Toeta
Otsi

loomade õigused

  • Kultuurkapital jagas tunnustust

     

    Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll

    Antoloogia „O Dorpat, urbs addictissima musis… Valik 17. sajandi  Tartu juhuluulet” koostamise eest.

    Laskem kõnelda Paavo Matsinil, kes, arvustades kõnealust suurejoonelist teost Sirbile (26. oktoober 2007), kirjutab, et teos “on seega mitmes mõttes nii märguanne kadunud aegadest kui ka teatav manifestatsioon klassikalise filoloogia taastuvatest positsioonidest tänapäeva Eestis ja Tartus”. Nimetades raamatut koguni Uroboroseks, väidab Matsin, kuidas ta on “veendunud, et toonased juhuluuletajad oleksid küll meelitatud, et nende ja muusade vaimulooming on sattunud nii väärikasse ja monumentaalselt korralikku ning paeluvasse väljaandesse”. Sellele ei oskagi väiksema haardega lugeja midagi kompetentset lisada. On tore, et uus kirjanduse sihtkapitali nõukogu sedavõrd mastaapsele tööle oma valdkonna suure auhinnaga tähelepanu soovib juhtida.

     

    Kirjanduse žanriauhinnad antakse traditsiooniliselt üle emakeele päeval, 14. märtsil.

     

     

    Näitekunst

    Mare Tommingas

    Silmapaistva panuse eest Vanemuise balleti arendamisel.

    Kuigi kultuurkapitali rahastatavad teatri aastapreemiad antakse üle alles märtsis ja parimad sõelub välja sihtkapitalist sõltumatu žürii, pole näitekunsti sihtkapitali aastapreemia vähem väärtuslik. Pigem eriline. Sel aastal veelgi erilisem, kuna esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul tunnustab sihtkapital üht tantsuteatri loojat. Mare Tommingas on looja igas tähenduses: alustanud Vanemuise teatri balletiartistina, juhatab ta tänaseks juba kümnendat aastat teatri balletitruppi, olles nii koreograaf, lavastaja, lava- ja kostüümikunstnik, pedagoog kui ka organisaator. Estonia kui Eesti balleti esitrupi varjus on Tommingas tasa ja targu, suure kära ja intriigideta, ent sihikindlalt kujundanud Vanemuise trupist rahvusvahelise balletioaasi, kus alanud hooajast on tantsijaid nii Jaapanist, USAst, Suurbritanniast, Belgiast, Peruust, Poolast, Venemaalt, Leedust, Lätist jne. Ainuüksi see vägitegu väärib tunnustust, mida on Tommingale ja Vanemuise balletile jagunud varemgi: möödunud aastal pälvis teatri aastaauhinna parima balletilavastusena Mare Tomminga lavastatud „Peer Gynt“.

     

     

    Audiovisuaalne kunst

    Veiko Õunpuu, Mart Taniel, Ülo Krigul, Katrin Kissa

    Aasta filmi „Sügisball” loominguline kollektiiv.

    Ei üllata ega pane imestama, et kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti peapreemia 2007. aasta loomingu eest anti mängufilmi „Sügisball“ kollektiivile. See oli loogiliselt oodatud, ettearvatav ja lisaks veel ka õiglane auhindamine. Võitja võtab kõik ja just „Sügisball“ ongi rahvusvahelistelt filmifestivalidelt võitnud kuhjaga kaalukaid auhindu. Asi see siis mingi kodumaise kulka tähelepanu tasku pista. Ja tegelikult ei saagi kultuurkapitali ühelt sihtkapitalilt kui küllaltki traditsiooniliselt ja vähest isepäisust ilmutavalt institutsioonilt muud otsust oodata. Nagu enamasti ikka, oli ka seekordne žürii kaine sundmõtlemise lõa otsas. Kultuurkapital ei anna oma aasta peapreemiaid mitte niivõrd kunsti kui just saavutuste, tulemuste eest. Seda rõõmustavam, et seekord käib saavutustega kaasas seesinatse suure kunsti hingus. Üks täispikk kunstiline mängufilm on lihtsalt nii veenev, et alternatiivid seda ei vääranud. Režissöör Veiko Õunpuu, operaator Mart Taniel, helilooja Ülo Krigul ja produtsent Katrin Kissa pälvisid, mis väärivad. Ja ega teisedki silmapaistvaid tegusid teinud kineastid tähelepanuta jäänud – nende tarvis jagati välja pool tosinat väiksemat preemiat. Lambad terved ja hundid murravad edasi.

     

     

    Kujutav ja rakenduskunst

    Jaan Toomik

    Isikunäitus Kumus, pedagoogiline tegevus EKA IDK õppetooli juhatajana, esinemine rahvusvahelisel areenil

    Meie rahvusvaheliselt tuntumal ja samas ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kunstnikul Jaan Toomikul ei ole tänavu esimene kord kultuurkapitali aastapreemia saada. 1998. aastal pälvis ta selle isikunäituse eest Tallinna Linnagaleriis ja välisesinemiste eest Sarajevos ja New Yorgis. Nüüd, üheksa aastat hiljem, isikunäituse eest Kumus, pedagoogilise tegevuse eest kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli juhatajana ning (taas) esinemise eest rahvusvahelisel areenil.

    Pole mingit vajadust kaevelda kunstielu allakäimise ning heade kunstnike puudumise üle või süüdistada kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali liikmeid väheses kompetentsuses või informeerituses selles osas, mis toimub nüüdiskunsti maastikul: Jaan Toomik on jätkuvalt heas vormis, kui kasutada sporditerminoloogiat. Läinud kevade Kumu näitus oli võimas avaakord, isegi esinduslik ülevaade Jaan Toomiku praegusest tegevusest, see polnud mitte mingil juhul tagasivaatav kokkuvõte. Toomik on protsessikunstnik, kelle kunst on tema elu ja kelle elu on tema kunsti vahetu osa. Kuigi Toomik ise on enamasti oma tööde kangelane, ei ole tema kunst elevandiluutorni gurmaanlus, vaid midagi, mis puudutab vaatajat emotsionaalselt, isiklikult, nii siin kui ka kaugemal. Midagi, millel on eksistentsiaalne mõõde.

    Kunsti kui üdini kaasahaaravat elamisvormi ei ole lihtne mõista, veel raskem on seda omaks võtta. Toomiku juhitud IDK õppetoolist on igal aastal mõni selline „hull” välja tulnud.

     

     

    Arhitektuur

    Vello Asi

    Teedrajava rolli eest Eesti ruumikujunduses ja mitme põlvkonna sisearhitektide õpetamisel.

    Vello Asi aastapreemia oli igati ootuspärane: paljud tema nooremad kolleegid ja õpilased leidsid, et ta oleks pidanud selle juba ammu saama. Arhitektuurimuuseumi korraldatud eesti sisekujunduse esimodernistide Vello Asi ja Väino Tamme näitus 2007. aasta suvel ei toonud päevavalgele mitte ainult nende kahe 1960ndatel ja 70ndatel loodud interjöörid, vaid ka kurva tõdemuse, et oleme lasknud need hävitada. Näituse kuraator Karen Jagodin kirjutas õigusega, et see väljapanek oli kui lusikatäis mett, mis äratas laiemalt tõsisema huvi modernistliku ruumi vastu. Ja mitte ainult valmisruumi vastu, vaid tuletas meelde Vello Asi, Väino Tamme ja Valve Bormeistri õpetamisviisi, kuidas luua terviklikku, inimsõbralikku ning ajastule vastavat ruumi.

    Vello Asi on erakordselt peenetundelise ja delikaatse, kuid nõudliku õpetajana suutnud oma vaiksel viisil panna üliõpilased oma töid analüüsima ning selle kaudu mõistma, mis õnnestunud ja mida tuleb veel ümber teha. Nii on iseloomustanud teda tunnustatud sisekujundaja Mari Kurismaa, kes on ka ise ligi 20 aastat kunstiakadeemias sisekujundust õpetanud, ja hinnatud raamatukujundaja Mari Kaljuste. Mõlemad on saanud oma kunstihariduse Vello Asi käe all, sest sisekujunduses õpetati interjööri loomise kõrval 1970ndatel ja 1980ndatel ka graafilist disaini jpm. Ja üksnes tõeliselt pühendunud isiksused, kes on ise aktiivsed tegijad ja kellel on alati ka tudengi jaoks aega, on võimelised koolkonda ja traditsiooni looma. Vello Asil on see õnnestunud.

     

     

    Helikunst

    Jaan Rääts

    Väljapaistva pikaajalise loomingulise tegevuse eest.

    Umbes kolmkümmend aastat tagasi ilmus toonase ENSV kultuuriministeeriumi ja loominguliste liitude häälekandja Sirbi ja Vasara kuueteistkümnendal, s.t kurikuulsal huumorileheküljel pisuke, ent atraktiivne mõttekild: „Mõisasaks näidanud rahvale Räätsa. Rahvas polla uskund.” Tõsi ta on, et kui iginooruslik Jaan Rääts sai veidi hiljem 50, rahvas ikka ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui helilooja elukalendris jooksid läbi niisugused verstapostid nagu 60 ja 70. Täitsa võimatu! Isegi hiljuti, kui mulluse aasta lõpus ilmnes kombinatsioon „Jaan Rääts 75” – rahvas ikka ei uskunud!

    Kuid mida võis meie muusikarahvas arvata nii mitu aastakümmet tagasi samuti kui nüüd, XXI sajandil, Jaan Räätsa loomingust? Mis seob Räätsa helikunsti ühtsesse, neoklassitsistlikku tervikusse?

    Tõenäoliselt võiks mõelda seda, et kui mõtiskleme teemal “Eesti muusika 1960. aastatel”, siis turgatab esimese teosena sellest perioodist usutavasti meelde Räätsa Kammerkontsert aastast 1961 (praeguseks üks tema mängitumaid teoseid maailmas). 1970.-80. aastatel „Eesti marginaalid” nii klaverile kui elektroonilisel kujul, tema sümfooniad (eriti Neljas) ja kammermuusika.

    Aga Jaan Rääts praegu? Hästi vitaalne, produktiivne ja, mis peaasi – huvitav! Kahju, et „rahvas polla mõisahärrat uskund”…

     

     

    Rahvakultuur

    Aarne Saluveer, Maido Saar

    X noorte laulu- ja tantsupeo „Ilmapuu” kunstilised juhid.

    Laulupeo aastal ei saagi peapreemia minna kellelegi teisele kui laulupeo juhtfiguurile. Nii pälvis viis aastat tagasi noorte laulupeo üldjuhtimise eest tunnustuse Hirvo Surva ja 2004. aasta pärislaulupidu korraldanud sihtasutuse juhataja Ilmar Moss. 2007. aasta oli jälle noortejuhtide kord. Uuendusena jagus nüüd tähelepanu ka peo kontekstis laulu väikevennale tantsule. Alanud sajandil ei esitata enam kahtlevaid küsimusi laulu- ja tantsupidude mõttekuse ja jätkumise kohta. Nad on ja jäävad veel pikaks ajaks eestlaste tähtsaimaks religioosseks ühistoiminguks. Kes lapsena käinud, käib lõpuni. Tänu Aarne Saluveere ja Maido Saare üldjuhtimisele on peo toimumine aastal 2069 peaaegu garanteeritud.

     

    Kehakultuur ja sport

    Alar Arukuusk

    Pikaajalise tulemusliku töö eest rahvusvaheliste suusavõistluste korraldamisel ning Tehvandi Spordikeskuse väljaarendamisel.

     

  • Multikultuuriline sulam

    Kaur Garšnek

    Pärisnimi on miski, mis lisaks tähistamisele taotleb ühtelugu ka iseloomustada (tugevdades sel kombel enda seoseid tähistatuga), ja nii võibki nimevalik osutuda enam või vähem õnnestunuks. Kõlav pealkiri “Eesti hääled” on selles suhtes nähtavasti enam-vähem õnnestunud, haarates suurt osa esile toodud muusikalis-sõnalisest ruumist, kuid olemata samas täiuslik kokkuvõte.

    Motiiv tundub esmapilgul küll justkui päris selgelt adutav. Nimelt on laenanud plaadi tegemiseks enda hinguse Toomas Rullile kümmekond meile tuntud eesti häält: Maian Anna Kärmas, Arne Üksküla, Maarja, Marko Matvere, Riho Sibul, Anu Lamp, Fred Jüssi, Jaan Tätte ja Evert Sundja (lisaks veel Kiigelaulukuuik). Seda’nd küll, ent asjaolu, et siinmail eesti hääled esitavad muusikat, poleks üldjuhul nimetamist rohkem väärt kui see, et nad esitavad muusikat, välja arvatud nt juhul, kui see toimub lisaks veel selges eesti keeles ja – mis põhiline – puudutab eesti asja. Tuleb välja, et peamiselt nii ongi… Siiski tuleb kõrvale jätta tervelt kolm-neli lugu (kümnest), mis ei vasta ühele või teisele kriteeriumile ning ei sobiks ilmselgelt üllitatusse, kui tegemist oleks pidanud  olema kontseptalbumiga.

    Mis on siis need “eesti asjad”? Peale selle, et eestlased on pidanud endid laulurahvaks, kuulub meie traditsioonilisse rahvalikku enesemääratlusse pastlate, tanude ja verivorsti kõrvale muidugi looduslähedus – elu kooskõlas loomuliku keskkonnaga, vastandumine linnakultuurile kui “võõrale”, sissetoodud olemisvormile. Põhiliselt neis tõmbeis asub ka käesoleva albumi sõnaline osa. Öeldu nähtub juba lugude pealkirjadest: “Heinaaeg”, “Novembrispliin”, “Väike vahtrapuu” jm. Kusjuures üllataval kombel on laulu ennast, s.t meloodilist vokaali võrdlemisi vähe (niipalju siis laulurahvast) – lausa pool on lugusid, kus tekst kantakse ette rahuliku (proosavormis) kõnelusena, mida meie looduses näha ja kuulda ning millised huvitavad mõtted inimesele metsas, jõekaldal, koduaias ja kaevuteel pähe võivad tulla.

    Nii tekib kõne ja muusika orgaaniline sulam, milles inimhääl jääb kummalisel kombel siiski dominandiks, olemata ju ometi rohkem muusika kui veevulin või metsakohin. See toob ühtlasi kaasa selle, et kõne sissetulekul saab (kitsas mõttes) muusikalisest materjalist foon, seisundi kandja, ning arendus pidurdub, kohati isegi peatub, et jätkuda pärast inimhääle vakatamist. Kuuldemängulisus. Õnneks pole antud skeem sugugi kogu aeg nii üksüheselt võimutsev nagu veidrakõlalises folkrock-palas “Meri mässab”, loos “Hääled” aga tekitab see poeetika isegi päris efektse sõnalis-muusikalise puändi.

    Intiimses inimkõnes, kord ka lauldes esitatud loodusmotiivid põimuvad siis läbivalt tehnitsistlike tekstuuridega, dub’ilike bassikäikudega, ambient’like hoovustega, house’i ja jungle’i põhjadega ning, teadagi, bossa nova tunnetusega. See kõik ehk klubimuusikalik elektroonikakasutus ja üldse tantsuline lähenemine loob paratamatuid assotsiatsioone linnaeluga, kus “loomulikust” (või pigem nimetust) saab “roheline” – mitte enam eneseküllane, vaid juba kuidagi romantiseeritud, taasavastatud, esiletõstetud, edumeelne, reklaamitud. Keskkonnasäästliku tehnoloogia raames muidugi. Eriti mõjuvad sel kombel “Heinaaeg”, “Lõunatuul” ja “Hääled”. Me näeme linnainimese PR-itud loodust ja nii mõnigi pala sobiks “Welcome to Estonia”-sarnase kampaania tunnuslooks: meil on siin alles too hinnaline, puutumatu ja puhas läte ning me pole sugugi kitsid. Tulge aga!

    Sellega seonduvalt: ehkki võib sedastada kaasaegse eesti elektroonilise muusika spetsiifilisi mõjusid (nt Pastacas või Galaktlan, kes omakorda mõjutatud Sven Grünbergist) ning võib-olla veel üht-teist külje alt, jääb muusikaliste vahenditega visandatud identiteet, too eesti asi siiski äärmiselt avatuks ja multikultuuriliseks (ilmselt ongi see meie pluss – mingi asumlik paindlikkus). Lisaks eespool nimetatud “kontseptuaalsetele” lugudele, mis juba isegi väga kirevad ja risoomsed, leidub plaadil veel kolm traditsioonilisemat, heakõlalist ja südamlikku bossa nova pala (“Pigilind”, “Un Mundo Para Dos” ja “Lizarb”) ning üks Lähis-Ida värvides ja inglise keeles (!) darbouka-plagina saatel hüsteeriliselt kihutav poprock-arusaamatus (“Help Me”). Milline eklektika!

    Iseloomulikku ühisnimetajat kogu materjalile leida oleks seega ühelt poolt keeruline, ning “Eesti hääled” pole mõeldav variant, kuna käesolev album tervikuna pole privilegeeritult “eesti”, nagu ka mitte bossa nova ega rock ega fusion, vaid kõik korraga. Ent teiselt poolt paistab asi muidugi väga lihtne – see on Toomas Rulli album.

     

  • Mare Vindi näitus “Pargimaastikud” Tallinna Linnagaleriis 6.-30.09.2012

    Eero Kangor

    Mare Vint
    Pargimaastikud 

    Tallinna Linnagaleriis 6. — 30. septembrini 2012 

    “Park kui nähtus on olnud minu lemmikmotiiv läbi aegade. Park on organiseeritud, inimese poolt korrastatud ja kujundatud loodus, ideaalmaastik, mis on tehtud selleks, et inimene end seal hästi tunneks. See      positiivsus, mis on parki kui nähtusesse sisse programmeeritud, ongi tema fenomen.” 

    Nii on Mare Vint enda jaoks sõnastanud käesoleva näituse tähenduse, millele omalt poolt soovin lisada mõningad nüansid. 

    Kõigepealt on park fenomen, st tegelikkusel põhinev kujutlus. Park on nii reaalne kui virtuaalne. See on nii füüsiline kui vaimne maastik. Pargist saab maastik, kui kujutleme seda aegruumiliselt -kohana, kuhu on kihistunud mälestused. Nii saab pargist kohtumisruum, kus saavad kokku elavad ja olnud, nii toimunud kui plaanitavad vestlused, muusika ja tants ning kõik need helid, liikumised, lõhnad ja puudutused, mis unustatut aktiviseerivad. Park on poeetiline ruum, kus looduse juhuslikud vormid koos inimese hoolitseva ratsionaalsusega loovad paradoksaalseid kooslusi, mis tunduvad meile loomulikud ja emotsionaalsed. Kohtumisi salvestav poeetiline pargimaastik saab pühitsetud ruumiks, mis peidab endas intiimseid saladusi, poeesia ratsionaalsust ja mõistlikkuse paradokse. Pargimaastiku avastamiseks tuleb ette võtta hermeneutiline teekond, mis on täis lõputuid võimalusi uute vaatenurkade avamiseks ja üllatustega kohtumiseks. 

    Mare Vint on pargimaastikena välja pannud viimasel neljal aastal valminud  must-valged tušijoonistused lõuendil. See on aeganõudev tehnika, mis nõuab visa kannatlikkust, enesedistsipliini, mõttepingutust ja juhuse austamist. Tulemus on ühtaegu efemeerne ja konkreetne. Efemeersus annab kujutatud ideaalmaastikule ja arhitektuursetele vormidele metafüüsilise mõõtme, mis soodustab vaataja subjektiivseid konnotatsioone. Samal ajal on Vindi joonistuste lähtekohaks konkreetsed fotod ja mälestused, mis muundatakse kõigest ülearusest puhastatud pildiruumiks. Sidet loodusega rõhutab näitusesaali toodud roheline elupuu — kunstnik ja tema looming moodustavad loodusega ühtse terviku. 

    Tekst: Eero Kangor 

    Info: Mare Vint, tel: 50 37 628 

    Näituse avamine 19. septembril kell 16.

    Näitus on avatud Tallinna Linnagaleriis 30. septembrini.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kunstnike Liit.

  • Rahvaste sõprus ja rahvuslus

    J?Saar

    Tartu ülikooli legendaarse Vana-Pälsoni ühiselamu komandant Benno oli tore mees ja teadis rääkida huvitavaid lugusid. Näiteks niisugust, miks ühiselamus oli ainult üks loosung, mida nõukogude ajal sobis kõikide riigipühade puhul sissepääsu kohale üles riputada ja millele oli kirjutatud „Elagu rahu ja rahvaste sõprus”. Sõltumata sellest, kas tegemist oli töörahva solidaarsuspäevaga, Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaga, konstitutsioonipäevaga, armee- ja sõjalaevastikupäeva või mõne muu punase tähtsündmusega, võis seda loosungit ikka ja jälle kasutada. Lisaks materjali kokkuhoiule oli nii ära tabatud nõukogude perioodi „ajavaim”, mis loosungina väärtustas kompromissitut internatsionalismi, pidades seda õigustatult kommunistliku ideoloogia üheks nurgakiviks.

    Nõnda on kujunenud ka tänapäeva paljuski vasakpoolsete traditsioonidega Euroopas. Need poliitikud ja arvamusliidrid, kes muretsevad ja võitlevad rahu ning rahvaste sõpruse pärast, on ikka õiged, kelle hõlma ei saa keegi hakata. Nemad tegutsevad ju suurte eesmärkide nimel, et inimkond areneks, et kaoksid konfliktid riikide ja rahvaste vahel ja et kõik ressursid saaks suunata tõeliste probleemide lahendamiseks (nt toimetulek kliima soojenemisega, tuumarelva leviku tõkestamine, vaesuse ja nakkushaiguste võitmine, jätkusuutliku arengu tagamine, energiakriisist ülesaamine). Seevastu rahvuslased (natsionalistid), kes oma rahva tühiste probleemikeste pärast südant valutavad (näiteks väikerahva edenemine või väljasuremine, rahvuskultuuri, keele areng või taandareng, omariikluse säilimine või kadumine), kujutavad endast alatasa õigelt teelt eksima kippuvaid lambukesi, keda peab pidevalt manitsema ja jälgima, et neist järsku marurahvuslasi ei saaks. Võrreldes kommunistliku perioodiga on tänases (lääne)maailmas peaaegu kõik teisiti, kuid suhtumine rahvuslikkusesse kui vähemalt kahtlust äratavasse või koguni kahjulikku nähtusse on jäänud samaks.

    Miks see ikkagi on nii, et internatsionalism, multikultuurilisus ja teised sarnased suundumused on jätkuvalt in ja nende vastandid (natsionalism, monokultuurilisus) aga out? Tänapäeval mahub niisugune suhtumine paljuski poliitilise korrektsuse mõiste alla, mis vohades on laienenud üha uutele sfääridele. Poliitkorrektsusse endasse on aga aja jooksul märkamatult siginenud palju silmakirjalikkust, sallimatust ja omakasupüüdlikkust, mistõttu teatavast annusest on saanud sellest algsete pürgimuste vastand. Kui varem nimetati antisemiitideks neid, kes ei sallinud juute, siis nüüd võidakse nimetada antisemiitideks hoopis neid, keda juudid ei salli. Kui varem nimetati rassistideks neid, kes ei sallinud teise nahavärviga inimesi, siis täna võidakse pidada rassistideks neidki, keda pigem ei salli teatava nahavärviga inimesed. Kui varem nimetati fašistideks neid, kes ei sallinud vasakpoolseid ja muid vähemusi, siis täna tähistatakse fašistide sildiga neid, keda ei salli vasakpoolsed või muud vähemusgrupid.

    Paraku pole need  mittesallimised kaugeltki ohutumad algsetest ohtudest, sest ka sellised suhtumised vähendavad üksteisemõistmist ja suurendavad tegelikult probleeme, mitte ei vähenda neid. Et selles veenduda, tasub näiteks lugeda Wiesenthali keskuse direktori Efraim Zuroffi järjekordsele vihasele avaldusele reaktsioonina kirjutatud Interneti-kommentaare, mis räägivad üksüheselt kasvavast, paljuski justkui provotseeritud vaenulikkusest selle keskuse ja Zuroffi tegevuse suhtes. Kui aga nimetatud keskuse töö eesmärgiks on juudiviha vähendamine ja juutide turvalisuse tõstmine kogu maailmas, tundub selline tulem olevat vägagi problemaatiline.

     

    Kui vähemusest saab enamus

    Vasakpoolne mõttelaad, mis on oma olemuselt internatsionaalne, langeb mõnikord enda loodud mentaalsetesse lõksudesse. Väetite ja viletsate eest seismine, neile kaasatundmine on kahtlemata euroopalik, vasakpoolne suundumus. Kõiki vähemusi (seksuaalseid, rassilisi jne) tuleb hoida, kaitsta, kuid Eesti kontekstis saab mingi kummalise äraspidise loogika alusel vähemuseks enamus. Vähemuste eest seismise loogika järgi peaksid ju vasakpoolsed muretsema eestlaste kui vähemusgrupi pärast Euroopa, maailma mastaabis, mitte aga muretsema eestivenelaste pärast Eesti mastaabis. Venelased on ju Euroopa kõige suurem rahvus, kelle kadumise pärast väikeste ja väetite pärast südantvalutajatel ometi muretseda ei tuleks. Miks oma riigis enamuse staatuse saavutamine asetab tänases Euroopas rahva automaatselt kriitilisse valgusse, sõltumata etnose suurusest või rahvusriigi geopoliitilisest haavatavusest, nagu küsis õigustatult Iivi Masso 15. jaanuari Eesti Päevalehes? Lisan, et niisugune poliitkorrektsuse ilming võib bumerangina hakata vähendama Euroopa Liidu integratsioonivõimet, sest hakkab hüppeliselt suurendama rahvusgruppide muret oma tuleviku pärast.

    Tänane Lääs oskab ennast edukalt kaitsta natsistliku ideoloogia eest, kuid on olnud üsna abitu vähemalt samavõrra ohtliku kommunistliku ideoloogia rünnakute korral. Kommunistlikud ideaalid – ühiskondlik õiglus, kõigi inimeste võrdsus, vabadus, vendlus – on traditsiooniliselt enamikule lääne inimestest palju meelepärasemad kui natside propageeritud ideed rassismist ja tugevate võimutsemisest nõrkade üle. Oluline tunnus, mille poolest natside ideoloogia erines kommunismi ideoloogiast, oli kahtlemata deklareeritud suhtumine eri rahvustesse.

    Kui natsid jutlustasid avalikult aaria rassi üleolekut ja teiste rasside, rahvuste (eelkõige juutide) väheväärtuslikkust, siis kommunistid rääkisid ikka ainult rahvaste sõprusest, rahvaste vastastikusest rikastamisest ja ühtesulamisest, rahvustunnuse teisejärgulisusest jms. See on ka üks põhjustest, miks stalinismi perioodil korda saadetud kuriteod tunduvad ka tänapäeval olevat kuidagi vähem ohtlikud, rohkem nagu ettekavatsemata äpardumised. Natsismi ideoloogia pärineks justnagu otseteed Saatanalt ja natsism Saksamaal oli põhimõtteline viga, stalinlik Nõukogude Liit aga oli pigem poolkogemata juhtunud inimlik eksitus.

     

    Sama tegu, ainult teise nimega

    Kommunismi ideoloogid ei sõnastanud mitte kordagi avalikult venestamist ja teiste rahvaste hävitamist kui eesmärki. Dokumendid, kust sellist asja võiks loota sõna-sõnalt leida (näiteks NLKP Poliitbüroo otsust küüditamisaktsioonide läbiviimise kohta Balti riikide territooriumil), on peidetud nii salajastesse arhiividesse, et nende originaalide nägemine oli ja on lubatud vaid üksikutele eriliselt välja valitud silmadele. Paraku on üks asi jutt ja sõnad, hoopis teine asi tegelikud korda saadetud teod, mis rääkisid väga selgelt väikeste rahvaste hävitamisest nõukogude ajal. Andmed toovad välja väikeste rahvaste ja rahvusrühmade kiire kadumise kogu N Liidu kestmise jooksul. Kuigi seda enamasti välja ei öeldud, pidi tulevane ühtne nõukogude rahvas rääkima iseenesestmõistetavalt vene keelt. Selles keeles käis asjaajamine kõikides üleliidulistes struktuurides ja reaalne olukord oli niisugune, et kõik rahvused olid küll võrdsed, kuid üks oli võrdsem. Kas seda saab nimetada millekski muuks kui väikeste, teiste rahvuste sihipäraseks assimileerimiseks, genotsiidiks või internatsionalismiks ja uue, nõukogude rahva sünniprotsessiks, las seda otsustab ajalugu. Mis aga juba praegu selge, see on natsismi ja kommunismi kokkulangevus selles suhtes, et nii ühes kui teises represseeriti ja hävitati inimesi selle eest, kes nad olid, mitte selle pärast, mida nad olid teinud.

    Natsionalism, kui see on seotud teiste rahvuste, teistsuguste inimeste alavääristamisega, diskrimineerimisega, on ilma kahtluseta inetu ja ebameeldiv, väiklane, inimese võimalusi ahendav nähtus ja Euroopas on olnud natsionalismiga ikka ja jälle probleeme. Marurahvuslik ideoloogia, kui see on saanud riigis ametlikuks, on toonud kaasa sihipäraseid repressioone ja massikonflikte (näiteks natsistlikul Saksamaal). Ja vastupidi, kui natsionalism oli kontrollitud, valitses er
    inevate inimeste rahuliku kooseksisteerimise aeg.

    Meenutatakse näiteks Jugoslaaviat, kus rahvuspinged olid kontrollitud. Minnes aga analüüsis natuke sügavamale, näeme midagi muud. Kommunist Tito juhtimisel tegeldi nii horvaatide kui ka teiste rahvuste mahasurumisega, püüdes võimuambitsioonide nimel serbiastada teisi rahvusi. Ja probleemid rahvusgruppide vahel algasid pärast Titot mitte tema kui tasakaalustaja ja kommunistliku ideoloogia kadumise tõttu, vaid seetõttu, et kogu varasem vägivald ja ülekohus oli kogunenud, akumuleerunud ühiskonda.

    Seda sama tehti ka Stalini juhtimisel N Liidus, kus justkui samuti juurutati vastuvaidlematut internatsionalismi. Stalin kui rahvusküsimustes eriliselt „kompetentne” tegelane kulutas väsimatult energiat võitluseks väikerahvaste natsionalismi ja suurrahvaste šovinismiga teoreetilisel, kuid veelgi enam praktilisel tasemel. See, mis aga tema juhtimisel tegelikult toimus, oli miljonite inimeste arutu hävitamine ja otseselt mitmete rahvusgruppide vastu suunatud genotsiid.

     

    Mis halvasti, see uuesti

    Elades endise N Liidu territooriumil ja nähes Venemaa praegusi arengusuundi, oskame me ehk asju hinnata mõnevõrra teise nurga alt kui Lääne-Euroopas tavaks. Me teame, et siinne vasakpoolsus ja venemeelsus on olnud traditsiooniliselt kattuvad nähtused, mille eristamine eeldab erakordselt tähelepanelikku pilku. Üks põhjus on kindlasti paljude vasakpoolse mõtteviisi esindajate varasem kommunistlik taust. Niisugune on see olnud sageli ka mujal Euroopas, sest marksistlik maailmavaade ja kommunistlik riiklik ideoloogia võrsus ju samast allikast. Nii et rääkides justkui nõrgemate ja väiksemate eest seismisest, võitlevad ka täna kohalikud vasakpoolsed tegelikult suurema ja tugevama poole huvide eest (kui just ei põeta mingit kummalist suurusehullustust, mis peab umbes miljonist inimesest koosnevat rahvakildu enam kui 100miljonilise rahva ahistajaks). Samas on selge, et rahu ja rahvaste sõpruse eest võideldes eriti ei riskita, sest tõenäoliselt ollakse nii idas kui läänes nende suhtes mõistvad. Niisuguse mõtteviisi ideoloogidel oleks aga ilmselt liiga palju oodata kohalike ehk eestlaste lugupidamist, kes Eesti riiki näevad peamise tagatisena oma keele ja kultuuri säilitamisel.

    Sümptomaatiline, et Eesti riigi tegevust aprillirahutuste mahasurumisel püüavad samad poliitilised jõud kritiseerida internatsionalismi positsioonidelt, nimetades toimunut integratsiooniprotsessidele antud hoobiks ja siinse ühiskonna rahvustunnuse järgi lõhestamiseks. Asjale võib aga läheneda hoopis teistsuguses võtmes.

    Pole raske ette kujutada mõnd naaberriigi luurepolkovnikut, kes vastutas erioperatsiooni läbiviimise eest ning vaatas toimuvat rahvusvahelises telepildis. Sel hetkel, kui kaadrisse ilmusid rüüstajad, kes karjusid „Rossia” ja „see kõik kuulub meile”, mõistis kogenud polkovnik, et asi läks untsu. Ei tulnud välja seda kohalikku viiendat kolonni rõõmustavat ja rahvusvahelist üldsust erutavat sündmust, millest oleks olnud kasu võitlemisel anakronistliku eesti natsionalismiga ning mis oleks ühtlasi tugevdanud ja õigustanud Venemaa ambitsioone selles Balti riigis. Kavatsetu kukkus haledalt läbi, kuna sündmus suundus suurvene šovinismi sängi ja hakkas lisaks lehkama ühetähenduslikult teise riigi siseasjadesse sekkumise järele (eriti pärast Vene parlamendiliikmete delegatsiooni poolt esitatud nõudmisi).

    Aga vead ongi neist õppimiseks. Kui naaberriigi eriteenistuste ja kohalike poliittehnoloogide õpetussõnad langevad soodsale pinnasele, siis tulevad riigipöörajad järgmise mässukatse korral tänavatele sinimustvalgete lippudega ega skandeeri mitte enam „Rossia”, vaid „Estonia” ning „elagu rahu ja rahvaste sõprus”. Asja sisu jääks meie jaoks täpselt samaks ja tegelikult nõutaks liialt isemeelse valitsuse väljavahetamist, suuremat allumist idanaabri diktaadile, kahe riigikeele sisseseadmist ja muud sarnast, mis viiksid Eesti kõigepealt tagasi Venemaa mõjusfääri ja hiljem selle paljurahvuselise ja -kultuurilise riigi koosseisu. Selliseks arenguks tuleb jätkuvalt olla valmis, kuna pättide korralekutsumine ning vaigistamine läheks nendes oludes palju keerukamaks, kui see oli 2007. aasta aprillis.

     Abikäsi lääne vendadele

    Eesti ja teiste Balti riikide roll Euroopa Liidus peaks seisnema muu hulgas ka niisuguse silmakirjalikkuse ja mitte-euroopaliku kavaluse selgitamises, mis avaldub nn õigete loosungite varjus omakasupüüdlike ja valgustkartvate tegude kordasaatmises. Meist ida pool on olemas pikaajalised traditsioonid, et räägitakse ühte, mõeldakse teist ja tehakse hoopis kolmandat. Just rahvusküsimuse korrektselt ja ilusti kõlavate loosungite varju on olnud sageli peidetud täpselt vastupidiseid eesmärke taotlev tegevus. Ning siin me võiksime aidata oma Lääne-Euroopa vendadel tõlkida ja interpreteerida seda sorti nüansse. Kuigi antirahvuslikud tendentsid on olnud alates II maailmasõjast valdavad, ei pea need jääma XXI sajandil samasuguseks. Inimesi ühendavate ja eristavate suurte ideoloogiate asemel tulevad ilmselt üha enam faktoritena päevakorda rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, mis näitavad väga selgelt, kes kuskil elades on kodus ja kes teistel külas.

    Samal ajal peaks tulevane rahvusluse defineerimine olema maksimaalselt avatud, võimaldades asjaosalistel aktiivselt valida oma identiteeti ning mitte leppida pealesurutud multikultuurilisusega. Täna ei piisa enam pealiskaudsest poliitilisest korrektsusest tegelike, keeruliste probleemide käsitlemisel. Võib-olla vajab tänane maailm „multi-kulti” juba liigagi kaua domineerinud surve tasakaalustamiseks mingit uut laadi rahvuskeskset ideoloogiat, kus avameelselt käsitletaks kultuuride, rahvuste erinevusi, nende aktsepteerimist erinevatena, nende õigust olla oma kodus just selline ja alles seejärel jõutakse dialoogi ja üksteisemõistmise küsimusteni muud päritolu inimestega.

     

     

  • Mahleri suurteos Paavo Järvi väärilises tõlgenduses

    Heili Vaus-Tamm

     

    Mahleri hiidsümfoonia ettekanne ERSO-lt on sündmus, mida võiks võrrelda Wagneri ooperi lavaletoomisega Estonia teatris. Määratu esituskoosseis (suur orkester, solistid, koorid), eksistentsialistlikust filosoofiast kantud tekst, osalt lava tagant kõlav muusika ning teatraalne värvikus teevadki selle sümfoonia ooperilaadseks.

    Teise sümfoonia kirjutas Mahler ka ajal, mis järgnes ooperidirigendina mitmel pool Euroopas veedetud aastaile. 40aastase mehe elu- ja ooperimaailma kibestumise kvintessents nii filosoofilisel kui muusikalisel tasandil.

    XIX sajandi lõpu hilisromantismi kalduv helikeel tundub sellise eksalteeritud hingeseisundi väljendamiseks ainuõige. Juba veidi kriipiv, keerulisem ja teravam kõlamaailm sobib edasi andma mõtet: “Oo, valu, sa kõikeläbistav! Sinust olen ma vaba! Oo surm, sina kõikevõitev! Nüüd oled võidetud sina!”

     

    Mäetipp ei jää saavutamata

     

    Ja Paavo Järvi on sellise suure vormi puhul vägagi sobiv dirigent. Varasemate aastate “gaasipedaal põhjas” emotsionaalsuse asemele on tulnud rahu ja ülevaatlikku haaret. Aga Mahleri partituuris on ka iga paari lehekülje tagant “nicht eilen” (mitte kiirustada). Seda vaoshoitud, lõpuks siiski väljalahvatavat energiat suudab “keskmine” Paavo Järvi ideaalselt ohjata ja doseerida. Mahleri partituur on lisaks pillirohkusele ka tihe ja komplitseeritud. Samal ajal mitmed erinevad rütmikihid ja temaatilised materjalid. Muusika on juba arhitektuuriliselt ülesehituselt võimas, põnev ning mõjuv. Eks sellest rohkusest ja keerukusest olid tingitud ka teatud vajakajäämised: rütmilised loksud ja intonatsioonivääratused. Sündmuse kaalu ja emotsionaalset laengut arvestades polnud need aga  nii tähtsad. Kuigi sümfoonia alguse pea esimese puhkpillisoolo vääratus tekitas eelarvamusliku õhkkonna, tuli edaspidi veel palju õnnestunud, säravaid puhkpillisoolosid ja ansambleid.

    Märkimisväärne oli teose esimese osa tume koloriit – korduvalt esinev peateema puhul oli kandev roll tšellodel. Viiulitele oli antud vaid lühiajalisemaid ja vähem tähtsaid, vastukaaluks helgelt avanevaid motiive.

    Nii ooperile kui romantismile omaselt rabasid kontrastid: esimese osa vaikuse traagika tšellode pianissimo-teemas ja sädemeid pilduvad vaskpillide repliigid. Puhkpillide dissoneerivad akordid – ainuomane kibe jõulisus, mis märgistas hästi programmilise teose ideed. Mitmetest valdkondadest (kirjandusest, loomisprotsessist ja elust) inspireeritud Mahleri muusika avas kavalehel hästi ka Maia Lilje pilguheit autorile ja teosele, tõeline sissejuhatus kõnealusesse maailma.

    Sümfoonia II osa oli küll puhkehetkeks esimeses osas valitsenud raskepärasusest, kuid ka siinne idüll Viini tantsuviisidega oli antud mingi ohu aimdusega. Habras tantsulisus oli kuidagi irreaalselt unenäoline – selle lõhubki tšellode ja kontrabasside “sisseparistamine”.

     

    Ilu ja iroonia

     

    Kolmandas osas on isegi partituuris märge “Mit Humor” (“Huumoriga”). Tegelikult pigem irooniaga. Jällegi tantsulise motiivi peale kostavad eellöökide käuksatused, mis mõjuvad kuidagi pierrot’likult, halekoomiliselt. Tõesti teatraalselt värvikas: kord kostab orkestrist justkui kiljatusi ja koleerilist naeru, kord haarab puhkpillide hullunud tants. Neljanda osa alguses mõjub metsosoprani (Lilli Paasikivi) pehme tämbriga vokaal palsamina. Äkki on hingematvat ilu. Veelgi teatraalsemaks teevad teose nüüd juba lava tagant kostvad pillirühmad – kuni selleni välja, et laval kõlab väiksem koosseis kui kuskil publiku selja taga rõdul. Ühe sümfoonia kohta ennekuulmatu. Ja partituuris veel märge: kaugelt kostev orkester peab kõlama ebatavaliselt. Ja liikuma. Lähenema. Siin tekib paralleel “Traviata” surmastseenis lava tagant kostva karnevalimuusikaga. Nii Verdi kui Mahler on selles oma ajast ees (võõristuse ja räigete kontrastide aeg saabub XX sajandi kunstis).

    Kogu vokaal, nii koorid kui solistid, on väga head ja esitavad oma dünaamiliselt ekstreemsed (vaevukuuldavast piano’st katarsisliku forte’ni) partiid hästi. Eriti jääb aga meelde Lilli Paasikivi soe ja pehme metsosoprani hääl. Lõpukulminatsioonis õigustab end muidugi Orla Boylani võimas sopran.

    Ja vastuvõttki oli vääriline: täissaal aplodeeris sama kaua ja tormiliselt kui mõne ooperi esietendusel. Paavo Järvi kavade puhul torkab silma teatud suursugune atraktiivus ja sellega kaasnev publikumenu.

     

  • 30. augustil 2012 kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses kaks juubelinäitust

    EKL

    Karikaturist Aivar Juhansoni (1962) juubelinäitus keskuse Illustratsioonigaleriis pakub läbilõiget Eesti Ekspressi rubriigi „Persoon” jaoks joonistatud saržidest. Kunstnik on 20 aasta jooksul portreteerinud inimesi oma sõnul „seinast seina ja põrgust pilve piirini“ – poliitikuid, ärimehi, kunstnikke, kultuuritegelasi, sportlasi jt.

    Keskuse Trepigaleriis saab näha teeneka graafiku ja raamatukunstniku Evi Tihemetsa (1932) lasteraamatuillustratsioone.

    Näitused jäävad avatuks 22. septembrini 2012.

  • Aeg lugeda kümneni

    Andrei Hvostov

    Radikaalide võrgumaailmas on kõlanud mõnikord avaldused, et homod tuleks kastreerida. Üldse – kuulda võib tänapäeval igasuguseid hullumeelseid üleskutseid. Kirgede lõkkelelöömise korral pole mõtet rusikatega vehkijaid kutsuda moraali või humanismi radadele. See mõjub nagu punane rätik. Radikaali vaimne kepslemine kaotab humanismiga manitsedes igasuguse loogika. Nendega peab olema ratsionaalne. Umbes nii: kellegi mahalaskmine või kastreerimine, hüva, paneme programmi kokku, ent kõigepealt tuleb siiski vastata kolmele küsimusele: 1) kes on see institutsioon, kes viib programmi ellu, 2) millistele seadustele ta toetub, 3) kuidas tagada, et programmi ellu viinud ühiskonda ei hakkaks piinama südametunnistus (mõelge sakslastele), ja tegelikult siis veel ka 4) kuidas suhelda pärast seda välismaailmaga?

    Tegelikult pole viimane küsimus põletav, esimesed kolm aga küll. Radikaalsed üleskutsed, mis kõlavad poe taga sarvikut kummutades, pole väga mureks. Murelikuks läheb asi siis, kui selletaolised üleskutsed kõlavad kõrgharidusega inimeste suust, kel on ühiskonnas mõjuvõimu. Nagu minu endisel kolleegil. Tema teada-tuntud russofoobia võib muutuda mõnedel asjaoludel problemaatiliseks. XVII sajandi teisel poolel oli Tallinnas Pühavaimu kiriku pastoriks Johannes Schwabe, kes kunagi Jena ülikoolis õppides oli maha pidanud disputatsiooni teemal: kas venelasi saab pidada kristlasteks? Disputatsioone tookord trükiti, need levisid, neist ei tehtud saladust. Ent ikkagi on kummaline lugeda, et Moskvas oldi teadlikud Schwabe kunagisest tembust. Moskva hõõrus veel 1676. aastal Rootsi võimudele nina alla, et kuidas nad lubavad selliseid inimesi nii kõrgele kohale, Eestimaa pealinna tähtsuselt neljanda kiriku pastoriks. Ma ei ütle, et rootslased pidanuks Schwabet kuidagi tõrjuma. Põhjasõda tulnuks nii ehk teisiti. Ent ma ei räägi praegu mingisugusest teoreetilisest sõjast. Meil on õnn (ja õnnetus) olla Euroopa kultuuripealinn aastal 2011. Juhtivate kultuuritegelaste foobiaid võidakse meile ärategemiseks väga lihtsalt kasutada. Brüssel on mõnes küsimuses neetult pirtsakas.

    Venemaa siseareng on jõudnud sellisesse kummalisse faasi, kus võime öelda suure tõenäosusega, kes on seal järgmised kakskümmend aastat valitsev tsaar. Kui vaja, siis tehakse seal ka põhiseadus ümber, et järjepidevus kestaks. Demokraatia puudumist iseloomustatakse comme il faut kui nõrkuse ilmingut. Uue maailmakorra või siis hoopis segaduste ajastu saabumise krampidest haaratud maailmas võib see siiski olla ka tugevus. Erinevalt demokraatlikest presidentidest-peaministritest ei pea Venemaa valitseja rahvaga arvestama. Välispoliitika kujundamisel ei kammitse teda tema elektoraat vähimalgi määral. Erinevalt Ameerika presidendist, kes ei saa Iraani, Liibüa, Korea või Iisraeli suhtes teha olupoliitilisi sikuhüppeid, võib Venemaa president teha ükskõik milliseid paasid. Lääne kolleegidega võrreldes on selline kammitsematus teatud eelis.

    Jumal nendega, Moskva ja Brüsseliga. Peaasi on see, mis meie endi peas toimub. Toimub kurat teab mis. Räägi üks jutt või situ üks sitt, aga ära peereta, ütleb minu lemmikumaid eesti kõnekäändusid. Pronksiööl ja vahetult selle järel lastud kõhutuul pole seniajani Eesti atmosfäärist haihtunud.

    Soomlastel on sisu. Neil on äärmuslikke vendasid, kes nõuavad Ida-Karjalat tagasi. Aga neil läbib ka sõjaväeteenistuse 80 protsenti iga aastakäigu kutsealustest (meil on see langenud kuskile kolmekümne protsendi kanti). Peaks jamaks minema, lähevad soomlased sõtta. Kuna kõik teavad seda, siis ei mõju ka soomlaste kräuklemine kohatuna.

    Ma ei ütle, et meil siin peavad kõik suu kinni hoidma. Ei pea. Aga enne kui midagi ütled, loe mõttes kümneni, ja kaalu selle ajal, kas ütlusel on katet. Mõeldes taas minu tormakale kunagisele kolleegile, kes võib-olla ongi vahepeal püssi hankinud, tahan meenutada Eesti reservohvitseride kursusel sugereeritud hoiakut: relvaga ei mängita ega plõksita tühja – võtsid kaitseriivi maha, siis tulista. Kui palju on meil kõik need aastad plõksitud, kuidas on verbaalselt agressiooni harrastatud…, milliseid kangelaslikke poose on selle käigus võetud.

    Absurdihuumorit on mujalgi. Talvesõda meil polnud, aga Vabadussõda oli. Vabadussõja mälestuse igavikustamiseks rajame uhke samba vabadusristiga selle tipus. Sammas tuleb klaasist ja kui õigesti meenub, siis kaitseministeeriumi mureks oli, kas see klaas tuleb ka kuuli- ning plahvatuskindel. Oluline küsimus. Ent sama oluline, kas see tuleb värvipulverisaatori kindel. Ei pea vaenlane sinna viisnurkasid ega venekeelset sõimu suhistama. Piisab Jürgen Ligi nimest ja mõnest kunagisest lausest, kus endine kaitseminister ja nüüdne väga lugupeetud riigikogulane teeb meile selgeks, kui anakronistlik on püssiga ringi roomamine ja milline ressursside raiskamine on kohustuslik kaitseväeteenistus. Kirjutage sinna Jürgen Ligi nimi ja rohkem polegi vaja midagi teha. Vabadusesammas muutub häbisambaks.

    Sammas muidugi kerkib. Kuigi võiks olla kõrge kaak, nii kuuekümnemeetrine, mille otsa poodaks lugupeetud poliitikut kujutav nukk. Oleks märgiks, et rahva hulgas pole mehemeel veel surnud.

    Tundub, et hakkan minagi plõksima. Elad plõksijate keskel, ulu…, vabandust, plõksi kaasa.

    Eks meil kõigil tule end kokku võtta. Järgmiseks kahekümneks aastaks. Ärge palun rääkige, et te hangite endale püssi. Lihtsalt tehke seda.

     

     

  • Tüüri Viies – majesteetlikult sisendusjõuline

    Igor Garšnek

    “Moodne sümfoonia”: ERSO, ESTONIAN DREAM BIG BAND ja solistid OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 10. X.

    ERSO aastalõpp tundub seekord olevat eriliselt sisutihe: eelmises Sirbis oli juttu Mahleri II sümfoonia ettekandest Paavo Järvi juhatusel, nüüd on tulipunktis Tüüri V sümfoonia esmaesitus Eestis Olari Eltsi dirigeerimisel. Ent kõigest järgemööda.

    Eelmine laupäevaõhtu oli Estonia kontserdisaalis hästi rahvarohke: kindlasti meelitas publiku kohale nii huvitav kava vene muusikaga, eesti esiettekanne, prantsuse pianist, Eltsi dirigendinatuur kui (miks ka mitte) programmi pealkiri “Moodne sümfoonia”.

    See moodne sümfooniakontsert algas aga Sergei Prokofjevi “Vene avamänguga” op. 72 (1936/37). Loo kergelt humoristlik alatoon läbib siin kõiki tantsulisi karaktereid, millel on tuntav side Prokofjevi balletimuusikaga (1938. a lõpetas ta ju oma “Romeo ja Julia”). Esituse värvispektris paistsid silma esmalt puhkpillide täpsed staccato’d, hiljem ka keelpillide eepilise joonega legato’d. Sõnaga, ses avamängus sai kuulda nii skertsolikku groteski, nimme teatraliseeritud venepärast “laia” joont kui kirevat kujundite kaleidoskoopi.

    Järgnevalt kõlas François-Frédéric Guy (Prantsusmaa) esituses Sergei Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale” op. 43 (1934) klaverile ja orkestrile. Kavalehelt loetud atestaadid on noorel prantslasel silmapaistvad: BBC Raadio 3 valis ta uue põlvkonna artistiks (1999), töötanud on ta koos selliste dirigentidega nagu Bernard Haitink, Michael Tilson Thomas, Paavo Berglund, Neeme Järvi. Siinkirjutaja esmamulje oleks, et Guy mängulaadi iseloomustab emotsionaalsus samavõrd kui mängutehniline täpsus, teisisõnu lihvitud artistlikkus, mitte aga ülepakutud retoorika.

    Ning solisti-dirigendi koosmusitseerimist ilmestasid orgaaniliselt läbitunnetatud tempolised üleminekud, samuti kahasse hästi ette valmistatud kulminatsioonid. Kõigi 24 Paganini variatsiooni esituslik sidusus karakterite transformatsioonide ja vastastikuse sulandumise mõttes oli kantud hilisromantismi avarast, kohati ehk ka pisut pateetilisest emotsionaalsusest. Ja rapsoodia viimastes variatsioonidest kahtlemata ka François-Frédéric Guy virtuoossetest helikaskaadidest.

    Kontserdi teises pooles kõlas Erkki-Sven Tüüri ligi kolmveerandtunnine Sümfoonia nr 5 elektrikitarrile (Riho Sibul), bigbändile (Estonian Dream Big Band) ja suurele orkestrile. Teose maailmaesiettekanne oli tänavu 1. veebruaril Stuttgardis, hilisemad esitused ka Austrias ja Lätis, dirigendiks ikka Olari Elts.

    Tänapäeva postmodernistlikus muusikamaailmas pöörduvad heliloojad sümfooniažanri poole üha harvemini ning Tüür on siin meeldiv erand. Muuseas, tema kahes viimati kirjutatud sümfoonias on ilmnenud üks iseärasus, milleks on sümfoonia seotus instrumentaalkontserdiga; meenutuseks, et täpselt aasta tagasi saime kuulda Tüüri Neljanda sümfoonia “Magma” ettekannet, kus solistiks oli maailmakuulus löökpillivirtuoos Evelyn Glennie.

    Tõsi, Viiendas sümfoonias väljendub see kahe žanri piiride sulandumine küll pisut teisel tasandil ja mitte nii ühemõtteliselt kui Neljandas. Nii võis nüüdses suurteoses Riho Sibula eredaid elektrikitarri soolosid kuulda vaid kahel korral, lisaks temale mängisid lühemaid, ent mitte vähem eredaid soolosid ka mitu EDBB puhkpillisolisti. Viiendas ilmneb kontsertlikkus pigem kahe kollektiivi, sümfooniaorkestri ja bigbändi ühendamises (huvitav tendents – kui paljud heliloojad kipuvad eelistama kammerlikumaid koosseise, siis Tüürile näib isegi sümfooniaorkestrist väheks jäävat!).

    Kõige markantsemalt ilmneb see kontsertlikkus ehk teose III osas, mis on oma walking bass’i ja svingirütmidega tõeline bigbändimuusika. Siiski pole see jazzilik jam – harmooniad-rütmid on siin selleks liiga kummalises nihkes. Tegelikult näib see muusika olevat neljaosalise sümfooniatsükli skertso funktsioonis. Ent teistes osades on kuulajal ilmselt isegi raske ära tabada, kus lõpevad sümfooniaorkestri puhkpillide heliviraažid ning algavad bigbändi omad. Või vastupidi. Suurteose krooniks on aga viimane osa – finaali plahvatuslik kumulatiivsus ja vulkaaniline visioon on kvalitatiivselt täiesti klass omaette. Võimas, dramaatiline ja majesteetlikult sisendusjõuline.

    Viienda sümfoonia ettekande lühiiseloomustus võiks aga kõlada ehk nii: kaks orkestrit, mitmeid soliste, kuid esituslikult ühtne organism.

  • Fotokuu esitleb: EESTI FOTOKUNSTIMESS 2012

    Tallinna Fotokuu

    5. – 7. OKTOOBRIL

    TELLISKIVI LOOMELINNAKUS

    Tutvu Eesti fotokunstnike uue loominguga ja vestle kunstnikega.

    Osale giidituuridel, paneeldiskussioonides ja filmiõhtutel.

    Küsi ekspertidelt nõu isikliku kunstikogu alustamiseks.

    Vii kaasa Eesti kunstniku teos või fotoraamat.

    Lisaks on plaanis veel ühtteist põnevat – peatselt saadame täpsema info. Vahepeal märgi kuupäevad kalendrisse ja saada kutse sõpradele edasi. Kõik Eesti Fotokunstimessi sündmused on külastajale tasuta.

    Eesti Fotokunstimessi korraldajaks on Fotokunstnike Ühendus, mille eesmärgiks on arendada ja tutvustada kaamerapõhist kunsti ja visuaalkultuuri nii Eestis kui ka välismaal.

  • Kui peaks leiduma paar tundlikku oboed

    Toomas Velmet

    Euroopa Liidu Barokkorkestris, kes külastas Eestit 14. – 16. XII kolme kontserdiga, need instrumendid leidusid. Vähe sellest, leidus ka kaks suurepäraselt tundlikku oboemängijat: Sarah Humphrys Inglismaalt ja Sophie Rebreyend Prantsusmaalt. Ja küllap lootis seda šoti päritolu saksa helilooja Georg Muffat (1653 – 1704), kui ta kirjutas viiest sonaadist koosneva orkestritsükli “Armonico Tributo”. Ta võis rahule jääda või ehk isegi kadedust tunda, sest ELBO oboemängijad ületasid kindlasti kõik autori ootused.

    ELBO on üks neist põnevaist laboratoorsetest kooslustest, mis annab noortele, akadeemilise kõrghariduse omandanud barokkmuusikutele kolossaalse võimaluse ennast realiseerida selliste meistrite käe all nagu Roy Goodman, Paul Goodwin, Ton Koopman, Jaap ter Linde jne ehk asjatundjate tsunftis, kaasa arvatud muidugi meil esitatud kava ette valmistanud Lars Ulrik Mortensen. Suure hulga soovijate seast (jutt käib sadadest) valitakse välja parimad, kes saavad pooleaastase stipendiumi ning võimaluse mitmete ettevalmistatud kavadega teha tuure Euroopas ning salvestada hästi minevaid heliplaate. Mida veel võib üks noor muusik soovida.

    Kavalehte sirvides sattusin leheküljele, kus soliidselt kirjas orkestri tänane nimekiri, ja oma kergeks üllatuseks avastasin sealt kahekümne muusiku seast meesnimedest ühe Bobi, ühe Benny ja ühe Thomase, mis on küll aja tundemärk, kuid sellist proportsiooni poleks ikka oodanud küll. Esimene ja tõenäolisem põhjus võib olla, et barokkmuusika spetsialistide hulgas ongi selline sooline proportsioon, ning teine võib olla tingitud orkestri kunstilise juhi karismast, mis võib ju enam mõjutada-allutada naismuusikuid.

    Sarnaseid juhtumeid ei pea kaugelt otsima – kui näiteks tuletada meelde Mstislav Rostropovitši pedagoogilist kuldaega möödunud sajandi kuuekümnendatel. Tuletan meelde rea nimesid: Medeia Abramjan, Natalia Šahhovskaja, Tamara Gabarašvili, Natalia Gutman, Eleonora Testelets, Marina Tšaikovskaja, Karine Georgian, Viktoria Jagling ja mehine vastukaal ainult David Geringas ja Miša Maiski, kelle tee suurel kodumaal kulges üsnagi üle kivide ja kändude. Vaatamata sellele vahekorrale ja asjaolule, et kõik nad on suurepärased muusikud, tunneb maailm millegipärast eelkõige kahte viimast ja siis alles Natalia Gutmani. Nii on lood sugudevahelise võrdõiguslikkusega muusikapõllul.

    Et klavessinistil, kammermuusikul ja dirigendil Lars Ulrik Mortensenil karismast puudu ei tule, selgus veel enne, kui muusika kõlama hakkas: sellist katkematult andunud pilku orkestrist dirigendi poole polegi ammu näinud, kui üldse olen.

    Kavarida Telemann-Bach-Bach-Muffat oli igati loogiline esialgu ja tekitas teatavat põnevust just Georg Muffati Sonaadi nr 5 G-duur esituse ootuses, ikkagi suurte Telemanni ja Bachi järele finaaliks asetatud mulle üsna kuulmatu autori ulatuslik viieosaline teos. Ruttan ette ja avaldan oma arvamuse, et publiku vastuvõtu huvides oleks siiski pidanud kohad vahetama Telemanniga. Nagu öeldud, ei ole ma kindlasti suur Muffati spetsialist, aga ta sobiks küll ehk Telemanni ja Bachi “soojendajaks” – ka ajalooliselt on ju nii – aga mitte enamaks.

    Telemanni süit “La Bourse” TWV 55:B11 igatahes oli meisterlikult esitatud ja kohe torkas silma ansambli täpsus ja vabadus ning üllatavalt suur dünaamiline amplituud, aga kõige enam kaks kena oboemängijat nii välimuselt kui sisult. Ma pole kindel, et minu kogemuslik pagas annaks välja midagi võrreldavat autentsetelt pillidelt. See oli hämmastavalt mitmekesiste tämbrite ja dünaamikaga virtuoosne esitus.

    Ma ei tea, kuidas suhtuda Telemanni programmilistesse pealkirjadesse – parem vist, kui ei suhtugi, kui täpselt ei tea. Süidi pealkirja “La Bourse” võib tõlkida kolmeti: rahakott, stipendium või börs. Osade pealkirju ei oska nagu ühegagi neist seostada. Kui usaldada sõnasõnalist tõlget prantsuse keelest, siis kõlavad nad nii: I “Avamäng”, II “Katkestatud puhkus”, III “Sõda rahus”, IV “Võidetud võitjad”, V “Üksilduse tunne” ja VI “Mississippi lootus”. Kuid need on pisiasjad, mis muusika nautimisel ei sega üldse, pigem hakkad hiljem arutlema. Isegi Mortenseni esitatud ballett eespool nimetatud muusika saatel tundus üsna positiivselt epateerivana, mis hiljem samavõrra tüütavaks muutus.

    Vähemalt Bachi d-moll Klavessiinikontsert tema esituses tekitas teatava kergenduse ja lubas nautida kõrgetasemelist instrumendikäsitlust ja interpreedi isiksust. Bachi kahe klavessiini kontserdi esituses olid solistideks Anna Orasmaa ja Thomas Yvrard (Prantsusmaa) ja see oli eelmise kõrval korrektselt tasakaalukas, kuid ilma taoliste finessideta, mida kuuldus eelmises esituses nii solistilt kui orkestrilt. Siit tekkis aimdus, et orkestri kodutöö on fantastiline Mortenseni ideede realisatsioon, aga tema dirigeerimine on tõenäoliselt pigem enese ekshibeerimine kui sisuline tegevus.

    Georg Muffati sonaadi esitus kinnistas tekkinud kahtlusi, sest kuigi dirigendi tegevus jätkus samas maneeris, siis muusikalisest materjalist enam tuge ei tulnudki ja tulemuseks oli korrektne, aga hall esitus. Arvan küll, et juba Muffatile eelnenust pöördesse läinud publik trampis välja ka lisapala, mis oli ka hästi lustlik.

     

Sirp