Toeta
Otsi

loomade õigused

  • Venemaa räägib rahvaloenduse kaudu

    JAAK PROZES

    1989. aasta rahvaloendusega võrreldes on tunduvalt suurenenud armeenlaste, aserite, t?et?eenide ja n.-ö. teiste Kaukaasia rahvaste arv. Samas väheneb kiirelt mordvalaste, ukrainlaste ja valgevenelaste arvukus. Valdav osa neist saab omal soovil ja Venemaa ?abil? venelasteks. Ja kui nüüd küsida, kus on hiinlased, siis võib näha, et kardetud hiinlasi nende Venemaa n.-ö. suurrahvaste seas pole. Ametlikult elab seal 2002. aasta rahvaloenduse järgi hiinlasi vaid 35 000. See aga ei tähenda, et neid Venemaal ka tegelikult nii vähe elaks.

    Eestlaste rahvusliku identiteedi seisukohast on meile üliolulised andmed Venemaa soome-ugri rahvaste kohta. 1989. aastaga võrreldes tuleb tõdeda, et pilt Venemaa soome-ugri rahvastest on segasem kui kunagi varem. Nimelt pole enam võimalik määratleda rahvusteadvust rahvuskeelt emakeeleks pidavate inimeste järgi. Samuti on ?tekkinud? rida ?uusi? soome-ugri rahvaid, mis muudab olukorra veelgi ebaselgemaks. Ka teeb olukorra keerulisemaks see, et pole määratletud, mida tähendab keele valdamine. Siiski saab 2002. aasta rahvaloenduse andmeid Venemaa soome-ugri rahvaste puhul tinglikult võrrelda 1989. aasta rahvaloenduse omadega, sest määratleti rahvuskeelt valdavate inimeste arv. Tõsi, selle aluseks oli rahvuskeele rääkimine esimese või teise keelena, 2002. aasta rahvaloendusel aga valdamine. Võrdluseks annab julgust asjaolu, et vaevalt neid Venemaa soomeugrilaste keskel elavaid venelasi palju oli, kes pidasid end kohalike ?aborigeenide? keele valdajateks.

    Eestlaste, soomlaste ja ungarlaste puhul ei saa 2002. aasta rahvaloenduse andmeid kindlasti kasutada rahvusteadvuse määratlemiseks. Täpsemat informatsiooni saaks ehk siis, kui selguksid rahvaloenduse andmed Vene Föderatsiooni subjektide kaupa. Küll aga on võimalik rahvusprotsesse hinnata ja võrrelda teiste soome-ugri rahvaste puhul.

    Võrreldes 2002. aasta rahvaloenduse andmeid 1989. aasta omadega, tuleb tõdeda, et soomeugrilaste üldarv, eriti aga rahvuskeelte valdajate arv, on tunduvalt vähenenud. Oma osa on siin sellel, et 1989. aasta rahvaloendus toimus endise NSV Liidu piires, praegune aga Venemaal, kuid selle mõju on tühine. Nagu ka soome-ugri rahvaste negatiivsel iibel. Tegelikuks põhjuseks tuleb lugeda Venemaa soomeugrilaste venestumist. Assimileerumistempo on aastatega 1979 ? 1989 võrreldes mitmeid kordi kiirem, seda vaatamata 90ndate algul toimunud soome-ugri rahvaste ärkamisajale ja rahvusorganisatsioonide asutamisele. Kui näiteks mari keele valdajaskond suurenes aastail 1979 ? 1989 koguni pea 3000 võrra, siis aastail 1989 ? 2002 toimus kahanemine 77 000 inimese võrra. Mordva keeli valdavate inimeste arv vähenes aastail 1979 ? 1989 91 000, 1989 ?2002. aga 240 000 võrra. Pea sama on toimunud ka teiste suuremate Venemaa soome-ugri rahvastega. Tehes nüüd natuke ehk matemaatiliselt meelevaldseid arvutusi, siis järgmiseks Venemaa rahvaloenduseks näiteks aastal 2015 on mordva keelte valdajaid 476 000, mari keelte valdajaid 348 000. Seega võib lõpp tulla kiirelt, jäävad üksikud soome-ugri rahvaste keelesaared ja rahvariided, natuke etnograafiat. Venemaa ülejäänud soome-ugri maailm võib-olla isegi ajab soome-ugri asja, aga teeb seda vene keeles.

    Siiski tuleb tõdeda, et Venemaa rahvaloendus tõi välja ka midagi positiivset. Nimelt on põhjarahvaste seas märgata päris tuntavat arvukuse kasvu ja ka rahvuskeelt valdavate inimeste arv pole vähenenud. Ilmselt on siin lisaks loomulikule juurdekasvule tegemist asjaoluga, et tänu riigi toetusele on kasulik olla hant või mansi. Liiguvad ju Eestiski ringi jutud Siberis elavatest venelastest, kes otsivad oma handist või mansist esivanemaid, et riigi poolt põlisrahvastele määratud dotatsioone kätte saada.

  • Näitus „Eksootiline võõras” Tartu Kunstimuuseumi kunstikabinetis

    Reet Pulk-Piatkowska

    Mõnikord  Eestis, aga enamasti siiski eksootilistel reisidel kohatud huvitavad võõrad inimesed oma sootuks erineva näoplaani, riietuse ja kommetega on eesti kunstnikke köitnud läbi aegade.  Kolmapäeval, 30. mail kell 17.00 avanev näitus „Eksootiline võõras“ esitab valikut eesti kunstiklassikast, mis on inspiratsiooni saanud just sellistest kohtumistest. Need, kunstnike jaoks küll väga põgusad tutvused on segus inimliku uudishimu, hoolivuse ning kunstniku professionaalsete oskustega võimaldanud luua äärmiselt nauditavaid taieseid. Näitusel eksponeeritud 22 tööd 12 autorilt on valitud Tartu Kunstimuuseumi kogust.

    Esindatud on baltisaksa soost kunstniku Julie Hagen-Schwarzi töö, kaunis „Itaallanna vaasiga“. See on maalitud pärast 1851. aastat, mil ta asus õppima Roomas tegutsenud saksa maalikunstniku, tuntud salongiromantismi esindaja Johann Friedrich Ludwig Heinrich Riedeli juures. Samuti on esindatud eelmise sajandi alguse suurima rännumehe Ants Laikmaa Itaalias ja eksootilisel „mustal kontinendil“ – Aafrikas maalitud tööd, pikka aega Eestist eemal elanud Eduard Wiiralti portreed, Arnold Kalmuse ja Aleksander Uuritsa maalid. Pallaslased Endel Kõks, Johannes Saal ja Elisabet Kurre on maalinud mustlaseid, kes olid peamised Eestis kohatud võõrad inimtüübid. Elades Tartu ümbruses, sattusid nad küllalt tihti kunstikooli Pallas modellideks ja nii meie kunstnike loomingusse.

    Nõukogudeaegsed reisivõimalused olid enamasti piiritletud Nõukogude Liidu avarustega. Üleliidulistes loomingulistes baasides maalitut esindab näitusel Ilmar Malin. Malin viibis Kesk-Aasias 1961. aastal. Kunstniku enda sõnul pakkus töötamine Samarkandis ja Buhhaaras, sealne loodus, inimesed, arhitektuur ja vanapärsia miniatuurikunst palju, ning aitasid lahti saada stuudiumi stereotüüpidest.

    Teistest avaramad reisivõimalused on eriti värvikaks muutnud Evald Okase inimtüüpide galerii.  Kohapeal tehtud eskiiside põhjal valmisid hiljem kodus graafiliste lehtede sari – „Reisimuljeid Itaaliast“,1961. aastal Prantsusmaa-sari „Pariis“, Madalmaade reisilt sündis „Matkamuljeid Madalmailt“. Sel ajal teostab kunstnik ennast eelkõige graafika vallas, 1963. aastal toimunud Jaapani ja India reisid andsid enam inspiratsiooni maalimiseks.
    Näitus on avatud 22. juunini.

    Olete oodatud!

  • Oma nägu, oma tegu

    Igor Garšnek

    Räägitakse, et iga muusikakollektiiv – olgu see orkester, koor või ansambel – läheb lõpuks oma juhi nägu. Ning kui vahetuvad liidrid, muutub ka see pale, või siis vähemalt näoilme. Tallinna Kammerkoor, mis asutatud aastal 1962 Uno Naissoo (!) initsiatiivil, on peale kunagise peadirigendi (1962 – 1992) Kuno Arengu laulnud ka teiste koorijuhtide (A. Ratassepp, A. Üleoja jpt) taktikepi all, ent säilitanud harrastuskoori kohta ikkagi kindlalt oma positsiooni eesti kammerkooride mitte just liigtihedas reas. Kaotamata sealjuures oma palet, näoilmest rääkimata.

    Tallinna Kammerkoori hiljutise kontserdi (12. XI) kava Rootsi-Mihkli kirikus oli võrdlemisi komplitseeritud – keskseks vaimulik koorimuusika läbi aegade. Ent kuna need ajad ise on vanamuusikast peale (Pierre Certon) läbi vene XIX sajandi vaimuliku muusika (Bortnjanski, Tšaikovski) tänasesse päeva (Pärt) niivõrd erinevad, siis tagas kava sidususe koori esituslikult ühtne hingamine-laulmine samavõrd kui kahe dirigendi (peadirigent Aivar Leštšinski ja Darja Pastušenko) hästi läbi mõeldud “koorijuhatuslik tandem” repertuaari kontsertlikus jaotuses.

    Muusikaõhtu alguses sai kuulda vene vaimulikke heliteoseid: juba esimesena kõlanud Bortnjanski “Da ispravitsa molitva moja” näitas Aivar Leštšinski juhatusel koori väljendusrikast dünaamikat ning ka päris hästi kandvaid basse, ent koori ühtlane intonatsiooniline “vajumine” sai lõpupoole tajutavaks küllap ka n-ö teritamata kõrvale. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem midagi niisugust sel õhtul rohkem ei täheldanud.

    Järgnevalt võttis koori juhatamise ohjad üle Darja Pastušenko, kelle dirigeerimisel sai kuulda Tšaikovski kolme vaimulikku laulu ning Rahmaninovi “Koguöist teenistust”. Mis puutub Tšaikovski esitusse, siis nende lugude põhjal võib küll öelda, et koor laulab hästi välja polüfoonilisi vokaalliine (seda pisut ebakindlatest sopranitest hoolimata) ning tuleb paindlikult kaasa ka dirigendi tempomuutuste ja agoogikaga.

    Rahmaninovi puhul kujunes pilt siiski mõnevõrra lünklikumaks: tunda andis nii häälte sisseastumiste kui legato’de ebaühtlus. Ent kui jälgida Rahmaninovi puhul Pastušenko kujundatud dünaamikarežiid ning kulminatsioonide kujundamise oskust, võib öelda, et dirigendil on küll hea sisseelamisvõime muusikalisse materjali, ent koori kui esitusliku instrumendiga võiks edaspidi ehk pisut artistlikumalt töötada.

    Õhtu edasine muusikaline kulg pakkus mitmeid värskeid elamusi, muuhulgas avastusi siinkirjutajalegi. Kõlalise värskuse poole pealt kindlasti Arvo Pärdi “Bogoroditse Devo, raduisja” esitus, kus koori aktiivne artikulatsioon tagas esituslikult aktiivse karakteri, ning avastuste kandi pealt küllap Piret Rips-Pormeistri kuulama paneva faktuurikujundusega lugu “Paradisi gloria”. Ja mida edasi, seda rohkem emotsionaalsust koori lavalises olekus avaldus ning seda oli ka kuulda. Prantsuse vanamuusikast Lembit Veevo lauluni “Millest vestles lill?”, mis mõjus ootamatult kena loona tänu hästi doseeritud dünaamikanüanssidele koori häälerühmade vahel.

    Nõudlik ja huvitav repertuaar, nagu sel kontserdil kuulda sai, vajab kahtlemata ka samaväärset nõudlikkust nii koori vokaalse lihvi osas kui dirigentide sellesuunalises töös. Näiteks Pärdi loo “The Woman with the Alabaster Box” esitus mõjub ju pea poolikuna, kui ettekandes jääb väheks vajalikust intonatsioonitäpsusest ja tundlikust fraseerimisest. Ning võib arvata, et paljugi on siin just dirigentide kätes, sest Jozef Swideri laulus “Cantus gloriosus” tuli koor paindlikult kaasa nii Leštšinski tempo- kui dünaamikamuutustega, mis tegigi ettekande köitvaks.

    Tahtmata võrrelda ühe kontserdi põhjal kahte koorijuhti, peab siiski tõdema, et nii ühel kui teisel on ilmselt nii omad head kui vead. Kuna vigadest polegi põhjust rääkida, siis Leštšinski aktivasse kuulub kahtlemata tema artistlik lennukus ja Pastušenko “positiivsesse kontosse” oskus süüvida vene vaimulikku muusikasse. Ja kui nad kogemuslikke rolle peaksid omavahel “vahetama”, täieneks kindlasti veelgi nii Tallinna Kammerkoori oma isikupärane nägu kui ka tegu.

     

  • Kolm karu

    MART NUTT

    Muinasjutt kolmest karust võiks sümboliseerida diplomaatia suunda, mis arenes juba keskaegses Bütsantsis, omandas lihvi 1860.-70. aastate Venemaal ja näitas erilist läbilöögivõimet Teise maailmasõja ja külma sõja NSV Liidu diplomaatias. Bütsantslik diplomaatia on alati suutnud serveerida muinasjutte tõe pähe ja teha nägu, et teistsugust tõde ei olegi olemas. Teistsugust diplomaatiat viljelenud Lääs ei saa sellisest diplomaatiamudelist aru ning laseb end ikka ja jälle samasse lõksu püüda, oskamata vigadest õppida. Lääne diplomaatia on võimeline mõistma asjaajamist põhimõttel ?jaga ja valitse?, kuid ei saa aru, kuidas on võimalik valitseda ka jagamata. Või siis valitseda nii, et jagatakse üksnes lubadusi, vastu aga küsitakse võimu. Asjaolu, et raudne eesriie püstitati lausa Euroopa keskele Oderi, Neisse ja Elbe jõe sängi, näitas, et on vägagi hästi võimalik.

    Samas peitub põhimõttes ?valitse, aga ära jaga? ka hukatus. Bütsants valitses niikaua kui sai ja siis ta jagati ära temalt küsimata. NSV Liit lakkas samuti olemast peaaegu et üleöö. Äratundmine, et Venemaa peab põlisteks Vene aladeks iga maalappi, kus on tatsanud vene sõduri kirsa, on ikka ja jälle ühendanud impeeriumi vastu rahvaid, kes on selle läbi kannatanud. Nii nagu Lääs usub pimedalt kokkulepetesse, usub Venemaa machiavelliliku võimu müstikasse, mis on teostatav Tema Pühaduse geopoliitika läbi. Tänase Venemaa geopoliitiline pühadus on endise NSV Liidu territoorium, mis peab jagamatult kuuluma Moskva võimkonda. Ja järjekindlus, kuidas nn. demokraatlik Venemaa oma impeeriumit taastada on püüdnud, on toonud Lääne erakordsele järeleandlikkusele vaatamata kaasa Venemaa välispoliitika täieliku läbikukkumise viimase 15 aasta vältel.

    Läänes on alati levinud müüt Venemaa ettearvamatusest. Diplomaatias on sellest johtunud panustamine tugevatele liidritele. Stalin oli sobiv partner, sest ta mobiliseeris ?anarhistliku? Venemaa natside vastu. Breþnev kõlbas hästi, sest pingelõdvendus lasi pingelise tuumakaika-poliitika järel Läänel julgemalt hingata. Gorbatðov murdis Lääne südame, sest ta kiitis Venemaa liidritest esimesena kaasa demokraatiale ja inimõigustele, mis oli muusika Lääne kõrvadele. Jeltsin tegi Venemaast ?lääne-riigi? ? vähemasti nii arvati. Sest kui tuli Putin, siis selgus, et ?lääne-riiki? polnudki. Et aga Putin karu taltsana hoiaks, tuleb temalegi meele järgi olla.

    Venemaa ajaloos sirvides nähtub aga, et Venemaa on olnud ettearvamatu üksnes õige lühikestel ajalooetappidel. Enamasti on Venemaa kurss sirgjooneliselt ette arvatav. Kremnoloogid ei olnud küll võimelised NSV Liidu saatust ette nägema, kuigi poliitbüroo piltide järgi tegid enamasti õigeid ennustusi, näiteks et peasekretäri matusekomitee esimees on järgmine peasekretär. Jeltsini etapi ettearvamatus, mis väljendus läänemeelsuse ja demokraatia mängimises, on selleks korraks lõppenud ning Venemaa lähiaastate suundumised on jälle võrdlemisi täpselt ennustatavad.

    Homse Euroopa arhitektuuri piirjooned on enam-vähem välja joonistunud. Venemaa ei suutnud ära hoida Euroopa Liidu ja NATO laienemist. Eriti häiriv oli see talle kahtlemata Balti riikide puhul, sest see sunnib Venemaa ümber vaatama oma mõjusfääri piirid. Küll aga ilmnes selles protsessis Venemaa välispoliitika inertsus, mis keeldub tunnustamast Balti riike võrdväärsete Euroopa Liidu riikidena, kus Venemaa huvidega ei ole suuremat pistmist. Pigem soovib Venemaa anda signaali, eriti siseriiklikul foorumil, et Venemaa on tegelikult olnud edukas ning suurendanud oma mõju nii Euroopa Liidus kui ka NATOs. Seda läbi kolme Balti riigi, mis on Venemaaga jätkuvalt erisuhetes. Balti riikide kaudu saab vene keelest ELi ametlik keel. Balti riikide läbi on Venemaa otsapidi ELi ja NATO liige. Ning samas saab Venemaa igal ajal ELi ja NATO kaudu dikteerida Balti riikidele oma tahtmist. Niisugusel moel serveerituna võiks Venemaa end tõepoolest võitjana näidata. Iseasi, kas sellisel soovmõtlemisel on ka tegelikkusega mingit pistmist. Venemaa ülienergiline tegutsemine Balti suunal pigem viitab, et Venemaa soovid ei ole teostunud ja kaotusevalu paneb ebaadekvaatselt talitama. Kombates ELi taluvuse piire, üritab Venemaa välja selgitada, millised on tema võimalused ELi sisemist arengut mõjutada ja ELi riikidega separaatset välispoliitikat ajada. Ja ei ole välistatud, et Venemaa võib laskuda võrdlemisi ebameeldivate provokatsioonideni. Olgu selleks siis vene koolide õpilaste meeleavaldused Lätis, soovitused kasutada volikogude venekeelsetel saadikutel kõnepuldist vene keelt või punaveteranide sanktsioneerimata kogunemised 9. mail. Kahetsusväärselt vähest tähelepanu leidis Venemaa riikliku propagandakanali Pervõi Baltiiski Kanal test, mil määral Balti riikide elanikud järgivad valeinformatsiooni. Hästi järgivad, nagu näitas soola ostubuum. Kujutagem aga ette, mille toob kaasa oskuslikult doseeritud vale nädal enne üleminekut eurole, et Balti riikide valuutat ei vahetata pangaarvetes eurodeks ümber ja kes soovib oma raha päästa, võtku raha pangast välja. Kaos missugune!

    Eesti diplomaatial on kogemus ravida Lääne naivismi suhetes Venemaaga. Õigupoolest esmakordselt ajaloos. Ärgem siis jätkem seda kasutamata ja osakem seista Euroopa huvide eest, mis on ilmselgelt ka meie huvid.

  • Kåre Holgerson KUSTNIKE MAJAS

    Pärnu Linnagalerii

    Kåre Holgerson RÄÄGI MINUGA / TALK TO ME (installatsioonid ja graafika) Pärnu Linnagalerii, Kunstnike Maja (Nikolai 27) 31.05-23.06.2012 Avamine ja performants kolmapäeval, 30. mail kl 17.00. Olete teretulnud! 

    Rootsi kunstnik  Kåre Holgerson külastas esimest korda Pärnut, osaledes Rahvusvaheliste Hansapäevade 2010 näitusel HANSAreisiKOHVER. Seekord jääb ta Pärnu Kunstnike Majja kuuks ajaks loomingulisse residentuuri. 

    Ise tutuvustab ta end nii: Oma kunstipraktikas on Kåre Holgerson töötanud peamiselt graafika, installatsiooni ja performantsiga, millest on ajajooksul moodustunud kunstiline tervikkehand. Tööd nimedega PIIRIL ja EKSIIL on seda protsessi transformeerinud, andnud uusi tähendusi ja kontekstierisusi. Installatsiooniga MUSTRID Kalmari Kunstimuuseumis 2012. a pani Holgerson aluse uueele teemale oma kunsitpraktikas, millest me oleme näinud ainult algust (http://www.kalmarkonstmuseum.se/en/pattern). Pärnus näitab Kåre Holgerson täiesti uut installatsiooni, RÄÄGI MINUGA, mis kõneleb kommunikatsioonist mineviku, oleviku ja tulevikuga. Näitusel on ka graafikat aastatest 2007 kuni tänaseni, mis seostuvad installatsiooniga. 

    Kåre Holgerson on kunstnik ja töötab kunstiõpetajana, ta on õppinud kunsti varastel 80ndatel, elab ja töötab Kalmari regioonis Rootsis. Ta oli juhtiv jõud Kulturmagasineti (www.kulturmagasinet.nu) asutamisel  Bergkvaras, mis on regionaalse kunstielu sõlmpunktiks. 

    www.holgerson.se

  • Võluv ja rabav klassika

    Vahur Luhtsalu

    11. XI võis kontserdil “Võluv klassika” kuulda kahe orkestrimuusika suurkuju Wolfgang Amadeus Mozarti ja Gustav Mahleri teoseid ERSO esituses Jüri Alperteni juhatusel. Õhtu juhatas sisse Mozarti avamäng ooperile “Võluflööt” KV 620 (1791). Isegi kui avamängu aeglases sissejuhatuses oli esimese viiuli puhul pisut tunda mõningat ebakindlust, siis hajus see üsna ruttu pärast tempoka fuuga algust.

    Pärast “Võluflöödi” hoogsat sissejuhatust tuli järgmise teosena ettekandele Mozarti “Sinfonia concertante” viiulile, vioolale ja orkestrile Es-duur KV 364 (1779), solistidena ERSO kontsertmeister Arvo Leibur viiulil ja Daniel Raiskin vioolal. I osa (Allegro maestoso) algus reetis Leiburi mõningat kohmetust kodupubliku ees, kuid ta kogus end ruttu. Raiskini väga laulev ja kandev toon ning hoolikalt kujundatud fraasid aga magnetiseerisid kohe kontserdisaali atmosfääri ning mõne hetkega jõudsid solistid muusika tunnetamises ühele nivoole. Viimases, III osas (Presto) avaldasid interpreedid muljet oma virtuoossuse ja täpselt välja mõõdetud rütmilise plaaniga, millele sekundeeris hoogne ja nõtke orkestrisaade.

    Leiburi ja Raiskini soleerimist kõrvalt vaadates tunduvad nad olevat pealtnäha väga erinevad interpreedinatuurid. Leiburi mängus torkab silma ülim rahulikkus, kaalutletus ja ökonoomsus, millele vastandub Raiskin oma kirglikult muusikale kaasa elava kehakeelega. Sõnaga, nagu jää ja tuli. Selliste erinevate interpreetide puhul, liiati kui erinevus on silmaga näha, võib jääda petlik mulje, nagu oleks üks teisest tundelisem ja musikaalsem. Aeg-ajalt silmi kinni pannes võis aga veenduda, et kõlaliselt ja muusikaliselt ei olnud Leiburi ja Raiskini mängul õigupoolest mingeid erinevusi. Täie veendumusega võib öelda, et mõlema interpreedi musitseerimine oli kantud heast teineteisemõistmisest ja partnerlusest.

    Kontserdi teises pooles sündis tõeline muusikaline ime, mille kordumine on võimalik keskmiselt iga viie aasta tagant. Umbes sellise perioodilisusega esitab ERSO Gustav Mahleri I sümfooniat D-duur (1888). Selgituseks niipalju, et viimati kuulis seda sümfooniat ERSO ettekandes 2000. aastal. Mahleri sümfooniad kuuluvad kahtlemata sümfooniaorkestrite n-ö kuldrepertuaari. Need on teosed, mille kaudu nii orkester kui ka dirigent saavad võimaluse demonstreerida oma muusikalisi võimeid ehk kõnekeeles väljendades: Mahleri orkestriteose ettekanne näitab dirigendi ja orkestri kõrget (ehk madalamat) klassi. Rõõm on tõdeda, et sel kontserdihooajal kõlab ERSO esituses mitmeid Mahleri sümfooniaid. Kui eespool mainisin, et Mahleri I sümfoonia ettekande näol on tegemist imega, siis ei pidanud ma silmas ainuüksi seda, et orkester teatud aja möödudes võttis vaevaks selle “maha mängida”. Antud juhul oli tegemist väga kõrgel tasemel viimistletud ettekandega.

    I osa (Langsam, schleppend. Wie ein Naturlaut) sissejuhatus kõlas kaunilt, kuid orkestrandina ja edaspidi orkestri kontserte pidevalt kuulanuna võin öelda, et üks suuremaid väljakutseid sellele kollektiivile on säilitada piano’s või pianissimo’s ettekande selgus ja hea artikulatsioon. Forte’s mängimisega ERSO-l enamasti probleeme pole, seega võiks orkester just vaiksete muusikaliste lõikude viimistlemisega edaspidi rohkem vaeva näha.

    II osa (Kräftig bewegt, doch nicht zu schnell) rühikas algus suubus märkamatult selle osa Trio’sse, mis kõlas elegantselt ja kergelt. III osa (Feierlich und gemessen, ohne zu schleppen) kurblik-pidulik “sepapoiste” teema kontrabassi esituses ja selle edasine arendus olid läbi viidud delikaatselt ja tundeliselt.

    Viimases, IV osas (Stürmisch bewegt) suutis orkester Mahleri geniaalsuse raevukate ja heroiliste kujundite loomisel suisa 110protsendiliselt esile tuua. Jalustrabavad ja hästi läbi viidud tõusud ning mõõnad, ülevoolav rõõm, energia ja joovastus tõstsid siinkirjutaja ihukarvu püsti praktiliselt kogu osa vältel. Ka publik oskas dirigendi ja orkestri saavutatut pika aplausiga vääriliselt hinnata.

     

     

     

  • Totalitaarse kommunismi hukkamõist?

     

    Teiseks, mida tähendab sõna ?totalitaarne?? Siin on minu arvates kaks peamist tõlgendamisvõimalust. Esiteks, see võib olla sõna ?kommunism? täiendav, täpsustav määratlus, mis osundab kommunismi ühele tüübile. Nimetagem seda definitsiooniks A. Selle definitsiooni järgi on olemas kindel totalitaarse kommunismi vorm ja järelikult ka teised, mittetotalitaarsed kommunismi vormid. Teine tõlgendamisvõimalus on, et autori arvates on kommunism totalitaarne ja mitte teistsugune. Nimetagem seda definitsiooniks B. Sel juhul on sõna ?totalitaarne? lihtsalt tavakodanikule selgitav lisandus, olemuslikult üleliigne, nagu näiteks fraasis ?laiapõhjaline demokraatia? on sõna ?laiapõhjaline? tegelikult üleliigne.

    Esimese vahemärkusena olgu tähele pandud, et resolutsioonis on kasutatud määratlust ?totalitaarne kommunism? ja mitte sõnastust ?kommunistlik totalitarism?, mida oleks ehk eelistatud mõni aastakümme tagasi, kui totalitarismi paradigma oli populaarsem. Järelikult, kommunismi on peetud vajalikuks rõhutada, seda peetakse unikaalseks nähtuseks. Totalitarism sisaldab totalitarismiteooria järgi ka faðismi-natsismi. Mõiste ?kommunistlik totalitarism? oleks rohkem viidanud totalitarismi ühele alaliigile, selle kommunistlikule tüübile. Teise vahemärkusena lisan, et resolutsiooni tekstist justkui nähtub, et totalitaarne kommunism on ?kommunism teotsemas? või ?kommunism rakenduses?. Resolutsioon viitab ühele viisile, kuidas kommunismi võib reaalselt ellu rakendada, kuidas ta võib toimida. Resolutsioonis mõistetakse hukka tema jõustamise totalitaarne viis. See viis on toonud kaasa terrorit, kannatust, ahistamist, elujärje halvenemist, lühidalt õnnetust ja seda tekstis lühidalt ka kirjeldatakse

    Mõelgem nüüd, milliseid järeldusi võib teha, kui kasutada üht või teist definitsiooni. Definitsiooni A järgi mõistab resolutsioon hukka maailma ajaloos totalitaarsel viisil rakendatud kommunismi ja praegu totalitaarselt teostatava kommunismi ja ainult need. See ei võta seisukohta muul viisil rakendunud või üldse mitte rakendunud kommunismi suhtes. Tõenäoliselt ei anta sellega hinnangut ideoloogiale. Arvatavasti lepitakse mittetotalitaarse kommunismiga pärast Stalini surma ja võib-olla ka inimnäolise sotsialismiga Jugoslaavias ja mujal. Kuid see on minu oletus, sest ma ei tea täpselt, mida resolutsiooni autorid on silmas pidanud.

    Definitsiooni B järgi mõistab resolutsioon hukka kommunismi, mis igal pool, kus seda rakendatakse, teeb seda totalitaarsel viisil. Eeldatakse, et kommunismi ideoloogia, umbes nii väidab näiteks K. Popper, on oma eeldustelt vale ja toob ellu rakendatuna paratamatult kaasa kannatusi. Sel juhul mõistetakse resolutsioonis hukka totalitaarne kommunism kui kommunismi ainuvõimalik vorm. Me peaksime kartma selle ideoloogia levitajaid ja kaitsma end nende eest, et eos ära hoida kommunistliku ühiskonnatüübi teket.

    Pole raske näha, et need järeldused on oma ulatuselt väga erinevad. Samas ei ole ma kindel, kas me sellise aruteluga üldse kuigi kaugele jõuaksime. Tegelikult peaks ju kõigile olema selge, et see, mida me hukka mõistame, on stalinluse seened, mis Punaarmee hõlma all ja õhtumaa jõuetul pealtvaatamisel Ida-Euroopa riikides said punguda. Filosoofid ja ajaloolased vaidlevad lõpmatuseni, mis on stalinism, ja pea ainuke, milles on seni selgusele jõutud, on sõnade ?kommunism? ja ?totalitarism? vähene võime seda nähtust selgitada. Ent poliitilistes avaldustes võib neil mõistetel olla oma kaal ja oma eelised, kuid nende paremaks kasutamiseks tuleks jõuda nende tähenduses kokkuleppele. Niisiis, resolutsiooni autorid ja toetajad Euroopa Rahvaparteist, s.t. Res Publica ja Isamaaliit Eestist, palun selgitage, mida te pidasite silmas!

    KAAREL PIIRIMÄE

  • TKK fotoosakonna tudengite kevadsemestri tööd

    Galerii Noorus

    Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakond kevadsemestri tööde hindamine ja näitus

    28.-02.06.2012

    Galerii NOORUS 

    Täna, 28. mail algavad galeriis Noorus Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna tudengite erialaainete hindamised.

    Kõik huvilised on oodatud vaatama, mida fotoosakonnas kevadsemestril õpetati. Näha saab muuhulgas töid, mis on tehtud järgmiste ainete raames: riietumise identiteet, portree ja grupp, morfoloogia, kehaline identiteet, fotokompositsioon, vektorgraafika kursus, moefotograafia ja fotodokumentalistika. 

    Näitus töödest jääb üles laupäevani. 

    12. juunil algavad galeriis NOORUS ja Kesklinna Kaubahallis TKK diplomitööde hindamised.

  • Baltimaade hääled

    Heili Vaus-Tamm

     

    Kolmanda plaadini jõudnud Läänemere maade heliloojate kooriloomingu sari “Baltic Voices” on märkimisväärne eelkõige oma vaimse pagasi tõttu. Ja pakub suurt huvi ka vormiliselt, sest ühendab endas geograafiliselt kokkukuuluvaid põhjarahvaid, kellel pakkuda erinev religiooni- ja kultuuritaust. Oma kaalukuselt on see ainulaadne ja sügavuti minev sari eesti muusikapildis täiesti suveräänne.

    2002. aastal ilmus esimene plaat (Harmonia mundi, USA), mis on senistest kavadest vahest sisuliselt kõige vaheldusrikkam ja eredam. Kõlas muusika 1923. aastal kirjutatud Cyrillus Kreegi “Taaveti psalmist” Tormise, Pärdi ja Vasksi teoste esilindistusteni. Põhjamaa inimeste tõsistesse lauludesse lisavad värvi soome helilooja Rautavaara glissando’d ja klastrid ning Pärdi uuenenud helikeele rütmi- ja tekstuurimängud. Tormis tõi loitsulist jõudu ja kõrgete sopranikäikude lõikav-külma siredust. Sisuliselt mõjuvad olid Sandströmi jõetu palve valu ja Vasksi pingulduva vormiga teos, mida tõstis teistest esile ka ainus orkestriseade.

    Teine valik on vaid suure pieteeditundega kuulatav. Oluline osa põhjamaa inimese tundeskaalast – vaikne valulemine. Teemadeks surm, talv, vaikus; heliloojad Tulev, Norgård, Grigorjeva. Vaid esinumber, Sisaski viis laulu tsüklist “Gloria Patri”, on elurõõmsa helikeelega ja Schnittke “Three Sacred Hymns” ülespoole pööratud igavikulise meeleoluga. Kava lisaväärtus on kitsa geograafilise ringi maade kolmest religioonist (katoliiklik, protestantlik ja ortodoksne) kantud muusika erijooned. Ja ülalpool nimetatud kolmene tuumikki kannab samas järjekorras just seda religioosset infot.

    Kolmas kava on kõige rohkem harali ja mitmekülgsem. Näitab nii viimase sajandivahetuse ümber loodud teoste sisulis-kõlalisi kui 1960.-70. aastate avangardi vormilisi eksperimente.

    Järgnevalt kirjeldatud struktuurikatsetused on küll huvitavad eksperimendina, aga ei kanna niivõrd emotsionaalselt. Taanlase Gudmundsen-Holmgreni 1969. aastal loodud “Väited” (“Statements”) mängis korduvate sõnade ja nootide asukoha vahetusega. Teosel oli rabav seos lasteraamatuga, kus pidi iga sõna “piuks” peale raamatust piuksu välja pigistama. Siin oli selleks sõna “jump”, mida vokaali sekka kõnehäälselt hüüti. Rohkem ehituslikku kui kuulamiselamust pakub leedulase Mažulise kaanon, kontsentrilise laienemisega spiraallugu. XX sajandi keskpaiga Soome juhtivamaid moderniste Erik Bergman viisistas Christian Morgensterni groteskse luuletuse “Das Grosse Lalula”, mis jäi meelde uus-Viini koolkonna Sprechgesang’i (kõnelaulu) stiili ja huvitavalt libisevate kitsaste klastritega. Võrreldes sama kava kontsertettekandega eelmise aasta oktoobris, on mängulusti ja nakatavat rõõmu oluliselt juurde tulnud ning tsükkel tõuseb vormieksperimentidest kõige kõnekamaks.

    Hoopis teises, sisuliste väärtuste ja kõlalise süvenemise suunas liigub Saariaho. “Hüvasti, ööd” (“Nuits, adieux”) 1990ndate algusest langeb kokku tema otsingutega meloodilisuse suunas, kuigi ei oma selles osas veel kaugeltki sellist eripära ja ilu, mis väljendub 2000. aastal loodud ooperi “Kauge armastus” meloodiajoontes. Värelev ja susisev taust selle kohal uitava sopraniga tekitab müstilise tasakaalutuse tunde ja on koori kõlavaldamise ja -värvimise seisukohalt tõeline saavutus.

    Huvitavad ja üldmeeleolu rikastavad olid ühendused instrumentaaliga: keskaegse kõlaga (löökpillid, viola da gamba ja klavessiin) Augustinase “The stomping bride”, naturaalset ja multifoonilist (kirikukella jäljendav) saksofonikvarteti kõla kasutav Tüüri “Meditatio”.

    Tüüri 2003. aastal loodud teos toob kuulaja ette kirikukelladest välja kasvava kooripartii, mida hakkavad mõjutama saksofoni tüüpilised käigud ja ärritavalt rütmierk, justkui alateadlik taust. Koor jääb keskaegse meelodika juurde. Ajastud mitte ei leia ühist ega loo silda, nagu sellistel ühendkompositsioonidel tavaks, vaid jäävad konfrontatsiooni, kuigi rütmiliselt “sunnib” helilooja need aeg-ajalt kokku. Oma kompromissituses huvitav eksperiment.

    Hämmastav edasiminek sama kavaga kontserdiga võrreldes on kõlapaleti ühtluses ja soolohäälte delikaatses eraldumises-sulandumises (Augustinas, Saariaho, Gorecki kolmas laul). Tsükli viimase plaadiga on lisaks laulude sisulisele väärtusele jõutud ka märkimisväärse vokaalse saavutuseni.

  • Võimu võõrandamine võõrandumise raviks

    ÜLLE MADISE, Tartu ülikooli avaliku halduse ja sotsiaalpoliitika doktorant

    Mõneski demokraatlikuks peetavas riigis rahuldub mõjuv enamus rahvast presidendikandidaadi isikuomaduste ja paari pseudoprobleemi arutamisega. Ikka põhimõttel, et tuleb vaid leida õige mees, küll too teeb õigeid tegusid. Pole tähtis, mis teod need täpselt on. Valimiskampaaniast saab suhtekorraldusfirmade võistlus, ei enamat. Üks pesupulber kõik. Professionaalse suhtekorralduse abiga võib toota ka rahva rahulolu, st. reitingu-uuringu tulemust. Kurb küll, aga pooldemokraatia ongi enamusele meele järele: uuringud näitavad, et väärtustatakse tagatud õigusi, vabadusi ja kohustusi, mitte ühiskonnaelu suunamises osalemist. Enamus eelistab sisulisele võimule võimu omamise tunnet ja selle võib anda ka lihtsate valikute tegemine. Lihtne on tegeleda kandideeriva isiku uurimisega, keerukam ühiskonna ning iseenda probleemide sõnastamise ja neile sobivate lahenduste otsimisega. Ometi on demokraatia kahetasandiline ja just ühise otsustamise, sisulise osalemise reegel on see, mis ühe-mehe-otsuste riski maandab ja tagab lõppastmes sõna-, mõtte- ja kõik teised vabadused. Niisiis: demokraatia sisu üldiselt ei mõisteta ja kui mõistetaks, ei peetaks seda vastava sisenduse puudumisel tervikuna ihaldusväärseks.

    Võõrandumistunde põhjus võib olla selles, et kodanik lihtsalt ei tea, kui palju võimu on temal isiklikult võimalik omada. Inimene, kes arvab, et tema teab probleemidele ainuvõimalikke lahendusi, ega märka, et teistele ta kõrval on samavõrd ainuvõimalikud hoopis teistsuguseid mõtted, peabki vajalikuks ühe tubli poliitiku väljavalimist, et too vajalikud otsused jõuliselt aega viitmata ära teeks. Kes ei mõista, et üks ja sama otsus võib ühele tunduda õiglane ja teisele ebaõiglane, ilma et üks õiglus oleks teisest vaieldamatult tähtsam, ei saa mõista ka tasakaalustatud parlamentaarse riigi väärtust. Jah, selles riigis ülemäära ei tõtata ja keegi ei saa päriselt oma tahtmist, aga hammasrataste vahele jäämise oht on kah väiksem. Siin on valiku koht. Kui ei jagu suuremeelsust tunnistada, et objektiivset tõde pole, ammugi pole tõemonopol enda käes, oleks tark olla vähemalt omakasupüüdlik ja ette arvestada vähemusse jäämise võimalusega.

    Demokraatia säilimise huvides võiks püüda võõrandumise mütoloogilisele käsitlusele lõpu teha ja visalt selgitada, et võimu peab igaüks ise võtma. Ennekõike iseenda üle ja siis koos mõttekaaslastega juba laiemalt. Esmalt tuleks osata mõista omaenda probleeme ning viitsida neile lahendust otsida, üksi ja koos. Pole vaja usaldusisikut, head diktaatorit või tagasikutsutavat rahvaesindajat, vaja on ise läbi mõelda oma huvid ja seisukohad ning neist poliitilises tegutsemises juhinduda ? olgu valimistel või erakondades või vabaühendustes. Arvatakse, et Eesti valimissüsteemist pole kerge aru saada. Ometi pole proportsionaalne valimissüsteem erandlik ega Eesti süsteem teistest keerulisem. Äkki arvame, et valimissüsteem on keeruline eelkõige selle pärast, et nii räägitakse? Ehk polegi valimissüsteem või presidendi kaude valimine võõrandumistunde põhjuseks? Kui piinlik, kui aastate pärast selgub, et valimistel osalemise protsent ja kaasarääkimise valmidus üldse on võimsale ?võõrandumisravile? vaatamata veelgi kahanenud. Et nii juhtub, pole välistatud: neis riikides, kus president valitakse otse ja ka parlamendivalimised on lihtsad (võitja võtab kõik ning kaotajad ei saa midagi), on valimisaktiivsus madalam kui Eesti moodi valimissüsteemiga Skandinaavia maades.

Sirp