Et kunst ei ole mitte ainult ala-, vaid teiste kultuurivaldkondadega võrreldes vähem rahastatud, ei ole vist küll ühelegi kultuuriinimesele uudis. Põhjus ei peitu avalikkuse ja selle esindaja ehk kultuuriministeeriumi kunstileiguses, vaid toimimismehhanismis. Kultuuriministeeriumi halduses on vaid käputäis kunstiasutusi: Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum, KKEK, EKKM, EKKAK, Kai kunstikeskus ja kunstnike liit. Ongi vist kõik ja ega neistki igaüks riigilt täies mahus toetust saa.
Kunsti põhitegija on kunstnik ja 99 protsenti meie kunstnikkonnast on vabakutselised. Kunstnikena vabakutselised, mis siis, et ellujäämiseks tehakse kõikvõimalikku tööd. Ei ole ka see mingi uudis ning kultuuriministeeriumi kunstinõunik on viimastel aastatel panustanud energiat ja aega, et töötada välja süsteem, kuidas toetada vabakutselist kunstnikkonda. Võib ju küsida, miks alles nüüd selle peale mõeldakse, sest see probleem on esil olnud vähemalt viimased kolmkümmend aastat. Põhjusi on mitmeid, peamine neist rahanappus ja kollektiivses teadvuses kinnistunud arusaam, et suured teatri- või muusikaesindusasutused on kultuuri ja rahvusliku eksistentsi alus, mille rahastamist puutuda ei tohi. Suurel asutusel on enda eest lihtsam seista kui vabakutselisest üksikisikul. Kollektiivsel häälel on rohkem kaalu.
Ka kunstiorganisatsioone on Eestis kas või teatri omadega võrreldes märksa tagasihoidlikumalt: mammutkooslus kunstnike liit, tagasihoidlikumad kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, Tartu kunstnike liit. See ei tähenda, et individualistidest kunstnikud põlgavad koostegemist. Kunstnike liidu alaliitudele ja teistele isetekkelistele kooslustele ei saa passiivsust ette heita, ka väiksemad era- ja kohalike omavalitsuste toel toimivad galeriid ei näita väsimusmärke. Aga kõik see põhineb entusiastide vabatahtlikul tööl, aktivismil. Näitusekorraldajad rabavad kas lausa tasuta või imeväikese palga eest, kunstnikele ei nõiuta õiglast esinemistasu küll kuskilt välja, kultuurkapitali kujutava kunsti ja rakenduskunsti sihtkapitali toetussummad jäävad mitmekordselt alla kunstnike vajadustele.
3. mail kogunes esimesele üldkoosolekule uus liit – kunstielu korraldavate organisatsioonide ühendus Kunstiasutuste Liit ehk Kael. Praegu kuulub sinna kolmkümmend suuremat ja väiksemat kunstiasutust. Asutajaliikmete esimesel kokkusaamisel valiti ka juhatus: Tallinna Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja, Rüki galerist Triinu Jürmann, tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas, Tartu kunstnike liidu juhatuse esimees Peeter Talvistu ja Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse tegevjuhi kohusetäitja Kadi-Ell Tähiste. 21. juunini saab kandideerida tegevjuhi kohale, täitsa korraliku sissetulekuga, kui mõelda kultuuritöötajate palgataseme peale.
Kael on näituseasutuste, kunstinäituste korraldajate ja kunstialaste tugiteenuste pakkujate huvikaitseorganisatsioon. Paul Aguraiuja (kõigi juhatuse liikmete nimel): „Tegevuse üks põhilisi suundi on poliitika kujundamises osalemine. Sedastame koos ühised seisukohad, mida Kael kui esindusorganisatsioon saab ja peab tutvustama nii kultuuriministeeriumile kui ka teistele võimalikele kunstivaldkonna rahastajatele ja mõjutajatele.“
Oma tegevuskulud loodab Kael katta liikmemaksust, mis on liikmeskonna võimekusele vastavalt mõistlikult astmeline: suured institutsioonid tasuvad aastas tuhat (või paar), väikesed 300 kuni 500 eurot. Seda ei ole palju, aga kui väikegalerii elu toimib ainult dotatsioonil, nagu näiteks Haapsalu Linnagalerii puhul, siis võib ka see takistuseks saada. Oodatud on kõik kunstiasutused, kes on vähemalt kaks aastat näitusi korraldanud või näitusekorraldajatele tugiteenuseid pakkunud. Omandivorm liikmestaatust ei mõjuta ja liituda saab avalduse alusel.
Kael on vajalik kooslus, usun, et selles ei kahtle ükski näitusekorraldaja. Kuidas puuduva raha leidmisega läheb, pole selge, iseäranis kui mõelda saabuva raske talve, majanduslanguse ja kokkuhoiupoliitika peale. Kui Kaela esialgne panus piirdub ka juriidilise abi, ühtse lepingusüsteemi ja muu sellise väljatöötamise ja teavitusega, on suur samm astutud, näituste korraldamisega saadakse kohapeal ise hakkama. Kui raha juurde ei tule, siis võib ju ka riigi raha mõistlikult ümber jaotada ehk kultuuripoliitika ümber mõelda. Elame ju ikkagi XXI sajandil.
Algul rohkem näitleja, aga hiljem lavastajana tuntud Andres Puustusmaa vestles Sirbiga paarikümnest Venemaa filmitööstuses veedetud aastast, järsust tagasitulekust, kinodes jooksvast ühe kaadri filmist „Minsk“, kus ta osales hoopis produtsendina, ja uuest projektist „Ühemõõtmeline mees“, mis sai just rahastajatelt päri oleva vastuse ning räägib nõukogudeaegsest minevikutraumast. Ja loomulikult ka niisama juttu nii filmidest kui eluolust.
Sinu profiil on Eestis võrdlemisi ebatavaline, sest eks neid näitlejaid, kes on lavastama hakanud, leidub ikka, aga neid, kes on seda asunud tegema teises riigis, leidub juba vähem. Kuidas see sinu Venemaale ümberasumine aset leidis?
Läksin sinna lavastajaks õppima. Moskvasse, kõrgematele stsenaristide ja režissööride kursustele. Peaaegu kohe hakkas tulema ka tööpakkumisi. Hämmastav. Olin ju Eestis juba aastaid olnud režissööride assistent: „Lilja 4-Ever“1, „Virtuoos“2, üks film Peeter Urblalt („Stiilipidu“3), ka Marko Raadilt („Agent Sinikael“4 – toim), üks sommide film … Ma tegin ju algusest peale massistseene ja jäingi neid tegema. Assistendiks olemine oli mulle võtteplatsi tunnetamiseks hea kool. BFMi tudengid võiksid samuti üritada rohkem olla assistendid, hoolimata sellest, kes on režissöör või mis film on. Sa pead platsi tunda saama, see on lavastajale ülioluline. Kord, distsipliin, mingisugune platsi-käsitööoskus ja arusaam, mis platsil toimub – millal võib hingata ja millal mitte.
See jäi mulle pähe ja teater jäi … Ma ei saanud sellest näitlemise asjast üldse aru. Et milline ma peaksin ise olema. Mulle tundus, et see on üks hirmus „näitlemine“. Tihtipeale saatsid mind augud või vaakumihetked, kui ma ei saanud üldse aru, mis ma teen. Ei leidnud isegi seda rada üles, mis võiks viia teeni, kust edasi minna. Kõik oli suur kaos. Kino võlus nii ära, Moskvas olid mul kooliajal head õpetajad. Vana moldova meister Emil Loteanu, minu lemmikõpetaja Andrei Dobrovolski, ja muidugi Vladimir Fentšenko, kes on selline guru ja Venemaal kõiki õpetanud.
Ja kui Moskvas tehti pärast õpinguid pakkumine tööle tulla, olin vaimustuses, et saan ka seal olla režissööri esimene assistent. Jutuajamise käigus tundus imelik see informatsioon, mida minuga jagati. Küsiti veel, kas olen siis nõus tööle hakkama, ma vastasin, et muidugi, millal ma režissööriga kohtuda saan. Nad vastasid, et pakuvadki mulle hoopis režissööri kohta. Ma tõusin püsti ja ütlesin: „Minu nimi on Andres Puustusmaa. Ma väga vabandan, aga eksisin ruumiga. Te räägite vale inimesega.“ Nad jäid siiski endale kindlaks.
Andres Puustusmaa filmist „Ühemõõtmeline inimene“: „Film sai paberile nädal enne sõda ja kui sõda algas, siis ma ehmatasin, et see lugu ju ongi vaja praegu ära teha.“
Ja see Venemaa tööliin siis jäigi avatuks?
See, mida ma toona tegin, oli üks väga populaarne sari „Убойная сила“ ehk „Tappev jõud“5, mida tehti Peterburis filmilindile, külalislavastajatega. Tegin ühe osa ära, pakuti teist, siis kolmandat. Ja siis tuli juba „1814“6. See oli mu esimene täispikk film. Väga head näitlejad ja operaator, aga montaažiga ma polnud rahul, sest see võeti mul käest ära, millega ma ei olnud harjunud. Hakkas kiire ja ilmselt nii noort ei usaldatud. Ma olin küll juures ja tülitsesime-vaidlesime seal. Pärast sain loa teha materjalist neljaosaline minisari ja siis sain oma ego ikka ära rahuldatud.
Kauaks sa Venemaale tegutsema jäid?
Vahepeal tegutsesin ju ka Eestis ja tegin siin mõned filmid, „Punane elavhõbe“ (2010), ja muid lollusi. Kokku olin seal 20 aastat.
Nüüd, kui sa oled tegutsenud nii vene kui eesti filmimaailmas, siis kuidas sa neid võrdleksid? Milline on Venemaa filmitööstus?
Eks see ka muutus aastatega. Sai kaineks, algselt oli ikkagi raskes pohmellis, nii Nõukogude Liidu lagunemist kui ka üldist korda silmas pidades. Kuskil oli ka selgus – Balabanovi produtsent Sergei Seljanov, Aleksandr Rodnjanski, Igor Tolstunov ja mõned tipp-produtsendid, kes tegid äri, aga ka autorifilme. Nemad kainestasid kogu muud struktuuri, aga kõike hakkas tapma seriaalitsemine, kus oli väga palju pahna, ja tohutu, meeletu varastamine. Ega see 20 aasta jooksul ei muutunud, läks ainult pöörasemaks. Taskusse panemine käis hooga ja välja lükati kõik need, kes tulid oma ideedega ja tahtsid filmikunsti teha. Tehti äri ja ega ma tegelikult halvusta seda.
Huvitav, et igal kümnendil on räägitud kriisidest. 1970ndatel rääkis Robert Bresson, et filmikunstis on täielik kriis, aga mingit kriisi ju ei olnud, nii võimsad filmid ja autorid.
Stanley Kubrick, kes on üks mu lemmikuid, oli ju teada-tuntud perfektsionist. Tema parem käsi ja assistent Leon Vitali, kes tegi rolli ka „Barry Lyndonis“7, astub üles väga lahedas dokis „Filmitöötaja“8, kus ta räägib Kubricku täpsusest ja nõudlikkusest, milles ma ei kahtle. „Barry Lyndonis“ on aga üks stseen, kus akna taga on näha suur prožektor! Mõtlesin: kuidas see võimalik on? Jah, perfektsionism.
Nii et kunstilised ambitsioonid nõrgusid sinu seal veedetud aastate jooksul siis vene filmitööstusest välja?
Jah, seriaalid ja kommerts tulid peale. Laiatarbekaup kohalikule turule. Sellele läks suur rõhk, üksikud, kes mõtlesid Euroopa peale ning tegid koostööfilme, neid oli vaid kaks-kolm. Autorina võib end seal täiesti ära kaotada. Hea sõber, režissöör Nikolai Homeriki sattus nüüd viimastel aastatel tegema väga suure eelarvega kommertsfilme ja meel läks tal nagu kurvaks, aga nüüd möödunud aastal võitis oma viimase filmiga „Meri muretseb vaid korra“9 Kinotavri filmifestivali peaauhinna. Kammerlik autorifilm, kus ta tahtis tagasi tulla kunstilisema laadi juurde, aga traagelniidid on filmis näha, nii et ei saa hüpata otse ühest teise. Üritan nüüd siin ennast teiste kaudu kuidagi positsioneerida. Mõista, mis värvides ma nüüd näen.
Venemaal oli nii, et öeldi vahel roosa kohta sinine, ja nii järjekindlalt, et hakkasid ka ise seda takka kinnitama. Naine kodus vaatas nagu sõgedat.
Millal ja millest sai siis alguse sinu tagasitulek Eestisse?
Tagasi tulemine hakkas pihta juba mitu aastat tagasi. Meie poeg Leon oli seitsmeaastaseks saamas ja mõte oli ta Eestis kooli panna. Harjutasime kolm-neli kuud eesti lasteaiaga ja reisisime kahe asukoha vahel. Ja siis hakati mulle ühtäkki Venemaal näitlejana tööd pakkuma, üks projekt teise järel. Tekkis vajadus see väljund realiseerida. Et need tundmused, mis jäävad režissöörina maandamata, leiaksid ka oma lahenduse, siis juba näitlejana.
Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja oli tõeline dilemma, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.
Kuidas siis su vaated Ukraina sündmustele ümbritsevaga kokku läksid?
Tead, see oli nagu eraldi asi, millesse ma ei puutunud. Teadsin muidugi olukorda ja osa kolleege-tuttavaid võttis seda väga valusalt. Mina tundsin end Venemaal ju ikka külalisena ega pidanud seda iialgi koduks. Ma olen praegu saanud Venemaalt nii palju sõimukirju oma endistelt kolleegidelt, ka sõpradelt, et milline siga ja reetur ma olen ja miks ma nad maha jätsin. Kõik puha selle eest, et ma väljendan oma arvamust: kõik putinistid, minge sinnasamma, kuhu läks see Vene sõjalaev.
Sa oled ju eestlane, mida muud nad võiksidki sinust kui fašistist oodata.
2007-08, kui Eesti ja Gruusia olid Venemaa suurimad vaenlased, siis suurepärane näitleja Sergei Garmaš oli üks neist, kes mind toetas ja ütles, et ma ei paneks idioote tähele. Eesti pronkssõduri teema oli Venemaa meedias ikka meeletult üleval. See oli suur pomm. Mõtlesime oma sõbra, grusiini Vano Burduliga, et nüüd on meil siin tööga küll ühel pool, aga ei olnud. Pärast 2008. aasta majanduskriisi tekkis seal küll paus ja ma tulin vahepeal siia filmi tegema. 2009. aastal oli „Punane elavhõbe“ ja seejärel üks õnnetu asi, mida ma väga ei taha meenutada, „Rotilõks“ (2011). Sinna lõksu sattusin ma pikaks ajaks ja see on siiamaani mulle tekitanud väga palju negatiivset.
Mis seal siis juhtus?
Ma ei ole selle filmi juures mitte millegagi rahul, sest ma polnud ise valmis. Mul oli sel ajal lahutus, jõin nagu siga ega saanud üldse maailma asjadest aru.
Kummaline jah, et isegi täielikus kriisiolukorras tunneb inimene vajadust ikka midagi edasi teha.
Jah, ei suuda seisma jääda. Kõige keerulisem ongi öelda iseendale, et jää nüüd seisma ja hakka hingama. Ei. Hing kinni. Paned võsas, raiud …
Oli miski Eestis filme tegema hakates ka teistmoodi või ootustele mittevastav?
Sattusin tagasi tulema sel ajal, kui tehti tohutult palju filme ja mul ei olnud võttegruppi – üks-kaks professionaali ja ülejäänud korjasime kuskilt kokku. Me tulime ootamatult vahele minimaalsete eelarvetega ja eks see ka määras nende eelistused, kuna filme ja reklaame oli tootmises palju, palgad suured. Inimestel olid teised prioriteedid ja eks ikka, et mis sa, venku, siit tahad. See on inimeste valik ja siis eksisin ma ise mitme asjaga, mitte teised.
Kas Ukraina sõja puhkemine tõi sulle isiklikus mõttes ka mingi lahenduse? Kui nii üldse tohib öelda. Sest sidemed vene filmindusega on nüüd ikkagi ju katkenud.
Jah, ma ise katkestasin need. Isiklikus elus oli see tõesti lahendus, aga laiemalt on see õõvastav, kohutav ja jube. Sellega on igatahes kõik. See Venemaa-liin ei taastu ja mul ei olegi seda vaja. Võib-olla oli see viimane hetk koju saada.
Kas nemad oleksid soovinud koostööd jätkata?
Jaa. Kummaline, aga agent helistas kaks korda ja ütles, et mind tahetakse suvel üht filmi tegema ja mingit sarja. Ütlesin, et ei-ei, sellega on kõik. Fjodor Bondartšuki uues ulmeprojektis, mille tegevus toimub tulevikus ja kus toimub midagi seoses viirustega, pakuti lahedat rolli, ülipaha meest, kes mingit biorelva kokku paneb. Proovivõtetega piinati mind kaua ja kaks võttepäeva jõudsin ka ära teha, siis sõitsime minema. Agent püüdis selgitada, et võtted on maini, aga ma vabandasin ja ütlesin ära. Karistustki ei järgnenud, maksid isegi võttepäevad kinni. Fedja võib küll olla putinist ja libe tüüp, aga selles olukorras käitus mõistlikult.
Küll aga on sul praegu kinos ka üks otsapidi venelastega koostöös tehtud film pealkirjaga „Minsk“10, kus sa oled hoopis produtsent. Kuidas nüüd näitleja ja lavastajaametiga võrreldes see uus rakurss paistab? Kindlasti need rikastavad üksteist.
Rikastavad muidugi. Saan ehk jälle kas või väikese sammu edasi astuda, et end tundma õppida, endaga klaarida. Mitte niivõrd egotripp kuivõrd selle vastand. Lavastaja Boriss Gutsi tunnen juba varasemast, aga mulle oli kindlasti uus õppetund see, et kui sellesarnaselt edaspidi filmi sisse minna, siis ma soovin lavastajalt väga põhjalikku selgitust, mis tal mõttes on, ja mitte ainult idee tasandil.
Aga „Minskis“, kus näidatakse pooleteise tunni jooksul mässuöö sündmusi 2020. aasta Minskis, oli kavatsus ja teostus ju üsna üheselt mõistetav. Mõista hukka sealne diktatuur.
Mõtteselgusega oli asi selge, aga ühe kaadri film peab olema iseendale väga täpselt läbi komponeeritud. Ja ka näitlejatrupi jaoks.
„Minski“ teeb kindlasti eriliseks fakt, et see on võetud üles n-ö ühe kaadri filmina ehk terve film on üks katkematu stseen ilma ühegi montaažilõiketa. Kas see kontseptsioon oli algusest peale „Minski“ aluseks, ja miks?
Jah, algusest peale. Guts on väga hea stsenarist ja see kontseptsioon mulle meeldiski. Ta tahtis näidata seda, kuidas noore paari kulg mahub ilma lõigeteta sellesse lühikesse aega, ja kuidas me saame näha nii suurt ja traagilist muutust nii lühikese aja jooksul.
Kogu see üks tükk on üles võetud Eestis. Lasnamäel. Kuidas see teoks sai?
Mina ise olin võtte ajal Peterburis. Mul on täna muuseas tele-esilinastus Venemaal.
Mille? Ega ometi „Minski“?
(Naer.) Ei, üks mu sari tuleb täna välja. Arvasin, et seda ei lasta ekraanile, kuna teemaks on ka politseikorruptsioon, üsna räige lugu. Ja see on lausa NTVs, riiklikus kanalis. Olen siin mõelnud, et huvitav, kas mu nimi ka tiitrites on. Ega nad ilmselt ei pane …
Panevad ikka, kas saavad panemata jätta?
Mul oli üks selline juhtum, kus lavastajat tiitrites üldse ei eksisteerinud, aga operaator oli Mait Mäekivi, kelle ma olin kutsunud Venemaale üht sarja tegema.
Mis see täna esilinastuv sari siis on?
Eheh. Peakiri on „Akula“ ehk „Hai“. Selline banaalsus. Aga noh, tellimustöö.
Kas Venemaal pole üldkasutatavat varjunime nagu Hollywoodis on Alan Smithee, mis läheb käiku siis, kui autor ei soovi oma nime tiitrites näha? Näiteks Ivan Ivanov võiks olla märk kellegi nässu läinud tööst.
Ma olen ise mitu korda valenime kasutanud.
Mis nime?
Ma ei ütle sulle. Paar sarja on olnud sellised, et pagan, siia ma küll ei saa oma nime panna.
Meenuvad eestlaste kummalised juhtumised Venemaal filme tehes, näiteks Rasmus Merivoo „Buratino“ (2009) võtteperiood.
Ma olin samal ajal ka Peterburis, kui nad seda filmisid ja tegin … aa … üht sõjardite telefilmi. Kinnises sõjaväebaasis keset Peterburi linna. Mind viidi esimesed kaks nädalat sinna võttele auto pagasiruumis. Kinnine sõjaväeosa, mul Eesti pass. Et see jumala eest kuskilt välja ei tuleks, et eestlane seal. Kõik mätsiti ja maksti kinni ja lõpus lõi kogu sõjaväeosa kulpi ja soovis edu.
Mis su kõige kummalisem juhtumine Venemaal on olnud?
Oi, neid on nii palju … Hea sõber Mait Malmsten on ikka öelnud, et ma peaks need asjad kirja panema, enne kui ununevad.
Seda enam et see maailm on ilmselt nüüd jäädavalt läinud.
Väga-väga pikaks ajaks kindlasti.
Kas sa ise oma filme vaatad?
(Naerab.) Ei vaata. Natuke valetan, sest vaatasin natuke aega tagasi esimest korda üle „Kohtuniku“ (2019), et näha, mis asi sellest nüüd siis tulnud on. Nüüd on natuke aega juba mööda läinud ka … Aga teisi asju ma ei taha vaadata, see võib lõppeda depressiooni või raske joomaga. „Kohtunikuga“ aga rahunesin nüüd maha. Nägin küll, mis siin või seal võinuks paremini olla, aga leppisin, ja olen valmis edasi minema.
Sul on planeerimises ka uus film nimega „Ühemõõtmeline inimene“, kuidas sellega läheb?
Hästi, just eile saime kinnituse rahastusotsuse kohta. Pealkirja laenasin Herbert Marcuse raamatult. See on film sellisest inimesest, kes on ära kadunud põlvkondade vahele. Tema isa on endine KGB ohvitser, kes hävitab oma patoloogilise armukadedusega naise elu ja kujundab pojast riigireeturi. Filmi tegevustik toimub meie kaasajas.
Kas see on ajendatud konkreetsetest sündmustest või põhineb päris inimestel?
Jaa. Prototüübid on miksitud kokku mitmest tegelasest. Film sai paberile nädal enne sõda ja kui sõda algas, siis ma ehmatasin, et see lugu ju ongi vaja praegu ära teha, sest see räägib praegustest inimestest. Selles loos on ka isiklikke asju, suhteid ja mälestusi.
Kas see baseerub Eestis ja tegelased on eestlased või on läbi Nõukogude aja siin ka mingi vene element?
Eestis jah, Vene seost vaid nii palju, et pruudi osas on mul taas Julia Aug, kes mängis ka „Minskis“. Peategelaseks kutsusime Juhan Ulfsaki. Tal on näitlejale kõige tänamatum ülesanne, ta peab muutuma nähtamatuks.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on kahtlusteta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti muusikakollektiive ning ühtlasi ka meie koorikunsti hinnatuim esinduskogu. EFK on küll koor, aga mitte lihtsalt üks kaunilt kõlav anonüümne instrument, vaid meisterlik tervik, mille loovad huvitavad ja erilised lauljad, dirigendid ning taustajõud. Fanaatiliste paleuslaste unistusest sündinud EFK on nelja aastakümne jooksul jõudnud maailmas professionaalse helikunsti tipptegijate hulka. Sel teekonnal on koori kunstiliselt juhtinud asutaja Tõnu Kaljuste, Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš ning inspireerinud suured loojad Veljo Tormis, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits ja paljud teised. Tänu heliloojatele, interpreetidele ning publikule kogu maailmas on koori 40 aastat täidetud loendamatute eredate sündmustega, salve on saanud ligemale 80 plaati ning rohkelt raadioülesvõtteid. Pean rõhutama, et nende uhkete saavutuste taga peitub peale kunstilise kaadri ka korralduslik vägi, milleta jääks see ilu ilmselt sündimata. Sestap otsustasin, et huvitav vestluspartner oleks EFK tegevjuht Esper Linnamägi, kes on veerandsajandi jooksul töötanud kooris laulja, produtsendi ja ka tegevjuhi ametis. Mind huvitas, millised mõtted, meenutused, rõõmud ja mured mõlguvad meeles koorielu köögipoolelt.
Alustasite oma muusikalist teekonda klassikalise laulu stuudiumiga. Miks ja kuidas pöördusite kultuurikorralduse alale? Kas tegevmuusiku perspektiiv ei pakkunud piisavat pinget või ammendas end midagi muusikas eneses? Ehk olid hoopis muud põnevad põhjused?
Põhjuseid oli mitmeid. Kui tagasi vaadata, siis on korralduslik pool klassikalise muusika vallas mind alati huvitanud. Teistpidi, töö ja tegevus EFKs on alati väga intensiivne, ent meie laiuskraad ei soosi väga vokaalkunstiga tegelemist. Peab olema tugev tervis ja hea hääleaparaat, et selles kliimas n-ö vokaalselt ellu jääda ja intensiivsusega kaasas käia. Saan väga hästi aru kolleegidest, kes vaevlevad aeg-ajalt hääleprobleemide tõttu. Minul õnnestus igal hooajal ikka kaks korda põhjalikult haige olla. See pani mõtlema, et kui nii edasi läheb, siis mis saab kümne või paarikümne aasta pärast – äkki oleks mõistlik otsida ka teisi võimalusi lauljakarjääri juurde. Toonane olukord oli soodne: muusikaakadeemias avati kultuurikorralduse magistrikava. EFKs läks produtsent Kersti Kirs lapsehoolduspuhkusele ning väljendasin soovi hakata tegelema korraldusliku poolega. Mitme põhjuse kokkulangemine viis sinna, kus ma praegu olen.
Põnev oleks mõelda tagasi ajale, kui olite EFK juures produtsent. Millised olid selle töölõigu põnevamad ülesanded või avastused?
Produtsendina pidin tegelema iga pisema tehnilise asjaga, mis puudutab kontserdi korraldamist. Kui hakkasin kooriartisti positsioonist tegelema tehnilise korraldusega, siis esimesel aastal mõtlesin, et lauljana ikka üldse ei taju, milline maailm on korralduses koos, et see ilu lõpuks lavale jõuaks. Suurim avastus oligi see, kui vähe ma tegelikult teadsin korralduslikust poolest. Praegugi vaatan, et need inimesed, kellel on olnud õnn tegeleda vaid muusika tegemisega, ei tajugi vahel, mis seal köögipoolel üldse tegema peab, et kontsert või turnee aset leiaks. Mida rohkem on muusikutel korralduskogemust, seda enam oskavad nad hinnata korraldust üleüldse ja ka seda, mida nad ise teevad.
Mulle on EFK kõige huvitavam koht, kus muusikaga saab tegeleda! Ühe hooaja korralduslik töö sisaldab nii palju eri kihte, mis ei luba iial tekkida rutiinil. See hoiab värskena, kuid tekitab muidugi ka stressi. Meie kontserdielus osalemine rikastab ja annab palju tagasi, see on mind palju motiveerinud nii laulja, produtsendi kui ka praegu tegevjuhina. Puutume kokku huvitava eri ajastute muusikaga ja põnevate muusikutega ning teeme seda geograafiliselt väga mitmesugustes kohtades. See kõik kokku on ütlemata suur õnnistus inimesele, kellele on antud võimalus selles valdkonnas tegutseda.
Õppisite kunagi ka USAs. Mille poolest erineb sealne kontserdikorraldus siinsest? Või on see süvatasandil hoopis äravahetamiseni sarnane?
Ameerikalik vaade erineb Euroopa klassikalise muusika korralduslikust vaatest kardinaalselt. Euroopas tegutsevad kollektiivid peamiselt tänu riikide rahalisele toele. Meie ooperimajade, orkestrite ja professionaalsete kooride põhitugi, eelkõige töötasud, tuleb riigilt, muu jääb vähem või rohkem organisatsioonide korraldada. Ameerika Ühendriikides on kõik väga turupõhine: riiklik või osariigi tugi on sageli alla 10 protsendi, kõik muu tuleb leida eratoetajatelt ja fondidelt, finantside spekter on väga kirju. Muidugi dikteerivad rahalised vajadused ja võimalused üsna suures osas ka repertuaari: kas midagi üldse ette võetakse või ei riskita lavale tuua. Meil määravad hooajaplaani üldjuhul ikkagi kunstilised juhid. Loomulikult peame ka meie kaaluma, mida suudame tõepoolest publiku ette tuua, aga meil on kunsti tegemiseks veel vabamad käed.
Esper Linnamägi: „Järelkasv on kutseliste kooride põhilisi kitsaskohti. Meie valdkond ja raha kipuvad ka pisut eri teed minema. Kui on annet ja soovi end muusikuna rakendada, on väga väärikaid kollektiive, aga palgatase paigutub siis kindlale piirile.“
Mulle näib, et töökultuur on ajas omajagu muutunud. Ameteid vahetatakse varasemast sagedamini, aastakümneid samas asutuses töötamise peale vaadatakse mõnes ringkonnas lausa viltu. Millega küll põhjendada teie nii pikka teenistuskäiku EFK juures?
Õnneks või kahjuks ei ole ma ainuke! Mul on haruldane kolleeg Aarne Talvik, kes on EFK asutajaliikmeid. Ta on siin olnud põhimõtteliselt kogu koori professionaalse toimetamise aja – 40 aastat. Mina alustasin 1997. aastal, mul saab 25 aastat. Enda vabanduseks võin öelda seda, et pika aja saab jagada kolme ametikoha vahel. Põhjuse olen maininud: kui tahta Eestis tegutseda klassikalise muusika valdkonnas, siis mulle on EFK valikuna ideaalne, kuigi meil on ka teisi väärikaid kollektiive. Üliõpilaspõlvest on mul kogemus Estonia teatrist, on väike katsetus direktorina Eesti Rahvusmeeskoori juures, mis jäi lühikeseks, sest mul õnnestus tulla tagasi EFK juurde. Samuti tean veidi, mis toimub Eesti Kontserdi liinis ja ERSOs, aga minu valik on kõigi tegurite põhjal ikkagi EFK. Suudame oma valdkonnas pakkuda maailmatasemel kvaliteeti ja see ei ole subjektiivne arvamus – seda kinnitavad arvukad rahvusvahelised tunnustused, näiteks Grammy või Gramophone’i auhinnad. Mulle on ka pakutud, et mine ja osale ühel või teisel konkursil, aga ma pole näinud osalemiseks põhjust, sest mujal ei saa ma end samal moel rakendada, nagu olen saanud EFKs. Seetõttu ongi organisatsioon jäänud aastakümneteks samaks.
Praegune aeg pakub lõpmatul hulgal võimalusi eneseteostuseks ja raha teenimiseks. Maailm on valla. Millega meelitatakse võimekat inimest valima kutselise koorilaulja töö? Kas selles töös on mingeid eripäraseid eeliseid?
See on keeruline küsimus. Järelkasv on meie valdkonna põhilisi kitsaskohti. Noortel on piiritu valikuspekter, kuidas end teostada. Meie valdkond ja raha kipuvad ka pisut eri teed minema. Kui on annet ja soovi end muusikuna rakendada, on väga väärikaid kollektiive, aga palgatase paigutub siiski kindlale piirile. Valikute küsimus. Kui tahetakse elada mitmekesist elu maailma muusika tippliigas, teha koostööd heade kollektiivide ja dirigentidega ning näha maailma, siis on EFK väga sobiv valik. Kuidas teha seda valdkonda atraktiivsemaks ja mudeldada professionaalse muusiku töökohta? Eks see olegi segu heast kvaliteedist, paindlikust tööajast, huvitavatest koostöövõimalustest ja soolorollide pakkumistest. Algne käivitaja peab loomulikult olema muusika tegemise tahe. Laval ei taha ju keegi näha „töövõtjat“! Tahetakse näha innustunud ning oma tööd armastavat muusikut. Paraku on tõsi, et meie oma finantsvahenditega ei saa pakkuda Euroopaga võrdväärset konkurentsivõimelist töötasu. See tahk võib muidugi tulevikus viia olukorrani, kus peame üle vaatama, kas meil üldse on kõrgliigas piisavalt tippspetsialiste.
Kunagi oli plaan töötada koostöös EMTAga välja kooriartisti eriala. Milliseid edasiminekuid sellega on?
Neid mõtteid on olnud. Minu soov on näha muusikaõppeasutuste ja meie organisatsiooni tunduvalt intensiivsemat koostööd. Oleme üritanud seda koostööd süvendada ja ma väga loodan, et infot võimaluste kohta vahetatakse tihedamini. Inimesed, kes lähevad vokaalkunsti õppima, võiksid juba õppimise käigus teada oma töövõimaluste perspektiivi Eestis. Kui käiksime rohkem ühte jalga, siis ma ei ohkaks järelkasvust rääkides. Igal juhul on meie uksed avatud: proovides töötatakse tihti väga huvitava repertuaariga ja tipptasemel dirigentidega. Infovahetus ja õppejõudude heatahtlik tugev suunamine võiks viia noori vaatama, mida ja kus tehakse. Loodan väga, et see suhtlus läheb ajapikku iseenesestmõistetavaks.
Just heatahtlikust tugevast suunamisest on tuntav puudus, pigem võib tajuda, et õppejõud liiguvad vastupidist teed. Olen kuulnud laulutudengite suust, et mõned õppejõud lausa hoiatavad arenevaid vokaliste kooris laulmise eest – see justkui pidavat kujundama valesid vokaalharjumusi ja rikkuma edasise karjääri, kui nüüd pisut liialdada.
See ei olegi liialdus, vaid ka minu otsene kogemus muusikaakadeemias õppimise ajast. Selge on see, et kõigist ei saa suuri soliste. Seal on väga palju kihte: küsimus on vokaalis, isikuomadustes ja musikaalsuses. Samal ajal on meil väga võimekaid inimesi, kelle tugevus väljendub ühistöös. Kollektiivina on EFK aastakümnete jooksul viinud tipptasemel eesti kultuuri kuulajateni üle maailma ja saanud selle eest väga palju tunnustust. Õppeasutustel on võimalik suunata: kogenud õppejõud näeb ju ära, kus võiks inimene end rakendada, kas on potentsiaali saada ooperisolistiks või teostada end väga kõrgel tasemel kammerlauljana. Kui seda mitte teha ja võimalused kasutamata jätta, siis kaotavad eeskätt noored inimesed enda karjääri valikutes, aga ka organisatsioonid, kus vajatakse haritud ning motiveeritud spetsialistidest järelkasvu.
Eestil on seljataga üle 30 aasta uut iseseisvust, aga meil puudub kontserdisaal, mis mahutaks akustiliselt oratooriumi või suurema sümfooniagi. Sõnades tähtsustatakse muusikat ülimal määral ning peetakse seda üheks Eesti visiitkaardiks, ometi räägivad teod teist keelt. Kuidas edasi?
ERSO ja nende tegevjuht Kristjan Hallik on viimastel aastatel pannud palju energiat sellesse, et tutvustada uue kontserdimaja vajadust Eesti vabariigi pealinnas, kus tegelikult puudub nüüdisaegne ja esinduslik kontserdimaja. Oleme EFKga üritanud selle initsiatiiviga kaasas käia, et see saaks hoo sisse ning jõuaks teostuseni. Paraku nägime möödunud aastal, et poliitikute toetust idee ei leidnud. Maailmas toimuv ei toeta praegu kuidagi riigile uute kohustuste võtmist, aga ikka jääb lootus, et kontserdimaja ehitamise võimalus siiski leitakse. Ühe otsustava sammu, mille puhul polegi asi niivõrd rahas, saaksime teha ka kiiremini. Võiksime fikseerida tulevase hoone asukoha. Kui ei ole raha, broneerime krundi, kuhu võiks kerkida uhke ja muusikute vajadustele vastav kontserdimaja. Linnaruum ehitatakse muidu paratamatult turumajanduslikest soovidest lähtuvalt täis. Praegu on viimane aeg vaadata veel kord maatükke, kuhu võiks sobida linnaruumi ilmestava ja hea arhitektuurse lahendusega kontserdimaja.
Hamburgi linna ja Elbphilharmonie näitel võiks ju kinnitada, et sellise hoone kasulikkust saab mõõta ka majanduslikes kategooriates.
Ühiskond võidab alati, kui luuakse midagi ilusat ja mõjuvat, kultuur on ju üks majanduse oluline käivitaja. Erilise arhitektuuriga hoone, kus on hea akustikaga saalid, kus saab elamust pakkuvaid üritusi publiku ette tuua – sellest saaksid kindlasti majandus ja turism tuntavat kasu, mis on tõesti ka rahas mõõdetav.
Eestis on mõned n-ö vahepealse staadiumi koorid, mis pakuvad tasemelt EFK-le peaaegu konkurentsi, aga mida tööstruktuurilt veel kutseliseks pidada ei saa. Teisalt puudub Eestis suur oratooriumikoor, mille asutamisele kunagi tõsiselt mõeldi. Kas meie küllalt väikesel muusikaväljal on ruumi veel mõnele kutselisele koorile?
Küsimus on valikutes, milliste kriteeriumide põhjal kedagi rahastada. EFK on üks ja ainuke: tema rahvusvaheline tase ja tuntus on välja kujunenud aastakümnete jooksul. Enne puudutasime järelkasvu teemat: kas praegu makstav töötasu on rahvusvahelisel tasemel kutselisele muusikule konkurentsivõimeline? Tegelikult ju ei ole. Võib arutleda samuti nii: kas peab aastaid pingutama selle nimel, et omandada elukutse, mis ei paku isegi riigi keskmist palka? Pigem peaksime praegu mõtlema sellele, et Eesti esinduskollektiivide (ERSO, EFK, TKO) liikmed saaksid korralikku töötasu, see ebakõla vajab esmalt korrastamist.
On hästi teada, et Tõnu Kaljuste otsib aina uusi lähenemisnurki, ei rahuldu keskpärase ega lihtsa kontserdiproduktsiooniga. Kujutan ette, et see toob ka produtsendile ja direktorile kindlasti hulga tööd juurde.
Tõnu on väga suure visiooniga inimene ja lihtsalt haruldane muusik, kel ei tule ideedest iial puudu. Kui meil oleks jõudu kõik tema mõeldu ellu viia, võidaks ühiskond sellest palju. Teeme, mis on võimalik. Kõik, kes me oleme olnud tema ümber läbi aastakümnete mis tahes rollides, on ühise asja teenistuses – et elaks muusika ja meie kultuur. Selleks on vaja suure visiooniga inimesi ja tema seda kahtlemata on.
Kas EFK plaanides on ka mõni toekam ettevõtmine eesti kooriklassika süstemaatilisemaks jäädvustamiseks? Ilmunud on näiteks mõned plaadid Saare ja Kreegi valitud teostega, aga väga suur hulk meie klassikute hiilgavat helikunsti seisab riiulitel käsikirjas, vaikib. Ka muusikaloo õppejõud ja õppijad tajuvad seda puudust. Kui õppejõud selgitab, et üks või teine helilooja on meie kultuurile ülimalt oluline ja tõeliselt suurepärane helilooja, ent tasemel ettekandes salvestisi leiame vaid üksikutest teostest, siis võib õppija pimesi uskuda või kaheldes õlgu kehitada, sest kõlavat tõendit ju pole.
Aus vastus on, et praegu kindlat plaani ei ole. Siin on üks takistus meie väga tihe kontserdigraafik ja hooajaplaan. Kindlasti tegeleme nende mõtetega ja üritame oma jõudu suunata sinna, et paljud eesti heliloojad saaksid tähelepanu, salvestatud ja väärilise koha kontserdikavades. Teisalt ei ole EFK repertuaari keskmes ka üksnes Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Oleme teinud tihedat koostööd väga erisuguste noorema põlve heliloojatega ning nende muusikat samuti salvestanud. Näiteks ilmub augustis plaadifirma BIS alt Ülo Kriguli autoriplaat, mis on väga olulise kaaluga sündmus.
EFK-l täitub 40 tegevusaastat. Kuidas on plaanis seda ära märkida ja tähistada?
Eks me ole tähistanud juba kogu hooaja. Aastaarvud tulevad ja lähevad ning annavad võimaluse keskendunult kokkuvõtteid teha. On märgiline, et just sel hooajal tuli meie juurde tagasi EFK asutaja, dirigent Tõnu Kaljuste, kes lõi oma repertuaariga kohe teistsuguse näo, millele ka publik on poolehoiuga reageerinud. Hooaja tõmbame Tõnu Kaljuste juhatamisel kokku 30. juunil Noblessneri valukoja Nobeli saalis, kus kõlab nii päris uus kui ka vanem looming. Meil tuli just trükisoojana välja seda nelja aastakümmet kokku võttev raamat, mis on hästi põnev lugemine kõigile, kel vähegi selle valdkonna vastu huvi. Raamatust saab sissevaate, kui palju on 40 aasta jooksul ära tehtud. On dirigentide mõtisklusi, lugu sellest, kui keeruline oli Tõnu Kaljustel kammerkoori luua ja professionaalse tasemeni viia, tegelikult ka sellest, kui palju on Eestit väljaspool tutvustatud. Eesti teeb ikkagi suureks meie kultuur ja EFK on selle kultuuri väga tugev osa. EFK on rääkinud oma lugu, teinud seda väga hästi ja selle loo kaudu teatakse meid nii kultuuri kui ka riigina ka laiemalt. Mina usun, et oleme teinud oma asja südamega.
Enamikule rahvast tähendab inflatsioon üldise hinnataseme muutust. Hinnatõusu võrra odavneb ka riigis kasutatav rahaühik. Kui riigis on inflatsioon näiteks 20%, siis tähendab see 20% kõrgemat hinnataset võrreldes eelmise aastaga ning seda, et 1 euro eest saab osta 20% vähem kui aasta tagasi. Alustame hinnapoolest. Inflatsiooni põhjused jagunevad kõige üldisemalt nõudlus- ja pakkumispoolseteks. Võib rääkida mingite üksikute kaupade hinnatõusu ülekandumise tagajärjel tekkinud inflatsioonist ja üldise rahapakkumise kasvu mõjust hinnatasemele.
Praeguse hinnatõusu üheks alustajaks pakkumise poolel on olnud kütusehindade tõus, mis on siirdunud teiste kaupade hindadesse. Kütusehindade tõusu põhjused on nii majanduslikud kui poliitilised. Majanduslikud põhjused on seotud turukorralduse ja sellega seotud kütuste ja elektrienergia pakkumisega. Poliitilised põhjused on seotud tarnevõrkude toimimisega, näiteks maagaasi kättesaadavusega, kas see on torugaas või kokku pressitud vedelgaas (LNG). Osa põhjusi on lühiajalised. Tootmise pool on reageerinud seal, kus see on võimalik toodangu lisamisega, oma osa on nõudluse vähendamisel kõrgete hindade poolt. See peaks stabiliseerima hinnad madalamal tasemel. Osa põhjusi on struktuursed ja pikaajalised. Näiteks, kui suur on investeeringute vajadus ning kuidas see kaetakse. Lühiperioodi hinnatõusu teguri mõjuulatuse puhul on otsustav, kuidas praegune pakkumine kohaneb nõudlusega ning milliste vahenditega need vastavusse jõuavad.
Rahahulga kasvu mõju hinnatasemele on mitmekesisem ja tuleb esile eelkõige varade kallinemisena, aga kandub üle ka kaubaturgudele. Peavoolu majandusteadus väidab, et lõppkokkuvõttes on igasugune inflatsioon rahanduslik nähtus. Kui keskpangad on majandusse paigutanud tohututes kogustes raha ja see nii-öelda ellu ärkab, mis tähendab raha ringluskiiruse kasvu, siis toob see kaasa hinnatõusu. Sellega seoses tekivad küsimused õigetest poliitilistest meetmetest sellega toimetulekuks.
Miks on stabiilne hinnatase hea?
Võiks ju arvata, et las see inflatsioon olla, tõstame palku ja pensione samavõrra ja suhe tulude ja kaupade hindade vahel säilib. Selle poliitika häda on see, et järgnevad sissetulekute tõusud kütavad inflatsiooni edasi, samavõrra kallinevad ka tootmissisendid (näiteks palgad) ja lõpuks ollakse inflatsioonikeerises, millest väljuda on keeruline. Keskmise ja kõrgema inflatsiooni põhiline probleem majanduskasvu seisukohast on, et majandustulemuste ettenägemine muutub raskemaks, s.t suureneb määramatus. 10% või 20% inflatsiooni puhul ei liigu kõik hinnad samas rütmis, osa hindu tõuseb 3-4%, osa 30–40%. Hinnatõus ei ole pidev, vaid enamasti liiguvad hinnad puhanguliselt, hüpetega vastavalt sellele, kuidas majandusagendid oma hinnaotsuseid teevad. Kui kuue kuu hinnaprognoos on vahemikus 10–40%, siis on see majandustegevuse kavandamise seisukohast keerulisem olukord, kui see oleks 1-2%. Samal ajal on inflatsioon tulude ümberjagaja. Kui sisendihinnad kasvavad 10% ja väljundi hinda on võimalik tõsta 20%, siis on sellise kauba müüja teeninud muude tingimuste samaks jäädes ainult hinnatõusust 10%. Kui aga olukord on vastupidine, sisend kallineb 20% ja müügihinda on turukonkurentsis võimalik tõsta vaid 10% (näiteks eksportides hinnavõtjana madalama inflatsiooniga välisturule), siis on tulemus ainult hindade liikumisest –10%. Sellises olukorras on raske teha pikka plaani, tagajärjeks on investeeringute vähenemine ning tähelepanu keskendatakse kiiret tulu andvale tegevusele. Sellel on keskpikas perspektiivis majanduskasvu pidurdav toime.
Hinnatõusu piiramisel on oluline kogunõudluse piiramine ja sellele aktsiiside langetamine eriti kaasa ei aita. Kütuste ostust vabaks jäänud raha otsib muud kaupa.
Seevastu on keskpankade inflatsiooni eesmärgiks väga harva täielik hinnastabiilsus ehk 0% inflatsiooni. Euroopa Keskpangal on see näiteks 2%. Keynesi järgi on ratsionaalne põhjus see, et raha väärtuse väikene kaotus on piisav stiimul, et raha mitte hoiule panna, vaid aktiivselt kasutada ja majandustegevusse suunata.1 Teine põhjus on turumajanduse dünaamilisus – see, et arvestatakse inimeste vajaduste muutumisega. Ühed kaubad ja teenused tekivad ja teised kaovad, kasvava nõudlusega kaupade hinnad tõusevad, kasutusest väljalangevate kaupade hinnad langevad või ei kasva samal määral. Majanduse dünaamilisus tähendab suhteliste hindade pidevat muutust ning hinnad toimivad signaalina selle kohta, mida vajatakse. Üldiselt on parem, kui hinnad kohanevad ülespoole, võrreldes sellega, kui nad kohaneksid allapoole. Viimasel juhul oleks paljudel tootjatel probleeme oma kulutuste nominaalse katmisega, hinnatõus aitab võimalikku vahet siluda, ajaliselt nihutada. Inflatsiooni juhtimise pöördeline teema ongi, kuidas jätta ruumi suhteliste hindade kohanemisele ning samas vältida hinnaspiraalide teket. Majanduse mitmekülgne muutumine majanduskasvu korral on üks põhjus, miks siis tekib hinnatõusu surve.
Hindade seosed ja ülekandumised
Tarbimishinna indeksiga eristatakse alusinflatsiooni ja energiakandjate ning toidukaupade hinnamuutusi. Kuna energia- ja toiduainete turud on suhteliselt volatiilsed, hinnad reageerivad nõudlusele ja pakkumisele mõlemas suunas, s.t tavalised on ka hinnalangused. Näiteks oli mõni aasta tagasi toornafta tulevikuhind tasemel 0 dollarit barreli eest, millelt see on kasvanud üle 120 dollari barreli eest. Samal ajal on need turud globaalsed, kauplemisega on hõlmatud paljud riigid nii nõudluse kui pakkumise poolel. Need turud on tugevalt seotud poliitikaga. Naftaturgu mõjutab suuresti konsortsium OPEC ja tema sõbrad, näiteks Venemaa, kes ei ole küll OPECi liige, aga osaleb selle kvoodi määramise kohtumistel jm üritustel. OPEC jäi ka praeguse kriisi ajal pikka aega kurdiks USA tungivatele nõudmistele toodangukvoote suurendada, millega nügitaks hinda allapoole. Nüüd on nad siiski järele andnud ja lubanud pakkumist suurendada.2 Teraviljaturg on eriti nõudluse poolel olijatele poliitiliselt tundlik, kuna piiratud pakkumine ja sellest tulenevad kõrged hinnad tähendavad äärmuslikel juhtudel toidupuudust. Kuna volatiivsed toorainehinnad on sisendiks paljudele teistele kaupadele, siis kandub pikaajaline tooraine hinnatrend mõne aja pärast proportsioonis nende osakaaluga teiste kaupade hindadesse, mille põhjal kujuneb alusinflatsioon. Kui alusinflatsioon jääb pikemaks ajaks kõrgeks, siis hakkab see mõju avaldama teistele majandusnäitajatele. Tekib surve palgatõusuks ja sotsiaaltoetuste kasvuks. Need suurendavad nominaalset kogunõudlust ning see omakorda annab üksikute kaupade tootjatele võimaluse oma hindu tõsta, eriti kui on veel pakkumisega haakuvaid probleeme. Kui see protsess kestab pikka aega, siis ongi tegemist hinnad-palgad-hinnad tüüpi spiraaliga, mis hakkab majanduses rulluma.
Pidev inflatsioonipaine mõjustab inimeste ootusi tulevaste hinnaliikumiste suhtes. Samal ajal on inflatsiooni mõõtmisel määrav ka baasiefekt, mis tähendab seda, et kui hinnad on ühel perioodil kiiresti kasvanud, siis järgmisel perioodil on hinnatõusu baas eelmise perioodi kasvu võrra kõrgem ning samas tempos inflatsiooni jaoks peaks nüüd hinnad edasi kasvama sellelt kõrgemal baasilt. Kui inflatsiooni põhjused on lühiajalised, siis peaks teatud aja pärast nende mõju kas lakkama või pehmenema (nafta ja gaasi hinnatõus peatub või hinnad alanevad ja selle mõjul pidurdub ka muude hindade tõus) ning surve edasiseks hinnatõusuks pidurdub. Kui aga pikaajalisemate struktuursete probleemide ja inflatsioonispiraalide toimel hakkab inflatsioon edasi kerima, on tagajärjed rängad. Praeguse inflatsiooni puhul on Eestis räägitud hüperinflatsioonist, aga sellest on asi kaugel. Definitsiooni järgi algab hüperinflatsioon tasemest 50% hinnatõusu kuus.
Inflatsiooni tõkestav poliitika
Kuigi inflatsiooni tõkestamise puhul räägitakse väga palju keskpankade ja valitsuste otsustest ja sekkumisest majandusse, tuleb arvestada, et hinnaotsused on suures osas turgudel tegutsevate majandusagentide individuaalsed otsused. Administratiivselt kujundatakse Eestis väga väheseid hindu ja sageli ei pane reguleeriv asutus (konkurentsiamet) hinda paika, vaid kinnitab oma arvutused ametile esitanud ettevõtte õiguse antud tingimustel hinda muuta. Inflatsiooniga seoses on vibutatud ideed teatud hinnad fikseerida, aga ökonomistide meelest ei ole see hea mõte. Hulgaline hindade fikseerimine pole vaba turu puhul võimalik, sest sellistest hindadest kinnipidamist pole võimalik kontrollida. Kui hinnad on fikseeritud, algab nihverdamine kvaliteediga. Kas võimaluse piires vähema või kehvema tooraine lisamine võimaldab toodet sama nimetuse ja hinnaga edasi müüa? Kas veidi parema materjali ja mõne kaunistuse lisamine annab uue toote, millele võib 50% hinda juurde keevitada? Kes seda kontrollib?
Üsna hästi kirjeldatakse vasakpoolse majandusteadlase John Kenneth Galbraithi probleeme ja kannatusi Ameerika Ühendriikides Teise maailmasõja ajal, kui ta oli 1941. aasta novembrist kuni 1943. aasta maini hinnaameti ülem („hinnatsaar“).3 Teine näide Ameerika Ühendriikidest on 1973. aastal Nixoni administratsioon mõneks kuuks kehtestatud hinnakontrolli kui Iisraeli ja Araabia riikide sõja ajal kehtestasid OPECi riigid embargo ja mõne nädalaga tõusis naftabarreli hind kolmelt dollarilt 20 dollarini. Ka see hindade külmutamise katse ei õnnestunud ja administratsioon oli sellest sunnitud loobuma. Põhilisi probleeme on kaks: esiteks, administreerimine (teabe kogumine, kontroll ja hinnaotsuste jõustamine) ja teiseks, majanduslikus käitumises stimuleerimise kõrvaldamine. Hinnatõus stimuleerib nimelt kõigi halbade omaduste kõrval pakkumist ja alternatiivseid allikaid, tehnoloogilisi muudatusi ning piirab (vähendab) nõudlust, mis on kaupade nappuse korral hindade stabiliseerimiseks vajalik.
Praegune inflatsioonimäär on erakorraline ja enneolematu, kui hindame seda 30 aasta pikkusel ajalõigul. 1970ndate Euroopa vabad maad talusid ka tunduvalt kiiremat inflatsiooni ning meenutavad seda aega siiani heaoluühiskonna õitsenguperioodina.
Inflatsiooni tõkestamise juures tuleb silmas pidada, et rahapoliitika on Euroopa Keskpanga, fiskaalpoliitika aga põhiliselt liikmesriikide pädevuses. Rahapoliitikat teostava Euroopa Keskpanga töövahend on näiteks varade (võlakirjade) kokkuostmine ja intressimäärade muutmine. Varade kokkuostu on piiratud ja peaks järgnema intressimäärade tõstmine. Esialgu peeti silmas 2023. aastat, nüüd aga räägitakse juba kahest intressimäärade tõstmisest 2022. aastal. Euroopa Rahaliidu puhul on kirjutatud sellest, et stabiilsuse ja kasvu pakti tingimused on olnud liiga ranged ja pärast kriiside lahendamist (varasem rahandus- ja nüüdne koroonakriis) minnakse üle lõdvemale raha- ja fiskaalpoliitikale. Kriisi ajal on enamiku ELi riikide võlakoormus järsult kasvanud ning intressimäärade tõstmine inflatsiooni pidurdamiseks tekitab võlgu olevate riikide eelarvesse täiendavaid intressikulusid. Teiselt poolt sööb inflatsioon ära säästude ostujõu ning üha tekitab imestust, kui kaua taluvad ulatuslike pensionivahenditega süsteemid negatiivseid intressimäärasid. Seetõttu on kõlanud üleskutsed selle tingimuste juurde tagasi pöörduda.4
Eelarvepoliitika poole peal tekitab puudujääk samuti inflatsiooni. Kriisi ajal toetab eelarvepuudujääk lühiajaliselt kogunõudlust ja selle kaudu majanduse toimimist, aga seda ei saa käsitleda erasektori pikaajalise asendajana. Riik peab majanduskasvu taastudes ja hinnasurve korral kulutusi tagasi tõmbama, mitte tegevust suurendama. Makromajanduslikult raha- ja eelarvepoliitika üldiselt täiendavad ja toetavad teineteist ning ELi üks paradokse ja valukohti ongi ühise üldise raamistiku tekitamine olukorras, kus rahapoliitika hoovad on Euroopa Keskpanga käes ja eelarvepoliitika on riikide tasemel. ELi eelarveprotsessi reguleerimise vahendid ongi selle vastuolu ületamiseks.
Poliitikud on arutlenud maksude vähendamise, näiteks kütuseaktsiisi alandamise üle. Majandusteadlased seda heaks mõtteks ei pea. Esmapilgul näib, et aktsiisi alandamine teeb kütuse odavamaks ja kuna kütus on sisendiks teistele toodetele, siis peaks ühe sisendi piiramine hinnatõusu pidurdama. Tegelikult on hinnatõusu piiramisel tähtis kogunõudluse piiramine ja sellele aktsiiside langetamine eriti kaasa ei aita. Kütuste ostust vabaks jäänud raha otsib edasi muud kaupa. Parim poliitika on hoida eelarve tasakaalus (kuni majanduslangust ei ole) või minimaalses defitsiidis ja toetada sotsiaalselt tundlikke inimrühmi. Kõigile toetuste jagamine ja samaaegne maksude alandamine toob kaasa inflatsiooni kontrolli alt väljumise ja suured probleemid.
Eesti inflatsiooni eripära
Eesti inflatsioon on 2,5 korda kõrgem ELi keskmisest. Miks see ühes ja samas majandusruumis nii on? Esimene põhjus on toidukaupade ja kütuste suur osakaal tarbimiskorvis. Sellele on ka Eestis tähelepanu juhitud. Aga see on vaid pool tõde. Teine pool tõest on see, et kõigis madalama inflatsiooniga riikides on astmeline tulumaks. Majanduses on üldiselt nii, et kõik tegelikud tehingud on nominaalsed, jooksvates hindades ja reaalsed näitajad (nagu reaalne majanduskasv) on arvestuslikud. Kui inflatsiooni tõttu nominaalsed tulud kasvavad, siis liigub suur hulk tulusid kõrgemasse maksuastmesse, riigi maksutulud kasvavad ja samal ajal pidurdavad kasvanud maksud erasektori nõudlust, mis aitab inflatsiooni pidurdada. Aja jooksul neid maksuastmeid muidugi korrigeeritakse, aga inflatsiooni seisukohast kriitilises olukorras on ka lühiajaline nõudlust piirav mõju oluline. Astmelise tulumaksu stabiliseeriv funktsioon on majandusteooria üks põhitõdedest. Otsestel ja kaudsetel maksudel on oma eripära ja pikas ning keskpikas ajaplaanis parima maksukombinatsiooni otsimine on omaette ülesanne. Aga kui silmas pidada võimalust ja vajadust suurendada näiteks Eesti kaitsekulutusi 3-4%-ni SKTst, siis ei saa see toimuda nii, et veelgi kõrgema käibemaksuga maksustatakse neid inimesti, kes 70–80% oma vahenditest kulutavad toiduainetele ja eluasemele.
See, kuidas poliitikud sagivad ümber inflatsiooni teema, meenutab uue köögikombaini ostnud koduperenaise käitumist. Masina käivitamist katsetatakse mitut viisi, meenutatakse varem samaks otstarbeks kasutatud masina käitlemist, helistatakse naabrinaisele ja arutatakse temaga. Kui midagi muud tõesti üle ei jää, siis võetakse pakendist välja juhend ja hakatakse seda uurima. Inflatsiooni puhul on teemaks see, et üldiselt on selle tõkestamise meetmed teada, aga need on majanduslikult ja poliitiliselt ebamugavad. Esimene lootus on olnud, et kütuste ja toiduainete hinnatõus kestab lühikest aega, taltub ega lähe üle kiirenenud alusinflatsiooniks. Tegelikult on toorainete hinnatõus juba mõjutanud alusinflatsiooni, seda nii Ameerikas kui Euroopas.5 Kui alusinflatsioon jätkub mõnda aega, siis käivituvad hinnaspiraalid, inflatsiooniga toimetulekuks tõstetakse palku ja sotsiaaltoetusi, need omakorda annavad alust täiendavaks nõudluseks ja soodustavad edasisi hinnatõuse. Kui tarbijad hakkavad neutraalse hinnataseme asemel arvama, et tulevikus hinnatõus jätkub, muudavad nad vastavalt oma käitumist. Näiteks panevad eeldatava hinnatõusu paljudesse tulevasi tehinguid puudutavatesse lepingutesse. Siis peavad keskpank ja valitsus hakkama võitlema kümnete tuhandete ettevõtete ja sadade tuhandete indiviididega, kes kõik on pideva hinnatõusu ootuse omaks võtnud ja vastavalt käituvad. Inflatsiooni puhul räägitakse enamasti keskpanga ja valitsuse otsustest, mis hinnaliikumisi mõjutavad.
Ka Eesti-suguses väikeses riigis tähendab turumajandus kümnete tuhandete ettevõtete ja sadade tuhandete indiviidide hindadega seotud otsuseid ning valikuid. Kui inflatsioon on käest läinud, siis on keskpanga ja valitsuse ülesanne nende paljude majanduses osalejate käitumist mõjutada, nende inflatsiooniootusi murda. Harvardi ülikooli professor ja endine Ameerika Ühendriikide rahandusminister Lawrence Summers on hinnanud, et tõeliselt mõjusaks inflatsiooni tõkestamiseks peaks keskpank (Föderaalreserv) paari aasta jooksul tõstma baasintressi tasemele 4-5% ja jõudma positiivsete intressimääradeni.6 Sama kehtib suures plaanis ka euroala kohta. Aga see toob kaasa juba majandusšoki, mis tähendab majanduslangust ja seejärel uuesti käivitamist. Enne seda proovitakse ära mõõdukamad meetmed ja loodetakse parimat, nii Ameerikas kui Euroopas.
PS Reaalne intressimäär on nominaalne intressimäär miinus oodatav inflatsioon. Positiivne reaalne intressimäär tähendab seda, et intressimäär on kõrgem kui (oodatav) inflatsioon.
1 John Maynard Keynes, Hõive, intressi ja raha üldteooria. Ilmamaa, 2018.
2 Stanley Reed, OPEC Plus agrees to a bigger increase in oil supply. – New York Times 2. VI 2022. http://www.nytimes.com/live/2022/06/02/business/economy-news-inflation-russia.
3 Richard Parker, John Kenneth Galbraith, His Life, His Politics, His Economics.The University of Chicago Press, 2015.
4 Guy Chazan, German finance minister urges EU to rein in public spending. – Financial Times, 21. V 2022. https://www.ft.com/content/dc3e679f-f2f8-4ca7-8dd8-a10b91af4a67
5 James Politi, Janet Yellen admits she was „wrong“ about inflation threat. – Financial Times 2. VI 2022. https://www.ft.com/content/437a4e4b-9b97-4cd0-bb4a-d5d333e65410.
6 The Ezra Klein Show. Transcript: Ezra Klein Interviews Larry Summers. – New York Times 29. III 2022. https://www.nytimes.com/2022/03/29/podcasts/transcript-ezra-klein-interviews-larry-summers.html?searchResultPosition=1.
Tõlkija annab autorile uue hääle, sellele mõtlematagi
PEETER SAUTER
Panna tõlkijad rääkima autoritest, kelle teoseid nad on tõlkinud, on ilmselt riskantne värk, umbes nagu küsida lastelt vanemate ja vanematelt laste kohta. On oht libiseda pealiskaudsesse kiitmisse ja ilukõnesse, sest pole ju põhjust kriitiline ja noriv olla. Selge, et autoriga, kelle tekste on juhust ehk veelgi vahendada, tuleb hoida häid suhteid. Kui olen ise tõlkinud, tunnen tahtmatult aukartust: tema on tähtis autor, klassik, mina kõigest tõlkija ja võin saada kehva ja ebaadekvaatse tulemuse eest vastu pead. Parem mokk maas hoida ja nähtamatuks jääda.
Ometi on tore ja armas, et tõlkijaid esile tõstetakse. Vahel on mõne tõlke kohta öeldud, et see on koguni originaalist parem, näiteks Indrek Kofi Houellebecqi tõlgete kohta. Vahel võib tõlkija aga puusse panna: nii ütles hea Kesküla Kalev mu tõlgitud Kerouaci kohta, et tõlkisin Sauteri keelde. Irvitasin selle üle, aga väheke riivas ka. Kui nüüd vist kolmandat korda sama tõlge välja anti ja mult küsiti, kas tahan parandada, oli kiusatus üle käia. Sain faili, võtsin lahti – kõik oli kohutav. See tulnuks uuesti tõlkida. Proovisingi, aga toda küürakat parandada tundus mõttetu. Lõin käega. Nüüd tuli raamat postiga ja ma ei julge avada.
Usun, et üsna samalaadsed tunded võivad olla paljudel tõlkijatel, eriti kui tõlkida elava autori teost ja autor oskab sihtkeelt. Mats Traat vaatab ju kindlasti läbi, kuidas Harala elulood soome keeles kõlavad, pealegi on seal küllaga kolhoosielu ja nõukaaegseid reaale, millest soome lugejal vähe aimu. Sestap võttiski tõlkija Merja Aho Traadil Tallinnas mitu korda nööbist kinni. Ja autor tuleb muidugi meelsasti tõlkijaga oma surematu teose üle arutlema.
Kui tekst ilmub raamatuna, on see alati uus tekst. Ja iga lugeja loob lugedes sellest oma teksti. Tõlgitud ja ilmunud tekst emantsipeerub ilmselt enamgi. See on täiesti uus ooper.
Nii on ka elavate kodumaiste autorite lavastamisega. Mitmed autorid kardavad vaatama tulla, sest kõik on ju teine, uus – äkki vale? Jaan Kruusvallist oli teada, et ta saatis esmalt vaatama naise ja kui naine ütles, et võib minna, siis läks. Madis Kõiv aga ilmus salaja mingile kuuendale etendusele ja istus viimasele rõdule. Ometi saadi sest teada ja näitlejad pingutasid kahekordselt: kes läks krampi, kes sai tiivad. Aga Kiviräha Andrus istub meelsasti juba esimeses proovis ja toetab truppi. Andrusele lihtsalt meeldib teatris olla.
Oletan, et on ka kirjanikke, kes tahavad tõlget näha, ja neid, kes pigem ei vaata – et mitte sekkuda, segada. „Kohtumistes“ kohtuvad kogumiku autorid nende autoritega, kelle teoseid nad on tõlkinud. Kommenteerin vaid mõnda lugu, mis rohkem puudutas.
Rootslanna Enel Melberg räägib, kuidas ta Jaan Krossi romaanide lugemise kaudu jõudis eri persoonide ja tegudeni. Näiteks kirjutas raamatu „Härra Brecht ja tema naised“ (kuhuni viis Krossi „Professor Martensi ärasõidu“ lugemine). Kanäe, mis elutee käänud (milliseid armastas kaardistada ka Kross). Meeldejääv detail on, kuidas Melbergil oli rida küsimusi seoses „Kolme katku vahel“ rootsindamisega, aga Kross oli oma viimasel eluaastal nii toss, et tõlkija ei hakanudki kohtudes uurima. Kohtus niisama.
Danutė Sirijos Giraitė ja Leelo Tungla vestlus on pungil detaile Tartu üliõpilasaastatest ja pisut hilisemast ajast. Ja detailid räägivad rohkem kui üksteise kiitmine. Kuidas üliõpilased aega viitsid. Kuidas lapseootel Leelo Raimo Kangroga, kes oli sõjaväes, Šiauliais abiellumas käis ja Raimo registreerimisele linna pealt tunnistajaid otsis ja oma vastsele rasedale naisele kohvritäie vastkirjutatud noote kaasa pakkis. Lood missugused.
10. kuni 15. juunini peeti Käsmus eesti kirjanduse tõlkijate seminari. Pildil kirjanik Eia Uus ja tõlkija Maximilian Murmann, kes vahendab eesti autorite loomingut saksa keelde.
Dora Janeva-Mednikarova on Eno Rauast ja kompaniist rääkides algul elegantselt ja kerglaselt isiklik, siis sobilikult üldistav, ent suubub paraku kiidulaulu.
Austraallane Christopher Moseley räägib loo, kuidas Ilmar Taska saatis talle Austraaliamaal viibides küsimuse, kas Moseley ehk tõlgiks Taska eduka esiromaani inglise keelde ja kohtuks temaga peagi Londoni raamatumessil. Moseley oligi intrigeeritud ning sai peagi Taskalt raamatu ja Eesti meedia lingid kiitvate arvustustega. Nii sünnivad head tõlked heast eesti kirjandusest. Moseley tundub tiba irooniline, aga väga pehmelt. Lookese pealkirigi on südamlik – „Pobeda kihutab messile“.
Valgustav on ka soomlanna Anniina Ljokkoi kohtumine Valdur Mikitaga. Ljokkoi, tõlkides juba teist Mikitat, märgib failis ära tõlke kolm varianti (esimene punane, teine tumepunane ja kolmas lilla, mida söandab juba näidata toimetajale). Tartu Pierre’i kohvikus trehvab ta Mikitaga, ajab sellega tal pea sassi ja mees kohmab, et kui mõne lause tõlkimine tundub keeruline, jäta lihtsalt välja. Ei ole need sõnad nii tähtsad midagi. (Ljokkoi teab, et mõni autor kaalub iga sõna kui kulda.)
Bence Batati jutulõng kohtumistest Piret Rauaga on lõbus. Piret Raud käis oma esimesel välisreisil Ungaris ema kõhus, teisel korral üliõpilasena läbisõidul ja sõi Balatoni ääres imehead „arbuusi“. Patat on kirjutanud päeviku kohtumistest Piretiga nii, nagu neid on pealt näinud korter Tallinnas, koolitahvel Luxembourgis või mooni-kirsikook Budapestis. Lõpus õnnitleb Käsmus meri, kes pole kahjuks Ungaris käinud, Piretit 80. sünnipäeva puhul. Annaks jumal kõigile huumorimeelega tõlkijaid.
Kätlin Kaldmaa soome tõlkija Outi Hytönen räägib möödaminnes ära poole oma eluloost. Mulle meeldib. Kätlinit tean ma mingil määral varemgi. Tore oli Outist (ja ta Tartu elust) lugeda. Pealegi räägib Outi, keel põses. Sümpaatne.
Adam Cullen on Asko Künnapist kirjutanud nii, et pole selle mehe kohta öelnud sõnagi. Laseb publitseerida luuletuse kahe mehe sõbrunemisest. Elegance! Mis mina räägin. Las tekst räägib. Adam style.
Doris Kareva luulet ukraina keelde tõlkinud Katja Novak räägib ka palju isiklikku. Tore. Kuidas sai käidud seminaril. Kuidas vahetati postkaarte (mille tekst kirjeldas alati käesolevat hetke – täitsa Jaapan). Kuidas Doris valmistas Käsmus liha. Kiiresti! Sups ja tehtud. Ja hästi tehtud. Kuidas esitleti raamatut Lvivis. Paraku polnud kohal Dorise koera Rumit. Jumal hoidku, see on nagu väike „Väike Illimar“.
Mitmed lookesed jäid jooksujalu refereerimata, aga lugemist väärivad kõik: autoriteks veel Cornelius Hasselblatt (saksa, Viivi Luik), Muš Nadii (udmurdi, Arvo Valton), Kaisu Lahikainen (soome, Ene Mihkelson), Merja Aho (soome, Mats Traat), Rūta Karma (läti, Mari Saat), Anna Michalczuk-Podlecki (poola, Anti Saar), Daila Ozola (läti, Edgar Valter), Varja Arola (soome, Andri Luup) ja Øyvind Rangøy (norra, Veronika Kivisilla). „Kohtumised“ suunab mõtisklema, mis sorti sott autori ja tõlkija vahel olla võib. Ega selget sotti saa, sest sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa. Aga erinevalt mehe-naise armastuslugudest tülli ei minda, sest milleks – töövärk. Kraageldes tulemust ei sünni. „Kohtumised“ on täis soojust ja inimlikkust.
Ehk peegeldavad tõlked autoritele neid endid ja annavad tahtmatult suuna, kuidas ja kuhu edasi liikuda.
Ah jaa, eelmisel nädalavahetusel peeti Käsmus taas eesti kirjanduse tõlkijate seminari, esmaspäeval näidati tõlkijatele Tallinnas filme ja esitleti „Kohtumisi“. Eesti Kirjanduse Keskus hoiab ja hellitab eesti kirjanduse tõlkijaid ja õige ka. Ega keegi eesti kirjandust vägisi ja läbi häda tõlkima tule.
Festival „Odessa Classics“ 31. V – 3. VI Tallinnas, Laulasmaal ja Tartus.
Festivali „Odessa Classics“ algatas 2015. aastal Ukraina tuntuim pianist Oleksi Botvinov ning aastate jooksul ses linnas esinenud interpreetide nimekiri on muljetavaldav: Daniel Hope, Joshua Bell, Cyprien Katsaris, Lucas Debargue, kui nimetada vaid eriti eredaid tähti. Festivalil on osalenud ka Eesti kollektiivid, nende hulgas Hortus Musicus ja Art Jazz Quartet. Selle aasta 2. veebruaril andis aga suurepärase soolokontserdi „Mustonenfestil“ Botvinov. Kontserdi lõpetas ta tol korral südamliku sõnavõtuga, kutsudes kõiki suveks Odessasse kuulama selleaastase festivali peaesinejat ERSOt. Juba siis oli poliitiline olukord nii pinev, et paratamatult käis peast läbi, kas suvel ikka on veel Odessasse sõitjaid. Aga Botvinovi rahulik olek ajas mustad mõtted eemale, sest eks nemad tunneta olukorda paremini – ehk tulevik ei olegi nii tume? Kahjuks oli tegu soovunelmaga ja see, mis on järgnenud, on ületanud ka kõige hullemad kartused. Sõja ajal festivali korraldamine on loomulikult võimatu, aga et traditsiooni mitte katkestada ning hoida ukraina kultuuri maailmakaardil, otsustati festival sel korral läbi viia hoopis Tallinnas ja Tartus ning seejärel Kreekas Thessaloníkis.
Siinne festival sai teoks peamiselt eraannetajate toel, aga üritust ei oleks tõenäoliselt toimunud sellise inimeseta nagu Oleksi Botvinov. Tema lõpututest jõuvarudest annab tunnistust see, et festivali organiseerimise kõrval astus ta kolmel kontserdil neljast üles solisti või ansamblipartnerina. Botvinovi repertuaar hõlmab teoseid mitmest sajandist ning ühtviisi kodus on ta Mozarti, Chopini, Rahmaninovi, Silvestrovi, Glassi või Piazolla muusikas. Tema mängustiil on ökonoomne, väliselt rahulik, aga pulbitseb sisemiselt energiast. Mozarti loomingut sai Eesti publik Botvinovi ettekandes kuulda lühikese aja jooksul juba teist korda: kui paar kuud tagasi kõlas klaverikontsert nr 21 C-duur KV 467, siis festivali avakontserdil ERSO ja Olari Eltsiga oli kavas üsna tumedakõlaline kontsert nr 20 d-moll KV 466. Ilmselt kõige tuntuma Mozarti klaverikontserdi tõlgendus oli Botvinovil selge ja läbipaistev, ilma liigsete tundepuhanguteta, sage portato pani aga klaveri kristalselt helisema. Eriti oli seda tunda kontserdi teises osas, kus ei langetud romantilistesse liialdustesse. Üsna tempokas ettekanne võlus karge ja siira meeleoluga.
Avakontserdi kõrghetkeks osutus siiski Daniel Hope’i ette kantud Benjamin Britteni viiulikontsert. Selle juhatas sisse Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, mis ei ole kunagi mõjunud nii süngelt ja traagiliselt kui praeguste sündmuste valguses ning viis mõtted kõikidele viimase kolme kuu jooksul hukkunud süütutele inimestele. Ka Britteni Teise maailmasõja eelõhtul loodud tehniliselt ülinõudlikus viiulikontserdis on ülekaalus tumedad toonid. Teose algul kõlavad löökpillid loovad sünge meeleolu ja kuigi kontserdi vältel on hulgaliselt ka helgemaid, lausa tantsulisi lõike, ei suuda need lõhkuda teose üsna pessimistlikku üldmuljet, mida toetavad väikesed asjad, olgu orkestrilt kõlav ostinaatne rütm, vaskpillide kurjakuulutavad motiivid või viiuli ahastavad kriisked ülikõrges registris. Hope’i esitust ei oskagi iseloomustada muu sõnaga kui „fantastiline“: milline sisseelamine, tunnete skaala, intonatsiooni puhtus ja tehniline üleolek!
Oleksi Botvinovi lõpututest jõuvarudest annab tunnistust see, et festivali organiseerimise kõrval astus ta kolmel kontserdil neljast üles solisti või ansamblipartnerina. Fotol esineb ta festivali „Odessa Classics“ avakontserdil koos ERSOga.
Kontserdi lõpetuseks kõlas tänapäeva tuntuima ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrovi sümfoonia nr 7. Sõlvestrovi loometeel on palju ühist Pärdi omaga: alustas temagi avangardistliku heliloojana, kuid jõudis 1970. aastatel heakõlalise muusika juurde, mis on Pärdi omaga võrreldes traditsioonilisem ning kus on oluline roll ilusatel meloodiatel. Selline on ka tema 2003. aastal valminud abikaasa mälestuseks kirjutatud nostalgiahõnguline seitsmes sümfoonia. Kaunis teos, kuid selle keskmises lõigus kõlav Richard Claydermani muusikat meenutav „klaverilaul“ on minu maitsele siiski liiga magus.
Sügava elamuse pakkus noorte pianistide, vendade Oleksandr ja Roman Fedjurko kontsert, mille tegi eriliseks mitu asjaolu: esiteks esinejate sünniaastad (2010 ja 2004), teiseks nende muusikaline küpsus ja kolmandaks lühike ekskurss ukraina muusikasse. Lapstähed on liigagi tihti vanemate ambitsioonikad projektid ja pigem lüüakse laineid viimseni drillitud tehnika kui muusikasse süvitsi minekuga. Vendade Fedjurkode puhul avaldas aga virtuoossest tehnikast rohkem muljet just nende sügav musikaalsus. Sellist loomulikkust ja pianistlikku vabadust, nagu ilmutas noorem vend Oleksandr, ei oskaks ühelt 11aastaselt klaverimängijalt oodata. Noorukieas Romani puhul tõusis aga esile tema õrn ja romantiline interpreedinatuur ning võime igasse teosesse põhjalikult süüvida. Mõlema venna kavas oli romantismiaja lääne klaverimuusika: Schumann, Mendelssohn, Saint-Saëns, nende kõrval ka teoseid ukraina heliloojatelt. Sügavaima mulje jätsid vanema venna esitatud Levko Revutskõi (1889–1977) aastatel 1918/1921 loodud kaks kaunist Chopini ja Skrjabini mõjutustega, kuid siiski väga omanäolist prelüüdi.
Neljal käel kandsid Oleksandr ja Roman ette kaks Mõroslav Skorõki (1938–2020) teost. Üks kannab pealkirja „Džäss-parafraas Ludwig van Beethoveni „Für Elise“ teemale“ ning lugu veel kuulmata tekkis kerge skepsis, et mida head saab tulla maailma äraleierdatumast loost džässikastmes, aga tuli: hästi vaimukas seade, mida esitades avaldus ka vendade hea džässitunnetus.
Peaaegu mitte ühegi ukraina muusiku kontsert ei möödu esitamata Skorõki „Meloodiat“, mis pärineb 1981. aastal valminud sõjafilmist „Raske mägitee“ („Високий перевал“). Tegelikult on tegemist linateosega, kus käsitletakse ukrainlaste rahvuslikku liikumist Nõukogude ideoloogia võtmes, oma rolli filmi lõpptulemuses mängis ka julgeoleku sekkumine montaažiperioodil. Skorõkil palutigi toona kirjutada muusika, mis räägiks sellest, mida ei saa näidata, ja nii sündiski lugu, millest on saanud ukrainlastele vaata et teine hümn. „Meloodia“ on sel kevadel kõlanud korduvalt ka meie lavadel, festivalil näiteks Oleksi Botvinovi lisapalana, vennad Fedjurkod tõid selle hingematvalt kauni meloodia kuulajateni neljal käel.
Omapärase segakavaga esinesid Arvo Pärdi keskuses viiuldaja Michael Guttman, tšellist Jing Zhao ja Oleksi Botvinov. Kontserdi algus tekitas kerge hämmingu: ei Beethoveni sonaat viiulile ja klaverile nr 4 a-moll op. 23 ega ka Luigi Boccherini duo viiulile ja tšellole D-duur suutnud kuidagi sütitada, häirivaks osutus erakordselt intensiivne esitus, kus metsikute tempode ja esituslaadi tõttu kannatas intonatsioon ja kõla ning eriti viiuli ja tšello puhul oli raskusi nende omavahelise häälestumisega. Seejärel tegid aga esinejad justkui restardi. Trio kandis ette kaks osa Ástor Piazzolla „Neljast aastaajast Buenos Aireses“ ja nüüd oli olemas kõik, mida sellise tasemega esinejatelt võis oodata: pillid kõlasid intonatsiooniliselt puhtalt, lood kanti ette mõnusa naudinguga, kuhugi ei olnud kiiret, võidujooks oli unustatud ning kuulda sai suurepärast ansamblimängu. Sama veenvalt esitati kaks lisapala, oma humoristlikku külge näitasid interpreedid Fritz Kreisleri „Miniatuurset marssi“ esitades. Võib vaid kahetsust tunda, et pool kontserti läks lahjavõitu repertuaari nahka.
Festivali lõppkontsert oli tõeline maiuspala: Hans Christian Aavik ja Oleksi Botvinov olid kokku pannud imeilusa kava. Alustati Pärdi „Fratresega“, mille meisterlikule esitusele järgnes Morten Lauridseni „O magnum mysterium“. See kaunimatest kaunim teos kõlas Aaviku ettekandes sellise sügavuse ja kirega, et pidi liigutama küll igat kuulajat, kel just südame asemel kivi ei ole. Nagu aasta algul Ester Mägi sünniaastapäevakontserdil, kõlas ka sel korral maestra „Kadents ja teema“ – teos, mis läheb iga kuulamisega vaid paremaks ning tundub olevat Aavikule eriti südamelähedane. Õhtu lõpetas César Francki viiulisonaat, mis võlus väga isikupärase interpretatsiooniga. Sageli pannakse seda sonaati esitades pedaal põhja juba algustaktidest peale, aga Aavik alustas hoopis tagasihoidlikumalt ning kasvatas pinget järk-järgult, laiendades nii tunduvalt teose kõlavärve. Tuleb nõustuda Botvinovi arvamusega: peame olema uhked, et meil on selline talent nagu Hans Christian Aavik. Olemegi. Kuulata sellist mängu nagu temal – muusikaline mõtestatus, puhas toon, lai dünaamiline skaala, kus eriti isikupärane on kaunikõlaline ja särav piano – on lihtsalt nauding.
Endla teatri „Issanda loomaaed“, lavastaja Laura Jaanhold, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskunstnik Kristen-Kalev Lina. Mängivad Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Liis Karpov, Ago Anderson ja Nils Mattias Steinberg. Esietendus 2. IV Küünis.
Viimasel ajal võib Eesti teatris täheldada kasvavat huvi religiooni vastu, eriti ühiskondlik-poliitilises kontekstis. Theatrumi puhul pole see muidugi midagi uut, kuid just selle poliitilisuse aspektist on kõnekas Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents“. Seda, et teema ka publikule ja auhinnažüriile korda läheb, kinnitab Marta Aliide Jakovski debüütlavastuse „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool) edu ja menu. Religiooni üle arutles oma lavastuses „Divide et impera“ (Ekspeditsioon ja Kanuti gildi saal) ka Jarmo Reha. Kaks kevadist uuslavastust olid aga lausa osa lavastajate magistriõpinguist Tartu ülikooli usuteaduskonnas: Elar Vahteri „Lea“ (Kuressaare teater), mis võttis ette küsimuse, kas Juhan Smuul väljendas näidendis kristlikke või ateistlikke seisukohti, ning siin kõne alla tulev Laura Jaanholdi „Issanda loomaaed“.
Iseenesest pole selles midagi taunimisväärset, et religioon jõuab inimese huvisfääri ühiskondlike filtrite kaudu. Ei saagi eeldada, et teatripublikut peaks huvitama mõne kõrbeeraku palveelu, dramaturgiline pinge tekib ikka seoses konflikti või skandaaliga, olgu selleks siis pagulaskriisiga enam teadvustunud islamiäärmuslus, paljastused seoses kiriku rüpes toimunud pilastustega ja kas või alles Ukraina sõja ajal rohkem uudiskünnist ületama hakanud teadmised õigeusu kiriku Moskva patriarhaadist. Selles mõttes on sümpaatne Jaanholdi lavastuse dokumentaalne lähtepunkt: seitseteist intervjuud eri konfessioonidesse kuuluvate Eesti kristlastega. Lavastaja rõhutas intervjuudes, et kuna ta ise ei ole kristlane ja sõpruskondagi eriti usklikke ei kuulu, ajendas teda ülikooli õppima minema ja lavastust tegema soov sellest valdkonnast rohkem teada saada.
Seejuures kaasneb selle ausa ja siira taotlusega ka teatav banaalsus juba ülesandepüstituses. Jaanholdi on eelkõige huvitanud, kuidas kristlased end Eesti ühiskonnas tunnevad, ning sellest lähtusid ka neile esitatud küsimused. Jah, küsida võib ju kõike ja ega teaduslikkusele pretendeerivat uuringut teisiti teha saagi kui uurimisobjekti kuidagi piiritledes, luues oma ja võõra või mina ja teise duaalse distantsi, see tähendab aga omakorda paratamatult mõningast lihtsustust, isegi sildistamist ja objektistamist.
Kristlasele on tema usutunnistus loomulikult tähtis, aga see on lausa nii tähtis, et samavõrd on see osa tema identiteedist. See ei ole harjumatu aksessuaar või esimeste suveilmadega saadud päikesepõletus, mis valutades või sügeledes endast pidevalt märku annab. Ka eestlane olemine määratleb kindlasti mu maailmast mõtlemise viisi, seda eriti võrdluses mõne teise rahvusega, kuid see ei ole diagnoos, millest äsja teadlikuks saanuna pidevalt ja ärevalt mõtlen. Ja isegi diagnoos ei jää inimesele pitserina otsa ette, vaid järgmine ülesanne on, kuidas sellega edasi elada.
Vanemad (Ago Anderson ja Kadri Rämmeld) vahel muretsevad, kui nende laps on läinud õhtul mingile palvekogunemisele.
Inimene on (postmodernses) ühiskonnas ühtaegu esindatud mitmel viisil: tal on rahvus, tal võib olla usutunnistus, ta võib olla lapsevanem; tema töö, paljudel juhtudel veel tema erisugused tegevusalad tingivad lisaks järgmisi ja järgmisi ühiskonnaga suhestumise registreid. Nende registrite uurimine ei saa olla isegi mitte narkoosi all sooritatav vivisektsioon, vaid peaks olema täiesti elus ja teadvusel interaktiivne protsess. Millestki juba ehk kõnelevad konfessioone kõrvutavad anekdoodid, aga uuring „Kristlane versus ühiskond“ mõjub elutu organismi lahkamisena. Seda võib teha, aga üldistuste tegemisel peame arvestama, et me ei saa sealt midagi teada inimese kohta.
Või siis saame nende teadmiste kaudu infot hoopis iseenda kui uurija kohta. Sest mis seal salata, vaatamata oma eelkirjeldatud ideaalile, kuidas tänapäeva ühiskonnas inimeste identiteetide interaktsioon võiks toimida, olen ka ise korduvalt kogenud, kuidas isegi heade sõpradega koos grillipidu pidades – stseene ühendav läbiv motiiv ka lavastuses – võib pärast neljandat õlut sugeneda pisut provokatiivses toonis vestlus stiilis, kuidas ikka teil, kristlastel, selle või tollega lood on. Ei ole selles enamasti midagi solvavat või märterlikku, natuke on selles piire kompavat Spiel’i, natuke siirast uudishimu, natuke on see lihtsalt tüütu, aluseks aga ometi kahepoolne teadmine, et omad inimesed ju. Aga ikkagi … Õhust see lavastaja lähteküsimus võetud ei ole, kuidas ma ka seda väita ei tahaks, kuid kahjuks ongi selle küsimusega piirdutud.
Aga mis meetodeid siis küsimuse uurimiseks ja kunstivormi valamiseks kasutatakse ning kuhu välja jõutakse? Vihjasin juba, et lavastus annab ehk rohkem kui Eesti kristlastest (peegel)-pildi lavastajast endast, aga pilt on ilmselt piisavalt üldistusjõuline, et selles saab end ära tunda ka osa publikust. Ja see pole sugugi halvustusena mõeldud. On ju teater paik, kus saadakse osa laval nähtud tegelaste elust, otsitakse ühisosa ja vastandumist ning püütakse sel moel ka rohkem iseendast aru saada.
Lavastus ei ole terviklike psühholoogiliste kangelaste omavaheline suhtlus, viie monoloogi kaudu saavad pikemalt sõna viis tegelast, kõik eri konfessioonidest ja ka kehastatud erisuguse läbielamisvõttestikuga. Stseene seovad aga mängulised, võõrituslikud, estraadlikud jne sketšid, kus näitlejad vahetavad rolle, kõnelevad kohati iseendana – ühesõnaga, komplitseerivad igati subjekti ja objekti suhet ning sedakaudu ka publiku suhtumist.
Meil ei lasta läbi elada ja kaasa tunda üksnes neile viiele mainitud tegelasele, vaid lavastaja on teadlikult lisanud kommentaare ja kõrvalpilke, olgu siis selleks, et andagi lavastusele selgelt omaenda allkiri (see, mida te näete, ei ole Eesti kristlaskond, vaid minu mõtted ja eelarvamused sel teemal) või hoopis vastupidi, selleks, et vältida selgeid ja lõpuni arendatud kujundeid, mõttemaailmu, hinnanguid … vastutust?
Mitte ainult „Issanda loomaaia“, vaid üsna paljude viimasel ajal nähtud dokumentaallavastuste puhul teeb mind nõutuks verbatim-tehnika kasutus. Mitte see tehnika ise, vaid selle roll ja rakendus konkreetses lavastuses. Meetodist, mis tekkis peamiselt taotlusest rõhutada dramaturgilise alusmaterjali autentsust eesmärgiga tungida läbi teatrivaataja fiktsioonile orienteeritud tajumugavuse kookonist, on režiis saanud omakorda moe- ja mugavusvõte, millega justkui markeeritakse lavastuse dokumentaalsust, ehedust, isegi poliitilisust, vabastades end kohustusest neid omadusi igas ainukordses lavastuses samm-sammult läbi töötada ja välja arendada.
„Issanda loomaaias“ on selle võtte variatsiooniks siis recorded delivery ehk räägin-mis-kuulen, kus teatud stseenides panevad näitlejad pähe kõrvaklapid, kust kuulevad lavastaja kogutud informantide teksti, edastades seda siis lavaruumi justkui „ehedalt“, ilma teatritehniliste manipulatsioonideta. Ma ei saa öelda, et see võte mind lavastuse üldise pinnapealse ja eklektilise esteetika taustal nüüd rohkem häirinuks kui miski muu, kuid eesmärk jäi segaseks.
Kui lavastaja ja näitlejate intervjuuvastustest sain teada, et see võte on nagu nii ühelt poolt kui ka teiselt poolt …, et sellega saab nii vahetult, ilma rollifiltrita, kõneleva inimeseni jõuda, kui samal ajal ka koomilist efekti tekitada, siis lavareaalsuses on esimene võimalus peaaegu täielikult välistatud. Võte võimendab informandi jutu „kontektist välja rebimist“, mis loob esmatasandil kahtlemata koomilise situatsiooni. Seejuures, tuleb tunnistada, et lavastaja ei lasknud läbi selle filtri mõnda teemat, mille puhul ühiskondlik-publikupoolne väljanaermine olnuks garanteeritud, vaid (vähemalt esietendusel, juhul kui selle võttega kasutatakse erisuguseid tekste) „räägiti-mis-kuuldi“ mh näiteks abordi teemal, nii et vähemalt formaalselt oli pinnas eksperimendiks loodud, lihtsalt võte ise on nii devalveerunud, et selle väärindamine nõudnuks suuremat põhjalikkust ja läbimõeldust. Seejuures, koomikalainel jätkates töötasid kõrvaklapid kui sümbol hästi Jehoova tunnistajate nakatamismisjoni stseenis.
Näib, et selle konfessiooni puhul toimiski enim see eelmainitud lavastaja vaatepunkt, mis püüdis otsida suurimat ühisosa n-ö eeldatava publikuenamuse eelhäälestusega. Aga siin tuleb kiita lavastaja ja trupi head maitset just näitlejatöö poole pealt, sest stseenist ei kujunenud maaslamaja peksmist, vaid teada-tuntud koomikuandega Kadri Rämmeld stseeni võtmetegelasena suutis panna kuulama oma tegelase argumente.
Kuna lavastuse kontseptsioon on ühtaegu ambitsioonikas ja seejuures rabe, on raske öelda, kas lavastaja täitis enda seatud eesmärgi ja sai soovitud vastused. Kuigi lavastaja oli küsinud informantidelt vaid teatud küsimusi ning lavateksti jõudis vastustest ilmselt vaid murdosa, avaneb igas monoloogis vähemalt hetkeks midagi olemuslikku nii konkreetsest konfessioonist kui ka seda esindavast inimesest. Jakob (Nils Mattias Steinberg) aktualiseerib hea õhtujuhi kombel seitsmenda päeva adventisti debati evolutsionistliku maailmapildiga, babtist Sofi (Fatme Helge Leevald) ja vabakogudustes mõttekaaslust otsinud Rebeka (Kadri Rämmeld) väljendavad oma muret ühiskondliku arvamuse pärast. Tundub, et nende kaudu saigi lavastaja enim vastuseid just oma küsimustele ning need monoloogid on veenvad.
Minu lemmikud jäid aga lavastuse teise vaatusse. Liis Karpov toob katoliiklast Johannat kehastades väga kõnekalt ja vaid detailide kaudu esile nii oma tegelase inimlikud mured kui ka rõõmud, lastes publikul tunda kergendust, et ta on kloostrist tagasi ilmalikku ellu naasnud, ent seejuures jättes endale kahetsustunde, et see elu ei ole täiuslik. Nõnda, inimlike vihjete kaudu, väljendub ka tema sümboltegelase üleinimlik mea culpa.
Kuid eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed. Polli kaudu saame põgusa, kuid veenva sissevaate sellesse, millest kogu etenduse jooksul pidevalt puudust tundsin: milline on tõsieluline kristlik elu- ja palvepraktika, sõltumata sellest, mida keegi arvab või kas mind seostatakse EKREga.
Maitsekas on Taavi-Peeter Liivi muusikaline kujundus, mis põimib monoloogide ja sketšide teoloogilisi motiive kohati peaaegu märkamatult lavastustervikusse. Tunduvalt agressiivsema kujunduselemendina mõjub Illimar Vihmari lavaruumi püstitatud Hieronymus Boschi „Maiste naudingute aed“ koos oma kognitiivse dissonantsi lambikesega. Lavastuse alguses arusaamatu raamistusvõte võetakse lõpustseenis vähemalt verbaalselt kokku: kõik, mida te siis näete/nägite, räägib rohkem vaatajast, Jumala loodud maailm on ise palju kirjum. Väide on õige ja leiab ka lavastuses kinnitust, ent kripeldama jääb see, et liiga palju vastutust on lavastaja siin veeretanud publiku õlule ja liiga vähe püüdnud seda Boschi sulgedega ehitud aeda ise sisustada.
Siinses vestlusringis arutame savi kui ehitusmaterjali üle. Tervislik eluviis hõlmab ka tervislikku keskkonda ja säästlikku ehitust. Üks osa sellest mõtteviisist on näiteks ehitamine materjalidest, mis on saadaval 50 kilomeetri raadiuses. Olukorras, kus energia ja ehitusmaterjalide hind tõuseb ettenägematutesse kõrgustesse, on ehk aeg hakata ka ehitustegevuses vaatama materjalide poole, mis on siinsamas võtta ja mille vedamise, valmistamise ja kasutamise CO2 jalajälg on väike.
Vestlusringis osalevad stuudio Kuidas.works disainer Hannes Praks, Mooste Saviukumaja tegevjuht ja asutaja Marko Kikas ning arhitektuuribüroo KTA arhitektid Mihkel Tüür ja Ott Kadarik.
Alustame isiklikult tasandilt. Mis suhe teil saviga on? Mis teid selle materjali juures paelub?
Hannes Praks: Mina kohtusin saviga juhuslikult ligi aasta tagasi. Väsisin ühel hetkel disainist väga ära ja mõtlesin, et ei tegele sellega enam mitte kunagi, kuid siis sattus täiesti juhuslikult mu teele savi. Savi tundus hoopis teistsugune materjal kui need, millega siiani olin töötanud. Tegime kolleegidega paar näitust ja otsustasime, et jääme tähtajatult savi juurde, vaatame, kuhu see välja viib. Praegu on õppimise faas ja siiani on olnud väga huvitav. Eks see ole iga teemaga nii, et kui süvened, siis alles hakkab see maailm ennast avama.
Marko Kikas: Ma olen Saviukumajas saviga tegelenud 16 aastat. Pärast 20 aastat savist ehitamist ehitan ikka endiselt savist. Savi juurde jõudsin isikliku kogemuse kaudu: tahtsin endale saviplokkidest maja ehitada. Alguses arendasime ka Saviukumajas eelkõige saviplokke ja savist ehitamist, restaureerisime Lõuna-Eesti savimaju. Nüüd on sinna juurde tulnud ka viimistlusmaterjalid, sest see on see, mida turg küsib.
Mihkel Tüür: Minu kokkupuude saviga on suuresti piirdunud telliskiviga. Arhitektuuris seostub saviga enamasti just tellis.
Ott Kadarik: Me oleme mõnel arhitektuurivõistlusel lahenduseks välja pakkunud savimaja, näiteks Eesti Rahva Muuseumi konkursi tarvis kavandasime massiivse monoliitse savikamaka. Aga seda tööd vist isegi ei vaadatud, nii et kahjuks jäi läbimurre tulemata.
Savi on päris intiimne materjal: hea tulemuse saamiseks peab teda puudutama, siluma ja tundma tema hingeelu. Milline materjal savi teie kogemuse järgi on? Mille poolest see teistest erineb?
Stuudio Kuidas.works põletamata savitellise näitusel „Kalju ja kaduva vahel“ uuriti savi kasutamise võimalusi.
Kadarik: Kui me eelnimetatud konkursitööd tegime, sõitsime kõvasti mööda Lõuna-Eestit ringi ja seal on iga teine maja savist ehitatud. See tundub täiesti geniaalne lahendus: võtad sealtsamast maast seda materjali, mis olemas on, ja ehitad sellest lauda. Millegipärast on need teadmised nüüdseks ära unustatud.
Praks: Vahepeal on jah olnud nende teadmiste edasiandmises katkestus. Pärast Teist maailmasõda toimus taandareng. Enne seda toetati traditsioonilist ehitust riiklikult.
Ma pean nentima, et teatud spirituaalne mõõde on sellel materjalil olemas küll. Lisaks lokaalsus ja kohalolek, need on teemad, mis saviga seostuvad.
Tüür: Oleme kaua pusinud saviehituse vormi kallal. Kas saame tänapäeva ehitusmaailmas tellise kandilisest vormist välja tulla, ehitada ka midagi vabavormset?
Betoon on näiteks materjal, mida saab mis tahes vormi valada. Teoreetiliselt peaks ka savi midagi sellist olema, see on ju plastne. Ka vanad käsitsi tehtud telliskivid on väga erineva kujuga.
Praks: Meid on jällegi huvitanud just kandiline ehk modernistlik esteetika. Mulle tundub vastupidi, et kui räägitakse saviehitusest, mõeldakse enamasti just sellist plastilist ja ümarnurkse vormiga pokumaja.
Savi ei põle ja suvel hoiab hästi jahedust. Minu kõige suurem avastus seoses saviga oli just soojuse salvestamine. Toorsavi salvestab palju rohkem energiat kui põletatud tellis ja annab ka jahedust välja.
Kikas: Savi juures tuuakse välja kolm põhiasja: inimene, maja ja keskkond. Meid ümbritsevad praegu enamjaolt sünteetilised materjalid, millest rajatud pindu saab siseruumis pesta. Savi pesta ei saa ja seetõttu on tekkinud teatud võõristus selle hingava ja head atmosfääri loova materjali vastu. Savimaja tagab siiski väga hea õhuga sisekliima, mille keha kohe ära tunneb ja omaks võtab. Sünnitusmaja seinad peaksid olema savist, nii et laps sünniks kohe meeldivasse ja kehalähedasse keskkonda, kuid see pole võimalik, sest savipindu ei saa samaväärselt hooldada kui tehismaterjale.
Üle ega ümber ei saa ka energia hulgast, mis ühe või teise materjali toomiseks kulutatakse. Savikrohvi tootmiseks kulutatakse paar protsenti tsementkrohvi toomise energiast, savi on taaskasutatav ja komposteeritav.
Tänapäeval ostetakse materjalid poest, teadmata, mis seal koti sees üldse on või kust ostetu pärineb. Kui seda kotti enam poes pole, mis siis saab? Kas me üldse teame, kuidas seda materjali, mis meil siin kohapeal käepärast võtta on, kasutada?
Kui keskkonnasäästlikkusse süvenenult ja pühendunult suhtuda, tuleks ka oma maja ehitada materjalidest, mis 50 kilomeetri raadiuses leida on. Tuleb ringi vaadata, mis koduhoovis üldse olemas on: enamasti puit, Lõuna-Eestis savi, Tallinna pool paekivi. Vaid nii saab kohale hea energia.
Jääb üle vaid küsida, miks savi siis laialdaselt ei kasutata. Miks see siiani nišikaup on?
Tüür: Massehitusel on oma standardid ja nõuded. Igaüks delegeerib vastutuse järgmisele. Ehitaja tahab, et materjalidel oleks vähemalt kaheaastane garantii ja Euroopa Liidu sertifikaadid, mis tunnistavad, et materjal on turvaline ja katsetatud. See võtab ehitajalt vastutuse, kui pärast hoone valmimist midagi katki läheb või mureneb.
Me proovisime kunagi kleebitud puidu süsteemi standardiseerida. Selleks tuleb läbi teha mitukümmend katset vastavate sertifikaatidega laboris. Teine võimalus on anda see väiketarbimisse, teha oma tarbeks. Nii kui materjali toodetakse näiteks kortermajale, siis peavad sellel kohe n-ö paberid korras olema. Õnneks on olemas ka eksperimentaalne väiketarbija.
Kui tahta ehitada kaheksakordset maja savist, siis küsib ehitaja kohe, kes garanteerib selle vastupidavuse, millised sertifikaadid materjalil on. Teine küsimus on oskus traditsioonilise materjaliga toimetada – ja seda suurtel ehitusettevõtjatel enamasti pole. Meil on kogemus looduskivi kasutamisega fassaadidel. Looduskivi kasutatakse säärasel kombel üsna harva, sest see on kallivõitu. Eestis oskab seda seina panna umbes kaks ettevõtet, kes hinna mõttes pole konkurentsivõimelised. Seejärel tuleb keegi kolmas, kes ütleb, et pole probleemi, kuid kui hakkab kivi seina panema, siis selgub, et ta tegelikult ei oskagi. Niisiis on lihtsam ikka võtta need materjalid ja meetodid, mida on aastakümneid kasutatud ning minna juba sisse tallatud rada. Ka puidu kasutamisega on natuke samamoodi. Suure hurraaga oleme hakanud puidust projekteerima, kuid seda ei osata alati teha ja iga möödapanek annab sektorile tagasilöögi.
Kuna massehituses nõutakse kõige puhul garantiid, siis juhtubki, et minnakse ehituspoodi ja ostetakse Saksamaalt sisse toodud savi, mis on oma omadustelt täpselt samasugune nagu siin toodetu, aga Saksamaa omal on sertifikaat.
Praks: Ka Lääne-Euroopas on looduslikest materjalidest ehitamine üsna marginaalne. Ma juhtusin kuulama üht loengut, kus öeldi, et suurematesse avalikesse ruumidesse jõuavad looduslikud materjalid siis, kui üks osaline, kas ehitaja, arhitekt või tellija, võtab riski ja ütleb, et tema vastutab.
Kadarik: Massehituses on alati ka mahu ja kvantiteedi küsimus. Jaapanis on näiteks mesi väga kehva kvaliteediga ja kõik on alati rõõmsad, kui seda sinna kingiks viin. Üks mu tuttav ärimees lootis, et saab selle peale äri üles ehitada ja Jaapanisse mett eksportida. Selgus aga, et kui ta ka kogu Baltimaade mee kokku ostab, siis ei ületa see sellist kriitilist massi, et keegi selle vastu Jaapanis üldse huvi tundma hakkaks. Saviga võib ju juhtuda sama asi: meil pole seda lihtsalt nii palju, et see massehitusse viia. Kolm maja Lõuna-Eestis on hea, aga Lääne-Euroopa turule seda võib-olla ei jagugi.
Tüür: Küsimus on muidugi ka see, millist rolli materjal maja juures täidab, kas see on viimistlus-, soojustus- või konstruktsioonimaterjal. Savi võib olla kõike seda. Korterehituse puhul tuleb aga materjalile anda täpne kategooria ja määratlus.
Kikas: Esimene takistus savi massehituses kasutamisel on kuivamisaeg: massiivsavi kuivab meie kliimas väga kaua. Teiseks on savi kasutamine kallim, sest seda saab meil praegu mikrotootmistest, savi masstoodang puudub.
Savikukumaja viimistlustoodetel on Saksa sertifikaat olemas, ilma selleta ei saaks me oma toodangut üle piiri müüa. Saksamaa on saviehituse lipulaev ja seal on jõutud kuivkrohv-saviplaatideni, see tähendab, et tehases on savikrohvitud plaadid valmis tehtud, ära kuivatatud ja need pannakse objektil kiiresti seina. Koos teadlastega tuleks savi võimalusi nii edasi arendada, et jõuame pestavate saviseinteni. Sel juhul võiks savi massehitusse läbi murda.
Maailm on praegu üles ehitatud müügile, nii et oma toodet tuleb müüa pidevalt ja aina rohkem. Siinse savi vedamine kuskile teise maailma otsa pole aga kuigi keskkonnasõbralik. Selle asemel on vaja müüa teadmisi, näiteks, mida saaks toota Kataris või Indias või mis tahes paigas kohapealsetest materjalidest. Edaspidi on teadmised tootest olulisemad.
Praks: Kui jutt on ökoloogilisest ehitusmaterjalist, siis 99 protsendil juhtudest räägitakse puidust. See on väga mõistlik, kuid meil on ka teisi traditsioonilisi materjale. Mõelda tuleks sellele, kuidas puitu ja savi omavahel kombineerida.
Mul on ka Setomaal talu ja ümbruskonnas ainult savi. Ma ei oska sellega muud peale hakata kui võib-olla ehk seina panna. Mil määral on puudu teadmisest, mida savist üldse ehitada saab?
Praks: Selle üle arutades jõuame tahes-tahtmata disainihariduse juurde ja selleni, kuidas õppekavades üldse materjale käsitletakse.
Kadarik: Sama kehtib ka puitmaja puhul. Kõik hirmsasti projekteerivad puidust maju, aga kuidas neid täpselt ehitada, seda ei oska keegi öelda.
Tüür: Tean perekonda, kes tegi endale tampsavist maja. Nemad lugesid 1920. aastate ajalehtede sabadest õpetusi, kuidas ja mida teha. Toona anti peredele talukohad, kuid ehitusmaterjali polnud ju kuskilt võtta. Õpetati, et savile tuleb vahele risti panna kuuseoksi. Savi soovitati maa seest võtta paari nädala jooksul kevadise suurvee ajal, siis on see kasutamiseks piisavalt märg. Nii tänapäeval ehitades ei jõua me ka tegelikult mitte kuskile.
Kui me ka teaks kõiki toonaseid nippe ja võtteid, siis tänapäeval pole meil nendega just palju peale hakata, sest maailm on nii palju edasi arenenud ja võimalusi tohutult rohkem. Me võime ju kõiki palkmaja tappe teada, aga mis siis? Niikuinii tuleb see kõik praegusest ajast lähtudes uuesti leiutada. Tänapäevases mõttes pole savi veel läbi uuritud ja seetõttu pole ehk ka vahet, et traditsioonid on vahepeal aastakümneteks katkenud.
Kikas: Savi ja puit sobivad omavahel suurepäraselt. Ma ehitan endale praegu puitkarkassmaja, mille täidan savi, hakkepuidu ja höövlilaastu seguga. Võib öelda, et tegu on puitmajaga, aga savi annab tulekindluse. See on tänapäevane, meie kliimasse sobiv sein, ehitada saab väga moodsaid maju. Probleem on siiski pikk kuivamisaeg ja sellega annab veel edasi tööd teha.
Hannes, sina oled katsetanud, kuidas savi praegu kasutada. Viljandisse lõite meeskonnaga Restoranile 0 tampsavileti, alles hiljuti näitasid Põhjala tehases näitusel „Kalju ja kaduva vahel“ kuivsavitellise võimalusi. Milliste järeldusteni oled nende katsete käigus jõudnud? Kuhu edasi?
Praks: Tampsavilahendused on väga eksklusiivsed. Need on väga-väga töömahukad ja teenusena oleks see väga kallis. Ka siin on kõige suurem kitsaskoht pikk kuivamisaeg. Ehitusaega tuleb väga sättida ja ehitada tuleb kiiresti, aga väga kiiresti ka ei saa, sest kiht kihi haaval saviseina ülesehitamine võtab ikkagi kaua aega.
Kuivsavitellisega on kindlasti lihtsam. Ma näen, et sellel on suurepärane tulevik just siseruumides, sest pressitud kuivsavitellis ei kannata üldse vett. Väliruumis jääb savi väga ilmastikuolude meelevalda.
Põhjala tehase näitusel jõudsime seinaplaadini. Kui 1990. aastatel omanikud talumaja tagasi said, siis kaeti seinad pahatihti kipsplaadiga. Nüüd on kipsmajad kõigil olemas ja saab minna tagasi algusse ehk pakkuda lahenduse, kuidas kipsplaadi peale panna savitellis. Selle plaadi arendamisega tahame edasi töötada.
Olen analüüsinud siinseid karjääre, et leida hea savimaardla. Eri piirkonna savil on ju oma värv ja omadused, seda tuleb kahtlemata arvesse võtta. Lääne-Euroopas on ka natuke pikem traditsioon looduslike ehitusmaterjalide uurimisel, osaleme ka nendes võrgustikes. Selle kõige põhjal püüame siis siin põlve otsas midagi nokitseda.
Kikas: Meie häda on see, et oleme pärast Nõukogude Liidust väljumist pea laiali otsas ringi jooksnud. Nüüd oleme ehk jõudnud natuke stabiilsemasse aega, kui linnas ja maal on esimesed kiired ja odavad elumajad ära ehitatud ning on aega rahuneda ja järele mõelda. Ehk oleme nüüd lõdvestunud ja saame hakata looma ilusaid ja väärtuslikke keskkondi, mitte ainult kõige odavamaid.
Millist tulevikku te savile ennustate?
Praks: Optimistina ennustan helget tulevikku. Ma näen, et kogu looduslike materjalide ehituse valdkond kasvab. Märgid näitavad, et küllap see jõuab viie kuni kümne aasta jooksul ka Eestisse. Savi võiks olla üks alternatiiv puitehituse kõrval. Lähiaastatel jääb savi ilmselt oma nišši, kuid nii nagu iga nišiteema võib see soodsates oludes kiiresti ka peavooluks saada.
Kadarik: Tavaliselt juhtub see siis, kui nišitoode muutub laiale tarbijaskonnale hinna poolest kättesaadavaks.
Praks: Just! Kõik näevad, kuidas energia praegu kallineb. Kui betoonile pannakse peale maks, siis lööb see kaardid laual täiesti segi.
Tüür: Me peame kulutama palju energiat ja vaeva, et endale see elamiskõlbulik kuubik ümber kasvatada. Kuskilt peab see materjal ju tulema. Meil pole siin Eestis eriti midagi: pilliroog mere ääres, puit metsas ja maa sees savi. Savi on ehituses kasutatud ajast aega. On loogiline, et materjali varutakse oma lähimast ümbrusest. Ka vana hea põletatud savi on väga hea materjal, lihtsalt selle tootmiseks kulub palju energiat.
Kikas: Savi on vanim ehitusmaterjal. Kui mõelda kogu planeedi peale, siis kõige kasutatavam materjal maailmas. Kui tulla nüüd siiakanti tagasi, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks siseruumis kasutada savikrohvi. Kui Saviukumajaga alustasime, siis peeti savi laudaehitusmaterjaliks. Praegu oleme nii palju edasi arenenud, et suudame krohvida laudsiledaid ja vastupidavaid pindasid. Nüüd on vaja lahendada pestavuse küsimus.
12. septembril 2021. aastal tapetakse Fääridel Skálabotnuri rannal 1428 delfiinlast. Selles piirkonnas on delfiinitapp vana traditsioon, kuid tavaliselt on ohvreid 250 ringis või vähem. Ajalehed kirjutavad, et tapjad (küttideks ei paindu keel neid nimetama) arvasid ka seekord ajavat madalasse rannavette 200–300 delfiini. Nende laibad lebasid kiviklibusel rannal reas nagu märjad küttepuud, osa neist vigastatud veesõidukite propellerite poolt veel enne surmamist. Vesi laipade ümber oli veripunane. Vähem kui kaks nädalat hiljem tapeti veel 52 delfiini. Need delfiinid taheti teadusliku uurimise eesmärgil märgistada ja ookeani tagasi lasta, aga kuna töökäsi ei olnud piisavalt, otsustati nad hukata. Vanasti tapeti delfiine, et saada liha. Tänapäeval ei ole lihapuudus argument, seda enam et meresaaste tõttu peetakse delfiiniliha saastunuks. Delfiine tapetakse igal aastal. Kuidas on võimalik, et nüüd ei suudeta teha vahet 250 ja 1400 isendil? Kuidas on võimalik, et teadustööst kasvab välja tapatöö? Selgeid vastuseid pole. Üks asjassepuutuv fäärlane arvab, et delfiini tapmine ei erine suuremat veise või mõne teise olendi tapmisest.1
Kirjeldatud sündmused leiavad aset sügaval koroonaajal, kui meie, inimesed, oleme ise väga haavatavad. Need leiavad aset ajal, kui on selgemast selgem, et suhtumine loodusesse vajab otsustavat pööret, nihkumist antropotsentrismist ökotsentrismi.
II
Mõni aeg hiljem vaatan ERRi kultuuriportaalis salvestist Kumus toimunud vestlusõhtust, millega lõpetati näitus „Erinevuste esteetika“. Rühm asjatundjaid arutleb kolonialismi pärandi üle. Vestlus on huvitav ja kirglik ning annab tunnistust, et võitlus kolonialismi vastu ja selle ohvrite eest ei rauge. Laiemalt avaldub see ehk ennekõike diskursiivsel tasandil. Isegi siin külmal ja kaugel maal on ohtlik kasutada sõna „neeger“. Vestlusõhtul üteldakse „n-sõna“. Aga see on siiski detail, ehkki mitte väheoluline. 2020. ja 2021. aasta tõeliselt suuri märksõnu oli hoobilt miljoneid inimesi koondanud liikumine Black Lives Matter, mis ei jätnud ükskõikseks ka eestlasi. Mäletatavasti sai pea kümneaastase ajalooga liikumine hoo sisse, kui Minneapolise politseinik Derek Chauvin põhjustas mustanahalise George Floydi surma. Chauvin mõisteti 22 aastaks vangi. Sunnib mõtlema nii enda kui ka teise, nii sõna kui ka teo üle. Võib-olla vajavad sellist reaktsiooni ka delfiinid (ja elusloodus üleüldse). Asjatu vägivald delfiinide kallal ei toonud kaasa protestimarssi, rääkimata kohtuprotsessist. Kuna süüdlased jäid karistuseta (vähemalt ei ole ma leidnud selle kohta infot), võivad nad oma vana traditsiooni jätkata ja uskuda, et neil on õigus. Nii palju siiski, et vististi 1,3 miljonit allkirja kogunud petitsiooni tõttu vaadatakse delfiinijahi reeglid lähiajal valitsuse tasemel üle. Hea seegi.
III
Aasta algul loen Pentti Linkolat. Peagi puhkeb Ukrainas sõda. Mõtlen Linkola vaimus, et vähemalt toob see loodusele mingit kasu: linnade laienemine peatub, tööstuskahju väheneb, metsa- ja põllumaa saab mõnda aega taastuda, tarbimisühiskonna surve taandub jne. Aga sõda paisub ja saab selgeks, et loodusel on võita niisama vähe kui inimesel. Maastikud muutuvad tundmatuseni. Kõik elusolendid sõjapiirkonnas on segaduses ja stressis. Loomad ja linnud hukkuvad. Mustas meres ja Aasovi meres olevat suur delfiinide suremus (jälle delfiinid!). Ähvardab tuumakatastroofi oht. Tšornobõlis tassitaksegi laiali reostust.
Delfiine tapetakse igal aastal. Kuidas on võimalik, et nüüd ei suudeta teha vahet 250 ja 1400 isendil? Kuidas on võimalik, et teadustööst kasvab välja tapatöö? Selgeid vastuseid pole. Üks asjassepuutuv fäärlane arvab, et delfiini tapmine ei erine suuremat veise või mõne teise olendi tapmisest.
Sõda jätkub, sest tahetakse sõdida. Tahetakse sõdida, sest rahvus, isamaa ja vabadus on inimesele mõnikord tähtsam kui elu. Nii peabki olema – aga mis on oluline puudele, loomadele, lindudele, kaladele, putukatele ja teistele hingekandjaile? Praegu ei ole mahti selliste asjadega tegeleda. On vaja võidelda. On vaja võita. Selleks aga on mõlemal poolel vaja uusi tanke ja tankitõrjerelvi, rakette ja raketikaitsesüsteeme, droone, automaate, kaitseveste, kiivreid, hävituslennukeid, torpeedokaatreid jne. Sõjaväljale leiavad tee Stingerid, Bayraktarid, Kinžallid, Terminaatorid ja teised imeasjad, mille loomisel ei ole kokku hoitud raha ega energiat. Aga inimesele, ainsale elavale, kes ei hävita mitte ainult teisi liike vaid ka oma liigikaaslasi, ei piisa sellest: ta teeb ka loomadest sõdurid, nende seas delfiinid.2
Pentti Linkola arvas, et inimkonna viimaseid etappe märgib kole sõda, milles kõik sõdivad kõigi vastu ja kannatused kasvavad maksimumini. Aga hea on see, et kui inimesed on end ära hävitanud, saab inimväline loodus lõpuks võimaluse taastuda sest koormast, mille inimene tema peale on asetanud.
IV
Humanitaarteadustes on selline tööriist nagu toimijavõrgustikuteooria. Nimetuse poolest teooria, aga seda võib vaadelda ka meetodi või strateegiana. Kuigi TVTd on kritiseeritud keerukuse ja rohkete vastuolude tõttu, ei ole see oma aktuaalsust minetanud, sest on piisavalt mitmekülgne või siis vähemalt inspireeriv. Selles teoorias on oma koht toimijavõrgustikel, mis koosnevad üksteist mõjutavates rollides inimestest, loodusest ja tehnilistest fenomenidest. Kuna kõik, ka asjad ja loodus, on sotsiaalne, ilmnevad ühiskond ja maailm kui toimijavõrgustike kogum.
Üldistatud sümmeetria printsiibi (a principle of generalized symmetry) järgi on iga sotsiaalne, looduslik või tehniline element heterogeenses võrgustikus sama tähtis. Toimija võib olla kes või mis tahes – rahvahulk, mikroobid, masinad, ideed –, kui ta on võimeline tekitama muutusi aegruumis ning osaleb võrgustiku loomises ja püsimises. Kuna enamikul aktantidest, eriti mitteinimeselikel, on raske teha end kuuldavaks ja arusaadavaks, vajavad nad kõneisikut. Nii on näiteks Pasteur mikroobide ja Curie plutooniumi kõneisik. Kõneisik muudabki aktandid toimijateks (actant vs. actor). Kuna suurte ja väikeste toimijate vahel põhimõttelist erinevust pole, ei lähtu TVT hierarhilisest eeldusest, et suurem toimija peab selgitama väiksemat.
V
Inimkond saab oma asjadega hakkama selles mõttes, et tasakaal ja võrdsus jääb absoluutsel kujul saavutamatuks, aga pikas perspektiivis ei ole nii, et keegi on ainult all ja keegi ainult üleval. Varem või hiljem rollid muutuvad või koguni vahetuvad: grupid-kooslused, keda enne allutati/marginaliseeriti, saavad lunastuse. Mustanahaliste näitel kirjutab sellest huvitavalt Pedro Krusten jutustuses „Väljakolimine“. Aga ka eelmainitud näitus ja konverents on osa ulatuslikust pöördumistendentsist, mis puudutab nii kolonialismi pärandit kui ka vähemuste õigusi.
Inimesevälise loodusega näib olevat teisiti. On küll looduskaitse ja mitmesugused huvigrupid-organisatsioonid, kuid põhimõtteliselt on loodus alati ohver, alati väikesem kui inimene. Inimesevälist loodust seatakse harva esikohale tema enda pärast. Kui loodusega tegeletakse, siis enamasti ikka inimese vajaduste pärast, teatud tingimustel ja piirides. Sageli on loodus pelgalt argument, mille abil lisatakse seisukohale sideainet, näiteks siis, kui ei soovita oma asulasse või maja taha uut tehast. Põlgame koloniseerimisrikast minevikku, kuid looduse koloniseerimine jätkub hoogsas tempos ja ei ole näha, et seda kurssi miski väärab.
Võib öelda, et toimijavõrgustikud on tasakaalust väljas. Loodus ei tee hädakisa ja tema kannatused ilmnevad enamasti või enamikule statistikas, kus arvud ridades vähenevad (kui tegu ei ole just reostusnäitajatega jms). Me ei taju looduse vajadusi, sest oleme hõivatud enda omadega. Eemaldumine loodusest toob paratamatult kaasa pilgu ja tunnetusvõime ahenemise, mistõttu inimesest väljaspoolne jääb aina võõramaks ja kaugemaks.
Täna on loodusel vaja rohkem, vähemalt niisama palju kui meie enda allasurutud kooslustel. Kõik elud ühises ökosüsteemis on kuidagiviisi seotud ja seetõttu tähtsad. „Kui demokraatia ei hõlma kõigi elusolendite õigusi, ei ole tal varsti enam mingit mõtet,” kirjutab Hasso Krull.3 See on fundamentaalne tõdemus, lähtealus. All Lives Matter!
VI
Pärast tapatööd delfiinide kallal on TVT end jälle meelde tuletanud. Kas ühel heal päeval ei võiks Eesti olla esimene riik, kus lähtutakse otsuste tegemisel elementaarsest tasakaalust toimijavõrgustiku liikmete vahel. Ehk siis tõeliselt demokraatlik riik või midagi sinnapoole, sest täielikult ei saa niisugune idee kunagi teostuda, kuna inimese ja looduse vahelise lõhe ületamine eeldab pööret, mida inimkond pole veel läbi teinud.
Delfiini on raske suhtuda ükskõikselt, sest tegu on imetlusväärse olendiga. Ta on väga intelligentne, võimekas, sotsiaalne ja huvitava grupikäitumisega imetaja. Aga puud ja putukad ja enamik teisi elavaid – me ei pane neid tähele, kui nad on elus, ja sageli ka mitte siis, kui neid enam pole. Kui inimtegevuse tagajärjel kaovad terved asurkonnad või lausa liigid, siis on eluslooduse kaitsega ilmsesti hiljaks jäädud.
Ainus viis laiendada demokraatia võimalikult paljude elusolenditeni, kellega jagame elukeskkonda, on kõneisikute kaudu. Seepärast mõtlen, kas ei peaks olema nii, et kui langetatakse otsuseid küsimustes, mis puudutavad inimesevälist looduskeskkonda, esindavad tema häält võrdsetel tingimustel kõneisikud või looduseksperdid, kes ideaalkujutuses ei lähtu kitsast erialasest lõigust, vaid loodustervikust; mitte olevikust ja lähitulevikust, vaid ka ajast, mil meist endist on jäänud vaid mälestus. On küll vastavad organisatsioonid ja regulatsioonid, aga ometigi osutab nt Rail Baltic selgelt, et suured projektid on justkui jäämäele lähenevad hiigellaevad, mida pole võimalik hästi pöörata ja pidurdada. Metsade käekäigu üle arutatakse aastaid, kuid kas sellest on ka midagi märkimisväärselt muutunud.
Minister ütleb, et raiemahtu tuleb suurendada, et võidelda kooreüraskiga ja leevendada toormenappust metsatööstuses. Metsakasvataja Mart Erik tuletab aga ministrit kaitstes meelde, et riigieelarve üks stabiilseid sissetulekuallikaid oli ja on mets.4 Aga isegi väga lihtsate asjadega on keeruline. Näiteks on endiselt igaühel võimalik poest osta glüfosaati ja mitte keegi ei kontrolli, kuidas seda kasutatakse. Eluvaenuliku herbitsiidi keelustamine ei nõua palju, aga ometigi on riik sulgenud kõrvad looduskaitsjate kõva kisa ees. Loodetavasti toob lahenduse Euroopa Komisjoni määrus, millega Roundup kaob turult selle aasta lõpus.
Kui on mängus majandushuvid, haaravad domineeriva positsiooni need, kel rohkem ressurssi ja sotsiaalset kapitali: ministrid, kantslerid, töösturid, lobistid, arvamusliidrid jt. Looduskaitsestruktuur jääb sageli nõrgaks ja – mis veel olulisem – ühekülgseks ning vajab ise turgutamist. Loodusest räägitakse palju, kuid sõna vajab tegu. Tähtis ei ole üksnes formaalne kaasatus, vaid sisuline võrdsus. Ainult see, kui vägivald looduse vastu, olgu selleks siis delfiinitapp, maailmamere saastamine, kulupõletamine, ebaseaduslik väetamine vms pälvib samasuguse reaktsiooni nagu halvad teod inimese vastu, teeb võimatuks selle kergekäelise kordumise.
VII
Süvaökoloogilise mõttestiku juurdumine riigi juhtimises toob kindlasti kaasa mitmesuguseid probleeme ja vajaduse ümberkorraldusteks. Võimalik, et jääme vaesemaks ja kahtlemata tuleb paljustki loobuda. Lohutust võib pakkuda teadmine, et tarbimisele ja majanduskasvule orienteeritud ühiskonnakord ei ole jätkusuutlik ja pööre tuleb, küsimus on ajas ning mahus. Kuna inimühiskonda puudutav pika perspektiivi tasakaaluprintsiip peaks laienema ka riikidele, võib olla, et tulevikus võidavad ühiskonnad, kes pöörde esimesena läbi teevad.
Aga isegi kui ei õnnestu inimesevälist loodust demokraatiaprotsessi hõlmata, on jäme ots ikkagi tema käes, sest just temast sõltub meie püsimajäämine harjumuspärases vormis. Sellisel juhul peab aga olema valmis tulevikuks, mis ei pruugi olla ilusam Linkola visandatud sõjaolukorrast. Isegi kui inimese eemaldumine loodusest jätkub, jääme alati selle osaks. Kahju, mida teeme teistele liikidele, puudutab meid endid sageli veel enam. Tuletagem meelde, et nt keskkonnareostuse tõttu sureb igal aastal 9 miljonit inimest.5 Lisanduvad tervisekahjud, mis koormavad tervishoiusüsteemi jne. Kuna inimesele on omane enesepettus ja tal on raske aru saada, et kestlik ühiskond saab olla vaid loodusühiskond, ongi parim, mida teha, looduse otsustav tõmbamine demokraatiaprotsessi.
1 1,428 dolphins killed on Faroe Islands in traditional hunt. https://www.cbc.ca/news/science/dolphinsfaeroe-islands-1.6177810
2 Vt nt It Sure Looks Like Russia Is Using Trained Military Dolphins Against Ukraine. https://www.popularmechanics.com/military/weapons/a39853134/russia-trained-military-dolphins-black-sea/
3 Hasso Krull, Voorus on mõistmine. – Sirp 27. V 2022.
4 Mart Erik: ühe rünnaku anatoomiast. https://www.err.ee/1608613741/mart-erik-uherunnaku-anatoomiast
5 Pollution and health: a progress update. https://www.thelancet.com/journals/lanplh/article/ PIIS2542-5196(22)00090-0/fulltext
Tutvusin Talvike Mändlaga 30. aprillil bussis teel Rupsile. Talvikese luuletus „Olen seest tühjaks uuristatud känd“ luulekogust „Käed“ oli Liivi luuleauhinna kandidaat. Hea tekst ja huvitav noor autor, mõtlesin ja mõtlen nüüdki. Möödunud nädalal saime Tartus „Linnujämmil“ taas kokku.
Talvike Mändla kirjastuse Tuum teoste esitlusel Tallinna Kirjanike Majas 23. II 2022. „Käed“ on Mändla kolmas luulekogu, varem on tema sulest ilmunud „Kosmonaut“ ja „Ja midagi lindudest“.
Kuidas tulid kirjandusse? Sa ei kuulu ühtegi rühmitusse, ei ole ka ainuüksi Värske Rõhu „kasvandik“, kuigi seda siiski ka, samuti ei ole Sa puhtalt blogi- ega slämmiluuletaja … Natuke justkui kõike. Kui keeruline oma tekstide avaldamine alustavale autorile tagantjärele paistab?
Lapsena olin pidevalt raamatute keskel, mistõttu on justkui loogiline, et kirjandusest pean lugu ja et ma nii kaua kui mäletan, olen ka ise kirjutanud. Avaldamine oli kindlasti keeruline. Esmalt takistas ebakindlus, siis julgesin viimaks Poognasse1 paar teksti üles panna. Ma ei mäleta, et oleksin sealtkaudu mingisugust tagasisidet saanud. Edasi saatsin tükk aega luuletusi Värskesse Rõhku, enne kui sealt viimaks jah-sõna tuli. Pärast seda uksed juba avanesid. Kindlasti aitas kaasa ka osalemine Kristiina Ehina loovkirjutamise kursusel, tänu millele oli mul ka esimest korda võimalus üles astuda festivalil „Prima vista“. Tartus elades osalesin luuleprõmmudel, praegu Tallinnas käin aeg-ajalt kirjandusõhtul „Viimane neljapäev“, kus on laval alati väga põnev seltskond. Kõik see mõjutab mu loomingut, aga tõesti, ühtegi kategooriasse või rühmitusse ma end liigitada ei oska. Piiripealsus ongi inspireerivam, võtan siit ja sealt just selle, mis mulle endale kõige paremini sobib.
Töötad lastekaitsespetsialistina. Küllap näed selles ametis vägagi tõsiseid olukordi. Mil määral luuletamine ja töö laste heaks teineteist täiendavad või tasakaalustavad? „Kätest“ lastekaitseseiku selgelt ei aimu.
Töös on tõesti väga tõsiseid olukordi, palju keerulisi emotsioone. Kirjutamine on üks viisidest, kuidas neid emotsioone endaga mitte kaasas kanda, teiste muresid enda õlule võtta. Luulet, mis neist peredest on inspireeritud, ei ole ma kusagil avaldanud. See on pigem kirjutamine iseenda heaks. Küll aga olen tööl kohtunud väga põnevate karakteritega, keda oleks lausa patt talletamata jätta: teen tasakesi katsetusi proosa ja draamaga ning sinna põimin neid küll.
Luuletuse „Olen seest tühjaks uuristatud känd“ põhjal võiks arvata, et „Käed“ sobitub ökoluule voolusängi. Enam kui mõned korduvad looduspildid ja -kujundid näib aga teost iseloomustavat märksõna „muutumine“: suurel määral on esil inimsuhted ja isiksuse kujunemine.
Käin nii sageli kui võimalik metsas hingejõudu ammutamas. Kindlasti on ka mu luules loodusearmastust näha. Märksõnad, millega „Käsi“ iseloomustaksin, on jätkuvad eneseotsingud, oma koha leidmine, inimeste head ja vead ja leppimine ebatäiuslikkusega. Võrreldes eelnevate kogudega on „Kätes“ ka rohkem kehalisust, jalad on rohkem maas kinni.
Millega veel hinge toidad? Mis on su viimane lugemiselamus?
Lisaks loodusele armastan väga muusikat. Käin kontsertidel, plaaditurgudel, et avastada uusi helisid ja vahel neid ka luulerütmi ümber tõlgendada.
Lugemiselamusena toon välja Loomingu Raamatukogus ilmunud Ilya Kaminsky „Kurtide vabariigi“, mida hiljuti üle lugesin ja mis lõikab väga teravalt.2 Praegu on pooleli Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“.3
1 www.poogen.ee
2 Ilya Kaminsky, Kurtide vabariik. Tlk Carolina Pihelgas. – Loomingu Raamatukogu 2020, nr 32-33.
3 Italo Calvino, Kui rändaja talvisel ööl. Tlk Eva Ingerpuu-Rümmel. Koolibri, 2012.
