Silvia Moreno-Garcia, Mehhiko õudusjutt. Inglise keelest tõlkinud Eve Laur, toimetanud Urmas Alas. Kujundanud Tim Green ja Jan Garshnek. Rahva Raamat, 2022. 366 lk.
Originaalpealkiri „Mexican Gothic“ viitab tegelikult pingele Ladina-Ameerika kogemuse ja klassikalise inglise kirjandusžanri vahel. Siin on olemas kõik gooti romaani põhielemendid, kuid neid rakendatakse väga tänapäevaselt: esmajoones koloniaalse traumaatilise mineviku nähtavale toomiseks, isandate ja alamate vahelise suhte ja mineviku õuduste (nt eugeenikateema) kriitiliseks kõnelema panekuks jms. Teine oluline traditsioonist kõrvalekalduv punkt on protagonistist noor naine, keda ei kujutata ohvrina, kes võitleb lõpuni ja võidab kurjuse. Siiski ei puudu tegelaste hulgast ka tuttav gooti kirjanduse troop ehk vangistatud naine, poolhullumeelne, meeste maailma allutatud subjekt. Praeguseid hoiakuid jõustav vaade seotakse niisiis klassikalise materjaliga, mille põhimotiiviks on „nad tulevad ikkagi, sosistavad öösiti, ja ma kardan neid nii väga, neid rahutuid surnuid, vaime, lihata olevusi“ (lk 15). Äratundmist lubab romaan veel muudeski registrites: pastoraalsus vs. metsikus on üks gooti kirjanduse kandvaid vastandusi; tüüpiline tegevuskoht on lagunenud, kalmistu läheduses asuv viktoriaanlik maja või loss; samuti inetuse kategooria (inimmuld!) kontrastiks noore neitsi ilule jms. Mehhiko kõrgmäestikku paigutatud lagunenud mõisast saab iseseisev ja atmosfääriline karakter, mida ehitatakse paljuski kontrastide kaudu. Kui tavakirjanduses on jutustuse aeg öösel kokku surutud, siis gooti romaanis toimuvad põhisündmused öösel ning selle järgmiseks tasandiks saab eraldi narratiivse üksusena unenägu. Huvitav sisuline element on müstiline taime-horror, mis on siin inimese ja taime vaheliste piiriületavate suhete, hübriidse subjekti aluseks: „Seen ja päris inimteadvus sulasid ühte nagu vaha“, sest „seenel läks vaja inimteadvust, mälestuste anumat, mille abil valitseda“ (lk 342). Selles on muidugi aktuaalselt kõlavat emakese Maa ähvardust – kättemaks maavarade ja inimeste väärkasutamise eest minevikus (hõbedakaevandused) ja allegooriline meeldetuletus praegusele lugejale.
Kate Elizabeth Russell, Minu sünge Vanessa. Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche, toimetanud Sirli Peepson. Kujundanud Elsie Lyons. Helios, 2020. 412 lk.
Tugevalt ja varjamatult Nabokovi „Lolitaga“ suhestuv seksuaalse ärakasutamise ja ahistamisteemaline romaan, mis tegeleb mitme keerulise dilemmaga, lisaks nimetatutele veel süükompleks ja ohvriksolek, struktuurne möödavaatamine probleemist, minevikutraumaga toimetulek ja identiteedi lagunemine selle käigus. Seda võib nimetada ka transgressiivseks romaaniks, üleastumisest tehakse mitu korda juttu („Üks üleastumine määratleb mind kogu ülejäänud eluks“), aga seda üleastumist vaadatakse siis väga mitmest vaatepunktist, kusjuures minajutustaja (ohvri) ja üleastuja (seksuaalkurjategija, ahistaja) vaatepunktid on mõlemad ebausaldusväärsed. Seejuures tuleb protagonisti kohta öelda, ja ta ise rõhutab seda mitmel korral, et traumast on raske rääkida ning selle narratiiviks kujundamine on valu, viha ja alanduse tõttu keeruline ja painajalik protsess. Katkendlikust ainesest tuleneb tunnusjoon: „mälestused on nagu purunenud klaas“. Kõrvalpilgu kaudu tehakse lõpuks ka järeldus, et „sellistel lugudel on vägi maailma muuta“ – ilmselt võiks selle väljaütlemise kohandada transgressiivsele kirjandusele üldiselt.
Viimaste aastate võitlused sotsiaalse õigluse nimel on avanud mädapaised, mis enam kinni ei jää. Neid ei saa ka kinni lüüa. Kuuma laavana voolab ollus üle loomeväljade. Kattuvad need, keda pidasime paleusteks: humanistid, altruistid ja avangardistid.
Sageli soovin, et ei oleks kuulnud #MeToo juhtumist või armastatud muusikust, kes osutub vägivallatsejaks, või näitlejast, kes võitles loodushoiu eest, kuid rahastas ka planeeti laastavaid suurfirmasid. Soovin, et poleks kuulnud kolleegide kogemustest juhtivate kultuuritöötajate või autoritega siinses konnatiigis, kus noore idealistina arvad, et ega enesekesksed niikuinii kaua vastu pea. Kultuur – kas see ei pidanud olema valgustunute sfäär, kus ollakse väljas inimlikkuse eest?
Soovin, et minagi poleks puutunud kokku ebameeldivate juhtumitega. Õuduse saab alla neelata – aga millal lõpetatakse looja väljavabandamine, et ta on hea looja, aga halb inimene? Kirjanikud, lavastajad, heliloojad, kuraatorid, etendajad, kelle suurepärase loomingu kõrval kandub proovisaalidesse, näitusemajadesse või koduseinte vahele nartsissismi pime trauma, sest nartsissistile on trauma ülekanne enesekaitse ja ellujäämise võimalus. Kuidas austada loomingut, kui looja teod on sügavalt vastukarva? Armastus on tegu.Tegu päris elus, mitte rambivalguses. Agaape ei ole sõna. See on tegu.
Kuidas kohaneda nii, et ainult ei tühistaks? Kõik ei ole mustvalge. Äkki keegi neist, kes rääkis koledaid lugusid, tahtis lihtsalt kurja. Võimalik. Parem lähenemine: looja ei ole võrdne loominguga: looming on kanal, mis ulatub kirkast allikast inimeste sekka. Läte on puhas. Kui mu ees on valge paberileht, ei sünni sellele tekst minult, vaid minu kaudu.
Ilmar Pihlak lõpetas Tallinna II Keskkooli (Tallinna Reaalkool) 1954. aastal ja jätkas õpinguid Tallinna Polütehnilise Instituudi (Tallinna Tehnikaülikool) ehitusteaduskonnas autoteede erialal. Kõrgkooli diplom taskus, asus ta 1959. aastal tööle Projekteerimisinstituudi Kommunaalprojekt linnateede ja sildade projekteerimise alal inseneri, grupijuhi ja projektipeainsenerina. Sel ajal, aastatel 1959–1964, valmisid tema autoritöödena muu hulgas Klooga raudbetoonsilla, Pirita Tööjõureservide jahisadama, Pirita silla rekonstruktsiooni ja Võsu jalakäijate silla projekt, mis kõik ka teostati.
1967. kuni 2005. aastani oli Ilmar Pihlak kunstiakadeemia arhitektuurikateedri tunnitasuline õppejõud.
Aastatel 1964–1967 oli Pihlak Tallinna Polütehnilise Instituudi aspirantuuris ja kaitses 1968. aastal väitekirja individuaalautode kasutamise seaduspära teemal. 1968. kuni 1974. aastani töötas ta vanemteadurina linnateede projekteerimise ja linnaliikluse organiseerimise valdkonnas. Tema juhtimisel koostati Tallinna liiklusmudel TRAMOD.
Alates 1974. aastast oli Ilmar Pihlak tehnikaülikooli arhitektuurikateedri assistent, aastatel 1975–1977 vanemõpetaja, 1977–1992 ehitusmaterjalide kateedri dotsent, 1990–1992 selle juhataja, 1992–1994 ehitiste projekteerimise instituudi dotsent, 1994–1999 arhitektuuri aseprofessor, 1992–2004 arhitektuuri õppetooli juhataja, 1999–2004 arhitektuuriprofessor, 2004–2006 ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli erakorraline dotsent, 2006. aastal erakorraline professor ja 2006. aastast emeriitprofessor.
Pihlaku tööde olulisemad teemad olid linnaehitus (Tallinna ja Lasnamäe üldplaneeringud), linnatänavad (Eesti projekteerimisnormid EPN 17 ja Eesti standard EVS 843:2003), arhitektuuri ajalugu, liiklusohutus, linnaplaneerimise ja liikluskorralduse konsulteerimine ja ekspertiis. Ta tegeles ka Suure väina püsiühenduse tasuvusuuringute liiklusprognoosiga.
Ilmar Pihlak avaldas monograafia, üle 60 artikli rahvusvahelistes ajakirjades ja konverentsikogumikes, üle saja artikli Eesti ajalehtedes ja ajakirjades.
Pihlak oli nii oma erialal kui ka ühiskondlikult aktiivselt tegev. Ta kuulus Eesti Arhitektide Liitu 1967. aastast peale ja oli selle juhatuse liige aastatel 1973–1987. Pihlak oli vabariigi valitsuse liikluskomisjoni liige 1992. kuni 1999. aastani, teadusajakirja Town Planning and Architecture (Vilnius) toimetuskolleegiumi liige 1998. aastast ning kuulus TTÜ ehitiste projekteerimise instituudi nõukokku ja ehitusteaduskonna nõukokku nii aastatel 1972–1992 kui ka 1997–1999.
Ilmar Pihlak oli reaalkooli vilistlaskogu esimees (2000–2006) ja üliõpilasseltsi Raimla liige. Ta organiseeris ka Balti liiduvabariikide IX üliõpilaslaulu- ja tantsupeo „Gaudeamus“ ettevalmistamist ja läbiviimist ning pälvis peo organiseerimiskomitee tänukirja. Tegevust jätkus tal ka vabal ajal: Pihlak mängis korvpalli, harrastas välkmalet ning huvitus aiandusest ja teatrist.
Sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali 2022. aasta II jaotus
Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutustega inimeses. Mart Tšernjuk vestleb Märt Läänemetsaga
Orientalist Märt Läänemetsa põhilised uurimisvaldkonnad on olnud mahajaana budism ja hiina mõttelugu. Selle kõrvalt on ta tegelenud ka Hiinast lähtuvate julgeolekuohtudega. Nüüd, kui olukord on pööranud selliseks, et ka Eesti julgeolekuasutustes on hakatud Hiina-ohtu tõsisemalt võtma, näeb Läänemets oma missiooni selles, et aitab Hiina poliitikat paremini mõista, ja siirdus tööle sisekaitseakadeemiasse.
KERLY RITVAL: Kodu, kallis kodu! Järgmise aasta mais avab Veneetsias uksed Eesti paviljon, kodu, mis pakub vastukaaluks kontrollitud avalikule ruumile kõrvalepõike intiimsesse ruumi, soojust ja äratundmisrõõmu.
Kohtun b210 arhitektide Aet Aderi, Mari Möldre ja Arvi Andersoniga nende stuudios Tatari tänaval. Kohtumise põhjus on ettepaneku „Kodupeatus“ võit arhitektuurikeskuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni konkursil. Rääkisime kitsamalt nii sellest, milline saab olema Eesti esinduspaviljon, kui ka kodust ja elamupoliitikast laiemalt.
TRIIN JUHANSON: Linnahallist metahalliks Linnahalli digikaksik annab võimaluse uurida hääbuva suletud ruumi võimalusi ning luua tuntud ja tuttavale kultuuripärandile futuristlik tulevik.
Arhitekt Robin Evans on välja toonud, et XVI sajandi itaalia hoonetes oli tubadel palju uksi, mis tegid elanike elu mugavamaks, sest nii sai ju hõlpsalt ruumide vahel liikuda. Edaspidi muutusid toad suletumaks. Suurbritanniast pärit trendi järgi korraldati eluruumid koridoride ja tubade sissepääsude ümber, üheks põhjuseks kõrgklassi ja teenijaskonna klassivahe rõhutamine. Nii reguleeriti avatuse ja privaatsuse suhet ruumis. Evans näeb siin esimesi märke minateadvusest arhitektuuris: inimene tunneb, et on teiste poolt justkui ohustatud
AGE VEEROOS: Kas uus muusika peab olema mugav? Igalt järgmiselt põlvkonnalt oodatakse ju avatust uutele olukordadele ja keerukustele, kohanemisoskust ning julgust raskete teemadega toime tulla.
Kui on vaja eriliselt rõhutada, et keegi midagi olulist maha ei magaks või tähelepanematusest õnnetusse ei satuks, siis öeldakse sageli, et tuleb käia lahtiste silmadega. „Hoia kõrvad lahti,“ ei tarvitse öeldagi, sest kui me neid just kätega ei kata või kõrvatroppidega ei tihenda, on need niikuinii lahti. Peale selle, et kuuleme seda, mida näeme, kuuleme ka seda, mida me ei näe.
KRISTA KERGE: Targutaja tahab sõna Eesti täienevad tekstikorpused vajavad žanripõhist märgendatud kajastamist, keelekasutus nii õpetamist kui ka üha enam nõustamist.
Keelt ei ole olemas muul kujul kui tekstina – abstraheerime ka eesti keele oma keelekogukonna tekstidest. Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade. Praegu käib elav arutelu, kelle keelt peaks peegeldama Eesti Keele Instituudi elik EKI kirjakeeleallikad. Proovin sellele vastata oma pika õppejõukogemuse taustal.
MAAJA VADI, KRISTA JAAKSON, MERLE RAUN, TAUNO ÕUNAPUU: Kas juhtimisel on jaksu ja kus varitsevad lõksud?
Eestis on silmapaistvaid ettevõtteid ning maailmas oleme nn ükssarvikute suure arvuga elaniku kohta esirinnas. Need on juhtimise ja ettevõtlikkuse head näited, kuid paljude ettevõtete tootlikkus on siiski liiga madal. Meenutagem, et tuntud teadusuuringu järgi selgitavad juhtimispraktika erinevused koguni 30% ettevõtetevahelisest kogutootlikkuse erinevusest. See, kuidas ja milliste võtetega ettevõtet juhitakse, määrab ettevõtte tootlikkusest peaaegu kolmandiku. Seepärast on mõistetav, et teadmine selle kohta, millised on juhtimise tugevad ja haavatavad küljed, aitab panustada majandus- ja sotsiaalelu arengusse. Ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus (kuni 2021. aasta lõpuni EAS) on järjekindlalt hea seisnud selle eest, et iga viie aasta tagant korraldatakse Eesti juhtimisvaldkonna uuring.
AINIKI VÄLJATAGA: Laenutushüvitised ehk Mis? Kellele? Kuidas?
Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 1992. aastast 92/100/EMÜ rentimise ja laenutamise õiguse kohta nõuab, et tunnustataks autorite ainuõigust oma teoste laenutamisele ning laenutamise eest õiglase tasu saamisele kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Direktiivi eesmärk oli ühtlustada olemasolevate laenutushüvituse süsteemide tegevuspõhimõtted autoriõigusega ning näha seadusega ette tasu maksmine riikides, kus laenutushüvitis puudub.
ANDRA TEEDE: Kuidas ta tuli üle põldude, pamp süles Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“
Kutsusin isa jaanidel Simuna küla kalmistule, et ta näitaks mulle haudu ja räägiks meie suguvõsa vanu lugusid. Ma olen sellest täiesti sõltuvuses, ma võiksin päevad läbi kuulata vana Simuna elu, Teedede ja Lällide ja minu vanavanaema Velli Anselma toimetuste kohta.
Arvustamisel
Vanessa Springora romaan „Nõusolek“
XIV Pärnu ooperipäevad
Eesti Kunstnike Liidu XXII aastanäitus
„documenta 15“ Kasselis
Jevgeni Zolotko näitus „Jaakobi redel“
Rakvere teatri „Robin Hood“
„Bibu“ festival Rootsis
mängufilm „Elvis“
Netflixi telesari „Veidrad asjad“
Viinistu kunstimuuseum tutvustab Kursi koolkonna loomingut
Külli Suitso. Fragment teosest
Laupäeval, 16. juulil avatakse Viinistu Tünnigaleriides Tartu silmapaistavaid kunstnikke koondava Kursi koolkonna näitus, millega tähistatakse Eesti vanima tegutseva kunstirühmituse 35. sünnipäeva. Väljapanek on osa NOBA.ac koordineeritud Viinistu suveprogammist.
Kursi koolkonnale panid 1988. aastal Tartus aluse Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepp ning tänaseks on rühmitusega ühinenud veel Marko Mäetamm, Reiu Tüür, Imat Suumann, Külli Suitso ja Priit Pajos. Koolkonna eestvedaja Ilmar Kruusamäe sõnul ühendab koolkonna kunstnikke lisaks sõprusele äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus.
Näituse kuraatori, kunstikeskkonna NOBA.ac eestvedaja Andra Orni puhul on Kursi koolkonna ja sinna kuuluvate kunstnike loomingu puhul tähelepanuväärne see, kuidas kõik Kursi kunstnikud suudavad traditsioonilises tehnilises vormis ja kõrges kvaliteedis rääkida tänagi aktuaalsetel teemadel. “Kursi koolkond on kui loominguline plahvatus, mis esindab väga kõrgel tasemel kunstnikke, ning teist sellist meil Eestis ei leidu. Kuigi igal kunstnikul on ainuomane käekiri ei ole ühisnäitus võistlus tähelepanu pärast. Tünnigaleriides tekib maalide ja joonistute vahel võimas sünergia, mis loob meeldejääva elamuse ja mida saab kogeda vaid kohapeal,” sõnab Orn.
Kursi koolkonna 35. sünnipäevanäitus on Viinistu Tünnigaleriides avatud 10. augustini 2022. Lisaks on publik oodatud tutvuma 2020. aastal uuenenud kuue saanud ning sel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistava Viinistu kunstimuuseumi püsiväljapanekuga. Muuseumi saalidest leiab enam kui nelisada teost Jaan Manitski rikkalikust kunstikogust, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut 19. sajandist kaasajani ning annab hea ülevaate Eesti kunsti ajaloost.
Soome kunstniku Tarja Heikkilä installatsioon “Ürgmets”
10. juulil avanes Kondase keskuse teisel korrusel Soome kunstniku Tarja Heikkilä installatsioon „Ürgmets“.
„Ürgmetsa“ lähtepunkt on Heikkilä mälestus lapsepõlvekodu lähedal asunud kuusemetsast, mis oma suhtelisest väiksusest hoolimata oli nii hirmutav, et ta ei julgenud sinna üksi minna. Heikkila on kirjeldanud: „„Ürgmets“ on kombinatsioon minu mälestustest, käsitööoskusest ja okste olemusest. Töö on olnud aegavõttev ja lõplik vorm kujunes valmimise käigus – oks oksa haaval, kuulates ja austades materjali. See on muinasjutuline versioon minu lapsepõlvemetsast. Kõrge kuuse keskel on kummaline lindkoletis, mis sümboliseerib metsaga seotud tõelisi ja kujuteldavaid ohte ning saladusi.“
Tarja Heikkilä (sündinud 1959) on Soome kunstnik, kellele puuoksad on väärtuslik loomismaterjal. Seni on ilmunud kolm kaseoksatööd kirjeldavat raamatut, lisaks on kunstnik korraldanud arvukalt näitussi ja töötubasid.
Helena Tulve ja Nina Gühlstorffi dokumentaalse loodusooperi „Wölfe“ ehk „Hundid“ esiettekanne 24. juunil Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris. Helilooja Helena Tulve, kontseptsiooni autor, libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff, muusikajuht Eckehard Stier, kunstnik Marouscha Levy, videokunstnik Stefan Bischoff, dramaturg Philipp Amelungsen. Tellimust toetas Ernst von Siemensi Muusikafond. Osades Morgane Heyse (loodusaktivist), Itziar Lesaka (bioloog), Martin Gerke (jahimees), Nicholas Isherwood (lonely wolf ehk üksik hunt), Marius Pallesen (poliitik), Cornelia Zink (karjus), Markus Sung-Keun Park (ilmaruumirändur); Mecklenburgi riigiteatri ooperikoor ja lastekoor ning Mecklenburgi riigikapell.
Saksamaal on hundist saanud probleem. Pärast seda, kui hundid olid XIX sajandil seal peaaegu täiesti hävitatud, hakkas 2000. aasta paiku maa kirde- ja idaossa järk-järgult taas ilmuma hunte. Algul ei tohtinud neile jahti pidada, kuid praegu on seadusega lubatud hundid maha lasta, kui nad kujutavad ohtu kariloomadele ja inimasustusele – vajadusel ka kogu hundikari hävitada. Selline olukord on kutsunud esile arvukalt vaidlusi, hunditeemast on saanud parteide võimuvõitluse ja valijate häälte korjamise vahend. Samal ajal on püütud leida lahendusi hundi ja inimese võimalikult rahulikuks koeksistentsiks, asutatud vastavaid uurimisinstituute, hakatud elanikele tutvustama huntide käitumistavasid jms.
Mecklenburg-Vorpommerni ja Brandenburgi liidumaal hüppeliselt kasvanud huntide arv on toonud sealgi kaasa huntide suhtes äärmuslikke seisukohti. Ei ole imestada, et libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff nägi selles aktuaalset ainest, mille kaudu diskussioonis osaleda ja protsessi ehk isegi mõjutada. Materjali kogudes tegi ta intervjuusid hundiekspertidega, looduskaitsjatega, karjustega, talunikega, bioloogidega, jahimeestega, poliitikutega jne. Valik sellest on jõudnud tihendatud kujul ooperi teksti. Intervjueeritavate karaktereid ja mõtteid annavad edasi seitse tegelast: loodusaktivist, karjus, bioloog, poliitik, ilmaruumirändur (ehk šamaan, sks Weltenwechsler), jahimees ja lonely wolf. Nendele lisanduvad vahelduvate rollidega koorirühmad ning punamütsikeste lastekoor.
Dokumentaaldraamade suur oht on jääda plakatlikuks ja deklaratiivseks, ilma sisemise muutumise või arenguta. Gühlstorffi tekstis pole kaduma läinud eluline, kohati humoorikas ja (enese)irooniline lähenemisviis ning tal on õnnestunud jõuda üldisemate küsimusteni inimese ja looduse suhetest, mis puudutavad meie kõigi eksistentsi. Ta on toonud libretosse ka libahundi teema, šamaanliku meelerände inimeseks olemisest hundiks olemiseni, teadvustamaks tuhandeid niite, mis ühendavad inimest loodusega, ka metsiku loodusega. Teose žanrimääratlus rõhutab seda: dokumentaalne loodusooper („dokumentarische Naturoper“).
Sopran Morgane Heyse hiilgas Helena Tulve muusikaga loodusooperis „Hundid“ vokaalselt loodusaktivisti rollis ja haaras oma intensiivsusega. Tagaplaanil on näha mets ja punamütsikesed.
Ooper „Hundid“ koosneb kahest osast, mis kulgevad vaheajata, nii et vaatajale moodustub umbes pooleteisetunnine pingeline tervik. Lavastaja Nina Gühlstorff ja kunstnik Marouscha Levy on vaatesaali ümber ehitanud: kunagise õukonnateatri parkett on tehtud toolidest tühjaks, selle asemel on seal kunstlik muruvaip, millel ootavad publikut padjad ja tavalised puupingid. Ooperipublik on justkui aasal või karjamaal, kus tegelased segunevad vaatajatega, pöörduvad otse nende poole. Üle orkestriaugu on ehitatud sild lavale, mis esimeses osas kujutab endast salapärast pimedat metsa. Vaataja ei tea ega mõista, mis seal võiks toimuda. Teises osas mets avaneb ja tegevus kandub ka teatrilavale, osa publikust kutsutakse etendust jälgima hoopis sealt, n-ö metsa seest, ennast metsiku loodusega samastama.
Gühlstorff järgib edukalt saksa teatri parimaid traditsioone, juba 1920. aastatel ilmnenud pürgimust totaalse teatri poole (Erwin Piscator, Max Reinhardt), kus lavastus haarab kogu teatriruumi: „Huntides“ sekkuvad tegevusse ka koorirühmad, mis sisenevad saali mitmest uksest nii parteris kui ka rõdul ja publik on tõepoolest teatraalse tegevuse rõngas. Peale selle projitseeritakse ooperi esimeses pooles lava ülaosas videoklippe, mis illustreerivad või kommenteerivad dokumentaalset teksti. Totaalne teater algab aga õigupoolest juba õuest, teatriesiselt väljakult: umbes tund aega enne etenduse algust toob üks karjus piirdega muruplatsile oma 30 lammast ning on valmis möödakäijate ja teatrisse tõttajatega ka vestlema. Piirdeaial on sildid tekstiga „Kas me oleme hundi toit?“. Kui ma esietenduse päeval lõuna paiku pisut imestasin, et teatri juures pole ühtki ooperikuulutust – ikka maailmaesiettekanne ju –, vastati mulle teatrikassas sõbralikult, et „aga varsti tulevad ju lambad“.
Suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ siiski muusika. Loodus või veel laiemalt kõiksus ning inimene selle osana on Helena Tulve loomingus otsesemal või kaudsemal viisil ikka kohal olnud – nagu ka tema juhitud festivaliprogrammides. Loodus oli üks poeetilisi elemente Tulve 2004. aastal esietendunud kammerooperis „It Is Getting So Dark“ ehk „Läheb nii pimedaks“ (tekst Sei Shonagoni „Padjaraamatust“). „Huntides“ haaravad muusika dramaatilisus ja jõud, muusikasse kätketud konfliktid ja nendest vallanduv energia. Tulve mõtleb nii sõnas kui ka helis alati mitmeplaaniliselt, mis on eriti oluline „Huntide“ lapidaarse teksti puhul. Muusikas on läbi põimunud iseseisvad, pidevas muutumises liinid: need on nagu mitu lugu, mida jutustatakse, nii et need üksteist täiendavad või kontrapunkti moodustavad, andes kogu teosele müütilise sügavuse. Orkestri partituuris kõlaks justkui looduse paljuhäälsus, aga ka kommentaarid või reaktsioon tegelaste mõtetele. Tulve toob esile pillitämbreid kui värvilaike või loodushelisid, mis ergastavad kogu kõlapilti. Tema muusikale iseloomuliku voolavuse kõrval kuuleme kooristseenides ka ekstaatilisi tantsulisi rütmimustreid. Partituuri on üles tähendatud orkestri sisse-väljahingamine, millega liitub ka publik, ning samamoodi huntide ulgumise jäljendamine („auuu“), mis on lavastuses laiendatud ka publiku ülesandeks.
Ooperi dramaturgia on heliloojal ja libretistil väga hästi läbi mõeldud: soolostseenid, ansamblid ja koorid on järjestatud kas kontrasti või ülemineku printsiibil. Ooperi esimeses pooles näidatakse eri tegelaste vaatepunkte ehk positsioone, mis viivad suure ansamblini, kus igaüks demonstreerib oma arvamust, plakat või loosung käes. Teine pool on pühendatud üldisematele küsimustele ja sisaldab kahte surmaga seotud rituaali: salaküti tapetud huntide pealuude leidmisest ajendatud transformatsiooniprotsessi, mis puudutab loodusaktivisti, kes samastab end huntide ja nende surmaga, ning lambatalle (keda kehastab karjus) ohverdamist. Siin tekivad ühendusjooned piibellike küsimustega karjasest, ohvritallest, aga ka kogu loodu ühtsusest. Juba varem on tegelane lonely wolf maininud, et looduse ringkäigus on oma koht igal loomal, ainult inimesel mitte. Siiski käib läbi ka mõte, et hunt – „metsa karjane“ – ja inimene võiksid võimalikult harmooniliselt koos eksisteerides palju saavutada.
Tegelaste ja koorirühmade vokaalpartiid on karakteersed: leidub nii groteski, dramaatilisust kui ka lüürikat. Meloodiajoonis järgib fraasi mõtet ja Tulve näitab ennast heliloojana, kes oskab kirjutada „pikka meloodiakaart“, nagu on märkinud üks saksa arvustaja. Kõik solistid esitavad oma rolli kirglikult ja veenvalt ning muusikalise üleolekuga, olgu see siis karjus (Cornelia Zink), bioloog (Itziar Lesaka), poliitik (Marius Pallesen) või jahimees (Martin Gerke). Sopran Morgane Heyse hiilgas vokaalselt loodusaktivisti rollis ja haaras oma intensiivsusega ning oli veenev ka (liba)hundina ning inimeses peituvaid instinkte paljastades. Nähtavat ja nähtamatut maailma ühendava ränduri partiid laulis tenor Markus Sung-Keun Park, kasutades kohati ka falsetti. Tema tõlgenduses on salapärast energiat ja loitsimise jõudu, ka muusikaliselt on roll detailselt välja töötatud. Ainukese külalissolistina tegi lavastuses kaasa bassbariton Nicholas Isherwood lonely wolf’i rollis: teoses peituva sõnumi tõi ta esile sugestiivselt ja vokaalselt nüansirikkalt.
Schwerini ooperiteatri orkester on Saksamaa A-kategooria orkestritest kõige väiksem, nn kahese koosseisuga (pluss üks harf ja klaver). Näis, et dirigent Eckehard Stier tunnetas Tulve muusika individuaalsust ning oli teinud orkestri ja kooriga põhjalikku tööd, saavutades esietendusel mõjuva terviktulemuse. Eraldi tasub esile tõsta ka lastekoori, punastes keepides punamütsikeste julget esinemist.
Saksamaal pole ooperiteater olnud kunagi ainult kaunistav ja lõõgastust pakkuv nähtus, vaid ühiskonnaellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon. Schwerinis seati „Huntide“ puhul eesmärgiks panna publik järele mõtlema, astuma vastaspoolega dialoogi. Selleks anti pärast etendust ka konkreetne võimalus vestlusringi näol teatri kontserdifuajees, kuhu olid paigutatud mitu puust vaati, igaühel vestleja nimesilt ja amet: helilooja, libretist-lavastaja, kunstnik, karjus, hundiekspert jt. Esietendus kujunes väga edukaks, aplaus ei tahtnud lõppeda – teose ideed olid vaatajateni jõudnud. Ka etenduse eel teatriväljakul lambaid karjatanu (ühtlasi üks intervjueeritavatest) oli ooperit vaatamas ning plaksutas vaimustunult püsti seistes. Et huntide teema ei puuduta ainult Mecklenburgi, kogesin ooperi esietenduse päeva hommikul Lääne-Saksa televisiooni (Köln) vaadates: seal korrati 2019. aastal tehtud dokumentaalsaadet huntide ja nende leviku teemal. Saate lõpus ütles üks lambakarjustest, kelle karjamaad piirab kallis kõrge tara ning valvab mitu lambakoera, et tuleks siiski õppida huntidega koos elama ning leida inimese ja looduse tasakaal, jätta ruumi metsale ja selle elanikele, mitte hävitada nende loomulikku keskkonda.
Tulve ja Gühlstorffi ooperi lõpetab aga üks eesti hundiloitsudest, küll kokkuvõtlikul kujul. Eestikeelne originaal on selline:
Juba terve poolaasta väldanud võimukriis ei ilmuta lõppemise märke. Selle viimases faasis, pärast seda, kui peaminister Kaja Kallas heitis oma koalitsioonipartneri valitsusest välja ning alustas läbirääkimisi uue enamuskoalitsiooni moodustamiseks, on ajakirjanduses levima pääsenud väljend „vana kolmikliit“. Sellega viidatakse 1999. aasta valimiste järel võimule pääsenud Isamaaliidu (nüüd Isamaa), Reformierakonna ja Mõõdukate (SDE) koalitsioonile, mis moodustas Mart Laari juhitud teotahtelise ja -võimsa valitsuse, mille otsusteta oleks Eesti võib-olla hoopis mujal ja teises seisus kui praegu.
Seegi valitsuskoalitsioon ei olnud vaba probleemidest, intriigidest ega lõpuks ka reetmisest, kuid nüüdses ja 20 aasta taguse olukorras paralleeli nägemine või koguni nende vahele võrdusmärgi panemine on sügavalt eksitav. Endine ei ole globaalne olukord, kuid see on lihtsam ja hõlpsalt mõistetav pool asjast. Endised ei ole ka selle kunagise kolmikliidu moodustanud subjektid. Sajandivahetuse seisuga võrreldes on nimetatud erakondades vahetunud inimesed, ideoloogia, arusaam sellest, mis on poliitika, kes, miks ja kuidas seda teeb ning milliste kirjapandud ja kirjutamata reeglite järgi riigijuhtimine peab käima. Isamaa, mille aktiivsel osalusel viidi läbi pensionireform, on nüüdseks oma loodud samba lammutanud ja loobunud ettevõtlusvabaduse toetamisest, nii et hetkenõudmiste alusel oleks Isamaa õigem rahvussotsialistlikuks tituleerida, mitte pidada teda parempoolseks ja konservatiivseks.
Ettevõtlust ja vabaturumajandust ei kaitse enam ka Reformierakond, kui otsustada selle põhjal, kuidas ettevõtjate soovid näiteks maksude osas enam kuidagi erakonna programmi ei jõua. Või selle detaili järgi, et koalitsioonikõnelustel on üldse vestlusaineks lubatud nende eestvõttel loodud vaba elektrituru toimimise takistamine või koguni sellelt turult lahkumine, millest sünniks imeloom nimega tasuta sotsiaalne elekter. Ja sotsiaaldemokraadid … neist kui harva võimalusi realiseerivast kaasamängijast on vähe rääkida. Võib väita, et kunagi Keskerakonna algatatud populismikultuur, mille vastu sajandivahetuse kolmikliit edukalt seisis, on nüüdseks nakatanud kõik erakonnad ja ei ole vaktsiini, mis aitaks kui tahes meelekindlal poliitilisel uustulnukal Toompeale jõudes sellesse haigestumist vältida.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse.
Juunis peeti ridamisi konverentse ja kõnekoosolekuid Eesti põhiseaduse 30. aastapäeva tähistamiseks. Jutud olid tõsised ja kõik sõna võtnud asjatundjad rõhutasid, et põhiseadus on fantastiline ning selle loojad geniaalselt ettenägelikud, mistõttu on olnud võimalik põhiseaduse raames leida lahendus igale ühiskonna ette kerkinud ootamatule murele ja hädavajadusele. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti õigusriiklus eeskujulik, kodanike põhiõigused ja -vabadused kaitstud. Teisalt ei ole ekspertidel ja põhiseaduslikkuse järelevalvajatel jäänud ka märkamata, et väikeste sammudega kalduvad riigivõimu harud (parlament ja valitsus, mitte kohtud) põhiseaduslikkuse teelt kõrvale ja selle operatiivseks takistamiseks vahendeid õigupoolest ei ole. Jah, lõpuks annab riigikohus mõne kõrvalekalde (aga mitte kõigi) kohta seisukoha ja lahendi, kuid see nõuab aega ning korvamatu kahju on juba sündinud, nagu on hästi teada koroonapandeemia näitel ehk nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse menetlemise, rakendamise ja muutmise saagast.
Kuid see on vaid piisake meres, sest kõik, mis kujundab ühiskonna elu ja arengut, ei vormu ju seadusteks. Aasta-aastalt on kasvanud võimukandjate hetkevajadustest tõukuvate seadusväliste pisisammude hulk, mis ühekaupa võttes justkui põhiseaduslikule korrale ohtu ei kujuta, kuid loovad poliitilises kultuuris kinnistuvaid pretsedente. Summaks on pilt, millel põhiseaduse kunagised koostajad oma loomingut enam ära ei tunne. Sajandivahetusel oleks olnud kujuteldamatu, et valitsus või mõni sellesse kuuluv erakond kirjutab kokku mingi kahtlase, kuid võimutehniliselt kasuliku sepitsuse ning ühegi valitsuserakonna parlamendirühmas ei tõsteta häält, kui plaan ei käi kokku põhiseaduse sätte või eeskätt mõttega. Toona istus parlamendis piisavalt põhiseaduse loomises osalenud inimesi, sealhulgas põhiautorid, kelle argumentide vastu poliitilised uustulnukad ei saanud. Need „vanad“ on erakondades tänaseni olemas, kuid nende hoiatushüüdeid ei võta keegi enam kuulda, lehejuttudeks need jäävadki, olgu teemaks presidendi või riigikogu esimehe valimine, katse panna rahvahääletusele põhiseadusega ebakõlaliselt sõnastatud küsimus või ka valitsuse vahetamise põhiseaduspärasus.
Sellesse ritta peab kindlasti lisama üha uusi ja äärmuslikumaid vorme võtva obstruktsiooni riigikogus, mida ei viljele enam ainult opositsionäärid, vaid ka võimulolijad, kriitikast hoolimata aina segasemaks ja meelevaldsemaks muutunud riigieelarve koostamise protsessi, millest parlament on täiesti välja arvatud, tagajärjeks tuim loobumine nii mõnegi põhiseadusega pandud avaliku kohustuse adekvaatsest rahastamisest. Tegevuse kõrval täieneb pidevalt ka tegevusetuse rubriik, kuhu paigutuvad täitmata ülesanded võimuarhitektuuri ajakohastamise alal, aga nende teemade kalevi all varjul hoidmise osas valitseb erakondade pikaajaline konsensus, mida ei kõiguta sugugi ekspertide seisukohad ning asjaolu, et igal valimiskorral moonutab tulemus eelmisest rohkem põhiseaduses sätestatud ideaali (valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed). End juba sisse seadnud parteidele see sobib ja kui on valida, kas kahjustada enese heaolu või põhiseadust, valivad erakonnad üksmeelselt viimase variandi.
Reljeefseim näide on siin täielik ja pahatahtlik ükskõiksus põhiseaduse § 48 rakendamise osas, mida ausameelsed kodanikud aastaid on oodanud. Põhiseaduse kommentaarides on mööndud, et karistusõiguse reformi käigus 2014. aastal kaotatud võimalus seadusega vastuollu läinud erakond karistusena sundlõpetada võis olla põhiseadusega kooskõlaline, kuid nii tekitati lahtine ots, mis paneb kodaniku juba aastaid ja iga kohtulahendini jõudnud uue kuriteo puhul küsima, mitu korda siis Keskerakond, kus ei ole näha mingeid meeleparanduse märke ja korruptsioonist puhastumist, peab lõpuks süüdi jääma, et põhiseadus maksma pääseks ja erakond sundlõpetataks.
Oleks loogiline arvata, et konkurendi kõrvaldamine seaduslike vahenditega, kui konkurent ise selleks korduvalt põhjust annab, on kõigi ülejäänute huvides. Aga ei, erakondades arvatakse (ja seda kinnitab nende käitumine, pidev valmisolek koostööks ja võimujagamiseks kurjategijaga) vastupidi, et must lammas karjas on nagu jumala kingitus. Kui Keskerakonda ei oleks, tuleks see välja mõelda, sest vastasel juhul peaks ju keegi pisut vähem määrdunud, kes ennast halliks või kogunisti valgeks peab, ise musta lamba rolli täitma. Sellel pildil on erakondade egoistlik grupihuvi nii selgelt kodanikkonna ja riigi huvidest kõrgemale seatud, et pikemalt ei ole midagi seletada vaja.
Põhiseaduses ei ole kasutatud sõnu „sünnis“ ja „sündsus“, mistõttu pole erakondadel ja poliitikutel ka kohustust oma tegevust sellest vaatenurgast hinnata. Valijaskonnal see võimalus justkui oleks, kuid ainult poolenisti ja harva, sest valida saab ainult erakondade üles seatud kandidaatide hulgast ning pealegi ei ole valijate arusaamad sündsuse piiridest regiooniti ja earühmati sugugi ühesugused.
Küll räägib põhiseadus südametunnistusest (selle vabadus on kaitstud) ja seda teeb ka vabariigi valitsuse seadus, kui kohustab valitsuse liikmeid andma riigikogu ees ametivande, kus kirjas, et iga minister kannab vastutust „Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees“. Riigikogu liikmetega on see teisiti, nemad tõotavad ustavaks jääda riigile ja põhiseaduslikule korrale. Võta kinni, kumma tõotusega poliitikkonnas rohkem hädas ollakse. Või siis ei oldagi, sest seadused ei näe ette avalikku aruannet tõotuse täitmise ja südametunnistuse olukorra kohta ministri või rahvaesindaja ametist lahkumisel. Nii võibki muretult astuda järjest neid egoistlikke pisisamme, mis liivapaberina hõõruvad iga päev pisut õhemaks põhiseaduslikku korda, kuid ei tee otsustajate südametunnistusele kriimugi. Ilus elu.
Möödunud suvel ei olnud kõige suuremaks ohuks Eesti inimeste tervisele koroonaviirus, vaid globaalsed kliimamuutused. 2021. aasta juunis ja juulis suri siin ligi 250 inimest rohkem kui eelneval aastal, koroonasse aga vaid neliteist. Küll aga tabas nendel kuudel Eestit erakordne kuumalaine, mida Tervise Arengu Instituut nimetab oma aastaülevaates ühe põhilise surmapõhjusena. Kuumalained, kui õhutemperatuur on üle 30 kraadi kahel või rohkemal järjestikusel päeval, on olnud Eestis küllaltki haruldased: XX sajandil esines neid ehk kolm-neli korda kümnendil. Nüüd ei möödu ükski aasta ilma kuumalaineta, mõnikord on neid ka mitu.
Kuumalained, nagu paljud kliimamuutuste tagajärjed, tabavad eriti rängalt ühiskonna nõrgemaid. Kestev kuumus võimendab krooniliste haiguste sümptomeid ja koormab südant, mistõttu kannatavad kuumalainete tõttu eriti vanemad ja väetimad inimesed. Vaesematel on keerulisem kuuma käest pääseda: neil on keerulisem hankida endale konditsioneer või sõita linnapalavusest ära suvilasse. Vaesemates linnaosades on vähe rohelust, mis temperatuuri alandab. Ka sotsiaalne vaesus loeb: Richard Kelleri uurimus 2003. aasta Pariisi kuumalaine kohta näitas, et kuumas hukkunutel polnud sageli sõpru ja pereliikmeid, kes oleksid neile helistanud, nende tervise kohta pärinud või neile jahedat ulualust pakkunud.
Võiks arvata, et terviseoht, mis on võrreldav koroonaviirusega ning mis tulevikus ainult kasvab, nõuab riigilt erakorralist tegutsemist. Prantsusmaa valitsuse tegutsematus 2003. aasta kuumalaine ajal viis ametliku juurdluse ja tervishoiuministri Jean-François Mattei töökaotuseni. Meil pole kuumus valitsuse tasemel teemakski tõusnud, ainus reaktsioon on terviseameti hoiatused. Antakse nõu, kuidas muuta oma käitumist: väldi kuumuses töötamist, ära liialda kohvi ja alkoholiga, joo palju vett ja katsu olla varjus või konditsioneeriga ruumides. Kõik mõistlikud soovitused, aga just neil, keda liigkuumus kõige rohkem ohustab, on kõige keerulisem neid nõuandeid täita. Paljud tööandjad vilistavad kuumusele ja nõuavad töö jätkamist, hoolimata ilmast. Töölt kojujäämine ei pruugi olla paljudele rahaliselt võimalik. Konditsioneerid on kallid ja varju pole betoondžunglis lihtne leida. Minimaalne, mida linnad ja omavalitsused sellises olukorras teha võiksid, on luua avalikud jahutusruumid ja joogipunktid: raamatukogud, kultuurikeskused ja teised avalikud ruumid tuleb muuta kohtadeks, kus kõik inimesed on kutsutud ennast konditsioneeritud õhu käes jahutama. Põhjalik järelevalve töökohtadel võiks samuti olla elementaarne. Valitsuse tasemel peaks aga plaani pidama järgmisteks aastateks, sest, kui Twitteri-koomikuid tsiteerida, meie senise elu kuumim suvi on tõenäoliselt meie ülejäänud elu üks jahedamaid.
Probleemi lahendamise asemel teeb meie praegune linnaplaneerimispoliitika aga olukorda hullemaks. Ammu on teada, et liigkuumust võimendab nn kuumasaare-efekt, kus haljastuseta betoneeritud linnaruum imab päikesevalgust endasse ning kuumeneb seetõttu veelgi. SEI Tallinna uuring näitas, et rohealadel on öine temperatuur keskmiselt kaks-kolm kraadi madalam kui hoonestatud kivihallidel aladel. See on kuumaperioodil eriti oluline, sest just öine jahtumine annab organismile võimaluse taastuda ning siseruumidesse õhku, mis need ka päeval jahedana hoiab. Uusarendused, kus puudub kõrghaljastus ja mis on täis parklaid, tekitavad aga ainult uusi kuumasaari. Ka Tallinna linnaisadel tundub olevat mingi ürgne vastumeelsus puude suhtes, mistõttu kipub meie linnaruum kuumalaineid hoopis võimendama, selle asemel et need maandada.
Paraku on selline hoolimatus Eesti poliitikas tüüpiline. Probleemid, mis tabavad rahvastiku vaesemat ja haavatavamat osa, mille mõju on pikaajaline ja kompleksne ning mis vajavad vaatlemiseks uuringuid ja analüüse, on riigi seisukohalt sama hästi kui nähtamatud. Õhureostus, toksiliste pestitsiidide mõju, autostumisest ja halvast linnaplaneerimisest tulenevad rahva terviseprobleemid – kõik need on jäänud tähelepanuta või kui need tähelepanu saavad, siis nädalavahetuse jutusaadetes, kus mingid onklid nende üle ilguvad. Igavesti neid aga ignoreerida ei saa: ühel hetkel tekib küsimus, mis legitiimsust saab üldse omada riik, mis on jätnud unarusse oma põhiülesande, kodanike elu ja tervise kaitse.
