Toeta
Otsi

loomaõiguslus

  • Kohastumus eluks vee ääres

    Laura Kuusk

    Näitusele sisenejat võtab vastu Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta Kalleineni “Kaeblejate koor” (2005-2006): kolmel ekraanil kaebavad laulvad koorid, et Internet on liiga aeglane ja pealagi hakkab kiilaks jääma. Kuigi Soome, Suurbritannia, Vene- ja Saksamaa kaeblejad pisut erinevad tooni, esituslaadi ja kaebuste sisu poolest, mõjub kooris kaeblemine tervendava, üldinimliku ning hoomatava psühhoteraapiana. Alexander Vaindorfi videoinstallatsioon “Kasutu/Avalik kiri valitsusele #2. (On sust kasu, mu väike sõber?)”  (2006) koosneb ühes Stockholmi koolis korraldatud vestlusringi dokumentatsioonist ning tahvlile kinnitatud kaebekirjadest valitsusele.  Koolilapsed ja filmitegijad arutavad Rootsi ühiskonna ja heaolu üle, millest nad ei ole valmis loobuma. Keegi osalejatest teeb ettepaneku saata see video valitsusele, et nad midagi arutluse all olnud probleemide osas ette võtaksid. Selle peale pahvatavad teised naerma, kuna keegi ei usu, et see midagi muuta võiks. Kui Kalleineni kaeblejad naeravad oma virisemise üle ning kutsuvad üles ka teisi seda tegema, siis Vaindorfi lähenemine on hoopis tõsimeelsem ning ka süngem. Tema vaatleb koolilapsi kui ühiskonnale tulevikus kas vajalikke või mittevajalikke osiseid ning tõdeb, et otsustajad kaovad kaebekirjade kuhjadesse ning ka kaebajad ise ei usu muutustesse või kardavad neid.

    Kui Vaindorfi tööst kumab immigratsiooniteema vaikimisi läbi, siis Kolonel ja D. Ramadan keskenduvad sellele probleemile. Nad püüavad tänavaküsitluse abil jälile jõuda, kuidas suhtuvad taanlased muulastesse ning kas suhtumine oleneb muulase päritolumaast. Ramadani videos näeb tema lapsepõlvemaad, oma kommentaariga lisab ta justkui kõrvaltvaatena mõjuva kommentaari. Halenaljaka video lõpul tõdeb duo, et poliitiliselt on Taanis kõik korrektne ning ilmselt on probleem ikka neis endis. Samasse ruumi Taani duoga mahub veel leedu kunstniku Kaspars Goba teos “homo@lv”, mustvalgete paarisportreede seeria Leedu geiaktivistidest. Teose alus on see, et katoliiklikus Leedus tuleb geisid kaitsta, ning seda on kunstnik kõrgekvaliteediliste mustvalgete fotodega ka suutnud. Tanja Nellemann Poulseni “Võrdsuse korraldamine, ühtsuse paradoks ja aususe kompromiss – samad žestid, samad stsenaariumid?” (2007) on kollaaž. Taani ajakirjade väljalõiked, mis organiseeritud temaatilistesse gruppidesse (pintsaklipslased-mehed, vihmavarju-alused, magamistoa-paarikesed jm) edastavad ajalookirjutuse võimalusi. Samas ruumis Poulseniga on ka ainsa Eesti kunstniku Katrin Teesi “Risustaja käsiraamat edasijõudnuile” (2004). See kujutab endast kauneid looduspilte ja õpetlikku teksti, kuidas laotada oma prahti feng shui ja ilumeelega kooskõlas.

    Kuigi Eesti kunstnikke osaleb vaid üks, on soomlanna Anu Pennaneni video “Sõprus/Družba” Eesti temaatikaga. See mitme-ekraani-mängufilm  on audiovisuaalne uurimus eesti ja vene noorte suhetest, taustaks Viru keskuse atmosfäär. Erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga noored sõbrunevad pärast mõningat vastasseisu ning moodustavad paintball’i-ühisrinde Viru keskuse Veenuse vastu.  Kahtlemata on Pennaneni töö visuaalselt professionaalne ning kolme ekraani vaheldumist on põnev jälgida. Kahtlaselt lihtsameelne lugu vene ja eesti noorte sõprusest jääb alla filmi aluseks olnud dokumentaalsetele lugudele. Samas on võttepaigad nagu Viru keskus, Maarjamäe memoriaal ja  mitmed fotogeenilised Tallinna põõsastikud juba iseenesest huvitavad, eriti kui neis hängivad teismelised kangelased, kelle kasvuraskusi dokumentaalilähedase näitlejatööga edasi antakse.

    Petra Baueri “Rana” (2007) on kirjade järgi lugu 13aastase Rootsi islami tüdruku abielust 18aastase mehega Liibanonist. Sotsiaalselt terav teema on esitatud kuuldemänguna, mille puhul määratlus “fotomeediumi kasutamine” tundub pisut üleliigsena. Talleiv Taro Manum “Tervitused Ringesist” (2007) on dokumentatsioon, aastail 2000–2006 korraldatud kunsti- ja muusikafestivalist, mida Manum korraldas Oslo lähedal oma farmis.  See kohaspetsiifiline ja nostalgiline töö haakub meeleolult samasse ruumi paigutatud Olga Tšernõševa “Piduliku unenäoga” (2005). Low-tech video näol on tegemist joodiku unenäoga nõukaaegast äärelinnast, kus rahal polnud veel mingit tähendust.  Toidupoe tagaruumis tegutsev kirstupood, tüsedad ja määrdunud põllega sööklatädid, majade vahel tantsivad paarid ja posti otsa ronivad noorsandid mõjuvad teisest, unenäolisest ajast tulnuina. Omamoodi haakub sellega leedu kunstniku Kristina Inčiūraitė videoinstallatsioon “Soo” (2006-2007), mis räägib maumastest, soode põlistest elanikest, kellel soode kuivendamise tõttu pole peagi kusagil elada. Leedu televisiooni lastesaadetest tuttav hääl, loodusfilmide pikad aeglased soode kaadrid ning tõsine montaaž mõjuvad realistlikena, ainult tühine tõsiasiasi, et maumased on muinasjutu tegelased, keerab loo metafooriks. Tänavuse “Ars Baltica” kunstnikele meeldib linnast ära minna.  Jalutuskäigu või teekonna motiivi kasutavad Julita Wojciki töö “Kui sa midagi näed, anna teada” (2007)  ning Sven Johne “Jalutuskäik läbi Lausitzi (12.–17. juuni 2006)”. “Kui sa midagi näed, anna teada”, on New Yorgi metroo turvakampaania ainetel loodud video Norra mägedest, kus kunstnik liigub ringi valjuhääldajaga, et ta saaks kõva häälega teatada, kui on leidnud järjekordse kauni vaate. See linnakeskkonna peatuskoha märgistamise viis mõjub loodusesse tooduna kummastavalt, ent korra juba ivale pihta saanuna ei ole seda enam huvitav vaadata. “Jalutuskäik läbi Lausitzi” on infrapunafotode seeria, kus kunstnik liigub väidetavalt huntide jälil, kes püüavad naasta oma kunagisse elupiirkonda. Lausitz on peaaegu inimtühi maapiirkond, kus hirmu huntide ees võimendab sensatsioonihimuline ajakirjandus. Johne segab ajakirjandustekste fiktsiooniga: seeria toimib hirmu ja keskkonna vastasmõju uurimusena. Tänu monumentaalsele vormile kompab teos ka fakti ja fiktsiooni piirimaid. Fiktsiooni ja dokumentatsiooni jälgi segavad ka Anna Baumgarti skulptuurid.  “Weronika AP” (2006) käsitleb meediakangelast, kelle foto avaldati ajalehes pärast seda, kui temaga oli juhtunud õnnetus.  Baumgart on jäädvustanud selle ühepäevakangelase skulptuuri, igavikulisse kunsti. Sellega pöörab kunstnik pahupidi nii skulptuuri kui meediakangelase mõiste.

    Arturas Valiauga “Ära virise, ole uudishimulik” tõstab ootused kõrgele, kuna parodeerib ju tuntud hitti. Tegelikult kõlab “ära virise” palju paremini kui “ära muretse”, sest virisemine on lähemal ironiseerimisele ja muudele kunstimaailma lemmiktegevustele kui muretsemine, mis kõlab kuidagi liiga igapäevaselt. Väljas on mitmesugused plaadikaanekujundused, mis annavad edasi autori meresõitude meeleolu, kohatud inimesi on kunstnik püüdnud süstematiseerida. Initsiaalide J&K taha varjuva duo  teos “Kõik ülejäänu on lihtsalt üks sõber, keda sa veel kohanud pole” on kultuuride kokkupõrkest kõnelev supermarketi kevadkampaaniat meenutav fotokollaaž. Kulutatud materjali hulk pole küll vastavuses tööst saadava muljega, aga näituse kui terviku seisukohalt on selgi teosel oma mõte.

     

  • Eesti muusika dessant Venemaale pärast aprillisündmusi

    Heili Vaus-Tamm

     

    Standing ovations eesti koorile

    Aarne Saluveere koorist tulid kaasa need, kes julgesid ja eksamite tõttu ka said. “Kava oli meil tingliku nimetusega “Kaks kuningat” – Pärt ja Tormis,” räägib Saluveer.

    Festivali esimene kontsert algas eestlaste esinemisega. Korraldajad olid targu pannud eesti koori ühele kontserdile kokku Cambridge Scholarsiga Inglismaalt. Et leevendada pingeid ja varuda publikut, kuigi tuli välja, et asjatult. Sankt-Peterburgi Filharmoonia 550-kohaline Väike saal oli eestlaste esinemise ajaks puupüsti täis. Kontserdi esimese osa lõppedes seisis publik püsti ja aplodeeris maruliselt, inglaste ajal hakati aga tasapisi saalist lahkuma. “Üks elu parimaid saale ja parimaid kontserte,” sain Saluveerelt telefonisõnumi. “Always was wonderful. Super!”, seisis korraldaja Julia Broido saadetud sõnumis. “Parim tütarlastekoor, mida olen kuulnud,” hindas ülevenemaalise kultuurilehe Time Out Peterburg kriitik Vladimir Dudin.

    Peterburi parimates saalides (Filharmoonia Suur saal, Aleksandri teater, Ermitaaži kuppelsaal) esinesid veel Maria teatri koor, Peterburi Koorikapell, Moskva patriarhaadi meeskoor Drevnerusski Raspev, Moskva Stavropigilnõi Sretenski kloostri meeskoor, Coro Easo de San Sebastian Hispaaniast, Choeur Gregorien de Paris Prantsusmaalt, vokaalansambel Amarcord Saksamaalt ja Oxford Voices Inglismaalt.

    Festivalil olid ka oma esmajärgulised staarid: 11. juunil juhatas vabaõhukontserti Ermitaaži õuel ei keegi muu kui Gennadi Roždestvenski, 7. juunil esitati barokkvokaali guru Paul Esswoodi juhatusel Purcelli ooperit “Dido ja Aeneas”.

     

    Paul Esswood festivali aukülalistele

    Kinnine etendus festivali aukülalistele anti Ermitaaži teatris, keisri enda kammerteatris, mis on ehituselt ja sisustuselt kui tilluke ehtekarp – suure tõusuga amfiteatrilaadne ruum umbes sajale inimesele. Ja sisu ei jäänud vormile alla. Dirigendipuldis oli legendaarne kontratenor Paul Esswood. Mees, kes esimese kontratenorina laulis La Scalas, kes on koos Nikolaus Harnoncourt’iga välja töötanud autentse baroki interpretatsioonisuuna, salvestanud 150 barokkmuusika kullafondi kuuluvat CDd ja kes siiani tegutseb maailma muusika metropolides. Tema tõlgenduses inglise barokki kuulata oli tõeline muusikaline gurmaanlus. Orkestriks oli Pratum Integrum, barokkorkester Moskvast, kes mängis kadestamisväärse erksuse ja loomingulisusega. Kammerorkestrite ideaalkuju, kus nauditavalt nähtav iga mängija isiklik stiilitunnetus ja rõõm esitusest. Põhiline oligi puht muusikaline elamus, sest lavastus oli pooleldi kontsertettekanne. Osa soliste laulis noodist, koor seisis kahel pool poodiumidel, värvi ja liikumist andsid vaid nõiad ja tantsijad. See-eest mõjusid nende kostüümid musta lava taustal vägagi eredalt, tantsud olid klassikalises barokkstiilis.

    Kokku jättis festival väärika, suursuguse ja veidi akadeemilise mulje – nagu Sankt-Peterburgi linnale kohane. Georgi risti lindiga takso juht rääkis sõbralikult, kuidas ta Tallinnas käinud, ja lahkumishetkel mängis puhkpilliorkester Balti vaksalis “Kalinkat”.

     

  • Oma riik ja oma usk

    Toomas Paul

    Sarnane on lugu “oma” usuga. Lea Altnurme dissertatsioonil on poeetiline pealkiri “Kristlusest oma usuni” (Tartu, 2006), alapealkirjaga “Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. saj. II poolel”. Esimene mõte on, et siin näidatakse, kuidas maausk on “mitteoma” ristiusu asendanud. Selles tähenduses kasutab sõna “oma” näiteks Auli Kütt TÜ semiootika osakonna proseminaritöös “Ökoloogilised aspektid maausuliste eneseväljendustes. Maausu põhialuste seosed syvaökoloogiaga” (2002), mille lõpulõik kannab pealkirja “Omausk omailmas”.

    Altnurme töö on sotsioloogiline uurimus, kus käsitletud inimeste igapäevast usuelu 77 biograafia ja ankeedi põhjal, millest vaid 17 kuuluvad “individuaalse religioossusega inimestele” (lk 10). Need on jagatud nelja põlvkondlikku kohorti. Informantide valimit ei põhjendata. 6 budisti ja 4 krišnaiiti on üllatav – 2000. aasta rahvaloenduse järgi tunnistas 28,7% eestimaalastest end mingisse kristlikusse kuuluvaks ning vaid 0,9% märkis oma usuks “muu usundi”. Ilmselt on suure esindatuse taga autori sümpaatia nende vastu. Budismiga tegelemine kandis nõukogude ajal teisitimõtlemise oreooli, mis aitas kaasa budismi populaarsuse kasvule. Prestiiž jäi ka uues EVs kõrgeks, millest annab tunnistust end loendusel budistidena määratlenud elanike arv (622), mis ületab budistlike koguduste liikmete arvu (alla 100) mitmekordselt. Nagu nendib Ave Põlenik: budism võimaldab oma religioossust soliidselt märgistada, eriti intellektuaalide hulgas, vt “Budismist Eestis” (“Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi”, Tartu 2004, lk 67, 87-88).

    Kõige üllatavam seik valikus on õigeusuliste pildilt täielik väljajätmine, kuigi meie juhtiva religioonisotsioloogi Jaanus Plaadi hinnangul on just nemad kõige suurem ja kasvav uskkond Eestis (loenduse järgi oli luterlasi 14,8% ja õigeusklikke 13,9%), vt “Eesti – luterlik või õigeusklik maa?” (Kotimaa 2003, nr 6, lk 580 – 591).

    Sotsioloog teab: mitte aja jooksul kogetud sündmused pole identiteedi aluseks, vaid narratiiviga antud tähendus elatud elule. “Baasnarratiivide järgi ei räägita mitte ainult elatud elu, vaid nende järgi püütakse kujundada ka tulevikku. Inimesed elavad lugusid” (lk 290). Tema metoodiline lähtepunkt on: “Biograafiate eriline väärtus on aga selles, et lisaks ajaloofaktidele saame me teada, mida tähendasid muutused inimestele ja kuidas nad neid hindasid” (lk 12).

    Niisiis ei ole tegemist järjega Lembit Raidi monograafiale “Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900 – 1965” (Tallinn 1978). Altnurme väidab: “Samas ei leidnud ateistlik kasvatustöö eest huvitatud publikut. Jäme ja räuskav usuvastane propaganda oli sissemurdmine lahtisest uksest. Sellele vaadati põlastusega kui ajast ja arust läinule, sest usk ei olnud enam oluline” (lk 72). See hinnang pärineb üheainsa mehe memuaaridest ja on kõike muud kui õige. Mul on mapp ajalehe väljalõikeid viiekümnendate lõpust. Praegugi on sünge lugeda, kuidas näiteks kaks komnoort, nimepidi ja muude andmetega, “tabati” laulatuselt ja visati ülikoolist välja. Sellised näidispaljastused mõjusid. Hruštšovi administratiivsete vahenditega religiooni hävitamise poliitika oli tõhusam kui Stalini aeg, sest Eesti pääses kahekümnendate bezbožnikute füüsilisest terrorist ning sõja ajal Juhi suhtumine kirikusse leebus.

    Igatahes oli huvitav lugeda, kuidas ühiskonnateadlane näeb aega ja asju, milles olen ise olnud osaline. Töötasin 1960 – 2004 vaimulikuna, 1974 – 1988 olin luteri kiriku juhtkonnas. Tema klassifikatsioonis kuulun ma triksterite hulka (lk 211 – 213) – Saaremaa illegaalsete noortelaagrite korraldajana, Eesti Kristliku Suvemaleva ühe organiseerijana, Linnart Mälli ja Haljand Udami sõbrana jms.

    Tänaseks on keskkond, milles pärandihoidjad religioosseks kujunesid, Altnurme kirjelduse kohaselt peaaegu täielikult kadunud ning asendunud uuega. Traditsioonilise kristliku miljöö kõrvale on asunud kultuslik miljöö ning on lisandunud uusi usundeid, mis kõik kokku moodustavad usuturu, kus inimesed kujunevad religioosseks otsingute käigus, mis asendavad endist kodu ja kooli toel toimunud religioosset sotsialisatsiooni (lk 249).

    Kristluse maailma ja inimest esitava jõu hääbumise üheks põhjuseks peab ta selle liberaliseerumist, mis lõppkokkuvõttes on tähendanud usu individualiseerumist ning institutsionaalse kristluse tuntavat nõrgenemist (lk 193). Individualiseerumist näitab ka kirikute või koguduste teadlik hindamine ja nende seast enesele sobiva valimine, mis on tingitud muidugi ka sellest, et suurel osal nõukogude ajal ja praegu religioosseks kujunenud inimestest pole usulist tagapõhja, kodukirikut ega traditsiooni (lk 194).

    Väljendit “oma usk” kasutab Lea Altnurme pejoratiivselt, tegemist on vaid väga vähesel määral isikupärase religiooniga. See on oma olemuselt intersubjektiivne nähtus nagu kõik muugi, mis on sotsiaalselt konstrueeritud, jagatud ja kontrollitud, seega uus rahvausund. Uus on ta seepärast, et domineeriv paradigma pole enam kristlik, vaid uue vaimsuse oma, ja rahvausund seepärast, et see pole koondunud terviklikult üheks organisatsiooniks, mis teadlikult õpetust ja praktikat suunaks ning korrastaks (lk 265).

    Globaliseerumise ajastul on standardsete poolfabrikaatide tarbimine paratamatus: “Ka individuaalse religioossuse ehk oma usuga eluloojutustajate puhul polnud tegemist siiski niivõrd originaalse usulise loominguga, kuivõrd jällegi new age’ist pärit uskumustega, kuigi inimesed ise ei pruukinud seda taibata. Uue vaimsuse müüdi struktuur oli nende usulise maailma kujundajana selgelt äratuntav” (lk 288).

    Tuleb tahtmine küsida: kas ei olnud minevik mitmevärvilisem? Vaatamata tolleks ajaks alanud sekulariseerumisele, võib eestlasi XX sajandi I poolel pidada kristlasteks. “Iseasi muidugi, mida see kristlus sisuliselt kujutas: oli see traditsiooniline paganausu sugemetega külakristlus, ratsionaalne saksliku maiguga kirikuusk, rituaalikeskne vene õigeusk, pietistlik südamevagadus, pelgalt traditsioone järgiv kombeusk, liberaalne protestantism või veel midagi muud? Küllap kõike seda, kuid mis vahekorras, pole täpselt võimalik tagantjärele kindlaks teha” (lk 56-57). Igatahes jääb mulje, et kristluse domineerimise ajastul olid “oma” isikliku usu jaoks avaramad võimalused kui praegu.

    Igal ajastul on oma usk ja oma riik, võta seda “oma” kuidas tahes. Ka siis, kui suurte ja ühiste narratiivide aeg on otsa saanud.

  • Kollektsionäär tutvustab Mikkeli muuseumis väärikaid taskukelli

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 7. novembril kell 18 kutsub Mikkeli muuseum kõiki kunstihuvilisi õhtute sarja „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames näitusele „Kellade aeg. Ajaloolised kellad Eesti kogudest”, kus toimub ekskursioon kollektsionäär Anatoli Laguntsovi juhtimisel. Ekskursioon toimub vene keeles. Osalemine muuseumipiletiga.

    „Mikkeli muuseumi näitusel „Kellade aeg. Ajaloolised kellad Eesti kogudest” on eksponeeritud nii Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni kui erakogudesse kuuluvad ajanäitajad. Koos Anatoli Laguntsoviga on võimalik põhjalikult tutvuda unikaalse 19.–20. sajandi taskukellade kollektsiooniga,” ütles näituse kuraator Kersti Kuldna-Türkson. „Paljud neist kelladest on kingitud sajandivahetuse ajal Vene armees teeninud sõjaväelastele ning jutustavad seetõttu muuhulgas ka eri väeliikidest, auastmetest, Vene sõjaväeosade paiknemisest ning muidugi ka kellade tähtsusest autasudena.”

    Taskukellade kollektsiooni kuulub ka ainus näitusel eksponeeritud päikesekell ning 70 aastat merepõhjas lebanud uur.

    Ekspositsioon Mikkeli muuseumis annab ülevaate kellade valmistamise ajaloost. Eesti Kunstimuuseumile kuuluvad rikkalikult dekoreeritud kellad näitavad, millisest materjalist ja millise kujuga ajanäitajad olid moes eri aegadel, kuidas muutused kellamehhanismides tõid kaasa kella väliskuju teisenemise ning milliseid eri tüüpi kelli kasutati kabinetis, lastetoas ja reisidel.

    Töötoas on lasteprogramm „Seitse kitsetalle” 5–12aastastele. Sissepääs muuseumipiletiga.

    Näitus „Kellade aeg. Ajaloolised kellad Eesti kogudest” on avatud Mikkeli muuseumis 25. novembrini 2012.

    Ekskursioon toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumites 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00. Kadrioru kunstimuuseum on remondi tõttu suletud.

    Üritused toimuvad:
    Iga kuu 1. kolmapäeval Mikkeli muuseumis
    Iga kuu 2. ,3. ja 4. kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis

  • David Oistrahhi festival (I)

    Evi Aruj?

    Nagu tavaks, oli festivali kavas rohkesti erinevatele koosseisudele loodud keelpillimuusikat, sealhulgas nii ansambliteoseid kui ka orkestrimuusika kuldne klassika Tšaikovskist ja Griegist Elleri ning Singini. Klassikalis-romantilisele pealiinile lõi põneva kontrasti välisautorite ja eesti nüüdismuusika, sealhulgas John Corigliano, John Kinsella, Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri, Galina Grigorjeva jt teosed.

    Festivali teises pooles tulid mängu vokaalžanrid. Hoolimata sellest, et interpretatsioonikunst muutub üha kosmopoliitsemaks, tõi festivalimuusikasse erivarjundeid ka teatav regionaalne eripära: läänepoolt külaliste eksperimentaalsem ja idapoolsete väljapeetum esitusstiil. Aga nagu ikka, muudab muusika kordumatuks isiksuste võlu: kohal oli suur hulk suurepäraseid eesti ja külalisinterpreete. Põnev isiksuste galerii avanes ka mitmel festivalikontserdil, kus esinesid “Suveakadeemia” dirigeerimisõpilased. Meistriklassi, mille 11 osaleja hulka kuulusid ka juba karjääri teinud Jaapani dirigent Kiyotaka Teraoka ning noored eesti dirigendid Risto Joost ja Mikk Murdvee, juhendasid kauaaegne pedagoog ja Leedu Rahvusliku Sümfooniaorkestri peadirigent Jouzas Domarkas ning Soome dirigeerimisguru Jorma Panula.

    17. VII avakontserdil Pärnu kontserdimajas kõlas Tšaikovski muusika: esinesid Pärnu Linnaorkester ja Peterburi Festivaliorkester, dirigeeris Juozas Domarkas. Tšaikovski Viiulikontserdis (1878) soleeris 26aastane ungarlane Antal Szalai – interpreet, kelle eripäraks soe “kultuurne” toon ja ladus mehhaanika, kuid (viiniklassitsistlikult) jahe retoorika. Klassitsistlikud tonaalharmoonia ja vormistruktuurid moodustavadki Tšaikovski muusika akadeemilise “põhja”. Tema omal ajal liiga läänelikuks peetud Viiulikontserdis, eriti aga “Serenaadis” keelpillidele on tähtsal kohal ka traditsiooniline žanrilisus – koraalilised faktuurid ja folkloorne tantsulisus. Aga Mahleri kõrval on Tšaikovski teine romantik, kes kirjutas muusikasse ka oma eluängi. See äng elab tema sekventsides ehk ühe muusikalise mõtte kirglikes kordustes ja dramaatilistes, häiritud rütmikujundites, mis nõuavad dirigendilt teose siseenergia täpset doseerimist. Selline tundedraama täitis kontserdi viimast teost – fantaasiat “Romeo ja Julia”, mis Jouzas Domarkase juhatusel sai üsna range ilme.

    18. VII kammerkontserdil Eliisabeti kirikus esines Antal Szalai koos Belgia pianisti Eliane Reyesiga, kavas virtuoosseid viiuliteoseid läbi aegade: barokiajastu kuulsuse Giuseppe Tartini Sonaat g-moll op. 1 nr 4 “Kuraditriller”, Johannes Brahmsi “Ungari tantsud” nr 6 ja 5, Pablo de Sarasate “Mustlasviisid” ning Maurice Raveli kontsertrapsoodia “Mustlane”.

    Parima esituse said Béla Bartóki “Rumeenia rahvatantsud”, mille ettekandes segunesid tahumatud “rahvatoonis” kõlad ja rahvamuusika rütmid ning külluslik modernistlik kõlamäng. Kava lõpetas César Francki Sonaat viiulile ja klaverile, milles rohkesti Wagneri ja Bachi muusika tumedaid varje. Kahe kontserdi muljeid kokku võttes tundub, et Antal Szalai on interpreet, kellelt võib oodata positiivseid üllatusi: kõlalist loovust ekstsentrilisust nõudvate teoste puhul ja pisut vähem muusikas, milles on oluline “suure plaani” retoorika.

    19. VII kammerkontserdil Eliisabeti kirikus esines eesti parimaid oboemängijaid, Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini esimene oboist Kalev Kuljus koos Stravinski Keelpillikvartetiga (Venemaa). Kava põnevaim teos oli Benjamin Britteni “Fantaasia-kvartett” oboele ja keelpillitriole – romantismi, impressionismi ja modernismi ristumisi tulvil noorpõlveteos. Kalev Kuljuse esitus tõi suurepäraselt esile Britteni alles oma teed otsiva helikeele rikkused alates groteskist ja lõpetades helge poeesiaga. Järgnevad teosed, rootsi õukonnahelilooja Bernhard Henrik Cruselli Divertisment oboele ja keelpillikvartetile op. 9 ning Mozarti Oboekvartett, pakkusid viiniklassikaliste meloodiate ja perfektse intoneerimise ilu. Ainuüksi ühe pika oboenoodi pinge ja värvimäng Mozarti Oboekvarteti II osas või figuratsioonide elegantsed kaunistused kiiretes osades väärinuks eriaplausi.

    20. VII esines Pärnu kontserdimajas Peterburi Festivaliorkester, kavas Stravinski ballett “Apollon musagète”, Griegi süit “Holbergi ajast” ja Elleri “Viis pala” keelpilliorkestrile, dirigeerisid “Suveakadeemia” õpilased. Kontserdi rosinaks oli Vivaldi Kontsert kahele oboele, keelpillidele ja basso continuo’le, solistideks Hanjafi Tšinakajev (Venemaa) ja Kalev Kuljus. Säravas ettekandes ühinesid baroki mängurõõm ja akadeemiline elegants. 22. VII toimus samas ka dirigentide “Suveakadeemia” lõppkontsert Pärnu Linnaorkestriga, kavas romantiline orkestrimuusika – Schuberti Sümfoonia nr 5, Weberi Klarnetikontsert nr 1 (solist Selvadore Rähni) ja Mendelssohni kontsertavamäng “Ilus Melusine”. Kuigi dirigentide meistriklassi tööprotsess jäi kaadri taha ja avalikke pingeridasid ei koostatud, oli avalike esinemiste põhjal põnev tähele panna erinevaid dirigenditüüpe ja tasemeid. Näha ja kuulda võis üliemotsionaalset ja detailidesse takerduvat, aga mitmel puhul ka tervikut haaravat ning ökonoomset dirigeerimisstiili. Oli neid, kes keskendusid faktuuri arhitektoonikale ja neidki, kes suutsid suunata ka kõla.

    Mõni korralduslik aspekt jäi siiski ka kiusama. Kui dirigeerimiskursuste väljundiks on avalikud kontserdid, siis võiks need nii otseses kui kaudses mõttes rohkem näoga publiku poole olla. Kavalehelt või teadustusest oleks tore vahetult teada saada, kes mis teoseosa dirigeerib, selle asemel, et loota piltide ja nägude klapitamisele hämaras saalis. Ka meistriklassi tunnistuste saatesõnadeta, otsekui tummfilmis kätteandmine ei olnud kuigi esinduslik.

    Festivali üheks tipphetkeks võib pidada 21. VII Pärnu raekojas toimunud kontserti, kus peaesinejaks RTÉ Vanbrugh Quartet (Iirimaa) – särisevalt artistlik ja virtuoosne muusikuteühendus. Põnevad olid ka kontserdi kaks esimest teost: iiri nüüdishelilooja John Kinsella “Prelüüd ja tokaata” (2007) ning USA kuulsuse John Corigliano loomingu üks tippe – Keelpillikvartett (1995). Corigliano on näide sellest, kuidas postmodernsest eklektikast võib saada muusikaloo loov töötlus. Kuigi tema keelpillikvartett järgib Bartóki tuntud vormiskeemi, loob selle stiili- ja žanrivihjeid tulvil intonatsioonipagas sürreaalse atmosfääriga kordumatu kõlamaailma.

    Ka John Kinsella verivärske “Prelüüd ja tokaata” põhines ajalool: selle aluseks on Wagneri kuulus Tristan-harmoonia, mis “generaatorina” toimides ujub siin-seal ka muusika “pinnale”. Iiri kvarteti täpsus ja ilmekus mõlema teose kõlafaktuuri peenmustrite ja ka suure plaani kujundamisel oli tõeliselt haarav. Kontserdi lõpetas Francki Klaverikvinteti tormi ja tungi tulvil, kuid ometi klaari faktuuriga ettekanne, millesse tõi kargust ja kõladistsipliini soome pianist Antti Siirala. Igatahes RTÉ Vanbrugh Quarteti nimi tasub meeldejätmist.

     

     

  • Eeter pole ravim, vaid poliitika

    Kaarel Tarand

    Millegipärast tundub mulle, et nii siiski ei lähe, mis sest, et valitsuskoalitsioonil on eelnõu riigikogust läbirullimiseks hääled koos. Muidugi tingimusel, et kõik lubatakse hääletama. Hoolimata asjaolust, et kõigis riigikogu koosseisudes on endiste teletöötajate esindus olemas olnud, ei ole see toonud kaasa avalik-õigusliku ringhäälingu põhiolemuse mõistmise laia levikut riigikogu liikmete hulgas. On neid, kes ihkaksid isiklikult tegelda iga konkreetse saate sisuga. On neid, kes kujutavad eriti televisiooni põhilise programmilise ülesandena ette poliitiku(te) vaatajatele vahendamist. Sellesse arusaama kuulub parasjagu võimul erakondade käsitluses endastmõistetavalt see, et eetriaega peaks jagama valimistel saadud häälte arvu järgi.

    Neil aegadel, kui avalik-õiguslik ringhääling on poliitikute survele alla vandunud, ongi programmid politiseerunud, poliitikute esinemine eetris haaranud endale ebaproportsionaalselt suure osa saatemahust, pikkade otseintervjuudeni põhilises uudistesaates AK. Iga eetrisse pääsenu on siis eetriaega oma maitse järgi kasutanud, kuid eriti infotihedaks pole neid etteasteid küll pidada saanud.

    Usk, et televisiooni ja raadio kaudu õnnestub pugeda publiku/valijate südamesse, elab erakondades tugevalt edasi. Paraku läheb mõnelgi riigimehel liiga palju auru sellele, et mõõta, kui tihti ja mitmeks sekundiks/minutiks pääsevad tema konkurendid eetrisse. Kõige vingemale kaikale meediaorganisatsiooni(de) nuhtlemisel on kirjutatud “poliitiline tasakaal”. Mis imeloom see on ja millise masinaga seda mõõdetakse, ühestki seadusest ei selgu. Ka mitte sellest, mida riigikogu nüüd arutama hakkab. Seal on küll kirjas, et igasuguste valimiskampaaniate ajaks kehtestatakse ajutised reeglid, mis peavad tagama kõigi soovijate võrdse juurdepääsu eetrile, aga sedagi reservatsiooniga, et “arvestades valimisliitude ja üksikkandidaatide rohkust, /—/ võimalikult paljudele”. Seega, väiksemad vennad võidakse ikkagi välja praakida. Ja praagitaksegi, kui jõustub ka eelnõus pakutud kord, mille järgi koosneb ajutiste reeglite kinnitaja, s.o rahvusringhäälingu nõukogu, ainult riigikogu liikmetest.

    Veel vahvam poliitilise allutamise paragrahv 7 sätestab, et “rahvusringhääling annab esimesel võimalusel saateaega Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja peaministrile esinemiseks riiklikult tähtsates küsimustes, arvestades saateaja andmisel Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri sooviga”. Kuna see, mis täpselt on “riiklikult tähtis küsimus”, jäetakse aukandjate enda määrata, siis ei saa välistada, et tulevikus võib ükskõik kes riigi juhtkolmikust juhuslikul kellaajal stuudiosse sadada ning seal pajatama hakata kas jumalast ja igavikust või sellest, mida ta hommikusöögiks sõi. Riigijuhi tervis on ju riiklikult tähtis küsimus, või kuidas? Võib ju teha naiivse panuse sellele, et juhtidel jätkub riigimehelikkust oma seaduslikke võimalusi mitte kuritarvitada ja “oma rahvale” igaõhtusest ilmumisest hoiduda. Ent foonil, kus “juriidiline korrektsus” määrab eetika piirid, on riigimehelikkusele panustajad ette kaotajad. Kes meid viimati – ja juba enne uut seadust – esmaspäeva hommikul “Terevisioonis” ärataski?!

    Mulle ei meeldi eriti Keskerakonnas ja Rahvaliidus vohav umbusk meedia ja eriti avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes. Kui üldse midagi, siis peegeldab see eneseanalüüsi ja -kriitika võimetust. Nojah, aga millal sa ikka oma tegevust hindad, kui kogu aeg kulub takistusriba “poliitilise tasakaalu mõõtmine – kaebekirjade kirjutamine – kaebuste menetlemine” korduvläbimisele. Tekib küsimus, millal nad oma palgatööd teevad, kui nad peavad päevast päeva tele- ja raadioprogrammi jälgima ja analüüsima. Pealegi, avaliku asja käsitlemine vandenõuna on fundamentaalselt vigane idee. Vandenõu on alati salajane. Mis on avalik, pole saladus. Kodanike, sealjuures oma ala professionaalide grupiviisiline märgistamine kuulub aga üldse eelmisesse aega, mida meist vähesed tahavad hea sõnaga meenutada. Sest enamusel meist oli okupatsiooni ajal elu halb.

     

  • Varuväljapääs. Haamer on bussijuhi käes

    Anneli Porri

    Marco Laimre. Putini teede kaart.

    2006. Piia Ruber

     

    Emergency biennale’i grupinäituse “Vägivald ja propaganda“ raames Tallinna Kunstihoones kuni 7. V.

     

    Kunstnik peaks olema ühiskonna mälu, sanitar ja kaevanduse kanaarilind. Kuidas ta saab seda ülesannet täita? Just nimelt saab, see tähendab, millised võimalused on talle selleks jäetud? Peaks ta vaatajale tasakesi õlale koputama ja delikaatselt näpuga vigadele osutama? Kokkuleppeliste eetikapiiridega kaitstud hämaralt alalt probleemi valguse kätte tirima ja sellele armutu realismiga vastama ehk probleemi kunstilise kujundi kaudu visualiseerima? Aga seda ju ei saa, juhmid kaevurid saavad pahaseks ja äigavad kühvliga. Ilmselt piirdub kõige laiapõhjalisem arusaam kunstniku rollist ühiskonnas kui tõepoolest kaevanduse puurilinnust, kelle ülesanne ja volitused lubavad tal vingu kätte surevaid töölisi patereilampide kustumise saatel maheda ilulauluga uinutada. Seni on kõik hästi.

    Vaikivate ja ebaausate poliitiliste tabude sekkumine kunstiellu 2005. aasta Moskva biennaali kaasprojekti ettevalmistamisel pani emergency biennale’i kuraatorid Evelyne Jouanno ja Olesja Turkina vastukäiku tegema: kunstimaailma, mitte poliitika reeglite kohaselt, ent puhta poliitilise sõnumiga. Sellises kastmes poliitilise aktsiooni vormistamine on varuväljapääs, mille aken tuleb haamriga sisse lüüa. Kuna Moskva biennaali käsundajatele oli valusaimaks konnasilmaks Tšetšeenia rahvusluse, usu ja inimõiguste küsimus, on ka hädanäituse teravik just sinna suunatud ja saja riigi kunstniku suu sulgemine ei ole enam Kremli pädevuses.

    Biennaali kohvrinäitus on puhas allkirjade kogumise aktsioon. Kunstnik kirjutab oma tööd loovutades alla selle eesmärgile, kogujad arvestavad ka asjaoluga, et ükskõik, milline on teose materjaalne väärtus (Tulemasin? Leht A4 paberit? Kolm rätikut, ühel augud sees?), kunstniku signatuuril on omaette kaal. Et seda kaalu suurendada, õieti turvameetmena, annetavad kõik kunstnikud kaks tööd: ühe Groznõisse, teise rändnäitusele. Geniaalne: kogutud ideede pagas, kollektiivsed karjed. Eestist liituvad kollektiiviga Marko Mäetamm (“Tekst”, 2006), Marco Laimre (“Putini teedekaart”, 2005), Neeme Külm (“Beslan”, 2004) ja Jüri Ojaver (“Võidupäev/Pääsla”, 2005), laiemalt ühtib ideega kogu “Vägivalla ja propaganda” näitus. Kui Elin Kard oleks oma varasemad maalid “Enne kui loojub päike” ja “1. september” vormistanud kohvrinäituse formaadis, oleks juures veel kaks väga sisulist tööd.

    Üks segane koht, mida ma näen, seisneb liiga laiaks aetud probleemistikus, mida näituse tööd haaravad. Algmõte on Groznõile ja Tšetšeeniale tähelepanu juhtimine,  kus konflikti lahendamata vindumine nõuab pidevalt inimelusid, nende elementaarsete õiguste tagamisest rääkimata. Aga praegune näitus räägib inimkaubandusest, terroriaktidest ja kemplemisest Ameerika ja Iraagi vahel, sõnavabadusest, inimõigustest, naiste temaatikast ja muudest küll olulistest küsimustest, aga sageli mitte otseselt Tšetšeeniaga seotult. Sellisest kujundlikust küsimustekompleksi lahtiharutamisest case study’na oleks rohkem kasu kui hajusast osutamisest poliitilistele kokkumängudele ja elementaarsetele õigusrikkumistele väljaspool Kaukaasiat.

    Kuraator on võrrelnud oma näituseprojekti ka heategevuslike rokk-kontsertidega. Ideeliselt on need küll sarnased, aga publikupoolne vastuvõtt töötab täiesti erineva mehhanismiga. Kunst ei saa isegi nii mobiilse kohvrinäituse puhul võrrelda ennast staadione täitvate hordidega, kes on valmis kontserdilt saadud hormoonitulvas annetama raha, verd, adopteerima orbe ning mitte sööma liha ega kandma iialgi galanteriikaupu. Emergency biennale tekitab pigem rusuvat kõhedust. Töid on palju, need on pisikesed ja kontseptuaalsed. Tööde läbivaatamine võtab palju aega ja püsivust, et juhuslikult kujundatud näitusest läbi närida. Samuti tulevad kasuks laialdased taustateadmised maailmapoliitikast, eriti Tšetšeenia kohta, mis on nii pika ja propagandast koormatud kuluga, et kiirülevaadet endale poole tunniga ei tee. Emergency biennale on raske näitus, mille suurim pluss on teatav objektiivsus ja külm pilk. Näituse tööd ei heroiseeri tegevust kummalgi pool joont, ei geriljast ega autokraadist saa lõppkokkuvõttes kangelast.

    Ma ei saa jätta küsimata, mida see näitus reaalselt saavutab? Ilmselt see polegi oluline, aga üha valjemalt meenub Marco Laimre paradoksaalne lause, mis ei tundugi enam lapsusena, kunstniku võimetuse kohta: kui ta tahaks midagi muuta, siis teeks ta poliitikat, mitte kunsti. Marko Mäetamm paneb oma loobumise avalikult kirja. Loomulikult on ta tundlik inimene ja loomulikult muretseb ta tapetute pärast jne. Aga kas võõrasse sõtta sekkumine on ikka alalhoidlik? Kas võib kindel olla, et homseks pole lokaalne konflikt paisunud piiriüleseks ja laieneb ka avalikult oma meelsust näidanutele? Ei. Sestap kirjutab ta arvutil põhjenduskirja kõige klassikalisemas avalduse formaadis A4 ja prindib lehe välja. Vabandust illusiooni purustaamise eest. Aga haamer varuväljapääsu klaasi sisselöömiseks on ju endiselt teadagi kus.

  • JUSS PIHO maalinäitus “November” Kondase keskuses

    Kondase Keskus

    Juss Piho Facebooki leheküljel on foto ühest Riias asuvast potis kasvavast taimest, kus pildile on lisatud allkiri – “Kohutmine minu modelliga”. Selgub, et kohtumine pole üllatav jällenägemine modelliga, keda ta on maalinud, vaid äsjaleitud taime on kunstnikul kavas maalida, kuigi tegelikult on kunstnik taime juba korduvalt maalinud. Huvipakkuv päris- ja maalimailma saladuse paljastamine sotsiaalmeedia kaudu.

    Vaatajaid oodatakse kohtuma Juss Piho maalidega, mis on täis kohtumisi teiste taimedega, sidruni, pirni ja küüslauguga, poti ja mulla ja ökosüsteemiga, inimese kohtumisi teiste inimestega, eluslooduse ja eluta asjadega, tuleviku ja minevikuga, pealisehituse ja allhoovustega.

    Kas kunstniku kohtumised modellidega on toimunud enne või pärast loomist, see vajab välja selgitamist. Taim, mis Riia linna kaunistab, on lopsakas ja lillakas-punane.

    Näitus jääb avatuks kuni 5. jaanuarini 2013.

  • Ja siis tulid “akadeemilised” trompetid?!

    Toomas Velmet

    Teine ja palju problemaatilisem on akadeemilise kammermuusika kontserdil esitatav kava. Kuskil pole öeldud ega avaldatud nimekirja, millised heliloojad selles sarjas esitamiseks sobivad või ei sobi. Selles punktis on ka kõik korras (jokk), ent kui on tegemist vähe tuntud helilooja(te)ga, siis peab see olema mingilgi määral avastus või üllatus ehk veel midagi – ei tea mida, aga seda “midagi” ei olnudki. Jätame kõrvale Bohuslav Martinů (1890–1959) ja teatava mööndusega ka Alexandr Arutjunjani (1920) ning vaatame, mida me veel kuulsime.

    Karl Pilssi (1920–1979) Sonaadi esimest ja teist osa. Esiteks, ei ole tavaks, et teost ei esitata tervikuna, seda enam, et kolmas osa ei erine millegi poolest esimestest, et oleks põhjust seda mitte ette kanda. Helilooja kohta võib siit-sealt midagi leida, näiteks, et vähe tuntud heliloojat nimega Karl Pilss muusikaalastest teatmeteostest ei leia. Ta oli Austria päritolu helilooja, dirigent ja maalikunstnik, kes komponeeris Richard Straussi stiilis. Mulle assotsieerus teos küll pigem kesise Rahmaninoviga, kuid see on pisiasi.

    Järgnesid Joseph Edouard Barat’ (1882–1963) Lento ja Scherzo. Autori kohta on küll öeldud, et ta on hästi tuntud mõnede puhkpilliteoste autorina, kuid kaldun arvama, et need on inspireeritud tema töistest vajadustest Prantsuse armees, kus ta tegutses kapellmeistrina. Vassili Bandti (1869–1923) kohta, kellelt oli kavas “Kontsertpala” nr 2 Es-duur, on teada, et temasse suhtutakse kui vene trompetikooli ajalukku läinud teoste, enamasti etüüdide autorisse koos Mihhail Tabakovi ja Oskar Böhmiga. Lõpetuseks esitati sellise autori kui Marcel Bitschi (1921) “Fantasietta”. Prantslase Marcel Bitschi teoste nimekiri on pikem, sisaldades koomilise ooperi ja balleti kõrval palju instrumentaalmuusikat, mis enamasti kirjutatud Pariisi konservatooriumi sisestele konkurssidele erinevatel erialadel.

    Iseenesest ei ole ju helilooja tuntus väärtus omaette, ent kui tunnipikkuse kava hulgas tõuseb lausa särava tippteosena esile armeenia helilooja Alexandr Arutjunjani “Eleegia”, siis algab siit ju teatav hinnangute skaala. Martinů “Sonatina pro trubku a klavir” (1956) on aga juba absoluutne kõrgklass, ning seda tõepoolest. Trompetistide Ivar Tillemanni ja Mart Kivi esitusele ei ole absoluutselt ühtegi pretensiooni – nad tegid oma tööd eksimatult ja korrektselt.

    Huvitaval kombel oli ansambel hästi nauditav just Martinů ja Arutjunjani teoste esituses, teiste puhul oli klaveril tõenäoliselt tarvis produtseerida liiga palju noote, et väikse barokksaali akustika sellele vastu peaks. Sai kuuldud austria, prantsuse ja vene trompetikooli esindajaid ja see kõik oli tore, kuid igav oli ikkagi.

     

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/220806/2.jpg” align=baseline border=0>

Sirp