Valitsuse moodustamiseks riigikogu ees peetud kõnes (11. aprillil) alustas peaminister Kaja Kallas tõdemusest: „Sõda on muutnud kõike: meie majandust, meie inimeste toimetulekut, energiakandjate kättesaadavust ja hindu jne.“ Mastaapse üldistusena ei ole sellele midagi ette heita, aga veel üldisemalt võib öelda, et elu muutubki iga päev nagu ilm ja see juhtub paljude tegurite koosmõjul, mitte ühe asjaolu pärast.
Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on nüüdseks väldanud juba tublisti üle aasta ja kevad lõhnab otsustava faasi alguse järele. Kui nõustuda sellega, et kõik, mis selle aja jooksul majanduses on juhtunud, on täiel määral just sõja põhjustatud, peab paratamatult ka möönma, et sõja mõju on olnud majanduse subjektidele tootjast tarbijani, erasektorist avaliku sfäärini, nagu suurte sõdade puhul alati, mõlemasuunaline: mõnele põrgu, mõnele eldoraado. On võitjad ja kaotajad. Kui sõda põhjustas intressimäärade tõusu ning see omakorda kommertspankade kasumlikkuse kasvu, siis ühed võivad selle kurjalt lihtrahva (hoiustajate) vere imemiseks tembeldada, teised aga kiitvalt rohepöörde väetiseks, sest süsinikuneutraalse majanduseni on võimalik jõuda ainult hästi kapitaliseeritud pankade raha toel.
Muserdatud meel ei ole avatud naudingutele ja keegi ju ometi ei soovi, et selle tagajärjed peegelduksid näiteks kirjastuste või etendusasutuste müügitulu kahanemises.
Tänapäeva inforuumis on faktide kõik tõlgendusviisid ühtviisi möirgaval kasutusel, kuid näib, et domineerima kipuvad pigem nende hääled, kelle äri edeneb paremini hirmu õhkkonnas, vähemasti lühiajaliselt. „Osta kohe, sest varsti on veel kallim!“ kõlab nende müügisõnum. Kättesaadav kiirstatistika võimaldab õige pakendamise korral hirmujutu usutavaks muuta. Paraku toetab seda ka avalik sektor eesotsas valitsusega, kui ennustab Eesti majandusele raskeid aastaid ja esitleb oma iseenesest tervemõistuslikke kavatsusi näiteks maksunduse vallas kui midagi, mida tehakse raske südamega ja vastumeelselt. Nii antakse oponentidele võimalus tembeldada oma plaanid kulunud sõnadega vaeste, maaelanike jt „karistamiseks“ ning võrrelda neid ihunuhtlusega, sest maksumuudatused ei ole midagi muud kui „löögid“ ja „valusad hoobid“, mis on juba pannud Eestis vähemasti pool miljonit rahakotti võimsa ühendkoorina vinguma.
Sel nädalal avaldatud kiirstatistika andis võimaluse hädalõkkesse uut õli valada. Inflatsioon kiirenes aprillis eelmise kuuga võrreldes kaks korda ja SKT vähenes aasta esimeses kvartalis aastavõrdluses koguni 4%. Õudne lugu! Kas SKT kasvu-kahanemise kvartalinäitaja üldse inimeste igapäevast toimetulekut kuidagi iseloomustab või mõjutab, on omaette küsimus. Aga statistikaamet on oma uudise juurde kenasti pannud ka muutuste kõvera, mille pealkirjaks sobiks hästi „Põhi käes! SKT langus on pöördumas uueks tõusuks“. Täpselt seda pilt näitab, et kõvera nokk on võtmas suunda üles – ja seda taas kvartal varem, kui ennustasid kasvuootuse pigem aasta teise poolde nihutanud ettevaatlikud analüütikud.
Üks ja esimene pääsuke ei pruugi kohe suve tuua, mistõttu peab tõendusmaterjaliks teisigi otsima. Eestis õnneks kogutakse andmeid palju ja avaldatakse viivituseta ning kui oleme üldiselt veendunud oma heas digikirjaoskuses, peaks enam-vähem kõigile, sealhulgas eriti uudiseid vahendavatele ajakirjanikele, olema jõukohane mitte ainult andmeridadest juhunoppeid teha ning neid tuju järgi ümber jutustada, vaid andmed alla laadida ja tabelites sisalduv graafikuteks moondada.
Kõige lihtsamast alustades: statistikaameti andmeread majanduse kohta on ajas sama pikad kui väärtusega raha. Vastuse küsimusele, kui halb või hea on Eestis inimeste keskmine majanduslik toimetulek, saab hõlpsasti, kui võrrelda tarbijahinnaindeksi (THI) ja keskmise palga muutusi. Ameti arvutuste lähteaastaks on 1997 (THI=100) ja viimati märtsis oli THI väärtus 286, see tähendab, et hindade järgi on elu läinud kallimaks 2,86 korda. Samal ajavahemikul on keskmine palk Eestis kasvanud 227-lt eurolt umbes 1700ni ehk ligikaudu 7,5 korda. Kas saame endale nüüd rohkem või vähem lubada kui inimpõlv tagasi?
Ühtaegu on siin ka seletus sellele, miks ei suuda enamus praeguseks oma lapsed suureks kasvatanud keskealistest kuidagi kaasa minna parteipoliitiliselt peaaegu et massimõrvaks tembeldatud plaaniga pisut vähendada valimiste eel mõõdutundetult suureks puhutud lapsetoetusi. Jutus, et mida suurem on elanikkonna keskmine ostujõud, elukvaliteet, mida parem lihtne olme, seda suuremad peavad olema universaalsed toetused, puudub igasugune loogika. Sajandivahetuse paiku sündinud laste vanemad ei näinud veel undki vanemahüvitisest ning toetus ühe lapse kohta oli 100 krooni (natuke üle 6 euro) ning isegi kümnend tagasi 20 eurot.
Aastaga (märtsist märtsini) on THI tõesti kasvanud tervelt 38 punkti võrra ning soovijail on võimalik veel augustini häda ja viletsust jutlustada. Aastakasvust põhiosa toimuski mullu suvel. Optimist võtab lähtepunktiks elektripaanikast paksu augusti ning näeb, et siis oli THI väärtus 280, nüüd 286, teisisõnu on hinnad uuel tasemel stabiliseerunud (kaheksa kuu keskmine 282) ja kõiguvad üsna kitsas koridoris. Kas pakkujatel õnnestub seda hinnataset pikemalt hoida, on kahtlane, sest põhiliste sisendite, nagu energia või paljud toorainegrupid, hind juba on langenud ning vähemasti langeva müügituluga jaekaubandus juba tarbijate sõnumi kinni püüdnud.
Konjunktuuriinstituut omakorda avaldab iga kuu alguses andmeid põhiliste toidukaupade jaehindade kohta. „Kuigi statistikaamet veel hinnatõusu erinevate komponentide kohta pole andmeid avaldanud, võib eeldada, et kõige enam kallines taas toit,“ ennustab Postimees majandusuudises. Aastavõrdluses võib eeldus õigeks osutuda, kuuvõrdluses aga tingimata mitte. Viinerid ja keeduvorst pisut veel kallinesid, suitsu- ju seakarbonaadi hind on aga juba mitu kuud kerges languses. Piimatooted on põhiosas hinnalae saavutanud, pisut odavnenud või ja juust aga näitavad tarbija rõõmuks juba languse suunas.
Viimasena osutan veel energiale, mida inimesed jaksavad praegu osta tunduvalt rohkem kui aasta eest. Bensiini E95 hinnatipp mullu juunis oli 2,15 eurot liiter, alates aastavahetusest stabiilselt 1,7 euro ringis. Ka elektriturul ei saanud spekulantide pidupäevad lõputult kesta ning targem tarbija maksab elektri eest juba kuid tükk maad vähem kui sõjaeelsel ajal 2021. aasta sügisel. Jääb üle vaid küsida, miks valitsus jätkuvalt kõige haavatavamat ja vähem võimekat tarbijaskonna osa nn elektri universaalteenusega nöögib ja koorib, ühtlasi keskkonda ja iseendale kuuluvat ettevõtet kahjustades, ning seda jama päevapealt ära ei lõpeta.
Miks ma seda faktipuru siia kuhjan? Sest kogu hädaldamine ja vingumine on esmalt põhjendamatu ning teiseks lõputult ära tüüdanud. Pealegi, püsivalt süngel õhustikul on oma mõju reaalmajanduse käekäigule, sealhulgas tarbimisotsustele kultuuri vallas. Muserdatud meel ei ole avatud naudingutele ja keegi ju ometi ei soovi, et selle tagajärjed peegelduksid näiteks kirjastuste või etendusasutuste müügitulu kahanemises ning seejärel vaimse tervise paikamise meditsiinikulu kasvus.
Uus tõeliselt hästi mineku periood on tõenäoliselt juba alanud ja sellest tasuks kohe rõõmu tundma hakata. Kellele on aga ainus õige rõõm kahjurõõm, need saavad lisaks ukrainlaste igapäevastele tulemusnäitajatele rindel nautida Venemaa rahandusministeeriumi andmeid agressorriigi föderaalse eelarve tuludest ja kuludest. Aastaks planeeritud defitsiidi maht täideti juba esimese kvartaliga, millesse suurima panuse andis energiasektor. Tuluga on katmata tervelt 30% eelarve kuludest ja praktiliselt kuivad on kõik ühekordsed allikad, millega kremlis loodeti vahe siiski väiksemaks pigistada.
Kunstivaldkonna alarahastus ei ole mingi uudis. Sellele on tähelepanu juhitud kultuuriministeeriumi eelarve jaotistes, kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalil kipub kolm korda vähem raha olevat, kui küsitakse. Kunstnike töö eest õiglaselt tasumine ei ole jäänud hea tahte, vaid rahaliste võimaluste taha. Seis on nutune, kuid kaugeltki mitte lootusetu. Kollektiivis ja koostöös peitub jõud. Koostööd on organisatsioonide, ühingute tasandil teha märksa lihtsam kui üksikisikute tasandil. Rohujuuretasandi algatusel on tekkinud kunstiasutuste liit (KAEL) ja loomeresidentuuride mittetulundusühing (LOORE).
Kunstielu aga õitseb. On küll veidi tempot maha võtnud, sest galeriide näitused naljalt alla nelja nädalat ei kesta ning mitmed pealinna suuremates institutsioonides valminud projektid on läinud mööda Eestit rändama. Mitte lihtsalt rändama, vaid sageli on koos uute näitusepaikadega lisandunud neisse uusi aspekte.
Järjest tekib uusi kunstipaiku: eˉlektron mitte ainult ei korralda kolmandat kõheda vastasmõju festivali, vaid avab Tallinnas Kopli tänavas oma kunstisaali, „Tiigrihüppe“ eestvedaja, visionäär Linnar Viik avas Rotermanni kvartali peaväljakul oma popkunsti kogu muuseumi, Siim Raie Artroverdi galerii Nõmme keskuses ei ole nüüdiskunsti propageerimisega mitte ainult ellu jäänud, vaid tal on oma ostjaskond ja märtsi algul korraldati seal ka esimene oksjon.
Eesti kunstioksjonitel paistab igati hästi minevat: oksjonisaalid on rahvast täis, usinasti tehakse pakkumisi interneti teel ja kohapealgi. Sel kevadel on vanadest tegijatest oksjoni pidanud juba Allee, Vernissage, Vaal ja E-kunstisalong, sel nädalavahetusel on tulemas Hausi oma. Sündinud on ka meie oksjonite kõrgeim hind: Allee galeriis müüdi Konrad Mäe „Capri motiiv“ (1922-1923) 430 000 euroga (alghind oli 150 000 eurot). Hausi galeriis on Konrad Mäe „Maastiku“ (1915-1916) alghind 156 000 eurot, viimane pakkumine 166 000 eurot, haamrihind selgub laupäeval. Konrad Mägi ei ole mitte ainult kunstiajaloos tähtis tegelane, ta sobib igati ka investeeringuks. Mäe maine kujundamisel on ka palju vaeva nähtud, aega ja energiat kulutatud.
Teisi sellise hinnaklassi hüppeid ei ole tänavustel oksjonitel veel olnud, aga üldiselt on läinud edukalt. Näiteks Vernissage’is on müüdud 100 kunstiteost, vahest kõigi uue kodu leidnud teoste alghind ei tõusnud nii palju kui eelmisel aastal, aga Kristiina Radevall on kindel, et hinnatõus jätkub ka sügisoksjonil. Kunstiturg soosib endiselt klassikat (1920ndate ja 1930ndate kunst, eks ka varasemat, kui seda pakutakse), kuid järjest rohkem huvi on pälvinud ka 1960ndate ja 1970ndate klassika, kui mõelda kas või Ülo Soosteri ja teiste tema ringkonna kunstnike peale. Juurde on tulnud nüüdiskunsti kogujaid, kes on valmis märkimisväärselt panustama praegu tegutsevate kunstnike teostesse. Nemad vaatavad tulevikku. Jaan Toomiku video „Untitled 5/5“ (ainueksemplar, 2001) jäi seekord küll Vaala oksjonil müümata.
Kunst, ka nüüdiskunst ei ole enam pelgalt intellektuaalsete veidrike pärusmaa. Kuidas siiski saada erakapital kunstielu toetama, on endiselt keeruline, aga ilmselt mitte võimatu küsimus. Linnar Viik sai oma kogu muuseumi avada ainult tänu metseenidest ettevõtjatele ja sõpradele.
Laiskust pole vist olemas. Mitte et ma usuksin sellesse, et seda pole – ikka on. Aga mulle näib, et laiskus on tingitud hoopis millestki muust, mitte prokrastineerimisaltist inimloomusest või et ei viitsita midagi teha. Kas üks nn laiskuse põhjendus võiks olla hoopis alateadlik ebaõnnestumise kartus? Sest parem on olla ju potentsiaalikas laisk kui läbikukkunud? Nüüd, kui vaba päev – töörahvapüha – on möödas, on ehk paslik eneselt küsida: mille nimel päevast päeva rabatakse? Mõnikord mulle tundub, et polegi vahet, mida teha, peaasi et on kiire. Veel kiirem. Neoliberaalne busy-busy-busy! Lähen õndsalt oma bullshit-tööd tegema! Zum zum zummm! Jäetakse endast helikiirusel elava inimmesilase mulje.
Minusugusele on praeguse maailma kiirus täiesti mõistetamatu ja kohutavalt ahistav. Mõnikord loen ühte Clarice Lispectori lauset pool tundi, ükskord lugesin isegi pool päeva. Kuid, muidugi, eks minagi olen tundnud – rööpräheldes, mitut projekti korraga tehes – tänaval, kuum latte käes ja mustad prillid ees, teistest ilmatuma tähtsa näoga möödasprintimise tunnet! Vohh – olen minagi mesilane! Ka mina kukuksin kohe kokku, kui oleks vaid aega kokku kukkuda! Hiljuti Eesti avalikkust šokeerinud Märt Avandi ülestunnistus seoses kokaiini tarvitamisega peaks mõtlema panema, kellele on lõppkokkuvõttes kasulik, et inimesed end upper’ite ehk stimulantide abil – kokaiin, spiid ja ecstacy kui nn ideaalsed kapitalismidroogid – elust ja tööst sedasi nui neljaks läbi suruvad?
Eelmisel aastal välja antud raamatus „Puhkamine on vastupanu“ („Rest is resistance“)* heidab autor Tricia Hersay valgust problemaatilisele suhtele logelemise ja puhkusega, pakkudes välja, kuidas jõuda ühiskonnani, kus puhkus on tõstetud au sisse. Kui inimestele meeldib end alatasa defineerida töö kaudu, siis Hersay küsib, kas pole äkki aeg unistada ja uneleda maailmast, kus puhkamine on ülendatud staatuses (mitte see, kui palju pappi on kellegi kontol, lisaksin mina siia juurde). Hersay leiab, et inimkonna väärtus ei seisne selles, kui palju ta toodab – oo, majanduskasv, püha lehm, reformarite lemmik! Tema väitel ei peaks inimene puhkama eelkõige selleks, et seejärel paremini ja tootlikumalt töötada (loe: olla produktiivne), vaid puhkusest-logelemisest peaks saama inimeste keskne olemisviis. Tammsaarelik „Tee tööd ja näe vaeva …“ asendub „Maga end välja, siis tuleb ka armastus!“ või isegi „Armasta end – puhka!“. Mõnikord mõtlen, et olgu, mul ei ole kunagi selliseid miljoneid, mis Bolti juhtidel, aga kas nende elus on olnud raamatuid, tekste, kunsti, luuletusi, tantse, mida minu elus – tänu aja mahavõtmisele – on olnud palju? Milleks mulle miljonid, kui mul pole aega, et lugeda suurepäraseid raamatuid? Milleks mulle miljonid, kui ma ei saa pool päeva lugeda Clarice Lispectori üht lauset? (Ning ei, kulla kultuuripoliitikud, see ei tähenda, et kunstnikele ei peakski õiglast tasu maksma! Ikka peab! Pluss ravikindlustus kõigile!!)
Sõbranna ja kultuurikriitik Kerli Ever kirjutas hiljuti stsenaariumi, kus jätkuva kapitalismi tingimustes istutatakse inimestesse kiibid, mis peaksid elu justkui lihtsamaks tegema (nutiseadmeid pole enam tarvis, paroole ei pea meeles pidama ega kuhugi sisse toksima), aga see tähendab siis ka seda, et reklaame saab sisestada ka unenägudesse. Nii et kui tahta neoliberaalse turumajanduse tingimustes puhkust ja magamist au sisse tuua, on just see üks tõenäoline variant (uni kui reklaamipind ja ettevõtted maksavad kiibiplatvormile reklaamiraha), sest miski peab ju und õigustama. Selline düstoopia siis. Inimkond võiks siiski hoopis teisiti ja kiiremas korras mõista, et aeglus on ilus, veel aeglasem seksikam. Loodetavasti on meil veel aega aru pähe võtta ning end ja planeeti mitte surnuks rabada. Ühiskonnas, kus tahetakse saada järgmiseks ükssarvikuks, võiks ehk endale eesmärgiks seada olla hoopis järgmine eesel!? Äkki see ongi see kaua otsitud Eesti Nokia?
* Tricis Hersay, Rest Is Resistance. Little, Brown Spark, 2022. Pealkiri viitab Lowkey laulule „Neoliberalism kills people!“.
Siseturu kaitsele pöördunud inflatsioonitõrje ja rohepööre
ALARI PURJU
Järgneva käsitluse teemaks on 2022. aasta augustis Ameerika Ühendriikide Kongressi vastu võetud inflatsioonitõrje seadus (ingl Inflation Reduction Act, lühendatult IRA). Kõik kolm pealkirjas nimetatud probleemi on üliolulised. Samal ajal näivad need nõudvat valdkonnale iseloomulikke lahendusi. Inflatsioonitõrje peaks tegelema rahapakkumise ja kogunõudluse juhtimisega, rohepööre keskkonda saastavate tehnoloogiate asendamisega loodussõbralikega, siseturu kaitse meetmed on mitmesugused tariifsed ja mittetariifsed piirangud, millega riikidevahelisi kaubavoogusid suunatakse nii, et lastakse oma turule ühtede riikide tooteid ja tõrjutakse teisi.
Selles seaduses on kolm teemat omavahel aga kokku pandud. Taustaks on üleilmne jõukeskuste vaheline konkurents, Ameerika vaatevinklist eelkõige Hiinaga. Käsitlus sisaldab majandusvaldkonnale omaseid nn tehnilisi mõisteid, mida püüan eraldi selgitada. Teema on tähtis sellepärast, et see näib raamivat tulevaste suurte majandusjõudude omavahelisi suhteid. Tegu on ka näitega poliitikas kasutatavatest meetoditest, kus kaht valdkonda esile tuues võidakse taotleda mingit kolmandat eesmärki.
Rahvusvahelise kaubanduse taust
Iseseisvalt tegutsevad riigid võivad väliskaubandusmeetmega mõjutada välismaiste kaupade oma turule pääsemist, kehtestades näiteks tollimakse. Tollimaksud toimivad n-ö hinnalisana, mis teevad sellega maksustatud kaubad maksustamata kaupadest kallimaks, ja kui riik või selle ettevõtted toodavad samasugust kaupa ise, siis takistab tollimaks välismaise kauba müüki, kuna välismaine on maksu võrra kallim. Seda liiki maksude puhul tuleb arvestada, et kui seda teeb riik A riigi B suhtes, siis võib riik B riigi A kaupadele samasuguseid makse kehtestada.
Kui aga riigid A ja B toodavad erinevaid kaupu, võib neil kasulik olla omavahel kokku leppida ja jätta tollimaks rakendamata. Selleks võivad riigid A ja B sõlmida omavahel näiteks vabakaubanduslepingu. Samuti võivad riigid A ja B rakendada mingit liiki väliskaubanduspoliitikat riigi C suhtes, kes võib mingist vaatekohast olla ebasõbralik või kelle kaupu on vaja mingil muul põhjusel tõrjuda. Riigid A ja B võivad C suhtes rakendada iseseisvat väliskaubanduspoliitikat, näiteks nii, et A peab suhteid C-ga vajalikuks ja need kaks riiki sõlmivad omavahel vabakaubanduslepingu, B aga tõrjub C toodangut jätkuvalt. A ja B vaheline vabakaubandusleping jätab neile vabad käed kolmandate riikide suhtes rakendatava poliitika valikuks.
Kui A ja B aga tahavad luua ühist siseturgu, siis peavad nad ka kolmandate riikide suhtes kasutama ühist väliskaubanduspoliitikat, looma ühtse tollipiiriga tolliliidu. Euroopa Liit ongi kaupade ja teenuste vaba liikumisega tolliliit. (See pole alati nii olnud, Euroopa tolleaegse ühisturu kuus liikmeriiki kaotasid omavahelised tollipiirid alles 1968. aasta keskel, kümme aastat pärast Rooma lepingute jõustumist). USA majandusele on tähtis USA-Mehhiko-Kanada vabakaubandusleping, põhimõtteliselt pole kolme riigi vahel tollipiiri ja nende majandused on tugevalt liitunud. Näiteks läheb USAsse kolm neljandikku nii Kanada kui Mehhiko ekspordist.
USA ja Euroopa Liit pidasid vabakaubanduslepingu sõlmimiseks läbirääkimisi aastatel 2013–2016, aga ei jõudnud lepinguni. 2021. aasta juunis loodi Euroopa Liidu – USA kaubandus- ja tehnoloogianõukogu, mis on praegu üheks peamiseks foorumiks üleilmsete kaubanduse, majanduse ja tehnoloogia valdkonda kuuluvate küsimuste arutamisel, kus eesmärgiks peaks olema demokraatlikke väärtusi edendavate riikide transatlantiliste kaubandus- ja majandussuhete süvendamine. Tulemusteks, milleni nendel arutlustel on jõutud, on näiteks kokkulepe pooljuhtide tarneahelate korrastamise, turuväliste kaubandustehingute vältimise ning ühtsustatud arusaama rakendamise kohta üleilmsete tehnoloogiaettevõtete reguleerimises, eeldusel, et osapooled jätavad teisele õiguse rakendada iseseisvalt sellele omaseid regulatsioone. Siin on vaja lisada, et vabakaubanduslepingu puudumisest hoolimata rakendavad Euroopa Liit ja USA omavahelises kaubanduses muu maailmaga võrreldes madalamaid tollimaksumäärasid, mis keskmiselt jäävad alla 3%. Vabakaubanduslepinguni jõudmist on takistanud piiratud hulk vaidlusküsimusi, näiteks geneetiliselt muundatud toiduainete vaba pääs ELi turule.
Rohepööre ja toetused
2022. aasta augustis Ameerika Kongressis vastuvõetud inflatsioonitõrje seadus (IRA) sisaldab kolme liiki meetmeid: maksureform, tervishoiureform ja energia ning kliimapoliitikat toetavad subsiidiumid. Tekib küsimus, miks seda nimetatakse inflatsioonitõrje seaduseks. Teatavasti peetakse majandusteoorias otsest sekkumist hinnakujundusse (näiteks hindade külmutamist teatud ajaks või üldiselt riigi määratud hindu) ebatõhusaks, kuna see kahjustab hinnasüsteemi kui üldise ressursipaigutust suunava mehhanismi toimimist. Inflatsiooni üritatakse piirata kaudsete meetmetega, nt rahapakkumise või kogunõudluse piiramisega, mis samal ajal jätavad alles majandusagentide iseseisvate majandusotsuste võimalused. IRA nimetust õigustab see, et seaduses kavandatud uute kulutustega väärtuses 499 miljardit USA dollarit kümneks aastaks (millest 391 miljardit dollarit läheb energia- ja kliimapoliitika meetmetele ning 108 miljardit tervishoiule) loodetakse tagasi saada 457 miljardit dollarit maksutulu ning 281 miljardit dollarit hoida kokku tervishoius.1 Inflatsiooni peaks seejuures tõkestama kogunõudlust piirav maksude tõus ja tervishoiukulutuste vähenemine. Jättes kõrvale nende arvude omavahelise haakumise keskendume peamisele rahvusvaheliseks kujunenud vaidlusteemale, milleks on energia- ja kliimapoliitikat toetavad subsiidiumid.
Peaaegu kõik IRA teemal sõnavõtjad tunnustavad, et tegemist on tähelepanuväärse USA kliimapoliitika saavutusega, eriti arvestades, et niisugused seadused sünnivad sisepoliitiliste vaidluste tulemusena, kus kokku tuleb viia sisult vajalik ja poliitiliselt võimalik. Ka pole USA subsiidiumid suuremad kui Euroopa Liidus samal otstarbel rakendatavad subsiidiumid, Brüsseli mõttekoja Bruegel hinnangul on USAs kavandatavad subsiidiumid ligikaudu 200 miljardit dollarit, EL on aastateks 2022–2031 kavandanud samal otstarbel 800 miljardit eurot.2 Vaidluste teemaks on seaduses sõnastatud kohaliku sisu nõue.
Vahemärkusena olgu öeldud, et peale tollimaksude kasutatakse impordi piiramiseks nn päritolureegleid (rules of origin), mis ütlevad, et loo alguses toodud tinglike riikide näites ütleb riik B riigile A, et selle ettevõtted võivad vabakaubanduslepingu alusel eksportida riiki B ainult neid kaupu, mille puhul on tõendatud, et need kaubad on valmistatud riigis B, aga mitte re-eksporditud ebasõbralikust riigist C. Tavaliselt ei rakendata päriolureeglit täienisti, see tähendab, et valmistamisel ei nõuta 100% kohalikku sisu. Näiteks kui Eesti ei olnud veel 1990. aastate teisel poolel ELi liige ja suhteid ELiga reguleeris vabakaubandusleping, siis kehtis Eesti tekstiilikaupade ekspordile ELi turule 50% kohaliku sisu nõue, kusjuures see rakendus Balti riikidele kumulatiivselt (näiteks võis Eestist ELi eksporditud tekstiilitoodete puhul 10% toote väärtusest olla loodud siin ja 40% Lätis ning puuvill 50% ulatuses toote väärtusest võis olla imporditud Eestisse või Lätisse kolmandatest riikidest).
Mittetariifsed piirangud, nt päritolureeglid, dumpinguvastased abinõud, tehnilised standardid on turgude sulgemisel sageli mõjusamad vahendid kui tollimaksud või koguselised piirangud. Üleilmseid kaubandussuhteid reguleeriva Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) üheks ülesandeks on olnud vahekohtuniku roll eelkõige mittetariifsete piirangute alastes kaubandusvaidlustes ning nendesse on suhtutud kahtlustega, sest põhjendamatu eelise kõrvaldamise asemel kasutatakse neid sageli ebasoovitavate konkurentide kõrvaldamiseks.
USA IRA kohaliku sisu nõue läheb aga veelgi kaugemale rahvusvahelises kaubanduses kasutatavast päritolureegli nõudest ja on vastuolus WTO reeglitega. Olukorra paradoks on selles, et USA-l oli juhtiv osa varasema kaubanduse ja tariifide kokkuleppe (GATT) ja seda 1990. aastal asendanud WTO loomisel ja selle kaudu üritati maailmakaubanduses luua ühtseid reegleid. IRA puhul kohtleb USA Mehhikot ja Kanadat vabakaubanduslepingu olemasolu tõttu kui riike, kelle toodangut käsitletakse kohaliku sisu nõudele vastavana, EL jääb aga sellest väljapoole, kuna vabakaubanduslepingut ei ole. Tuleb lisada, et ELi keskkonnasubsiidiumide kasutamisel pole kohaliku sisu nõuet.
USA ja Euroopa Liidu vahel on sel teemal ligi aasta läbirääkimisi peetud. Küsimus ELi poolt vaadates on, mida sellises olukorras ette võtta. Kõige lihtsam vastus on vabakaubanduslepingu sõlmimine, aga see võtab aega. Bruegeli mõttekoda on sel teemal koostanud analüüsi koos soovitustega, mida teha ja mida mitte. Soovitatakse ühisel turul kasutatavaid puhtaid tehnoloogiaid toetavaid meetmeid, neid soodustavaid riigihankeid, turudisainiga elektri hinna mõistlikes piirides hoidmist, tööjõukoolitust uute tehnoloogiatega toimetulekuks, suurte üle-euroopaliste projektide rahastamiseks Euroopa finantssüsteemi integreerimist. Samuti soovitatakse mitte lõdvendada riigiabi reegleid, sest nagu näitas koroonakogemus, viib see ühtse turu lõhestamisele. Euroopas ei soovitata rakendada samasugust kohaliku sisu nõuet nagu Ameerikas, sest see võib küll anda teatud lühiajalist kasu, aga pikas perspektiivis aeglustab kliimameetmete rakendamist ning kahjustab ELi mainet riikidevahelisele koostööle pühendunud poliitilise ja majandusjõuna.
Miks nii juhtus?
IRA tagapõhjal on USA ja Hiina vastuolud ning taotlus tõrjuda Hiina välja Põhja-Ameerika turult. Tabel näitab riikide osatähtsust Ameerika Ühendriikide elektroonikatoodete ja -komponentide impordis.3 Selle tabeli põhjal saab öelda, et kindlasti on USA impordis liiga suur osa Hiinal. Selle teadmisega kehtestati president Trumpi ajal Hiinale karistavad imporditollid ja sama poliitika on jätkunud president Bideni ajal.
Samal ajal on IRA põhjustanud laialdase arutelu ka USAs. Kuigi ei kahelda selles, et Hiina poliitika kujutab ohtu selle riigi naabritele ja USA-le, pole selge, millises ulatuses peaks see majanduslik ja tehnoloogiline lahknemine (decoupling) aset leidma. Nii väidab USA Petersoni rahvusvahelise majanduse instituudi president Adam Posen, et Ameerika poliitikakujundajad peavad vastuse leidma kahele keerulisele küsimusele: millised majandussuhted toidavad Hiina sõjalist agressiivsust?; millised majanduslikud vahendid on tõhusad Hiina poolt Ameerika Ühendriikide julgeolekule avalduvate mõjude kõrvaldamisel? Ta väidab, et Ameerika Hiinast lahti haakimisega kaasnevad kulud, näiteks pole äriettevõtete kaudu enam juurdepääsu Hiina tehnoloogiale, millest oleks kasu ka sõjalisel otstarbel.5
Kriitilised ollakse ka töökohtade sidumisega konkreetsete asukohtadega Ameerikas, regionaalpoliitikaga. Kui uude asukohta luuakse töökohti ja seal ei ole vaba kõlblikku tööjõudu, siis saab projekti käivitada vaid vajalike oskustega tööjõu üle meelitamisega teistelt tööandjatelt, aga see ei loo lisandväärtust. Välja arvatud juhul, kui loodud ettevõttes asuvad tööle migrandid teistest riikidest. Kaubandustülis on sõna võtnud ka hiinlased. Hiina majandusteadlane Zhao Yongsheng väidab, et kui üleilmne kaubanduskonflikt on ameeriklaste poolt esile kutsutud, siis peaks Euroopa ühendama jõud Hiinaga.6 Euroopas on olukord samuti saanud erinevat vastukaja, Prantsusmaa president Macron on olnud üks kõige häälekamaid ELi vastusanktsioonide nõudjaid.7
Millised on USA turust huvitatud ettevõtete võimalused oma huvide kaitsmisel? Tollipiirist liiguvad üle või jäävad selle taha pidama kaubad ja teenused, aga kui välisinvesteeringuga luua tütarettevõte tollipiiri taha, siis käsitletakse seda ettevõtet välismaistest omanikest hoolimata kui kohalikku, antud juhul kui Ameerika ettevõtet, ja sellele kehtivad kohalikele tootjatele kehtestatud reeglid ning toodangule ei rakendata tollimakse ega muid väliskaubanduse piiranguid. Nii Euroopa elektroonikaettevõtted kui ka Saksamaa ja Rootsi autotootjad on sellest ammu aru saanud ja ehitanud tehased USAsse. Saksamaa ja Rootsi otseste välisinvesteeringute sihtmaana on USA esikohal, vastavalt 33% ja 24%-ga nende riikide kõigist otsestest välisinvesteeringutest teistesse riikidesse. Saksamaa on välisinvesteeringute varu mahult USAs Jaapani, Hollandi, Ühendkuningriigi ja Kanada järel 403 miljardi dollariga maailma viies majandus, Rootsi otsesed välisinvesteeringud Ameerikasse olid 71 miljardit dollarit, mis on näiteks kõigis Balti riikides kokku tehtud Rootsi välisinvesteeringutest suurusjärgu võrra suurem arv (Hiina välisinvesteeringud Ameerika Ühendriikidesse olid 2021. aasta lõpuks ligikaudu 38 miljardit dollarit, Rootsi välisinvesteeringud on neist ligi kaks korda suuremad).8 Kui ELi ja Ameerika Ühendriikide kaubandusvaidlus kiiret lahendust ei leia, on see argumendiks Euroopa riikidest pärit ettevõtete kasvavatele investeeringutele Ameerika Ühendriikides.
Elektri- ja elektroonikakaupade osad ja komponendid (SITC 759+764+ 772+775)
Miljardit dollarit
%
Miljardit dollarit
%
Ameerika Ühendriikide import kokku
194,1
100,0
280,3
100,0
Hiina
92,1 (1)
47,4
87,9 (1)
31,4
Mehhiko
49,7 (2)
25,6
25,9 (5)
9,2
Tai
12,2 (3)
6,3
8,2 (8)
2,9
Taiwan
11,3 (4)
5,8
26,2 (4)
9,3
Vietnam
6,6 (5)
3,4
31,1 (3)
11,1
Korea Vabariik
4,5 (6)
2,3
20,4 (6)
7,3
Jaapan
2,5 (7)
1,3
10,6 (7)
3,8
Malaisia
2,4 (8)
1,2
31,9 (2)
11,4
Filipiinid
2,0 (9)
1,0
5,0 (9)
1,8
Saksamaa
1,7 (10)
0,9
4,1 (10)
1,5
Tabel. Elektroonikakaupade ja -osade ning komponentide väärtus ning osakaal Ameerika Ühendriikide impordis riikide kaupa 2021. a.4 Allikas: UNCTAD, Foreign trade of goods
Kas kaubandusvaidlus puudutab Eestit?
Eesti väliskaubandust üksikasjalikumalt hinnates näeme, et Eesti elektroonikakomponentide ekspordi väärtus USAsse on üle ühe miljardi dollari ja see on peaaegu sama suur kui näiteks kogu Prantsusmaa vastava tooterühma eksport sinna. Eespool lisatud tabelis kuulub see toodang kolmandas veerus esitatud toodete rühma ja moodustab ca 0,3% USA kogu vastava tooterühma impordist, kuigi Eesti siiski kümne suurema importija hulka ei mahu. Eesti on väliskaubanduse vaates tooterühmas kõva tegija. Peaaegu kogu see elektroonikakomponentide toodang kuulub aga ühele suurele rahvusvahelisele Rootsi ettevõttele, kelle toodang annab ligi 10% Eesti ekspordist, 7-8% impordist ja 0,1% Eesti SKTst. Komponendid on Eestisse põhiliselt imporditud Hiinast. Eesti äsjastel valimistel oli ühe partei (on Eestis selline partei!) lubaduseks tuua Eestisse rahvusvaheliste ettevõtete peakorterid. Lahke nõuanne on helistada või saata email Stockholmi selle firma peakorterisse ja küsida, miks nad seda juba teinud ei ole. Kui rahvusvahelisel ettevõttel kujuneb tehase pidamine Eestis välismajanduslikel põhjustel kalliks või tülikaks, siis kolitakse see soodsa režiimiga riiki ja turule lähemale, mitte ei liigutata siia peakorterit. Oma mõju on kindlasti Venemaa naabrusest tuleneval riskil, mille suhtes kapital kipub tundlik olema. Kuidas seda küll olematuks rääkida või pidada?
Hiljutise aprillikuise Hiina külastuse ajal rääkisid Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen Hiina presidendi Xi-ga arvatavasti palju Venemaa kallaletungist Ukrainale, aga Macron tuli Hiinast tagasi ka Airbusi lennukite müügilepinguga Hiinale. Pole selge, mis Ameerika-Euroopa kaubandusvaidlusest edasi saab. Ka poliitiliselt sõbralikel riikidel võib olla kaubanduslikke eriarvamusi, mida lahendatakse kaubanduskohtus. Maailma kaubandusorganisatsioon on aga viimase kümnendi jooksul olnud üsna hambutu, vaevalt see kaubandusvaidlus organisatsiooni tugevdab.
1 David Keimann, Niclas Poitiers, André Sapir, Simone Tagliapietra, Nicolas Véron, Reinhilde Veugelers and Jeromin Zettelmeyer. 2023. How Europe Should Answer the US Inflation Reduction Act, Policy Contribution, No. 4, Bruegel.
2 Op.cit.
3 UNCTAD. International trade structure. 2023.
4 SITC, The Standard International Trade Classification on ÜRO poolt väliskaubanduses kasutatav kaupade ja teenuste klassifitseerimise süsteem.
5 Adam Posen, America’s zero-sum economics doesn’t add up, Foreign Policy, March 2023
6 Zhao Yongsheng, If a global trade war is provoked by US, Europe should join forces with China“, Global Times, No. 1,.
7 Max Bergmann, Frederico Steinberg, How to avoid a transatlantic trade war over climate? Center for Strategic and International Studies (CSIS), Washington, December.
Kuidas uurida nähtamatuid seoseid looduses ja tuua osagi sellest – mida me isegi ei tea, et me ei tea – teadmata teadmatusest päevavalgele?
Varjatud interaktsioone ja varivõrgustikke vaevad allergoloog-immunoloog dr Tiia-Linda Okas ja selle aasta Biotoopia konverentsi esinejad, taastamisökoloogia professor Aveliina Helm ning molekulaarse ökoloogia professor Maarja Öpik, vestlust juhtis Biotoopia kuraator, kunstnik Peeter Laurits.
Peeter Laurits: Viimastel aastakümnetel on hakatud rohkem uurima nähtamatuid seoseid looduses – kõike seda, mis toimub mulla all või organismide sisemuses. Kui palju teadus sellest teab ja mida? Mis paradigmas me selles valdkonnas oleme?
Maarja Öpik: Kujutan ette, et paradigmades on käsil isegi väike nihe, muudatus, kuigi seda otseselt niimoodi ei defineerita. Selge on see, et kui me räägime seeneökoloogia seisukohast, siis järjest rohkem vaadatakse mitmeste seoste peale: kuidas mitu seent suhestuvad mitme taimega või üks seen suhestub mitme taimega. Taimedevaheline ainete liikumine seente vahendusel on nähtus, mis inimesi väga erutab ja seda üritatakse mõõta. Kas seente abil liigub taimede vahel natuke või liigub palju bioloogiliselt olulises koguses aineid? Või on see hoopis huvitav kõrvalnähe, millel looduse seisukohast suurt vahet ei ole.
Aveliina Helm
Aveliina Helm: Looduse interaktsioonid on inimestele paeluv teema, sest inimene ise on väga interakteeruv ja sotsiaalne liik. Inimesele meeldib ikka see, mis on temaga sarnane. Nii püütakse ka looduse keerukuse mõistmisel otsida ja ära tunda inimestele sarnast. Teaduses oleme aga alles kraapimas pealispinda nende suhete keerukuses, kuid liigume aina põhjalikumate teadmiste suunas. Ühiskonna üldises teadlikkuses oleme minu arvates ikka veel kinni väga lihtsustatud looduse vaates. Kõik mäletavad kuuenda või seitsmenda klassi bioloogia õpikust näidet ökoloogilistest suhetest, mida ei esitatud mitte võrgustikuna, vaid lihtsa toiduahela jadana: kapsas, jänes, rebane. Selliste ülilihtsustatud toiduahelate pähetuupimine on loonud väära pildi loodusest ja me ei adu veel hästi seda keerukat ja ülimalt mitmekesist interaktsioonide ja võrgustike põimikut, mis meid ümbritseb.
Tiia-Linda Okas: Põnev ja kiire areng on toimunud ka arusaamises immuunsussüsteemi ja mikrobioota seostest. Miks on autoimmuunsed haigused ja allergiad viimaste aastakümnete jooksul sagenenud? 1989. aastal püstitas epidemioloog David Strachan „hügieeni hüpoteesi“, arvates, et allergiahaiguste sagenemine on tingitud eelkõige sellest, et inimestel on lapseeas vähemaks jäänud immuunsüsteemi „õpetavaid“ infektsioone.
Viimastel aastakümnetel on aga jõutud arusaamisele, et pigem on „vanad sõbrad“ mikroobid, kellega oleme koos elanud aastatuhandeid, meie seedetraktist kadumas või kadunud (teooria, mille esitas 2003. aastal Graham Rook). Seedetrakti mikrobioota mitmekesisus on väga palju vähenenud ja see on üks võimalik põhjus, miks immuunsüsteemi rakud enam oma regulatsioonimehhanismidega nii hästi hakkama ei saa. Jah, tegelikult kraabime siin alles pealispinda. Põhjuslikke seoseid, mis on nii-öelda muna ja mis on kana, veel paljudel juhtudel ei teata.
Laurits: Mis meetoditega selliseid varjatud interaktsioone ja varivõrgustikke uuritakse? Kuidas me nendele suhetele jälile saame?
Maarja Öpik
Öpik: Ma tahaks Tiia-Linda viimasest mõttest lähtuvalt tuua mullaökoloogia ja inimese tervist uuriva teaduse huvide kokkupuutepinna. Üks teaduslikke järeldusi on olnud, et tervise parandamiseks tuleb näpud mulda pista. Tehakse katse, kus katsealustel kästakse regulaarselt paar korda päevas käsi mullaga hõõruda. Teiseks käsuks on seejärel käsi pesta väga pinnapealselt. Meetod, kuidas me neid varjatud mõjusid saame uurida, on seejärel inimese verest immuunmarkerite mõõtmine. Nii saamegi hinnata mullaelustiku mõju inimese tervisele. Kui me läheme maa-alust elu uurivate teadlaste tööriistakasti kallale, siis kõige tavalisem töövahend on ikkagi DNA sekveneerimine. Me otsime nende organismide pärilikkusaine järjestusi ja nende põhjal teeme kindlaks, kes kus oli. Võtame kas või näpuotsatäie mulda ja saame sealt kätte kõigi seal olnud organismide DNA, järjestame selle ning saame öelda, millised seened, millised bakterid seal on. Võib-olla läks hunt mööda ja poetas karvakese. Kõik see on võimalik analüüsi põhjal kindlaks teha. Kui minna väga detailsele või ruumi mõttes pisikesele skaalale, siis kasutatakse ka röntgenmeetodeid. Kasutatakse ka keemilise analüüsi meetodeid ning jälgitakse, kuidas mingid molekulid liiguvad mööda seenehüüfe või taimejuuri. Meie kasutuses on hästi mitmekesine tööriistakast!
Laurits: Kas Suzanne Simardi 1990ndate meetodit – radioaktiivselt märgistatud süsiniku ringlusse laskmine ja mõõtmine, kuidas see taimede ja puude vahel migreerub – peetakse tagantjärele pädevaks meetodiks?
Öpik: Jah. See on üks meetod, kuidas jälgitakse ökosüsteemis organismide vahelist toitainete liikumist. Taime maapealsele osale antakse märgistatud süsihappegaasi. Kui taim fotosünteesib, siis ta kasutab selle süsihappegaasi oma keha ehk biomassi ehitamiseks ja see hakkab liikuma taime kehaosade vahel. Sealhulgas osa sellest liigub taimejuurtesse ja juurtest saab see erituda mulda. Või näiteks juures või mullas olevatesse seenehüüfidesse ja nende kaudu teistesse taimedesse. Suzanne Simardi katsete olemuseks oligi võimalus mõõta naabertaimede maapealsetesse osadesse jõudnud märgistatud süsinikku. Kui me muud maa-alused taimede vahelised võimalused süsiniku liikumiseks eemaldame ja süsinik liigub taime maapealsest osast maa alla juurtesse, juurtest seenehüüfidesse, mööda seeneniite teise taime ja sealt edasi teise taime võsudesse, siis saamegi teha järelduse, et ainus võimalus, kuidas süsinik liikus, oli seente abil.
Laurits: Samu meetodeid me ilmselt ei saa kasutada inimese organismis toimuvate protsesside puhul, kuna need on mõnevõrra õrnemad. Mis võimalused meil siin on?
Tiia-Linda Okas
Okas: Palju uusi teadmisi on tulnud tänu ravimitele. Sihtmärkravimid, mis blokeerivad kindla retseptori, annavad arusaamise immuunsüsteemi erinevate retseptorite rollist ja nendega seotud rakkude toimimisest ja koostööst teiste rakkudega. Näiteks praegu toimuvad uuringud ravimiga, mis peatab nuumrakkude tootmise ja organismis läheb seeläbi nuumrakkude arv sisuliselt nulli. Nuumrakk on loomuliku immuunsüsteemi rakk, evolutsiooniliselt väga vana (olemas ka väga algelistel loomadel) ning ette nähtud võitluseks mitmesuguste sissetungijate vastu. Niisuguste rakkude vastus on aga mittespetsiifiline – nad ei saa õppida mälu järgi, s.t isegi kui on olnud eelnev kokkupuude mingi haigustekitajaga, siis igal järgmisel korral käitub nuumrakk ikka täpselt ühtemoodi.
Mis puudutab seedetrakti, siis võib-olla üks huvitavamatest raviviisidest, mis on andnud palju uusi teadmisi seedetrakti mikrobioota muutuste mõju kohta, on fekaaltransplantatsioon. Fekaaltransplantatsiooni korral toodetakse ravim tervete inimeste seedetrakti sisust ja siiratakse see haige inimese seedetrakti. Sellist ravimeetodit on eksperimentaalselt kasutatud näiteks ülekaalulisuse, aga ka mitmete autoimmuunsete haiguste nagu hulgiskleroosi või põletikuliste soolehaiguste raviks.
Laurits: Seega tegemist on ikkagi ülimalt komplekssete nähtustega ning siin pole tõesti midagi peale hakata lihtsustatud kapsas-jänes-rebane diagrammiga. Kui suur on aga praeguseks kogunenud teadmiste hulk? On see on piisav, et otsustada komplekssete protsesside üle ja teha nende põhjal pädevaid ökoloogilisi otsuseid? Kas või metsanduse või põllumajanduse jaoks.
Helm: Meie probleem ei ole selles, et me ei tea, mida teha lahendamaks näiteks ökoloogilisi probleeme. Need alusteadmised, mida me looduse kaitsmiseks ja elurikkuse säilimiseks vajame, on meil olnud pikemat aega, kuid me pole neid suutnud piisavalt rakendada. Teame seda, et elupaikade ja liikide säilimiseks on vaja tagada neile piisav pindala ja sidusus või et elurikkuse kao pidurdamiseks on vajalik peamiste negatiivsete tegurite mõju ja ulatuse kahandamine. Teaduses oleme liikunud paljudes valdkondades rakendusvõimekusest mitu aastakümmet ettepoole. Nii tegeleme looduse uurimisel juba nii-öelda täppisteadmiste loomisega, kuid kahjuks pole suutnud neid kõige elementaarsemaid teadmisi kasutusse võtta. See ei tähenda, et meil pole neid uusi teadmisi vaja, vastupidi, väga on vaja! Looduse kahjustamine on juba jõudnud sinnamaani, kus me vajame neid täppisteadmisi ja peenhäälestust, et seda viimastki päästa ning mingilgi moel minna sellest hoolimatuse sajandist läbi nii, et säilivad looduse põhilised funktsioonid ja protsessid ning looduse võrgustike kõige hädavajalikumad omadused.
Laurits: Kas pudelikael on eelkõige poliitikas või kusagil mujal?
Helm: Pudelikael on alati olnud selles, et igavat ja majanduslikult ebamugavat looduskaitsealast tegevust pole piisavalt tähtsaks peetud. Elupaikade kaitse ja taastamine, kaitsealade rajamine ja nende tõhus toimimine, säästlikud tegutsemisviisid toorme ammutamise valdkondades, igaühe loodussõbralikud sammud – igaühe looduskaitse. Need pole kunagi olnud prioriteediks. Lisandunud teadmised looduse toimimisest ainult kinnitavad seda, kui hädavajalik ja esmatähtis see traditsiooniline „igav“ ja „ebaseksikas“ looduse kaitse on. Nüüd on planeet hädakursil, looduse seisund teeb kiiret allakäiku ning tõepoolest ei ole ühtegi innovaatilist tehnoloogiat või leiutist, mis meid nende kõige elementaarsemate tegevuste rakendamisest päästaks. Aeg seda aktsepteerida! Ma ei usu, et peamine pidur on olnud poliitiline soovimatus. Tegu on olnud ikkagi lihtlabase teadmatusega, kui tähtis loodus meile on.
Okas: Siin on otsene paralleel inimeste tervisega. Me oskame järjest paremini põhjendada, miks on vajalik tervislik toitumine, miks on vaja liikuda, miks on vaja puhata ja magada, miks on vaja hoida töö ja puhkus tasakaalus. Need soovitused jäävad ikka samaks, vaatamata sellele, mida me veel täpsemalt teada oleme saanud.
Öpik: Mulle meeldivad väga teie mõlema sõnumid. Esiteks see, et lihtsad lahendused, mida me juba ammu teame, on ebahuvitavad ja need pole enam nii-öelda seksikad narratiivid. Kaitseme metsa, niitu ja mulda sellepärast, et muidu meil endal hakkab halb. Või et magame, sööme ja teeme sporti, kuna siis on meie enda elu kvaliteetsem. Märksa põnevam oleks mingisugune suur tehnoloogiline innovatsioon, mis võimaldaks öelda, et see parandabki kogu looduse ja inimese tervise. Mina näen sedasama, et meil on järjest paremad teadmised sellest, et kõike tavalist tuleb kaitsta, et meie elu saaks edasi liikuda, sealhulgas nii inimese kui looduse oma. Näiteks on pikemat aega teada olnud see, et kui metsas tehakse lageraiet, siis puudega sümbioossete mükoriisaseente elurikkus muutub ja see seenekoosluse muudatus on metsa mullas näha ka seitsekümmend aastat hiljem. See on väga pikk aeg. Kui me teeme mullaga, mullaorganismidega midagi, mis neid muudab, siis nad taastuvad ülipikalt. Aga muld mõjutab seda, mis seal kasvab, mida seal kasvatada saab ja millised elupaigad seal on. Praegu küsitakse tihti, kui palju mingisugune elupaik süsinikku seob või emiteerib või millised on kasvuhoonegaaside vood. Täppishäälestus, millele Aveliina vihjab. Need arvud on mitmekesised, raskesti mõõdetavad ja neid on väga vaja, kui hakkame majanduse ja poliitika jaoks välja käima teadlaste antavat sisendit, kuidas hinnata näiteks mingi maakasutuse mõju ökosüsteemidele. Raske on arvutada piisava täpsusega ja kui üldistama hakata, võivad tulla väga suured vead. Vastutus on suur ja need arvud ongi halvasti teada. Kuid seda, et maa majandamine või maakasutus mõjutab loodust väga tugevasti ja mida selle parandamiseks teha, teame juba pikka aega. Aga see ei ole kahjuks nii põnev.
Laurits: Kõigi jutust jäi kõlama, et teadmine kuidas käituda, et süsteemid püsiksid terviklike ja tervislikena on juba ammu olemas. Uute uuringutega saame rohkem teada peenmehaanikast, miks kõik niimoodi on. Kas uute teadmiste valguses on nendest komplekssetest protsessidest saadud ka selliseid teadmisi, mis mõjutavad meie maailmapilti, midagi, mida XVIII sajandi põllumees või ravitseja ei teadnud?
Helm: Kindlasti on uuema aja teadmine mikroorganismide suur roll ökosüsteemide funktsioneerimises, mis ökoloogia valdkonnas on paljutki mitte küll ümber mõtestanud, kuid suuresti täiendanud. Liikudes maa alla, väiksemõõtmelisse loodusse, mis moodustab suurema osa biomassist ja elu mitmekesisusest, on avastatud terve ports uusi seaduspärasid, mis toimivad pisut teisel moel kui seni teadaolevad makrolooduse omadused. Teine valdkond uute teadmiste osas on evolutsiooni ajalugu: millised olid evolutsiooni ajaloos need revolutsioonilised protsessid, mis kujundasid ökosüsteeme, liike ja interaktsioone. See on valdkond, mis alles edeneb ja areneb, kuid paneb juba ümber mõtlema seda, mida me looduse kohta ikkagi teame ja kuidas me teda vaatama peame. Näiteks arvestama üha rohkem sellega, et loodus ja need interaktsioonid on miljoneid aastaid vanad ning kujunenud kogu evolutsiooni jooksul. Peamiselt tahame vaadata praegust loodust, mida me oma noorusest mäletame või mida oma silmaga näeme, justkui oleks see looduse seisundi etalon. Selle peame üle vaatama just evolutsiooni ajaloo valguses. Iidset DNAd uurides saame juba kirjeldada ka maastikke ja interaktsioone, mis valitsesid näiteks enne eelmist jääaega umbes 50 000 aastat tagasi.
Öpik: Arusaam, et organismid üksi ikka kohe üldse ei toimi, on viimasel kümnendil hästi tugevalt kanda kinnitanud. Nii nagu inimene ei toimi mikrobioomita, ei toimi taim oma sümbioossete seente, bakterite ja viirusteta taime eri kudedes. See teadmine ei olnud kakskümmend aastat tagasi veel valdav. Meditsiinis teatakse hästi, et võimatu on kasvatada klaaskupli all täiesti mikroobivaba imikut. Sama lugu on ka taimedega. Põllumajanduses küll asendame selle sõbralike mikroobide seltskonna taimede sees ja ümber väetistega. Pikemat aega ei ole see jätkusuutlik. Ja see ei ole ka loomulik. Looduses neid taimi, mis päris üksi toime tulevad, võib-olla ei olegi. Ja teine vahva mõte on muidugi teadmine geoloogilisest ajast ja evolutsioonilisest ajast. Näiteks see, et kui elu tuli veekeskkonnast maismaale, kui esimesed taimed liikusid veekeskkonnast maismaale, siis neile olid suureks abiks seened. Maismaa oli sel ajal kohutav elukeskkond. Mulda ei olnud ning toitaineid oli nendel varastel lihtsatel taimedel raske kätte saada. Samuti olid väga kõikuvad temperatuuritingimused. Selle kõigega toimetulekuks olid taimedel abiks esimesed seened.
Helm: Ma toon veel näiteks meie enda loodusetunnetuse, mis on üsna lühiajaline ja mida teadlased kutsuvad baastaseme nihkumiseks. Me seame standardiks olukorra, mida me parasjagu enda ümber kogeme. Nõnda hindame oma elukeskkonda, peresuhteid ja ka ümbritsevat loodust. Nii me ei oskagi kahtlustada, et loodusest on midagi puudu, et see on suurel määral vaesunud või midagi evolutsioonilisest vaatenurgast tõeliselt tähtsat on vahepeal kaduma läinud. Me ei ole olnud tunnistajaks loodusele, kus need kadunud süsteemid olid veel olemas. Näiteks ei kujuta me ette loodust, kus on olemas need suured loomad, kes kadusid viimasel jääajal või pärast seda. Nad surid välja pärast miljoneid ja miljoneid aastaid evolutsiooni koos teiste isendite ja liikidega, kes on looduses siiani alles. Need teised liigid on pidanud kohanema looduses, kus neid suuri loomi – tõelisi ökosüsteemi insenere – enam ei ole. Teadmine, et loodus on troofilistelt tasemetelt juba suuresti vaesem kui see, mis ta on varem evolutsioonilise aja jooksul olnud, on alles kujunemas ja teaduslikult settimas. Kui kogume piisavalt teadmisi ökosüsteemide toimimisest evolutsioonilistes ajaskaalades, toob see omakorda uusi tähendusi ka looduskaitse vajadustele ja nendele täna vestluse all olevatele eluvõrgustikele.
Laurits: Aga mis siis ikkagi juhtub, kui isoleerime imiku ning püüame ta autonoomselt steriilses keskkonnas klaaskupli all üles kasvatada?
Okas: Tema immuunsüsteem ei saa siis omandada infot, mida kogu mikrokeskkond võimaldab. Tantsus, mis toimub mikroobide ja immuunsüsteemi vahel, on erakordselt palju regulatoorseid mehhanisme, mis õpetataksegi välja tänu kontaktidele mikroobidega. Kui seda tantsu ei ole, siis immuunsüsteem hakkab justkui laamendama ja agressiivselt ründama omaenda keha kudesid, erinevaid organismi valke ja kujunevad välja haigused, mis võivad selle organismi jaoks väga halvasti lõppeda.
Laurits: Kui mina koolis käisin, õpetati, et organismid on autonoomsed üksused, kes üheskoos moodustavad mingisuguse ökosüsteemi. Praegu on järjest selgem, et ühte autonoomset organismi ei olegi ja kõik organismid koosnevad paljudest organismidest, kätkevad erinevaid organisme ka juba raku tasandil. Tekkinud on uued küsimused, näiteks mille poolest organism ja ökosüsteem teineteisest erinevad või sarnanevad.
Öpik: Kange tahtmine on öelda, et organism või isend defineerib ennast läbi seoste, ehitab ennast ja oma identiteeti seoses teiste organismidega. Kuulates immuunsüsteemi enesetreenimise lugu, siis ilmselgelt identiteet ei teki, enne kui ei ole olnud kontakte teistega. Ma olen nõus, et isendi definitsioon või selle piirid hägustuvad. Inimesel kui suurel loomal on justkui lihtsam tõmmata piire, kust üks isend algab ja kus teine isend lõpeb. Uurides seeni on see isendi piiride teema olnud alati äärmiselt keeruline. Taimedel on seesama lugu. Näiteks maasikataim, mis hakkab tegema oma tütartaimi. Kas need tütartaimed on sama taim või on need uued taimed? Iseäranis kui oleme need emataime küljest ära koksanud ja eraldi istutanud. Kuidas siis nüüd on? Me oleme nad ju lahutanud ja need on justkui kaks täiesti eraldiseisvat isendit. Aga tegelikult on need geneetiliselt samad. Kas see on nüüd aju plahvatama panev probleem või hoopiski looduse paindlikkus?
Helm: Loodus on täis kohustuslikke seoseid ilma milleta partnerlus ei toimi või üks partnerluses osalev isend ei saagi hakkama teise organismita. Ka inimkehas on selliseid seoseid. Nii võib olla, et me lihtsalt ei toimi organismina ilma mõne väga olulise bakteriperekonnata, kes võib olla meie mikrobioomi vältimatuks osaks. Looduses on selliseid obligatoorseid suhteid ja interaktsioone palju, kusjuures esineb ka selliseid suhteid, mille puhul on suhe vältimatu vaid ühele osapoolele. Näiteks on putukaperekondi, kes on oma sigimises ja toitumises pannud kõik kaardid ühele taimeliigile, keda ta siis vastutasuks tolmeldab. Kui see valitud taimeliik kaob, siis kindlasti sureb samamoodi välja ka putukaperekond. Selliseid suhteid iseloomustab sageli omadus, et putukaperekonna väljavalitu ise on end evolutsiooniliselt kohandanud palju suuremale tolmeldajate hulgale kui need vähesed. Tõenäoliselt on palju interaktsioone, kus sõltuvussuhe on väga suur ja eluline. See näitab, et kõik need miljonid evolutsiooni aastad ongi lõpuks interaktsioonide evolutsioon. Evolutsioon on põiminud elu eluga. Elu on suhted ja suhted on elu.
Okas: Immuunsüsteem peab defineerima oma ja võõra, mis on kõige keerulisem ülesanne. Kuhu need piirid tõmmata? Tehtud vead võivad olla väga halva tagajärjega. Milliseid mikroobe immuunsüsteem tolereerib, milliseid mitte, see on väga tähtis.
Öpik: Evolutsioonibioloogidele hästi tuntud nähtus on kaasevolutsioon, kus patogeenid, haigustekitajad ja nende peremeesorganismid evolutsioneeruvadki koos. See on pidev üksteise ületrikitamine. Näiteks patogeen leiab uue viisi, kuidas peremeesorganismile selgeks teha, et ma ei ole üldse nii paha, lase mind nüüd tuppa. Peremeesorganism hakkab aru saama, et külaline on ikkagi nii paha, et tuleks uksed rohkem kinni panna. Sellise kestva mängu käigus tekivadki uued genotüübid ja uued liigid.
Helm: Samuti üks paradigmaatiline muutus on olnud evolutsiooni kui võitluse ümbertõlgendamine. Mikromaailma uurides on selgemaks saanud kaasevolutsioon, mis on evolutsioneerumine koostöö kaudu ja tänu koostööle. Positiivsete interaktsioonide rolli on minu arvates varem vähe tähtsustatud ja loodust on peetud võitlustandriks. Kuid üha rohkem on leitud tõendeid koostööst, mille tulemusena võidavad kõik partnerid.
Öpik: Mükoriisne kooselu on siin üheks suureks näiteks. Enamik maailma taimedest on kooselulised mükoriisa seentega. Kui püüame neid mükoriisaseenteta kasvatada, siis neil ei tule kasvamine hästi välja. Nad ei saa üksi hakkama. Siin on palju huvitavaid evolutsioonilisi mustreid. Need seosed ei ole enamasti väga kitsad. Mänguväli on jäetud laiaks, nii et hulk seeneliike suudab kasvada kooselus mitmesuguste taimeliikidega. Ilmselt on mõlemale poolele tegelikkuses kasulikum olla oma suhetes mitmekesisem ja paindlikum, kuna ümbritsev keskkond pidevalt muutub. Siia kõrvale võib näitena tuua ka ühe suure seente hõimkonna, mis siiski on kõik oma kaardid pannud ühele suhtele. Seened, mis moodustavad arbuskulaarse mükoriisa – nemad enam üksi kasvada ei saagi ja vajavad eluks taimi. Need on seeneliigid, mis meie planeedi 80% taimeliikidega koosluses elavad ja nemad iseseisvalt oma eluga enam toime ei tule.
Laurits: Kuidas selliste interaktsioonide uurimine käib? Viimastel aastatel on tehnoloogias toimunud hüppeline areng. Meil on nüüd tehisintellekti alge, mis on väga võimekas kõikvõimalike mustrite äratundmisel. Kas varivõrgustike ja interaktsioonide uurimisel on tehisintellektist ka juba abi olnud?
Okas: Kindlasti on väga palju abi sealtpoolt oodata, aga valusam koht selle juures on see, et ka tehisintellekt saab neid interaktsioone hinnata vaid juba kogutud teadmiste alusel. Kui meil on algteadmised mingis osas kallutatud või puudulikud, siis on ka üldpilti keerulisem kokku panna. Immuunsüsteemis on näiteks Ig-M-tüüpi antikehad, mida on keeruline uurida, sest nad annavad laboratoorsetes tingimustes palju ristreaktsioone. Meil võib olla teadmistes auke, mis takistavad nende võrgustike kokkupanemist. Ja kui ei ole algandmeid, ei saa neid auke otseselt tehisintellekti süsteemidega lappida. Ka tehisintellektist saadav kasu tuleneb sellest, kuidas me ise küsimusi esitame, kuidas uurime ja milliseid hüpoteese püstitame.
Helm: Metoodiliselt pakub tehisintellekt kindlasti suuremat võimekust võrgustikke analüüsida ja nende protsesse ennustada. Samal ajal me tõesti algandmeteta otse vaatluspaigast, eksperimendist või mõnel muul moel kogutud materjalist ei pääse. Ilmselt lubavad DNA analüüsid, keskkonnaproovid ja tehisintellekti võimekus suuremahulisi andmeid senisest tõhusamalt analüüsida.
Öpik: Ökoloogia ja evolutsiooni uurimine ongi juba andmeanalüüsist väga sõltuvad. Arvutusvõimsuse suurenemine ja kavalamate mudelite väljatöötamine on ökoloogi argipäev. Aga puuduvate andmete roll või tähtsus on tõesti suur. Inglise keeles öeldakse known unknowns ja unknown unknowns ehk siis nähtused, mida me isegi ei tea, et me neid ei tea. Kui hakati keskkonnamikroobide, nii bakterite kui seente uurimiseks DNA järjestamist kasutama, tuli välja, et morfoloogiliselt me ei tunne suurt osa neist bakteri- või seeneliikidest. Andmebaasid on läinud paremaks, kuid ikkagi leiame pidevalt liike, mille olemasolust me enne midagi ei teadnud. Paljudel neist võib olla ka funktsioone, mis on teistsugused kui nendel, mida me kasutame laborikatsetes. Näiteks meie mullas sagedasi ja tavalisi mükoriisaseeni ei suuda me laboris ilma taimeta kasvatada ega saa hästi uurida ka nende füsioloogiat. See osa loodusest, mille morfoloogiat ja füsioloogiat me ei tunne, on tegelikult väga suur. See on üks osa varem teadmata teadmatusest, mis on tulnud päevavalgele. Aga mida me veel ei tea? Kindlasti on mustreid, organismirühmi, mille mitteteadmisest me veel ei teagi midagi.
Helm: Ja looduse funktsioone, mille mitteteadmisest me veel ei tea midagi. Siin kindlasti tuleb veel palju üllatusi.
Okas: Immuunsüsteemi osas samuti. On põhimõttelisi lülisid, mille kohta me veel ei tea, et me ei tea neid. Minu arvates tuleb ka immuunsüsteemi kohta veel uusi avastusi ja teadmisi.
Tänavune aprill on möödanik ning seega ka rahvusvaheline maastikuarhitektuuri kuu. Maastikuarhitektuuri kuu tähistamise eesmärk on tuua eriala rambivalgusesse ja näidata, kuidas maastikuarhitektuur on kõikjal ja kuidas meie elu mõjutab. Kuu tähistamise traditsioon on pärit USAst ja seotud sealse maastikuarhitektuuri suurkuju Frederick Law Olmsteadi sünnikuuga. Olmsteadi peetakse USA maastikuarhitektuuri valdkonna rajajaks, tema käe all valmis New Yorgi keskpark Central Park – roheline oaas keset tihedat kivilinna. Lisaks Kapitooliumi ümbrus Washingtonis, Franklini park Bostonis, ta on seotud mitme USA loodusväärtuse (nt Niagara kosk) kaitsmisega.
Alates 2008. aastast korraldab Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Selts maastikuarhitektuuri kuu tähistamiseks jürikuu jooksul üritusi, et laiendada tudengite silmaringi, aga ka tutvustada maastikuarhitektuuri olemust ja tähtsust. Selleks et jõuda paljudeni ning tõesti demonstreerida maastikuarhitektuuri kõikehõlmavust on ka aprillikuu sündmuste kava olnud mitmekesine ning puudutanud paljusid eluvaldkondi. Viieteistkümne aasta jooksul on korraldatud linnaruumi aktsioone ja loenguid, fotokonkursse, ekskursioone, näidatud filme, peetud piknikuid jms.
Rikkama elukeskkonna loomiseks kogunes Vabaduse puiestikku ligikaudu 30 talgulist, kes pärast asjakohaseid õpetussõnu istutasid jõeäärsesse parki kodumaiseid puid, põõsaid ja lilli.
Tihe teavitustöö
Selle aastal programmi panime seltsis kokku nii, et rõhuda teavitustööle, tutvustada eriala ja selle tahke ning ergutada linnaruumi üle mõtlema. Kurvastavalt palju tegutsetakse kvaliteetse maastikuarhitektuuri ja nüüdisaegse linnaplaneerimise põhimõtetele vastupidiselt ega teatagi, mis on maastikuarhitektuur. On tulnud ette olukordi, kus olen pidanud mitu korda selgitama, et maastikuarhitekt ei kujunda puid ega bussiootepaviljone, samuti ei ole rangelt võttes tema looming lillepeenrad või heinamaad. Nukker on jälgida, kuidas ühismeedias laidetakse maha kergliikluse projektid, mis linnaruumi paremaks teevad. Näiteks Tartu Sõpruse silla kavandatav ümberehitus, plaan sulgeda ülikooli peahoone esine autoliiklusele ja eriti jalgrattahooajal Riia maantee sõiduradade tasajagamine jalgrataste ja autode vahel. Maastikuarhitektuuri vohamise peamiseks takistuseks ongi saanud teadmatus ja kinnijäämine iganenud ideedesse, kus pole kohta kvaliteetse linnaruumi põhimõtetel. Eks muutused vajavadki aega, Hollandki oli 50 aastat tagasi samasuguses autostumise augus nagu Eesti praegu, linnaruumilt eeskujuliku riigini arenemine võttis aastakümneid, eriti rahva mõttemaailma jõudmine. Protsessi võiks aga kiirendada tihe teavitustöö, mille tegemise kohustus peaks olema juba tudengitel. Meie seltsi tänavuse maastikuarhitektuuri kuu programmi märksõna oligi aeg ning suurem osa üritustest ja ettevõtmistest suunati avalikkusele, et juhtida tähelepanu maastikuarhitektuurile kui erialale ning selle võimalustele.
Punased toolid ja istutustalgud
Meie kindel soov oli alustada kuud silmapaistvalt, seepärast tõime 1. aprilli varahommikul vanalinna tänavatele taktikalise urbanismi tunnustega installatsiooni „Võta aega“. Mitukümmend punaseks värvitud tooli, mille olime paigutanud rühmiti Barclay platsile, kaubamaja ja kaarsilla juurde, tekitasid silmatorkava, isegi kummalise vaatepildi. Püüdsime toolidega edasi anda sügavamat mõtet, panna möödujad küsimusi esitama. Kust need toolid järsku tekkisid? Miks on need nii imelikult asetatud? Miks need on punased? Kas nende peale võib istuda või on ainult vaatamiseks?
Ruumilise sekkumise eesmärk oli linlaste päevateekonda rikastada, neid üllatada, panna imestama või kulmu kortsutama, sest seegi aitab tähele panna. Lootsime, et möödujad kasutavad toole peatumiseks ja puhkamiseks, et nautida üheks ööpäevaks teele jäänud argiolekust välja toodud avalikku ruumi. Kahjuks mängis meile vingerpussi aprillinaljana maha sadanud lörts. Ometi veendusime, et möödujad tõesti peatusid kas pildistamiseks, vee toolilt pühkimiseks või kulmu kortsutamiseks. Kui me järgmise päeva hommikul läksime installatsiooni kokku pakkima, nägime, et toolid olid oma asukohta vahetanud, algselt moodustatud grupid olid ümber sätitud ning mitu tooli isegi minema viidud.
Avalikkusele oli ka maastikuarhitektuuri kuu viimane ettevõtmine – elurikka pargi istutustalgud, kus keskenduti mõtisklemise asemel moodsale linnahaljastusele. Sai käed külge panna, näpud mulda ja omandada istutusoskusi. Tudengipäevade aegne üritus tõi Vabaduse puiestikku ligikaudu 30 talgulist, kes pärast asjakohaseid õpetussõnu istutasid jõeäärsesse linnasallu arvukalt kodumaiseid puid, põõsaid ja lilli, et luua südalinna elurikkam keskkond. Meie eesmärk oli tuua linlased parki oma kätega midagi tegema, et neil tekiks pargiga side, mis neid sinna tihedamini tagasi tooks, ja teadvustada, et metsik, vabalt vohav loodus ei ole linnale häbiks, vaid tagab linnainimesele puhtama õhu ja vaimset tervist toetava rohelise keskkonna. Usun, et sellised aktsioonid jäid nii mõnelegi linnamelus meelde, huvituti ümbritsevast ja saadi uusi teadmisi.
Selle aasta maastikuarhitektuurikuu rahvarohkeim ettevõtmine oli ilmselt filmiseanss Elektriteatris, kus näitasime dokki „Sipelgapesa“ Lasnamäe hiilglaslikust garaažikompleksist. Maaülikooli peahoones toimunud filmiõhtul linastus dokumentaal „Trail Baltic“, mida tulid peale maastikuarhitektuuri tudengite vaatama teiste erialade õppurid ning saadi üksteisega paremini tuttavaks. Isikliku tutvuse pinnalt on edaspidi koostööd lihtsam teha.
Tegeleme ka koolinoortega. Kuigi meie seltsi liikmed on aastaid koolides käinud, tegime seda nüüd eriti intensiivselt ja tutvustasime oma eriala üle Eesti. Korraldatud töötubades panime noored maastikuarhitektuuri üle mõtlema. Rääkisime üliõpilaselust ning tegime lihtsamaid visandamis- ja maketi ehitamise harjutusi, selleks et noorte mõttemaailma jõuaksid jätkusuutliku elukeskkonna küsimused.
Maastikuarhitektuuri kuu programmi koostamine ja selle läbiviimine on üliõpilaste hingeasi. Loodan, et üritused toimuvad aina suuremalt ja äratavad rohkem tähelepanu. Hea maastikuarhitektuuri põhimõtete omaksvõtt nõuab aega, seda erialaselt eesrindlikes riikideski.
Tallinna Rävala puiestee projekteerijate majas on sündinud nii mõndagi. Ka arhitektuuribüroo b210 asutajad Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi ja Karin Tõugu panid oma koostööle aluse just selle majas, toas b210.
Noore arhitekti preemia antakse kuni 40aastasele arhitektile või arhitektide kollektiivile, kes, nagu ütleb statuut, on arhitektuuri arendanud või Eestile tuntust toonud, on olnud omal alal innovaatiline või kelle looming on kaasa aidanud Eesti arhitektuuri tutvustamisele maailmas. Selleaastase preemia žürii liige arhitektuuriajakirjanik Merlin Fulcher ajakirjast The Architects’ Journal toob välja b210 arhitektide laia ampluaa, kuhu kuuluvad peale ruumiloome näitused, uurimused ja haridusprojektid. Fulcher lisab, et b210 isikupärasest lähenemisest on teistel arhitektidel mõndagi õppida.
Kadri Klementi, Mari Hunt, Karin Tõugu ja Aet Ader arhitektuuribüroost b210. Noore arhitekti preemia žürii toob välja nende laia tegutsemise ampluaa, kuhu kuuluvad lisaks ruumiloomele näitused, uurimused ja haridusprojektid.
Mõni aasta tagasi Sirbile antud intervjuus ütlevad arhitektid ise, et valmis projektist väärtustavad nad enam protsessi ning oluline pole objekti suurus, vaid selle mõju ühiskonnas.* Nüüd räägivad Kadri Klementi, Mari Hunt, Aet Ader ja Karin Tõugu sellest, kuhu nad auhinnaraha eest reisida ihkavad, miks nad ei taha olla naisarhitektid ning mis on neid arhitektina kasvatanud kõige enam.
Noore arhitekti auhind on 5000 eurot reisiraha. Kuidas plaanite seda kasutada? Kas on paiku, kuhu te minna tahaksite, kuhu hing kutsub?
Mari Hunt: Miks mitte võtta näiteks ette „ümbermaailmareis“ Lätti?! Oleks tore minna reisile kogu bürooga. Meid on kümmekond inimest, seega vaatame pigem lähemal asuvaid sihtkohti.
Kadri Klementi: Või ehk hoopis Soome? Kihnu? Manilaiule? Jah, kuskile, kus tähistada seda, et tore reisiseltskond on varnast võtta!
Aet Ader: Kindla sihtotstarbega arhitektuuripreemia on ilus mõte. Ruum on midagi sellist, mida on vaja päriselt kogeda. Pelgalt fotode ja jooniste vaatamisest ei saa arhitektuurielamust.
Laureaatide reisikajastused on inspireerivad. Näiteks on meelde jäänud, et Laura Linsi ja Roland Reemaa võtsid mõni aeg tagasi ette põhjaliku USA arhitektuuriekspeditsiooni. Täiendusõpe reisi kujul tähendab keskkonnavahetust, hingetõmbepausi ja uue kogemist. Selleks ei pea ilmtingimata teisele mandrile minema. Oleme alati mõelnud, et seda oleks tore teha kogu meie loomingulise kollektiiviga. Eks vaatame, kui kaugele tee meid viib!
Kuivõrd põhjendatud on Eestis noorte arhitektide tunnustamine ja vanuse ülempiir 40 eluaastat? Meil siin vist pole valdkonnas sellist hierarhiat kui Lääne-Euroopas, kus püünele pääsetakse tõesti ainult vanemas eas?
Hunt: Meil on auhindamine hästi isikupõhine, sellega osatakse suhestuda ja seda vahendada. Meie neljaliikmeline meeskond on premeeritute hulgas esimene nii suur seltskond.
Klementi: Žürii on iga kord isesugune ja seega ka valiku tegemise taust, otsus ja laureaat. Võib-olla ei peaks tõesti preemia puhul eraldi alla joonima noorust, kui žürii otsuses kajastub hoopis näiteks see, millist tegutsemissuunda arhitektuurivaldkonna-siseselt hetkel oluliseks peetakse või millised on praegused jõujooned arhitektuuris. Need on palju huvitavamad näitajad kui vanus. Uutel tulijatel on muidugi vaja ka kolleegide tunnustust ja julgustust oma asja ajamisel.
Kadri Tõugu: See on tore, et tõstetakse esile arhitekti tööd ja mitte ainult ehitist. Kuna on mõeldud just noortele, siis tekib ka võimalus rõhutatult tunnustada just eksperimentaalsust ja algatusi väärikate arhitektuuriteoste kõrval.
Ader: Pärast seda, kui liidu üldkogul üllatuslikult president Alar Karis ja liidu president Andro Mänd olid meid lavale kutsunud ja kätt surunud, juhtus minuga midagi ainukordset. Ma sain aru, kui oluline on usaldus. Seisin pärast tseremooniat fuajees sigina-sagina keskel kohvilaudade juures ja mõtlesin alustada vestlust väärika kaasnominendi ja muu hulgas palju auhinnatud EKA maja ühe autori Joel Kopliga. Ühtäkki tuli minu juurde Joeli laps, lihtsalt tuli ja võttis mul sõnagi lausumata käest kinni. Nii seisime seal käest kinni tükk aega, mina 37 ja tema 2 – inimene, kellega ma polnud kunagi enne kohtunud.
See pikk hetk võttis südantliigutavalt kokku nii paljud asjad siin maailmas, eelkõige selle, kui oluline on usaldus. Arhitektuur ja looming vajavad usaldust. Eksperimenteerimine, katsetamine, uuendused, aga mõnikord ka eksimine, mis sellega kaasas käib, eeldavad kindlat tunnet, tugevat õlga õla vastas. Arhitektuur võib langeda lihtsalt normide, standardite, juriidika ja tehniliste lahenduste lõksu. Professionaalselt võib teha pika kogemuse pealt kindla peale lahendusi ja seegi võib olla nauditav, kuid mulle toob sära silma ekslemine ja otsing.
Ehk on tulevikuarhitektuur just selline, mida saab endaga kaasas kanda? Näitusele „Majad, mida me vajame“ töötasid b210 arhitektid koos Pallase tekstiilieriala tudengite Liisi Tamme ja Anett Niinega välja rüüruumi ehk kaasaskantava, praktilise ja kompaktse kehakatte-maja. Naturaalsest villast ürp toetab liikuvat eluviisi: see on kehavari, lamamisalus, kott ja energiasalvesti.
Teiseks tuletas see hetk meelde, kui oluline on aeg ja perspektiiv: kelle jaoks me üldse tegutseme ja mille nimel? See on vana tõde, et arhitektuur ja ruumiloome on väga kaugelevaatav tegevus. Hoone projekti seletuskirjas võib olla selle eluajaks määratud 50 aastat, aga tegelikult on arhitektide tegevuse jäljed tajutavad võib-olla sadu aastaid. Selle kaheaastase lapse lapsed võivad hakata käima praegu projekteeritud lasteaias.
Siinkohal jõuan tagasi vanuseküsimuseni. Mul on sellega seoses kahetised tunded. Ühelt poolt võiks tunnustada veelgi nooremaid, neid, kes on ette võtnud oma esimesed projektid, esimesed sammud oma tee leidmisel. See oleks väga tänuväärne! Teistpidi vajavad pisikest õlalepatsutust ehk ka juba neljakümnele lähenevad arhitektid, nagu seekord meie näiteks. Tegutsetud on juba 10–15 aastat, nii mõndagi on tehtud, seda raske töö vagu juba mõnda aega küntud. Nüüd on küsimus, miks või kuhu edasi.
Premeeritutest anti teada, nagu ikka, pressiteatega, kus on kirjas, et žüriile avaldas muljet teie pühendumine arhitektuuri uuenduslikule tõlgendamisele. Milline on uuenduslik tõlgendamine? Mida te täpsemalt teete?
Hunt: Meie büroo tööde ampluaa on hästi lai, alustades igapäevasest hoonete projekteerimisest kuni õpetamise ja kureerimiseni välja. Igaühel meist on valdkonnad, mis eriliselt huvi pakuvad, ja seega oleme tegelenud nende teemade n-ö turuletoomisega. Mina näiteks algatasin oma magistritööga arutelu arhitektuuri ja polaaralade teemal. Siis avanes võimalus osaleda polaarekspeditsioonidel, projekteerida Arktikasse maastikuradasid. Tegutsen Eesti polaarklubis, olen korraldanud loenguid ja töötubasid, mis toovad kokku polaarteadlased, arhitektid ja disainerid.
Klementi: See on kahtlemata meeltmööda tunnustus, kuigi tegelikult vist millegi eest, mida oleme ise juba kümmekond aastat täiesti loomulikuks pidanud. Kuna arhitektuur sõna otseses mõttes meie kõigi igapäevast elu kujundab, ei saa arhitekt teha vaid korralisi tellimustöid. Ta märkab üsna pea, et linnaelu korralduse olulisi ja sisulisi muudatusi või uuendusi ei saa teha projektijoonistega, vaid alustada tuleb eestpoolt: lähteülesandest, visioonidest, mõttemaailmast jne. Ühiskonna nügimine on põnev, keeruline ja jah, mõnikord ka tüütu.
Teie büroo põhituumikus on algusest peale naised, mis pole siinsel arhitektuuriväljal just päris tavaline. Kas naised teevad teistsugust arhitektuuri või mõtlevad ruumist teisiti kui mehed?
Ader: Ma olen nõus taani arhitekti Dorte Mandrupi öelduga: „Ma pole naisarhitekt, ma olen arhitekt.“ Usun, et tulevikus ei määra sugu eriala. Seda enam, et uuringute järgi töötab Euroopas arhitektuurivaldkonnas rohkem naisi kui mehi. Miks seostab meedia või vanem generatsioon arhitekti ameti ühe sugupoolega?
Tõugu: Õnneks on ühiskonnas soorollide osas järjest vähem eelarvamusi, kuigi mõnikord üllatavad need just varjatult või alateadlikult. Arhitekti igapäevatöös ei ole minu puhul määrav olla naisarhitekt, pigem olen tähele pannud kolleegidega sarnaseid ruumi puudutavaid väärtushinnanguid, millest lähtuvalt oma tööd teeme. Siin pean oluliseks just kunstiakadeemia panust: seal ei valmistata arhitekte ette kui osavaid käsitöölisi, vaid vormitakse ka keskkonnast hoolivat ja tulevikku vaatavat maailmapilti.
Hunt: Mulle on viimased aastad olnud hästi põnevad ja arendavad just ettevõtte juhtimise külje pealt. Nelja aasta jooksul olen saanud meeskonna kasvatada mitmekordseks ning hoidnud elus meie algselt loodud loomingulise vabaduse võtta teha just need projektid, mis kellelegi hingelähedased on. Olen olnud nii loominguline tegija kui ka organisatsiooni juht ning see on hästi äge, kuigi kohati ikka väga pingeline, kui kogu vastutus lasub vaid minu õlul. Naisena selles rollis olla on kindlasti keerulisem: näen seda vahel ehituskoosolekutel, aga ka isikliku elu prioriteetide seadmisel.
Nagu välja toodud, tegutsete laia haardega ning võtate ette eriilmelisi ja mitmes mõõtkavas projekte. Olete kureerinud näitusi ja Tallinna arhitektuuribiennaali, õpetanud, kirjutanud, kavandanud avalikku ruumi, suuremaid hooneid, aga ka väikseid minimaju. Kindlasti on nende ettevõtmiste seas selliseid, mis väärivad eraldi väljatoomist või on arhitektina kasvamisel ja arenemisel eriti kasuks tulnud. Millised need projektid on?
Hunt: Hästi põnev on olnud Singapuri saatkonna ja esitluskeskuse projekteerimine. Vastan küsimustele praegu ka Singapurist, sest vaatame siinsete ehituspartneritega üle viimased tehtud tööd. Projekteerida midagi harjumuspärasest nii teistsugusesse keskkonda on olnud suur väljakutse. Mulle on oluline ka igapäevane väiksemate hoonete projekteerimine. Praegu on mul töös mitu erilist eramut ja väikemaja. See on selline traditsiooniline arhitektitöö ja ma naudin seda poolt ka väga: tegeleda loominguga, mõelda välja hoone toimimine, organiseerida meeskond ja suhelda klientidega. Hea näide on Maidla loodusvillad. Maidla mõisa ümbritsevasse looduskeskkonda on väikeste luksuslike puhkemajade ehitamiseks sekkutud minimaalselt ning loodud on luksuse ja looduse hea ühendus ning tasakaal. Ka praegu on ehitusjärgus hästi palju ägedaid maju, ootan põnevusega nende valmimist.
Tõugu: Erialasele tööle on huvitavat fookust aidanud seada kureerimine ning näitused. Esimesena tuleb kohe meelde 2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaal pealkirjaga „Ümber töödeldes sotsialismi“, mis andis mitmekülgse sündmuse korraldamise ja suures meeskonnas töötamise kogemuse. Näituste kureerimine annab võimaluse ühte teemat süvitsi uurida. Näiteks sai seda teha 2014. aasta arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene“, kus arhitektid uuendasid lasteaedade ruumi.
Ader: Praegu on meil koos Arvi Andersoni ja Mari Möldrega käsil Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni „Kodupeatus“ kureerimine. See on üks väga intensiivne ja põnev protsess. Meile on alati pakkunud huvi valdkondadeülesed projektid. Biennaali loomingulises meeskonnas on kirjanik Jan Kaus, lavastajad Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, helilooja Markus Robam, stsenograaf Kairi Mändla, kaasa on löönud IT-ettevõtted Platvorm ja Thinnect, kes arvutab reaalajas energiamärgist, ning Stuudio Stuudio graafilised disainerid jpt.
Oleme nõustanud ja loonud palju lahendusi haridusasutustele, näiteks lasteaedadele. Nende projektide eesmärk on säästlikkus. Alati pole mõtet lammutada, vaid tuleb kasutada ära ruumipärand, aga luua nüüdisaegsele õpikäsitusele vastav uus ruumikvaliteet.
Oleme töötanud veel mitme avaliku ruumi projektiga. Näiteks oleme saanud esimese preemia Lihula peatänava ja Paide keskväljaku võistlusel ning nende edasine projekteerimine on käsil.
Vaatame lõpetuseks tulevikku ja ennustame, mis meie ruumilise keskkonna arengut edaspidi mõjutab. Millised on arhitektuuris olulised teemad järgmisel viiel kuni kümnel aastal?
Hunt: Jälgin põnevusega, mida tehisaru meile pakub, kuidas see arhitektide tööd mõjutab. Proovin olla avatud. Alles hiljuti, kui kavandasin ühte eramut, proovisin oma soovi Midjourneyle kirjeldada: punased tellised, mustad aknaraamid, neli hoonemahtu, hoonete vahel suur klaasist talveaed jne. Ilusad pildid, mis tehisintellekt mulle välja pakkus, olid varem loodud kujutiste kombinatsioonid, aga vähemalt sain kiiresti visualiseerida, mida ma ei taha. Usun siiski, et inimese looming saab tehisarust siiski inspiratsiooni ning intuitsioon vajaliku tõuke ning kokkuvõttes sünnib sümbioosist midagi erilist või olulist.
Ader: Usun, et ka tulevikus on oluline koostöö. Arhitektuur on kollektiivne tegevus. Kui ka tehnoloogilised vahendid on abiks, siis koostööd teiste inimestega peab ikkagi tegema ja ka hoone ehitamisel ei kao inimkäsi ehitusplatsilt. Olen äärmiselt tänulik, et meil on aastaid olnud võimalus töötada koos inspireerivate inimestega, nagu ka Arvi Anderson, Katrin Koov, Helmi Langsepp, Mari Möldre, Nele Šverns, Kristian Taaksalu ja Jekaterina Zakilova.
* Elo Kiivet, Arhitektuur on kirg. – Sirp 27. IV 2018.
* Aastatel 2006–2014 teatris NO99, alates 2012 töötas ka Münchner Kammerspieles, 2014–2015 München Kammerspiele trupi liige
* 2015–2018 NTGent (Belgia) trupi liige
* alates 2018 Bochum Schauspielhausi trupi liige
Sergo Vares (snd 1982)
* Lõpetanud lavakunstikooli XXII lennu (2006)
* Aastatel 2006–2012 teatris NO99
* 2013 –2015 Lyric Hammersmith Secret Theater trupi liige
* Rollid ka Barbicanis ja Shakespeare Globe’is
See artikkel on kirjutatud kultuuriloolistel põhjustel. Oleme ju otsustanud, et teatud sündmused tuleb talletada muuseumide spetsiaalsetesse fondidesse, nende toimumise faktid üles kirjutada ja asjaosalistelt tunnistused võtta. Oleme veendunud, et meie kultuuri väiksus asetab meile veel ühe kohustuse: pöörata erilist tähelepanu sellele, kui meie kunstnikke märgatakse välismaal.
Seda kohustust täites mässime ennast kohe enesekolonisatsiooni ja alaväärsuskomplekside, vaimse provintsluse ja liigkompenseerimise rägastikesse, ent kuna õhtutund on hiline ja pea enam nii peeneid nüansse ei võta, siis las olgu järgnev lihtsalt üks üleskirjutus Eesti teatri väikestest invasioonidest Euroopa teatrimaailma. Kroonika, ei enamat, mis võiks aja ebamäärastesse voogudesse märkida üles mõned aspektid, mis väärivad meelespidamist. Sest unustatakse niikuinii, ainult mäletamine nõuab tööd.
Londoni Globe’i „Talvemuinasjutus“ tulevad esile Leontest mängiva Sergo Varese nõudlikkus, tehniline perfektsus ja emotsionaalsete kraadide mõõdetus.
Lühidalt öeldes on Risto Kübara ja Sergo Varese tööd vastavalt Saksamaal ja Inglismaal omandanud nüüdseks sellise kaalu, et saab rääkida Euroopa teatrivälja eri südamikes olulisel kohal olevatest eesti sõnateatri näitlejatest ning nende kaasa toodud uuelaadsest meetodist. Küsimus ei ole pelgalt selles, et meil võiksid olla kuhugi salvestatud faktid ja kavalehed, tehtud intervjuud ja talletatud juhtunu – kuigi ka see võiks aset leida. Võtkem siinkohal kargem joon ning analüüsigem mitte saavutuste suurust, vaid sisu, kirjeldades ühtlasi toimunu jäljerada.
Näitlemine kui pihustumine ja jagamine. Priit Pedajase poolt lavakunstikooli vastu võetud väikelinnadest pärit noored Risto Kübar ja Sergo Vares sattusid ühele kursusele. Juba alguses tuli välja, et nad on ka sugulased ning sugugi mitte kaugelt: Sergo Varese vanaisa Juhani oli Risto Kübara vaarema Vilhelmiine vend.
Kübar oli teatriga juba vanalinna hariduskolleegiumis õppides kokku puutunud ning vallutas kiiresti oma kursuse esirea, pälvides igati oodatult Panso preemia ja palju põsemusisid. Varese jõudmine teatri juurde oli juhuslikum: tema perekond ega koolikaaslased ei mäleta mitte mingit erilist teatrihuvi. Kui ta pärast spordiajakirjanikuks õppimise aastat oma klassikaaslaste kõrval lavakunstikooli katsetele läks (ja neist ainsana sisse sai), olid kõik üllatunud, sest siiani teati teda mehena, kes ükskord trennis oli kuulsaid korvpallureid parodeerinud. Ent temagi avanes juba lavakunstikoolis, kui III kursusel kutsus Tiit Ojasoo ta äsja avatud teatri NO99 lavastuse „Padjamees“ ühte peaossa.
Pärast kooli lõpetamist läksidki Kübar ja Vares mõlemad teatrisse NO99 ning vastavalt kaheksa ja kuue aasta jooksul osalesid peaaegu paarikümnes lavastuses. Töötempo intensiivsus ning lavastuste kunstilise keele erilaadilisus, kus ühtegi väljendusvahendit täpsest psühholoogiast ekspressiivsete improvisatsioonideni ei eitatud, viisid kiiresti nende mõlema omapära avanemiseni, kusjuures omapära hõlmas nii ühisosa kui ka märkimisväärseid erinevusi.
Sarnaselt teiste teatri NO99 näitlejatega olid ka nemad ennekõike trupinäitlejad. Kolleegid on neid iseloomustades välja toonud ridamisi märksõnu: laval partneri tajumine ja hindamine, iseenese mängu ülesehitamine mitte kitsalt sisemisele impulsile, vaid vastastikustele tõugetele ja algatustele, võib-olla isegi teatud näitlejaego taandamine ja äraandmine kollektiivsema kunstilise auteur’i tekke nimel, kus olulist rolli mängis „rollide“ puudumine ja nende asendamine mõistetega nagu „lavaline kohalolek“ või „energeetiline laetus“ – need mõisted käivad nii Varese kui ka Kübara kohta.
Tõsi, ma ei ole endise teatri NO99 töötajana muidugi erapooletu ja nokk laulab kindlasti nagu vanaeide suu – mida rohkem aega möödub, seda ilusam laul tuleb. Ent siiski väidan, et proovides toimunud tundidepikkuste lahtimängimiste, improviseerimiste, sulandumiste ja lahtitõmbamiste, nii ühisosade kui ka iseenda agentsuse lõputute otsimiste käigus tekkis üks teistsugune kunstiline printsiip, mis mõtestas ümber näitlemist ja näitleja tähendust ning seda mitte niivõrd (või ainult) suhtes maailma, iseenda, publiku ja viienda rea kriitikuga, vaid suhtes teiste lavalolijatega. Küsimus polnud enam partnerites, kolleegides ega isegi rühmas, vaid selles, kas, kuidas ja miks impulsse, tahtmisi ja intensiivsust mitte endale hoida, vaid jagada. Mitte koondada, vaid pihustada. Mitte kätkeda, vaid paljundada. See ei olnud küsimus heast või halvast, vaid see oli lihtsalt üks teistmoodi küsimus.
Peaaegu algusest peale äratas säärane laad Euroopas tähelepanu. Ringi tuuritades tahtsime näppu peale panna, mis põhjustel lahkesti kutseid tuleb ning paljunäinud kuraatorite põhjendustes kordus sageli viide näitlemislaadi eripärale. Euroopa oli sel hetkel läbi tegemas individualiseerumise järjekordset astet, näitlejatelt oodati omaenda agentsuse reljeefset väljajoonistamist ning teatritelt selle agentsuse rõhutamist. Enese lahustamise asemel oli esiplaanil näitlejaisiksuse ning ennekõike poliitiliste tahteavalduste esilekerkimine – ja taas pole küsimus heas ega halvas, vaid ainult taotluste erinevuses. Sellisele foonile asetatuna mõjus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi juhitud teater NO99 näitlemislaad ilmselt siis tõesti erandlikuna ning seda nii esteetilisel kui ka ideoloogilisel tasandil.
„Three Kingdoms“. Eriti rõhutatult ilmnes see lavastuse „Three Kingdoms“ („Kolm kuningriiki“, 2011, lavastaja Sebastian Nübling) prooviperioodil, kui eesti, saksa ja inglise näitlejad kõrvuti proovisaali astusid. Esmalt Londonis, siis Münchenis ja lõpuks Tallinnas toimunud proovid tõid välja kolme teatrikultuuri erinevused ning kohati kardinaalselt erisugused ootused näitlejale.
Inglise näitlejad olid ületamatud tekstiproovides, nad suutsid kohe teksti rütmistada ja modelleerida jutustust ainult sõnu kasutades, kuid nõutus kasvas, kui oli käes aeg improviseerida inimese selle osaga, mis jääb peast allapoole. Saksa näitlejate ekspressiivne laad ühendas nii sõna dramatiseerimise plahvatava pingeni kui ka musikaalselt kulgenud improvisatsioonid, kuid need olid suunatud pigem karakteri ja tema tahtmiste väljavoolimisele. Eesti näitlejad olid jällegi esialgu kohmakad tekstiga, ei suutnud seda kohe tabada ning edasi anda, sest neile ei olnud see ainult suuga tehtav töö. Improvisatsioonides seevastu loodi ühine energiline laetus, millest kujunes pinnas, kuhu kõik said istutada olukordi, kujundeid ja suhteid.
Eriliselt lõi siin särama Risto Kübara talent – näidendis ei oldud talle tegelast kirjutatud ja kuigi lavastaja soovis ta tingimata kaasata, jäi Kübara tegelase leiutamine täienisti näitleja enese teha. Kübara pöörased improvisatsioonid ei tõukunud seejuures soovist saada endale lavaaega ja panna olematule karakterile rüü selga, vaid ta defineeris enese lavalise kohaloleku teatud kokkusõlmijana, mis tähendas pidevaid suhestumisi teiste lavalolijatega.
Kübar võttis ümbritsevate vormi, kasutades moodsas teatris paraku üpris harva nähtavat mimikri strateegiat. See tähendab, et Kübara lavaline olek muutus mitte niivõrd tahtest kehtestada oma performatiivne figuur, vaid tõukuvalt teistest karakteritest ja lavastuse kontseptsioonist, kasutades sealjuures kaht peamist töövahendit – teiste näitlejate provotseerimist ja inspireerimist. Nii muutus Kübar lõpuks tegelaseks, kellel olid sidemed kõigi teistega ning kes hoolimata tummusest (ta küll laulis) oli lõpuks kogu lavastusele fundamentaalse tähtsusega.
Kübar Saksamaale, Vares Inglismaale. Lavastust „Three Kingdoms“ mängiti mitmes paigas Saksamaal ning kolm nädalat veetsime Londonis, kus publiku ette astuti Lyric Hammersmithi laval. Just siit sai alguse nii Risto Kübara kui ka Sergo Varese reis Euroopa teatrisse. Peatselt mängis Kübar Münchner Kammerspieles lavastuses „Orpheus tõuseb üles“ peaosa (2012, lavastaja Sebastian Nübling) ning Varest sooviti kutsuda Lyric Hammersmithi loodavasse truppi. Teatri kunstiline juht Sean Holmes tahtis teatrist NO99 inspireerituna (nii on ta ise öelnud) luua Inglise teatripildis äärmiselt haruldase püsitrupi, mis tegutseks aasta (lõpuks saadi rahastus kaheks aastaks) ühiselt lavastusest lavastusse. Tema trupi mitte ainult liikmeks, vaid üheks alustalaks pidi saama Vares, kelle keeletaju, detailitäpsus ja tekstitundlikkus olid Holmesi sõnul inglise näitlemislaadiga piisavalt sarnased ja kelle füüsilisus, metafoori lugemise oskus ja partneritundlikkus jällegi paeluvalt uueilmelised.
Esialgu Holmes siiski kõhkles kutsega, sest ta ei olnud kindel, kas inglise teatrivaatajad võtavad hoolimata Londoni rahvusvahelisusest omaks idaeurooplasest näitleja. Kahtluste leevendamiseks helistas ta Münchenisse ja uuris sealse teatrijuhi käest, kuidas on läinud Kübara sulandumine. Münchner Kammerspielele, Euroopa ühele juhtivale sõnateatrile oli eestlasest külalisnäitleja kutsumine lavastuse peaossa olnud võib-olla veelgi suurem risk. Ent kõik oli läinud kenasti. Kübar oli kohe äratanud tähelepanu, ta kehtestas isegi paljunäinud saksa teatriüldsusele täiesti uue performatiivse keele, mille tulemuseks oli Kübara valimine saksakeelse ruumi (publikuks ca 100 miljonit inimest) kõige tähelepanuväärsemaks nooreks näitlejaks. Holmesi see veenis, ta pani toru ära (piltlikult) ja helistas Varesele (tegelikult).
Risto Kübara liikumine on viimasel kümmekonnal aastal olnud võrdlemisi ühtlane. Peatselt liitus ta püsivalt Münchner Kammerspiele trupiga ning kui peanäitejuht Johan Simons lahkus ja Bochumis uue trupi lõi, kutsus ta sinna ka Kübara. Bochumi trupi liige on ta tänapäevani, olles vahepeal teinud külalisena kaasa ka Hollandi ja Belgia lavastustes.
Kui kirjeldada nende nimede taga konteksti, siis võib öelda, et Bochum on hoolimata linna napist glamuurist olnud aastakümneid väga tugeva teatrieluga ning Johan Simonsi tulekuga moodustatud uus trupp on olnud aastaid üks saksakeelse ruumi tugevamaid. Siinsele lugejale on ehk tuttavaim nimi geniaalne Sandra Hüller (peaosa filmis „Toni Erdmann“ jpm), aga trupis on ka mainekate Hollandi teatripreemiate laureaat Pierre Bokma, saksakeelse ruumi viimase paari aastakümne väljapaistvamaid sõnateatri näitlejaid Jens Harzer jne.
See piinlikuks kiskuv nimekülv aitab ehk mõista paremini Kübara karjääri erilisust, veelgi enam aga kaardistada, kuhu täpselt on Eesti näitlemine oma jälje viimasel tosinal aastal jätnud. Tegemist ei ole eksperimentaallavaga, vaid meie mõistes klassikalise sõnateatriga, kus lavastatakse kõrvuti moodsa dramaturgiaga Tšehhovit ja Shakespeare’i, ainult et muidugi alati väga otsingulisel ja eksistentsiaalseid sügavusi puudutaval moel, kus näitlejate mäng on sageli kesksel kohal.
Sergo Varese liikumine on olnud hüplikum, kuna Inglise teatrisüsteem on sootuks teistsugune ning pikaajalisi lepinguid ja sujuvaid üleminekuid seal ei tunta. Pealegi tegutses Vares Londoni teatrimaastikul ilma agendita, mis on äärmiselt tavatu. Pärast kaht aastat Lyric Hammersmithis avanes võimalus sealses juhtivas mängupaigas Barbicanis, kus ta mängis Fortinbrasi Briti ilmselt olulisima naislavastaja Lyndsey Turneri lavastuses „Hamlet“, mille peaosas oli Benedict Cumberbatch. Nende vahele mahtus veel lühem osalus Dublini Dead Centre teatris, nii et 2013. aasta maist kuni 2015. aasta lõpuni mängis Vares ingliskeelses ruumis üheksas lavastuses (neist viis oli lavastanud Sean Holmes).
Seejärel naasis ta Eestisse, loobus siin küll teatrirollidest, kuid mängis peaosa seriaalis „Pank“ – ja püüdis leida endale Londonis agentuuri. Hetk ei olnud soodne, esmalt Brexit ja seejärel koroona keerasid Inglismaa võõrtöölistele lukku, kuid lõpuks see siiski õnnestus. Ta kolis tagasi Londonisse, kuni ühel päeval helistas Sean Holmes ja palus Globe’i teatris „Talvemuinasjutu“ peaosa ehk armuvalus kuningat Leontest mängima Varese.
Paraku on raske ilma säärase nimeloopimiseta (ma proovisin) tekitada arusaama, kus täpselt Eesti sõnateatri noorema põlve näitlejad on oma loominguga mõju avaldanud – ma palun vabandust. Kuid pöörakem nüüd pilk vormilt sisule, tähtedelt raskele teatrimudale, kus Kübar ja Vares on viimased kümmekond aastat tallanud. Kuna Risto Kübara rollidest on Eestis olnud sutsuke rohkem juttu, siis seekord markeerigem rohkem Sergo Varese jalajälge Londonis.
Keha ruumis. Kuigi nii Kübar kui ka Vares on silmatorkavalt tugevad trupinäitlejad, kollektiivse auteur’iloojad, siis Saksamaal ja Inglismaal on nende trumpideks kujunenud midagi muud, kuna paraku ei soodusta nii sealsed teatrisüsteemid kui ka teatrimõtlemine isetu ühise loomingu printsiipi. Mõlemad on suutnud seejuures säilitada rühmaga töötades tekkiva lugupidamise ja –mis eriti oluline – huvi partneri vastu.
Isegi kui lavastaja asetab nad näoga publiku poole, presenteerib nende erilisust ja teisesust ning lõikab selle nimel ära suhtesuunad partneritega (eriti torkas see silma Kübara varasemate rollide puhul), siis võitlevad mõlemad partnerite poole. Tõsi, nende kahe lavastuse puhul, mida ma Varese puhul olen näinud, tuleb tunnistada selle võitluse teatud lootusetust, kuna partnerimäng on Inglismaal üpris tundmatu ning Varesel ei ole ka olnud alati õnne kohtuda väga tugevate näitlejatega.
Seega näib nii Kübara kui ka Varese puhul olevat Euroopas kõrges hinnas mitte partnerlus ja selle nimel tehtav enesetühistus, vaid midagi muud, mida lühidalt võiks kirjeldada kui performatiivse keha aktiivset kohalolekut ruumis ning kontseptuaalsete kujundite loomise võimet, kusjuures Kübaral on need kujundid ambivalentsed ja mitmekihilised, Varesel aga selgesti loetavad ja ratsionaalsed.
See on mõistetav, kuna oma näitlejanatuurilt on Vares vägagi erinev Kübarast. Kuigi nad on sugulased ja kursusevennad, mänginud koos, teinud proove koos ja sulasid lavastustervikutes ühtseks, tõi kumbki algusest peale kaasa sootuks erineva teatrifilosoofia (miks mitte see ammu unustatud sõna korraks taaselustada, pealegi on käes kevad, mil kõik unustatu taas tärkab).
Kübara lavalolekus võis ja võib näha niivõrd sügavaid sisemisi haavu, et hakkas peaaegu hirm. Pahupidi keeratud sisemus leidis välise karje abstraktsetes kujundites, assotsiatsioonide tulevärgis, erakordses improviseerimisvõimes. Vares tõi kaasa filigraanse täpsuse, harvanähtava partnereid peensusteni tajuva sisemise kõrva, tema lavalistes olekutes oli karge arhitektuur, mis ei varisenud kunagi kokku ning oma vääramatuses hakkas meenutama mõnda Louis Kahni metafüüsilist maja. Kübar väljendas emotsioone, Vares kirjeldas neid – ja vaatajaid käivitasid mõlemad.
Kübara lavaliste riskide ulatus (ma ei räägi siin füüsilistest ohuolukordadest, kuigi NO99 ajaloo ainus murtud rangluu on muidugi tema nimel) võis ulatuda peaaegu et autodafeeni. Ennasthävitava tungi sisse olid mähkunud igatsused, soovid ja sirutumised ning Kübar suutis mängida kõiki neid registreid korraga, muutudes laval ühtaegu ohtlikuks ja hingavaks. Vares ei tormanud seevastu kunagi improvisatsioonidesse esimesena, kuid ta ka ei vältinud neid. Oma soovimatust mängida „nii et silme ees must“ on ta tunnistanud ka ise – tal on vaja sõnastatavat eesmärki ja teadlikkust, vastasel korral oleks tegemist lavalise energia raiskamise ja müraga, millega Vares ei soovi tegeleda.
Tema näitlemislaad meenutab seetõttu Paul Kerese maletamisstiili, mille erijooneks (väidetavalt, ma ei tea malest midagi) olevat olnud suutlikkus mängida selgelt piiritletud mänguväljal ühtaegu tehniliselt filigraanselt ning seejuures vastasele ootamatu fantaasiaga.
Varesel on vaja mängulauda ja käikude kombestikku, et siis asuda ettenägemata reegleid rikkuma ja piire ületama, küll aga pakkuda piiratud territooriumil maksimaalset sooritust. Mitmeski mõttes võiks sellist käsitlust võrrelda Kaido Ole mõtteviisiga, kes on maalimisest kõneledes väljendanud soovi tegutseda nagu ketis koer: sa tead, kui kaugele saad minna, ning kaugemale minna ei soovi, kuid sellel endale eraldatud maa-alal võid sa olla nii mänguline, kui vähegi tahad.
Kui Kübar soovib näideldes kogu aeg välja, siis Vares soovib alati jääda sisse. Kui Kübar soovib metafüüsilisi kõrgusi, siis Vares argumente reaalsuseks. Kui Kübar soovib oma tehnilistest oskustest vabaneda saavutamaks ettearvamatust ning seeläbi elusa hetke kordumatust, siis Vares eelistab tehnilist pagasit viimistleda täiuseni, nii et lõpuks avaneks soorituse perfektsuses ja korduse rütmilisuses ilu. (Igaks juhuks lugejale meeldetuletuseks: need on minu oletused ja spekulatsioonid, mitte näitlejate väljendatud mõtted.)
Sergo Varese eripära Londonis. Varese käsitluslaad on kaasa toonud tema rollipakkumiste teisenemise Londonis. Kui Eestis võis retseptsioonis kohata arusaama, et tegemist on iga ämma unistusega, siis Inglismaal on tal palutud korduvalt mängida jõhkardeid, kes muutuvad seda ähvardavamaks, et neid mängitakse täpselt, kiirelt ja targalt. Varese andelaadis on midagi ohtlikku, kuid see ohtlikkus ei ole suunatud partnerite ega vaatajate poole, vaid tema intensiivsusest kumab kokku pakitud ja ära peidetud agressiivsust. See võib avaneda laval valjuna ja kiirelt, kuid mitte lahtiselt ja avatuna. Vares justkui eitaks või keelaks lubamast oma mängu hämaraid tunge, allasurutud impulsse, ta on näitleja ilma keldrita – kuid mingi aimdus, mingi kahtlus salapäraselt voogavate kihistuste olemasolust ei kao.
Londonis avaneb Varese erilisus aga veel muudegi tahkude alt, mida Eestis ei osanud tähelegi panna. „Sergos on haruldaselt koos paindlikkus ja detailitäpsus,“ kirjutab selle sajandi briti tähtsamaid näitekirjanikke Simon Stephens, kes tunneb Varest kümmekond aastat ja on näinud vist peaaegu kõiki lavastusi, kus Vares on Inglismaal mänginud. „Lyricus töötades käsitles ta kõiki ideid, kujundeid ja hetki erakordse nutikusega. Tema karakterid on füüsiliselt nüansirohked ja psühholoogiliselt usutavad ning see kombinatsioon on olnud Inglise teatris värske õhusõõm.“
Kui me istume Sean Holmesiga Globe’i restoranis, räägib ta peaaegu tunnikese, kuidas erinevalt inglise näitlejatest oskab Vares aru saada metafooride ja kujundite olemasolust ning nende paiknemisest sageli (enamasti) väljaspool teksti. Ta rõhutab Varese füüsilisust ning võimet olla publikust teadlik, temaga mängida, kuid seda ilma flirtimise ja meeldida tahtmiseta, millest võiks sõltuda ju tema järgmine tööots.
Seejuures suudab Vares sarnaselt inglise näitlejatega jutustada siiski ka lugu. Ta ei lase tekstist lahti ega võõrdu sellest, vaid närib ennast sinna sisse. „Talvemuinasjutu“ puhul tähendas see lehekülgede kaupa Shakespeare’i-aegses inglise keeles kirjutatud värssi, mis tuli mitte ainult sportlikult pähe saada, vaid see tuli ka mänguvahendina omandada. Hakata sellega ja selles lugu jutustama, sest just seda tullakse Inglismaal teatrisse vaatama – lugu.
Varese loojutustamise viis olevat siiski aga kraadike erinev traditsioonist. „On teatud „shakespeare’ilik näitlemine“,“ ütleb Holmes. „Ma vaatan seda nagu golfi: imetlen oskusi, kuid see ei lähe mulle eriliselt korda.“ Ta mõtleb mitte ainult viimistletust, vaid ka teatud pateetikat, tehtud dramaatilisust, emotsionaalset illustreerimist, mis sageli muutub ülevärvimiseks.
Vares suudab seda vältida ning kui ma hiljem vaatan lavastust „Talvemuinasjutt“, mida mängitakse küünlavalguses äärmiselt intiimses ruumis (kuhu siiski mahub üle 300 inimese), siis märkan, kuivõrd erinev on Varese tõetunne teiste näitlejate omast. Tõsi, Vares esindab natuurilt väljasuremisohus näitlejaliiki „suure lava näitleja“ – tema kehaline otsustavus, vokaalne haare ja mitmekülgsus, tehniline ja tekstiline täpsus kombineerituna dramaturgiliste kaarte selge väljajoonistamisega lubaksid tal mängida eepilisi rolle suurtel lavadel. Ent siin väikesel laval kohaneb ta ruumi, publiku ja lavastaja valitud keelega, pingestades seda minimalistlike, kuid märgatavate vahenditega, mis meenutab pigem filminäitlemist kui teatraalset laadi.
Trupi telg. Kui Holmes kutsus omal ajal Varese Lyric Hammersmithi ja nüüd Globe’i, siis soovis ta enda sõnul, et teised näitlejad võtaksid Varesest eeskuju. Kuna prooviaega on Inglise teatris kriminaalselt vähe, reeglina vaid viis nädalat, siis ei võimalda säärane protsess mitte mingit isiklikku arenemist. Varese toomine nendesse truppidesse pidi vähemalt eeskuju kaudu seda siiski üritama: vaadake ja õppige! „Sergo tõi narratiivile ja psühholoogilisele rafineeritusele lisaks ka füüsilisuse,“ ütleb Holmes. Jah, mees Rakverest pidi Londonis näitama midagi uut.
Hiljem lavastust vaadates joonistub Varese uudsus ja eriilmelisus peaaegu et reljeefselt välja. Tervet esimest vaatust kannab ta suveräänselt, täites lavaruumi intensiivse füüsilise kohaloluga ja rütmistades nii teksti kui ka olukordi detailideni täpselt. Varese kuulus nõudlikkus, tehniline perfektsus ja emotsionaalsete kraadide mõõdetus on siin tuntavalt kohal ja meenutavad tema kolleegi Rasmus Kaljujärve sõnu, kelle arvates on Varesele omane igatsus selguse ja korra järele. Hoolimata tõepoolest metsikust töömahust teksti omandamisel ja ajanappuse tekitatud harukordsest survest ei uju Vares kordagi sogastes vetes, vaid on alati pinnal ning on kõige selgemini loetav.
„Ta peab teadma, kui kõrgel on latt või kus on värav, mida sihitakse, kes on tema meeskonnakaaslased,“ ütleb tema õde, etenduskunstnik Liis Vares. „Selle pealt ta kalkuleerib, valib taktika ja läheb katsele. Kui tuleb ebaõnnestunud katse, kuulab treeneri (lavastaja või trupi) märkusi, soovitusi, õpib ja harjutab iseseisvalt ja läheb uuele katsele. Esietenduseks peab olema saavutatud tippvorm. Latt peab saama ületatud. Pall peab lendama väravasse. Ilma sellise eesmärgita pole mõtet mängida.“
Varese jälg Londoni lõputult kobrutaval teatriväljal ei ole muidugi veel suur, kuid see pole ka tühine. Tema ümber on koondatud juba üks trupp ning siin „Talvemuinasjutu“ puhulgi ei kaasanud Holmes teda vaid reanäitlejana, vaid suunanäitajana. Midagi sellesarnast võib öelda ka Kübara puhul, kes ei „sulandunud“ Saksa teatrimaailma, vaid tõi sinna midagi uut. Mis see on?
Mis on see uus? Üldistused on ettevaatamatud ja alati valed, kuid nii Kübar kui ka Vares, aga horisonti korraks laiendades ka Juhan Ulfsaki rollid Kristian Smedsi välismaal valminud lavastustes ning Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Euroopas loodud lavastuste näitlemiskeel mõtestavad teatrit mitte niivõrd psühholoogia ja sõna kaudu, vaid läbi performatiivse keha kohalolu ruumis (tegemist ei ole vastandusega). Mõtestatud, teadlik, kirglik performatiivne keha, kes loob oma füüsilis-visuaalse aktiivsusega kujundeid, mis omakorda kõnetavad kontseptsioone, emotsioone ja muud normaalseks inimtegevuseks vajalikku.
Ka Semperi ja Ojasoo teatri keskmes on siiski näitleja, tema energeetiline laetus ja laetusest tõusvad olukorrad ja atmosfäärid, mis ei välista sõna, kuid välistavad keha puudumise. Kui Sergo Vares Globe’is Shakespeare’i tulistab, siis on neid tulistajaid tema kõrval teisigi, kuid kõneledes viib Vares märkamatult meelega oma keha tasakaalupunktist kergelt välja, tema keha pingestub, olukord muutub tajutavalt ärevamaks – ja just selle kehalise pingestatuse tõttu ta esile tõusebki. Või kui Risto Kübar hapralt nagu invaliidist ingel üle lava kulgeb, haavatud tiivad mööda maad lohisemas, siis mitte ilmaasjata ei kirjuta sealsed kriitikud kehalisusest, mida isegi nende paljunäinud silmad pole näinud.
Nii Kübar kui ka Vares on mõlemad väga musikaalsed ja seda aimub ka nende näitlemisest: kui Kübara olemasolu on rütmistatud pealtnäha atonaalsete printsiipide järgi, mis rebivad ja katkestavad helikangast, kuid lõpuks moodustavad siiski terviku, siis Varese näitlemine meenutab harmoonilist sümfooniat oma kindlate reeglipäraste paisutuste ja langetustega.
Ma ei ole näinud kaugeltki kõiki Kübara, Varese või Ojasoo ja Semperi lavastusi, kuid midagi siiski olen, ning olen lugenud ka kriitikat ja rääkinud nende kolleegidega. Selle põhjal pakun välja, et Eesti kultuuriloo kujuteldavale stendile võiks panna knopkaga just säärase järelduse: Eesti sõnateatril on olnud näitlemise tasandil viimastel aastatel Euroopale pakkuda performatiivsest kehast sündivad visuaal-füüsilised kujundid, mis kannavad endas ennekõike kontseptuaalseid, seejärel juba ka emotsionaalseid ning psühholoogilisi väiteid ja küsimusi. Täitku see meie paljukannatanud südamed hetkeks rõõmuga.
PS. Kordan üle, et Euroopa lavadel mängimine ei ole asi, mida üleliia palju fetišeerida. Kübar ja Vares suhtuvad oma karjääri eneseirooniliselt ja kriitiliselt ning üleliia palju õhku ahmida pole siis ka meil mõtet. Pealegi on nad küll silmatorkavalt andekad, töökad ja kannatlikud ning loobutud on väga paljust, kuid kahtlemata on Eestis veel näitlejaid, kes võiksid Euroopas tähelepanu äratada, kuid kes pole seda kas ise soovinud või on elu seadnud raamid, millest üleastumine ei oleks võimalik. Ent seejuures pole Kübarale ja Varesele edu tulnud niisama, see pole suvaline ja jõutud pole just vähe. Lisaks on see aidanud välja valgustada Eesti teatrikultuuri omapärana ehk veidi ootamatuid aspekte, pakkudes uusi kontekste ka iseenese mõtestamisel.
Eestist kaugel põhjas asub Finnmark ehk saamide maa. Pikkuskraadilt ulatub see Eestist pisut kaugemale itta, Peterburi poole, ning suure idanaabriga on saamidel peaaegu kakssada kilomeetrit ühist piiri. Vahemaad on Finnmarkis pikad ja inimesi vähe. Seal, maailma lõpus, kasvas üles norra kirjanik Hanne Ørstavik, kes väisab peatselt festivali „Prima vista“. Kui asetada sirkli teravik maakaardil Oslo peale, on Ørstaviki lapsepõlvemaailm sealt peaaegu sama kaugel kui praegune elukoht Itaalias. „Kas Deatnu pole Oslost tegelikult veel kaugemal kui Milano?“ imestab Ørstavik ise. Meie usutluse ajal istubki kirjanik sirkli teraviku juures Oslo lennujaamas, teel lõuna poole koju. Finnmarkis ei ole ta enda sõnul käinud umbes tuhat aastat, küll aga leiab seal aset tema kahe eesti keelde jõudnud romaani tegevustik. Romaanid „Kirikuõpetaja“ (2004, ee 2010) ja „Armastus“ (1997, ee 2021) on eestindanud Sigrid Tooming.
Kuidas on Finnmarki maastik mõjutanud sinu loomingut?
Seda on raske hinnata, kuna ma ei näe ennast ega oma loomingut kõrvalt. Võib-olla oleks teistel kergem seda teha. Võin aga öelda, et tunnen tugevat sugulust Marguerite Durasiga. Ma ei pea silmas mitte niivõrd tema loomingut, seda, kuidas ta kasutab keelt ja koob eluloolis-kirjanduslikku võrku, mis muutub lõpuks läbitungimatuks. Ei, pean pigem silmas tema eksiili. Kasvamine Finnmarkis oli mulle omamoodi sisepagulus. Mu ema on pärit Oslost, isa Lääne-Norrast. Kõigil mu lapsepõlvetuttavatel olid sealsamas ka sugulased, enamasti saami soost ja peaaegu kõik ühest suurest suguvõsast. Olin norralasena Norras kuidagi eksiilis. Laia jõe ja lagedate tundrute ääres – muidugi hoopis teises mastaabis kui Marguerite Duras, kes kasvas üles Saigonis, aga ikkagi eksiilis.
Norra kirjaniku Hanne Ørstaviki sulest on ilmunud 16 romaani. Ørstavik on pälvinud mitmeid auhindu, sh Brage auhinna, ning tema teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on õppinud Oslo ülikoolis psühholoogiat, prantsuse keelt ja sotsioloogiat ning osalenud loovkirjutamise kursustel.
Nii „Armastuses“ kui ka „Kirikuõpetajas“ on see maastik tugevalt esil.
Jah, ehkki mitte samal määral kui raamatutes, mis neile kahele eelnevad ja järgnevad. Eestist vaadates on see side võib-olla veel tugevam!
Oled õppinud prantsuse keelt, argielus suhtled itaalia keeles. Kas avatus mitmele keelele on sulle kui kirjanikule oluline?
See on oluline mulle kui inimesele – ma vist ei oska kirjanikku siin eristada. Olulised ei ole niivõrd keeled iseenesest, kuivõrd keel kui suhtluse ja kohtumiste võimaldaja. Keel avab ukse kirjanduslikele ja inimlikele kohtumistele. Mind köidab keeleõppe juures kuristiku ületamine: mõistmine, et maailm näeb teistes keeltes välja teistsugune, teise tegelikkuse laenamine teisest keelest.
Su isa sündis Hiinas misjonäride peres. Ka „Kirikuõpetajas“, kus Saksamaalt naasnud naisteoloog asub pärast sõbra traagilist kaotust Finnmarkis kirikuõpetajana tööle, on olulisel kohal usk ja religioon. Milline on sinu suhe sellega?
Lapsepõlves käisime kirikus, mina ka pühapäevakoolis. See oli isa värk, ema oli pärit hoopis teistsugusest keskkonnast. Piibli keel, Jumal kui pidepunkt, Jeesus … kõik see oli mu elus täiesti kohal. Mitte küll rangel dogmaatilisel moel, vaid kuidagi no big deal. Praeguseks on see mulle eetiline raamistik, mille kaasasaamise eest olen tänulik. Ma ei tundnud kunagi, et see on kuidagi peale sunnitud. Mu isa lihtsalt ei olnud selline.
Veel on „Kirikuõpetajas“ tugevalt esil saami teema, millest kirjutab ka tõlkija eestikeelse väljaande järelsõnas. Romaanis uurib peategelane Læstadiuse õpetuse mõju all olnud saamide 1852. aasta vägivaldse ülestõusu ning sellele järgnenud traagilise kohtuprotsessi kirjalikke allikaid. Kas tsiteeritud allikad on päriselt olemas?
Jah, kasutasin peamiselt Magnar Mikkelseni ja Kari Pålsrudi kogumikku „Kautokeino dokumendid“. Tsitaadid pärinevad sealt ega ole minu välja mõeldud. Loomulikult olen kasutanud ülestõusu romaanimaailma toorainena. Mäss leidis tõesti aset ning on suur sündmus Norra kirikuloos ja verstapost Norra ajaloos üldse.
Oled öelnud, et sind poliitika ei huvita. Saamide ülestõusus on aga kahtlemata poliitiline mõõde, mis on viimasel ajal seoses saamide alale vastu nende tahtmist ehitatud tuulepargiga aktualiseerunud. Kas „Kirikuõpetaja“ ei ole siiski poliitiline raamat?
Minu meelest ei ole. Minu silmis on see romaan eelkõige eksistentsiaalne. Samal ajal on selge, et tegu on koloniaalajaloo ja koloniseerimisest tingitud konfliktiga. Ülestõusul on poliitiline mõõde, ent mina olen kasutanud seda sündmust eksistentsiaalse ja keelelise ainesena. Piibel tõlgiti saami keelde ja sealt said saamid lugeda, et me oleme kõik Jumala ees võrdsed. Aga kas oleme tegelikult ka seda? Kes tohib maailma määratleda, kellel on õigus määrata, mis on õige ja vale? Need võimustruktuurid huvitavad mind väga, ent mitte päevapoliitika võtmes.
Romaanis on kaalul õigus olemas olla. Kuidas ja mis viisil me tohime olla? Kes on võimul meie sees? Kui jõhker ma olen enda vastu? Kas ma olen enda vastu hea? Siin on palju tasandeid.
Norra kirjanduses on nullindatest saadik põletav teema nn tõsielukirjandus, näiteks seoses Karl Ove Knausgårdi ja Vigdis Hjorthi romaanidega, ehk küsimus, mil määral on kirjanduses õigus inimeste elu avalikustada. Mida sina sellest mõtled?
Inimeste elu avalikustamisega mina ei tegele. Kirjutan romaane. Minu meelest on kõik romaanid, olgu need kui tahes fiktsionaalsed, väga lähedal oma loojate elule, ent mis ja kui täpselt vastab seal tõele, ei huvita mind üldse. Elukogemus on tooraine, mida kasutan oma teostes julgelt ja vabalt. Loomingu taandamine küsimusele, kui palju täpselt on siin päris elust võetud, kurvastab ja häirib. Niisugune lähenemine pisendab nii elu kui ka kirjandust. Mõistmaks sügavamalt, mis on kirjandus, tuleb sellised küsimused kõrvale jätta. Kui norra ajakirjanikud viljelevad „uurivat ajakirjandust“ Vigdis Hjorthi isa matuste teemal, tahaksin lihtsalt nutta.
Norra raadio portreesaates on sind iseloomustatud sõnadega „jõhker, aga ilma kurjuseta“.
Ütlesid nii? Haha, see võib päris täpne olla!
Kui palju leidub siis su olemust sinu loomingus?
Ilmselt on mu loomingut läbiv joon imestus, püüd mõista. Ometi on kirjutaja hääl mulle kuidagi võõras, see tuleb kuskilt mujalt. Jah, see olen mina, kuid samal ajal uurin ennast mingist muust vaatevinklist. See olen mina ja ühtlasi on see igaüks. Kui määriksin oma olemuse laiali nagu või leivale, peaksin ju juba ette teadma, mis see olemus on. Aga ma ei tea. Võib-olla see realiseerub just kirjutamise kaudu.
Oled avaldanud 16 romaani ning muidki proosapalu, aga ei ühtegi luulekogu. Ometi hoolid nagu luuletajadki väga keele kõlast ja kihilisusest.
Kirjutasin natuke luulet, kui õppisin Bøs loovkirjutamist. Mulle on luule natuke liiga … tihe. Vajan proosateksti avaramat ruumi, aga kes teab, mis edaspidi võimalikuks ja vajalikuks saab. Tõepoolest, kes teab!
Üldiselt nõuab iga aines teatud keelt, et realiseeruda, et vabaneda. Iga romaan nõuab oma tonaalsust, oma häält, et teda saaks kuuldavale tuua. Enne selle hääle teket ei ole romaan vabaks saanud.
Kas kõik su romaanid on omavahel seotud? Kas neid läbib mingi ühine joon?
Absoluutselt ja vägagi. Minu debüütromaan „Täke“ (1994) lähtub Finnmarki maastikust jõesuudmes. Minu viimane romaan „Jää minu juurde“ (2023) jõuab kuidagi sellesama jõesuudme juurde tagasi.
„Jää minu juurde“ algab peategelase nendinguga, et tema kodus ei öeldud kunagi välja, et teda armastatakse, ning valusa küsimusega, miks ta armastust ei suuda tunda. „Armastus“ oled pannud pealkirjaks ka oma eesti keeldegi tõlgitud romaanile, kus peategelane Vibeke on just kolinud oma üheksa-aastaseks saava poja Joniga Põhja-Norrasse ja kus mõlemad näevad omal viisil armastusega vaeva. Armastus on siis teemaks mitmes sinu raamatus?
Neis kõigis, ma ütleksin. Ma kirjutan armastusest sellepärast, et see on olnud mulle endale väga raske. Kirjutame ju ikka sellest, millega me toime ei tule, sellest, millega me hakkama ei saa, mis on meile tõeline katsumus. Olen kirjutanud sellest igas raamatus üha ja uuesti. Minu meelest keerleb kogu minu ilukirjanduslik looming armastuse ümber.
Festivalil „Prima vista“ kohtud peatselt oma raamatute eestindajaga. See on vist ühtlasi sinu esimene kohtumine Eestiga?
Olen käinud Lätis, Riias, aga Eestis veel mitte. Eriti palju ma Eestist tõepoolest ei tea, see seostub mulle Estonia katastroofiga, aga ka Sofi Oksase raamatutega. Ootan väga võimalust Eestiga lähemalt tuttavaks saada.
Seni on eestindatud kaks sinu raamatut. Milline raamat tuleks sinu meelest veel eesti keelde tõlkida?
Viimane! Kindlasti viimane!
Ja nõnda ongi ring täis. Oleme tagasi Hanne Ørstaviki lapsepõlve-Finnmarki jõesuudme juures. „Me lihtsalt kartsime. Mida me nii väga kartsime?“ küsib peategelane romaanis „Jää minu juurde“. Armastus oli olemas, see sõna oli iseenesest mõistetav, aga tema ei osanud seda tunda. „Kõik, mida ma oskasin tunda, oli hirm, hirm oli tõeline, kõik see aeg. Ma ei mäleta, kuidas see juhtus, et isa sai vihaseks. See lihtsalt juhtus.“
Neljapäeval, 11. mail kell 16 vestleb Hanne Ørstavik oma autoriõhtul Tartu linnaraamatukogu saalis tõlkija Sigrid Toomingaga.
Kuigi Juhan Smuuli bareljeefi küsimus jõudis 21. aprillil Eesti Kirjanike Liidu hääletusega lahenduseni või vähemalt vahepeatusse, ei ole Smuuli isiku ümber alanud vaidlused sugugi vaibunud. Muu hulgas võimaldab niinimetatud Smuuli juhtum mõtiskleda laiemalt nõukogude minevikuga tegelemise üle taasiseseisvunud Eestis.1 Alustuseks tuleks küsida, kuidas on võimalik, et küsimus, kas Smuuli bareljeef peaks seisma eesti kirjanduse esindushoone seinal või mitte, esitatakse 32 aastat pärast Nõukogude võimu lõppu Eestis.
Koostöö ja kaasosalus
Ühest küljest on selge, et Smuuli bareljeefi nagu ka teiste nõukogude monumentide ja sümbolite kohalolu probleem meie avalikus ruumis on kerkinud Ukraina sõja kontekstis: on ilmnenud, et Nõukogude imperialistlik ideoloogia ei ole jäänud minevikku, vaid nõuab uusi ohvreid. Seega pole ka sümbolid, mis seda ideoloogiat omal ajal näitlikustasid ja kinnistasid, enam pelgalt ajalooline pärand, vaid taas aktiveeritud ja elus.
Teisest küljest on selliste mälestusmärkide nagu Smuuli bareljeefi säilimine tunnistus meie Nõukogude-järgsest mälukultuurist ja üleminekuühiskonna ajaloolise õigluse süsteemist. Kuna Eesti riiklik mälupoliitika on olnud keskendunud vastupanu kangelastele ja massirepressioonide ohvritele, siis on meil kolme kümnendi jooksul suuresti õnnestunud vältida tõsisemaid koostöö ja kaasosalisuse küsimusi. Kollektiivse mälu uurijad on ühel nõul, et tulenevalt etnilisest ja keelelisest erinevusest okupantide ja kohaliku rahva vahel on Balti riikides õnnestunud vastutus okupatsioonideaegse vägivalla eest asetada suuresti siinsest elanikkonnast väljapoole, ainult okupandi õlgadele2: meist ei sõltunud midagi, meie olime vaid ohvrid.
Juhan Smuuli bareljeef Tallinnas kirjanike maja seinal. Pronksist mälestustahvel avati 1972. aastal.
Kuigi avalikus debatis on Eestis 30 aasta jooksul tihti ette tulnud, et üht või teist poliitilist oponenti rünnatakse „kommari“ sildi toel, ei ole mingit tõsisemat mälupoliitilist eristust sikkude ja lammaste vahel siin ette võetud. Inimsusvastaste kuritegude eest on kohtu all olnud vaid üksikud küüditajad.3 Ka mälumuuseumides, nagu on näidanud etnoloogid Ene Kõresaar ja Kirsti Jõesalu, kerkivad koostöö ja kaasosalisuse küsimused väga harva. Huvitaval kombel on ühiskonnagrupp, kelle najal neid küsimusi muuseumides lahatakse, peamiselt kolhoosiesimehed.4 Nõukogude-aegse majandus- või kultuurieliidi ning teadlaste puhul, kes peaksid justkui kandma teadlikumalt vastutust oma tegude eest, sest nende päevatöö ongi intellektuaalne refleksioon ja ühiskondlik sihiseadmine, ei ole koostöö ja kaasosalisuse küsimusi tõsiselt arutatud. Nii ongi võimalik, et alles 30 aastat pärast Nõukogude võimu lõppu Eestis on vaevunud keegi minema arhiivi ja kontrollima juba aastatetagust vihjet Smuuli osaluse kohta 1949. aasta massiküüditamises ning ühiskonnas hakatakse viimaks vaagima, kas režiimitruu looming, tähtsad positsioonid kirjanike organisatsioonides või vara üleskirjutaja roll operatiivrühmas on moraalselt hukkamõistetavad või mitte.
Bareljeefi mahavõtmise taotlejad on seega mäluagendid, kes nõuavad seni tegemata töö tegemist ajaloolise vastutuse võtmisel: nad nõuavad, et neid, kes oma tegudega otseselt ohustasid teisi inimesi ja osalesid Nõukogude massirepressioonides, nagu seda on küüditamine, ei austataks jätkuvalt bareljeefidega. Niisugused algatused ei pruugi aga alati viia meie kui järeltulevate põlvkondade ajaloolise vastutuse küsimuse käsitlemiseni laiemalt. Vaid mõne inimese väljavalimine ja hukkamõist võib mõjuda ka patuoina leidmisena, et vältida pilguheitmist paljude teiste tegudele. Teisestavana (tema küll, aga mitte meie) mõjuvadki mitmed Smuuli juhtumiga seotud sõnavõtud.5 Niisiis, kui vaatame, mida tegi Smuul, siis miks mitte uurida, mida tegid paljud teised kirjanikud, kultuuritegelased, teadlased, miks mitte ka igaühe vanemad ja vanavanemad.
Selles mõttes on sümpaatne ja värskendav kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi kommentaar liidu hääletuse järel: Aleksejev deklareeris, et kirjanike liit oli Nõukogude ajal kollaboratsionistlik organisatsioon.6 Seega võtab ta laiema vastutuse kaasosaluse eest Nõukogude võimu toimimises. Ometi ei ole Aleksejevi väljaütlemine iseenesest veel argument bareljeefi säilitamiseks. Kujutlegem näiteks Martna või Misso kooliõpilast või ka välismaist turisti, kes märkab kirjanike maja seinal Nõukogude-aegset bareljeefi ja mõtleb, mida sellest omaaegsest liidu esimehest ka tänapäeval arvatakse. Nemad ei tea, mida huvitavat praegune liidu esimees selle bareljeefi ja tema säilitamise kohta ütles. Siin, nagu ka mitme teise vaidlusaluse Nõukogude pärandi juhtumi puhul, oleks abi raamivast lisatahvlist, mis Smuuli nõukogulikult mälestava bareljeefi ümber mõtestaks, markeerides, kuidas suhtutakse niisugustesse asjadesse tänapäeval. Niiviisi mäletaksime materiaalse pärandi toel endiselt Nõukogude minevikku, kuid mitte enam sellisena, nagu režiim ise endast aru sai, vaid ümberhinnatud vaatepunktist. Midagi stiilis „Juhan Smuul osales küll 1949. aastal eestlaste küüditamisel, ent Eesti Kirjanike Liit otsustas 2023. aastal jätta Smuuli bareljeefi oma maja seinale, et mäletada liidu osalust Nõukogude võimu toimimises“.
Aeg võtta vastutus
Arutelu ei tohiks pidama jääda tõdemuse juurde, et Smuul ei olnud ainus kaasajooksik, vaid oli palju teisi (kui kõik on süüdi, pole keegi süüdi). Kindlasti tuleks edasi arutleda küsimuste üle, kas operatiivgrupis vara üleskirjutajana osalenud isiku saab küüditamise süüst vabastada, isegi kui seda teeb endine küüditatu;7 millise „metahistoorilise žestiga“ on tegemist, kui tõlgendada Smuuli stalinismikogemust kristliku patukahetsuse loona;8 ning kas looming saab üldse lunastada poliitilise koostöö. Smuuli-teemalises ETV kultuurisaates „Plekktrumm“ esitas saatejuht Joonas Hellerma veidi sinisilmselt veel mitmeid olulisi küsimusi, millele vastust oli saate külaliselt Kadri Tüürilt, Smuuli loomingu uurijalt, palju loota just sellepärast, et neile küsimustele saab vastuse anda alles pärast laiemat avalikkuse debatti. Olgu need siinkohal orientiiridena ära toodud. Mida omaaegsed eesti kommunistid uskusid, kas Nõukogude Liitu, sotsialistlikku ideed? Mis neid käivitas? Kas nad siis ei näinud, mida Nõukogude režiim selle maa ja rahvaga tegi? Milline võiks olla meie suhe nende inimestega? Kuidas me peaksime nad integreerima oma ajalukku?9
Kultuurimälu uurija Michael Rothberg on kritiseerinud lihtlabast kurjategijate ja ohvrite eristamist riikliku terrori mäletamise kontekstis ning pakkunud vastanduse nüansseerimiseks välja kaasosalise mõiste (the implicated subject).10 Kaasosalised on need, kes vaatavad ajaloolise vägivalla olukorda kõrvalt, ei osale otseselt kuritegudes, aga lõikavad sellest kaudselt kasu. Kuid kaasosalised on kollektiivsel tasandil ka kurjategijate ja kollaboratsionistide järeltulijad, kellel on moraalne kohustus püüda mõista oma eelkäijate tegusid ja neid eetiliselt hinnata. Just selles viimases mõttes oleme rahvana XX sajandi okupatsioonide pärandis kaasosalised.
Eestis reageeritakse pigem valuliselt meeldetuletusele, et Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud kõik eestlased pelgalt ohvrid, vaid leidus ka vägivalla toimepanijaid, kollaboratsioniste ja kaasosalisi. Enamasti rutatakse lisama, et neid oli väga vähe, peaaegu polnudki. Faktid on justkui teada: meie rahva hulgas oli inimesi, kes vajutasid nende püsside päästikutele, mille läbi surid kohalikud juudid; eestlasi kuulus nendesse operatiivrühmadesse, kes läksid kaasmaalastele koju järele, et panna nad Siberi rongi peale. Vastutuse võtmine ka selle osa eestlaste eest on olnud meile aga rahvana raske. Ometi on see vajalik: mitte selleks, et kellelegi näpuga näidata, vaid selleks, et mõista, kuidas vägivald, mis võib tulla küll väljast ja millele põhimõtteliselt isegi vastu ollakse, meid enda sisse mässib ja teeb meist kurjategijad või kuriteo kaasosalised. See meelespea on eriti tähtis praeguse Ukraina sõja ajal, kui ainus tõsiseltvõetav võimalus sõda lõpetada ei ole tegelikult mitte kurjategijate päralt, kes sõda alustasid, vaid just vaikivate, vägivallal juhtuda laskvate kaasosaliste teha.
Avalikku arutelu eestlaste kaasosaluse üle XX sajandi okupatsioonides nähakse meil tihti enese nõrgestamisena: kui ikka Venemaa on 30 aastat baltlasi fašistideks sõimanud, siis kas ei ole koostöö ja kaasosalisuse tunnistamine selle süüdistuse omaksvõtt? Minu arvates ei ole. Nende hõlma, kes on oma minevikule ausalt silma vaadanud, on palju raskem hakata. Seda kindlamalt saavad nad seista demokraatia ja inimõiguste kaitsel olevikus ja tulevikus.
Eneken Laanes juhib aastatel 2020–2024 Euroopa Teadusnõukogu rahastatud teadusprojekti „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil“.
2 Eva-Clarita Pettai, Vello Pettai, Transitional and Retrospective Justice in the Baltic States. Cambridge University Press, 2014.
3 Samas.
4 Ene Kõresaar, Kristi Jõesalu, Diversification and Alternative Subjectivities in Estonian Museums: Memory of Soviet Collaboration and Complicity Revisited. – Slavic and Eastern European Journal 2023, nr 67 (3). (Ilmumas.)
5 Eerik-Niiles Kross, Juhan Smuuli elu kui mõistmata akt. – Postimees 21. IV 2023.
8 Jaan Undusk, Jää hingus Juhan Smuuli tagaküljel. – Tuna 2022, nr 1, lk 2–17. Unduski mõiste „metahistooriline žest“ kohta vt Jaan Undusk, Ajalootõde ja metahistoorilised žestid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna 2000, nr 2, lk 114–130.
