loomakaitse

Mida tahab Ameerika Euroopalt?

Olgem ausad: kui Bush ütles korduvalt, et ?me tahaksime näha tugevat Euroopat?, siis tähendab see äraseletatult Euroopat, kel oleks piisavalt sõjalist jõudu, millega osaleda mitmesugustes operatsioonides. Endastmõistetavalt peaksid nende operatsioonide motiivid ühtima Ameerika motiividega. Sama kehtib ?poliitiliselt tugeva Euroopa? kohta. Tugev nii, et tugevus oleks Ameerikaga samasuunaline. Vastasel juhul näeks Ameerika meelsamini, et Euroopas püsiksid välispoliitilised erimeelsused ja et siin ei saaks kunagi olema seda Kissingeri igatsetud ühtset ?Euroopa telefoni?.

Eurooplaste otsene sõjaline panus Iraaki on olnud suhteliselt väike, ent siiski läheks Ameerikal ka seda järjest enam vaja. Ameerika väidab küll uhkelt, et võib ka ilma liitlasteta kõikjal üle planeedi sõjaliselt toimida, tegelikult on ta jõudnud viimase piirini ? ja just elavjõu osas. Juba kolmkümmend viis protsenti Iraagis sõdijaist on reservväelased ja rahvuskaardi liikmed, kelle väljaõpe on ligilähedane meie kaitseliitlaste omaga ja kes enne Iraaki minekut teevad läbi paarinädalase intensiivtreeningu. Enamik neist pole osanud uneski näha, et peavad aastaks tõelisse madinasse minema. Uued värbamiskampaaniad ei kulge aga üsna mõistetavatel põhjustel eriti edukalt. Seetõttu pole Ameerika võimeline üksi alustama uut sõda näiteks Iraanis. Ja mis saab siis, kui Korea poolsaarel peaks tuliseks minema, nii et sealsele kolmekümnetuhandelisele väekontingendile oleks vaja täiendust, sellest ei tahaks mõeldagi.

Siiski on legitiimsus peamine, mida Euroopal Ameerikale praegu pakkuda oleks. Tuleb välja, et Euroopal on siiski mingi moraalse sanktsiooni õigus. Sellest ei tule mingil juhul nii aru saada, et Ameerika juhtkond oleks seda austama ja armastama hakanud. See tundub talle endiselt arusaamatu ja veidi loomuvastane, aga ta läheneb asjale pragmaatiliselt.

(Selle ?moraalsuse? olemasolu on muidugi täiesti paradoksaalne ning ajaloo iroonia, kuna see põhineb suurel määral endisel emamaa-koloonia suhtel. Võiks ju eeldada vastupidist, et säärane moraalne kapital oleks just Ameerikal, kel Aafrika ning Euraasia konfliktipiirkondades pole enamasti ?kätt sees? olnud ja kellest pole seetõttu saanud jääda brutaalseid mälestusi. Ometi, Prantsusmaa väljendab endastmõistetavalt muret Süüria ning Liibanoni pärast, Leedu ja Poola olid vahendajaks Ukraina valimiste juures. Üldse näeme, kuidas kogu maailma poliitikas on ajaloolistel sidemetel väärtust. Kui Eesti ja Läti vahel peaks sõjaks minema, siis teeks Brüssel targasti, kui kutsuks endised isandad sakslased meid lahutama.)

Midagi on siiski muutunud

Näiteks ütles Condi Rice (tema ja Bushi visiiti võib võtta ühtse plokina), et aktsepteerib viisi, kuidas Euroopa ?troika? kavatseb Iraani tuumaprogrammiga ohjata. Et proovige pealegi teie oma meetodeid, kui ei tule välja, siis meie proovime oma. See on ju puhtalt viisakusest öeldud. On üldteada, et Ameerika ringkondades peetakse ?troika? missiooni ebaõnnestumist enam kui kindlaks ? kui Euroopa piitsa ja prääniku tagant ei paistaks Ameerika resoluutne malakas. Praegu on tähtis, et varem ei teinud Ameerika sääraseid viisakaid mööndusi.

Arvataksegi, et Ameerika ei muuda oma käitumises midagi, küll aga hakkab Euroopa kolleege oma plaanidest viisakalt teavitama ja vormiliselt nendega isegi nõu pidama, nii et nood ka tunneksid, et on asjapulgad. See meeldib riigijuhtidele. Praegu näibki nii, et Euroopa valitsejad on Bushi visiidi järel märksa leplikumas meeleolus kui nende maade avalik arvamus.

Vene maja

Bush lubas juba enne visiiti, et kui kohtub sõber Vladimiriga, siis võtab demokraatiaküsimuse üles. Läti presidendi taganttorkimine lisas hoogu. Ja eks üht-teist Bush ka ütles. Ometi jäi väike pettumusevarjund. Sest mida arvata riigipeast, kes teeb küll kolleegile etteheiteid, aga piisab, kui teine mokaotsast poetab, et ?demokraatia on Venemaal pöördumatu?, ja ta kuulutab pressikonverentsil üle näo särades, et ?tal pole põhjust Vladimiri sõnu mitte uskuda?? Teiselt poolt see, et üks maailma vägevatest ometi midagi niisugust öelda julges, on väärtus omaette. Praktikas ei muutu sellest kuigi palju. Aga vähemasti annab see Vene juhtkonnale mõista, et neil hoitakse siiski silma peal.

Pressikonverentsil oli Bush joviaalselt rahvamehelik, Putin tusaselt torssis. Ometi ei ole venelased selle kohtumise kaotajad. Paistis, nagu oleks Bush oma visiidi selleks osaks kõige halvemini ette valmistatud. Ta justkui ei tunnetanud, missuguseks on muutunud see Venemaa, keda Putin esindab. 12 ? 15 aastat tagasi vajas Venemaa hädasti Lääne abi ja oli suurtes võlgades. Bush näiski arvavat, et Venemaa kuulab praegu tema epistlit samamoodi alandlikult naeratades nagu toona. Aga ei. Tänu nafta hinnale on Venemaa juba ise saamas laenuandjaks. Demokraatia võib seal alla käia, inimõigused kitseneda jne aga väita, et Venemaa tervikuna nõrgeneb, on soovmõtlemine. Kõikidele Jukostele vaatamata see majandus hoopis tugevneb.

Võib oletada, et Bushil on praegu Venemaad rohkemgi tarvis kui vastupidi. Tõsi, esmajoones partnerina võitluses terrorismi vastu. Ameerika pole vähimalgi määral huvitatud sellest, et Venemaa ülemäära tugevneks. USA on maailmavalitseja. Kui kauaks, ei tea, aga on igati loomulik ja loogiline, et ta tahab seda olla nii kaua kui võimalik. Külma sõja lõppedes sai ta Venemaa kui konkurendi jalust ära ning miks ta peaks tahtma, et too tagasi tuleks? (Sama kehtib perspektiivselt ELi kohta). Seevastu Putin tahab 15 ? 20 aasta jooksul Venemaast uuesti ülivõimu teha. Putin pole ju kommunist, vaid natsionalistlik autoritaarne valitseja. Mida mõtleb Venemaa ülivõimu all, missugune riik ta tahaks olla, see on ebaselge, aga ta tahab. Täpselt nagu paljud noored tahavad olla kuulsad, teadmata, mis alal.

Kui vähe paistab Venemaa aga Ameerikast hoolivat, näitab kas või see, et kohe pärast presidentide kohtumist sõitsid Moskva ametimehed Teherani, et allkirjastada leping tuumareaktorile kütuse tarnimiseks.

Kokkuvõtteks

Ühelt poolt vaadates ilmnes ka äsjasest visiidist, kui erinevad on praegu Ameerika ja Euroopa. Kui Bush rääkis Brüsselis ühistest väärtustest, siis miks ta ei maininud neidki väärtusi, millele ta rõhus oma valimiskampaanias? Hea küll, perekond ja muu konservatiivne värk, võib-olla see ei sobi sihukesele visiidile. Aga kas ta lõpetas kordki oma kõne, et ?God bless Europe and America!?? Ei mitte.

Teoselt poolt vaadates tuleb tõdeda, et otsustamaks, kui head või halvad on kellegi suhted, peaksime käsitlema maailma tervikuna. Seal on suured tegijad ja mõned, kes nendeks saamas (Hiina, India, Brasilia). On ütlemata selge, et ei leidu kaht, kelle vahel oleks ligilähedaseltki nii palju ühist ja sarnast kui Euroopal ja Ameerikal ? ükskõik kui kiiresti nad ka teineteisest mentaalses mõttes eemale triiviksid. Seepärast on transatlantilise täiskonflikti mõte absurdne.

Aili Künstler: Euroopa Parlamendi tõlk peab olema siin kõnelduga äärmiselt kursis ja valdama sünkroontõlkekunsti. Kuidas sai teist eurotõlk? Oli see teadlik sellesuunaline pingutus? Kus õppisite? Kuidas parlamenti tööle saite?

Euroopa Parlamendi tõlk Jana Jalvi (pildil eesti tõlkekabiini uksel): Minust sai tõlk juhuslikult. Pärast politoloogia bakalaureusekraadi omandamist jäi mul isiklikel põhjustel n-ö aasta üle. Võimalusi vaagides tundus aastane tõlkemagistrikursus Tartu ülikoolis olevat kõige huvitavam: olen alati olnud huvitatud keeltest ja tõlgina puutud kokku kõikmõeldavate teemadega, mis mulle samuti meeldib. Sobiva põhja andsid õpingud inglise keele kallakuga klassis ja USAs. Loomulikult tuli kasuks ka politoloogiakraad. Pärast kursuse lõpetamist oli võimalik sooritada SCICi tõlgieksam, mis mul ka õnnestus. Tõlgieksami sooritanu nimi pannakse vastavasse nimekirja, kust Euroopa Liidu institutsioonid saavad endale tõlke valida. Minuga võttiski Euroopa Parlament ühel päeval kontakti ja nii asusin ma siia tööle.

Enamasti näen siin tõlkidena tegutsemas noori naisi? Miks on valitud just nemad? Kuhu jääb siis võrdõiguslikkus? Kas ei diskrimineerita siin mitte mehi?

Noorte naiste kõrge esindatus on vahest seotud sellega, et enamasti on tõlkidel filoloogiharidus, filoloogid on meil teadagi eelkõige naised. Mingit diskrimineerimist siin kindlasti ei esine, lihtsalt eksami sooritanute hulgas on mehi vähe.

Milline on teie keeletagala? Õiguskeele osas aitas ilmselt palju Eesti Õigustõlkekeskus. Kust leiate vajaduse korral terminoloogiat? Kas enesetäiendamine on tõlgi enda asi või koolitatakse teid parlamendis edasi?

Terminoloogia osas aitab tõepoolest Eesti Õigustõlkekeskus. Lisaks sellele tuleb üldiselt laialdaselt lugeda ja kui teemaks on midagi spetsiifilist, siis vastavat infot otsida, kas siis näiteks ministeeriumide või ka ülikoolide kodulehekülgedelt. Võimalusi on tänu Internetile palju. See, kust otsida, sõltub eelkõige teemast. Enesetäiendamine on ennekõike tõlgi enda asi. Vahetevahel korraldatakse siiski ka koolitusi, näiteks oli meil infoseminar Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu kohta.

Kuulasin, klapid peas, siinse tõlgi tööd. Suurepärane ja sujuv eesti kirjakeel, normikohasem kui Eesti kõrgharitud inimeste puhul tavaline. Elate võõrkeelses keskkonnas. Kas elava eesti keele hoidmisega on probleeme?

Tõepoolest, keelega tuleb teha pidevalt tööd ja seda elavana hoida. Ajakirjandusest on abi ja ka sellest, et Internetis saab eesti raadiojaamu kuulata. Nagu juba varem öeldud, tuleb palju lugeda, lisaks ajalehtedele ja ajakirjadele ka ilukirjandust ja populaarteaduslikku kirjandust, seda nii sõnavara kui ka süntaksi huvides. Lisaks sellele peab tõlgil muidugi olema hea keelevaist.

Mis on teie töös kõige raskem ja milles ei tohi tõlk mingil juhul eksida?

Kõige raskem minu jaoks on see, et teemad on väga erinevad. Hommikul töötad ehk tööstuskomisjonis, pealelõunal kultuurikomisjonis ja järgmisel päeval eelarvekomisjonis. Sellisel juhul on üsna raske tõeliselt hästi ette valmistada. Aga eks me anname endast parima ja aja jooksul saab asi selgemaks. Samuti on päris raske see, et näiteks inglise keelt arvavad kõik end rääkida oskavat. Kui aga kuuled näiteks ingliskeelseid kalanimesid portugali aktsendiga, siis on nendest suhteliselt raske aru saada. Raske on öelda, milles tõlk mingil juhul ei tohi eksida. Kõige olulisem on ehk see, et pead alati kaasa mõtlema ja pead olema valmis kahtlema selles, mida arvad end kuulvat. Mitte mingil juhul ei tohi arvata, et ?mul on nüüd kõik selge?.

Kas parlamenti on tõlke juurde vaja?

Paari vist veel on, aga ma ei ole sellest eriti hästi informeeritud.

Nagu teada, tõstatus Euroopa Parlamen­dis järjekordselt töökeelte küsimus. Kümme väikest jäid parlamendis emakeelset esinemist nõudes peale, see õigus meil väikestel on. Kui tõsine see aruteluteema seestpoolt vaadates oli?

EP saadik Marianne Mikko: Probleem on teada-tuntud, sestap ei saa ütelda, et oleks toimunud torm. Muidugi on prantslastel-sakslastel-inglastel-hispaanlastel raske mõista olukorda, kus nad ei saa oma emakeeles oma mõtteid väljendada. SEE ON JU NII LOOMULIK. Küll aga on olukord tuttav väikeriikide esindajatele. Samas on ju tõsi ka see, et väikeriikide esindajad kõnelevad rohkem keeli kui suurriikide esindajad. Raske on leida Euroopa Parlamendi liikmete hulgast prantslast või inglast, kes kõneleks kolme-nelja keelt. Küll aga lähevad hollandlased, rootslased, taanlased mängleva kergusega ühelt keelelt teisele üle.

Kuidas oled rahul tegeliku olukorraga? Kas keeltel on võrdsed võimalused? Kas on emakeelsest teenusest abi või pole mitte?

Teoreetiliselt on keeltel tõesti võrdsed võimalused, sest kõik liikmesriikide keeled on Euroopa Liidu ametlikud keeled ja võrdses staatuses, aga praktiliselt pole see siiski nii. Kuulun kultuurikomisjoni. Olen selle seitsme kuu vältel saanud emakeeles end väljendada vaid ühel korral. Ja sedagi siis, kui lubasin asja üles võtta. Minu argument oli: miks räägime kultuurilisest mitmekesisust, kui tegudes on mõned keeled võrdsemad kui teised? Sotsiaalkomisjonis pole eesti keelt veel kordagi tõlkekabiinist kuulda olnud. Mis puudutab emakeelset teenust, siis mõistagi on emakeel esimene ja kõige olulisem väljendusvahend, mida inimene tõeliselt valdab. Seega on ülioluline emakeelse teenuse olemasolu.

Kas olete oma tõlkide ja tõlkijatega rahul?

Minu meelest teevad eesti tõlgid ja tõlkijad head tööd. Kindlasti on aga vaja juurde tõlkekabiine, kuhu need tõlgid paigutada, et nad saaksid tõlketööd teha. Europarlamendi põhiprobleem näib olevat tõlkekabiinide, mitte tõlkide-tõlkijate nappus.

Kahtlematult võib säärasel lõõgastaval-ülevdaval tuhinal olla positiivne efekt, sest see konsolideerib rahvast. Ühistunnet pole eestlastel kunagi ülearu. Ent kas ei kuku kogu asi välja nagu mõnel referendumil, kus ei vaadata esitatava küsimuse sisu, vaid antakse oma vastuse kaudu üldisem hinnang valitsuse tegevusele? Praegu tagantjärele vallanduv meelsus lähtub mu meelest osaliselt samast allikast kui omaaegne vastuseis Euroopa Liitu astumisele. See on (enamasti õigusega) ajaloos kibestunud inimeste mõtteviis, et meil ei ole loota head kelleltki peale iseendi.

Et andeks antaks,

tuleb andeks paluda

Üht kujutlust tahaks küll kõigepealt korrigeerida. Jutt sellest, et maailmas toimuvad leppimised, on õige (Saksamaa esmakordne osalemine Normandia dessandi juubelil jne.) Ainult et? mis puutub siia Eesti? On ju ikkagi vahe, kas kaks ühesugust kaklevad või kui suur väikse lihtsalt nahka pistab. Saksamaa ja Prantsusmaa võisid tõesti tahta pärast viit sõda ära leppida. Aga Eesti ei pea ära leppima, sest meie pole kedagi rünnanud, pole kellegagi omatahtsi sõdinud. Ainus, mida Eestilt võiks soovida, on andestamine. Ja ma olen arvamisel, et Venemaa teistsuguse käitumise korral oleks enamik eestlasi ka nõus andestama. Aga kas ei peaks vastaspool esmalt ikkagi andeks paluma? Tunnistama, et on sigatsenud? Kui Venemaa oma suhtelises vaesuses ei suuda ka pakkuda meile materiaalselt kompensatsiooni inimelude hävitamise, keskkonna reostamise ja kunstlikult tekitatud ajaloolise arengupeetuse eest, vähemasti kahetsegu. Natuke.

Sellest hoolimata, kui Poola presidendil kõlbab 9. mail Moskvasse minna, siis peaks kõlbama ka Eesti omal. Sest kuigi kannatusi mõõta on immoraalne, tundub, et poolakatel on vähemalt sama palju põhjust Venemaa peale kauna kanda. Kas või selle pärast, et eestlastele tehtud ülekohtul on olnud suhteliselt vähe pistmist vaenuga meie kui rahva vastu. Eesti on Vene impeeriumiehitajate käes olnud tüüpiline laast, mis raiumise juures lendab. Seevastu poolakate vaenamine küünib Vene ajaloos ühte suurusjärku antisemitismiga.

Me jätame endast praegu mulje kui rahvast, kes hoiab vanast kinni. Tore, kes minevikku ei mäleta jne. Aga kujutlegem sekundiks mõtteahelat, mida säärane üldhoiak võib vallandada näiteks sakslastes. ?Ahhaa, meie suhtes on nad viisakad, sest meist on neil pärast taasiseseisvumist palju kasu olnud. Aga miks me peaksime arvama, et nende südames on midagi muutunud? Sihukesed pika vihaga. Küllap lööks nad meilegi talva selga, kui vaid saaks. Niisugustega peab ettevaatlikum olema.?

Eesti härrasmehe-hetk

Oleks suurushullustus asja üle tähtsustada. Rahvusvahelisel tasemel ei hakka keegi meile ?häbi-häbi? tegema. Võib-olla mainitakse üht-teist omavahelises vestluses, et kas polnuks parem jne. Täpselt samamoodi ei hakka  keegi Venemaale peale hüppama. Võib kujutleda, kuidas lääneriigi ?liberaalne? diplomaat, kes on lugenud pr Vīķe-Freiberga raamatut, teeb pärast ühist maitsvat õhtusööki oma Vene ametivennale mõned sõbralikud märkused. Ja mõni vähetähtis organisatsioon esineb vähetähtsate avaldustega. Mis siiski kripeldama jääb?

On väidetud, et otsuse langetamisel oli tegemist dilemmaga reaalpoliitika ja väärikuse, eetiliste põhimõtete vahel. Mina ei näe seda niimoodi. Kordan, kuna me ei lähe, siis näitame endid solvatute ja vihastena. Hüva, meil on selleks põhjust. Ja omal kombel on ka see tõesti väärikus, kui me niimoodi oma minevikku austame. Aga on ka teistmoodi väärikust, ehkki see hakkab vähem silma ja on keerulisem mõõta. See on seotud moraalse üleolekuga, mis on raskemini adutav ja milleni jõudmine võtab nähtavasti aega.

Moraalne üleolek ei ole reaalpoliitika, vaid sisemise jõu näitaja. Seepärast see ärritabki madala mõttelaadiga subjekte. Venemaa on meie praeguse reaktsiooniga tegelikult päris rahul ja kuigi ta väidab vastupidist, on see tema jaoks second best peale selle, kui me oleksime alandlikku kuulekust ilmutanud. Sest nüüd me mängime ikkagi samas vanaaegses toas, kus temagi, mingeid vanu suhteid ja reegleid velmates. Praeguse olukorra puhul meenuvad vägisi lauluread ?kes küll tegi ketile kaks otsa?? Praegu me oleme kahjuks siiski demonstreerinud, et oleme selle nähtamatu keti otsas, mõtteliselt, aga ometi.

Kõige nõutumaks oleks praeguse Kremli teinud hoopis see, kui me oleksime käitunud nagu d?entelmenid. Umbes nii, et läheksime ka ebameeldiva naabri abikaasa matustele, kui meid on kutsutud. Läheme tsiviliseeritud kombel. Aga endastmõistetavalt ei viibi me seal kauem kui hädapärast tarvilik, rääkimata peiedel viinapitsi juures meele mõlgutlemisest.

Säärane käik Moskvasse ei oleks olnud järjekordne järeleandmine, mis, nagu me teame, ei vii kuhugi. Just seepärast leian, et meie ainus pikas perspektiivis tulemuslik käitumismall idaga saab olla turunaiste, partorgide ja pärdikute vingatsemisest kõrgem moraalne tase, bütsantsist erinev tsivilisatsioon. Euroopa Liidu liikmetena on meil selleks kõik võimalused lahti. Paraku jäi praegu üks võimalus kasutamata.

Ka ülalpool mainitud lõõgastus pole kaugeltki ühetähenduslik. Sest lõõgastus kellele? Arvamusuuringuid kommenteerides on taas kõneldud lõhest eesti ühiskonnas. Selle all on peetud silmas niihästi erimeelsusi eesti- ja venekeelsete vahel kui ka eestikeelsete endi keskel. Kas ei ilmne siit kõigepealt siiski lõhe massi ja eliidi vahel, mõeldes viimase all niihästi poliitikuid kui muidu arvamusliidreid?

Kokkuvõtteks

Enn Soosaar julges kirjutada, et Rüütel ei lähe, kuna tahab saada tagasi valitud, järelikult on tegemist sisepoliitika kandumisega välispoliitikasse. See ei ole ehk kogu tõde, aga tõde selles on. Arvata samal põhjusel on olnud diplomaatilised ka meie poliitikute reageeringud, sest nad ei söanda rahva meelsusega konfronteeruda. Ometi ei ole enamik erakondi Rüütli otsust ka ülevoolavalt heaks kiitnud, mis andnuks võimaluse neid suisa kahekeelsuses süüdistada. Arvamustega on nihverdatud. Seega on lisaks koduvillase ja avarama maailmakäsitluse polariseerumisele suurenenud võimu võõrandumine rahvast, kellega on nüüd hea president, mis kindlasti on kasvatanud rahva soovi presidendi otsevalimise järele. Äsjaste arengute valgusel tuleks aga viimasesse suhtuda kahekordse ettevaatlikkusega.

Olen nõus, et praegusel presidendil on oma otsuse langetamiseks mõjuvaid isiklikke inimlikke põhjusi. Neid pole tarvis üle korrata. Aga seoses sellega tuleb nentida ka järgnevat: see, et Eesti president ei lähe teiste riigipeade koosviibimisele, on ka teda valinud valijameeste moraalne pankrot. Sihukesi võimalusi oleks tulnud ette näha. Ja kõik praegused kõrged ja õilsad õigustused ei veena siinkirjutajat kuigivõrd.

Trääsa näitamisega on tihti nagu püksi pissimisega. Korraks hakkab soe, siis on veel külmem. Me seisame paigal.

15.III

Peeter Tulviste presidendiprogrammis oli olulisel kohal inimestele uues ühiskonnas hakkamasaamise õpetamine. See kätkes palju praktilist. Näiteks, kuidas korterit kasulikult välja üürida, makse maksta jne. Võib-olla oleks pidanud rahvale selgitama parteipoliitika põhitõdesid? Sest nüüd hakkavad need läbi pettumuste ise selgeks saama, tekitades tülpimust ja kibestumist. Võib-olla aitab huumor asja parandada? Kui me tosin aastat tagasi poleks härdalt ja padutõsiselt uskunud, et parlamenti satub sada üks inglit, ega me siis praegu neid nii ei kiruks. Ehk oleks pidanud kogu aeg kordama, et oi, poliitika on üks hirmus ja ropp asi. Võib-olla siis oleks rahvas praegu vaadanud, et näe, polegi nii ropp, mõni asi on veel ropem.

Karm ja õigustatud kriitika mõnede poliitikute aadressil ei tohiks mingil juhul kasvada üle alaväärsustundeks, hakata sugereerima meile endile, et Eesti ongi üks äpu. Sest ega mujal ei ole asjad palju teistmoodi. Nii võõrastavalt kui see ka hetkel ei kõla, aga meie demokraatlikud institutsioonid funktsioneerivad siiski hästi.

Ei tõmba uttu midagi!

Vahepealsed jutud vikerkaarekoalitsioonist on õnneks vaibunud. Nüüd räägitakse paremjõududest. Aga arvan, et see ei mängi välja. Konkreetseid nimesid nimetamata ? paremal ja paremal on siiski vahe. Mu meelest peaksid vanad jätkama. Vaatame asja natuke laiemalt. Üks emotsionaalne ja laialt levinud seisukoht on, et kui oled margi täis teinud, siis pead areenilt lahkuma ja lõpp sinuga! Ühelt poolt vaadates õige, aga teiselt poolt soodustab see ju enneolematut vastutustundetust! Kui nii kergelt pääseks, siis teab igaüks, et ta võib tulla, endale ja oma sõpradele lühikese ajaga parajalt nänni kokku kraapida ja siis kaduda, ilma et midagi järgneks. Lähed oma uut haiglat tegema, direktoriks või mis tahes muule kohale. Ja sinu asemele tuleb uus, kes sama teed käib. Lubavad valijatele kullamägesid, ise keeravad s?a kokku ja siis tõmbavad uttu. Kõik kordub ja tülpimus rahvas seas suureneb. Nii ei saa. Minu arvates tagab mingigi poliitilise usaldusväärsuse see, kui põhilised parteid ja nende juhtfiguurid tegutsevad meie silme all suhteliselt pikka aega, soovitavalt nii opositsioonis kui valitsuses. Siis me saame natukegi sotti, kes või mis nad tegelikult on. Ja kui nad on ebamäärased, st vahetavad pidevalt oma parteilist agregaatolekut, olles vastavalt partnerile kord vesi, kord jää, kord aur, siis on meil vähemasti sääranegi kindel teadmine.

Sellepärast oleks erakorraliste valimiste korraldamine mõttetu, kuigi esmapilgul võiks arvata, et sellest tõuseks tulu. Sest keda valida? Kardan, et praeguses seisus on meil lisaks olemasolevatele ?vanadele?, kes võivad üht- või teistmoodi ümber grupeeruda, valida peamiselt  Res Publica uute võimalike kloonide vahel. Ma suhtun sallivalt valimisliitudesse kohalikes omavalitsustes, aga parlamendis ei tahaks Mesimummi ja Kuldset Kotust näha. Poliitika nigel maine on peletanud eemale mitmed ausad ja võimekad inimesed, aga sihukeste arv ei ole ju väikerahval suur. Siinkohal jääb nõustuda Lennart Mere tähendusrikka nendinguga, et küüditamise tulemused avalduvad otseselt ka meie poliitilises elus. Eks viidi ju minema suur osa Eesti poliitilisest eliidist. Ja suur osa lahkus Läände. Mitte et need eakad inimesed võiksid nüüd Toompeal maid jagada, Ei, aga asi on järjepidevuses, mis ühel elualal läbi lõigati. See puudutab poliitilist kultuuri kõige laiemalt. Me alustasime nullist ja ütlen veel kord, et selle kohta läheb meil ikkagi hästi.

Vanad peaksid jätkama. Mitte et nad mulle väga meeldiksid. Aga meenub, mida öeldi Ameerika välisministeeriumis Saddam Husseini ja mitme teise diktaatori kohta: ?Nad on küll lurjused, aga meie lurjused?. On olemas ka sihuke vanasõna, et parem kurat, keda sa tunned, kui kurat, keda sa ei tunne. Nii et las vanad veavad oma koorma lõpuni, see on lõppeks nende kohus. Nii kergelt ka ei pääse. Valitsemine ei ole ainult pidupäevadel hõiskamine, vaid ka raske argipäev.

Mäletan filmist ?Puud olid, puud olid hellad velled? järgmist episoodi. Noor mees ei taha hakata talu pidama. See on raske vaevaline töö. Kohus määrab talle ihunuhtluse, kohtunik ütleb: ?Vaatame, kas saab peremeheks!? Meil ihunuhtlust ei ole, muidu peaks ka senistele valitsuserakondadele mõned sirakad andma: ?Vaatame, kas saab korralikud poliitikud või ei saa!?

P. S. Poliitikud justkui tajuksid, et rahvas on nende nägelemise peale pahane. Sellepärast on nad viimastel päevadel kaamerate ees naeratanud konstruktiivselt nagu sulavõi. Kõik vestlevad ja söövad koos lõunat, pärast kommenteerivad, et neil on palju ühist. Kahtlemata on ühist, kõigil on pea ja kaks jalga. Nädal tagasi täitus kakskümmend aastat, kui esimene Lääne popansambel Wham! andis puna-Hiinas avaliku kontserdi. Seda meenutades rääkis ansambli mäned?er, et kõikvõimalike parteibürokraatlike takistuste ületamiseks ja kooskõlastuste saavutamiseks pidi ta kahe aasta jooksul andma 457 ärilõunat. Ega midagi, sööma peab.

30. III

Samal teemal vt Mart Soidro meediakommentaari lk.16.