks sümboliseerib Balkan paljudele eurooplastele viimset eheda ja naturaalse (ehk isegi barbaarse) elukeskkonnaga ala Euroopas, kuhu põgeneda ELi steriilse ja reguleeritud elulaadi eest.

Mark Mazoveri žanrilt populaarteaduslik  “Balkan” on seega kasulik teos regiooniga tutvumiseks, esitledes juba tuttavaid stereotüüpe ja  Balkani rahvaste erilaadseid väärtusi. Muu hulgas annab autor vürtsika ülevaate ka naaberriikide ja piirkonda ajalooliselt valitsenud impeeriumide elulaadist. Autor asub juba esimesest leheküljest peale looma kujundit Balkanist, kui millestki Euroopa mõistes metsikust, kurikavalast ja deemonlikust, mis on suures disharmoonias nii tollase tsiviliseeritud Euroopa elulaadi kui ka Türgi impeeriumi kultuuriruumiga.

Mazoveri nägemuses on Balkani rahvad ajalooliselt ehedalt riiakad, silmapaistvalt harimata (suur hulk kirikumehi ei oskavat meieisapalvetki), kuid seejuures hämmastavalt osavad ära kasutama kõike kasulikku, mida pakuvad naaberkultuurid (kohalike sõnastuses: “Me oleme moslemid, aga neitsi Maarja omad”).  Teose kaks läbivat motiivi ongi rohke viitamine kohalike metsikustele, igasuguse moraali puudumisele, äärmisele paindlikkusele kõiges, välja arvatud rahvusküsimus.

Saame teada, et Euroopa kõige riukalikumad ärimehed, kavalamad rehepapid, moraalitumad naised, kirjaoskamatumad kultuuritegelased, müüdavamad ametnikud ja osavamad hobusevargad pärinevad just sealt. Nendega koos elavad Balkani mägedes ja orgudes ka lihtsameelsed rahvarõivastes talumehed, tuhandepäised lambakarjad ja korralikud talunaised, kes suudavad kanda “tubli pool eesli koormat” ja samal ajal tekitada perioodilist hüperiivet. Vägagi huviväärne on teoses nn muistsete ja tänapäeva balkanlase vastandamine ehk küsimus, kuidas sai tolerantsest ja kohanevast rahvast ühtäkki Euroopa natsionalismi ja šovinismi sümbol. Suuremaid faktiteadmisi autor ei paku, nähtavasti ei tea paljud lugejaist ka pärast raamatu lõpetamist, kus elab rohkem inimesi, kas Sloveenias või Makedoonias, siiski on raamat varustatud suure hulga kaartidega.  

Tavapäraseks viitamisstiiliks on “üks inglise rännumees kirjutas oma päevikus” “kohalike elanike arvates” ja “Veneetsia kaupmeeste kirjades võime leida”. Detailsete jutustuste kõrval leidub aga ka põhjapanevaid üldistusi, eriti teose alguses, näiteks: “…Balkani mõiste kirjeldab täpselt seda metsikut ja seadusetut maad, mis laiub Aadria ja Musta mere vahel. Piirkond, mille ajalugu oli peaaegu terve sajandi vältel olnud häälestatud mässule ja kättemaksule…”. Paar lehekülge hiljem aga: “Raske on leida inimesi, kellel oleks selle piirkonna kohta öelda midagi head…”, või “Kohalike elanike primitiivsus on nende kõige silmapaistvam omadus”.

Sellest, et tegemist on pigem autori stiili ja taotluslikkusega, annavad tunnistust hinnangud ka teistele piirkonna rahvastele, näiteks: “Kreeklased, kui nad vabad on, ajavad paraku õuduse peale. Nende elu koosneb lõputust reast vargustest ja kalleletungidest, põletamistest ja mõrvadest, millega nad oma aega veedavad.”

Teose teeb huvitavaks ka mitmete Balkani ja Baltimaade sarnaste geopoliitiliste ja kultuuriliste probleemide olemasolu. Eeskätt on siin tegemist Ida-Lääne religioossete ja poliitiliste mõjupiiride pideva nihutamisega. Teine huvitav sarnasus on kohaliku eliidi pidev poliitiline dilemma, kas mängida kokku naabruse suurvõimudega või üritada arendada oma radikaalset rahvusriiki ja kultuuri. Sellega haakub ka laiem küsimus, kui palju sellistel tsivilisatsiooni piiridel asuvate regioonide rahvastel on üldse võimalust enesemääramiseks ning milline on parim strateegia pika-ajaliseks elus püsimiseks. Mitmed raamatus põhjalikult kirjeldatud aspektid rahvuse ja riigi ehitamisel tehtud valikutest ja vigadest annavad oma äärmuslikul kujul loodetavasti rohkelt mõtteainet ka Eesti poliitika kujundajatele.

Lõplikke vastuseid raamat ei paku ega saagi pakkuda, sest Balkani sündmused on olnud  pärast raamatu ilmumist viie aasta jooksul endiselt nii verised kui tormilised ning seda, kas Balkanist saab uus Lähis-Ida või suudetakse leida rahumeelse kooseksisteerimise meetod, on täna veel vara ennustada.

Tulemus on kokku võetav ühe sõnaga: populism. Populismi puhul kipub meil kole selge olevat, et see on paha; täiesti selgusetu aga enamasti see, mis ta on. Nii on see peaaegu et kuni viimaste aastateni olnud ka poliitilises teoorias.  Peamiseks populismi “määratlematuse” põhjuseks peetakse poliitilises teoorias veel visalt püsivat platonismi. Platonismi põhitunnuseks on usk, et mis tahes nähtusel, kaasa arvatud ühiskondlikel tähendustel, on oma objektiivne olemus, mida vähemalt põhimõtteliselt on võimalik õigesti tunnetada. Tänapäeva poliitiline platonism on võtnud palju kujusid, neist kõige domineerivam on läänes muidugi liberalism ja selle aluseks olev “õiguste”-keskne lähenemine ühiskonnale. Platonismi peamine probleem on see, et ei suudeta mõisteliselt haarata võimu, kuna põhimõtteliselt on võimalik rääkida “õigest” valitsemisest. Võimu küsimus kaotab mõtte, kui “õige” tee on juba ette määratud: olgu teeviidaks siis “üldine tahe” (Rousseau), “eesmärkide riik” (Kant), “kommunism” (Marx), “inimõigused” (liberalism), “parema argumendi jõud” (Habermas) vm. Mõtte kaotab ka identiteedi küsimus: kes või mis ma olen? See küsimus on pelk pinnavirvendus, kui eeldame mingisugust ette tunnetatavat “tõelist inimloomust”. Võimu toimimine ja identiteet aga on faktid. Ja küsimus on selles, kuidas neid mõisteliselt haarata. Kui me seda suudame, siis on võimalik ka sisuka populismi mõiste konstrueerimine.

Mis jääb pildile siis, kui heidame kõrvale platonismi aluseelduse – usu asjade “tõelise olemuse” tunnetatavusse? Pildile jääb määramatus, võimalus, et ühiskondlikke tähendusi on võimalik liigendada (et need ei ole juba ette liigendatud) ja et seega on identiteediküsimus sisukalt püstitatav. Viimastel aastakümnetel üha enam tähtsust koguv diskursuseteoreetiline lähenemine seab poliitilise teooria keskmesse just identiteedi formeerumise ja võimu küsimuse. Aluseelduseks on siin hilisest Wittgensteinist kantud tees, et ühiskondlikud tähendused ei ole mitte ette antud ja “tunnetatavad”, vaid luuakse ja liigendatakse ühiskondliku praktika käigus. Ja mis on siis populistlik poliitika? Võiksime vastata: see on üks võimalik ühiskondlike tähenduste liigendamise loogika. Tähenduste sisu, poliitiline ideoloogia ei olegi oluline, sest populistlik võib ühevõrra edukalt olla nii libertaarlik (Thatcher) kui ka nt natsionaalsotsialistlik ideoloogia (Hitler). Loeb ainult tähenduste liigendamise loogika ise!

Millised on selle loogika põhikomponendid? Saan siin neile peamiselt osutada, mitte süveneda nende taustaks olevatesse filosoofilistesse probleemidesse.1 Esiteks kuulub populismi juurde “rahva” kui sotsiaalse toimija konstrueerimine seeläbi, et toodetakse tendentslikult tühjasid tähistajaid: ei räägita näiteks “võrdsest emapalgast”, vaid tendentslikult tühje tähistajast “inimväärikusest”; ei räägita “korruptsioonivastasest võitlusest”, vaid “uuest poliitikast” jne. Kui oleme kõrvale heitnud platonismi, ei saa me enam kuidagi rääkida lumpenliberaalset juttu sellest, et rahvas on üksikindiviidide kogum, kelle ainus roll poliitikas on moodustada valitsus (Schumpeter). “Rahvas” konstrueeritakse diskursiivselt seeläbi, et teda kehastab mõni poliitiline projekt, mille toodetud tähistajad on tähendusest eriti tühjad. Konkreetsete indiviidide arv rahva kehastamisel ei ole absoluutselt oluline (nt Stalini ajal kehastas “nõukogude rahvast” Stalin, kelle tähendus muutus lõpuks juba täiesti määramatuks/tühjaks).2

Populismi juurde kuulub ka piirjoon, mis eristab “rahvast” tema rõhujatest. Piirjoone tekkimiseks on tarvis konstrueerida vaenlase kuju. “Rahvas” ei saa tekkida enne, kui on konstrueeritud tema rõhuja: näiteks Edgar Savisaar, Siim Kallas või nt “pseudosotsialismi krahhist innustatud parempoolsed” (Sotsiaaldemokraatide manifestis “Eesti teelahkmel”) jne. Oma loogilises lõpplahenduses kehtestataks ühiskondlike tähenduste ruum, milles oleks vaid  kaks antagonistlikku leeri: “rahvas” ja  “establishment” (olgu viimaseks kas või “imperialistlik lääs”). Selline oleks äärmuslikult populistlik poliitika (mida reaalsuses ette ei tule). Ühtlasi annab see ka võimaluse öelda, miks populism on taunimisväärne: nii lihtsustatakse sotsiaalne ruum kuni äärmuseni,  kuna poliitilistest osapooltest ei tehta mitte vastasmängijad, vaid vaenlased, minetatakse konkreetsete ühiskondlike valupunktide individuaalsed tähendused ning välditakse seega sisuliselt probleemidega tegelemist. Ja siin ei ole mitte midagi pistmist ei eetika ega moraaliga, millest viimastel nädalatel nõnda palju juttu on tehtud.

Juku-Kalle ja Co juhtum on muidugi suisa populismi õpikunäide. Soovitan lugejal uuesti üle vaadata Juku artikli “Alla mõistuse!” (PM 29. IX). “Kommarid ahju” särkide mõte oligi tekitada “rahvas”, kes vastanduks praegusele poliitilisele establishment’ile (mitte ilmtingimata koalitsioonile). See aktsioon võiks saada n-ö mudeljuhtumiks, millele viidata, kui Eesti kontekstis edaspidi “populismist” räägitakse. Olen seni lähtunud eeldusest, et Juku ranges mõttes ei teadnud, mida ta tegi: tahtis juhtida tähelepanu ühiskonna probleemidele, kuid välja tuli rafineeritud populism, mille põhipatuks on just ühiskondlike probleemide lihtsustamine ja mahavaikimine. Aga võib-olla tehti seda kõike siiski teadlikult ja kellegi huvides. Sel juhul on Juku dilemma ilmne: kas rumalusest tingitud populism või plaanitsetud populism. Kolmandat võimalust pole! Ja lõpetuseks: mis paganama kookonis me ikka elame, kui meil on juba vaja Juku-suguste populismi, et juhtida meie tähelepanu ühiskonnas toimuvale?

1 Põhjaliku ja väga ülevaatliku esituse koos näidetega leiab Ernesto Laclau värskest teosest “On Populist Reason” (London, Verso, 2005).

2 Vt nt Andreas Ventsel, ““Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940. – 1953. a” (magistritöö, Tartu Ülikooli semiootikaosakond, 2005).

Teoreetilisemates ettekannetes andis tunda Ida-Euroopa nõrk tundmine, skemaatilisus ja must-valge printsiibi järgimine. Sestap võttis nii mõnigi pakutud jaotus õlgu kehitama. Nii kuulutas üks põhiettekannetest Ida-Euroopa, Tšehhi, Slovakkia ja Balti riigid revolutsioonilisteks, kuna eliit ja ka väärtuste süsteem olla täielikult vahetunud. Poola, Sloveenia ja Horvaatia olla osaliselt muutunud, sest vaid osast vanast kommunistlikust eliidist (Kwasniewski jt) olla saanud demokraadid. Rumeenia kommunistidele aga hakanud võimulolemine meeldima ja nii nad pöördunudki tagasi vana juurde. Neljanda kategooriana mainiti restauratsiooni, mida koos Miloševiciga esindab Putin. Seoses äsjaste valimistega Saksamaal olgu siinkohal toodud ka nende uue poliitilise jõu Vasakpartei (endised sotsdemid ja Ida-Saksamaa kommunistid) vanuseline ja sotsiaalne koosseis: alla 20seid 0,5%, 20 – 39aastaseid 6,7%, 40 – 64aastaseid 33,2%, üle 65seid – 59,6%; üliõpilasi 3%, töölisi 8%, töötuid 6%… pensionäre 60%.

Mul oli lihtne valimistulemusi presenteerides öelda, et Eesti poliitilise maastiku vasaktiib on peaaegu olematu. Ehkki esialgne taktika oli üsna nutikas. Mõistagi tekitas elevust Tiit Toomsalu pääs riigikogusse ja tema erakonna pidevad nimevahetused, sõltuvalt sotsiaaldemokraatide võimulpüsimise viguritest. Konverentsi teise päeva suurima mõttevahetuse vallandas rahvuskommunistide osa selgitamine 1960ndate ja 80ndate sündmustes (Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris toimunu). Tõsiseks pähkliks osutus paljudele aga fakt, et praeguses riigikogus on 40 endist kommunisti. Pidin pea kõik argumendid ära kasutama, et kuulda lõpuks Courtois’ tõdemust: hea oleks, kui postkommunistlikud parteid jõuaksid kõikjal samasse seisu, kus nad on Eestis. Konverentsi ettekannetest pannakse kokku raamat, mis antakse välja mitmes keeles.