loomaõigus

Dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ (Amrion, Eesti 2022, 72 min), režissöör-stsenarist Moonika Siimets, operaator Rein Kotov, produtsent Riina Sildos.

Eestlaste töö- ja väljarändelaine Soome on kestnud umbes poolteist põlvkonda. Kui mõne aja eest käsitleti filmides (nt „Disko ja tuumasõda“¹) ja kirjanduses („Stalini lehmad“, „Viru hotell ja tema aeg“² jt) eestlaste ja soomlaste nõukogudeaegseid suhteid, siis nüüd on rõhk uuema aja kogemusel, mis on endiselt meie argipäev. Juba aastatel 2011–2013 oli eetris nelja ehitaja elust jutustav kodumaine telenovela „Kalevipojad“³, alles hiljuti tuli välja natuke tabloidlik dokumentaalsari „Sinivalged eestlased“⁴, lisaks saated eestlaste jaanipäevast Soomes jms, rida artikleid ja dokumentaalfilme. Sellele lisandusid hiljuti Moonika Siimetsa täispikk dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ ja otsapidi ka „Eesti lugude“ lühidokkide sarjas tehtud Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga“⁵. Mõlemad dokumentaalfilmid sisaldavad uusi värvikaid näiteid ning jutupunkte eestlaste väljarände suures küsimuses, mis ilmselt tundub juba paljudele lootusetu teema, sama tüütu kui haldusreform või Saaremaa püsiühendus.

Noortele pole Soome enam välismaa

Kuigi filmid „Kaks tundi õnneni“ ja „Põlvkond piiri taga“ võib teema alusel asetada samasse sahtlisse, erinevad need siiski üsna palju. Kõigepealt geograafilise mõõtme poolest: Soometsa vaid Soomet puudutava filmi kõrval on Toomistu ette võtnud kus tahes laias ilmas elavad eestlased. Kui „Kaks tundi õnneni“ annab enamiku kaamera ette astuvate inimeste puhul üsna hea pildi, mida nad Soomes teevad, siis filmis „Põlvkond piiri taga“ ei ole sellele pööratud peaaegu mingit tähelepanu. Seal võib vaid tegelaste kodule või keskkonnale osutavate vihjete järgi aimata, kas tegu on kehvemal või paremal majanduslikul järjel inimestega. Kuigi mõned tegelased toovad ses filmis Eestist lahkumise otsuse puhul esile ka majandusliku motiivi, domineerib seal mingit laadi ideeline või elufilosoofiline toon. Soometsa filmis „Kaks tundi õnneni“ on seda kuulda palju vähem, punase niidina hakkab põhjusena silma raha, kuigi kostab viiteid ka muule. Kui maailm on seiklus, siis Soome on sularahaautomaat. See on üks kõige olulisemaid muutusi, mis on toimunud meie Soome-pildis, võrreldes Nõukogude aja ning taas iseseisva Eesti algusaastatega – üksnes tõsisele finnofiilile on võimalik Soomet müüa märksõnaga „põnev“. Pigem on Soome märksõnad „rikkam“, võib-olla ka „loodus“ või kohati see, mida nad ise turundavad nimetusega „imelik“ (Finnish weird): introvertsus, ammooniumkloriidi söömine ja kõvera oksaga jää peal kummiketta tagumine. Korraldage noorte seas küsitlus, mida nad peavad Soomet iseloomustavaks märksõnaks ja kindlasti ei märgi nad risti lahtrisse „põnev“. Selle jaoks on avatud maailmas teised riigid, võib korjata aastakese arbuuse Austraalias, langetada puid Nunavutis, ehitada El Salvadoris krüptofarmi või serveerida jooke Saudi Araabia šeigi lennukis. Ei ole mõtet proovidagi: maailma suurim seiklus ei oota naabermaja korteris, vaid ikka geograafiliselt veidi kaugemas punktis. Täpselt samamoodi on ka Eesti eksootilisus kadunud enamiku soomlaste silmis. Nublu võib küll Mikael Gabrieliga koos lugusid teha, aga üldrahvalikus plaanis ei ole märgata, et üksteise kultuurist huvitutaks rohkem kui enne, pigem on see omane keskealistele ja vanematele. Kuna kvaliteetsed uudised on kadunud maksumüüri taha ning Soome telekanalid on Eestis levivatest kaabeltelevisiooni pakettidest kadunud, on sealne meedia­ruum mõnes mõttes nihkunud hoopis kaugemale. Ideoloogiliste piiride asemel on tulnud juriidilised. Nooremate jaoks on enamasti tegemist juba üsna tundmatu nähtusega, kuid olen minagi juba ammu loobunud igapäevasest poole üheksaste uudiste vaatamisest. Niisiis, suhete iseloom on põhimõtteliselt muutunud. Muidugi räägitakse endiselt ka intellektuaalsete sildade ehitamisest, aga suurte nähtuste kontekstis on need õige väikesed. Võiks ju ka küsida, et kas kõik ongi võitnud, kui ühed saavad tööd ja teised odavamat tööjõudu?

Aated ja palk

Mõlema filmi puhul paistab läbi režissööri valik. „Põlvkond piiri taga“ edastab selgelt poliitilisema sõnumi: siin saavad sõna seiklejad ning teiseks need, kellel on midagi öelda Eestis valitseva atmosfääri kohta, näiteks diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse, nahavärvi, rahvuse või muu seesuguse alusel. Kuna film on üsna lühike, on mõne inimese puhul need laused pea ainus, mis nende kohta teada saab.

Nii jääb närima küsimus, kas nad ikka soovisid ise just seda kõige rohkem rõhutada või sobis see avaldus režissööri kontseptsiooniga? Kõik mainitu on Eestis küll mingis olukorras täiesti olemas, kuid sellises esituses jääb neist probleemidest natuke veider mulje. Tegu on väga helgete piltpostkaartidega, omamoodi Eurovisioni lauluvõistluse vaheklippidega, kus kordub motiiv, et võiksime oma kaasinimeste vastu olla tolerantsemad. Võiksime küll, aga jääb ka tunne, et näeme kõigest mingit osa loost, mis on vaataja jaoks välja valitud.

Siimetsa „2 tundi õnneni“ pakub juba pikkuse tõttu sügavuti minevamat materjali. Rein Kotovi operaatoritöö pääseb kõige paremini maksvusele õues, näiteks Lapimaa episoodides. Kõige rohkem torkab silma inimeste sarnane taust: peaaegu kõik kuuluvad Kalevipoegade kasti, mees on tavaliselt ehitaja ja naine koristaja. Siin ei räägita eriti enese­teostusest, rohkem ikka palgast ja puhkepäevadest ning sellest, kaua peab veel töötama, et kvalifitseeruda Soomest pensioni saama. Nii nagu koristaja ning ehitaja on Kalevipoegade stereotüüp soomlase silmis, on need samasugused ka meie arvates. Tegelaste jutust koorub välja, millised on soomlaste ja eestlaste suhted Soomes, kui ka see, mida mõeldakse kaasmaalastest kodumaal. Eestisse naasnud kaasmaalast ei võeta vastu avasüli, vaid kaheldakse tema kvalifikatsioonis, nii et tegelikult tuleb uuesti välismaale tööle minna. Sellist Eestit ei ole enam, nagu nemad mäletasid või arvasid alles olevat. Meenuvad ehk paralleelid 90ndatel Eestisse saabunud väliseestlastega, kelle õpetusi enamasti keegi väga rõõmsalt kuulata ei jaksanud? „Miks sa siis siia ei jäänud, kui arvad, et võid meid õpetada“? Kõigil pole olnud lihtsalt võimalik seda võimalust valida.

Stereotüüpide taga on ka natuke tõde

Populaarne müüt on ka Siimetsa empaatilise filmi tegelaste jutt, et eestlane on alati usin ja virk ning tark, aga soomlased laisad ja viilijad: käivad pidevalt kohvipausidel ning ajavad palju tühja juttu. Sellele vastandub soomlaste stereotüüp, et eestlane on kurjategija või sahkerdaja. Ere näide on Soomes väga laialt levinud video riiakast kukeseenemüüjast, kes Helsingi turul politseinikega kaklema hakkas, või natuke vanem näide 1997. aastast, kui Helsingis lasti maha kaks politseinikku ning ühismeedia täitus kiirelt kommentaaridest, et ilmselt oli juhtunus süüdi mõni eestlane ja piir tuleb ikka korralikumalt lukku panna. (Tegelikult oli mõrvar hoopis üks taanlane, kes abiellus vanglas ühe soomlannaga.) Stereotüüpide puhul on paraku nii, et osaliselt vastavadki need tavaliselt tõele. Eesti töötajate usinust võib ju kiita taevani, kuid statistika näitab, et Soome umbes 500 välismaalasest vangi seas on kõige enam ikkagi just eestlasi, u 16% (mullu sügisel oli neid Soome statistikaameti andmetel pisut üle 70, näiteks vene päritolu vange oli umbes 30). Eks seegi ole pisut väärastunud kinnitus väitele, et Soome lähevad tööle sageli just ettevõtlikumad eestlased. Tahaksin kuulda rohkem ka seda poolt. Millised on soomlaste stereotüüpsed arusaamad eestlaste kohta ja kas need on aja jooksul muutunud või püsivad visalt? Kuidas on soomlased eestlasi ära kasutanud? Meenub, kui pidin laevaga Soome sõites ühe Kalevipoja palvel tõlkima talle saadetud keevitaja töölepingut. „Vaata, ega nad kuidagi lohku ei taha tõmmata,“ oli keevitaja mures, aga muidugi ma ei tea, kas taheti või ei tahetud.

Mitte keegi ei tea, kui palju eestlasi tegelikult lühemat või pikemat aega Soomes töötab. Soome statistikaameti järgi on neid vähemalt 51 000, kuid koos mitteametlike ning pendeldavate töötajatega võib neid olla koos pereliikmetega isegi 100 000. Kristi Anniste on 2011. aastal teinud Tartu ülikoolis uurimuse, mille järgi on Soome lahkunutest umbes pool alg- või keskharidusega ning kõrgharidusega umbes 15%. Seega vastab Kalevipoja stereotüüp küll suuremas jaos tõele, aga see ei ole lõplik tõde. Soome on läinud tööle ka rida kõrgharitud spetsialiste, näiteks arstid, IT-spetsialistid või mõned muud. Nende inimeste lugu me filmis „2 tundi õnneni“ ei näe, nii et materjali on veel. Kui palju loeb kõrgema sissetulekuga inimeste puhul palk ja kui palju on asi võimaluses end teostada? Kui võtame kõige suurema arvu ja eeldame, et tõesti võime olla Soomele kaotanud peaaegu 100 000 inimest, siis on võtmeküsimus, millal see kõik lõpeb. Eeldagem, et asi on ennekõike palgas, ja vaadakem arve. Eelmisel aastal erines keskmine palk pisut enam kui kaks korda (umbkaudu 1500 eurot Eestis ja 3300 Soomes). Lohutust pakub võrdlus aastaga 2000: tollal olid need näitajad 314 ja 2000 eurot – vahe umbes 6,5 korda. Eestlaste töömigratsioon ei ole maailmas midagi kordumatut, võtkem või mehhiklased USAs või filipiinlased üle maailma, kuid võrdluseks sobivad pigem soomlased, keda kolis aastatel 1960–1979 Rootsi üle 300 000. Kuigi kõik ei kolinud sinna majanduslikel põhjustel, siis oli tehasetöölise palgavahe siiski märgatav (eestlaste puhul Soomes on oma tähtsus olnud vähemalt teatud määral ka keeleoskusel). Palgatõus ei olnud seejuures kindlasti kuuekordne, vaid pigem 30% ning täpselt Rootsiski tõusis soome kurjategijate osakaal ning haruldased ei olnud juhtumid, kui üritati lihtsalt Rootsi abiraha peale saada. Praeguseks on maadevahelise migratsiooni vahekord kaldunud juba Rootsist Soome poole. Aga eks Soomest minda tööle ka näiteks Norrasse või Taani, kus mitmetel elualadel palk kõrgem. Maailmas on selliseid doominokiviahelaid hulgaliselt.

Võime oodata seda kauget päeva, mil Eesti ja Soome palgad ehk enam-vähem ühtlustuvad, kuid mida teha vahepeal? „2 tundi õnneni“ ühed meeldejäävaimad kaadrid ning intervjueerimisleiud näitavad eestlaste vabatahtlikku assimileerumist, uue põlvkonna soomestumist. Kõik märgid näitavad, et väga suur osa neist on Eestile ühiskonna aktiivsete liikmetena igaveseks kadunud. Kaob keel (väga huvitav on jälgida vanema ja juba Soomes sündinud või seal koolis käinud põlvkonna segakeelt, kus ühtedel kaovad tasapisi mingid sõnad ja väljendid ning teised ei olegi neid kunagi teadnud). Võib-olla kõige dramaatilisem on hetk, kui keeleõpetaja jutust selgub, et Soomes elab vanemaid, kes lihtsalt ei luba enam oma lastel eesti keelt õppida, sest see on perspektiivitu, et mitte öelda – mõttetu. Kui kõrvale jätta mõttelend, et riik võiks maksta inimestele rohkem palka, tasuks vähemasti rohkem panustada eestikeelse hariduse pakkumisse Soomes. Kui noored eestlased näevad aga oma tulevikku Soome ameti- või kõrgkoolides, siis kes saab neid süüdistada? Täpselt samad valikud ja probleemid olid soomekeelse haridusega Rootsis. Koole hakati järjest sulgema ning kuigi noored olid oma soome päritolust teadlikud, kaldusid nad end üha sagedamini määratlema ikkagi rootslastena. Ka Rootsist Soome naasnute protsent ei ole täpselt teada, aga pigem on see väike. Seega on tõenäoline, et Eesti on Soomele kaotanud kümned tuhanded inimesed ja sellega suurt enam teha ei ole. Kuna protsess jätkub ka praegu meie silme all, pole kahtlust, et see pakub ainest ka järgmisteks filmideks, sest nähtuse kogu ulatust ja olemust ei ole kuidagi võimalik suruda ühteainsasse filmi.

1 „Disko ja tuumasõda“, Jaak Kilmi, Kiur Aarma, 2009.

2 Sofi Oksanen. Stalini lehmad. Tänapäev, 2004; Sakari Nupponen. Viru hotell ja tema aeg. Ekspress Kirjastus, 2007.

3 „Kalevipojad“, Ergo Kuld, 2011–2013.

4 „Sinivalged eestlased“, 2021.

5 „Põlvkond piiri taga“, Terje Toomistu, 2022.

Intervjuus Tauno Vahterile avaldab uue dokumentaalfilmi „2 tundi õnneni“ režissöör ja stsenarist Moonika Siimets, mis suhe on tal Eesti-Soome rändega ja kuidas selleteemaline dokk teoks sai.

Kui pika aja jooksul on filmi „2 tundi õnneni“ materjal kogutud?

Seitse aastat tagasi pöördusid minu poole Tartu Ülikooli etnoloog Pihla Siim, antropoloog Keiu Telve ja Laura Assmuth Joensuu ülikoolist. Neil oli projekt „Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes“ ning nad kutsusid kampa ka filmitegija. Esimesed kolm aastat lugesin materjale ja arutasime projekti, filmimine algas 2018 pärast „Seltsimees lapse“¹ esilinastust. Vahepeal olid pikad pausid, eriti esimese koroonalaine ajal, kui mina ei kippunud välismaale minema ega nemadki mind vastu võtma. Viimane materjal, ostukeskuse juures olnud tüdrukud, on filmitud 2021. aasta sügisel.

Kuidas käis rääkivate inimeste otsimine?

Algul uurisime nõusoleku kohta teadustöö jaoks küsitletud inimeste käest, aga nemad ei olnud nõus ja tuli ikkagi nullist peale hakata. Oli isiklikke tutvusi ja tuttavate tuttavaid, liitusin igasuguste ühismeedia gruppidega, näiteks „Eestlased Soomes“, „Eesti naised Soomes” ja „Eestlased Lapis“, kust leidsin mitu filmis näha olevat inimest.

Millistest persoonidest või lugudest on sul kõige rohkem kahju, et need ei jõudnud filmi? Mulle tulevad pähe lapsed, kelle vanemad ei lubavat neil enam eesti keele tundides käia. Kas mõni selline ei soovinud ise osaleda?

Palju sai käidud diivanilt diivanile ja algul lihtsalt inimesi kuulatud. See oli keerulisem, kui ma alguses arvasin. Isiklike asjade ning meediaga kokkupuutumise puhul ollakse väga ettevaatlikud, eriti haritumad inimesed, kes oskavad rohkem karta. Meil on viimasel ajal kommentaaride maailm nii hävituslik, et on teinud inimesed haavatavaks ning ka ajakirjaniku ja dokumentalisti elu raskemaks. Tihti kohtuti hea meelega ja vesteldi, aga kui aru saadi, mida neilt oodatakse, siis nad keeldusid – sageli põhjendusega, et ei taha oma lastele haiget teha. Mitte et me oleksime seda meelega teinud, aga ei või ju teada, kuidas miski filmis mõjub. Mõnest välja jäänud loost on ka kahju, näiteks oli üks pere, kes elab väga ilusas kodus, lapsed kutsutakse lauda ja nad püüavad vanemate soovil hästi viisakalt eesti keelt rääkida, aga nii kui nad tagatuppa lähevad, siis omavahel räägivad ikka soome keeles edasi … Või üks Lapimaal elanud mees, kellel tuli kätte pensioniaeg, aga ta ei julgenud enam koju Eestisse minna, sest ta ei tunne enam oma peret, keda ta on põhiliselt näinud ainult interneti vahendusel – tema jäigi lõpuks Soome ja vist ka abiellus seal. Mõnest episoodist tuli loobuda, sest Soomes on näiteks väga keeruline saada luba arste töökohal filmida. Eesti keelt õppida keelanud vanematest kuulsin õpetajalt, aga ise ma nendega ei kohtunud.

Kui palju peab dokumentalist pidama sisemist heitlust, kui lindile on jäänud väga värvikas lõik, aga ette on teada, et kommentaariumis hekseldatakse inimene läbi?

Muidugi, alati on selliseid mõtteid. Dokumentalistil on vastutus, sest tegelased on ka minu inimesed. Loomulikult on alati selliseid hetki, mida ma ei kasuta just eetilistel põhjustel ja publiku võimaliku reaktsiooni pärast, et oma tegelast kaitsta. Oli ka asju, mida ma sisse ei pannudki. See, mis filmi läks, on pigem leebe. Teismelised on ägedad, ei tsenseeri oma mõtteid ja võivad juba aasta pärast mõelda hoopis teistmoodi. Näiteks oli esilinastusel ka üks filmis rääkinud tüdruk, kes on poole aastaga väga palju muutunud ning ütles, et film teda väga puudutas.

Kas rohkem olid nõus rääkima naised?

Huvitaval kombel tekkis naistega parem kontakt, aga see võis ka olla juhus. Vahepeal mõtlesin küll tõesti, et teekski filmi ainult naistest, aga sain aru, et see ei ole tasakaalus. Need lood lihtsalt hargnesid niipidi.

Vähemusrahvused moodustavad võõrastes riikides tihedaid kogukondi, elavad tihti ka ühes linnas ja suures osas samas piirkonnas. Eestlastel on Soomes ka teatud üritused, näiteks kohalik jaanituli, aga kui agaralt üldse otsitakse kaasmaalaste seltsi? Või on see piirkonniti väga erinev?

Ilmselt oleneb üsna palju inimesest. Eestlaste jaanipäev on sellepoolest natuke imelik üritus, et võiks ju minna kuskile Eestisse mõnele külajaanitulele ja filmida meelega üles need kõige joobnumad inimesed, aga Soomes on tegelikult päris palju eestlaste ühendusi: laulukoorid, jalgpalliklubid, käsitööseltsid, rahvatantsuringid … Ehitaja minu filmist mängib vabal ajal Helsingis Eesti Teatris, nii et ettevõtmisi on palju. Mõni teine jälle ei tee mitte midagi, käib üksnes tööl ja see on kogu tema maailm. Lapimaal elanud Matthias aga ütles näiteks, et kui ta juba näeb Eesti numbriga autot, siis tõusevad tal karvad püsti, sest eestlased võivad jälle mingi õudusega hakkama saada ja tal on selliste pärast häbi. Ehitaja Martin rääkis meile hea näite eestlaste soomestumisest: ta oli ehitusplatsil mitu päeva rääkinud ühe teise eestlasega soome keeles, aga kuna mõlemad olid nii soomestunud, siis ei saanud kumbki tükk aega aru, et on mõlemad eestlased.

Ilmselt võib öelda, et 50 000–100 000 eestlase Soomes töötamise kõige suurem põhjus on ikkagi palgavahe ja see ei vähene üleöö. Kas peale palkade on veel midagi sellist, mille muutumist Eestis Soome-eestlased ootavad ja mis kallutaks neid rohkem tagasi tulema?

Palk on põhiline, aga Soomes mõeldakse riigi tasandil inimese peale rohkem. Mulle jäi mulje, et inimesed tunnevad, et nad on seal rohkem hoitud ega pea nii palju muretsema homse päeva pärast. Üks eelis on ka ametiühingute süsteem, mis ametikohta paremini säilitada aitab. Näiteks Võrust Soome koristajaks läinud naine ütles, et Soome riik on tema parim sõber. Millal Eestis keegi ütleb, et Eesti riik on minu parim sõber? Inimesest hoolimine ja turvatunne on suurem, rohkem on ka vaba aega, võimalusi lastega olla, reisida, elu on rikkalikum.

Kas Eesti riik teeb piisavalt, et eestlust Soomes elus hoida? Kui riik panustaks rohkem näiteks eesti keele õppesse, kas see suurendaks tulevikus seda võimalust?

Muidugi oleks see tore, kui oleks rohkem õpetajaid ja eestikeelseid huviringe. Soome riik peab teisest rahvusest lapsele võimaldama koolis mingi arvu emakeelseid tunde, umbes kord nädalas. See on väga väike arv ja seda ei ole ka igas koolis ning kui kool on asula teises otsas, siis sinna võib-olla ei viitsigi sõita, kuigi õpetajad pingutavad. Neid on lihtsalt liiga vähe. Ja siis võidaksegi küsida, et milleks mulle eesti keel, kui ma seda kellegagi ei räägi. Puudulikku eesti keelt ei nähta väga suure probleemina, peamine on ikka, et saaks soome keele selgeks. Mulle jäi mulje, kuigi see võis ka olla juhuslik, et haritumates peredes väärtustatakse eesti keele ja kultuuri hoidmist rohkem, vähemalt sundisid või suunasid vanemad lapse olema rohkem Eestist huvitatud. Enamikus peredes vaadati üle interneti Eesti telekanaleid, filmis on ka näha, kuidas naised vaatavad „Kättemaksukontorit“.²

Milline oli kõige üllatuslikum kogemus?

Ma tahtsin algul saada lõiku poissmeeste korterist ja mind oldi nõus ühte vastu võtma, aga lõpuks nende eestlasest ülemus keelas ära, seal oleks ka ehitusobjektil filmimine olnud väga raske. Meelde jäi vestlus umbes 20aastase mehega, kelle unistus oli osta korter ja suurem auto, aga midagi muud nagu ei olnudki, näiteks trennis käimist või kino, raamatu lugemisest rääkimata. Just see ehmatas, et ongi tühjus! Aga kohtasin ka noori, kes olid väga siirad ja muutusid väga sümpaatseks. Näiteks oldi väga pahased Mart Helme kommentaari pärast Sanna Marini kui poemüüja kohta. Nad olid seda näinud TikTokist või kuskilt ühismeediast ja tundsid ennast puudutatuna, et kas siis ka nemad ei või kunagi saada kellekski. Nende põlvkonna jaoks on avatus normaalne, pole mingit vahet, kas sõber on gei või trans, soomlane või araablane.

Kui palju koorus välja lugusid, kuidas soomlased eestlasi ära kasutavad, eelarvamustest eestlaste kohta?

Seda esineb päris palju ja isegi kõrgel tasandil. Näiteks ka arstid tunnetavad, et muidu käitutakse nendega väga viisakalt, aga kui nad avaldavad oma eksperdiarvamuse, siis ei võeta väga tõsiselt: noh, mis nüüd teie, Ida-Euroopast …

Umbes kaks kolmandikku Soomes töötavatest eestlastest on koristajad ja ehitajad. Peale nende on ka väiksem osa spetsialiste, näiteks arstid. Kas selle teise osa filmist välja jätmine oli teadlik valik? Kui jah, siis miks?

See on natuke ka õnneasi. Alguses tahtsin ma selle filmi teha lastest, teisest põlvkonnast. Aga kaameraga klassi minekuks peab hankima loa igalt lapsevanemalt, linnavalitsusest ja õpetajatelt, ja neid ka sain, aga see on tohutu töö ja oli selge, et niimoodi ei vea välja. Siis sai rohkem eri teemasid otsitud ning lõpuks keskendusin ametite asemel kindlate inimeste lugudele. Soome eestlaste teemade ring on nii lai, et siin tasub doki­tegijatel silmad lahti hoida. Võimalusi on väga palju ja telesarjad jäävad liiga pealiskaudseks.

Kas sul on ettekujutus, kui suur osa neist inimestest (nii vanematest kui lastest) veel tuleb Eestisse tagasi?

Kindlasti tuleb tagasi osa pensionile jäävaid inimesi. Vanemal põlvkonnal on isamaatunne ja koduigatsus suurem. Pendeldajad, kes seal ajuti käivad, tulevad tagasi, kui nad on Eestis meelepärase töö leidnud. Ilmselt kõige vähem tuleb tagasi lahkunud perekondi, nende elu on juba rohkem uue kohaga seotud.

Kas Soome eestlased on õnnelikumad Soomes või Eestis?

Eks see pealkiri „2 tundi õnneni“ on ka meelega pandud nii, et kas õnn on siis Soomes või Eestis. Kokkuvõttes peab õnn olema inimese sees ja kui seal seda pole, siis on igal pool häda ja tühjus.

Praegu tegeled juba uue filmi ettevalmistustega, kas see on taas mängufilm?

Jaa, ma olen väga põnevil. See põhineb kahel Armin Kõomäe ja ühel Andrus Kiviräha novellil, millest moodustub tänapäeva linnalugu, elu korrusmajade rajoonis. Absurdikomöödia, natuke ulmet ja erootikat sekka, aga kokkuvõttes üritame näidata, milline on praegu inimeseks olemine, lähedus ja armastuse otsimine.

1 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

2 „Kättemaksukontor“, Ain Prosa, 2009– …

Dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ (Cece Films, „Eesti lood“, Eesti 2022, 28 min), režissöör Terje Toomistu.

Olgu kohe öeldud, et Terje Toomistu värske dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ on vajalik enesekaemus ühiskonna käekäigust uue kümnendi algusajal. Toomistu tegelased kraabivad pinnale väärtused ja mõttemustrid, mis kodumaal on juurdunud, aga ka need, millest on vajaka. See on enamat kui film lahkunud noortest – see on minu põlvkonnast, kes on pikisilmi oodanud tähelepanuavaldust ja mõtisklenud, kas lumehelbetiitel ongi kõik, millega me ajalukku läheme.

Enese jagamine kahe või enama riigi vahel – olgu siis üksi, kaaslase või lastega – on paras miiniväli, kuhu on juba eos sisse kirjutatud ärevus, kahtlused ja kõhklused oma identiteedi ja saatuse üle. Need on hirmud, mis põlevad hubiseva leegiga, sest inimene on õppinud neid summutama. Seda enam on põhjust kiigata otsustesse, mis tõukab 30aastased ja nooremad laia maailma. Midagi peab mujal olema nii head, mis ei lase ärevusel ja ebakindlusel võitu saada.

„Põlvkonnas piiri taga“ kohtutakse 21 noore eestlasega Dubaist Texaseni, Berliinist Los Angeleseni, ka nende intervjuudest on välja kooritud see kõige tuumakam, emotsionaalsem osa. Mõni teab täpselt, miks ta lahkus – väikese riigi väiksus ja väiklus, valikute piiratus, rassistliku tuttava Facebooki kommentaar –, teine mõlgutab mõtteid tagasipöördumisest, põrkudes murega abikaasa ja laste käekäigust uues harjumatus kohas. Kolmas avastab hoopis, et pandeemia ajal ei oleks ta kindlasti julgenud Eestis olla, sest Šveits on tema silmis mõistlikum, see tähendab, rangem riik. Need muremõtted kogu oma pessimismis on nii tuttavad, et paratamatult tahtnuks naerda. Ja ma naersingi, äratundmisest ja kaitserefleksist.

Eestis elav eestlane vaatab seda filmi kindlasti hoopis teise pilguga kui välismaale kolinu ning äsja välismaale kolinu kogeb kindlasti teistsuguseid tundeid kui pool elu mujal elanud eestlane. Toomistu filmi võlu seisnebki selles, et ta lükkab meid sügavale sisse – kohtadesse, kus on võimatult ebamugav seigelda. Jah, ekraanil räägivad inimesed omi lugusid, kuid dokumentalistikas sünnib publiku kogemus sümbioosis – filmi positive space ehk see, mis toimub ekraanil, ja negative space ehk see, mida vaataja iseendast mõtleb ja on kogenud. Olenemata asukohast tunneb vaataja seda magusvalusat pistet, et ta on elus millestki ilma jäänud.

Miks räägitakse Y-põlvkonnast selle nurga alt? Klassikaraadio intervjuus väljendas Toomistut usutlenud Tarmo Tiisler oma üllatust millegi nii abstraktse üle nagu „välismaa kogemuse omandamine“, sest vägagi mõistetavatel põhjustel ei olnud see eelmisele generatsioonile aktuaalne ega kipitav teema. Minu põlvkonnal on luksus – ja julgus – ära minna uudishimust kannustatuna, nähes omaette väärtust kogemuses ja seikluses, mille tõestuseks ei pruugi kunagi olla ette näidata ühtegi materiaalset eset. Pulbitsev adrenaliinilaks välisriigis maandununa kohvritega uude koju kolistada ja tee peal mõelda, et „siin taksos algabki minu teekond“, on võimas ja võrratu. Riski, teadmatust ja seda saatvat elevust hindavad minu vanemad hoopis vähem kui mina, kuid ainult nendest komponentidest saab sündida progress.

Progress muidugi on suhteline. Rahvuskonservatiiv ja mina mõistame progressi erinevalt. Film teeb ruttu selgeks väärtuspüramiidi, mille pärast Eestist on ära mindud – lõpmatuseni leierdatud, möödapääsmatu konflikt avatuse ja alalhoidlikkuse vahel, mis aga ei tähenda, et ihaldatud progressiivsed väärtused teise riiki jõudnule end kohe puhtal kujul ilmutaksid. Ultraprogressiivsetele leidub kõlakambreid lääneriikides rohkem ja neisse on mõnus end ära kaotada, ent sama palju on võimendatud ka poliitilise spektri teine pool, mis võiks rahustada näiteks neid, kes deklareerivad, et „välismaa punastes ülikoolides kasvatatakse uusi neomarksiste“.

Sellised avaldused on minu põlvkonnas ja nooremate seas käivitanud hoopis värske huvi selle hirmsa eksootilise marksismi vastu, pannes nii mõnegi avastama, et Karl Marxil on ju täitsa huvitavad mõtted. Äärmused on taas moes kui eristumise viis, 30aastaste ja nooremate progressiivsus väljendub ennekõike popkultuuris ja alles seejärel aktivismis. Rääkimata sellest, et mõnusate pop-rebel-kõlakambritega subkultuurid on viimasel kümnel aastal uut õitsengut näinud riikides, mis poliitiliselt ja majanduslikult ei taha vasakpoolsust nuusutadagi – ennekõike pean silmas USAd ja Suurbritanniat.

Rohkem oleks tahtnud kuulda Maria Juure lugu. Gustav Kalmu lugu. Kristi Ruusna lugu. Miks on „Põlvkond piiri taga“ ainult 29 minutit pikk, kapates selle aja sees läbi 21 inimest? Kuigi tempo poolest see film ei kappa – tegemist on väga mõnusalt ja elegantselt kulgeva linateosega, kus iluplaanid on asetatud täpselt õigesse kohta, muusikasse ja pikkusesse. Kuid minu elevus rauges veidi, kui ma poole filmi ajal mõistsin, et iga tegelane sai suu lahti teha vaid napilt minutiks. Oleksin soovinud lähemalt näha Juure elu ja muusikategemist LAs, jalutada Kalmuga Pariisi tänavatel, kuulata tema pikantset monoloogi Eesti poliitilise eliidi moraalikriisist ning veeta aega Ruusna, tema koera ja elukaaslasega Berliinis, kellest viimane üldse sõna ei saanud. Olen täiesti veendunud, et Toomistu riiulil on hulk kõvakettaid, mis loevad päevi ja tunde, et täispikad intervjuud välja paisata. Mina igal juhul ootan.

Katkendlikkusest hoolimata moodustavad fragmendid tegelaste eludest kena terviku. Taevale tänu, et jutustaja hääl selles filmis avangut ei tee, sest suuremat meeleolutapjat kui muinasjutuhääl pole dokumentalistikas veel leiutatud – tegelased kannavad oma lood ette ise, siiralt ja vahetult. Mis omakorda annab mõista, et režissööri „soojendav“ eeltöö on olnud meisterlik ja andnud loole tugeva raami – inimesed on kaamera ees vahetud, siirad ja kohati ebakindlad, kuid see ei paista neid häirivat. Nad kutsuvad vaataja oma hirmust ja ärevusest osa saama, lausa oma naha alla. Kaasa mõtlema ja tundma, samal ajal õhkub neist teadmist, et lõpuks saab kõik korda. Et ükski mure pole igavene. Ilus ja inimlik film, mis pole hetkekski dotseeriv, aga viskab õhku rippuma otsad, millega vaatajal tuleb omaette edasi tegeleda.

Kiigates filmi rahastajate ringi – kultuurkapital, Eesti filmi instituut, Postimehe fond ja rahvusringhääling – on mõistetav, et projekti lähtepunkt ja sisuline mõte on olnud eesti kultuuri kogumine ja talletamine. Kui väga küüniline olla, siis ütleksin, et arhiveerimise eesmärgil, sest selle filmi ainus tulevikku vaatav teema oli tegelaste praadimine küsimusega, kas nad kunagi Eestisse naasevad. Puudu oli tegelane, kes selle küsimuse kukele oleks saatnud ja teatanud, et tema ongi see, kes on Eesti jaoks liiga hea – ta ei defineeri end rahvuse kaudu, elab täiel rinnal ega püherda eespool kirjeldatud ärevuses, mis on ometi nii inimlik ja südantlõhestav. Mind oleks see tegelane inspireerinud, selle asemel et meenutada, millise prekariaadi vastu ma oma turvalise ja etteaimatava Tallinna elu vahetasin. Andke ometi lootust, et Eestist on võimalik ka jäädavalt ära minna!

Rahvusvahelist turgu see film oma unikaalsuses ei püüa – kuigi võiks, aga kahtlustan, et ühe Kirde-Euroopa maalapi spetsiifika on liialt kõrvaline, et kõnetada itaallast, ameeriklast või austraallast. Kõike ei saagi ühelt filmilt oodata, seda enam et oma peamist funktsiooni – eestlase kutsumine enesekaemusele – täidab suurepäraselt. Sellest kõnelesid ka looklevad järjekorrad linastuste eel. Lisaks uurib Toomistu nüüd paralleelselt eestlaste diasporaad, mis on vajalik mõistmaks, kuhu me nii füüsiliselt kui kultuuriliselt liigume. Seda enam huvitab mind, mis on Toomistu järgmine projekt.

Kas tuleks jõulisemalt segada kohalikku ja välismaist talenti? Teha Eesti film, kus ei tegeldagi Eestiga? Universaalseid teemasid – aga ka unikaalseid nähtusi – on maailmas nõnda palju, et mine ja korja, ning Eesti filmitegijad on nii heal tasemel, et võivad logistilised väljakutsed seljatada ja midagi enneolematut teha. Kusjuures enneolematu ei pea tähendama kosmoselendu või vangilaagriga riskimist – mul on usku, et seesama filmis kujutatud põlvkond on küllalt nutikas leidmaks üles nišipersoone ja teemasid, mis otseselt meie rahvuskultuuri ei rikasta, kuid jätavad maha märgi Eesti filmitegijatest kui universaalselt mõtlevatest maailmakodanikest. Enda peal on kätt harjutatud, võtaks nüüd teised ette!