Toeta
Otsi

loomakaitse

  • Jalutuskäik tallinna galeerides

    Andri Ksenofontov

    Jarõna Ilo on sündinud ukrainakeelses kodus venekeelsel kodumaal. Kioskitest osteti poolakeelseid ajakirju. Prahas õppis ta fotograafiat t?ehhi keeles ja Tallinnas graafikat eesti keeles. Norras jäi külge norra keel, inglise keel on pealekauba. Ühe keele juurde pöördub ta alati. See on joonise visuaalne keel.

    Mingil hetkel kunstiharidus emantsipeerus klassikalisest akademismist, kipspeade kopeerimisest ja anatoomiaeksamitest lahtilõigatud laipade juures. Jutt joonistamise õpetamise vajalikkusest tunnistati kohatuks, fotograafia arengu tõttu isegi kohtlaseks. Kas fotoaparaat teeb joonistamisoskuse kasutuks? Kui nii, siis on diktofoniga kirjaoskus kasutuks muutunud. Kuidas oleks joonistamise kui väljendusvahendiga?

    Kätt nagu ka pöida on raske tabada. Seepärast kiputakse inimesi kujutama, käed taskus ja jalad rohus. Jarõna Ilo mitte ainult ei kujuta kätt veatult ilma eeljooniseta, ta ka suurendab veatult. See annab tunnistust absoluutsest kunstilisest kuulmisest, sest isegi renessansi meistrid kasutasid figuuride üle elusuuruse suurendamiseks mehaanilisi ülekandemehhanisme.

    Jarõna Ilo käsutuses on lai spekter paberivalgest süsimustani. Selle saavutamiseks tuleb hingeõhus tuiskavat puusütt pidevalt kinnitada, teha sadu fiksatiivi pihustamiskihte pildi valmimiseni. Peened detailid sünnivad söepliiatsist.

    Hausi galeriis esitatud koondpilt ?Päevik? esitab elamusi reisidelt Vaikse ookeani maadel. Igasse mustvalgesse etüüdi mahub meeleline aisting, pärlitera, mida kaks kätt randmete vahel veeretavad. Kultuuritaju  nagu lääne plastilise anatoomia käe põiming jaapani puugravüüri käega. Emotsioon nagu laululinnu matmine sõmerasse liiva. Tähenduslühis nagu kätest läbi kasvavad taimed. Kunstniku käsi on tema silm, tundel, hing ja keel. See räägib halvamise ja ellupuhkemise ringkäigust, mis ei tee vahet puulehe ja inimjumala lihavõttel, sest kosmilist näeb kõikjal tahtmise ja suutmise järgi.

     

    Sfinks kui dialoogiloom ja ilmastikunähtus

     

    Maria-Kristiina Ulase näitus ?Sfinks teab? Estonia kontserdisaalis kuni 10. IV.

     

    Eesti sfinksi kodu on Singeri masinal. Nime poolest oleks ehk sireen paremini siristava ?Laulja? korpusele sobinud. Või inspireeris selle mudeli kujundajat õmblusnaise ja -masina kimäär, mille küüs läbistas kangast kuulipilduja surmavusega. Kimäär kõrge korsetibüsti ja viktoriaanlikult keskendunud ilmega nagu sfinks. Sama kurioosne nagu sissevehitud patendile ehitatud Isaac Merrit Singeri õmblusmasinatööstus ja tema samaaegne abielu viie rinnaka mrs Singeriga.

    Maria-Kristiina Ulase müütiline loom Estonia kontserdisaali galerii näitusel on midagi muud. See esitas muinas-Teeba inimestele ?hommikul nelja, päeval kahe ja õhtul kolme jalaga? mõistatust ning pintslisse keeras nad kõik kui hukutava küsimuse õiged vastused, mis ennast ei tea. Absurdne küsimus, mis oma õigeid vastuseid sõi, kõnges absurdsel moel Oidipuse poolt ette söödetud õigest vastusest. Ulase kõigil piltidel on paradoksaalne koondpealkiri ?Sfinks teab?, mis teeb küsijast teadja ning kahekõne eos tapvast elukast dialoogilooma.

    Selle näituse eeltöö on vihmase suve rannaakvarellid, mille pilvedest pintsel sfinksid välja keerutas. Esmakordselt on Maria-Kristiina Ulas loobunud tihedalt läbi töötatud pildipindadest, paigutades mütoloogilised loomakooslused lageda tu?itaeva ja hõreda pliiatsijoone keskkonda. Kalligraafilised märgid on kogunenud parvedesse nagu dialoogipahvakud. Sfinksi kõne tuleb läbi irevil huulte hammaste igemete. Kui sfinks tapab oma ohvrid loogikaga, siis loogika ka seedib neid. Sfinksi puhul süüa tähendab teada, vägivald tähendab inimesetundmist. Kellega veel oma kallist kadunukesest kõnelda?

     

    Kaisa Puustaku refleksioonid

     

    Kaisa Puustaku näitus ?Kahekõne? G-galeriis kuni 2. IV.

     

    Kaisa Puustaku G-galerii näitus ?Kahekõne? on ülemineku?oki teraapia tärpentinilõhnalisest puberteedist plastmassist täisikka, siirdumine nõelalt ja uuritsalt fotoaparaadi ja arvuti juurde. Varem üritati töökojakaosest maailmu ehitada, sekka lõhuti mõni klaver. Nüüd on klaver instrumendiks pikselmaailmade dekonstrueerimiseks ehk käristamiseks kuvaril.

    Kaisa Puustak lahkab koduseid kultuurkihte ja pildistab üles leide. Galeriisamba nõgusal küljel ripuvad varasemate graafikatööde modellid ja teised asjad. Kirjapress kuivatab kirja, kartulikorv on dekonstrueeritud tühjaks vitskorviks ja üksikuks iduliseks kartuliks. Samba kumeral küljel on täiskasvanud nuku pea, kelle jälgivast vaatest kunstnik enam lahti ei saanud. Mis paneb asjad elama?

    Tsaariaegsete silinderklaasitud akende ülespildistatud laineline pind peegeldab Nõmme mände. Talveuinakus mets lööb kaleidoskooppeegelduses voogama. Nukupea mitmekordne peegeldamine paneb selle elama. Kuidas kujutada asja täpselt nii nagu see on? Kas see on üldse võimalik, kui igat asja vaadatakse läbi mingi muu asja, mille omakorda on teinud teine inimene? Olgu see sügavtrükiplaat, film, hõbedakiht. Refleksioon kui optiline protsess ja kui mõtisklus annavad asjadele hinge.

     

    Margot Kase künnapuu,

    tamm, pärn

     

    Margot Kase näitus ?Põlisasukad? Tallinna Linnagaleriis kuni 3. IV.

     

    Puhas loodus ilma kultuurmaastiku ühegi elemendita on haruldus. Margot Kase ?Põlisasukad?, Abruka põlispuud, on suudetud üles pildistada ilma piltniku enese esile kerkimata. Siin on õigesti mõistetud autori surma postmodernistlikku teesi. Ning feministlikku teesi maailma kujutamisest seda autori poolt hierarhiseerimata. Näitusekülastaja jääb uskuma, et on neid tüve- ja võsavorme ise looduses näinud. Ning kuresammul ringi koogutanud, et selle infrapunase kiire tabamisega makk sisse lülitada, kust tuleb puu pajatus Jüri Tuuliku tekstiga ja Reimo Võsa-Tangsoo häälega.

    Näituseidee viljastas Hasso Krulli loengusari maailmaloomise mütoloogiast. Algne mõte oli kasutada J. R. R. Tolkieni tekste Taavi Teplenkovi esituses. Ent see oleks muutnud näituse ?Sõrmuste isanda? filmi cover?iks. Samas on paralleel Tolkieniga kohane, sest too kirjeldab Kääbikla kultuuristatud loodusmaastikku ning kardetavat Fangorni põlismetsa. Miks ei võiks Fangorni kõndivate puude, entide kadunud naised Abruka padrikus redutada? Margot Kase pildid hirmutavad romantilise maastikuga harjunud inglast. Ja annavad aimu, kuidas maailmatelg puu seob ladvapilvi sügava maapõuega, mida kobestavad juured.

     

     

  • Suvelõpp flöödihelide saatel Nigulistes

    Vahur Luhtsalu

    Teos flötistidekullavaramust

    Kontsert algas tuntud ja paljukuuldud sooloteosega flöödirepertuaari kullafondist. ClaudeDebussy?Syrinx? sooloflöödile(1913)saiMihkelPeäskeinterpreteeringus hoopis teistsuguse hingamise kui esitused, mida allakirjutanu on varem kuulnud. Kuna see teos on üsna lühike, pole muusikule palju aega antud selleks, et ennast kontserdi alguses n-ö käima tõmmata. Aga juba esimeste helide kõlades õnnestus flötistilkoondadapublikutähelepanu muusikale, mis kaeblikult, melanhoolselt kõlanuna manas elavalt ette pildi heliloojast, kes pärast kõiki haigusega seotud vintsutusi valmistub tegema loomingulist testamenti, milleks saavad just tema kammerteosed. Loomulikult aitas siin kaasa ka Niguliste Antoniuse kabeli hea akustika ja flötistiperfektneruumitunnetusjälgimaksseda,et ühe fraasi, muusikalise mõtte lõpp ei seguneks järgmise algusega.

    Järgnenud Bachi Sonaat C-duur BWV 1033 oli üks kontserdi kõrghetki: peen fraasikujundus, tehniline meisterlikkus ja ansamblipartnerite erakordselt hea koostöö.

    Menuett I ja II tundusid tempolt pisut kiirustatud. Ääremärkusena võiks lisada, et kui keegi Bachi kaasaegsetest üritaks interpreetide valitud tempos menuetti tantsida, läheksid tal raudselt jalad sõlme! Aga… eks tuleb ju üha enam arvestada sellega, et elame XXI sajandil, kus meid kammitseb pidev ajanappus. Kuid siiski ? pisut rahulikuma ettekandega oleks ehk paremini saavutatud selle osa eelkõige tantsuline iseloom.

    Allakirjutanul tekkis tahtmatult võrdlusmoment sama teose ettekandega mõned nädalad tagasi Kuressaare kammermuusika päevadel ungari flötisti Gergely Matúzi esituses. Kui Mihkel Peäske mängus olid muusikalised fraasid loomulikul viisil liigendatud seoses sissehingamisvajadusega, siis ungari interpreedi puhul, kes kasutab oma musitseerimises enamasti ringhingamistehnikat, tundus, et tema fraasidel ei olegi kunagi lõppu. Pidev, katkematu fraas aga väsitab kuulajat, pannes ta kannatamatult ootama teose lõppu, et ka ise koos interpreediga veidi hinge tõmmata.

    Nii et siit nõuanne neile eesti puhkpillimängijaile, kes selle tehnikaga juba tutvust teinud: kui kasutate ringhingamistehnikat, tehke seda mõõdukalt, ärge väsitage publikut!

    Toru Takemitsu (1930 ? 1996) teos ?Air? sooloflöödile (1995) pakkus sarnaselt kontserdi alguses kõlanud Debussy teosega igavikulise elamuse. Tuues paralleeli Debussy ?Syrinxiga?: kas pole hämmastav, et mõlemad heliloojad on valinud flöödiinstrumendiks,mispeabväljendamakoguseda elukogemust, nukrust, leppimist läheneva surmaga ning igatsust igavikulise rahu järele? Kuna flöötoninimhäälekõrvalmuusikaarengusüks esimestest instrumentidest, siis tajun mõlema helilooja puhul kas teadlikku või alateadlikku soovi pöörduda tagasi muusika puhaste alglätete juurde.

    Kodumaised viisid

    Väga tänuväärne on see, kui eesti interpreedid ei hoia vaka all omamaist muusikat. Heino Elleri kolm pala (?Orus?, ?Jõel? ja ?Aasal?) võlusid oma loomuliku ja lihtsa ettekandega, kuulajale avanes täielikult nende palade programmilise sisu.

    Klaveri koha pealt peab kahjuks ütlema, et Antoniuse kabeli valge Estonia kabinetklaver kõlab küllaltki tuhmilt. Kabeli häid akustilisi omadusi arvesse võttes arvan, et see saal vääriks kindlasti selgema, konkreetsema kõlaga instrumenti. Samas tuleb öelda, et pilli tuhmi kõla oleks kindlasti kompenseerinud pianisti pisut resoluutsem sekkumine klaverirepliikide kujundamisel nendes palades.

    Kontserdi lõpetas Carl Philipp Emanuel Bachi Sonaat g-moll. See veenvas tõlgenduses ääretult kaunis, läbikomponeeritud teos pani i-le punkti ning kontserdikülastajate kestvad tänuavaldused andsid lootust, et ehk õnnestub edaspidigi kuulda head kammermuusikat nende suurepäraste muusikute esituses.

  • Jalutuskäigud kuraatoriga ja viiulihelid Endel Kõksisuurnäitusel Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!

    Reet Pulk-Piatkowska

    29. novembril saavad alguse iganeljapäevased jalutuskäigud näitusel Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga! , kus näituse kuraatorid tutvustavad korraga üht kunstniku loomeperioodi.

    29. novembril  ja 13. detsembril uuritakse kuraatori juhendamisel Endel Kõksi varasemat loomingut, mis sündis kodumaal aastatel 1938-1944. 6. ja 20. detsembril liigutakse korrus kõrgemale, kus kõne alla tuleb kunstniku paguluses loodud, publikule vähem tuntud kunst.

    Üritustele eelneb meeleolukas sissejuhatus noorelt muusikult Joonas Tomingalt, kes laseb E. Kõksi näituse kohvikusaalis viiulil kõlada. Üritused algavad kell 17. 

    Tänavu möödus 100 aastat kunstniku Endel Kõksi (1912-1983) sünnist. Tartu Kunstimuuseum tähistab seda näitusega  ENDEL KÕKS. VAPRUSE, VABADUSE JA RÕÕMUGA!, kus  rahvusvahelise mehe  loomingut kõrvutatakse kunagise  Tartu kolmiku  kahe kodumaale jäänud liikme Elmar Kitse ja Lepo Mikko omaga. 

    Olete väga oodatud!

  • .

     

     

    Kõik on kõigega endistviisi seotud. LR võib tähendada ka Laulvat revolutsiooni, kuid enne siiski Loomingu Raamatukogu. Loomingu Raamatukogul täitus sel nädalal 50 aastat järjepidevat ilmumist. Loomingu Raamatukogu sarjas on tänaseks kokku ilmunud 1344 raamatut, Laulvast revolutsioonist on esialgu veel vähem köiteid kokku pandud, kuid see-eest linastub täna kinodes ja rahvamajades üle Eesti ameeriklaste vändatud dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”.

    Filmis ei saada läbi tagasivaateta 138 aasta taha, mil kõik algas. Ja nii võib öelda, et revolutsiooni polegi, vaid pikk evolutsioonilugu, milles laulu kõrval on ühtviisi tähtis koht kõigil kunstidel. 50 aastat on selle voo lahutamatu osa olnud Loomingu Raamatukogu – suur ja sügav vaikne hingamise jada iseseisvuse süte miilamas hoidmiseks kommunistliku okupatsiooni paduvihmas. Iga nädal väike värske õhu sõõmuke, sõnasiirded, mis oma miljoneis kiirtes ulatuvad maakera pea igasse soppi.

    Eesti kunstnikel oli ses revolutsioonis mitu osa täita. Oli Priit Pärn ja “Sitta kah!”, oli Heinz Valk ja “Ükskord me võidame niikuinii”. Ja olid teised, vanade müütide äratajad ning uute loojad. Just 1980ndate eripäraks kujunes usin pöördumine mütoloogilise ainese poole Kalevipoja endani välja. Muu hulgas elustati ka riigi ja iseseisvuse müüt. “Oma sotsiaalpoliitilise tausta tõttu erineb 1980ndate kunst mõnevõrra eelmiste ja järgnenud kümnendite evolutsioonilistest arengumudelitest,” väidab kuraator Ando Keskküla Kumus eile avatud näituse “Kaheksakümnendad sulgudes” kohta. “Kui keskkonda selle toimimiseks enam polnud, jäi pateetiline, kirglik ja irooniline müütidest ja rituaalidest küllastunud kunst ajaloo seisukohalt sulgudesse.” Evolutsioon aga jätkub.

    Kõik need fenomenid pole hierarhilised puunukud kui matrjoškad, vaid lugematute vabade dimensioonidega iseseisvuse ühikud kui Eesti Vabariigi nime kandva katedraali võlvid.

    Kui meil poleks laulmist, raamatuid ega kunsti, poleks meid ega mitte midagi.

  • Hea muusika valitsuse silme all

    Piret Väinmaa

    Suvi on ilus aeg, noorus on ilus aeg. Ka Euroopa noorusaeg ? renessanss ? on muusika järgi otsustades elurõõmus ja särav.

    Mida oli inimesel siis ja praegugi elult tahta ? tulla kokku, tantsida, daame imetleda, lõbutseda, veini maitsta, muusikat kuulata. Las ta kisub meid kaasa, elu on üürike! Las ununeb hetkekski olukord riigis või rahakotis.

    Hortus Musicuse vabaõhukontserdil 31. VIII Stenbocki maja õues polnudki aega mõelda kõrvalistele asjadele. Publik oli sunnitud end hästi tundma. Kuulajatel ei lastud sõita kolinaga mööda puise akademismi rööpaid ? kõlas elav muusika sõna parimas mõttes, enamuses tempokad ja kaasakiskuvad tantsupõrandate hitid kuldsetest 1600ndatest.

     

    Daamide portreed

    Erasmus Widmanni (1572 ? 1634) tantsud kogumikust ?Musicalischer Tugendtspiegel? (1613) pakkusid tõelist värvipaletti ? muusikalised portreed, ülla imetluse objektideks auväärsed daamid, kes on andnud oma nimed ka teose osadele: ?Margaretha?, ?Johanna?, ?Magdalena? jt. Kahtlemata on nad olnud niisama kaunid kui vooruslikud, ent väga erinevad!

    Kui küsitlete mõnd tuttavat don?uani, hoidub ta väitmast, nagu meeldiks talle vaid selline või teistsugune naisetüüp. Ta jumaldab kõik naisi, sest nad on mitmekesisel moel köitvad. Võtke näiteks ?Sibylla? ? ta on kindlasti (muusika järgi otsustades) särtsakas brünett. Või ?Maria? ? nõtke tantsijanna, mustasilmne ja väle… ?Dorothea? tundub kuidagi küpsem, auväärse matrooni mõõtu. ?Rosina? aga ? lisaks voorustele kange iseloomuga (puhkpillide otsustavad tämbrid!). ?Regina? tundub neist kõige viimistletum, maitsekam, graatsilisem, ehk isegi haritum (palju erineva karakteriga muusikalist materjali, kaunistusi, eri tämbrite vastandusi, tempovahetusi jne).

    Galeriis leidus ka tõsisemaid, looritatud silmadega kaunitare (keda on iseloomustatud minoorse, mõtliku muusikaga) ning ülimalt virtuoosse helikeelega muusikalisi portreesid. Ilmselt väljendavad need heliloojas eneses pulbitsevaid sisemisi konflikte vooruse ja patu piiril… Widmann oli nooruses n-ö naistemees, vähemalt oli ta lubanud abielluda kahe daamiga, aga naiseks võttis hoopis kolmanda! Esimesed süüdistasid teda lubaduse murdmises ja kaebasid isegi kohtusse… Hortuse pillimehed on meisterlikud karakterite maalijad.

    Canzona?d kuuluvad Widmanni loomingu paremikku, nende helikeelt on iseloomustanud Michael Praetorius kui ?värsket, rõõmsat ja vilgast?. Ta on kirjutanud ka vaimulikku muusikat ning töötanud organistina, õpetajana ja kirjutanud luulet, sh tekste omaenda ilmalikele teostele.

     

    Tudengilauludest madrigalikomöödiani

    Johann Hermann Scheinil (1586 ? 1630) oli uskumatult kurnav elukäik ? tal oli kahest abielust kokku kümme last, kellest kaheksa surid varases eas. Esimene naine suri viiendat last sünnitades, ka Scheini enese tervis oli halb: ta kannatas muuhulgas tuberkuloosi, neerukivide jm all, siiski jäi alles tahe kirjutada muusikat. Teda sidus lähedane sõprus Heinrich Schütziga, kellega neil oli palju ühist: sünniaasta, juuraõpingud ning muidugi ekspressiivne helikeel luterliku piibliteksti muusikasse vormimisel. Scheini vaimuliku muusika pärand tõstab ta samale kõrgusele Schützi ja Scheidtiga. Schein näib olevat eelkõige vokaalhelilooja, pühendunud ühtviisi nii vaimuliku kui ka ilmaliku muusika loomisele. ?Studenten Schmaus? (1626) koondab rõõmsaid tudengilaule ja tekstid räägivad ikka sellestsamast, millest noored ka tänapäeval mõtlevad ? veinist, elumõnudest…

    Vahepeal kõlas Briti saarte renessanssmuusika. Tobias Hume (1569 ? 1645) teenis sõjaväes, ka ta ?Sõduri laul? sisaldas militaarseid heliefekte ning sõjaväeolustiku kirjeldusi. Jaan Arderi südamlik ettekanne puudutas ka kõige spartalikumaid hingi.

    Iiri harfimängija ja bardi Turlough O?Carolani (1670 ? 1738) muusikas on iiri rahvamuusika, iiri traditsioonilise harfimuusika ja itaalia kunstmuusika mõjutusi.

    Gasparo Zanetti tantsudekogumik ?Il Scolaro ? (1645) sisaldas kohati lausa nüüdisaegseid kõlavärve, kui kuulata kas või trummi ja bassi valitsemist partituuris. Teisal jälle vastandus üliõrn piano bakhanaalsele forte?le, kus terve Hortuse seltskond mõnuga kaasa huilgas. Virtuoossust ja sära kostis puhkpillisoolodest Neeme Punderi ja Olev Ainomäe esituses ning Ivo Sillamaa klavessiinipartiist.

    Lõpetavates tantsudes võis kuulda ka naturaalsemaid, maalähedasi hääli. Ja viimane tants meenutas veidi ?Kaera-Jaani?!

    Kontserdi nimi ? ?Taassünd hilissuvel? ? sümboliseeris suvel kogutud energia teisenemist talviseks toimekuseks. Särtsakale noorusele vastandus meenutus, millega see kõik lõpeb ? tahtmata solvata eakaid inimesi, meenutagem, et vanadus võib tabada kõiki. Hortuse soovitus on: säilitada huumorimeel. Vaimukas, meisterlik, ideaalselt koos hingav ja laulev ansambel haaras publiku kaasa Pantalone seiklustega madrigalikomöödias ?Vanadusnõtrus?.

    Valitsused tulevad ja lähevad, noored saavad vanaks, ent muusika jääb ja Hortus Musicus mängib. Au ja kiitus talle!

  • Kumu kunstimuuseumis räägitakse 1920.–1930. aastate modernistlikust keskkonnast

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 28. novembril kell 18 toimub Kumu kunstimuuseumis loeng „Moodsa elu moodne vorm”. Eesti Kunstiakadeemia professor ja arhitektuuriajaloolane Mart Kalm räägib näituse „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” täienduseks tolle ajastu modernistlikust keskkonnast. Osalemine muuseumipiletiga.

    „1920. aastate geomeetrilisest kunstist alguse saanud uus esemelise ja ehitatud keskkonna esteetika vallutas 1930. aastate algul Eesti. Arhitektid ja kujundajad ei lähtunud küll otseselt kohalikest kunstnikest, vaid rahvusvahelisest moest, nagu tegelikult tegid ka Eesti Kunstnikkude Rühma kunstnikud,” ütles arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. „Modernistliku keskkonna kujunemine oli osa suuremast eestlaste moderniseerumise protsessist, mis puudutas kogu ühiskonda ja elulaadi. Uut modernset Eestit sümboliseeris autoroolis Pärnu ranna poole tuhisev päevitunud ihu paljastavas tennisekostüümis kaunitar.”

    Eesti Kunstnikkude Rühm (EKR) oli esimene avangardile keskendunud kunstirühmitus Eestis, mille aktiivseim loomeperiood jäi 1920. aastatesse. EKR seadis esiplaanile kunsti rahvusvahelisuse, kunstile olemusliku otsimise senisest erinevate põhimõtetega ning visuaalse keskkonna ümbermõtestamise kaasaja vaimus.

    Näitusel „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” on eksponeeritud ligi 60 maali EKRi olulisematelt autoritelt, nagu Jaan Vahtra, Eduard Ole, Friedrich Voldemar Hist, Juhan Raudsepp, Felix Randel, Märt Laarman, Arnold Akberg, Henrik Olvi, ning nendega sarnaseid loomingulisi ideid jaganud kunstnikelt. Näitusel on üle 50 graafilise töö ja joonistuse.

    Loeng toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadrioru filiaalides oktoobrist aprillini 2012–2013, kui Mikkeli muuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00. Kadrioru kunstimuuseum on remondi tõttu suletud.

  • Jumalikud kohtumõistjad

    Kaarel Tarand

    Ole poliitik või kunstnik, kujundlikkus käib tegevuse juurde. Isegi teadlaselt ei pea alati ootama kuiva täpsust. Mõnel puhul aga kohe kindlasti. Võtame näiteks politoloogid, kellest saavad alati enne valimisi meediatähed. Üks neist on juba aastaid poliitikaringkondades ainult naljanumbriks, sest võidab alati ülekaalukalt valimistulemuste ebatäpse ennustamise võistluse. Seda teavad ka ajakirjanikud, kes annavad paraku (võib-olla lihtsalt parema puudusel) kobakäppadele ikka eetriaega. Ja nii nad, tiitli poolest teadlased, seal muljetavad ja arvavad. Unustades täielikult, et selles olukorras ja rollis peaksid nad olema eriti täpsed, mitte juhuslike suhtarvude müügimehed. Nad räägivad erakondadest ja tõenäolisest valimistulemusest. Eriti riivab neis juttudes kõrva kaks ebakorrektsust: esiteks erakondade liigitamine ja teiseks pidevad arutelud valimiskampaania “räpasuse” üle.

    Ma ei ole kuskilt leidnud universaalset teaduslikku alust erakondade liigitamiseks suuruse järgi. Aga häirimatult on Eesti politoloogilises kasutuses mõisted “suurerakond” ja “väikeerakond”. See võib olla lihtne kaasajooks mõne erakonna eneseimetlusliku kõnepruugiga, kuid olukorras, kus selline hinnanguline (ja põhjendamatu) jaotus võib arvestatavalt valijakäitumist mõjutada, peaks teadlane selle kasutamisest hoiduma.

    Lähivaatlusel selgub ju, et suurteks ja väikesteks grupeerimine ei toetu üldse mingile loogilisele alusele, puuduvad mõõtühikud ja skaala. Liikmete arv, iseenesest lihtne alus, kuid sugugi mitte valimistulemusega kindlalt korreleeruv, ei paista mõõduks sobivat, sest sel juhul peaksid enam-vähem võrdse liikmete arvuga Keskerakond ja Rahvaliit kindlasti ühes paadis olema. Aga ei ole, esimene liigitati ühes nädalavahetuse TV-saates suureks, teine väikeseks. Suuri oli tolles jaotuses üldse kaks, teisena Reformierakond (millel liikmeid enne nimetatutest poole vähem).

    Suurteks ja väikesteks võiks erakondi häda pärast liigitada valimistel saadud tulemuse järgi, st kohtade arvu järgi riigikogus, kuid see peegeldab ju ammust, mitte praegust olukorda. Pealegi oleks selle liigituse järgi suurim hoopis Isamaaliidu ja Res Publica Liit. Tõsi, mõnes avalduses liitubki IRL suurte hulka, aga Rahvaliit ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond määratakse vankumatu järjekindlusega väikesteks, parimal juhul lubatakse neile au saada koalitsioonide moodustamise “kaalukeeleks”, aga see on ka kõik. Sest isegi hoolimata sellest, mida näitavad politoloogide enda kasutatud suhtarvud, käib nn väikestega üldjuhul kaasas spekulatsioon, et nad “ei pruugi künnist ületada”. Keegi ei pruugi. Sõda võib ka tulla ja valimised üldse toimumata jääda.

    Olgu peale, arvamusküsitluste järgi võib tõepoolest hetkeseis olla selline, et mõne erakonna toetus on kaks või kolm korda suurem teise omast. Erakondade populaarsus elabki pidevas muutumises ja just selleks, et need muutused ka peegelduksid riigi valitsemises, regulaarselt üldvalimisi korraldataksegi ega panda valitsuskoalitsioone kokku telefoniküsitluste või politoloogide sümpaatiate järgi.

    Teadlase vaatepunktist ei tohiks olla midagi peale hakata ka liigitusega “parlamendierakonnad ja ülejäänud”. Ajakirjandus, jah, võib teha meelevaldseid valikuid, kui korraldab konverentse või valimisdebatte. Teadlase silmis peaksid kõik kehtivate seaduste järgi registreeritud erakonnad olema üheväärsed. Zooloogi me ju ei kujuta ette tõsiselt rääkimas, et metsas olulised loomad on põder ja karu, aga siil ja hiir tulevad kõne alla ainult kui väljakujunenud aineringluse solkijad.

    Ja lõpuks see salapärane “enneolematult räpane valimiskampaania”. Kuidas seda mõõta? Kas räpasuse määra saab paigutada mingile skaalale? Milline on taustsüsteem? Kuidas oleks rahvusvahelise võrdlusega? Kui kaugel oleme veel räpasuse laest (kui on selge, et alustasime nullist 20 aastat tagasi, kui valimisi üldse ei toimunudki)?

    Üldnimetus asjale on hoopis, et teadlased kuritarvitavad oma erialaga kaasnevat autoriteeti demokraatliku riigikorralduse põhjendamatuks halvustamiseks. Samas halvustuses on peidus veel ka veendumus, et meil pole vaba ja mõtlemisvõimelist ajakirjandust. Poliitik, kellel palk silmas, võib ju ajakirjandust kritiseerida, teadlane ei tohiks ilma vettpidava tõendusmaterjalita õhutada kujutlust, nagu suudaksid erakonnad ajakirjanikke ja väljaandeid piiramatult mis tahes laimu levitamiseks ära kasutada. Üks on kindel: märtsis tulevad Eesti selle aasta parimad valimised.

     

  • MoKS teistes koostööprojektides

    John Grzinich

    13. III toimus Genfi linnasüdames väike, kuid tähelepanuväärne helikunstiüritus, millest võtsid osa ka MoKSi koordinaatorid John Grzinich (jgrzinich) ja Evelyn Müürsepp (eku). ?VernalFLUX? (?Kevadvool?)  leidis aset Rhône?i jõe ja Genfi järve ühinemiskohal asuva saare Centre D?art en L ?ile?i galeriis.

    Üritus sümboliseeris siirdumist, üleminekut talvest kevadesse, päevast öösse, helilt kujutistele, ideedelt ellu, kuid ka uue organisatsiooni Cloudmirror ametlikku sündi. Praeguseks on Cloudmirror andnud välja seitse CD-ROMi, nende seas ka jgrzinichi soolo CD-ROMi ?Võrdsed ja kauged jooned?. Sel kevadel on plaanis välja anda veel seitse uut CD-ROMi.

    ?VernalFLUXil? võis näha ka performance?i-programmi. Itaalia helikunstnik ja lingvist Giancarlo Toniutti avas ürituse päikeseloojangul teosega ?Wire Process? (?Traadiprotsess?). Teos kasutas heliallikana galerii ühest seinast teise veetud traate ja tõi esile helide kihistamisprotsessi: traadiga tekitatud heli salvestati makilindile ja mängiti siis tagurpidi maha, samal ajal traatide hõõrdumisest tekkivaid uusi helisid peale lindistades, nii mitu korda. jgrzinichi ja eku performance?i ?Maaheli. Unustatud unistused? käigus tekkis heli Mooste mõisa katusekivide ja kanga liikumisel. Samal ajal kui kangasekraanile projitseerusid tagantpoolt aeglaselt liikuvad lained, töötlesid kunstnikud kangast-ekraani esialgu rasva ja veega, hiljem intensiivse värviga. Prantsuse helikunstnik Yannick Dauby ja Taiwani kunstnik Wan-Shuen Tsai lõid teose ?Observation and Gathering? (?Vaatlemine ja kogunemine?): Dauby tegi oma varasematest salvestistest miksi, Shuen  projitseeris  kahe videoprojektoriga lühikesi videoklippe. Inglased  Jonathan ja Geoff Sawyers töötasid kumbki küll omaette, kuid siiski ühe teose kallal:  Coleclough kasutas keerukat, alkeemiku töötuba meenutavat helilaborit, Sawyers jäädvustas kalligraafiliselt oma unenägu. Ürituse peamine korraldaja Michael Northam osales möödunud aastal MoKSi suveüritustel ja naaseb ka tänavu, et jätkata heli ja liikuva pildi seonduvaid koostööprojekte.  

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Suurfestival Luzernis (13. VIII ? 18. IX) on hõlmanud kokku 67 kontserti, lisaks foorumid, seminarid, õpitoad, avalikud proovid jm. Sümfooniakontserte üksi oli juba 29, kus üks peategelasi oli festivali ja orkestri kunstilise juhi Claudio Abbado poolt ümberformeeritud Luzerni Festivaliorkester. Abbadole omaselt (nagu enne Berliiniski) on festival alustanud oma teemade ketti, tänavu on selleks ?Freiheit?, mille üks keskseid märke Viktor Ullmanni ooper ?Atlantise keiser?. Tipporkestritena on järjest esinenud Baieri Raadio (dir Maris Jansons), Berliini (Simon Rattle), Peterburi (Juri Temirkanov), Müncheni (Zubin Mehta), Oslo (André Previn, ta Viiulikontserdi ?Anne-Sophie? ?veitsi esmaesitus) ja Viini Filharmoonia (Valeri Gergiev) ning Põhja-Saksa Raadio (Christoph von Dohnanyi), Clevelandi (Franz Welser-Möst), Amsterdami Concertgebouw? (Maris Jansons ja Philippe Herreveghe) ja Ensemble Moderni (Heinz Holliger) orkestrid, Berliini (Daniel Barenboim) ja Dresdeni (Bernard Haitink) Riigikapell, homme viimasena La Scala Filharmoonia orkester Riccardo Muti käe all, Dvořáki V sümfoonia festivali lõpetamas.

    Lisaks värskelt tööd alustanud Luzerni Festivali Akadeemia orkester ja selle ansamblid (Pierre Boulez), kelle solistina esines pianist Maurizio Pollini. Publikut on rõõmustanud ka tänavuse juubilari, pianist Maria Joao Pirese ülesastumine.

    Sooloõhtutega esinesid Pollini, Pierre-Laurent Aimard (ka kolm osa Birtwistle?i sarjast ?Harrison?s Clock?), Cecilia Bartoli jt. Kuulsuste ansamblitest nimetagem triot Anne-Sophie Mutter, André Previn, Lynn Harrell. Kümnel uue muusika kontserdil esines ka Ensemble Intercontemporain (Susanna Mälkki). Pierre Boulez juhtis ümarlauavestlust, festivali heliloojaks oli Harrison Birtwistle oma 17 teosega (!) ning teda mängimas ka Arditti Quartet ja Nash Ensemble.

    Torino ?Settembre Musica? (kus festivalihelilooja Arvo Pärdi teosed kõlasid 6. ? 12. IX, vt Sirp 10. IX) avas 4. IX Lully ?Le Divertissement Royal? ning Teatro Regios esinesid Jordi Savalli juhatusel nii Academia Montis Regalis kui Le Concert des Nations. Festivali tähtedeks on veel Les Arts Florissants (Charpentier? ?Grand Office des Morts?), Clemencic Consort, Filarmonica Arturo Toscanini ja New Yorgi FO (mõlema dir Lorin Maazel), Baieri Riigiooperi orkester (Zubin Mehta), Marseille? Rahvusballett (koreograaf ka Tero Saarinen) ja Compagnie Fetes Galantes. Nagu Luzerniski oli ka siin Arditti Quartet ja Nash Ensemble Birtwistle?iga, Guo Wenjing oma autoriõhtuga, Franz Liszt Piano Duo, Ensemble Micrologus, dirigent Michel Plasson koos lauljatar Nathalie Stutzmanniga, nädalapäevad etendusi Kerala truppidega Indiast. Ensemble Moderniga esitatakse ka Brechti-Weilli ?Kolmekrossiooperi? kontsertversioon ja seda dirigeerib H. K. Gruber.

    ?Il grand finale? tuleb kolme kontserdiga 26. IX Lingotto Giovanni Agnelli auditooriumis, kus järgemööda astuvad üles I Filarmonici di Roma (dir/sol Uto Ughi), Virtuosi di Praga (dir/sol M. Rostropovit?) ning Torino Teatro Regio koor ja orkester Beethoveni IX sümfooniaga, dirigent Gerd Albrecht. Väärib märkimist, et paljud festivaliüritused (ka kõik Pärdi kontserdid) toimuvad tasuta.

    ?Praha sügis? suhteliselt uue festivalina (12. IX ? 1. X, tänavu 14. korda) on end samuti orkestrite paraadiks kujundanud. Eelkõige näitab oma rikkust kolme orkestriga Praha ? T?ehhi Filharmoonia (solist Pärnu Oistrahhi festivali täht Vadim Gluzman), Praha Kammerfilharmoonia ja Praha Raadio orkestrid.

    Pühapäeval avas pidustused Rudolfinumis Monte Carlo FO Josef Bohači sümfoonilise draama ?Cyrano? esiettekandega (dir Marek Janowski, l pianist Gerhard Oppitz), kõlas ka Dvořáki sümfoonia ?Uuest maailmast?. Külas on veel BBC Philharmonic (Gianandrea Noseda), Ensemble Orchestral de Paris (John Nelson), Bambergi Sümfoonikud (Jonathan Nott, sol viiuldaja Julia Fischer), Berliini Sümfoonikud (Lior Shambadal), ka Xalapa kitarriorkester Mehhikost ning rahvusvahelisel muusikapäeval lõpetamas Moskva FO (dir Juri Simonov, sol David Geringas).

     

    Gaudeamuse preemia 2004

    Pühapäeval kuulutati Amsterdamis välja noorte muusikaühingu Gaudeamus fondi tänavuse kompositsioonipreemia (4550 eurot) võitja, kelleks osutus Sampo Haapamäki (1979) Soomest ? juba meilgi NYYD Ensemble?ilt kõlanud teosega ?Signature?. Preemia üleandmine toimus ?Gaudeamuse? rahvusvahelise muusikanädala (6. ? 12. IX) lõpupäeval. ?üriile (Klas Torstensson / Holland-Rootsi, Karin Rehnquist / Rootsi, Takayuki Rai / Jaapan) oli laekunud 439 teost 42 riigi noortelt heliloojatelt, esmasel valikul said nominentideks 17 teost (Soomest veel Olli Virtaperko). Muusikanädalal toimus 17 kontserti ning  viis õpituba, kavas oli eelmise konkursi võitnud venelase Dmitri Kurljandski uusteose ?still life? esiettekanne, ka varasemate laureaatide ja nominentide loomingut jm. Festival esitleb end kui viimaseima aja noore põlvkonna muusika ?maailmakülast? (global village) hoolikalt valitud näidete tutvustajat (ka konkursile saadetu peab olema loodud viimasel kolmel aastal). Esinejatest peamised hollandlaste tippgrupid, nagu Nieuw Ensemble, Asko Ensemble, De Ereprijs, Hollandi Raadio Kammerorkester, külalistest prantslaste Aleph Ensemble, Iirimaa Crash Ensemble jt. Avakontserdil võis kuulda ka Mongoolia uut muusikat, kaastegev sealne ansambel.

     

    Peter Maxwell Davies ? 70

    Briti ühe tuntuma helilooja, hiljuti ka tiitli Master of Queen?s Music väärinud maestro juubel oli 8. IX. Muljetavaldav on tema loomingu esituste haare ja rohkus aastast aastasse (ka looming ise on väga mahukas ning enam kui 200 oopust on trükitud!). Tänavu lisandusid veel festivalide tähelepanuavaldused: ?Carinthia suvel? Vladimir Ashkenazy dirigeerimisel ta populaarseimad, ?Martyrdom of Saint Magnus? ja ?Orkney Wedding, with Sunrise?, ta oma St. Magnuse festivalil Orkney saartel toimus juunis ?Seven Skies of Winter? maailmaesiettekanne Nash Ensemble?ilt.

    Esitused BBC Proms?il (?Ojai Festival Overture? Last Night of the Proms?il 11. IX), praegusel Berliini festivalil (V sümfoonia autori juhatusel), ?Missa Super l?Homme Armé? (?Musica Sacral homme? Maastrichtis), ?Medium? Den Anden Operalt Kopenhaagenis tuleval nädalal, Norra Rahvusooperilt oktoobris ?Miss Donnithorne?s Maggot? ?Ultima? festivalil ja Hannoveri Riigiooperis ?Tuhkatriinu?, mil Maxwell Davies läheb ise oma teoseid juhatama ka Budapesti sügisfestivalile. Ning oktoobris sünnib ka Naxos Quartet nr 5 (nr 4 esmaesitusel Oslo kammerfestivalil augustis) maailmaesiettekanne Londoni Wigmore Hallis, novembris ootab maestrot kontsert Rooma Teatro Olimpicos jne. Sügisel teevad väga sisuka seeria ühiselt ta sünnipaigas Manchesteris veel BBC Philharmonic Orchestra ning Royal North College of Music.

     

  • «Eesti maastik» Narva Muuseumi Kunstigaleriis

    Narva Muuseum

    30. novembril kell 15.00 avatakse Narva Muuseumi Kunstigalerii suures saalis Vene Kunstnike Ühenduse Eestis näitus „Eesti maastik“.

    Näitusel Narva Muuseumi Kunstigaleriis võib näha enam kui 60 eesti maastikele pühendatud tööd. Avamisel on kohal ka paljude tööde autorid.

    Külastajatel on võimalus näha eesti maastike motiive ja vaateid, mis on valminud erinevates tehnikates ja stiilides.

    Sügavad metsad ja tihnikud, lihtsakoelised eesti põllud, meremaastikud, järved ja veesilmad lummavad vaatajaid lähendades neid loodusele ning lubades aimata värske õhu hingust.

    Lisaks loodusele on näitusel välja pandud töödes kujutatud ka asulamiljööd ja linnamaastike.

    Maastikuteema on kujutavas kunstis igavene. Eriti huvitav on võrrelda maastikke, mis on joonistatud kaasaegsete autorite ja möödunud aastate meistrite poolt.

    Üllatab meie kunstnike võime näha midagi erilist justkui tavapärastes asjades – kivides, murus, metsatihnikus… Rõõm maa ilu nägemisest kandub üle vaatajale, täidab ta inspiratsiooni ja elurõõmuga.

    Näitus jääb avatuks kuni 13.01.2013.

Sirp