Toeta
Otsi

loomaõigus

  • Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. a. aastaauhindade põhižürii koosseisus Leena Kurvet-Käosaar (esimees), Doris Kareva, Siim Lill, Kaupo Meiel ja Karl-Martin Sinijärv valis auhinnale kandideerima järgmised teosed

    PROOSA

    • Mehis Heinsaar „Kadunud hõim“
    • Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“
    • Lilli Luuk „Kolhoosi miss“
    • Carolina Pihelgas „Vaadates ööd“
    • Piret Raud „Nimepanija“
    • Tõnis Tootsen „Ahvide pasteet“

    LUULE

    • Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“
    • Igor Kotjuh „Sireenid ja sähvatused“
    • Maarja-Liis Mölder „Meesinine“
    • Triin Paja „Jõe matmine“
    • Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“
    • Wimberg „Enne kui“

    NÄITEKIRJANDUS
    Näitekirjanduse auhind antakse välja kolme aasta tagant, žürii koosseisus Riina Oruaas (esimees), Katrin Tegova ja Margus Mikomägi valis auhinnale kandideerima järgmised näidendid (ilmunud 2020-2022)
    • Tiit Aleksejev „Liivimaa reekviem“
    • Piret Jaaks „Sireenid ja teisi näidendeid“ (kogumik tervikuna)
    • Jaak Jõerüüt „Lennart. Pöördtooliaastad“
    • Katariina Libe „Võrsed“
    • Tiit Palu „Medeia“
    • Jaan Undusk „Suur Siberimaa“
    Ilukirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Kätlin Kaldmaa (esimees), Maarja Kangro ja Kaia Sisask valis auhinnale kandideerima järgmised teosed

    ILUKIRJANDUSLIK TÕLGE VÕÕRKEELEST EESTI KEELDE

    • Harald Rajamets, Ilmar Vene, Ülar Ploom – tõlge itaalia keelest:
    Dante Aligheri „Jumalik komöödia. Paradiis“

    • Hendrik Lindepuu – tõlked poola keelest:
    Stefan Žeromski „Õhus on kevadet“
    Zbigniew Herbert „Luuletused“
    Olga Tokarczuk „Ühe raamatu otsijate teekond“
    Olga Tokarczuk „E. E“

    • Heili Sepp – tõlge inglise keelest:
    Bernardine Evaristo „Tüdruk, naine, keegi teine“

    • Leenu Nigu – tõlge portugali keelest:
    Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“

    • Anti Saar – tõlked prantsuse keelest:
    Marcel Proust „Õitsvate neidude varjus“
    Katrina Kalda „Metsiku maailma melanhoolia“

    • Heete Sahkai – tõlge itaalia keelest:
    Carlo Levi „Kristus jäi pidama Ebolis“

    ILUKIRJANDUSLIK TÕLGE EESTI KEELEST VÕÕRKEELDE

    • Consuelo Rubio Alcover – tõlked hispaania keelde:
    Paavo Matsin „Gogoli disko“
    A.H. Tammsaare „Kõrboja peremees“
    Piret Jaaks „Emme draakon“

    • Juhani Salokannel – tõlge soome keelde:
    A.H. Tammsaare „Kõrboja peremees“

    • Guntars Godinš – tõlked läti keelde:
    Leelo Tungal „Seltsimees laps“ II ja III osa
    Kairi Look „Piia Präänik ja Sõnasööbik“

    • Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė – tõlge leedu keelde:
    Ene Mihkelson „Torn“

    • Danuté Sirijos Giraité – tõlked leedu keelde:
    Jaan Kross „Kolme katku vahel“ III osa
    Jaan Tätte „Näidendid“

    • Merike Lepasaar Beecher – tõlge inglise keelde:
    Jaan Kross „Kolme katku vahel“ III osa

    MÕTTEKIRJANDUSE TÕLGE

    Mõttekirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Bruno Mölder (esimees), Kristiina Ross ja Märt Väljataga valis auhinnale kandideerima järgmiste teoste tõlkijad

    • Reet Bender. Johann Gottfried Herder „Torm ja tung: Valik varaseid kirjatöid”. Tõlge saksa keelest (Ilmamaa)

    • Tiiu Hallap. Alfred Ayer „Keel, tõde ja loogika“. Tõlge inglise keelest (Tartu Ülikooli Kirjastus)

    • Hasso Krull. Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri.“ Tõlge prantsuse keelest. (EKSA), Byung-Chul Han „Läbipaistvusühiskond“. Tõlge saksa keelest (Loomingu Raamatukogu)

    • Piret Kuusk. Albert Einstein „Eri- ja üldrelatiivsusteooriast (üldarusaadavalt)“. Tõlge saksa keelest (Ilmamaa)

    • Tiina Randus. Dean Buonomano „Aju on ajamasin: Neuroteadus ja aja füüsika“. Tõlge inglise keelest (Postimees kirjastus)

    • Kristi Viiding. Justus Lipsius „Laimamisest. Meelekindlusest“. Tõlge ladina keelest. (Loomingu Raamatukogu)

    LASTEKIRJANDUS

    Lastekirjanduse žürii koosseisus Kätlin Vainola (esimees), Anne Kõrge ja Helin Puksand valis auhinnale kandideerima järgmised teosed

    • Maarja Kangro „Ulguv rula“

    • Kadri Kiho „Endel ja Kati“

    • Tiina Laanem „Katariina kaaperdab kooli“

    • Anti Saar „Õudne lugu“

    • Liis Sein „Mona isepäine isa“”

    • Juhan Voolaid „Kommikoletis“

    ESSEISTIKA

    Esseistika ja artikliauhinna žürii koosseisus Daniele Monticelli (esimees), Marin Laak ja Peeter Torop valis auhindadele kandideerima järgmised teosed ja artiklid

    • Jan Kaus „Vaade“
    • Aivar Kull „August Gailit. Lahtiste allikate poole“
    • Sirje Olesk „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“
    • Lauri Sommer „Toome tuled“
    • Maarja Undusk „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“

    ARTIKLIAUHIND

    • Tanar Kirs, Juhan Liivi luulekäsitus essees „Ääremärkused.” (Keel ja Kirjandus 2022, nr 10)

    • Mirjam Hinrikus „Autentsuse probleemid: tõu(sik)rahvuslus, sünteesid ja „Felix Ormusson“ (Mäng ja melanhoolia : Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson“)

    • Raili Marling, Eret Talviste „Võõristusest läheduseni. Kehad ja meeled Emil Tode „raadios”.“ (Keel ja Kirjandus 2022, nr 5)

    • Arne Merilai „Kaplinski joon ja Rummo sädemed. Struktuurivõrdlus.“ (Methis. Studia Humaniora Estonica, 2022, nr 29)

    • Ene-Reet Soovik „Tuulest tulek. Jaan Kaplinski luule tuuline maailm.“ (Methis. Studia Humaniora Estonica, 2022, nr 29)

    • Jaan Undusk „Jää hingus. Juhan Smuuli tagaküljel.“ (Tuna 2022, nr 1)

    VENEKEELSE AUTORI KIRJANDUSAUHIND

    Venekeelse autori kirjandusauhinna žürii koosseisus Irina Belobrovtseva (esimees), Ülle Pärli ja Grigori Utgof valis auhindadele kandideerima järgmised teosed

    • Galina Balašova „Personaalne mütoloogia 2“ (Персональная мифология 2)

    • Andrei Ivanov „Videviku melanhoolia“ (Меланхолия сумерек)

    • Manja Nork „Ühesugused Pierrot’d“ (Пьеро одинаковые: Бульварный роман)

    • Ilja Prozorov lühijutustused „Šafali“ (Шафали), „Teisel kaldal“ (На другом берегу), „Tagasiteele“ (В обратный путь), „Hommik kangelasele“ (Утро для героя)

    • Olga Titova „Baltikumi elu suvi“ (Лето балтийской жизни)

    • Nadežda Valk „Minu eluring“ (Мой круг земной)

    Aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja emakeelepäeval, 14. märtsil 2023, preemiasündmuse korraldab Eesti Kirjanike Liit.

  • ,

    Kumu kunstimuuseum tutvustab oma 17. sünnipäeval kunsti ja teaduse suhteid

    17.–19. veebruaril toimuva sünnipäeva keskmes on näitus „Kunst või teadus“, mis võtab esimest korda põhjalikuma vaatluse alla kunsti ja teaduse suhete ajaloo Eestis. Muuseumikülastajaid ootavad sünnipäeva nädalavahetusel ees näitusetutvustused, loeng, vestlus, performance ning töötoad ja kaasavad üritused lastele ja peredele.

    Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli kommenteerib näituse teemavalikut: „Praegusel digiarengu ja tõejärgsuse ajastul on kunsti ja teaduse dialoog ning ka ajalooliste piltide kriitiline lugemisoskus järjest vajalikumad. Teaduspildid Kumu näitusel „Kunst või teadus“ tõstatavad nii võimu, kolonialismi, soo kui ka muuseumieetikaga seonduvaid küsimusi. Kumu sünnipäeva programmi sündmused avavad näitusel käsitletud teemad eri vanuses publikule.“

    Kumu sünnipäeva nädalavahetuse mõlemal päeval toimuvad väljapanekul kuraatorituurid: laupäeval eestikeelne ja pühapäeval ingliskeelne. Laupäeval, 18. veebruaril saavad lapsed ja pered osa Tartu Ülikooli Hullu Teadlase kaasavast etendusest. Kumu aatriumis mängib muusikat Ellen Vene ja folklorist Eda Kalmre peab loengu teemal „Inimliha vorstivabrik. Uurimus Tartu sõjajärgsest kuulujutust“. Toimub ka venekeelne näitusetutvustus.

    Pühapäeval, 19. veebruaril on noored ja täiskasvanud kunstihuvilised oodatud töötuppa, kus maalitakse nähtamatu tindiga. Teemal „Loovuurimus – kellele ja milleks?“ vestleb kunstnik Kristina Normani ja tantsukunstnik Joanna Kalmuga näituse kuraator ja ajaloolane Linda Kaljundi. Pärast vestlust on kõigil võimalus näitusesaalis osa saada Joanna Kalmu performance’ist. Lisaks toimuvad igal täistunnil näituse „teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres“ lühitutvustused (eesti keeles).

    Näituse „Kunst või teadus“ avamine. Foto: Endel Apsalon

    Külastajatele kehtib 17.–19. veebruaril sünnipäeva sooduspilet 7 eurot, millega pääseb kõigile samal päeval toimuvatele üritustele. Kumu aastakaardi omanikud saavad nendel päevadel muuseumisse kaasa kutsuda sõbra, kellele on külastus tasuta. Samal perioodil kehtib Kumu poes kõigile Eesti Kunstimuuseumi trükistele 17% soodustus. Lisaks on reedel, 17. veebruaril Kumu 17. sünnipäeva puhul kõigile 17-aastastele muuseumikülastajatele sissepääs tasuta.

    Info ja täpsem kava asuvad muuseumi kodulehel.

    Kumu kunstimuuseumit külastas 2022. aastal 119 819 inimest. Viidi läbi 173 publikuüritust, 873 haridusprogrammi 11 973 lapsele ja auditooriumis toimus 174 üritust. COVIDi-eelse, 2019. aasta külastajaskonnaga (161 306 inimest) võrreldes küündis muuseumi külastajate arv 74 protsendini, läbi viidud haridusprogrammide arv 89 protsendini.

  • ,

    Noorte talentide programm „Naised teaduses“ kutsub kandideerima

    Naised teaduses Eesti auhinnasaajad.

    Mainekas L’Oréal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programm „Naised teaduses“ on kõigis kolmes Balti riigis kandideerimiseks avatud 7. veebruarist kuni 3. aprillini. Juba 19. korda Lätis ning 7. korda Eestis ja Leedus saavad seitse silmapaistvat noort Balti naisteadlast igaüks 7000 euro suuruse preemia erinevate valdkondade teadustöö eest.

    L´Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ noorte talentide Baltikumi programmi saab kandideerida veebilehel www.forwomeninscience.com.

    Programm toetab Baltikumi naisteadlaste professionaalset arengut, aitab neil saavutada uusi eesmärke ja loob kasu nii teadusele kui ühiskonnale laiemalt. See on eriti oluline ajal, mil maailm seisab silmitsi enneolematute väljakutsetega. Neile väljakutsetele aitab lahendusi leida teadus ja teadus vajab igast soost esindajaid. „Naised teaduses“ programmi eesmärk ongi aidata kaasa naisteadlaste nähtavusele ja vähendada ebavõrdsust teadusmaailmas.

    Eestis antakse konkursipõhiselt välja kaks auhinda: üks uurimistoetus kuni 40-aastasele doktorikraadiga naisteadlasele oma uuringute elluviimiseks ja teine kuni 40-aastasele naisdoktorandile oma doktoritöö aluseks olevate uuringute lõpetamiseks. Konkureerima oodatakse neid, kelle uuringud kuuluvad arvuti-, info- ja inseneriteaduste, loodus- ja keskkonnateaduste, matemaatika, füüsika ja materjaliteaduste valdkonda.

    Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnul on tippteaduses endiselt naisteadlaste osakaal ebaõiglaselt väike. „See on kui haav globaalses teaduskogukonnas, mis iseenesest ei parane. Üksnes jutt paremast kaasamisest ei aita. Peame selle probleemiga süstemaatiliselt tegelema, motiveerides sädelevaid noori naisteadlasi ja andes neile võimalusi teisi inspireerida,“ ütles ta.

    Eestis hakati „Naised teaduses“ auhindu-uurimistoetusi välja andma kuus aastat tagasi. Aastail 2017–2021 on tunnustuse saanud kaheksa säravat naisteadlast: dr Els Heinsalu, dr Karin Kogermann, dr Tuul Sepp, dr Kaarin Parts, prof Maarja Grossberg, dr Lisandra Marina Da Rocha Meneses-Nandha, dr Kaija Põhako-Esko ja Mari-Ann Lind.

    Karolina Kudelina 2022.

    Möödunud aastal pälvisid uurimistoetuse seitse Baltikumi naisteadlast. Eestist said tunnustuse osaliseks Tartu Ülikooli keemia instituudi analüütilise keemia kaasprofessor dr Ester Oras ning Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi doktorant-nooremteadur Karolina Kudelina.

    Dr Orase sõnul avas „Naised teaduses“ stipendiumi saamine tema jaoks mitmeid olulisi uksi. „Tänu stipendiumile õnnestus mul

    Ester Oras 2022.

    märkimisväärselt täiendada oma analüüsikompetentse ning luua uusi koostööprojekte välislaboritega. Programm annab suurepärase võimaluse naisteadlaste võrgustumiseks nii Baltimaades kui ka mujal maailmas. Programmiga haakuvad tegevused aga juhivad ühiskonna tähelepanu naisteadlaste ja soolise võrdõiguslikkuse teemadele laiemalt,“ ütles dr Oras.

    Karolina Kudelina jaoks näitas „Naised teaduses“ noorte talentide tunnustuse pälvimine, et töö, mida ta teeb, on ka ühiskonna jaoks oluline. „Programm julgustas mind jätkama oma uurimisega, et panustada maailma paremaks muutmisesse. Loodan väga, et minu lugu inspireerib ka teisi noori naisi teadlaskarjääri ja just inseneriteaduste eriala valima,“ kommenteeris Kudelina.

    Programmi kutsus Lätis ellu programmi patroon, Läti Vabariigi president 1999–2007 Vaira Vike-Freiberga. Täna toimib see koostöös Läti, Leedu ja Eesti Teaduste Akadeemiate ning UNESCO rahvuslike komisjonidega. Tegu on ainsa programmiga Baltikumis, mis toetab spetsiaalselt naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist.

    Ülemaailmne „Naised teaduses“ programm loodi 1998. aastal. Alates sellest ajast on UNESCO ja L’Oréal panustanud ühiselt selle kaudu teaduse arendamisse, samuti püüdesse naisteadlaste arvu suurendada ning soolist võrdõiguslikkust ka teadusmaailmas edendada. Programmi kaudu naisteadlasi mitte ainult tunnustatakse, vaid aidatakse neil oma eesmärkideni jõuda ning oma saavutusi võimalikult laialt tutvustada.

    Projekti koduleht: www.forwomeninscience.com

    UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni veebileht: http://www.unesco.ee/

    Eesti Teaduste Akadeemia veebileht: www.akadeemia.ee

     

  • ,

    Täheke ukraina keeles ilmub juba teist korda

    13. veebruaril  kell 11 esitletakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73) lasteajakirja Täheke ukrainakeelset erinumbrit, mis on mõeldud tasuta jagamiseks sõja eest Eestisse pakku tulnud Ukraina lastele.

    Tegu on juba teise ukrainakeelse ajakirja numbriga. See ei lähe müüki, vaid saadetakse postiga 538 Eesti lasteasutusse, kus haridusministeeriumi andmetel käib ukrainakeelseid lapsi.

    Ajakiri on mõeldud lastele vanuses 5 – 11 aastat.

    Sedapuhku on ukrainakeelses Tähekes rõhuasetus eesti keele õppimisel. Alustame lihtsaimast – ühesugustest sõnadest nii eesti kui ukraina keeles ning õpetame selgeks numbrid ühest kümneni. Eesti keelele keskenduvad ka nuputusülesanded.

    Kuna Täheke paneb suurt rõhku omamaisele lastekirjandusele, siis on ka ukrainakeelses ajakirjas jutud meie populaarsetelt autoritelt – Andrus Kivirähkilt, Kristiina Kassilt, Kadri Hinrikuselt ja Triinu Laanelt. Ühtlasi saab ukrainakeelsest Tähekesest teada, mida söövad eesti lapsed jõuluks ja lihavõtteks, kes on mardi- ja kadrisandid ning kuidas meisterdada martsipanist küpsiseid.

    Lisaks ilmuvad ajakirjas naljad, ristsõnad ja koomiks. Meisterduse lehekülgedel õpetame tegema raamatukest „Väike Rebo“. Täheke ukraina keeles tutvustab lugejatele Eestimaad ja meie lastekirjandust. Ukrainakeelse erinumbri esikaane on joonistanud rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina illustraatorid Romana Romanõšõn ja Andrij Lesiv (loomeühendus Agrafka). Ajakirja sisus on Marko Mäetamme, Heiki Ernitsa, Anna Ringi, Elina Sildre, Kertu Sillaste, Piret Mildebergi ja leedu illustraatori Ieva Babilaite illustratsioone.

    Tähekese tekstid on eesti keelest tõlkinud Eesti ukrainlannad Katja Novak-Botnar ja Irena Peterson-Pavljuk. Nende tõlked toimetas ja korrektuuri luges Lvivis elav Viktor Marõnjuk. Ukrainakeelse Tähekese kujundasid Olena ja Roman Martšišinid. Olena elab hetkel lastega sõja tõttu Belgias, Roman viibib Kiievis.

    Ajakirja väljaandmist on toetanud Eesti Vabariigi kultuuriministeerium.

    Lisaks esitleme Indrek Koffi ja Oksana Drachkovska koostöös valminud eesti- ja ukraina keelset raamatut „Kes võidab? – Хто переможе?”

  • Loe Sirpi!

    Janika Läänemetsa „Vihma ja kurbuse maja“

    Kaur Riismaa „Aknad avanevad taevasse“

    näitus „Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost“

    Inta Ruka näitus „Minu kallid kaasmaalased“

    Peeter Linnapi näitus „Taevatrepp“

    teatri Kelm „Küünik“

    mängufilm „Valge müra“

    mängufilm „Inisherini hinged“

     

  • Puhta muusika ideaal Keremi loomingus

    TAAVI HARK

    Mihkel Keremi autorikontsert 28. I Pärnu kontserdimajas. Triin Ruubel (viiul) ja Willem Stam (tšello), Pärnu Linnaorkester, dirigent Mikk Murdvee. Kavas Mihkel Keremi viiulikontsert ja tšellokontsert ning sümfoonia nr 6.

    Helilooja Mihkel Keremi loomingu hulka kuulub kena kolmekohaline arv teoseid, mistap võib teda pidada oma põlvkonna üheks viljakamaks komponistiks. Enim leiame Keremi teoste hulgast kammermuusikat, kus kesksel kohal keelpillid. Sümfoonilise muusika ja instrumentaalkontsertide kõrval sisaldub Keremi kataloogis koguni kümme keelpillikvartetti, oluliste orkestriteoste korpuse moodustavad kaheksa sümfooniat ning viiuli- ja tšellokontsert. Sellest kõigest on põhjust juttu teha, sest jaanuari viimasel laupäeval tõi Pärnu Linna­orkester Mikk Murdvee dirigeerimisel kuulajateni Mihkel Keremi autori­õhtu kolme suurteosega, neist nüüd järgemööda lähemalt.

    Alustades peateosest. Mihkel Keremi viiulikontsert (2018) üllatab esmalt oma vormilise ülesehituse poolest: kahe aeglase osa vahele on lükitud kiire osa, mis on klassikalisele instrumentaalkontserdi skeemile risti vastupidine lahendus. Keremi kontserdist ei leia ka ainsamat sooloviiuli kadentsi – viiul on üks suure sümfoonilise terviku asendamatu osa.

    Juba teose alguses kujunevad välja selgelt eristuvad arhetüübid, mis jaotuvad pillirühmiti. Puhkpillide kanda jäävad tujukad ja turtsakad repliigid, ulatuslikke meloodiakaari jagub neile napilt. Keelpillid on julgustavad toetajad, kes värvivad lopsakaks tausta, mille mõjul paistab sooloviiuli partii kord üleva lauluna, kord tujuka mässuna, teisal aga hoopis täieliku koosmeele pitserina.

    Avaosa (andante) iseloomustab lüüriline kõnnak, mille taustal on karakteerne orkestratsioon: kord keelpillide pehmed akordipadjad, teisal vaskpillide jonnakad ohked või puupuhkpillide nipsakad remargid. Aeglane tempo ja rohke laulvus ei tähista siin midagi staatilist, otse vastupidi. Tunda on meloodilise ja rütmilise alge konflikti, millest väljub veendunud võitjana meloodiline kantileen. Hoolikalt läbikuulatud detailide ja suurte ideekaarte üheaegsus jätsid tugeva mulje.

    Teises osas (vivo) avaneb virtuoosne ja halastamatu skertso, mille hoog ei paku toredat naljalugu, vaid südametut ja ärevalt muigavat rondot. Tehniline ja muusikaline tulevärk on siin esil äärmuslikus kirevuses, mille viiuldaja Triin Ruubel mängis välja täie veenvusega.

    Kolmas osa (lento) haarab kõlalise põnevusega kohe algusest saati – hellale ja kahanevale akordile järgneb pinev rütmide mäng keelpillipartiides, mis juhib harmoonia pooltoonide haaval teisenedes järgmisesse akordi. Koos­kõlade muutuse suunajaks saavad peagi liuglemised erisuguste värvikate akordide vahel. Kõige selle kohal hõljub kõrges registris sooloviiuli pikk kantileen. Puhkpillipartiides toimuv kõlaline tihenemine juhib aktiivsemasse episoodi, mida markeerivad madalate vaskpillide kiirelt piano’st forte’sse plahvatavad signaalid. Heiastub ka avaosa materjal, misjärel lahustub kõik taevalikult lummavatesse lõputaktidesse.

    Dirigent Mikk Murdvee, viiuldaja Triin Ruubel, helilooja Mihkel Kerem ja tšellist Willem Stam Keremi autorikontserdil

    Siin sisaldus lausa hingematva kauniduse hetki, mida tahtnuks nautida kauemgi. Triin Ruubeli meisterlik toonivaldamine ja hingestatud mäng joonistasid Keremi muusikaliselt mitme­kesise kujutluste teekonna tõeliselt elamuslikuks. Dirigent Mikk Murdvee oskas orkestrist välja voolida meeldivalt toetava ja parajalt detailse pannoo, mis andis solisti kindlatele fraseerimispüüdlustele tiivad.

    Mis siin salata: Keremi viiulikontserti võib julgelt pidada üheks mõjusamaks helitööks selles väga nõudlikus žanris. Õnneks on asjalood nii, et ka korduva kuulamise soov saab peagi võimalikuks. Nimelt salvestati kogu kontserdi kava, mis loodetavasti saab juba lähemas tulevikus plaadina oma lõpliku kuju.

    Konkreetne, kiire ja kiuslik. Tšello­kontsert, mis sel õhtul kõlas esiette­kandes, on viiulikontserdi lüürilise ja avara joone täielik vastand. Karakterilt on see teos pigem robustne ja halastamatu, mingi kitsikuse kiuste edasi kiirustav masinavärk. Avaosa on laetud närvilise energiaga, milles on spartalikku nappust ja otseütlemise jõudu, ilukõnele ega hellusele pole kohta. Teine osa peatab hoo, ent selles seisakus pole rahu ega leppimist, äng on kestev ja melanhoolia varitseb peatujat iga meloodilise käänaku juures. Kolmas osa aga jahmatab ereda humoorikusega, milles on toredas tasakaalus grotesk ja siiralt naeruline poolus.

    Orkestri värvigamma on siin piiratud vaid keelpillidega, mille aktsentidega rikastatud motoorne jõud ähvardab solisti enesele allutada. Tšellist Willem Stam taltsutas seda vägevat stiihiat enese­kindlalt, ent pidi mõnel juhul meloodia avarama ulatuse või kiiremate sõrmesööstude juures tegema mõningaid kompromisse intonatsiooni puhtuses. Väga hästi ja usutavalt tabas ta aga teose karakterite komplekti kogu selle raevukas mitmekesisuses, milles võis mõnigi kuulaja leida Jaan Räätsa või Dmitri Šostakovitši helikeele sugemeid.

    Parandamatu pessimisti päevaraamat. Mihkel Keremi sümfoonias nr 6 (2020) saavad tõsises keskustelus kokku kahe eelnenud teose juhtivad omadused – lüüriline ja motoorne muusikaline mõtlemine. Siiski ei sula need üheks, vaid jäävad ka koos olles ikkagi lahku otsekui ühe mündi kaks külge. Kaheosalise suurvormi esimene osa (lento maestoso) on sissevaatav ja aina ühesuguse tundetooniga mõtete kallal mäletsev. See on ilmselt parandamatu pessimisti päevaraamat, mis kinnitab iga uue lausega sama: inimolu on rusuv, väljapääsu pole, otsitavat ei õnnestu leida. Näilise rahu taga varitseb aina kõhklus ja võimaluste eitamine. Vaskpillid teevad ikka uusi püüdlusi üsna sama materjaliga, aga mõistavad peagi, et endise tegevuse nüri kordamine ei ole pääsetee. Timpanite laiendatud väljenduslikkusega partii kord kinnitab tõdemusi ja kord vaidleb kõlava narratiiviga.

    Teine osa (grave – furioso) joonib topeltjoonega alla, et tegelikkus ongi tume, lohutu ja määndunud. Aga vähemalt näib olevat mingit lootust selles edasi toimida, lisada kiirust, panna vastu. Keremi kuuenda sümfoonia kaheosaline vorm meenutab poola helilooja Witold Lutosławski teise sümfoonia (1967) kaheosalist plaani (hesitant ja direct), kus sarnaselt Keremi sümfooniaga on avaosa otsiv, kahtlev ja küllalt napi materjaliga, ent järgnev osa kindlameelne ja trööstitu; mõlema sümfoonia algust valitsevad vaskpillide repliigid. Üpris ootamatult ja hoolega ehitatud ettevalmistuseta saabub lõpp, milles on ka midagi lahtist: igaüks võib oma sisemise soovi järgi kujundada peas „oma“ lõppakordi, olgu see siis hell ja mažoorne, vihaselt minoorne või midagi märksa ebamäärasemat.

    Kui mõte läheb mujale. Kuulates ilmutas end korduvalt mõte, kuivõrd tuntav on Keremi loominguõpetajate ideeline hingus tema enesegi loomingus: aulisel kohal seisavad traditsioonilised vormi­võtted ja puhta muusika ideaal. Ta hoidub targu udustest programmidest, poeesiast nõretavatest pealkirjadest ja ülepingutatud maailmapäästmise elevusest. Jaan Räätsa käekirja meenutab rütmiline erksus ja kõlavärvide karedus, Mati Kuulbergi mõjust annavad tunnistust pillipärane kirjutamine ja karakteerne kujundiloome. Sarnaselt Räätsa ja Kuulbergiga ei ole Mihkel Kerem muusikaline ülemõtleja – tema partituurid ei upu vaevu kuuldavatesse finessidesse. Need kõnetavad selge muusikalise keele kaudu, mistap suudab ta uusi teoseid luua üsna ladusalt. Selles näilises lihtsuses on siiski üks erand: viiulikontserdi žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, pisut nagu Johannes Brahms oma esimese sümfoonia puhul. Ikka selleks, et kirja saaks midagi selgelt väärtuslikku ja veenvat. Saigi. Pärnu Linnaorkester väärib jätkuvat kiitust uute ja uusimate kodumaiste instrumentaalkontsertide publikuni toomise eest. Loodan, et see sisukas rida ei katke ka pärast uue peadirigendi ametisse astumist.

  • Tema õilsus härra Bach

    KAAREL TARAND

    Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) põhiseadust ehk olümpiahartat lugedes tekib pidulik tunne ja ajaloo tolmu alt hüppab meelde olümpialiikumise asutaja Pierre de Coubertini surematu hüüatus „Oo, sport, sa oled rahu!“, mida ka Eesti ajakirjanduses iga kord mängude lähenedes kurva irooniaga meelde tuletatakse. Enam kui sajandi jooksul on mängude ajal kuskil maailmas alati suuremat või väiksemat sorti sõdu peetud ja mõnikord on mõni sõdiv pool erilise üllameelsuse märgina mängude ajaks tapatalgutes väikese pausi teinud või agressiooni algust koguni edasi lükanud.

    Seega, ei eales mingit rahu, mistõttu ROKi ajalugu on ühtlasi katkematu silmakirjalikkuse ajalugu. Ajuti tundub, nagu ROKi peakorter asuks kuskil kaugel kosmoses, mitte planeedil Maa. Lausanne’is olümpiamajja sisenedes näivad maailma tähtsaimad spordiametnikud omandavat ainulaadse valikulise nägemise ja kuulmise. Sõjakära täitevkomiteesse ei kosta ning seetõttu paistavad Venemaa ja Valgevene sportlased inglitena, mis sest, et neis riikides üpris suur osa spordist on sõjaväestatud ning atleedid on ühtlasi ohvitserid, kes saavad riigi auks sooritatud kangelas­tegude eest õlakutele uusi tärne.

    Kas terroristiks või agressoriks kuulutatud riikide sportlased Pariisi olümpia­mängudele pääsevad või mitte, ei ole veel otsustatud. ROKi visioon on „ehitada spordi abil paremat maailma“. Lihtne loogika ütleb, et ühe vallutussõda pidava ehk mitte mingil moel rahu edendava riigi kodanikud ei saa samuti rahu edendada, kui hästi ka ei higistaks. Vastupidi, paljud neist on kas pestud aju tõttu või häda sunnil teinud avalikult sõda pooldavaid avaldusi. Järelikult ei ole küsimustki, et mängudele neil asja ei tohi olla. Kuid ometi on, sest olümpia­hartas leidub ka põhimõte, et mitte kedagi ei tohi mingil moel diskrimineerida. Ju siis ka mitte neid, kel käed verised või kelle saavutusi areenil (sõltumata nende salaveendumustest) sõdiv türann igal juhul ära kasutab iseendale ja oma kuritegelikule riigile au ja kuulsuse saamiseks.

    Sportlastel ei ole sõjaga eales mingit pistmist, nemad teevad lihtsalt trenni. Pildil valmistuvad Pariisi olümpiamängudeks Krasnogorski spordiklubi Jaropolk atleedid.

    Eestis ja meie lähiümbruses, võib isegi öelda, et terves Euroopas on asi selge. Agressoritele seatud piiranguid kaotada ei tohi, räägivad Euroopa riikide spordiministrid ühest suust. Väike häda on aga selles, et riikidel ja valitsustel ei ole ROKile otsest mõju, sest see on asutatud valitsusvälise organisatsioonina, mille liikmed ei esinda oma riike, vaid võivad soleerida, nagu süda lustib. Laias laastus on riikide ees valik, kas mõjutada kaudsete abinõudega ROKi siiski Venemaad ja Valgevenet – aga miks siis juba ka mitte teisi režiime, mis oma elanike või naabrite kallal inimsusevastaseid kuritegusid sooritavad – mängudele mitte lubama või siis lähenevaid mänge boikoteerida. Viimane variant on kahtlemata kehvem kui esimene, sest kuigi profisport on meelelahutusäri osa ega peaks riigivõimu rohkem erutama kui turism, toitlustus või metsamajandus, saaksid boikoti puhul ikkagi kannatada süütud inimesed: läheks tühja nende aastatepikkune pingutus ning luhtuksid lootused.

    ROKi juhi Thomas Bachi ja tema mõttekaaslaste mõjutamiseks ei piisa riikide poliitilistest avaldustest, veel vähem kannab vilja atleetide ajakirjanduses ühekaupa pinnimine. On siiski teid ja viise. Juhuse tõttu toimuvad mängud sel korral Pariisis, see tähendab, Euroopa Liidu kontrolli all. Olümpiakomitee võib arvata, mida tahab, aga sellel ei ole viisade väljaandmise õigust. Kui Euroopa Liit näiteks otsustab valikulise viisakeelu asemel rakendada Venemaa ja Valgevene suhtes totaalse viisakeelu, siis ei saa nende maade sportlased kuidagi seaduslikult mängudele jõuda. Neilt, kellel profikarjääri tõttu Euroopas viibimise luba juba on, on aga võimalik see näiteks mängude ajaks ära võtta. Võib muidugi juhtuda, et ELi riikide üksmeelt ses asjas ei suudeta saavutada ning kuskil Budapestis tekib ikkagi auk, mille kaudu Schengeni ruumi pääseda. Aga sealt on Pariisi ikka veel pikk maa ning Venemaa sportlaste vintsutamiseks saavad ajutist piirikontrolli rakendada kõik teele jäävad riigid.

    Lõpuks mõjuvad kõige tõhusamalt ikka majanduslikud abinõud, mitte poliiti­lised käsud-keelud – raha räägib. Põgus pilk ROKi eelarvele annab lihtsa ja selge vastuse, kes ja mille abil saab härra Bachi ja tema kambajõmmid koostööle kallutada. ROKi aastatulu 7,6 miljardit dollarit on n-ö eraraha, mitte riikide sisse­maksed. Kõige suurema tüki tulu (61%) annab ülekande- ja leviõiguste müük ning 30% TOP-programm ehk turundusõiguste müük. Seega laekub peaaegu kogu tulu ettevõtetelt, mille juurest ulatub ahel loomulikult sadade miljonite lõppkasutajateni. Nii on valitsuste kõrval sanktsioonid kõigi kodanike asi.

    Teleõiguste müügi detailid ei olegi tähtsad, aga Eesti näitel saame kodanikena valimistel anda poliitikutele ja erakondadele ülesande keelata rahvusringhäälingu nõukogu liikmetena ERRil olümpiamängude kajastamiseks õiguste ostmine juhul, kui Venemaa mängudele lubatakse. Erakanalitesse, kus on viimastel aastatel samuti mängude näitamise vastu huvi tuntud, poliitikud küll otsustama ei pääse, aga neid ettevõtteid saab iga otsesuhtes ja maksev lõpptarbija ise mõjutada, andes teada, et lõpetab näiteks Postimehe grupi väljaannete tellimise, kui seal kantakse üle venelastega peetavaid mänge.

    Euroopa meediakompaniid on kõik allhankijad, mistõttu oma panuse peaks andma ka meretaguse USA valitsus. Mõne julgeolekunõuniku visiit Eurospordi kanaleid ja sedakaudu olümpiamängude Euroopas näitamise põhiõigusi omava Warner Bros Discovery New Yorgi peakontorisse ja väike, kuid tungiv vihje bossidele ning ei lähe kaua, kui härra Bachinigi jõuab sõnum, et kui ta meelt ei paranda, jääb ilma kolmandikust oma eelarvest.

    See lähenemisviis ei ole utoopiline, nagu eelmine sõja-aasta on kinnitanud. Esmakordselt maailma ajaloos oli nn kodanikusanktsioonidel mõju. Avalik omaalgatuslik ja massiline põlgus ettevõtete vastu, kes Venemaal äri lõpetada ei tahtnud, sundis õige kiiresti sadu ja sadu vaba maailma ettevõtteid oma poe agressori maal kinni panema. Kõigile, kes on jaksanud Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõttekuses ja tõhususes siiani kahelda, andis Venemaa rahandusministeerium nüüd selge vastuse, kui teatas, et Venemaa riigieelarvesse jäi jaanuaris laekumata tervelt kolmandik sinna loodetud tulust ehk kogusummas täpselt sama raha, mis oli ette nähtud sõjapidamiseks. Erinevalt sõdivast Venemaast, mis asus defitsiidi katteks oma kullavaru müüma, peab ROK kogu oma kulla mängudel tasuta laiali jagama, mistõttu meediaettevõtete abil tekitatava defitsiidi suhtes ollakse seal palju tundlikumad kui kremli hullumajas.

    Kokkuvõtteks. Kui laual on valik, kas meie sisse ja Venemaa välja või vastupidi, siis õigupoolest valikut ei olegi ning mängude boikoteerimisest ei ole mõtet rääkida enne, kui teine, tõhusam tee on läbi käidud. Kuna kogu sõja vältel on Eesti olnud uhke eestvedaja, peaks samas stiilis jätkama, oma otsused kiiresti ära tegema ja teised kaasa tõmbama.

    Pealegi, olümpiamängude meedias näitamata jätmisest oleks ühiskonnale kasu, sõltumata Venemaa olemasolust ja kuritegudest. Eesti olümpiakomitee põhikirja järgi taotleb EOK „spordiliikumise tasakaalustatud arengut Eestis: elanikkonna tervise, liikumisharrastuse, võistlus- ja saavutus­spordi edendamist, spordiorganisatsioonide ja nende liikmete järjepidevat täiustumist“. Postimehe teisipäevase lõunasöögi ettekandes ütles kindralmajor Palm: „Eelmise aasta juulikuus kutsututest ei sooritanud niinimetatud NATO testi (ehk 3,2 km jooks, käte­kõverdused, istuli tõus) rahuldavale tasemele üle 80 protsendi kutsealustest“. Mis muu see on kui kohaliku olümpiakomitee totaalne läbikukkumine ja raha tuuldelaskmine?

  • Alumiste ridade mäss

    ANDERS HÄRM

    Hiljaaegu näidati uudisteportaalides fotosid läbitilkkuva laega EKKMist. Pole midagi imestada, et ruberoidkate, mille 2010. aastal ise katusele panime, on 2023. aastaks vananenud. 2010. aasta paiku algas ka EKKMi ilmselt igikestev võitlus oma eksistentsi eest. Kolmteist aastat hiljem on mõne töötajaga institutsioon alles ja tegutseb rahvusvaheliselt kõrgel tasemel, kuid ikka veel ei ole see võimalik EKKMi inimeste meeletu võitluseta looduse stiihia vastu.

    Telepildis sai imetleda ka selle aasta kultuurivaldkondade rahastamistabelit: kunsti rahastustulp oli 4,5 korda väiksem kui etenduskunstidel ja kultuurimeedial (sh ERRil) ning ligi 6 korda väiksem kui spordil ning muinsuskaitsel ja muuseumidel. Isegi müstiline ja avalikkuses nähtamatu rida „lõimumine“ on rahastatud paarisaja tuhande võrra paremini kui kujutava kunsti valdkond.

    EKKM on aastaid üritanud jõuda selleni, et riik ja linn paneksid raha kokku ning EKKMist saaks aasta ringi talutava sisetemperatuuri ning tule­ohutu elektri­süsteemiga kunstiasutus. Keegi ei ole himustanud ERMi tühjusest õõnsalt vastu kumisevat luksust ega Tallinna Linnateatri kullatud kraanidega vanne, vaid elementaarseid töötingimusi. Oleme olnud kannatlikud, mõistvad, teinud ise kõik, mis võimalik, ja kogu aeg oodanud … midagigi.

    EKKMi aastatel 2010–2015 juhtides kohtusin kahe võrdlemisi vastandliku maailmavaatega erakonna ministriga, kes mõlemad soovitasid heatahtlikult patroneerival moel mõista olukorda ja mitte võrrelda oma võimalusi teiste kultuurivaldkondadega. Retooriline tasalülitus käis stiilis: ei saa ju teile anda, kui nendelgi on nii vähe. Meis üritati tekitada süütunne, et üldse midagi julgesime tahta: „Vaata, millises seisus on teised kunstiasutused ja kunstnikud, ja sina julged veel tulla midagi küsima! Häbi sul olgu!“

    Tallinna Kunstihoone, Eesti suurima kunstiasutuse eelarve oli tookord poolteist-kaks korda väiksem kui kahel riiklikult rahastatud erateatril, kes kurtsid üksteise võidu vähese rahastuse üle. Suurematest pole üldse mõtet rääkida – käärid olid ulmelised. Ometigi on kunsti­asutuste juhtimine, kunstiprojektide kureerimine, produktsioon ning kunstnike looming ja sellesse panustatud aeg samavõrd ressursimahukad kui teatris. Tänu Airi Triisbergi ja tema kaasvõitlejate meeletule ponnistusele on hakatud kunsti eksponeerimist juba pisut tööna käsitlema. Keegi ei eelda, et teatris lavastajad-näitlejad või kontserdil dirigendid-muusikud esinevad tasuta. Kuigi avalikkuses valitseb siiani romantiline kujutelm „külmetavast kunstnikust“, kes ei olegi ju heades tingimustes võimeline looma (isegi üks minister on nii totra väitega välja tulnud), siis ei eeldata ehk enam ka näitusel esinevalt kunstnikult tasuta sooritust. Tuleb aga möönda, et paljudes kunstiasutustes on makstava honorari ja tegelike töötundide suhe ikka veel karjuvas disproportsioonis.

    Pole kahtlustki, et teater on olnud läbi aegade Eestis privilegeeritud kunsti­liik, kus on nauditud korralikku rahastust ja avalikkuse tähelepanu. Teatrid on olemas kõigis Eesti suuremates keskustes, nüüd ka Narvas.

    EKKMile öeldi, et raha ei ole, teatrite lisarahastuseks tõmmati vajalik summa aga välja, nagu jänes kübarast. Võib-olla väänati sealjuures kellegi käsi, aga välja tõmmati. Huvitav, kuidas peaks toimetama puuduliku taristu, rahastuse ja ebaadekvaatsete eelarvamuste rägastikus kunstiväljal? Sellise suhtumise juures on mõttetu nõuda, et kunst oleks ühiskonnas ja meedias nähtavam ja mõjukam, rahastuse ebaproportsionaalset jaotumist silmas pidades on kunst kvalitatiivselt palju paremas seisus kui teater, eriti pärast rahvusvaheliselt arvestatava teatri NO99 lõppu. Kelle käsi peaks EKKM väänama?

    Teeks nüüd nii, et eelarve ülemiste ridade rahastus jääb vähemalt kümneks aastaks nii, nagu see on praegu, ning edaspidi suunatakse eelarvekasv alumistele ridadele.

    PS. Jõudsin just arvamusloo viimase rea valmis saada, kui saabus Kinoteatri teade, et nad loovutavad 10 000 eurot oma eelarvest EKKMi katuse remondiks. Tegemist on ilmselt läbi aegade kõige kõvema valdkondadevahelise solidaarsusžestiga Eesti kultuuriväljal. Pisarateni liigutatult, minu igikestev lugupidamine ja austus.

  • Glamuuritarid ja kröösused tuleks sundümberasustada

    VALLE-STEN MAISTE

    Tatikapõlves elas meil slummis üks must pikakarvaline vabakäiguga koerapeletis. Kirglikult jumaldas sabaliputis lapsi, veel tulisemalt vihkas kasse. Ja poistekamp pidas lakkamatut kassijahti, raputades ja loopides kividega kiisusid vahtraladvast peni lõugade vahele. Lõbu oli laialt, kellelgi ei paistnud olevat vastik. Kuni ühel päeval üks mu majas elanud vaene vanemateta poluvernik ütles, et jätke järele, rõve on.

    Kutist sai hoobilt mu lapsepõlvekangelane. Tal oli justkui omadusi, mis võinuks sobida eeskujuks laiemalt ja edaspidigi. Võimalik, et just tema pidanuks istuma aukohal, kui sündis kõik tänavu suur ja oluline, kui jaanuari­hämaruses etendati Estonia kontserdisaalis „Macbethi“, kui suursuguseid kogunenuid tabas katarsis ja mõnelegi tundus, et esteetiliselt jalustrabaval moel on laval kujutatud – oh üllatust – Putinit!

    Õnneks oli saalis siiski neidki, kes küündisid triviaalsustest üle ja tajusid, et saatana kujutamise kõrval on „Macbethi“ teemaks ka julmuse legendaarsus- ja põnevusoreooliga ümbritsemine, estetiseerimine ja mediatiseerimine üldisemalt. Küsimus, kuivõrd valitseme meie oma tihti hälbelist avalikkust ja kuivõrd selle haigaslikkus rapsib hoopis meid, on Ojasood ja Semperit huvitanud „Padjamehe“ (2005) lavastusest peale.

    Estonias juubeldanute seas oli loomulikult ka hulganisti tüüpe, kelle kambajõmmid ei pidanud põrssapõlves pelka kassijahti, vaid tubli kommarina inimjahti – 1980ndatel jahiti vabadusvõitlejaidki ju karjas ja koertega. Tavalised tublid, edasipüüdlikud edasijõudnud eesti mehed. Kas meie eliidile nii tohutut rahuldust pakkunud Putini kunstilisel paljastamisrituaalil viibis ka mu lapsepõlvetuttavast poluvernik, Estonias ei küsitud.

    Küll päriti mu sõbra järele seal­samas kiviviske kaugusel, Ojasoo ja Semperi NO99st tühjaks jäänud ning nüüd pisut nurgataguses hoones. Just noilsamadel õhtutel, kui Tammsaare pargi tähesäras kujutati kröösustele Putinit, esitasid Helen Rekkor, Mihkel Seeder ja VAT-teater oma publikule, kelle seas oli glamuuritare ehk vähem kui Estonias, kuid see-eest ei puudunud hellad velled, meie mees ja sinu naine, Stanley Milgramile omases pisut kiuslikus ja provokatiivses vaimus küsimusi. Respondente kallutati arvama, et äkki teistsugune inimene polegi täiesti inimene ning äkki võib teda siis, iseäranis teaduse toel ja huvides, ka kohelda pisut teistsuguselt, ehk natuke ebainimlikultki?

    Milgrami ajendas kiuslikke eksperimente korraldama soov mõista holokausti tagamaid. VAT-teatris võinuks ta vaid ohata, et ei midagi uut päikse all ja sama jama kõikjal. Johnny B ja Mülleri Sass laulsid poole sajandi eest: „Kes kurat see ütles, et elu on praht ja inimesed sead!? Asi pole hoopiski nii, vaid statistika andmetel tean, et ainult iga kolmas neist on valmis mind maha müüma, seitsmes paljaks varastama, kahekümne kuues tapma.“ Sotsioloogia­pattu vähe viljelenud „sotsialistlikus“ ühiskonnas ei saanud nad teada, et inimeste sigasus on suurusjärgu võrra suurem.

    VAT-teatri lavastuses „Vivaarium“ ei kutsunud sundviljastamise, steriliseerimise, tõupuhastamise, vaadete või päritolu põhjal kodanikuõigustest ja varast ilmajätmise jm ettepanekud mängu kaasatute enamikus esile silmanähtavaid tõrkeid, ehkki näitlejad pingutasid tublisti, et mõjuda ideoloogiliselt totralt ja vastikuna. Üksikute kahtlejate karistamise vastu ei protesteeritud. Oli neid, kes soovisid antud asjus näha radikaalsemaid, koguni lõplikke lahendusi.

    Kui publikult etenduse lõpul küsiti, miks ometi nõustuti nii kergelt ligimestele valu kaasa toova jamaga, pärines osa vastuseid kui Hannah Arendti diagnostikast ja Christopher Browningu pildistatud natsimõrvarite suust: kartsin eriarvamusega silma torgata, rühmast eristumisega välja tõugatud saada, grupi­juhi hukkamõistu … Tundsin VATi etendustel oma lapsepõlvesõbrast puudust. Nägin teda viimati aastate eest, slummipoe lähistel mitmeliitrist jämedalt pruulitud löga sisaldavat plastpudelit silitamas. Vaevalt et ta kuhugi enam tuleb. Vähemasti glamuuritarid ja kröösused võiks Estoniast VATi sund­ümberasustada.

     

  • Murepisar silmas, kuid naeratus suul

    LISANNA LAANSALU

    Eesti Kooriühingu aastapreemiagala 5. II Estonia kontserdisaalis. Kunstiline juht Ode Pürg, lavastaja Kirill Havanski, dramaturg Maria Paiste, luuletekstide autor Øyvind Rangøy, videokunstnik Maria Roosalu ja valguskunstnik Priidu Adlas. Esinesid Elleri tütarlastekoor (dirigent Külli Lokko), üle-eestiline tütarlastekoor Leelo (dirigent Külli Kiivet), Lasnamäe Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Mart Aus), segakoor HUIK! (dirigent Ode Pürg), Tartu Karlova Kooli poiste mudilaskoor (dirigent Annelii Traks, klaveril Marike Muttik) ning Tallinna Kammerkoor ja noorte segakoor Vox Populi (dirigendid Heli Jürgenson ja Janne Fridolin).

    Kooriühingu auhinnagala on soodne võimalus läinud aasta kokku võtta ning toimunut reflekteerida. Vaadati küll tulevikku ning laulupeoõhin oli saalis tunda, kuid salaja on ilmselt iga koorimuusika valdkonnaga seotud inimese südames pesa teinud ka mure: kui kaua saab praegune õhinapõhine toimetamine jätkuda?

    Paar päeva varem olin kohtunud gala kunstilise juhi Ode Pürgiga, kes rääkis mulle oma kunstilistest taotlustest auhinnagalal ning Eesti koorimuusika valdkonnaga seotud soovidest, murekohtadest ja tulevikuvaatest. Kooriühingu auhinnagalat kajastavatel plakatitel ja kavalehel on kujutatud merd. Samas laadis valgust ja kujutist kasutati ka kontserdil: sinine justkui lainetav valgusmeri maalis Estonia kontserdisaali seinu ja merelainete loks visuaali. Pürgi sõnul võiks gala panna inimesi mõtisklema muusika puhastava aspekti üle. Vesi toimis galal meeldetuletusena suurepäraselt. Ka kava koostades taheti välja tuua muusika kui headus, uueks saamise vahend. Näiteks Tartu Karlova Kooli poiste mudilaskoor esitas Piret Rips-Laulu loo „Muusika“ ning Piret Laikre ja Marek Sadama „See vaid, kes hoolib“.

    2022. aasta noor dirigent Ode Pürg, ühtlasi kooriühingu auhinnagala kunstiline juht, ja aasta koorihelilooja Karin Tuul

    Kavalehe alguses seisab tekst: „Lõputute võimaluste sinas on laulja piisk ja koor on meri.“ Gala avati Veljo Tormise loo „Kurb laulik“ ettekandega. Lauljad justkui tilkusid muusika voolates üksteise järel saali eri nurkadest lavale – ja tilkadest sai koorimeri. Alt üles ehitatavad akordid ja kosmoselik igavikuline muusika koos valgusega mõjusid taotluslikult tervikuna. Koori viimase noodi võttis üle samal kõrgusel fonogramm ning õhtujuht jätkas Øyvind Rangøy luuletekstiga, mis viis meretemaatikat edasi. Loodud pilt oli voolav ja meditatiivne: sel hetkel oli raske ette kujutada, et kuulajas esile kutsutud sügavat rahu saab rikkuda. Neidudekooride helgele ja mahedale kõlale järgnes aga ootamatu kontrastina puhkpilliorkester, mis mõjus korraks veidi kohatult ja lõikavalt.

    Üles astuvad koosseisud olid valitud laureaate meeles pidades. Seetõttu oli teatud nominentide väljakuulutamisel juba üsnagi aimatav, kes on võitjaks valitud. Siira üllatumise võimalus on sellega küll viidud maadligi, kuid ometi on tõesti hea kuulda näiteks aasta koori vahetult enne, kui see saab auhinna. Sain oma kõrvaga veenduda, et Elleri tütarlastekoor tõesti väärib auhinda!

    Kunstiline juht oli taotluslikult ette näinud võimalikult vähe kordust, mida gala vorm ja funktsioon tegelikult eeldab. „Tuleme kokku, et auhindu jagada ja muusikat kuulata, aga seda saab teha ka teistmoodi. Mängida saab kooride liikumisega, et muuta õhtu seotuks. Selleks et tervik mõjuks voolavana, ei jää me pelgalt lava piiridesse. Samal eesmärgil on kasutatud ka luuletekste,“ selgitas Ode Pürg.

    Möödunud aasta suursündmuste meenutamise hõngu oli tunda ka kavavalikus. Urmas Sisaskit meeles pidades kõlas komponisti „Heliseb väljadel“. Mart Saare 140. sünniaastapäeva tähistamisest kantuna esitati Saare „Miks sa nutad, tammekene?“ ning „Noore veljo, veeritäge“, millega kontsert lõppes. Kaaluka lõppakordi „meri mäessa“ ajal laulis ühendkoor lavalt ning tütarlastekoor rõdult – kogu õhtule pandi suurepärane punkt. Mere suursugusus, mida kaunistab ka laulus peituv koos laulmise mõte, oli justkui terve õhtupooliku refrään.

    Kogu üritus tuletas meelde rõõmu ja andis kergelt lootust ka tuleviku suhtes. Kava puhastuslik aspekt oleks etemini välja tulnud repertuaarist, kus kajastuvad rusuvamad tunded: muusikas neid läbi elades saab kuulaja pärast pala lõppu need seljatada. Nii oleks kõige selgemini välja tulnud, et muusika vormib inimest paremaks ja puhastab. Tänavu saavutati see sümbolite ja helgusega, mis ongi ehk galale kõige sobivam.

    Rõõm, mis oli gala põhiemotsioon, koorus välja ka hiljuti koorimaastikul tõstatatud murekohtade eiramise kaudu. Kuid üritusel võttis tulevikku vaatavalt sõna kultuuriminister, kes valitseva meelehea vastukaaluks mainis muret, et kriiside tõttu on väiksemates piirkondades koorid ja orkestrid laiali läinud. „Regionaalne kultuuri kättesaadavus ja rahvakultuur on üks kultuuriministeerimi prioriteetidest. [—] Kriisi ajal ei tohi kultuuri kokku tõmmata.“ Sõnavõtt mõjus koorimuusika valdkonna inimesi täis saalis kummastavalt: avalikus sõnavõtus rõhutatakse kultuuri olulisust, kuid samal ajal ei maksta oma ala tipptegijatele õiglast palka. Saali kogunenud inimeste silmis vahetus sära sõnavõttu kuulates veeks.

    Viimasel ajal on sõnavõtud koorimuusika valdkonna kitsaskohtadest meedias levinud. Muremõtteid jagas minuga ka Ode Pürg: „Koorid ei saa olla toonuses, kui kooridirigendi ettevalmistusaeg ei ole arvestatud tema töö sisse. Kui väärtustame kooride kõrget kunstilist taotlust, mis eeldab dirigendilt harrastuskooriga lisatööd, siis peab kooridirigent saama palka ka vastava eeltöö eest. [—] Võin minna proovi nii, et võtan alles seal esimest korda noodi lahti, sest vastavalt sellele saan ma palka. Kuid nii toimides ei oleks mul võimalik teha sellisel kunstilisel tasemel koorimuusikat, nagu ma praegu oma kooridega teen.“ Lahendusena näeb ta koorimaksu tõstmist, kuid ühtlasi nendib, et tal on keeruline seda teha.

    Kooridirigent Edmar Tuul mainis hiljuti, et teab koore, kus kuumaks on tõstetud viielt eurolt kümnele ning inimesed lähevad ära. „Koorilaul on Eestis kui inimõigus, mis peaks olema tasuta, kuid kus on siis riiklik toetus,“ leiab ta.1

    Koori- ja puhkpillimuusika 2022. aasta preemiate laureaadid

    Aasta koor – Elleri tütarlastekoor (dirigent Külli Lokko) ja I.N.T.A. segakoor (dirigent Inta Roost)

    Aasta puhkpilliorkester – Lasnamäe Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Mart Aus)

    Aasta dirigent – Külli Kiivet

    Aasta dirigent-muusikaõpetaja – Annelii Traks

    Aasta noor dirigent – Ode Pürg

    Aasta orkestridirigent – Mart Aus

    Aasta toetaja – Tallinna linn

    Aasta korraldaja – Kertu Süld

    Aasta tegu – kontsert „Mart Saar 140“ Tallinnas ja Hüpassaares

    Koostööpreemia – Riina Roose

    Aasta koorihelilooja – Karin Tuul (Kuulpak)

    Aasta kooriplaat – „Lembit Veevo“, segakoor HUIK!

    Peamiselt Soomes elav ja töötav dirigent Ingrit Malleus tõstatas detsembris samuti kooridirigentide palga küsimuse: „Ma ei hakka tagasi ajama, see on täiesti tõsi: palk, mida Eesti kooridirigentidele makstakse, ei motiveeri mind tagasi Eestisse tulema sellel erialal töötama.“ Samuti konstateerib ta, et Eesti kooride liikmemaks on soomlaste omaga võrreldes tühine: „Spordisaali eest oleme nõus maksma kuutasu 75 eurot, aga kooris laulmise eest kümme? Harrastuskooris laulmine on tavaline hobi ja oma hobide eest me kõik ju maksame, teinekord oleme nõus maksma väga suuri summasid.“2

    Koorilauljad on suurim muusikat viljelevate inimeste rühm Eestis. Seega võiks koorikultuuri toetamisel näha selle seost ühiskonna suure osa väärtuste looja ja hoidjana. Koorimuusika valdkond ei saa areneda järjepidevalt, kui loota üksnes dirigentide õhina­põhisele tegevusele. Galale tuldi heameelt jagama ja saavutusi tunnustama, et teha kooridirigentidele äramärkimisega väike motivatsioonisüst. Kui kauaks sellest piisab? Ühel päeval ei jõua kooridirigendid endale enam rahumeelselt korrutada, et töötavad ülla eesmärgi nimel rahvuskultuuri edasi kanda, kuigi selle eest ei maksta väärikat tasu.

    1 Edmar Tuul. Koorijuhtidel puudub Eestis tööturg. – Vikerraadio 2. I 2023.

    2 Marge-Ly Rookäär, Stuudiokülaline on dirigent Ingrit Malleus. Delta, Klassikaraadio 23. XII 2022.

Sirp